Oh aasta uus

Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.

See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus

Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.

Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.

Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.

Rõõmus kuuene

Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.

Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.

Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!

Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️

Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada

Kuidas meie jõulud möödusid

Nõndaks, said need 2020 jõulud ka tehtud, teisiti kui varem, aga ma ei ütleks, et halb oli. Olime küll ainult oma väikses (suure) pereringis, aga nagu ma juba naljatlesin, siis nelja lapse juures on hea see, et seltskonnast pole kunagi puudus.

Tegime siis sel korral nii, et 24.12 pidasime mõnusat jõululaupäeva – hommiku alustuseks ahjupannkook maasikamoosi ja maapähklivõiga, mille retsepti juhtusime Teeduga ühest Netflixi kokasaatest nägema ja mida olime juba mõnda aega proovida mõelnud. Pühade hommikuks sobis see idee suurepäraselt ja Teet siis võttis teostuse enda peale – kukkus päris hästi välja ka, vaid moosi prooviks järgmine kord paksemat kasutada, tuleks ilmselt gramm veel parem.

Tuhksuhkur tegi koogi eriti jõuluseks
Pisut tasub enne lahti lõikamist jahtuda lasta ka

Laste kingitused olid kõik valmis ja ootel, aga oma otsustamatusega olime Teeduga enda kingid siiani ostmata jätnud. Igasuguseid mõtteid oli ja siis samas jälle mõtlesime, et aga pole ju tegelikult midagi vaja. Aga päris ilma kingitusteta oleks asi ehk lastele kahtlane tundunud ja nii läks siis Teet veel otsima seda “midagi”, mis meie kingiks passiks – saates mulle siis poest pilte nii õmblusmasinast (ärge küsige miks, sest ma päriselt oskan ainult nööpi ette õmmelda), varstolmuimejast (mida oleks isegi vaja, aga mida ma ei tahtnud esimest suvalist ettejuhtuvat osta) aga ka gorilla kujust 🤣🤣🤣 Ja kuna meil mõistlikke mõtteid ei tulnud, siis ostis ühe kogupere lauamängu, mis meid ühise kingina kuuse alla ootama läks.

Teet kingitust valimas 😂

Päeval kuulasime jõululaule, kraamisime natuke elamist ja tegime jõulusööke. Ma pole eriline seaprae inimene ja kuna suurt pidu ei teinud, siis sel korral saime õhtusöögi tehtud ilma selleta. Kõhud sellest tühjemad ei olnud ja hästi maitsesid nii verivorstid kui ka pardifilee. Magusaks oli varutud sefiirtort, mis kangesti kaunistuste poolest Elsa ja Anna seiklustega sobis, aga juurde küpsetasime lastega ka jõulutähe saiakesi. Ma ei hakanud endale neid sihte nii kõrgele seadma, et ise ka tainas teha, seega kasutasime poest ostetud pärmi-lehttainast ja kirsimoosi ning tulemus oli maitsev ja lastel tegemisest rõõmu palju (need on hästi jõukohased küpsetised lastele ise tegemiseks, väikse abiga), eriti kui piparkooke on juba küll tehtud.

Jonas ei tahtnud ka toimetustest ilma jääda
Lihtne ja hea
Jõuluõhtusöök

Oma ülejäänud perega suhtlesime ühises chatis, kes oli teises linna otsas, kes teises Eesti otsas, loodame, et järgmisel aastal siis jälle mõnusalt kõik koos, aga polnud häda ka sel korral ❤️

Peale söömist vaatasime ilmselgelt Frozeni teist osa ja mängisime natuke lauamänge ning oligi aeg end magama sättida. Lastel läks magama minek suurest jõuluvana ootuse ärevusest hoolimata üsna kergelt, sest sai ju seletatud, et mida kiiremini magama, seda kiiremini tuleb hommik ja… kingitused!

Hommikut oodates

Kui lapsed olid magama jäänud oli meil Teeduga aeg igast peidikust välja tuua kõik kingitused ning need kuuse alla hommikut ootama sättida. Lastele ütlesin ka, et kui hommikul ärkavad, siis hõigaku voodist meid, et me ütleks, kas on juba õige aeg ärgata ja kas võib elutuppa minna – et kogemata ei läheks liiga vara ja jõuluvana polegi käinud (või, et me kogemata kõik kell 5 ei peaks ärkama eks 😂). Endamisi mõtlesin, et olen nõus hommikut alustama alates 6.30, lapsed ärkasid 6.45, nii et läks suht hästi sellega.

Natuke unised, natuke elevil

Järgnes suur kingimöll, mis kestis põhimõtteliselt terve päeva. Selles osas oli see hommikune kingituste jagamine küll suurepärane, et nad said oma uute asjadega tegeleda terve pika päeva, tavapärase napi õhtu asemel. Mulle tundus ka, et kõik olid oma kingitustega rahul, aga ühist tegevust ja rõõmu pakkus kõige enam ilmselt Connetix magnetite pallirada, see oli miski, mille juurde terve päeva kokku tuldi, et jälle ehitada ja palle veeretada – ma päriselt imestasin, et KUI palju rõõmu ja elevust see pallide korduv veeretamine neile pakub, poleks isegi uskunud, et nii palju.

7+ Lego läheb kokku juba kiirelt
Connetixi avastamine
Üks “suurem laps” ka ehitamas 😂

Ülejäänud jõuluaeg läks rahulikult ja koduselt, nüüd siis kulgeme aastavahetusel ootel – lapsed väga ootavad, et saaks ilutulestikku näha, kui nad ikka jaksavad nii kaua ärkvel olla muidugi 😀

Connetix – meie laste lemmik magnetid

Ma alguses plaanisin teha postituse meie laste jõulukingituste mõtetest, aga et taolisi postitusi on olnud juba üks jagu, siis ma ei hakka meie asju ka siia üles rivistama. Küll aga on tihti mu postkastis kirju küsimusega, et millised need mu laste lemmikud magnetid olidki ja vot neist ma veidi pikemalt täna kirjutangi.

Taustaks nii palju, et Connetixi näol on tegemist üsna värske Austraalia brändiga, mis samas on kiirelt kogunud populaarsust üle maailma, Eestis müüb ja toob maale neid Hellyk.ee, kust oleme ka varem palju lahedat mängukraami ning (villa-siidi)riideidki ostnud ja kellega koostöös see postitus sündis. Koostööst hoolimata tahan rõhutada, et kui need klotsid tõesti poleks meie lemmikud, siis ma neid ei kiidaks 🙂

Olles lastega erinevaid magnetklotse proovinud, siis nüüdseks oleme jäänud just Connetixite peale ja sellel on mitu põhjust.

Connetix klotside magnetid on mõnusalt tugevad ja korralikud, mis tähendab, et ehitised püsivad stabiilsemad ja nendega annab peale ehitust ka mängida – mu lapsed nt mängivad oma ehitatud majades nii puust tegelastega kui loomafiguuridega ja seal nii tegutsedes ei lagune nt ehitatud uhke loss sealsete elanike all ära. Tugeva magnetiga pole ka probleem kõrgusesse ehitada seega saavad kõik lossid loomulikult omale väärikad tornid, mis esimese tuuleiili peale laiali ei lagune – väikevennast Gozilla vastu muidugi ei saa paraku.

Lisaks on need klotsid ilusate kirgaste värvidega ning mitmete erinevate kujudega, et ikka igasugused ehitusideed saaks realiseeritud.

Ja selleks, et oleks millest ehitada, on Connetixil mitu erinevat komplekti. Kõik komplektid loomulikult omavahel ühilduvad ja nii on hästi mugav neid aja jooksul vaikselt juurde varuda, sest olgem ausad, ega nad just super soodsad ei ole, olgugi, et hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Mida rohkem klotse seda põnevamaid asju saab ehitada ja kui kord juba alustatud, siis võiks neid juurde varuda suht piiritult muidugi. Kui keegi uurib, et mida lastele kinkida võiks, siis lisakomplekti Connetixitega meie puhul juba mööda ei pane. Komplektid on ka eri suuruses ja erinevate lisadega – on olemas selline baaskomplekt, millega hea alustada, aga ka väiksemaid komplekte, millest mõned spetsiifilisemad nagu näiteks auto/rongi vms liikuri ehitamise oma. Selle hooaja hitt saab kindlasti olema ka nende palliraja komplekt (seda pidi ka uue aasta alguses Eestisse juurde tulema), mis meie lastele ka kuuse alla kingipakki läheb, aga mis nüüd enne jõule kiirelt läbi müüdi.

Pilt Hellyk.ee, saabuv pallirada 😍

Mis mulle veel nende magnetite juures meeldib on see, et need on täpselt sellised asjad, millega täiskasvanud ka mängiks ehk siis kui tahad lastega rohkem koos tegutseda ja midagi sellist loovat mängida, siis põnevad Connetix ehitised on väga hea valik selleks. Ja samal ajal on need klotsid sellised, et lapsed oma fantaasiaga võivad teha ikka täiesti vingeid asju, ilma, et neid kuidagi juhendama peaks. Praegusel ajal kui veedame rohkem aega kodus, on sellised vabat mängu soodustavad mänguasjad mu meelest eriti asjalikud ja pakuvad tegevust pikaks ajaks.

Meie kogemuse pealt soovitan see kõige esimene komplekt ka mitte just kõige pisem võtta. Kui klotse on vähe, siis on paratamatult ka ehitusvõimalused piiratumad ja võib olla kohe esimese hooga ei kaasne mänguvaimustust, meie laste puhul oli vaimustus küll, aga kohe ka soov klotse juurde hankida, sest oma ehituste tegemiseks jäi materjali puudu.

Ehk siis, ma hoiatan, võib vabalt juhtuda, et jääte neist klotsidest natuke sõltuvusse, aga samas on see nagu veidi selline positiivne sõltuvus, nii fantaasiat kui loogikat arendav seal juures.

Meie kiidame ja soovitame!

Pilt Hellyk.ee

Teistmoodi jõulud

Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.

Mu selle aasta kaunistus 😍

Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.

See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.

Jenni selle aasta ehe

Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.

Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.

Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.

Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüd
Nii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍

Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.

Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️

Jõuludeni on jäänud 9 päeva!

Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid

Mõned novembri mõtted

Käes on november ja peaaegu võiks öelda, et selle hullumeelse 2020. aasta lõpp juba paistab. Oh, kuidas tahaks, et selle aastanumbri vahetusega kõik muutuks, tagasi päris normaalseks või no vähemalt kõvasti paremaks.

Sügise alguses valdas mind paljuski väsimus ja ärevus kõige selle viirusega seonduvaga, tänaseks on minus toimunud mingisugune leppimine – et okei, on kuidas on, ka teatud piirangute ja reeglitega saab ju täitsa “normaalselt” elada. Lastest on natuke kahju küll, sest pidime taas üle rääkima, et miks ei saa vabalt nt vanaemale külla minna või koos poes käia (ütleme nii, et selle koos poes käimise ära jäämise pärast me Teeduga ise siiski ei kurvasta 🙈 ).

Mis mind ennast aga iga jumala päev hämmastab on see mingi veider vastupanu inimestelt, kes on otsustanud, et olgu, mis on, nemad on kõigele vastu. “Ei kanna maski”, “viirust pole olemas”, “lähme kõik reisile”. Väide, kuidas maski kandmine segab neil ajul töötamast on mu lemmik – sest vabandust, aga mu meelest selle väitjal ei ole seal nii kui nii enam midagi segada (meenutagem siin juures, kuidas arstid on pidevalt teinud keerukaid operatsioone ja protseduure just nimelt maski kandes eks…. aga vot sul “aju ei saa töötada” – mida iganes).

(Ja jätame välja need inimesed, kes meditsiinilistel näidustustel maski kanda ei saa ja kes seeläbi ise pigem riskirühma kuuluvad ja kellel oleks kasu palju kui sinna mitte kuuluvad maski kannaks.)

Tegelikult ei ole raske neid mõningaid soovitusi järgida ju – ära ela teisel inimesel seljas ja hoia vahet, pese hoolikalt käsi, ära mine ka kergelt kehva enesetundega kuskile asju ajama ja jumala pärast, pane siis see mask ette kui pead viibima inimestega lähestikku koos – mitte keegi ei käse sul seda kodus suppi keetes või üksi metsajooksu tehes kanda, aga kui lähed poodi, teatrisse või bussi, no ole inimene, pane ette.

“Lemmikutest” rääkides torkavad eredalt silma ka need, kes n-õ-u-a-v-a-d, et nad peaksid saama minna ja teha ja olla nagu varem, aga samal ajal lähevad või viimse veretilgani mingi maski vastu ristisõtta, mille kandmine samas aitaks ehk meil kiiremini igasugustest rangematest piirangutest priid olla. Aga ei.. enne toksiks omal näpud klaviatuuril verele mõne maski kandmist eeldava asutuse postituse all, kuidas mitte iiiiiialgi sinna oma jalga enam ei tõsteta maski pärast (pole muidugi kindel, et oleks ka ilma maskita tõstnud), kui et paneks selle maski ette ja lihtsalt elaks rahulikult oma elu edasi.

Lihtsalt.. max hämming.

Aa ja siis.. mingi eraldi tase on veel see, kui ise maski ei kanna (okei, ole siis õnnelik eks) aga sind häirib hingepõhjani kui keegi TEINE kannab. Et nagu.. miks? Ma ei tule sulle maski ette panema (isegi kui tegelikult tahaks), aga mis see sind puudutab, kui MINA seda kannan, kas sa tegelikult ikkagi kahtled oma suurepärases otsuses eirata soovitusi ja sa otsid mingisugust toetust sellele? – ära näe vaeva ja lase mul elada, eks.

Kui nüüd see seltskond välja arvata, kellele siin niigi liialt ridu kulutasin, siis ma tahan öelda, et kuulge, me saame hakkama – we can do this.

Sest kuigi lapsed on mõnede piirangute pärast küll pisut rahulolematud olnud, siis teisalt on nad eriti rõõmsad, et lasteaias ollakse jällegi eriti palju õues. Vanemad ei saa meil lasteaias majja juba kevadest, aga kõik toimib – lapsed antakse õues või uksel üle ja sama moodi saadakse õhtul kätte. Pimeda aja jaoks paigaldati lisavalgustust hoovi ja lapsed saavad toimetada ka pealampe kandes – how cool is that? Ma ei hakka üldse rääkimagi kuidas mõni päev ka lõkkel vorste küpsetatakse või koos viimaseid sügisesi aiatoimetusi tehti ja matkamas käidi. Ma arvan, et ma ei suuda ilmselt oma piiritut tänutunnet laste õpetajatele kunagi adekvaatselt väljendada, aga ma olen päriselt nii nii tänulik, et nad on selle jabura aja nii positiivselt ja sujuvalt korraldanud.

Ja kui sügise alguses olin mõneti skeptiline, et kas ja kui palju riideid lasteaia tarbeks üldse peaks varuma – sest äkki oleme varsti jälle kõik lihtsalt kodus – siis nüüd tuli hoopis teha korralik ümberhäälestus, et neile tõesti iga ilmaga õues olevatele lastele oleks olemas selle jaoks võimalikult mugavad (loe: mudas kaevamist ja ronimist jms võimaldavad) riided ja jalanõud. Mitte, et nad enne oleks paljalt käinud, aga pigem, et oleks vastavalt ilmadele rohkem kombineerimise võimalusi maksimaalseks mugavuseks.

Kui varem siit-sealt ikka kostus unistavaid ohkeid, et saaks need lapsed lasteaedades rohkem õues olla või lausa spets õue lasteaias käia, siis mu meelest on seis selles osas praegu küll suisa ideaalne.

Pole ju halba ilma on vaid ebasobiv riietus ja minu ülesanne lapsevanemana on see riietus võimalikult sobivaks timmida.

Elu ei jää seisma ja selle ilmekaks tõestuseks on ka meie väike Jonas, kes eile sai juba 6-kuuseks, mõelda, et ta on siiani terve elu sellel veidral ajal elanud ja et tema sünniaastat jääb see kõik meenutama – ja ma siiralt loodan, et me varsti-varsti saame seda kõike just nimelt meenutada kui midagi, mis oli tüütu ja jabur, aga millest me siiski läbi tulime.

Lõpetuseks tuletan meelde, et jõuludeni on jäänud 36 päeva! 😂🙈

Adios amigos!

(unistades perepuhkusest Hispaanias, mis varem või hiljem ikka tulema peab)

ps see on MINU blogi ja ma ei ole huvitatud mingisugusest maskivastasest jutlusest siin – seega taolisi kommentaare ei plaani avaldada, nii et võib kirjutamise vaeva säästa.

Meie argipäevast

Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

magnet kalender, mida hommikuti täidame, kuufaas küll täna vale, aga läbi pilvede polnud ju näha 😀
lasteaialised

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas seljas ja asume toimetama

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

siiani uskumatu mõelda, et ta rõdul nõus magama 😀

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Vapiano esmaspäev

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

ei ei, see ei ole lõunane vein pitsaga, vaid supi topsid üksteise otsas tornis seal koti sees
mmm kõrvitsasupp!

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Olgugi, et olen kõigi lastega püüdnud seda igakuist ülevaadet kirjutada, siis Jonasega on see ära jäänud. Neljas laps on õpetanud mulle, et teeme ainult seda, mida päriselt tahame ja ma ei sunni end nui neljaks mingeid radu käima ainult selle pärast, et sai varem nii tehtud.

kahekuune Jonas
kolmekuune Jonas

Ühtlasi on elu Jonasega lihtsalt parim. Ma nii naudin seda meie beebikest, see võib olla kõlab veidralt ühe äsja viiekuuseks saanud lapse kohta, aga ta on nii sümpaatne inimene, et lausa lust on koos temaga igapäevaselt kulgeda.

neljakuune Jonas

Muidugi on sellise ülistuse juures neid, kes nüüd kohe mõtlevad, et küllap see beebi on mingi ideaalne muster magajast rõõmupall ja sellepärast ma siin naudin seda elu.
Noh, ma arvangi, et ta on ideaalne, olgugi, et üldjoontes on tema päevased uned umbes täpselt 30 minutit pikad ja mingit mitmetunnist lõunaund käruga rõdul see inimene lihtsalt ei tee. Kui teine elukuu möödus üldse nii, et Jonas oli nõus magama ainult kas linas või kotis ja me seda talle siis loomulikult ka võimaldasime, siis tänaseks on ta vähemalt heal hetkel nõus ikka kärus ka oma need uinaku sutsakad tegema. Minu jaoks üsna uus olukord, arvestades, et teised lapsed on selleks ajaks ikka siiski kärus magajateks muutunud. Aga noh, ma olen siiski adapteerumisvõimeline ja ka selle eluga oleme harjunud.

klassikaline uinak

Ma ei tea kas just tihe kandmine on siin mingit rolli mänginud, aga Jonas on meil väga sotsiaalne beebi, ta tahab suhelda, talle meeldib üle kõige kui temaga räägitakse ja tema juures ollakse, ise püüdlikult vastu lalisedes. Naeratust on tema näol näha tihedamini kui miskit muud ja see sama naerusuine olek on tema juures lausa nakkav. On väga raske olla pahas tujus kui oled koos Jonasega.

Imetamine on meil suures plaanis sujunud väga hästi, samas terve kuu võitlesin millegagi, mis oli just kui soor, aga tagantjärgi arstide hinnangul võib olla siiski mitte. See oli endale raske aeg, kurnav ja tagasi vaadates tundub, mulle, nagu see kuu oleks mult emotsionaalselt ära võetud. Aga tulime sellest välja (ja julgustan oma muredega abi otsima pöörduma). Kindlasti on kasu olnud sellest, et olen nüüd imetamisnõustaja ja oskan paljusid asju teistmoodi märgata. Et sellist “tuleb lihtsalt ära kannatada” osa ei pea tegelikult üldse imetamise juurde kuulumagi, kui tead, mida ja milla teha.

Jonase toidulaud ongi siiani olnud vaid rinnapiim, selle poisi kosumist vaadates pole kahtlust ka, et see on enam kui piisav olnud ja et meil see koostöö on selles vallas sujunud. Täna viiekuuselt kaalub ta ligi 8kg ja on ca 67cm pikk (sündides siis 3,2kg ja 48cm).

Kui päeval on selle unega nii nagu on, siis öösel magame mõlemad päris hästi, samas tähendab see loomulikult, et ta sööb mitmeid kordi öö jooksul. Aga, et ma temaga lõpuks õppisin nautima ja end hästi tundma ka pikali imetades, siis kulgevad need öised eined meie mõlema jaoks läbi une, seda kõike lihtsustab muidugi see, et Jonas on jätkuvalt kaisus magaja ja jätkuvalt ei ole tal oma voodit.

Sel korral otsustasime, et kuskile beebivõimlemisse või ujutamisse ei hakka minema, vaid meie armas ujutaja/massöör käib Jonase juures meil kodus temaga tegelemas, see on hetkel mugavam meile ja arvestades teatud viiruse ärevust, siis ka rahulikum. Mõnes mõttes see individuaalne tegelemine on mõnusam ka, saab kõik oma küsimused ja teemad alati läbi käia.

Mina ja mu töövari

Kui varem on need beebide võimlemised olnud meile olulised ka sotsialiseerumise mõttes, siis nüüd on Jonas minuga ju alati kaasas kui Perelas käin lapsekandmisnõustamisi tegemas nii et näeb ta nii teisi beebisid, kui ka teisi täiskasvanuid. Perelas olles chillib ta meil seal maas matil või on minul küljes (või Perela teisel perenaisel Kadril, kes on juhuslikult lapsekandmisnõustaja) või siis testib mõnd sealset käru magamiseks. Siiani on meil see väikese töövarju süsteem hästi toiminud, aga eks vaatame kuidas edasi läheb, kui Jonas liikuvamaks muutub.

Perela häng

Ehk siis viis kuud Jonasega on olnud super toredad, suured lapsed armastavad teda väga ja lasteaeda minnes tehakse alati tsau-tsau ning lasteaiast tulles lennatakse väikse venna juurde kallistama ja jutustama. Mina ise olen Jonasega koos saanud ka jälle omajagu rahulikumaks ja kuigi teha on nelja lapsega just kui rohkem, siis ka jõudu, tahtmist ja viitsimist asju teha on rohkem. Samas on minus ka julgust öelda, et täna ma puhkan või et täna tahame lihtsalt olla ja mitte kuhugi minna, olen õppinud olema natuke vähem teiste inimeste jaoks “saadaval” ja natuke rohkem oma peres “kohal”.

Ühesõnaga, iga päev on hea meel, et Jonas on meiega, elu nelja lapsega sobib meile, mis siis, et vahel ei kuule siin omi mõtteid või asju tahaks maast sahaga kokku lükata, tegelikult on kõik ju täiesti suurepärane.

viiekuune Jonas


Nädalavahetus Saaremaal

Kuna meie päris reisiplaanidest ei tule praegu midagi välja, siis otsustasime vahelduseks kodust eemale saamiseks külastada Saaremaad, lapsed päris esimest korda, nii et igati uus ja põnev oli see käik neile.

Selline see meie kamp on

Laupäeva hommikul võtsime suuna praamile, et Saaremaale saada, kui meil poleks olnud plaanis mööda saart ka veidi ringi sõita, oleks ju võinud lennukiga minna, oleks saanud kiiremini, samas peab ütlema, et ega see Tallinnast sõit ka just meeletut aega ei võta ning ka praamisõit on pigem lühike.
Minnes käisime korra ka praamis sees ringi aga tagasi tulles jäime autosse – see 27 minutit on nii lühike aeg, et nelja lapse autost võtmine ja sinna tagasi panek võtab juba ise umbes sama aja 😀 Mõistlikum oli see autos multikaid vaadates veeta.

Jonase esimene praamisõit

Saaremaale jõudes käisime vaatasime ära kuulsa Orissaare staadioni tamme ning külastasime Angla Tuulikuparki, ka tuulikud olid laste jaoks üsna esmakordne nähtus ja avaldasid omajagu muljet neile ja elamus oli seegi, et mõnesse tuulikusse sai sisse minna.

kolm tuulikuhuvilist
puuhobused läksid ka hästi peale

Tuulikud nähtud sai sihiks Kuressaare, kus tegime rahuliku lõuna, lisaks kõhutäitele said lapsed mänguväljakul natuke liikuda ja ronida, mis peale rohket autos olemist neile igati ära kulus.

Ööbisime Spa Hotell Rüütlis, mis on hulga lastega päris hea variant majutuseks. Selles suhtes, et on absoluutselt uhkemaid kohti ja küllap kuluks siin ära ka kerge uuenduskuur, aga selliseks nädalavahetuse peatuspaigaks sobis see hästi ja arvestades eriti mõistliku hinda, siis ei oskaks nagu millegi üle väga nuriseda.

kolm reisiselli

Mitme lapsega ööbimiskoha valimine on alati natuke omaette ooper – ühte väiksesse tuppa ei saaks nii või naa ja siis jääb üle loota, et on olemas peretoa variant. Meie esimene eelistus on alati selline “peretuba”, kus kokku on pandud kaks tavalist tuba, mis omavahel ühendatud. Nii saab lapsed panna ühte tuppa magama ja ise näiteks õhtul pikemalt ärkvel olla ja ei pea samal ajal päris kikivarvukil käima, ka on nelja lapsega kaks vannituba puhas boonus.
Rüütlis just nii me majutuda ka saime.
Asukoht ka mõnus, sest kui mina ja Jonas tegime väikse puhkepausi, siis Teet sai lapsed seal samas kõrval asuvasse linnusesse jalutama viia.

meie tuba
“vaade” laste tuppa
laste tuppa oli siis paigutatud ka üks lisavoodi

Et see Saaremaal käik oli mitmete “esimeste kordade” käik, siis käisime esimest korda kõigi nelja lapsega korraga ka sealses ujulas. Selgus, et lapsed on meil täielikud kalad ja veest välja meelitamine võttis omajagu aega. Siiani on nad ka liiga väiksed olnud (mu meelest), et kuskilt veetorudest liugu lasta, aga et sealne toru oli piisavalt rahulik, et ära proovida ja sai muidugi kähku laste lemmi asjaks üldse (soovitused norm liumägedega veekeskustesse on teretulnud). Mis selle ujula osa juures mulle meeldis oli see, et ala ei ole kuigi suur ja kõigil lastel silma peal hoidmiseks ei pidanud selle minipuhkuse ajal oma närvirakke liialt kulutama.
Mina ja Jonas siiski liugu laskma ei kippunud ja vaatasime pigem suuremaid tegutsemas. Beebiga ujulasse/veekeskusesse minnes on alati paras peavalu, et kuhu teda panna, et oleks turvaline ja mõnus. Tihti võetakse kaasa nt turvahäll, aga ma ei olnud liiga huvitatud meie hälli niiskesse ruumi tassimisest ning lahenduseks sai hoopis spetsiaalne veelina. Sellise rõngaslinaga sain Jonase omale mugavalt külge panna, ei pidanud kartma märjaks saamist ning ei olnud ka palav ega külm. Ühtlasi sai ta nii ka rohkem ringi vaadata kui kuskil hällis passides (mida ta just rõõmuga ei tee).

madalas basseinis oli ülisoe vesi
eluga max rahul Jenni
Jonas mõnusasti küljes

Uni saabus laste magamistuppa igatahes kiirelt ja öö oli ka üsna rahulik, esimene seiklusi täis päev oli piisavalt ära väsitanud.

hommikul otsustati enne hommikusööki ka väike mäng teha
mis pühapäev see ilma pannkookideta oleks
Jonasega reisides on rõngaslina osutunud eriti heaks abiliseks, seda tihti ka just hommikusöögi ajal, kus ta ka tahaks rohkem ringi vaadata ja kärust välja saada

Pühapäeval otsustasime ära käia Sõrves, et seal mere ääres veidi jalutada ja tuletorni vaadata (kuhu sisse küll sel hooajal enam ei pääsenud, aga arvestades minu kõrguse kartust, ma ei kurvastanud).
Ilm oli soe ja kui veel eelmisel päeval veidi tuuline, siis pühapäevaks oli tuul vaibunud ja selliseks mere ääres olemiseks täiesti suurepärane.

Sõrves
kaisukas pidi ka tulema jalutama ja kive uurima

Tagasiteel tegime kiire söögipeatuse Viking Burgeris, mida tihedamalt saart külastavad sõbrad soovitasid ja ega ei pidanud pettuma küll.

Olime lõpuks tagasiteel nii graafikus, et jõudsime sadamasse päris korraliku varuga, ei hakanud samas proovima praami vahetada, sest pool tundi ootada ei olnud eriline vaev ning nõnda saigi see minipuhkus läbi.

Lastele Saaremaa meeldis, arvasid, et võiks varsti jälle minna, ma olen selle mõttega ka täitsa nõus. Ja kuigi alati on olnud tunne, et mandri rahvas läheb saartele vaid suvitama, julgen sellise ilusa sügisega ka soovitada minna – rhvast on vähem, samal loodus ilus ja teha ning näha küllalt.

Järgmise korrani!

Lõunapaus Jonase moodi

Väsimus, ärevus – 2020 normaalsus

Igal hommikupoolikul juhtun vaatama tänast koroona seisu riigis. Iga päevaga teeb see uus teadmine seest olemise aina õõnsamaks, tunnen kuidas pulss tõuseb ja veidi iiveldab. Ja see väsitab, see mure ja hirm on nii kurnavad, aga lõppu ei paista, sest selline pidev ärevus on nagu 2020 fking firmamärk.

Lasteaiast tuleb kiri erinevate kriisiolukorra tasemete kohta, et millised tegevused ja reeglid ja piirangud lähevad käiku millistel juhtudel – nakatunute arv, uus eriolukord jne.
Ühtpidi mul on hea meel, et on plaan, et kuidas ja millal midagi tegema peab, ollakse mingil viisil valmis, asjad ei tule nagu välk selgest taevast. Aga teisalt see teeb nii kurvaks, mõte, kuidas hakkavad jälle ära jääma lastel trennid, huvitegevused, kuidas neile kallid ja armsad õpetajad, kelle juurde minnakse igal hommikul rõõmuga ja kelle juures end turvaliselt tuntakse, hakkavad nende ümber kandma maske, visiire, kuidas nende päevast võetakse ära see turvaline naeratus ja nägu. Muidugi ei arva ma, et õpetajate tervis oleks väheoluline ja teistpidi valutangi natuke südant just nende samade inimeste pärast, kes hoiavad mu lapsi kõik need pikad päevad, omavad mitmeid kontakte võõrastega ja riskivad endaga.

Kõik see kokku on nii vastik. Mul ei ole raske lapsi esimesel vajadusel koju jätta, ma olen selleks täiesti valmis, aga see ei ole enam nii nagu kevadel, kus see oli uus, kus oli lootus ja selle kõige ümber heljus siiski “ajutine” olukord. Nüüd on see muutumas normaalsuseks, aga ma ei taha seda, ma ei taha, et see ebakindlus, see hirm ja mure ja ärevus meile kallite inimeste pärast ongi nüüd pidev elu osa.

Ega sinna midagi teha ka ei saa, sest teeselda, et kõik on fine, seda ka ei saa.

Me peaks praegu üldse pakkima, meil peaks olema sees selle näriva ärevuse asemel hoopis rõõmus reisielevus. Me peaks end sättima praegu esimesele Hispaania reisile nelja lapsega. Ma peaks muretsema praegu, et mitu trikood Jennile kaasa pakkida, kuidas kogu oma kraam kohvritesse mahutada, aga selle asemele valitseb teadmatus, et millal üldse oleks jälle nii ok kõik, et saaks normaalse inimese moodi reisile minna.

See 2020 on nii fking jabur. Ma tean, et ma ei saa seda kunagi ainult halvaga meenutada, sest see aasta on meile andnud Jonase ja kõik imelise koos temaga, aga no kurat, kus see aasta on ikka võtnud ja võtab.

Jonase 30 mintsa und sai läbi, lähen kaisutan teda nüüd natuke ehk hakkab parem.

Meenutus ühest natuke vähem ärevast päevast.

Suvi 2020

Okei, sai korraks silmi pilgutada kui selle veidra aasta suvi oligi möödas. Siia jõudsin harva, ei saa öelda, et oleks mega kiire, aga kuidagi ei olnud hetke või tahtmist, oli vist sellist kerget puhkepausi vaja. Vaatame, kuidas minema hakkab, aga et see suvi 2020 ei oleks päris aladokumenteeritud, siis natuke panen kirja ka.

Perela häng

Esimene suvi nelja lapsega, natuke hullumeelne ja palju äge. Sellel suvel on kõik oluliselt suuremaks saanud, Jon ilmselt kõige enam, sest tema sai oma beebi rollist hoopis suure venna rolli. Ühtlasi pidasime tema 2. sünnipäeva ja valmistusime tema esimeseks lasteaeda minekuks.
Kahese Joni suur lemmik on Lotte, vist hetkel selle pere kõige suurem fänn ja kuna see suvi oli nagu ta oli, siis laste rõõmuks käisime Lottemaal ka kaks korda. Jon oli mõlemal korral muidugi eriti rahul ja kuigi mõne jaoks võib tunduda isegi igal aastal Lottemaal käimine liig – sest mis seal ikka teha – siis meie jaoks oli isegi kahel korral ühe suve jooksul käies asju, mida alles avastasime ja tegelikult jäi sinna ikka veel asju, mida me pole läbi käind ja teind.

Lottemaa seiklused
Siis kui väikesed jalad olid juba väsinud aga tuju ikka hea
Näiteks turnima polnud me eelmistel aastatel jõudnud
Kolm sõpra
Fännipilt Jennile ka

Sünnipäevade tähe all see suvi läks, sest ka Jenni sünnipäev on suvel ja kuigi mõtlesime just pidude hulga optimeerimise mõttes Jenni ja Joni peo koos teha, siis lõpuks tähendas see ikka seda, et pidasime natuke Joni pidu, siis koos pidu, siis Jenni pidu ja siis veel lisaks Joni, Jenni ja Teedu pidu, vahepeal oli tunne, et igal nädalavahetusel oli sünnipäev 😀

Meie kahene
Meie neljane

Jenni ja Joni ühispidu oli nende ühise lemmikteemaga, mileks on… Frozen. Jah, Joni ka 😀 Kõik Elsa ja Anna temaatika on siin hirmus hinnas ja nii said ka tordid just selles teemas tehtud, lisaks kaunistused jms. Tundus, et sünnipäevalapsed jäid rahule ja ootan huviga, et mis teema JJ omale talveks jõuab valida, sest teda jätab kogu Frozen suht külmaks.

2 x Frozen – tordid olid muidugi imemaitsvad

JJ suves oli ka uusi tuuli, nimelt käis ta lausa kaks korda judo laagris. Judo on siin uus lemmik ala ja kui tekkis võimalus laagrisse minna, siis ei saanud seda kasutamata jätta, erit arvestades, et varakevadest saati ei olnud ju trenni saanud. Laager mõjus igatahes hästi ja uue hooaja trenne lasteaias juba oodati pikkisilmi – sellest aastast siis ka Jennil judo nii et järgmisel suvel ehk juba koos laagrisse.

judo laagri elu

Jonas on suvega kasvanud nii, mis mühiseb, temast kirjutan sel nädalal ka eraldi postituse, sest ta saab juba neljakuuseks, aga nii palju võib öelda , et ta on lihtsalt üks imeline hing. Kõiki meie tegemisi ja toimetusi tehes on tema ju ka kaasas ja juures ja ta lihtsalt sobitub sellesse meie kampa kuidagi nii mõnusalt. Vahet pole, kui üks osa temaga asjade tegemisest võib tähendada seda, et tuleb teha mitumitu peatust autoga kaugemale sõites või teda turvahälliga tee ääres enne autosse panekut magama kiigutades või et ma ei tea midagi magamisgraafikutest, sest ta magab päeval keskeltläbi max 30-40min korraga – ta on ikkagi nii lahe tüüp.

ühel pühapäevasel perematkal
Saaks veel armsam olla v?

Sai sel suvel maal käidud, loomaaias lõpuks ujuv jääkaru ära nähtud (ma ei tea, kui mitu korda ma seal käinud olen ja kunagi näinud polnud), palju palju jäätist söödud ja päevi mänguväljakul veedetud. Keskmisest rohkem omaette oldud sai ka kindlasti ja mul on tunne, et seda tuleb siin lähitulevikus veel teha.

See aasta on jabur, aga aitäh suvi, et korraks siiski käisid ja olid, lasid meil oma akusid uueks sügis-talveks laadida.

Lemmiksöök on jäätis