Esimene minipuhkus viie lapsega – Saaremaal

Tuleb tunnistada, et need esimesed viis kuud viie lapsega on olnud üsna väljakutseid esitav – koguaeg kuskilt mingi tõbi sisse imbunud ja ausalt öeldes ega sellist rahulikku hingetõmbe ja nautimise aega on olnud suht vähe. Seda enam tundus nüüd ideaalne hetk ja õige tähtede seis, et teha üks väike minipuhkus meile kõigile. Kuna kasutamist ootasid kinkekaardid Asa Spasse (hea kingivihje, kui laiendatud perekond tahab midagi kinkida, aga otseselt midagi vaja ei ole), siis oma bronneeringu sinna tehtud saimegi.

Reedel ootasime koolilapse koolist koju ja siis olimegi valmis oma asjad autosse pakkima ja Saaremaa poole teele asuma. Kui suuremate laste osas ma eriti selle pika sõidu pärast ei muretsenud, siis väike Jasmin otsustas vahetult enne minekut rõdul sellise toreda 1.5h uinaku teha – nii et veidi kahtlane tundus, et kuidas ta autos vastu peab. Õnneks oli ka tema suhtes mure asjatu ja kuni praamini oli ta täitsa vaikselt. Arvestades, et see praamisõit on nii lühike, siis ei hakanud kogu oma kampa üldse autost välja ajama, vaid need kellel vaja, käisid seal samas autode juures asuvas wc-s (ma nt varem ei olnud märganud seda võimalust ja juba ette mõtlesin, et peab mööda praami kondama hakkama nendega).

Saarele jõudes tuli teha siiski Jasminile toitmispaus (kuigi selle oleks võind teha ka praamil 😅) ja siis ootas ees juba Kuressaare.

Jõudsime Asa Spasse umbes kella viieks, mis oli ideaalne ajastus – saime kohe tuppa, jõudsime end veidi sisse seada ja siis oli plaan minna esimese asjana soolakambrisse. Kuna seal see kamber olemas on ja meie kolm päeva seal olla plaanisime, siis kõigil kolmel päeval ka kambrit külastasime. Soolakambris on pehmed lamamistoolid ja 30minutit läheb üllatavalt ruttu. Lapsed vahepeal küll olid seda nägu, et tahaks veits ringi tuiata, aga püsisid kõik siiski toolidel ja lihtsalt puhkasid ja lebotasid selle pooltunni ära. See olemine on seal rahulik ja nii oli seal ka Jasminil mõnus olla, sest kulub temalegi see tervise turgutus ära.

Jonasele meeldis see soolakambris lebotamine väga

Peale soolakambrit oli aeg üle vaadata uuenenud basseini ja sauna keskus. Kogu veekeskuse ala on renoveeritud ja näeb nii kena välja, riietusruumis mahukad kapid (rohkem vajalikud, kui tuledki ainult veekeskusse), olemas ka mähkimislaud (eraldi ruumis) ja duširuumi juures ujumisriiete kuivati.

Poistekamp ujuma suundumas
Päeval leidus ka selliseid hetki, kus veekeskuses oli vähem rahvast 😍

Veekeskuses on olemas suur bassein ujumiseks, madal ja soe lastebassein, mullivannid ja kuum jaapani vann ning ei saa mainimata jätta, et ka suur liutoru, mis korraks viib lausa veekeskusest välja 😄. Meie lapsed nautisid seal küll kõike – niisama sulistamiseks sobis hästi lastebassein, aga kuna kaks suuremat ka ujumistrennides käivad, siis said nemad oma oskusi kasutada ka pikas basseinis, mis sel korral neid isegi nagu rohkem tõmbas. Ujumistrennid on end õigustanud ja veehirmu neil ei ole, samas on basseini reeglid ka selged ja mingeid hulljulgeid ettevõtmisi ei korraldata.

Pead vee alla ei karda panna
Jenni lemmik oli sukeldudes sealt “vihma” alt läbi ujuda
Liutoru ootas!

Ma natuke kahtlustasin, et äkki Jasminiga seal teiste järgi vaadates ja vahepeal sulistades hakkab jahe, aga õhk seal basseiniala juures oli mega soe, kohati isegi nii soe, et hommikumantel seljas tundus liig. Aga no seda rahulikumalt sai beebiga toimetada ja ei pidanud kartma, et külm oleks. Samas kui ikka tekkis tahtmine päris soe omale sisse saada, siis selleks oli suurepärane võimalus omale sobivaid saunasid külastada. Valikut on seal piisavalt ja kõik saunad ei ole kuumad-kuumad, nt aroomisaun ja soolasaun olid ka pisikesega mõnusad, Jasminile nii meeldis, et seda märkis isegi võõras saunakülastaja, kes meiega koos seal olema juhtus 😄

Jasmin oli veekeskuses lihtsalt suurepärane kaaslane
Me Jasminiga end soolasaunas soolaga üle hõõruma ei hakanud, aga selline võimalus seal olemas – sauna ukse taga olemas kausikesed soolaga, mis saad sauna kaasa võtta

Jasminiga veekeskuses toimetamiseks kasutasin Lennylambi veelina ja sel korral oli see küll ideaalne abivahend – saime sellega nii vette kasta, duši all käia kui ka saunatada ja ei pidanud tassima turvahälli või käru seal märja käes. Lina on sellisest materjalist, et ei võta vett sisse ja samas kuivab kiirelt ning kotis võtab vähe ruumi. Beebiga spaatamiseks tõesti väga mugav ja kuna hommikumantlel oli piisava varuga, siis mahtus see meile mõlemale ümber tõmmata toast tulles-minnes või pikemalt istudes.

Sellise veelina saad osta nt Babyshop.ee poest ja koodiga lifeatlucky13 saad selle ka soodsamalt

Kuna me olime Saaremaal sel korral kaks ööd, siis oli ka rohkem aega miskit teha, samas ega see ilm otseselt õues olemist just ei soosinud, seega panustasime tubastele asjadele.

Otsustasime, et natuke ekstra hoolitust kulub kõigile ära (kaks pisemat sellest jäid siiski välja) ja alustasime laupäeva hommikut massaažidega. Mu jaoks ideaalne ajastus, sest olin just mõni päev tagasi pika peavalu käes vaevelnud ja peale masseerimist oli ikka hoopis parem tunne. Elus esimest korda proovisid massaaži ka kaks suuremat last, meie spordipoiss nautis esimesest hetkest alates ja ise mainis, et kindlasti jalgu ka tehtaks (tal oli eelmisest nädalast üsna intensiivne judo ja ujumise programm ka olnud). Jenni oli vahetult peale massaaži natuke kahtlev, et nagu meeldis, aga nagu ei meeldinud ka, kuid kui lasin tal veidi niisama rahus olla ja pärast uuesti küsisin, siis arvas, et oli ikka hea see massaaž küll (eks ise oled ka peale masseerimist veits selline sossu ja tahaks end koguda ja mitte raporteerimisega tegeleda).

Peaks vist uurima, kus Tallinnas lastele massaaži saab

Väiksematele poistele oli plaanis vahumullivann, aga kuna Jonas arvas, et see vann ei ole tema teema, siis võtsid selle vahuvanni üle kolm suuremat. Ja seal sai vahuga hullata kogu südamest – neile oli see seda erilisem, et meil enam ammu kodus mullidega vanni ei ole ja ka vannivahtu pigem harva kasutame.

Vahuga tagasi ei hoitud 😆

Peale massaaže ja vannitamist seadsid suuremad koos Teeduga sammud kinno, sest lapsed tahtsid näha uut “Kaka ja Kevad” filmi ja miks siis mitte minna kinno hoopis Saaremaal. Muljeid kuulates tundus, et lapsed jäid filmiga rahule, isegi Teet vist jäi 😄

Mina ja Jasmin saime sel ajal natuke rahus toas pikutada ja peale väikest jalutuskäiku õnnestus tal isegi rõdul oma uinak lõpuni teha. Toad ise olid lihtsad, aga meie suuruses perele nii hea peretoa lahendusega. Ma alati eelistan neid hotelle/majutusi, kus peretuba on olemas ja see koosneb kahest toast, mis omavahel uksega ühendatud. Nii on olemas kaks vannituba ja ka võimalus nt õhtuti üks tuba magama panna ja teises toas veel rahulikult üleval olla.

Kui vihmas jalutamine enam hea plaan ei tundunud sai rõdul uinak lõpuni tehtud
Mõlemad toad nii head ruumikad ka

Hommikusöögid olid plaanitud hotellis, aga lõuna/õhtu osas oli plaan miskit linna pealt vaadata, samas peale pikka väsitavat päeva ei olnud kummalgi õhtul eriti seda tunnet, et tahaks veel kuskile ekstra minna kogu selle lastekambaga, seega otsustasime ka õhtul hotelli restoranis süüa ja selle valikuga jäid rahule nii lapsed kui täiskasvanud, sai kiiremini sööma ja ei pidanud end riidesse pakkima ka polnud ohtu, et keegi autos magama jääb ja siis tusasena ärkab jms.

Õhtusöök. Lapsed kiitsid oma kanapastasid (mis olid tõesti head ja enamat kui lihtsalt makaronid kanaga)

Igatahes on mul nii hea meel, et meil tekkis see hetk, et end argipäevast hetkeks väljalülitada ja kõigile kulus see vaheldus väga ära. Lisaks oli see hea proov enne kevadist reisi, et näha kuidas meil see kodust välja minek ja olek sujub, aga ka selles osas, et saada veidi aimu, mida vajalikku tuleb kindlasti kaasa pakkida.

Jasminiga mullivanni proovimas
Väljas ilm hall ja vihmane, sees mõnusalt soe ja mulisev

Aga põhiliselt oli see nädalavahetus mõnus aeg koos perega olemiseks ja Saaremaa on selliseks käiguks meie meelest küll hea valik.

Meie tüdrukute kamp

Ja siia ilma saabus Jasmin

Ma mäletan, kuidas kolmanda lapse sünniloo alguses ütlesin, et need lood lähevad aina lühemaks, pean seda ka sel korral tõdema.

Eks kõige huvitavam on muidugi see, kas me haiglasse jõudsime – selle alla tunnise aja jooksul, ei, ei jõudnud.

Ma ei mäleta teiste laste ootuse ajast nii palju ja tihti neid nö harjutusvalusid, mis mind Jasminiga raseduse lõpus nii sagedasti külastasid – need panid mind ka oletama, et ehk ta ikka oma tähtajast varem tuleb. Meil oli juba olnud öid, kus isegi Teet oli mõelnud, et kas enam magama minna tasubki, aga siiani polnud siiski asjaks läinud ja igat sellist kahtlast ööd saime hommikuks meenutada ikkagi beebiga kõhus.

Täpselt tähtajal ei olnud ka keegi mu lastest varem sündinud, nii et seegi variant tundus kuidagi ebatõenäoline (vaikselt mõtlesin, et äkki siis hoopis 13.09 või et tulebki see esilekutsumine 16.09 ka ära kogeda lõpuks). Igatahes ei olnud mul vähimatki plaani sünnitama hakata, seda enam, et just sel ööl pidi mul ema reisile minema ja teda nt laste juurde kutsuda poleks saanud (Jasmini sünnist saingi teda teavitada kui ta samal ajal pagasit ära andis 😅).

Ja kui pühapäeva öösel jälle mind need tuttavad kerged ebamugavad hetked külastasid, siis ma… lihtsalt magasin edasi, sest ma reaalselt olin juba harjunud, et korraks on kehva olla ja siis läheb uuesti normaalseks. Ehk siis tagasi vaadates, ma lihtsalt sõna otseses mõttes magasin mingi osa sünnitusest maha, teadmata, et see on sünnitus 😂🤷‍♀️

Nii kestiski see nn päris sünnitus alla tunni ja enne presse sain äkki paar päriselt korralikku valu üldse – veel enne seda oli lihtsalt veidi pinget kõhus ja siis endalegi üllatuseks pomisedes, et “ma ei tea, mida ma tahan?!” olin juba käpuli maas ja saabus teadmine, et beebi ongi tegelt kohe varsti meiega. Erinevalt eelmistest kordadest ei tulnud veed enne presse, mis tavaliselt olid mu jaoks indikatsiooniks, et peale seda pressid algavad ja tuleb igal juhul paigale jääda, seega lihtsalt eelnevale tuginedes oleks nagu ka lootust olnud, et ehk lähebki veel aega ja jõuab minna kuhu vaja, sest ma üldiselt kuni pressideni olen üsna adekvaatne 🙈

Mu plaanitud haigla ämmaemand oli alles meie poole teel, et koos siit haiglasse minna sünnitama (sest Teet pidi jääma suurte lastega koju). Aga üks hetk ei teinudki ma enam muud kui kuulasin keha, hingasin ja madala ja müriseva häälega kaasa aidates lasin oma kehal beebi välja aidata. Ilmselt see, et ma peaaegu, et üldse nö jõuga ei pressinud andis tulemuseks ka null rebendit nagu hiljem läbivaatusel selgus.

Kui sünnitust sel korral plaanides võttis korra ikka silmanurga märjaks mõte, et Teet nüüd viienda lapse sünni juures ilmselt ei olegi, siis selles osas tegi meie väike preili oma otsused ise ja ma üldse ei hakka salgama, et mul oli hea meel, et just Teet sel hetkel meie kõrval oli.

Ühesõnaga, kui meie Jasmin oli saabunud, siis muidugi ei olnud meil sel korral sellist mõnusat ja hubast kodus oma voodisse kerra tõmbamist vaid algas uus vaatus haiglasse minekuga. Kuna platsenta oli jätkuvalt sees ja beebi nabanööriga ühendatud, siis ei olnudki muud kui pakkida ta tekkide sisse (mis mul olid ettenägeliku tekihulluna kõik valmis pandud – ehk kehtib moto, tekke pole kunagi liiga palju 😅), endale ka miskit ümber ja peale ning omal jalal siis selle pambuga lifti ja ämmaemanda autosse, et sünnituse viimane faas haiglas lõpuni viia. Kuna mul enesetunne oli ok ja lapsega ka tundus kõik hästi ning transport oli olemas, siis kiirabi kutsumine tundus lihtsalt lisa ooteaeg ja seda enam tegema ei hakanudki. Koju jäämine polnud ka paraku ju sel korral valikutes.

Veel hetk enne uksest väljumist ärkasid Jasmini kõige suurem ja kõige väiksem vend, kes meid tervitasid ja teele saatsid. Suur vend oli ikka emme madalat mürinat kuulnud ja uurima tulnud, et mis täpsemalt toimumas on 😅 Teised kaks kuulsid õe sünnist alles hommikul kuid teatava umbusuga kuniks avastati, et oot tõesti, emmet polegi kodus.

Haiglas saime siis üle vaadatud, platsenta väljutatud ja Jasmin mõõdetud kaalutud – tulemuseks 3654g ja 49cm – väiksem kui kaks tema venda ja veidi suurem kui üks vend ja õde ehk siis täitsa keskmine 🥰

Loomulikult selgus, et maja on sünnitajaid täis ja ainuke koht, kuhu meid panna on intensiivi ühispalat. Naljaka kokkusattumusena saime täpselt sama koha, kus samal põhjusel 4 aastat tagasi Joniga olin, suht deja vu.

“Tänu” gestatsioonidiabeedile ei olnud meil lootuski pühapäeval koju saada ja kindel oli, et vähemalt ühe öö peame haiglas olema, aga tõenäolisemalt isegi kaks. Seega ootasime Jasminiga mõne peretoa või ema ja lapse toa vabanemist, sest ega me sinna intensiivi jääda poleks ka saanud. Õnneks poolest päevast vedaski ja saime peretuppa ümber kolida – täieliku üllatusena tuppa nr 13 🫢 Tegi see toa number tuju nii heaks, kuigi korra oli mul väike murdumise hetk ka kui Jasminiga seal siis kahekesi istusime ja ma koduste peale mõtlesin, vägisi kippusid pisarad silma suurest igatsusest.

Hea uudis oli aga see, et kõik veresuhkru näidud olid Jasminil korras nagu ka kõik muu. Ühtpidi ju mega hea ja teistpidi tundus seda jamam see niisama haiglas passimine, aga okei, kehvemal juhul oleks võind näidud paigast olla ja ta abi vajada ja seda otseselt ette ju ei näe.

Elasime siis omas mullis selle esimese õhtu ja öö ning ega ma kurta ei saa, üksi beebiga seal peretoas oli vähemalt ruumi hingata ja toimetada. Enesetunne oli mul juba päeval selline, et raske uskuda, et alles öösel sai sünnitatud ja no jumal tänatud, sest siis oli ka beebiga üksi olek ilusti tehtav (võrdlusena, et peale esimest sünnitust olin ka ühe öö üksi ja veel ühispalatis ja siis oli phmt surm silme ees, sest niii halb ja nõrk oli olla).

Öö möödus päris rahulikult, beebi magas mul kaisus ja panin igaksjuhuks isegi omale äratused, et talle 1.5h tagant süüa anda, aga neid poleks vaja olnud, sest ta nõudis ise ka piisava tihedusega rinnale.

Esmaspäeva hommik tervitas meid päikesega ja hoolimata tihedast öisest toitmisest oli enesetunne mul päris värske. Peale hommikusi toimetusi tõi ämmaemanda külastus ka uue lootuse – kuna Jasminil kõik näidud olid tiptop ja me väga koju tahtsime, siis jäi jutt, et otsuse teeb lastearst peale ülevaatust. Pöidlad peos jäime seda ootama, sest tundus ikka väga jama seal veel üks päev ja öö niisama tiksuda.

Ja kuigi alguses ei julgenud isegi loota seda varasemat koju saamist, siis meil vedas ja arst otsustas meid koju lubada. Kiirelt kõne Teedule, et ta meile järgi tuleks ja pakkisin veel kiiremini meie asjad kokku.

Paremat päeva koju saabumiseks oleks olnud raske valida, selle septembri kohta nii soe ja päikseline, oluliselt mõnusam kui 5-plusskraadiga hommik, mil haiglasse siit olime läinud.

Kodus ootasime siis õde ja vendasid lasteaiast-koolist, neile oli see hea üllatus, et emme ja väike õde on vahepeal koju saabunud. Terve õhtu imetleti ja arutleti oma uue kaaslase üle ja mulle tundub, et südamed on siin kõigil armastust täis.

Oeh Jasmin, nii nii tore, et sa just meie juurde tulid, arvestades sinu saabumist, siis ma arvan, et meid ootavad ees meie kambale kohased kõige paremad ühised seiklused 💖