39+4 ja ÄE visiit

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Arvake, kes ei ole sünnitama hakanud? Ma olen viimased paar nädalat käinud ringi sellise moega, et no kohe-kohe, aga ei midagi. Nõnda ei pääsenud ma ka tänasest ämmaemanda visiidist.

Nägin taas üle pika aja oma ämmaemandat, kes küll suve keskel arvas, et ega meil see visiit toimuma enam ei saa, no võta näpust, sai ja sai kirja panna ka järgmiseks nädalaks järgmise aja, sest nüüd pühapäeval saab 40 nädalat täis ja siis on kohtumised juba igal nädalal. Sain ka teada, et kui laps pole 41. nädalaks kohal, siis lähen edasi arsti juurde, kes otsustab, et kas ja millal oleks vaja esilekutsumine teha. Aga chill… sinna on veel aega õnneks ja ma panen oma panused siiski sellele, et beebi on varem väljas.

Täna siis mõõdeti vererõhku, mis oli normis (kugi mul enesetunne oli pigem selline, et äkki on liiga madal), EPK oli 36cm, beebi on peaseisus ja katsumisel tundus üsna vähe liigutatav, seega ehk siis nüüd fikseerunud.
Kaalu juures 2 nädalaga 1,5kg, olen jõudnud 68,5kg peale – kaalutõus kokku praegu 11,5kg
Enesetunne on 50/50, terve rasedus on olnud üks lust ja lillepidu, aga nüüd on ikka juba päris raske, kõht polegi teab, mis suur, aga lihtsalt on ebamugav. Ootusärevus on ka nii sees juba, et iga väiksema valukese peale tärkab lootus, et kas nüüd?!
Teisipäeval käisime grillipeol ja kuna seal sai end veidi rohkem liigutatud, siis õhtul sain 2 päris korralikku valuhoogu, mis samuti panid mõtlema, et oot, kas algabki (kuigi ise salamisi lootsin, et ehk ikka vastu ööd ei alga, tahaks puhata). Need hood läksid aga üle ja siiani tagasi pole tulnud.
Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat – ma küll üritan talle öelda, et välja saab alt poolt, aga ta üsna järjekindalt proovib siiski vasakult küljelt väljuda.

Kodu on meil nii korras, et paha hakkab. Oma aja sisustamiseks ma muudkui koristan, pidevalt on tunne, et kui nüüd äkki peaks minek olema, siis ei taha, et elamine segamini meist jääks. Teedust ja JJ-st on natuke kahju, sest kui need kaks mänguväljakult tulevad, siis ma juba ukselt hõikan, et see liiv, mis tuppa tassiti peab nüüd tee toluimejasse leidma (veel paar kuud tagasi, oli mul üsna suva 😀 ).

Fun fact of the day on see, et JJ sündis just 39+4 nädalal, seega, kui väike õde suurest vennast eeskuju tahaks võtta, siis läheb tal juba üsna kiireks (mõned tunnid veel jäänud). Päris-päris ausalt öeldes, on mul endal tunne, et täna-homme, keha kuidagi nagu annaks märku sellest. Samas… ma ei üllatu absoluutselt enam, kui järgmine nädal kirjutan siin postitust 40+ nädalast 😀

Nimi on ka valmis ja ootab, olime Teeduga kahe nime vahel, üks oli juba kuidagi kinnistunud terve ootuse aja, aga nüüd sai see varem tagaplaanil olnud nimi hoopis meie poolt “universumi” märgid ja ootab oma kandjat. Nime ütlen välja muidugi siis kui beebi kohal 🙂

Hoidkem pöialt, et siis saaksin lähipäevil oma sammud ITK-sse seada ja sel korral siis majja siseneda juba sünnitajate uksest 😀

ps selle postituse valmimise ajal tõmbasin igaks juhuks telefoni valmis ka äpi, millega valude kestvust ja vahesid mõõta… nalja siin enam ei ole 😀

39_koht1

29 thoughts on “39+4 ja ÄE visiit”

  1. Höian pöidlaid, et kohtumine tuleb varsti, sünnitus kiire ja nii kerge kui kerge saab üks sünnitus olla 🙂
    Ma esimesega arvasin, et tuleb varem, valud muudkui kiusasid ja lõpptulemus oli 40+6 😀
    Teisega teadsin, et Üle 40+0’i mul kanda ei lasta ja no see kergendas seda ootust ikka küll, kuigi mul oli lõpus häda häda otsa 😀

    Panuse teen sellise, et ämmaemandaga kohtud järgmine kord sünnitusjärgses kontrollis 🙂 Ehk siis hiljemalt nädalavahetusel ünnib beebi ära 🙂

    Liked by 2 people

    Reply

      • Minu meelest lõpurasedad loodavadki, et tuleb kohe-kohe ja samas kui sündima hakkab, siis nagu polegi valmis päris. Ma vankrit käisin kolm päeva pärast sünnitust ostmas, sest noh.. Aega ju oli ja siis järsku oli ikkagi see 40+0 ja esilekutsumine käes 😀

        Aga hirmu osas, minu jaoks oli esimene sünnitus hirmutav, oli väga kerge. Teine sünnitus ei tundunud üldse hirmus ja oli kiire aga raske 😀 Äkki siis hirmutunne teeb sünnituse kergeks 😀 Loota ju võib, eksole 🙂

        Like

      • Mäletan, et ootasin JJ sündi ka väga-väga, aga kui esimesed valud pihta hakkasid, siis ikka käis peast mõte läbi, et “äkki 1 päevake veeeeeeeel” 😀

        Like

  3. Mul oli vist alates 37. Nädalast tunne, et kohe-kohe minek ja täiesti füüsiliselt vaev, et mida kõike ma ära ei tundnud, mis kõik ennustas, et kohe on minek. Aga minek oli siis, kui vaimselt käis mingi plõks, kui tõenäolisele esilekutsumisele eelneval õhtul vannis olin, et ok, nüüd on õige aeg ja ta sai valmis. Mingi eriline seisund oli peal ja lõõgastus. Ja öösel hakkasidki valud. Nii äge on kõik see värk! Jään uudiseid ootama!

    Liked by 1 person

    Reply

  4. Minu piiga tuli 39+4. nüüd poja ootel ja vaimselt tean, et kannan üle. sünnitus oli kiire kuid oi põrgulike valudega… samas ma usun, et iga sünnitus on valus…kas üldse annab võrrelda?

    jaksu ootamisel, ta tuleb kui tema on valmis 🙂

    Like

    Reply

    • Minu hinnangul annab võrrelda 🙂 Mul esimene sünnitus oli pikem, veed tulid viimasel hetkel ja seeläbi oli avanemine leebem. Sünnituse pikkus ca12h. Teine sünnitus oli kiire, veed tehti lahti ja sellega algas intensiivne sünniprotsess koos meeletute valudega. Sünnituse pikkus ca2.5h. 😀
      Aga jah, iga sünnitus on valus, valu on lihtsalt erinev 🙂

      Liked by 1 person

      Reply

      • Mu meelest teise sünnituse eel on 2 asja, mis natuke “häirivad” 😀
        1. Sa tead, et ees ootab põrguvalu. Ja sa oskad seda siiski karta.
        2. Sul on ees eelmine kogemus, mingil määral ikka eeldad, et läheb sarnaselt ja no raske mu jaoks ongi see, kui nüüd läheb hoopis kuidagi teisiti nt loomulik vs esilekutsumine, ise sünnitamine vs keiser, lühike sünnitus (nagu JJ-ga oli) vs mingi 20h maraton jms.
        Aga abiks on teadmine, et see kõik möödub 😀

        Like

  7. Mulle meeldib väga sinu blogi. Ootan teie beebi sündi juba väga. Iga päev käin piilumas, et kas on uudiseid. Alles see oli, kui ise ootasin oma poja sündi ja nüüd ta tudub siin oma voodis juba viiekuune poisike. Mul sündis 40+3 ja lõpp tundus juba nagu igavik ning veel viis minutit enne vete tulekut mõtlesin, et veeren veel kindlasti ringi seni kuni esilekutsumisele saadetakse. Aga lapsel oli kindel plaan ja selle mõtte peale käis kõhus plõks ning 13 tundi hiljem oli laps mu rinnal. Edu sulle ja jään põnevusega uudiseid ootama!

    Liked by 1 person

    Reply

  8. “Beebi teeb jätkuvalt oma tagumiku upitamise akrobaatikat…” 😀 😀 😀
    Siin sama lugu. Vahel on ikka väga naljakas seda kõhu moondumist jälgida, aga vaat filmida pole mul seda õnnestunud. Ta nagu kohe saab aru ja lõpetab sebimise.

    Ja ei saa mainimata jätta, et sa oled ikka väga mõnusalt sale rase! 😉

    Liked by 1 person

    Reply

    • See beebi suudab jah ennast täiesti vasakule küljele viia. Näitasin üks õhtu Teedule kõhtu, kui beebi seal upitas ta oli ka päris hämmeldunud sellest vaatepildist 😂

      Like

      Reply

  9. Oeh mul täpselt sama seis. Ootus on suurem kui hirm eelseisva ees. Pühapäeval tähtaeg ja no mingit märki ei ole,tundub et jään jõuludeni veerema. Iseenesest ju hea olla aga lihtsalt tüütuks hakkab juba see kõht muutuma 😃
    Naersin ÄE et kui enne oli hirm et liiga vara sünnib siis nüüd et liiga hilja.
    Aga Sulle kiiret ooteaja lõppu! 😉

    Liked by 1 person

    Reply

    • Ma ka alguses kartsin, et tuleb liiga vara 😀
      Aga no hetkel märke nagu on.. Iseasi, kas need viitavad nüüd kohe-kohe algavale sünnitusele või sellele, et tiksun siin veel nädalakese küll 😂

      Like

      Reply

  10. Ma käin ka järjest piilumas ja kaasa elamas. Ma panuseid tegema ei hakka, kunas beebi sünnib, sest noh, ma ei oska seda kohe üldse. 🙂
    Kui sünnitusest rääkida, siis see on asi mida ma kardan ja olen hakanud aru saama, et sellepärast mul ainult 1 laps ongi.. Esimene sünnitus kestis 22h ja lõpuks kadus mul täielikult taju. Õnneks oli mees kaasas, kes üritas mind ikkagi utsitada ja vajadusel minu eest seisis (arst üritas kanüüli panna ja 4x ebaõnnestus ja siis mees oli küsinud, et kas tõesti kedagi teist ei ole, kes hakkama saaks ja siis leitigi kuskilt keegi. Muidu ma kardan tõsiselt vereproovi ja süsti aga seekord ma nägin aga reageerimiseks olin vist liiga tuim juba.). Samas ma tean, et teine sünnitus ei pruugi üldse esimeega sarnane olla. 🙂
    Aga sünnitama minna on vist kõige parem ikka hommikul, eriti kui oleks veel ilus päikeseline ilm. 🙂

    Liked by 1 person

    Reply

  11. Väga meeldiv blogi sul. Ammu juba jälgin aga viimasel ajal eriti põnevusega kuna ise olen juba 38+ rase ja tunne on täpselt sama, et kohe kohe…

    Like

    Reply

Leave a comment