Märkamatult on üle poole ootuse ajast juba möödas, hetkel on käimas see aeg, kus peaaegu võiks unustada, et rase olen. Olemine on hea, reisi ajal läks üle ka sagedane iiveldus ja hetkel pole mingied uusi vaevusi lisandunud ka.
Küll aga ei lase see väike preili end kuidagi seal kõhus unustada, tegemist on ühe väga aktiivse beebiga mu meelest, sest no ringi sipleb ta päris jõuliselt. Kui käisime loote anatoomia ultrahelis, siis muidugi selleks ajaks oli ta end maksimaalselt kokku pakkinud ja kätt hoidis ka näo ees. Arstil oli tükk tegemist, et teda natukenegi seal liigutama panna ja paremas asendis kõik vajalik üle vaadata. Vajalikud mõõtmised ja kontrollid saidki tehtud, lisaks oli preili nõus küll oma sugu näitama, kuid nägu saimegi vaid vilksamisi sealt käe tagant näha ja mingit väga head pilti kaasa ei tulnud. Samas, see mind väga ei kurvasta ka, sest ma ütlen ausalt, et ega ma ei istu ja ei sirvi näiteks JJ ootamise ajal tehtud UH pilte, kui laps käes, mis siis neist UH piltidest enam eks 😀
Kaalu on ka nüüd juurde tulnud, viimase 1,5 kuuga siis 3kg, aga kuna ma esialgu iiveldusega kaalu hoopis kaotasin, siis hetkel näitab kaal, et võrreldes arvele võtmise ajal olnud kaalunumbriga, on juurde tulnud +1kg, seega hetkel 58kg.
Täna mõõdetud EPK oli 18cm, beebi südamelöögid 140-150 lööki minutis ja minul vererõhk normis.
Kuna enne reisi mul iiveldus üle kuidagi ei läinud, siis lähiajal on plaanis ka see GTT lõpuks ära teha, kaua see glükoosijook tervitab mind iga kord kui külmiku ukse avan 😛
Mainida tahaks ka seda, et see meie reis mõjus mulle kuidagi eriti hästi. Seal sooja käes sai palju rohkem liigutud ja õues päikse käes oldud, head sööki söödud ja kõik see oli kuidagi nii kosutav, loodan seda aktiivsust nüüd kodus ka jätkata (kaasa aitaks muidugi, kui ilm siin ka vähekenegi soojemaks läheks). Enesetunne oli nii hea, et kui üks päev Teedu ja JJ-ga poodi hakkasime jalutama, siis pakkusin Teedule, et äkki ma laenutan sealt meie majutusest ratta ja tulen sellega – Teet vaatas mind suht suu lahti ja küsis, et kas ma rase ei ole v? 😀 😀 Ja samalt käigult tagasi tulles läksime mööda batuutidest, kus rahvas hüppas ja ma ütlesin Teedule, et oh, võiks ju ka minna – sel korral sain ise ka suht kiirelt aru, et olin “midagi” ära unustanud.
Lendamine ei olnud ka kuigi ebamugav, jõin vett, jalas olid CEPi kompressioon põlvikud ja liikuda püüdsin ka (nagu arvasingi, siis vee joomine ise tingib juba selle, et pead näiteks wc vahet liikuma). Nii palju kui võimalik oli, hoidsin ka jalgu istmel, mis enesetundele hästi mõjus (meil oli see võimalik, kuna saime enda juurde vaba istme, kus ka JJ sai lennu ajal tegutseda).
Ma ütlen ausalt, et need alguse mured jätsid oma jälje päris pikaks ajaks ja see hirm, et kui ma lähen kodust välja ja rohkem liigutan/pingutan, võib kuidagi kehvasti mõjuda, oli päris pikalt. Õnneks tundub, et nüüd on see hirm taandunud ja saab jälle elu rohkem elada 😀
Edasi on plaan hakata ka tasapisi ITK perekooli külastama, suur osa loenguid on meil läbi käidud ja ma neid korrata ei plaani, küll aga regasin end juba paari jooga-vestlusringi, lisaks tahaks käia vähemalt mingis sünnituse teemalises loengus ja kuigi meil JJ imetamisega probleeme polnud, siis oma kindlustunde tõstmiseks tahan sel korral minna ka imetamise loengusse.
Vaatasin, et ITK-s on nüüd ka sünnitusjärgne vestlusring (tegelikult oli vist ikka varem ka see juba), aga see on neil mõeldud juba sünnitanud naistele, kes võivad sinna minna koos beebidega. Ma ütlen päris ausalt, et minu meelest oleks sellist loengut täitsa eraldi vaja, mis seda sünnitusjärgset perioodi kataks ja oleks siiski mõeldud veel enne sünnitust ära käimiseks, sest just selles osas tundsin end pärast JJ sündi kõige vähem ette valmistunult. Ja ühtlasi, kui oled juba kodus mingite asjadega veidi kimpus, siis viimane koht, kuhu sa minna tahad koos vastsündinuga on mingi vestlusring – tahaks ikka ette valmistuda, mitte tagantjärgi.
Aga eks näis, kas leian veel midagi huvi pakkuvat. Rasedate vesivõimlemine tunduks ka tore ja oleks meil kohe kodu kõrval, aga no sinna vist võimatu aega saada ehk on kasuks siis lihtsalt koos JJ-ga basseinis käimine ka siiski. Saame näha.
ps. kui keegi teab toredaid kohti, kus on asjalik rasedate jooga/võimlemine (soovitatavalt Tallinnas ja kesklinna kandis) siis andke märku!
Ilusat ootust ka teistele ootajatele!
Life at lucky 13 
See sünnitusjärgne vestlusring on väga tervitatav. Pärast esimest sünnitust tundsin tihti, et tahan sellest rääkida ja kogemusi jagada. Mulle tol hetkel selline vestlusring poleks sobinud aga mõnele kindlasti sobib. Naised tahavad rääkida oma kogemuses teiste naistega aga mina olen oma tutvusringkonnast esimene, kes lapsed on saanud, nii et sõbrannad mul kaasa rääkida ja samastuda veel ei oska 😀
Aga olen täiesti nõus, et peaks olema ka loeng sünnitusjärgsest ajast, kuhu saab juba rasedana minna. Paljud naised on rääkinud, et neil polnud aimugi kuidas see olema hakkab ja toetusest jäi puudu. Huvitav, et juba ei pakuta sellist loengut…
LikeLike
Jah, et võiks olla mõlemad, see mu meelest oleks ka kõige parem.
LikeLike
Minu arvates Pelgulinnas on küll loeng sünnitusjärgsest ajast. Juba sünnitanud naine sealt vist midagi uut küll ei kuule, aga põhilised asjad olid seal ikka kaetud. See on mõeldud just rasedatele. Minu jaoks olid siiski suht elementaarsed teadmised, aga ega täiesti ei saagi nii ettevalmistada.
Ma olin ausalt öeldes alguses küll natuke šokis, et mis mul peale sünnitust seal all pärast toimus. 😀 Keegi võiks julgelt öelda, et asjad natuke ikka muutuvad ja lähevad ajaga enamvähem tagasi normi. No ju see on ka vast elementaarne teadmine kui mõelda sünnituse protsessi peale, aga siiski sellistest elulistest asjadest võiks vabamalt rääkida nendes loengutes ja julgelt detailsemalt. Kuigi osad äkki muretseks liigselt asjata ette, sest mõnel õnneseenel läheb ju kõik igati hästi. Seda tunnet küll väga kuskil ei puuduta, et selle kehalise seisundiga võib olla natuke raske leppida, et mingis mõttes oled kohe peale sünnitust nagu sõjast läbi käinud (no ala alt katki, kõht lodev, rinnad valusad). Mainitakse ainult depressiooni, aga tegelikult võib ju enne olla ka see normaalne inimlik seisund, see natuke tühi enesehaletsev tunne, kuigi samas oled ju väga õnnelik ka. Ma päris ei osanud seda oodata.
LikeLike
Jah, mu meelest võiks ka sellest sünnitusjärgsest ajast natuke vabamalt ja täpsemalt rääkida. Ma ka kujutasin ette, et olen väss ja läbi jne, aga no krt, tegelt ma tundsin ennast ikka suht kaltsuna.
Kas või imetamine – mul oli nii halb ja paha olla ja see imetamine ei teinud asja premaks (kuigi kõik oli õige), mõni lihtsalt annabki nö alla ja ei suuda selle kõigega korraga tegeleda ja loobub nt imetamisest. Mul õnneks mees toetas hästi palju ja suutsin selle raske ja kaltsu aja üle elada ja olen tänaseni talle väga tänulik, aga no kõigil pole sellist meest.
Aga jah, naise keha ja meele seisukohast lõppebad need loengud kuidagi sünnitusega nagu ära ja edasi on jutt lapsest, aga kuidas endaga toime tulla, seda on vähe.
Umbes see jutt, et pannakse laps rinnale peale sünnitust ja valu ununeb, misasjaaa??? See ei saa ununeda, kui sa nädal aega nt istuda ei saa 😂😂😂
LikeLike
Mina kusjuures käisin 2,5a tagasi rasedana ITK sünnitusjärgse perioodi loengus ja see oli tõesti ülikasulik ning valmistas natukenegi ette selleks, mis pärast sünnitust läbi kogeda tuli. Ja no meil olid küll seal kõik vaid rasedad koos ja mitte üht ema beebiga. Igatahes soovitan seda loengut kindlasti!
Rasedate joogast meeldis mulle väga vanalinnas, Müürivahe tn Studio108 oma – http://www.studio108.ee/rasedate-jooga/
LikeLike
Pean seda studio108 uurima, mitu soovitust juba tulnud 🙂
LikeLike
Pelgulinnas on täiesti olemas loengud rasedatele sünnitusjärgsest ajast. 🙂
http://synnitusmaja.ee/perekooli-loengud/
seda loengut siis pean silmas just:
Lapse hoidmine ja hooldamine
Mida laps näeb, kuuleb, haistab. Igapäevane hooldus, hoidmine, lapse kandmine. Lapse uni, nutuga toimetulek. Suhtlemine lapsega, tema arengu toetamine.
LikeLike
Mind see lapse hooldamine ei tabanud ootamatult, aga see enesega hakkama saamine, sellest oleks võinud rohkem eelnevalt juttu olla neis loengutes. Tavaliselt ikka keskendutakse rasedusele, sünnitusele ja siis hops lapsele – aga see, et mis füüsilises ja emotsionaalses seisus sa ennast leiad, see tabas mind ootamatult.
LikeLike
Soovitan Ämmaemanduskeskuse võimlemistundi. Ja peale sünnitust beebide võimlemist 🙂
LikeLike
Huvitav täitsa, see mul ka kodule kõige lähemal.
LikeLike
Jah, just, oleksin rasedana kindlasti läinud sünnitusjärgset aega puudutavasse loengusse – mitte beebiga toimetulekust kuulama, vaid kuidas enesega toime tulla! 🙂 Võib-olla see on nüüd tagantjärele tarkus ega oleks osanud seda enne sünnitamist vajalikuks pidadagi, kes teab… Igatahes – kui oleks sattunud ja oleks olnud kuskile minna, oleks ehk natuke ettevalmistatum olnud vaimselt – sünnitusjärgne aeg, s.o u kaks kuud vms, olid mu meelest ikka VÄGA rasked vaimselt… ja tõesti, viimane koht, kuhu koos beebiga soovisin minna, oli siis sünnitusjärgne vestlusring 😀 …
LikeLike
Jep, ma ei tahtnud isegi poodi minna 😀
LikeLike
Soovitan Pelgulinna perekeskuses Meelikese joogat. Vestlusringi sinna vast pole mõtet minna, eriti kuna sul teine laps. Seal tihti küsitakse väga elementarseid asju, et kui oled vähegi lugenud ja uurinud (ja sul 1 laps olemas ka) siis tead neid asju ammu juba.
Ujumas käisin Reval spordis, proovisin ka vesiaeroobikat, aga see ei istunud. Lihtsalt omad tempos ujumine oli kõige mõnusam.
LikeLike
Aitäh soovituse eest! Pelgu jääb muidugi minu jaoks veidi ebamugava koha peale (seepärast sai ka jälgimiseks/sünnituseks ITK valitud).
LikeLike