Olen lõpuks valmis veidi (ärge laske end petta, tegelikult tuleb pikkkkk jutt) kirjutama meie “seiklustest” lastehaiglas, kuhu siiani oma nelja lapsega ma rohkem kui traumapunkti kontrolliks polnud sattunud ja loodan südamest, et peale seda korda siiski ei sattu ka.

Siin kohal, enne kui asja kallale asun, tahan ma rõhutada, et lastehaigla töötajad, kellega kokku puutusime olid kõik inimlikult soojad ja toredad ja mul ei ole neile midagi ette heita, küll aga on mu meelest seal protsesse, mis ei toimi nii nagu need kõigi osapoolte huvides toimida võiks ja tänu millele võib niigi raskes olukorras olemine olla raskem kui ta peaks.

Teine oluline märkus – ma ei kirjelda siin Jonase tervislikku seisundit, ega probleemi, mille pärast haiglas olime, see ei muuda seda mis toimus ja ma leian, et tervis on piisavalt isiklik asi, mida ei ole minul lapsevanemana õigus tema eest teistele jagada.

Aga nõuanne vanematele sellest loost ajendatult, kui miski on lapse tervise juures kas või veidi off siis ma soovitan asja lasta uurida, isegi kui see tundub esialgu asjatu muretsemine, kui kõik on hästi, siis see midagi halvemaks ei muuda, kui aga on midagi lahti, siis kehtib ikka reegel, et mida varem seda parem. EDIT: ei ole vahet, mis sümptomi või märgi peale meie Jonast rohkem uurima hakati, see kui ühel valutab kõht ei aita teist kellel valutab käsi eks. Minu mõte oli, et kui sulle endale tundub, et lapse juures on midagi sulle muret tekitavat, siis suhtle oma (pere)arstiga. Ja enamasti ei olegi midagi viga ja viga ei pea otsima.

Nii, aga nüüd siis meie kogemuse juurde, mis sai alguse detsembris kui saime suunamise uuringutele lastehaiglasse, mis toimusid nn päevaravis. Ehk siis käisime kahel päeval seal kohal, tehti vajalikud uuringud ja saadeti koju, et “arst siis helistab teile tulemuste asjus, aga et üks uuring on veel vaja teha ning selle aja lepib ta teiega kokku”. See oli teisipäevase päeva pärastlõuna.

Naiivne mina hoidis telefoni endal praktiliselt käes kuni teisipäeva õhtuni, aga ei mingit kõnet. Ka terve kolmapäeva ootasin viisakalt ja suurest ootamisest ja närvipingest sain küll migreeni kuid taas mitte kõnet arstilt.

Neljapäevaks olin juba veidi endast väljas ja sain kontakti arstiga, kes meid suunas uuringutele (aga uuringute vastuseid ja edasisi samme pidi jagama teine arst), õnneks tema mõistis muret ja osaliselt rahustas ning andis ka infot, millal see plaanitav lisauuring peaks aset leidma. Olin nii tänulik, et keegi midagi rääkis, mõistis, et ema ju muretseb lapse tervise pärast ja vajab neid vastuseid – mis digiloos olid olemas, aga vajasid ka selgitust.

Reede õhtuks tuli kõne ka nö õigelt arstilt koos lisainfoga, mille tol hetkel rahulikult kõik ära kuulasin – rahulikult, sest ma ei olnud enam selles ootamise pinges. Leppisime kokku, et järgmisel nädalal ootab meid eest minek uuringule, peale mida peame üheks ööks haiglasse jääma, sest Jonas nii väike ja tahetakse peale narkoosi igaksjuhuks teda jälgida.

See vastuste ootamine tundus jabur ja nii mitte arvestav… aga vähe oskasin ma ettegi kujutada, et mis meid ees ootab.

Uuringule minek

Neljapäeval pakkisime oma asjad Jonasega kokku, mida üheks ööpäevaks arvasime vajavat ning Teet koos lastega viis meid ära, lehvitasime ja hõikasin veel neile, et homme näeme!

Saime haiglasse end kirjutatud ning seadsime end palatisse sisse. Tänu narkoosile oli vaja Jonasel olla söömata-joomata, ning kõige turvalisemalt tundis ta end linaga minu küljes olles magades. Aeg venis, aga õnneks ei midagi hullu, õige varsti peale kanüüli paigaldamist ja tilguti all magamist oligi aeg Jonas toreda õega uuringule saata – ühtlasi tänks fking koroona (ja kõik need, kes ei suuda omalt poolt teha asju, et see levik oleks väiksem), mina lapsega kaasa ei saanud ja pidin palatisse ootama jääma. Natuke pisardasin, aga teadsin, et varsti varsti on Jonas ju tagasi. No, läks loomulikult kauem kui mainitud oli, aga natuke segaduses ärkav beebi siiski tagasi tuli, umbes tunnike läks tema rahustamisele ja toibumisele, siis sai ta üle pika pausi jälle rinnale ning muutus “endaks”.

Õhtu oligi juba käes, sättisime end sinna kitsukesse voodisse kaissu magma ja teadsime, et pole hullu miskit, homme magame juba kodus. Ütlesin veel chatis Teedule, et nad hommikul kodus end aegsasti valmis paneks, et kui märku annan, saaksid nad kohe meile järgi tulla.

Reede hommik – ärkasime, sõime, pakkisime asjad kokku ja ootasime arsti, kes tuleks räägiks uuringust ja meid koju kirjutaks. Kella 11-ks ei olnud aga ei kedagi ega midagi kuulda. Muutusin kärsituks kergelt, et miks me peame seal niisama vahtima. Jonas jõudis juba seal hommikust uinakut teha, kui järsku oli meie palat rahvast täis, mitu arsti koos residentidega. “Me tulime uuringu tulemustest rääkima” – vaadates rahva hulka, siis oli mu sisimas selge, et kõik hästi olla ei saa. Ma olin selleks stsenaariumiks ka mõneti valmis, aga ma eeldasin, et see jutuajamine tuleb selliselt, et Teet on minu ja Jonase kõrval. Aga ma olin üksi, mina ja mu beebi.

See jutuajamine on natuke hägune igasuguste terminite ja kirjelduste osas, aga ühel hetkel oli küsimus, et kuna on vaja teha operatsioon, siis et kas olen nõus, et see toimuks k o h e. Sain aru, et asi on kiireloomuline, et siin pole midagi arutada ja olin nõus, uurides, et kas “kohe” nagu täna või homme või millal. Sain aru, et aeg täpsustatakse ning lisasin, et KUI seda ei tehta täna ega nädalavahetusel, siis me tahame koju minna, et me ei taha niisama siin üksi oodata. Kinnitati, et ei ei, niisama ootama kindlasti ei jää. Selleks hetkeks olid mul silmad juba täitsa märjad, seda toetust või käe hoidmist, mida ma oleks arvanud, et Teeduga koos selle uudise valguses teeme – lihtsalt ei olnud võimalik, sain vaid arstide lahkudes talle telefoni nuuksuda, et Jonas peab minema operatsioonile ja me ei saa veel koju.

Ma isegi ei kujuta ette, kui hirmus võib olla sellist kõnet isal kuulata, aga me olime küll kurvad, et me ei saa enne oppi näha ega koju kuid püüdsime mõelda positiivselt, et mure saab kiire lahenduse, et me ei pea pikalt ootama ja meie beebsu saab terveks.

Vahepeal sain infot, et operatsioon toimub järgmine päev kindlal kellaajal, aga varsti see muutus ebamäärasemaks – operatsioon toimub nädalavahetuse jooksul. Okei, see tundus natuke kehva, et nii lai ajaaken, aga kuna öeldi, et kindlasti sel ajal see ära tehakse, siis püüdsin lihtsalt leppida, et küll kõik saab korda, kõik läheb hästi. Tegin Teedule nimekirja asjadest, mida asap vajaksime ning mida ka kiirelt enne õhtut meieni saaks toimetada – selgeks sai ka, et enne oppi me ei saa kokku, me ei saa isegi mitte asjade üle andmiseks kohtuda vaid ta peab need haiglasse tooma ja need siis toimetatakse meieni.

Süda oli nii nii raske. Me ei olnud selleks valmis. Ma ei olnud selleks valmis. Muidugi ma tahtsin, et mu laps saaks terveks, aga see kõik oli nii raske hoomata. Operatsioon. Beebi. Kiire. Oli siiski üks asi, mille endamisi otsustasin – ma ei hakka endalt küsima miks, et miks minu beebi, miks see kõik nii on. Ma keeldusin minemast oma peas sinna kohta, mis hakkaks end süüdistama, blokeerisin selle mõttelise ukse, sest tundsin, et see meid seal ei aita. Ma olen oma lapse kõrval hetkel ainuke, kellele temal toetuda on ja kui hakkaksin end seal mõttes piitsutama, siis mis kasu minust temale oleks. Mingi killuke tervet mõistust ütles, et sellistele “miksidele” ei ole vastuseid ja hullem veel kui keegi selle peale pakuks lahenduskäiku, et ju see millekski vajalik – fck, ei.

Aga kuna ma olingi tõesti üksi ja rääkida polnud ühegi inimesega sellest kõigest näost näkku, korra nagu ventileerida kõiki neid tundeid, siis võtsin vastu pakkumise, et psühholoog tuleb minu juurest läbi. Ja see oli hea, ma rahunesin, me keskendusime sellele, et Jonas saab kiirelt abi, ma suutsin rõõmustada, et me ei pea pikalt ootama lahendust, et kõik saab korda, kõik läheb hästi. Selles osas, kui keegi peaks ka seal haiglas olema ja vajama kedagi, kellega rääkida, siis soovitan psühholoogi küll, sest tegemist oli taas meeldiva ja sooja inimesega.

Ja kuigi ma nutsin tasa ja ka vahepeal täiesti ahastusse langedes (kehvematel hetkedel Jonase pilgu alt vannituppa joostes), sest mul oli nii kurb, et mu väikseke peab sellise asja läbi tegema ja nutsin ma rohkem kui et ei nutnud, siis magama läksime rahulikult, teadmisega, et ehk juba järgmine päev saab kõik tehtud ja algab paranemine.

Algas aeg, kus ma võisin olla nii tugev, jutustasin ja mängisin Jonasega, püüdsin olla temaga rõõmus, sõime, ootasime, magasime, ootasime. Ja siis olid platsis mu nutusööstud – et miks midagi ei toimu, miks kedagi ei tule, miks keegi midagi ei ütle. Kell tiksus, opile ei saa minna nipsust vaid see eeldab söömata olekut 4-6h, kaua me ootame, millal on selge, et täna midagi ei juhtu.. kõik need mõtted tõid jälle pisarad ja selle tunde, nagu keegi lihtsalt pitsitab su südant. Selline äng.

Ma sain mingisuguse rahulikuma hingamise mõneks tunniks kui osakonna valvearst ütles, et saab aru, et ma mures ja et see tõesti jah ongi selline teadmata ootamine. Mõtlesin endamisi, et okei, pole hullu kui täna ei jõua, siis homme ehk pühapäev on ju kindel. Paraku kui ma hiljem läksin õelt küsima, et kas arvestades kella on tänasega selge, et enam oppi ei tule, siis vastas ta, et jah, täna ilmselt ei ning et ta ei usu, et ka homme.

Ma tundsin, kuidas see kõik nagu suur laine mu kohal kokku lõi, kui lootusetu see kõik tundus ja mis veel enam, kui mõttetu – et me ei saanud olla seda aega koos oma perega, et ma ei saanud lastele seletada, et me oleme kauem ära (arvestades, et sinnani olin ma neist eemal olnud ainult nii palju, kui ühe või teisega peale sündi sünnitusmajas), et nad ei saanud Jonast kallistada teadmisega, et ta läheb opile. Mure opi pärast asendus sellise vastiku teadmatuse ängiga, et miks, miks me oleme siin, miks me ootame tühja.

Pühapäeval kui me ei näinud enam ühtegi arsti, kui keegi isegi ei öelnud, et jah, kehva lugu küll, aga ei saa täna ka opile, jagasin Instagrami meist pilti, pilti kus tunnistasin, et olen emotsionaalselt läbi. Ja kuigi see võib tunduda jabur või tobe, siis see aitas. Ma sain nagu kuskile välja öelda, et ma ei ole okei, mul ei ole okei ja see kuidagi tegi olemise kergemaks. Püüdsin leppida sellega, et olimegi perest eemal selle aja tühja oodanud, püüdsin natuke läbi pisarate naerda – et kas see olukord, kus me oleme on nagu Tom Hanksi The Terminalis või Bill Murray Groundhog Day filmis, kus oled lõksus ja üks ja sama päev hakkab jälle otsast peale. Ootamine.

Kogu selle emotsionaalse virrvarriga jõudsime esmaspäeva, aeg oli taas arsti näha, kes tunnistas, et see opi plaan läks jah kehvasti, aga ega midagi polnud teha ka. Sel korral ma küll nuuksusin nutta, aga mitte vaikides kuulates vaid üsna selgelt väljendades, et kui ei ole meile öelda kindlat opi päeva, mis oleks homme, siis me päriselt tahame koju ja tuleme tagasi kui on aeg teada. Arst oli nõus, et nii edasi pole okei, läks ja pidi peale lõunat uue infoga tagasi tulema.

Ja veel veidi enne tööpäeva lõppu oli selge, me läheme koju. Oleme päeva perega ja siis kolmapäeval uuesti haiglasse. Eelduseks, et teisipäeval käin veel uuesti koroona testi tegemas (seal olin ma juba phmt püsikunde kõigi nende haiglas käimiste pärast, aga no mis see vatipulk ninas ära ei ole, ma olen 4 last sünnitanud, see pulk o n suva). Võib ju mõelda, et issand, mis nüüd enam selleks üheks päevaks koju minna kui nii kaua oodatud, aga ise selle olukorra sees olles võin kinnitada, et see hetk kodus oli üli-üli oluline. Saime olla oma perega, omas kodus ja teades, et ees ootab peale oppi vähemalt nädal haiglas, siis sain ise rahulikult selleks ka asjad pakkida, et see aeg võimalikult hästi vastu pidada.

Operatsiooni päev

Me läksime kolmapäeval haiglasse täiesti teise energiaga, enam mitte sellise ahastusega. Muidugi esialgne positiivsus veidi sai kannatada kui selgus, et oleme küll isegi samas palatis kus enne, kuid nüüd koos palatikaaslastega. See tundus kuidagi jõhker, et opiks valmistudes ja näljas hoides pidi Jonas seal seltskonnas suutma magada ja olla. Ja ega ei suutnudki, olime enamuse ajast ühes enamasti tühjas ruumis, kus oli kiiktool ja kus ta mul linas olles mitu korda magas – nii oli ootamine talutavam. Aga nagu ikka, hakkas aeg venima, esialgsest vahemikust 14-16 vahel sai peale 16. Kella viieks oli Jonas olnud söömata hommikul alates üheksast, mul hakkas vaikselt nutt ligi hiilima, et issand issand, kas saab tõesti olla, et me ootasime selle aja tühja. Üsna lähedal uuele murdumisele saabus siiski teade, 15 minuti pärast viiakse Jonas ära. Vahetasin tal mähkme, musitasin ja kallistasin nii palju kui jõudsin ja saatsin oma heatujulise beebsu õega operatsioonile.

Sel hetkel oli raske ja veel raskem olla palatis, kus teine ema on oma beebiga koos, aga vastupidiselt ootustele, mul oli üsna hea olla. Teadmine, et lõpuks saab laps abi, et nüüd edasi läheb kõik ju ikka ainult paremaks. Tõmbasin palatis meile vahesirmi ette ja sõin lõpuks toodud õhtusööki, sest olin ise ka sinnani vaid hommikusöögiga. Vaatasin ERR äpist uudiseid ja õhtuseid saateid, et aeg kiiremini läheks. Ootasin infot Jonase kohta, sest mul oli teadmine, et peale oppi läheb ta küll intensiivi, aga saan teda vaatama minna.

Ootasin. Ootasin. Juba hakkas vaikselt kõhus keerama, miks keegi midagi ei ütle, miks nii kaua läheb. Õed ei teadnud midagi. Ootasime. Kuniks enne 9 õhtul lõpuks tuli info, et Jonasega on kõik hästi, taastub AGA, et ma ei saa teda enam nüüd õhtul näha. Okei, šokk, aga olles sellest kõigest lihtsalt nii läbi, siis leppisin sellega, eeldades, et ju ta alles narkoosist välja end magab ja keskendusin sellele, et temaga on kõik hästi.

Sain nii õhtul kui öösel kui hommikul rindadest piima välja pumbata ja kuna mulle oli öeldud, et laps on tilguti all ja temale süüa pole vaja, siis lihtsalt kallasin selle piima minema.

Hommikul sättisin end korda ja läksin uurima, et kuidas ma Jonase juurde saaks. Ja… šokk… keegi ei tea midagi, öeldi, et ma ootaks arsti ja et päeval tuuakse Jonas minu juurde. Seda oli minu jaoks liiga palju, ma tahtsin OMA lapse juurde ja kohe. Õnneks oli selleks hetkeks mul ka meie arsti number, kellele helistasin, muret kurtsin ja peale seda saabus üsna kiirelt info, et saangi Jonase juurde minna (kui ma poleks helistanud, ma ei tea, millal ma oleks tema juurde saanud).

Intensiivis oli muidugi hoopis teine vibe, koguaeg keegi midagi tegi ja toimetas. Mind ootas ees natuke tusase olemisega väike Jonas. Paitasin teda seal veidi ja kui ta sai parajasti kätte valguvaigisti, siis sain ta lõpuks omale sülle ja rinnale, kus ta suure näljaga end sisse seadis ja täielikult rahunes. Minu hämminguks selgus, et talle oli 2x ka piimasegu pakutud, millest ta väga midagi ei arvanud – MIKS seda tehti, kui ma ise olin mõned korrused kaugemal ja pumbatud piima minema viskasin, jääb mulle mõistatuseks. See ei ole okei, see ei ole lapse huvides, ega ema huvides, aga kuna see kommunikatsioon seal lonkab mõlemat jalga, siis ega enam ei osanud palju imestada ka.

Suhtlesime seal siis arstiga, õdedega ja järsku hakkas kõlama jutt, et Jonase seisund on hea, max paar päeva haiglas ehk olla vaja (ma ei julgenud seda Teedule kirjutada, sest olin kindel, et ilmselt peame ikka selle nädala ära tiksuma). Ja siis uus tormiline infopööre – “te võiks täna koju minna”. Okei, MIDA ma just kuulsin?

Sellele järgnes sagimine õdede poolt, kes rääkis haava hooldusest, kes valuvaigistite doseerimisest. Kui küsisin, et kas keegi viib Jonase tagasi osakonda, kus me sees olime ja kus meie asjad ootasid, siis kehitati õlgu ja pakuti, et ma jätaks Jonase sinna, läheks pakiks asjad ja tuleks siis võtaks tema.

Läksin super hämmingus tagasi asjade juurde ja otsisin meie arsti üles, et küsida, et mida tema sellest koju minekust arvab. Seda kuuldes ei olnud tema sellest ideest küll vaimustunud ja ausalt öeldes ma tahtsin küll väga koju, aga otse intensiivist peale oppi koju saamine ei tundunud isegi mulle päris nagu tehtav asi. Liiatigi ei olnud ma isegi näinud seda haava, mida ma kodus hooldama peaks hakkama. Pakkusin niisiis välja, et vähemalt ühe öö me ikka võiks haiglas veel olla.

Sellegi poolest soovis intensiivi arst minuga ise rääkida, sest tema leidis, et meil oleks siiski parim minna koju. Nii vantsisin ma siis läbi maja tagasi sinna (miks ma seda ei saanud nt õhtul teha jääb samuti mõistatuseks). Arstiga räägitud, lasin endale siiski haava hoolduse ette näidata, nii oli ka haava esimene nägemine vähem šokeeriv ja kuna Jonas tundus tõesti end hästi tundvat, nõustusin, et läheme siis koju. Lahkumine intensiivist selliselt, et kaenlas beebi ja teises käes haava hoolduse tarvikud oli ka muidugi omapärane ja ma pole kindel, et just kõige levinum variant.

Nägime veel oma arsti, kes sai ka nüüd Jonast vaadata ja veenduda, et temaga hästi ning andis nõu, et mis ja kuidas edasi. Sain temalt veel küsida kõik, mis pähe tuli, sest see oli selgeks saanud, et kui on võimalus, siis tuleb kõik asjad kohe järgi uurida.

Samal ajal olin Teedule vahepeal märku andnud, et me vist saame koju. Tema oli parklas ootamas, siis vahepeal ültesin, et aaa vist ikka ei saa, ta läks ära, et siis poole tee pealt uuesti tagasi keerata ja ikka järgi tulla.

Mina pakkisin uuesti meie kraami kokku, mida oli ju terve nädala jagu kaasa võetud, panin beebsu turvahälli ja võtsin kogu meie kraami ühes, olime südamlikud ja jätsime arsti ja õdedega hüvasti, ise ka päriselt veel õieti uskumata, et mis just toimus.

Ma ei teagi, et kas kogu selle meie kogemuse juures oli midagi mitte veidrat, sest selline tunne tekkis küll. Selline veider uskumatu maailm päris maailma sees.

Ma saan aru, et praegune koroona aeg kindlasti mängis rolli erinevate asjade juures, aga ausalt, kui haigla enda sees oleks kommunikatsioon parem, oleks nii mõnigi pisar vähem valatud. Lapse tervis on seal loomulikult esmatähtis, aga laps ja vanem(ad) on ju koos, lapsevanem on oma lapse ravimisest ja terveks saamisest sama huvitatud ja vajab, et teda hoitakse ka asjadega kursis. Ja samal ajal ei peaks lapsevanem olema info vahetaja eri osakondade vahel. Üks sellises suuruses haigla peaks toimima tiimina, ühtse tiimina, kes siis omakorda koos vanemaga annavad oma parima lapse heaolu nimel.

Tänaseks oleme siis kodus kosumas, õnneks tundub, et kõik läheb hästi ja nii nagu peab. Tulevikus tuleb teha veel kontrolle ja uuringuid, aga pigem on lootust, et kõik on korras.

Ma olen kõigile meiega tegelenud arstidele ja õdedele siiski südamest tänulik, sest olgu kuidas oli, Jonase terveks saamise nimel nad oma parima andsid ja lõpuks sellest muu polegi olulisem.

Ja tänulik olen kõigile neile, kes meile kaasa elasid, oma head soovid ja mõtted meie poole teele panid, muret tundsid ja abiks olid. Aitäh, aitäh, aitäh ❤️