Mu beebi pole masin

Kellele ei meeldiks lihtsad lahendused, muidugi meeldivad. Kogu me elu liigub selles suunas, et kuidas asju lihtsamini saaks teha – ja selles pole ju midagi halba, aga mu meelest on asju, kus lihtsa otsetee otsimise asemel tuleb nautida või vähemalt püüda nautida hoopis looklevamat rada.

Beebid-lapsed, need imelised väikesed inimesed, jah, just inimesed, mulle tundub, et me kipume natuke unustama, et ennekõike on ka beebi ju lihtsalt väike inimene, oma murede ja rõõmudega, tujude ja tunnetega. Jah, tavaliselt on beebidel mureallikaks tühi kõht või täis mähe, aga mitte alati, vahel tahavad nad lihtsalt olla oma ema või isa süles, tahavad inimlikku lähedust, head sõna, rahustavat pilku.
Tegelikult see lähedus ongi kõige lihtsam lahendus, aga meie tavapärase elutempo ja ebarealistlike ootuste juures tundub see keeruline, tahaks ikkagi lihtsamalt, sest kindlasti peab kuskil olema see imerohi, mis aitab.

Beebi ei maga – ei taha üksi olla- on rahutu
Okei, esimese asjana ma ka vaataks, et kas ta süüa on saanud ja kas muidu kuiv olla. Aga edasi püüangi ma vaadata teda kui tavalist inimest, ahha – sa tahad jutustada, tahad ringi vaadata, tahad suhelda – teeme siis seda! Ma olen otsustanud saada emaks, seega ma olen otsustanud võtta oma laste jaoks aega.
Jenni on viimasel ajal öösel tihedamini sööma hakanud, kui varem sõi ehk 2 või max 3 korda öö jooksul, siis nüüd läheb kell 9 õhtul magama ja sööb ca iga 2 tunni järel. Tihti? Palju? Äkki ei saa kõhtu täis? Oooot….. AGA äkki ta on lihtsalt beebi ja ei peagi ööläbi magama?
Vahel ma tukun teda toites, vahel vaatan aknast öist linna, vahel mõtlen omi mõtteid, seejärel uinume mõlemad. Kindlasti ma puhkaks paremini välja kui magaksin terve öö segamatult, aga ma ju aimasin last saades, et sellega on mõneks ajaks meil ilmselt lõpp ja ma ei ootagi seda praegu ühelt öölt. Ja kuna mu ootus ei ole ebarealistlik, siis ei ärka ma ka hommikul ja ei helista läbi 354 sõbrannat jutuga, et tead kui halvasti me täna magasime. Ei, “halvasti” magasin ehk mina, Jenni magas nii nagu üks tavaline beebi ikka magab – sööb-magab-sööb-magab. Küll aga, selleks, et ema vastu peaks, tasub üle vaadata oma toidulaud, et kas saab ema organism sealt kõik vajalikud asjad kätte ehk on vajadus ka lisaks vitamiine võtta – tasub mõelda ja uurida.

Ma oleks rikas nagu troll, kui saaksin euro iga korra eest, kui loen, kuidas jälle soovitatakse rinnapiima beebile enne ööund segu anda (ja see ei ole siin praegu teema rp vs rpa – head ja vead, võlu ja valu). Et siis miks seda segu soovitatakse? Sest siis laps magab TERVE öö. Wow, imeline eks. Väsinud ja kurnatud ja mureliku (sest kõik kõik muudkui räägivad, et beebi ju peaks ööläbi magama , aga minu beebi ei maga) ema kõrvadele kõlab see kui päästeingli sosin. Tegelikult segu lihtsalt seedib beebi raskemini ja aeglasemalt ja seepärast läheb kõht pikema aja pärast tühjaks. Hmm… kas ma tahan Jennile anda midagi, mida tema organism peab rohkem ja raskemini töötlema? Selleks, et mina magada saaksin? Ei. Ja vot ei annagi ja vot istume öösel ja tissitame ja kui vaja siis nii väikse beebiga kasvõi iga tunni tagant. Ma tean ju hästi, et see ka möödub, vabalt võib olla, et ta tellib piima (oo kui tõenäoline, sest kasvamisega preili tagasi ei hoia), vajab mind ja mu lähedust oma praeguses arengufaasis (ta on nii tragi, ei imesta kui varsti roomamam hakkab).
Ma olen seda vist isegi mitmes varasemas postituses öelnud ja soovitanud, et beebiga tasub lihtsalt koos kulgeda – mis täna on nii võib homme olla hoopis naa ja see on täiesti normaalne.
Kas ma ütleks, et Jenni on jätkuvalt ideaalbeebi? Muidugi on, ma jälgin teda, tema soove ja rütme ja keskendun kõigele heale. Selmet püüda meenutada ja kokku lugeda tänaseid öiseid söötmiskordi, ma parem tunnen rõõmu, et praegu mõlemad lapsed magavad ja ma sõin just ära terve Kamatahvli 😀

Mul ei ole lihtsaid lahendusi pakkuda või imerohtu köögikapist, aga meie kogemusest võin soovitada:
– rahutu une taga võib olla väga sündmusterohke päev (külalised, ostukeskus, jõulupidu jms) võib olla tuleks mõneks ajaks veidi hoogu maha võtta 🙂 Siia alla lähevad ka inimsuhted, kui peres on pingeid, siis tunneb seda ka laps ja on samuti rahutum
– uued oskused, see sai ka JJ ajal tõestust, et enne uusi oskusi oli uni rahutum (mõtle, sa pole kunagi elus osanud keerata ja nüüd tegid seda, teeks ju veits ärevaks)
– hambad, ojee, kõige sagedasem põhjus just 4+ kuud beebide juures ja noh… kestab kuni kõik need hambad suhu saavad (ja seda seiklust ei võta ära ka terve ämbri täis segu enne und).
– üleväsimus, jep, täiesti reaalne teema meil olnud. Jenni rütm muutus ja ta tahtis tegelikult hakata varem magama minema, enne kui ma selle nö läb hammustasin, oli meil paar õhtut, kus laps nutab, tissi ei taha ja tahab ja no näha on, et silmad juba unest pahupidi. Hakkasime varem magama sättima ja hei-hoo, preili on rahulik ja jääb ISE magama.
– piima tellimine, beebi kasvab ja piima on järjest juurde vaja, ei, selleks ei pea minema külmkapist klaasiga juurde tooma, lihtsalt tulebki last rinnal hoida nii palju kui ta soovib, et ta saaks anda ema organismile märku, et ou, tooda juurde!
– lase lahti ebarealistlikest ootustest. Ära võrdle pidevalt teistega. Selmet pool päeva netis surfata ja imeravimit otsida, lülita kõik värgid välja ja lihtsalt pikutage, jutustage, rullige põrandal, minge jalutama – kulgege koos, sest varsti nii kui nii enam ei saa.
– ära lase beebi kaalunumbril, pikkusel, unetundidel, söögikordadel ja kogustel muutuda kinnisideeks. Lase olla. Endal ja lapsel (ma räägin siin siis terve ja tavalise beebi juhul, eriolukordi on kindlasti ja need ei puutu siin teemasse hetkel).

Nädalavahetus tuleb, võtke aega oma perele, kui võimalik, las isa olla rohkem abiks, süütundeta magage terve perega lõunaund, minge kuuse järele, kel veel toomata või küpsetage piparkooke.
Võtke kõike rahulikult.

img_3585

Siis kui Jenniga kontserdile kulgesime

10 thoughts on “Mu beebi pole masin

  1. Ma oleks tahtnud midagi sellist lugeda kui mu poiss sündis. Kahenädalaselt hakkas magama 25 min kaupa ja ainult süles magas kauem. Nüüd 1a2k ja vahel magab kärus üle tunni, öösel ärkab endiselt lugematu arv kordi aga selle asemel, et stressata nagu ma tegin terve esimese eluaasta, kulgeme nüüd koos. On paremaid ja halvemaid päevi ja ma olen oioi kui väsinud aga me saame hakkame ja lõpuks on kõik seda väärt. (:

    Like

    • Jah, lapsed ja nende vajadused tegelikult nii erinevad. Jõudu aga annabki see, kui püüda keskenduda positiivsele nii vähe või palju kui seda parajasti on. Ja noh, varsti on see kõik möödas nagu kauge unenägu, mida, siis kui lapsed juba suuremad, tahaks silmi sulgedes vabatahtlikult kasvõi korra veel näha – aega, kus emme oli niiiiiii vajalik.

      Like

  2. Mulle meeldis see lugemine, sest toimin ise just selliselt oma igapäevases elus. Alguses olin ka jube pabistaja, et elu nii raske. Beebi kolmandal elunädalal mõtlesin, et issand, kas mu elu jääbki selliseks, et kussutan ainult beebit ja muud elu ei olegi. Ja siis käis mingi klõks peast läbi ja hakkasin ainult beebi rütmis elama. Näiteks võisin ma päev läbi voodis vedeleda, beebit kord ühele ja teisele rinnale tõsta ja ise raamatut lugeda. Puhkus missugune. Ma ei mõista neid Facebooki postitatud halamisi, kuidas ema töö kestab 24/7 ja kuidas isegi jõuluvana vangutab pead, kui ema jõuludeks terve öö magamist soovib. Minu arust on see kurb, et emad justkui võistlevad selles, et kellel on ikka raskem ja tülpinum olla. Mul ei ole kunagi kohv ära jahtunud, sest ma teen kohvi siis, kui mul on võimalus seda reaalselt ka juua ja samuti ei ole mul ühtegi päeva vahele jäänud, kus ma ei oleks pesemas saanud käia. Seda ka siis, kui ma olen beebiga kahekesi kodus olnud. Küsimus on ajastamises ja suhtumises. Mul on ääretult kurb lugeda seda negatiivset suhtumist sellesse, kuidas väiksed beebid segavad kuuma kohvi joomist, duši all käimist või mingit muud kolmandat tegevust.
    Kui mul on beebi üleväsinud ja jaurab rohkem, kui muidu, siis “häälestan” ma end juba sellele lainele, et MINA olen “süüdi”, et beebi on väsinud ja nutab, sest MINA olin hooletu ja ei võimaldanud beebile õigel ajal und. Ehk et beebi ei ole midagi valesti teinud ja minu asi on nüüd temale toeks olla. Samuti panen oma ennast hästi palju beebi “kingadesse”, ehk et tuletan meelde neid öid, kus tahaks niii väga magada, sest 3 tunni pärast heliseb äratuskell, aga und ei ole ja keerad juba 4330630 kord külge. Kes ütleb, et beebil sama raske ei ole? Ühesõnaga, olen iga päev nii õnnelik ja tänulik oma beebi eest ja naudin temaga koos olemist täiel rinnal, kulgedes meile omases mõnusas rütmis.

    Liked by 2 people

    • Aitäh! Nagu ma ise oleks selle kommentaari kirjutanud. See võistlus, kellel on kõige raskem, on ka mul pähe tulnud ja hoidku jumal kui julged öelda, et aga mul küll raske pole, sest just täpselt – ma ei hakka kohvi jooma ju keset mähkmevahetust 😂
      Ajastangi oma asju ja ei käi siin kodus pidev kannatamine, nutt ja hala.
      Aga kui kuskil kirjutad, et ma ei kannata ja ma ei oota esimest võimalust veiniks ja peoks, siis põhimõtteliselt sa pole päris, sest keeeeegi ei saa ometigi ju emaks olemist nautida 😱😂👌

      Like

  3. “lase lahti ebarealistlikest ootustest. Ära võrdle pidevalt teistega. Selmet pool päeva netis surfata ja imeravimit otsida, lülita kõik värgid välja ja lihtsalt pikutage, jutustage, rullige põrandal, minge jalutama – kulgege koos, sest varsti nii kui nii enam ei saa.”
    AAMEN. Polegi vaja muretseda eriti, kuna siis kui lapsega suhelda ja mängida, laps areneb 🙂

    Liked by 1 person

  4. Oeh, kuidas ma tahaks, et ma oleks targem olnud, kui mu praegu 1a ja 3 kuu vanune piiga alles pisike beebi oli. Liiga palju oli seda pidevat võrdlemist teistega ja “imerohtude” otsimist. Eks meil oli natuke muresid ka just imetamisega – piiga võttis pidevalt esimestel elukuudel vähe juurde, mina põdesin kolm korda rinnapõletikku ja perearst muudkui elas kukil selle va väikse kaaluga. Õnneks imetamisnõustaja rahustas ja ütles, et vaadake, kui tragi laps on – kõik ei peagi iga kuu kilo juurde võtma. Praegu ootan teist last ja kõige suurem õppetund on see, et kõik möödub – nii piimapaisud, gaasivalud, uneprobleemid – kõik läheb mööda ja pärast, kui tagasi vaatad, siis ei tundugi asjad enam nii hullud.

    Praegu muidugi tahaks rohkem magada, sest piiga kasvatab purihambaid ja on öösiti üsna õnnetu ning tahab kaisutamist. Eks siis kaisutame.

    Like

    • Jaa, imetamisnõustajad on nii tänuväärsed inimesed, sest ei ole midagi teha, et nt perearst, kelle ametisse astumise aegadel lapsed emadest sünnitusmajas eraldati, soovitab üsna esimese lahendusena imetamine lõpetada 😦
      Minul käis nüüd Jenniga nõustaja kodus, kuigi teine laps ju, aga oli abi, eriti just selle rahustamise osas, et kõik on ok.

      Like

Leave a reply to beritp Cancel reply