Eelmisel aastal olin ma emadepäevaks olnud ema rollis alles napid 4 kuud, eks oli selle aja jooksul olnud ka raskemaid ja rõõmsamaid hetki, aga nüüd aasta hiljem on juba palju rohkem juhtunud ja oskan ennast selles rollis võib olla rohkem ka kõrvalt näha.

Tegelikult ma olen alati arvanud, et ma olen nö sündinud emaks – mulle meeldivad lapsed, tavaliselt meeldin mina lastele, mõtlesin, et ideaalne ongi olla lastega kodus, meisterdada, mängida, vaaritada jms sellist. Kui JJ oli paar-kolm kuud vana, siis ma tundsin, et ei, see vist ikka pole mu jaoks, see kodus olemine, ennekõike oli ikka siuke ebakindlus, et kas ma teen asju õigesti, kas ma oskan teda üldse kasvatada? Siis ma veel arvasin ka, et kui vaja läheb JJ 1,5-aastaselt lasteaeda, sest no teised lähevad ka ja pole ju häda midagi.

Aga ühel hetkel käis üks “klõps” ja mu mõtted veidi muutusid, mõtlesin hoopis sellele, et kui me näiteks tööalaselt või hariduse omandamise juures püüdleme ja pürgime, et saada ikka paremaks ja targemaks, siis miks mitte teha seda ka emana.
Ideaalseid inimesi (ega emasid) pole olemas, aga see ei tähenda, et me ei võiks siis proovida olla paremad – emana, inimesena, oma laste jaoks ja tegelikult ka iseenda jaoks.

Ma saan aru, et “emademaailmas” on üsna raske tasakaalu leida, ühelt poolt räägitakse sellest, kuidas ema peaks justkui kõigest loobuma, et oma laste jaoks olemas olla, teiselt poolt jälle seda, et ema ei tohiks ennast unustada ja, et ega elu pole ainult lastele elamiseks – ja ma näen, et reaalselt kiputakse kalduma mõlemasse äärmusesse.

Ma tahaks mõelda, et olen oma/meie elu suht hästi suutnud ära korraldada – mul ei ole mitte mingit vajadust väikse JJ kõrvalt ennast teostama minna, ma saan seda teha siin ja praegu – emana. Ma ei ole oma lapsest väsinud (kuigi mõni õhtu ma ei jõua Teetu töölt ära oodata, et saaks uinakut tegema minna, samas hällõu, ma olen rase 🙂 ). Mul ei jää midagi lapse pärast tegemata ja ma ei pea teda hoidjatele sokutama, et ennast “tuulutama” minna – mida ma tuulutan, kui ma olen isegi päris ära tuulutatud – me reisime, me käime väljas söömas, me käime sõpradel külas ja sõbrad käivad meie juures. Ma arvan, et kolmekümneselt ei pea lõõgastumiseks kuskil klubis ennast läbi öö vedama ja vahel ma mõtlen hoopis, et oh, oleks lihtsalt kodus ja puhkaks niisama, omaette,oma perega.
Samas kinos võiks ju ikka käia, aga sellegi olen Artise beebikino näol kenasti ära teha saanud – mingi hetk isegi rohkem kui ilma lapseta 😀
Tänu meie pere spordilembusele on meil suvel pea iga nädalavahetus planeeritud kuskil erinavates Eestimaa paikades – saab lisaks rattasõidule teha ja näha nii mõndagi, ole ainult tubli ja vali miskit välja.
Ma ei põlga (enam) seda “koduse ema” rolli, see pole mu meelest automaatselt kodukanastumine ja päevad läbi ainult mähkmetest ja kärudest rääkimine (kuigi kärud on mu nõrkus), see on lõppude lõpuks siiski ühe (või mitme) väikese inimese suureks kasvatamine ja täna ma arvan, et on täitsa ok sellele mõnda aega pühenduda, sest ega seegi osa elust läheb edasi, tulevad ajad, kus lastel pole mind nii palju enda kõrvale vaja ning hakkame jälle uues rütmis elama.

Aga ma saan aru, et selles, et mulle see ema roll on nö omaks saanud, on suur osa hoopis Teedul. Hea isa aitab emal olla hea ema, see lapsevanemaks olemine on kahekesi ikka hoopis lihtsamini tehtavam. Ja selles osas on mul vedanud. Teet on ideaalne isa, kes oma lapsega tegeleb ja see tegelemine ei ole lihtsalt ipadi pihku surumine või multikate vaatamine. Ühtlasi ei valmista talle raskusi perele õhtusöögi tegemine või pesu pesemine, nädalavahetuselt kell 8 ärkamine (et ma saaks kauem magada) või öösel hammaste tuleku pärast tujust ära oleva JJ lohutamine.

Ma olin pärast JJ sündi kindel, et ainsaks lapseks ta meil ka jääb, et see ühega tegelemine on piisav “koormus”, et rohkem lapsi saada oleks hullumeelsus. Aga siin ma olen, JJ tatsab toas ringi ja üks preili tatsab mu kõhus, selline meelemuutus poleks iial tulnud kõne alla, kui Teet põlgaks mähkmevahetusi, ei suudaks sünnituse ajal mu kõrval olla või istuks õhtuti kuskil õlleklaasi taga.

Ma arvan, et arenen nii inimese kui emana iga päev, mil JJ-ga kodus olen. Ma olen selle aja jooksul niii palju õppinud, ühtlasi on see aeg toonud mu ellu absoluutselt võrratud inimesed (ka emad 🙂 ), kelleta oma päevi enam hästi ette kujutada ei oskaks.

Emaks saamine muudabki kõike, kui see otsus oma elus teha, siis ei ole mõtet loota või arvata, et ellu lisandub laps ja kõik muu läheb edasi vanaviisi, ei, ei lähe ja ei peagi minema. Ja see ongi ok, see on uus elu, uute prioriteetidega, uute rõõmudega, mis samas ei tähenda, et tööle naastes ei võiks sa olla sama edukas või edukam kui varem, vastupidi, oled ühe elukogemuse võrra ju rikkam ja targem.
Ma olen tänulik, et mul on olnud võimalus emaks saada ja et minu kõrval on just need inimesed, kes siin on. 

Ilusat emadepäeva neile, kes on selle rolli oma elus valinud.