Kolme lapsega Hispaanias

Üle poole meie kolmenädalasest reisist kolme lapsega on nüüd möödas, aeg läheb puhates küll topelt kiirusega vist ning see on ka põhjus, miks alla kolme või no vähemalt alla kahe nädala ma sellist perereisi ei hakkaks vist üldse plaani võtmagi. Umbes pool esimesest nädalast kulus lastel sisse elamiseks ja uue rütmi leidmiseks, sealt edasi on olnud mõnus.

Päris algusest alustades, tulime siia kahe lennuga, millest esimene läks vara-vara hommikul, seega ärkasime praktiliselt öösel ja uni jäi poolikuks. Samas selle esimese lennu pidasid lapsed vapralt vastu, sõid, mängisid ja natuke veiderdasid, aga ei midagi hullu, Jon sai isegi korraks silma kinni. Kahe lennu vahel olime ca 2.5h Frankfurdi lennujaamas, kus sai sada korda pissil käidud ja veidi söödud ning liigutud, sellele järgnes lend Barcelonasse, mille õhkutõus veidi viibis aga millest ei lapsed ega mina end häirida ei lasknud, nii et me jäime magama enne kui lennuk õhku sai, lapsed magasidki kuni maandumiseni välja – enam ideaalsemat varianti oleks olnud raske ette kujutada.

Barcelonasse jõudes oli mul meile ette tellitud transfeer, et saaksime võimalikult kiirelt ja mugavalt oma majutusse, kuhu sõit kulges täpselt tunni. Aga üsna hästi toimib ka avalik buss, mis otse lennujaamast siia kanti sõidab.

Juba kolmandat korda naasesime Cambrils Park Resorti, sest siin on lastega peredel lihtsalt nii nii mugav ja mõnus olla. Hetkel ei otsi ma reisist teravaid elamusi või metsikuid seiklusi, pigem tahaks et kõik oleks võimalikult stressivaba ja seda siin saab.

Elame kahe magamistoa (millel kummalgi oma vannituba) ja elutuba-köögi ning suuure rõduga apartmendis – kõik mugavused alates nõudepesumasinast lõpetades Disney channeliga on siin olemas. Mänguväljakuni on paar sammu, lähima basseinini paar sammu rohkem – MEGA.

Võrreldes paari aasta taguse käiguga on suurim muutus just laste vanus ja sellega kaasnev asjalikkus, tol korral bassein just lemmik kohaks ei saanud, sel korral hakkab juba hommikul jutt pihta, et kuhu basseini täna minek on. Lobistavad ja sulistavad seal mõnuga.

Jon on muidugi väike, suvalt kuskile sulistama tema ikka ei lähe, aga õnneks õde-vend teda ka meelsasti lõbustavad ja reisisellina on talle raske midagi ette heita, sööb ja magab nagu miška, enamasti tuju hea ning silmad säramas. Vaid maasikate suhtes tundub ta tundlik olema nagu minagi ja neist peame me mõlemad siin loobuma. Sööb Jon nagu mitme lapse eest, ma ei kujuta ette, et mis tal see kaalutõus võib olla kui koju jõuame ning kaaluda saame, tundub ta küll siin kõvasti kasvanud olevat.

Ringi liigume jala ning ühistranspordiga, sest ühendused on siin head ning näiteks rendiautol pole siiani mõtet näinud, ei viitsiks eriti hetkel lastega mingeid poole päevaseid autos istumise retki teha ka ning muud asjad saame ka ilma aetud. Laste jaoks on kaasas kandevahendid, mis end tuhandega õigustanud on, sest jalad on väsinud ka kõige tublimatel kõndijatel siiski ning seljas kandes pole pidanud kellegi väsimuse pärast midagi tegemata jätma.

Reisikäruga oli meil üldse paras hullumaja puhvet. Mul oli ammu ostetud selleks Mountain Buggy Mini, päev enne reisi oli see kotti pakitud ning Teet pidi selle koos oma jalgrattaga juba lennujaama äragi viima, aga siis tekkis võimalus osta hoopis Uppababy Cruz, mis oli mul juba pikka aega hingel olnud, ning millel oli hetkel mu jaoks oluline lisaboonus – selle istet saab panna ka näoga lükkaja suunas. Natuke jebimist, Teedu veenmist, et ta saaks ja viitsiks veel kuskile käru järele minna ning nii see Uppababy meiega kaasa tuligi. Täna võime mõlemad kinnitada, et valik oli lihtsalt super – iste mugav, pakikorv hiiiiiglaslik ning hädapärast mahutab ka kaks last ära 😀 Käru on jäik, aga väga stabiilne, materjalid mõnusad ning minu silmale ka ilus vaadata (ja mu jaoks peab käru ikka ilus ka olema).

Järele jäänud ajaga tahaks mõned käigud siiski ette võtta, näiteks Parc Samà, mis vist meenutab sellist botaanikaaia ja loomapargi vahepealset asja ning kaalumisel on ka Portaventura lõbustuspark koos veepargi ning Ferrarilandiga – ma ühtpidi tahaks minna, sest lapsed peaks seal saama mitmeid asju kasutada, samas teistpidi on nad siiski veel üsna väiksed ning paljude asjadega nad seal sõita ei saaks ning see võib jällegi tuju veidi alla viia (ja kas see ka rahaliselt mõistlik on). Mõtleme ja otsustame selle ilmselt jooksvalt. Mingit sundi kuskile minna ei ole ja see teeb sellise kulgemise ekstra mõnusaks, sest lõpuks ongi ju eesmärk ikkagi puhata ja mängida 😀

Ah jaa, veel üks asi, Joniga kasutame ka reisil riidest mähkmeid – kuna pesumasinat pole, siis käsipesu jaoks mõistlik variant oli kaasa pakkida mähkmekatted ja hunnik marlisid ja kuiva tunde jaoks fliislappe. Eks väike hirm ikka oli, et kuidas see asi siin välja mängib ning kujuneb ja äkki on see kõik lihtsalt liiga tüütu, aga ausalt, käsi südamel – väga lebo on. Marlid ja katted kuivavad soojas kiirelt, nende pesemine on lihtne ning lapsel ka hea keemiavaba olemine siin soojas. Tõesti, kel see mõte on aga pole julgenud, siis soovitan. Ja seda enam soovitan riidekaid kodus pesumasina mugavusega kasutada, see ju lausa lust ja lillepidu.

Mul on kaasas selgelt liiga palju katteid jms, aga kuna mahtumisega probleemi polnud, siis said kaasa kõik lemmikumad katted 😂🙈

Kui kellelgi on küsimusi meie reisi osas, siis andke märku või kui on soov, et millestki lähemalt räägiksin, siis saab seda ka.

Ees ootab reis kolme lapsega

Veel paar kuud tagasi aeg venis, lugesin päevi ja ei suutnud ära oodata, et millal see kevadpuhkus üks kord juba saabub. Märkamatult on aga aeg siiski ära tiksunud ja mõne päeva pärast end reisile sätimegi. Kõik koos, esimest korda kolme lapsega, meie armas Hispaania ootab meid.

Ma olen alati see, kellel on kaasa pakitava kraami listid mingi kuu varem juba kirjas ja suure tõenäosusega isegi proovi pakkimine tehtud. Antud hetkel aga on nii, et ega ma päris täpselt ei teagi, et mis ma kaasa võtan, millal pakin, kas kõik mahub ja kas lõpuks kõik vajalik kaasa saab. Samas elu kolme lapsega veidi õpetab ka, õpetab adapteeruma ja lahendusi leidma ja nii ei olegi sa enam turvalistes kuid üsnagi piiravates nimekirjades kinni, vaatad tihti asju ka jooksvalt. Ma hakkasin tegelikult laste riietele listi ka tegema, aga see tundus lõputu ja parema plaanina tundus lihtsalt vaadata, et mis kohvrisse mahub, sest tahaks võimalikult väheste kohvritega hakkama saada.

Aga ma ei hakka seda pakkimist nüüd reisi eelõhtusse ka kõige täiega jätma, sest lend on meil vara-vara hommikul ja mul on ses osas plaan, et kõik asjad peavad magama minnes olema ukse juures valmis, ärgates põhimõtteliselt vaid riided selga ja minek.

Mõtlen nii, et alates tänasest tõstan nii mööda minnes, mis sahtlist, mis pesurestilt nii laste kui enda riietest miskit kõrvale nö pakkimise hunnikusse ja kui päriselt pakkimiseks läheb, siis teen lõplikud otsused, et mis kaasa saab. Asjad, mida pakin nimekirja järgi on ravimid (mida usaldan erinevates olukordades toetudes kogemusele ning mida ma häda korral ei taha kuskil öösel otsima hakata) ning muud sellised hügieenitarbed.
Riidest mähkmetele teen ka listi, et teaksin, mis kaasa said ja mis koju tagasi peavad jõudma.

Mida ma siis tean hetkel, et kaasa pakime?

No näiteks on kindel, et kaasa saab käru ja selleks on Mountain Buggy Mini, valituks osutus oma alla 8kg kaaluga (sest elame reisil teisel korrusel) ning et vajadusel saab ükskõik kes me lastest seal jalga puhata, sest kandevõimet on sel pisikesel 20kg. Rattad ka hea suurusega, et saaks hakkama vajadusel kehvemal pinnasel kuskil munakividel vanalinnas, mida ilmselt ikka ette võib tulla.
Kahe lapse käru sel korral ei võta, sest JJ ja Jenni on üsna meelsad kõndijad, meil on lisaks kaasas ka kõigi jaoks kandevahend ning kärus saabki olla see laps kelle jaoks see hetkel kõige vajalikum on.
Lennujaamades kasutame kandekotte ning käru plaanime ära anda check in’i tehes, selleks, et oleks suurem tõenäosus see sihtkohas kasutuskõlblikuna kätte saada, pakin käru transpordi kotti, mis mul varasemast juba siin olemas oli.

Teedu jalgratas on ka kindel, sest kolme nädala jooksul saab ta siis eelmisest suvest suht pausil olnud hobiga jälle tegeleda.

Riidest mähkmete osas on täpsed valikud veel lahtised, aga ilmselt ca 5 katet ja 15 sisu, millest paljud marlid ja ülejäänud ka käsitsi lihtsalt pestavad. Plaan on määrdunud mähe kohe ära pesta ja kuivama panna, et saaks jälle kiirelt uuesti kasutusse. Kui tekib variant, et ei jõua siiski vajalik kogud kuivada nii kiirelt kui vaja või kui tundub problemaatiline kuskil käies mustade mähkmete kaasa tassimine (sest me ei kasuta rendiautot) või lihtsalt on vaja “day off” võtta, siis selleks tarbeks on kaasas ka Grovia ühekordsed sisud. Ööseks vist võtan Pop In mähkmed öö sisudega, vaatame, kas õnnestub kasutada.

Kandevahenditega on mõtteid, aga need päris kindlad ei ole  – ilmselt JJ-le Kinderpack Preschooler, Jennile tema lemmik Tula toddler ning universaalseks kasutamiseks üks suurus 6 lina. Joni tarbeks ilmselt ka üks Tula ning veel mõtlen, et kas lennujaamade jaoks jääb Tula või oleks mugavam Oscha Cairis, mis sisuliselt nagu ruutlina.

Ja lastele siis mitu paari lühikesi riideid ja mõned pikad, sest õhtul võib ikkagi olla selline pikkade käiste ilm, mere ääres ka kindlasti tuulisem. UV kaitsega riides, millega rannas, basseini ääres olla ja muidugi päikesekreem.

Ja siis nipet-näpet veel, mütsid, jalanõud, joogipudelid mänguasjad, ipad ja Osmo. pean veel jõudma mõned kleepsuraamatud osta ja ehk mõned nuputamise vms tegevusega raamatud ka – kel soovitusi, laske tulla!

img_3035

Lapsed igal hommikul küsivad, et kas täna lähme reisile 😀 

 

 

Hakkame liikuma!

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

img_2390

img_2642

Naabrid

Me oleme pidevalt elanud nii, et naabritest pole olnud eriti aimugi, eelmine kodu asus veel ekstra suures majas ka ning seal mingit oma majarahva tunnet väga ei tekkinud ja ega seda ka ei otsinud. Nüüd on teised lood.

Maja on nüüd väiksem, rahvast vähem ja tänu ühisele hoovile ning FB grupile ka naabrid vähem “anonüümsed”. Ja ega selles polekski midagi mainimisväärset kui poleks -neid- naabreid, naabreid, kellega tutvusime veidi rohkem kui aasta tagasi, kellel on Jenniga sarnases vanuses laps ja kes on lihtsalt eriti toredad inimesed.

Mu meelest on lihtsalt väga äge, kui sa saad reede õhtul külla minna ja selleks pole vaja muud kui üle koridori kõndida või kui mänguväljakul on oma sõbrad või kui lõunasöögi valmistamise hädaolukorras saab minna üle ukse muna laenama 😀  Või kui saad minna või ise kutsuda naabrinaise hommikukohvile, lastel on mängukaaslane või kui on mingi mure, mis abikätt vajab ja need käed kohe võtta on.

See on selline täiesti vinge boonus hea kodu juures, mida ette valida väga ei anna, aga mille üle täna tunnen vist küll vähemalt sama suurt rõõmu kui meie kodu suurest rõdust või aknaga vannitoast. Siin kohal tuleb mainida muidugi seda, et ka ülejäänud naabrid on meil valdavalt väga kenad inimesed, lihtsalt pole nii tihedat läbikäimist.

Ühesõnaga -naabrid- ärge iialgi ära kolige, love u!

img_2303

Laste garderoobi korrastamine

Uuhh… laste riided, ma ei tea, et kas on üldse hetke, kus ma vähemalt kuskil ajusopis nendele ei mõtleks, ma arvan, et ei, ei ole. Koguaeg käib peas see “kas on paras, kas on väike, kas on soe, ega pole liiga palav, kas on puhas, kas on terve” jne. Uue aastaaja saabumisega on muidugi teema eriti õhus.

Talv läks sel aastal kuidagi lihtsalt, villased alusärgid, korralikud kombed, soojad jalanõud ning mütsid ja oligi nagu korras, piisas kombekate toariietele tõmbamisest ja külm vist ei hakanud, vähemalt ei kurdetud. kasutuses oli kaks kombekat kummalgi lapsel + joped ja karupüksid autoga liiklemiseks ning kodu ja lasteaia vahel liikumiseks.

Aga kevad, kevad on “tore” sest hommikul on ehk +1 kraadi seega suht külm, aga pealelõunaks võib juba +9 olla ja päikese käes üsna soe – vot ja siis mõtle neid asju välja, et mida ja kuidas. Siiani on neil üks talvekombe igaksjuhuks ikka aias olemas, aga ka k/s komplekt, siis saavad õpetajad käigu pealt otsustada, et mis on paras kasutada.

Toariided on muidugi omaette teema, kui palju ja mida, mis suuruses. Näiteks vahepeal käis Jenni ainult kleitide ja retuusidega, nüüd aga pigem retuusid ja pluusid, ka on ta siin talvega korralikult pikkust visanud. Kuna ta suudab asju tihti ikka korralikult täis lödistada, siis peab variante olema üsna mitu.
JJ-ga on veidi lihtsam, dressid ja pluus (hea kui dinosaurustega) ning tema on rahul enamasti.

Ühesõnaga seda kraami on päris palju, aga kuidagi peab need kõik mugavalt ka hoiustama, et nii meil kui lastel endal oleks hea vajaikud asjad sahtlitest-kappidest leida ja võtta.
Meil on laste igapäevaste riiete jaoks üks kummut ja üks kõrgem kapp, seega ega siin ruumiga meeletult hõisata ei ole. Proovisin neid riideid sorteerida nii ja naa, aga ikka nö hunnikusse ladudes, mis tähendas, et kui alt midagi võtta, läks ülemine korrus sassi ja vahel samas ei teadnudki, et mis hunniku põhjas kasutust ootab.
Kuna see sahtlite täitmise viis ei toiminud, proovisin ka rohkem nalja pärast “konmari” viisi, ehk siis riided on kokku volditud (selleks on ka oma meetod, aga ma pigem vaba käega panin kokku) ja üksteise otsa ladumise asemel kõrvuti asetatud. Ega ma liiga palju sellesse ei uskunud, aga täna võib öelda, et see päriselt toimibki. Nüüd näevad ka lapsed, et kus miski asub ja kui midagi võtta, siis ei ole sahtel pärast sassis nagu sea pesa. Kõik on silma all, annab ülevaate, et mis kõik puhtad ja kasutust ootavad ja eriti lihtne on siis kui midagi konkreetset otsida on vaja. Kindlasti on kasulik organiseerida ainult need riided, mis päriselt praegu kasutuses on, nii pole segavaid ja ruumi raiskavaid variante.

img_2077

Nii on mõlemal lapsel nö põhiline sahtel, kust vajalikud asjad ise kätte saavad, püksid, särgid ja aluspesu kõik eraldi ridades. Jennil on lisaks siis kleidid, mis vajavad pigem riidepuul rippumist ja need on kummuti kõrval kapis. Riided, mis kasutust ootavad, kas suuruse või hooaja mõttes, on eraldi teistes sahtlites.
Õueriided ootavad esikus, praegu on veel k/s ja talve asjad mõlemad väljas, varsti tõstan talvekad panipika eest ära, sama jalanõudega.
Kui asjad on kenasti sorteeritult silme ees, siis on ka vähem seda muret, et issver äkki on miskit puudu (sest oled näiteks 5 retuusipaari olemasolu unustanud), saab siis ka natuke rahulikumalt asjade varumisega ning ka võimaliku üle varumisega võtta ja lihtsalt mõistlikum olla.

img_2078

Jalanõude osas sai mõlemal lapsel algavaks soojemaks hooajaks praktiliselt kõik asjad uued ostetud, sest jalad on päris korralikult kasvanud. Valikul püüdsin ikka lähtuda barefoot põhimõtetest – võimalikul painduvad, kõrgendusteta taldadega, kerged ning lapse jalakuju järgivad variandid.

img_1625

Mõlemal kummikud, ks/niiskema jahedama ilma tossud, õhemad suvised tennised, sandaalid ning nn baseeini/ranna jalanõud. Viimaseid ehk muidu poleks praegu pigem valinud, kuid reisile minnes tunduvad vajalikud, seega said ostetud. 

Natuke häda on vaid nende asjadega, mis väikseks on jäänud ja millele peresiseselt pole edasisi kasutajaid või mille hoidmine ja ootamine pole mõistlik – no näiteks ei tundu mulle hea variandina hoida Jonile suurus 104 asju, sest see number saab talle parajaks ehk alles paari aasta pärast ja seni võtavad need asjad siin lihtsalt ruumi. Jennil on aga riided enamus nii preililikud, et sealt Jonile suurt midagi ei tule nii või naa (kuigi roosad meriino riided läksid käiku. Kui kellelgi on häid ideid, mida sellisel puhul teha, andke märku – mainin ka, et minus ilmselt ei ole hetkel seda ühe body viie erineva nurga alt pildistajat ja mõõtjat ning seega kuskil grupis müümine väga teemaks ei tule (kui keegi soovib “pimepakki” tüdruku riietega suurustes 68-80, enamus nö tubased/igapäeva riided, siis andke mulle märku (hetkel asjadele soovija olemas).

On ka paremaid nädalaid olnud

See nädal on olnud päris kohutav, haiged lapsed pole muidug midagi uut, aga kiirabi ja emo külastused on meie puhul küll pigem harva esinev nähtus ja enamasti kaasnenud uue pereliikme saabumisega. Mjah, sel nädalal ühtegi liiget juurde ei tulnud, aga meditsiinipersonaliga saime kokkupuuteid paraku küll.

Hädade jada algas JJ-st kes ühel ööl lihtsalt täiesti ei kuskilt hakkas köhima, köha oli nii kinni ja meenutas pigem midagi kõõksumise ja paukumise vahepealset, rinnus valutas ja no näha oli, et olek on üle keskmise kehva. Olgu, kuigi nii järsku algust pole nagu varem ette tulnud, haarasime aga inhalaatori ja tegime auru, kui tavaliselt see on päris tõhusalt leevendust toonud, siis sel korral mitte. Ja ei jäänduki muud üle, kui teha kõne 112-te. Kiirelt saabunud ekipaaž asus vilunult asja kallale ehk siis käima pandi adrenaliini aur, anti rohtu lisaks  ning silmnähtavalt ja ka kuuldavalt läks JJ enesetunne paremaks. Ma vist oleks nii selle asja jätnudki, aga meedikud olid siiski arvamusel, et võiks haiglas üle vaadata ja nii Teet koos JJ-ga siis sinna viidigi. Õnneks seal midagi hullemat ei selgunud ja üsna kiirelt oldi tagasi kodus, kus JJ kell 5 hommikul tahtis mängima hakata, veensime ta õnneks magama ning hommikupoolik möödus rahulikult.
Köhast ta ei pääsenud, aga hetkel liigub siiski kõik paranemise poole.

Vahepeal õnnestus loomulikult köhasse jääda ka Jennil hoolimata oma üsna tublile vastupidavusele haiguste suhtes.

Aga no pole hullu, köha-nohu on kehvad asjad, kui ei midagi ületamatut ja enneolematut, seega, küll varsti ollakse jälle korras. Siiski ootasin nädalavahetust päris innukalt, et Teet ka kodus oleks ja veidi lihtsam oleks siin väikeste hädalistega – erit kuna Jon on otsustanud vist lähema paari kuu jooksul kõik hambad omale korraga suhu kasvatada ja sellega seoses ei tohi ma astuda temast väga palju kaugemale kui meeter või heal päeval kaks.

Reede õhtul magama minnes juba vaikselt unistasin, kuidas laupäeva homikul magan kaua-kaua…
Laupäeva varahommik algas aga kehvade asjade kokkulangevusel ja kedagi süüdistamata sellega, et Jon kukkus meie voodist alla. Olukorda arvestades, tundus temaga kõik korras olevat, kuid muhk otsmikul andis tunnistust sellest, et pea käis ikkagi vopsu vastu maad ja nii seda asja jätta ei saa. Kuna mina autoga ei sõida ja suured lapsed  alles magasid, pakkisin Joni Teedule kaasa ning emosse nad suundusidki. Peatrauma, ükskõik kui väike ei ole siiski naljaasi, eriti beebidega, seega kindlasti parem karta kui kahetseda.
Beebike vaadati üle ja tunnistati terveks, pidime muidugi tema olekut jälgima ning kui oleks toimunud tavapärasest käitumisest kõrvalekaldeid, siis uuesti kontrolli minema – õnneks, seda ei olnud.
Kaua magamise asemel saime hoopis üle aegade varase laupäeva hommiku, mida päeva jooksul siis kes kuidas ja kus tukastades järgi magas.

Suurte laste kodus magamine on ka omaette ooper ja sõltub vist kuu seisust, Jenni näiteks võib südamerahuga ise magama minna ja seda kellelegi midagi ütlematagi, samal ajal JJ võitleb une vastu viimse sekundini.
Joni puhul on päeval õnneks siiani parim lahendus ta käruga rõdule lükata, kus selline keskmine 3h rahulikult ära magatakse – vahepeal hakkas uni kahtlaselt lühikeseks minema, kuid selle põhjukseks oli soojenenud ilm ning liiga soe olemine kärus, paari riietusekihi ümber mängimine tõi pika une tagasi.

Nii me siin siis nüüd paraneme, hirmuga mõtlen seda, et kui nüüd uuesti terved ollakse ja lasteaeda minnakse, siis suure tõenäosusega ollakse mingi hetk jälle haiged, aga meie reis läheneb päris jõudsalt ning päriselt-päriselt ma ei taha seda reisieelset ravimise stressi. Seega, ma ei teagi, mis teha või mis mõistlik oleks, hoida neid pea kuu aega kodus või siiski riskida ja lubada minna (sest noh, kodus olemisega kaasneb ka hala, et sõbrad on lasteaias ja trennid ja mängud jms).
Hetkel kaldun siiski koju jätmise suunas, aga no vaatame.

img_1418

Jon oma reisikäruga sõprust sobitamas – like a boss!

 

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

IMG_0581

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

IMG_0693

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

IMG_0684-1

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

IMG_0665

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂