Meie laste lemmikriided igal aastaajal

Enne Jonase sündi varusin talle korraliku hulga riideid, mis kõik võiks praegu ka kasutuses olla, aga reaalsus on see, et me kasutame neist vaid väikest osa, väikest ja spetsiifilist osa. Nimelt on Jonas enamus ajast siidi, siidi-villa ja siid-vill-puuvill riietes ja kuna kõik need riided on nii pehmed, mõnusad ja ühtviisi head nii sooja kui jahedaga, siis kohe kuidagi ei jõua talle selga mu varutud puuvillased asjad.
Aga need riided on lemmikud ka teistel lastel, kes neid ise valida ja küsida juba oskavad (ka blogi päisepildil on lastel just Cosilana särgid seljas).

img_2447

Cosilana siid-vill-puuvill pluus Jonasel suurus 50/56

JJ kõige esimesed siidi-villa riided olid aastaid tagasi Cosilana firmalt, vahelduva eduga on neid riideid olnud kõigil meie lastel, sest Cosilana siidi-villa asjad peavad hästi vastu, on kohevad ja imepehmed, mugavad kasutada (ümbrikkaelused ja pisematel mudelitel pealekeeratavad käiste otsad)  ning mu meelest kogu selle headuse juures väga soodsa hinnaga, mis on päris hea boonus, kui riideid on vaja osta neljale lapsele eksole.
Sel korral Jonase garderoobi kokku pannes avastasin aga Cosilanalt uue seeria riideid, mida varem Eestis üldse saadagi polnud – siid/vill/puuvill segust, nüüd pakub neid Eestis meie armastatud Opadii.ee pood. Tellisin paar asja prooviks ja üsna pea oli neid asju juurde vaja teistele ka.

img_2315

Isegi Jon oskab neid riideid omale selga küsida.. või ilmub kuskilt välja nii, et on omale selle pluusi selga ajanud

Miks mulle need riided meeldivad?
Siidi ja villa sisaldusega riided aitavad kehatemperatuuri hoida, ei lase nii kergelt üle kuumeneda ega liigselt jahtuda. Isegi kui higist vms niisked, ei lähe need keha vastas vastikult külmaks. Seepärast on need olnud meil lastele esimeseks valikuks kärus magamiseks, lapsekandmise ajal aga ka pikematel autosõitudel.
Suuremad lapsed (ka JJ, kes siin postituses küll piltidel ei paista) soovivad neid riideid omale selga ka lihtsalt magamise ajaks, sest need on nii pehmed ja mõnusad. Mulle sobib see ka, sest ega nad tekkidega keegi magada ei armasta ja siis on mul süda rahul, et nad piisavalt soojas.

img_2014

Ideaalsed on need riided ka kevad-sügiseses soojakotis

Need uued siid-vill-puuvill riided on katsudes hästi siidiselt sileda tundega, iga pesuga lähevad just kui veel pehmemaks (pestes siis spetsiaalse villapesuvahendiga ning kas käsitsi või villaprogrammiga) ning mulle tundub, et tänu puuvilla sisaldusele peavad nii kandmisele kui pesule ka paremini vastu – meie peres on see kindel boonus, sest siis saavad riideid mitu last järjest kanda.

img_2352

Mis meil siis kasutuses on?
Jonase beebigarderoob koosneb paljuski bodydest, aga kuna hetkel on soe ja mähkmeid tuleb ka päris tihedalt vahetada, siis meeldib mulle temaga kasutada nii pika kui ka lühikeste varrukatega pluuse. No ja oleme ausad – kui käigus on riidest mähkmed, siis on neid ju lausa veidi kahju sinna body alla peitu panna 😀
Kui Cosilana siidi-villa asjad on pigem olnud laiema lõikega, siis need siid-vill-puuvill asjad hoiavad rohem kehasse, aga venivad samas piisavalt. Pluusidel tundub varu veidi rohkem olema kui bodydel, mis pigem numbrisse täitsa.
Suurematel lastel on siid-vill-puuvill retuusid ja pluusid. Retuuside lõige on mu lemmik, ei lotenda jalas ja hoiavad ilusti ümber, nii et lastel mõnus nendes mängida, aga ühtlasi sobivad need nii ka jahedal ajal õuekombede alla soojaks kihiks. Pluuside puhul olen arvestanud, et lühikeste käistega saab talvisel ajal ka alussärkidena kasutada aga sama hästi sobib neid niisama särkidena kanda, mu meelest on need täiesti viisakad ja pole seda tunnet, et oleks lapse aluspesus välja saatnud.

img_2343

Head pika lõikega pluusid

Kui ma muidu olen värvide osas üsna neutraalne ja need siid-vill-puuvill asjad ka pigem valged, hallid, siis Jenni soovis omale roosat pluusi ja muidugi selle talle võtsin ka (viimasel ajal peab kõik olema roosa või sinine, sest noh.. Frozen 😀 ). See roosa on nii ilus mahe toon ja et Jonasele ka natuke värvi tuua, siis teda ootab järgmises suuruses bordoopunase varjundiga body. Ehk siis leidub valikut igale maitsele värvide osas.

img_2354

Üks pehme Cosilana kuhi

img_2321

Samasugused hallid retuusid on ka JJ-l, pluus on temal aga valge

Kes beebile parajasti riideid varub, siis need siid-vill-puuvill asjad võiks oma nimekirja panna (miks mitte ka kingi nimekirja, et säästa end ebavajalikust nodist).
Ja kuigi meie kasutame neid riideid aastaringi, siis eriti head on need ka lasteaia perioodiks, kuna enamasti pole lasteaias aega lastel õue minnes aluskihi riideid vahetada, siis kandes neid siid-vill-puuvill riideid polegi vahetuse vajadust.

Meie soe soovitus on neid Cosilana riideidkindlasti proovida ehk leiate teie ka omale uued lemmikud.

img_2385

Jonas on oma imepehmete riietega igatahes väga rahul

Kuumalaine koos beebiga

Nõndaks, nagu see 2020 meid ikka üllatada oskab, siis nüüd on see aasta meid kostitamas kuumalainega, arvestades, et Jon sündis “sajandi suvel 2018”, siis on meil väikse beebi ja kuuma ilmaga üks jagu kogemust, mille kirja panen.

Esimene soovitus on püsida varjus või toas  vähemalt päeval kella 12-15 vahel, siis on päike kõige intensiivsem ja oht endale või beebile liiga teha kõige suurem.
Teine soovitus on pigem selline meelespea, et lisaks lastele tuleb ka ennast hoida, sest ei ole eriti hea variant ka see, kui lastega kõik korras kuid ise oled päiksepistega rivist väljas.

Alati muidugi toas või varjus olla ei anna aga ka siis saab üht koma teist teha, et olemine talutav oleks ja asi tervisele ohtlikuks ei läheks. Toon siin ära mõned asjad ja nipid, mis meil kuumaga abiks on olnud ja mida kasutame nii käruga ringi käies kui ka lapsekandmisel aga ka muul ajal.

img_1316

Siin on hulk asju, mis elu kuuma ilmaga mugavamaks teevad: õhukesed tekikesed, mütsid bambusviskoosist ja linasest, siidist ja siidi-villa-puuvila segust bodyd ning pluusid, veepudel, riidest mähkmed, korduvkasutatavad rinnapadjad, päikesekaitse kreemid, erinevad kandevahendid linasest, siidist ja puuvillast

Lapsekandmine ja kuumus
Vahel on nii palav, et tead juba ette, et kanda ei suudagi, aga vahel ei ole valikut ka ning tuleb see beebi ikkagi omale külge panna. Mida siis silmas pidada?
Erinevad firmad on ka loonud kandevahendeid, mis võiks soojaga natuke mugavamad olla – näiteks võrgust seljaosaga kotid, mis mulle endale väga meeldivad. Samas on see põhi palavus enamasti kandja ja lapse vahel ning seal see võrk väga palju abiks ei ole. Rohkem annab ära teha materjalide valikul ja seda ka nii kandja kui lapse riietuse juures. Kuumaga on head materjalid siid, linane, bambus aga isegi kõige tavalisem puuvill võib olla abiks. Vältida soovitan palja naha vastas lapse kandmist, sest siis on see tunne päris kiiresti päris kleepuv ja paha.
Hetkel on mu lemmikud bodyd Jonasel Alkena bourette siidist ja samast materjalist on mul omal ka t-särk, lisaks on mul ka mõned mulberry siidist topid. Olulin ehk teada, et kui mulberry on selline sile ja “siidine” siis bourette on materjalina veidi ebatasane ning nupsuline, kes ei tea, see arvaks, et ese on ehk topiliseks läinud, aga ei, see peabki nii olema.
Ka kandevahendeid tehakse erinevatest materjalides, palavaga mu lemmik on linase sisaldusega linad, mis kergelt jahedad isegi katsudes, ka üks Artipoppe Zeitgeist kott on meil linase ja puuvillaga. Veel on palavaga hea kasutada rõngaslina – materjali on ümber keha vähe, paigaldus kiire ning võtab kaasa võttes kotis vähe ruumi. Mu lemmik on siidi sisaldusega rõngaslina ja kui muidu soovitan lina valides läbi mõelda, et kas siidi sisaldusega pika lina käsitsi pesuks ollakse valmis, siis rõngaslina puhul pole see pesu ka midagi hulu, nii et siin võib julgemalt neid materjale katsetada. Linase lina puhul siis aga  võiks arvestada, et enamasti vajavad need veidi sissetöötamist ja pehmemaks kandmist.
Ja samas on täitsa hea variant ka näiteks selline puuvillane Limas Flex kandekott, mis on piisavalt õhuke ja mille saab suurema lapse kiireteks seljas kandmisteks teha onbuhimoks – ehk siis pihavööta kotiks, mis omakorda tähendab, et keha ümber on taas pihavöö võrra vähem materjali.

img_0949

Linasega kott kohtub jääkaruga

Kuuma ilmaga lapsekandmise juures on oluline ka end ja last päikese eest kaitsta, tasub kasutada mütse, et mitte päikesepistet saada – mu enda lemmikud on sellised suvised kaabud aga ka tavalised nokamütsid. Lapsele võiks pähe panna mõne pehme nokaga mütsi, mis nägu ja silmi päikese eest varjaks ning olenevalt riietusest ja kandevahendist siis vajadusel selline müts, millel kukla osa on pikem, et kael oleks kaetud. Jonasega avastasin näiteks Briar Baby linased nokaga bonnet tüüpi mütsid aga taolisi teevad teisedki.

img_1269

Briar baby nokaga linasest bonnet

Kui mütsi kasutamine on enamasti ikka meeles, siis NB! beebi jalad tuleb ka päikese eest kaitsta ning selleks on kõige tõhusamad ikka mingid õhukesed pikad püksid ja sokid, arvestades, et beebile päikesekreemi määrimine ei ole kõige parem variant.
Aga endale võiks ikka kreemi panna, näole, kuklale ja ka kõrvadele, mis kipuvad tihti ära põlema. Vähemalt üks päikesekreem on meil alati kotti kaasa pakitud, sest kreemitada tuleb pika päeva jooksul mitu korda, et kaitse oleks maksimaalne.

Ja siis tuleb ka piisavalt vedelikku tarbida, selleks on hea oma täidetud veepudel kaasas hoida ning soojaga toimib eriti hästi mu meelest nn termospudel, mis jaheda vee ka päikese käes jahedana hoiab – meil kasutuses Klean Kanteen joogipudelid.
Küll aga tasub meeles pidada, et kui täiskasvanud ja suuremad lapsed vajavad vett, siis rinnapiimal olev beebi vajab ainult rinnapiima, selleks tuleb aga imetada tavalisest sagedamini, nii et ei tasu karta, et kui laps palavaga järsku rohkem rinnal on, et piima napiks või ta kõhtu täis ei saa, ei-ei, laps lihtsalt kustutab oma janu.

Imetava emana soovitan ja ise kasutan ka korduvkasutatavaid rinnapatju, mis tilkuva piima kinni püüavad. Näiteks need Pop In rinnapadjad on mu absoluutsed lemmikud ja on ikka kohe tunda, et nahk saab paremini hingata võrreldes ühekordsete rinnapatjadega.

Ja tasub meeles hoida, et kui on ikka palav, siis tuleb ka kandmisel tihedamini pause teha, et nö maha jahtuda. 

img_0967

Janu/nälg võib beebit tabada kus iganes – sellistel hetkedel teeb nt see linasega Lolo imetamiskleit ka elu hästi mugavaks

Lisaks korduvkasutatavatele rinnapatjatele julgustan proovima ka beebile riidest mähkmeid, mis samuti suvise soojaga mõnusamad kui ühekordsed oma paisuva geeliga. Variante riidest mähkmetele on palju palju ja neid ei hakka siin läbi käima (vaata nt mu varasemaid postitusi), aga üldiselt on suvi selline tore aeg, kus võiks neid mähkmeid katsetada isegi kui varem pole tihanud.

 

Lisaks kandmisele liigume me ikka ka kärudega. Kui last kandes on ehk mõneti kergem jälgida, et millal tal on palav või ega päike liiga ei tee, siis kärus tuleb olla eriti tähelepanelik. Päikese käes läheb kärus ja eriti just vankrikorvis väga soojaks ning on ülioluline, et laps saaks piisavalt õhku ja ei oleks üle riietatud. Kui panna laps kärru magama, siis võiks selleks valida hea varjulise koha, kus päike käru ei soojenda.
Igasugune (õhukeste) tekkidega vankriavade katmine võiks olla välistatud, beebile peab olema tagatud värske õhu juurdepääs ja kuigi sulle võib tunduda kangas eriti õhuke, siis ainsa õhuava peale asetatuna teeb see kärust pigem paraja ahju, kus temperatuur väga kiirelt tõuseb.

img_0971

Meie Mountain Buggy Terrain kärul oli kohe kaasas kaks pudelihoidjat, kuhu väga hästi mahuvad ka suured joogipudelid ära – ja kuna hoidjaid kaks, siis mugav võtta kaasa üks pudel endale ja teine lastele

Kui on tarvis kärul varjule lisaks midagi kasutada, et paremini last päikese eest varjata, siis selleks on tehtud erinevaid lahendusi, alates pikendus nokast kuni pikemat varju pakkuvate sirmideni nagu näiteks Dookyl jaReer firmal. Oluline on, et vari oleks lapse kohal ja samal ajal pääseks õhk liikuma.
Ka võib abiks olla erinevate istmepehmenduste kasutamine, millel nn aeromoov pind, ehk, mis lasevad ka õhku veid lapse alt läbi. Osadele sobib ka lambanahk aastaringselt kärus kasutada, aga seda pole me proovinud.
Sel aastal on Jonil Easygrow air inlay kate kärus, aga sarnaseid on Voksil, Bugabool jt. Nii Easygrow, Voksi kui ka Aeromoov teevad sarnaseid katteid ka turvatoolidele, et lapsed autos vähem higistaks.

img_0746img_0739

Kui käruga minna näiteks jalutama ning vahepeal poodi, kus konditsioneerid õhu jahedamaks teevad, siis selleks ajaks võiks kaasas olla ka mõni õhuke tekike, olgu siis bambusviskoosist või puuvillast vms, mida hea lapsele peale panna. Viimase aja avastus on Mushie tekk, mis puuvillane, õhuke ja üli pehme.
Konditsioneeriga tasub ettevaatlik ka autos olla, et suure palavuse peale end hoopis külmetusega ei kostitaks.

img_0876

Nuna Pipa Next hälli kangas on meriinoga ning lisaks on sel nii pikk päikese sirm kui ka õhutusava varjus.

Ühesõnaga, kuigi peale karantiini kevadet tahaks nüüd soojast suvest maksimumi võtta, siis jäägem mõistlikuks. Kaitseme end ja oma lapsi päikese eest, oleme võimalusel õues aega veetes varjus ning ärgem unustagem piisavalt vett juua. 

720dd54b-1589-47fe-ad7e-cfa7647cf87e

Ja muidugi kulub suurematele lastele ikka jäätist ka jahutuseks

Milline lamamistool beebile – Nomi või Vaggaro või hoopis mõlemad?

Joni beebiaja suutsime kuidagi nii elada, et korralikku lamamistooli temal ei olnud, alguses tundus, et polegi vaja ja kui hiljem tegelikult ikka natuke nagu juba oli vaja, siis ei raatsinud enam osta “sest ta ju kasvab sellest kohe jälle välja”. Neljanda lapsega olin ma juba ette otsustanud, et sel korral ma ei taha oma planeerimises “vigu” teha, tõenäliselt rohkem lapsi ei tule (vähemalt mitte lähiajal) ja ma ei taha, et midagi kripeldama jääks ning elu nelja lapsega on täpselt piisavalt niisamagi igapäevaseid väljakutseid esitav, et kõik mugavused ja elu lihtsamaks tegevad abivahendid võib mängu võtta.  Ja nii me lamamistooli valisime… ja siis veel ühe…

Nomi vs Vaggaro
Need kaks tooli on meil kodus olemas ja kuigi võib ju tunduda, et issssssssssand, milleks kaks, siis peale selle, et mõlemad on multifunktsionaalsed ja pika kasutusajaga on need kaks tooli piisavalt erinevad, et olenevalt elustiilist neid mõlemaid omada. Aga kirjutan nüüd veidi lahti, et mis on ühe ja teise võimalused, et kes omale tooli otsib, leiaks selle õige, mis just tema pere vajadustele vastab.

Esimesena sai valitud Vaggaro, sest tol hetkel oli meil veel plaanis beebi saabudes reisida ning 3 nädalat Hispaanias väikse beebiga tundus hea plaanina sinna oma tool kaasa võtta. See on ka Vaggaro esimene suur pluss – see käib mega kompaktseks kokku ning kaalub alla 2kg, seega mahub isegi kohvrisse edukalt (kuigi tuleb ka oma hoiukotiga, mida saab selga panna).
Teiseks on Vaggaro juures super see, et samadele jalgadele saab kinnitada kolm erineva funktsiooniga kangast – esimene on nagu häll beebile, teine lamamistool ning kolmas söögitool. Viimati Tartus käies oli nii mõnus Jonas turvaliselt sinna hälliosasse panna kui samal ajal suuremad lapsed tähelepanu vajasid.

img_0327

Beebi kasvades saab kasutusse võtta lamamistooli kanga, aga vajadusel võid kaasa pakkida ka mõlemad ning neid vaheldumisi kasutada. Mis mulle lamamistoolina selle juures meeldib on kõrgus, laps ei ole maas ja ei pea tema ümber toimuvat kuskil jalgade kõrguselt vaatama, nii on ka vähem ohtu, et mõni suurem õde või vend talle peale kukuks mänguhoos.
Ja kui laps suurem, siis on see super lahe söögitool, mida restorani minnes kaasa võtta – arvestades meie võrdlemisi ebakindlat elu selle viirusega, siis on oma isikliku söögitooli kaasa võtmine päris mõistlik, mugav ja annab ekstra südamerahu, et kõik on puhas.

img_1033

Esmapilgul võib tunduda, et see Vaggaro on kindlasti liiga õbluke ja äkki läheb ümber – aga kinnitan, ega ikka ei lähe. Kui selle kokku panime, siis proovisime seda tirida ja liigutada, et kas on oht, et suuremad väikse sellega pikali tõmbaks, aga ei, püsib kindlalt püsti ning jalgade asetus on ka minu meelest nii hästi läbimõeldud, et sinna otsa pole ka keegi koperdama hakanud meil.

img_6676

beebi häll/pesa

img_6661

lamamistoolina

Seega, Vaggaro – lihtne, läbimõeldud, multifunktsionaalne, kerge, sobilik nii koju kui külla ja ekstra hea variant neile, kes näiteks mitme kodu või suvila vahet tihti käivad ning samas mitut tooli osta ei taha.

Aga miks siis Nomi?
Selleks ajaks kui beebi Jonas saabus oli Jon igapäevaselt juba enamasti nn beebide söögitoolist välja kolinud aga samas tavalise täiskasvanute tooli jaoks tiba väike, muretsesime temale nn junior tooli, mis siis teistest kõrgem ja see talle meeldis, sest sai ka võrdselt ja samas mugavalt teistega laua taga olla. Küll aga on see junior tool selline one trick pony, et ega seda pärast nt kirjutuslaua taga edasi ei kasuta ning ühel hetkel ongi selle elu peres läbi lihtsalt, sest kõrgust muuta ei saa.
Mõtlesin siis, et võiks ju Jonasele juba ette midagi coolimat vaadata, mis oleks nii söögitool kui ka hiljem nn tavatool ja no mega lahe.. sest Nomi on kõike seda ning rohkemgi veel, kuna seda saab vastava alusega ka lamamistoolina kasutada.

Nii see Nomi saabus ja Jonasele sai see beebipesa praktiliselt esimesest päevast lemmikuks. Nomi beebiosa kaldenurka saab ise seadistada ning kõige esimene on praktiliselt lamav, mis mu meelest pisikesega ülioluline, et ta toolis kössis ei oleks ohtlikult. Pesa on mõnusast pehmest kangast, mis on masinpestav ja lapse saab sinna turvaliselt kinnitada 5-punkti rihmadega.
Ei Nomi ega Vaggarot ei saa beebi ise väga hooga kiigutada nagu ehk mõnd teist tooli, mina näen selles meie laste kogemuse pealt aga plussi, sest kui beebidel on alguses tihti lihaspinged (just jalgades), siis jalgadega endale hoogu tegemine neist pingetest vabanemisele paraku kaasa ei aita, seega meie jaoks on parem, kui beebi seal siplema ei pea.

img_9220

Ka Nomi on maast kõrgemal asetsev, mis nelja lapsega mu kindel eelistus, et beebi saaks turvaliselt kuskil olla ja ka endal on hästi mugav ta selle tooliga söögilaua äärde seltsiks võtta või köögis toimetades end jälgima tuua – sest kui muul ajal aitab paljud toimetused beebiga koos ära teha lapsekandmine, siis kuuma pliidi ääres säriseva panniga tegelema ei tasu nii minna. Isegi niisama diivanil olles on hea, kui laps sinu kõrgusel ja ei pea temaga maas istuma 😀

img_9140beriti pere-2 (1)

Nii tugijala kui beebipesa kui ka tooli istumise osa toonid saab kõik ise valida ja täpselt oma maitse järgi kokku panna – nii sobitub Nomi ilmselt suht igasse kodusse nagu valatult.
Kuigi ka Nomi on kerge, vaid 5kg, siis ma ise seda reisides suvilasse väga kaasa ei tassiks, pigem on see selline statsionaarne kodu tool, mis siis ideaalis võiks aastaid kasutuses olla.

img_1031

Nomi saab täpselt oma kodu interjööriga klappima panna

Me oleme mõlema tooliga hästi rahul ja kasutust leiavad ka mõlemad, loodame, et ehk saab ka reisimine jälle nii palju ohutuks, et saaksime Vaggaro kuskile kaugemale viia, aga seniks kasutame kodus mõlemaid.

img_9653

Nii Nomi kui ka Vaggaro toole saab vaadata ja katsuda Tallinnas Perela keskuses (Noblessneris, Staapli 3)

Kes omale soovib üht või mõlemat tooli soetada, siis kasutades koodi “berit” saab need soodushinnaga soetada babyshop.ee 

 

Esimene kuu nelja lapsega ja palju õnne Jonasele

Möödas on meie esimene kuu nelja lapsega, nagu ikka on see uue beebi perre lisandumine läinud pigem kergemalt kui oodata või loota julgesin. Jonas oleks meiega nagu alati olnud olgugi, et esimene kohtumine alles nii hiljuti toimus.

img_0633

Ühekuune Jonas. Aitah väikseke, et just meie juurde tulid

Igapäeva elu on vaikselt paika loksunud, mina lastega kodus, kes enne sügishooaega nüüd lasteaeda ei lähe ning Teet siis nädala sees tööl. On oma tõusud ja mõõnad, aga need on alati, vahet pole, kas üks laps või neli, kas kaks vanemat kodus või üks. Mulle tundub, et Jonase perre lisandumine ei ole meil tegelikult suuri muutusi tekitanud, pigem on ta ise vaikselt siia segasummasuvilasse sulandunud – sellega, et siin kodus pea kunagi vaikust pole oli ta ilmselt harjunud juba kõhus olles.

img_0715

Lemmik pesa Mountain Buggy Terrainis

Suure osa esimesest kuust on Jonas söönud ja maganud, nagu üks eeskujulik vastsündinud beebi ikka. Alguses oli mu jaoks ikka väga harjumatu, et ta nii nii pisikene oli – kõik mu uhkelt plaanitud ägedad kandekotid pidid ootele jääma ning isegi turvahälli pidime välja vahetama. Oleksin ehk muidu selle hälliga lihtsalt tema kasvamist oodanud, kuna igapäevaselt me ju autoga ei sõida, aga kuna ees ootas esimene pikem autosõit Tartusse ja Põlvasse, siis ei olnud eriti valikut, tuli osta selline mudel, mis mõeldud juba päris tillukestele ning kus tema asend parem oleks. Proovisime ja vaatasime ning ostsime Nuna Pipa Nexti, millega hetkel küll rahul olen.
Väiksusest tingitult oli hea otsus, et vastsündinu suuruses riidest mähkmeid korraliku portsu olin kogunud, sest isegi neist oli alguses mitu mudelit suured. Nüüd hakkab vaikselt esimestest välja kasvama, mis sinna 5kg piirini on mõeldud. Riidest mähkmed on super otsus omaette ka, sest kui ikka tunni jooksul 4 korda järjest vaja mähet vahetada siis on tore kui raha prügikasti ei pea viskama ning mähkmed hoopis pessu lähevad. Mu meelest vastsündinuga riidest mähkmeid kasutades annab see sääst nagu eriti tunda, kui päevaga suudab väike sell 24 mähet kasutada, siis on päris cool, kui pesumasin küll huugab üsna armutult jutti (nelja lapsega paratamatus) aga prügikast ei ole sekundiga haisvaid mähkmeid täis ning ei pea neid poe vahet joostes juurde tooma. Lemmikumad mähkmed on siiani olnud Bare and Boho katted ja Pop In mähkmed, mida julgelt soovitame.

beriti pere-2 (41)

Perepildid tegi Jelena Rudi

Kogu selle väiksuse juures ootasin kolmapäevast perearstil kaalumist eriti, sest mulle ikka tundus, et see väike põnn on tuntavalt raskemaks läinud. Üllatus oli aga suur, kui selgus, et kaalu on juurde lausa 1.5kg selle kuuga tulnud – ilmselt tundis ta, et peab kiiresti teistele järgi kasvama hakkama. Aga tegelikult on nii, et iga järgmise lapsega on vist see rohkem teema, et kui laps natuke juba häält teeb, siis peale mähkme kontrollimist läheb praktliselt kohe beebi rinnale ja no nii on tal ju hea kosuda küll, seega Jonase esimese elukuu mõõdud on 4600g ja 55cm (madalaim kaal 3080g ja 48cm).

Imetamine on sel korral õige pisut teistmoodi kui varem olles ise imetamisnõustaja. Teadsin nüüd, et igasugune valu on välditav ning hästi teadlikult jälgisin Jonase imemisvõtet ning sekkusin ja korrigeerisin kui tundus, et pole päris õigesti, selle asemel et kannatada ja läbi valu kuidagi toita ja loota, et see ise mööda läheb. See ekstra tähelepanu on teinud kogu toitmise temaga hästi mõnusaks ning nüüd kuuselt ei ole enam enamasti vaja ka võtet muuta.
Imetamisel on Jonasega veel üks teistmoodi asi – ma nimelt pole kunagi armastanud pikali toita, isegi mitte öösel. Olen alati istudes imetanud ja siis lapsed omale kaissu magama jätnud, aga kuna Jonas on kohe eriti eriti kaisukas väike nunnu, siis tema on kohe algusest hirmsasti otsinud kaisus magades minult max lähedust ja nii ongi juhtunud, et sööb tema öösel ka kaisus pikali ja mul on sealjuures mugav ning hea olla. Vot kus võivad asjad muutuda, ka alles neljanda lapsega.

Suuremad lapsed on pisikese venna hästi vastu võtnud, tahavad hoolitseda ja aidata, mänguasju näidata jms. Ega me kindlad polnud, et kuidas Jon asjasse suhtub, et tema pesamuna staatus kaob, kuid selgus, et ta on üks suuremaid beebi fänne, keda me kohanud oleme. Eriti asjalik on ta mähkmevahetusi ning vannitamist assisteerides.

beriti pere-2 (53)

Mul endal on taastumine läinud päris kenasti, enesetunne hea ja kuigi tahaks juba veidi vähem kaaluda ja veidi rohkem vormis olla, siis noh.. need saiakesed ja burksid, mis mu menüüs on, sellele just kaasa ei aita nii et tuleb oma ootustega realist olla. Küll jõuab fit ka olla, praegu on kavas mõnusalt seda aega nautida.

beriti pere-2 (26)

Uskumatu, et kõik nad on minu 

Selle esimese kuu täitumise juures on selline tunne, et riskides veid imalalt kõlada on süda nii nii armastust täis. Armastust ja imetlust mu laste suhtes, kes on nii tublid ja ägedad (ja absoluutselt hullud ka samal ajal) ja armastust Teedu suhtes, et me koos sellise bande omale oleme saanud – seda kõike ei oleks, kui ei oleks head tiimitööd (mis siis, et ma vahel karjatan, et igasuguse venivillemluse on need lapsed isalt pärinud 😀 ).
See elu nelja lapsega on ikka hästi mõnus kuigi vahel väga metsik, vahel absurdselt naljakas, vahel väsitav siis päeva lõpuks on ikka see tunne, et wow selline elu – tänks universum, u did good.

beriti pere-2 (57)

Meie

Taas kärude lainel: iCandy Peach – nii ühele kui ka kahele lapsele

iCandy Peach on selline käru, et kui Jon oli umbes 8-kuune, siis jäi see meile silma, aga et tol hetkel olime hoopis reisile minemas ja suurt kahe lapse käru vajadust ka ei olnud, siis Peachi proovimiseni ei jõudnudki. Nüüd olin aga kindel, et Jonase ja Joniga me selle Peachi testimise ette võtame ning olles meile omaselt kiired, siis juba esimesel nädal see tehtud saigi.
Nüüd siis pikemalt sellest, mis mulje see uus iCandy Peach meile jättis.

36f78d2f-66df-455c-9d2a-bef0149d48e3

Meie pere esimene jalutuskäik nelja lapsega

Ma poes olen vaadanud Dubattit ja Peachi kõrvuti ja siiani olin rohkem “kaldu” Dubatti poole, aga seal oli üks suur miinus antud hetkel ja see oli käru kahele lapsele sobivaks tegemise võimaluse puudumine. iCandy Peach on selles osas universaalsem käru, sest kasutada saab nii ainult korvi kui istmega, aga ka istme ja korviga ning kahe istme või kahe korviga – seega sobib Peach ka kaksikuid sõidutama või siis nagu meil – väikse vanusevahega lastele. NB! Kui ostad ühe lapse versiooni, siis on kaasas üks raam, millele kinnitub nii korvi kui istme kangas, kui on soov kahe lapsega kasutada, siis on vajalik teine istme või korvi set juurde osta, kus siis on olemas ka teine raam koos turvakaarega.
Oma testiks panimegi peale vankrikorvi Jonasele ning istme Jonile. Sellist kombot kasutades läheb suurem laps istmega ülemiseks ja väiksem korviga alumiseks.

img_9515

Ülemisel istmel kasutuses ka kõrguse adapterid, samade adapteritega saab ka ainult ühe lapsega kasutades muuta korvi/istme kõrgust või asetust raamil – nii ka lükkajast kaugemale, et alla raamile mahuks kinnitama seisulauda.

img_9513

Kahe lapsega saab mõlemad ka magamis asendisse sättida

img_9360

Beebil all ruumi piisavalt

Esimene mure nende tandem kärudega on tavaliselt see, et kardetakse, et lapsed on liiga “üksteise seljas”. iCandy on suutnud mu meelest seda hästi lahendada, kasutades ülemisel istmel nn kõrguse adaptereid ja nii on laste vahel piisavalt ruumi ja õhku.
Neist kõrguse adapteritest on kasu ka siis kui ainult ühe lapsega käru kasutada – nimelt saab siis istme või korvi panna soovi korral kõrgemale – nii on Peach sobilik ka pikemale vanemale ning samas, kui see adapter ära võtta, siis on käru väga sobiv ka keskmisest hoopis lühemale lükkajale. Ma ise pole eriliselt pikk, aga pigem eelistan nii sanga kui istet/korvi võimalusel kõrgemal kasutada ja Peachiga oli see minu ca 170cm juures hästi mugav.
Kahe lapsega kasutades oli minul hea vaade korvis magavale beebile ja samal ajal sain mõnusalt Joniga suhelda. Mulle tundus ka, et Jon oli seal istmes igati rahul, eriti kuna jalatuge sai liigutada ja nii siis jalad toetatult max mugavalt istuda. Jon on praegu ca 86/92 suuruses ning temal oli istmes ruumi maa ja ilm.
Ka korv on mu meelest üli ruumikas, isegi nii ruumikas, et sellisele pisikesele beebile nagu Jonas seda oli ja on kaaluks ma sinna sisse esilagu nt Easygrow minimizer sisu panemist, et ta oleks rohkem “pesas”. Teisalt saab sellist korvi kaua kasutada ja ei pea kartma lapse kiirelt välja kasvamist. (meenub, et tol korral kui 8-kuuse Joniga Peachi vaatasime, mahtus ka tema veel vaevata korvi… ja ta ei olnud väike beebi 😀 ).

img_9494

img_9499

Silm puhkab ilusa käru peal 😀

img_9508

Vankrikorv koos kattega

img_9516

Ruumikas ja pehme iste, 5-punkti turvarihmad ja liigutatav jalatugi. Turvakaart saab avada mõlemalt küljelt ja see käib liigendiga ka küljele

img_9509

Kui tihti on vaja käru teha vaheldumisi üheseks ja kaheseks, siis ei ole vaja alumisi adaptereid raamilt ära võtta, aga et need ei segaks või kahjustada ei saaks, siis käivad sinna tühjade adapterite peale hallid kattenupud. Kui käru ainult ühe lapsega kasutada, siis muidugi ei pea neid adaptereid sinna üldse panemagi.

Lisaks istme ja korvi suurusele tahaks ma kiita ka kaarvarjusid – pikkus on mõistlik, lukust avatud pikendusega ning mis minu jaoks oluline, olemas on ka korralik õhutusava, mida saab ka kinni katta ning mis ei sõltu kaarvarju pikkusest. Vankrikorvi kate kinnitub lukuga, mis on muidu hea lahendus, aga mulle tundus see luku jooksu koht kuidagi tiba ebamugavalt serva all – samas, ega pidevalt selle lukuga ei tegele ka ning suvel ma pigem ei kasutakse seda katet üldse.
Me saime nii päris sooja ilmaga kui ka veidi jahedamaga ringi kärutada, soojal ajal piisas tekikesest beebi peal, jahedaga proovisin korvi ka erinevaid soojakotte, nii Easygrow Lite+ kui ka Voksi Sky Light sobisid suht hästi, olgugi, et need mõlemad on korvist endast pikemad, sättisin selle üleliigse materjali osa korvi jalgadepoolsesse osasse ja oli täitsa tip top. Kõige paremini passivad korvidesse muidugi turvahällide soojakotid, nt Easygrow Lite turvahälli versioon on küll selline, et kasuta või suvi läbi.

img_9519

Korralikud võrguga kaetud õhutusavad varjude tagaosas, pildil näha ka istme kalde muutmise nupp seljatoe ülemises servas, kallet saab muuta ka ühe käega

Ühesõnaga, Peach on ilus, istmed-korvid praktilised ja mugavad, AGA kõige olulisem on ju sõidumugavus ja vot see ei olnud poepõrandal käru liigutades kunagi minu jaoks päriselt avaldunud. Kuniks me siis esimest korda sellega kodust välja veeresime ja ma täiesti amazed olin terve aeg kui käru lükkasin. Ma isegi palusin, et Teet prooviks seda lükata, sest ma olin lihtsalt nii positiivselt üllatunud, et Peach on nii pehme ja ma ütleks lausa vetruva sõiduga. Ma olen üldiselt pigem jäigemate kärude kasutaja ja õõtsumisega kärusid taga ei aja, aga see Peachi sujuv sõit oli ikka väga-väga mõnus. Lükkasin igasugu aukudest ja kividest üle ja pettuma ei pidanud, liugles kergelt. img_9529img_9450

Mugav on iCandy Peach nii ühe kui kahe lapsega, ilmselgelt on kaks last ikka suurem koorem mida lükata, aga mingit kangutamist, et äärekivist või uksepiidast üle saada ei ole vaja teha, ei tekkinud tunnet, et oleks pidanud enne veidi jõusaalis treenima 😀
Kui muud tehnilist infot saab igaüks ise ka juurde lugeda, siis selle mainin siiski ära, et ühe lapsega kasutades on istme kandevõime lausa kuni 25kg, kahe lapsega kumbki 15kg ning pakikorvi saab panna 10kg jagu kraami. Käru ise ühe istmega kaalub 12.2kg, mis korraliku vanker-käru kohta väga mõistlik kaal.
Raami saab kasutada ka turvahällide all ning enam levinumate mudelite jaoks on kohe kaasas ka adapterid.

Meie Toyota Proace Versosse mahtus Peach ka nii, et kokku ei pidanud seda panema, väiksemate autode jaoks muidugi peab. Raam koos istmega kokku ei lähe, iste/korv tuleb selleks eemaldada, raam ise käib kokku lihtsalt ja full power käru kohta päris kompaktseks, küljes on kohe ka õlarihm selle tassimiseks (näiteks treppidest vms).

iCandy Peach sobib suurepäraselt igapäeva käruks, nii linna kui mõistlikule terviserajale, metsa offroadima ei läheks, aga sellistesse kohtadesse läheme meie nii või naa pigem kandevahendiga. Peach on hea valik ühele lapsele, aga eriti hea valik, kui on plaanis lapsed saada väikse vanusevahega, nii tuleb hiljem ainult teine istmeosa juurde muretseda või siis hoopis seisulaud suuremale lapsele.
Sõidurõõmu pakub Peach igaljuhul kauaks!

Eestis saab iCandy kärusid osta Babyshop.ee (esinduspood neil Tartus ning Tallinnas saab Peachi vaadata ja katsuda Perela keskuses Noblessneris, Staapli 3).
Juunis on Peach soodushinnaga ning kasutades koodi “lifeatlucky13” peaks saama isegi veel veidi soodsamalt, kel käru ost plaanis, soovitan soojalt!

 

Planeeritud kodusünnitus

Lubasin, et kirjutan natuke pikemalt ka sellest, mida tähendab planeeritud kodusünnitus, mida see eeldab ning kuidas meie selleks valmistusime, et oma neljas beebi turvaliselt kodus sünnitada ja haiglasse üldse mitte minna.

Neljanda raseduse ajal sain ma tihti repliike, et küllap ma jälle kodus sünnitan ja et kas ma sel korral üldse hakkangi haigla poole end sättima. Kuniks olukord oli Eestis rahulik ei mõelnud ma kodusünnituse planeerimisele vaid sellele kuidas haiglasse jõuda, kuid hinges oli rahutus sees üsna algusest peale, sest olin ju varem kaks korda ka nii plaaninud aga ka parima plaaniga ikkagi sünnitanud kodus – olgugi, et kiirelt ja vähese sekkumisega, siis saatis neid sünnitusi siiski paras annus ärevust, kiirustamist, võõraid ja seejärel niisama haiglas ootamist ja vaatamist, et lihtsalt jälle uuesti koju tagasi saada, nüüd lisandus sellele veel eriolukord ja viiruseoht.

Ja ühel hetkel ma tundsin, et okei, ma ei saa nii, mul peab olema parem plaan ja selleks võiks olla planeeritud kodusünnitus. Planeeritud tähendab seda, et sünnituse juures on vastava kodusünnituse loaga ämmaemand, kes siis võtab sünnituse vastu ja teeb ka järekontrolli emale ning beebile.
Asjale lisas vürtsi muidugi see, et tänu eriolukorrale oli kodusünnituse kasuks otsustajaid rohkem kui tavaliselt ning jäi vaid loota, et Tallinnas sellist luba omavatest kahest ämmaemandast vähemalt ühel oleks võimalik mind enda sünnitajate listi võtta. Ja mul vedas tohutult, sest ämmaemand Siiri Ennikal see võimalus oli. Peale temale kirjutamist ning telefonivestlust leppisime kokku, mis edasi teha tuleb ning algas siis planeerimise protsess.
Teadmiseks, et Eestis omab vastavat kodusünnituse luba kokku 6 ämmaemandat, kelle kontaktid on leitavad siit.

Planeeritud kodusünnituse puhul peab rase esmalt saama oma ämmaemandalt, kelle juures rasedusega jälgimisel ollakse riskide hinnangu, selle hinnangu tulemuseks on otsus, et kas kodusünnitus on lubatud või ei. Kui riskide hindamisel selgub mingeid probleeme, mis kodusünnitust välistavad, siis kodusünnituse ämmaemand seda sünnitust vastu võtta ei saa. Kui aga kõik on korras ja vastunäidustusi ei ole, siis ootab ees koduvisiit valitud ämmaemanda poolt ning seejärel lepingu sõlmimine.

Minu puhul ei olnud mingeid vastunäidustusi, vastupidi, pigem tundus kõigile asjaosalistele, et kodusünnitus oleks parim valik. Riskid hinnatud, saime Siiriga meie juures kokku, kus rääkisin oma eelnevatest sünnitustest, kuidas kõik kulgenud on, mida ma ise arvan ja ootan ning kuidas ees ootavat sünnitust näeksin toimuvat. Vaatasime ka kodu üle, et kus võiks kõige parem omale “sünnituspesa” teha ning kus miskit asub. Mul oli tegelikult täiesti teistmoodi rahu hinges juba peale esimest telefonivestlust Siiriga, aga peale kohtumist oli lisaks rahule ka absoluutselt positiivne elevus – lõpuks ma hakkasin tõesti ootama sünnitust ja ei pidanud muretsema, et mis ja kus ja kuidas. See raseduse kolmas trimester sai täiesti teistmoodi hingamise.

Kodusünnituse (planeerimise) juhendit saab lugeda siit, siin on toodud nii riskide hindamise kirjeldus kui ka kodusünnitust välistavad faktorid – näiteks ei saa planeerida kodusünnitust, kui lähim haigla on kaugemal kui 30km.
Oluline on teadvustada, et planeeritud kodusünnitus ei ole mingi hipihipijee asi, see eeldab väga kogenud ämmaemandat, kel on kaasas terve kohvritäis varustust, ravimeid jms, mida võiks sünnituse käigus vaja minna (see nimekiri on samuti juhendis kirjas), ideaalis suurt enamust sellest kõigest ei kasutata, aga valmis ollakse alati ka mitte ideaalselt kulgevaks.

Peale kohtumist sõlmisime Siiriga lepingu ning tema soovitusel hakkasin lugema Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, igapäevaselt jätkasin oma rasedate joogaga,  ning hakkasin varuma vajalikke asju, mis perel endal sünnituseks kodus valmis võiks ja peaks olema.

Oluline on teada ka, et planeeritud kodusünnitus on tasuline teenus ja seda ei hüvita Haigekassa mitte kuidagi. Ja kuigi naisel on õigus ja vabadus valida oma sünnituseks sobivat kohta, siis paraku eeldab see hetkel Eestis ka seda, et sel naisel on rahalised võimalused valida omale turvaline kodus sünnitamise variant (samal ajal haiglas sünnitamine on tasuta). Kas see süsteem on päris õige ja õiglane, ma pole kindel, olen lihtsalt hetkel tänulik, et minul see võimalus oli.
Hinnakiri võib ämmaemandatel erineda, meie puhul kehtis see hinnakiri.

Jooksvalt käisin oma visiitidel ka haiglas, nii ämmaemanda kui ka arsti juures, sain veel kaks korda ultrahelis käia, et veenduda, et kõik on jätkuvalt hästi ning pole vahepeal vastunäidustusi tekkinud. Üks arsti aeg oli pandud päevale peale ametlikku tähtaega ja selle peale ma veidi ka naersin, sest olin päris kindel, et beebi saabub 39+ nädalal ning, et üle ma kindlasti ei kanna. See nali oli muidugi minu kulul, sest sain minna nii tollele määratud visiidile kui ka 41+ nädalal veel ka KTG alla. Aga siiski said kõik kinnitada, et beebi tunneb end hästi ja põhjust muretseda ei ole. Umbes 1.5 nädalat enne sünnitust tehtud läbivaatusel selgus, et emakakael oli juba 3-4cm avanenud ja lootsime kõik, et ehk läheb siis kohe kohe asjaks, aga nagu selgus, beebil aega oli.
Sain ka näppu saatekirja esilekutsumisele, mis oleks toimunud 41+6 nädalal, see on ka piir, mil kodusünnitus on lubatud – sealt edasi ei tohiks planeeritult kodusünnitust korraldada.

Ootamise ajal tegelesin, siis kodu ettevalmistamisega, perel endal ei ole vaja palju asju muretseda, aga mõned siiski. Variant on näiteks omale koju rentida ka sünnitusbassein, aga kuna ma pole kunagi sünnituse ajal veega just sõber olnud, siis seda meil vaja ei olnud (lisaks arvas Siiri, et kui peaksin siiski väga tahtma, annab seda ka meie enda vannis korraldada).
Küll aga olid meil valmis matt, mis alla panna sünnitusasemeks, veekindlad linad sinna peale ning sinna omakorda peale ühekordsed aluslinad. Lisaks oli olemas veega täidetav soojakott, paberrätikud, hunnik puhtaid vannilinasid, sünnitusjärgsed sidemed ja beebile riided ning mähkimiskraam koos tekikesega – ei midagi erilist ja üleliigset.
Ettevalmistuse üks osa oli ka suuremate lastega rääkimine, kuna oli teada, et ühel või teisel moel nad sünnituse juures saavad olema (st samal ajal kodus, mitte ninapidi juures), siis mitmeid kordi arutasime nendega, et kuidas beebi sünnib, et mul võib olla sel ajal valus ja võin kõva häält teha, aga et nad teaksid, et see on normaalne ja minuga on kõik hästi. vahel tulid ja kordasid need asjad ise mu juures üle täiesti möödaminnes poole mängu pealt, seega küllap nad sellest kõigest ka ikka mõtlesid, eriti kuna beebit oodati nii väga.

img_8044
Ka erinevad teed olid mul valmis, nõmmliiva ja vaarikalehe teesid hakkasin jooma peale 37. nädala täitumist – sünnitust need lähemale ei toonud, aga ehk kergele kulgemisele siiski kaasa aitasid. Ka sünnituse ajal jõudsin tassi vaarikalehe teed juua enne kui päris intensiivseks kõik läks.
Sünnitusjärgseks ajaks oli valmis ostetud nõgesetee, mis taastumisele hästi pidi mõjuma, seda ma ka hea meelega nädal tagasi varahommikul jõin kui samal ajal oma värskelt saabunud beebit imetlesin. Ma ei tea ja ei oska ega saa mõõta selle mõju, aga siin kohal pean mainima küll, et taastumine on olnud väga kerge ja kiire.

img_8045

Kui esialgu olime mõelnud, et ehk teeme oma “pesa” magamistuppa, siis mida lähemale tähtaeg jõudis, seda kindlam ma olin, et pigem tahan sünnitada vannitoas ning kui sünnitus pihta hakkas, siis just sinna põrandale oma asjad valmis sättisimegi. Ruumi oli piisavalt ja tänu soojale ilmale sai isegi akna lahti hoida – päikesetõus, varahommikune valgus, esimeste lindude laul – selline olustik andis kogu sündmusele ainult positiivseid emotsioone juurde.
Erinevalt eelmistest kordadest valitses kodus hästi rahulik meeleolu, kuskile ei pidanud kiirustama, ma ei muretsenud ja sain täielikult keskenduda endale ja beebile, tundsin end hästi ja turvaliselt.

Sünnituse alguses helistasin ka Siirile, et nüüd vist hakkab pihta, olgugi, et oli ju praktiliselt öö vastas ta kõnele kiirelt, andis juhiseid, et mis ma teha võiks ning et ütleksin kohe, kui arvan, et ta võiks tulema hakata, sest siia tulek võttis aega 25min. Tabasin selle õige aja sel korral ilusti ära ning Siiri jõudis meie juurde pool tundi enne beebi saabumist, mis oli piisav aeg, et kõik ka omalt poolt valmis panna ning samas just seal sünnituse lõpufaasis mulle abiks ja toeks olla.

Ma olin suht kindel, et ega ma erilist abi temalt ei vaja, et on ju nii Jenni kui Jon sisuliselt nö ise tulnud ja tegutsesin nendega omast tarkusest ja sisetundest. Ma teadsin, et ma pean iseendale lootma, et ma ei saa oodata või eeldada, et Siiri tuleb ja siis ütleb, et mida tegema pean või kuidas sünnitama – see oli see, mis esimesel sünnitusel mind pigem häiris, ma hakkasin teistele lootma ja unustasin enda.
Aga nüüd ei olnud nii, ma keskendusin ainult endale, ei lasknud end millestki häirida ja tõsi oli ka see, et meie oma kodus, minu enda valitud inimestega ei olnudki siin midagi või kedagi, kes mind häirida oleks saanud.
Ja abi oli Siirist küll, sest aitas ta meeles hoida hingamist, õiget häält ning kindlasti sisendas mulle tema kohal olek teatud turvatunnet ja rahu, mul oli aega sünnitada, miski ei kiirustanud ja ei pidanud keset pressi uute inimestega end kurssi viima hakkama 🙂
Selle kõige tulemuseks oli ka ilma ühegi rebendita sünnitus, esimene neljast, mis nii läks ja mille kohta Siiri ütles, et ma tõesti hingasin beebi välja.
Ja olgugi, et neljas sünnitus, siis julgen täna ka omalt poolt seda “Loomuliku sünnituse teejuht” raamatut soovitada, kui ei muud, siis aitab see minu meelest end hästi sünnituseks häälestada, aga kindlasti leiab sealt ka selliseid asju, mis hiljem sünnituse ajal ehk abiks tuleks.

Suurim erinevus eelnevate kordadega tuli aga nüüd, kui beebi oli käes. Varasemalt tähendas see sireenide saatel haiglasse kiirustamist, aga nüüd, nüüd oli meil kõik rahulik, kuhugi polnud kiiret. Sain beebi oma rinnale ja pikutasin patjade peal kuniks platsenta sündis, nägin vist esimest korda teadlikult platsentat ja veendusime selle terviklikkuses ehk et kõik oli korras. Peale nabanööri lõikamist kolisime beebiga voodisse – OMA voodisse. Suured lapsed tulid juba uudistama ja mul oli nii-nii hea olla. Ma ei pidanud lastest eemal olema, ei pidanud uue beebi üle rõõmustades kurvastusega neid igatsema ning saime Teeduga koos olla ja tema mulle igati abiks olla.

Peale esimest imetamist järgnes beebi läbivaatus – selleks oli Siiril kaasas kõik vajaminev varustus, kaalusime ja mõõtsime ning kõik vajalikud näitajad said ülevaadatud ning K-vitamiini süst tehtud. Vaktsineerimist kodus ei tehta ning sellega tegeletakse esimesel lastearsti visiidil.
Beebiga oli kõik parimas korras nagu ka minuga, Siiri oli umbes kaks tundi veel meiega, veendus, et imetamine hakkab sujuma (ja noh, arvestades, et olen ise nõustaja koolituse läbinud, siis ei olnud me kumbki selles osas ka murelikud) ning arutasime läbi, et mis meid ees ootab.

img_8934

Peale planeeritud kodusünnitust tuleb esimesel võimalusel minna ja perekonnaseisuametis lapse sünd registreerida, et saada talle ka isikukood. Kui nii abielus kui ka vabaabielus vanemad saavad haiglas sünni puhul neid toiminguid teha netis, siis kodusünnituse puhul tuleb veel ise kohale minna. Sättisime end kohale juba järgmise päeva hommikul, eks see veidi tüütu oli, 24h peale sünnitust ja oma nelja lapsega seal tuiata, aga saime kõik vajaliku tehtud ja registreeritud.
Sellest järgmiseks päevaks oli Siiri meile aja broneerinud ITK lastearsti juurde, kus Jonas arsti poolt üle vaadati, võeti vereproov ning tehti esimene vaktsiin.
Samal päeval helistati meile ka perearsti juurest, sest peale kodusünnitust on ämmaemandal kohustus lapse sünnist perearsti teavitada, kokku sai lepitud ka esimene visiit perearsti juurde.

Siiri tuli meid koju vaatama päev peale sünnitust, et hinnata minu taastumist ning beebi kohanemist. Rääkisime veel kord sünnitusest, kuidas kõik läks, mis tunded ja mõtted mul olid ja on.
Nii nagu päev peale sünnitust valdavad mind ka täna, nädal hiljem kogu meie kodusünnituse osas ainult positiivsed tunded. Ma olen õnnelik, et selle variandi valisin, et mu ümber olid inimesed, kes seda valikut toetasid – eriti Teet ja et leidsin Siiri, kellega meil kõik klappis ning kes aitas kaasa sellele, et mu neljas sünnitus oli kogemusena nii nii ideaalne, olen talle südamest väga tänulik.

Ma ei arva, et kõik peaksid nüüd kodus sünnitama ja ma olen kindel, et see ei olegi kõigi jaoks nö õige variant. Aga, kes seda on kaalunud, sellele mõelnud neil võin küll soovitada ehk natuke edasi uurida, esiteks kas või seda, et oleks see üldse võimalik ja tehtav. Ühtlasi, kui tekib kahtlusi või ebakindlust, siis on sünnitajal enne sünnituse algust ka õigus ümbermõelda ning kodusünnitusest loobuda.
Mulle endale tundub, et ilusti kulgeva kodusünnituse üks tugev eeldus on sünnitaja ja tema lähedaste veendumus, et see on õige valik, et sa ise oled kindel, et soovid kodus sünnitada, kui sellega kaasnevad kahtlused või hirmud vms, siis need sünnitusel abiks ei ole ja mõjuvad pigem segavalt. Seega, otsus planeeritud kodusünnituse kasuks peab tulema ikka enda seest ja mitte kellegi mõjutusel või õhutusel.

Kellele aga tundub, et jah, planeeritud kodusünnitus on just see õige ka tema jaoks, siis soovin vaid kerget ja ilusat kogemust, nii nagu seda oli ka meie oma.

 

Ja siia ilma saabus Jonas

Jah, meie neljas laps on sündinud ja see siin on lugu tema saabumisest.

Pean alustama ühest pooleldi saladuses olnud plaanist, nimelt kolmanda trimestri ajal kui ajad Eestis olid eriti ärevad hakkas mu peas end sisse seadma teatav ebakindlus, et kuidas meil see sünnitus korraldatud saab olema. Mind ei hirmutanud mõte üksi sünnitama minekust, oh ei, aga murelikuks tegi mind see, et kuidas ma jõuan haiglasse või et kas sel viiruse perioodil olen ma väga huvitatud näiteks kiirabibrigaadiga kokkupuutest või teistest haiglaga kaasnevatest ebavajalikest kontaktidest. Ma olin murelik ja ärev ning kuigi olin varem olnud endas kindel, et haiglasünnitus on mu esmane valik, hakkas tunduma, et võib olla, sel korral oleks mõistlikum võtta käiku teine plaan – planeeritud kodusünnitus. Rõhutan siinkohal, et just planeeritud ehk siis koos vastavat luba omava ämmaemandaga, mis omakorda seadis ette kohe esimese katsumuse, see ämmaemand leida.
Tallinnas on neid kaks ja ühe puhul teadsin juba, et temal on graafik täis, kuid pöördusin Siiri poole, kes minu suureks rõõmuks vastas, et saab mu ämmaemandaks tulla. Kogu sellest kodusünnituse planeerimist puudutavast kirjutan ma eraldi postituse, täna siin aga edasi juttu sellest, kuidas see sünnitus läks.

Tänaseks oli rasedust tiksunud juba 41+3 nädalat, mu pikim rasedus. Uuel nädalal oli mind ootamas esilekutsumine ja sellega seoses lootsin ma ikka väga-väga, et beebi hakkaks ise tulema. Sai tehtud joogat, puusaringe, treppidest kõnnitud, saunas käidud, vürtsi ja mulli aga veel eile õhtul magama minnes ei olnud kõige väiksematki märki sellest, et midagi võiks pihta hakata.

Kuniks 3.30 ärkasin kõhtu tabanud ebamugava valusööstu peale. Proovisin magamisasendit vahetada, aga abi sellest ei olnud ning suundusin vetsu, kus istudes jõudsin kiruda eelmise päeva vürtsikat lõunasööki, sest sünnituse algust ma sellest kõigest veel loota ei julgenud. Aga need valusööstud ei kadunud ja äratasin Teedu,  et oma vaikselt tekkivaid kahtlusi temaga jagada. Ma ei olnud veel valude vahesid mõõtnud ja ootasin ning vaatasin lihtsalt, et kas need tekivad ikka uuesti ja uuesti, kuniks 3.50 tegin esimese kõne oma ämmaemandale, et vist on selline tunne, et läheb asjaks. Sain juhised valude pikkust ja vahet mõõta ning siis saame edasi vaadata, mis saama hakkab.

Mõõtmise hetkest alates olid valud umbes minut kuni poolteist ning vahed 3-6 minutit, olin neid siin mõned üle elanud kui Siirile raporteerisin ning ta ütles, et annaksin märku kui arvan, et ta võiks tulema hakata. Ootasin veel umbes 10 minutit kui tegin talle kõne, et nüüd on aeg ning teadsin, et hiljemalt poole tunni pärast on ta kohal.

Seniks jätkasin valutamist, valu ajal pidin kõndima, sest seista või muud moodi ma olla ei suutnud, valude vahel rääkisin Teeduga juttu, tegin vaarikalehe teed ja sättisin vannituppa asju valmis. Valud ikka minut-poolteist ja vahed 4-5 minutit.
Suured lapsed (nii suured kui nad on eks) magasid samal ajal õndsat und.

Siiri saabumise hetkel olin just ühe valuga lõpetanud, saime tervitatud, viisin ta hetke sisuga kurssi ning kuna mul otseselt mingit abi sel hetkel vaja ei läinud, sättis tema oma varustuse end valmis ning ootas koos minuga. Kohe sain ka peaaegu kaheminutilise korraliku valu üle hingata ning juba mõned tuhud tagasi oli tunda alaseljas survet ehk siis emakas enam mitte ainult ei avanenud vaid laps liikus ka alla poole.

Kui veel mõni hetk tagasi sain Siiriga suht lebolt jutustada, siis nüüd oli mõne minutiga seis muutunud ja kogu keskendumine läks hingamisele, samal ajal nirises veidi ka lootevett. Liikuda ma enam ei tahtnud, olin vannitoas käed põlvedele toetatult ning seistes hingasin nii kuidas oskasin. Ja siis hakkas see alaselja surve tunne muutuma millekski muuks, tekkis esimene peaaegu nagu pressi moodi asi, kuid kui ämmaemand pakkus, et käpuli läheksin, tundsin, et veel ei suuda, pean natuke seisma.

Aga järgmiseks tundeks olin maas matil, natuke oli raske aru saada, et kas see, mis mind valdab on press või veel nö lihtne valu, olin seal kuskil vahepeal ning suutmata midagi muud teha lihtsalt hingasin. Korraks läks vist endast haledaks see olemine ka, et madalate häälte asemele tahtsin piuksuma hakata kuid siinkohal tuletas Siiri meelde, et hoiaksin hääle madala ning mõnel hetkel hingaks kiiremini ja teisel rahulikumalt.
Selle kõige juures oli üks hetk, kus ma tundsin, et issand kui nõmedalt hull see valu on ja samas ma ei tunne, et midagi toimuks, et kus see laps on ja mida ma siin teen üldse, kui tulemust ei ole. Aga seda mõtet ma kaua ei jõudnud mõelda, saabus tugev press ja pööraselt hingates tundsin, et nüüd küll pea liigub lapsel väljapääsu suunas ja siis tuli paus.. ma ei tea mitu sekundit see kestis või mis see ajaline mõõde on aga korraks oli kõik kadunud, et siis täiega uuesti peale tulla, mõtlesin ainult, et nüüd juba tõesti tahaks, et beebi tuleks, et ta on nii nii lähedal aga mu meelest tekkis ka peale seda veel korraks mingi sekund pausi ja järgmise hingamisega tundsin seda meeletut kergendust, mis kaasneb kui laps tervenisti välja tuleb. Issand kui hea tunne. Kell oli 5.30

Olin see hetk nii õnnelik, me saime hakkama. Beebi päriselt sündiski (isegi üsna lõpus oli mul mingi täiesti napakas kahtlus, et aga äkki ta ei tule ja läheb see kõik üle 😀 ). Keerasin end pikali ja Teet tõi mulle toeks patju, beebi võtsin oma rinnale kaissu ja olin hämmeldunud, et ta tundus nii pisike. Ämmaemand vaatas mind üle ja konstanteeris, et ei ole rebendeid ega midagi, kõik on tiptop korras – kasuks tuli ilmselt piisavalt pikk avanemis aeg (sisuliselt 2h) ja see, et tõesti kogu aeg hingasin kõik valud ja pressid.

Veidi aja pärast sündis platsenta, mille osas oli ka kõik korras ning kolisime vannitoast magamistuppa, kus beebi pikemalt rinnal olla sai ja esimese hommikueine tegi. Suured lapsed olid ka juba ärganud, JJ väitis, et kuulsid beebi häält ja selle peale ärkasid (ma ei tea kuidas nad minu hääle peale ei ärganud muidugi). Uus vennake vaadati üle, tehti esimesed paid ja nenditi, et ta on päris armas.
Mina sain tassi teed juua ja enesetunne oli täiesti suurepärane. Lapsed läksid suht temaatiliselt Lotte osa vaatama, kus ta omale õe saab.

Jäänud oli protseduuridest veel beebi üle vaadata, kaaluda-mõõta ja K-vitamiini süst. Kuna ta tõesti tundus mulle pisike, siis kaal huvitas mind väga ning pisike ta tõepoolest ongi. Hoolimata 41+3 nädalast on minibeebi 3220g ja 48cm, mu pikim rasedus aga väikesim beebi. Mingeid üle või ala “küpsemise” tunnuseid ei olnud ei beebil ega platsental, seega ju siis pidi ta nii pisike olemagi.
Õnneks olin ma ostnud ka 50 suuruses riideid, mis hetkel tal kasvuvaruga selga said ning    peale ülevaatuse ja riietamise jäi ta siin kaisus end suurest tööst välja puhkama. Jutustasime veel veidi Siiriga, et mis ja kuidas edasi peame tegema, mis meid uuel nädalal ees ootab ja millal kohtume ning saatsime ta ära, suur suur tänutunne südames.

Ja siin me siis nüüd oleme, pühapäev 17. mail, perekond nelja lapsega. Päris mõnus, natuke hullumeelne ja nii õnnelikud.

img_8953

Huvitav fakt – kõik meie pere poisid on sündinud pühapäeval 🙂 

 

Ootaja aeg on pikk ehk neljas rasedus 40+6

Oleks keegi kuu tagasi öelnud, et ma kirjutan siin postitust olles 40+6 rase, siis ma oleks ta välja naernud. Õieti, ma naersin veel oluliselt hiljemgi, et ei mina seda 40. nädalat ühes tükis näe, kuna kõik mu lapsed 39+ midagi saabuda otsustanud. Aga mitte see tüüp… nagu selgunud on.

See rasedus on olnud üks lõputu jackpot kõige paremas mõttes. Mina, kes ma olen mõne ootuse ajal oksendanud pea 20. nädalani välja ja seda igapäevaselt, olin ka nüüd selleks valmis – reaalsuses aga isegi eriti ei iiveldanud sel korral. Ka GTT testi sain kõigi teiste ootamise ajal teha ja mõnel juhul lausa mitu korda, sel korral aga pääsesin. Ei ühtegi turset ega paistetust isegi väsimust pole mingit eriti erilist peale tulnud. Elu on olnud üks suur-suur lill lihtsalt.
Kaalu juures ca 13kg, kõht ei sega elu – magada saan hästi, joogat teha hõlpsasti, mul ei ole füüsiliselt raske vaid täiesti chill. Ühesõnaga täiesti selline olemine, mida kirjeldatakse kui “elu ilusaim aeg” ja seda ilma igasuguse irooniata.

Kõige selle juures on kindlasti rolli mänginud ka minu enda suhtumine ja käitumine sel korral ning see, et ega kolme rüblikuga tegeledes hoiab elu ise tegevuses ja liikumises. Mõnd asja olen teadlikumalt jälginud ka, näiteks kui varasemalt olin kohtuv hilisõhtune hea ja parema mugija, siis nüüd naljalt hiljem kui kell 20 pole midagi sööma hakanud ja enesetunne igati hea olnud ka nii. Rohkem olen vedelikku tarbinud ja seda just puhta vee kujul, sest Joni oodates paisutas mind ja ka teda kindlasti suuuuuur kogus rabarberilimpsi, mida tol sajandi suvel kulus ikka ohtralt.
Suurest igavusest süvenesin veidi ka ilumaailma ja otsustasin, et 33 on juba selline iga küll, kus võiks peale näopesu ka muu kraamiga oma naha eest paremini hoolt kanda ja seda turgutada, seda eriti arvestades, et mu nahk on tänu atoopilisele dermatiidile üsna pirtsakas ning paljud asjad lihtsalt ei sobi, tekitavad ärritust ja aitamise asemel hoopis kahju. Nüüd olen leidnud tooted, mis hästi mõjuvad, oma “ilurutiinid” hommikusse ja õhtusse ja ma tunnen, et see argipäeva poputus iseendale mõjub kuidagi maru hästi. Et hoolimata +13kg juures ma tunnen end iseendana nii nii hästi.

AGA, ikka on mingi “aga”, täna ma tunnen, et emotsionaalselt ma hakkan veidi väsima. Reipus ja huumorimeel selle beebi pika ootamise üle hakkab vaibuma. Ma tean ju hästi seda tõde, mida isegi tihti kordan, et üks asi, mis sünnituse juures on kindel, on see, et midagi pole kindel ja plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu. Aga ma tõesti ei oleks elus oodanud sellist asjade käiku, seda, et ma tiksun siin 40+6 ja mul on järgmiseks nädalaks käes saatekiri esilekutsumisele, et pean veel sel nädala minema KTG alla passima, et kuigi juba reedel ütles arst, et emakaela avatus on 3-4cm ja no kõik just kui valmis, siis ikka on käes 13. mai ja ma olen ikka veel täiesti rase ilma igasuguse märgita, et see seis lähiajal muutuks.

Ma mäletan seda kerget ootusärevust, kui 37. nädalat sai täis ja ma alustasin oma tee joomisega, lugesin kõrvale Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti” ja mõtlesin, et ei teagi kas enne sünnitust selle läbi jõuan sirvida. Haha, sirvimise asemel olen läbi lugenud ka osad, mis mind isegi eriti ei huvitanud ja kadedusega loen sünnituslugusest kohti, mis kirjeldavad sünnituse algust – sest KUS see minu algus on ah? 😀

Ühesõnaga, kõik on chill ja max hästi, aga ma tõesti kohe üldse ei sooviks seda esilekutsumist, et noh, universum, kui sa oled kuuldel, siis palun lase mul edasi elada ilma selle kogemuseta ja beebike, sulle teadmiseks, et siin on koos minu ja su isaga ka su õde ja vennad, kes suhteliselt kärsitult sind väga ootavad (eriti su õde, kes mind täna jooksurattaga taga ajas, millel peal vilkurid vilkusid ja ta teatas, et ta on kiirabi ja tuleb beebit välja aitama ning, et tal on plaan arstiks saada, et siis üldse nende beebidega tegeleda).

68f273b9-1325-4326-855c-86fc60fc9dc0

Kuidas meil läheb?

Ma arvan, et meil läheb suht hästi, hetkel veel viiekesi aga eks iga päevaga kerib seda ootust ja põnevust juurde, et millal beebi meiega liituda kavatseb. Kogu see beebiootus aitab ka mõtteid millegi muu juures hoida kui viirus ja sellest tingitud muutunud elukorraldus.

IMG_6907

Tähekaartidega õpime kõik koos tähti 

Mulle tundub, et me oleme päris kenasti selle veidra olukorraga harjunud, alles üks päev ütlesin Teedule, et üldse ei saa aru, kas see eriolukord on kestnud kuu või ongi elu koguaeg selline olnud. Ma ei ole eriline halaja tüüp ka, pigem selline adapteeru või sure ehk siis mis siin ikka mõelda asjadele, mis võiks või oleks võinud olla, meil on meie hetk praegu ja saame hakkama.

IMG_6891

Need lastejooga kaardid on meie lemmikud

IMG_7107

Kui vaja lapsed korraks vaikseks saada, ütle, et nad hiired oleks 😀

Lapsed ikka räägivad mõne asja juures, et jaa, kui “haiguse aeg” läbi, siis nad näitavad seda või toda asja oma lasteaia sõpradele või lähevad Mammale külla ja Hispaaniasse ja Lottemaale ja Muumide juurde. Ja ma usun, et üks päev me jälle kõike seda teemegi ja nii neile ka ütlen.

IMG_7315

kevadine rõdupuhastus

Rütm on meil sees olenemata päevast üsna üks, lapsed ärkavad 7-8 vahel, siis ETV2 multikad ja hommikusöök. Seejärel mänguaeg, kus nad rohkem oma mängutoas toimetavad, aga vahel ka lihtsalt mööda elamist mingideid ideid genereerivad. Päris jagelemata ei saa nad kaua olla, varem või hiljem on keegi kelleltki paugu kirja saanud või kellegi lego maja on lammutatud või no mida iganes 😀

IMG_7431

Ühel hommikul avastasime reklaami nähes, et Sipsikut saab Elisa Huubis vaadata – lastel oli suur suur rõõm

Lõunauinakut teevad kõik lapsed ja sellest ma ei tagane, muidu oleks nad varaõhtuks nii soodad, et me ei saaks keegi siin normaalselt oldud.
Kui muul ajal teeme Teeduga jooksvalt omi asju ja Teet peab aegajalt siiski ka kodust väljas käima töö asjus midagi tegemas, siis laste lõunaune ajale üritame oma trennid paigutada.
Kuna ma olen hetkel 100% kodus (ja väljas käin enam-vähem ainult siis kui on vaja minna arsti või ämmaemanda juurde), siis võtsin nõuks end ikka kuidagi liigutada ja otsisin soovitusi erinevatele rasedate jooga videodele. Sain päris mitmeid variante, mis järgemööda ära proovisin ja tänaseks olen jäänud Tonic Pregnancy Yoga videode juurde, kus siis 10-minutilised seeriad, mida valin, et mitut ja millist teha parajasti tahan. Mulle tundub küll, et see joogatamine on hästi mõjunud ja üldiselt on päris kerge ja mõnus olla.

IMG_7113

Kuna joogamatti spetsiaalset pole, siis laenan JJ võimlemismatti selleks 🙂 Pikleri kolmnurga laenutasime Liivala mängutoast, selle laenutuse ajal sai selgeks, et ilmselt tuleb see siiski eil ka omale koju päriseks soetada

Pärast trenni ja lõunauinakuid sööme ja mängime ja veeretame selle päeva õhtusse. Vaadates, et lastel õhtul uinumisega probleeme ei ole, siis ilmselt on neil päeva jooksul tegevusi ja toimetamisi oma enegria kulutamiseks piisavalt.
Kuigi nad ikka vahel üksteisest tüdinevad ja tahavad omaette olla, siis ma arvan, et neil on siin kolmekesi see kodune elu ilmselt kõvasti huvitavam kui üksi olles ja meil Teeduga ka selles osas kergem.

Lasteaiaõpetajad saadavad ikka erinevaid õppetegevusi meilile, muusikaõpetaja teeb neile videosid ja pärast ühte sellist videot ma andsin alla ja tellisin JJ-le ja Jennile ukuleled. Nad olid juba ammu sellest õpetajast inspireeritult ukulelede soovi avaldanud (õpetaja nimelt saadab neid tihti ukulelel) ja nüüd võtsin kätte ja otsisin, et kust saab, leidsin Stanford Musicust – punase JJ-le (sest punane on lemmik) ja lilla Jennile (sest noh Frozeni Anna värv on ka lilla – okei). Eks tasapisi pusime nende ukuleledega, aga kui isolatsioonielu ühel päeval läbi saab, siis peaks nad mingi päris õpetaja juurde suunama (soovitused teretulnud).

IMG_7364-1

Ukulele elu

Lihavõtteid ootasid lapsed sel korral kuidagi eriliselt – ma ei teagi miks, vist sellepärast, et erinevates saadetes sellest oli palju juttu. Pidime siis ka meisterduse ette võtma, milleks oli Lihavõttejänkule kaartide tegemine ja dekoratiivmunade kaunistamine. Pühade pühapäeval oligi siis Jänku kaarte vaatamas käinud ja šokolaadimune ja jäneseid toonud. Ütleme nii, et kui hommikusöögiks on šokolaad, siis ega sellest päevast head nahka ei tule, nii oli kuni lõunauneni meil ka, sest eks nad ikka väiksed vurrid olid siin, õnneks õhtuks ikka rahunesid.

IMG_7533-1

kaartide meisterdamine

IMG_7536-1

munade kaunistamine

IMG_7546

šokolaadine hommik

isolatsiooni elust maksimumi võttes võtsime elus esimest korda ette ka potisaia tegemise – oh lord, mega otsus muidugi, sest selle tegemine on eriti lihtne ja see sai lihtsalt imeline.  Kasutanud oleme seda poppi NamiNami retsepti, soovitan proovida. Ja valmis olla, et isolatsiooni lõpuks on +100kg lisandunud.

IMG_7489

Isolatsioonielu potisai

Beebiootus on varsti lõpule jõudmas, kohe täis 38 nädalat ja beebike võib siin iga hetk välja tulla. Põnev on, iga veidram tunne toob mõtte, et oi, kas nüüd hakkab pihta, aga siiani pole hakanud.
Tehtud sai ka viimane UH lapse asendi ja suuruse hindamiseks, kus kõik korras oli. Suurust tol hetkel umbes 2600g (aga eksimisvõimalus +/- 380g) ning ennustuse kohaselt sünnikaaluks pakuti 3.5kg ringi – eks näis vb peaks selle saiaga tagasi end hoidma, et see number lõpuks kilo rohkem ei oleks 😀
Alles neljanda lapsega ostsime oma koju elu esimese spets mähkimiskummuti, kuna meil võrevoodit pole, kuhu peale mähkimislaud alguses panna ning vastsündinuga päris maas ka alati toimetada ei taha, siis tundus see praktilise poole pealt hea mõte. Leidsin kiirelt sobiva, Teet tõi koju, paigutasime magamistuppa ja sain seda sättima hakata. Nii mõnus oli see valmis panna ning kõik beebi asjad ühte kohta mahutada.

IMG_7689

Nõmmliiva tee ja raamatu aeg

IMG_7619

Jon otsustas ka end asjaga kurssi viia

Esimest korda hakkasin lugema ka Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, et end nö õigele lainele häälestada. Minu jaoks on seal raamatus palju ära tundmist eelnevatest kogemustest ja elust ning küllap mulle sealt ikka ühtteist kasulikku ka selleks korraks leidub.

Nii see elu siin läheb, järgmine postitus ehk juba ühe liikme võrra suurema perega 🙂

IMG_7658

Beebiks valmis!

Haiglakott – neljas kord, segased ajad

Mu meelest on alati küsimuse juures, et mida haiglakotti pakkida, neid vastuseid, et ah, ärge üle pingutage, pigem vähem asju ja küll saab jooksvalt juurde tuua kui vajadus peaks tekkima. BooM! Täna on nii, et tänu koroonaviiruse ohule on igasugune haiglasse sisse-välja sõelumine keelatud ja keegi sulle midagi juurde tuua ei saa, ühtlasi olen ma aru saanud, et kõik sünnitajad hoitakse beebidega vähemalt 48h haiglas sees.
Sellest kõigest lähtuvalt pakkisin ka oma koti, mis muutus hoopis kohvriks, et kõik ära mahutada.

Ma pean isiklikult arvestama selle sünnituse puhul igasuguste võimalustega – võimalus, et sünnitan kodus, võimalus, et jõuan haiglasse, võimalus, et sünnitan kodus, aga haiglasse tuleb ikka minna – selge on see, et vajalikud asjad tuleb kokku panna, et kui on minek, siis kiirelt kaasa haarata.

Mõne jaoks on ka olusid arvesse võttes siin asju liiga palju või midagi hoopis puudu. Ma ei arvagi, et kõik peaks samamoodi pakkima, aga lähtun oma kogemusest ning praegusest olukorrast. Seega, alustame.

Enda jaoks pakin kaasa:
– plätud (eelis susside ees nende lihtne puhastus)
– hommikumantel
– suured sidemed (paraku olen ka nüüd kriisiajal kuulnud lugusid, kuidas haigla sidemeid just lahkelt ei jaga ja eeldatakse, et need omal kaasas – okei, võtan varuga, parem kui jääb üle kui, et puudu tuleb)
– võrkpüksid, pärast sünnitust jalga
– hõbeda sprei õmblustele, rebenditele, ma pole seda varem kasutanud, aga las olla olemas
– kõiksugu igapäevased hügieenitarbed (hambahari, pasta, kreem, juuksekamm jne)
– spordikorgiga joogipudel
– paar imetamistoppi, mida on hea ka magamise ajal kanda
– paar paari pükse
– pesu
– soojad sokid
– rinnapadjad (kui piim rinda saabub, on mul alati vaja läinud)

IMG_7033-1

Tohutult glamuurne kraam

– suur pudel gaseerimata vett (kui ei saa endale vett toomas käia, on midagi olemas)
– näksimist
– pastakas, et ükski allkiri selle puudumise taha ei jääks
– LAADIJA (sest telefonist saab phtm ainuke viis perega suhelda)
– dokumendid
– kätele deso geel
– mask (haiglasse mineku ajaks, kui minek nt kiirabiga)

Beebile ja temaga toimetamiseks
– 2 komplekti riideid (body, püksid, sokid, müts)
– üks õhuke tekike
– üks soojem tekike
– niisked lapid (kui ei ole hea kraani alla pesema minna või pole selleks jõudu)
– mõned mähkmed (loodan, et mähkmeid ikka saab haiglast, aga kui on jama, siis hea kui miskit olemas)
– koju toomiseks riidest mähkmed (eri suuruses, et vastavalt lapsele parim panna)
– väike wet bag kui peaks tekkima määrdunud mähe või riided
– imetamise jaoks mõned musliinid piima püüdma

IMG_7034

Hällis soojakotiks Easygrow Lite turvahälli mudel

– autosse valmis turvahäll koos soojakotiga (kes on kõvasti arvamust avaldanud, et mai beebile küll soojakotti vaja pole, siis khm, ülehomme on aprill ja hetkel sajab väljas meil siin laia lund, olen parem kõigeks valmis)
– suur wet bag minu enda määrdunud riiete jaoks, mida teistest eraldi tahaksin ehk hoida
– rõngaslina, puuvillane ehk siis kergesti pestav (kui pean saama söödud ja oldud, aga juhtub olema beebi, keda “käest panna ei saa”, siis on rõngaslina nagu abikäsi, kes lapse isa näol hetkel puudu)

IMG_7035

vett ja küpsist

Kogu see kraam läheb ratastel kohvrisse, et ei peaks käe otsas tassima, kui selleks jõudu pole.

Nüüd pole muud, kui hoiduda igasugusest ebavajalikust inimkontaktist ehk siis püsida kodus ja püsida terve – loodan, et kõik läheb hästi.

IMG_7037