Hei Muumid!

Nädal tagasi käisime Muumimaal, kes mitmendat, kes esimest korda – vahva oli kõigil.

Varasemalt oleme pigem eelistanud Tallinkiga reisimist, aga sel korral minekut planeerides hakkasime vaatama, et Viking Line oleks soodsam ja tegelikult oleks ka ajaliselt mugavam, sest saaks hommikul lastel veidi kauem magada lasta kuna Viking Line stardib hommikul kell 8 vs Tallink kell 7. Ka tagasi tulek tundus mõistlikum 21.15 vs 22.30.
Kui mainitud eelised nüüd välja jätta, siis muidugi Tallink oma Megastariga on oluliselt meeldivam kui Viking XPRS, mis oli paraku üsna väsinud moega. Oleme alati hommikuti minnes võtnud ka hommikusöögid ja okei, kõhud saime täis, kuid ka söögid on olnud Megastaril paremad, seega kui ajaliselt sobib ka varasem minek ja hilisem tulek, siis ma valiks pigem Tallinki.

Kohale saime Soome ilusti, sisestasime sihtkohaks Muumimaa ja selline ca 2h autosõit võis alata. Õnneks üsna varakult ärganud lapsed vähemalt osa teest magasid, et siis Muumide juures paremini vastu pidada.
Kuigi hooaja alguses ja nädala sees võib olla üsna Muumimaa silla läheduses parkimiskohti, siis hooaja keskel on kohe mõistlik end parkida spetsiaalsesse külastajate parklasse, mille pilet on 10€/auto. Sealt parklast viib tasuta buss Muumimaa silla kanti ning väike jalutuskäik ja ongi sissepääs. See parkla on hea ka ses osas, et olemas on täiesti viisakad wc-d, mis pärast pikka autosõitu ära kuluvad ning mis on head ka enne tagasisõitu, et vahepeal pissipeatusi ei peaks tegema. Kõrval on kohe supermarket ka, et miskit kaasa haarata, kui vaja.

Piletid saab netist ette osta, võitu annab see hinnas 1€ pileti pealt, kuna lastega võib igast asju ette tulla, siis otsustasime, et pigem ostame saabudes sealt piletid ja maksame siis veidi peale. Üksik pilet on 31€, tasuta on kuni 2-aastased lapsed, meie peres oli pileteid seega neljale liikmele vaja ning siis oli ok osta perepilet 120€, see siis üheks päevaks.

Kohe sisenedes algas parajasti Emma teater, mida me nn saali vaatama ei läinud, aga mida lapsed veidi kõrvalt piilusid, sest juba olidki seal kohal mitmed tuttavad tegelased. Edasi võtsime nõuks esimese asjana minna otsejoones Muumimaja juurde ja siis kõike muud avastama hakata.
Muumimaja on nunnu, mitte liiga suur, aga oma väikeste krutskitega siiski, sel hooajal on laste käepaelte küljes miski, mis majas leiduvate puust merekarbi kujutiste vastu pannes tekitab seal erinevaid juhtumisi – näiteks süttivad tuled või heliseb telefon vms. Majja sisse kärudega minna pole mõtet, sest korruseid on mitmeid ja üles-alla viib vaid trepp. Nii ootaski Teet Joniga õues kuniks ma lastega majas tuiasin. Majja tahtsid lapsed muideks mitu korda minna ja seda me ka tegime.

img_5944

meil olid sõbrad ka kaasas

img_5968

Piripiigaga esimene tutvus

img_5981

suurim fänn

img_5962

Muumipapa

img_5954

Piripiiga oli Jennil lemmik

img_5975

vahepeal on Muumimaja ümber ikka palju sagimist

img_5972

Haisuli ja JJ

Tegelasi on ka enamasti kõige rohkem just Muumimaja läheduses, kus saab nendega patsu lüüa, kallistada ja pilti teha – mina ja Jenni olime suht sõiduvees, JJ piidles oma lemmik Haisulit  turvaliselt distantsilt – tal on veidi see too cool olemine ka käsil, et jumala eest keegi pilti ei teeks temast või midagi 😀 Esimese pai tegi ka Jon ära, ei olnudki õudne, nagu alguses ehk tundus.

Seal samas kõrval on Muumitrolli majake koos liumäega, Hemuli maja, Snifi hütike ja mitte kaugel ka näiteks Muumioru vangla ning tuletõrjedepoo. Muumimaja tagant läheb omaette rada, mis viib Piripoisi ja Tuu-Tikki juurde, kus saab laevukesi ujutada ja katseid teha, samal rajal on ka vaateplatvorm, lebotamise ala erinevate varjualuste, kiikede ja patjadega, Nuuskmõmmiku telk , paljajalu rajake ja niisama mõnus veidi varjulisem metsake. Teine rada läheb Muumimaja vastast metsast, kus saab kohata nõida, Hatifnatte, otsida väljapääsu labürindist, käia Urri koopas ning läbida väike seiklusraja osa. Sealt pääseb ka Muumimaa randa, kus ilusa ilma korral võimalik suplema minna.
Me olime küll üsna palju aega seal olemiseks planeerinud, kuid rannas olemise jaoks sel korral siiski mahti polnud, olgugi, et ilm oleks seda soosinud.

img_5997

Jenni puhkehetk

img_6022

Supelmaja

img_6021

laevukeste ujutamine

Olemas on seal ka mitmeid söögipoolist pakkuvaid paiku, aga vabalt võib teha ka pikniku oma söögiga, mis kaasa võetud ning kohapeal vaid jäätisega end lisaks turgutada.

Muidugi on olemas ka pood igasuguse muuminänniga, aga seal tasub asja mõistusega võtta ja näiteks tassid või võtmehoidjad on soodsamad isegi laeval või hoopis koduses Prismas 😀 Samas mõned tegelastega lauamängud me ostsime küll, et ei oleks lihtsalt seisma jääv nipsasjake vaid miski, mis ka kodus vahvaid ühiseid emotsioone pakuks. Kodusesse Muumimajja sai tegelikult Tuu-Tikki figuur ka ostetud, sest seda meil polnud,

Teha ja näha oleks olnud veelgi – on seal loosirattaid, näomaalinguid, perepildistamise võimalus või hoopis mõne tegelasega ühises seikluses osalemine (kus soomekeele oskus muidugi kasuks tuleb).

Aga peale tükkis juba vaikselt väsimus ning ega ka sulgemiseni palju aega ei jäänud (suvisel ajal see kell 18 õhtul).
Vantsisimegi taas bussile, mis meid parklasse viis ning asutasime end sadama poole teele, kus küll suht palju oodata tuli, aga laevareis ise hilisest ajast hoolimata kulges mõnusalt – eriti uusi lauamänge mängides.

Lastele jäi käigust igati hea tunne ja kodus mängiti veel mitu päeva Muumimaale reisimist. Mul on tugev tunne, et järgmine suvi läheme sinna jälle, aga siis ehk võtame plaani ka ööbimise – kas telkides lähedal kämpingus või hoopis mõnes toredas hotellis, et oleks veel rohkem aega tegutseda ja kõigest osa saada – sest ilmselt on järgmisel aastal ka lastel vanus jälle selline, et nad tahavad seal rohkem asjatada.

Kas soovitame? – Igatahes jaa!

5b29ee70-fe21-4a56-a3d4-f8fd3bcecdd9

 

Kolme lapsega Hispaanias

Üle poole meie kolmenädalasest reisist kolme lapsega on nüüd möödas, aeg läheb puhates küll topelt kiirusega vist ning see on ka põhjus, miks alla kolme või no vähemalt alla kahe nädala ma sellist perereisi ei hakkaks vist üldse plaani võtmagi. Umbes pool esimesest nädalast kulus lastel sisse elamiseks ja uue rütmi leidmiseks, sealt edasi on olnud mõnus.

Päris algusest alustades, tulime siia kahe lennuga, millest esimene läks vara-vara hommikul, seega ärkasime praktiliselt öösel ja uni jäi poolikuks. Samas selle esimese lennu pidasid lapsed vapralt vastu, sõid, mängisid ja natuke veiderdasid, aga ei midagi hullu, Jon sai isegi korraks silma kinni. Kahe lennu vahel olime ca 2.5h Frankfurdi lennujaamas, kus sai sada korda pissil käidud ja veidi söödud ning liigutud, sellele järgnes lend Barcelonasse, mille õhkutõus veidi viibis aga millest ei lapsed ega mina end häirida ei lasknud, nii et me jäime magama enne kui lennuk õhku sai, lapsed magasidki kuni maandumiseni välja – enam ideaalsemat varianti oleks olnud raske ette kujutada.

Barcelonasse jõudes oli mul meile ette tellitud transfeer, et saaksime võimalikult kiirelt ja mugavalt oma majutusse, kuhu sõit kulges täpselt tunni. Aga üsna hästi toimib ka avalik buss, mis otse lennujaamast siia kanti sõidab.

Juba kolmandat korda naasesime Cambrils Park Resorti, sest siin on lastega peredel lihtsalt nii nii mugav ja mõnus olla. Hetkel ei otsi ma reisist teravaid elamusi või metsikuid seiklusi, pigem tahaks et kõik oleks võimalikult stressivaba ja seda siin saab.

Elame kahe magamistoa (millel kummalgi oma vannituba) ja elutuba-köögi ning suuure rõduga apartmendis – kõik mugavused alates nõudepesumasinast lõpetades Disney channeliga on siin olemas. Mänguväljakuni on paar sammu, lähima basseinini paar sammu rohkem – MEGA.

Võrreldes paari aasta taguse käiguga on suurim muutus just laste vanus ja sellega kaasnev asjalikkus, tol korral bassein just lemmik kohaks ei saanud, sel korral hakkab juba hommikul jutt pihta, et kuhu basseini täna minek on. Lobistavad ja sulistavad seal mõnuga.

Jon on muidugi väike, suvalt kuskile sulistama tema ikka ei lähe, aga õnneks õde-vend teda ka meelsasti lõbustavad ja reisisellina on talle raske midagi ette heita, sööb ja magab nagu miška, enamasti tuju hea ning silmad säramas. Vaid maasikate suhtes tundub ta tundlik olema nagu minagi ja neist peame me mõlemad siin loobuma. Sööb Jon nagu mitme lapse eest, ma ei kujuta ette, et mis tal see kaalutõus võib olla kui koju jõuame ning kaaluda saame, tundub ta küll siin kõvasti kasvanud olevat.

Ringi liigume jala ning ühistranspordiga, sest ühendused on siin head ning näiteks rendiautol pole siiani mõtet näinud, ei viitsiks eriti hetkel lastega mingeid poole päevaseid autos istumise retki teha ka ning muud asjad saame ka ilma aetud. Laste jaoks on kaasas kandevahendid, mis end tuhandega õigustanud on, sest jalad on väsinud ka kõige tublimatel kõndijatel siiski ning seljas kandes pole pidanud kellegi väsimuse pärast midagi tegemata jätma.

Reisikäruga oli meil üldse paras hullumaja puhvet. Mul oli ammu ostetud selleks Mountain Buggy Mini, päev enne reisi oli see kotti pakitud ning Teet pidi selle koos oma jalgrattaga juba lennujaama äragi viima, aga siis tekkis võimalus osta hoopis Uppababy Cruz, mis oli mul juba pikka aega hingel olnud, ning millel oli hetkel mu jaoks oluline lisaboonus – selle istet saab panna ka näoga lükkaja suunas. Natuke jebimist, Teedu veenmist, et ta saaks ja viitsiks veel kuskile käru järele minna ning nii see Uppababy meiega kaasa tuligi. Täna võime mõlemad kinnitada, et valik oli lihtsalt super – iste mugav, pakikorv hiiiiiglaslik ning hädapärast mahutab ka kaks last ära 😀 Käru on jäik, aga väga stabiilne, materjalid mõnusad ning minu silmale ka ilus vaadata (ja mu jaoks peab käru ikka ilus ka olema).

Järele jäänud ajaga tahaks mõned käigud siiski ette võtta, näiteks Parc Samà, mis vist meenutab sellist botaanikaaia ja loomapargi vahepealset asja ning kaalumisel on ka Portaventura lõbustuspark koos veepargi ning Ferrarilandiga – ma ühtpidi tahaks minna, sest lapsed peaks seal saama mitmeid asju kasutada, samas teistpidi on nad siiski veel üsna väiksed ning paljude asjadega nad seal sõita ei saaks ning see võib jällegi tuju veidi alla viia (ja kas see ka rahaliselt mõistlik on). Mõtleme ja otsustame selle ilmselt jooksvalt. Mingit sundi kuskile minna ei ole ja see teeb sellise kulgemise ekstra mõnusaks, sest lõpuks ongi ju eesmärk ikkagi puhata ja mängida 😀

Ah jaa, veel üks asi, Joniga kasutame ka reisil riidest mähkmeid – kuna pesumasinat pole, siis käsipesu jaoks mõistlik variant oli kaasa pakkida mähkmekatted ja hunnik marlisid ja kuiva tunde jaoks fliislappe. Eks väike hirm ikka oli, et kuidas see asi siin välja mängib ning kujuneb ja äkki on see kõik lihtsalt liiga tüütu, aga ausalt, käsi südamel – väga lebo on. Marlid ja katted kuivavad soojas kiirelt, nende pesemine on lihtne ning lapsel ka hea keemiavaba olemine siin soojas. Tõesti, kel see mõte on aga pole julgenud, siis soovitan. Ja seda enam soovitan riidekaid kodus pesumasina mugavusega kasutada, see ju lausa lust ja lillepidu.

Mul on kaasas selgelt liiga palju katteid jms, aga kuna mahtumisega probleemi polnud, siis said kaasa kõik lemmikumad katted 😂🙈

Kui kellelgi on küsimusi meie reisi osas, siis andke märku või kui on soov, et millestki lähemalt räägiksin, siis saab seda ka.

Ees ootab reis kolme lapsega

Veel paar kuud tagasi aeg venis, lugesin päevi ja ei suutnud ära oodata, et millal see kevadpuhkus üks kord juba saabub. Märkamatult on aga aeg siiski ära tiksunud ja mõne päeva pärast end reisile sätimegi. Kõik koos, esimest korda kolme lapsega, meie armas Hispaania ootab meid.

Ma olen alati see, kellel on kaasa pakitava kraami listid mingi kuu varem juba kirjas ja suure tõenäosusega isegi proovi pakkimine tehtud. Antud hetkel aga on nii, et ega ma päris täpselt ei teagi, et mis ma kaasa võtan, millal pakin, kas kõik mahub ja kas lõpuks kõik vajalik kaasa saab. Samas elu kolme lapsega veidi õpetab ka, õpetab adapteeruma ja lahendusi leidma ja nii ei olegi sa enam turvalistes kuid üsnagi piiravates nimekirjades kinni, vaatad tihti asju ka jooksvalt. Ma hakkasin tegelikult laste riietele listi ka tegema, aga see tundus lõputu ja parema plaanina tundus lihtsalt vaadata, et mis kohvrisse mahub, sest tahaks võimalikult väheste kohvritega hakkama saada.

Aga ma ei hakka seda pakkimist nüüd reisi eelõhtusse ka kõige täiega jätma, sest lend on meil vara-vara hommikul ja mul on ses osas plaan, et kõik asjad peavad magama minnes olema ukse juures valmis, ärgates põhimõtteliselt vaid riided selga ja minek.

Mõtlen nii, et alates tänasest tõstan nii mööda minnes, mis sahtlist, mis pesurestilt nii laste kui enda riietest miskit kõrvale nö pakkimise hunnikusse ja kui päriselt pakkimiseks läheb, siis teen lõplikud otsused, et mis kaasa saab. Asjad, mida pakin nimekirja järgi on ravimid (mida usaldan erinevates olukordades toetudes kogemusele ning mida ma häda korral ei taha kuskil öösel otsima hakata) ning muud sellised hügieenitarbed.
Riidest mähkmetele teen ka listi, et teaksin, mis kaasa said ja mis koju tagasi peavad jõudma.

Mida ma siis tean hetkel, et kaasa pakime?

No näiteks on kindel, et kaasa saab käru ja selleks on Mountain Buggy Mini, valituks osutus oma alla 8kg kaaluga (sest elame reisil teisel korrusel) ning et vajadusel saab ükskõik kes me lastest seal jalga puhata, sest kandevõimet on sel pisikesel 20kg. Rattad ka hea suurusega, et saaks hakkama vajadusel kehvemal pinnasel kuskil munakividel vanalinnas, mida ilmselt ikka ette võib tulla.
Kahe lapse käru sel korral ei võta, sest JJ ja Jenni on üsna meelsad kõndijad, meil on lisaks kaasas ka kõigi jaoks kandevahend ning kärus saabki olla see laps kelle jaoks see hetkel kõige vajalikum on.
Lennujaamades kasutame kandekotte ning käru plaanime ära anda check in’i tehes, selleks, et oleks suurem tõenäosus see sihtkohas kasutuskõlblikuna kätte saada, pakin käru transpordi kotti, mis mul varasemast juba siin olemas oli.

Teedu jalgratas on ka kindel, sest kolme nädala jooksul saab ta siis eelmisest suvest suht pausil olnud hobiga jälle tegeleda.

Riidest mähkmete osas on täpsed valikud veel lahtised, aga ilmselt ca 5 katet ja 15 sisu, millest paljud marlid ja ülejäänud ka käsitsi lihtsalt pestavad. Plaan on määrdunud mähe kohe ära pesta ja kuivama panna, et saaks jälle kiirelt uuesti kasutusse. Kui tekib variant, et ei jõua siiski vajalik kogud kuivada nii kiirelt kui vaja või kui tundub problemaatiline kuskil käies mustade mähkmete kaasa tassimine (sest me ei kasuta rendiautot) või lihtsalt on vaja “day off” võtta, siis selleks tarbeks on kaasas ka Grovia ühekordsed sisud. Ööseks vist võtan Pop In mähkmed öö sisudega, vaatame, kas õnnestub kasutada.

Kandevahenditega on mõtteid, aga need päris kindlad ei ole  – ilmselt JJ-le Kinderpack Preschooler, Jennile tema lemmik Tula toddler ning universaalseks kasutamiseks üks suurus 6 lina. Joni tarbeks ilmselt ka üks Tula ning veel mõtlen, et kas lennujaamade jaoks jääb Tula või oleks mugavam Oscha Cairis, mis sisuliselt nagu ruutlina.

Ja lastele siis mitu paari lühikesi riideid ja mõned pikad, sest õhtul võib ikkagi olla selline pikkade käiste ilm, mere ääres ka kindlasti tuulisem. UV kaitsega riides, millega rannas, basseini ääres olla ja muidugi päikesekreem.

Ja siis nipet-näpet veel, mütsid, jalanõud, joogipudelid mänguasjad, ipad ja Osmo. pean veel jõudma mõned kleepsuraamatud osta ja ehk mõned nuputamise vms tegevusega raamatud ka – kel soovitusi, laske tulla!

img_3035

Lapsed igal hommikul küsivad, et kas täna lähme reisile 😀 

 

 

Laupäev Helsingis

See Soome mineku plaan oli meil vahelduva eduga terve suve, aga lõpuks muudkui lükkus edasi kuniks nüüd laupäeval käidud saime. Piirdusime päevareisiga ja sellest tulenevalt palju teha ei jõudnud, aga ei olnud ka sel korral eesmärgiks.

Osustasime minna varahommikul 7.30 laevaga, et siis jääks piisavalt palju aega kohapeal kolamiseks ja et tagasi tulla õhtul 19.30 laevaga (selleks, et lapsed saaks koju normaalsel ajal magama). Otseselt liiga raske see kell 5 ärkamine polnud, aga pean jääma oma varasema arvamuse juurde, et tegelikult peaks neid väga varajasi minekuid lastega vältima, sest ööuni jäi napiks ja sellist head pika une tegemise võimalust päeva jooksul ei avanenud ning väikestest tukastustest ei piisanud, et tuju päris lõpuni hea oleks olnud – eriti JJ-l.

IMG_8949

Jenni jõudis hommikul mul seljas ka väikse uinaku teha

Minnes oli laevaks uus Megastar ja see oli tõesti mõnus ja ilus ja viks ja viisakas. Suurema osa veetsime hommikusöögi lauas, mis hommikuse sõidu juures meil üsna tavapärane on olnud. Siis jõudsime veidi ringi vaadata ja oligi juba aeg autosse minna ning päev Helsingis võis alata.
Meie õnnetuseks kostitas ilm suht lakkamatu vihmasajuga ja olime vaid õnnelikud, et otsustasime autoga tulla.
Esimene ja ainuke kindel eesmärk oli Sea Life, kuhu jõudsime minuti pealt avamise ajaks. Tundus isegi veidi jabur, et nii vara kohal olime, aga pärast lahkudes pungil täis parklat nähes oli selge, et meil vedas, et saime seal peaaegu omaette käia, rahvamassidega trügides oleks oluliselt kitsam ja vähem rahulikum olnud. Jenni oli mul kandekotiga seljas ja JJ uudistas seal omal jalal ringi, laenasime ka reisile Baby Jogger City Tour käru, aga enamasti leidis see kasutust asjade transpordiks.
Sea Life-is JJ-le meeldis väga, õhinaga vaatas seal erinevaid kalasid ja vee-elukaid. Jenni oleks tahtnud rohkem asju oma käega katsuda, aga mõne akvaariumi juures jälgis temagi sealseid asukaid huviga. Parajalt lühike käik oli see ka (eriti kuna olime suht esimesed), veetsime seal umbes tunnikese.

Kuna ilm õues olemist jätkuvalt ei soosinud, siis pidime vaatama tubaseid tegevusi ja võtsime nõuks minna just sel nädalavahetusel toimuvale disaini turule. See kujunes juba üsna väsinud lastega parajaks katsumuseks – rahvast oli metsikult, ruumi oli vähe ja lapsed protestisid häälekalt. Saime siiski kiirelt seal tiiru tehtud ja silma jäi nii mõndagi lahedat, helgematel hetkeld sai ise mõne ostu sooritada. Kindlasti läheks sinna ka järgmisel aastal, aga lastele vaataks selleks ajaks siis mingit muud tegevust. Lemmik ost sealt oli KUI design jänestega bambustekk-sall, mida hea lastele kuskil magamiseks peale panna või muul ajal omale salliks keerata 😀

IMG_9124

Pärast turul käiku hakkas ka ilm veidi järgi andma ja kui olime peaegu tunni ringi sõitnud, et lapsed veidigi magada saaks, siis otsisime üles Muumi kohviku, et seal veidi keha kinnitada ja põnnidel end liigutada lasta. Kohvik, kus me käisime, asub Liisankatu 21, olemuselt selline suht pisike kohake, kus valikus saiakesi-kooke-quiche ja külmi ning soojasid jooke, boonusena väike mängunurgake ja võimalus muumikraami kaasa osta. Hinnad on muidugi keskmisest kõrgemad ja sellega tasub kohe arvestada. Lastele seal meeldis ja said endal seal tuju heaks möllata.

Enne laevale suundumist jõudsime teha veel ka väikese shoppingu ja siis oligi juba aeg sadamasse minna. Tagasi tulime Stariga ja hommikuse laevaga võrreldes nägi see tiba väsinud välja muidugi, aga noh, see paar tundi läks sellegipoolest kiirelt ja Jenni otsustas lõpuks käru ka järgi proovida ning tegi seal väikse uinaku.
Koju saime veidi peale kümmet, koos selleks hetkeks täiesti üle väsinud JJ-ga, kes oleks tahtnud vist laeva peale jääda mängima 😀 Õnneks tuli mõlemal lapsel kodus uni ruttu ja võisime oma päeva siiski kordaläinuks lugeda.

Lastega reisil: meelelahutus lennukis

Ühes ettevalmistuste postituses ma mainisin, et JJ-le võtan lennukisse veega värvimise raamatu ja ipadi, päev enne lendu tuli mul aga mõte, et peaks natuke veel asju kaasa pakkima ja see otsus osutus igati õigeks.

Lennukis me selle veega värvimiseni ei jõudnudki, samas koha peal ta sellega mängis küll ja oli hea, et kaasa sai.
Lennukis osutusid hitiks hoopis kleepsuraamatud, mille järgi ma päev enne reisi siis Teedu otse töölt veel saatsin. Tegin küll Apollo veebipoes mingi valiku, aga poes Teet kõiki neid ei leidnud ja tegi seal ise omakorda valiku – nii sai kaasa 3 päris erinevat raamatukest. Kõik olid natuke rohkema tegevusega kui ainult kleepsude suvaline kleepimine ja see oli JJ vanuses lapsele täitsa hea, sest hoidis tähelepanu ja huvi kauem. Ühes raamatus tuli vastavalt ette antud piltidele kleepida lehele õiged asjad, teises tuli piltide järgi ise samasugused kokku kleepida – lisaks siis kujundite õppimise osa ning kolmas oli lisaks kleepimisele ka värvimise raamat (me pliiatsid unustasime maha, seega värvima sai JJ alles Hispaanias kohal olles).

Kui oli näha, et huvi raamatu vastu hakkas kaduma, siis andsin lihtsalt järgmise kätte ja oli jälle rahu majas.
Minnes kulus pool lennu aega JJ-l ka magamiseks nii, et tegevusi oli ka selle võrra vähem.

Tagasi lendudele olid mul kaasas samad raamatud, aga lisaks ostsin siis Hispaaniast mõned niisama kleepimise raamatud – Miki Hiir on tal suur hitt, nii et sellega oli ka tegevust üsna pikalt. Aga kuna uni sel korral väga tulla ei tahtnud, siis oli vaja ka tegevusi rohkem. Nii olid nüüd kaasas ka väiksed mudelautod ja järgemööda andsin talle kotist väikseid loomafiguure.  Need olid uued ja põnevad ja kitsastes oludes mängimiseks ideaalsed.
Boonusena olid nii autod kui loomad head asjad ka Jennile uudistamiseks anda, sest ka tema tahtis tegevust ja ilmselgelt kleepsude jms asjade jaoks on ta veel liiga väike.

Kui minnes ei pidanud me ipadi isegi kotist välja võtma, siis tagasiteel leidis ka see rakendust. Aeg oli viimasel lennul hiline ja muud asjad enam tähelepanu ei köitnud. Ipadis on JJ jaoks meil mitu erinevat mängu, Miki Hiire mängumaja äpp, Põrsas Peppa joonistamise äpp ja paar sellist tema vanusele sobilikku nuputamise äppi, kus on erinevad mängud nagu memo, pusled, nn nupupusled jms.

Tean, et on peresid, kus nutiseadmeid ei lubata lastele ka reisil (või just reisil ei lubata), aga tunnistan, et minu meelest on need täiesti okeikad abivahendid ja ma ei pea õigeks nui neljaks kuskil kitsas lennukis meeleheitlikult “perega aega veeta” ja lapsi kuidagi moodi lõbustada. Ütlen ausalt… et selles osas on mul suva ja kui see aitab lennu paremini ja meeldivamalt kõigi jaoks mööda saata, siis las mängib – küll aga võiks mängud ja tegevused siis eakohased olla ja selleks ma ka need mängud talle varem valmis sinna tõmbasin. Ühtlasi, on ipadis näiteks tal 10 puslet, mida ma ilmselgelt ei hakkaks ju lennukisse päris puslena kaasa vedama, nii et see lahendus mu meelest mõistlik (Lufthansa puslesid ta muidugi lennukis endale sai, aga need olid õnneks koti sees ja jõudsid kõigi tükkidega ka koju).

Põgusalt söögist-joogist ka. Joogiks ostsime lennujaamast vett kaasa ja kui see oli JJ-l otsas, siis lihtsalt küsisime lennukis juurde. Näksimiseks olid mõned küpsised, tuubikad ja lennuki võileivad. Jenni mingit muud einet peale rinnapiima lennukis ei võtnud 😀

Ma soovitangi asju kaasa pakkida mõõdukalt, kindlasti võiks olla midagi uut ja samas ka midagi lapsele tuttavat, et ühtpidi oleks uus ja huvitav, teistpidi tuttav ja turvaline.
Ja vanematel soovitan kaasa pakkida omale rahulik meel, siis on kõigil toredam.

IMG_6466

Lapsekandmine: mugav viis reisil liikumiseks

Kes mind vähegi teab, teab ka, et olen ikka olnud läbi ja lõhki käruinimene, pole siiani ühelgi reisil ei kandekotti ega kandelina kasutanud ja puudust neist tundnud. Sel korral, kahe lapsega reisides, said kaasa ka 2 kandekotti – jah lausa !2!

Esialgu oli mõte, et võtan rohkem Jenni tarbeks kaasa kas meie roosa Yaro lina või Ergobaby koti, kott tundus alguses mõistlikum, et vajadusel ka JJ selga sellega panna, aga tegelikult sai mõni aeg enne reisi selgeks, et Ergobaby kott on JJ-le väike.
Kuidas väike? – kaalu poolest oleks tal seal kotis ok veel mitu aastat olla (Ergobaby organic mudelil piirang 20kg), aga vot pikkus on see, mis koti tema jaoks väikseks teeb. Nüüd, kus ta on ca 88-90cm pikk, ei jagu Ergobaby kangast tal nii, et see toetaks teda ühe põlve alt teise põlve alla – tulemuseks on see rippuv asend, mis kohe kindlasti lapsele hea ei ole.
Ok, siis oli mõte, et võtame ikka lina kaasa, kuna seda saab siduda täpselt lapse järgi ja olenemata kasvust. Selle plaaniga ma juba olingi arvestanud kui vahetult enne reisi silmasin müügikuulutust Liliputi kandekotile. Mille poolest siis see kott näiteks Ergobabyst erineb? Liliputi kott on tavasuuruses EB kotiga sama suur, aga, kaasas on ka väikelapsega kasutamiseks mõledud istmepikendused, mis koti külge panduna teevad selle koti põhja siis laiemaks ning pakub toestust jälle põlve alt põlve alla.
Tegelikult on olemas ka teisi kotte, mis ongi mõeldud “toddler” ehk väikelapse suurusele (selleks ajaks kui need standard kotid väikseks jäävad, mida beebiga kasutasid), meie oleme proovinud ka näiteks Tula Toddler kotti, mis oli super mõnus (oleks hea meelega ka selle reisile võtnud, aga meie soovitud mustrit ei olnud kohe saada – Tula mustrid on kottidel muidugi imelised!). Tula puhul ongi siis kotte kahte eri suurust, sinna suuremasse toddler kotti ei saa panna last, kes on lühem kui 81cm (pigem peaks sellest ka paar cm pikem olema) ja kaalub vähem kui 11-12kg (väiksema lapse jaoks on see kott lihtsalt liiga suur ja ta ei saa seal sees mugavalt ega õigesti olla), toddler koti kaalupiirang on lausa 27kg 😀

Aga tagasi siis meie reisile tulnud kandekottide juurde. Nüüd, kus JJ-l oli ka kott olemas, otsustasime, et Jennile võtame Ergobaby ja lina jääb koju (tegelt oleks võinud kaasa võtta, paar korda oleks eelistanud seal “kodus” lina kasutada).
Kui varasemalt oleme alati käruga lennukini läinud, siis nüüd andsime käru kohe check-inis koos muu pagasiga ära (kiletasime selle lennnujaamas ära ka kaitseks). Meie seisukohast oli see otsus õige – mugavam oli liikuda kandekottidega kui et mässata kahe lapse ja käruga lennukiuksel. Kuna minnes meil lend ka hilines ja ümberistumiseks Frankfurdis jäi napilt aega, siis olime veel eriti õnnelikud, et seal käru meile “piduriks” kaasas polnud. Ka tagasi tulles, kui kahe lennu vaheline ooteaeg oli ca 3h, oli kottidega väga okei liikuda ja “kaks kätt taskus” lennukile kõndida.
Ja kuigi ma ei lähe kindlasti reisile mõtetega, et “äkki midagi juhtub”, siis päris ausalt tundsin end lennujaamas lapsi kandes turvalisemalt kui neid kärus hoides – mõeldes sellele, et paanika puhkedes oleks lapsed mul küljes ja igasugune tegutsemine kiirem võrreldes nende kärust välja võtmisele kuluva ajaga. Nõme, et sellistele asjadele tänasel päeval mõtlen ja eks see on suures osas ülemuretsemine, aga samas… reaalsus on meil just selline nagu ta on.

Reisi jooksul päris iga päev neid kandekotte vaja ei läinud, aga peaaegu üle päeva küll. Kiire jalutskäik hommikuste croissantide järele oli palju lõbusam, kui JJ sai mul seljas olla või õhtune tiir resordis pärast vihmasadu, kui käru lompide sisse ei tahtnud viia või kui Tarragonas JJ ei tahtnud pärast uinakut ei kärus olla ega kõndida, aga issi seljas olla sobis ja eks neid vajadusi ja olukordi oli tegelikult päris mitmeid. Sellist tunnet, et asjatult sai need kandekotid kaasa võetud, ei tekkinud kohe kindlasti.
Kokkurullitult mahtusid need probeemideta käru alla korvi, kui oli plaanis selline käik, kus polnud kindel kumma lapse jaoks võib kotti vaja  minna ja kahte ei tahtnud kaasa võtta, siis haarasin Liliputi koti, sest sellel sai Jenniga kasutamiseks need pikendused eemaldada ja nii oli see mõlema lapse jaoks universaalne.

Arvestades, et soojakraade oli meil seal üsna korralikult, peab mainima, et palav kumbagi kotti kasutades ei hakanud ja lapsed seal sees ei higistanud, aga muidugi ei pand ma neile ka üleliigseid riideid selga, piisas pluusist/bodyst/pükstest.
Sel päeval kui Sanguli resorti külastasime, sai proovitud ka varianti, et kandsin korraga mõlemat last. Jenni oli kõhul oma Ergobabyga ja JJ Liliputiga seljas – olin ikka päris üllatunud, et see “koorem” nii mugav kanda oli, samas muidugi loogiline, sest oma raskustega nad mõjusid kumbki oma poolel tasakaalustavalt ja see selle kandmise nö kergeks tegigi. Lapsed olid muidugi maru rahul, sest nad on ju nagu sukk ja saabas ja oli nii tore koos emme “süles” olla. Ma ei tea, kas ma väga pikalt viitsiks neid nii kanda, aga vajadusel saab nii ilusti hakkama küll ja midagi keerulist ei ole.

Mõned soovitused, kui reisil plaan last/lapsi kanda:
– hea kui olete kasutatava kandmisvahendiga juba kodus tuttav – nii laps kui kandja, nii ei ole lisaks uue koha uudsusele vaja tegeleda ka uue asja tundma õppimisega
– kuigi kiusatus mingi odava kandekoti ostmiseks võib enne reisi olla suur (et no äkki ei kasutagi), siis valik langeta ikka koti omaduste järgi – et laps oleks ergonoomiliselt seal sees (toestus põlve alt põlve alla, seljapaneel kotil pehme ja lapse järgi kuju võttev) ning, et kandjal ka mugav oleks. Häid kotte saab ka laenutada 😉
– võta see hetk ja last selga pannes seadista kott korralikult teie mõlema järgi – st pinguta vajalikud rihmad, vaata, et kott oleks piisavalt kõrgel, laps mugavalt seal sees – nii on kindlam, et ei lapsel ega kandjal ei hakka ebamugav.
– jälgi, et nii kõhul kui seljas kandes oleks päikselise ilmaga laps piisavalt päikese eest kaitstud – laia äärega müts, jalgadele päikesekreemi jms. Jahedama ilmaga hoia lapse jalad soojas!!
– kasuta lapsele meelelahutuseks näiteks nn imetamiskeed või mõnd koti külge kinnitatavat mänguasja, millega ta saaks kandmise ajal veidi mängida
– ära kanna last nägu välja poole – lisaks sellele, et see on halb lapse seljale (ka neis muidu ergonoomilistes kottides, mis sellist funktsiooni pakuvad) on see lapse jaoks väga väga väsitav, kui niigi võõras kohas ja olukorras on kogu see “infomüra” talle siginas saginas otse näkku,  oma pilku puhata pole nii kusagil ja ema-isa rahustavat nägu ka ei näe. Hiljem võib sul õhtuks olla üleväsinud ja jonnine laps. Uudishimuliku lapse puhul on hea variant last seljas kanda – nii tegin ma ka Jenniga kui nägin, et ta tahtis rohkem ringi vaadata.

IMG_6192

pildi tegemiseks polnud mütse peas, muidu ikka olid 😉 

FullSizeRender-26

IMG_6006

IMG_5958

Tundub, et ruumi oleks meil ka kolmandale lapsele 😀 😀

IMG_6268

Barcelona lennujaamas

2. ja 3. nädal reisil – Barcelona, Tarragona, esimene ujumine, +27C

Hehe, puhkus on nii mõnus, et ei tulnud sellest jooksvalt kursis hoidmisest suurt midagi välja. Seda postitust kirjutama hakates on mõtted juba vaikselt asjade pakkimise juures ja homme asume tagasiteele koju. Aga tehtud on siin nii mõndagi ja sellest siis kohe lähemalt räägingi.

2. nädal
Teise nädalaga saabus ikka tõsine suvi siia, kui esimesel nädala oli pigem Eesti suve taoline ilm, siis nüüd tuli päris leitsak ka kohale, kraadid stabiilselt +25 mõnel päeval +27-29C. Lapsed on selle ilma isegi hästi vastu pidanud, aga päevauned on palavaga siiski lühemad kui muidu, nii juhtuski, et tavalise ühe pika lõunaune asemel teevad mõlemad lapsed pigem kaks lühemat uinakut. Mõtlen vaid, et jumal tänatud, et meie kärul on lamavas asendis need suured õhutusavad ja õhk pääseb liikuma, muul juhul oleks nad kärus nagu saunas.

Ühel trennivabal päeval võtsime ette käigu Tarragonasse, läksime bussiga puhtalt seepärast, et see sõit sinna on hästi ilus, mööda kaldajoont praktiliselt (samas on bussisõit oluliselt pikem kui oleks rongiga käik). Tarragonas lõunatasime, pisut shoppasime ja põhiliselt lihtsalt kondasime linnas ringi, eriti just nö vanalinnas, amfiteatri kohal vaateid nautides. Käimata jäi seal vaateplatvormi juures kohvikus, aga midagi peab jääma ju järgmiseks korraks ka.

IMG_6016

Lõunapaus Tarragonas

IMG_6023

Bändiproov ja lõunauinak 2in1

Järgmisel puhkepäeval läksime kohe hommikul Barcelonasse, kuhu siit viib 1,5h pikkune rongisõit. Minnes oli rong selline, et kärud tuli kokku panna ja kuidagi end oma tavaariga istmetesse mahutada, etteruttvalt olgu öeldud, et tagasi tulime aga sellise rongiga, kus lapsed said sõidu ajal kärus olla ja polnud nii kitsas (umbes nagu meie Elroni rongid).
Barcelonasse jõudes magasime sõprdega jutuhoos oma peatuse maha, tahtsime esialgu maha minna Barcelona Sants rongijaamas, aga lõpuks läksime hoopis Estacio Francas, korraks oli tunne, et appi, kus me oleme – kuhu sattusime, aga väike pilk kaardile andis teada, et oleme oma sihtkoha mõttes isegi paremas kohas kui algselt plaanitud Sants. Nii ei pidanudki metrooga jändama ja Sagrada Familia juurde lihtsalt jalutasime. Kuna meie olime sees seal käinud, siis ootasime mu venda SF kõrval pargis aega parajaks tehes ning edasi võtsime suuna La Rambla poole. Jalutuskäigu ajal sai taaskord üle vaadatud kõik teel olnud vaatamisväärsused ja lisaks ikka shopatud ka 😀
La Rambla rahvasummas leidsime mõned vabad pingid, kus tegime käigu pealt pikniku ning võtsime suuna Kolumbus monumendi poole, sest sel korral oli plaan, et poisid käivad seal üleval ära. Mul ei ole kõrgustega just parimad suhted ja seepärast sobis hästi, et jäin magavate lastega sinna alla ootama. Veidral kombel ei ole see üldse väga reklaamitud võimalus, et sinna monumendi otsa saab ka üles minna ja seda lausa liftiga. Kui mujal oli sel päeval rahvast kui murdu (kaasa aitas ka see, et oli reede ja samal nädalvahetusel oli Barcelonas F1 etapp), siis seal polnud mitte mingit järjekorda ja Teet ning mu vend olid seal tipus vaid koos veel ühe inimesega 😀 aga no seda parem ja rahulikum – nii et, kes plaanib Barcelonasse minna, võtke see plaani, sest vaated olid super olnud.
Sealt samast avanes vaade ka uuesti Estacio Franga rongijaamale ja otsustasime, et alustame ka kojusõitu siis sealt ning ei hakka sinna Sants jaama suurde saginasse üldse minema. Sedasi õnnestus meil ka terve päev nii liigelda, et metrood ei kasutanudki. Rongijaamas oli vaid mõni üksik inimene, aega oli parajalt, et kohvikus kohvid teha ja siis tagasi Cambrilsi minna.

IMG_6104

DSC_1536

20170512_173858

20170512_174206

Vaade La Ramblale

3. nädal
Õudne, ükskõik kui kaua reisil ka ei oleks, siis viimane nädal sisuliselt jookseb käest.
Rohkem me sel korral ringi käimisele ei panustanud ja tegelesime pesuehtsa lebotamisega, põnnid tutvusid basseinidega, kus selgus, et Jenni on jätkuvalt väike veeloom ja oleks võinud vabalt sinna jäädagi. JJ basseinide suhtes nii sooje tundeid üles ei ole näidanud ja tema lemmik on ikka siin asuv suur mänguväljak, kus ta kiirelt endale mõne sõbra leiab, kellega koos lõputult liugu lasta ja kiikuda. Ühel õhtul ta konkreetselt ka püherdas liivakastis ja kui ma ütlen püherdas, siis see ei ole kunstiline liialdus 😀 😀 Põnev on näha kui julgeks JJ siin on saanud, vabalt tahab ise uitama minna ja mänguplatsil ei pea ka sugugi kätt hoidma – pigem lehvitab, et noh minge te suured tehke omi asju. Seda kõike on väga tore näha, arvestades, et puhkuse ajal pidime tegema ka otsuse lasteaeda mineku osas – sellest sügisest saab ka temast lasteaialaps.

IMG_5997IMG_6168IMG_6129

Nii palju siiski veel siin uudistasime, et külastasime Cambrils Park Resorti kõrval asuvat Sanguli Salou Camping&Resorti (need on tegelikult ühe ja sama halduse all, aga siis veidi erineva suunitlusega). Kui eelmisel aastal siin olime, siis alles ehitati Sanguli uut osa, mis nüüdseks valmis ja Aafrika stiilis tehtud. Kui Cambrils Park on ehk veidi selline luksuslikum, siis Sanguli on pigem lihtne koht, kus puhkuse ajaks oma nö staap teha – on sealgi restorane, pood ning mitu erinvat basseini, aga majutus on sellistes erinevates kämpingu majades – mida on siis päris palju kogu hiiglasliku maa-ala peale, erilisema majutuse huvilistele on seal Aafrika osas põnevad telk-majad.  Soovitan neid kodulehtedelt vaadata, et mis kellelegi paremini sobib-meeldib, meile on Cambrils Park südamelähedasem.

IMG_6192

Sangulit külastamas – lapsekandmine rokib! 

Uuuhh…. ja nüüd peame pakkima hakkama, kohtumiseni juba kodus!

DSC_1566

Nende tüüpidega reisile – iga kell!