September

September tõi kaasa uue rütmi, millega vaikselt oleme vist harjuma hakanud. Isegi haigused on kuidagi eemale hoidnud, aga seda veidral kombel ainult lasteaialastest.

Ma olin tegelikult täiesti valmis, et hakkab see üks nädal aias, 1-2 nädalat kodus trall pihta, aga kuna ilmad on olnud vist pigem head ja suvepuhkusest täis laetud akud veel kestavad, siis on nii JJ kui Jenni üsna terved püsinud.
Kodus olid nad samas pea 1.5-nädalat küll, sest aias oli kerge täihoiatus ja ma tundsin end tugevamalt, kui nad mõnda aega kodus olid. Paraku on nii, et lastekollektiivides võib see täi mure tabada ükskõik keda, aitabki ainult kontroll, võimalikult vara jaole saamine ning siis õigete meetmetega tegutsemine. Kõige lollim asi on valehäbi ja vaikimine, kui keegi oma lapsel selle mure avastab, sest kui kõik ei kontrolli ja ei tee tõrjet, on sellest jamast pea võimatu pääseda. Me sel korral pääsesime, aga kogu pere sai siiski spets šampoonitatud, kammitud, asjad kuumaga pestud, saunalaval hoitud, klopitud ja puhastatud. Teet vist veidi arvas, et reageerin üle, aga ma parem olen kindel kui et pärast oma enda hooletust kahetsen.

Igatahes, nüüd ollakse lastekas tagasi, ega neid kaua poleks enam suutnud eemale hoida ka, sest soov minna oli nii nii suur. Arusaadav muidugi, igasugused ägedad asjad ju ootavad seal tegemist, mõlemal on sel aastal aias ka mitu trenni – üldfüüsiline liikumine ning JJ-l judo ja Jennil tantsutrenn, millest mõlemad on vaimustuses. JJ eelmine aasta käis ka jalgpallis, kuid sel aastal avaldas soovi sinna mitte minna ning proovis asemele judot, mis on hetkel tema südame võitnud. Ma kaalusin Jennit jalgpalli panna, sest ta on selline tüüp, kellele see võiks sobida, kuid tema tahtis tantsima ja sai oma soovi, millega ka hetkel rahul on. Jennil on kogu see trenni värk alles esimest aastat, aga tundub, et meeldib. Kuna varsti on käes pikk pime aeg ning õues liikumist siiski märgatavalt vähem, tundus mulle, et las nad siis käivad rohkemates trennides ja saavad oma liikumisvajaduse seal suures osas rahuldatud. Mine tea ehk püsivad siis edasi ka tervemad.

Jon, vaene väike, tema ei pääsenud haigusest ja suutis oma tagumiste hammaste kasvatamise ajal endale juurde pookida ka kõrvapõletiku, õnneks saime nüüd küll rohud peale ja tuju ja olek lähevad vaid paremaks, aga vahepeal oli tal see olemine tõesti nutune. Asjade najal harjutab siin hoogsalt kõndimist, aga iseseisvaid samme pole veel tulnud, pole ka kiiret, JJ alles 1a4k tegi esimesed sammud nii et tal on veel võimalus vennast kiirem olla siiski.

Mul on uuel nädalal taas imetamisnõustaja õppepäev ootamas, mitmed lapsekandmise konsultatsioonid (kel huvi tulla nõu saama, kirjutage mulle) ja tahaks hirmsasti jõuda teha ülevaated meie praegusest kärupargist, millega nii rahul oleme. Aaa ja varsti saabub ka selline tähtpäev, et täitub aasta riidest mähkmete kasutamisest, ka sellest plaanin pikemalt kirjutada kindlasti.

Nüüd läksid lapsed päevaunne, aeg kohviks ja siis pärast õue sügise kraami korjama, sest lasteaeda tuleb teha meisterdus 😀 The joys of parenting.

20190922_135908

Selline võib tihti välja näha lasteaiast koju minek. 

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!

Lottemaa-Riia minipuhkus

Meenus, et meil ju kirjutamata, kuidas Lottemaal ja sealt edasi Riias käisime, parem hilja kui üldse mitte, nii et siit see tuleb.
20. augusti puhkasime kodus ja sellest järgmisel päeval alustasime oma väikse reisiga.

img_9641

Lottemaale läksime täiesti esimest korda, alles sel aastal on lastel tulnud Lotte vaimustus ja nad üldse rohkem kursis kogu selle maailmaga, tundus ka, et nüüd neil paras hetk, et teha ja näha seal kõike.
Kuna oli kolmapäev, siis rahvast oli pigem hästi vähe, mis tähendas, et ei olnud kuskil tunglemist, samas ei teinud tegelased seal kuskilt järeleandmisi oma olemuses ja etteastetes, ikka full power, mis jättis mulle küll super hea mulje. Mul on vahel selline tunne, et lastele mõeldud kohtades taieldakse kuidagi üle või alla, ollakse liiga “lihtsad” ja võltsid ning eks see väike hirm oli ka Lottemaale minnes. Nüüd võin kinnitada, et asjatult, Lottemaa on nii ehe, et ma ise ka ei usu 😀 Kõik see kiitus, mis selle kohta kuuldud oligi teenitud ja võime kaasa kiita. Mu meelest ekstra äge on nende muusikaline programm, ma oleks võind neid lugusid sinna kuulama jäädagi.
Lastele meeldis ja ma usun, et järgmisel aastal oleme jälle minemas.

img_9657img_9675img_9685img_9692img_9702img_9711img_9728

Lottemaalt oli plaan edasi sõita otse Riiga, lapsed jäid magama põhimõtteliselt enne kui parklast välja saime.
Mõned pissipeatused ja uinakud hiljem olimegi kohal, tegime kiire toidupoe shoppingu ja suundusime oma AirBnb korterisse, mis oli kaheks ööks oluliselt mõistlikum ja mugavam, eriti kuna meid olid kokku päris palju (meie armsad naabrid olid ka koos meiega). Hotellide puhul pole just alati selliseid variante, kuhu üldse kolme lapsega pere mõistlikult mahuks ja kaheks päevaks kuskil ühes toas olla tundus ka liig, isegi magamiseks.

img_9811

Meie Riia “kodu”

img_9740

Meie korter oli täiesti kesklinnas, lühikese jalutuskäigu kaugusel vanalinnast ja suurest pargist, ruumi oli mõnusalt ja kõik said end tunda koduselt, ei välista, et taas Riiga sattudes just sinna end uuesti majutaks.
Kuigi meil oli mitmeid mõtteid ja plaane järgmiseks päevaks, siis reaalsuses olid lapsed veel vist eelmise päeva Lottemaast pisut väsinud, ning peale vanalinnas jalutamise ja pargis mängimise palju muud ei jõudnudki – peale tuli pikk pikk lõunauinak, ja mina suundusin naabrnaisega Ikeasse sel ajal. Saime mõned vajalikud asjad ning ma jõudsin pilgu peale visata mõnedele narivooditele, sest meil väike plaan laste magamistoas kerge uuenduskuur just voodite osas teha.

img_9820

img_9816

Kui vaja aega parajaks teha ja mäng mängimist

Viimasel Riia päeval suundusime loomaaeda, et põhiliselt kaelkirjakuid vaatama minna, aga muidugi käisime kõik teised loomad ka läbi ning JJ-le avaldas kõige enam muljet vist hoopis troopikamaja ning seal olnud maod ja alligaatorid. Mõneti tundub Riia loomaaed kuidagi kitsam, loomad natuke üksteise otsas, väiksematel aladel kui nt Tallinnas. Samas rohkem puude varjus ja hubasem? – Tallinnas alati päike lagipähe. Ja kuigi seal oli tore ja lastele tundus meeldivat, siis veidi on nagu paha ka, kogu see loomaaia mõte, kus nad peavad olema oma väikestes kohtades, et inimestele end näidata, uuuhh… keeruline. Tore vähemalt, et nende elupaikasid siiski paremaks ja veidigi loomulikumaks tehakse, nii Tallinnas kui Riias.

img_9824img_9891img_9829img_9858-1img_9871

Igatahes läks loomaaias piisavalt aega ja lapsed jõudsid end taas kõvasti väsitada, et loomaaiast lahkudes vajusid neil silmad kinni ja uuesti lahti tehti need Tallinna piirile jõudes – see oli täiesti uskumatu. Me olime plaaninud, et super, kui saame otse Pärnuni ära sõita, aga kuna Pärnus kõik nohisesid magada, siis sõitsimegi ühe jutiga ära. Nii on ju lausa lust lastega reisida 😀

Lastega autoreisist veel – vahetuslt enne minekut tegime turvatoolide osas muudatused. Jenni kolis oma sss toolist nss tooli – Concord Transformer Pro, sest sss tool ja meie auto istmekalle kokku tegid kombo, kus lapsel pea rippus magamise ajal praktiliselt põlvede vahel – see ei olnud enam ikka kuidagi normaalne ega ohutu. Kuna JJ jäi seega toolita, vaatasime temale ka uue – okei, me oleks tegelt teise selle Concordi lihtsalt ostnud, aga kuna see ainumas pood, kes seda Tallinnas müüb oli tol päeval suletud ja ma reisi hommikule seda ostu ei julgenud jätta (samas meil naabrid nii tegid ja said omale selle tooli just tol hommikul kätte :D), siis valisime temale hoopis BeSafe iZi Flex FIX tooli (mis kasutatava alates 100cm ja kuni 150cm). Nii selle BeSafe mudeli kui Concordi saab panna korraliku kalde alla, et lapsed saaksid magada ja ei oleks pead ripakil, mis mu meelest ka päris oluline omadus. Jah, oleks Jennit hea meelega veel aasta vähemalt sss sõidutanud, aga arvestades olusid, siis olen tegelikult rahul. Jonile varsti sss tooli valides on plaan ilmselt ka BeSafe poole vaadata ja kindlasti proovida autos, et kas istmekalde muutmine meie autos ikka toimib.

img_9631

Aaa ja sellistele 3-4 aastastele ning vanematele julgen soovitada SmartGames magnetmänge, mis pakuvad nuputamist pikaks ajaks ning tänu magnetitele on autos kasutada eriti mugav ja mõistlik (ning kui lapsed tüdinevad, siis on endalgi huvitav neid lahendada 😀 ).

Ühesõnaga, meil oli tore ja mul on hea meel, et enne suve lõppu selle käigu veel ette võtsime ning ühtlasi andis see kinnitust, et võime järgmisse suvesse ka mõne pikema taolise autoreisi plaanida, äkki läheks siis vähemalt Leeduni välja või võtaks hoopis suuna Rootsi, sest Pipimaa plaani pean juba viimased paar aastat ja sinna minekuks kulub nii palju aega, et ongi mõistlik ehk miski nädalane reis ette võtta.

Ja talvel.. kas oleks aeg küps Lapimaaks ning Jõuluvanale külla minekuks?

Kärumaraton ootab!

Juba sel nädalavahetusel, täpsemalt pühapäeval ootab kõiki 2. Kärumaraton Kõrvemaal. Meil on näiteks plaanis minna terve perega, sest ega osalema ei pea ainult käruga, võib ka hoopis lapsed selga või kõhule võtta või siis kes jaksab, ka terve distantsi omal jalal läbida – raja pikkuseks 10km

img_0088

Meie kombineerime oma läbimise variante ehk siis kaasas on nii maastikule justkui loodud (ja kuuldavasti seal seda maastikku koos tõusude ja langustega ikka on) Mountain Buggy Terrain, kus siis väsinum laps saab puhata, aga kindlasti võtame ka paar kandekotti, et kui ikka häda käes ja jaks kõigil lastel korraga otsas, siis keegi rajale ei pea jääma 😀 Kuna rada kulgeb läbi metsa, siis tasub kindlasti kriitiliselt mõelda, et kas  su käru sinna üldse sobilik on või tasubki kohe aind kotile panustada.
Samas, kes ikka väsib või kelle väiksem beebi vajab näiteks toitmise või mähkmevahetuse pausi, siis on rajal ka Pere ja Kodu teeninduspunkt (5km peal ning ka võistluskeskuses), kus saab kõike seda ja veel palju muudki teha, et kõigil oleks päevast ikka positiivsed emotsioonid.

Kui algselt oli mõte, et saaksin selle Kärumaratoniks valmistumisega ennast rohkem liikuma, siis nakatas see siiski ikka tervet peret, aga suurim üllatus oli vist Teet, kes varem pigem jalgrattur olnud, kuid nüüd vägagi tihti hoopis tema end Joniga õhtuti jooksma sättinud. Pidas ta plaani ka kuskile poolmaratonile minna, aga paraku sinna käruga ei saa ja seepärast see nädalavahetusel toimuv Kärumaraton ongi nii lahe, ei pea keegi koju jääma, kogu pere saab osaleda.

Kuna sellest nädalast on suured lapsed jälle lasteaias, siis eilse tiiru tegin Joniga kahekesi, kuid suvepuhkuse ajal võis trenn tähendada igasuguseid asju – vahel oli see näiteks liikumisring enne lõunauinakut, kus mina olin käru lükkamas ja Jenni ja JJ tõuksidega – kõik kellel probleem, et lapsed päeval ei taha magada – minge õue aktiivselt tegutsema, siis tuleb uni ka 😀
Samas on jällegi need õhtud, kus Teet Joniga jooksmas käinud, andnud mulle veidi puhkust ja sellist aega, kus Jon, kes on muidu mega kleepekas, mul küljes ei ripu – aitab see tunnike ka kaasa peast normaalseks jäämisele, uskuge mind 😀

Nii et mis ma võin öelda, Kärumaratoniks valmistumise tähe all on terve pere rohkem liikunud, aga see on ka muud moodi abiks olnud hea enesetunde tekitamisel. Kindlasti püüame sellega jätkata ka pärast nädalavahetust, siis kui otsest sihti silme ees ei ole.

Ilma lubab pühapäevaks ilusat, hea võimalus linnast välja saada enne kui uuel nädalal algab ju täie hooga uus kooliaasta ja suvi saabki selleks korraks läbi.

Meie oleme kohal ja ootame teid ka!
ps registreerida saab veel kuni 28.08.2019

img_7610

siis kui tegime trenni kes sammudes, kes tõuksiga

img_0099

Ise ka ei usu kui väga selle käruga metsa all sõitmist naudin! 

 

Suvisest elust

Kui suve alguses suurematel lastel lasteaed läbi sai ja ees ootas pikk suvepuhkus ehk 24/7 kolme lapsega, siis väike ärevus oli ikka sees, sest sellist päris olemist, kus 3 aktiivset askeldajat iga minut midagi genereerivad polnud ju varem olnud ja veel nii pikalt. See “puhkus” on möödunud ikka tõusude ja mõõnadega, aga nüüd, kus lasteaed jälle lahti, tundub isegi veidi imelik ja võõras, et peaks neid sinna viima ja siis kodus ainult ühega olema.

img_7788

Me tegelikult enne augusti lõppu ilmselt lapsi aeda ei vii ka veel kuna meil mõned käigud plaanis ja siis tundub mõtetu hakata neid aia vahet solgutama. Pealegi, ausalt, nüüd on selline rütm sees, et lasteaeda minnes peab hakkama jälle uuesti harjuma. Jonile on ilmselt JJ ja Jenni eemal olek suurim löök, praegu on ta lemmik tegevus õe ja venna tegemistesse end sobitada ja kui ta enne neid näiteks ärkama juhtub, siis hakkab neid taga otsima. Ja kui tal siis siin üksi igav hakkab, tähendab see, et rohkem pean mina teda lõbustama – ses mõttes on mitme lapsega ikka oluliselt kergem elu igasuguse meelelahutuse valdkonnas, lahutavad nad ju üksteise meelt ja täiskasvanutel vaja vahepeal aind suunata veidi.
Mõni päev on siin ka muidugi paras segasumma ja kui kõik lapsed lõpuks korraga lõunaunne saan, siis suur tops šokolaadijäätist tundub nagu ainuke võimalus normaalseks jääda. Ja siis jälle on sellised päevad, et kõik jookseb iseenesest, ei ole kraaklemisi, ei ole toiduga pirtsutamist ainult üks harmooniline idüll, aga noh, ega neid päevi ei oskaks ilmselt hinnata kui neid hullemaid variante ette ei tuleks.

See Joni päevakava tahab niisiis sügisest täitmist, kuhu minna, mida teha? Kel häid mõtteid või soovitusi, andke aga märku!

img_7971

Suurim rõõm – pappkast

img_9139

smurfid elu nautimas

See suvi on olnud üsna heitlik, eelmise aasta super suve hall vari, samas sel ühel eriti soojal nädalavahetusel pakkisime end randa. JJ ja Jenni reisil nii armastasid vett ja basseine, ja said nüüd rannas lõpuks ka sulistada. Jon magas paraku suurema osa rannas käigust maha ja vette temaga ei roninud üldse. Proovisime liivas ka oma sportkäru Mountain Buggy Terraini ja kui seni olen vältinud käruga randa minekut igal võimalusel, siis selle käruga oli seal lausa mõnus.
Randa minnes olid meil algselt muidugi suured plaanid, et kuhu kaugele võiks sõita, kuid lõpuks läksime ikkagi Stromkale, sest see oli mõistlikum – saime suuremate laste une ajaks koju tulla ja ei pidanud ilusat päeva mitu tundi autos veetma, kuna käisime pigem hommikupoole, siis ei olnud rand ka ülerahvastatud ja nii oli ka seal täitsa mõnus olla.

img_7791

Kodus on suvel meil lemmik koht kindlasti rõdu olnud, eelmise aasta eriti soodsalt soetatud Jyski mööbel on jätkuvalt tiptop korras ja nii naudivad seal lebotamist meil suht kõik. Eriti soojadel õhtutel olen isegi Joni käruga rõdul ööunne kussutanud ja siis ise seda sumedat suveõhtut rõdul tiksunud – tõeline suveidüll.

img_7679

Jon on muidugi täielik emmekas hetkel, isegi kui ta teistega toimetab pean ma olema silmapiiril ja veel parem kui haardeulatuses. Ta on nüüd füüsiliselt ka tublimaks ja võimekamaks saanud, läheb ise istuma ja ronib nii kuis jõuab ja eks need uued oskused ja võimalused teevad teda ka ärevamaks. Selleks, et ma ilma nutujorina saateta saaks vajalikud asjad kodus ära toimetada, on meil hästi palju viimasel ajal abiks ka rõngaslina. Veidi isegi uskumatu, et sellega nii sõbraks olen saanud ja et see vaat, et igapäevaselt kasutuses on (ja mitte ainult minul, ka Teet kasutab seda, kui samuti vaja mingeid toimetusi koos Joniga teha).

img_7963

img_7945

Jenni ka kannab 😀

Kandmise osas on praegu meil suur hitt ka tandem kandmine, kus Jenni mul seljas ja Jon kõhul, pikalt pole nii vaja asju ajada, aga kiirelt kuskile minna – päris hea ja mugav (eriti kuna nad oma kaaludega praegu hästi tasakaalustavad raskust). Ütleme nii, et kui meie uus kahe lapse käru järgmise nädala pikemaks väljasõiduks-minipuhkuseks kohale ei jõua, siis ilmselt tuleb seda tandem kandmist ka rohkem ette 😀

img_8025img_9214

Oh jah, igast asjad ootavad meid ees, järgmise nädala trip, lasteaeda minek, Jenni sünnipäev ja kohe varsti ju ka Kärumaraton, igav siin ikka ei hakka 😀

img_7641

img_7761

Kui elad õiges kohas, siis saab 40+ kraadiselse rõdule Woltiga La Muu jäätist tellida 😀 – see ongi SUVI

 

Käisime Rõõmsate Laste Festivalil

Vaevu saime oma asjad eelmisest seiklusest lahti pakkida, kui laupäeva hommikul seadsime oma auto nina Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile.

img_7460

Üleeelmisel aastal käisime Jenni ja JJ-ga samal üritusel, eelmine aasta olin Joni ootamisega nii lõpusirgel (ja teistel lastel olid tuulerõuged), et käik jäi vahele, sel aastal siis läksime jälle, kuid ainult külastamise asemel ka ise osalema korralduses. Nimelt olime koos Kadriga terve päeva kohal andmaks lapsekandmise nõu ning sai ka põgusalt huvilistele riidest mähkmeid näidatud ja tutvustatud.

img_7464

img_7452

Teet ja Jon meie pesas puhkamas

Hästi tore oli näha, et lapsekandmise vastu on jätkuvalt suur huvi, taheti proovida erinevaid kotte ja linasid aga sooviti ka seadistamise abi juba olemas oleva kandevahendiga – ma loodan, et kõik huvilised said loodetud abi ja oma küsimustele vastused.
Päev oli päris intensiivne ja õhtuks oli suurest suhtlemisest päris suur väsimus peal, samas aga ka väga mõnusad ja positiivsed emotsioonid koju kaasa võtmiseks. Nii, et aitäh kõigile, kes meie juurest läbi astusid.

Sel ajal kui mina lapsekandmise telgis asju ajasin (ehk siis terve päev) tegeles meie lastega Teet, õnneks sellisel festivalil ei olnud see väga keeruline, sest tegevust jagus lastele kõvasti. Lemmik oli suuuurte mullide tegemine, mis oli kohe meie telgi kõrval ja milles JJ väga osavaks kiirelt sai, aga nähtud ja tehtud sai palju muudki, pillimängust paljajalu rajani, kõrvale kehakinnituseks jäätiseid ja pirukaid, smuutidest rääkimata.

img_7503img_7502

Kuna meid oli kokku 6, siis pidime üle hulga aja kasutusse võtma ka oma autos  (Renault Grand Scenic) kolmanda rea istme, minnes istusin mina seal, mitte just kõige mugavamalt, tulles JJ oma turvatooliga, mis oli oluliselt mõistlikum. Kogu auto peale oma kraami ära paigutades mahtusime nii päris edukalt, aga pikas plaanis tuleb vist ikkagi mingi suurem sõiduvahend vaadata, kuhu kõik sõbrad ja asjad peale mahuks vaevata, sest isegi kui asjad panna näiteks katuseboksi, siis jalaruumiga on ikka seal kolmandas reas üsna kitsukesed lood. Heh.. ja kunagi mõtlesin ma, et isssssand, buss… never ei ostaks 😀 Oh ajad ja muutused, elu eluke 😀

Homme saab aga meie Jon 1-aastaseks, aeg lendab, sünnipäevalapsest ja tema tegemistest kirjutangi homme eraldi.

 

Ostsime telgi, külastasime Suurt Munamäge ja Metallica ehk paar puhkuse päeva

Teedul oli sel nädalal puhkus ja plaan oli lõunasse minna, ei, mitte kaugele, vaid Tartu kanti, sest neljapäeval ootas meid Metallica kontsert. Et ööbimisega oleks kindel värk, tuli mõte telk osta ja lastega esimene telkimine ette võtta. Selle kogemuse pealt tundub, et teeme seda veel.

img_7248

Telki hakkasime suht suvalt ja kiiruga otsima, kuna me reaalselt oleme väga mitte telkivad inimesed, siis mingeid suuri plaane ega eeldusi ei olnud, peaasi, et ära mahume ja kuivaks võiks ka vihma korral jääda. Igasugused mitmesajased Matkaspordi variandid jätsime välja, aga leidsime miskit K-Rauast ja tellisime ära. Ootasime siis põnevusega telki, kui paraku saabus hoopis kinnitus, et see jõuaks 30.07 – meie jaoks kindlasti liiga hilja. Teet sai selle tellimuse tühistatud ja otsingutega olime tagasi alguses. Meenus, et Lilli oli teinud mega tööd telki valides ja et nad said oma valitu kuskilt hea hinnaga – vaatasin järgi ja see koht oli Hansapost. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et see on mingi kahtlane koht, aga kuna teistel oli ju hiljuti olnud kogemus, ja see oli positiivne, siis vaatasime sealse telgivaliku üle. Ja BOOM, jäigi silma täiesti normaalne variant iHike Family 500 – kirjade järgi 5-inimesele, nö kahe magamistoaga, mida saab ühendada ka üheks suureks, ruumikas põrandaga eeskoda ja selle ees veel omakorda väike varjualune. Ja hind, hind eriti normaalne, ca 135€ (hetkel isegi veeeel soodsam) kuna antud mudel oli seal sooduses (ma ei tea, et kas see on päriselt soodukas või veidi hinnaga veiderdamine ning tegelikult see ongi õige hind, aga diil oli aus). Tellisime siis kõik muu kraami ka sealt – madratsid ja magamiskotid ning sel korral saime kõik ka õigel ajal kätte.

img_7277

Mega suur telk, lapsed eeskojas pikutamas, Teet kohvi joomas

Esimeseks telkimiseks tegime turvalise valiku maale minnes, et häda korral siiski tuppa minna. Telki üles pannes selgus, et tegemist on ikka eriti ruumika versiooniga, üles läks lihtsalt ja loogiliselt ja oligi meie ajutine maja püsti.
Kui see K-Raua telk, mille esialgu valisime, oli ka kahe magamistoaga, aga kumbki eraldi küljel ning keskel põrandata ala, siis see meie oma on tunnel ja kõik osad põrandaga – täna võin ma öelda, et lastega telki valides, on see meie valik kindlasti parem ja soovitame. Pealegi saab mõnusalt sinna eeskotta panna lisa madratsi, et seal lebotada või süüa vms või hoopis matkalaud ja -toolid paika sättida, et kaitsta end suure tuule või vihma käest söömise ajal. Käru saab samuti sinna varju panna ja igast muud kraami ka.
Vihma saime korralikult, hetkeks tõmbas seest õõnsaks, et kas jääme ikka kuivaks, aga telk on tiptop ja polnud ühtegi muret sellega.

img_7267

magamistubade uste juures on väiksed sahtlid vajaliku hoiustamiseks

img_7269

tudula

img_7272

teine tudula

img_7292

hommikune lego juhendi uurimine

Lastele telkimine meeldis väga, magama jäädi kiirelt ja uni oli hea. Selleks, et Joni öine söömine teisi ei häiriks, olin mina temaga ühes toas ja Teet suurte lastega teises, hommikul saime vaheseina eest võtta ja ärkasime koos 😀 (reaalselt tundubki, et kui osa telkijatest on lapsed, siis mahutab see hõlpsasti ka 6 inimest, sest me Joniga kahekesi ikka megalt laiutasime).

Tegime väikse turistika ka – külastasime Suurt Munamäge, lapsed polnud ju seal kunagi käinud. Ma ise ka viimati vist siis kui üsna väike olin. JJ ärkas parklas muidugi nutuga, sest uni jäi poolikuks ja ei rahunenud kuidagi, pärast suuremat hüsteeriat sain ta omale pooleldi sülle, pooleldi linasse ja hakkasin temaga mäest üles matkama, teised olid ees juba ootamas. Veidi oli selline kokku kukkumise tunne 16kg mäkke tassida, aga saime siiski hakkama 😀 Torni otsustasime liftiga minna ja olin päris rõõmsalt seal üleval, kui veel viimane ots trepist sinna torni vaateplatvormile oli astutud ja ma pilgu ümbritsevale heitsin, siis hakkas silm märjaks minema – ei, mitte sellepärast, et kodumaa nii ilus on, vaid kõrguse kartus jõudis kohale. Katsusin laste ees vaprat nägu teha ja neist pilti teha, aga mõtlesin aind sellele, et kuidas ometigi alla minna (ja mitte hirmust oksele hakata). Päris nobedalt ma alla ka läksin, ilmselt nii pea sinna tagasi ei igatse, ei suuda 😀
Torni jalamil sai tehtud jätsipaus ja mäest alla tassisin linas Jennit, kes oli oluliselt rõõmsam ja kergem kaaslane, JJ tuju oli ka nii palju paranenud, et omal jalal alla minna.

img_7301img_7307

Kogu käik sai aga ette võetud ju Metallica pärast, sest kohe kui eelmine aasta piletid müüki saabusid, ma need esimestel minutitel omale rabasin – olen kõigil nende Eestis toimunud kontserditel käinud ning see ei pidanud erand olema.

Millega ma pileteid ostes ei arvestanud, oli Jon, ses mõttes, et ma olin kindel, et ta on selleks ajaks minust vähem sõltuv, peaaegu aastane ju. Paraku on tal taas hammaste tulek päevakorras, täiskuu veel pealekauba ja päeval hakkasin oma minekus hoopis kahtlema. Et kuidas ma jätan ta teiste hoida (mis siis, et hoidjaks mu pere) kui ta siis nutab ja mind otsib. Nutsin natuke ise ka, et mis see õigem valik oleks. Olin juba siis valmis, et jään temaga nö koju, aga mu vend julgustas, et küllap nad ikka kamba peale Joniga hakkama saavad ja mingu me Teeduga kontserdile.
Närv sees, aga me lõpuks läksimegi.

Auto jätsime kesklinna ja jalutasime Raadile, eeltöö 0 ja saime seal mu meelest päris tobeda ringi teha, aga olime oma “matka” lõpuks sissepääsu järjekorras ning pärast pooletunnist ootamist ka sees. Õnneks Metallica ei läinud täpselt peale ja nii saime rahulikult lava poole minna, läksime nii kaugele kui trügimata andis ja mu meelest saime nii päris mõnusale kohale.
Kontsert oli muidugi tuntud headuses, nii nii hea meel oli, et olime ikkagi tulnud ja südant rahustasid sõnumid lapsehoidjatelt, et lastega on kõik kõige paremas korras.
Lahkusime küll veidi enne lõppu, et masse ennetada ja kiiremalt koju saada, aga polnud hullu, elamust see ei rikkunud ja praktiliselt Taskuni välja oli muusikat saateks kosta – ideaalne.

img_7330img_7377

Täna pakkisime end kokku ja tulime Tallinnasse, aga seda vaid korraks, sest juba homme võtame suuna Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile, kus ma olen rääkimas ja tegutsemas nii lapsekandmise kui ka riidest mähkmete teemal. Ilma lubab ilusat, nii et seal näeme!