Elust viiekesi

Nüüdseks juba pea poolteist nädalat oleme siis viie liikmega perekond. Asjad on kulgenud üsna ootuspäraselt ja harjumine uue pereliikmega on pigem lihtsalt läinud. Vaid see kuumalaine on kõigi kannatuse viimse piirini proovile pand, õnneks seda postitust kirjutades saadab klaviatuuri klõbinat ka väike vihmasabin – veidigi jahutust ja värskendust.

Kui eelmisel esmaspäeva pärast üht ööd peretoas lõpuks siiski ITK-st koju saime (rajult kiire kodusünnituse pärast meid ei tahetud varem lasta), olid emotsioonid veidi ärevad, et kuidas JJ ja Jenni väikse venna vastu võtavad ning kas on mingit solvumist vms, mis meist eemal oldud ööga seostuks. Mure oli aga asjata, suur vend ja õde ootasid titat väga, mina neid heldimusest ja hormoonide möllust pisarais vaatamas (siiani tuleb klomp kurku sellele mõeldes).
Mingeid erilisi muutusi venna saabumine JJ ja Jenni jaoks ei toonud ka, püüdsime ja püüame ikka sellist tavapärast rütmi säilitada, aga asi, mis muutus näiteks täiesti iseenesest esimesest kodus oldud ööst oli laste uni. Kui varem ikka 1-2 korda keegi vajas öösel midagi või soovis Jenni meie kaissu tulla, siis see jäi nüüd ise ära. Võib olla on neilgi nüüd rahu majas ja mingi varasem ootusärevus vaibunud, igatahes magatakse siin paremini kui varem, ning mingit jagelemist kaissu mahtumise pärast ei ole. Hommikuti küll vahel tullakse väikest venda vaatama ja pikutatakse veel seal kõrval, aga vahel on kiire kohe ärgates juba mängima joosta hoopis.

Unest rääkides, siis esimene  nö päris terve öö haiglas oli võrdlemisi väsitav. Päev otsa olin suurema puhkamise ja magamise asemel ju olnud valvel ja oodanud, et kas saame koju või eraldi tuppa, lisaks vooris ühe naise pool suguvõsa seal intensiivi ühispalatis ringi, kus suure ruumipuuduse tõttu olime, et ega seal see puhkamine oligi suht so-so. Nii siis, kui saabus öö peretoas, siis olime Teeduga mõlemad jumala väsind, sest selle osa päevast, mis tema kodus ootas ning mille jooksul lootis koos lastega lõunauinakus puhata, otsustasid lapsed üldse mitte magada 😀 😀 Küll aga oli terve päeva jõudu kogunud me väike Jon, kes nüüd öösel otsustas, et aeg on tankima hakata, mis siis tähendas, et pool unes pool ärkvel ma muudkui imetasin teda. Ühel hetkel avastasin ka, et see pikali imetamine on ikka jama, ma sain küll tukkuda, aga samal ajal Jon ei imenud nii intensiivselt ja tal oli rohkem raskusi rinna kättesaamisega ja õige võttega. Seega poolest ööst lülitasin meid ümber istuvasse režiimi, mis oli hulka asjalikum, Jon sõi kiiremini ja paremini ning kuigi ma sel ajal magada ei saanud, kestsid need imetamise sessioonid meil lühemalt, mis oli ikka veidi abiks.
Kodus on Jon aga tubli magaja, seda nii öösel kui päeval, nagu JJ ja Jennigi beebidena olid.

Imetamisest plaanin ka eraldi kirjutada, aga nii palju võin öelda, et nüüd kolmas kord alustades, oli mul lõpuks piisavalt kogemust ja enda ettevalmistust, et meil hakkas see asi kohe sujuma. Kasutasin Garmastan kreemi, et nibud ei läheks katki ja ei oleks nii tundlikud, jälgisin hoolikalt imemisvõtet Jonil ning ka enda asendit – ning ei ole sellist esimeste nädalate agooniat nagu teistega.

Esmaspäev läks siis kodus sisse seadmise tähe all, teisipäeval võtsime end kambaga kokku ning sõitsime trammiga Jonile nime panema, nii oli sel päeval Joni esimene trammisõit aga ka esimene kärusõit ja uni – Bugaboo Cameleon 3 on ikka imelineee, täiesti “minu” käru ja õnneks tundub, et Jonile ka meeldib, sest uned on seal head.
Kolmapäeval ootas meid ees käik lastearsti juurde, kus kontrolliti kuulmist ja vaadati Joni üldist seisundit. Kuigi kõik muu oli tip top ja sünnikaalust veel ka vaid 20g puudu, siis paraku kuulis arst ka südames mingeid kahinaid, mis pärast käisime veel reedel uuesti kuulamisel ning kuna ka siis kahinad polnud taandunud, saime nüüd esmaspäeval ka kardioloogi juures käia. Õnneks olid kahinad kadunud ja süda igati korras, aga hea, et sai kõik üle kontrollitud ja ei jäänud mingeid kahtlusi õhku.
Piimajõgede voolamise tõestuseks oli ta eilseks kaalunumbri juba 4160g peale kasvatanud

Kui üldse miski meie idülli siin häirinud on, siis see kuumus, nädalavahetusel olid lapsed juba suht ära flippimise äärel, meie Teeduga samuti. Üks lollus ajas teist taga, kõigil oli paha ja vastik ning väikevennaga arvestamine üsna viimasel kohal. Õnneks Jon on täielik rahu ise ja väga ei lase neist kahest märatsevast pesukarupojast ennast häirida 😀 (eks ta varsti on ju ise ka seal kambas kolmas).

Elu on tegelikult mõnus, selle kuumaga mitte rase olla on ka päris mõnus, jõudsalt kasvav Jon on nii muhe, suured vend ja õde on ägedad ja suurema osa ajast nii abivalmid ja asjalikud ning Teet igate pidi lihtsalt super ja mu lemmik inimene üldse 😀
Küll aga toob täna alanud augustikuu meile veel igasugu muutusi, sest varsti algab lasteaed, mida siin kaks tüüpi pikkisilmi ootavad (ei, ma ei mõtle ennast ja Teetu 😀 ), mis  tähendab jah seda, et ka Jenni seab sammud aeda – eks ootame ja vaatame, et kas ja kuidas talle meeldib, kui ei suju, siis saab ta vabalt koju jääda. Ühtlasi tuleb valmistuma hakata selle väikse preili kaheaasta sünnipäevaks ning kui leiame aega ja viitsimist, siis tahaks veel enne lasteaia algust ja Teedu puhkuse lõppu teha lastega miski väikse meelelahutusliku käigu – hetkel veel on lahtine, et kas see hõlmaks ka piiriületust või piirdume kodumaaga 😀

Siuksed lood praegu, juba varsti kirjutan eraldi enda taastumisest ning imetamisest, sest tänasega algas ka rahvusvaheline rinnaga toitmise nädal.

IMG_9579

Koju saabumise puhul tegime ka esimese linasse sidumise, tundus, et Jonile meeldib

IMG_9618

Nime panemas, JJ oli ka, aga pildile ei soosutnud ta jääma

IMG_9687

kodune mänguplats uuritakse põhjalikult läbi…

IMG_9679

…issi ja väikevend vaatavad eemalt suuremat õde ja venda, ühtlasi Joni esimene käik kodusele mänguplatsile

IMG_9904

Esimene tandem

IMG_9706

väike suur hoolitseja

IMG_9738

esimesed pusled kolmekesi

IMG_0030

pärast vanni endaga rahul Jon

 

 

SaveSave

Pühapäev Tartus

Tartusse viis meid muidugi rattaralli, kus Teet osales, sellega seoses oli meil mitu mõtet, et kuidas nädalavahetus veeta, aga lõpuks jäi nii, et kell 7.00 Tallinnast startisime ja nüüd õhtuks oleme jälle mõnusasti kodus.

Käis läbi ka mõte, et läheks juba laupäeval, siis oleks JJ saanud seal tillusõidul osaleda ja pikad autosõidud jagatud kahe päeva peale, kuid ma pole kindel, et õhtu hotellitoas ja kahe rübliku magama panek oleks neist autosõitudest vähem väsitavaks kujunenud – seega jäi meie käik vaid pühapäeva peale.
Äratus oli varajane, aga õnneks praegu tõuseb päike ka nii vara ja hommik, nagu ka kogu päev oli nii helgelt päikseline, et polnudki väga raske asjalikuks hakata – lisaks olime eelmine õhtu tublid olnud ja kõik vajalikud asjad ootasid pakitult ukse juures.

IMG_7746.JPG

JJ müts pidi tal kindlasti just nii peas olema 😀 

Tartu tervitas palava suveilmaga, Teet tegi oma sõiduks ettevalmistused ja vahepeal vaatasime ära ka lühema distantsi läbijate stardi, ei läinud palju aega, kui startima pidi ka Teet – me lastega raja äärest lehvitamas.
Et Jenni paremini toimuvat jälgida saaks oli ta mul seljas, aga see palav ilm ja 32 rasedusnädalat omavahel just head kombot kandmiseks ei moodustanud ja seepärast hoidsin end selles osas pigem tagasi. Õnneks said JJ ja Jenni meil kaasas olnud Bugaboo Cameleon käru omavahel jagatud – kes istmes, kes seisulaual ja nii polnud see ringiliikumine ka nendega midagi hullu.

IMG_7800

32 nädalat 

Plaan oli Teedu sõiduaeg sisustada peamiselt Ahhaa keskuses ja sinna suuna võtsimegi, sest mai alguses avati seal meresauruste näitus ja JJ, kes on sauruste fänn, tahtis sinna väga minna. Õnneks oli seal ka ok käruga liigelda ning Jenni seal ka veidi istus, aga ega see pole muidugi koht, mida kärust uudistada.
See sauruste näitus oli lahe, laste jaoks ilmselt lahedam – hiigel suured meresauruste kujud, mis liigutasid ja nägid üsna “elusad” välja, samas olid need kujud siiski lihtsalt hämaras saalis ja päris sellist vee all elu tunnet seal ei tekkinud. Tegime seal tiiru ära, teise veel pealegi, mõned pildid ja liikusime edasi veega seotud tegevuste saali. Seal mõlemale lapsele küll väga meeldis, aga tegelikult olid kõik asjad nende jaoks tsipa kõrgel ja see veits segas uurimast ja katsetamast.
Kell oli ka seal maal, et pidime miskit sööma (eriti ma 😀 ) ning mugavuse mõttes külastasime Ahhaa kohvikut – kindlasti on tegemist maailma aeglasema teenindusega kohaga ning lapsed oma tortilla pitsa suhtes ka paraku huvi üles ei näidanud (väiksemal lapsel seda ise muidugi suht võimatu süüa ka). Õnneks pakkus aga rõõmu ja tegevust sealne mängunurk, kus mõlemad natuke mürgeldada said – muidugi juhtusid ka mõned pead omavahel kokkupõrkama ja JJ nuttu said külastajad korralikult kuulda, sest selleks ajaks oli muhk otsaees segunenud ka issi igatsuse ja väsimusega ja see polnud parim kooslus.
Enne Teedu finišit jõudsime veel Ahhaa poes käia, kust väljusime helendavate dinosaruste ja roosa pehme sisalikuga ning selle värvilise “vedruga” – hmm, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse. Igatahes need helendavad saurused paneme JJ voodi kõrval seinale, läheb hästi kokku tema dinosaurustega voodipesu ja Tula tekiga 😀

Õnneks Teetu enam palju kauem ootama ei pidanud. Ega see rasedana kahe rübliku järel võõras kohas jooksmine mingi mee lakkumine just pole, eriti sellisel päeval, kus tahaks lihtsalt suurt klaasi rabarberilimonaadi jääga ja lesida seda juues. Aga noh, pole hullu, paari nädala pärast tahaks nendega veel ühe kaugema seikluse ette võtta, aga siis küll Teeduga koos 😀

IMG_7801

Väga väsinud lapsed  (eriti see väiksem)

 

Kas sa oskad oma lapsi aidata?

Tegelikult võiks seda küsimust muidugi laiendada, et lisaks lastele ka lähedasi või hoopis võhivõõraid – kas oskad neid aidata, kui vaja on anda esmaabi?

Enne jõule juhtus meie peres õnnetus, mis kvalifitseerub ilmselt kategooriasse “lastega juhtub”. JJ jooksis mänguhoos, libises ja kukkus vastu laua nurka, aga seda õnnetul kombel kõrvaga tabades. Esimene hetk vaatasin kõrva üle, väike marrastus, ei midagi hullu, lohutasin last ja läksin 2m kauguselt külmakotti tooma, selle aja peale oli naastes sellest marrastusest saanud õudne paistes kõrv koos metsiku hulga verega – käsi südamel, I lost my cool, nutsin koos JJ-ga, puhastasime haava, hoidsime külma peal ja kuidagi üritasin teda rahustada. Läbi pisarate helistasin Teedule, et ta koju tuleks ja siis otsustaksime, kas lähme emo-sse või ei. Õnneks ei olnud vaja minna, laps rahunes üsna ruttu ja verejooks lõppes samuti. Samas pani see olukord mõtlema lisaks paljudele muudele asjadele ka sellele, et tuleks kriitilisemalt üle vaadata oma kodune esmaabi kapp, et lisaks tavapärasele valuvaigisti-põletusgeel-plaastrid varule oleks ikka alati olemas miskit ka taoliste traumade tarbeks. Meil oli abi näiteks nn haavaliimist, mida sinna kõrvale pihustada ja mis justkui plaastrina toimis, sest tavalist plaastrit sinna kuidagi panna ei andnud.

Aga varustus on vaid üks osa sellest, mida vaja, lisaks on vaja ikka teadmisi ja oskusi, et mida mingis olukorras teha. Ja olgugi, et elu jooksul on erinevaid esmaabi koolitusi läbitud, siis omast kogemusest tunnen küll, et mingi aja möödudes võiks neid teadmisi jälle värskendada.
Suvi on saabumas ja sellega seoses ka ilmselt igasugu aktiivseimaid tegevusi nii endal kui lastel kavas. Mõtlen oma põnnide peale, kes igal võimalusel ronivad ja ratastega sõidavad, aga selle jõulude eelse juhtumi näitel ei pea isegi midagi erilist tegema – õnnetus ei hüüa tulles, seega, soovitan kindlasti oma esmaabi valdkonna teadmisi värskendama minna ja lisaks on mul hea meel koostöös MTÜ RuaCrewga välja loosida üks pääse 13. mail toimuvale esmaabi koolitusele.

MTÜ RuaCrew on loodud 2009. aastal, eesmärgiga ennetada sotsiaalseid probleeme ja õigusrikkumisi noorte seas ning nende lahendamisele kaasaaitamine.
Ühingu missiooniks on noorte ja perede toetamine, et tagada neile parem hakkama saamine täna ja tulevikus.
Üheks toetavaks teenuseks on esmaabi koolituste pakkumine lapsevanematele koostöös Marju Kariniga. Marju Karin omab pikaajalist kogemust, on litsenseeritud ja meditsiinilise haridusega ning on pikalt praktiseerinud erakorralises meditsiinis.

Koolituse pääsme loosis osalemiseks kirjutage kommentaari, mis on teie koduses esmaabi kapis alati kindlasti olemas?
Võitja kuulutan välja neljapäeval (3.05.2018)

Kes loosiõnnele lootma ei jää ja kindla peale tahaks koolitusel osaleda – siis siin on ürituse link ja lisainfo registreerumise kohta: https://www.facebook.com/events/146443789383394/ 

IMG_6064

Lastega kinos – Euroopa Lastefilmide Festival

Nii JJ kui Jenni beebiks olemise ajal käisin ma päris tihedalt Artise beebikinos, mis mu meelest eristus teistest sarnastest just parema filmide valikuga, aga kuna hetkel on beebiaeg siin pausil, siis käisin täna lastega nö päris kinos. Valituks sai jälle Artis, sest seal toimumas Euroopa Lastefilmide Festival “Loomad teevad kino”, mis kestab 19.03-01.04 ning kavas on 4 vahvat lastefilmi.

Eks väike värin olin hinges, et kuidas lapsed pea 1.5 tundi hakkama saavad, kuid mure oli asjatu, sest mul on ju tegemist Kasperi ja Emma fännidega ning tänane film oli just nende värskeim “Kasper ja Emma lähevad teatrisse”. Film oli selline nagu selle sarja filmid enamasti, mu jaoks on vahel “küsimärgi” momente, aga selgelt pole ma ka sihtgrupp ja väikesed filmihuvilised kiitsid teose igati heaks.
Kinno jõudsime üsna vahetult enne seansi algust, seega pikalt passida ega igavust tunda polnud vaja, jooke ega näkse kaasa ei ostnud, sest noh, põhimõtteliselt ei olnud enam väga aega ja teisalt oleks see ilmselt mõjunud pigem segava faktorina.
JJ vaatas filmi üsna huviga, korra oli vaja ka wc-s käia, Jenni vaatas väga tublilt enamuse filmist, kuid vahepeal tuli ikka väike uinak peale – samas, ei mingit nihelemist või häälitsemist, vahepeal küsis vaid, et kes see või too tegelane on.
Filmi lõppedes ei tahtnud JJ kuidagi kinost lahkuda, kuid eks siis hakkas rolli mängima ka vaikselt lähenev lõunauni ning nälg, just selle viimase varjus saime ikka tulema ning läksime lubasime endale pastad ja pitsad. Kirusin vaid ennast, et ma kandelina/koti koju unustasin, sest tegelikult oleks sellest ikka kahe lapsega abi olnud, olgugi, et mõlemad ju kõnnivad – aga noh, järgmine kord siis.

Ja järgmist korda plaanin veel selle sama festivali raames, sest mulle tundub, et neist valikutest võiks ära vaadata ka “Loomad teevad kino” kuus lühifilmi, mis kokku vaid 40 minutit kestavad ja seega igati jõukohane oleks.
Nüüd, kus ma olen veendunud, et JJ ja Jenniga täitsa annab kinos käia, vaatan kindlasti ka lastefilmide valikut hoolsamalt, sest olgugi, et igasugu kraami näidatakse ka telekast, on kinoelamus ja harjumus mu meelest midagi muud ja ehk ka natuke toredam 🙂

IMG_5258

JJ koos oma sõbrannaga on vahel ise nagu Kasper ja Emma 😀 

 

Nii haige…

…nende sõnadega võiks kokku võtta meie viimased paar nädalat, mis on olnud lihtsalt jubedad. Algas kõik sellest, et JJ oli aastajale tavatult pikalt haigusteta lasteaias saanud käia, aga muidugi ei kestnud see igavesti ja ühel pühapäeval oli selge, et laps on tõbine ja jääb koju.

Kui JJ on haige, siis võib päris kindel olla, et varsti on ka Jenni, jep, kõik läks nagu alati ja nii olingi siis üsna pea kahe haige lapsega – ja ikka täielik megakombo koos silmapõletiku, köhade ja nohudega, nii palju läks õnneks vaid, et palavikust pääsesid.
Ok, haiged lapsed on ikka kehva seis, aga eks seda ju ennemgi ette tulnud ja pole midagi nii väga rasket, kuniks hakkas lähenema nädalavahetus ja tundsin, et oii pagan, mul ka ei ole hea olla.

Ja nii õnnestus mul saada see sama jackpot koos silmapõletiku ja nohust-köhast tingitud põskkoopapõletikuga (elu esimene). Jube-jube-jube. Kui saabus esmaspäev ja ma reaalselt ei saanud normaalse inimese kombel silmigi avada oli selge, et Teet peab meile koju toeks jääma, sest olgugi, et ringleb müüt, et “emad ei ole haiged”, siis ma olin ja mingit vastutavat lapsevanemat minust sel hetkel polnud, õnneks siis teine oli ja see meid päästis, mis tähendas, et järgmised kolm päeva mina püüdsin kuidagi paraneda ja Teet oli kodus. Paranemisest aga paraku midagi välja ei tulnud, põhimõtteliselt läks kõigil ainult hullemaks (õnneks lastel silmapõletik taandus siiski) ja ega enne paremaks ei läinudki, kui perearstilt kogu haige kamp antibiootikumid peale sai. Ma igaks sajaks juhuks konsulteerisin muidugi ämmaemanda ja arstiga, et kas rasedana see ikka ok – aga jah, see on rohkem ok, kui edasi arenev põletik, millega ei tasu lolli mängida ja mingile müstilisele tervenemisele loota.

Nüüd nädal hiljem hakkab elu normaliseeruma, saab öösel magada ja hommikul silmadki lahti, köhad veel lahkuvad, aga tunne on vähemalt hea.
Ühtlasi on mul sellest talvest mõõt absoluutselt täis ja lihtsalt ei jõua ära oodata, et hakkaks juba kevad seda ilma üle võtma.

Lõpetuseks positiivsema noodina meenus mulle, et lihavõtted pole enam mägede taga ja peaks lastele sellega seoses midagi vahvat plaanima, kindlasti värvime mune, aga kuna meil nüüd siin kodus ka tore õueala, siis saaks teha ka väikese munadejahi või minna ja teha see hoopis maal või suvilas… näed siis, tuleb mõtlema hakata.

Olge terved!

IMG_4640

Siis kui haiged lapsed vaatavad Mõmmi aabitsat

IMG_4719

Siis kui ma arvasin, et tõbisena saab olema hea natuke raamatuid lugeda, aga ei teadnud, et varsti ei saa silmigi lahti, lugemisest rääkimata

Perepildid

Nagu meil kahe mu sõbranna perega juba traditsiooniks on saanud, teeme me igal aastal enne jõule ühise perepildistamise. Aga, et asi oleks ikka mõnusalt meielik, siis oleme stuudiosse mineku asemel korraldanud sessiooni meist kellegi kodus. Varasemal kahel aastal said fotod tehtud meie juures, aga kuna sel aastal olime juba vaikselt kolimise lainel, siis tegime sessiooni nüüd järgmise pere juures – ja otsustasime võtta ka väikse (või siis suure 😀 ) riski, ning teha pildid hoopis õues.

Ütleme nii, et loomulikult Eesti ilm meid kaunite lumehangedega ei kostitanud, mis ehk ühe imelise jõulusessiooni juurde võiks kuuluda, selle asemel saime hoopis vihmasabinat. Aga kui pärast mõtlema hakkasin, siis mõneti oli see lume ja miinuskraadide puudumine isegi hea, nii “soojaga” oli ok ka lastel olla kampsunitega õues ja ei pidanud muretsema, et külm näpistama hakkaks. Ja vihmasabin pilte kuidagi ei rikkunud, õieti ei ole seda enamus piltidelt üldse võimalik tuvastada.

Sessiooni plaanisime selliselt, et nö jõulunurga sättisime terrassile ning lisaks siis sai tehtud erinevaid pilte ka hoovis ja selle ümbruses – nii said kõigil pildid ka pisut erinevad.
Jõulunurga dekoratsioonidega üle ei hakanud pingutama, väike potikuuseke, mõned kingipakid, laternad ja puuhalud koos pehmete lambanahkadega ning taustaks jõulutuled ja kui inimesed ka pildile said oligi see õige tunne täitsa olemas – meie moodi, omamoodi 🙂

Ja siis muidugi fotograaf – kelle leidmisel mängis suurt rolli lapsekandmine, sest just lapsekandmise grupis ma Anneliga tuttavaks sain. Vaadates pilte, olen täiesti kindel, et sai tehtud üks tõeliselt hea valik, sest esiteks oli kogu sessioon nii tore, ei lasknud ta end kuidagi häirida vihmast või pilves ilmast või mõnest lapsest, kes parema meelega minema oleks kõndinud. Annelil polnud probleem ka kõhuli märjal murul neid kõige õigemaid nurkasid otsida ja lõpptulemus on meie meelest lihtsalt võrratu – nii et suur suur aitäh! Kes soovib tema töödega tutvuda, siis vaadake Anneli Leinemann Phtotgraphy lehte.

Pilt_0093-Edit-Edit-veeb

See pilt sai tegelikult tehtud üsna sessiooni lõpus, kui Jennil juba lõunauninak peale tuli

Pilt_0826-Edit-veebPilt_0868-Edit-veebPilt_0936-Edit-veeb

Pilt_0999-Edit-2-veeb

Häid pühi!

Jõulukingid ühesele ja kolmesele

Eelmises postituses kirjutasin, mis peitub meie laste advendikalendris, täna avan veidi kingikoti sisu, sest hetkel veel aega on ja, kes ideid otsib jõuab siit neid soovi korral realiseerida.

Alustame väiksest Jennist, kes polegi enam nii väga väike vaid hoopis üsna asjalik tegelane. Temaga on selles mõttes keeruline, et meil on ju JJ-st sellele eale kohaseid asju järel ja ei tahaks niisama midagi kokku kuhjata. Kinke valides mõtlesin sellele, et kuidas neid asju kasutada saab ja panin rõhku sellele, et lisaks üksi nokitsemisele saaks nende asjadega mitmekesi mängida. Nii leiabki Jenni enda nimega pakkidest ühe vahva looma loto ning Smart Gamesi Jänkupeituse. Need mõlemad mängud on märgitud vanusele 2+, aga kuna Jenni on jõulude ajal juba peaaegu 1.5, siis pigem kingime asjad, millesse saab nö kasvada, kui et midagi, mis ülejärgmine päev juba liiga titekas on.

JJ-ga oli mul plaan juba mõnda aega valmis, aga vajas järgi proovimist, õigemini üks suurem kingitus vajas testimist, et ega äkki selleks veel liiga vara ei ole.
Esimene kingitus on lihtne kuna JJ-l on päris arvestatav puslede kollektsioon, mis igapäevaselt käigus, siis lisame sinna vähemalt ühe pusle (hetkel lähevad 30tk variandid, vaatame, kas tuleb samast sarjast või peaks midagi veidi keerukamat vaatama).
Teine kingitus on siis see, mida ma vist juba pool aastat olen vaadanud ja mõelnud ja oodanud, et JJ kasvaks 😀 Selleks on OSMO, mis on selline tore ipadiga ühilduv asi, kus äpid ja füüsilised mängud teevad koostööd. Esimeseks mänguks ja kuuse alt pakist leiab JJ koos Osmo baasiga Tangrami, mida saime vahepeal sõpradelt proovida (kes meid Instagramis jälgib see kindlasti nägi ka üht pilti sellest) ja millega ta oma ea kohta üsna hästi hakkama saab. Tegelikult tellisin talle terve suure explorer kiti, kus lisaks Tangramile on Monster joonistamine, numbrite ja tähtede õppimine ning isegi programmeerimise mäng, aga nendeks on veel veidi vara ja annan need kätte aja jooksul. Küll aga on mul plaan, et kuna JJ sünnipäev on loetud päevad pärast jõule, siis Monster joonistamismängu saab ta meilt sünnipäevaks – nii on see Osmo mitme tähtpäeva tarbeks 🙂
Mõeldud on see Osmo pisut vanematele, aga kuna me tegutseme ja mängime sellega kõik koos, siis sobib see juba praegu ja ajaga lähevad need tegevused siis lihtsalt keerulisemaks. Juba seal explorer kitis olevatele asjadele saab jooksvalt juurde osta ka erinevaid mänge, mida Osmole järjest juurde tuleb.
Ipad on meil olemas, üsna vana ja seisab muidu niisama, aga Osmoga täiesti ühilduv (iPad2) ning selliseks mängimiseks igati sobiv.

Ja kuigi see Osmo on ju kasutamiseks mõlemale ja ei ole väga sellist “minu-sinu” asja, siis ühe ühise kingi plaanin ka neile veel lisaks teha. Praegu on suht suur hitt meil SmartGamesi Punamütsikese mäng, kus ka terve pere koos saab mängida ja nii tuleb ilmselt üks mäng neile samast sarjast veel, kaalun hetkel, kas Kolm Põrsakest või veoautoga mäng Trucky 3 – aga neid mänge julgen soovitada küll 🙂

Tegelikult on muidugi suurim kink see, et täna saime oma uue kodu võtmed kätte ja eesmärk on jõulud juba seal veeta, aga sellest kõigest räägin lähemalt juba õige varsti.

large