Ja siia ilma saabus Jenni

Posted in ITK, Jenni, Sünnitus by

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil  ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂

IMG_1774IMG_1776IMG_1782IMG_1788IMG_1802

 

45 thoughts on “Ja siia ilma saabus Jenni”

  8. Super, Berit, tõesti hea meel on teie üle, toredat kooskasvamist teile kõigile! Minu ennustus üleeile õhtul, et sünnib 39+6 läkski peaaegu täppi:D 2 nädalat tagasi ütlesin kaa, kuidas sinu kõht meenutas minu teise tüdruku kõhtu ja selle pealt minu ennustus tuligi (minul tuli 39+4). Igatahes PALJU ÕNNE!

    Liked by 1 person

    Reply

  10. Palju õnne! Sünnitasin 2 kuud tagasi ja sama moodi 2 tunniga. Kõik oli täpselt nii nagu sa kirjeldasid, ainult selle vahega, et jõudsin napilt itk vastuvõtutuppa. Tunne oli ja on siiani,et see oli nii lihtne ja kerge võrreldes esimese sünnitusega. Veelkord palju õnne tervele perele!

    Liked by 1 person

    Reply

      • Jah, tõesti uskumatu päev :D. Kusjuures ma käisin hommikul veel ämmaka vastuvõtul, too isegi kahtles, kas pea on ikka õiges kohas. Lisaks veel tehti ktg, ega ei mingit märki. Seda enam võtsin asja rahulikult. Valud olid ka täiesti leebed. Ronisin meest oodates duši alla lootes, et kui on petukaup, siis läheb üle. Aga oh üllatust, järsku tundsin hirmsat vajadust hoopis pressida. Mees ja naabrinaine võtsid lapse vastu vahetult enne kiirabi saabumist. Kiirabi arstideks olid kolm mehemürakat :D, sireenide saatel kahjuks sõitu ei saanud. Või hoopis õnneks, sest sõidu ajal oli kutsung, kus bmw oli kiirabiautole ette sõitnud. Kõige selle tralli tulemuseks oli alajahtunud laps (35 kraadi), aga selle saime öö jooksul korda. Oh jah, sellist sünnitust ei osanud küll ette näha. Tundub, et mu palveid võeti kuulda ja pääsesin tänu sellele emakakaela kontrollist, mis esimese lapsega oli mu jaoks põrgupiin. Vabandan, et nii pikk heietus nüüd tuli. Teile mõnusat kooskasvamist 🙂

        Liked by 1 person

      • Uskumatu! Kirjuta mulle FBsse (Berit Piho), ma arvan, et kui oleme kõik kosunud, siis peaksime oma imebeebidega kohtuma 😀
        Kas teil poiss või tüdruk?

        Like

    • Kui JJ sündis, siis ka ämmaemand arvas, et äkki saan pressi üle hingata ja siis järgmise pressi ajal rohkem jõudu, aga no minu puhul see soovitus ei ole mõlemal juhul abiks olnud – kui keha ütleb, et nüüd on press, siis minust ei ole seal mingit hingajat 😂😂

      Like

      Reply

  16. Ma küll elan su rasedusele siin ju juba hulk aega kaasa, aga pärast su 25. augusti postitust ei osanud ma SEDA postitust nüüd küll veel ootama hakata!
    Vägev lugu!
    Et tuleb selline turbo-sünnitus, oskasin ma pärast su kiiret esimest sünnitust ja pärast paljude korduvsünnitajate lugude lugemist küll arvata. Ma oleks su ikka varem haiglasse kupatanud. 😉
    Aga lõppude-lõpuks läks ju kõik suurepäraselt ja see on taas üks tõend selle kohta, kui loomulik asi see sünnitus ikkagi on.
    Uus titake on teil ikka no niiiiiiii nunnu, kui üldse olla saab!
    Palju-palju õnne!
    Mõnusat üksteise tundmaõppimist!

    Ma siin oma 39+4-ga veeren veel edasi. 😉

    Liked by 1 person

    Reply

    • Hehe… 39+4… Äkki siis on Sul ka minek varsti.
      Ja no ma olin jumala valmis haiglasse minema, arvasin, et tuleb hull sõit Teeduga küll, aga, et no ikka jõuame. Ma lootsin väga, et tuleb kiire sünnitus, aga no see 2h, seda ei osanud unes ka ette näha.
      Aitäh sulle ja kerget sünnitust!

      Like

      Reply

    • Tänud!
      Ma nüüd olen mõelnud jah, et jumal tänatud, et mul oli see mingi sisemine teadmine või ma ei tea mis, et ukselt tagasi jooksin ja ütlesin, et siia me jääme.
      Ilmselt kui oleks väga paanikas olnud, oleks üritanud iga hinna eest haiglasse saada (aga no siis oleks beebi tulnud tänaval v autos, mis oleks oma kodust oluliselt ebamugavam olnud 😀).

      Liked by 1 person

      Reply

      • Mul oli ühe eelmise lapsega palatis naine, kel ühel tänavanurgal sündis lapse pea ja teise foori taga kuskil lapse keha.. Ei olnud kiirabiautoa! Aga lapse päästis alajahtumisest see, et neil olid lapse asjad kaasa pakitud ja kojuviimistekk ka… Platsenta sündis ka haiglas vist. Aga kodus on ikka palju rahulikum, keegi ei sõida kurjqa liikluse tõttu sisse ega pea samal ajal võõras linnas orienteeruma 😀

        Like

      • Meil Jenni sõitis haiglasse vennakese voodist haaratud suure paksu teki sees. Meil siit kodust ITK-sse alla 5min tee õnneks, aga saime veidi ekstreemseid olusid ka, kuna sünnitusmajja viiv tee oli remondis ühelt poolt, aga no see brigaad andis oma parima ja rallisime üle muru, üle äärekivide ja tõkkepuude ja olimegi kohal.
        Oeh, oli ikka üks metsik sündmus 😂😂

        Liked by 1 person

  18. Eriti kihvt sünnilugu ja eriti suured õnnesoovid teie perele! 🙂

    Natuke teisest teemast – palun palun palun tekita kuskile küljeribale vms mingi arhiivis liikumise võimalus. Hullult tahaks vanu postitusi lugeda, aga täiesti algusesse scrollida tundub võimatult tüütu.

    Liked by 1 person

    Reply

  19. suured õnnitlused vapper ema!!! minu suurim hirm on ka, et kuna esimene sünnitus oli 4.5h, siis et äkki ma ei jõuagi haiglasse enne presse.

    Like

    Reply

  22. Mul esimene sünnitus kestis 5 tundi ja ämmakas siis ütles ka, et kui teist hakkan sünnitama, siis pean kohe kui valud hakkavad haiglasse minema. Pärast sinu loo lugemist teen ma seda kindlasti. 😀
    Jenni on väga ilus ja omapärane nimi!
    Palju õnne teile veelkord ja ilusat kooskasvamist!

    Liked by 1 person

    Reply

    • Jaa, me ka oma ämmakaga arutasime, et no liiga kaua ei maksa kodus olla, et no enesetunde järgi, aga vast seal 3+ tunni paiku… Oh jah 😀 Ja mu suurim hirm oli, et äkki tuleb 20h sünnitus 😂

      Like

      Reply

  25. Palju õnne!

    Mul esimene sünnitus kestis ka 2h, õnneks jõudsime presside ajaks täpselt haiglasse. Ma ei kujuta ette kui kiiresti mul järgmine minema peaks, kui juba esimene nii kiire oli. Aga raudselt saan hoopis 20+h valutada 😀

    Liked by 1 person

    Reply

Leave a comment