Category Archives: Tervis ja rasedus

Meie viienda beebi ootus

Posted in Tervis ja rasedus, Viies beebi by

Ma polegi ju tegelikult viiendast beebist siin blogis kirjutanud, üldse siia juhtunud nii harva ja rohkem kuidagi IG-s meie tegemisi jaganud – pilt ja paar rida võtavad ju vähem aega kui siin pikemalt jutustamine. Aga täna siis jutustan siin ka.

Roosamanna ootus

See viienda ootus on olnud küll jälle täiesti omamoodi ja üldse mitte selline nagu ma oleksin arvanud. Juba päris varakult raseduse jälgimise ajal sain omale rasedusdiabeedi diagnoosi, millega oli suht raske leppida. Esiteks sellepärast, et diagnoos tuli veresuhkru ühe näidu 0.1 üle normi olekust ja suurem põhjus muidugi see, et rasedusdiabeedi diagnoos, isegi kui see on terve raseduse kontrolli all ja kõik muu on hästi, on kahjuks planeeritud kodusünnituse jaoks vastunäidustus. Ehk siis minu soov selliseks imeilusaks ja rahulikuks kodusünnituseks nagu meil Jonasega oli, lendas varakult vastu taevast.

Aga kuigi selle kõigega oli raske leppida ja veresuhkru näidud sealt edasi head olnud, siis leppimine tuli ja rahu ka. Ma olen selle suhkru jälgimisega kindlasti oma keha toimimise kohta saanud palju rohkem teada, aga ka palju infot selle kohta, miks ka mitte rasedana võiks veresuhkrut jälgida, suuri suhkrukõikumisi vältida, kuidas on parem toitu süüa (nt millised toidud koos kehale paremad) ja mida kõike see mõjutab – alates kaalust, tujumuutuste kuni viljakuseni välja.

Proovisin mitut glükomeetrit, aga see Accu-Chek Instant sai lemmikuks

Olles ise nüüd nii palju rohkem uurinud selle teema kohta ja oluliselt rohkem seda veresuhkrut mõõtnud, pean nentima, et mu meelest meil rasedaid võiks isegi natuke rohkem selles osas jälgida ja seda infot ka rohkem jagada, et see pole lihtsalt üks tüütu torkimine vaid sellel on reaalne vajadus ja kasu sinu ja lapse tervise jaoks. Õnneks mul vere talumisega probleeme pole ka ja pigem tänaseks mul juba oma hasart selle mõõtmisega + ei oska nagu ollagi kui pole nt hommikust näitu näind 😅

Ühesõnaga, see diagnoos rikkus mu plaani sünnituse osas, aga muus osas on see olnud huvitav teekond oma keha tundmaõppimisel. Boonusena – kuna igasuguse kräpisöömise hulk on drastiliselt vähenenud (sest selle suhkru jälgimisega saad aru, miks tekivad mingid isud rämpsu järgi või miks tekib magusavajaduse tunne vms) on ka üldine olemine kergem ja mõnusam selle rasedusega, abiks muidugi seegi, et 35. nädalaks on kaalu kokku juurde tulnud alla kilo (samal ajal kõhu suurus vastab kenasti nädalatele).

Tegelt loomaais käies oli küll vahepeal raske olla omal 😅

Aga kaal kaaluks, peaasi, et beebiga kõik ok ja endal ka hästi kõik. Järgmisel nädalal juba ootabki ees ultraheli, kus beebi suurust hinnatakse ja ennustatakse (see kolmas uh tehakse just diabeedi diagnoosi pärast, sest sellega on oht liiga suureks kasvavale beebile). Ma siiski loodan, et meie beebike on normis ja me ei pea mingeid samme astuma tema varajaseks väljasaamiseks.

Eks meil selle ajastamisega on üldse siin head lood, see augusti teine pool, kus Jonas peaks hakkama lasteaiaga harjuma, siis Jenni sünnipäev ja no eriti oluline Jensi kooli minek on kõik natuke puntras ja selle kõige krooniks saan ma siis phmt igat päeva alustada mõttega, et ega beebi juhuslikult täna ei saabu 😅

Kuna neid teemasid, millega tegeleda on palju, siis ma olengi katsunud kõigega nö varakult ree peal olla. Et kooliasjad varutud, beebile suht kõik vajalik olemas, lasteaialastel varustus ootel ja isegi haiglakoti või õigemini kohvri pakkisin nüüd täitsa ära ja saab selle esikusse ootele panna.

Mu haiglakott ja Poofi imetamispadi

Haiglakoti pakkimine oli ka sel korral huvitav – et ma reaalselt teen endast kõik oleneva, et beebi sünniks üldse haiglasse jõuda ja siis pean arvestama, et suure tõenäosusega ma olen seal beebiga üksi, st Teet kaasa ei tule ja on suuremate lastega. See tundub natuke õudne, sest ta on siiski kõigi me laste sünni juures olemas olnud, aga teistpidi annab mulle südamerahu ja võimaluse sünnitusele keskenduda teadmine, et suured lapsed on issiga koos ja hoitud. Ja nii siis pakkisin seda kotti ka, et mul oleks kõikvõimalik vajalik kaasas, mis mul seal üksi toimetamist toetaks – kandelina, piisavalt snäkke 😅, rinnapiimakoguja (sest see lihtsalt mahtus paremini kui rinnapump) ja isegi imetamispadi – mida varem pole mul koduski olnud, aga sel korral tundus nagu hea idee. Eks me siis näeme kaua meid haiglas hoitakse, ise loodan küll kogu südamest, et saame ruttu koju 🤞

Beebile asjade varumisega on ka nii, et viiendal korral on juba päris hea nägemus endal, et mida kasutame ja mida päriselt vajame. Käruks on meil Easywalker Jimmey, millega praegu sõidab Jonas, aga mille korviosa ootab karbis beebit (ja see on nii mõnus korv, et tahaks juba väga seda beebiga kasutada). Samas turvahäll meil juba Jonase ajast olemas, selleks Swandoo Albert ja selle alla ratasteks on Easywalker Jackey, mida vajadusel mõnus Jonasega kasutada, kuna väike ja lihtne autosse ka suure käru kõrvale kaasa võtta. Puudu ongi tegelikult kahe lapse käru – sest mulle tundub, et meie sügisene elukorraldus nüüd siis nii kooli kui lasteaiaga, lihtsalt vajab võimalust vahepeal ka kaks last korraga kärru panna. Aga kuna ma veel täiesti otsustanud pole selle käru osas, siis on see nö suurtest asjadest ka ainuke, mis veel ootenimekirjas.

EW Jimmey valiku juures oli üks argument ka see iste, kuigi Jonasele meeldib magades olla kerge kalde all, siis saab istme ka täitsa lamavaks panna, et seal saaks väike beebi pikutada.
Ja meie turvahälli ja “rataste” kombo

Teise Nomi tooli ostu ka kaalun, Jonas enda oma kasutab igapäevaselt, seega sinna beebiosa peale lisamine ei ole reaalne variant. Aga beebile olemas on sel korral punutud korv ehk siis mingi koht ikka, kuhu teda nö käest ära panna turvaliselt. Eraldi voodit ei ole ega lähiajal ei tule, sest plaan on beebi kaisus hoida nagu teisigi.

Kandevahendeid on juba Jonase ajast, lisaks olen ostnud spets vastsündinule sobilikke õhukesi linasid (millest üks haiglasse kaaasa pakitud).

Need eriti beebikad linad ja Artipoppe tiigriga kott meie tiigriaasta preilit ootamas 😍

Riietega on muidugi veidi lappama läind, sest peale kahte poissi uuesti beebitüdrukule riiete varumine on viinud korraliku roosamanna hulgani 😆💖 Ja no kuna beebi nii vastu sügis-talve sünnib, siis enamus asju on kõik meriino ja siidi-villa segu ja nii pehmed ja nunnud ja mõnusad, et vahel lihtsalt istuks ja paitaks neid niisama 🙈

Sekka roosale natuke sinepit ja rohelist ka 💖

Riidest mähkmete kasutamise plaan on ka viienda beebiga. Joniga alustasime, kui ta oli ca 3k vana, Jonasega sai juba vastsündinu suuruses mähkupark kokku pandud ja kasutatud, sel korral siis on jälle natuke teisiti kuna eelistused on ajaga muutunud. Suures osas on nüüd uue beebi mähkmepark esiteks kodumaistelt tootjatelt, teiseks kõikvõimalike volditavate sisudega (mida on veel lihtsam-mugavam pesta ja mis põnevate elektrihindade juures ei vaja kuivatit) ning koosneb paljuski just villakatetest ja pükstest (kuigi on olemas ka ports pul materjalist katteid, mida vajadusel kasutada). Ja kogu see kraam on nii ilus, et ma phmt juba ootan neid mähkmevahetusi, mida ilmselt saab olema muidugi palju, aga no selliste mähkmetega – lust lihtsalt ju.

Mähkmepargis ootavad näiteks need Nulu paelmähe ja Heietigi nutiden villapüksid
Ja siin vastsündinud suuruses mähkmesisusid

Üldse on nii, et tänaseks juba 35+3 ja selline tunne, et läheks see aeg juba kiiremini ja saaks selle beebieluga juba pihta hakata ja kogu uue elurütmi majandamisega. Samas natuke mõrumagus see uue alguse ootus, sest see tähendab siis tõenäoliselt ka selle sumeda suve lõppu, sügise ja kõige asjaliku aja algust, koolitee ja täitsa teistmoodi eluetapi algust siin ja ma lihtsalt loodan, et selle kõige käigus on mul aega, et tõeliselt nautida seda beebimulli. Pole võimatu, et selles “mullis” viimast korda olen ja siis tahaks nagu kõike seda endasse salvestada.

Lähengi nüüd kraamin veidi beebi kummutit, et asju paremini ja käepärasemalt organiseerida, vahepeal avastasin, et vannilina ka vaja otsida beebile ning ilmselt mingid väiksemad hoiukorvid kuluks kummuti juurde ära, et kõigel oleks oma koht 💖

Ja hoidke meile siis pöialt ja mõelge häid mõtteid, et see viienda beebi saabumine läheks ilusti 🤞💖

Varsti-varsti täidab need riided ja pesa meie viies beebi 💖

Planeeritud kodusünnitus

Posted in Sünnitus, Tervis ja rasedus by

Lubasin, et kirjutan natuke pikemalt ka sellest, mida tähendab planeeritud kodusünnitus, mida see eeldab ning kuidas meie selleks valmistusime, et oma neljas beebi turvaliselt kodus sünnitada ja haiglasse üldse mitte minna.

Neljanda raseduse ajal sain ma tihti repliike, et küllap ma jälle kodus sünnitan ja et kas ma sel korral üldse hakkangi haigla poole end sättima. Kuniks olukord oli Eestis rahulik ei mõelnud ma kodusünnituse planeerimisele vaid sellele kuidas haiglasse jõuda, kuid hinges oli rahutus sees üsna algusest peale, sest olin ju varem kaks korda ka nii plaaninud aga ka parima plaaniga ikkagi sünnitanud kodus – olgugi, et kiirelt ja vähese sekkumisega, siis saatis neid sünnitusi siiski paras annus ärevust, kiirustamist, võõraid ja seejärel niisama haiglas ootamist ja vaatamist, et lihtsalt jälle uuesti koju tagasi saada, nüüd lisandus sellele veel eriolukord ja viiruseoht.

Ja ühel hetkel ma tundsin, et okei, ma ei saa nii, mul peab olema parem plaan ja selleks võiks olla planeeritud kodusünnitus. Planeeritud tähendab seda, et sünnituse juures on vastava kodusünnituse loaga ämmaemand, kes siis võtab sünnituse vastu ja teeb ka järekontrolli emale ning beebile.
Asjale lisas vürtsi muidugi see, et tänu eriolukorrale oli kodusünnituse kasuks otsustajaid rohkem kui tavaliselt ning jäi vaid loota, et Tallinnas sellist luba omavatest kahest ämmaemandast vähemalt ühel oleks võimalik mind enda sünnitajate listi võtta. Ja mul vedas tohutult, sest ämmaemand Siiri Ennikal see võimalus oli. Peale temale kirjutamist ning telefonivestlust leppisime kokku, mis edasi teha tuleb ning algas siis planeerimise protsess.
Teadmiseks, et Eestis omab vastavat kodusünnituse luba kokku 6 ämmaemandat, kelle kontaktid on leitavad siit.

Planeeritud kodusünnituse puhul peab rase esmalt saama oma ämmaemandalt, kelle juures rasedusega jälgimisel ollakse riskide hinnangu, selle hinnangu tulemuseks on otsus, et kas kodusünnitus on lubatud või ei. Kui riskide hindamisel selgub mingeid probleeme, mis kodusünnitust välistavad, siis kodusünnituse ämmaemand seda sünnitust vastu võtta ei saa. Kui aga kõik on korras ja vastunäidustusi ei ole, siis ootab ees koduvisiit valitud ämmaemanda poolt ning seejärel lepingu sõlmimine.

Minu puhul ei olnud mingeid vastunäidustusi, vastupidi, pigem tundus kõigile asjaosalistele, et kodusünnitus oleks parim valik. Riskid hinnatud, saime Siiriga meie juures kokku, kus rääkisin oma eelnevatest sünnitustest, kuidas kõik kulgenud on, mida ma ise arvan ja ootan ning kuidas ees ootavat sünnitust näeksin toimuvat. Vaatasime ka kodu üle, et kus võiks kõige parem omale “sünnituspesa” teha ning kus miskit asub. Mul oli tegelikult täiesti teistmoodi rahu hinges juba peale esimest telefonivestlust Siiriga, aga peale kohtumist oli lisaks rahule ka absoluutselt positiivne elevus – lõpuks ma hakkasin tõesti ootama sünnitust ja ei pidanud muretsema, et mis ja kus ja kuidas. See raseduse kolmas trimester sai täiesti teistmoodi hingamise.

Kodusünnituse (planeerimise) juhendit saab lugeda siit, siin on toodud nii riskide hindamise kirjeldus kui ka kodusünnitust välistavad faktorid – näiteks ei saa planeerida kodusünnitust, kui lähim haigla on kaugemal kui 30km.
Oluline on teadvustada, et planeeritud kodusünnitus ei ole mingi hipihipijee asi, see eeldab väga kogenud ämmaemandat, kel on kaasas terve kohvritäis varustust, ravimeid jms, mida võiks sünnituse käigus vaja minna (see nimekiri on samuti juhendis kirjas), ideaalis suurt enamust sellest kõigest ei kasutata, aga valmis ollakse alati ka mitte ideaalselt kulgevaks.

Peale kohtumist sõlmisime Siiriga lepingu ning tema soovitusel hakkasin lugema Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, igapäevaselt jätkasin oma rasedate joogaga,  ning hakkasin varuma vajalikke asju, mis perel endal sünnituseks kodus valmis võiks ja peaks olema.

Oluline on teada ka, et planeeritud kodusünnitus on tasuline teenus ja seda ei hüvita Haigekassa mitte kuidagi. Ja kuigi naisel on õigus ja vabadus valida oma sünnituseks sobivat kohta, siis paraku eeldab see hetkel Eestis ka seda, et sel naisel on rahalised võimalused valida omale turvaline kodus sünnitamise variant (samal ajal haiglas sünnitamine on tasuta). Kas see süsteem on päris õige ja õiglane, ma pole kindel, olen lihtsalt hetkel tänulik, et minul see võimalus oli.
Hinnakiri võib ämmaemandatel erineda, meie puhul kehtis see hinnakiri.

Jooksvalt käisin oma visiitidel ka haiglas, nii ämmaemanda kui ka arsti juures, sain veel kaks korda ultrahelis käia, et veenduda, et kõik on jätkuvalt hästi ning pole vahepeal vastunäidustusi tekkinud. Üks arsti aeg oli pandud päevale peale ametlikku tähtaega ja selle peale ma veidi ka naersin, sest olin päris kindel, et beebi saabub 39+ nädalal ning, et üle ma kindlasti ei kanna. See nali oli muidugi minu kulul, sest sain minna nii tollele määratud visiidile kui ka 41+ nädalal veel ka KTG alla. Aga siiski said kõik kinnitada, et beebi tunneb end hästi ja põhjust muretseda ei ole. Umbes 1.5 nädalat enne sünnitust tehtud läbivaatusel selgus, et emakakael oli juba 3-4cm avanenud ja lootsime kõik, et ehk läheb siis kohe kohe asjaks, aga nagu selgus, beebil aega oli.
Sain ka näppu saatekirja esilekutsumisele, mis oleks toimunud 41+6 nädalal, see on ka piir, mil kodusünnitus on lubatud – sealt edasi ei tohiks planeeritult kodusünnitust korraldada.

Ootamise ajal tegelesin, siis kodu ettevalmistamisega, perel endal ei ole vaja palju asju muretseda, aga mõned siiski. Variant on näiteks omale koju rentida ka sünnitusbassein, aga kuna ma pole kunagi sünnituse ajal veega just sõber olnud, siis seda meil vaja ei olnud (lisaks arvas Siiri, et kui peaksin siiski väga tahtma, annab seda ka meie enda vannis korraldada).
Küll aga olid meil valmis matt, mis alla panna sünnitusasemeks, veekindlad linad sinna peale ning sinna omakorda peale ühekordsed aluslinad. Lisaks oli olemas veega täidetav soojakott, paberrätikud, hunnik puhtaid vannilinasid, sünnitusjärgsed sidemed ja beebile riided ning mähkimiskraam koos tekikesega – ei midagi erilist ja üleliigset.
Ettevalmistuse üks osa oli ka suuremate lastega rääkimine, kuna oli teada, et ühel või teisel moel nad sünnituse juures saavad olema (st samal ajal kodus, mitte ninapidi juures), siis mitmeid kordi arutasime nendega, et kuidas beebi sünnib, et mul võib olla sel ajal valus ja võin kõva häält teha, aga et nad teaksid, et see on normaalne ja minuga on kõik hästi. vahel tulid ja kordasid need asjad ise mu juures üle täiesti möödaminnes poole mängu pealt, seega küllap nad sellest kõigest ka ikka mõtlesid, eriti kuna beebit oodati nii väga.

img_8044
Ka erinevad teed olid mul valmis, nõmmliiva ja vaarikalehe teesid hakkasin jooma peale 37. nädala täitumist – sünnitust need lähemale ei toonud, aga ehk kergele kulgemisele siiski kaasa aitasid. Ka sünnituse ajal jõudsin tassi vaarikalehe teed juua enne kui päris intensiivseks kõik läks.
Sünnitusjärgseks ajaks oli valmis ostetud nõgesetee, mis taastumisele hästi pidi mõjuma, seda ma ka hea meelega nädal tagasi varahommikul jõin kui samal ajal oma värskelt saabunud beebit imetlesin. Ma ei tea ja ei oska ega saa mõõta selle mõju, aga siin kohal pean mainima küll, et taastumine on olnud väga kerge ja kiire.

img_8045

Kui esialgu olime mõelnud, et ehk teeme oma “pesa” magamistuppa, siis mida lähemale tähtaeg jõudis, seda kindlam ma olin, et pigem tahan sünnitada vannitoas ning kui sünnitus pihta hakkas, siis just sinna põrandale oma asjad valmis sättisimegi. Ruumi oli piisavalt ja tänu soojale ilmale sai isegi akna lahti hoida – päikesetõus, varahommikune valgus, esimeste lindude laul – selline olustik andis kogu sündmusele ainult positiivseid emotsioone juurde.
Erinevalt eelmistest kordadest valitses kodus hästi rahulik meeleolu, kuskile ei pidanud kiirustama, ma ei muretsenud ja sain täielikult keskenduda endale ja beebile, tundsin end hästi ja turvaliselt.

Sünnituse alguses helistasin ka Siirile, et nüüd vist hakkab pihta, olgugi, et oli ju praktiliselt öö vastas ta kõnele kiirelt, andis juhiseid, et mis ma teha võiks ning et ütleksin kohe, kui arvan, et ta võiks tulema hakata, sest siia tulek võttis aega 25min. Tabasin selle õige aja sel korral ilusti ära ning Siiri jõudis meie juurde pool tundi enne beebi saabumist, mis oli piisav aeg, et kõik ka omalt poolt valmis panna ning samas just seal sünnituse lõpufaasis mulle abiks ja toeks olla.

Ma olin suht kindel, et ega ma erilist abi temalt ei vaja, et on ju nii Jenni kui Jon sisuliselt nö ise tulnud ja tegutsesin nendega omast tarkusest ja sisetundest. Ma teadsin, et ma pean iseendale lootma, et ma ei saa oodata või eeldada, et Siiri tuleb ja siis ütleb, et mida tegema pean või kuidas sünnitama – see oli see, mis esimesel sünnitusel mind pigem häiris, ma hakkasin teistele lootma ja unustasin enda.
Aga nüüd ei olnud nii, ma keskendusin ainult endale, ei lasknud end millestki häirida ja tõsi oli ka see, et meie oma kodus, minu enda valitud inimestega ei olnudki siin midagi või kedagi, kes mind häirida oleks saanud.
Ja abi oli Siirist küll, sest aitas ta meeles hoida hingamist, õiget häält ning kindlasti sisendas mulle tema kohal olek teatud turvatunnet ja rahu, mul oli aega sünnitada, miski ei kiirustanud ja ei pidanud keset pressi uute inimestega end kurssi viima hakkama 🙂
Selle kõige tulemuseks oli ka ilma ühegi rebendita sünnitus, esimene neljast, mis nii läks ja mille kohta Siiri ütles, et ma tõesti hingasin beebi välja.
Ja olgugi, et neljas sünnitus, siis julgen täna ka omalt poolt seda “Loomuliku sünnituse teejuht” raamatut soovitada, kui ei muud, siis aitab see minu meelest end hästi sünnituseks häälestada, aga kindlasti leiab sealt ka selliseid asju, mis hiljem sünnituse ajal ehk abiks tuleks.

Suurim erinevus eelnevate kordadega tuli aga nüüd, kui beebi oli käes. Varasemalt tähendas see sireenide saatel haiglasse kiirustamist, aga nüüd, nüüd oli meil kõik rahulik, kuhugi polnud kiiret. Sain beebi oma rinnale ja pikutasin patjade peal kuniks platsenta sündis, nägin vist esimest korda teadlikult platsentat ja veendusime selle terviklikkuses ehk et kõik oli korras. Peale nabanööri lõikamist kolisime beebiga voodisse – OMA voodisse. Suured lapsed tulid juba uudistama ja mul oli nii-nii hea olla. Ma ei pidanud lastest eemal olema, ei pidanud uue beebi üle rõõmustades kurvastusega neid igatsema ning saime Teeduga koos olla ja tema mulle igati abiks olla.

Peale esimest imetamist järgnes beebi läbivaatus – selleks oli Siiril kaasas kõik vajaminev varustus, kaalusime ja mõõtsime ning kõik vajalikud näitajad said ülevaadatud ning K-vitamiini süst tehtud. Vaktsineerimist kodus ei tehta ning sellega tegeletakse esimesel lastearsti visiidil.
Beebiga oli kõik parimas korras nagu ka minuga, Siiri oli umbes kaks tundi veel meiega, veendus, et imetamine hakkab sujuma (ja noh, arvestades, et olen ise nõustaja koolituse läbinud, siis ei olnud me kumbki selles osas ka murelikud) ning arutasime läbi, et mis meid ees ootab.

img_8934

Peale planeeritud kodusünnitust tuleb esimesel võimalusel minna ja perekonnaseisuametis lapse sünd registreerida, et saada talle ka isikukood. Kui nii abielus kui ka vabaabielus vanemad saavad haiglas sünni puhul neid toiminguid teha netis, siis kodusünnituse puhul tuleb veel ise kohale minna. Sättisime end kohale juba järgmise päeva hommikul, eks see veidi tüütu oli, 24h peale sünnitust ja oma nelja lapsega seal tuiata, aga saime kõik vajaliku tehtud ja registreeritud.
Sellest järgmiseks päevaks oli Siiri meile aja broneerinud ITK lastearsti juurde, kus Jonas arsti poolt üle vaadati, võeti vereproov ning tehti esimene vaktsiin.
Samal päeval helistati meile ka perearsti juurest, sest peale kodusünnitust on ämmaemandal kohustus lapse sünnist perearsti teavitada, kokku sai lepitud ka esimene visiit perearsti juurde.

Siiri tuli meid koju vaatama päev peale sünnitust, et hinnata minu taastumist ning beebi kohanemist. Rääkisime veel kord sünnitusest, kuidas kõik läks, mis tunded ja mõtted mul olid ja on.
Nii nagu päev peale sünnitust valdavad mind ka täna, nädal hiljem kogu meie kodusünnituse osas ainult positiivsed tunded. Ma olen õnnelik, et selle variandi valisin, et mu ümber olid inimesed, kes seda valikut toetasid – eriti Teet ja et leidsin Siiri, kellega meil kõik klappis ning kes aitas kaasa sellele, et mu neljas sünnitus oli kogemusena nii nii ideaalne, olen talle südamest väga tänulik.

Ma ei arva, et kõik peaksid nüüd kodus sünnitama ja ma olen kindel, et see ei olegi kõigi jaoks nö õige variant. Aga, kes seda on kaalunud, sellele mõelnud neil võin küll soovitada ehk natuke edasi uurida, esiteks kas või seda, et oleks see üldse võimalik ja tehtav. Ühtlasi, kui tekib kahtlusi või ebakindlust, siis on sünnitajal enne sünnituse algust ka õigus ümbermõelda ning kodusünnitusest loobuda.
Mulle endale tundub, et ilusti kulgeva kodusünnituse üks tugev eeldus on sünnitaja ja tema lähedaste veendumus, et see on õige valik, et sa ise oled kindel, et soovid kodus sünnitada, kui sellega kaasnevad kahtlused või hirmud vms, siis need sünnitusel abiks ei ole ja mõjuvad pigem segavalt. Seega, otsus planeeritud kodusünnituse kasuks peab tulema ikka enda seest ja mitte kellegi mõjutusel või õhutusel.

Kellele aga tundub, et jah, planeeritud kodusünnitus on just see õige ka tema jaoks, siis soovin vaid kerget ja ilusat kogemust, nii nagu seda oli ka meie oma.

 

Ootaja aeg on pikk ehk neljas rasedus 40+6

Posted in Tervis ja rasedus by

Oleks keegi kuu tagasi öelnud, et ma kirjutan siin postitust olles 40+6 rase, siis ma oleks ta välja naernud. Õieti, ma naersin veel oluliselt hiljemgi, et ei mina seda 40. nädalat ühes tükis näe, kuna kõik mu lapsed 39+ midagi saabuda otsustanud. Aga mitte see tüüp… nagu selgunud on.

See rasedus on olnud üks lõputu jackpot kõige paremas mõttes. Mina, kes ma olen mõne ootuse ajal oksendanud pea 20. nädalani välja ja seda igapäevaselt, olin ka nüüd selleks valmis – reaalsuses aga isegi eriti ei iiveldanud sel korral. Ka GTT testi sain kõigi teiste ootamise ajal teha ja mõnel juhul lausa mitu korda, sel korral aga pääsesin. Ei ühtegi turset ega paistetust isegi väsimust pole mingit eriti erilist peale tulnud. Elu on olnud üks suur-suur lill lihtsalt.
Kaalu juures ca 13kg, kõht ei sega elu – magada saan hästi, joogat teha hõlpsasti, mul ei ole füüsiliselt raske vaid täiesti chill. Ühesõnaga täiesti selline olemine, mida kirjeldatakse kui “elu ilusaim aeg” ja seda ilma igasuguse irooniata.

Kõige selle juures on kindlasti rolli mänginud ka minu enda suhtumine ja käitumine sel korral ning see, et ega kolme rüblikuga tegeledes hoiab elu ise tegevuses ja liikumises. Mõnd asja olen teadlikumalt jälginud ka, näiteks kui varasemalt olin kohtuv hilisõhtune hea ja parema mugija, siis nüüd naljalt hiljem kui kell 20 pole midagi sööma hakanud ja enesetunne igati hea olnud ka nii. Rohkem olen vedelikku tarbinud ja seda just puhta vee kujul, sest Joni oodates paisutas mind ja ka teda kindlasti suuuuuur kogus rabarberilimpsi, mida tol sajandi suvel kulus ikka ohtralt.
Suurest igavusest süvenesin veidi ka ilumaailma ja otsustasin, et 33 on juba selline iga küll, kus võiks peale näopesu ka muu kraamiga oma naha eest paremini hoolt kanda ja seda turgutada, seda eriti arvestades, et mu nahk on tänu atoopilisele dermatiidile üsna pirtsakas ning paljud asjad lihtsalt ei sobi, tekitavad ärritust ja aitamise asemel hoopis kahju. Nüüd olen leidnud tooted, mis hästi mõjuvad, oma “ilurutiinid” hommikusse ja õhtusse ja ma tunnen, et see argipäeva poputus iseendale mõjub kuidagi maru hästi. Et hoolimata +13kg juures ma tunnen end iseendana nii nii hästi.

AGA, ikka on mingi “aga”, täna ma tunnen, et emotsionaalselt ma hakkan veidi väsima. Reipus ja huumorimeel selle beebi pika ootamise üle hakkab vaibuma. Ma tean ju hästi seda tõde, mida isegi tihti kordan, et üks asi, mis sünnituse juures on kindel, on see, et midagi pole kindel ja plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu. Aga ma tõesti ei oleks elus oodanud sellist asjade käiku, seda, et ma tiksun siin 40+6 ja mul on järgmiseks nädalaks käes saatekiri esilekutsumisele, et pean veel sel nädala minema KTG alla passima, et kuigi juba reedel ütles arst, et emakaela avatus on 3-4cm ja no kõik just kui valmis, siis ikka on käes 13. mai ja ma olen ikka veel täiesti rase ilma igasuguse märgita, et see seis lähiajal muutuks.

Ma mäletan seda kerget ootusärevust, kui 37. nädalat sai täis ja ma alustasin oma tee joomisega, lugesin kõrvale Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti” ja mõtlesin, et ei teagi kas enne sünnitust selle läbi jõuan sirvida. Haha, sirvimise asemel olen läbi lugenud ka osad, mis mind isegi eriti ei huvitanud ja kadedusega loen sünnituslugusest kohti, mis kirjeldavad sünnituse algust – sest KUS see minu algus on ah? 😀

Ühesõnaga, kõik on chill ja max hästi, aga ma tõesti kohe üldse ei sooviks seda esilekutsumist, et noh, universum, kui sa oled kuuldel, siis palun lase mul edasi elada ilma selle kogemuseta ja beebike, sulle teadmiseks, et siin on koos minu ja su isaga ka su õde ja vennad, kes suhteliselt kärsitult sind väga ootavad (eriti su õde, kes mind täna jooksurattaga taga ajas, millel peal vilkurid vilkusid ja ta teatas, et ta on kiirabi ja tuleb beebit välja aitama ning, et tal on plaan arstiks saada, et siis üldse nende beebidega tegeleda).

68f273b9-1325-4326-855c-86fc60fc9dc0

BARR Sweden – midagi emale ja beebile

Posted in Tervis ja rasedus, Toote-test by

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust EV Kosmeetika esindaja ja pakkus võimalust proovida neil müügil olevaid BARR Sweden tooteid, minu kasvavat kõhtu ja olukorda silmas pidades tundus hea valikuna katsetada nende rasedatele mõledud venitusarme ära hoidvat orgaanilist õli, multivitamiinidega näokreemi ning beebiõli.

See orgaaniline venitusarmide vastane õli saabus just täpselt õigel ajal, sest olin hakanud tundma vastikut kiskuvat tunnet kõhunahal ja see ajas omakorda naha sügelema – ilmselt oli see hetk, kus kõht ksvas nii jõudsalt, et nahal oli tükk tegu järgi venimisega, poisse oodates on mul kõht kohe ekstra suur muideks.
Hakkasin siis hoolsalt õlitama ning tunne läks ka paremaks. Praegu 38+ nädalate ja suhteliselt suure kõhu juures pean mainima, et venitusarme hetkel tõesti pole – ei kõhul, ega jalgadel, ega mujal – seda õli kasutasingi üsna heldelt enda peal, sest teada ju on, et ega need armid ei pruugi üldse ainult kõhuga piirduda ning seepärast on päris mõistlik hoolitseda nii jalgade kui ka näiteks kasvava rinapartii eest.
Muidugi ei saa ühegi asjaga kaasa anda 100% garantiid, et kui minu puhul oli tegu tõhusa abilisega, et see kõigile sarnaselt mõjub, samas ma proovimata ka ei jätaks.

Orgaanilist beebiõli kasutasime praegu Jenniga, sest vahepeal tekkisid tal ei tea millest karedamad kohad nahale ning saimegi kohe ära proovida, et kas sellest beebiõlist võiks abi olla. Jah, oli, nahk sai tal ilmselt korralikult niisutatud ja laigud kadusid. Ma ei hakka salgama, et seda beebiõli tegelikult ka enda peal kasutasin, neil kohtadel, kus selle rasedate õli kasutamine pigem tarbetu tundus. Ka minu õrna ja tundliku naha peal oli see igati mõnus ja andis pärast sellise siidise olemise – no nagu beebil 😀
Ma üldiselt oma laste peal mingeid nahahooldusvahendeid pole kasutanud, seda veel eriti kui nad päris pisikesed beebid on olnud, aga paar tilka (looduslikku) õli aegajalt vannivette sai siiski lisatud ja selleks saab seda Barri beebiõli meil ka nüüd kolmanda beebiga kindlasti proovitud kui ta saabunud.

Multivitamiinidega näokreem peaks mulle oma sügavniisutava olemuse poolest ideaalselt sobima, sest nahk on mul muidu alati kuiv, kuid sel korral tundub, et rasedus natuke segas selle kreemi kasutamist, sest see tavapäraselt kuiv nahk muutus üleöö mul hoopis pigem rasuseks ja see kreem minuga kuidagi ei klikkinud. Samas tekstuur ja olemus tunduvad mõnusad, seega proovin seda näokreemi uuesti kui beebi käes ja hormoonid siin kehas natuke rohkem rahunenud.

Ühesõnaga, mulle need BARR Sweden asjad jätsid sümpaatse mulje, seda enam, et tegu pereettevõttega ja nende enda reaalsetest vajadustest sündinud toodetega, tavaliselt just nii need parimad asjad ju sünnivadki.

IMG_7436

38+ midagi midagi

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Okei, käes on see aeg, kus hakkab pihta selline harilik raseda hala, et noh võiks see beebike juba ometigi tulla. Arvestades, et JJ ja Jenni saabusid 39+ midagi midagi, siis enam siiski vast palju pole jäänud, homme oleks meile sobilik kuupäev muidugi 😀

Kogu rasedus on olnud üks suur lebo, seda võin ma kokkuvõtlikult öelda ja selle lebotamise tulemusel on muidugi kaalu tulnud juba 16kg!!! mis natuke paneb mind appi karjuma, teisalt peeglisse vaadates see vaatepilt nagu ei karju kah, et võta siis nüüd kinni, kus see 16kg on ja kuidas sellest pärast lahti saaks.
Tark oleks ehk veidi vähem head paremat mugida, aga sama tark on muidugi jäätisega rõdul päiksepaistes mõnuleda…. raske elu, rasked valikud.

Viimati ämmaemanda visiidil oli kõik muu peale selle kaalutõusu suht normis, hemoglobiin ka langustrendis, aga ehk varsti on sünnitus siiski käes ja normaliseerub seegi seis, püüan toiduga võimalikult palju rauda siiski kätte saada.
Vererõhk oli normis, turseid õnneks pole ning EPK oli ca 35cm, mis pidi igati eeskujulik olema (ja äkki siis ei ole seal peidus ka hiigelbeebit).
Kaasa sain ka sünnitusplaani paberi täitmiseks ja selle siis tegin täna ära – suurim dilemma oli koha juures kus on variant, et kas “soovin olla võimalikult kaua kodus” või “soovin esimeste sünnitustunnustega haiglasse pöörduda” – mida ma soovin siis? Ühtpidi ma ikka tahaks max kaua omas keskkonnas olla ja siin mugavalt valutada, teisalt, EI, ma ei taha mingit viimasel minutil jooksmist ja kuskil viaduktil sünnitamist, isegi kui see oleks lahe lugu, mida pärast rääkida 😀 Kisub minu ajalooga ilmselt selles suunas, et esimeste märkide peale me siiski käivitame siin “alarmi”, lapsed esimesena kohale jõudva pereliikme hoolde ja ise haiglasse.

Mul on juba mõnda aega olnud tunne, et meil siin kõik valmis, aga nüüd võin vist lõpuks öelda, et tõesti on valmis – nädalavahetusel tõstsime oma magamistoas veidi mööblit ringi, et saaks kummuti peale teha mähkimislaua, beebi riided on pestud ja triigitud ja ootavad sahtlis, käru puhastasin igatepidi ära (oli teine ootamisest lausa tolmukihi all), voodi on valmis, turvahäll koos alusega samuti puhastatud stardivalmilt esikus.

Üritan nüüd siiski mitte liiga palju ootamisele keskenduda ja õnneks mu marakratid annavad enamasti piisavalt tegevust ka (näiteks võib siin kodus ikka vabalt mitu korda päevas koristada, et see elamine päris käest ei läheks).
Rõdule saime täiesti võrratu mööblikomplekti ka ja seda vaid 79€ eest – ma ei suudagi mõelda, et millal viimati sai selline summa niiiii hästi kasutatud. Mööbel sobib meile siia stiililt, on lihtne puhastada, võib vett saada ja ei ole ka hullu kui lapsed midagi peale lödistavad. See värske rõdul mõnulemise võimalus annab ikka päris palju juurde siia sooja suve nautimisse. Tundub ka, et see kodu on tõesti meie kodu, sest eelmises korteris olime ju pea 4 aastat aga näiteks rõdule mööbli ostuni ei jõudnudki (kuigi jah, praegune rõdu oma õhtupäikesega soosib ka seda aja veetmist siin rohkem).

Mis siin ikka, võiduka lõpuni nüüd ja ehk siis varsti juba tuleb lugu, mis räägib meie kolmanda beebi sünnist.

IMG_9313

38 nädalat ootamist ja 1a10k Jenni niisama seljas

IMG_9167

79€ eest rõdumööbel

IMG_8895

pesupäev beebi riietele

IMG_9226

mähkimisnurgake

32+4 nädalat ootust

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Tänasega 32+4 nädalaid oodatud, veidi veel minna, aga tegelikult lõpusirge juba vaikselt paistab. Isegi ämmaemand eilsel visiidil pani järgmised kohtumise ajad juba kuni tähtajani kirja, saame siis näha mitmele neist veel minema pean.

Enesetunne on hea, otseselt miski häda ei kimbuta, isegi tuju on ok 😀 Siin kuumade ilmadega kulus jäävett keskmisest rohkem, aga kõik oli üleelatav ja õnneks ei olnud probleemi ka tursete tekkega vms.

Küll aga peegeldus mu suht lebolt võtmine ja hea parema sisse vitsutamine eilsel visiidil kaalust rääkides, sest 7 nädalaga oli juurde tulnud 6kg, mis teeb kaalutõusu tempoks pea 1kg nädalas ja seda on kuidagi metsikult palju. Ma loodan, et sellega on nüüd suurem kosumine läbi ka ning eeloleva 7 nädalaga siiski samas tempos juurde ei tule – eks selleks saan ikka ise miskit teha ja rohkem jälgida, et mida ja millal süüa (jumal küll, miks ma avastasin, et imeliselt maitsvaid sõõrikuid saab ka koju tellida 😀 )
Numbrites väljendub siis see kaal selliselt, et tänaseks näitab tabloo 65kg, algkaal 53kg, kui nüüd vähegi võimalik end siin piirata, siis päriselt loodan, et absoluutseks max kaalu piiriks oleks sel korral 70kg, sest mis teha, tundub, et poiste ootamine teeb mind suuremaks.

Kusjuures, on vist selline ütlemine, et poiste ootamine annab emale ilu ja tüdrukud võtavad – ma enda puhul tunnen küll täiesti vastupidist. Poistega muudkui paisun ja väljanägemine on nagu on, näonahk näiteks läks nüüd alguses suht tuksi omadega, seevastu Jennit oodates oli tunne teine – ilusam ja kergem 😀 Kuigi tõele au andes, kui ma peeglist vaatan, siis ma päris täpselt aru ei saa küll, et kuhu need 12kg lisaks on tulnud praegu.

Muud näitajad on korras – vererõhk normis, analüüsid hästi, vähemalt tundub, et sel korral ei pea GTT rohkem ette enam võtma, selle üle olen küll siiralt rõõmus.
Ja hoolimata kiirest paisumisest oli nt mõõdetud EPK täpselt vastavuses nädalatega ehk 32cm, beebi südamelöögid kenad ja ka liigutused absoluutselt igapäevaselt ja tihti ning tugevalt tunda.

Kui siiski mingit “häda” nimetada, siis on kõhu kasvamisega nahk nii tundlikuks ja kuivaks läinud, et hakkas kergelt sügelema ja tekkis ebamugavust küll, kuid praeguseks kasutan rasedatele mõeldud õli ja see on olukorda tublisti parandanud, pean aind ise hoolas olema selle õlitamisega.

Lähiajal plaanin kokku panna oma haiglakoti ja näitan kindlasti ka selle sisu siin – sisu, mis iga lapsega järjest kahanenud on. Siis on tarvis veel mõned riided ja asjad beebile osta, olen selles osas ka oluliselt valivam ja tagasihoidlikum kui varem, et nö suvalisi asju sahtlisse ei varu. Praegu tundub, et vaja ongi mõned bodyd just lisaks osta, samuti sokke ja õiges mõõdus villa-siidi mütsi võiks ka leida (avastasin, et olemas olev on pisut liiga suur päris vastsündinule). Ja siis midagi hälli-voodi tüüpi ning mul pole veel õrna aimugi kuidas või kus mähkimise koht teha, aga aega on, küll jõuab selle ikka välja mõelda, lisaks siis ka kogu kraami läbi pesta-triikida.
Arvestades, et tegelikult on aeg pigem kiiresti läinud, siis tundub, et see 7 nädalat on piisav, et kõik valmis jõuda aga ega kuskile kaugusesse siin asju enam edasi lükata ka pole ja seda enam, et päris viimase vindi peal rasedana keset südasüve ma ehk liiga toimekas enam ka olla ei viitsi.

IMG_7917

Rasedana lapsekandmisest

Posted in lapsekandmine, Tervis ja rasedus by

Üldiselt on rasedus selline aeg, et millegi päris uuega alustada pole mõtet – eriti mis puutub füüsilisse koormusesse, kuid kui lapsekandmine pole nö võõras ja enesetunne lubab, siis saab ka kasvava beebikõhuga edukalt oma suuremaid lapsi vajadusel kanda ning võimalusi selleks on mitmeid.

Kõige olulisem ongi enda keha kuulata – ka siis kui kandmist enne rasedust oli igapäevaselt võib keha tunda anda, et ei tule sellest  nüüd midagi välja. Igasuguse valu või ebamugavuse ilmnedes tasuks kandmine lõpetada – see pole aeg kangelase mängimiseks.

Ausalt öeldes raseduse alguses, kui enesetunne oli selline kahtlane, pidevalt iiveldas, ei arvanud, et ma üldse ootusajal kumbagi last kandma hakkaks, aga läks veidi aega ja olemine muutus paremaks ning sellega koos tuli ka tunne ja tahtmine mõned käigud ja toimetused teha laps seljas.
Esimese vahendina haarasin ikka lina, sest sellega annab lapse mõnusalt kõrgele selga siduda ning boonusena saab teha siduseid lõpetustega, mis üle ega ümber kõhu ei jookse (mu lemmik kiire variant on ruck tied at shoulder with candycane chestbelt). Aga kuna rasedus ikkagi mõjutab keha omamoodi, siis muutus lina sidumine mingist hetkest raskeks, lihtsalt tundsin kuidas ei jaksa korralikult lina pingutada, sest võhm saab otsa (ilmselt seotud tol hetkel ka suht väikse kõhu ja samas kasvava beebiga, kes end kuskile kopsu surus).

IMG_4362

Igatahes olin juba loobumas sellest tärganud kandmise plaanist, kui juhuslikult sai Jenni selga Tula kotiga, pihavöö panin kõhust kõrgemale ja nii kandes oli ja on siiani mul täitsa mugav. Laps on seljas heal kõrgusel, saan ise ta suurema pingutuseta selga ja halb ei hakka ka pikemal kandmisel. Nii ongi siiani (täna siis juba 30+1 nädalaid) meie “go to” kandmisvahendiks just kandekott – olgu see siis Tula või Lennylambi LennyUP, mis parajasti sobib või mida Jenni ise tahab.
Kuigi minule sobib pihavöö kõrgemal asetsemine, siis on ka neid, kes tunnevad end mugavamalt, kui vöö jookseb hoopis kõhu alt – ega seda kumb sulle sobib, enne ei teagi, kui lihtsalt proovides. Ühel päeval katsetasin siin ka tandem kandmist, nii et Jenni oli kotiga kõhul, mille rihm jooksis siis kõrgemalt ning JJ oli teise kotiga seljas ja selle rihm jooksis kõhu alt – ei saa öelda, et oleks nüüd jube maru kerge olnud, aga samas tehtav. Laste raskus oli piisavalt tasakaalus ning vööd toetasid, aga ei surunud kõhule.
Kõhul kandmisega tasub olla muidugi ekstra ettevaatlik, sest oli ka juhus, kus Jenni kõhule panin kuid ta seal ülemeelikult hüpata tahtis ja see ei olnud tore ning pärast torkis kõhus veel mõnda aega. Ma ise pigem soovitakski seljas kanda rasedana.
Enda jaoks avastasin ka selle, et õues kõndides on mul kanda kergem kui toas, seega tubasteks toimetusteks ma kedagi praegu selga ei pane.

 

Tulaga kinos
tandem

Katsetasime ka laenuks saadud onbuhimoga kandmist, mis on justkui kott, aga millel puudub üldse pihavöö, seepärast on see ka tihti rasedate poolt eelistatud kandmisvahend. Muidugi võib seda kasutada ka mitte rasedana, eriti hästi sobib see kiireteks käikudeks-toimetusteks, kus tahaks lapse ruttu ja lihtsalt selga saada – muidugi see omale mugava olemise saavutamine tahab selle vahendiga ka veidi harjutamist ja sättimist.
Proovitud Soulslingi onbu sain Jenniga päris hästi paika ja oli täitsa mõnus, samas ei tundnud ma, et see minu jaoks oleks olnud märkimisväärselt parem nt praegu kasutatavatest kottidest ja nii ma selle juurde ka pikemalt ei jäänud. Samas, keda see pihavöö ikkagi rõhub ja linaga pole sina peal või pole jaksu, siis on onbu täiesti kaalumist väärt variant.

IMG_5388

Soulsling onbuhimo

Kaua ma kanda plaanin? – ei oskagi seda ennustada, praegu on tunne hea, muidugi hetke kuumalaine ajal hoian end pigem tagasi ja ei kurna kandmisega keha lisaks, aga veidi talutavama temperatuuriga on jalutuskäik, kus Jenni oma ca 10+kg seljas on, igati mõnus, eks kui see tunne muutub või lihtsalt enam ei jaksa, siis tuleb paus kuniks uus beebi on meiega liitunud ning algab meie pere lapsekandmises uus peatükk 🙂

25+ nädalat, glükoosi taluvusest jms

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Kui eriti täpne olla, siis varaseima tähtaja järgi on täna juba 25+4 nädalat oodatud ja 101 päeva veel jäänud – eks näis kui täpne see laps olla kavatseb.
Kahe lapse kõrval rase olla on ikka mõneti paras õnnistus, sest suurema osa ajast ei ole isegi meeles, et rase oled ja nii on vist vähem aega ka selleks, et jõuaks mõelda, et kas on raske, kas kuskilt valutab või on ebamugav, aga ega tõele au andes, mul on lihtsalt vedanud ja ongi maru hea olla.

Nii hea olla ei olnud teisipäeva hommikul, kui sain taas teha glükoositaluvuse testi, selleks oli vaja eelmine päev ka siis nüüd maru normaalselt süüa ja et mul sel korral oleks esimene nn paastu vere näit normis, siis esmaspäeval pärast kella kuute ma enam midagi ei söönud. Enne tankisin veel avokaado ja kodujuustuga, tarbisin terve päeva jooksul rohkelt vett ja kuigi kartsin, et enesetunne võib kehvaks minna õhtul, kui miskit näksida ei saa, siis tegelikult ei olnud midagi häda.
Hommikul olin kella 8 paiku ITK-s kohal, andsin kõvasti verd, jõin suhkrusiirupit ja püüdsin mitte oksendada. Õnneks oli minuga koos veel üks juulibeebi ootaja ja koos jutustades oli see ootamise aeg ikka palju talutavam (kel võimalus, soovitan ka kellegagi koos minna sinna).
Siinkohal mainin ka, et seda testi pidin tegema, kuna esimesel trimestril antud vereproovis oli mu veresuhkru näit lubatust kõrgem. Mul ei ole probleeme kaaluga, enesetundega, mu peres ei esine diabeeti ja ma ei ole kõrgendatud riskiga, AGA rasedusdiabeet ongi tihti sümptomiteta ja võib nö avalduda siis kui on juba hilja (kui ohus on ema ja/või lapse elu), sellepärast seda ka nii hoolsalt kontrollitakse ja nii kergekäeliselt ka seda testi tegema saadetakse. Ja oleme ausad, ma teeks ka kümme testi kui vaja, et oleks südamerahu ja teadmine, et kõik on korras või teadmine, et on probleem ja sellega tuleb tegeleda kõigi heaolu huvides.
Ja südamerahu ma sain, sest mu testi tulemused olid absoluutselt ideaalsed ning mu keha saab glükoosiga imehästi hakkama. Lootus on, et rohkem ma seda testi tegema ei pea, kui ka järgmiste vereproovide eel suudan end eelmise päeva õhtul veidi piirata, et seda näitu mitte saboteerida.

Lisaks headele uudistele seoses selle testiga sai eile ämmaemanda vastu võtul ikka mõõdetud vererõhku, mis oli normis (ilmselt tänu mu kahe tassi kohvi praktikale 🙂 ) ja EPK oli ka nüüd täiesti nädalatele vastav 25cm, eelmise korraga võrreldes kaalu juures +2kg  ehk siis hetkel tiksun 59kg peal ning kokku juures 6kg. Kui võrrelda eelmiste ootustega, siis on tõenäoline, et umbes teine sama palju on veel lisandumas – oh joy, peab need veidi suuremad raseda riided ka välja otsima – veab, et kohe kohe on vast ka kleitide kandmiseks sobilikumad ilmad kohal.
Kui millegi üle kurta tahta, siis selle üle, et õhku vahel jääb väheks. Just siis kui toas toimetada, tahaks vahepeal eriti sügavalt hingata – aga veidral kombel õues seda muret pole, isegi mitte siis kui Jennit seljas kannan, ju tuleb vähem toimetada ja rohkem õues olla. Rasedana lapsekandmisest kirjutan varsti ka eraldi postituses.

Postituse alguse juurde tagasi tulles, 101 päeva wow – see aeg, kus meil saab olema kolm last pole enam üldse kaugel, äge!

IMG_6025

25+4 nädalat oodatud

21 nädalat, pool aega oodatud

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Kogu selle haige olemise tralli kõrval täitus vahepeal ka see maagiline 20. nädal, mis tähendas ämmaemanda visiiti, aga ilmselgelt olulisem oli looteanatoomia ultraheli, kus lisaks sellele teadmisele, et kõik on beebiga hästi, saime teada ka, et oodata on väikest poissi.

Sisetunne ütles ammu, et poiss ta on, aga samas sisimas ma ikka lootsin natuke tüdrukut – see roosa ja slehvid ja kõik tundus jälle nii ahvatlev ja nunnu. Aga jumala eest, mul on õnneks siin ees ka väga nunnu poiss, nii et ainult tore, et üks juurde tuleb. Tegelikult on see kõik muidugi hästi vahva – Jenni ja tema vennad, ideaalne kamp. Vaid nüüd teadlikumalt beebiriideid jms asju osteldes pean jätkuvalt tõdema, et see nn poiste valik on kesisem ja armsaid, samas mitte klounaadile kalduvaid riideid on keerulisem leida.

Tervis ja enesetunne on paremad kui varem, ei ole enam iiveldust, ka on järgi andnud vahepeal juba häirivalt tihti esinenud migreenihood (ikka sellised, kus silm selgelt ei seletanud ja ainuke viis olla oli pikali). Mulle endale tundus, et need hood olid seotud madala vererõhuga, kaks tassi kohvi päeva jooksul tundub, et on selles osas abiks olnud, lisaks muidugi normaalne söömine, et liiga tühi kõht nõrkuseni ei viiks. Söögiisu on hea, samas igasugu magusa ja rämpsu sisse ajamine on pigem taandnud (ilmselt tänu iivelduse kadumisele), pigem on tunne, et tahaks värskeid asju.. isegi kõht igatseb kevadet 😀 ja vürtsi, india jms toidud lähevad eriti hästi peale.

Ämmaemanda visiidil sai mõõdetud vererõhku, mis oli normis, lisaks mõõtis ta ka emakapõhja kõrgust (EPK), mille kohta vaid imestas, et isegi mitmendal mõõtmisel sai tulemuseks 18cm, kuigi korduvsünnitajatel pigem tavaline, et see mõõt nädalatega võrdne või isegi 2-3cm suurem, ütles, et nagu esmasünnitaja emakas 😀 Kui sellest võiks nüüd ka muret tunda, et äkki on laps liiga väike, siis õnneks ultraheli selles osas kinnitas, et kõik hästi ja laps oma suurusega vastas täiesti päeva pealt õigetele nädalatele.
Kaalu tuleb vaikselt juurde ka mul, hetkel 57kg  kuigi ma ise seda lisandumist isegi eriti ei tunneta, aga ilmselt see sellest, et pärast haigust ja kõike on lihtsalt nii hea olla, et sellest “kergem” tunne.
Kokku sai lepitud ka GTT aeg, mille pean tegema 24. nädalal, selleks tarbeks tuleb leida apelsini maitsega glükoosijook, sest Jenni ootamise ajast on meeles, et see oli neist kahest, mida proovisin, kõige normaalsem, vaarika oma jätaks sel korral vahele. Hoian ikka väga pöialt, et nüüd kõik näidud saavad normis olema ja seda teed rohkem ette võtma ei peaks ning diabeediga meil tegemist teha ei tule.

Seniks tuleb nüüd lihtsalt mõnuga edasi oodata ja valmistuda, nüüd kus sugu on teada hakkasin ka vajalikke riideid ostma/otsima, lisaks peame läbi mõtlema kas ja millist nn beebikraami meil veel vaja on. Näiteks üks õhtu hakkasin beebile voodit otsima, kuid arvestades, et suure tõenäosusega magab ta kaisus ei ole voodil ehk üldse mõtet, samas nn mähkimiskeskust oleks vist vaja, sest selle saaks nüüd suuremasse vannituppa mahutada ja kui voodit pole, mille peale mähkimisalust panna peab selle koha ju kuhugi ja kuidagi tegema, sest lihtsalt oma voodil või maas päevas kordi ja kordi mähkmeid vahetada hakkab seljale. Ja eks neid valikuid ja otsuseid tuleb veelgi, hetke seisuga kindel on käru, milleks on Bugaboo Cameleon 3 ning terve valik erinevaid kandelinasid, mis pisikest ootavad.

IMG_4835

Poisiks valmistumas

IMG_4930

Käisin Telliskivis Minu Väike Maailm poes, muidugi pidin seal üht lina proovima ja no muidugi pidin selle ära ostma, sest see oli niiii mõnus

Kolmas kord – kas ootamine läheb lihtsamaks või raskemaks

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Nagu ma ühes eelnevas postituses lubasin, kirjutan veidi pikemalt sellest, milline see kolmas ootus mul on, sest on palju positiivset, aga samal ajal ka mõned murepilved.

Positiivne on kindlasti see, et nagu juba Jennit oodates on laste kõrvalt rase olemine mõneti lihtsam, sest sa lihtsalt ei saa näiteks endale lubada kehval enesetundel terveks päevaks end vallutada, ka ei istu ja ei aja sa enam näpuga järge rasedust kajastavates raamatutes, foorumites – sest noh, sul ei ole eriti aega ja tegelikult sa tead juba niigi üsna hästi, et mis toimub, mis seal ikka lugeda.
Beebile asjade ostmine tundub ka selline väiksem ettevõtmine kui varem, sest  nüüd on juba päris hea aimdus sellest varustusest, mida me tegelikult vajame ja kasutame, osa sellest on olemaski. Ma ilmselt teen nimekirja nüüdki, lihtsalt, et oleks lihtsam järge pidada, aga ausalt, see nimekiri kahaneb iga lapsega. Riiete osas ma muidugi kahtlustan, et kui paari nädala pärast lapse soo teada saame, siis see praegune rahu natuke asendub ikka shoppamisega, aga liiga palju ette ei plaani varuda, pigem sellise basic kraami, et kohe alguses oleks riideid piisavalt, et ei pea esimese asjana poodi jooksma (tegelikult ma ei jookse ka praegu, netist ostes palju mugavam ju).
Ka käru osas oleme hetkel üsna äraootaval seisukohal – kui Jennit ootasin olin kindel, et kahe lapse käru on meil absoluutselt vaja ja oli ka, see oli üsna asendamatu abiline. Sel korral mul sellist tugevat veendumust ei ole – sest Jenni on vanem, kui oli JJ siis, samuti olen ma lapsekandmisega nüüd nii kodus, et see lahendab päris mitmed olukorrad ise ära. Täiesti välistatud pole ka võimalus, et Jenni lasteaiaga alustab sügisest ja siis liigun ma enamasti hoopis ühe lapsega.
Kui ma üldse kogu selle valmistumise osas millegagi päriselt hoogu olen läinud, siis need ongi vist hoopis kandevahendid, mis esikus meil lausa eraldi riiuli on omale hõivanud – et noh, iga lapse jaoks midagi ja beebile siis veidi ekstra lisaks 😀
Kõik see osa on chill.

Veidi vähem chill olen ma siis, kui mõtlen, et ok, kolmas kord tuleb ka sünnitada, ärevus poeb sisse, igasugused mõtted tulevad pähe. Mis sel korral saab? – esimesed hirmud on seotud sellega, et kas ma saan õigel hetkel nüüd aru, et on minek ning, et ma samas ei hakkas liialt sabistama ja iga valehäire peale haiglasse jooksma. Selle ajastamise stressi osas olen mõelnud ka planeeritud kodusünnituse varianti, samas, ma annan aru, et Jenniga oli kõik ilus ja tore, aga see oli ka vedamine, kas mul veab uuesti, kas ma tahan seda riski võtta? Ja kui kodusünnitus, siis kus JJ ja Jenni oleks, ma pole päris see tüüp, kes tahaks neid sünni hetkel pressides oma kõrvale, hakkaksin neile mõtlema selmet endaga tegeleda ja ma pole ka kindel, kuidas neile selle protsessi kuulminegi kõrvaltoast näiteks tunduda võiks. Ning kui ma kardan, et ma ei jõua õigeks hetkeks haiglasse, siis on täpselt sama suur võimalus, et ämmaemand ei jõua õigeks hetkeks minu juurde ehk siis jälle üksi? ja kas on jälle õnne?
Oeh, see õnn, sellega seoses võib olla mul üldse ei veagi sel korral kerge sünnitusega nagu varem, valutan ja möllan hoopis 24h, mille jooksul jõuaks ka mitu korda haiglasse ja tagasi minna – ega seda ette ju ei ennusta, samas, enda poolt püüan ikka kõik nii teha, et ise ennast ei takistaks või pidurdaks – kui hakkab pihta, siis ikka liikuma ja siht silme ette, aga kui ma oskan tuua põhilise erinevuse JJ ja Jenni sündide juures, siis on see sekkumine. JJ-ga oli seda haiglas ikka üksjagu, see pigem segas, ma olin KTG küljes, mingist liikumisest ei olnud juttugi “lama küljel”, mul oli paha, abitu ja nõrk olla. Kindlasti korduvsünnituse juures mängib rolli eelnev kogemus ja see sisemine teadmine, et mis toimub ja mida tegema peab, ilma liigse sekkumiseta oli ennast nii palju lihtsam kuulata, ma tahaks eeldada, et see kogemus ka nüüd minu kasuks on, kuid kas ma saan haiglas piisavalt rahu, et ennast kuulata ja mitte protseduurireeglite sisse ära kaduda (siinkohal, mainin ära, et ma olen igati meie nn tavameditsiini pooldaja, paljud asjad on vajalikud, et ema ja laps ikka koos sellest kõigest eluga välja tuleks ja selle nimel kõik see personal ka oma tööd teeb – aga kas alati on kõigil aega ja mahti konkreetsetel juhtudel sekkumisest sekkumise pärast hoiduda, ma ei tea).
Variant on kaaluda ka individuaalse ämmaemanda teenuse kasutamist haiglas või hoopis doula valida – viimase osas tekkis mul ka küsimus, et kuidas sünnitusosakonna personal douladesse suhtub, kas neid nähakse positiivse abina või hoopis segajatena, kas see võib tekitada mingit negatiivset hoiakut hoopis? Kellel on kogemusi doulaga, jagage neid julgelt, see on huvitav.

See kõik on nii ennustamatu asi, et ma ei tea tõesti, miks ma oma pead sellega vaevan, aga tunnen vist, et ehk on kergem kui need erinevad võimalused vähemalt nn paberil läbi mängin ja kaaluda – läheb siis kuidas minema peab.

Sellised mõtted seoses praeguse ootusega, hetkel veidi reaalsem teema on lähenev LA ultraheli, kus ehk õnnestub ka beebi sugu teada saada, selles osas olen ma täiesti 0 üllatuse sõber ja kui see vähegi võimalik on, siis teada me ka tahame 😀

IMG_4343

17+5