Kuidas meil läheb?

Ma arvan, et meil läheb suht hästi, hetkel veel viiekesi aga eks iga päevaga kerib seda ootust ja põnevust juurde, et millal beebi meiega liituda kavatseb. Kogu see beebiootus aitab ka mõtteid millegi muu juures hoida kui viirus ja sellest tingitud muutunud elukorraldus.

IMG_6907

Tähekaartidega õpime kõik koos tähti 

Mulle tundub, et me oleme päris kenasti selle veidra olukorraga harjunud, alles üks päev ütlesin Teedule, et üldse ei saa aru, kas see eriolukord on kestnud kuu või ongi elu koguaeg selline olnud. Ma ei ole eriline halaja tüüp ka, pigem selline adapteeru või sure ehk siis mis siin ikka mõelda asjadele, mis võiks või oleks võinud olla, meil on meie hetk praegu ja saame hakkama.

IMG_6891

Need lastejooga kaardid on meie lemmikud

IMG_7107

Kui vaja lapsed korraks vaikseks saada, ütle, et nad hiired oleks 😀

Lapsed ikka räägivad mõne asja juures, et jaa, kui “haiguse aeg” läbi, siis nad näitavad seda või toda asja oma lasteaia sõpradele või lähevad Mammale külla ja Hispaaniasse ja Lottemaale ja Muumide juurde. Ja ma usun, et üks päev me jälle kõike seda teemegi ja nii neile ka ütlen.

IMG_7315

kevadine rõdupuhastus

Rütm on meil sees olenemata päevast üsna üks, lapsed ärkavad 7-8 vahel, siis ETV2 multikad ja hommikusöök. Seejärel mänguaeg, kus nad rohkem oma mängutoas toimetavad, aga vahel ka lihtsalt mööda elamist mingideid ideid genereerivad. Päris jagelemata ei saa nad kaua olla, varem või hiljem on keegi kelleltki paugu kirja saanud või kellegi lego maja on lammutatud või no mida iganes 😀

IMG_7431

Ühel hommikul avastasime reklaami nähes, et Sipsikut saab Elisa Huubis vaadata – lastel oli suur suur rõõm

Lõunauinakut teevad kõik lapsed ja sellest ma ei tagane, muidu oleks nad varaõhtuks nii soodad, et me ei saaks keegi siin normaalselt oldud.
Kui muul ajal teeme Teeduga jooksvalt omi asju ja Teet peab aegajalt siiski ka kodust väljas käima töö asjus midagi tegemas, siis laste lõunaune ajale üritame oma trennid paigutada.
Kuna ma olen hetkel 100% kodus (ja väljas käin enam-vähem ainult siis kui on vaja minna arsti või ämmaemanda juurde), siis võtsin nõuks end ikka kuidagi liigutada ja otsisin soovitusi erinevatele rasedate jooga videodele. Sain päris mitmeid variante, mis järgemööda ära proovisin ja tänaseks olen jäänud Tonic Pregnancy Yoga videode juurde, kus siis 10-minutilised seeriad, mida valin, et mitut ja millist teha parajasti tahan. Mulle tundub küll, et see joogatamine on hästi mõjunud ja üldiselt on päris kerge ja mõnus olla.

IMG_7113

Kuna joogamatti spetsiaalset pole, siis laenan JJ võimlemismatti selleks 🙂 Pikleri kolmnurga laenutasime Liivala mängutoast, selle laenutuse ajal sai selgeks, et ilmselt tuleb see siiski eil ka omale koju päriseks soetada

Pärast trenni ja lõunauinakuid sööme ja mängime ja veeretame selle päeva õhtusse. Vaadates, et lastel õhtul uinumisega probleeme ei ole, siis ilmselt on neil päeva jooksul tegevusi ja toimetamisi oma enegria kulutamiseks piisavalt.
Kuigi nad ikka vahel üksteisest tüdinevad ja tahavad omaette olla, siis ma arvan, et neil on siin kolmekesi see kodune elu ilmselt kõvasti huvitavam kui üksi olles ja meil Teeduga ka selles osas kergem.

Lasteaiaõpetajad saadavad ikka erinevaid õppetegevusi meilile, muusikaõpetaja teeb neile videosid ja pärast ühte sellist videot ma andsin alla ja tellisin JJ-le ja Jennile ukuleled. Nad olid juba ammu sellest õpetajast inspireeritult ukulelede soovi avaldanud (õpetaja nimelt saadab neid tihti ukulelel) ja nüüd võtsin kätte ja otsisin, et kust saab, leidsin Stanford Musicust – punase JJ-le (sest punane on lemmik) ja lilla Jennile (sest noh Frozeni Anna värv on ka lilla – okei). Eks tasapisi pusime nende ukuleledega, aga kui isolatsioonielu ühel päeval läbi saab, siis peaks nad mingi päris õpetaja juurde suunama (soovitused teretulnud).

IMG_7364-1

Ukulele elu

Lihavõtteid ootasid lapsed sel korral kuidagi eriliselt – ma ei teagi miks, vist sellepärast, et erinevates saadetes sellest oli palju juttu. Pidime siis ka meisterduse ette võtma, milleks oli Lihavõttejänkule kaartide tegemine ja dekoratiivmunade kaunistamine. Pühade pühapäeval oligi siis Jänku kaarte vaatamas käinud ja šokolaadimune ja jäneseid toonud. Ütleme nii, et kui hommikusöögiks on šokolaad, siis ega sellest päevast head nahka ei tule, nii oli kuni lõunauneni meil ka, sest eks nad ikka väiksed vurrid olid siin, õnneks õhtuks ikka rahunesid.

IMG_7533-1

kaartide meisterdamine

IMG_7536-1

munade kaunistamine

IMG_7546

šokolaadine hommik

isolatsiooni elust maksimumi võttes võtsime elus esimest korda ette ka potisaia tegemise – oh lord, mega otsus muidugi, sest selle tegemine on eriti lihtne ja see sai lihtsalt imeline.  Kasutanud oleme seda poppi NamiNami retsepti, soovitan proovida. Ja valmis olla, et isolatsiooni lõpuks on +100kg lisandunud.

IMG_7489

Isolatsioonielu potisai

Beebiootus on varsti lõpule jõudmas, kohe täis 38 nädalat ja beebike võib siin iga hetk välja tulla. Põnev on, iga veidram tunne toob mõtte, et oi, kas nüüd hakkab pihta, aga siiani pole hakanud.
Tehtud sai ka viimane UH lapse asendi ja suuruse hindamiseks, kus kõik korras oli. Suurust tol hetkel umbes 2600g (aga eksimisvõimalus +/- 380g) ning ennustuse kohaselt sünnikaaluks pakuti 3.5kg ringi – eks näis vb peaks selle saiaga tagasi end hoidma, et see number lõpuks kilo rohkem ei oleks 😀
Alles neljanda lapsega ostsime oma koju elu esimese spets mähkimiskummuti, kuna meil võrevoodit pole, kuhu peale mähkimislaud alguses panna ning vastsündinuga päris maas ka alati toimetada ei taha, siis tundus see praktilise poole pealt hea mõte. Leidsin kiirelt sobiva, Teet tõi koju, paigutasime magamistuppa ja sain seda sättima hakata. Nii mõnus oli see valmis panna ning kõik beebi asjad ühte kohta mahutada.

IMG_7689

Nõmmliiva tee ja raamatu aeg

IMG_7619

Jon otsustas ka end asjaga kurssi viia

Esimest korda hakkasin lugema ka Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, et end nö õigele lainele häälestada. Minu jaoks on seal raamatus palju ära tundmist eelnevatest kogemustest ja elust ning küllap mulle sealt ikka ühtteist kasulikku ka selleks korraks leidub.

Nii see elu siin läheb, järgmine postitus ehk juba ühe liikme võrra suurema perega 🙂

IMG_7658

Beebiks valmis!

Neljandaks lapseks valmistumine – uus auto ja turvavarustuse uuendus

Neljanda lapse perre saabumine meie elukorralduses suuri muutusi ei too, ei plaani kolida, laste tubade asetus jääb esialgu samaks aga ühe suurema muudatuse siiski pidime tegema – auto, mis mahutaks mugavamalt ära neli last, kaks täiskasvanut ning hulga selle seltskonnaga kaasnevat tavaari. Jah, oli aeg klassikalisest sõiduautost välja kolida ning pilk suunata suuremate sõiduvahendite suunas.

img_6336

Nüüd siis ongi nii, et sõidame Toyota Proace Versoga, kus koos juhiga 8 kohta, hulgaliselt isofix kinnitusi laste turvavarustusele ja hirmus palju rohkem ruumi kui varem.
Mina tunnetan ilmselt seda elukvaliteedi paranemist kõige tugevamalt, sest eelmises autos pidin istuma tagaistmel kahe turvatooli vahel ning Jon oli oma turvatooliga ees kõrvalistuja kohal – seda sellepärast, et tolles autos ei tohtinud turvavarustust tagumisele keskmisele istmele paigaldada ja nii jäigi see koht minule ja  kuigi autos oli ka nö lisarida kolmandaks reaks, siis sealne ruum igapäevaseks kasutamiseks jäi siiski napiks.

Ütleme ausalt, et nüüd juba silmnähtavalt rasedana muutus see kahe tooli vahel istumine ikka kergelt ebamugavaks ning kui beebi saabub, siis oleks asi üldse üsna kitsaks kiskunud. Need ajad on õnneks möödas ja saan ka üle pika aja jälle nautida esiistmel olemist, aga olulisem sellest on muidugi ka see, et lastel samuti ruumi rohkem ning sõidud jätkuvalt turvalised.
Üks väike asi veel, mis sellise “bussiga” kaasneb on siinidel külgedele liikuvad tagumised uksed, kitsamates parklakohtades seda lastebandet autosse või autost maha laadides on ikka väga hea kui ei pea kartma, et uksega kõrval oleva auto ära rihid.

Turvaliste sõitude tagajaks on muidugi ka turvavarustus, mille osas Jon viimati uude tooli kolis, sest turvahällis sõitmise aeg sai läbi. Uut tooli valides oli paar kriteeriumit, millest lähtusin – tool pidi olema kasutatav selg sõidu suunas (sss), selle paigaldus pidi olema lihtne ja loogiline ning istmel pidi saama magamiskallet sõidu ajal muuta.

img_6531

Kuna JJ sõidab juba suvest saati hinnatud ja kiidetud Be Safe iZi Flex Fix toolis ning oleme selle kasutusmugavusega väga rahul olnud, oli loogiline, et uurin, mis sama firma valikus Jonile pakkuda oleks. Valik langes üsna uuele mudelile Be Safe iZi Twist i-Size, mis aga ühe karmimatest turvatestidest (Rootsi Plus test) läbinud oli ning vastas kõikidele eelmainitud kriteeriumitele + veel mõned lisamugavused. Seda tooli sai lähemalt nähtud ka aasta alguses toimunud Be Safe Eesti korraldatud tutvustusel, kus kohal oli ja neist toolidest rääkis selle firma esindaja.
Sarnases klassis teiste firmade toole, mis samuti olid Plus testi läbinud, olime varasemalt ka proovinud ning paraku neist loobunud just kehvade paigaldamise omaduste või kaldemuutmise funktsiooni puudumise pärast (ja arvestades, et meie lapsed kipuvad autos pikemal sõidul magama, siis see on oluline asi).

img_6528

Jon sõidab teises reas ja JJ ning Jenni kolmandas

img_6514

on ruumi küll

iZi Twist on mõeldud kasutamiseks lapsele pikkuses 61-105cm, kaalupiiranguks 18kg ning tootjapoolne soovitus alates 6. elukuust (on olemas ka sama tool aga ekstra beebisisuga variant, mis sobib juba varem kasutamiseks, sel on juures tähis “B”). Tool on ainult isofixiga kinnitatav, mis meile ka sobis ning kasutatav vaid selg sõidu suunas, kuid ägeda boonusena saab seda keerata küljele, et oleks mugavam last tooli panna ja sealt ära võtta. Varem pole ma seda tooli küljele keeramise funktsiooni kuigi oluliseks pidanud, aga täna võime kinnitada, et kui see samas olemas on, siis on see päris mugav võimalus ja kasutame seda pidevalt.
Teine tore eripära selle mudeli juures on isofix alus, millele tool kinnitatud on, sest see on disainitud selliselt, et olenemata autoistme kaldest on tool aluse peal alati nö üht moodi sätitav – sirgemate istmete puhul jääb alus “õhku”, suurema kaldega istmetel on alus rohkem istme peal – kui nn lood tugijalal on õigesti, siis ongi kõik ok sellega.
On olemas ka iZi Turn mudel, mis muus osas samade omadustega kui meie valitud Twist, aga ka nägu sõidu suunas (nss) kasutamise võimalusega, meie sellest loobusime, kuna tahame Joni max kaua sss hoida.

img_6536

küljele keeramise võimalus

img_6540

aluse õige kalde alla panemise jaoks seal see 5. samm

Ka nö tava Twist mudelil on “beebisisu”, mida saab lapse kasvades eemaldada, nii peaks ühtviisi mugav ja turvaline olemagi nii sel lapsel, kes alles tooli kolib, kui sel kes juba märkimisväärselt suurem. Ja kuigi tooli ostsime Jonile, kes saab suvel kaheaastaseks, siis proovisin huvi pärast ka 3.5-aastast Jennit sinna, kel pikkus hakkab meetri kanti jõudma ning oli päriselt ka temal seal ruumi kenasti, seega ma selles tootja nimetatud kasutusajas ei kahtle.

20200318_114305

Suvel neljaseks saav ja meetrile liginev Jenni

Magamiskalde muutmine käib lihtsalt ja kõige lamavam asend on tõesti pea turvahällilik, pidasin seda omadust silmas just seepärast, et varasemad palju kiidetud sss toolid on meie autodes jäänud hoolimata sättimisest ikka nii püsti, et varem või hiljem magasid lapsed seal nii, et pea vajus sisuliselt põlvede vahele ja see ei olnud minu meelest enam turvaline ega ok. Be Safe iZi Twistiga seda muret kartma ei pea ja mul on süda rahul, et ma ei pea lapse kõrvale pead hoidma istuma või ees istudes muretsema, et kuidas ta seal toolis ikka on.

img_5413

Siin pildil oli tool meil veel eelmises autos esiistmel ja kuna kalde sai panna nii madalale, siis ei seganud see ka seal juhi vaatevälja

Kiidan ka materjale, mis tunduvad katsudes just nii mõnusad, et võiks ka suviste lühemate riietega lapsele meeldivad olla. Lisaks materjalidele on Be Safe pannud rõhku veel mitmele detailile – nii on näiteks õlarihmade alumine pool kummiga kaetud, et püsiks paremini lapsel peal ja ei libiseks kuskile. Samuti on rihmade pehmenduste kuju tehtud selline, et laps saaks tooli kinnitatult siiski mugavalt käsi liigutada ning lapse tooli panemise lihtsustamiseks on külgedel magnetid, kuhu saad rihmad nö hoiule panna, et need ei jääks lapse alla ning saaks need kiiremini ja kergemini kinni.
Väiksed asjad, aga kui ikka päevast päeva pead turvatooli kasutama, siis annavad ka need detailid kokku parema kasutusmugavuse. Tooli turvalisus on muidugi esmatähtis, aga need kasutusmugavused on jällegi sellised asjad, mida igapäevaselt reaalselt tunnetame ja mis seetõttu mu meelest ka siiski päris olulisel kohal on.

img_5371

Siin näha tool koos “beebisisuga”

img_5372

magnetiga hoiusüsteem rihmade külgedele kinnitamiseks

Nüüd juba kaks hästi positiivset kogemust Be Safe turvatoolidega on mind viinud mõttele, et ehk peaks ka beebile just BS uue turvahälli ostma, mis sarnaste läbimõeldud süsteemide ja kasutusmugavustega (ja hälli alusele saab hiljem tegelikult kinnnitada järgmise klassi turvatooli) ning kui Jenni pikkus ületab meetri, siis ilmselt läheb ka tema tool vahetusse, et JJ-ga samasuguses sõitma hakata.
Kel soov omalegi mõni neist toolidest soetada, siis koodiga “lifeatlucky13” saab kõigilt täishinnaga toodetelt soodustust Babyshop.ee poes.

Olgem kodus!

Arvestades olukorda, mis Eestis on tänu koroonaviirusele tekkinud on üks asi, mida me kõik saame teha, et asi ei läheks hullemaks – püsime kodus. Igasugune liikumine kodust välja, mis ei ole hädavajalik tuleks nüüd mõneks nädalaks ära jätta, see väike ebamugavus tuleb ära kannatada, et me ei peaks hiljem tegelema millegi hoopis hullemaga. Oma (toidu)varusid ei pea iga jumala päev supermarketisse täiendama minema, selleks ongi ju varud, et sa ei käiks ja ei tuiaks kuskil, tühjadest riiulitest on ka pilte piisavalt, sa ei pea enda oma tegema minema.

Viimastel päevadel peale eriolukorra kehtestamist ja lasteasutuste sulgemist ning koju jäämise soovitusi olen näinud mitmeid küsimusi, et mida ikka siis lastega kodus teha, (vist naljaga pooleks) – et kuidas nüüd küll ellu jääda.
Teeme ühe asja kohe alguses selgeks – oma perega oma kodus koos vee ja elektri, toiduvaru ja kõigi mugavustega vähemalt paar nädalat või ka rohkem veeta ei ole mingi katastroof ega õudus ega katsumus, mille pärast ohkida. See on luksus. Me ei veeda seda aega kuskil külmas kuuris või loomavagunis, me ei ole kuskil tundmatus kohas ebameeldivate võõrastega. Muidugi on meil, eriti lapsevanematel, hirmud, ebakindlus tuleva ees, südamevalu oma lähedaste tervise pärast, pikemas perspektiivis edasine toimetulek kui avaldub selle kriisi mõju majandusele – see mure on kõik ok, aga esimene ülesanne ja eesmärk on sellest jamast terve ja elusana välja tulla. Ja selle jaoks kodus püsimine ei ole mingi kole katsumus.

img_6403

Puusaringid treener Jensi juhendamisel

Me jätsime oma lapsed lasteaiast koju juba paar nädalat tagasi, olen kolme lapsega päevast päeva kodus olnud ja ei ole midagi hullu, kui ise ei hakka seda kuidagi dramaatiliselt ettekujutama. Pealegi, minu lapsed, minu kodu – kus nad veel olema peaks või kellega, meie elu peabki olema nii ju elatud ja korraldatud, et me saame kõik koos kenasti hakkama. Ma ei saada neid ka normaalsel ajal lasteaeda endal jalust ära vaid pigem ikka selleks, et nad saaks sotsialiseeruda, õppida (ilmselt parema juhendamisega kui mina seda suudaks pakkuda), et neil oleks meelelahutust. Aga.. midagi ei juhtu, kui oleme nüüd kõik mõnda aega kodused. See ei tähenda, et ma vahel endast välja ei läheks või mõne lolluse peale ei karjataks, ka mina olen vahel rohkem väsinud, rohkem ärritunud, koguaeg ei ole kõik nunnu ja zen, aga see on elu, mis seal ikka halada.

Kuidas siis saab nii, et sa ei lähe kodus hulluks, kui pead seda terve oma kambaga tegema pikemat aega?

Kuna me ei hakanud seda tegema umbes eile, siis mõned meil töötavad reeglid ja nipid on ehk kellelegi teisele abiks.

Rutiin
Võib tekkida tunne, et kui pole hommikul vaja minna ei kooli, tööle ega lasteaeda, siis ei pea ju eriti vara ärkama, ei pea neid hommikusi toimetusi koos tegema, mis tavaliselt ja võib päevad läbi pidžaamas käia. Aga EI, selleks, et oleks “kord majas”, et tekiks päevas mingi struktuur ja kord on mõistlik ikka ärgata nö tavapärasel ajal, ikka riided vahetada, aga hommikune kiirustamine asendada terve pere ühise hommikusöögiga. See on ka hea hetk, kus läbi arutada lastega, et mis täna ees ootab – kui pead kodus tööd tegema, siis see on juba hea aeg ka seda lastele seletada, et vot sel ja sel ajal pead sa täna kindlasti saama omaette olla ja siis saavad nemad teha midagi muud. Suuremad lapsed peaksid homikupoole tegema oma koduseid ülesandeid, mis jagatud mõistlike pausidega. Päeva esimeses pooles oleme me kõik mõistlikumad ja kogu asjalik osa päevast on parem sellele ajale planeerida.

Ka väiksemad lapsed saavad asjadest aru, kui neid neile arusaadavalt selgitada, kui pead arvutiga töötama, tee lapsele kõrvale tema “tööjaam” arvuti asemel võid anda talle ka kalkulaatori klõbistamiseks (just seda toksib Jon mul siin kõrval praegu 😀 ), mõned pliiatsid, märkmik ja laps saab vanemat jäljendada, ennast ka olulist asja tegemas tunnetada.

Kui vanemal on ikka kindlasti vaja omaette olla või videokoosolekul osaleda vms, siis see on nüüd see hetk, kus multikad on minu meelest omal kohal – isegi kui tavapäraselt ei taha last teleka hoida anda, siis kodust töötamise eriolukord on OK, keegi pole sellepärast halvem ema või isa. Kui pole Netflixi, siis ETV2 on enamusel, sealt tuleb pool hommikut multikaid, samuti on toimiv järelvaatamine või nutitelekast hoopis ETV Lastejaama leht käima panna või arvutist. Või vana hea DVD kogu mõni multikas, mida ammu pole vaadanud – nüüd on see hetk.
Ühtlasi, ma arvan, et ka kõik töökaaslased on kursis sellega, et osad inimesed koos lastega peavad töötama ja mõni vahele hõigatud hüüatus või videosse jalutav põnn ei tule praegu kellelegi üllatusena ega põhjusta pahameelt – see olukord ja elukorraldus on ju meie kõigi hüvanguks.

img_6436

Nagu näha siis meil teemaks Peppa, Ninjad ja Smurfid (ps need on need kunagised Smurfid, mis kuskilt saksa kanalilt jooksid)

Söögid tasub ka hommikul kohe ette mõelda, kui miski vaja potti pikemalt podisema panna, tee see kohe ära, siis on lõuna saabudes vaid välja tõstmise vaev. Kui tead, et muid toimetusi nt töö asjus palju, siis ära võta ette mingeid suuri keerulisi toite, mille valmistamine sulle ainult stressi tekitab. Supid, pajaroad, ahjuköögiviljad ja liha – need asjad võid juba varem valmiski tükeldada ja sügavkülma ootele panna, siis ei ole ka tööpäeval hakkimise vaeva.
Ära unusta vahepala – näljane sina ja näljased lapsed lähevad tujust ära ning kiirelt võib kord muutuda kaoseks, kui lõuna ja hommikusöögi vahel on ikka pikem aeg, siis mõni banaan, küpsis, pirn või porgand võib päästa terve päeva kui seda õigel ajal põske pista.
Ka külmutatud smuutisegu portsud on hea asi, mida möödaminnes blenderisse visata ning kosutav vahepala saab kiirelt valmis.

Hoia korda! Ma ei ole mingi pedant, kaugel sellest. Võin vabalt elada nii, et mingi pesuhunnik on nädalaid nurgas ja sellest mitte välja teha, segamini mängutuba ei vii mind ka igapäevaselt endast välja, AGA kui terve pere on pidevalt kodus, siis on teatud korra hoid hädavajalik, sest segaduse keskel on lihtsam ka emotsioonidel sassi minna, tekib stress ja asjade hunnikute kuhjumine teeb hiljem selle koristamise oluliselt raskemaks.
Planeeri aeg päeva peale, kus teed nö majapidamistöid, tolmuimemine, põrandapesu, starteegiliste kohtade desinfitseerimine, ära unusta ka tube tuulutada. NB! ära planeeri neid asju laste uneajale, need kõik on tehtavad ka KOOS lastega, annavad ka neile hoopis tunde, et saavad midagi olulist ja kasulikku teha. Võta ette üks asi korraga, et koristamine koos lastega poleks sulle stressiallikas ning ära häälesta end ette, et nad ei saa hakkama või et see ei toimi. Täiskasvanu hoiak ja eelhäälestus on võti, et asjad õnnestuks.
Hoia pesud pestud ja nõud puhtad – see on oluline ka ses osas, et kui peaksid haigestuma, siis nendeks asjadeks ei pruugi jaksu olla ja samas on hea, kui on võtta nii puhtaid riideid kui muid asju.

img_6416-1

Õhuta tube

Väiksemad lapsed päeval pikutama või puhkama, vaikne aeg. Harjuta see sisse, ole konkreetne (et see pikutamine ei ole valik vaid see on teie päevaplaani osa), sellepärast on päevaplaan ka oluline ja selle lastele tutvustamine, et nad teavad, mis neid ees ootab ja teavad ka, et peale pikutamist tuleb mõni tore tegevus.
Laste uneajale säti oma kõige rohkem keskendumist vajavad toimetused, kui sa ei pea kodust tööd tegema, siis kasuta seda aega ka lihtsalt oma mõtete mõtlemiseks või tassi tee/kohvi joomiseks.

img_5940

hetk kohvile/teele

Ära planeeri lastele terveks päevaks mingeid tegevusi, mida neile ette annad ja juhendad vms, lase lastel lihtsalt ise ka mängida, kui varem pole olnud, siis sea sisse mänguala (meil selleks eraldi tuba), kus siis lapsed koos ise toimetavad, iga nääklemist pole vaja ka lahutama tormata, lapsed saavad asju ise ka lahendada tihti. Mänguasju tasub roteerida, st on legopäevad, on puust klotside päevad, on puslepäevad on rollimängupäevad jne – kõik ei pea olema korraga saadaval ja nii saad anda lastele ka vaheldust ning asjad pakuvad rohkem huvi.

Kui muidu on selline õppetöö nagu tähed, numbrid, arvutamine, lugemine olnud meil rohkem lasteaia teema, siis nüüd tellisin raamatupoest ka portsu töövihikuid JJ ja Jenni vanusele, et siis kodus kogu selle õppetööga natuke tegeleda, eriti kuna neil praegu selles osas huvi suur. Lisaks töövihikutele tellisin ka nuputamise raamatud ning meelelahutuslikumad kleepsu ja värviraamatud (üks kleepsukas sai Jonile ka, mereteemaline). Spetsiaalselt JJ-le võtsin maailma lippude kleepsuraamatu, kuna tal hetkel lipud ja riigid hästi teemaks.
Raamatupoodi minema ja seal ringi tuiama ei pea, tegin tellimuse e-poest ja pakk tuleb automaati.

img_6421

Haha, nüüd vaatan, et matemaatika vihikuid sai 2 kuigi neid mõtlesin just kumbagi ühe võtta. Oh well, siis on nii.

Liikumine!
Kellel oma piiratud aed või võimalus teiste inimestega kokku puutumata kuskile õue minna, siis see on super, kui pead päeval olema kodukontoris olemas, siis päeval lastega õue ei saa, aga nn tööpäeva lõppedes tehke seda ikka. Oluline on kodust töötades piiri pidada ja osata ka oma tööpäevale joon alla tõmmata, siis on ka sul endal kergem ning aju saab osadest teemadest puhkust. Kui muud ei saa, minge olge rõdul – me ikka kasutame seda võimalust, ka talvel, kui pole just jooksmise ruumi, siis saab teha väikse võimlemise või linna/looduse vaatluse.

img_6411-1

Õlaringid rõdul

Kui ikka õue minna ei saa, siis liikuda saab ka toas, vaadake mõnd lastejooga videot, mille järgi kaasa teha, tehke takistusrada – meil saab päris ägeda raja kokku panna tasakaalu astmetest, võimlemismatist, liumäest, roomamistorust – nii saavad lapsed end ka välja elada. Sel ajal saab meil JJ oma judo trenni võtteid meeldetuletada, Jenni oma tantsutrenni liikumisi, koos teevad trennidest meeles soojendusharjutusi ja otse loomulikult osaleb suurte eeskujul selles kõiges ka Jon.
See on see aeg, kus lärm ja müramine on ok – aga ma ei soovita seda planeerida päris vahetult enne und, enne und peab jääma natuke rahunemise aega ka.

img_6427

Tubane takistusrada

Kui peres on vanemaid kaks, siis tuleb koormust jagada, ka töö tegemise aega saab siis omavahel lihtsamini jaotada ja “turvata”.  Koos on kindlasti kergem, aga saab hakkama ka üksi.

Pikalt koos olles on ikka vaja vahepeal omaette olla – tubadel on uksed, ka lastele võimalda näiteks kas või pool tundi päevast, kus nad saavad olla üksi (kui nad seda soovivad) ja kus õed-vennad nende juurde ei pääse.

img_6170

Kodune spa moment

Ja rutiinile lisaks tehke ikka asju, mis ei ole igapäevased, mis nö lõhuvad nädalat ja ei lase kõigil päevadel täiesti samasugusteks muutuda. Olgu selleks perekondlik filmiõhtu, koos pitsa küpsetamine, kodune spa näomaskidega, meisterdamine, lauamängud, nukuteater.

img_6298

Meie väikeste kodukokkade põlled tegutsemisvalmis

Õhtul ikka normaalne uneaeg lastele ja ka endale, ära ole poole ööni üleval, kui sa ei maga piisavalt oled stressile vastuvõtlikum, ära (kuri)tarvita alkoholi, isegi kui on stressirikkam aeg, on muret, on pingeid, siis alkohol ei ole abiks – olgu nii naljakaid meeme lapsevanemate ja veini joomise kohta kui tahes palju, me ei vaja alkoholi ja paljudes peredes on see hoopis kõige halva päästikuks.

Elame selle aja üle, ei ohi, oleme tänulikud ja õnnelikud, kui oleme terved. Meie kodus püsimine võib tähendada, et mõni elu saab säästetud mõni haigeks jäämine jääb olemata, suures plaanis on see kõik ainult üks hetk.

Olge terved!

 

 

 

Laste magamistoa high/low project

Ma ei tea kas keegi mäletab, aga kunagi oli selline sisustusteemaline saade nagu The High Low Project, kus siis sisekujundaja alguses tegi saate osaliste mingi ruumi täiesti uue sisustusega ning esimene versioon sellest oli alati hästi kallis ja kui osalejatele see meeldis siis tegi see sama sisekujundaja nüüd uuesti sama toa, aga püsides osalejate eelarves ehk siis vahel 10 korda soodsamalt. Meie laste magamistoa lahendus tõi mulle selle saate jälle meelde, sest tegime ka oma soovitud variandi, aga esialgsest oluliselt odavamalt. 

Ehk siis mõnda aega tagasi uurisin siingi erinevate nari lahenduste kohta, et siis meie kolm last ühte tuppa magama mahuks ja nii oleks teine tuba jätkuvalt vaid mängutuba. Kõige ruumisäästlikum variant oleks olnud nt Suwemi kolmekordne nari, samas oli meil juba kahe lapse sahtelvoodi ka olemas ja sellega koos oleks neid voodikohti natuke palju saanud, isegi neljanda lapse saabumist arvestades.
Ja no tõele au andes oli see kolmene nari ka siiski meie eelarvest veidi liiga väljas, olgugi, et kasutusaeg pikk ja võimalusi rohkelt. Meil aga oli seda voodit nüüd ikka suht kiirelt vaja, tahtsime Joni hakata oma voodisse magama harjutama jõulupuhkuse ajal ja nii hakkasime vaatama soodsamaid lahendusi. 

Olime ju enne ka Ikea kahekordset nari vaadanud, aga päriselt valida ei julgenud, sest neil oli ka alumise lapse voodi suhteliselt kõrgel ja oht, et Jon sealt öösel alla prantsatab pigem suur. Ja siis mulle meenus, et issver, meil on olnud ju kunagi juba see lahendus, mida me nüüd otsisime – Ikea Kura “nari”.
Kura voodi häkke on Pinterest ja Instagram täis, meil polnud plaanis mingeid ulme lahendusi, vaid lihtsalt voodi teha kahele lapsele sobivaks. Nii siis läks ülemisse osasse JJ voodikoht ja alumisele osale lisasime voodipõhja lipid ning madratsi ja sellest sai Jonile sobivalt madal voodi. Jenni sai teises seinas omale meie juba olemasoleva sahtelvoodi, mille alumise sahtli hetkel lihtsalt kokku lükkasime ja see siis neljandat kunagi ehk ootab või vajadusel külalisvoodina toimib.
Selleks, et Jenni ka nö miskit uut saaks nagu vennad, lisasime tema voodile roosa baldahiini, nii on tal natuke privaatsem see olemine ja väike printsessi vibe kulub ka ära hea une jaoks. Ühtlasi ainsa tüdrukuna selles poistekambas on roosamanna täiesti õigustatud valik.

Sellise lahendusega ei pidanud me sahtelvoodile uut kodu otsima ning ka narivoodi kõrgused on ohutult sobivad. Ühtlasi on Kura piisavalt madal, et seal kergesti voodiriideid vahetada või voodeid üles teha. Rahaliselt tuli kogu lahendus pea poole soodsam kui see esialgne kolmene nari mõte oleks kokku läinud. 

Ruumi on toas piisavalt, et seal ka vahel mängida neid mänge, mida mängutoas ei saa (näiteks loss, mileks Kura hästi sobib), samas mahub sinna ära ka kummut ja riidekapp laste riietega ning raamaturiiul. Hetkel tundub see igatahes parim variant, eks vaatame mõne aasta pärast, kui ka neljas hakkab meie kaisust välja kolima, et kas see magamine vajab ümberkorraldamist ning kuidas see siis kõige paremini teha. 

Joni oma voodisse magama harjutamne on läinud üle ootuste hästi, õhtul on meil kõigile õhtujutt, siis tuled kustu ja magama, oleme ise seni toas, kuni Jon magab ja üldiselt tähendab see, et kõik kolm on ca 20 minutiga unemaal, öiseid ärkamisi minimaalselt ja need ka pigem siis suurematel, kes pissile lähevad vms. 

Meie ja lapsed oleme praeguse tulemusega rahul ja ei jää miskit kripeldama, uni tundub ka kambas koos neil magusam kui varem.

Talvine Lottemaa

Esimest korda käisime Lottemaal alles sel suvel, sest ausalt öeldes enne ei olnud Lotte ka meie peres nii teema. Suvel oli seal igatahes tore ja lastele väga meeldis, seega kui nüüd sügisel Jon hakkas ka Lotte temaatika vastu suurt huvi üles näitama, tulin mõttele, et äkki läheks nüüd talvel ka sinna.

img_3726

Lotte maja juurde jõudes sain veel korraks lastel sabast kinni, et pilti teha

Uurisin teiste soovitusi ja kogemusi, et kas tasub ja kas on üldse külmal ajal seal midagi teha või tuleb mitu tundi lõdiseda ja selle eest veel korralikult maksta ka 😀
Soovitused olid pigem julgustavad, oli ka neid, kes juba mitmendat korda just talvel käinud ja väidetavalt oli nii suurtel kui väikestel külastajatel vahva seal olnud.

Plaan oli minna juba neljapäeval, aga kuna ööl vastu neljapäeva otsustas Jon, et tema on to cool for sleep, siis vaatas ta öösel paar tundi Lottet hoopis telekast, et mitte nutta ja me olime hommikul kõik nii väsinud, et magasime nö sisse ja kuskile minekuks oli juba hilja.
Eile siis üritasime uuesti, panin kõik soojade riiete varustuse juba õhtul valmis, asjad esikusse ootele ja hommikul saime ka kõik normaalsel ajal üles. Kerge hommikusöök ja riietumine ning suutsime end väikse hilinemisega plaanitud graafikust siiski autosse pakkida ja sõit Lottemaa poole võis alata. Talvel on nad avatud vaid 12-16 vahemikus ja ideaalis oleks tahtnudki juba 12 kohal olla, kuid jõudsime pigem 12.45, polnud õnneks hullu, kiirelt piletid ja meie Jenniga rongile, poisid otsustasid käruga jala minna, et saaks peale autosõitu end liigutada.

img_3730

Jenni näitab sõrmedel, et ta on 3-aastane

img_3735

See glasuur eriti kuivada ei jõudnud

img_3741

Lastel oli äratundmise rõõm nii suur, oli kõik veel suvisest käigust meeles ja tuttav ja teadsid täpselt, et kuhu minna tahavad ja mida mida teha. Esimese hooga põrutasime kasside majja, kus oli soe ja saime end natuke paremini seikluseks sättida kui tuulises parklas, sealt edasi läks kõik laste järgi. Lotte majja piparkooke kaunistama, Oskari kuuri meisterdama, sigade majja joonistama, kontserdit kuulama, pilti tegema, uuesti Oskari juurde meisterdama (see oli neil suht lemmik koht ja kui ma õigesti mäletan, siis sinna vist suvel me ei juhtunud ka miskipärast).

img_3802

img_3819

img_3813

Eluga erit rahul Jon

Sekka siis väike kehakinnitus välikohvikus ja poekülastus – haarasin sealt küpsise-ja piparkoogipallid šokolaadis ja need olid nii imemaitsvad, aga vaatasin pärast, et nt Selveris või Prismas neid pole, teab keegi, kust neid saab?? 😀

Kuna me selle Oskari kuuri suvel kuidagi maha magasime, siis ei teinud me suvel seal ka fotoautomaadiga pilti, sel korral käisime rohkem silmad lahti ning pärast üsna mitmendat katset saime ka enam-vähem sellise pildi, kus kõik kaamerasse vaatasid ja midagi ei seletanud – nii tore mälestus, mille sai välja printida ning siis poest 3€ eest omale kaasa osta, soovitan seda teha, kui keegi minemas, sai kogu pere korraga pildile, mida muidu ikka ei juhtu.

img_3794

Söömise osas olime tagasihoidlikud, sest seda peab küll ütlema, et ilm just kuskile õue istuma ei kutsunud ja jopede ja kinnastega söömine oleks ka laste jaoks selline paras tegu, seega piirdusime kommide, hotdogide ja vahukommi kakaoga, ning mõned kaasa pakitud minipirukad läksid ka käigupealt käiku.

Tegelased olid super, ikka sama rõõmsameelsed ja jutukad ja avatud nagu suvel, aga lihtsalt eriti lahedates suurtes soojades kampsunites. Jõudsid jutustada ja patsu visata ja kallistada ning aidata piparkooke kaunistada ja seda kõike nii mõnusalt ka kogu selle rahvasumma keskel, et ei olnud tunnet, et kõigile tähelepanu ei jätku.
rahvast oli tõesti päris korralikult, parkla autosid täis ja kui kontserdi ajal Leiutajate küla väljakule suurem osa kokku kogunes, siis oli tõesti näha ka, et külastajaid, kes külmast ei hoolimata kohal olid ikka jagus.

20191227_134103_resized

Ja noh, külm, tegelikult oli ilm ju täitsa pehme, 0 kraadi ringis, selliseks tuppa, õue, tuppa tuiamiseks ideaalne, ei pidanud ka ülemäära paksult riidesse panema ning ei tuisanud midagi näkku õues seiklemise ajal. Lastel olid üldse kevad-sügis traksipüksid ning talvejoped, mille all kampsunid, kui kuskil oli soojem või jäime sinna pikemaks ajaks, said joped ära võtta ja samas ka kiirelt peale visata. Külma üle keegi ei kurtnud meie bandest ja palav tundus, et ka ei hakanud. Ma arvan, et eduka külastuse võti on talvel just õige riietus, kes ennast teab, et väga külma kardab, siis tuleb ikka soojalt riietuda ja nii on ka talvel seal väga mõnus.

Nüüd, olles siis ise ka nii suvel kui talvel Lottemaal ära käinud võime oma pere poolt ka mõlemat soovitada, suvel on omad võlud, talvel omad. Ma arvan, et külmal ajal pole aeg kunagi kiiremini õues lennanud kui seda eile Leiutajate külas, et siis kui oli käes kojuminek, tundus ikka, et jäi veel natuke mänguaega puudu ning teel autosse uurisid lapsed juba ka seda, et millal me jälle tuleme.

Ja jälle me kindlasti läheme, sel talvel küll enam mitte (sest nad avatud veel vaid homme ja esmaspäeval) aga tuleval suvel muidugi ja äge mõelda, et siis juba nelja lapsega ju.

img_3844

Ülitore on see päeva lõpuks külalisi ära saatma tulnud kogu Leiutajate küla kamp, kes siis laulu saatel kõigile lehvitab

Selle aasta lemmik – Uppababy Vista 2019

Oh, naljakas on mõelda, et kunagi tundusid tandem ehk üksteise taga asetsevate istmetega kärud mulle täiesti vastuvõetamatud ning nüüd on üks selline mu absoluutne lemmik käru. Nii lemmik, et ka eluks nelja lapsega valmistume just selle Uppababy Vistaga, sest oma mitmekülgsete võimalustega teeb see ilmselt meie elu igati mugavaks.

img_0305

Miks see käru siis nii lemmik on? Ühte vastust polegi, sest neid aspekte on selle mudeli juures päris palju. Aga proovin siiski põhilise kirja panna, just meie kogemusele toetudes, niisama tehnilisi andmeid võib igaüks ise ka Uppababy kodulehelt uurida, ma keskendun sellele, mis kasutamise käigus mulle silma on jäänud ja meile oluliseks on osutunud. Ah jaa, seda käru on meil jõudnud selle aasta jooksul olla kahes toonis, alguses tumesinine “Taylor Blue” ja hiljem uuem must “Jake black”, millel ka raam must ja millele pidama oleme jäänud.

Lapsed on meil küll kõik võrdlemisi väikeste vanusevahedega, aga siiski nii, et kuna suuremad lapsed käivad lasteaias, siis on vajalik, et isegi kui käru suudab sõidutada ka kolme last, oleks see sama mõnus ka ühe lapsega igapäevaselt ringi käies. Vista on selles osas suurepärane, käru muutmine üheseks käib kiirelt ja saab teha ka samal ajal kui kärus näiteks üks laps magab (suur eelis nt Bugaboo Donkey ees, mida ka kaalusime, aga kuna rõdu uksest kahesena Donkey läbi ei mahuks, siis õuest jalutamast tulles ei saaks seda üheseks teha nii, et beebi nt kärus samal ajal magaks, sest raami ei anna samal ajal normaalselt kokku lükata).
Vistal on komplektis kohe vankriraam, beebi korv ja ja suure lapse iste. Lisaks saab osta alumise natuke väiksema lisaistme ning seisulaua. Meil on kogu kompott olemas, korv ootab veel õiget kasutajat, aga kui suvel sinna ligi aastast Joni proovisin, siis magas seal temagi.

Vankrikorv on ülimõnus, ma ei jõua ära oodata, et saaksime kevadel oma beebi sinna sisse panna. Sel on hea suurusega kaarvari, millel käib eraldi veel ette pikendus ja pikendusel on samal ajal ka õhuavad, et pika kaarvarju alla ikka õhku jätkuks.  Ka on õhuava varju tagumisel küljel, mis on avatav lukuga. Vankrikorvil on ka sang, mis ei käi küljest ära ning seetõttu on sellest ohutu ka korvi raamilt tõsta, minu jaoks suur pluss, et korvi saab raamilt maha ühe käega. Korvi sees on pehme madrats ja kogu sisu saab ka lahti võtta ning pessu panna. Ühtlasi on see korv ka sobilik kasutada nö reisivoodina ja beebi võib seal magada ka üleöö. Korviga on kohe kaasas ka putukavõrk ja vihmakile ning õhuke hoiukott, kus kokku pandud korvi peale kasutusaja lõppu või hoopis enne kasutuse algust hea hoiustada on. Äge on ka see, et sama korv sobitub ka Uppababy Cruz kärule (mis meil ka olemas), seega kui peaks olema vaja, miskipärast väiksemat käru kasutada beebiga, saab selle sama korvi peale panna.

img_9930

Vankrikorv Vista raamil

img_9941

sama korv Cruzi raamil

Istmeid on Vistal siis kaks, põhiiste (toddler seat), mis on kohe komplektis ja lisaiste (rumble seat), mille saab juurde osta ja mis on põhiistmest ka veidi väiksem ning mida saab kasutada ainult alumise istmena. Lisaistmel ei saa jalatuge liigutada, põhiistmel saab. Mõlemal istmel on kohe kaasas turvakaar, putukavõrk ja vihmakile, mis kõik ideaalselt sobituvad. Mõlemal istmel on kaarvarjudel olemas magnetiga sulguv õhtusava ning halli tooni päiksenokk (mis mõnel silma riivab, kuid mis mind käru kasutades absoluutselt pole häirinud).
Põhiiste on tõeliselt ruumikas, meie JJ, kes saab jaanuaris juba 5 mahtus prooviks sinna istmesse suvel mugavalt magama ja kandis siis riideid 104/110 suuruses, seega väiksemate laste mahtumisega ei tohiks kindlasti probleemi olla, ka kaalupiirang on mõistlik seda siis kuni 22kg.
Lisaiste on lühem ja ma ei oodanudki, et JJ sinna ka mahuks, aga kuna ühel käigul, kus kõik kolm last olid Teeduga ja just JJ väga ära väsis ning põhiistmes magas juba Jon, läks JJ väiksemasse istmesse ja magas ka seal täiesti viisakalt ära. Igapäevase kasutuamise jaoks tundub mulle muidugi, et see iste on parim kuni 98 suuruseni (Uppababy seab piiriks 91cm ja 15kg)

img_6373

Ülemises istmes 104/110 suuruses JJ, alumises 92/98 suuruses Jenni

img_6746

See kord, kui JJ alumises istmes magas

img_9927

Uppababy VIsta

img_9918

Kahe istmega

Kes enam istmesse ei mahu või istuda ei taha, saab seista seisulaua peal, mis on mugava suurusega, kaetud sellise “rula” materjaliga nagu liivapaber, et laps sealt maha ei libiseks ja kus saab siis mõnusalt kaasa sõita. Kui parajasti lauda ei kasuta, saab selle nupust üles tõsta ja nii ei jää see tühjalt ette.

Istmete ja korvi paigutusvõimalusi on mitmeid, neid saab netist ise ka Uppababy lehelt muidugi vaadata, aga meie põhiline variant on nii, et mõlemad istmed on selg sõidu suunas ning vajadusel siis ka seisulaud küljes (JJ nüüd juba pigem kõnnib, aga kui tekib vajadus, saab seisulauale).
Kuna enamasti on kodust startides Jon juba kärus, siis on tema olnud ülemises istmes ning Jenni, kes hiljem juurde tuleb, läheb alumisse istmesse. Meile sobib nii päris hästi, aga kui lastel on väga suur kaaluvahe siis võib olla mugavam, et suurem laps on ülemises istmes ja kergem alumises, sest siis on esirataste kohal vähem raskust ja kergem nt nokka tõsta.

img_0048

See saab olema ilmselt meil kevadel beebi saabudes üks põhilisi asetusi

img_9922

Saab panna ka mõlemad istmed näoga sõidu suunas

Selleks, et neid istmeid ja korve igatepidi tõsta saaks läheb vaja adaptereid ja neid on VIstal ikka üksjagu ja võivad esialgu olla ka ilmselt kõige rohkem segadust tekitavad, et mida milleks vaja siis on. Panen kirja, et oleks lihtsam aru saada:
ülemised adapterid (upper adapters) – tõstavad ülemise istme või korvi kõrgemale, mõistlik kasutada, kui teine laps on all, et jääks rohkem ruumi.
alumised adapterid – neid on vaja selleks, et saaks ka vankrikorvi alumisele kohale panna
lisaistme alumised adapterid – need on kohe rumble istmega kaasas, eraldi ostma ei pea, aga teisi asju nendega kasutada ei saa
turvahälli adapterid (ülemised) – nagu nimi ütleb, siis saab turvahälli kinnitada raamile (sobivad nii Maxi_Cosi, Cybex, Nuna, Besafe jt sama kinnitusega hällidele)
turvahälli adapterid (alumised) – nende adapteritega saad turvahälli panna ka alumiseks, mis võib olla hea variant nt siis, kui häll on raske ja ema seda nt peale keisrilõiget kõrgele tõsta ei tohiks või ei jaksa. Samal ajal võib ülemiseks olla ka vankrikorv, kuhu laps nt poole poodlemise pealt ümber tõsta.

img_3372

Maxi-Cosi Pebble turvahälliga ja all korvis käsipagasi kohver

Ma ütlen ausalt, et mulle tundus, et see adapterite hulk on väga metsik, aga nüüd käru kasutades on selgunud, et mida meil vaja on ning iga adapter on oma asja juures ja väga lihtne on neid kasutada.
Meil käib turvahäll ainult ülemiseks, aga vankrkorvile on mul olemas ka alumised adapterid, sest esialgu kui beebi nii kui nii kärus pigem magab tundub mulle mõistlik, et Jon on ülemises istmes ja beebi siis korviga all.

Kuna mõlemad istmed on lohuga, siis ei sobi need kindlasti kasutamiseks alla 6-kuuse beebiga, osad ootavad ka lapse iseseisva istumiseni, see on pigem oma sisetunne ja valik ning ka lapse suurusest olenev ja oskustest.  Aga kui siiski mingil põhjusel on vaja laps korvist istmesse panna on Uppababyl kohe originaalina olemas istme beebisisu, mis selle lohu ära tasandab, seda on lubatud kasutada alates 3. elukuust.

Vista puhul ei saa mainimata jätta ka alumist pakikorvi, mis on täiesti hiiglaslik ja kuhu hõlpsalt kolme lapse igasugune kraam ära mahub, nädala toidukraamist rääkimata, kes käruga poodi minna soovib. Ka siis kui alumises istmes on laps selg sõidu suunas ja osaliselt siis ka seal korvis, on ka asjadele jätkuvalt piisavalt ruumi.

img_5635

Kui pakikorvi on vaja palnna ekstra palju asju, siis saab ka ainult ühe istmega kasutades lisada kõrguse adapterid, et iste oleks kürgemal ja alla mahuks veel korhem asju

img_0332

korv kui lisaiste on kasutuses

Ja kõige selle suuruse ja võimekuse juures läheb Vista raam mu meelest ebareaalselt väikseks kokku. Saab panna kokku nii, et peal on ülemine iste ja küljes seisulaud, lisaistme peab eemaldama, kui tahta max kompaktseks saada, siis on mõistlik kõik eraldi üksteise otsa laduda (juhul kui autos ruum väga piiratud).

img_0336

Vista koos põhiistmega kokkupandult

Kasutajale on see käru mu meelest nii-nii mugav, lükata on kerge, peaaegu peale vaatamisest juba käru liigub, rattad on piisavalt suured, et ka tänavaaugud või murul sõitmine ok oleks, esimesi rattaid saab fikseerida üli lihtsalt vaid nupule vajutades, pidur on peale astutav ja sama “pedaaliga” läheb peale ja tuleb ka maha. Lükkesanga kõrgust saab muuta ühe käega, mulle meeldiks kui saaks veel ühe astme võrra kõrgemale panna selle sanga, aga tegelikult on see juba praegu täiesti norm kõrgusega. Lükkesanga ja turvakaarte materjal on käe all meeldiv ja samas ka lihtne puhastada.

Meie Uppababy Vista on 2019. aasta mudel, aga nii Cruzil kui Vistal tuleb 2020. aastal ka uuendatud versioon, Vista puhul on palju pigem samaks jäänud, suurim muudatus on kaarvarjus, mis tehakse lukuga pikendatavaks (praeguse noka asemel). Cruzi puhul on uuendused suuremad, raam saab täiesti uue ilme ja minu meelest läheb see rohkem Vista moodi, lihtsalt nagu väiksem ja ühe lapsega kasutatav mini versioon. Vaadates neid Vista uuendusi, siis mind väga ei ahvatle uuem versioon, sest omaduste poolest ei ole 2019 kuidagi kehvem, kui üldse midagi, siis 2020 saabuv tumeroheline värvitoon on see, mis südame ehk pisut kiiremini põksuma paneb 😀 Eks elame-näeme.

Kas ma soovitan Uppababy Vistat ja kellele?
Absoluutselt jah, soovitan nii neile kel vaja käru ainult ühe lapsega kasutada, neile, kel ehk veel üks laps, aga plaanis ka väikse vanusevahega järgmine kui ka neile, kel ongi vaja käru, mis mõnusalt nt kolm last ära sõidutaks aga oleks nii paindlike kasutusvõimalustega, et ei kaota mugavuses ka vähemate lastega kasutades. Kevadel reisil käies nägime palju peresid, kes mitme lapsega olid just Vista omale kaasa võtnud puhkusele ja siis oma ühe lapse Cruziga liigeldes mõtlesin ka, et järgmine kord ma läheks Vistaga – arvestades, et ilmselt meie järgmine pikem reis tuleb juba ka nelja lapsega tundub Vistaga reisimine mulle parim lahendus nii et tõeliselt multifunktsionaalne ja tore käru.

img_0604

Jon Vistas oma lõunaund magamas

Kuusk? Nulg? Päris?

Juba viimased 6 aastat oleme me elanud jõulud üle ilma päris kuuske ega ka nulgu tuppa toomata. Ma olen ausalt öeldes sellega päris rahul ka olnud, pole okkaid, pole koristamist, pole läbi maja kuuserootsu lohistamist. Meil pole alternatiivina olnud ka mingit plastkuuske vaid hoopis papist minimalistlik kuuseke, igati armas ja meie koju sobiv. Paraku-paraku on 6 aastat, kolimine ja 3 last siiski selle papist kuuse kallal teinud oma töö ja ega ta enam päris esimeses nooruses ei ole. Ja see paneb mõtlema, et mis edasi…

Okei, üks variant on, et ma ikkagi putitan selle papist kuuse kuidagi üles, nii et ta oleks siiski esinduslik, aga ta on hästi kerge ja teda on kerge maha tirida – mõeldes siin Jonile, kes kohati meenutab väikest tanki. Eks Joni peaks eemale õpetama hoidma ka päris kuusest, aga ma tahaks loota, et näiteks okkad ise juba hoiaks teda seal natuke kaugemal.

ja siis ma mõtlen, et lapsed praegu juba suht suured, äkki neile oleks see päris kuusk ägedam, rohkem emotsioone pakkuv, on nad seda papist kuuske ju meil ka näinud ja ehtinud, aga igal pool mujal on ju vahvad rohelised puud ehete all.
Ohutuse mõttes on võimalus kuusk ka rõdule panna, nii et see oleks elutoast näha kogu suuruses läbi klaasi, aga siis ei saaks päris nii ehtida nagu muidu ja toas oleks vist ikka vähem jõuluhõngu.

Kui otsustame siis päris puu kasuks, kust neid saab üldse 😀 ? RMK metsa me ei hakka minema, see on küll kindel, seega jäävad muud kohad – aianduspoed? Mingid spets kohad? Tahaks ilmselt natuke suurust ka valida. Ja kuna nulg peaks vähem (kui üldse) okkaid ajama, siis tundub see siia lastebande keskele ka parem valik, kas neid on ka igas “kuusemüügi” kohas?

Jumal, nagu elu esimesed jõulud oleks tulemas. Aga mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem saab seda jõulutunnet ja traditsioone ellu tuua, üks neist võiks siis ju olla nüüd tuleval esimesel advendil jõulupuu hankimine.
Jagage soovitusi, kuhu me peaks pühapäeval oma sammud seadma, Tallinnas jõulupuu järgi?

img_6151

Meie tubli papist kuuseke eelmistel jõuludel

Inspiratsioonist köögis

Ma ei ole kahjuks eriline köögivõlur, küpsetamine tuleb päris okeilt välja, aga selleks peab ka tavaliselt tähtede seis õige olema, et ma viitsiks ja nii on see söögi tegemine rohkem meil Teedu õlul olnud, sest ta lihtsalt õnnestub selles paremini.
Kuniks mulle tuhin peale tuli…

Ühesõnaga, juba mõnda aega tagasi oli meil Joniga argipäeva hommikuti selline rutiin, et tegime oma hommikusi toimetusi, kuniks ETV2 pealt algas “Islandi Taluköök”, mida siis koos vaatasime ja peale mida Jon lõunauinakule sättima hakkas. Alguses oli see rohkem taustaks, aga mingi hetk hakkasin nagu päriselt päriselt vaatama ja issand, nii tore saade ju! Mis siis, et see oli kordusena vist juba kolmas ring eetris, ma jõudsin alles nüüd selleni. Ja miski selles nii kõnetas mind (peale selle saatejuhi 😀 ), et mul tekkis lausa tahtmine ka köögis toimetada.

Ma arvan, et põhiline on see tooraine lihtsus, et sellised ka Eestile üsna tavapärased asjad ja maitsed, kuidagi kodune, aga samas mitte igav. Mul on natuke küllastumus hetkel kõigist neist retseptidest, mis ühel või teisel moel aasia mõjutustega (nagu pool Wolti menüüst), igaõhtune MKR näiteks ei ole siiani tekitanud tunnet, et okeika, nüüd tahaks kokkama asuda, pigem suht meh toidu osas, aga suht ok draama osas 😀
Islandi Taluköögis on nii mõnusalt seda “maaelu” edasi antud ning suhtumist, kuidas kõik lõpuni kasutada ja kuidas end ise ära toita. Et kui palju põnevat ja head annab isegi Islandil tegelikult ise kasvatada ja mida kõike sellest valmistada.

Nõndaks ma siis koostasin mingi hiigel nimekirja toiduaintest, mida mul kindlasti koju vaja on ja teise nimekirja asjadest, mida ma kõike vaaritama hakkan. Teet võib aind jumalat tänada, et praegu pole kevad, sest muidu oleks ta olnud sunnitud mulle rõdule köögivilja kasti ehitama hakkama ning me peaks hakkama  iga nädalavahetus maal käima, et ma saaks sinna ka oma peenrad ja asjad teha, sest issand, ma tahaks täiesti metsikult praegu midagi kasvatada (ja kui ma ütlen midagi, siis ma mõtlen põhimõtteliselt kõike). Aga õnneks on kohe hoopis talv ja kevadel olen ma vist asjade külvamise ja istutamise ajal nii rase, et oma õnnega ma kindlasti ei hakka kuskile maale sõitma… aga vaatame, selle kõigega seoses tuli igasuguseid põnevaid ideid, äkki mõni neist ikka rakendub ka ja seda ilma, et ma peenramaal sünnitama peaks hakkama.

Seniks vaatan ma oma järelvaatamisest veel viimaseid osasid, et see inspiratsiooni tuhin ei vaibuks ja üritan köögiga rohkem sõbraks saada, et see suhe kestaks kauem kui vaid see tuhin (õnneks on saate retseptid üleval ka nende kodulehel, paraku küll Islandi keeles, kuid õnneks google translate ikka abiks ja nii palju ootab sealt katsetamist ning lisaks saate retseptidele on üldse tunne, et tahaks ise teha rohkem süüa)
Kuna see järelvaatamine enam kaua ei kesta, siis soovitage veel taolisi saateid, mis oleks sarnase mõnusa tundega (Jamie Oliver seda minu jaoks ei ole).

img_2925

Siis kui ma kaneelirullide asemel proovisin need hoopis keeruks teha

img_2994

Ja elu esimene flammkuchen, mis meenutab natuke pitsat ja natuke peekoni-sibula pirukat, aga maitseb imehea ja on nii lihtne ka argiõhtul teha

 

September

September tõi kaasa uue rütmi, millega vaikselt oleme vist harjuma hakanud. Isegi haigused on kuidagi eemale hoidnud, aga seda veidral kombel ainult lasteaialastest.

Ma olin tegelikult täiesti valmis, et hakkab see üks nädal aias, 1-2 nädalat kodus trall pihta, aga kuna ilmad on olnud vist pigem head ja suvepuhkusest täis laetud akud veel kestavad, siis on nii JJ kui Jenni üsna terved püsinud.
Kodus olid nad samas pea 1.5-nädalat küll, sest aias oli kerge täihoiatus ja ma tundsin end tugevamalt, kui nad mõnda aega kodus olid. Paraku on nii, et lastekollektiivides võib see täi mure tabada ükskõik keda, aitabki ainult kontroll, võimalikult vara jaole saamine ning siis õigete meetmetega tegutsemine. Kõige lollim asi on valehäbi ja vaikimine, kui keegi oma lapsel selle mure avastab, sest kui kõik ei kontrolli ja ei tee tõrjet, on sellest jamast pea võimatu pääseda. Me sel korral pääsesime, aga kogu pere sai siiski spets šampoonitatud, kammitud, asjad kuumaga pestud, saunalaval hoitud, klopitud ja puhastatud. Teet vist veidi arvas, et reageerin üle, aga ma parem olen kindel kui et pärast oma enda hooletust kahetsen.

Igatahes, nüüd ollakse lastekas tagasi, ega neid kaua poleks enam suutnud eemale hoida ka, sest soov minna oli nii nii suur. Arusaadav muidugi, igasugused ägedad asjad ju ootavad seal tegemist, mõlemal on sel aastal aias ka mitu trenni – üldfüüsiline liikumine ning JJ-l judo ja Jennil tantsutrenn, millest mõlemad on vaimustuses. JJ eelmine aasta käis ka jalgpallis, kuid sel aastal avaldas soovi sinna mitte minna ning proovis asemele judot, mis on hetkel tema südame võitnud. Ma kaalusin Jennit jalgpalli panna, sest ta on selline tüüp, kellele see võiks sobida, kuid tema tahtis tantsima ja sai oma soovi, millega ka hetkel rahul on. Jennil on kogu see trenni värk alles esimest aastat, aga tundub, et meeldib. Kuna varsti on käes pikk pime aeg ning õues liikumist siiski märgatavalt vähem, tundus mulle, et las nad siis käivad rohkemates trennides ja saavad oma liikumisvajaduse seal suures osas rahuldatud. Mine tea ehk püsivad siis edasi ka tervemad.

Jon, vaene väike, tema ei pääsenud haigusest ja suutis oma tagumiste hammaste kasvatamise ajal endale juurde pookida ka kõrvapõletiku, õnneks saime nüüd küll rohud peale ja tuju ja olek lähevad vaid paremaks, aga vahepeal oli tal see olemine tõesti nutune. Asjade najal harjutab siin hoogsalt kõndimist, aga iseseisvaid samme pole veel tulnud, pole ka kiiret, JJ alles 1a4k tegi esimesed sammud nii et tal on veel võimalus vennast kiirem olla siiski.

Mul on uuel nädalal taas imetamisnõustaja õppepäev ootamas, mitmed lapsekandmise konsultatsioonid (kel huvi tulla nõu saama, kirjutage mulle) ja tahaks hirmsasti jõuda teha ülevaated meie praegusest kärupargist, millega nii rahul oleme. Aaa ja varsti saabub ka selline tähtpäev, et täitub aasta riidest mähkmete kasutamisest, ka sellest plaanin pikemalt kirjutada kindlasti.

Nüüd läksid lapsed päevaunne, aeg kohviks ja siis pärast õue sügise kraami korjama, sest lasteaeda tuleb teha meisterdus 😀 The joys of parenting.

20190922_135908

Selline võib tihti välja näha lasteaiast koju minek. 

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!