Kuusk? Nulg? Päris?

Juba viimased 6 aastat oleme me elanud jõulud üle ilma päris kuuske ega ka nulgu tuppa toomata. Ma olen ausalt öeldes sellega päris rahul ka olnud, pole okkaid, pole koristamist, pole läbi maja kuuserootsu lohistamist. Meil pole alternatiivina olnud ka mingit plastkuuske vaid hoopis papist minimalistlik kuuseke, igati armas ja meie koju sobiv. Paraku-paraku on 6 aastat, kolimine ja 3 last siiski selle papist kuuse kallal teinud oma töö ja ega ta enam päris esimeses nooruses ei ole. Ja see paneb mõtlema, et mis edasi…

Okei, üks variant on, et ma ikkagi putitan selle papist kuuse kuidagi üles, nii et ta oleks siiski esinduslik, aga ta on hästi kerge ja teda on kerge maha tirida – mõeldes siin Jonile, kes kohati meenutab väikest tanki. Eks Joni peaks eemale õpetama hoidma ka päris kuusest, aga ma tahaks loota, et näiteks okkad ise juba hoiaks teda seal natuke kaugemal.

ja siis ma mõtlen, et lapsed praegu juba suht suured, äkki neile oleks see päris kuusk ägedam, rohkem emotsioone pakkuv, on nad seda papist kuuske ju meil ka näinud ja ehtinud, aga igal pool mujal on ju vahvad rohelised puud ehete all.
Ohutuse mõttes on võimalus kuusk ka rõdule panna, nii et see oleks elutoast näha kogu suuruses läbi klaasi, aga siis ei saaks päris nii ehtida nagu muidu ja toas oleks vist ikka vähem jõuluhõngu.

Kui otsustame siis päris puu kasuks, kust neid saab üldse 😀 ? RMK metsa me ei hakka minema, see on küll kindel, seega jäävad muud kohad – aianduspoed? Mingid spets kohad? Tahaks ilmselt natuke suurust ka valida. Ja kuna nulg peaks vähem (kui üldse) okkaid ajama, siis tundub see siia lastebande keskele ka parem valik, kas neid on ka igas “kuusemüügi” kohas?

Jumal, nagu elu esimesed jõulud oleks tulemas. Aga mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem saab seda jõulutunnet ja traditsioone ellu tuua, üks neist võiks siis ju olla nüüd tuleval esimesel advendil jõulupuu hankimine.
Jagage soovitusi, kuhu me peaks pühapäeval oma sammud seadma, Tallinnas jõulupuu järgi?

img_6151

Meie tubli papist kuuseke eelmistel jõuludel

Inspiratsioonist köögis

Ma ei ole kahjuks eriline köögivõlur, küpsetamine tuleb päris okeilt välja, aga selleks peab ka tavaliselt tähtede seis õige olema, et ma viitsiks ja nii on see söögi tegemine rohkem meil Teedu õlul olnud, sest ta lihtsalt õnnestub selles paremini.
Kuniks mulle tuhin peale tuli…

Ühesõnaga, juba mõnda aega tagasi oli meil Joniga argipäeva hommikuti selline rutiin, et tegime oma hommikusi toimetusi, kuniks ETV2 pealt algas “Islandi Taluköök”, mida siis koos vaatasime ja peale mida Jon lõunauinakule sättima hakkas. Alguses oli see rohkem taustaks, aga mingi hetk hakkasin nagu päriselt päriselt vaatama ja issand, nii tore saade ju! Mis siis, et see oli kordusena vist juba kolmas ring eetris, ma jõudsin alles nüüd selleni. Ja miski selles nii kõnetas mind (peale selle saatejuhi 😀 ), et mul tekkis lausa tahtmine ka köögis toimetada.

Ma arvan, et põhiline on see tooraine lihtsus, et sellised ka Eestile üsna tavapärased asjad ja maitsed, kuidagi kodune, aga samas mitte igav. Mul on natuke küllastumus hetkel kõigist neist retseptidest, mis ühel või teisel moel aasia mõjutustega (nagu pool Wolti menüüst), igaõhtune MKR näiteks ei ole siiani tekitanud tunnet, et okeika, nüüd tahaks kokkama asuda, pigem suht meh toidu osas, aga suht ok draama osas 😀
Islandi Taluköögis on nii mõnusalt seda “maaelu” edasi antud ning suhtumist, kuidas kõik lõpuni kasutada ja kuidas end ise ära toita. Et kui palju põnevat ja head annab isegi Islandil tegelikult ise kasvatada ja mida kõike sellest valmistada.

Nõndaks ma siis koostasin mingi hiigel nimekirja toiduaintest, mida mul kindlasti koju vaja on ja teise nimekirja asjadest, mida ma kõike vaaritama hakkan. Teet võib aind jumalat tänada, et praegu pole kevad, sest muidu oleks ta olnud sunnitud mulle rõdule köögivilja kasti ehitama hakkama ning me peaks hakkama  iga nädalavahetus maal käima, et ma saaks sinna ka oma peenrad ja asjad teha, sest issand, ma tahaks täiesti metsikult praegu midagi kasvatada (ja kui ma ütlen midagi, siis ma mõtlen põhimõtteliselt kõike). Aga õnneks on kohe hoopis talv ja kevadel olen ma vist asjade külvamise ja istutamise ajal nii rase, et oma õnnega ma kindlasti ei hakka kuskile maale sõitma… aga vaatame, selle kõigega seoses tuli igasuguseid põnevaid ideid, äkki mõni neist ikka rakendub ka ja seda ilma, et ma peenramaal sünnitama peaks hakkama.

Seniks vaatan ma oma järelvaatamisest veel viimaseid osasid, et see inspiratsiooni tuhin ei vaibuks ja üritan köögiga rohkem sõbraks saada, et see suhe kestaks kauem kui vaid see tuhin (õnneks on saate retseptid üleval ka nende kodulehel, paraku küll Islandi keeles, kuid õnneks google translate ikka abiks ja nii palju ootab sealt katsetamist ning lisaks saate retseptidele on üldse tunne, et tahaks ise teha rohkem süüa)
Kuna see järelvaatamine enam kaua ei kesta, siis soovitage veel taolisi saateid, mis oleks sarnase mõnusa tundega (Jamie Oliver seda minu jaoks ei ole).

img_2925

Siis kui ma kaneelirullide asemel proovisin need hoopis keeruks teha

img_2994

Ja elu esimene flammkuchen, mis meenutab natuke pitsat ja natuke peekoni-sibula pirukat, aga maitseb imehea ja on nii lihtne ka argiõhtul teha

 

Meie laste jõulukinkidest

Pärast ühe kingituse jagamist oma Insta storys sain mitmeid küsimusi ja soove, et kas näitaksin veel ideid, mida oma lastele kinkida plaanin, et ehk on abiks teistelegi. Kuna ma sel aastal olen tõesti oma plaanidega pigem varajane, siis pole mul kahju meie kinginimekirja jagada.

Meie peres ei ole jõuluvanale kirjutamise traditsiooni ja hetkel ma ei plaani seda ka tekitada. Olgem ausad, eks need lapsed saavad niigi oma soovidest lähtuvalt kraami, et ma hea meelega hoian jõulud sellest “tellin ja saan” suhtumisest eemal. Pigem teen lastele kingitused sellised, mida nad ehk tahtagi ei oskaks, aga mis neid siiski rõõmustada võiks. Ka oma lapsepõlvest mäletan, et kõige ägedam hetk oli pakki avada ja mitte teada, mis seal on ning olla nii üllatunud mingi põneva asja üle.

Lapsi on kolm, JJ saab kohe varsti 5, Jenni on 3 ja Jon 1a5k jõulude ajal ning plaanid siis järgmised…

JJ-le kingime võimlemismati, kus ta saab sel aastal alanud judo harjutusi teha ja kukerpallitada, on ta seda asja ka ise jutuks toonud ja nii mulle tunduski, et see on miski, mis teda rõõmustada võiks ja samas kestaks ka rohkem kui paar mängukorda. Ilmselt ostan Ikea oma, sest selle saab kergesti koku voltida ja on nii mugavam ka hoiustada.

img_2573

Ikea võimlemis matt

Käpapatrull on ka vahelduva eduga teema ja sellega seoses ootab teda KP pidžaama, mis tõenäoliselt juba jõuluõhtul selga lendab.
Ühise pakina saab ta veel luubi ja Wimmelbuch looduseteemalise pildiraamatu, luubiga saame siis kevadel aeda minna putukaid uurima, aga seniks harjutab raamatuga. Tahtsin talle luubi juurde mõnd putukate määrajat, aga ka suure otsimise peale pidin tõdema, et Eesti raamatupoodidest on putukate teatmikud otsas mis otsas, lootus on, et äkki vastu kevadet ikkagi varud täienevad ja saame koos raamatuga mina õue putukaid otsima ja määrama.

img_2575

Moulin Roty luup (tellisin Yeti Kidswear grupist)

Jennit ootab kuuse all Lotte lauamäng, kuna lauamängud on meil kodus üsna populaarsed, siis üks kulub alati lisaks ära ning kuna selle mängu juures ei ole liiga keerulisi reegleid (tundub “tsirkuse” põhimõttel olevat), siis ma arvan, et mängurõõmu jätkub kauaks. Ühtlasi on Jenni meelistegevus oma märkmiku kleepsudega kaunistamine ja joonistamine, mõtlesin siis anda nüüd täitsa uus tehnika talle kätte ning kingikotist leiab ta karbi templitega, millega saab siis teha pilte oma märkmikku aga ka niisama paberile. Neid templeid valides leidsin kaühed jõuluteemalised, mis andsid mulle idee neid jõulupakkide kaunistamisel kasutada – nii saigi selleks puhuks ostetud jõupaberit ja jõulutemplite komplekt.
img_2577

img_2880

pakkematerjal ka kaunistamiseks templid kolme värviga

Ja kuna voolimine ei ole oma võlu kaotanud ka sel aastal, siis proovime ära mesilasvahast voolimismaterjali, mis tundub küll väga huvitav ja ausalt öeldes ootan isegi, et saaks seda proovida. Mulle tundub ka, et see hoiab rohkem kokku ning ei pudise nagu plastiliin ja erinevad nö tavalised massid kipuvad tegema. Jahedalt hoiab see vormi ning käte vahel soojendades muutub siis pehmeks ja vormitavaks.

img_2883

Ülemised on voolimis vahad ja alumine karp on vahakriitidega

Joniga oli ausalt öeldes kõige raskem, sest meil on igasuguseid väiksemate laste mänguasju siin ajaga tekkinud küll ja veel ning niisama asja asja pärast ka ei tahtnud kinkida. Nii sai tema jaoks valitud vahakriidid, mis nelinurksed ja mõnusam käes hoida ning ei murdu nii kergelt kui tavalised peenikesed rasvakriidid.
Lisaks kriitidele saab tema ka oma suupilli ning väikse vurri, mis mõlemad Moulin Roty imearmsast valikust (Yeti Kidswear lehelt või tellimuste grupist). Hakkasin mõtlema ja selgus, et vot vurri polegi meie peres lastel vist varem olnud, nii et see võiks täitsa tore asi olla.

img_2580

Moulin Roty vurr, mis mu meelest nii armsate piltidega

Sellised väiksemad asjad saavad kõikeraldi ning paar asja siis ka ühiselt kõigile kolmele mõeldud pakina. Üks neist on Gonge”jõekivide” komplekt, mida juba pikalt olin plaaninud meile osta, aga mis pidevalt ununes või oli otsas vms. Nüüd siis lõpuks jõudsin tellimiseni, ning see pakk ootab kapis peidus oma aega. Need nn kivid on seal komplektis kahes suuruses ja nendest on tore teha tasakaalu rada, millel kivilt kivile hüpata ning miks mitte sinna rajale ka muud tegevust kaasata – alates võimlemismatist lõpetades silikoonist teksuuride ketastega.

img_2578

Gonge “jõekivid”

Ja viimaks üks pimedaks ajaks mu meelest eriti sobilik mänguasi – Moulin Roty suur kino box, mis siis koosneb väiksest lambist ja 32 pildikettast ning kinopiletitest ja kavadest, lambiga saab ketastelt pilte seinale näidata ja siis vastavalt neile lugusid jutustada. Otsustasime proovida ühe väikese komplekti peal, et kas taoline asi üldse neile peale läheb ning katsetasime siis 3 kettaga lampi – nii kui pilt seinale sai tuli ka igasugu lugusid neilt taustaks, nii et vähemalt selle põhjal tundub küll, et neile võiks ka see suur box hästi sobida ning saab see pime aeg lugude rääkimise saatel mööda saadetud.

img_2574

Moulin Roty suur kinobox

img_2873

väike lugude lamp, saadaval siin

img_2878

selliselt näitad lambiga pilti seinale ja siis keerad järjest edasi ketast ning pildid vahelduvad (see pildi tegemine hämaras kahjuks sööb natuke kvaliteeti). Tasub teada, et lambi esimest osa saab keerata, et siis pildi teravust muuta

Vot sellised kingiplaanid, ei midagi hullupööra suurt või uhket, aga oma lapsi teades ja tundes ma tahaks loota, et kõigil on oma üllatuste üle rõõmu.

img_2870

Ootavad pakkimist – suupill, templid, lauamäng, “jõekivid”, mesilasvaha voolimiseks ja vahakriidid

img_2882

Kingipaberi kaunistamise tempel töötab hästi!

Ja nii ootamatult see juhtuski – imetamise lõpetamine

Kogu minu lastekasvatamise filosoofia võib kokku võtta mõttega “go with the flow” ehk siis mine vooluga kaasa, kulge koos lapsega, nii on palju kergem toimetada kui et lõppematult mingeid ebaloomulike soove ja graafikuid rakendada. Nii ka imetamisega.

Erinevatel põhjustel on mu lapsed seni rinda saanud umbes täpselt aastaseks saamiseni ning nüüd Joni imetades olin ma lausa elevil kui see tärmin mööda läks, et kuidas edasi läheb ja on. Siiski muutus seal aasta kandis imetamine vaid öiseks nähtuseks aga korrad varieerusid 1-5x öö jooksul, seega tundus, et rind oli tema jaoks sel hetkel veel päris oluline osa turvatundest ja heaolust. Ja mul ei olnud ka plaanis seda temale kuidagi keelata või vähendada – kui laps tundis, et tal on seda vaja, siis mina olin tema jaoks olemas. Ei pidanud teda asenduseks kätel kussutama või muid asju pakkkuma, sai oma piima lonksud ja magasime kõik edasi.

Rasedaks jäädes oli ikka korra see küsimus, et kas peaksin jätkma, aga teades, et kenasti kulgeva raseduse puhul ei ole selleks mingeid vastunäidustusi otsustasin ikka jätkata, sest see sobis Jonile ja see sobis mulle. Ei olnud ebamugav, valus või muul moel halb.
Võib olla oli isegi pisikene huvi, et kuidas see rasedana imetamine kulgeb, et nüüd imetamisnõustajaks saades oleks ka see kogemus päris enda peal olemas. See sama nõustajaks õppimine tõi mulle esmakordselt pähe ka mõtte, et tegelikult on ok, kui Jon saaks soovi korral rinda ka beebi saabudes edasi, olin ka selles osas lausa põnevil ning enda sees teinud otsuse, et kui Jon soovib jätkata, siis mina ei hakka omalt poolt mingeid takistusi tegema ega võõrutamist plaanima.

Ja nii me kulgesime, öised söömised muutusid aina vähemateks kordadeks, kuni umbes kuu ehk kestis selline kord öö jooksul soovimine, aga ka need korrad olid üpris lühidad, ometigi ei viidanud miski sellele, et need ka päriselt lõppeks…
…kuniks eile pidin tõdema, et issver, mul ei ole enam rinnalast, sest Jon pole juba mitu ööd seda soovinud, oleme maganud ööläbi või mingil rahutuse hetkel on ta hoopis minu asemel soovinud Teduga elutuppa minna diivani peale vett jooma 😀

Kuidagi nii on läinud, et mul ei ole ühegi oma lapsega olnud seda “viimast” imetamist, st ma pole kunagi teadnud, et vot, see kord siin, see ongi nüüd meie viimane kord. Mõneti vist hea, sest kuigi ma üldiselt imetanud suht nii muu seas, siis praegu selle kirja panek ajab simad natuke uduseks küll ja küllap oleks ma selle teadliku viimase korra ajal lihtsalt nutma hakanud.
Ma ei teagi miks, see on nii ju ette teada, et see ühel päeval lõppeb aga ikkagi on see veidi emotsionaalne mõte, et see etapp lapsega on läbi, et konkreetselt selliseid hetki te enam ei jaga, nüüd on uued tuuled. Ja kuigi emme on ikka nii nii oluline, siis mingis mõttes on siiski teatud osa selles olulisusest nüüd möödas või teistmoodi. See privileeg, mis oli ainult minu ja lapse vahel, on nüüd läbi.

Ma ei saa öelda, et mul on kahju, et imetamine selleks korraks läbi on, sest me mõlemad lasime sel protsessil omas tempos toimuda ja ma tunnen end tegelikult õnnelikuna ja tänulikuna, et meil oli see 1 aasta ja 4 kuud kestnud ilus aeg  ja et see lõppes nii rahulikult ja loomulikult.

Aitäh sulle Jon!

img_9984

Üks päris alguse pilt

img_2408

Ja nüüd oleme nii (sest noh, ma ei tenud ju pilti imetamisest, et vot, äkki see on viimane kord 😀 )

Kuidas kärulaps soojas hoida ehk Voksi Explorer soojakott

Mul on selles osas vedanud, et kõik lapsed on väiksena olnud tublid kärus magajad, kes rohkem kes vähem, aga näiteks Joni tavapärane lõunauni on õues igapäevaselt 2-3 tundi kindlasti. Sügis hakkab vaikselt siiski talvele alla andma ning ega siin see ilm ilmselt palju soojemaks enam ei lähe, seepärast oli ka meil vaja kevad-sügis õhuke soojakott vahetada millegi soojema vastu ning valituks osutus Voksi Explorer.

img_2778

Koti serva saab üle käru turvakaare kinnitada, et soojemate riietega lapsel palav ei oleks (mugav variant ka lühidalt poodi vms siseruumi minnes)

Miks just see mudel?
Voksil on erineva lõike ja soojusega kotte päris mitu, nii pikendatavaid kui ka ühes pikkuses variante, kaalusin ausalt öeldes neid kõiki, aga põhilised valiku kriteeriumid olid sellised – Jon magab pikad uned kärus, AGA samas on meil temaga käruga ka selliseid sõite, kus ta vahepeal välja tuleb, kas mänguväljakule kiikuma või hoopis mulle kandmisjope alla lina/kotiga, mis tähendab, et ta ei ole seal üldiselt päris toariietes vaid pigem mingi selline mõnus villakiht peal, millega kõike seda mugav ette võtta ja me elame Tallinnas, kus talved on siiski pigem mahedad ning kogu talve jooksul päris raju krõbedaid miinuseid ehk loetud päevad.
Nende mõtete juures langesid mu valikust välja soojakotid, mis eriti soojad ja mõeldud päris korraliku miinuse jaoks ning kus hea laps toariietega sisse panna. Päris kevad-sügis kott samas oleks ikkagi liiga õhuke olnud. Ja nii tunduski, et meile sobivaim on täiesti uus Explorer mudel, mis mõeldud soojemaks talveks, aga mida siis vastavalt lapse riietusele saab minu arust kasutada päris laias temperatuuride vahemikus. Selle mudeli tagumine osa on tehtud sisseõmmeldud villast ning peal on suled, see kombo teeb koti ka kaalult kergeks.

img_2829

100cm pikk

Ligi +10 kraadi juures magas ka Jon vaid ühe villakihiga ja oli soe mis soe, aga mitte palav, suuri miinuseid pole olnud, aga väiksemad miinused on siiani piisanud kahest pigem õhemast villakihist ja ka mitme tunnise uinaku järel on laps soe, samas pole palav ning uni on rahulik.
Ühtlasi tundub see Explorer hästi ideaalne ka vankrikorvis väikse beebiga kasutamiseks (vajab suuruse poolest veidi sättimist küll), sest arvestades, et korvis on alati soojem kui nt lahtisemas istmes, siis sinna ülisooja kotti ma ei paneks.

img_2485

Krõpsudega rihmade avad ja piisavalt avasid erinevate kärude jaoks

Mis mulle selle soojakoti juures meeldib?
On eriti mugav, et rihma avad on krõpskinnitustega, seega kui kärul rihmad sellised, mis muidu vajaks lahti harutamist, siis Exploreriga saab need avad lihtsalt lahti teha ja rihmad ilma suurema vaevata läbi panna, ka teeb see mu meelest koti kasutamise mugavaks kui vaja kahe käru vahel tõsta seda. Lohuga istmes istub kott kui valatult, aga tänu libisemistõkkele koti tagumisel küljel võiks see hästi toimida ka ilma lohuta istmes.
Vooder – mõnusalt pehme puuvillane, lapsel tõesti tunne nagu magaks voodis. Samas on jalanõude alla jääv osa tehtud samast materjalist, mis koti pealmine osa, et oleks kergem puhastada ja ei vettiks läbi nagu puuvill.
Väiksed asjad, mis pakuvad lisamugavust – näiteks saab koti lapse pea ümbert tihedalt kokku tõmmata, et kuskilt midagi sisse ei puhuks, koti ülemises servaks on selleks stopperiga nöörid, mille saab kenasti taskusse ära peita. Sellise üle aastase lapsega nagu Jon, meeldib mulle ka võimalus, et saab koti pealse ülemise serva ümber käru turvakaare nö tagasi keerata ja kinnitada, et kui laps soojemate riietega kotis (näiteks villafliis praegusel ajal), siis ei hakka palav, väiksed käed on ka vabad igale poole osutama jne 😀 nõnda toimib kott natuke nagu jalakate. Explorerlil saab ka pealmise osa täiesti pealt ära võtta ning kasutada alumist osa kui sooja istmepehmendust.

img_2826

Jalanõude alla jääb tumeadm vett hülgav materjal

img_2793

Pea juurest saab koti täiesti kokku tõmmata

Pikkusest ka
Explorer on 100cm pikk ja ilma pikendamise võimaluseta. Arvestades, et mu suuremad lapsed reaalselt kotti ei kasuta ning samas proovides oli kott paras ka kolmesele Jennile tundus see pikkus meie jaoks praegu täiesti piisav ja mõistlik.

Ma olen meie valikuga igatahes rahul ja läheme saabuvale talvele mõnusalt ning soojalt vastu.

Voksi Explorer kotti on saadaval 6 erinevas värvitoonis, meie oma on “Star Green” (mu meelest ilusaim) ning hetkel on see mudel ka hea hinnaga saadaval Babyshop.ee

img_2787

Plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu

Jon hakkab öise söömisega vaikselt lõpparvet tegema ja tundus, et oleks ehk hea aeg, et mõelda, kuidas kolm last ühte tuppa magama panna, et ta saaks siis ka suuremate juurde kolida. Mõtteid oli igasuguseid, aga pidama jäime nari juurde.

Paraku paraku meie eilne pesumasina otsa lõppemine tegi plaanidesse väiksed muudatused, nii pidime nari ostu edasi lükkama ja hoopis pesumasinaid valima kukkuma. Ma alati natuke silmi pööritanud, kui keegi FB postitab, et soovitage pesumasinaid, aga eile olin lõpuks ise selline ja tegelikult mul on hea meel, et soovitusi küisisin, sest sain mitmeid häid ja kasulikke vastuseid.
Muidugi on 2in1 (pesumasin+kuivati ühes) masinat otsides alati neid, kes raudkindlalt soovitavad kahte eraldi masinat, nii ka sel korral. Küll aga valisime meie siiski 2in1, sest kasutasime ka varem sellist lahendust ja see vastab meie pere vajadustele – me ei kuivata  masinas igapäevast pesu vaid ainult voodiriideid, rätikuid ning nö hädaolukordades siis mingeid muid asju. Seega sellise kasutuse juures oleks kahe masina omamine overkill.

Kolme lapsega peres ei ole just pikalt võimalik pesumasinata elada ja nii me siis poole ööni scrollisime erinevaid masinaid, mõtlesime, et mis suurus, mis funktsioonid, mis hind ja jäime lõpuks ühe LG 2in1 mudeli peale, mil mahtu 8kg pesemisel ja 5kg kuivatamisel ehk siis mõlemal kilo rohkem kui vanal masinal ja hinnaks 500€, mis tundus mõistlik. Ah jaa, üks kriteerium oli veel – masina peab kohe kätte saama 😀 õnneks see mudel oli kohe olemas ja Teet hommikul tegi ostu ning peale lõunat toodi uus masin koju ja viidi vana ära.
Esimene tühipesu käib, siis tuleb päris päris test, aga loodan, et saame selle pesumasinaga headeks sõpradeks ja ta teenib meid siin truult pikki aastaid.

img_2642-1

Meie uus pesumasin

Nõndaks, nari ostuga nüüd veidi ootame ja võib olla see ei ole ka nii halb, sest kui ma esialgu arvasin, et ostame Ikeast ühe metallist variandi, siis hakkasin nüüd uuesti süvenema ja mõtlema, et pagan, see tume voodi ei sobi meil juba olemas oleva heleda sahtelvoodiga, seega peaks hoopis samasuguse valge puidust nari ka võtma. AGA, sel heledal naril on mõlemad voodi osad kõrgemad kui tumedal ja natuke hirmutab, et kui keegi kuskilt alla peaks sadama – eriti kuna nari alumisele korrusele peaks Jon minema.

img_2627

Ikea kahekohaline nari (pilt Ikea.ee)

Ja siis eile hüppas mulle ette hoopis Suwemi reklaam kolmekordsest narist, mis nägi kuidagi erit mõnus ja äge välja ja mahutaks praegu kõik kolm last ära ning ruumi võtaks vaid ühe voodi jagu. Ja kui ma siis mõtlesin ja kaalusin, et kas ja kui kaua lapsed selles kolmekordses voodis üldse magada tahaks, sain teada, et kõik kolm korrust saab teha ka eraldi vooditeks – kõlab väga ideaalselt. Hind on selle voodi juures ainuke mitte ideaalne osa, samas peaks see olema jällegi vastupidavam kui nt Ikea.
Või siis, Suwemi puhul oleks ka variant võtta kahekorrusega nari, millest alumine on nö vastu maad ehk siis Jonile max ohutu, teine korrus ka pigem madalamapoolne ehk siis hea variant JJ-le selle kõrgemal korrusel magamisega harjumiseks ning kui hiljem tekib soov teha voodi kolmekordseks, saab lisaosa lihtsalt juurde osta.

img_2628

Suwem kolmekordne nari (pilt suwem.ee)

img_2639

Suwem kahekordne nari (pilt suwem.ee)

Kellelgi on kolmekordne voodi kasutuses, on asjalik, meeldib lastele, tasub ostmist?
Või mingeid muid mõnusate voodite soovitusi (mis ei ole titepikkuses vaid 200cm)?

Vot siis, nari ostust sai pesumasina ost ja nari valimine nüüd hoopis ees ja lahtine.

Neljanda ootuses ehk kui arvad, et enam miski ei üllata

Veel mõnda aega tagasi oleks mulle tundunud uskumatu, et kirjutan meie neljanda lapse ootusest, täna tundub see igati reaalne ja äge. Ma ei plaani enam seda rasedust liiga detailselt siin dokumenteerida, sest eks see ikka ole kuidagi korduv kõik, aga mõned erilisemad hetked saavad kirja, et oleks hea kunagi tagasi vaadata.

See kõige tavalisem 12. nädala ultraheli ei pidanud olema midagi erilist, aga kuna mulle tundus, et ma ei taha sinna üksi minna, siis korraldasime nii, et Teet saaks minuga kaasa tulla. Juba seda aega kirja pannes hoiatati mind, et see UH arst ei räägi suurt midagi ja no kogemusi lugedes sain aru, et hea kui ta üldse mainib, et lapsel kõik käed ja jalad olemas on. Seega valmistasin meid ette üheks üsna emotsioonituks käiguks, aga samas meie jaoks oluliseks – näeme oma neljandat beebit esimest korda natuke enamana kui lihtsalt täpina ekraanil.
Arsti kabinetti sisse astudes tervitas meid reipa olemisega dr Szirko, kes siis asus ekraanil meie beebit uurima, meie samal ajal siis seda väikest sudimist pealt vaadates. Käsi ja jalgu püüdsin ka ise üle lugeda – noh, nii igaks juhuks 😀
Ja siis, see arst, kes pidi olema vait kui sukk, näitas meile ise ka, et kus mis asub ja täiesti täiesti muu seas ütles, et näitab, et POISS on.
BOOM!
Mis just juhtus?!?
Hea, et ma seal pikali olin, sest muidu oleks pikali kukkunud – esiteks, ei pidanud see arst üldse midagi rääkima ja teiseks, ei ole me mitte ühegi lapsega nii vara isegi mingit vihjet soo kohta saanud. Mõtled küll, et neljas laps – been there done that ja ikkagi saab miski üllatada. Lihtsalt wow. Kaalusin ka, et kas ma peaks arstile rõõmust kaela lendama, aga ma arvan, et õnneks ja mitte kahjuks mul see mõte läks üle..

Üllatusest toibununa mõtlesin vaid, et nii äge, JJ oli juba varem rääkinud, et tal võiks veel vendasid olla ja mulle tegelikult meeldis ka see mõte, et Jennil on selline vendade kamp. Jah, tubade jagamise ja tasakaalu mõttes oleks ju tüdruk ka sama tore olnud, aga kui ma ikka selle meie Jenni sügavale silmade sisse vaatan, siis see hing on siin küll nagu loodud üksi seda ainsa õe tiitlit kandma ja oma vendadega kõikvõimalikke jaburusi korda saatma.

Arvestades, et see meie neljas on igati planeeritud ja oodatud, siis ei ole meil ka mingit beebipaanikat, et kuidas hakkama saame või mis üldse saab. Kõik läheb hästi, oma südametes tundsime, et meil on siin armastust küll, et üks väike sell meiega liituda võiks ja lisaks sellele armastusele ka piisavalt ruumi, et suurenev kamp mugavalt ära mahuks.

Eks on uuritud ka, et kas nelja lapsega plaanime kolida, et majas oleks rohkem ruumi aga seda mõtet meil hetkel ei ole. Me ei arva, et kõigil peaks eraldi tuba olema ja meil on pigem üle keskmise suurusega korter, kus olemas nii rõdu kui saun ja isegi piiratud alaga mänguväljak. Lisaks arvan ma, et suurusest olulisemgi on asukoht, et väike maja kuskil linnapiiril  või piirist väljas võib tunduda päris idülliline, aga ühtlasi tähendab see nelja lapsega ka aina hullemaks minevat logistikat, kui kätte jõuavad koolid, huviringid ja trennid. Meil on peres ühed juhiload ja üks auto, seega igasugune lapsevanemast takso olemine ei tule meil kõne alla (ja ma ei oska ka ennustada, kas ma lähen lube tegema ja isegi kui läheksin ja teeksin ei tahaks ma siis päev otsa kedagi kuskile sõidutada). Praegune kesklinna asukoht tähendab aga seda, et ka juba esimese klassi lapsel on täiesti reaalne ise kooli ja koolist koju saada, trenni jõuda ning veidi suuremana ka keerulisema logistikata sõpradega kinno minna. Ma ei tahaks, et laste päevast arvestatav osa mööduks autos või bussis ja seepärast ma ei ihale ka seda maja ja aia kontseptsiooni (pealegi, ma ei ole see tüpaaž, kellele meeldiks muru niita või lund rookida).

Ma saan aru ka, et neljas laps võib nii mõnegi jaoks mingi ulme otsus olla, aga mulle on ka tundunud, et alati on kusagil keegi, kes imestab, olgu see siis enne esimest või neljandat last. You do you ehk siis iga pere saab ja teeb need otsused, mis neile sobivad, meie jõudsime otsusele, et neli oleks hea.

Siia lõppu oleks sobiv tänasel isadepäeval ära mainida ka see, et kui ei oleks Teetu just sellisena nagu ta on – tasakaalukas, armastav ja täiesti suurepärane isa ning kaaslane, siis ei oleks siin peres neid lapsi varsti neli. Selline lastebande vajab tiimitööd, et kõik osapooled ikka peast ja muidu ka terved oleks ja selles osas võin käsi südamel öelda, et paremat partnerit kui Teet, oleks endale keeruline tahta. Nii et Teet, aitäh sulle!

img_2605