On ka paremaid nädalaid olnud

See nädal on olnud päris kohutav, haiged lapsed pole muidug midagi uut, aga kiirabi ja emo külastused on meie puhul küll pigem harva esinev nähtus ja enamasti kaasnenud uue pereliikme saabumisega. Mjah, sel nädalal ühtegi liiget juurde ei tulnud, aga meditsiinipersonaliga saime kokkupuuteid paraku küll.

Hädade jada algas JJ-st kes ühel ööl lihtsalt täiesti ei kuskilt hakkas köhima, köha oli nii kinni ja meenutas pigem midagi kõõksumise ja paukumise vahepealset, rinnus valutas ja no näha oli, et olek on üle keskmise kehva. Olgu, kuigi nii järsku algust pole nagu varem ette tulnud, haarasime aga inhalaatori ja tegime auru, kui tavaliselt see on päris tõhusalt leevendust toonud, siis sel korral mitte. Ja ei jäänduki muud üle, kui teha kõne 112-te. Kiirelt saabunud ekipaaž asus vilunult asja kallale ehk siis käima pandi adrenaliini aur, anti rohtu lisaks  ning silmnähtavalt ja ka kuuldavalt läks JJ enesetunne paremaks. Ma vist oleks nii selle asja jätnudki, aga meedikud olid siiski arvamusel, et võiks haiglas üle vaadata ja nii Teet koos JJ-ga siis sinna viidigi. Õnneks seal midagi hullemat ei selgunud ja üsna kiirelt oldi tagasi kodus, kus JJ kell 5 hommikul tahtis mängima hakata, veensime ta õnneks magama ning hommikupoolik möödus rahulikult.
Köhast ta ei pääsenud, aga hetkel liigub siiski kõik paranemise poole.

Vahepeal õnnestus loomulikult köhasse jääda ka Jennil hoolimata oma üsna tublile vastupidavusele haiguste suhtes.

Aga no pole hullu, köha-nohu on kehvad asjad, kui ei midagi ületamatut ja enneolematut, seega, küll varsti ollakse jälle korras. Siiski ootasin nädalavahetust päris innukalt, et Teet ka kodus oleks ja veidi lihtsam oleks siin väikeste hädalistega – erit kuna Jon on otsustanud vist lähema paari kuu jooksul kõik hambad omale korraga suhu kasvatada ja sellega seoses ei tohi ma astuda temast väga palju kaugemale kui meeter või heal päeval kaks.

Reede õhtul magama minnes juba vaikselt unistasin, kuidas laupäeva homikul magan kaua-kaua…
Laupäeva varahommik algas aga kehvade asjade kokkulangevusel ja kedagi süüdistamata sellega, et Jon kukkus meie voodist alla. Olukorda arvestades, tundus temaga kõik korras olevat, kuid muhk otsmikul andis tunnistust sellest, et pea käis ikkagi vopsu vastu maad ja nii seda asja jätta ei saa. Kuna mina autoga ei sõida ja suured lapsed  alles magasid, pakkisin Joni Teedule kaasa ning emosse nad suundusidki. Peatrauma, ükskõik kui väike ei ole siiski naljaasi, eriti beebidega, seega kindlasti parem karta kui kahetseda.
Beebike vaadati üle ja tunnistati terveks, pidime muidugi tema olekut jälgima ning kui oleks toimunud tavapärasest käitumisest kõrvalekaldeid, siis uuesti kontrolli minema – õnneks, seda ei olnud.
Kaua magamise asemel saime hoopis üle aegade varase laupäeva hommiku, mida päeva jooksul siis kes kuidas ja kus tukastades järgi magas.

Suurte laste kodus magamine on ka omaette ooper ja sõltub vist kuu seisust, Jenni näiteks võib südamerahuga ise magama minna ja seda kellelegi midagi ütlematagi, samal ajal JJ võitleb une vastu viimse sekundini.
Joni puhul on päeval õnneks siiani parim lahendus ta käruga rõdule lükata, kus selline keskmine 3h rahulikult ära magatakse – vahepeal hakkas uni kahtlaselt lühikeseks minema, kuid selle põhjukseks oli soojenenud ilm ning liiga soe olemine kärus, paari riietusekihi ümber mängimine tõi pika une tagasi.

Nii me siin siis nüüd paraneme, hirmuga mõtlen seda, et kui nüüd uuesti terved ollakse ja lasteaeda minnakse, siis suure tõenäosusega ollakse mingi hetk jälle haiged, aga meie reis läheneb päris jõudsalt ning päriselt-päriselt ma ei taha seda reisieelset ravimise stressi. Seega, ma ei teagi, mis teha või mis mõistlik oleks, hoida neid pea kuu aega kodus või siiski riskida ja lubada minna (sest noh, kodus olemisega kaasneb ka hala, et sõbrad on lasteaias ja trennid ja mängud jms).
Hetkel kaldun siiski koju jätmise suunas, aga no vaatame.

img_1418

Jon oma reisikäruga sõprust sobitamas – like a boss!

 

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

IMG_0581

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

IMG_0693

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

IMG_0684-1

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

IMG_0665

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂

 

Natuke kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea üle mitme nädala JJ ja Jenni jälle lasteaias on, näis siis kauaks. Algus läks veidi raskelt ka, Jenni oli väga minemas, JJ mitte nii väga ja oleks vabalt vist koduseks jäänudki. Samas on neil seal tore, trennid, meisterdamised, sõbrad, et no pole teistpidi südant neid siin kodus ka ainult hoida.

Me Joniga päeval kahekesi kodus, saab see sell ka natuke omaette olla, ilma, et keegi teda armasutsega lämmataks. Kuigi ma eile seda ise teha tahtsin – vaatasin hommikul ETV pealt “Kutsuge Ämmaemand” sarja, kus oli lugu hüljatud lastest ja beebist. Selge see, et nutt kurgus haarasin Joni omale sülle ja õue magama viimise asemel lasin tal süles magada, et teda lihtsalt hoida 😀 #hullema
Täna olin targem, mõtlesin, et seda sarja ei vaata ja nii sai Jon õue magama ka. Muidugi ei oota mind nüüd mingi mõnus lebotamine, sest kodus ringi vaadates oleks siit nagu mingi märatsevate pesukarude kamp üle käind – igalpool on mingi pudi, kellegi riided, kohvitassid, mänguasjad, veel pudi. Seega tuleb end kokku võtta ja see elamine ära kraamida, ent kõige tüütum on see, et homme algab kõik põhimõtteliselt otsast peale – kui just õhtul tervet pere koristama ei mobiliseeri.

Homme tahaks Joniga ka üle pika aja taas võimlema minna. Ta on füüsiliselt päris tublisti arenenud, kuigi vahepeal oli natuke laisavõitu, nüüd keerab pöörab ja teeb edasi liikumise katseid, mis kipuvad õnnestuma siis kui keegi ei vaata 😀
Joniga meil muidu klapib hästi, temaga annab päris hästi kõik oma käigud ära teha, alles esmaspäeval olime temaga riidest mähkmeid tutvustaval üritusel, kus ta mõnusalt asjatas ja ringi rullis. Järgmisel nädala teisipäeval toimub taas Tallinna lapsekandjate kohtumine, kus ta minuga kaasa tuleb (ja kuhu kõik huvilised väga oodatud on). Jon sööb nüüd ka lisatoitu ja nii hea isuga, aga sellest kirjutan täpsemalt eraldi postituses, küll aga on hea meel, et haigus ja rohud kõhule liiga ei teinud ja see püreede-putrude lisamine mingite vaevustega ei tulnud.

Nädalavahetusel ootab ees rohkem ringisõitmist, miks ja millega, sellest saab homme mu Instagrami kontolt  teada 😉

Nii, laste koju saabumiseni ca 5 tundi, Joni ärkamiseni parimal juhul paar tundi – tuleb oma sisemine koristaja nüüd välja tuua ja pihta hakata.

IMG_0172

Enesele motivatsiooniks hommikusöök So Brooklynist (Y) 

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Lastele jalanõude ostmise pisut hullumeelse tihedusega on ilmselt kõik lapsevanemad kokku puutunud, lisaks on valik nii suur ja lai, et kohe ei teagi, mida võtta, mida jätta, mis sobib ja ei sobi. Meie oleme enda lastele vähemalt ühe märksõna leidnud ja see on paljajalujalatsid ehk siis barefoot ehk siis jalanõud, mis maksimaalselt meenutavad ilma jalanõudeta olemist.

Ega neid meie kaubandusest peaaegu saada pole, kõik on enamasti tellimisega, õnneks siiski tekib (e-)poekesi ka siia, kes kõigile paljajalu lastele sobilikke jalavarje pakkuda soovivad, vastavalt nõudlusele pakutu hulka suurendavad ja loodetavasti ikka kasvavad.
Ehk siis siiani on olnud see lastele jalanõude saamine mõneti jahti meenutav – sest vaja ju õiget numbrit, õiget tüüpi õigel aastajaal jne.

Kõige selle juures ma enda peale väga ei mõelnud, olin ju oma tavapäraste jalanõudega harjunud, tundusid mugavad ka ja no mis mul vaja. Aga juhuslikult mulle siiski ühed nö ülemineku jalanõud veidi rohkem kui aasta tagasi silma jäid – polnud kõige laiem ninaosa, aga olid väga painduva tallaga, täpselt jala ümber kinnitatavad ja kui jalga sain, siis oli tunne päris hea. Ma tol hetkel ei pidanud üldse plaani, et hakatagi ise kasutama barefoot jalanõusid, aga see veidi on see teema, et kui juba proovid, siis ega väga tagasiteed ei ole, sest sa lihtsalt ei taha enam oma jalgu panna millessegi, mis ei paindu, mis surub varbaid kokku, millel on ebaloomulik kõrgendus – no ei taha.

Vastu kevadet ostsin veel mingid suvalised tennised, mis paraku jalga ei jõudnudki, sest ostetud said ühed veel – õhukese talla ja laia varbaosaga, need said lemmikuteks ja sealt edasi tahaks öelda, et ülejäänud on ajalugu 😀 Sest minu jalad enam muid asju kui barefoot jalanõud omale ümber ei taha.
Suveks said sandaalid, imeõhukese tallaga, peale vaadates oli kahtlus, et kuidas nendega ikka kõndida on, aga ma võin öelda kuidas – mugav, mõnus, “maaga ühenduses” kindlalt maas nagu paljajalu ikka.
Jah – kui oled ikka varem harjunud kõige täiega kandu vastu maad põrutama, siis seda saad sa barefoot jalanõudes teada ja tunda ning pead oma sammu veidi korrigeerima. Mõneti nagu õpid uuesti käima, teed oma sammu pehmeks ja ei trambi nagu elevant mööda teed, üldiselt mulle tundus, et kogu keha olek sellest muutus.

Nüüd, olles käinud barefoot jalanõudega ka talvläbi, olin kindel, et ka kevadele vastu minna ei taha milleski muus, samas mõlkus mõttes ka mõne enda jaoks uue tootja proovimine, mõeldud tehtud ja siin kohal tuli abiks Mugavik – paljajalu jalatsite e-pood, kes sellest aastast alustas Joe Nimble jalatsite müüki. Nõndaks ootavadki mul lume sulamist nüüd Joe Nimble Cheertoes (kui äge nimi eks 😀 ). Mulle endale tundub, et Joe Nimble toodang on just hästi sobilik ka neile, kes tahaks oma esimesi barefoot jalanõusid osta ja proovida, sest nad ei ole kindlasti ekstra laiad (mida võib olla tahad hiljem), samas on neis varvastel mõnusalt ruumi, tald paindub nii palju, et keera või rulli. Sisetald on ehk juba pikemalt barefoote eelistanule isegi liiga pehmendav, samas jälle alles alustajale ideaalsed – hiljem võib ka soovi korral selle lihtsalt eemaldada või mõne õhema vastu vahetada.

Minu Cheertoes mudel on äge, natuke nagu sportlik, samas detailid teevad just nagu viisakamaks, nõnda näen ma neid nii teksade kui seeliku all kandmiseks – sellise universaalsusega on ka võrdlemisi kõrge hind natuke vastuvõetavam.
Ka ei ole neil see kuju selline “pardijalg” nagu paljude suurim hirm on omale barefoot ostes – aga ma vannun, et mingi aja pärast silm harjub ja olulisem veel, sul on lihtsalt nii mõnus olla, et laiem varvaste osa ei seostu enam pardijalgadega vaid sellega kui hea ja mugav sul kõndida on.

Miks üldse hind neil barefoot jalatsitel nõnda kõrge on? Eks see disain ja väljamõtlemine ka maksab, kvaliteetne materjal maksab, tihti on barefoot jalanõud üldse käsitöö, kogused, mida toodetakse on väiksemad, seega masstoodangule omast soodsat hinda näeb vähe. Küll aga usun ma, et mida rohkem inimesi enda jaoks selle paljajalu maailma avastab, nõudlus kasvab, seda rohkem tuleb ka pakkujaid ning selle turu suurenemisega ka hinnad lähevad meeldivamaks.

Kes soovib Mugaviku valikus olevate BF jalanõudega tutvuda, siis sel laupäeval (09.02) toimub Tartu Loodusmaja Päikesetoas Mugaviku pop-up pood, minge uudistama.

Seniks aga, kes tahab oma jalgadele teenet teha ja neile midagi tõeliselt mugavat osta, siis  saab mu Instagrami kontol loosis osaleda, kus Mugavik on välja pannud 40€ kinkekaardi oma poodi – nii saab keegi omale (või lastele) uued papud veidi soodsamalt soetada 🙂

Kuidas tundub – kas võiks sel aastal hakata paljajalu kõndima?

 

IMG_9899IMG_9900IMG_9901IMG_9904-1

IMG_9586IMG_9590

Kodused lapsed, tubased tegevused – Wobbel

JJ ja Jenni on juba nädalaid kodus olnud. Vahepeal oli jõulupuhkus, siis möllas lasteiaias gripp ja me ei viinud neid, siis nad korraks käisid ja said muidugi gripi, siis olime kodus, siis tuli uus kiri mingi uue haiguse kohta ja nii nad jälle kodus on – sest üks mis kindel, kolme terve lapsega on oluliselt kergem kodus olla, kui kolme või isegi kahe haige lapsega.

IMG_9704

Ausalt, iga aasta mõtlen, et peaks need talvised kuud kuskil kliimapagulane olema, aga siis on korraks see “aww, lumi, talvevõlumaa, nii nummi” tunne, jõulud ja asjad ja enne kui jõuad taibata, et käes on mingi gripihooaeg ja kõik muud sada epideemiat, et kuskile minema sättida, on keegi juba haige.
Hetkel olen  ma päris veendunud, et uuel hooajal teeme kõigile gripivaktsiini ka, sest selle põdemine oli kõike muud kui vahva väike palavik. Lapsed nutsid, sest neil oli niiii halb olla, palavikud käisid 38-39.4 vahel, sisse läks vett kui sedagi ja üldse oli see aeg nagu kuskil vines maa ja taeva vahel. Kõige tipuks jäi haigeks ka Jon ja no proovi sa oma mom cool säilitada ja mega rahulik olla, kui su vaevu kuuekuusel beebil on kõrge palavik ja ta kas ainult magab või on rinnal või magab rinnal. Liida sinna veel tüsistusena köha ja siis ei olegi muud mõtet, kui et issand jumal, elame selle nüüd üle ja siis vaktsineerima – sest ainuke terve inimene selle kamba peale oli Teet, kes juhuslikult oli ka vaktsineeritud.

AGA – okei, me saime terveks, hullem on möödas, lastel hea olla – samas, ma päriselt ei taha neid veel lasteaeda viia, sest seal oli jälle mingi nakkuslik häda. Seega, siin me oleme, kodus. Arvestades, et õues on (mul) praegu päris tõenäoline murda luu või paar, siis ma nendega sinna ei kipu, aga mis me siis toas teeme?

Aktiivsete rüblikutega saab puslesid panna ja loomafiguuridega mängida siiski piiratud aja, sest nad tahavad möllata ja kõõluda ja ronida, Jenni sõnadega “tsirkust tahaks” 😀
Seepärast oli mul otsus sekunditega tehtud, kui meile varasemalt kandelinade valdkonnast tuttav Babyluv pood andis teada, et nende valikus on nüüd ka Wobbel tasakaalulaud ja et kas me tahaks proovida. Jah – absoluutselt, jah.

IMG_9751

Otsus on osutunud lihtsalt nii heaks, sest isegi Teet, kes oli selle laua osas veidi skeptiline on pidanud tunnistama, et tegu on laste lemmikuga – esimese asjana tegi Jenni sinna omale lebo aseme, siis kiiguti sellega, siis roniti selle otsas (see on lemmikumaid tegevusi), siis ehitati sinna peale, siis avastati, et selle saab diivani peale panna liumäeks jne jne.
Jenni lemmik on seal peal seista, klotsi mikrofonina kasutada ja teadustada oma tsirkuse trikke (ps ma ei tea, kust see tsirkuse jutt tulnud on).

IMG_9733
Ühesõnaga, neil on selle Wobbeliga üli vahva ja ma ei lähe ka seejuures hulluks, et nad oma rahmeldamised ära saaks rahmeldatud. Pigem hoian end tagasi ja lasen neil neid asju genereerida, väga äge on vaadata kuidas nad järjest osavamad tasakaalu hoidjad on ja kuidas nad ei karda turnida.
Muul ajal see Wobbel silma ei riiva, ka elutoas seistes, puhastada saab lapiga ja kui peaks tahtmine peale tulema, siis saan kas või ise kiikuma minna, sest kandevõimet sel kuni 200kg – noh, veidi on siis kosumise ruumi ka mul 😀

IMG_9740

Seega, kui otsite miskit multifunktsionaalset omale lastetuppa, siis kaaluge Wobbelit. Ühtlasi pean mainima, et huvi selle vastu ilmselt ei selgu kui lastega seda poes vaadata või kuskil põgusalt peale ronida – see on selline asi, et tahab neid natuke igavlevaid lapsi ja keskkonda, kus pole ka liigselt muud kraami tähelepanu pärast võitlemas – less is more, ka mänguasjade juures.

IMG_9768

IMG_9707

Käisime Lottet vaatamas

Eile tuli hommikul üsna spontaanselt mõte, et võiks uut Lotte filmi vaatama minna. Esialgu oli plaan, et Teet läheb JJ ja Jenniga ise ning meie Joniga jääme koju, et tema oma lõunaund magaks, kuid mul tekkis kerge ärevus, et kuidas ma siis ei lähe oma lastega Lottet vaatama ja et ma jään millestki olulisest ilma ja nii me kõik siis kinno läksimegi.

Valisime Artise, sest oodatult oli seal külastajaid vähem kui ehk mõnes suuremas kinos ja lastega on see ainult pluss.
JJ ja Jenni olid ülipõnevil, et päris UUS Lotte film, sest viimase paari-kolme kuu jooksul on eelnevad osad olnud meil siin vähemalt nädalas korra või kümme vaatamisel ja nii olin ma isegi huviga ootel.

Laste osas sujus kõik kenasti, suuremad vaatasid üsna rahumeelselt ja Joniga pidin vahepeal treppidel seistes teda kandekotis magama õõtsutama, kuid suurema osa filmist tema maha magaski – seega igati idekas.

Film ise.. ma ei tea, mina pettusin natuke. Arvestades, et eelmised Lotted on mul siin korduvalt mänginud, siis mulle jäi see viimane osa lahjaks. Kuujäneste loos oli kuidagi nii ägedalt see “maailm” tehtud, alates vihmauurijast kuni pingviinide saareni välja, kõigi tegelaste jaoks oli arvestatud piisavalt aega  ning teatav keerukus nende tegevusse. Just see tegelaste ja tegevuste omamodi olemise detailsus jäi mu jaoks sellest Kadunud Lohede osast puudu.
Jah, tore, nunnu väike õde Roosi oli nüüd lisandunud, aga kuna Roosi osa luges sisse päriselt laps siis lõpuks mõjusid need tema repliigid natuke jänkujussilikult ja seda mitte heas mõttes. Detaile oli pigem vähe ja kõigest kuidagi libiseti üle, sügavusest jäi puudu ja laua all tülitsemise pärast nuttev Roosi ja naisteadlasi ning üldse tüdrukute “ise hakkama saamist”  rõhutav kass mõjus kuidagi hästi lihtsakoeliselt ja liigselt kasvatuslikuna.
Setodest lohed olid ilmselt Eesti 100 kohustuslik osa, aga üsna toredad ja lõpp sai ju meeleolukas, just seda lõpu idülli ja rõõmu oleks tahtnud terve filmi jooksul natuke rohkem näha.
Taskus elutsenud kalast teadlane Viktor oma kohati sarkastiliste kohati veidi kiusajalike kommentaaridega oli ka lapsevanemate naerupahvakuid arvestades üsna naljakas tüüp, aga jäi mulje nagu see film oleks tehtud veidi vastumeelselt ning see tegijate vastumeelsus sai oma hääle selle kala läbi.

Ma muidugi ei ole otsene sihtgrupp ning JJ ja Jenni tahaks seda täiesti kindlasti uuesti vaatama minna ja ilmselt tuleb see meil ka kodus vaatamiseks, seega tore, et üks Lotte lugu juures, aga kui kunagi ikkagi peaks veel üks osa juurde tulema, siis loodan, et ehk sünnib see suurema lustiga.

img_8447

 

Meie 2018

2018 oli üks päris tegus aasta, täis ootust ja üllatusi, natuke jama ning palju rõõmu…

Jaanuar
Esimene aastavahetus uues kodus, omaette oma pisikese perega – nii mõnus! Ja vaid loetud päevad hiljem saabus JJ sünnipäev, kus mu kallis esmasündinu sai juba 3-aastaseks.
Ühtlasi teatasime ka uudist, et sel aastal on saabumas perelisa.

Veebruar
Tähistasime 24. veebruaril Eesti 100. sünnipäeva, tegime kell 13.00 lipuga pilti, mis sai saadetud Eesti Minut algatusse, kus kõik sel hetkel tehtud eestlaste pildid kokku koguti, sõime kiluleiba ning vaatasime presidendi vastuvõttu.

IMG_4540

Märts
Saime naistepäeval teada, et juulis saabub meie perre väike vend, Teet sai uue ratta, mille vastu JJ ja Jenni kõige elavamat huvi üles näitasid ja mis tänu kahele rüblikule ja suurema osa aastast rasedale naisele sai Teedu poolt pigem vähe kasutust (ehk läheb uuel aastal paremini), käisime lastega kinos lastefilmide festivali raames Kasperit ja Emmat vaatamas – pärast seda on kinos käike ka rohkem ette tulnud – üsna alati tegevus, mida lapsed teha tahavad. 31 sain ma ka.

Aprill
Lihavõtted koos meisterdamisega, käisin jube jäledat glükoosi taluvuse testi tegemas, mis õnneks oli korras, ostsime Utukutu spectra vikerkaare kiigu, mis ka täna aktiivselt kasutust leiab mängutoas, JJ käis lasteaiarühmaga esimesel matkal

Mai
Toimus Euroopa Lapsekandmisnädal, mille raames Jenni seljas ka lapsekandmismarsil käisime – selle aasta üks märsõnasid kindlasti oli ka rasedana lapsekandmine, mis osutus ootamatult edukaks ja populaarseks meie elus.
Otsustasime, et suve lõpus alustab Jenni lasteaiaga, sõime palju sõõrikuid, käisime JJ-d vaatamas lasteaias toimunud tantsupeol, elasime kaasa Teedule, kes sõitis Tartu rattarallil ning käisime Ahhaa keskuses ürgaja mereelukate näitust vaatamas.

Juuni
käisime Pärnus, külastasime loomaaeda, olin kogemusnõustajana Tallinnas toimunud Lapsekandmise päeval, pakkisin haiglakotti.

Juuli
Ostsime lõpuks ometi rõdule mööbli (eelmises kodus, kus olime pea neli aastat selleni ei jõudnudki) ja tänu eriti vingele suvele me sisuliselt elasime rõdul. JJ ja Jenni said mõlemad tuulerõuged, mis oli paras katsumus, eriti Jennile ning mis mind veidi endast välja ajas, kuna lähenes sünnituse tähtaeg.
Plaanisime, mis me plaanisime seda haiglasse jõudmist, aga vaid tunniga sündis 22. juulil  kodus vannitoas meie imearmas Jon – oli päris raju värk, aga kõik läks hästi ja õnnelikult. Selles kuus oli palju lapsekandmist, sest see oli mu esimene kogemus päris vastsündiu kandmisega – we loved it.

August
Juhhuu, Jenni sai 2! Samuti alustas see väike preili lasteaiaga, mis läks üle ootuste hästi ning on siiani super, ka korraldasime taas Tallinnas lapsekandjate kohtumist, kus nüüd sain kaasa võtta ka beebi Joni, muus osas sai lihtsalt harjutud uue elukorraldusega viiekesi

September
Seda kuud alustasime esimese pikema sõidu ja käiguga kolme lapsega kodust kaugemale – läksime Tartusse, käisime maal laste vanavanaisa juures ning sõitsime tagasi linna, mis oli ilmselt elu pikim sõit ja täielik fiasko, aga toibusime ning käisime ka esimesel väiksel matkal kolme lapsega. Jon sai ka esimest korda iseseisvalt linaga selga seotud, mis osutus heaks prooviks, sest kuu keskel käisime Maailmakoristuspäeval Pirital prügi koristamas just nii, et väike Jon põõnas mitu tundi mul seljas, suuremad lapsed olid aga väga osavõtlikud ja tublid koristajad. Veel käisime KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas ja loomulikult viimasel päeval, mis tähendas 3-4 tundi ootamist, aga mille pidasid vastu kõik lapsed nii vapralt.

Oktoober
Alustasime Joniga ujutamas käimist, kus tema kiire kosumise pärast muidugi pikalt käia ei saanud.
Tegime suure muutuse oma elus – hakkasime riidest mähkmeid kasutama, mida pean ilmselt ka aasta parimaks otsuseks.
Käisime kolme lapsega kinos – edukalt!
Ilmselt oktoobri kõige külmemal päeval käisime Kadrioru pargis Pere ja Kodu Beebi ajakirja jaoks erinevate kandmisjopedega pilte tegemas

November
Kuigi eelmine Tartus käik oli päris metsik kolme lapsega, siis võtsime selle taas ette, et minna vanavanaisa sünnipäevale – sel korral olime kõik tublimad ja oskasime paremini valmistuda ning kogu trip oli üle ootuste tore.
Ka valmistusime jõulukuuks ning advendikalendriks

Detsember
Tegime mängutoas restardi, vähendasime mänguasjade hulka, käisime jõuluseid perepilte tegemas, lastel olid lasteaias jõulupeod, kus nad väga vahvalt esinesid ning pärast mida ka kodus avaldus siin mõnel lauluanne ning hea mälu laulusõnadele.
Muidugi Joni esimesed jõulud, jõuluturu külastus, piparkookide küpsetamine, lumised jõulud.

Ma ütleks, et 2018 oli päris tore aasta ja loodan, et 2019 tuleb vähemalt sama hea või veel parem 🙂

Head vana lõppu ja uue algust!