Category Archives: ITK

Haiglakott – neljas kord, segased ajad

Posted in ITK, Sünnitus by

Mu meelest on alati küsimuse juures, et mida haiglakotti pakkida, neid vastuseid, et ah, ärge üle pingutage, pigem vähem asju ja küll saab jooksvalt juurde tuua kui vajadus peaks tekkima. BooM! Täna on nii, et tänu koroonaviiruse ohule on igasugune haiglasse sisse-välja sõelumine keelatud ja keegi sulle midagi juurde tuua ei saa, ühtlasi olen ma aru saanud, et kõik sünnitajad hoitakse beebidega vähemalt 48h haiglas sees.
Sellest kõigest lähtuvalt pakkisin ka oma koti, mis muutus hoopis kohvriks, et kõik ära mahutada.

Ma pean isiklikult arvestama selle sünnituse puhul igasuguste võimalustega – võimalus, et sünnitan kodus, võimalus, et jõuan haiglasse, võimalus, et sünnitan kodus, aga haiglasse tuleb ikka minna – selge on see, et vajalikud asjad tuleb kokku panna, et kui on minek, siis kiirelt kaasa haarata.

Mõne jaoks on ka olusid arvesse võttes siin asju liiga palju või midagi hoopis puudu. Ma ei arvagi, et kõik peaks samamoodi pakkima, aga lähtun oma kogemusest ning praegusest olukorrast. Seega, alustame.

Enda jaoks pakin kaasa:
– plätud (eelis susside ees nende lihtne puhastus)
– hommikumantel
– suured sidemed (paraku olen ka nüüd kriisiajal kuulnud lugusid, kuidas haigla sidemeid just lahkelt ei jaga ja eeldatakse, et need omal kaasas – okei, võtan varuga, parem kui jääb üle kui, et puudu tuleb)
– võrkpüksid, pärast sünnitust jalga
– hõbeda sprei õmblustele, rebenditele, ma pole seda varem kasutanud, aga las olla olemas
– kõiksugu igapäevased hügieenitarbed (hambahari, pasta, kreem, juuksekamm jne)
– spordikorgiga joogipudel
– paar imetamistoppi, mida on hea ka magamise ajal kanda
– paar paari pükse
– pesu
– soojad sokid
– rinnapadjad (kui piim rinda saabub, on mul alati vaja läinud)

IMG_7033-1

Tohutult glamuurne kraam

– suur pudel gaseerimata vett (kui ei saa endale vett toomas käia, on midagi olemas)
– näksimist
– pastakas, et ükski allkiri selle puudumise taha ei jääks
– LAADIJA (sest telefonist saab phtm ainuke viis perega suhelda)
– dokumendid
– kätele deso geel
– mask (haiglasse mineku ajaks, kui minek nt kiirabiga)

Beebile ja temaga toimetamiseks
– 2 komplekti riideid (body, püksid, sokid, müts)
– üks õhuke tekike
– üks soojem tekike
– niisked lapid (kui ei ole hea kraani alla pesema minna või pole selleks jõudu)
– mõned mähkmed (loodan, et mähkmeid ikka saab haiglast, aga kui on jama, siis hea kui miskit olemas)
– koju toomiseks riidest mähkmed (eri suuruses, et vastavalt lapsele parim panna)
– väike wet bag kui peaks tekkima määrdunud mähe või riided
– imetamise jaoks mõned musliinid piima püüdma

IMG_7034

Hällis soojakotiks Easygrow Lite turvahälli mudel

– autosse valmis turvahäll koos soojakotiga (kes on kõvasti arvamust avaldanud, et mai beebile küll soojakotti vaja pole, siis khm, ülehomme on aprill ja hetkel sajab väljas meil siin laia lund, olen parem kõigeks valmis)
– suur wet bag minu enda määrdunud riiete jaoks, mida teistest eraldi tahaksin ehk hoida
– rõngaslina, puuvillane ehk siis kergesti pestav (kui pean saama söödud ja oldud, aga juhtub olema beebi, keda “käest panna ei saa”, siis on rõngaslina nagu abikäsi, kes lapse isa näol hetkel puudu)

IMG_7035

vett ja küpsist

Kogu see kraam läheb ratastel kohvrisse, et ei peaks käe otsas tassima, kui selleks jõudu pole.

Nüüd pole muud, kui hoiduda igasugusest ebavajalikust inimkontaktist ehk siis püsida kodus ja püsida terve – loodan, et kõik läheb hästi.

IMG_7037

 

Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Posted in ITK, Sünnitus by

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik. 

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama. 

img_5532-1

Neljanda ootuses ehk kui arvad, et enam miski ei üllata

Posted in ITK, kodu by

Veel mõnda aega tagasi oleks mulle tundunud uskumatu, et kirjutan meie neljanda lapse ootusest, täna tundub see igati reaalne ja äge. Ma ei plaani enam seda rasedust liiga detailselt siin dokumenteerida, sest eks see ikka ole kuidagi korduv kõik, aga mõned erilisemad hetked saavad kirja, et oleks hea kunagi tagasi vaadata.

See kõige tavalisem 12. nädala ultraheli ei pidanud olema midagi erilist, aga kuna mulle tundus, et ma ei taha sinna üksi minna, siis korraldasime nii, et Teet saaks minuga kaasa tulla. Juba seda aega kirja pannes hoiatati mind, et see UH arst ei räägi suurt midagi ja no kogemusi lugedes sain aru, et hea kui ta üldse mainib, et lapsel kõik käed ja jalad olemas on. Seega valmistasin meid ette üheks üsna emotsioonituks käiguks, aga samas meie jaoks oluliseks – näeme oma neljandat beebit esimest korda natuke enamana kui lihtsalt täpina ekraanil.
Arsti kabinetti sisse astudes tervitas meid reipa olemisega dr Szirko, kes siis asus ekraanil meie beebit uurima, meie samal ajal siis seda väikest sudimist pealt vaadates. Käsi ja jalgu püüdsin ka ise üle lugeda – noh, nii igaks juhuks 😀
Ja siis, see arst, kes pidi olema vait kui sukk, näitas meile ise ka, et kus mis asub ja täiesti täiesti muu seas ütles, et näitab, et POISS on.
BOOM!
Mis just juhtus?!?
Hea, et ma seal pikali olin, sest muidu oleks pikali kukkunud – esiteks, ei pidanud see arst üldse midagi rääkima ja teiseks, ei ole me mitte ühegi lapsega nii vara isegi mingit vihjet soo kohta saanud. Mõtled küll, et neljas laps – been there done that ja ikkagi saab miski üllatada. Lihtsalt wow. Kaalusin ka, et kas ma peaks arstile rõõmust kaela lendama, aga ma arvan, et õnneks ja mitte kahjuks mul see mõte läks üle..

Üllatusest toibununa mõtlesin vaid, et nii äge, JJ oli juba varem rääkinud, et tal võiks veel vendasid olla ja mulle tegelikult meeldis ka see mõte, et Jennil on selline vendade kamp. Jah, tubade jagamise ja tasakaalu mõttes oleks ju tüdruk ka sama tore olnud, aga kui ma ikka selle meie Jenni sügavale silmade sisse vaatan, siis see hing on siin küll nagu loodud üksi seda ainsa õe tiitlit kandma ja oma vendadega kõikvõimalikke jaburusi korda saatma.

Arvestades, et see meie neljas on igati planeeritud ja oodatud, siis ei ole meil ka mingit beebipaanikat, et kuidas hakkama saame või mis üldse saab. Kõik läheb hästi, oma südametes tundsime, et meil on siin armastust küll, et üks väike sell meiega liituda võiks ja lisaks sellele armastusele ka piisavalt ruumi, et suurenev kamp mugavalt ära mahuks.

Eks on uuritud ka, et kas nelja lapsega plaanime kolida, et majas oleks rohkem ruumi aga seda mõtet meil hetkel ei ole. Me ei arva, et kõigil peaks eraldi tuba olema ja meil on pigem üle keskmise suurusega korter, kus olemas nii rõdu kui saun ja isegi piiratud alaga mänguväljak. Lisaks arvan ma, et suurusest olulisemgi on asukoht, et väike maja kuskil linnapiiril  või piirist väljas võib tunduda päris idülliline, aga ühtlasi tähendab see nelja lapsega ka aina hullemaks minevat logistikat, kui kätte jõuavad koolid, huviringid ja trennid. Meil on peres ühed juhiload ja üks auto, seega igasugune lapsevanemast takso olemine ei tule meil kõne alla (ja ma ei oska ka ennustada, kas ma lähen lube tegema ja isegi kui läheksin ja teeksin ei tahaks ma siis päev otsa kedagi kuskile sõidutada). Praegune kesklinna asukoht tähendab aga seda, et ka juba esimese klassi lapsel on täiesti reaalne ise kooli ja koolist koju saada, trenni jõuda ning veidi suuremana ka keerulisema logistikata sõpradega kinno minna. Ma ei tahaks, et laste päevast arvestatav osa mööduks autos või bussis ja seepärast ma ei ihale ka seda maja ja aia kontseptsiooni (pealegi, ma ei ole see tüpaaž, kellele meeldiks muru niita või lund rookida).

Ma saan aru ka, et neljas laps võib nii mõnegi jaoks mingi ulme otsus olla, aga mulle on ka tundunud, et alati on kusagil keegi, kes imestab, olgu see siis enne esimest või neljandat last. You do you ehk siis iga pere saab ja teeb need otsused, mis neile sobivad, meie jõudsime otsusele, et neli oleks hea.

Siia lõppu oleks sobiv tänasel isadepäeval ära mainida ka see, et kui ei oleks Teetu just sellisena nagu ta on – tasakaalukas, armastav ja täiesti suurepärane isa ning kaaslane, siis ei oleks siin peres neid lapsi varsti neli. Selline lastebande vajab tiimitööd, et kõik osapooled ikka peast ja muidu ka terved oleks ja selles osas võin käsi südamel öelda, et paremat partnerit kui Teet, oleks endale keeruline tahta. Nii et Teet, aitäh sulle!

img_2605

Ja siia ilma saabus Jenni

Posted in ITK, Jenni, Sünnitus by

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil  ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂

IMG_1774IMG_1776IMG_1782IMG_1788IMG_1802

 

37+4 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Käes on see aeg, kui neid visiite ämmaemanda juurde tuleb nüüd ette iga kahe nädala tagant. Ka sel korral kohtusin veel asendajaga, järgmine aeg on juba jälle nö oma ÄE juures kirjas (kes küll julgelt arvas, et ega me ei kohtu ja kelle arvamuses ma hetkel juba kahtlema hakkan).

Enesetunne on hea, mõnel ööl saan eriti hästi magada ja samas mõni öö on külje keeramine nii piinarikkalt valus, et läbi une mõtlen “fine, mis siis, et see külg surema hakkab, olen nii veel järgmise tunni”. Samas neid nö raskeid öid on õnneks olnud vaid mõned üksikud.
Beebi on jätkuvalt väga aktiivne ja hetkel on tema lemmik tegevus enda (ilmselt tagumiku) pressimine vastu ühte mu kõhukülge, et siis näha, kui ebaloomuliku kuju see kõht ikka võtta võib – no mu silme läbi vaadates – ikka väga ebaloomuliku 😀 ma tegelikult ei tea, et kas see selline enese sirutamine ja sättimine seal tähendab, et tal ruumi veel küll ja veel ja niipea välja ei hakka tulema või hoopis vastupidi, et katsub piire ja tunneb, et kitsaks läheb (siin kirjutamise hetkel teeb ta seda taas).
Pea on tänase kontrolli järgi ikka all, ma loodan, et ta oma võimlemisega siis end ümber ei keera kuidagi ehk ikka selleks vast enam ruumi pole.

Kõik näitajad olid meil korras, minul vererõhk normis, EPK 36cm, beebi südametööga kõik hästi (miskipärast sellel ämmaemandal ta on lasknud neid südamelööke väga eeskujulikult kuulata). Kaal näitab hetkel 67kg, mis tähendab, et viimase 2 nädalaga on juurde tulnud +1kg ja kokku siis nüüd 10kg selle rasedusega (ja usun, et tuleb veel see 2-3kg ka ära).

Ma siin küll heietan, et beebi võiks ometigi juba tulla ja no tõesti võiks, kuna hetkel on ta juba nö tähtajaline laps, aga samas muidugi kuulsin äsja sünnitanud sõbrannalt, et ITK on jälle täiesti puupüsti täis ja ega seal suurt kuskil olla ei ole, nii et selles osas oleks jälle hea veidi oodata, äkki läheb rahulikumaks. Või kas läheb? Vaatasin ITK FB sündide tabelit ja no mu meelest on seal suht kõik päevad nagu beebibuum, vahet pole, mis kuu või nädal.

Paaril õhtul on justkui mingeid valusid tunda olnud, aga ei midagi regulaarset ja ilmselt pigem on beebi end sel hetkel jälle mingi “hea” närvi peale sättinud. See ootus on ikka üks naljakas asi – ühtpidi ma tõesti ootan, et hakkaks pihta ja saaks juba sünnitatud ja meie uue beebiga kohtuda, aga teistpidi, mõte, et peab ju jälle sünnitama ja see on valus ja natuke õudne ja pärast on paha jne, paneb väikse hirmujudina üle selja jooksma ikka ka. Ainus, mis lohutab on see, et nüüd ma ju tõesti tean, et kõik see valu, mis tuleb, on mööduv ja üleelatav.

Ämmaemand tänasel kohtumisel igatahes mingeid vihjeid peatsele sünnitusele ei andnud ja mainis, et viimasel ajal paljud lapsed tulevad pigem hiljem kui et varem ning, et see 37+ nädal aeg ei ole üldiselt väga populaarne sünnitamise aeg. Nojah, eks siis tuleb teda uskuda ja salamisi loota, et enam siiski pole palju jäänud.

FullSizeRender-56

37+4

 

35+4 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Põnevus-põnevus, täpselt kuu pärast on mul märgitud sünnituse tähtaeg, enesetunne on selline 50/50, mõnel päeval hakkan juba mõtlema, et oot-oot, kas miskit toimub ja mõnel teisel päeval võib vabalt ununeda, et üldse rase olen.

Selles osas on see rasedus üsna omamoodi olnud, mitte, et mul JJ-d oodates megaraske oleks olnud või mingid tohutud vaevused, aga ma mäletan, et see “lõputüdimus” tuli üsna jõuliselt peale ja oli selline ebamugav olla. Ma arvasin, et ega sel korral väga teisiti ei ole, kuna keha ehk rohkem kurnatud veel eelmisest ootusest + imetamisest, aga tunne on ootamatult hea. Just arutasime Teeduga siin ühel õhtul, et selle rasedusega on kergem olla ja ma ei vingu ka nii palju 😀 Kergem on olla mitmes mõttes, sest vaatasin eelmisest rasedakaardist järele, et JJ-d oodates kaalusin ma umbes sama palju kui praegu juba 23+. nädalal, seega on täiesti arusaadav, et liikuda ja toimetada on praegu lihtsam.
Migreen, mis eelmine kord mind lausa haiglasse kupatas, on sel korral end paar korda ilmutanud (just siis kui on olnud eriti palav ja lämbe ilm), aga kuna nüüd tean, kuidas ja millega reageerida, siis olen hullemast alati pääsenud.
Kui üldse millegi üle kurta, siis kõrvetised on siin vahepeal ikka päris jubedad olnud ja Rennie tabletid selles osas abiks. Ma muidugi pole sel korral ka mingi eriti tubli toituja olnud ja sisse läheb kõik, mis isutab, alates mahlapulgast lõpetades rosoljega (arvake, kas mul just tuli selle jutu peale mahlapulga ja rosolje isu 😀 😀 ).
Kohvi joon hommikuti siiani, aga vaikselt tunnen, et see isu hakkab otsa saama, mis on super, sest plaanin pärast beebi sündi sellest mõneks ajaks loobuda (nagu JJ-ga).
Pikemat maad kõndides hakkab ka veidi ebamugav ja enam eriti kuskil pargis või mänguplatsil JJ järel joosta ei taha, õnneks selles osas on Teet tubli ja poisid saavad õhtuse mänguka tiiru kahekesi edukalt tehtud.

Täna tuli teha ka käik ÄE juurde ja sel korral kohtusin siis asendus ämmaemandaga, temaga on mul ka järgmine visiit, mis nüüd lõpus on juba 2 nädala pärast. Õnneks oli see ÄE väga tore ja rõõmus ja igati asjalik.

Kaalu on hetkel 66kg, kuuga juures +2kg ja kogu raseduse peale siis +9kg, JJ-d oodates võtsin kokku juurde 13kg, tundub, et sel korral tuleb see suht sama… erinevus siis ainult selles, et nüüd oli algkaal madalam (halleluujah imetamine ja elu väikse lapsega, mis töötab paremini kui kõik trennid 😀 ).
Vererõhk oli normis, beebi südamelöögid samuti – ja kui tavaliselt peab teda selle anduriga veits taga ajama ja möllama, siis täna sai ÄE südamelöögid kätte kohe, kui selle anduri kõhule asetas.
EPK oli 34cm, katsumine ja kiire UH kinnitasid, et beebi on peaseisus ja päris-päris sügaval vaagnas (kui ÄE pead katsus, siis tekkis küll korra tunne, et issver, beebi peaaegu väljas ju 😀 ). Sellest siis ka kerge ebamugavustunne, kui pikemalt kõndinud olen.
Viimati tehtud GTT osas kinnitas ÄE mu enda välja loetud järeldust, et kõik oli tip-top ja sellega on nüüd ilmselt ühel pool ka.
Muus osas oligi see visiit üsna lühike ja mingeid märke, et beebi varem võiks tulla, ÄE ei täheldanud. Küll aga soovitas ÄE mul oma vedeliku tarbimisel silma peal hoida ja seda natuke tublimalt teha, eriti praeguste palavate ilmadega võiks päevas 1,5-2L vett päevas ära juua.

Eks siis ootame rahulikult edasi, pühapäeval täitub juba 36. nädal ja siis on täiskantud beebini jäänud vaid 1 nädal (ja mu poolest võib ta siis ka südamerahuga tulema hakata).

kõht_35

Sel korral sai kõhupilt tehtud kohe pärast ÄE visiiti 🙂 

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

Mis ma sünnitusele kaasa võtan ehk haiglakoti sisu

Posted in ITK, Sünnitus by

JJ-d oodates kuulasin, mis juba sünnitanud sõbrannad soovitasid ja, mis oli kirjas ITK enda soovituslikus nimekirjas ning lisaks siis mõtlesin veel ise, et mis võiks olemise mugavaks teha. Ja olgugi, et JJ sündis vaid mõni päev enne oodatud tähtaega, siis tabas see minek ikka ootamatult – nii ei olnud kotis mingit söögipoolist ja kuna me enne haiglasse minekut enam ka kuskilt läbi minna ei jõudnud (ma ei suutnud), siis pidi Teet mulle miskit näksimist veel vastu ööd tooma, sest pärast sünnitust õhtusööki ma süüa ei jõudnud ja veidi hiljem alles läks kõht tühjaks (mis polnud tore, sest ööseks pidime ta isegi ruumi puudusel koju saatma ja iga ära oldud hetk oli veidi nukker). Seega, võiks selle koti pakkimist alustada pigem varem, kui et hiljem.

Ühtlasi soovitan ma ka paar nädalat enne tähtaega sellistele kodust kaugematele pikematele käikudele haiglakott kaasa võtta (iial ei tea, millal beebi siiski tulla otsustab ja kas siis koju enam jõuab). Ja sel põhjusel, et valmis kott võiks varem valmis olla, soovitan ma ka siuksed basic asjad omal duubeldada (ehk, et kotis on olemas hambahari, pasta, šampoon jms, mis  võivad seal olla nädalaid, sest kui pead viimasel hetkel läbi valu seda kotti komplekteerima, siis võivad nii mõnedki asjad maha ununeda, mis näiteks vannitoas ootavad).

Sel korral lähtun meie eelmisest kogemusest, samas tuleb arvestada, et kõik ei pruugi üldse sarnaselt minna. Näiteks JJ-ga oli meil haiglas olemise aeg üsna üürike – nii enne kui ka peale sünnitust, aga võib olla sel korral läheb teisiti ja valmis võiks olla ka pikemaks haiglas olekuks.

Sünnituse ajaks pakkisin ma eelmine kord mitu särki kaasa ja arvasin, et äkki tahan oma riietes olla, et nii on kodusem ja mugavam. Miski pärast mõtlesin isegi vannis valutamisele jms, mis sünnitama jõudes loomulikult enam absoluutselt minu jaos kõne alla ei tulnud – ma ei tahtnud isegi duši näha 😀 Reaalsuses toimus kõik nii piisavalt kiiresti, et oma riietest ma puudust ei tundnud ja sünnitamine selles tüüpilises haigla särgis oli täiesti ok. Seepärast ma sel korral nö sünnitamise riideid nimekirja ei lisa ka.

Alustame siis asjadest, mis on vajalikud minule:
– karp Natracare sünnitusjärgseid sidemeid (ITK-s saab küll 1-2 suurt sidet kohe peale sünnitust, aga edasi pigem eeldatakase, et sul on oma kraam kaasas)
– 2 karpi Natracare öösidemeid (kui läheb hästi, saab juba sünnitusele järgneva päeva peale nendele üle minna)
– 3 paari aluspükse (millest kahju pole, kui need seda “seiklust” üle ei ela ja minema peaks viskama, võiks olla nr suurem kui tavaliselt kannad)
– 2 imetamistoppi (et imetamine oleks juba alustades mugav)
– paar marlit, mida imetamise ajal kasutada
– rinnapadjad (kuigi piim ei pruugi üldse esimestel päevadel väga rinnas olla ja pigem saabub seal 3. päeva kandis, siis minu kogemus oli nö kiire piimavooluga ja rinnapatju läks vaja algusest peale, et riided kuivaks jääks)
– Purelan nibusalv (või mõni muu, mida proovida, sest rinnad on valusad, nibud imetamisest hellad ja hea salv/kreem kulub vägagi ära, et ebamugavustunnet vähendada ja katkiseid nibusid vältida)
– plätud (mingid hästi tavalised, et kui tahaks neid ka sünnituse ajal mingil hetkel jalga panna ja need “millegagi” kokku saavad, siis oleks neid lihtne vee all loputada
– igapäevased hügieenitarbed: hambahari, pasta, kamm, šampoon (väikses pudelis), kehakreem, patsikumm jms
– paar pakki taskurätte
– veepudel, mida saab täita veeautomaadist (võib vajalikuks osutuda nii sünnituse ajal kui ka kindlasti hiljem)
– üks pehme vannilina (soovitatavalt mitte valge)
– riided, millega pärast sünnitust olla (minul on pool sellest kraamist kaetud imetamistoppidega, lisaks 1 eest lahtine kampsun/jakk, retuusid, tuunika/kleit, suvel nt lühike pidžaama)
– riided, millega koju tulla (kui mees vahepeal kodus käima peab, siis võid need ka koju valmis jätta ja kui aeg käes, siis mehel tuua lasta)
– telefon + laadija
– midagi näksimist (küpsist, müslibatoon jne, mul oli küll tahtmine miskit süüa pärast sünnitust)
– ID KAART JA RASEDAKAART + kõik rasedusaegsed paberid (UH-d jms)

Ja no mingi piisavalt suur kott, kuhu kogu kraam ära mahub ja mis ei ole igapäevaselt kasutuses ehk, et saab juba nädalaid varem vaikselt pakkima hakata.
Ja kuigi ma teda endale kotti ei pakki, siis kindlasti on mul vaja sünnitusele tugiisikut, kelleks minu jaoks on otseloomulikult Teet (ma ei taha isegi ette kujutada, et peaksin selle kõik läbi tegema ilma temata). Õige inimene sel hetkel seal juures on minu meelest ülioluline, et end kindlalt tunda, isegi kui ta seal teha väga midagi ei jõuagi (nagu meil JJ sünni ajal oli). Mainin veel ära, et tugiisik peaks olema siis keegi, kellega koos naine  end täiesti vabalt tunneb, kelle ees ei häbeneta olla jms, siis on sellest toest abi ja kasu ka 🙂

FullSizeRender-53

Suurem osa asju koos, näksid vaja veel osta

IMG_0932

Õige varsti hakkab see kott sellises sisus meil ukse juures ootama või autoga kaasa sõitma

Asjad Teedule (lähevad eraldi kotti):
– t-särk
– lühikesed püksid
– aluspesu
– sokid
– plätud
– hambahari
– fotokaamera

Asjad, mis tulevad kaasa beebile:
– kuna JJ veetis esimesed hetked haigla riietes, siis ei hakka ma ka teisele beebile selleks puhuks riideid kaasa võtma (las olla võrdsed 😛 )
– küll aga on vajalikud riided koju toomiseks. Meie augusti beebile siis: pikkade käistega siidi-villa body, villased või soojema ilmaga puuvillased kinniste otstega püksid, sokid, siidi-villa müts, puuvillane õhuke kootud kombe (kui on jahedam ilm) + heegeldatud tekk
– turvahäll (ilmselt hakkab mingist hetkest meil autos olema juba varem (koos isofix alusega)
– 4 mähet + niisked pepulapid (igaks juhuks)

koju-koju

Nagu ka beebid asjade varumisega – hakkama saab ilmselt vähesemaga ja mõni võtab kaasa ka rohkem, see nimekiri on selline, millega mina end hästi ja kindlalt tunnen ehk on siis ka mõnele teisele abiks või annab vähemalt aimu, millele mõelda tasuks kui seda “haiglakotti” pakkima hakata.

27+2 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Täna sai jälle tehtud käik ämmaemanda juurde, sel korral veidi pelgasin seda visiiti, kuna pidin JJ ka kaasa võtma, aga selgus, et täiesti asjatu kartus. Maailma mõistlikum laps istus mul süles vaikselt, vaatas kuidas vererõhku mõõdeti ja kuulas väikse õe südamelööke ja sebimist. Suur rõõm oli ka näha, et ITK-s on nüüd seal ÄE-de ukse taga ootamiseks olnud ebamugavad toolid mõnusate diivanite vastu vahetatud, mu keha tänab 😀

Üldiselt midagi erilist teada ei saanud, samas suureks kergenduseks oli, et eelmisel nädalal tehtud GTT on korras ja ilmselt seda rohkem tegema ei pea. Ka vererõhk oli normis, beebi südamelöögid kenasti olemas ja EPK 26cm. Mul endal on nüüd võrreldes eelmise käiguga kaalu juurde tulnud ca 4kg (see on siis vimase 5 ja poole nädala tõus). Eks magusa osas peab end veidi kontrollima, aga tegelikult on see tõus igati ok, sest hetkel on siis raseduse jooksul juurde tulnud kokku 5kg (JJ-d oodates võtsin kokku juurde lõpuks 13kg).

Enesetunne on jätkuvalt hea. Hoolimata nüüd juba jõudsalt paisuvast kõhust, ei tunne ma, et see mind (veel) igapäeva toimetuste juures segaks. JJ-d oodates hakkas kasvav kõht üsna pea mugavat magamist häirima – ei osanud kuidagi olla ja ennast sättida, sel korral pole nagu probleemi.
Kui üldse miskit välja tuua, siis paar korda on kõrvetised nüüd olnud, aga õnneks Rennie tabletid selles osas abiks.
Beebi on ka ikka väga aktiivne, ju siis jätkub praegu kõhus veel piisavalt ruumi, et seal hullata ja möllata.

Täitsa metsik tundub mõelda, et tegelikult on 10 nädala pärast beebi põhimõtteliselt valmis saabuma, vaid 10!!! nädalat. Õnneks on mul vajalike asjade osas ettevalmistused üsna lõpusirgel, nii et selles mõttes on kõik chill – kirjutan meie varudest ja valikutest ka juba üsna pea.

kõht_27+2

 

26+4 ja GTT – lõpuks tehtud!

Posted in ITK, Tervis ja rasedus by

Vereproovis, mis sai antud enne KV ultraheli oli mul veresuhkru näit natu-natuke üle normi ja nii siis arvas arst, et võiksin teha ka GTT ehk siis glükoositaluvustesti. Kuigi see nö soovituslik aeg sai kirja 24-28. rasedusnädal, siis tegelikult ütles mu ämmaemand, et võin selle teha ka mis iganes varasemal ajal. Seda aga ei juhtunud, sest pikka aega oli mul ju see hommikune iiveldus ja ÄE soovitas selle testiga oodata seni, kuni ma pigem ei oksenda seda lahust seal kohe välja 🙂

Eile oli siis nädalaid mul 26+4 ja hommikul sai külmikust kaasa haaratud seal juba vaat, et paar kuud seisnud glükoosi siirup, Teet tõi mu ITK-sss ja võttis JJ tööle kaasa.

Eelneval õhtul pärast kaheksat ma enam midagi ei söönud, vaid vett jõin, ka magusat püüdsin sel päeval vältida, et mitte seda esimese vereproovi tulemust korrata (siis oli ju ka see aeg, kus alla läks vaid sai ja coca-cola, seega ei imesta, et näit üle normi läks). Hommikul just liiga tugev tunne ei olnud, samas tühi kõht enam iiveldama ka ei ajanud.

ITK-s sain veidi järjekorras seista ja siis esimese vereproovi anda, mis järel pidin sisse jooma selle siirupi. Ma kartsin, et see on paksema konsistentsiga, aga õnneks oli see siiski üsna vedel ja kuna see oli kaua külmas olnud, siis oli selle joomine ka enam-vähem talutav, lihtsalt väga magus apelsini maitsega “jook”, mille viimane lonks oli siiski juba suhteliselt võigas. Siis algas ootamine, sest järgmise vereproovi pidin andma täpselt tunni pärast.

Ootamise ajal saab istuda seal samas vereproovide andmise koha kõrval asuvas puhkenurgas, kus on olemas diivanid ja tugitoolid, mängib telekas (aga hääletult) ja laual on mõned vanad ajakirjad. Seega tasub sinna endale mingit ajaviidet pigem ise kaasa võtta.

Esimene tund möödus mul unega võideldes, poleks eriti midagi muud teha tahtnud kui seal tukkuda – mõneks hetkeks ma ka silmad kinni panin. Veidi oli ka siukest hästi kerget iivelduse tunnet, aga ei midagi hullu. Pigem on piin see niisama istumine seal, kuna ka ringi liikumine ei ole proovide andmise vahel lubatud ja no raske on leida mugavaid asendeid, et lihtsalt niisama istuda.

Ma arvasin ka, et kui istun seal tühja kõhuga, siis tekib igasugu isusid, et mida kõike tahaks, aga tegelikult oli pigem siuke “mitte-midagi-ei-taha” tunne.

Teist tundi sisustas sealt proovide võtmise osast kostuv nutt, kus üks noor tüdruk oma nõelahirmuga parasjagu võitles. Kahju kohe teisest, aga no samas peab ütlema, et need ITK vere võtjad on super head ja profid ja teevad alati nii kiiresti ja valutult, et no ei jõua põdema hakatagi, kui asi juba tehtud. Rahvast selles puhkenurgas hakkas ka tasapisi vähemaks jääma, kõik need, kes olid juba varakult enne mind seal, said ka varem minema. Avatud on see ITK vereanalüüside kabinet juba alates kella 7.30-st, mina alustasin oma testiga alles 8.30 (sest just eile oli JJ-l ka hommikul magus uni). Teisel ooterunnil õnneks enam seda iivelduse tunnet ka peal ei olnud.

Lõpuks saigi siis see aeg läbi, andsin veel kolmandat korda verd ja Teet tuli koos JJ-ga mulle järele. Vereproovi võtja oli nii tore ja meeldiv, mainis veel, et neil 4. korrusel on ka kohvik, juhuks kui soovin nüüd midagi süüa, õnneks meil oli siiski juba plaanitud käik Sõõrikukohvikusse, nii et ITK kohvik jäi minu poolt külastamata.

Tulemust veel ei tea, ilmselt räägime sellest ÄE-ga meie järgmise nädala kohtumisel. Aga neil, kel see tee veel ees, siis midagi väga ette karta või põdeda selle testi osas pole mõtet. Ei tasu endale sisendada, et kindlasti hakkab paha või, et kindlasti hakkad seal oksele vms. Ka see söömata-joomata olek on talutav – parem kannatada see aeg ära, kui et mingite vee joomistega oma neid tulemusi rikkuda ja võib-olla veel uuestigi seda testi teha.

gtt