Vahel on nii, et mingit tunnet mäletad ka 25 aastat hiljem, see tunne lihtsalt õigel hetkel jääb sinu sisse ja kui sellele mõtled, siis rändad nagu ajast tagasi.
Jõulud ja jõulutunne. Hakkasin siin umbes nädal tagasi luutsinapäeva eel sellele päeva traditsioonilistele saiadele mõtlema, et võiks selle tegemise jälle ette võtta, et seegi võiks olla osa jõuludest meie peres – eriti kuna need saiad on imeliselt maitsvad. Ja siis mõtlesin üldse jõulutundele, et mida ma tahaks, et lapsed mäletaks ja tunneks. Ja mulle meenusid jõulud ca 25 aastat tagasi.
Lussebullar ehk luutsina saiad ja mu meelest ühed kõige jõulusemad jõuluraamatud
Ma käisin pisikeses koolis, kus oli ehk mingi hästi õrn kristlik joon – nt nädala alguses kogu kooliperega tervitus ja palvus või enne sööma asumist söögipalve (mis oli muide klassidel erinev), isegi pühapäevakooli ring oli kui õigesti mäletan, aga need kõik olid selline taust, et ega sellele palju ei mõelnud. Aga teatud südamlikkus selle juures siiski oli.
Ja siis jõulud – ma arvan, et mu peas on kokku sulanud mälestused paari aasta peale kokku sellest ajast, mis selle “jõulutunde” minu jaoks teevad. Koolis oli selline päkapikumaa moodi olemine, palju meisterdamist, kaunistamist, advendikalender, isegi vanematega koos korraldatud jõululaat. Ma võin silmad kinni panna ja olla oma klassiruumis, kus on nii-nii soe, hubane ja jõulune, nagu mingist skandinaavia laste jõulufilmis. Ja ma olen nii tänulik oma õpetajale, kes tegi neid asju ja korraldas neid tegevusi ja oli selline nagu ta oli, et ühel väikesel lapsel oli sellest kõigest tõepoolest kustumatu mälestus.
Sellised lumised talved on ka seal jõulutunde sees ❤️
Kodus olid meil ka omad traditsioonid – alati kindlad kaunistused, mille välja võtmine ise juba sellele õigele tundele kaasa aitas, olgu need küünlajalad või jõulukardinad, mille mustrit vahel lummatult vaatasin ja seal sagivatest tegelastest lugu jooksma hakkas. Päkapikud käisid, jõuluvana käis. Kinke saime.
Loodame, et tuleb veel veidi lund, et lapsed saaks lustida
Paljudel on jõuluvanale soovi kirjutamise traditsioon, ma olen kindel, et eks me ka kirjutasime, aga vot see ei ole minu jõulumälestuste ja tunde sees ja ma tean hoopis seda seika, miks seda seal ei ole. Sest ühed jõulud on kuidagi eriti meeles, ma sain mitu hästi toredat ja ägedat asja – mida ma ei oleks osanud tahtagi. See üllatus, mis pakist vastu vaatas, see oli nii soe ja hea tunne.
Ja selle kogemuse ja tunde pealt, ma tahaks oma lastele ka seda pakkuda, et jõuluõhtul või hommikul ootab neid üllatus, et seal on midagi, mida nad ei osanud oodata.
Nii lihtne on lasta lastel jõuluvanale kirja kirjutada, nagu annaks tellimuse sisse, poenimekirja näppu, aga minu jaoks see kuidagi igav. Lisaks kui lapsed sinna kirjutavad soove, mida vanemad ei suuda täita ja siis veel hoopis pettunud on, sest nad ju kirjutasid, mida soovivad.
Me ei kirjuta jõuluvanale ega anna tellimust sisse. Rääkisin lastele hoopis oma lapsepõlvest ja sellest maagiast ja heast tundest, kui kingipakis on midagi, mida sa isegi tahta ei osanud aga mis sulle meeldib (eks seal on hea annus seda ka sees, et vanemad oma lastega suhtlevad, neid tunnevad ja oskavad arvata, mis rõõmu võiks teha). Eks rolli mängib ka see, et mänguasju jms saavad nad ka muul ajal ja lihtsalt ühe nimekirja põhjal kraami saamine ei oleks kuigi maagiline.
Käisime lastega kuuske valimas
Need tunded ja mälestused koolist, kodust, isegi mõned jõulumultikad jms on nii puudutanud, et vot midagi sellist tahaks oma lastele ka edasi anda.
Koolis neist veel keegi ei käi, küll aga lasteaias ja selles osas mul on nii hea meel, et see aed on juhtunud natuke seda sorti nagu oli minu pisike kool. On südamega inimesed, tehakse, korraldatakse, kaunistatakse, on jõululaat ja jõulumaa. Vaatan vahel neid pilte ja ma täiesti tunnen seda sama tunnet, mis väiksena seal oma klassiruumis.
Meie kuusk, väike ja armas
Ja nii ma püüangi, et kõige selle hulluse ja argikaose keskel, kõige keskel, mida me ei saa mõjutada, oleme meie ja teeme neid väikseid asju, mis selle sooja ja hea jõulutunde tekitavad, loodetavasti ka sellise, mis kestab aastaid. Mitte päris sama nagu oli minul, aga sama hea, natuke omamoodi meie perele omase tunde.
Varem või hiljem tuleb peale turvahälli kasutusele võtta turvatool, Jonas on nüüd 1.5-aastane ja oligi paras aeg ta hällist välja kolida. Tegelikult oleks ta veel mõnda aega meie Swandoo Albert hälli ka mahtunud, sest see on kuni 13kg/83cm aga kuna me teda sellega juba ammu enam tassida ei viitsinud ja see nö toolina autos seisis, siis tundus mõistlik päriselt tool kasutusse võtta.
Nagu mainisin, siis ka turvahäll oli meil Swandoo oma ja kuna sellega päris rahule jäime, siis vaatasime ka tooli valides sama firma poole. Samas ma turvavarustuse valikul ainult enda subjektiivsele meeldimisele ei tugine, kui muud parameetrid on sobilikud, siis nö lõpliku otsuse juures mängivad rolli ka turvatestide tulemused, aga et ka need olid Swandoo Marie 3 mudelil eeskujulikud, siis sai valik suurema jututa tehtud.
Jonas Swandoo Marie 3 turvatoolis
Miks mulle Swandoo Marie 3 turvatool hea valikuna tundus?
Kundlasti mõistlik kasutusaeg, kuni 105cm/18kg, mis meie laste puhul seal 4-aastasena tavaliselt kätte jõuavad. Kes aga tahab sellest toolist maksimumi võtta ja turvahälli kaasas kandmise vajadust ei näe, siis hea teada, et see Marie 3 sobib lapsele alates 40cm, kuna tuleb siis ka vastava beebisisuga.
Tool kõige püstisemas asendis
Toolil on 3 kalde asendit, mis on kõik kasutatavad nii selg sõidu suunas kui nägu sõidu suunas. Nii jõuamegi järgmise omaduseni, et seda tooli saab kasutada mõlemat pidi ning lisaks ka küljele keerata (ehk siis liigub 360°), et last oleks mugavam tooli panna või sealt võtta. Aga, et turvalisim on hoida laps võimalikult kaua selg sõidu suunas, siis võibki tooli nii kasutada ka algusest lõpuni. Lisaks on toolil sisseehitatud lukk, mis ei lase lühema kui 75cm lapsega tooli nägu sõidu suunda keerata, sest nii pisidele lastele on sss olek siiski parim.
Tooli küljele keerates on mugav last sinna sisse panna ja välja võtta
Swandoo Marie 3 on autosse kinnitatav isofixiga (nagu enamus 360° keerlevad toolid). Lapsele on toolis 5-punkti turvarihmad, mille kinnitamine ja pingutamine vähemalt mulle tundub igati mugav ja lihtne. Lapse kasvades tuleb peatuge järjest kõrgemale tõsta ja ka selle liigutamine ei nõua erilist pingutust – seega ei ole keeruline tooli paika sättida ka siis, kui vaheldumisi kasutaks seda vahel suurem ja vahel väiksem laps. Õige kõrguse paika saamise abistamiseks on peatoel ka markeeritud koht, kuhu kõrguse vahemikku peaksid lapse silmad jääma.
Saab ka nii pidi, aga nii väikse lapsega seda kindlasti ei soovita
Olgugi, et selg sõidu suunas tool on turvalisim variant, siis mulle meeldib, et seda tooli saab panna ka nägu sõidu suunas – ma küll ei usu, et me seda varianti igapäevaselt sõidu ajal kasutama hakkaks, aga näiteks seisvas autos võib vahel olla päris hea laps teise suunda keerata, et teda natuke lõbustada – no näiteks praamiga Saaremaale sõites 😅 Hädavajalik võib see olla aga neile, kelle lapsel pikal sõidul sss olles süda pahaks võib minna.
Kolmene Jon selg sõidu suunasKolmene Jon nägu sõidu suunas
Meil on Swandoo Marie 3 kasutajate parameetritega hetkel kaks last, 1.5-aastane Jonas ja kolmene Jon, kuigi tool sai valitud just Jonasele, siis proovisime sinna sisse ka Joni, kes ise arvas, et tool on mugav ja talle meeldis (sellega peame muidugi ettevaatlikud olema, sest viimati meeldis talle aasta tagasi Jonase Nomi söögitool, mille omale kasutusse võttis 😅😅), aga ka meile kõrvalt vaadatuna tundus, et vabalt võiks ka tema selles sõita, 95cm pikkune laps on seal toolis nii mõnusalt sees ja mitte nagu tooli kohal, 1.5-aastasest rääkimata, seega see kuni 105cm kasutusaeg tundub reaalne küll.
Jon silmnähtavalt rahul
Arvestades kasutusmugavust, pikka kasutusaega ja häid turvalisuse näitajaid olen ma meie valikuga väga rahul. Meie tool on hall, aga Marie 3 on saadaval lisaks veel neljas toonis – mulle lihtsalt meeldib, kui turvatoolid värvilt enam-vähem klapivad autos ja meie neljast kolm ongi hallid.. ja siis on JJ valitud punane 😅
Swandoo Marie 3 on Babyshop.ee poes täishinnaga 539€, kuid koodiga lifeatlucky13, on hind novembri lõpuni 15% soodsam ❤️ (lisaks on sellega soodsamad ka kõik teised täishinnaga tooted). Postitus valmis koostöös Babyshop.ee poega
Lisaks kõigele muule on Swandoo Marie 3 minu meelest ka silmale ilus vaadata 😍
Pole ammu midagi kirjutanud, aga mõtlesin, et panen siia siiski kirja natuke muljeid meie reisist nelja lapsega Hispaaniasse.
Kõik mu lemmik inimesed ❤️
Alustame algusest… see reis oli plaanitud esialgu hoopis septembrisse 2020, aga me kõik teame kui vahva aasta see 2020 oli ja, et reisimine oli tol hetkel suht kahtlane. Lükkasime oma plaanid edasi ja otsustasime vaadata, et kas minek oleks 2021 kevadel või sügisel. Ja siis algasid jamad Jonase tervisega, operatsioon, ebakindlus, ebaõnn ja veel üks operatsioon – kõige selle keskel oli kevad ammu möödas ja vahepeal tundus juba ebatõenäoline, et seegi september reisima saaks. Aga Jonas oli vapper, arstid olid kiired ja selles osas oli roheline tuli.
Tegelikult me tegime majutuse bronneeringud ja lennupiletite ostu juba hiliskevadel-suve alguses ära, lihtsalt lootsime, et kõik läheb hästi. Natuke lisakindlust andis ka see, et kevadel kõik covidi läbi põdesime – et ausalt öeldes ei tundnud tänu sellele ka mingit hirmu, lisaks saime suve peale ka vaktsineeritud, nii et takistusi reisimiseks väga polnudki. Jälgisime kohalikke olusid ja piiranguid, aga midagi hullu polnud ja reisi algus aina lähenes.
Muidugi jäid lapsed enne reisi haigeks, sest said peale suvepuhkust natuke lasteaias käia 😅 Õnneks õnnestus nad kõik õigeks ajaks siiski tervisele turgutada ja kuigi ma kogu eelnevat aastat silmas pidades ei julgenud veel hõisata, siis tundus, et omg, me tõesti tõesti lähemegi.
Pakkima hakkasin juba peaaegu nädal varem, nelja lapse ja kahe täiskasvanu jaoks kolme nädala asjad oli nii stressivabam kokku saada – kui miski sai puhtaks pestud, viskasin kohvrisse ja siis vahetult enne mienkut voltisin kõik kenasti ära, et asjad mahuks paremini ja oleks ülevaade ka, et kus mis asub. Minu ja nelja lapse asjad mahtusid ühte suurde kohvrisse. Teet pani enda asjad eraldi väiksemasse ja lisaks oli eraldi kohver Jonase riidest mähkmetele ja kandelinadele (sest ma ei suutnud ainult ühte valida 😅). Oleks saanud hakkama ka kahe suure kohvriga, aga kuna meil olemas oli 1 suur ja 2 väiksemat, siis kasutasime neid.
Selliselt pakkides oli hea ülevaade, et mis juba kohvrisse saanud
Kõigele lisaks pidi kaasa tulema meie Easywalker Harvey3 käru Jonasele, selle pakkimise jätsin reisi eelõhtule, hakkasime seda siis meie olemasolevasse transpordikotti pakkima ja peale pikemat pusimist ja proovimist sai selgeks, et sinna kotti see käru ei lähe. Variandid olid, et kas võtta käru ilma kotita, otsida uus kott või väiksem käru 😅 Ilma kotita me minna ei tahtnud, tundus natuke liiga hea käru sinna pagasisse retsimisse anda. Uut kotti ka polnud kuskilt võtta, lisaks oli aega vähe, et midagi väga organiseerida. Aga õnneks oli Perelas veel Babyshopi Easywalker Charley, mis tundus paljulubav variant ja mulle endale rohkem meeldiv kui nt Jackey mudel, sest saab istet kasutada mõlemat pidi. Ja nii Teet sellele järgi läks ja see meil kaasa pakitud saigi.
Tagantjärele võin vist tegelikult isegi natuke õnne tänada, et selle käruga nii läks, sest Charley oli absoluutselt ideaalne reisikäru. Piisavalt kompaktne, samas ruumikas iste ja suur kaarvari õhtusavadega – sest reisil oli väga soe ja õhutust oli vaja nagu ka päikese eest varju. Pakikorvi mahtus ka kõik vajalik ning basseinide ääres manööverdada oli ülimugav. Kordagi me koduse Harvey järgi ei igatsenudki 🤷♀️
Pakikorvi mahtus isegi meie suur Älly seljakott, mis reisimiseks ideaalne
Varasemate kogemuste pealt olin ma lootnud, et me ei peaks öiseid lendusid kasutama, paraku aga nii ei läinud ja kõige mõistlikum oli lend, mis läks 5.45 ja mis omakorda tähendas, et me olime juba nelja paiku öösel lennujaamas. Kartsin, et nelja lapse keset ööd äratamine on keeruline, aga õnneks läks kõik hästi sujuvalt, ainult Jon vajas natuke rohkem veenmist, et reis on parem kui parajasti oma voodis magamine. Üllataval kombel magasin isegi mina päris hästi ja kuna läksin magama juba 9 õhtul koos Jonasega, siis oli öösel päris värske olla.
Teel Tallinnast Riiga
Lend läks läbi Riia, kus õnneks oli vaja ülivähe oodata. Esimene lend oli lastele natuke nagu soojendus pikemale lennule, kõik sujus. Ainuke, kes mõlemal lennul magas ka, oli Jonas, seda ka suuresti tänu sellele, et teda imetasin. Teised lapsed olid ikka nii elevust täis, et magamisest midagi välja ei tulnud – uudistasid, jutustasid, mängisid, sõid ja küsisid miljon korda, et kas me hakkame kohale jõudma 😅 Jon oli lõpuks muidugi täiesti soss omadega ja veits halaga pooleks jõudis silmad kinni panna umbes 5 minutit enne Barcelonasse maandumist.
Süüa, süüa pakkige kaasa kui lastega lendate 🤣🤷♀️
Barcelonas läks kõik jälle sujuvalt – kus vaja näitasime ette tõendid ja täidetud ankeedid, saime kätte oma pagasi ning otsisime üles oma transfeeri. Oleks saanud sõita ka nn tavabussiga, aga sellist mõõtu seltskonnaga oli eraldi transfeer kindlasti mõistlikum ja mugavam. Juba mitmendat korda kasutasime firmat Ziptransfers ja siiani pigem alati rahule jäänud.
Ilm, mis meid Barcelonas tervitas oli varahommikuse Eesti omaga võrreldes ulme kontrast +27C ja meenutas meie südasuvist leitsakut, mis siis, et kell oli alles 10 hommikul. Aga kuna me just sooja olime lootnud, siis tegi see suvi ikka rõõmu.
See mahl phmt hingati sisse omale selle +27C sees
Meie majutus asus Barcelonast ca 85km kaugusel, seega sõit sinna läks ruttu ja juba enne keskpäeva olime kohal. Selle eriti varajase lennu pluss oli kindlasti see, et esimene päev ei olnud lendude all nö raisku läinud. Oma apartmendi pidime kätte saama küll alles kell 16, aga seniks sai juba mõnusasti meie resordis puhkama hakata – esimesena lõunasöök ja jahedad joogid, siis mänguväljak ja siis juba bassein.
Kui inimene saab lõpuks basseini 😍
Majutus oli Cambrils Park Resordis, kus nüüd olime neljandat korda (fun fact, et igal järgmisel korral on üks laps rohkem olnud… tea, kas viiendat korda tasub plaanidagi..). Selles kohas on olemas tõesti kõik, et lastega mõnusalt ja stressivabalt puhata. Suur pluss mu jaoks ka see, et territoorium on kinnine ja nii on vähem võimalust kellelgi ära kaduda.
Meie apartmenti ees
Majutuseks pakutakse kolme tüüpi elamisi – väiksemad ja tagasihoidlikumad Aloha bungalod, veidi suuremad ja lisamugavustega Villa Bonitad ning kõigi mugavustega Mediterrania Apartmendid. Meie valik on siiani olnud just nende apartmentide kasuks, sel korral siis 3 magamistoaga (iga toa juures oma wc ja vannituba), elutuba-köögi ja terrassiga variant. Terrass on esimese korruse omadel, teise korruse aprtmentidel on rõdu – olles olnud mõlemas, siis lastebandega on esimene korrus mugavam, eriti kui kaasas ka käru.
Üks magamistuba Kuigi söögilaud oli ka toas, eelistasime pigem süüa õues terrassil IdüllVilla Bonitade vahel Jonast lõunaunne kärutamas
Elamine on olnud piisavalt asjaliku köögiga, et süüa oleme alati ise teinud. Vahelduse mõttes saab muidugi käia ka restoranides, mida resordi enda alal on 3, hommikuti läbi hüpata pagaripoest värskete saiade ostmiseks või õhtuti hoopis kaasa osta pitsad oma terrassil nautimiseks, muidugi ei puudu ka jäätise lett.
Jäätiseid valimas Jäätis, mis näeb välja nagu play doh 😅
Väike toidupood on resordi alal olemas, kust saab sellised basic asjad omale osta, aga suur market asub ca 200m kaugusel, kust saab kõik vajaliku, mis toidu tegemisel ära kulub.
Poes käies on käru pakikorvist alati kasu
Sel korral meil ei olnud erilisi plaane, põhiline eesmärk oligi puhata ja lasta lastel lustida. Mulle tundus, et see eesmärk sai ka täidetud. Suurema osa ajast olime kuskil basseini ääres, mida kogu alal ka piisavalt. On täitsa väikestele sobilikke, aga ka juba suurematele lahedaid – kus nt ka liumäed olid olemas (aga mitte siis veepargi mõõtu). Eriline pärl on resordi keskel nn Vahemere bassein, mille mõlemad kaldad on liivased, seal oli lastega mu meelest eriti tore, sest kui veest välja saadi, siis kaevati ja ehitati liivaga, et igav ei hakanud ja nii oli täiskasvanutel ka natuke lebom olla.
Joni lemmikud olid kilpkonnadVäike basseini nunnuLiivakallastega basseini ääresLiivasupi meisterKõige suurem ja kõige väiksem ❤️Selles basseinis oli eriti hea ujumist ka harjutadaPeale basseini oli linas hea puhata ❤️Aga puhkust tahtis ka Jon, mingis meeltesegaduse hoos unustasin ma maha kandekoti, mis oleks temale sobinud, järgmine kord seda viga ei teeks. Õnneks ajas rõngaslina ka tema puhul asja siiski ära.
Lisaks basseinidele on muidugi olemas ka mänguväljak ja eraldi ka batuudid ning ronimislinnak + saab laenutada minigolfi varustust või erinevaid pallimänge.
Ronimine ehk õhtune väsitamine
Meie lastel oli tegevust piisavalt, nende puhul on pluss muidugi see ka, et neid on palju 🤣 ehk siis neil on omavahel ka hea mängida, seega alati ei pidanud isegi kuskile ronima või seiklema minema. Ja noh, hispaaniakeelseid multikaid vaadati ka vabal hetkel hea meelega.
Mini Halloweeni paraadil, mis lastele korraldati (kuna päris Halloweeni ajal on see koht juba suletud talveks)
Varasemalt oleme me oma apartmendi valinud õhtusest show melust võrdlemisi kaugele, sel korral olime aga päris lähedal ja kuna lapsed tahtsid muusikat kuuldes “peole” minna, siis nii tegime. Ja tegelikult oli seal ka päris tore (kuigi ma tavaliselt sellistest programmidest midagi ei arva), laste mega lemmik oli kindlasti mustkunsti etendus, aga ägedat muusikat ja tantsu oli seal ka.
Maskott Parkyga
Suuri plaane meil polnud, aga külastatud sai nt Parc Sama-d, mille eelmine kord suht reisi lõpus avastasime. See on nagu botaaniaaia-pargi ja miniloomaaia hübriid koht. Kevadel oli seal palju õitsvaid taimi + imeline lavendli väli, sügisel aga oli kõik selline natuke vähem värvikam aga ikka ilus ringi uitada. Elamus omaette on seal vabalt ringi jalutavad paabulinnud, aga laste hitt oli ka keset veesilma asuvast tornist vaadata all ujuvaid väikseid kilpkonnasid. Nii sinna parki kui lähematesse linnadesse – Cambrils, Tarragona, Reus, Salou saab hõlpsasti taksoga, aga ka bussidega. Kasutasime ise ka mõlemat varianti. Arvestades, et bussides väga kärude kohti ei ole, siis väike ja kompaktselt kokku käiv käru oli siin kohal eriti tervitatav.
Parc SamáPoisid uurivad, kas kilpkonnasid on nähaSelline metsiku olemisega koht Bämbid ja loomafännIkka kilpkonnasid silmamas Enam mitte nii lõhnav lavendelKolm paabulinnu karjust 😅
Nii mõnus oli olla soojas, nautida päikest ja basseine ja vaadata kui äge lastel olla on. Suuremad on juba päris mõistlikud inimesed, kes vajadusel said ise nt toa ja bassini vahet käia, kui miskit maha jäi. Ka basseinides polnud nad varem nii südamega hullanud, kelle puhul oli näha talvise ujumistrenni tulemusi ja kellele olid need basseinid sel sügisel algava ujumistrenni soojenduseks. Jens oli kohati rohkem vee alla sukeldumas kui vee peal, nii et siin võib olla vihje, et varsti ta valmis oma Mammaga koos sukelduma minekuks mõnel järgmisel reisil, see eest Jenni oli see julge, kes Mammaga ka meres ujumas käis lainete sees, nii et asja võib mõlemast saada😅
Kui rätik tuppa ununes, siis ajas kandelina ka asja ära 🙈😍Meri ja mööda rannapromenaadi saab ka jalutada nii Cambrilsi kui SalousseCambrilsis shoppamasTeet sel korral oma ratast kaasa ei võtnud, aga oma riided smuugeldas kohvrisse küll ja nii ta seal mõneks päevaks omale ratta laenutas.
Ja kui suuremaid lapsi oli äge vaadata lõbutsemas, siis mu süda oli Jonast toimetamas vaadates küll nii palju armastust ja tänulikkust täis, et peale kõiki neid katsumusi oli ta meiega meie lemmik kohas ja talle nii nii meeldis.
Puhkuse beebiJonasele olid kaasas ka riidest mähkmed – nii ujumiseks kui muidu olemiseks. Pesumasinat majutuses eraldi ei ole, aga saab kasutada pesumaja teenust. Aga et musliinide oesu ei ole midagi ülemäära keerulist, siis pesin neid käsitsi. Villaste katete pluss peale selle, et need on mõnusalt hingavad ja pehmed, on ka see, et need ei vaja tihedat pesu ja piisab hoopis kasutuskordade vahel tuulutamisest. Lendude ajal kasutasime sel korral ühekordseid.
Üldse olid kõik lapsed tublid reisisellid. Mina võtan kaasa ka teadmise, et mina ja Teet oleme päris korras närvidega vanemad, meie lapsed kindlasti ei istu enamus aega vaikselt käed süles, aga nad on ju lapsed ja ausalt mu lemmik inimesed siin maailmas, reisile läheks nendega tõesti iga kell ❤️
Viimase reisipäeva hommikul, kui kõik asjad olid juba pakitud, aga natuke oli aega veel sulistada enne lennujaama poole teele asumistTagasilennud läksid samuti hästi, kuigi üldse ei tahtnud tagasi tulla ja hea meelega oleks veel sinna sooja puhkama jäänud
Vaatasin, et aasta tagasi oli mul filmitud siin kodus väike klipp, kus Jenni “helistab arstile” ja pakub seal, et võiks beebi välja võtta emme seest. Tundub ulme – nagu mitte aasta vaid sadu aastaid tagasi.
Seda me siis muidugi ei teadnud, et Jonas end veel mitu nädalat oodata laseb ja, et lõpuks juba kergelt kriitiliseks läheb, et kas ta üldse ise välja tuleb. Peaaegu olekski pidanud “arst välja võtma” 😆
Oh ja see kodus istumine ja eriolukord – aasta hiljem BOOM, oleme kõik selle haiguse läbi põdenud, ka beebsu, kes siis veel peidus oli. Tundub nii sürreaalne see kõik nüüd mõelda.
Kogu see aasta on olnud väsitav ja tüütu, aga samas ma arvan, et me oleme endalegi üllatuseks päris normaalselt hakkama saanud selle üsna isolatsioonis elatud eluga, tuleb kasuks, kui oled kodu loonud endale meeldiva inimesega ja lapsed ka nii välja kukkunud, et üldiselt nendega tore koos olla 😂 Ma tegelikult arvangi, et sellise lastebandega on see omaette hoidmine lihtsamgi – lastel on kellega mängida, pidevalt keegi genereerib migeid uusi asju, nii et igavuse üle kurtma pole me küll pidanud.
Ja samas on see aasta ikkagi andnud uusi tutvusi, uusi sõpru või neid, kes vahepeal kaugeks jäänud ja nüüd hoopis lähedasemad. No ja muidugi on see aasta toonud välja ka inimestes neid külgi ja omadusi, mis on pannud mõistma, et meie teed lähevad lahku – ja see on ka okei, ei ole vaja kramplikult kinni hoida inimestest, kellega ühisosa on otsa saanud.
Aga ma tunnen, et me oleme heas kohas, perena tugevamad, tähelepanelikumad, kokkuhoidvamad. Ja siit on hea edasi minna.
Pilt eilsest hommikust, kui ärkasime eriti vara, sest eelmisel päeval oli JJ esimene hammas ära tulnud ja hambahaldja ootus ei lasknud kauem magada. Jonas tegi varase ärkamise tasa ka varase uinakuga
Nelja lapsega toimetades armastan ma praktilisi aga samas ilusaid asju. Ühtlasi on mul kujunenud ka üsna selge arusaamine nö baby gearist, mida me päriselt vajame ja mis igapäeva elu lihtsustaks, aga ainult ilust siin kindlasti ei piisa ja kvaliteedis ei tahaks samuti järeleandmisi teha. Üheks sellistele kriteeriumitele vastavaks asjaks on saanud Älly seljakott. Miks? – kohe kirjutan lähemalt.
Seljakoti rihmad on täpselt õige laiuse ja pehmusega, et ka lapsekandmise ajal mõnusalt kanda
Juba ligi kuus aastat tagasi kui JJ alles beebi oli, otsustasime, et nö tavalise beebitarvete koti asemel hakkame seljakotti kasutama, seda on mugavam kanda ja lisaks on see ühtviisi sobilik nii isale kui emale. Seljakottidele me tegelikult truuks jäimegi, aga aja jooksul on proovitud mitmeid, on küll olnud ühel ja teisel moel häid omadusi kõigil, aga samas on ka mõningaid puudujääke. Nüüd kui minuga võttis ühendust Älly esindaja ja nende tooteid tutvustas, hakkas mulle tunduma, et ehk on tõesti see peaaegu ideaali lähedane kott lõpuks leitud. Ega seda muud moodi teada ju ei saa kui ise kasutades ja järgi proovides.
Mõeldud – tehtud!
Meie kasutusse tuli Älly suurem seljakott. Kuna meie igapäevase “varustuse” hulka kuuluvad nii riidest mähkmed kui ka lapsekandmisvahendid, siis olin ma juba vaikselt suurema seljakoti otsingutel olnudki – universum “did good” ja ajastus Ällyga tutvumiseks ei oleks saanud parem olla. Kellel aga igapäevaselt on vähem asju kaasas kanda, siis ka väiksem suurus tundub mahutavat kõik vajaliku.
Älly seljakotte on niisiis kahes suuruses ning kahes värvitoonis. Ma olen muidu suur musta armastaja aga kui ma nägin seda kreemikasvalget ja pruuni kooslust, siis olin ma nii müüdud kui müüdud saab olla, kirsiks tordil on koti tooni nimi cappuccino, seega ma ei tea, kas saab midagi veel minulikumat ollagi. Midagi ilusat ja helget sellesse halli argipäeva – ühtlasi oli lubatud, et Älly kotid on kergesti puhastatavad, seega ei tohiks heledam variant ka kuidagi ebapraktilisem olla. Suur pluss Älly kottide juures on ka see, et need ei “karju” kuskilt otsast, et tegemist on “beebitarvete” seljakotiga, nii saab seda mõnusalt kasutada ka peale nn beebiaega ❤️
Saime oma koti kätte ja ma ausalt üllatusin. Ma olin siiski arvanud, et küllap see materjal on selline jäigem, äkki ehk isegi liiga kõva, aga lahti pakkides selgus, et ei – Älly seljakott on nii-nii pehme! Materjaliks siis kergesti puhastatav kunstnahk – sest Älly loojad ei tahtnud kasutada loomade nahka.
Lisaks pehmusele on seljakotil kergesti jooksvad lukud ja nii palju taskuid, mis annavad võimaluse kõik vajalik ära pakkida nii, et õige asja leidmiseks ei pea kogu kotti pahupidi pöörama. Sellele aitab kaasa ka suure sahtli lukk, mis avaneb kogu koti ulatuses – nii meenutab avatult seljakott veidi hoopis kohvrit. Igatahes lahendab selline avamine ära ka mure, et koti põhjast asju kätte ei saa.
Ilus vaadata ja mahutab palju
Älly seljakotil on üks suur põhitasku, mille sees on palju väiksemaid taskuid ning lisaks nendele siis veel ka päris mitu välist taskut, millest osad ka lukuga. Ja boonusena on suurel kotil kaasas pehme korduvkasutatav ja hõlpsalt puhastatav mähkimisalus – mis tegelikult toimib hästi ka hoopis istumise alusena, kui peaks selline vajadus tekkima.
Koti sees on ka kinnitus, kuhu on hea panna näiteks võtmed, et ei peaks neid koti põhjast otsimaMähkimisalus on seest sama materjal mis kogu koti vooder ehk siis niiske lapiga puhastatav.
Lisaks mähkimisalusele on kaasas ka rihmad, millega saab seljakoti vankri sanga külge kinnitada – kuid selle tegemisel veendu, kas sinu käru sanga külge üldse võib midagi panna ning mis on kaalupiirang, et sang ei saaks kahjustatud ja poleks ka ohtu, et käru uppi lendab.
Käru külge kinnitamiseks on kaasas eraldi rihmad
Arvestades, et me palju liigume ka üldse ilma käruta ja nii, et Jonas mul kõhukotis või kandelinas, siis olid mu jaoks kaks asja eriti olulised. Esiteks, et kandevahend, olgu see siis kott või lina, mahuks kenasti kotti kaasa. Ja teiseks, et last kandes oleks koti rihmad ikkagi mugavad kanda. Mõlemale nõudmisele meie Älly kott vastab täiesti suurepäraselt. Proovinud olen asju kaasa pakkides nii lina kui kandekoti mahutamist ning kummagagi ei tekkinud probleeme.
Kõik vajalik pakitud ja tegelikult ruumi ülegi. Eriti rõõmsaks teeb, et ka lapsekandmisvahend hästi ära mahubPehmed õlarihmad 🙌
Lapsekandmise ajal koti kandmise mugavusest annab ehk enim aimu seik nädalavahetusest, kui olin veidi aega ilma mantlita – seljas seljakott ja kõhul Jonas, ühel hetkel otsustasin siiski ka mantli selga panna ja seda tehes pidi Teet mu hetkeks peatama, et küsida, et kas ma tahangi seljakoti mantli alla jätta või? Ehk siis kott oli seljas nii mugavalt, et ma lausa unustasin selle ära 🤭
Aga natuke siis ka funktsionaalusest ehk mida ja kuidas see kott endasse mahutab. Suurde sahtlisse mahub meie põhiline kraam kenasti ära ja jääb ruumi ülegi – kui näiteks pikem käik ja vaja rohkem mähkmeid kaasa pakkida, siis mahub ka. Ühekordsete mähkmete kasutajatel on ruumi rohkemgi (aga ma siiski julgustan riidest mähkmeid kasutama ka kodust väljas käies 😉).
Suure tasku väiksematesse taskutesse mahuvad nii varuriiete komplekt Jonasele kui lisa pluus mulle, korduvkasutatavad lapid ja niiskuskindel hoiukott, õhuke bambustekike, hästi imav musliin, rinnapadjad, varu hügieenikraam, huulepulgad, kätekreem, mõned mänguasjad ja kandekott. Välistesse taskutesse külgedel, mis on mõlemad termovoodriga, saab hästi paigutada joogipudeli ja vähemalt paar püreetuubi. Koti peal on diagonaalsete triipude all ka kaks lahtist taskut, kuhu on mõnus panna neid asju, mida on kiirelt vaja – nt desovahend, mask jms. Väärtuslikum kraam tasub seljakoti puhul ka targalt pakkida – kas koti sisse või siis sellesse taskusse, kus on mähkimisalus ja mis on otse vastu kandja selga – sinna sobib nii rahakott kui ka väiksem sülearvuti või tahvelarvuti. Mõistlik on sinna taskusse asjad sättida nii, et mähkimisalus jääks kandja poole ja asjad koti poole, nii on seljal mugavam.
Lukuga termotasku Pealmised lahtised taskud on sügavad ja ulatuvad koti põhjani välja 😉Salatasku mähkimisalusele
Üks väike lisaomadus on Älly kotil veel, nimelt on püsti asetades koti põhja all metallist nupsud, mis aitavad kaasa koti puhtamana hoidmisele – nii et ka see heledam kott ei saa kannatada, samas nii seest kui väljast saab koti puhtaks tõmmata niiske lapiga, mis tähendab, et hooldus on tõesti lihtne ja kiire.
Metallist nupsud koti all
Nii oma välimuse kui omaduste poolest sobib Älly kott meie ellu suurepäraselt. Saame sellega tehtud igapäevased käigud (mida hetke olukorras muidugi just palju pole), aga ma mõtlen ka, et kui ühel heal päeval on jälle mõistlik reisida, siis on see kott väga hea variant käsipagasiks (selleks on tal ka sobivad mõõdud).
Kui keegi tunneb, et just selline kott on tal puudu või hoopis otsid ideed lahedaks katsikukingituseks/emapuhkusele saatmise kingiks, siis neid Älly kotte soovitan küll. Lisaks seljakottidele on Älly valikus veel ka väiksemad käekotid ning tarvikute hoidik, kui äkki hoopis millegi sellise järgi vajadus.
Kuu aega kehtib ka sooduskood lifeatlucky13, millega Älly valikust omale asjad soodsamalt saab ❤️
Enne meie tormilisi seiklusi Jonasega jõudsime teha ühe toreda koduse pildistamise, kus lastel seljas kodumaise lasteriiete tegija OliverMartin Kids riided. Pildid tegi andekas ja armas Katrina Tang.
Üks nunnum kui teine
Kui mõnda aega tagasi minult küsiti, et kas sooviksin nendega koostööd teha, siis mõtlesin, et miks mitte, proovime ära. Kuigi eks see selliste juba natuke suuremate ja samas ka iseteadlikema laste riietamine pole päris emme suva järgi enam ja nii jäi vaid loota, et saabuvad riided lastele tõesti meeldivad ja neid nõustutakse kandma – olgugi, et peal pole mõne kangelase või printsessi pilti (mis mind tegelikult salamisi vahelduseks rõõmustas).
Riided käes, siis oli esimene emotsioon meil kõigil, et “oi kui pehmed!”, väiksemaid poisse ootasid külmaks talveks nii sobilikud meriino voodriga kombekad ja suuremad lapsed said veidi viisakamad riided.
Need “viisakad” riided tekitasid küll minus alguses mõtte, et ohhh, nüüd need korra selga saavad ja kappi istuma jäävad, sest kus sa nende pidupäeva asjadega ikka lähed (ja no enamasti ei ole nad ju sama mugavad kui retuusid või dressid vms). Aga ei! – need riided olid selles osas tõelised üllatajad, olgugi, et oma välimuselt viisakad ja sobiks kanda nii vabariigi aastapäeval kui ka teatrisse minnes, siis oma vormilt ja materjalidelt on nad nii mõnusad, pehmed, et pole üldse küsimustki kas võiks neid tavalisel lasteaia päeval kanda.
Riided, milles annab igasugust tsirkust teha
JJ püksid on mu meelest eriti äge ja universaalne leid, sest kui päris tavalise dressipüksiga ei tahaks peale lasteaia päeva mõnele üritusele vms kohta minna ja peaks hakkama riideid vahetama, siis nende pükstega pole seda muret – dressipüksi mugavus aga viisaka püksi välimus kaks ühes, mis ühtlasi tähendab vähem selliseid kapis niisama oma aega ootavaid riideid ja rohkem kasutust leidvaid asju ja see kõlab mu meelest päris mõistlikult.
Ikka igasugust tsirkust..
Ka pluus on selline, et just nagu oleks paksem triiksärk, aga samas nagu ei oleks ka, piisavalt soe, et ka jahedal päeval ei vaja alussärki, aga samas pehme ja hingav, et ei hakka palav. JJ lemmik variant on käised üles keeratult seda kanda ja mina pidin ainult nõustuma, et nii näeb ta väga äge välja.
Käised üles ja legodega ehitama!
Jenni kleit lõi mind ennast küll lausa pahviks ja pani mõtlema, et tahaks omalegi sellist (ja no tänaseks on OM tiim sellegi mõtte teoks teinud ning samasuguse kleidi saab omale ka ema osta), aga arvestades Jenni printsessi faasi, siis ma ei olnud päris lõpuni kindel, et kas ta selle šiki väikse musta kleidi heaks kiidab. Aga siis astus Jenni ligi, märkas taskule kinnitatud “kalliskive-kristalle” ja asi oli otsustatud “emme, vaata, siin on ju Elsa jääkristallid!” – põhimõtteliselt oli uus lemmikkleit saabunud.
Väike Jenni ja väike must kleit
Aga lisaks kristallidele on kleidil lahedad taskud (ja no me kõik teame, et just taskud teevad ühe kleidi toredast imeliseks eks) ja mõnus vaba lõige, samas mitte unustades detaile – nii käistel kui kaelusel. Ühel neljaaastasel on selles kleidis nii mugav mängida ja toimetada, et ei pane tähelegi, kuidas tegelikult on asi jälle selline, et mine või otse lasteaiast vanaema juubelile (kui selliseid sündmusi praegu kohane pidada oleks eks).
Aga ega kleidiga ei pea siis ainult viksilt istuma
Mulle nii meeldib nende OliverMartini riiete juures see detailne lähenemine, et ka lasteriided võivad olla ilusad, viisakad just nagu tõeline rätsepatöö aga samal ajal ei võeta lastel mugavuse osas midagi ära.
Kõike saab teha
Aga lisaks neile viksidele ja viisakatele eksemplaridele olid meie juurde tee leidnud ka meriino kombed. Kes mind teab, see teab, et mul on täielik nõrkus laste villariiete vastu ja neid pole siin peres kunagi liiga palju (ja kui villariideid õigesti ja heaperemehelikult hooldada, siis kestavad need vabalt mitu last, mis suure pere puhul on ainult boonus).
Meriino-vennad
Ma ei ole liiga kirjude mustrite fänn, aga OM kombede mustreid lastega vaadates tundusid need päris armsad ja lustakad. Mugavaks kasutuseks on neil kahesuunaline lukk ning nö pikenevad käte ja jalgade soonikud – mis ühtlasi on üli head, kuna hoiavad piisavalt keha ligi ning nii ei tule püksisäär või varrukas üles kui peale panna õuekombe. Kapuuts hoiab tihedalt pead ligi ja see oli mulle alguses veidi võõras kuna oleme harjunud lohvakamate kapuutsidega, aga õige pea sai selgeks ka sellise variandi pluss. Nimelt hoiab kapuuts selliselt nagu müts peas ja kui on krõbe külm, siis pole paksemat mütsi vaja, piisab kui meriinovoodriga kapuuts pähe ja tavaline müts peale, toimib nii kärus magajaga kui lasteaias käiva lapsega.
Meriino kombega kannatab ka toas olla
Jonas ongi selle kombega teinud mõnusaid pikki unesid soojakotis, olenemata ilmast ja sama hästi sobib see ka autosõitudeks või lapsekandmiseks (eriti head on seal juures need pikad soonikud jalgadel, et püksid kotis või linas ka üles ei roniks ja sääred paljad poleks).
Sel päeval oli nii soe, et õue magama minnes polnud kapuutsi pähe vaja, piisas mütsist. Samas kapuuts piisavalt õhuke, et last kaela taga ei häiri.
Jon aga käib oma meriino kombega lasteaias, kasutades seda teise kihina talvekombe all. Nii on kindel, et lumes istudes või hullates on alati soe, ei ole kampsunit, mis poolde selga roniks või ise riietuda proovides kehvasti jääks ja ei pea jamama lisa pükste jalga panekuga (mis sel imeliselt külmal talvel vahel vajalikud oleks). Kodustel päevadel, kui väljas pole ka hirmus külm olnud, oleme meriino kombe peale pand ka ainult särgile ja siis talvekombe üle ja ka otse vastu nahka ei ole Jon torkmise või kanga “hammustamise” üle kurtnud, ju siis on ikka mõnus ja mugav asi ning minu vaatest ka väga praktiline.
Alati midagi seletamas
Sellised kogemused on meil OliverMartin riietega, mul on igatahes hea meel, et neist nüüd kuulsin, sest leian ka edaspidi nende valikust meile hästi sobivaid asju (eriti ühele peenikesele aga pikale poisile, kellel kooliteegi enam kaugel pole). Ehk siis, kes soovib kodumaiseid, ilusaid aga ka lastele samal ajal mugavaid ja praktilisi riideid, siis soovitan OliverMartin üle vaadata!
Mis on laste lemmik söök? – Teedu tehtud kotletid, mida siin kambas mugitakse
Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.
See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus
Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.
Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.
Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.
Rõõmus kuuene
Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.
Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.
Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!
Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️
Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada
Nõndaks, said need 2020 jõulud ka tehtud, teisiti kui varem, aga ma ei ütleks, et halb oli. Olime küll ainult oma väikses (suure) pereringis, aga nagu ma juba naljatlesin, siis nelja lapse juures on hea see, et seltskonnast pole kunagi puudus.
Tegime siis sel korral nii, et 24.12 pidasime mõnusat jõululaupäeva – hommiku alustuseks ahjupannkook maasikamoosi ja maapähklivõiga, mille retsepti juhtusime Teeduga ühest Netflixi kokasaatest nägema ja mida olime juba mõnda aega proovida mõelnud. Pühade hommikuks sobis see idee suurepäraselt ja Teet siis võttis teostuse enda peale – kukkus päris hästi välja ka, vaid moosi prooviks järgmine kord paksemat kasutada, tuleks ilmselt gramm veel parem.
Tuhksuhkur tegi koogi eriti jõuluseksPisut tasub enne lahti lõikamist jahtuda lasta ka
Laste kingitused olid kõik valmis ja ootel, aga oma otsustamatusega olime Teeduga enda kingid siiani ostmata jätnud. Igasuguseid mõtteid oli ja siis samas jälle mõtlesime, et aga pole ju tegelikult midagi vaja. Aga päris ilma kingitusteta oleks asi ehk lastele kahtlane tundunud ja nii läks siis Teet veel otsima seda “midagi”, mis meie kingiks passiks – saates mulle siis poest pilte nii õmblusmasinast (ärge küsige miks, sest ma päriselt oskan ainult nööpi ette õmmelda), varstolmuimejast (mida oleks isegi vaja, aga mida ma ei tahtnud esimest suvalist ettejuhtuvat osta) aga ka gorilla kujust 🤣🤣🤣 Ja kuna meil mõistlikke mõtteid ei tulnud, siis ostis ühe kogupere lauamängu, mis meid ühise kingina kuuse alla ootama läks.
Teet kingitust valimas 😂
Päeval kuulasime jõululaule, kraamisime natuke elamist ja tegime jõulusööke. Ma pole eriline seaprae inimene ja kuna suurt pidu ei teinud, siis sel korral saime õhtusöögi tehtud ilma selleta. Kõhud sellest tühjemad ei olnud ja hästi maitsesid nii verivorstid kui ka pardifilee. Magusaks oli varutud sefiirtort, mis kangesti kaunistuste poolest Elsa ja Anna seiklustega sobis, aga juurde küpsetasime lastega ka jõulutähe saiakesi. Ma ei hakanud endale neid sihte nii kõrgele seadma, et ise ka tainas teha, seega kasutasime poest ostetud pärmi-lehttainast ja kirsimoosi ning tulemus oli maitsev ja lastel tegemisest rõõmu palju (need on hästi jõukohased küpsetised lastele ise tegemiseks, väikse abiga), eriti kui piparkooke on juba küll tehtud.
Jonas ei tahtnud ka toimetustest ilma jäädaLihtne ja heaJõuluõhtusöök
Oma ülejäänud perega suhtlesime ühises chatis, kes oli teises linna otsas, kes teises Eesti otsas, loodame, et järgmisel aastal siis jälle mõnusalt kõik koos, aga polnud häda ka sel korral ❤️
Peale söömist vaatasime ilmselgelt Frozeni teist osa ja mängisime natuke lauamänge ning oligi aeg end magama sättida. Lastel läks magama minek suurest jõuluvana ootuse ärevusest hoolimata üsna kergelt, sest sai ju seletatud, et mida kiiremini magama, seda kiiremini tuleb hommik ja… kingitused!
Hommikut oodates
Kui lapsed olid magama jäänud oli meil Teeduga aeg igast peidikust välja tuua kõik kingitused ning need kuuse alla hommikut ootama sättida. Lastele ütlesin ka, et kui hommikul ärkavad, siis hõigaku voodist meid, et me ütleks, kas on juba õige aeg ärgata ja kas võib elutuppa minna – et kogemata ei läheks liiga vara ja jõuluvana polegi käinud (või, et me kogemata kõik kell 5 ei peaks ärkama eks 😂). Endamisi mõtlesin, et olen nõus hommikut alustama alates 6.30, lapsed ärkasid 6.45, nii et läks suht hästi sellega.
Natuke unised, natuke elevil
Järgnes suur kingimöll, mis kestis põhimõtteliselt terve päeva. Selles osas oli see hommikune kingituste jagamine küll suurepärane, et nad said oma uute asjadega tegeleda terve pika päeva, tavapärase napi õhtu asemel. Mulle tundus ka, et kõik olid oma kingitustega rahul, aga ühist tegevust ja rõõmu pakkus kõige enam ilmselt Connetix magnetite pallirada, see oli miski, mille juurde terve päeva kokku tuldi, et jälle ehitada ja palle veeretada – ma päriselt imestasin, et KUI palju rõõmu ja elevust see pallide korduv veeretamine neile pakub, poleks isegi uskunud, et nii palju.
7+ Lego läheb kokku juba kiireltConnetixi avastamine Üks “suurem laps” ka ehitamas 😂
Ülejäänud jõuluaeg läks rahulikult ja koduselt, nüüd siis kulgeme aastavahetusel ootel – lapsed väga ootavad, et saaks ilutulestikku näha, kui nad ikka jaksavad nii kaua ärkvel olla muidugi 😀
Ma alguses plaanisin teha postituse meie laste jõulukingituste mõtetest, aga et taolisi postitusi on olnud juba üks jagu, siis ma ei hakka meie asju ka siia üles rivistama. Küll aga on tihti mu postkastis kirju küsimusega, et millised need mu laste lemmikud magnetid olidki ja vot neist ma veidi pikemalt täna kirjutangi.
Taustaks nii palju, et Connetixi näol on tegemist üsna värske Austraalia brändiga, mis samas on kiirelt kogunud populaarsust üle maailma, Eestis müüb ja toob maale neid Hellyk.ee, kust oleme ka varem palju lahedat mängukraami ning (villa-siidi)riideidki ostnud ja kellega koostöös see postitus sündis. Koostööst hoolimata tahan rõhutada, et kui need klotsid tõesti poleks meie lemmikud, siis ma neid ei kiidaks 🙂
Olles lastega erinevaid magnetklotse proovinud, siis nüüdseks oleme jäänud just Connetixite peale ja sellel on mitu põhjust.
Connetix klotside magnetid on mõnusalt tugevad ja korralikud, mis tähendab, et ehitised püsivad stabiilsemad ja nendega annab peale ehitust ka mängida – mu lapsed nt mängivad oma ehitatud majades nii puust tegelastega kui loomafiguuridega ja seal nii tegutsedes ei lagune nt ehitatud uhke loss sealsete elanike all ära. Tugeva magnetiga pole ka probleem kõrgusesse ehitada seega saavad kõik lossid loomulikult omale väärikad tornid, mis esimese tuuleiili peale laiali ei lagune – väikevennast Gozilla vastu muidugi ei saa paraku.
Lisaks on need klotsid ilusate kirgaste värvidega ning mitmete erinevate kujudega, et ikka igasugused ehitusideed saaks realiseeritud.
Ja selleks, et oleks millest ehitada, on Connetixil mitu erinevat komplekti. Kõik komplektid loomulikult omavahel ühilduvad ja nii on hästi mugav neid aja jooksul vaikselt juurde varuda, sest olgem ausad, ega nad just super soodsad ei ole, olgugi, et hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Mida rohkem klotse seda põnevamaid asju saab ehitada ja kui kord juba alustatud, siis võiks neid juurde varuda suht piiritult muidugi. Kui keegi uurib, et mida lastele kinkida võiks, siis lisakomplekti Connetixitega meie puhul juba mööda ei pane. Komplektid on ka eri suuruses ja erinevate lisadega – on olemas selline baaskomplekt, millega hea alustada, aga ka väiksemaid komplekte, millest mõned spetsiifilisemad nagu näiteks auto/rongi vms liikuri ehitamise oma. Selle hooaja hitt saab kindlasti olema ka nende palliraja komplekt (seda pidi ka uue aasta alguses Eestisse juurde tulema), mis meie lastele ka kuuse alla kingipakki läheb, aga mis nüüd enne jõule kiirelt läbi müüdi.
Pilt Hellyk.ee, saabuv pallirada 😍
Mis mulle veel nende magnetite juures meeldib on see, et need on täpselt sellised asjad, millega täiskasvanud ka mängiks ehk siis kui tahad lastega rohkem koos tegutseda ja midagi sellist loovat mängida, siis põnevad Connetix ehitised on väga hea valik selleks. Ja samal ajal on need klotsid sellised, et lapsed oma fantaasiaga võivad teha ikka täiesti vingeid asju, ilma, et neid kuidagi juhendama peaks. Praegusel ajal kui veedame rohkem aega kodus, on sellised vabat mängu soodustavad mänguasjad mu meelest eriti asjalikud ja pakuvad tegevust pikaks ajaks.
Meie kogemuse pealt soovitan see kõige esimene komplekt ka mitte just kõige pisem võtta. Kui klotse on vähe, siis on paratamatult ka ehitusvõimalused piiratumad ja võib olla kohe esimese hooga ei kaasne mänguvaimustust, meie laste puhul oli vaimustus küll, aga kohe ka soov klotse juurde hankida, sest oma ehituste tegemiseks jäi materjali puudu.
Ehk siis, ma hoiatan, võib vabalt juhtuda, et jääte neist klotsidest natuke sõltuvusse, aga samas on see nagu veidi selline positiivne sõltuvus, nii fantaasiat kui loogikat arendav seal juures.
Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.
Mu selle aasta kaunistus 😍
Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.
See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.
Jenni selle aasta ehe
Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.
Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.
Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.
Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüdNii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍
Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.
Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️
Jõuludeni on jäänud 9 päeva!
Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid
Life at lucky 13 