Laste magamistoa high/low project

Ma ei tea kas keegi mäletab, aga kunagi oli selline sisustusteemaline saade nagu The High Low Project, kus siis sisekujundaja alguses tegi saate osaliste mingi ruumi täiesti uue sisustusega ning esimene versioon sellest oli alati hästi kallis ja kui osalejatele see meeldis siis tegi see sama sisekujundaja nüüd uuesti sama toa, aga püsides osalejate eelarves ehk siis vahel 10 korda soodsamalt. Meie laste magamistoa lahendus tõi mulle selle saate jälle meelde, sest tegime ka oma soovitud variandi, aga esialgsest oluliselt odavamalt. 

Ehk siis mõnda aega tagasi uurisin siingi erinevate nari lahenduste kohta, et siis meie kolm last ühte tuppa magama mahuks ja nii oleks teine tuba jätkuvalt vaid mängutuba. Kõige ruumisäästlikum variant oleks olnud nt Suwemi kolmekordne nari, samas oli meil juba kahe lapse sahtelvoodi ka olemas ja sellega koos oleks neid voodikohti natuke palju saanud, isegi neljanda lapse saabumist arvestades.
Ja no tõele au andes oli see kolmene nari ka siiski meie eelarvest veidi liiga väljas, olgugi, et kasutusaeg pikk ja võimalusi rohkelt. Meil aga oli seda voodit nüüd ikka suht kiirelt vaja, tahtsime Joni hakata oma voodisse magama harjutama jõulupuhkuse ajal ja nii hakkasime vaatama soodsamaid lahendusi. 

Olime ju enne ka Ikea kahekordset nari vaadanud, aga päriselt valida ei julgenud, sest neil oli ka alumise lapse voodi suhteliselt kõrgel ja oht, et Jon sealt öösel alla prantsatab pigem suur. Ja siis mulle meenus, et issver, meil on olnud ju kunagi juba see lahendus, mida me nüüd otsisime – Ikea Kura “nari”.
Kura voodi häkke on Pinterest ja Instagram täis, meil polnud plaanis mingeid ulme lahendusi, vaid lihtsalt voodi teha kahele lapsele sobivaks. Nii siis läks ülemisse osasse JJ voodikoht ja alumisele osale lisasime voodipõhja lipid ning madratsi ja sellest sai Jonile sobivalt madal voodi. Jenni sai teises seinas omale meie juba olemasoleva sahtelvoodi, mille alumise sahtli hetkel lihtsalt kokku lükkasime ja see siis neljandat kunagi ehk ootab või vajadusel külalisvoodina toimib.
Selleks, et Jenni ka nö miskit uut saaks nagu vennad, lisasime tema voodile roosa baldahiini, nii on tal natuke privaatsem see olemine ja väike printsessi vibe kulub ka ära hea une jaoks. Ühtlasi ainsa tüdrukuna selles poistekambas on roosamanna täiesti õigustatud valik.

Sellise lahendusega ei pidanud me sahtelvoodile uut kodu otsima ning ka narivoodi kõrgused on ohutult sobivad. Ühtlasi on Kura piisavalt madal, et seal kergesti voodiriideid vahetada või voodeid üles teha. Rahaliselt tuli kogu lahendus pea poole soodsam kui see esialgne kolmene nari mõte oleks kokku läinud. 

Ruumi on toas piisavalt, et seal ka vahel mängida neid mänge, mida mängutoas ei saa (näiteks loss, mileks Kura hästi sobib), samas mahub sinna ära ka kummut ja riidekapp laste riietega ning raamaturiiul. Hetkel tundub see igatahes parim variant, eks vaatame mõne aasta pärast, kui ka neljas hakkab meie kaisust välja kolima, et kas see magamine vajab ümberkorraldamist ning kuidas see siis kõige paremini teha. 

Joni oma voodisse magama harjutamne on läinud üle ootuste hästi, õhtul on meil kõigile õhtujutt, siis tuled kustu ja magama, oleme ise seni toas, kuni Jon magab ja üldiselt tähendab see, et kõik kolm on ca 20 minutiga unemaal, öiseid ärkamisi minimaalselt ja need ka pigem siis suurematel, kes pissile lähevad vms. 

Meie ja lapsed oleme praeguse tulemusega rahul ja ei jää miskit kripeldama, uni tundub ka kambas koos neil magusam kui varem.

Talvine Lottemaa

Esimest korda käisime Lottemaal alles sel suvel, sest ausalt öeldes enne ei olnud Lotte ka meie peres nii teema. Suvel oli seal igatahes tore ja lastele väga meeldis, seega kui nüüd sügisel Jon hakkas ka Lotte temaatika vastu suurt huvi üles näitama, tulin mõttele, et äkki läheks nüüd talvel ka sinna.

img_3726

Lotte maja juurde jõudes sain veel korraks lastel sabast kinni, et pilti teha

Uurisin teiste soovitusi ja kogemusi, et kas tasub ja kas on üldse külmal ajal seal midagi teha või tuleb mitu tundi lõdiseda ja selle eest veel korralikult maksta ka 😀
Soovitused olid pigem julgustavad, oli ka neid, kes juba mitmendat korda just talvel käinud ja väidetavalt oli nii suurtel kui väikestel külastajatel vahva seal olnud.

Plaan oli minna juba neljapäeval, aga kuna ööl vastu neljapäeva otsustas Jon, et tema on to cool for sleep, siis vaatas ta öösel paar tundi Lottet hoopis telekast, et mitte nutta ja me olime hommikul kõik nii väsinud, et magasime nö sisse ja kuskile minekuks oli juba hilja.
Eile siis üritasime uuesti, panin kõik soojade riiete varustuse juba õhtul valmis, asjad esikusse ootele ja hommikul saime ka kõik normaalsel ajal üles. Kerge hommikusöök ja riietumine ning suutsime end väikse hilinemisega plaanitud graafikust siiski autosse pakkida ja sõit Lottemaa poole võis alata. Talvel on nad avatud vaid 12-16 vahemikus ja ideaalis oleks tahtnudki juba 12 kohal olla, kuid jõudsime pigem 12.45, polnud õnneks hullu, kiirelt piletid ja meie Jenniga rongile, poisid otsustasid käruga jala minna, et saaks peale autosõitu end liigutada.

img_3730

Jenni näitab sõrmedel, et ta on 3-aastane

img_3735

See glasuur eriti kuivada ei jõudnud

img_3741

Lastel oli äratundmise rõõm nii suur, oli kõik veel suvisest käigust meeles ja tuttav ja teadsid täpselt, et kuhu minna tahavad ja mida mida teha. Esimese hooga põrutasime kasside majja, kus oli soe ja saime end natuke paremini seikluseks sättida kui tuulises parklas, sealt edasi läks kõik laste järgi. Lotte majja piparkooke kaunistama, Oskari kuuri meisterdama, sigade majja joonistama, kontserdit kuulama, pilti tegema, uuesti Oskari juurde meisterdama (see oli neil suht lemmik koht ja kui ma õigesti mäletan, siis sinna vist suvel me ei juhtunud ka miskipärast).

img_3802

img_3819

img_3813

Eluga erit rahul Jon

Sekka siis väike kehakinnitus välikohvikus ja poekülastus – haarasin sealt küpsise-ja piparkoogipallid šokolaadis ja need olid nii imemaitsvad, aga vaatasin pärast, et nt Selveris või Prismas neid pole, teab keegi, kust neid saab?? 😀

Kuna me selle Oskari kuuri suvel kuidagi maha magasime, siis ei teinud me suvel seal ka fotoautomaadiga pilti, sel korral käisime rohkem silmad lahti ning pärast üsna mitmendat katset saime ka enam-vähem sellise pildi, kus kõik kaamerasse vaatasid ja midagi ei seletanud – nii tore mälestus, mille sai välja printida ning siis poest 3€ eest omale kaasa osta, soovitan seda teha, kui keegi minemas, sai kogu pere korraga pildile, mida muidu ikka ei juhtu.

img_3794

Söömise osas olime tagasihoidlikud, sest seda peab küll ütlema, et ilm just kuskile õue istuma ei kutsunud ja jopede ja kinnastega söömine oleks ka laste jaoks selline paras tegu, seega piirdusime kommide, hotdogide ja vahukommi kakaoga, ning mõned kaasa pakitud minipirukad läksid ka käigupealt käiku.

Tegelased olid super, ikka sama rõõmsameelsed ja jutukad ja avatud nagu suvel, aga lihtsalt eriti lahedates suurtes soojades kampsunites. Jõudsid jutustada ja patsu visata ja kallistada ning aidata piparkooke kaunistada ja seda kõike nii mõnusalt ka kogu selle rahvasumma keskel, et ei olnud tunnet, et kõigile tähelepanu ei jätku.
rahvast oli tõesti päris korralikult, parkla autosid täis ja kui kontserdi ajal Leiutajate küla väljakule suurem osa kokku kogunes, siis oli tõesti näha ka, et külastajaid, kes külmast ei hoolimata kohal olid ikka jagus.

20191227_134103_resized

Ja noh, külm, tegelikult oli ilm ju täitsa pehme, 0 kraadi ringis, selliseks tuppa, õue, tuppa tuiamiseks ideaalne, ei pidanud ka ülemäära paksult riidesse panema ning ei tuisanud midagi näkku õues seiklemise ajal. Lastel olid üldse kevad-sügis traksipüksid ning talvejoped, mille all kampsunid, kui kuskil oli soojem või jäime sinna pikemaks ajaks, said joped ära võtta ja samas ka kiirelt peale visata. Külma üle keegi ei kurtnud meie bandest ja palav tundus, et ka ei hakanud. Ma arvan, et eduka külastuse võti on talvel just õige riietus, kes ennast teab, et väga külma kardab, siis tuleb ikka soojalt riietuda ja nii on ka talvel seal väga mõnus.

Nüüd, olles siis ise ka nii suvel kui talvel Lottemaal ära käinud võime oma pere poolt ka mõlemat soovitada, suvel on omad võlud, talvel omad. Ma arvan, et külmal ajal pole aeg kunagi kiiremini õues lennanud kui seda eile Leiutajate külas, et siis kui oli käes kojuminek, tundus ikka, et jäi veel natuke mänguaega puudu ning teel autosse uurisid lapsed juba ka seda, et millal me jälle tuleme.

Ja jälle me kindlasti läheme, sel talvel küll enam mitte (sest nad avatud veel vaid homme ja esmaspäeval) aga tuleval suvel muidugi ja äge mõelda, et siis juba nelja lapsega ju.

img_3844

Ülitore on see päeva lõpuks külalisi ära saatma tulnud kogu Leiutajate küla kamp, kes siis laulu saatel kõigile lehvitab

Selle aasta lemmik – Uppababy Vista 2019

Oh, naljakas on mõelda, et kunagi tundusid tandem ehk üksteise taga asetsevate istmetega kärud mulle täiesti vastuvõetamatud ning nüüd on üks selline mu absoluutne lemmik käru. Nii lemmik, et ka eluks nelja lapsega valmistume just selle Uppababy Vistaga, sest oma mitmekülgsete võimalustega teeb see ilmselt meie elu igati mugavaks.

img_0305

Miks see käru siis nii lemmik on? Ühte vastust polegi, sest neid aspekte on selle mudeli juures päris palju. Aga proovin siiski põhilise kirja panna, just meie kogemusele toetudes, niisama tehnilisi andmeid võib igaüks ise ka Uppababy kodulehelt uurida, ma keskendun sellele, mis kasutamise käigus mulle silma on jäänud ja meile oluliseks on osutunud. Ah jaa, seda käru on meil jõudnud selle aasta jooksul olla kahes toonis, alguses tumesinine “Taylor Blue” ja hiljem uuem must “Jake black”, millel ka raam must ja millele pidama oleme jäänud.

Lapsed on meil küll kõik võrdlemisi väikeste vanusevahedega, aga siiski nii, et kuna suuremad lapsed käivad lasteaias, siis on vajalik, et isegi kui käru suudab sõidutada ka kolme last, oleks see sama mõnus ka ühe lapsega igapäevaselt ringi käies. Vista on selles osas suurepärane, käru muutmine üheseks käib kiirelt ja saab teha ka samal ajal kui kärus näiteks üks laps magab (suur eelis nt Bugaboo Donkey ees, mida ka kaalusime, aga kuna rõdu uksest kahesena Donkey läbi ei mahuks, siis õuest jalutamast tulles ei saaks seda üheseks teha nii, et beebi nt kärus samal ajal magaks, sest raami ei anna samal ajal normaalselt kokku lükata).
Vistal on komplektis kohe vankriraam, beebi korv ja ja suure lapse iste. Lisaks saab osta alumise natuke väiksema lisaistme ning seisulaua. Meil on kogu kompott olemas, korv ootab veel õiget kasutajat, aga kui suvel sinna ligi aastast Joni proovisin, siis magas seal temagi.

Vankrikorv on ülimõnus, ma ei jõua ära oodata, et saaksime kevadel oma beebi sinna sisse panna. Sel on hea suurusega kaarvari, millel käib eraldi veel ette pikendus ja pikendusel on samal ajal ka õhuavad, et pika kaarvarju alla ikka õhku jätkuks.  Ka on õhuava varju tagumisel küljel, mis on avatav lukuga. Vankrikorvil on ka sang, mis ei käi küljest ära ning seetõttu on sellest ohutu ka korvi raamilt tõsta, minu jaoks suur pluss, et korvi saab raamilt maha ühe käega. Korvi sees on pehme madrats ja kogu sisu saab ka lahti võtta ning pessu panna. Ühtlasi on see korv ka sobilik kasutada nö reisivoodina ja beebi võib seal magada ka üleöö. Korviga on kohe kaasas ka putukavõrk ja vihmakile ning õhuke hoiukott, kus kokku pandud korvi peale kasutusaja lõppu või hoopis enne kasutuse algust hea hoiustada on. Äge on ka see, et sama korv sobitub ka Uppababy Cruz kärule (mis meil ka olemas), seega kui peaks olema vaja, miskipärast väiksemat käru kasutada beebiga, saab selle sama korvi peale panna.

img_9930

Vankrikorv Vista raamil

img_9941

sama korv Cruzi raamil

Istmeid on Vistal siis kaks, põhiiste (toddler seat), mis on kohe komplektis ja lisaiste (rumble seat), mille saab juurde osta ja mis on põhiistmest ka veidi väiksem ning mida saab kasutada ainult alumise istmena. Lisaistmel ei saa jalatuge liigutada, põhiistmel saab. Mõlemal istmel on kohe kaasas turvakaar, putukavõrk ja vihmakile, mis kõik ideaalselt sobituvad. Mõlemal istmel on kaarvarjudel olemas magnetiga sulguv õhtusava ning halli tooni päiksenokk (mis mõnel silma riivab, kuid mis mind käru kasutades absoluutselt pole häirinud).
Põhiiste on tõeliselt ruumikas, meie JJ, kes saab jaanuaris juba 5 mahtus prooviks sinna istmesse suvel mugavalt magama ja kandis siis riideid 104/110 suuruses, seega väiksemate laste mahtumisega ei tohiks kindlasti probleemi olla, ka kaalupiirang on mõistlik seda siis kuni 22kg.
Lisaiste on lühem ja ma ei oodanudki, et JJ sinna ka mahuks, aga kuna ühel käigul, kus kõik kolm last olid Teeduga ja just JJ väga ära väsis ning põhiistmes magas juba Jon, läks JJ väiksemasse istmesse ja magas ka seal täiesti viisakalt ära. Igapäevase kasutuamise jaoks tundub mulle muidugi, et see iste on parim kuni 98 suuruseni (Uppababy seab piiriks 91cm ja 15kg)

img_6373

Ülemises istmes 104/110 suuruses JJ, alumises 92/98 suuruses Jenni

img_6746

See kord, kui JJ alumises istmes magas

img_9927

Uppababy VIsta

img_9918

Kahe istmega

Kes enam istmesse ei mahu või istuda ei taha, saab seista seisulaua peal, mis on mugava suurusega, kaetud sellise “rula” materjaliga nagu liivapaber, et laps sealt maha ei libiseks ja kus saab siis mõnusalt kaasa sõita. Kui parajasti lauda ei kasuta, saab selle nupust üles tõsta ja nii ei jää see tühjalt ette.

Istmete ja korvi paigutusvõimalusi on mitmeid, neid saab netist ise ka Uppababy lehelt muidugi vaadata, aga meie põhiline variant on nii, et mõlemad istmed on selg sõidu suunas ning vajadusel siis ka seisulaud küljes (JJ nüüd juba pigem kõnnib, aga kui tekib vajadus, saab seisulauale).
Kuna enamasti on kodust startides Jon juba kärus, siis on tema olnud ülemises istmes ning Jenni, kes hiljem juurde tuleb, läheb alumisse istmesse. Meile sobib nii päris hästi, aga kui lastel on väga suur kaaluvahe siis võib olla mugavam, et suurem laps on ülemises istmes ja kergem alumises, sest siis on esirataste kohal vähem raskust ja kergem nt nokka tõsta.

img_0048

See saab olema ilmselt meil kevadel beebi saabudes üks põhilisi asetusi

img_9922

Saab panna ka mõlemad istmed näoga sõidu suunas

Selleks, et neid istmeid ja korve igatepidi tõsta saaks läheb vaja adaptereid ja neid on VIstal ikka üksjagu ja võivad esialgu olla ka ilmselt kõige rohkem segadust tekitavad, et mida milleks vaja siis on. Panen kirja, et oleks lihtsam aru saada:
ülemised adapterid (upper adapters) – tõstavad ülemise istme või korvi kõrgemale, mõistlik kasutada, kui teine laps on all, et jääks rohkem ruumi.
alumised adapterid – neid on vaja selleks, et saaks ka vankrikorvi alumisele kohale panna
lisaistme alumised adapterid – need on kohe rumble istmega kaasas, eraldi ostma ei pea, aga teisi asju nendega kasutada ei saa
turvahälli adapterid (ülemised) – nagu nimi ütleb, siis saab turvahälli kinnitada raamile (sobivad nii Maxi_Cosi, Cybex, Nuna, Besafe jt sama kinnitusega hällidele)
turvahälli adapterid (alumised) – nende adapteritega saad turvahälli panna ka alumiseks, mis võib olla hea variant nt siis, kui häll on raske ja ema seda nt peale keisrilõiget kõrgele tõsta ei tohiks või ei jaksa. Samal ajal võib ülemiseks olla ka vankrikorv, kuhu laps nt poole poodlemise pealt ümber tõsta.

img_3372

Maxi-Cosi Pebble turvahälliga ja all korvis käsipagasi kohver

Ma ütlen ausalt, et mulle tundus, et see adapterite hulk on väga metsik, aga nüüd käru kasutades on selgunud, et mida meil vaja on ning iga adapter on oma asja juures ja väga lihtne on neid kasutada.
Meil käib turvahäll ainult ülemiseks, aga vankrkorvile on mul olemas ka alumised adapterid, sest esialgu kui beebi nii kui nii kärus pigem magab tundub mulle mõistlik, et Jon on ülemises istmes ja beebi siis korviga all.

Kuna mõlemad istmed on lohuga, siis ei sobi need kindlasti kasutamiseks alla 6-kuuse beebiga, osad ootavad ka lapse iseseisva istumiseni, see on pigem oma sisetunne ja valik ning ka lapse suurusest olenev ja oskustest.  Aga kui siiski mingil põhjusel on vaja laps korvist istmesse panna on Uppababyl kohe originaalina olemas istme beebisisu, mis selle lohu ära tasandab, seda on lubatud kasutada alates 3. elukuust.

Vista puhul ei saa mainimata jätta ka alumist pakikorvi, mis on täiesti hiiglaslik ja kuhu hõlpsalt kolme lapse igasugune kraam ära mahub, nädala toidukraamist rääkimata, kes käruga poodi minna soovib. Ka siis kui alumises istmes on laps selg sõidu suunas ja osaliselt siis ka seal korvis, on ka asjadele jätkuvalt piisavalt ruumi.

img_5635

Kui pakikorvi on vaja palnna ekstra palju asju, siis saab ka ainult ühe istmega kasutades lisada kõrguse adapterid, et iste oleks kürgemal ja alla mahuks veel korhem asju

img_0332

korv kui lisaiste on kasutuses

Ja kõige selle suuruse ja võimekuse juures läheb Vista raam mu meelest ebareaalselt väikseks kokku. Saab panna kokku nii, et peal on ülemine iste ja küljes seisulaud, lisaistme peab eemaldama, kui tahta max kompaktseks saada, siis on mõistlik kõik eraldi üksteise otsa laduda (juhul kui autos ruum väga piiratud).

img_0336

Vista koos põhiistmega kokkupandult

Kasutajale on see käru mu meelest nii-nii mugav, lükata on kerge, peaaegu peale vaatamisest juba käru liigub, rattad on piisavalt suured, et ka tänavaaugud või murul sõitmine ok oleks, esimesi rattaid saab fikseerida üli lihtsalt vaid nupule vajutades, pidur on peale astutav ja sama “pedaaliga” läheb peale ja tuleb ka maha. Lükkesanga kõrgust saab muuta ühe käega, mulle meeldiks kui saaks veel ühe astme võrra kõrgemale panna selle sanga, aga tegelikult on see juba praegu täiesti norm kõrgusega. Lükkesanga ja turvakaarte materjal on käe all meeldiv ja samas ka lihtne puhastada.

Meie Uppababy Vista on 2019. aasta mudel, aga nii Cruzil kui Vistal tuleb 2020. aastal ka uuendatud versioon, Vista puhul on palju pigem samaks jäänud, suurim muudatus on kaarvarjus, mis tehakse lukuga pikendatavaks (praeguse noka asemel). Cruzi puhul on uuendused suuremad, raam saab täiesti uue ilme ja minu meelest läheb see rohkem Vista moodi, lihtsalt nagu väiksem ja ühe lapsega kasutatav mini versioon. Vaadates neid Vista uuendusi, siis mind väga ei ahvatle uuem versioon, sest omaduste poolest ei ole 2019 kuidagi kehvem, kui üldse midagi, siis 2020 saabuv tumeroheline värvitoon on see, mis südame ehk pisut kiiremini põksuma paneb 😀 Eks elame-näeme.

Kas ma soovitan Uppababy Vistat ja kellele?
Absoluutselt jah, soovitan nii neile kel vaja käru ainult ühe lapsega kasutada, neile, kel ehk veel üks laps, aga plaanis ka väikse vanusevahega järgmine kui ka neile, kel ongi vaja käru, mis mõnusalt nt kolm last ära sõidutaks aga oleks nii paindlike kasutusvõimalustega, et ei kaota mugavuses ka vähemate lastega kasutades. Kevadel reisil käies nägime palju peresid, kes mitme lapsega olid just Vista omale kaasa võtnud puhkusele ja siis oma ühe lapse Cruziga liigeldes mõtlesin ka, et järgmine kord ma läheks Vistaga – arvestades, et ilmselt meie järgmine pikem reis tuleb juba ka nelja lapsega tundub Vistaga reisimine mulle parim lahendus nii et tõeliselt multifunktsionaalne ja tore käru.

img_0604

Jon Vistas oma lõunaund magamas

Kuusk? Nulg? Päris?

Juba viimased 6 aastat oleme me elanud jõulud üle ilma päris kuuske ega ka nulgu tuppa toomata. Ma olen ausalt öeldes sellega päris rahul ka olnud, pole okkaid, pole koristamist, pole läbi maja kuuserootsu lohistamist. Meil pole alternatiivina olnud ka mingit plastkuuske vaid hoopis papist minimalistlik kuuseke, igati armas ja meie koju sobiv. Paraku-paraku on 6 aastat, kolimine ja 3 last siiski selle papist kuuse kallal teinud oma töö ja ega ta enam päris esimeses nooruses ei ole. Ja see paneb mõtlema, et mis edasi…

Okei, üks variant on, et ma ikkagi putitan selle papist kuuse kuidagi üles, nii et ta oleks siiski esinduslik, aga ta on hästi kerge ja teda on kerge maha tirida – mõeldes siin Jonile, kes kohati meenutab väikest tanki. Eks Joni peaks eemale õpetama hoidma ka päris kuusest, aga ma tahaks loota, et näiteks okkad ise juba hoiaks teda seal natuke kaugemal.

ja siis ma mõtlen, et lapsed praegu juba suht suured, äkki neile oleks see päris kuusk ägedam, rohkem emotsioone pakkuv, on nad seda papist kuuske ju meil ka näinud ja ehtinud, aga igal pool mujal on ju vahvad rohelised puud ehete all.
Ohutuse mõttes on võimalus kuusk ka rõdule panna, nii et see oleks elutoast näha kogu suuruses läbi klaasi, aga siis ei saaks päris nii ehtida nagu muidu ja toas oleks vist ikka vähem jõuluhõngu.

Kui otsustame siis päris puu kasuks, kust neid saab üldse 😀 ? RMK metsa me ei hakka minema, see on küll kindel, seega jäävad muud kohad – aianduspoed? Mingid spets kohad? Tahaks ilmselt natuke suurust ka valida. Ja kuna nulg peaks vähem (kui üldse) okkaid ajama, siis tundub see siia lastebande keskele ka parem valik, kas neid on ka igas “kuusemüügi” kohas?

Jumal, nagu elu esimesed jõulud oleks tulemas. Aga mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem saab seda jõulutunnet ja traditsioone ellu tuua, üks neist võiks siis ju olla nüüd tuleval esimesel advendil jõulupuu hankimine.
Jagage soovitusi, kuhu me peaks pühapäeval oma sammud seadma, Tallinnas jõulupuu järgi?

img_6151

Meie tubli papist kuuseke eelmistel jõuludel

Inspiratsioonist köögis

Ma ei ole kahjuks eriline köögivõlur, küpsetamine tuleb päris okeilt välja, aga selleks peab ka tavaliselt tähtede seis õige olema, et ma viitsiks ja nii on see söögi tegemine rohkem meil Teedu õlul olnud, sest ta lihtsalt õnnestub selles paremini.
Kuniks mulle tuhin peale tuli…

Ühesõnaga, juba mõnda aega tagasi oli meil Joniga argipäeva hommikuti selline rutiin, et tegime oma hommikusi toimetusi, kuniks ETV2 pealt algas “Islandi Taluköök”, mida siis koos vaatasime ja peale mida Jon lõunauinakule sättima hakkas. Alguses oli see rohkem taustaks, aga mingi hetk hakkasin nagu päriselt päriselt vaatama ja issand, nii tore saade ju! Mis siis, et see oli kordusena vist juba kolmas ring eetris, ma jõudsin alles nüüd selleni. Ja miski selles nii kõnetas mind (peale selle saatejuhi 😀 ), et mul tekkis lausa tahtmine ka köögis toimetada.

Ma arvan, et põhiline on see tooraine lihtsus, et sellised ka Eestile üsna tavapärased asjad ja maitsed, kuidagi kodune, aga samas mitte igav. Mul on natuke küllastumus hetkel kõigist neist retseptidest, mis ühel või teisel moel aasia mõjutustega (nagu pool Wolti menüüst), igaõhtune MKR näiteks ei ole siiani tekitanud tunnet, et okeika, nüüd tahaks kokkama asuda, pigem suht meh toidu osas, aga suht ok draama osas 😀
Islandi Taluköögis on nii mõnusalt seda “maaelu” edasi antud ning suhtumist, kuidas kõik lõpuni kasutada ja kuidas end ise ära toita. Et kui palju põnevat ja head annab isegi Islandil tegelikult ise kasvatada ja mida kõike sellest valmistada.

Nõndaks ma siis koostasin mingi hiigel nimekirja toiduaintest, mida mul kindlasti koju vaja on ja teise nimekirja asjadest, mida ma kõike vaaritama hakkan. Teet võib aind jumalat tänada, et praegu pole kevad, sest muidu oleks ta olnud sunnitud mulle rõdule köögivilja kasti ehitama hakkama ning me peaks hakkama  iga nädalavahetus maal käima, et ma saaks sinna ka oma peenrad ja asjad teha, sest issand, ma tahaks täiesti metsikult praegu midagi kasvatada (ja kui ma ütlen midagi, siis ma mõtlen põhimõtteliselt kõike). Aga õnneks on kohe hoopis talv ja kevadel olen ma vist asjade külvamise ja istutamise ajal nii rase, et oma õnnega ma kindlasti ei hakka kuskile maale sõitma… aga vaatame, selle kõigega seoses tuli igasuguseid põnevaid ideid, äkki mõni neist ikka rakendub ka ja seda ilma, et ma peenramaal sünnitama peaks hakkama.

Seniks vaatan ma oma järelvaatamisest veel viimaseid osasid, et see inspiratsiooni tuhin ei vaibuks ja üritan köögiga rohkem sõbraks saada, et see suhe kestaks kauem kui vaid see tuhin (õnneks on saate retseptid üleval ka nende kodulehel, paraku küll Islandi keeles, kuid õnneks google translate ikka abiks ja nii palju ootab sealt katsetamist ning lisaks saate retseptidele on üldse tunne, et tahaks ise teha rohkem süüa)
Kuna see järelvaatamine enam kaua ei kesta, siis soovitage veel taolisi saateid, mis oleks sarnase mõnusa tundega (Jamie Oliver seda minu jaoks ei ole).

img_2925

Siis kui ma kaneelirullide asemel proovisin need hoopis keeruks teha

img_2994

Ja elu esimene flammkuchen, mis meenutab natuke pitsat ja natuke peekoni-sibula pirukat, aga maitseb imehea ja on nii lihtne ka argiõhtul teha

 

September

September tõi kaasa uue rütmi, millega vaikselt oleme vist harjuma hakanud. Isegi haigused on kuidagi eemale hoidnud, aga seda veidral kombel ainult lasteaialastest.

Ma olin tegelikult täiesti valmis, et hakkab see üks nädal aias, 1-2 nädalat kodus trall pihta, aga kuna ilmad on olnud vist pigem head ja suvepuhkusest täis laetud akud veel kestavad, siis on nii JJ kui Jenni üsna terved püsinud.
Kodus olid nad samas pea 1.5-nädalat küll, sest aias oli kerge täihoiatus ja ma tundsin end tugevamalt, kui nad mõnda aega kodus olid. Paraku on nii, et lastekollektiivides võib see täi mure tabada ükskõik keda, aitabki ainult kontroll, võimalikult vara jaole saamine ning siis õigete meetmetega tegutsemine. Kõige lollim asi on valehäbi ja vaikimine, kui keegi oma lapsel selle mure avastab, sest kui kõik ei kontrolli ja ei tee tõrjet, on sellest jamast pea võimatu pääseda. Me sel korral pääsesime, aga kogu pere sai siiski spets šampoonitatud, kammitud, asjad kuumaga pestud, saunalaval hoitud, klopitud ja puhastatud. Teet vist veidi arvas, et reageerin üle, aga ma parem olen kindel kui et pärast oma enda hooletust kahetsen.

Igatahes, nüüd ollakse lastekas tagasi, ega neid kaua poleks enam suutnud eemale hoida ka, sest soov minna oli nii nii suur. Arusaadav muidugi, igasugused ägedad asjad ju ootavad seal tegemist, mõlemal on sel aastal aias ka mitu trenni – üldfüüsiline liikumine ning JJ-l judo ja Jennil tantsutrenn, millest mõlemad on vaimustuses. JJ eelmine aasta käis ka jalgpallis, kuid sel aastal avaldas soovi sinna mitte minna ning proovis asemele judot, mis on hetkel tema südame võitnud. Ma kaalusin Jennit jalgpalli panna, sest ta on selline tüüp, kellele see võiks sobida, kuid tema tahtis tantsima ja sai oma soovi, millega ka hetkel rahul on. Jennil on kogu see trenni värk alles esimest aastat, aga tundub, et meeldib. Kuna varsti on käes pikk pime aeg ning õues liikumist siiski märgatavalt vähem, tundus mulle, et las nad siis käivad rohkemates trennides ja saavad oma liikumisvajaduse seal suures osas rahuldatud. Mine tea ehk püsivad siis edasi ka tervemad.

Jon, vaene väike, tema ei pääsenud haigusest ja suutis oma tagumiste hammaste kasvatamise ajal endale juurde pookida ka kõrvapõletiku, õnneks saime nüüd küll rohud peale ja tuju ja olek lähevad vaid paremaks, aga vahepeal oli tal see olemine tõesti nutune. Asjade najal harjutab siin hoogsalt kõndimist, aga iseseisvaid samme pole veel tulnud, pole ka kiiret, JJ alles 1a4k tegi esimesed sammud nii et tal on veel võimalus vennast kiirem olla siiski.

Mul on uuel nädalal taas imetamisnõustaja õppepäev ootamas, mitmed lapsekandmise konsultatsioonid (kel huvi tulla nõu saama, kirjutage mulle) ja tahaks hirmsasti jõuda teha ülevaated meie praegusest kärupargist, millega nii rahul oleme. Aaa ja varsti saabub ka selline tähtpäev, et täitub aasta riidest mähkmete kasutamisest, ka sellest plaanin pikemalt kirjutada kindlasti.

Nüüd läksid lapsed päevaunne, aeg kohviks ja siis pärast õue sügise kraami korjama, sest lasteaeda tuleb teha meisterdus 😀 The joys of parenting.

20190922_135908

Selline võib tihti välja näha lasteaiast koju minek. 

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!