Käisime Rõõmsate Laste Festivalil

Vaevu saime oma asjad eelmisest seiklusest lahti pakkida, kui laupäeva hommikul seadsime oma auto nina Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile.

img_7460

Üleeelmisel aastal käisime Jenni ja JJ-ga samal üritusel, eelmine aasta olin Joni ootamisega nii lõpusirgel (ja teistel lastel olid tuulerõuged), et käik jäi vahele, sel aastal siis läksime jälle, kuid ainult külastamise asemel ka ise osalema korralduses. Nimelt olime koos Kadriga terve päeva kohal andmaks lapsekandmise nõu ning sai ka põgusalt huvilistele riidest mähkmeid näidatud ja tutvustatud.

img_7464

img_7452

Teet ja Jon meie pesas puhkamas

Hästi tore oli näha, et lapsekandmise vastu on jätkuvalt suur huvi, taheti proovida erinevaid kotte ja linasid aga sooviti ka seadistamise abi juba olemas oleva kandevahendiga – ma loodan, et kõik huvilised said loodetud abi ja oma küsimustele vastused.
Päev oli päris intensiivne ja õhtuks oli suurest suhtlemisest päris suur väsimus peal, samas aga ka väga mõnusad ja positiivsed emotsioonid koju kaasa võtmiseks. Nii, et aitäh kõigile, kes meie juurest läbi astusid.

Sel ajal kui mina lapsekandmise telgis asju ajasin (ehk siis terve päev) tegeles meie lastega Teet, õnneks sellisel festivalil ei olnud see väga keeruline, sest tegevust jagus lastele kõvasti. Lemmik oli suuuurte mullide tegemine, mis oli kohe meie telgi kõrval ja milles JJ väga osavaks kiirelt sai, aga nähtud ja tehtud sai palju muudki, pillimängust paljajalu rajani, kõrvale kehakinnituseks jäätiseid ja pirukaid, smuutidest rääkimata.

img_7503img_7502

Kuna meid oli kokku 6, siis pidime üle hulga aja kasutusse võtma ka oma autos  (Renault Grand Scenic) kolmanda rea istme, minnes istusin mina seal, mitte just kõige mugavamalt, tulles JJ oma turvatooliga, mis oli oluliselt mõistlikum. Kogu auto peale oma kraami ära paigutades mahtusime nii päris edukalt, aga pikas plaanis tuleb vist ikkagi mingi suurem sõiduvahend vaadata, kuhu kõik sõbrad ja asjad peale mahuks vaevata, sest isegi kui asjad panna näiteks katuseboksi, siis jalaruumiga on ikka seal kolmandas reas üsna kitsukesed lood. Heh.. ja kunagi mõtlesin ma, et isssssand, buss… never ei ostaks 😀 Oh ajad ja muutused, elu eluke 😀

Homme saab aga meie Jon 1-aastaseks, aeg lendab, sünnipäevalapsest ja tema tegemistest kirjutangi homme eraldi.

 

Ostsime telgi, külastasime Suurt Munamäge ja Metallica ehk paar puhkuse päeva

Teedul oli sel nädalal puhkus ja plaan oli lõunasse minna, ei, mitte kaugele, vaid Tartu kanti, sest neljapäeval ootas meid Metallica kontsert. Et ööbimisega oleks kindel värk, tuli mõte telk osta ja lastega esimene telkimine ette võtta. Selle kogemuse pealt tundub, et teeme seda veel.

img_7248

Telki hakkasime suht suvalt ja kiiruga otsima, kuna me reaalselt oleme väga mitte telkivad inimesed, siis mingeid suuri plaane ega eeldusi ei olnud, peaasi, et ära mahume ja kuivaks võiks ka vihma korral jääda. Igasugused mitmesajased Matkaspordi variandid jätsime välja, aga leidsime miskit K-Rauast ja tellisime ära. Ootasime siis põnevusega telki, kui paraku saabus hoopis kinnitus, et see jõuaks 30.07 – meie jaoks kindlasti liiga hilja. Teet sai selle tellimuse tühistatud ja otsingutega olime tagasi alguses. Meenus, et Lilli oli teinud mega tööd telki valides ja et nad said oma valitu kuskilt hea hinnaga – vaatasin järgi ja see koht oli Hansapost. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et see on mingi kahtlane koht, aga kuna teistel oli ju hiljuti olnud kogemus, ja see oli positiivne, siis vaatasime sealse telgivaliku üle. Ja BOOM, jäigi silma täiesti normaalne variant iHike Family 500 – kirjade järgi 5-inimesele, nö kahe magamistoaga, mida saab ühendada ka üheks suureks, ruumikas põrandaga eeskoda ja selle ees veel omakorda väike varjualune. Ja hind, hind eriti normaalne, ca 135€ (hetkel isegi veeeel soodsam) kuna antud mudel oli seal sooduses (ma ei tea, et kas see on päriselt soodukas või veidi hinnaga veiderdamine ning tegelikult see ongi õige hind, aga diil oli aus). Tellisime siis kõik muu kraami ka sealt – madratsid ja magamiskotid ning sel korral saime kõik ka õigel ajal kätte.

img_7277

Mega suur telk, lapsed eeskojas pikutamas, Teet kohvi joomas

Esimeseks telkimiseks tegime turvalise valiku maale minnes, et häda korral siiski tuppa minna. Telki üles pannes selgus, et tegemist on ikka eriti ruumika versiooniga, üles läks lihtsalt ja loogiliselt ja oligi meie ajutine maja püsti.
Kui see K-Raua telk, mille esialgu valisime, oli ka kahe magamistoaga, aga kumbki eraldi küljel ning keskel põrandata ala, siis see meie oma on tunnel ja kõik osad põrandaga – täna võin ma öelda, et lastega telki valides, on see meie valik kindlasti parem ja soovitame. Pealegi saab mõnusalt sinna eeskotta panna lisa madratsi, et seal lebotada või süüa vms või hoopis matkalaud ja -toolid paika sättida, et kaitsta end suure tuule või vihma käest söömise ajal. Käru saab samuti sinna varju panna ja igast muud kraami ka.
Vihma saime korralikult, hetkeks tõmbas seest õõnsaks, et kas jääme ikka kuivaks, aga telk on tiptop ja polnud ühtegi muret sellega.

img_7267

magamistubade uste juures on väiksed sahtlid vajaliku hoiustamiseks

img_7269

tudula

img_7272

teine tudula

img_7292

hommikune lego juhendi uurimine

Lastele telkimine meeldis väga, magama jäädi kiirelt ja uni oli hea. Selleks, et Joni öine söömine teisi ei häiriks, olin mina temaga ühes toas ja Teet suurte lastega teises, hommikul saime vaheseina eest võtta ja ärkasime koos 😀 (reaalselt tundubki, et kui osa telkijatest on lapsed, siis mahutab see hõlpsasti ka 6 inimest, sest me Joniga kahekesi ikka megalt laiutasime).

Tegime väikse turistika ka – külastasime Suurt Munamäge, lapsed polnud ju seal kunagi käinud. Ma ise ka viimati vist siis kui üsna väike olin. JJ ärkas parklas muidugi nutuga, sest uni jäi poolikuks ja ei rahunenud kuidagi, pärast suuremat hüsteeriat sain ta omale pooleldi sülle, pooleldi linasse ja hakkasin temaga mäest üles matkama, teised olid ees juba ootamas. Veidi oli selline kokku kukkumise tunne 16kg mäkke tassida, aga saime siiski hakkama 😀 Torni otsustasime liftiga minna ja olin päris rõõmsalt seal üleval, kui veel viimane ots trepist sinna torni vaateplatvormile oli astutud ja ma pilgu ümbritsevale heitsin, siis hakkas silm märjaks minema – ei, mitte sellepärast, et kodumaa nii ilus on, vaid kõrguse kartus jõudis kohale. Katsusin laste ees vaprat nägu teha ja neist pilti teha, aga mõtlesin aind sellele, et kuidas ometigi alla minna (ja mitte hirmust oksele hakata). Päris nobedalt ma alla ka läksin, ilmselt nii pea sinna tagasi ei igatse, ei suuda 😀
Torni jalamil sai tehtud jätsipaus ja mäest alla tassisin linas Jennit, kes oli oluliselt rõõmsam ja kergem kaaslane, JJ tuju oli ka nii palju paranenud, et omal jalal alla minna.

img_7301img_7307

Kogu käik sai aga ette võetud ju Metallica pärast, sest kohe kui eelmine aasta piletid müüki saabusid, ma need esimestel minutitel omale rabasin – olen kõigil nende Eestis toimunud kontserditel käinud ning see ei pidanud erand olema.

Millega ma pileteid ostes ei arvestanud, oli Jon, ses mõttes, et ma olin kindel, et ta on selleks ajaks minust vähem sõltuv, peaaegu aastane ju. Paraku on tal taas hammaste tulek päevakorras, täiskuu veel pealekauba ja päeval hakkasin oma minekus hoopis kahtlema. Et kuidas ma jätan ta teiste hoida (mis siis, et hoidjaks mu pere) kui ta siis nutab ja mind otsib. Nutsin natuke ise ka, et mis see õigem valik oleks. Olin juba siis valmis, et jään temaga nö koju, aga mu vend julgustas, et küllap nad ikka kamba peale Joniga hakkama saavad ja mingu me Teeduga kontserdile.
Närv sees, aga me lõpuks läksimegi.

Auto jätsime kesklinna ja jalutasime Raadile, eeltöö 0 ja saime seal mu meelest päris tobeda ringi teha, aga olime oma “matka” lõpuks sissepääsu järjekorras ning pärast pooletunnist ootamist ka sees. Õnneks Metallica ei läinud täpselt peale ja nii saime rahulikult lava poole minna, läksime nii kaugele kui trügimata andis ja mu meelest saime nii päris mõnusale kohale.
Kontsert oli muidugi tuntud headuses, nii nii hea meel oli, et olime ikkagi tulnud ja südant rahustasid sõnumid lapsehoidjatelt, et lastega on kõik kõige paremas korras.
Lahkusime küll veidi enne lõppu, et masse ennetada ja kiiremalt koju saada, aga polnud hullu, elamust see ei rikkunud ja praktiliselt Taskuni välja oli muusikat saateks kosta – ideaalne.

img_7330img_7377

Täna pakkisime end kokku ja tulime Tallinnasse, aga seda vaid korraks, sest juba homme võtame suuna Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile, kus ma olen rääkimas ja tegutsemas nii lapsekandmise kui ka riidest mähkmete teemal. Ilma lubab ilusat, nii et seal näeme!

 

Hei Muumid!

Nädal tagasi käisime Muumimaal, kes mitmendat, kes esimest korda – vahva oli kõigil.

Varasemalt oleme pigem eelistanud Tallinkiga reisimist, aga sel korral minekut planeerides hakkasime vaatama, et Viking Line oleks soodsam ja tegelikult oleks ka ajaliselt mugavam, sest saaks hommikul lastel veidi kauem magada lasta kuna Viking Line stardib hommikul kell 8 vs Tallink kell 7. Ka tagasi tulek tundus mõistlikum 21.15 vs 22.30.
Kui mainitud eelised nüüd välja jätta, siis muidugi Tallink oma Megastariga on oluliselt meeldivam kui Viking XPRS, mis oli paraku üsna väsinud moega. Oleme alati hommikuti minnes võtnud ka hommikusöögid ja okei, kõhud saime täis, kuid ka söögid on olnud Megastaril paremad, seega kui ajaliselt sobib ka varasem minek ja hilisem tulek, siis ma valiks pigem Tallinki.

Kohale saime Soome ilusti, sisestasime sihtkohaks Muumimaa ja selline ca 2h autosõit võis alata. Õnneks üsna varakult ärganud lapsed vähemalt osa teest magasid, et siis Muumide juures paremini vastu pidada.
Kuigi hooaja alguses ja nädala sees võib olla üsna Muumimaa silla läheduses parkimiskohti, siis hooaja keskel on kohe mõistlik end parkida spetsiaalsesse külastajate parklasse, mille pilet on 10€/auto. Sealt parklast viib tasuta buss Muumimaa silla kanti ning väike jalutuskäik ja ongi sissepääs. See parkla on hea ka ses osas, et olemas on täiesti viisakad wc-d, mis pärast pikka autosõitu ära kuluvad ning mis on head ka enne tagasisõitu, et vahepeal pissipeatusi ei peaks tegema. Kõrval on kohe supermarket ka, et miskit kaasa haarata, kui vaja.

Piletid saab netist ette osta, võitu annab see hinnas 1€ pileti pealt, kuna lastega võib igast asju ette tulla, siis otsustasime, et pigem ostame saabudes sealt piletid ja maksame siis veidi peale. Üksik pilet on 31€, tasuta on kuni 2-aastased lapsed, meie peres oli pileteid seega neljale liikmele vaja ning siis oli ok osta perepilet 120€, see siis üheks päevaks.

Kohe sisenedes algas parajasti Emma teater, mida me nn saali vaatama ei läinud, aga mida lapsed veidi kõrvalt piilusid, sest juba olidki seal kohal mitmed tuttavad tegelased. Edasi võtsime nõuks esimese asjana minna otsejoones Muumimaja juurde ja siis kõike muud avastama hakata.
Muumimaja on nunnu, mitte liiga suur, aga oma väikeste krutskitega siiski, sel hooajal on laste käepaelte küljes miski, mis majas leiduvate puust merekarbi kujutiste vastu pannes tekitab seal erinevaid juhtumisi – näiteks süttivad tuled või heliseb telefon vms. Majja sisse kärudega minna pole mõtet, sest korruseid on mitmeid ja üles-alla viib vaid trepp. Nii ootaski Teet Joniga õues kuniks ma lastega majas tuiasin. Majja tahtsid lapsed muideks mitu korda minna ja seda me ka tegime.

img_5944

meil olid sõbrad ka kaasas

img_5968

Piripiigaga esimene tutvus

img_5981

suurim fänn

img_5962

Muumipapa

img_5954

Piripiiga oli Jennil lemmik

img_5975

vahepeal on Muumimaja ümber ikka palju sagimist

img_5972

Haisuli ja JJ

Tegelasi on ka enamasti kõige rohkem just Muumimaja läheduses, kus saab nendega patsu lüüa, kallistada ja pilti teha – mina ja Jenni olime suht sõiduvees, JJ piidles oma lemmik Haisulit  turvaliselt distantsilt – tal on veidi see too cool olemine ka käsil, et jumala eest keegi pilti ei teeks temast või midagi 😀 Esimese pai tegi ka Jon ära, ei olnudki õudne, nagu alguses ehk tundus.

Seal samas kõrval on Muumitrolli majake koos liumäega, Hemuli maja, Snifi hütike ja mitte kaugel ka näiteks Muumioru vangla ning tuletõrjedepoo. Muumimaja tagant läheb omaette rada, mis viib Piripoisi ja Tuu-Tikki juurde, kus saab laevukesi ujutada ja katseid teha, samal rajal on ka vaateplatvorm, lebotamise ala erinevate varjualuste, kiikede ja patjadega, Nuuskmõmmiku telk , paljajalu rajake ja niisama mõnus veidi varjulisem metsake. Teine rada läheb Muumimaja vastast metsast, kus saab kohata nõida, Hatifnatte, otsida väljapääsu labürindist, käia Urri koopas ning läbida väike seiklusraja osa. Sealt pääseb ka Muumimaa randa, kus ilusa ilma korral võimalik suplema minna.
Me olime küll üsna palju aega seal olemiseks planeerinud, kuid rannas olemise jaoks sel korral siiski mahti polnud, olgugi, et ilm oleks seda soosinud.

img_5997

Jenni puhkehetk

img_6022

Supelmaja

img_6021

laevukeste ujutamine

Olemas on seal ka mitmeid söögipoolist pakkuvaid paiku, aga vabalt võib teha ka pikniku oma söögiga, mis kaasa võetud ning kohapeal vaid jäätisega end lisaks turgutada.

Muidugi on olemas ka pood igasuguse muuminänniga, aga seal tasub asja mõistusega võtta ja näiteks tassid või võtmehoidjad on soodsamad isegi laeval või hoopis koduses Prismas 😀 Samas mõned tegelastega lauamängud me ostsime küll, et ei oleks lihtsalt seisma jääv nipsasjake vaid miski, mis ka kodus vahvaid ühiseid emotsioone pakuks. Kodusesse Muumimajja sai tegelikult Tuu-Tikki figuur ka ostetud, sest seda meil polnud,

Teha ja näha oleks olnud veelgi – on seal loosirattaid, näomaalinguid, perepildistamise võimalus või hoopis mõne tegelasega ühises seikluses osalemine (kus soomekeele oskus muidugi kasuks tuleb).

Aga peale tükkis juba vaikselt väsimus ning ega ka sulgemiseni palju aega ei jäänud (suvisel ajal see kell 18 õhtul).
Vantsisimegi taas bussile, mis meid parklasse viis ning asutasime end sadama poole teele, kus küll suht palju oodata tuli, aga laevareis ise hilisest ajast hoolimata kulges mõnusalt – eriti uusi lauamänge mängides.

Lastele jäi käigust igati hea tunne ja kodus mängiti veel mitu päeva Muumimaale reisimist. Mul on tugev tunne, et järgmine suvi läheme sinna jälle, aga siis ehk võtame plaani ka ööbimise – kas telkides lähedal kämpingus või hoopis mõnes toredas hotellis, et oleks veel rohkem aega tegutseda ja kõigest osa saada – sest ilmselt on järgmisel aastal ka lastel vanus jälle selline, et nad tahavad seal rohkem asjatada.

Kas soovitame? – Igatahes jaa!

5b29ee70-fe21-4a56-a3d4-f8fd3bcecdd9

 

iCandy Lime – käru, mis üllatab

iCandy Lime on selline käru, et kui tootefotolt vaatasin, siis kohest vaimustust ei tekkinud – tundus tore, aga eks toredaid kärusid on teisigi. Siiski otsustasin Babyshop.ee poega koostöös selle mudeli järgi proovida ning juba pärast esimest sõitu oli WOW tunne peal, mis kasutades vaid süvenes.

img_5444

Kui kasutada kandevahendit lisaks, siis on võimalik edukalt ja turvaliselt seigelda ka kolme lapsega.

Mis siis on selle käru juures erilist ning ägedat?
Meie pere kolme last silmas pidades on ilmselt kõige lemmikum omadus minu jaoks see, et seisulaud suurematele lastele on kohe käru külge integreeritud, nii ei ole ohtu, et vajalikul hetkel on seisulaud koju jäänud või et kui parajasti ei kasuta, siis loksub või koliseb see niisama kaasa. See tagasilla peale tehtud seisulaua koht on parajalt lai, et näiteks JJ sinna mugavalt seisma mahtus ja samas jalgupidi kuidagi pakikorvis ei olnud. Pakikorv on sel kärul hiiglaslik, mahutab hõlpsasti mitme lapse asjad ning kuhjaga poekraami.

img_4779

Mõistliku laiusega seisulaud, suur ja mahukas pakikorv ning plätusõbralik pidur

Lisaks seisulauale on sel kärul loomulikult ka (lohuga)iste, mis käib mõlemat pidi ning eriti lahe, et kaasa tuleb kohe ka vankrkorvi põhi ja tekstiil seega saab vajadusel iCandy Lime kasutada ka kohe vastsündinuga. Proovisime Joniga korvi ka järgi ja mu meelest on tegu igati viisaka asjaga – ruumi jagus nii palju, et 10-kuune Jon mahtus üsna hästi veel ära (ja ta ei ole mingi minibeebi). Korvi on lubatud kasutada ka üleöö magamiseks, nii et pisibeebiga ei pea siis reisivoodit kaasa võtmagi. Korvile ja istmele käib peale üks ja sama kaarvari, mis on hea pikkusega (pikendatav lukust) ning olemas on ka õhutusava (kuumal suvepäeval üli hea ja vajalik asi). Vankrikorviga näeb see Lime niiii ilus välja, et mul oli tükk tööd end seda uuesti istme vastu vahetama panna.

img_4785

korv ilma adapteriteta nn normaal olekus

img_4784

korv adapteritega kaugemale viidud, et seisulaual ruumi oleks seista

img_4780

õhutusava

img_4777

komplektis kaasas ka korvi kate

Iste on lohuga ja keskmise suurusega, aga seljatoe osa võiks minu maitse jaoks olla ka pigem pikem, siis oleks see üsna ideaalilähedane. Jalatoe osa saab liigutada, et lapsel oleks alati mõnus ja mugav oma jalgu toetada nii magades kui ärkvel olles.
iCandyle omaselt ei puudu selle käru juurest ka istme/korvi/turvahälli kõrgust-kaugust muutvad adapterid. Nii saad näiteks sättida turvahälli koos beebiga kõrgemale ja omale lähemale, et oleks temaga poetiirul parem suhelda või hoopis sätid beebikorvi kaugemale, et suuremal lapsel oleks mõnusam seisulaual seista. Istmega tundus mulle, et seisulaua võimalust kasutades on parem panna ise näoga sõidu suunas, et see suuremale lapsele vähem ette jääks (selliselt on lühem istme seljatoe osa ka tegelikult mõistliku pikkusega). See adapterite süsteem meeldib mulle väga ja  mõnd teist käru kasutades on ikka vahel tulnud mõte, et tahaks last omale lähemale saada, siin on see võimalik.

img_5536

iste näoga sõidusuunas ilma adapteriteta

img_5532

iste seljaga sõidu suunas ilma adapteriteta

img_5533

lamavas asendis iste

img_5537

jalatoe asendit saab istme kaldest eraldi muuta

img_5542

näoga sõidu suunas iste, mis on adapteritega ette poole viidud ning lamavas asendis – nii on seisulaual ruumi seista ning istmes olev laps saab magada

img_5540

näoga sõidu suunas iste adapteritega ette viidud, annab seisulaual seisjale palju ruumi juurde

Kellele see käru võiks sobida?
Meie kogemuse pealt on see ideaalne sellisele perele, kus on väikse vanusevahega lapsed, kellest üks enam kärus istumisest ei hooli, kuid aeg ajalt jalavaeva vähendamiseks, tempokamalt liikumiseks või puhkehetkeks oleks mingit lahendust vaja – tundub mõnus lahendus ka näiteks suurema lapse lasteaeda ja aiast koju viimiseks. Pigem on tegu linnakäruga AGA proovisin ka ebatasasel hoovimurul ning kehvema kattega asfaldil ning olin valmis põrutuseks kuid üllatuslikult oli sõit pigem sujuv ja hästi stabiilne. Rattad on hea suurusega ja kuigi tegu pole täiskumm/õhk variantidega, siis kive ei korjanud need ka kuskilt.
Millega peab aga arvestama kui kasutada käru mitme lapsega ja/või adapteritega on raskuskeskme muutus ja see, et kui näiteks korv või iste panna raskema lapsega ette poole ning taga ei seisa kedagi, siis võib juhitavus uimaseks muutuda. Kui nn seadistus on mõistlik, läheb ka käru ludinal edasi. See on miski, mis võib esialgu olla harjumatu ning mille enda jaoks selgeks tegemiseks võib hetk aega ja kogemust minna.
Väga meeldis seda mudelit kasutada ka turvahälli ratastena, eriti kuna raam läheb nii võimeka käru kohta väga kompaktseks kokku (kokku panekut soovitan juhendist/videodest vaadata, me seda keset parklat oma peaga välja esimesel korral ei mõelnud 😀 – vajalik on ka kahe käe kasutamine).

img_5550

kokku pandud käru koos istmega

img_4786

turvahälliga ja ilma lisa adapteriteta

img_4787

turvahälliga ning lisa adapteritega ettepoole viidud, et seisulaual oleks rohkem ruumi

img_4788

lisa adaptertiega, et häll oleks käru lükkajale lähemal

Kindlasti on iCandy Lime selline käru, millega tuleb jalutama minna, et tema headusest ja võludest aru saada. Meie perele nii suurtele kui ka väikestele see käru meeldis! 

iCandy Lime on saadaval Babyshop.ee poes, valikus on 7 värvitooni.
Käru kaalub 10.2kg, turvahälli adapterid, vihmakile ning turvakaar on kohe komplektis kaasas. Koodiga “lifeatlucky13” saab Babyshopist ostes iCandy Lime mudeli  15% soodsamalt ning kuni juunikuu lõpuni kingituseks kaasa P&T Traveller reisivoodi, mida omast kogemusest ka väga soovitada saan.

 

 

 

 

Kui miski on liiga hea…

Me otseselt uut kodu ei otsi, sest meie praegusest on suht raske leida ideaalsema asukoha ja suuruse kooslust, aga kuulutustel pilku peal hoiame siiski. Tänu sellele pakub Facebook ikka mulle feedi ka erinevate kinnsivaraarenduste reklaame ning üks jäi viimati teistest rohkem silma küll.

Tähelepanu köitis ridaelamu Viimsis, kus oli päriselt mõistlik planeering, hea suurus ning kõike arvesse võttes isegi täitsa okei hind – asukoht tundus viimsikaugele inimesele ka selline, et võiks ju kaaluda küll elamist. Mõtlesime siis eile, et teeme väikse väljasõidu sinna kanti ja vaatame kuidas see piirkond tundub, kuna seal neid ridakaid samas arenduses mitu tükki ja et kui üksteise otsas nad on ja kuidas see ümbrus kõnetab, et siis otsustada, et kas võiks üldse maaklerile helistada selle boksi vaatama mineku osas. Eks see ideaali lähedane olemus panigi ümbruse osas veidi mõtlema, et kas see “liiga hea, et tõsi olla” konks ei või mitte asukohas peituda.

Ütleme nii, et hea, et vaatama läksime, sest mul oleks olnud raske tollele boksile keskenduda kui oleksin alles siis seda ümbrust näinud – ühel pool mingid tööstushooned/äripinnad ja teisel pool alajaam (no shit sherlock, kui aadress oli Alajaama tee – aga sellele ma kohe ei mõelnud 😀 ), (kõrg)haljastus suht olematu nii et põhimõtteliselt välja peal, ainsaks lohutuseks need sama arenduse ridakad, mis mu meelest tõesti kenad välja nägid.
Ma usun, et need boksid ON seal tegelikult mõnusad ja need, kes seal elavad on rahul, aga arvestades, et täna on meil mu hinnangul päris kena olemine aknast välja vaadates, siis ma ei suudaks seal välja peal enda jaoks seda vahetust heaks mõelda isegi siis mitte, kui oleks rohkem tube ja ruumi.

Seal ringi sõites jäi muidugi teisi variante ka teele, sealt üldse mitte kaugel oli järgmine ridakate arendus, mis asukoha ja välimuse poolest mõnusamad, kuid planeering kehvem, pind väiksem ning hind suurem – sorry, no deal.

Oh well.. Viimsisse me siis ei koli 😀

Ja lõpuni enda vastu aus olles, ma kardan, et ma vist ei suudaks siit kesklinna piirkonnast palju kaugemale kolida ka, liiga ära harjunud selle mugavusega, aga ajaviiteks neid kuulutusi scrollida ja natuke unistada on tore ikka 🙂

img_5817

Lühidaks kujunenud Viimsi külastuse parklahäng, millele eelnes Selveri ajakirjaleti ees 10-minutiline nutt ja hala sobivate lasteajakirjade valimise osas. 

Kärumaratoniks valmistumine

Juba kevadel kirjutasin, et plaanime sel aastal Kärumaratonil osaleda ja et selleks puhuks nüüd rohkem liikuda kavas. Siis tuli reis ja see aitas plaanile kindlasti kaasa, füüsiliselt aktiivne sai oldud kõvasti rohkem kui muidu. Pärast reisi on elu nii kiirelt vuranud, et trenn kui selline on olnud tagaplaanil – aga võtame end nüüd jälle rohkem kokku ja ikka hooga edasi.

Hispaanias ei olnud veel liiga palav ja nii oli ka pikemaid vahemaid kõndides igati mõnus olla, argipäeva toimetused ei oodanud  ning jalutama sai minna just siis kui hing ihkas või mõte tuli. Eriti üllatunud olin ma JJ jaksu nähes – kõndis ta nii tublilt mitmeid kilomeetreid, aga tõsi oli ka see, et pikema maa pealt tuleb väsimus ühel 4.5-aastasel lapsel siiski peale ja siis oleks hea ta kas selga võtta või kärru panna, kui puhkepausi pidada ei saa.

Ses osas on mul hea meel, et oleme kõigi oma kolme lapse jaoks hästi varustatud – maastikukäru Mountain Buggy Terrain sõidutab vajadusel igat üht neist, sest kaalupiirang piisavalt suur, all pakikorvis on aga kaasas kandekotid, et siis väsinud jalgadele emme või issi seljas puhkust anda. Mõnusast maastikuvõimekast kärust isegi veidi tundsin reisil ka puudust, sest nn kergkäruga päris igale rajale ei lähe ikka, aga teha polnud sel korral midagi, kuna meil olemas olnud transpordikotti ta ära ei mahtunud ja nii ta koju jäigi.
Suurematel lastel vahel piisab vaid 10 minutist seljas või kärus olemisest, et oleks jälle jaksu edasi joosta. JJ on selle lasteaiaaasta jooksul käinud mitmes trennis ja see peegeldub ka tema käitumises, hirmsasti tahab joosta ja hästi kiire olla, ilmselt trennidest on sisse tulnud ka teatud võistluslik moment, et tahaks võidu teha (ja võita.. samas ei ole draamat kui ei võida).
Jenni on venna tuules ka tublimaks kõndjaks saanud, aga ta päris selgelt tunnetab enda väiksem olemist ja isegi kui alguses pingutab, siis mingil hetkel loobub ja eelistab paremal juhul käest kinni edasi minna või siis selga hüpata. Mis on ka täiesti okei – kedagi liikuma/sportima sundida ei ole mõtet ja kogu asja juures peab mu meelest alati olema rõõm ja positiivne suhtumine. Sundimisega sporti armastama ei hakka keegi, halvemal juhul hoopis põlgama.

Eelmise selle teema postituse alla sain ka kommentaare neilt, kes eelmisel aastal Kärumaratonil osalesid ning kes jagasid kogemust, et kuigi distants 10km pole teab, mis pikk, siis maastik pakub seal Kõrvemaal piisavalt pingutust nõudvaid reljeefe, seega päris tuimalt otse diivanilt kohale minna ei olegi mõistlik. See oli mul Hispaanias meeles ja üsna motiveeritult lükkasin seal ka mäest üles enda ees käru, kus sees Jon ning samal ajal oli seljas 16-17kg JJ – oli kohe tunne, et nii vist tugevaks saadaksegi 😀 Usun, et meie “liikumissuvi” aitab raja mõnusalt läbimisele ainult kaasa, isegi kui siin mingeid suuri mägesid pole, kuigi-kuigi Järve terviseradadel päris tasasel maal ka kõmpima ei pea, on sealgi kergeid tõuse. Teedu pärast ma muidugi ei muretse, tema on sportlik olnud siin muul ajal ka, mul endal on selle võhmaga nii nagu on, seega kui ma ei valmistu, siis raske on vaid minul 😀

Järgmisest nädalast algab lastel lasteaiast suvepuhkus, siis võtame omal igapäevasesse kavasse vähemalt tunnise liikumiseringi, kes käruga, kes kõndides, kes hoopis ratastega – vahet pole, peaasi, et tore on.

Üks asi veel – see suur soe ehk et kui kuumalaine peaks naasema siis on ülioluline liikudes (aga ka muul ajal) piisavalt vedelikke tarbida, seda nii ise kui ka lapsed, seega alati tasub kaasa võtta puhta veega täiedtud joogipudelid, et oleks vajadusel kohe võimalik janu kustutada. Ja kui tarvis siis kasutusele võtta ka päikese eest kaitsvad vahendid nagu mütsid, kreemid, sest päikesepõletuse või päikesepistega ei ole kohe kindlasti mõtet riskida.
Ja kui on hoopis tuulisem-jahedam ilm, siis samuti meeles pidada, et käru lükkajal võib olla üpris soe samal ajal laps istub kärus ja teda see liikumine ei soojenda, seega pigem sel juhul lastele mõni tuulekindlam jope ja väiksematele tekike peale ikka.

Rõõmsat liikumist ja Kärumaratonil näeme, eks!

5af503da-f8af-47ca-ae90-ed883be688bf

Lõbus Jenni

img_5723

täna ei olnud soe 😀

img_5686

hooldetiim kumme pumpamas

 

Joni 10 kuud, tagasi Eestis, lasteaedades suve algus ja muu elu kolme lapsega viimasel ajal

Uuuuhhh… ütleks, et toimunud on väike blogipaus, täiesti planeerimata, sest kirjutada oleks olnud siin vahepeal ka juba aga lihtsalt ei olnud mahti, nüüd võtsin end kokku, aga seda ka tegelikult veidi nagu jooksu pealt, sest pea tunni pärast peame juba lastega rattavõistlusel olema.

Reisi lõpus sai Jon 10-kuuseks, sellest eraldi postituseni ei jõudnud, sest tegelikult suuri muutusi eelmise kuuga võrreldes ei tulnud – või siiski, ta hakkas suuremaid koguseid lisatoitu sööma, hakkas end asjade najal püsti tõmbama kuid samas ei istu-ei käputa, teagi, mis temaga teha, ilmselt ikka võimlema tuleb jälle minna rohkem, et saaks selle kõhu maast lahti.

Tagasi Eestisse tulek läks üli kergelt, lapsed olid lennureisidel nii mõistlikud, kõik sujus ja koju jõudes oli tunne, et läheks või homme jälle. 3 nädalat oli aga nii pikk aeg, et kodu oli nagu täiesti uus koht, öösel köögist vett kraanist võttes tundus just nagu oleks kuskil võõras kohas, ei olnud sisse harjunud käepärane see toiming 😀 Aga ruttu läks see koduvõõristus üle ja argipäev võis alata. Esimesel nädalal aeg põhimõtteliselt jooksis eest, lapsed said üle pika aja lasteaeda, mina tegelesin toredate lapsekandjate abistamisega, kes soovisid tulla endale mugavaima leidmiseks erinevaid kandevahendeid proovima (jep, seda saab minu juures teha).
Ja juba tunduski, et reisist oli möödas vähemalt paar kuud ja mitte nädal 😀

Kärude maailmas olen ka tagasi, nagu üks grupikaaslane eile tabavalt märkis, üle aasta kestnud vaikus sel lainel on murtud ja vahepeal oli kodus 6! käru, nüüd on toimunud mõned vahetused, oleme oma hetke vajadusi analüüsides teinud valikuid ja tänaseks kodus pigem 3 käru – millised ja miks, sellest kirjutan juba varsti.

See käesolev nädal oli täielik möll, JJ ja Jenni lasteaias toimusid rühmade suvepiknikud ning lasteaia laulu- ja tantsupidu, see tähendas, et pea igaks õhtuks oli meil tegevus plaanitud + megakuumus ka veel. Aga lastel oli lahe, ei olnud üle pakutud ponisid ja kloune, aga käidi seikluspargis (kuhu nüüd väga tahetakse tagasi minna) ja hullati sõpradega, keda ilmselt nüüd mõnda aega näha ei saa.
Lasteaia laulu-ja tantsupidu on aga väga äge traditsioon, mis meie laste aias toimub igal aastal. Mulle nii meeldis, et kõik oli tehtud nagu “päris” ja ka kõige pisemad esitasid oma laulu-tantsu numbrid. Jenni muidugi väga kaasa ei teinud, sest märkas mind rahva seas ja siis läks tuju ära ning tahtis ära tulla, noh, mis teha, eks saab järgmine aasta jälle. Küll aga peaks nüüd suvisele laulupeole lastega kindlasti minema, et nad näeks, milline see “asi” tegelikult veel olla võib, mine tea, tuleb neile ka laulu või tantsu pisik sisse. JJ puhul olen tantsuhuvi varemgi märganud, aga aias käivad tantsutrennis ainult tüdrukud ja see tõmbab seda tahtmist tal natuke tagasi, seega kui keegi teab mõnd toredat tantsutrenni soovitada, kus ka poisse käiks, siis ootame huviga!

Nädalakese saavad lapsed nüüd veel lasteaias käia ja siis algab suur suvepuhkus agustini, eks me palju oleme kodus, aga mõned käigud naaberriikidesse on ka plaanis. Neist aga siis lähemalt kui aeg käes.

Täna ootab meid Hawaii Express Estonian Cup Tallinna etapp, Teet teeb väikse sõidu ja lähme vaatame, kas lapsed ka oma võistluste debüüdi teevad… kella vaadates, hea kui kohale jõuame 😀

Mõned pildid ka

bfd7cbeb-9a21-4668-b0f3-00f93bf7cfc3img_4515img_50168cfdfa9b-0469-43e2-9698-a353405abcf3img_4881