Käisime Lottet vaatamas

Eile tuli hommikul üsna spontaanselt mõte, et võiks uut Lotte filmi vaatama minna. Esialgu oli plaan, et Teet läheb JJ ja Jenniga ise ning meie Joniga jääme koju, et tema oma lõunaund magaks, kuid mul tekkis kerge ärevus, et kuidas ma siis ei lähe oma lastega Lottet vaatama ja et ma jään millestki olulisest ilma ja nii me kõik siis kinno läksimegi.

Valisime Artise, sest oodatult oli seal külastajaid vähem kui ehk mõnes suuremas kinos ja lastega on see ainult pluss.
JJ ja Jenni olid ülipõnevil, et päris UUS Lotte film, sest viimase paari-kolme kuu jooksul on eelnevad osad olnud meil siin vähemalt nädalas korra või kümme vaatamisel ja nii olin ma isegi huviga ootel.

Laste osas sujus kõik kenasti, suuremad vaatasid üsna rahumeelselt ja Joniga pidin vahepeal treppidel seistes teda kandekotis magama õõtsutama, kuid suurema osa filmist tema maha magaski – seega igati idekas.

Film ise.. ma ei tea, mina pettusin natuke. Arvestades, et eelmised Lotted on mul siin korduvalt mänginud, siis mulle jäi see viimane osa lahjaks. Kuujäneste loos oli kuidagi nii ägedalt see “maailm” tehtud, alates vihmauurijast kuni pingviinide saareni välja, kõigi tegelaste jaoks oli arvestatud piisavalt aega  ning teatav keerukus nende tegevusse. Just see tegelaste ja tegevuste omamodi olemise detailsus jäi mu jaoks sellest Kadunud Lohede osast puudu.
Jah, tore, nunnu väike õde Roosi oli nüüd lisandunud, aga kuna Roosi osa luges sisse päriselt laps siis lõpuks mõjusid need tema repliigid natuke jänkujussilikult ja seda mitte heas mõttes. Detaile oli pigem vähe ja kõigest kuidagi libiseti üle, sügavusest jäi puudu ja laua all tülitsemise pärast nuttev Roosi ja naisteadlasi ning üldse tüdrukute “ise hakkama saamist”  rõhutav kass mõjus kuidagi hästi lihtsakoeliselt ja liigselt kasvatuslikuna.
Setodest lohed olid ilmselt Eesti 100 kohustuslik osa, aga üsna toredad ja lõpp sai ju meeleolukas, just seda lõpu idülli ja rõõmu oleks tahtnud terve filmi jooksul natuke rohkem näha.
Taskus elutsenud kalast teadlane Viktor oma kohati sarkastiliste kohati veidi kiusajalike kommentaaridega oli ka lapsevanemate naerupahvakuid arvestades üsna naljakas tüüp, aga jäi mulje nagu see film oleks tehtud veidi vastumeelselt ning see tegijate vastumeelsus sai oma hääle selle kala läbi.

Ma muidugi ei ole otsene sihtgrupp ning JJ ja Jenni tahaks seda täiesti kindlasti uuesti vaatama minna ja ilmselt tuleb see meil ka kodus vaatamiseks, seega tore, et üks Lotte lugu juures, aga kui kunagi ikkagi peaks veel üks osa juurde tulema, siis loodan, et ehk sünnib see suurema lustiga.

img_8447

 

Meie 2018

2018 oli üks päris tegus aasta, täis ootust ja üllatusi, natuke jama ning palju rõõmu…

Jaanuar
Esimene aastavahetus uues kodus, omaette oma pisikese perega – nii mõnus! Ja vaid loetud päevad hiljem saabus JJ sünnipäev, kus mu kallis esmasündinu sai juba 3-aastaseks.
Ühtlasi teatasime ka uudist, et sel aastal on saabumas perelisa.

Veebruar
Tähistasime 24. veebruaril Eesti 100. sünnipäeva, tegime kell 13.00 lipuga pilti, mis sai saadetud Eesti Minut algatusse, kus kõik sel hetkel tehtud eestlaste pildid kokku koguti, sõime kiluleiba ning vaatasime presidendi vastuvõttu.

IMG_4540

Märts
Saime naistepäeval teada, et juulis saabub meie perre väike vend, Teet sai uue ratta, mille vastu JJ ja Jenni kõige elavamat huvi üles näitasid ja mis tänu kahele rüblikule ja suurema osa aastast rasedale naisele sai Teedu poolt pigem vähe kasutust (ehk läheb uuel aastal paremini), käisime lastega kinos lastefilmide festivali raames Kasperit ja Emmat vaatamas – pärast seda on kinos käike ka rohkem ette tulnud – üsna alati tegevus, mida lapsed teha tahavad. 31 sain ma ka.

Aprill
Lihavõtted koos meisterdamisega, käisin jube jäledat glükoosi taluvuse testi tegemas, mis õnneks oli korras, ostsime Utukutu spectra vikerkaare kiigu, mis ka täna aktiivselt kasutust leiab mängutoas, JJ käis lasteaiarühmaga esimesel matkal

Mai
Toimus Euroopa Lapsekandmisnädal, mille raames Jenni seljas ka lapsekandmismarsil käisime – selle aasta üks märsõnasid kindlasti oli ka rasedana lapsekandmine, mis osutus ootamatult edukaks ja populaarseks meie elus.
Otsustasime, et suve lõpus alustab Jenni lasteaiaga, sõime palju sõõrikuid, käisime JJ-d vaatamas lasteaias toimunud tantsupeol, elasime kaasa Teedule, kes sõitis Tartu rattarallil ning käisime Ahhaa keskuses ürgaja mereelukate näitust vaatamas.

Juuni
käisime Pärnus, külastasime loomaaeda, olin kogemusnõustajana Tallinnas toimunud Lapsekandmise päeval, pakkisin haiglakotti.

Juuli
Ostsime lõpuks ometi rõdule mööbli (eelmises kodus, kus olime pea neli aastat selleni ei jõudnudki) ja tänu eriti vingele suvele me sisuliselt elasime rõdul. JJ ja Jenni said mõlemad tuulerõuged, mis oli paras katsumus, eriti Jennile ning mis mind veidi endast välja ajas, kuna lähenes sünnituse tähtaeg.
Plaanisime, mis me plaanisime seda haiglasse jõudmist, aga vaid tunniga sündis 22. juulil  kodus vannitoas meie imearmas Jon – oli päris raju värk, aga kõik läks hästi ja õnnelikult. Selles kuus oli palju lapsekandmist, sest see oli mu esimene kogemus päris vastsündiu kandmisega – we loved it.

August
Juhhuu, Jenni sai 2! Samuti alustas see väike preili lasteaiaga, mis läks üle ootuste hästi ning on siiani super, ka korraldasime taas Tallinnas lapsekandjate kohtumist, kus nüüd sain kaasa võtta ka beebi Joni, muus osas sai lihtsalt harjutud uue elukorraldusega viiekesi

September
Seda kuud alustasime esimese pikema sõidu ja käiguga kolme lapsega kodust kaugemale – läksime Tartusse, käisime maal laste vanavanaisa juures ning sõitsime tagasi linna, mis oli ilmselt elu pikim sõit ja täielik fiasko, aga toibusime ning käisime ka esimesel väiksel matkal kolme lapsega. Jon sai ka esimest korda iseseisvalt linaga selga seotud, mis osutus heaks prooviks, sest kuu keskel käisime Maailmakoristuspäeval Pirital prügi koristamas just nii, et väike Jon põõnas mitu tundi mul seljas, suuremad lapsed olid aga väga osavõtlikud ja tublid koristajad. Veel käisime KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas ja loomulikult viimasel päeval, mis tähendas 3-4 tundi ootamist, aga mille pidasid vastu kõik lapsed nii vapralt.

Oktoober
Alustasime Joniga ujutamas käimist, kus tema kiire kosumise pärast muidugi pikalt käia ei saanud.
Tegime suure muutuse oma elus – hakkasime riidest mähkmeid kasutama, mida pean ilmselt ka aasta parimaks otsuseks.
Käisime kolme lapsega kinos – edukalt!
Ilmselt oktoobri kõige külmemal päeval käisime Kadrioru pargis Pere ja Kodu Beebi ajakirja jaoks erinevate kandmisjopedega pilte tegemas

November
Kuigi eelmine Tartus käik oli päris metsik kolme lapsega, siis võtsime selle taas ette, et minna vanavanaisa sünnipäevale – sel korral olime kõik tublimad ja oskasime paremini valmistuda ning kogu trip oli üle ootuste tore.
Ka valmistusime jõulukuuks ning advendikalendriks

Detsember
Tegime mängutoas restardi, vähendasime mänguasjade hulka, käisime jõuluseid perepilte tegemas, lastel olid lasteaias jõulupeod, kus nad väga vahvalt esinesid ning pärast mida ka kodus avaldus siin mõnel lauluanne ning hea mälu laulusõnadele.
Muidugi Joni esimesed jõulud, jõuluturu külastus, piparkookide küpsetamine, lumised jõulud.

Ma ütleks, et 2018 oli päris tore aasta ja loodan, et 2019 tuleb vähemalt sama hea või veel parem 🙂

Head vana lõppu ja uue algust!

 

Imetamiskee – mis see on?

Ma olen juba paar aastat tagasi kirjutanud imetamiskeedest, nüüd, kui käimas on veel viimast päeva meie blogiloos, kus lisaks riidest mähkmetele on auhinnaks ka KangarooCare imetamiskeed, on just paras hetk neist ehk uuesti pisut rohkem rääkida.

Jennit imetades ostsin oma esimese kee, ei olnud siis sellele suuri ootusi, aga kasutamine tõestas, et tegemist oli väärt asjaga. Sealt peale on mul neid kogunenud päris mitu, et sobituks riietusega ja oleks vaheldust – nii mul kui lapsel.

Sarnaselt oma suurele vennale ja õele on ka Jon kiire sööja, nii ei ole meie imetamissessioonid pikemad kui max 10 minutit, enamasti isegi veidi lühemad – selleks, et ta nüüd sel üürikesel momendil ikka kõhu täis saaks võiks ta tähelepanu olla ka söömise juures.
Enamasti on ka, aga kui see kõige esimene nälg või janu on kustutatud, siis hakkab ümbritsev järjest rohkem vahele segama – eks lihtsalt vanus on tal selline, et huvi maailma vastu on suur ja kõike tahaks nüüd ja kohe avastada. Kui sellele kombole lisada ka õde ja vend, kes vahel võivad siin kõrval meenutada ka väikseid märatsevaid pesukarusid, siis ON vaja kuidagi tähelepanu hoida ning selleks sobib imetamiskee suurepäraselt. Heaks abiliseks on kee ka kodust väljas  ning tegelikult ilmselt ka pudeliga toites, kuigi selles osas mul oma kogemus puudub.

Neid puidust ja heegeldatud kattega pärle on beebil hea näppida ning silmitseda ja nii rohkem rinnal olemisele keskenduda. Ka selle hirmvalusa beebiküüntega kraapimise vastu on kee hea vahend (ja vahet pole kui tihti neid küüsi lõigatakse ikka need beebid suudavad emmet kraapida :D).

Aga miks siis oleme valinud KangarooCare keed? – sest kui miski läheb beebi suhu ja on meil päris ihu vastas igapäevaselt, siis ma tahaks kindel olla, et see ei ole millegi kahtlasega koos või töödeldud.
Kõik nende keed on otsast lõpuni tehtud siin samas Eestis ja see on see mis mul meele rõõmsaks teeb ning just neid eelistama paneb. Materjalidest on kasutusel tamm, õunapuu ning kadakas koos puuvillast heegeldatud katetega. Värve ja variante on hästi palju, nii et kõik peaks sobiva leidma.

Lisaks imetamisele võib taoline kee olla abiks ka lapsekandmisel (meie esimese kee ostsin just nimelt koos esimese kandelinaga). Kee aitab kandekotis või linas olles lapsele veidi meelelahutust pakkuda ning on alternatiiviks ka koti serva või rihma lutsutamisele. Sel otstarbel võib kasutada ka sama firma käevõrusid, mille saab hõlpsasti  koti õlarihma ümber siduda – hea variant näiteks siis, kui isa kannab last ja ei ole eriti huvitatud kaelakeest.

Mina olen nüüd neid keesid nii Jenni kui Joniga kasutanud ning soovitan soojalt. Ja kui ühel päeval saab imetamise aeg läbi ja lapsed asju suhu ei topi (Joni pean silmas), siis saab neist mummudest head sorterimispallid või veeretamisrennide kuulid või.. kannan edasi ja mäletan neid toredaid hetki oma väikeste beebidega.

IMG_7087IMG_7073

IMG_7099

meie kee kogu

 

 

 

Kingikoti sisu väikestele ja suurtele

Mitmeid kordi on küsitud, et kas teen sel aastal ka jõulukingituste kohta postituse, võtsin end nüüd kokku ja panen mõned mõtted kirja, millest osa meil ka käiku läheb. Miks osa? – sest mõned neist asjadest on meil juba varem realiseeritud või hoopis hiljem plaanis, kuna JJ sünnipäev ka lähenemas, aga äkki saab siit siiski ideid.

Hiljuti sai kirjutatud meie mängutoa ja-asjade restardist ning, et püüame üldse seda asjade kogust kontrolli all hoida. Seepärast saab ka kinke olema pigem mõistlikult – ei saa olla jõulude eesmärk lihtsalt suvaliselt hästi palju asju osta ja pakkida. Rõõm neist asjust jääb nii üsna üürikeseks ja huvi napiks. Minus natuke tekitab õudu see mõte, et iga järgmine jõul peaks olema justkui eelmisest veel suurem, veel vingem ja et kuhu selline punnitamine viib.
Sel korral püüame valida sellised asjad, mis toetaks vaba ja piirideta mängu ehk, et ühe väga kindla otstarbega mänguasja asemel, midagi sellist, mida saab kasutada mitut moodi või, mis on kuidagi mõne suurema mängu osa.

Seega, mänguasjadest on kuuse all ootamas JJ-d Magformers komplekt, neid on tal ka juba varasemast olemas ning lisanduvate osadega annab siis meisterdada keerukamaid kujundeid.
Jenni saab Schleich loomafiguuride valikust kodujänesed ning hobuse koos hooldajaga, (nii see hobuhulluse arendamine käib eks) siiani on meil olnud rohkem metsloomi, aga nüüd tekkis mõte üks tore talu neist kokku koguda, aga siis mitte korraga 30 looma vaid just nõnda, mini variant või loomake korraga.
Jon on nii pisike, et tal ei ole ilmselt kingitusest sooja ega külma, aga et imelik oleks teda ilma jätta, siis arvestades tema kõige närimise ja lutsutamise lembust on temale mõistlik kas üks kalekirjak Sophie või hoopis selline Hevea panda muretseda, las siis sügab oma igemeid. Ühe veidi edevama riidest mähkme pakin vist ka talle ära 😀

Kahepeale või no tulevikus kolme peale kasutamiseks tuleb Grapati igavene kalender, mis läheb meil madala laua peale, kus saame igal hommikul õige kuupäeva ja kuu valida – õpime numbreid, kuusid, aastaaegu ja lihtsalt aja kulgemist. Olen näinud, kuidas vastavalt aastaajale saab sinna kalendri ümber temaatilisi asju lisada, sama ka nt tähtpäevade või pühadega.
Grapatil on tegelikult veel palju igasugu vahvat kraami just piirideta mängu tarbeks, näiteks Nins Tomten puidust figuuridele on mul silm peale pandud, mida saab hiljem täiendada kõikvõimalike väiksemate ja suuremate komplektidega ning, mis ei küsi nii väga vanust ja sobivad pikalt mängimiseks.
Puidust asjade ning vaba mängu lainel jätkates on muidugi võrratud ka Grimms mänguasjad, sealt on meil mõned ehitusklotsid ka olemas aga vaadates, kuidas täna siin maju tehti Pentomino klotsidest, siis liikus mu mõte selle 1001 ööd suure komplekti peale  – JJ sünnipäev ju ka kohe kohe tulemas, see võiks olla miski, mis sinna listi meil läheb. Samas, alustuseks võib ka mõne väiksema variandi valida nagu see 30-st tükist koosnev on. Grimms vikerkaared on juba mõneti legendi staatuses ja isegi kui see kõige tavalisem värvikombinatsioon on olemas, siis saab mängu täiustada selle pahempidise “päikeseloojanguga” – jälle miski, mis on väga sobilik kõigile lastele.

Samas kingitus ei pea alati üldse olema mänguasi, näiteks hiljuti said välja vahetatud plastist joogipudelid metallist Klean Kanteen pudelite vastu – lastel väiksemad, Teedul suurem, minu oma oli pildi tegemise hetkel veel alles teel. Kui joogipudel praegu talvel ei köida, siis samal firmal ka termosed ja termostassid, millega maitsev hommikohv kodust kaasa haarata. Siit edasi pakungi veel mõned täiskasvanutele sobilikud valikud…
Üks tore variant on ka toidutermos, millega hea nt hommikupuder tööle või miks mitte ka raba piknikule kaasa võtta. Ning kui juba sai siin pisut keskonnasäästlike ideede peale mindud, siis vahva loosipaki või täiskasvanu sussitäide on ka mesilasvaha kangas/paber, mis toimib toidukile asemel ning on korduvkasutatav (ka hea variant homikul võikude kaasa pakkimiseks). Ja kel veel pole, siis sinna kõrvale sobib hästi võrkkott toidupoest puu-ja juurviljade pakendamiseks – kinkimise hetkel võib ju need samuti millegi hea ja maitsvaga täita 😉

Mis veel meele rõõmsaks teeks pakist leides?  – näiteks Villapai Alpaka peapael, mida on hea  mütsi asemel kanda, kui eelistatud soenguks on krunn (ja ma olen aru saanud, et see eelistus on paljudel emadel), selle Alpaka variandi headust julgen arvata tänu sama firma laste toodetele, millest kampsun on Jennil ja kombe Jonil ning mis on lihtsalt imelised 😀 Aga ka Nurme vannitrühvlid või kehakoorija oleks mõnus kingitus sel külmal ajal oma naha turgutamiseks. Ja no kuna Jon ei ole enam see unelev vastsündinu, siis on imetamise ajal suureks abiks imetamiskeed, mida mul Jenni ajast küll üks jagu alles, aga mida samas naiseliku edevuse vaatenurgast hinnates ei saa olla ka kungi liiga palju – lemmikuteks on KangarooCare pärlid, mille päritolus ja ohutuses julgen kindel olla ning kui ühel päeval on lapsed nii suured, et imetamine pole enam teemaks aga ka väiksed jubinaid suhu ei topita, siis saab neist pärlitest head sorteerimis ja veeretamis mängude lisandid.
Jõuluõhtu lõpetuseks oleks aga hea sossu pugeda suure teki alla glögi või kakaoga ning selleks võiks ju vabalt keegi kingipakist Tula teki leida – et meil neid laste suuruses siin kodus on juba kümneid, siis viimati tellisin esimese “cuddle me” suuruses ehk 150x200cm mis paslik ka täiskasvanutele (Teet on selle sisuliselt juba omastanud 😀 ) ja meil mahub sinna alla tõesti vaat et pool pere ära. Boonusena on seda tekki sama mõnus kasutada ka suvel, nii et ei pea soojemal ajal kappi seisma pakkima (pakime ilmselt hoopis reisile kaasa).

Vot sellised mõtted ja plaanid. Eks enne kõike tasub mõelda, et mis võiks kingi saajat rõõmustada ja need asjad ilmselgelt ei ole kõigi jaoks samad.

IMG_6825

Pildil Klean Kanteen joogipudelid, Grimmsi klotsid, Kangaroocare imetamiskeed ning Tula tekk, tausataks nüüd juba viiendaid jõule teeniv papist kuusk (Cardboard Christmas).

Lukustatud mängutuba ja restart mänguasjadele

Umbes nädal tagasi, kui laste mängutuba oli täiesti lootusetult segamini pööratud ja jõudu selle koristamiseks ei leidnud ei lapsed ega vanemad, tegime ühe mõneti drastilise otsuse – mängutoa uks läks lukku. Välja jäi Ikea puidust raudtee, mõned pusled, üks lego, mõned kaisukad ja laias laastus oligi kõik. Mis siis nädalaga toimus?

Lapsed leppisid lukustatud mängutoaga üllatavalt hästi, vaid järgmisel päeval katsuti ust ja kui see oli kinni, siis rohkem huvi ei tuntud ka. Tähelepanu koondati neile asjadele, mis jäid käepärast, näiteks mitu päeva oli huvitav isegi võrdlemisi väheste tükkidega raudteed ehitada ja mängida. Edasi leidsid rakendust ka asjad, mis polnud päris mänguasjad – rohkem kasutati fantaasiat, joonistaminegi pakkus tavapärasest kauem meelelahutust.

Selgeks sai see, et meie lastel on liiga palju asju ja see on ületanud kriitilise piiri – asjade üleliigsus segab mängimist ja keskendumist, mängud on üürikesed, asjad laiali ning kõigele ei jätkugi oma päris kohta, kuhu neid ära panna. See segadus aga väsitab, nii lapsi kui meid, vajalikke asju ei leia, komplektides asjad lähevad segamini ja kaovad jne jne. Mida aeg edasi see toa uks lukus oli, seda rohkem küpses plaan, et me peame mängutoale restardi tegema. Asju tuleb vähemaks saada ja mitte vähe.
Sain emaga kokkulepitud, et nädalavahetusel lähevad JJ ja Jenni paariks tunniks tema juurde, Jon läheb rõdule magama ja me Teeduga võtame selle mängutoa ette.

Mõeldud tehtud, plaan oli ära visata kõik asjad, mis on katki ja/või mis ei ole enam komplektis, ka igasugused väikesed mõttetud vidinad ja jubinad pidid lahkuma. Aga, et see poleks meid päris soovitud tulemuseni viinud, siis otsustasime välja sorteerida ka hulga sellised mänge ja asju, mis lähevad hetkel panipaika oma aega ootama, et mõne aja pärast tulla ja vahetada mängutoas mõni teine asi välja.

Alles jäi mänguköök koos vajaliku kraamiga, muusikariistad, mõned ehitamise ja sorteerimise mängud, mõned pusled (tegelikult on meil meeletu puslede kogus, aga ka need on ära pandud ja soovi korral saab 1-2 kaupa neid sealt kokkupanemiseks – see otsus sai tehtud kunagi, kui need kümned ja kümned pusled laste poolt kõik läbisegi kokku valati ning me Teeduga õhtu otsa sorteerisime 😀 ). Ka mõned mudelautod ning Lego Duplod jäid tuppa, nukumaja ja Muumimaja ka. Aktiivsema mängu poole pealt on  vikerkaare kiik, “peanut” Joniga võimlemiseks, kiikhobu (mis võiks tegelikult ka uue omaniku leida – kui kellelgi soovi, kirjutage mulle), ratastel lennuk, Ikea rong, nukukäru ja tekstuursed silokoonmatid. Eks nipet-näpet asju võib veel olla ja tõele au andes saaks veel vähemaga suurepäraselt hakkama aga võrreldes eelnevaga on vahe siiski tegelikult üüratu ja algus seegi.
Ah jaa, raamatuid on ka suure riiuli jagu, aga need on teises toas, sest mulle on alati tundunud, et ega rahulikust raamatute vaatamisest ei tule midagi välja kui teine kõrval samal ajal muude asjadega mängib, seepärast mängutoas raamaturiiulit ei ole ja hetkel ka ei tule.

Kui lapsed koju tulid, siis kõige toredam oli see, et esimese asjana ei avastatudki avatud mängutuba, kui aga siiski sammud jälle sinna seati oli rõõm ja huvi oma asjade vastu suur.
Püüdsime ka koos läbi arutada selle, et igal asjal on nüüd oma koht ja et kui mäng saab läbi, siis võiks asjad taas oma kohale minna.
Õhku ja ruumi mängimiseks on igatahes tuntavalt rohkem ja mängutoas on endalgi kohe kuidagi meeldivam olla.

See kõik sai nüd tehtud jõulude eel, pühad, mis toovad tavaliselt kuhjadena uusi asju lastele, ka meie oleme sinna “lõksu” ikka ja jälle langenud, kuid nüüd aitab. Sel aastal püüame kingituste arvu viia minimaalseni ja et asjadel oleks ehk mitu otstarvet, rohkem vabale ja piirideta mängule mõeldes ning eri vanuseklasse hõlmates. Vähem on parem ja olgu see vähem ka rohkem läbi mõeldud. Sellest minimalistlikumast jõuluvana kingikotist kirjutan aga juba mõnes järgmises postituses.

Seniks soovitan soojalt ka teistel see kodune mänguasjade seis üle vaadata, asjade ära panek, roteerimine või ka päriselt ära andmine vms ei pea olema üldse kuidagi karistus ja seda ei peaks ka nii serveerima, pigem suunatagi lihtsalt pilk sellele, et mis on mõistlik ja miks on mõistlik.

IMG_6137

enne

IMG_6138

pärast

IMG_6139

Meie laste advendikalender

Ka sel aastal sai mõeldud, et kas hakkavad lapsed susse aknale panema päkapikkude ootuses või teeme advendikalendri. Arvestades, et meil susse siin majapidamises põhimõtteliselt ei eksisteerigi, siis tundus advendikalender parem mõte 😀

Tegelikult muidugi lisaks sussipuudusele tundub mulle see kalender igas mõttes parem variant, sest sellega saab veidi aimu ja õppida aja kulgemise kohta ning see ei rõhuta niivõrd välja mõeldud päkapikkudele, kui seda teevad sussid aknalaual. Ka on selle kalendri puhul lastel kergem mõista seda, et 24.12 saab see hommikuste üllatuste aeg läbi. Ja kui ühel päeval on päkapikkude ja jõuluvana usk möödas, siis advendikalendrit pole tobe ka juba suurematega pidada
Vabalt muidugi võib olla, et mõnes peres on päkapikud ja sussid väga armas ja kindel traditsioon nii enne kui pärast uskumist, aga eks see ongi koht, kus iga pere oma traditsioonid ise loob.

Niisiis, järgmine küsimus oli, et millega kalender täita – esimene mõte oli, et ehk sel aastal pole söödavad asjad ja hoopis mingid väiksed mänguasjad, aga arvestades, et meil toimub siin praegu mänguasjade osas suurem restart ning mängutuba on siin kodus hetkel üldse lukus, siis saime aru, et ei mingeid suuremaid ega väiksemaid vidinaid. Las olla see detsember see kuu, kus hommikul saab suu magusaks.
Eelmisel aastal oli kalendritäide pärit Estgenic poe valikust, aga soov oli ka, et lapsed saaks miskit täitsa uut ja veel proovimata üllatusi leida – no worries, sest sealne valik ongi laienenud ja nii sa nendega koostöös kalendrisse päris palju vahvat ja maitsvat.

IMG_5946

On päevi, kus põnnid leiavad kalendri taskust kumbki Yumearth pulgakommid (mida on valikus lausa 8 erinevat maitset), siis on selliseid päevi, kus söömist ootavad Organixi batoonid, mis meile juba varasemast tuttavad ja heaks kiidetud. Mõnel hommikul ootab neid aga pakike Bear puuviljakomme – arvestades, et paki suurus on 20g, siis kummalegi 10g puuviljakomme ei tundu väga hull mõte 😀 Et asja huvitavana hoida, siis lisaks neile kommidele on ootamas ka Bear puuviljarullid.

Ma arvan, et on normaalne, et kumbki ei saa omale oma kommipakki vaid jagavad kahepeale ühe – nii ei lähe magusaga liiale (olgu kui heast toorainest tahes, magus on lõpuks ikka ju magus) ja lihtsalt kena olemise mõttes on ka tore jagamist õppida ja aru saada, et ei ole siin maailmas kõik “minu minu minu” (hetkel meil seda probleemi ei ole ka, aga noh..ennetavalt ja meeldetuletavalt).

Sel korral proovime lisaks Yumearth pulgakommidele ka sama firma kummikomme, mida ka erinevate maitsetega (võis olla, et ma ühe paki nii degusteerimise mõttes pistsin ise pintslisse ja siin kohal võin kinnitada, et magushapud arbuusi ja sidruni keerud on maru head :D).
Kui muidu on kõik kommid-batoonid-lutsukad pigema väiksemapoolsed, siis 24.12 leiavad JJ ja Jenni ka ühe suurema kommipaki, eks tuleb too päev ikka suht pikk ja väsitav, kulutavad selle ekstra kommienergia ära küll.

IMG_5945

Vot selline magus ja pigem pahnavaba kalender läheb meie peres sellest nädalavahetusest käiku. Kel veel oma sussitäide või kalendrisisu on ostmata ja mõni neist asjust silma hakkas, siis Estgenic.ee lehel annab kood “Lucky13” tavahinnast -10%  soodustust!

IMG_5950

Niisama juttu ja perepilte

Mitu põnevat postitust ootab oma järge, aga täna lihtsalt niisama tegemistest mõned read ning boonusena pildiseeria sügisest.

Jon on lõpuks omale miski päevase rütmi saanud, läheb enam.vähem ühel ajal rõdule magama, teeb seal mitme tunnise uinaku ja hilejm ühe lühema ja siis enamasti toas. Nii on tegevusi ja toimetusi natuke lihtsam planeerida küll, samas ei lase ma meid sel tekkinud rütmil ka päris lukku panna – kui ikka võimlemine on sel nö une ajal, siis tuleb minna ja und nihutada. Ma kõigi lastega pigem seda meelt olnud ja nii toimetanud, et me ei oleks kellast liiga sõltuvad, eriti kui jutt käib tunnikesest siia-sinna.
Riidest mähkmed on ka jätkuvalt teema. Nii kummaline, et nii kui selle ülemineku ühekordsetelt riidekate peale tegime, siis on lausa kuidagi ebamugav mõelda, et peaks Jonile ühekordse mähkme alla panema – õnneks pole sellist juhust ette tulnud ka, aga huvitav on ennast kõrvalt vaadata, et kuidas veel üsna hiljuti valitsenud skeptilisus on nõnda unustatud.

Riidest mähkude kasutamise level up test tuleb reedel, kui lähme nädalavahetuseks Tartusse ja maale – saame siis näha, kas tuleme oma varudega välja, kuidas see kaasas olevate mustade mähkmete hoiustamine on ja kuidas üldse kõik kulgeb. Muidugi nädalavehtuseks 5-liikmega perele ööbimise leidmine on ka paras väljakutse, eriti kui oma tegutsemisega hilja peale jääda. Oli mõttes, et läheks ja prooviks ka lõpuks VSpa ära, aga kui olla ikka nii hiline plaanija nagu meie ja tahta nädalavahetuseks majutust, siis nii need asjad ei käi 😀 Seega tuleb see käik mõnel muul ajal ette võtta ja lähme oma tuttavasse ja mitu korda proovitud Dorpatisse. Ok, Dorpat on selline mega tagasihoidlik ja ega peale ööbimise seal midagi muud teha polegi, AGA samas on peretuba neil küll päris mugavalt lahendatud – nimelt tähendab see kahe standard toa kasutamis, mis omavahel siis vaheuksega ühendatud, nii on mõnus õhtul suured lapsed magama panna ja siis ise teises toas näiteks krimireedet vaadata 😀 (ETV krimireede on meie pere hitt – oleme lubanud lastel ka Hercule Poirot algust tavaliselt veidi vaadata enne kui magama lähevad – õnneks seal mingeid võikaid stseene alguses ei ole, tegelt vist lõpus ka mitte, aga nii kaua nad ei ole kunagi üleval lihtsalt).
Aaaa muideks – Tartu – kel huvi nende BabaBoo riidest mähkmete vastu, siis nägin ennist FB reklaami, et Opadii pood on reedel oma mähkmevalikuga Tartus Nublu mängumaal ja seda koos Memme poega, nii et minge uudistama! Ehk jõuame isegi sinna kui aeg klapib.

Aga enne veel kui jõuame järgmisse nädalavahetusse, siis eelmisel nädalavahetusel lasime teha mõned perepildid – fotograafiks oli Maris Raud, keda julgen küll kiita. Ilm oli nagu ta oli ja kaugele kodust minna ei tahtnud, pigem oli eesmärk enne saabuvat vihma pildid ära teha. Ja nii me siin kodu ümber tuiasime ja mu meelest tulemuseks on nii mõnusad ja ägedad pildid. Mulle meeldib nende piltide “igapäevasus” et ei ole hullult sätitud, selliseid pilte võiks ju mälestuseks rohkemgi olla. Kuigi-kuigi ma tahaks ikka sätitud jõulukaardi pilte ka, nii et üsna pea seame ilmselt sammud taas Marise juurde ja proovime ka stuudio variandi ära. Oleme ju iga aasta teinud perekondliku jõulupildi, seega ei saa see aasta erand olla.

Nüüd homseks asju pakkima, enne Tartu poole suuna võtmist hüppame ka Mardilaadalt läbi, kes mõnusat käsitööd ja villast kraami otsib, siis soovitan ka sinna põigata!

xUlD7HXQObJoMp2AM4hwrUWA3kyghmfwWAdDovdQJDtFQ6pwIg_LEAjgoA7s4oWQgh_LbiWg