Ja nii ootamatult see juhtuski – imetamise lõpetamine

Kogu minu lastekasvatamise filosoofia võib kokku võtta mõttega “go with the flow” ehk siis mine vooluga kaasa, kulge koos lapsega, nii on palju kergem toimetada kui et lõppematult mingeid ebaloomulike soove ja graafikuid rakendada. Nii ka imetamisega.

Erinevatel põhjustel on mu lapsed seni rinda saanud umbes täpselt aastaseks saamiseni ning nüüd Joni imetades olin ma lausa elevil kui see tärmin mööda läks, et kuidas edasi läheb ja on. Siiski muutus seal aasta kandis imetamine vaid öiseks nähtuseks aga korrad varieerusid 1-5x öö jooksul, seega tundus, et rind oli tema jaoks sel hetkel veel päris oluline osa turvatundest ja heaolust. Ja mul ei olnud ka plaanis seda temale kuidagi keelata või vähendada – kui laps tundis, et tal on seda vaja, siis mina olin tema jaoks olemas. Ei pidanud teda asenduseks kätel kussutama või muid asju pakkkuma, sai oma piima lonksud ja magasime kõik edasi.

Rasedaks jäädes oli ikka korra see küsimus, et kas peaksin jätkma, aga teades, et kenasti kulgeva raseduse puhul ei ole selleks mingeid vastunäidustusi otsustasin ikka jätkata, sest see sobis Jonile ja see sobis mulle. Ei olnud ebamugav, valus või muul moel halb.
Võib olla oli isegi pisikene huvi, et kuidas see rasedana imetamine kulgeb, et nüüd imetamisnõustajaks saades oleks ka see kogemus päris enda peal olemas. See sama nõustajaks õppimine tõi mulle esmakordselt pähe ka mõtte, et tegelikult on ok, kui Jon saaks soovi korral rinda ka beebi saabudes edasi, olin ka selles osas lausa põnevil ning enda sees teinud otsuse, et kui Jon soovib jätkata, siis mina ei hakka omalt poolt mingeid takistusi tegema ega võõrutamist plaanima.

Ja nii me kulgesime, öised söömised muutusid aina vähemateks kordadeks, kuni umbes kuu ehk kestis selline kord öö jooksul soovimine, aga ka need korrad olid üpris lühidad, ometigi ei viidanud miski sellele, et need ka päriselt lõppeks…
…kuniks eile pidin tõdema, et issver, mul ei ole enam rinnalast, sest Jon pole juba mitu ööd seda soovinud, oleme maganud ööläbi või mingil rahutuse hetkel on ta hoopis minu asemel soovinud Teduga elutuppa minna diivani peale vett jooma 😀

Kuidagi nii on läinud, et mul ei ole ühegi oma lapsega olnud seda “viimast” imetamist, st ma pole kunagi teadnud, et vot, see kord siin, see ongi nüüd meie viimane kord. Mõneti vist hea, sest kuigi ma üldiselt imetanud suht nii muu seas, siis praegu selle kirja panek ajab simad natuke uduseks küll ja küllap oleks ma selle teadliku viimase korra ajal lihtsalt nutma hakanud.
Ma ei teagi miks, see on nii ju ette teada, et see ühel päeval lõppeb aga ikkagi on see veidi emotsionaalne mõte, et see etapp lapsega on läbi, et konkreetselt selliseid hetki te enam ei jaga, nüüd on uued tuuled. Ja kuigi emme on ikka nii nii oluline, siis mingis mõttes on siiski teatud osa selles olulisusest nüüd möödas või teistmoodi. See privileeg, mis oli ainult minu ja lapse vahel, on nüüd läbi.

Ma ei saa öelda, et mul on kahju, et imetamine selleks korraks läbi on, sest me mõlemad lasime sel protsessil omas tempos toimuda ja ma tunnen end tegelikult õnnelikuna ja tänulikuna, et meil oli see 1 aasta ja 4 kuud kestnud ilus aeg  ja et see lõppes nii rahulikult ja loomulikult.

Aitäh sulle Jon!

img_9984

Üks päris alguse pilt

img_2408

Ja nüüd oleme nii (sest noh, ma ei tenud ju pilti imetamisest, et vot, äkki see on viimane kord 😀 )

Hakkasin õppima… imetamisnõustajaks

Saan ka üle pika aja öelda, et “kõik on uus septembrikuus” ja seda siis kooli mineku mõttes. Okei, päris kooli ma ei läinud, kuid end täiendama küll ja seda imetamisnõustamise alal ehk siis alustasin Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu korraldatud imetamisnõustajate baaskoolitusega.

Esimene koolituse sessioon sai eelmisel laupäeval tehtud, olin isegi veidi üllatunud, et kella 10-18ni sel teemal kuulates, arutledes ei hakanud igav vaid oli tegelikult ka huvitav.  Ei saa ju öelda, et mul kogemust poleks valdkonnas – mu kolmest lapsest kolm on kasvanud rinnapiimal ning Jon saab seda siiani, kuid on palju asju, mida ehk teedki, aga ei tea näiteks miks või milleks.

Tegelikult see mu oma imetamiskogemus andis mulle selle tõuke sinna koolitusele minna, ei ole imetamine olnud mu jaoks alati imeline või lihtne, pole isegi alati meeldiv olnud. JJ sünni järel oli kogu see võimalus üldse üsna hapral jääl, iga hetk lõppemas, sest mul ei olnud hea, tore ning ma ei tundnud imetamisest mitte kõige vähematki rõõmu.
Täna tagasi vaadates saan ma aru, et eduka ja õnnestunud imetamissuhte eeldus on tugi ja teadmised, millega emaks saav naine end ümbritseb (või siis ei ümbritse).
Imetamist puudutanud loeng oli perekoolis liialt põgus ning kogu elu keerles enne beebit sünnituse ümber, kuidas, kuna jne.

Mul ei olnud JJ ajal imetamisega alustades silmaga nähtavaid probleeme, aga emotsionaalselt olin ma kehvas kohas, sest see kõik imetamisega seonduv kuidagi ahistas mind nii väga – alates valusatest emaka kokutõmmetest, kehva asendini ning tõenäoliselt siiski mingil määral vale imemisvõtteni.
Õnneks leidsin mina tol korral selle jõu, et jätkata, tänu kindlasti ka Teedule, kes mu esimese hala peale poodi pudeli järgi ei jooksnud ja julgustas siiski jätkama. Mul vedas.

Aga kõigil ei vea, kõik ei leia üksi seda jõudu ja vahel ei ole kõrval ka sellist tuge. Vahel on ka mure hoopis keerukam. Halvemal juhul on naist juba enne sünnitust hirmutatud juttudega “kuidas meie suguvõsa naistel pole piima”  või “kuidas meie pere naised saavad ainult 3 kuud imetada”. Ja siis sünnib beebi, kõik on nii nii uus, sa EI TEA MIDAGI ja pead hakkama selle väikese inimese eest vastutama, esimese ülesandena tal kõht täis hoida ja äkki kõik ei sujugi, äkki sind hakkavad kõik need räägitud perelegendid kummitama, sa kahtled endas, enda võimetes, oled stressis, mõni mööduja oma mõtlematuses ühmab midagi lapse näljas hoidmisest… ja nii ta läheb. See ei ole hea algus, sellest tulevad välja vaid tugevad, aga me kõik ei ole alati tugevad.

Ma läksin imetamisnõustajaks õppima, et ehk olla ühel päeval see tugi kellelegi, kes seda vajab. Et sel hetkel kui kõik need ebakindluse noodid hinges helisevad, saaks ma aidata rahu tuua, kinnitada, et sa suudad ja saad hakkama, aidata leida mure põhjus ja lahendus. Eks ma olen oma sõbrannadele seda niigi öelnud, just oma kogemuse pealt, aga tundsingi, et tahan selle teema omale süvitsi selgeks teha. Et tobedad müüdid ei saaks hoogu juurde, et ma saaks seni ehk oma sisetundel põhinenud mõtteid põhjendada faktidega. Et ma saaks olla see tugi, kellele toetuda, kui seda on vaja. Et mõne teise pere algused ei oleks nii rasked.
Mulle tundub, et palju rohkem emasid oleks saanud edukalt imetada, kui neil oleks olnud vaid rohkem infot ja kui neile poleks rõõmuga jagatud kehva nõu.
Imetamine ei tee kedagi paremaks või halvemaks, aga ei saa salata ka seda, et imetamisel on suur eeldus olla nii ema kui lapse seisukohast parim viis toitmiseks, sest sel on nii palju positiivseid külgi ja omadusi lisaks sellele, et laps saab kõhu täis. Ma tahaksingi omalt poolt teha kõik, et need eeldused saaks realiseeritud ja kõigil, kes seda soovivad, saaks olla edukas imetamissuhe.

Mul on veel pikk tee ees, aga mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Olin mitu korda sellele nõustaja koolitusele mõelnud, aga polnud nagu kunagi õige hetk, nüüd siis oli. Olen super põnevil järgnevate sessioonide ja kodutööde osas ning üldse on kuidagi mõnusalt positiivse emotsiooniga see varasügis alanud… sellise kerge elevusega ees ootava osas.

Mina õpin nüüd, aga teile, kes te vajate tuge täna-homme kohe ja praegu, vaadake SIET kodulehele, seal on olemas imetamisnõustajate kontaktid, kelle saab omale koju ka kutsuda, ärge kartke abi küsida, kasutage võimalust ja vahet ei ole, kas olete oma imetamisteekonna alguses, keskel, lõpus, kui vajad nõu või kedagi adekvaatset sel teemal suhtlema, siis sealt võiks selle inimese leida.

 

img_9267

Mina ja mu väikene Jon, foto: Anneli Leinemann Photography/Liliputi Eesti

 

 

Imetamiskee – mis see on?

Ma olen juba paar aastat tagasi kirjutanud imetamiskeedest, nüüd, kui käimas on veel viimast päeva meie blogiloos, kus lisaks riidest mähkmetele on auhinnaks ka KangarooCare imetamiskeed, on just paras hetk neist ehk uuesti pisut rohkem rääkida.

Jennit imetades ostsin oma esimese kee, ei olnud siis sellele suuri ootusi, aga kasutamine tõestas, et tegemist oli väärt asjaga. Sealt peale on mul neid kogunenud päris mitu, et sobituks riietusega ja oleks vaheldust – nii mul kui lapsel.

Sarnaselt oma suurele vennale ja õele on ka Jon kiire sööja, nii ei ole meie imetamissessioonid pikemad kui max 10 minutit, enamasti isegi veidi lühemad – selleks, et ta nüüd sel üürikesel momendil ikka kõhu täis saaks võiks ta tähelepanu olla ka söömise juures.
Enamasti on ka, aga kui see kõige esimene nälg või janu on kustutatud, siis hakkab ümbritsev järjest rohkem vahele segama – eks lihtsalt vanus on tal selline, et huvi maailma vastu on suur ja kõike tahaks nüüd ja kohe avastada. Kui sellele kombole lisada ka õde ja vend, kes vahel võivad siin kõrval meenutada ka väikseid märatsevaid pesukarusid, siis ON vaja kuidagi tähelepanu hoida ning selleks sobib imetamiskee suurepäraselt. Heaks abiliseks on kee ka kodust väljas  ning tegelikult ilmselt ka pudeliga toites, kuigi selles osas mul oma kogemus puudub.

Neid puidust ja heegeldatud kattega pärle on beebil hea näppida ning silmitseda ja nii rohkem rinnal olemisele keskenduda. Ka selle hirmvalusa beebiküüntega kraapimise vastu on kee hea vahend (ja vahet pole kui tihti neid küüsi lõigatakse ikka need beebid suudavad emmet kraapida :D).

Aga miks siis oleme valinud KangarooCare keed? – sest kui miski läheb beebi suhu ja on meil päris ihu vastas igapäevaselt, siis ma tahaks kindel olla, et see ei ole millegi kahtlasega koos või töödeldud.
Kõik nende keed on otsast lõpuni tehtud siin samas Eestis ja see on see mis mul meele rõõmsaks teeb ning just neid eelistama paneb. Materjalidest on kasutusel tamm, õunapuu ning kadakas koos puuvillast heegeldatud katetega. Värve ja variante on hästi palju, nii et kõik peaks sobiva leidma.

Lisaks imetamisele võib taoline kee olla abiks ka lapsekandmisel (meie esimese kee ostsin just nimelt koos esimese kandelinaga). Kee aitab kandekotis või linas olles lapsele veidi meelelahutust pakkuda ning on alternatiiviks ka koti serva või rihma lutsutamisele. Sel otstarbel võib kasutada ka sama firma käevõrusid, mille saab hõlpsasti  koti õlarihma ümber siduda – hea variant näiteks siis, kui isa kannab last ja ei ole eriti huvitatud kaelakeest.

Mina olen nüüd neid keesid nii Jenni kui Joniga kasutanud ning soovitan soojalt. Ja kui ühel päeval saab imetamise aeg läbi ja lapsed asju suhu ei topi (Joni pean silmas), siis saab neist mummudest head sorterimispallid või veeretamisrennide kuulid või.. kannan edasi ja mäletan neid toredaid hetki oma väikeste beebidega.

IMG_7087IMG_7073

IMG_7099

meie kee kogu

 

 

 

Beebiga reisil: imetamine

Imetamisel on palju plusse ja selle headuses ei kahtle ilmselt keegi, aga minu jaoks on veel üks lisaboonus – reisides on imetamine lihtsalt nii metsikult mugav variant lapse janu ja nälja kustutamiseks ning turvatunde pakkumiseks.

Ma olen kahe käega nö avaliku imetamise poolt, usun, et imetamisega seoses ei ole vaja kellelgi tunda mingit valehäbi oma keha ja/või selle “eksponeerimise” pärast – seda nii kodumaal kui ka reisides.
Loomulikult oleneb reisil see imetamine natukene ka sihtkohast, sest paraku on tõesti kultuure, kus taoline tegevus ilmselt võib kaasa tuua liigse tähelepanu või hoopis probleeme – mõtlen siis teatud religioone, kus naine võiks sealsete tavade kohaselt üldse kotis elada. Eks seda tasub pisut enne reisi planeerimist ka uurida.
Aga.. Euroopas reisides ei näe ma probleemi, kui laps on näljane, siis tuleb talle süüa pakkuda ja ilmselgelt ei ole ühegi reisi eesmärk tulla lihtsalt hotellituppa beebit tissitama. Ikka käid ringi, lebotad rannas või basseini ääres, tutvud vaatamisväärsustega, shoppad, käid söömas – mida iganes ja ikka läheb lapsel ka kõht tühjaks. Portugalis käies oli JJ meil 3-kuune, toitmist tuli seega üsna tihti ette ja peab ütlema, et seal oli ka palju laste peale mõeldud. Olid suuremates keskustes olemas korralikud imetamis- mähkimistoad, aga samas ei pilkunud kellegi silm ka selle peale, kui JJ-d toitsin restoranis, rannas, basseini ääres, bussis…

Nüüd Hispaanias olles sööb Jenni ka muud toitu, hommikuti putru, lõunaks püreed ja õhtulgi putru, kuid iga toidukorra peale läheb ka hea sõõm rinnapiima, lisaks siis veel paar korda nende mainitud toidukordade vahel. Ka siin ei ole kohanud ma mingit silmade pööritamist või üldse mingit reaktsiooni, kui teda siis imetanud olen – pole nagu kellegi asi ja veider peaks olema sellel, kes vahtima kukub ja end häirituna tunneb 😀
Eile õhtul näiteks käisime ühes toredas india toidukohas õhtustamas ja sinna jõudes oli selge, et Jennil ka nälg peal, ega ei olnudki muud kui võtsin ta sülle ja seal samas laua taga sai ka tema söönuks. Imelik ei olnud Teedul, mu vennal, kes meiega koos siin ega ka teise pere isal, kes meie kaaslasteks sel õhtul olid. Ja miks peakski.

Kuumas kliimas on tegelikult eluliselt oluline, et rinnalaps saaks piisavalt rinda, et ei tekiks vedeliku puudust või toitainete puudust (kui rinna asemel hakata muudkui puhast vett sisse kütma ja sellega justkui beebi omal kõhu täis saaks ning hiljem piima ei taha, sest lihtsalt ei mahu). Beebiga soojal maal reisides peaks olema valmis selleks, et ta võib tahta tissi tihedamini kui tavaliselt kodus, sest noh, ise ju ka ilmselt tarbid siis vedelikku rohkem ja ajab janule.

Ka lennukis oli hea nii õhkutõusu kui maandumise ajal imetada – üks asi on see, et siis beebi neelab ja kõrvad ei lähe lukku, kuid vaat, et olulisemgi on lihtsalt see lähedus ja turvatunne, mis sellises uues olukorras lapsele vägagi ära kulub.

Ma olen palju lugenud kommentaare, et oi, see avalik imetamine on okei küll, aga ainult siis, kui ema läheb beebiga koos näiteks söögilauast eemale või seltskonnast kaugemale või varjab end salliga või või no ma ei tea, mis tsirkust veel tegema peaks, et täiskasvanud inimesed siis selle müstilise imetava ema kõrval end mugavalt tunneks. Ometigi ei jookse keegi salliga katma pesupoe reklaame tänaval või päevitavat rahvast Pärnu rannas – ja uskuge mind, paljast ihu on seal kordades rohkem kui selle imetava ema puhul ja kujutage ette, seal on ka lapsed ja mehed kõik kõrval ja saavad kuidagi elatud.
Kuskilt on tekkinud arusaam, et avalik imetamine tähendaks justkui seda, et siis see ema võtab ennast paljaks, lehvitab tisse, pakub piima möödujatele ja igaks juhuks võib olla veel ka tilistab kellukest ja puhub vilet, et kas kõik näevad, et ma ikka imetan.
Tegelikult tähendab avalik imetamine vähemalt minu jaoks seda, et mul on seljas imetamiseks mugavad riided, tänu  millele ma ei pea pluusi üle pea tõmbama või mõlemat tissi välgutama, ma lihtsalt paljastan täpselt nii palju oma rinda, et laps saaks selle kätte ja söönuks, seejärel tõmban topi või pluusi jälle peale ja ongi kogu moos. Igasugune sallidest telgi ehitamine ja muidu meeleheitlik sahmimine tõmbab palju enam tähelepanu, kui see eelnev minu poolt kirjeldatud variant.

Seega minu kogemus ja soovitus on rahulikult imetada just seal, kus lapsel on vaja ja ema end hästi tunneb, olgu selleks Ülemiste keskus, Lufthansa lennuk, restoran, mänguplats või pargipink.

Ühtlasi soovitan reisile kaasa võtta ka mõned asjad, mis ehk kodus juba mõnda aega kasutust pole leidnud, kui peaks juhtuma nii nagu minul. Nimelt suutis Jenni siin kuidagi hambaga  mul rinna ikka päris katki imeda… nii katki, et söömist lõpetades voolas tal üle põse korralik verenire. Õnneks oli mingi isetunne mind sundinud kaasa pakkima Garmastan nibukreemi testrid, mis siis kohe kasutusse läksid ja no jumal tänatud, ka abiks olid. Ma läksin siin siis apteeki ja ostsin  lisaks ka nibukaitsmed, aga paraku neist meil abi ei olnud, sest me Jenniga lihtsalt ei oska neid kasutada (ta pidas kaitsmega nibu lutiks ja hakkas seda valesti imema tehes mul olukorra isegi hullemaks kui ilma kaitsmeta). Aga kel need asjad on teemaks olnud, tasub see kraam ka endale kohvrisse visata – never know, millal vaja läheb.
Riietuse osas on mu lemmikud ka reisil jätkuvalt HM imetamise topid, paar kleiti (1 spets ja teine lihtsalt eest avatav), bikiinides on muidugi juba niisama lihtne toita ja pole midagi vaja juurde mõelda.

Beebidel kõhud piima täis ja mõnusat puhkust!

IMG_6075

avalik imetamine

IMG_6092

Taustaks meil lähenev äikese pilv, mis hetkeks vihmasabinaga õhu veidi värskemaks lõi

Ilus abiline

Eilse imetamise teema jätkuks tuli mulle meelde, et tahtsin ühest väiksest ja ilusast abivahendist rääkida, mis meil nüüd viimasel ajal toitmise ajal kaaslaseks on – imetamiskee/kätkikee kuidas keegi nimetada soovib.

Märkasin taolise otstarbega keesid juba mõnda aega tagasi, aga ei osanud neist suurt midagi arvata, tundus jälle veidi selline hipi-hipi-jee asi ja no mitte minulik. Aga siis kui hakkasin kandelina ostma, sai sellega koos soetatud ka KangarooCare kaelakee, ilus kollane, puidust ja heegeldatud pärlitega.
Sellised keed on mõeldud emale kaela näiteks imetamise ajal, et siis saab laps hoida tähelepanu sel ajal just keel ja see aitab rahulikumalt süüa (erit kui muidu kipub laps palju ringi vaatama ja ümbritsevale keskenduma ning söömine häiritud on). Samuti on sobilik keed kanda lapse kandmise ajal, et beebi saaks igavuse peletamiseks seda katsuda ja uurida või ka lausa hammaste tulekust pakitsevaid igemeid sügada (just närimise pärast ei sobi selleks keeks lihtsalt mingi tavaline pärlikee vms, mis lapsel suus puruneda võib või muud moodi ohtlikuks osutub).

Jenni sööb hästi kiiresti, ükskõik kui palju, kuidas või kus ma pakun, sööb ta ühel toidukorral ühest rinnast ja ca 6 minutit. See on täitsa okei, aga kui ta selle lühikese aja jooksul ka hakkab ringi vaatama ja sahmima, siis on see söömine tal ikka veidi häiritud ja võib meil rütmi paigast nihutada. Nii ma siis proovisin seda “imekeed” ja mis ma oskan öelda – on tõesti abiks. Tegelikult olin ma päris üllatunud, et kuidas need kollased mummud Jenni pilku püüdsid ja kuidas ta neid pärleid söömise ajal peos hoidis (tavaliselt hakkab mul rinda kraapima ja tahab kätt veel rinnale lisaks endale suhu toppida).
Muidugi võib ta varsti sellest keest tüdineda, aga kuna see on ju minu jaoks ka aksessuaar, siis võibki neid mitu olla, et eri riietuse juurde paremini sobituda ning, et Jennil ka vaheldust oleks.

Siiani olen ma märganud sel otstarbel tehtud keesid kahes stiilis – sellised puidust ja heelgedatud nagu meie oma ja siis silikoonist pärlitega (mida viimasel ajal rohkem näha).
Ma arvasin, et mulle meeldivad just need silikoonist, aga nüüd, kus hoopis seda puidust keed kannan, pean ütlema, et on seegi väga ilus, küll aga just eelmainitud vahelduse mõttes ostan ilmselt juurde ka ühe silikoonist kee.

Kust neid leida ja osta?
Üks võimalus on muidugi ise meisterdada, aga ma olen hetkel selleks liiga laisk ja mugav. KangarooCare keesid (EDIT: tunnen, et pean lisama, et tegemist on päris käsitööga ja soovitan nende kodulehelt lugeda keede valmimise lugu, selline ehedus ja naturaalsus on kindlasti erilisem kui masstoodang)on müügil näiteks Villapai lehel või Telliskivi poes, silikoonist keesid teeb näiteks NukiPats (kellelt on meil tellitud ka Jenni vankrikaunistus ja lutikett) ning tema tooteid võib leida Scandikids poest. Taolisi keesid leiab muidug hästi palju ka erinevatelt Etsy müüjatelt, nii et tasub uurida, kel huvi (otsingusse panna “nursing necklace” ) 🙂

Ja kui ma praegu mõtlema hakkan, siis see on selline tore viimase minuti jõulukink imetavale emmele näiteks.

fullsizerender86540

Minu ehe ja Jenni meelelahutus

Imetamine ja lutipudel

Umbes nädala pärast on meil Teeduga üks üritus, kuhu võiks ja tahaks minna. Õhtusel ajal,  suurema osa ajast Jenni ilmselt magaks, aga vähemalt üks söögikord jääks ka sinna sisse. Ta saab kohe 4-kuuseks ja nii mõnigi on selle aja peale korduvalt lapse juurest  eemal olnud, andnud rinnapiima pudelist või sootuks piimasegu. Tellisin minagi rinnapumba ja lutipudeli, kuid tõrge on sees. Ma ei taha.

Naljakas on mõelda, et kui JJ sündis ja imetmine mulle vastumeelne oli, siis olin nii väga selle poolt, et hakkaksime pudelit andma ja nüüd… 2 aastat hiljem Jenniga ma ei suuda end kuidagi sellises variandis näha, et annan Jennile ÜHE korra pudelist rinnapiima, mu enda oma –  kus tema jaoks ei tohiks olla üldse mingit vahet.
Miks siis? – ega ma otseselt öelda ei oskagi, on selline tohutu vastumeelsus pudeli suhtes nüüd hoopis. Et kui ma suutsin ja sain JJ imetamise ajal oma käigud nii teha, planeerida või ära jätta, et ta ei pidanud midagi muud võtma, siis miks ma nüüd Jenniga teisiti käitun. Et see poleks justkui aus, et kuna ta on nii mõistlik, rahulik, rõõmus ja sulnis beebi, ma siis hoopis kasutan seda ära ja lähen temast eemale.
Ainult rinnapiimast toitumise aega on meil temaga jäänud veel 2 kuud, siis saab ta 6-kuuseks ja alustame lisatoiduga, siis on ka veidi lihtsam see üks eemal oldud toidukord millegi muuga asendada ja siis tundub selleks ka päriselt õige aeg olema.

Päris ausalt, siis tõenäoliselt ei ole Jennil selle ühe korra osas mitte mingit vahet ja ta ei muutu sellest kurvemaks ja kõik on ok. Probleem kui selline ongi minul – ma tunnen, et hetkel on Jenni toitmine meie kahe isiklik asi, see on minu privileeg tema emana, et MINA saan teda toita, see side ja see tunne ongi veidi ebamaine ja neile, kes seda kogenud pole, ka veidi seletamatu. Mul on tunne, et see üks õhtu väljas ei kaalu minu jaoks üle seda imetamise privileegi, mis mulle on antud. Veel lihtsamalt öeldes, ma ei taha, et keegi teine mu last praegu toidaks, ma ei taha, et ta vaataks söömise ajal kellegi teise silmadesse, ma ei taha, et ta saaks kõhu täis kellegi teise süles, mis siis, et minu piimast.
Midagi ratsionaalset selles minu tundes pole, ometigi on see nii tugev, et ei lase mul kerge südamega tegutseda.

Muidugi ei tea ma veel sedagi, et kas mul üldse pumbaga mingit piima tuleks ja samuti ei tea me ju kas Jenni üldsegi soostuks pudelit võtma. See viimane tähendab muidugi veel seda, et enne seda õhtut tuleks talle prooviks vähemalt korra ka lutipudelist süüa anda ja juba saab sellest ÜHEST korrast KAKS ja minu tunne topelt kehvem.

Ehk, siis nüüd, kus ma olen selle mõtte enda jaoks ka lahti kirjutanud, arvan ma, et see käik jääb meil käimata sel korral ja pump jääb karpi koos lutipudeliga. Usun, et see käimata jäänud üritus jääb mul vähem kripeldama kui kogu see emotsionaalne läbielamine, mis selle minekuga hetkel minu jaoks kaasneks.

Võib olla olengi veidi imelik, et nii mõtlen ja tunnen, aga praegu toimetan siiski nii nagu mulle tundub, et meie jaoks parim on.

dsc_1044vkarenharmsphotography

Meie. No kuidas ma lähen sellise nunnu juurest kuhugi?

Mu beebi pole masin

Kellele ei meeldiks lihtsad lahendused, muidugi meeldivad. Kogu me elu liigub selles suunas, et kuidas asju lihtsamini saaks teha – ja selles pole ju midagi halba, aga mu meelest on asju, kus lihtsa otsetee otsimise asemel tuleb nautida või vähemalt püüda nautida hoopis looklevamat rada.

Beebid-lapsed, need imelised väikesed inimesed, jah, just inimesed, mulle tundub, et me kipume natuke unustama, et ennekõike on ka beebi ju lihtsalt väike inimene, oma murede ja rõõmudega, tujude ja tunnetega. Jah, tavaliselt on beebidel mureallikaks tühi kõht või täis mähe, aga mitte alati, vahel tahavad nad lihtsalt olla oma ema või isa süles, tahavad inimlikku lähedust, head sõna, rahustavat pilku.
Tegelikult see lähedus ongi kõige lihtsam lahendus, aga meie tavapärase elutempo ja ebarealistlike ootuste juures tundub see keeruline, tahaks ikkagi lihtsamalt, sest kindlasti peab kuskil olema see imerohi, mis aitab.

Beebi ei maga – ei taha üksi olla- on rahutu
Okei, esimese asjana ma ka vaataks, et kas ta süüa on saanud ja kas muidu kuiv olla. Aga edasi püüangi ma vaadata teda kui tavalist inimest, ahha – sa tahad jutustada, tahad ringi vaadata, tahad suhelda – teeme siis seda! Ma olen otsustanud saada emaks, seega ma olen otsustanud võtta oma laste jaoks aega.
Jenni on viimasel ajal öösel tihedamini sööma hakanud, kui varem sõi ehk 2 või max 3 korda öö jooksul, siis nüüd läheb kell 9 õhtul magama ja sööb ca iga 2 tunni järel. Tihti? Palju? Äkki ei saa kõhtu täis? Oooot….. AGA äkki ta on lihtsalt beebi ja ei peagi ööläbi magama?
Vahel ma tukun teda toites, vahel vaatan aknast öist linna, vahel mõtlen omi mõtteid, seejärel uinume mõlemad. Kindlasti ma puhkaks paremini välja kui magaksin terve öö segamatult, aga ma ju aimasin last saades, et sellega on mõneks ajaks meil ilmselt lõpp ja ma ei ootagi seda praegu ühelt öölt. Ja kuna mu ootus ei ole ebarealistlik, siis ei ärka ma ka hommikul ja ei helista läbi 354 sõbrannat jutuga, et tead kui halvasti me täna magasime. Ei, “halvasti” magasin ehk mina, Jenni magas nii nagu üks tavaline beebi ikka magab – sööb-magab-sööb-magab. Küll aga, selleks, et ema vastu peaks, tasub üle vaadata oma toidulaud, et kas saab ema organism sealt kõik vajalikud asjad kätte ehk on vajadus ka lisaks vitamiine võtta – tasub mõelda ja uurida.

Ma oleks rikas nagu troll, kui saaksin euro iga korra eest, kui loen, kuidas jälle soovitatakse rinnapiima beebile enne ööund segu anda (ja see ei ole siin praegu teema rp vs rpa – head ja vead, võlu ja valu). Et siis miks seda segu soovitatakse? Sest siis laps magab TERVE öö. Wow, imeline eks. Väsinud ja kurnatud ja mureliku (sest kõik kõik muudkui räägivad, et beebi ju peaks ööläbi magama , aga minu beebi ei maga) ema kõrvadele kõlab see kui päästeingli sosin. Tegelikult segu lihtsalt seedib beebi raskemini ja aeglasemalt ja seepärast läheb kõht pikema aja pärast tühjaks. Hmm… kas ma tahan Jennile anda midagi, mida tema organism peab rohkem ja raskemini töötlema? Selleks, et mina magada saaksin? Ei. Ja vot ei annagi ja vot istume öösel ja tissitame ja kui vaja siis nii väikse beebiga kasvõi iga tunni tagant. Ma tean ju hästi, et see ka möödub, vabalt võib olla, et ta tellib piima (oo kui tõenäoline, sest kasvamisega preili tagasi ei hoia), vajab mind ja mu lähedust oma praeguses arengufaasis (ta on nii tragi, ei imesta kui varsti roomamam hakkab).
Ma olen seda vist isegi mitmes varasemas postituses öelnud ja soovitanud, et beebiga tasub lihtsalt koos kulgeda – mis täna on nii võib homme olla hoopis naa ja see on täiesti normaalne.
Kas ma ütleks, et Jenni on jätkuvalt ideaalbeebi? Muidugi on, ma jälgin teda, tema soove ja rütme ja keskendun kõigele heale. Selmet püüda meenutada ja kokku lugeda tänaseid öiseid söötmiskordi, ma parem tunnen rõõmu, et praegu mõlemad lapsed magavad ja ma sõin just ära terve Kamatahvli 😀

Mul ei ole lihtsaid lahendusi pakkuda või imerohtu köögikapist, aga meie kogemusest võin soovitada:
– rahutu une taga võib olla väga sündmusterohke päev (külalised, ostukeskus, jõulupidu jms) võib olla tuleks mõneks ajaks veidi hoogu maha võtta 🙂 Siia alla lähevad ka inimsuhted, kui peres on pingeid, siis tunneb seda ka laps ja on samuti rahutum
– uued oskused, see sai ka JJ ajal tõestust, et enne uusi oskusi oli uni rahutum (mõtle, sa pole kunagi elus osanud keerata ja nüüd tegid seda, teeks ju veits ärevaks)
– hambad, ojee, kõige sagedasem põhjus just 4+ kuud beebide juures ja noh… kestab kuni kõik need hambad suhu saavad (ja seda seiklust ei võta ära ka terve ämbri täis segu enne und).
– üleväsimus, jep, täiesti reaalne teema meil olnud. Jenni rütm muutus ja ta tahtis tegelikult hakata varem magama minema, enne kui ma selle nö läb hammustasin, oli meil paar õhtut, kus laps nutab, tissi ei taha ja tahab ja no näha on, et silmad juba unest pahupidi. Hakkasime varem magama sättima ja hei-hoo, preili on rahulik ja jääb ISE magama.
– piima tellimine, beebi kasvab ja piima on järjest juurde vaja, ei, selleks ei pea minema külmkapist klaasiga juurde tooma, lihtsalt tulebki last rinnal hoida nii palju kui ta soovib, et ta saaks anda ema organismile märku, et ou, tooda juurde!
– lase lahti ebarealistlikest ootustest. Ära võrdle pidevalt teistega. Selmet pool päeva netis surfata ja imeravimit otsida, lülita kõik värgid välja ja lihtsalt pikutage, jutustage, rullige põrandal, minge jalutama – kulgege koos, sest varsti nii kui nii enam ei saa.
– ära lase beebi kaalunumbril, pikkusel, unetundidel, söögikordadel ja kogustel muutuda kinnisideeks. Lase olla. Endal ja lapsel (ma räägin siin siis terve ja tavalise beebi juhul, eriolukordi on kindlasti ja need ei puutu siin teemasse hetkel).

Nädalavahetus tuleb, võtke aega oma perele, kui võimalik, las isa olla rohkem abiks, süütundeta magage terve perega lõunaund, minge kuuse järele, kel veel toomata või küpsetage piparkooke.
Võtke kõike rahulikult.

img_3585

Siis kui Jenniga kontserdile kulgesime

New mom essentials – rinnapadjad

Käimas on meie esimene nädal Jenniga ja kuna see on just see aeg, kus piim saabub ja seda üsnagi ettenägematutes kogustes ja aegadel, siis olen katsetamiseks varunud mõned eri firmade rinnapadjad.

JJ ajal olid lemmikud Philips Avent päeva ja öö ajaks mõeldud padjad, aga kuna neid alati igas poes müügil pole ja hind ka pigem kallim, siis mõtlesin, et proovin nüüd ka teisi ning ehk leian sama sobivad.
Kuna hetkel kulub neid patju päris tihedalt, siis ei ole ma mõelnud korduvkasutatavate peale, sest mul oleks neid lihtsalt liiga palju vaja praegu, aga kui piimavool on rahunenud, siis ei välista ka nende proovimist.
Ja ma hetkel kreemidel pikemalt ei peatu, aga selle piima saabumise perioodi lahutamatuks osaks on mul ka Purelan salv ja Multi-Mam kompressid.
Valikusse said sel korral Libero, Natracare, Nuk ja Penanten.

Libero
Neid Libero rinnapatju on vist kaubandusest kõige lihtsam leida, hind on üsna mõistlik ja võimalik on valida ka eri värvide vahel (et tumeda pesu alt ei paistaks näiteks lumivalge äär).
Patjade pealispind on pehme ja ei tee liiga ka siis, kui rinnad väga hellad või lausa veidi katki. Neil patjadel on üks kleeps kinnitus, mis aitab sel pesu sees paigal püsida (eriti abiks on see öösel). Suuruse osas ei ole ka etteheiteid – on piisavalt suur, et katab ära terve nibu osa ja on varu ruumi. Ka padja paksus on meeldiv, imab piisavalt ja samas ei ole paks pamp, mida oleks paha kasutada.
Pakend on selline, et saad patju seal sees hoida ja mugavalt vajaliku hulga välja võtta, samas kõik padjad on seal lahtiselt sees, seega kui on vaja eraldi näiteks mähkmekotti mõned varuks panna, siis peaks neile miski muu pakendamise variandi mõtlema (näiteks Aventi padjad on kõik eraldi veel pakendis ja see teeb kaasas kandmise mugavamaks).
Hind oli 3.39€/40tk

Natracare
Kui tellisin omale sünnitusjärgseid hügieenisidemeid Looduspere e-poest, siis mõtlesin, et võtan prooviks ka sama firma rinnapatju, peaksid need ka olema vähema keemiaga ja nahasõbralikumad.
Esimese asjana on tunda, et nende patjade pind ei ole nii vatine ja pehme kui teistel firmadel, pigem selline paberine. Ka ei ole neil patjadel kleepivat kinnitust, seega öösel võivad need kergelt paigast nihkuda (been there, done that). See paberine pealispind ei ole kõige mõnusam ka siis, kui nibu veidi katki ja see padi rinna külge kipub kuivama, samas, kui rind on hell, siis tundus see Natracare padja kuju ja nö liikuvus jällegi väga mugav.
Arvestades ka teistest rinnapatjadest kallimat hinda, sis ma neid ilmselt tihti ostma ei hakka (aga suvisel ja palaval ajal võiks need tegelikult ehk teistest mugavamad olla küll).
Hind oli 3.59€/26tk

NUK
Neid on meil ka poodides, aga mina enda paki tellisin sel korral Windelnist.
Neis patjades midagi erilist ei ole, ütleks, et on pigem üsna sarnased Libero omadele, veidi ehk on paksemad ja pehmemad (võib olla isegi pisut liiga vatised, oleneb ilmselt eelistusest). Kleeps kinnitus on olemas, seega saab edukalt ka öösel kasutada, ka suurus on ok.
Pakend samas on ebamugav – pealt avatav karp, kus padjad üksteise otsas tornis ja kilekoti sees.
Hind oli 2.99€/36tk

Penanten
Ka need rinnapadjad tellisin Windelnist, seal oli mingi soodukas, et 3 x30 patja olid ca 9€.
Esmamulje on positiivne, padjad on üsna pehme pinnaga, aga samas oma kuju hoiavad pigem jäigemalt kui eelmainitud variandid. Ka on need teisest pisut pisemad, aga olemas on kleeps kinnitus, et padjad pesu sees püsiks  (kuna need teistest väiksemad, siis suure piimavoolu ajal ma neid öösel vist esialgu ei usaldaks). See jäigem kuju on selles osas pluss, et padi ei ole kohe siuke nätske vatt kui veidikese piimaga kokku saab, samas kui rinnad on alguses väga hellad/katki, siis võib see padi isegi veidi karm tunduda, eriti kui rind on sel hetkel maru suur ja see padi oma väiksema suuruse ja kujuga ei sobitu nii mugavalt.
Aga kuna hind on hea ja imavuse osas ka väga etteheiteid teha ei ole, siis usun, et neid patju hakkan ka rohkem kasutama – eriti kuna Windelnist ikka aeg-ajalt kraami vaja.
Hind oli 8.52€/90tk

padjadFullSizeRender-57-2

Imetamisest – kuidas sel korral targem olla

Enne JJ sündi ma isegi ei kahelnud, et hakkan teda rinnaga toitma, igasugune muu variant tundus mõeldamatu. Ma olin valmis, et pean sünnitusmajas mõne arstiga sel teemal võitlema (juhul kui JJ kaal on kiire langema vms) ja igasugustest segudest keelduma, aga ma ei olnud valmis, et pean võitlema iseendaga.

Ja nii oligi, JJ sündis ja enam-vähem pärast esimest imetamist hakkasin ma Teedule rääkima, et mulle ei meeldi see, see on ebamugav ja valus. Mu jumal, KUI valus see ikka alguses oli – nibud pole ju harjunud, et keegi neid mitu korda päevas toitumisel kasutab ja iga imetamise korraga kaasnesid loomulikult ka valusad emaka kokkutõmbed. Ma põhimõtteliselt elasin hirmus – hirm oli enne igat toitmist, sest ma teadsin, et see saab valus olema.
Ja nii ma hakkasingi juba esimesel koju saabumise päeval Teedule rääkima, et äkki võiks ikka pudelit anda ja pole ju segu saanud lastel midagi viga. Õnneks Teet siiski arvas, et see ei ole väga hea mõte (loe: et see on äärmiselt loll mõte) ja ei tulnud minu pudeli ja segu ostmise plaanidega kaasa. Lapse seisukohast ei olnud selleks ka absoluutselt põhjust, sest JJ sai piima väga kenasti kätte ja kosus nii jõudsalt, et sünnikaal oli taastunud juba neljandaks elupäevaks!

Ühesõnaga – ma kannatasin, hambad ristis ja vahel pisarad silmas, ma kannatasin. Mingil hetkel oli üks nibu juba katki ka – õ u d u s. Aga see andis tõuke, et tuleb mingid vähe paremad vahendid siiski enda aitamiseks välja otsida.

Hakkasin kasutama Bepantheni kreemi, aga tõeline elupäästja oli Purelan 100 salv, paar korda kasutasin ka Multi-Mam kompresse. Vaikselt hakkasid läbi saama ka esimesed paar imetamisnädalat ja olukord hakkas normaliseeruma. Väga suur abi oli ka sellest, et õppisin istudes imetama – minu jaoks see külitamine oli 1. ebamugav 2. ahistav (sest pidin siis magamistuppa minema) 3. messy – külili toites läks oluliselt rohkem piima ka JJ-st nö mööda.
Ma tundsin end eriti vinge naise ja emana, kui Teet ühelt poeskäigult koju saabus ja meid istudes imetamas nägi ja kiitis, et oh, nii äge, et saad nüüd nii ka toita. See oli tõesti tore, sest nii ei pidanud ma imetamise ajaks enam seltskonnast lahkuma ja see kõik muutus hulka loomulikumaks tegevuseks.

Rohkem meil JJ imetamisega märkimisväärseid probleeme ei olnud ka (Purelani salvi läks vaja ka siis, kui JJ-l paar hammast tulid ja need nurkadega nibu hõõrusid). Rinda sai JJ paar päeva vähem kui aasta ja selle nö tulemusega olen ma väga rahul, palju kauem poleks plaanis olnud ka (meie imetamise lõpetamise kogemusest kirjutasin siin postituses).
Selle aasta jooksul, mis JJ-d imetasin, leidsin end mitmel korral mõtlemas, et jumal tänatud, et kõik nii läks nagu läks, seda eriti reisil, kus “toit” oli JJ-le omast käest võtta ja öösiti, kui toitmine tähendas vaid enda istukile ajamist ja suht kiirelt ka edasi magamist jne jne.

Mis puutub nö avalikku imetamisse, siis mu meelest on midagi viga neil inimestel, keda oma last imetav ema kuskil häirib. Selles tegevuses ei ole midagi häbenemisväärset ja imetamine ei piira kellegi käike ja tegemisi 🙂
Mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin postituses.

Mida ma nüüd, enne teise lapse imetamist, meeles tahaks pidada?

  1. Imetamine on loomulik asi, aga nagu paljusid loomulikke asju – tuleb ka seda õppida ja harjutada. Nii nagu laps  õ p i b  sööma, nii õpib ka ema teda toitma/imetama.
  2. Ma olen valmis, et pärast sünnitust teevad hormoonid oma töö ja ma ei pruugi väga adekvaatseid soove ja mõtteid väljendada – siin kohal on oluline Teedu tugi.
  3. Oma muresid ja hirme jagan Teeduga (mitte ei nuta üksi ja ei haletse ennast)
  4. Alguses on valus (teise lapsega pidid emaka kokkutõmbed isegi veel valusamad olema), aga see MÖÖDUB!
  5. Olemas on nii palju abivahendeid, varun need endale koju ja KASUTAN neid kohe (kreemid, kompressid).
  6. See ei loe, et olen ühte last juba imetanud, kui tundub, et miski on valesti ja endal mõistus otsas, siis on olemas imetamisnõustajad, kelle poole pöörduda. On väga ok abi paluda! 
  7. Imetamine on palju-palju lihtsam kui piimaseguga toitmine, pikas plaanis mugavam ka (pudel ei ole lihtne lahendus).

Need on minu mõtted, meenutused ja lootused. Saan aru, et võib tulla ka olukordi, kus imetamine on oluliselt raskem, kui see minu paar nädalat kannatamist või üldse võimatu (kui ikka ema tervislik seisund seda ei luba, siis pole midagi teha). Aga kui leiate end sarnasest olukorrast, kus ma JJ-ga olin, siis ehk on mu kogemusest abi 🙂

fail (173 of 136)

See aeg läheb ruttu

Mugavad riided imetamiseks

Kes on juba mitme lapse ema ja imetamisega sina peal, see teab ilmselt isegi, et mis just temale sel perioodil kõige mugavam oli seljas kanda, aga kel see tee veel ees, siis mõned minu soovitused tulevad nüüd siit.

Päris palju loen ma erinevatest beebigruppidest, et emad tunnevad end ebakindlalt ja pahasti, kui peavad kuskil avalikult imetama, sest siis peab end justkui paljaks koorima ja ma tihti kahtlustan, et sel ebamugaval olekul on suur roll ka valesti valitud riietel. Ei taheta vist spetsiaalseid imetamiseks mõeldud riideid osta ka, kuna need ei näe kuigi ilusad välja – mõistan ka seda, sest tõesti palju liigub selliseid “mammalikke” mustreid ja hõlste meenutavaid lõikeid, samas, kui veidi otsida ja kombineerida, siis pole raske ka ilusaid asju leida.

Aga alustame algusest, pesu. Mugav imetamiseks mõeldud rinnahoidja on ikka väga abiks. Pesu valiku puhul peaks siis kindlasti vaatama, et see kuskilt ei pitsita ja ei sooni ning samas, et see siiski ka kosunud partiile tuge pakuks.
Mina eelistan sellist pisut toetavamat pesu kanda, seega sai ka mu imetamise pesu valikul just sellised ostetud. Samas, tean ka neid, kes eelistavad just sellised spordipesu meeutavaid rinnahoidjaid, mis üleni venivast-pehmest materjalist. Pesu osas on päris head valikud H&Mi ja Lindexi e-poodides, käisin ka nende tavapoodides, kuid seal on valik üsna naeruväärne. Kindlasti tasub külastada ka pesupoode, kus ka kvaliteetsemate brändide pesu müügil, aga minu jaoks ajasid asja edukalt ära ka eelmainitud kohad (boonusena siis heade hindadega).
Suuruste osas – minu kogemus näitab, et võib rasedana (ca 6.-7. kuul) osta juba imetamispesu, mis hiljem siis ka paras on, aga arvestama peab, et ca nädal või veidi kauem pärast sünnitust, kui piim alles rinda tuleb ja võivad tekkida piimapaisud + kogu sellest uuest kogemusest on rinnad valusad/hellad ja topelt suured, ei pruugi need rinnahoidjad, mis varem ostetud kohe sobida. Samas kui pole just suurt-suurt vajadust, siis ma eraldi selleks ajaks pesu ei ostaks ja pigem kasutaks selle aja näiteks imetamise toppe (pealegi kõige mõnusam on kodus üldse sel perioodil pool paljas olla , kui ruumi temperatuur seda lubab). Kui rinnad juba piima ja imetamisega veidi rohkem harjunud, siis minul sobisidki need rinnahoidjad, mis said rasedana valmis ostetud ja need läksid siis terve imetamise aja (ca aasta).

Minu lemmikud asjad olidki imetamise ajal hoopis H&M-i imetamiseks mõeldud topid, sest päris alguses kui piim rinda tuli ja rinnad veel ekstra-ekstra suured olid, ei olnud mul rinnahoidjad üldse mugavad (eriti kuna rinnad olid ka väga hellad). Neid toppe oli hea kodus niisama kanda, ühtlasi meeldis mulle neid ka öösel kasutada, sest rinnahoidjaga magamine lihtsalt ei ole mugav, samas päris tavalise pluusiga ei ole näiteks rinnapatju kuhugi panna (alternatiiviks oleks siis juba eelnevalt mainitud üleni venivad/pehmed rinnahoidjaid). Samuti kandsin neid toppe ka teiste riiete all (eriti talvisel ajal). Kokku oli mul neid vist lausa 6 (erinevates värvides ja mustritega).

Spetsiaalseid imetamise pluuse mul ei olnud, paljuski just nende toppide pärast, sest need toimisid juba ise nagu pluusid. Tihti kasutasin kombot imetamistopp+eest nööbitav triiksärk, nii oli väga mugav. Kui ma neid toppe nii agaralt poleks kasutanud, siis ilmselt oleks imetamispluusid siiski ära kulunud. Sel korral plaanin ka paar sellist soetada, et oleks midagi sellist “viisakamat” (kui imetamise topp) näiteks jaki all kanda, sest teatud kohtades võivad need topid liigselt aluspesuna mõjuda. Imetamispluusi/topi eelis tavaliste pluuside ees ongi peamiselt see, et neid kasutades EI PEA end imetamiseks pool paljaks koorima.

Suve saabudes muidugi igatsesin kleite kanda, aga enamik olid mul kapis sellised, mis eest igate pidi kinni ja ainuke viis imetada oleks kogu kleit üles rullida – mis muidugi ei ole üldse mõeldav. Õnneks juhtusin ma ühel hetkel ESPRIT-i poodi ja leidsin sealt ideaalse lõikega kleidi – poolpikkade käistega hõlmikkleidi. Ostsin pikemalt mõtlemata ühe kohe ära ja pärast ostsin teises toonis samasuguse kleidi veel – need kaks kleiti olid täiesti võrratud – vastavalt vajadusele sai neid kasutada nii pulmas käies kui ka igapäevaselt.
Kleite ei tasu peljata ka talvel, siis saab ju peale panna kampsuni või alla juba palju räägitud topi.

Kuigi ma olen suuuuur sallide sõber, siis imetamise ajal ma salle selle tegevuse katmiseks väga ei kasutanud (vaid paaril juhul, kui JJ-l oli vaja natuke rohkem rahu saada), samas, kes end siiski ebakindlalt tunneb, siis võib sallist abi olla küll – iseasi muidugi kas laps ka seal salli all olema nõustub.

Kui veidi rääkida ka riiete värvide valikust, siis mu soe soovitus on esialgu “algaja imetajana” vältida kindlasti halli (ja olla ettevaatlik just ühevärviliste riietega), sest sealt pealt paistavad kõikvõimalikud piimalekked ja beebi lödistamised suurepäraselt välja. Samas selliste äparduste varjamiseks on suurepärased abimehed igasugu sallid 🙂

Lisaks mugavale riietusele olid meil JJ-ga alati abiks ka väiksemad marlilapid, mis mul imetamise ajal minu ja tema nö vahel olid ja just selle lödistamise kinni pidasid ning riided tänu sellele kuivaks jäid. Ühtlasi on need praktilised ka endal õlal hoida, kui beebit nö krooksutada, et siis võimalik tagasi heidetav piim leiaks oma tee marlile ja mitte emme – issi riietele.
Minu jaoks olid hädavajalikud ka rinnapadjad, sest kui parasjagu JJ-d ühest rinnast toitsin, siis teine tilkus, ühtlasi olid need vajalikud ka öösel. Lemmikuks kujunesid Philips Avent ühekordsed rinnapadjad, aga kuna need olid poodidest tihti otsas, siis kasutasin ka Libero omi ja sobisid needki (need ka soodsamad). (ps rinnapadjad käivad siis rinnahoidjate sisse ja enamasti on väikse kleepiva ribaga varustatud, et need pesu küljes püsiks ja paigast ei liiguks)
Mõnda aega oli tark kodust väljudes lisaks beebile kaasa võetud lisariietele ka enda jaoks ühte vahetuspluusi kaasas hoida – mõned korrad läks see ka käiku 😀

Mainin ära ka, et mu meelest kõige ebamugavam riietus imetamiseks on tavaline t-särk/pluus, mille pead siis üles tõmbama nii, et kõht ja pool kere on paljas, sellises olukorras saan aru, et pole end võimalik väga mugavalt tunda. Samas, üks suhteliselt mugav kombo on nii, et all on nt imetamistopp ja peal pusa/sviiter/särk – kui nüüd see pealmine kiht üles endale nö kerida ja siis topil rinna osa avada – on paljastatud tõesti vaid nibu (alt katab keha topp ja ülevalt see pealmine pluus nö kokku rullitult). Topi asemel võib proovida ka särgi alla kanda hoopis Tuubi.

Ühesõnaga, kui see aeg on lõpuks käes ja alustad imetamist, siis võta endale aega harjuda, vaata, kuidas end kõige mugavamalt tunned, proovi ka kodus erinevates riietes imetada, et siis kuskil väljas nö kindla peale minna – harjutamine teeb meistriks ju 😉

Panin siin kokku ka mõned komplektid, mis mu meelest imetamise ajal kandmiseks mõnusalt praktilised oleks (osad asjad tellisin endale ka juba ära 😉 ).

pesu1

Erinevad imetamiseks mõledud rinnahoidjad – mu meelest igati kenad ja üldse mitte mammilikud. 2 pakid H&M-ist, keskmine Lindexist

imetav_ema2

Pluuside 2 pakk ja teksad ning kingad H&M-ist (lapsega liikudes soovitan madalaid jalanõusid ja eriti sellised, mida saab jalga ka käte abita), Babymel mähkmekott on Beebicentrist (kaasas ka mähkimisalus) – mulle sellised kotid meeldivad, mis ei karju 5km kaugusele, et see on mähkmekott, see võiks ju vabalt ka niisama käekott olla. 

imetav_ema1

Imetamiseks mõeldud kleit, kingad ja sall H&M-ist, pesu Lindex, Elodie Details mähkmekott Beebicentrist. Silikoonst pärlitega kaelakee – neid on hea imetamise ajal kanda, aitavad lapse tähelepanu hoida, ühtlasi võib laps neid hammaste tuleku ajal ka närida ja saab keed kergesti ka puhastada.

imetamise_essentials

Ja siin mõned väiksed ja lihtsad asjad, mis imetamisel abiks on – rinnapadjad (minu lemmikud olid Philips Avent ühekordsed – neid oli ka eriti mugav mõned mähkmekotis kaasas kanda, kuna on eraldi pakendatud, aga asja ajavad ära ka näiteks soodsamad Libero omad ja kes soovib võib proovida ka hoopis pestavaid patju), marli lapid (pildil Pippi firma, meil olid täpselt sellised JJ-le ostetud Beebicentrist), Purelan100 nibukreem – üks sõna: elupäästja. 

FullSizeRender333

Ja siia lõppu üks pilt sellest, kuidas JJ-d Riias kohvikus imetasin – no ei ole kuskilt paljas 😀