Plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu

Jon hakkab öise söömisega vaikselt lõpparvet tegema ja tundus, et oleks ehk hea aeg, et mõelda, kuidas kolm last ühte tuppa magama panna, et ta saaks siis ka suuremate juurde kolida. Mõtteid oli igasuguseid, aga pidama jäime nari juurde.

Paraku paraku meie eilne pesumasina otsa lõppemine tegi plaanidesse väiksed muudatused, nii pidime nari ostu edasi lükkama ja hoopis pesumasinaid valima kukkuma. Ma alati natuke silmi pööritanud, kui keegi FB postitab, et soovitage pesumasinaid, aga eile olin lõpuks ise selline ja tegelikult mul on hea meel, et soovitusi küisisin, sest sain mitmeid häid ja kasulikke vastuseid.
Muidugi on 2in1 (pesumasin+kuivati ühes) masinat otsides alati neid, kes raudkindlalt soovitavad kahte eraldi masinat, nii ka sel korral. Küll aga valisime meie siiski 2in1, sest kasutasime ka varem sellist lahendust ja see vastab meie pere vajadustele – me ei kuivata  masinas igapäevast pesu vaid ainult voodiriideid, rätikuid ning nö hädaolukordades siis mingeid muid asju. Seega sellise kasutuse juures oleks kahe masina omamine overkill.

Kolme lapsega peres ei ole just pikalt võimalik pesumasinata elada ja nii me siis poole ööni scrollisime erinevaid masinaid, mõtlesime, et mis suurus, mis funktsioonid, mis hind ja jäime lõpuks ühe LG 2in1 mudeli peale, mil mahtu 8kg pesemisel ja 5kg kuivatamisel ehk siis mõlemal kilo rohkem kui vanal masinal ja hinnaks 500€, mis tundus mõistlik. Ah jaa, üks kriteerium oli veel – masina peab kohe kätte saama 😀 õnneks see mudel oli kohe olemas ja Teet hommikul tegi ostu ning peale lõunat toodi uus masin koju ja viidi vana ära.
Esimene tühipesu käib, siis tuleb päris päris test, aga loodan, et saame selle pesumasinaga headeks sõpradeks ja ta teenib meid siin truult pikki aastaid.

img_2642-1

Meie uus pesumasin

Nõndaks, nari ostuga nüüd veidi ootame ja võib olla see ei ole ka nii halb, sest kui ma esialgu arvasin, et ostame Ikeast ühe metallist variandi, siis hakkasin nüüd uuesti süvenema ja mõtlema, et pagan, see tume voodi ei sobi meil juba olemas oleva heleda sahtelvoodiga, seega peaks hoopis samasuguse valge puidust nari ka võtma. AGA, sel heledal naril on mõlemad voodi osad kõrgemad kui tumedal ja natuke hirmutab, et kui keegi kuskilt alla peaks sadama – eriti kuna nari alumisele korrusele peaks Jon minema.

img_2627

Ikea kahekohaline nari (pilt Ikea.ee)

Ja siis eile hüppas mulle ette hoopis Suwemi reklaam kolmekordsest narist, mis nägi kuidagi erit mõnus ja äge välja ja mahutaks praegu kõik kolm last ära ning ruumi võtaks vaid ühe voodi jagu. Ja kui ma siis mõtlesin ja kaalusin, et kas ja kui kaua lapsed selles kolmekordses voodis üldse magada tahaks, sain teada, et kõik kolm korrust saab teha ka eraldi vooditeks – kõlab väga ideaalselt. Hind on selle voodi juures ainuke mitte ideaalne osa, samas peaks see olema jällegi vastupidavam kui nt Ikea.
Või siis, Suwemi puhul oleks ka variant võtta kahekorrusega nari, millest alumine on nö vastu maad ehk siis Jonile max ohutu, teine korrus ka pigem madalamapoolne ehk siis hea variant JJ-le selle kõrgemal korrusel magamisega harjumiseks ning kui hiljem tekib soov teha voodi kolmekordseks, saab lisaosa lihtsalt juurde osta.

img_2628

Suwem kolmekordne nari (pilt suwem.ee)

img_2639

Suwem kahekordne nari (pilt suwem.ee)

Kellelgi on kolmekordne voodi kasutuses, on asjalik, meeldib lastele, tasub ostmist?
Või mingeid muid mõnusate voodite soovitusi (mis ei ole titepikkuses vaid 200cm)?

Vot siis, nari ostust sai pesumasina ost ja nari valimine nüüd hoopis ees ja lahtine.

Neljanda ootuses ehk kui arvad, et enam miski ei üllata

Veel mõnda aega tagasi oleks mulle tundunud uskumatu, et kirjutan meie neljanda lapse ootusest, täna tundub see igati reaalne ja äge. Ma ei plaani enam seda rasedust liiga detailselt siin dokumenteerida, sest eks see ikka ole kuidagi korduv kõik, aga mõned erilisemad hetked saavad kirja, et oleks hea kunagi tagasi vaadata.

See kõige tavalisem 12. nädala ultraheli ei pidanud olema midagi erilist, aga kuna mulle tundus, et ma ei taha sinna üksi minna, siis korraldasime nii, et Teet saaks minuga kaasa tulla. Juba seda aega kirja pannes hoiatati mind, et see UH arst ei räägi suurt midagi ja no kogemusi lugedes sain aru, et hea kui ta üldse mainib, et lapsel kõik käed ja jalad olemas on. Seega valmistasin meid ette üheks üsna emotsioonituks käiguks, aga samas meie jaoks oluliseks – näeme oma neljandat beebit esimest korda natuke enamana kui lihtsalt täpina ekraanil.
Arsti kabinetti sisse astudes tervitas meid reipa olemisega dr Szirko, kes siis asus ekraanil meie beebit uurima, meie samal ajal siis seda väikest sudimist pealt vaadates. Käsi ja jalgu püüdsin ka ise üle lugeda – noh, nii igaks juhuks 😀
Ja siis, see arst, kes pidi olema vait kui sukk, näitas meile ise ka, et kus mis asub ja täiesti täiesti muu seas ütles, et näitab, et POISS on.
BOOM!
Mis just juhtus?!?
Hea, et ma seal pikali olin, sest muidu oleks pikali kukkunud – esiteks, ei pidanud see arst üldse midagi rääkima ja teiseks, ei ole me mitte ühegi lapsega nii vara isegi mingit vihjet soo kohta saanud. Mõtled küll, et neljas laps – been there done that ja ikkagi saab miski üllatada. Lihtsalt wow. Kaalusin ka, et kas ma peaks arstile rõõmust kaela lendama, aga ma arvan, et õnneks ja mitte kahjuks mul see mõte läks üle..

Üllatusest toibununa mõtlesin vaid, et nii äge, JJ oli juba varem rääkinud, et tal võiks veel vendasid olla ja mulle tegelikult meeldis ka see mõte, et Jennil on selline vendade kamp. Jah, tubade jagamise ja tasakaalu mõttes oleks ju tüdruk ka sama tore olnud, aga kui ma ikka selle meie Jenni sügavale silmade sisse vaatan, siis see hing on siin küll nagu loodud üksi seda ainsa õe tiitlit kandma ja oma vendadega kõikvõimalikke jaburusi korda saatma.

Arvestades, et see meie neljas on igati planeeritud ja oodatud, siis ei ole meil ka mingit beebipaanikat, et kuidas hakkama saame või mis üldse saab. Kõik läheb hästi, oma südametes tundsime, et meil on siin armastust küll, et üks väike sell meiega liituda võiks ja lisaks sellele armastusele ka piisavalt ruumi, et suurenev kamp mugavalt ära mahuks.

Eks on uuritud ka, et kas nelja lapsega plaanime kolida, et majas oleks rohkem ruumi aga seda mõtet meil hetkel ei ole. Me ei arva, et kõigil peaks eraldi tuba olema ja meil on pigem üle keskmise suurusega korter, kus olemas nii rõdu kui saun ja isegi piiratud alaga mänguväljak. Lisaks arvan ma, et suurusest olulisemgi on asukoht, et väike maja kuskil linnapiiril  või piirist väljas võib tunduda päris idülliline, aga ühtlasi tähendab see nelja lapsega ka aina hullemaks minevat logistikat, kui kätte jõuavad koolid, huviringid ja trennid. Meil on peres ühed juhiload ja üks auto, seega igasugune lapsevanemast takso olemine ei tule meil kõne alla (ja ma ei oska ka ennustada, kas ma lähen lube tegema ja isegi kui läheksin ja teeksin ei tahaks ma siis päev otsa kedagi kuskile sõidutada). Praegune kesklinna asukoht tähendab aga seda, et ka juba esimese klassi lapsel on täiesti reaalne ise kooli ja koolist koju saada, trenni jõuda ning veidi suuremana ka keerulisema logistikata sõpradega kinno minna. Ma ei tahaks, et laste päevast arvestatav osa mööduks autos või bussis ja seepärast ma ei ihale ka seda maja ja aia kontseptsiooni (pealegi, ma ei ole see tüpaaž, kellele meeldiks muru niita või lund rookida).

Ma saan aru ka, et neljas laps võib nii mõnegi jaoks mingi ulme otsus olla, aga mulle on ka tundunud, et alati on kusagil keegi, kes imestab, olgu see siis enne esimest või neljandat last. You do you ehk siis iga pere saab ja teeb need otsused, mis neile sobivad, meie jõudsime otsusele, et neli oleks hea.

Siia lõppu oleks sobiv tänasel isadepäeval ära mainida ka see, et kui ei oleks Teetu just sellisena nagu ta on – tasakaalukas, armastav ja täiesti suurepärane isa ning kaaslane, siis ei oleks siin peres neid lapsi varsti neli. Selline lastebande vajab tiimitööd, et kõik osapooled ikka peast ja muidu ka terved oleks ja selles osas võin käsi südamel öelda, et paremat partnerit kui Teet, oleks endale keeruline tahta. Nii et Teet, aitäh sulle!

img_2605

Juhhei- uus kodu ja oo õudust – kolimine

Aega läks aga asja sai ja tõepoolest on meil nüüd uus kodu, kuhu oma perega veel mõnusamalt ära mahume. Uus kodu ootab vaid seda, et me sisse koliks, aga oeh, see polegi nii kerge kui ehk alguses tundus.

Normaalne on vist kolida nii, et ühel päeval pakid kõik asjad kokku, viid need uude kohta ja pakid lahti ja oledki kolinud – meil teeb asja mõneti lihtsamaks ja samal ajal natuke nagu raskemaks see, et uus kodu on samal tänaval vaat et peaaegu naabermajas. Nii tundus, et oh, mis see siis ära ei ole, võtame aga asjad järjest näppu ja viime ühest majast teise. Muidugi jõudsime me ühe päevaga ära kolida enam vähem kogu lastetoa, aga muuks enam aega ei jagunud, sest tegelikult võtab see pakkimine ja majade vahel jalutamine ja liftidega sõitmine päris kõvasti aega. Nii me siis oleme praegu – lastetuba on ühes kodus ja meie kõige muuga veel teises 😀 Ootame, et tekiks aega, aga ega seda ilmselt nädala sees ei leia ka.

Hakkasime ka mõtlema, et äkki oleks abi, kui võtta mõni kolimisfirma, eriti suuremat mööblit silmas pidades, mida endal pigem raske siit ühest majast teise tarida, nii et kui kellelgi on soovitusi, andke märku 🙂

No ja siis on köök – õigemini, seda ei ole. Kuna meie uus kodu on päris uus, siis ostetud sai see ilma köögita ja see tuli meil omal muretseda, valituks sai Ikea, sest see oli kõige kiirem variant ja boonusena ka kõige odavam. Esialgu tegime oma projekti Soome Ikeas, hind ei olnud midagi hullu, otsisime vahendusfirma ja olime peaaegu otsustanud, aga kuna teada on, et Leedu omas asjad soodsamad, siis tegin kiirelt sama köögi ka seal lehel ja no mis seal salata – vahe pea 700€, samas, kuidagi peab ju sealt need asjad kätte ka saama ja ise Leetu sõitmine ei olnud meil variant. Kui Soomest tellimisel oleks olnud transport ca 200-250€, siis Leedust toomiseks leidsime lõpuks vahendusfirma, kes tõi sealt vajaliku kraami ca 300€ eest. Nii oligi selge, et igati mõistlikum on see Leedu variant käiku lasta, tellisime oma asjad reedel (kasutasime ekspresskuller.ee) ja kätte pidime saama esmaspäeval. Suur oli üllatus, kui pühapäeva õhtul juba helistati, et kas oleme olemas, et saaks asjad kohe ära tuua. OMG – kogu seda kraami oli ikka tõsiselt palju, aga lõpuks sai see tuppa tassitud ja ootab nüüd kokku monteerimist, sest pühapäeva selleks enam ei jagunud.
Tehnika, mida me Ikeast ei võtnud, tuleb homme, ideaalis võiks siis täna selle mööbli kokku saada, homme tehnika sisse, aga ma paraku nii optimistlik ei julge hetkel olla.
Lisaks köögile ootavad veel kardinad magamistubadesse ette saamist ning lambid lakke jõudmist – kui kõik see tehtud,võiks päriselt sisse kolida. Eesmärk on nädalavahetuseks siiski kõik valmis saada, sest tahaks oma praeguse kodu ka uuele omanikule ikka piisava aja enne jõule üle anda.

Jõulud tulevad meil uues kodus, mis tundub kuidagi eriti mõnus variant sisse elamiseks ja õige kodutunde tekkimiseks – saaks selle vahpealse segasumma suvila aja nüüd ometigi kuidagi kiiremini mööda vaid.

IMG_9821

Üks varasügisene pilt, kui lapsed koduga tutvumas käisid