Hakkasin õppima… imetamisnõustajaks

Saan ka üle pika aja öelda, et “kõik on uus septembrikuus” ja seda siis kooli mineku mõttes. Okei, päris kooli ma ei läinud, kuid end täiendama küll ja seda imetamisnõustamise alal ehk siis alustasin Sünni ja Imetamise Eesti Tugiühingu korraldatud imetamisnõustajate baaskoolitusega.

Esimene koolituse sessioon sai eelmisel laupäeval tehtud, olin isegi veidi üllatunud, et kella 10-18ni sel teemal kuulates, arutledes ei hakanud igav vaid oli tegelikult ka huvitav.  Ei saa ju öelda, et mul kogemust poleks valdkonnas – mu kolmest lapsest kolm on kasvanud rinnapiimal ning Jon saab seda siiani, kuid on palju asju, mida ehk teedki, aga ei tea näiteks miks või milleks.

Tegelikult see mu oma imetamiskogemus andis mulle selle tõuke sinna koolitusele minna, ei ole imetamine olnud mu jaoks alati imeline või lihtne, pole isegi alati meeldiv olnud. JJ sünni järel oli kogu see võimalus üldse üsna hapral jääl, iga hetk lõppemas, sest mul ei olnud hea, tore ning ma ei tundnud imetamisest mitte kõige vähematki rõõmu.
Täna tagasi vaadates saan ma aru, et eduka ja õnnestunud imetamissuhte eeldus on tugi ja teadmised, millega emaks saav naine end ümbritseb (või siis ei ümbritse).
Imetamist puudutanud loeng oli perekoolis liialt põgus ning kogu elu keerles enne beebit sünnituse ümber, kuidas, kuna jne.

Mul ei olnud JJ ajal imetamisega alustades silmaga nähtavaid probleeme, aga emotsionaalselt olin ma kehvas kohas, sest see kõik imetamisega seonduv kuidagi ahistas mind nii väga – alates valusatest emaka kokutõmmetest, kehva asendini ning tõenäoliselt siiski mingil määral vale imemisvõtteni.
Õnneks leidsin mina tol korral selle jõu, et jätkata, tänu kindlasti ka Teedule, kes mu esimese hala peale poodi pudeli järgi ei jooksnud ja julgustas siiski jätkama. Mul vedas.

Aga kõigil ei vea, kõik ei leia üksi seda jõudu ja vahel ei ole kõrval ka sellist tuge. Vahel on ka mure hoopis keerukam. Halvemal juhul on naist juba enne sünnitust hirmutatud juttudega “kuidas meie suguvõsa naistel pole piima”  või “kuidas meie pere naised saavad ainult 3 kuud imetada”. Ja siis sünnib beebi, kõik on nii nii uus, sa EI TEA MIDAGI ja pead hakkama selle väikese inimese eest vastutama, esimese ülesandena tal kõht täis hoida ja äkki kõik ei sujugi, äkki sind hakkavad kõik need räägitud perelegendid kummitama, sa kahtled endas, enda võimetes, oled stressis, mõni mööduja oma mõtlematuses ühmab midagi lapse näljas hoidmisest… ja nii ta läheb. See ei ole hea algus, sellest tulevad välja vaid tugevad, aga me kõik ei ole alati tugevad.

Ma läksin imetamisnõustajaks õppima, et ehk olla ühel päeval see tugi kellelegi, kes seda vajab. Et sel hetkel kui kõik need ebakindluse noodid hinges helisevad, saaks ma aidata rahu tuua, kinnitada, et sa suudad ja saad hakkama, aidata leida mure põhjus ja lahendus. Eks ma olen oma sõbrannadele seda niigi öelnud, just oma kogemuse pealt, aga tundsingi, et tahan selle teema omale süvitsi selgeks teha. Et tobedad müüdid ei saaks hoogu juurde, et ma saaks seni ehk oma sisetundel põhinenud mõtteid põhjendada faktidega. Et ma saaks olla see tugi, kellele toetuda, kui seda on vaja. Et mõne teise pere algused ei oleks nii rasked.
Mulle tundub, et palju rohkem emasid oleks saanud edukalt imetada, kui neil oleks olnud vaid rohkem infot ja kui neile poleks rõõmuga jagatud kehva nõu.
Imetamine ei tee kedagi paremaks või halvemaks, aga ei saa salata ka seda, et imetamisel on suur eeldus olla nii ema kui lapse seisukohast parim viis toitmiseks, sest sel on nii palju positiivseid külgi ja omadusi lisaks sellele, et laps saab kõhu täis. Ma tahaksingi omalt poolt teha kõik, et need eeldused saaks realiseeritud ja kõigil, kes seda soovivad, saaks olla edukas imetamissuhe.

Mul on veel pikk tee ees, aga mul on nii hea meel, et selle ette võtsin. Olin mitu korda sellele nõustaja koolitusele mõelnud, aga polnud nagu kunagi õige hetk, nüüd siis oli. Olen super põnevil järgnevate sessioonide ja kodutööde osas ning üldse on kuidagi mõnusalt positiivse emotsiooniga see varasügis alanud… sellise kerge elevusega ees ootava osas.

Mina õpin nüüd, aga teile, kes te vajate tuge täna-homme kohe ja praegu, vaadake SIET kodulehele, seal on olemas imetamisnõustajate kontaktid, kelle saab omale koju ka kutsuda, ärge kartke abi küsida, kasutage võimalust ja vahet ei ole, kas olete oma imetamisteekonna alguses, keskel, lõpus, kui vajad nõu või kedagi adekvaatset sel teemal suhtlema, siis sealt võiks selle inimese leida.

 

img_9267

Mina ja mu väikene Jon, foto: Anneli Leinemann Photography/Liliputi Eesti

 

 

Lapsekandmine: Limas Flex – eriti mitmekülgne kandevahend

Esialgu ei reeda Limas Flexi tagasihoidlik ja malbe välmus kõiki neid võimalusi, mis temas peidus on, et olla sobilik juba päris pisikestele beebidele ja ka suurematele lastele. Aga tasub lähemalt uurida, sest tegu on ühe tõeliselt mõnusa kotiga.

img_0580

Nagu mainitud, siis kasutusaeg on lai, sobilik tõesti juba alates 3.5kg piirist ja ka pikkuse poolest juba veidi enne 56cm, aga kuna tegu on lapsega koos kasvava mudeliga, siis meie kogemuse põhjal on hea kanda kuni 98 suuruses last. Limas ise küll on kirjutanud lausa 104 pikkuseni, kuid proovisime oma JJ-ga ja kui suure hädaga jah, saaks ta seal kantud, siis ma pigem jääksin siiski selle 98 juurde.

img_0557

98 suuruses Jenni

img_8203

74/80 suuruses Jon

Selleks, et üks kott saaks olla juba nii pisikestele sobilik, peab seal ikka mingi eriline lahendus olema ja Limas Flexi puhul on selleks siis rihmade kahel viisil kinnitamine – kuni pooleaastaste laste puhul kinnituvad rihmad pihavöölt tulevana, et võimaldada beebi seljale maksimaalne kumerus ja pehmus ning hiljem, suurema lapsega kinnituvad rihmad paneeli küljele – nii nagu klassikalistel kottidel ikka, et suurema lapse kaal oleks kandjale mugavamalt jaotatud. Väga meeldib mulle see, et kui külgmisi rihmasid veel ei kasuta, saab need peita külgedel olevatesse taskukestesse, nii ei jää midagi ette ja on visuaalselt ka väga ilus.
Loomulikult saab teha koti paneeli kitsamaks, selleks on pihavööl takjakinnitus, kust saab paneeli kokku lükata ja mis tänu õhukesele olemusele ei jää ka pisikese beebi jaoks kuidagi ebamugavalt paks. Paneli kõrguse muutmiseks on üleval servas rihmad, millest kokku tõmmata või järgi lasta, ning samuti on ülemises servas stopperiga nöörid, et ka seda serva kitsamaks teha (just väikse beebiga, kelle kaela nii saad paremini toetada).
Paneeli ülemise serva külge kinnitub trukkidega ka kapuuts suurema lapse pea toetamiseks uinaku ajal, kuid soovi korral saab selle kergesti eemaldada – mina eelistan tavaliselt kottidel kapuutsid ära võtta.

img_9048

Max suur asetus

img_0574

Limas Flex väikseks tehtud

img_0575

paneeli laiuse muutmine krõpsuga

Õlarihmad on pehmed, mitte liiga laiad ega ka liiga kitsad, pigem levinud variantidega võrreldes kuskil seal keskel olevad, pikkuse poolest sobivad ka väiksemat kasvu kandjale, aga annab rihmade pealt pikemas reguleerida, et oleks mugav ka suuremat kasvu kandjal. Rihmad liiguvad kergelt ja ei vaja suurt sissetöötamist, samas ei anna muidugi kandes kuskilt järgi.
Olles seda kandevahendite konsultatsioonide ajal selga proovinud väga erinevas kasvus lapsevanematele olen olnud päris üllatunud selles laias sobivuse vahemikus, peale vaadates, ei oleks seda ilmselt oodanud.
Pihavöö on keskmine, pigem üsna pehmelt mõjuv (tänu kaares lõikele), aga ei ole kindlasti ekstreemselt peenikesele pihale sobilik (minimaalselt tundub see piir olema 64cm).

Pihavöö aga avab selle koti juures veel täiesti ainulaadse ja uue tahu, nimelt saab selle pihavöö täiesti eemaldada, et kotist teha Onbuhimo, mis on pihavööta kandevahend ise istuva lapse seljas kandmiseks. Onbuhimo pluss on see, et lapse saab kõrgemale kui niisama kotiga ja keda vöö rõhub, siis ei tohiks see enam probleem olla (näiteks rasedana), samas tuleb arvestada, et kandmine onbuhimoga on teistmoodi kui kotiga ja näiteks võivad ka õlad pigem kiiremini koormusest väsida.  Küll aga on onbu ideaalne kiireteks seljas käikudeks, sest kui asi käpas on see paigaldus imekiire ja lihtne. Samas, kuna onbuhimo on kandevahendina väga-väga individuaalse sobivusega, siis võib olla ka nii, et kotina on Limas Flex sulle täiesti ideaalne, aga onbuhimona mitte nii väga, sellest ei tasu siis liiga löödud olla.

img_8368

Onbuhimoga seljas

img_9054

Pihavöö eemaldatud

Nii on Limas Flex tõesti väga “paindlik” kandevahend – pakkudes mõnusat olemist vastsündinule aga ka rohkem ilma uudistavale väikelapsele.

Pere ainsaks kandevahendiks sobib Flex ilmselt ka, sest saab eri kandjatele mugavaks seadistada, küll aga võib seadistamine suurema kasvu vahe korral rohkem aega võtta ning kui kandjad vahetuvad tihti, siis võib hoopis mõni seotav variant olla sobilikum – nagu Limas või Limas Plus, mis mõlemad pandlaga pihavööga kuid seotavate õlarihmadega. Limase pandlaga ruutlinade puhul on tore ka see, et kandja saab ise jooksvalt valida, kas tahab kasutada õlarihmadel pehmendusi või eelistab rohkem linalaadset kogemust ja õhemaid õlarihmasid/lina – sest mõlemal mudelil saab pehmenduse lisada ja ära võtta.
Seotavad õlarihmad ei vaja kandja vahetudes eelseadsitamist ja on nii kiiremini kasutatavad.

img_0576

Limas pandlaga ruutlina

img_0578

Sellised toredad kandevahendid Limaselt, kel tekkis huvi mõni neist omale soetada, saab seda teha babyshop.ee ja kasutage ka sooduskoodi “lifeatlucky13

Kärumaraton ja Mountain Buggy Terrain arvustus

Eelmisel nädalavahetusel käisime kaua oodatud Kärumaratonil, ilmaga vedas ja üritus õnnestus vähemalt meie perel küll igati.

img_0353

Suurim üllataja oli mu jaoks JJ, kes kogu selle ligi 10km distantsi omadel jalgadel läbis ja seda pigem tempot tehes kui et järel lonkides. Olime ju valmistunud, et vajadusel kannataks meil käru ka temal jalga puhata või saaks kotiga selga võtta, aga ei, polnud vaja – iga tõus tekitas temas elevust ja samm oli kerge kuni lõpuni.

Tõuse oli rajal ikka oma jagu, mäletan, et nende eest meid hoiatati, kui kevadel selle Kärumaratoni plaaniga välja tulin, õnneks midagi hullu ka polnud ja üldse, kuidas sa saaks lõõtsutada, kui 4.5-aastane kõrval põhimõtteliselt keksib üles 😀
Okei, käru koos lapsega on muidugi lisaraskus (kuigi meie Terrain on päris mõistliku 12.9kg kaaluga) ja praktliselt seinast üles ikka annab lükata, aga hakkama saime sellegipoolest.

img_0518

Siis kui Jennil oli kriis (sest kaasa sai vale joogipudel) ja ta teekonda Teedu seljas jätkas (kotiks Soul Slings toddler). Pilt:Elamusmaratonid veebilehelt

img_0356

Käru oli meil ideaalne – Mountain Buggy Terrain, millega sai suvi läbi soojendust tehtud ja nüüd siis tema võimeid täielikult realiseeritud. Polnud vahet, kas pinnaseks olid puujuurikad, liiv, kivid või puuklibu, kõigest läks läbi ja üle. Mida ma kõige enam armastasin just neid mainitud tõuse silmas pidades oli tegelikult käsipidur, sest tõusule järgnes tavaliselt langus ja hea oli hoog piduriga mõistlikuks võtta ning samal ajal ei pidanud seda tegema ise täiest jõust käru tagasi hoides. See on mugavam, ohutum, ning näiteks omas tempos kulgedes/joostes aitab see pidur just seda oma rütmi ja tempot hoida, nii ei teki lõike, kus end liialt väsitad ja siis pärast kannatad 😀
Seega jah, sportkäru juures on käsipidur minu jaoks täiesti asendamatu.

img_0359

Morsipaus teeninduspunktis

img_0360

Jonil oli ka mähkmevahetuspaus

img_0368

Tegime väikse lõigu ka nii, et Jon oli mul seljas…

img_0375

… ja Jenni oli kärus. Ma jäin oma Vivobarefoot tossudega ka väga rahule, ei pidanud kevadel suht pimesi tehtud valikus kuidagi pettuma.

Päike küttis sel päeval üsna intensiivselt, isegi siis kui vahepeal sai metsa all varjus olla, õnneks on Terraini vari nii piisavalt suur, et Jon sai kärus päris mõnusalt ja jahedalt olla. Lemmik asend oli tal turvakaarest kinni hoides teed juhatada. Lootsime küll, et ehk teeb ta ka väikse uinaku, kuid ilmselt oli see matk tema jaoks piisavalt põnev, et uni kuidagi tulla ei tahtnud (õnneks autosse saades läksid silmad kohe kinni).

Terraini pakikorvi mahtusid paar kandekotti, üks kandelina, Joni tuubisnäkid ja mähkmed suurepäraselt ära ning ruumi jäi ülegi, kahest joogipudeli hoidjast ka täitsa piisas, et kogu pere vedelike varusid täita. Muidugi kohe alguses oli pudelitega meil suur draama, sest Jennile sai vale kaasa võetud ja see mõjus temale paraku nii demotiveerivalt, et pärast suuremat hala oli ta nõus jätkama vaid issi seljas #kolmenedraamakuninganna

Ma arvan, et Terraini puhul on minu jaoks vaid üks miinus ja see on ainult nss olev iste, samas, ohutu sportkäru puhul on see üsna paratamatu omadus ning kõik muu on samal ajal tõesti suurepärane ning lapsel saab silma peal hoida magnetiga sulguvast piiluaknast. Kui vaja saab seda kasutada ka tavalise igapäeva käruna, sest kaasas on kohe komplektis ka esirattaga samas mõõdus väiksemad tagumised rattad (12 tolli), nendega on mugavam poes ja ühistranspordis liigelda, jooksma või maastikule minnes saab kiirelt suuremad rattad (16 tolli) alla panna ja lust võib alata. Igapäeva käru mõistes on võimalus iste panna täslamavasse, et laps seal mugavalt magada saaks, ka jalatoe osa saab veidi tõsta, et nt aastane Jon saaks seal täies pikkuses pikutada. Ja kes plaanib talvel lumehangedes kärutada… peaks Terrainiga ka seal hakkama saama.

img_0522

16 tolli õhkkumm tagumiste ratastega

img_0525

istmel on 5-punkti turvarihmad ning turvaar ja joogipudeli hoidjad on kohe komplektis kaasas

Nagu ma varem vist juba maininud olen, siis on Mountain Buggy Terrain olnud just täpselt nii hea käru, et muidu ikka üdini jalgratturist Teet sellega jooksmas hakkas käima – mu meelest super!
Ma pole kindel, kas jõuame veel järgmisel nädalal Saaremaale Ultima Thule 10km jooksule/matkale, aga kogu sellest kärutamisest on mingi pisike pisik sees ja täna Tallinna Maratoni ülekannet vaadates tekkis ikkagi mõte järgmisel aastal ehk sinna osalema minna – eriti kuna hoolimata juhendis seisnud kärude keelust siiski kärusid rajal näha oli, tuleb ehk ka ikka edaspidi täpsemalt üle uurida ja küsida, et vahvad asjad tegemata ei jääks.

Igatahes – liikumine on äge ja teha seda koos perega on veel ägedam!

img_0378

Mu tublid sportlased!

Lottemaa-Riia minipuhkus

Meenus, et meil ju kirjutamata, kuidas Lottemaal ja sealt edasi Riias käisime, parem hilja kui üldse mitte, nii et siit see tuleb.
20. augusti puhkasime kodus ja sellest järgmisel päeval alustasime oma väikse reisiga.

img_9641

Lottemaale läksime täiesti esimest korda, alles sel aastal on lastel tulnud Lotte vaimustus ja nad üldse rohkem kursis kogu selle maailmaga, tundus ka, et nüüd neil paras hetk, et teha ja näha seal kõike.
Kuna oli kolmapäev, siis rahvast oli pigem hästi vähe, mis tähendas, et ei olnud kuskil tunglemist, samas ei teinud tegelased seal kuskilt järeleandmisi oma olemuses ja etteastetes, ikka full power, mis jättis mulle küll super hea mulje. Mul on vahel selline tunne, et lastele mõeldud kohtades taieldakse kuidagi üle või alla, ollakse liiga “lihtsad” ja võltsid ning eks see väike hirm oli ka Lottemaale minnes. Nüüd võin kinnitada, et asjatult, Lottemaa on nii ehe, et ma ise ka ei usu 😀 Kõik see kiitus, mis selle kohta kuuldud oligi teenitud ja võime kaasa kiita. Mu meelest ekstra äge on nende muusikaline programm, ma oleks võind neid lugusid sinna kuulama jäädagi.
Lastele meeldis ja ma usun, et järgmisel aastal oleme jälle minemas.

img_9657img_9675img_9685img_9692img_9702img_9711img_9728

Lottemaalt oli plaan edasi sõita otse Riiga, lapsed jäid magama põhimõtteliselt enne kui parklast välja saime.
Mõned pissipeatused ja uinakud hiljem olimegi kohal, tegime kiire toidupoe shoppingu ja suundusime oma AirBnb korterisse, mis oli kaheks ööks oluliselt mõistlikum ja mugavam, eriti kuna meid olid kokku päris palju (meie armsad naabrid olid ka koos meiega). Hotellide puhul pole just alati selliseid variante, kuhu üldse kolme lapsega pere mõistlikult mahuks ja kaheks päevaks kuskil ühes toas olla tundus ka liig, isegi magamiseks.

img_9811

Meie Riia “kodu”

img_9740

Meie korter oli täiesti kesklinnas, lühikese jalutuskäigu kaugusel vanalinnast ja suurest pargist, ruumi oli mõnusalt ja kõik said end tunda koduselt, ei välista, et taas Riiga sattudes just sinna end uuesti majutaks.
Kuigi meil oli mitmeid mõtteid ja plaane järgmiseks päevaks, siis reaalsuses olid lapsed veel vist eelmise päeva Lottemaast pisut väsinud, ning peale vanalinnas jalutamise ja pargis mängimise palju muud ei jõudnudki – peale tuli pikk pikk lõunauinak, ja mina suundusin naabrnaisega Ikeasse sel ajal. Saime mõned vajalikud asjad ning ma jõudsin pilgu peale visata mõnedele narivooditele, sest meil väike plaan laste magamistoas kerge uuenduskuur just voodite osas teha.

img_9820

img_9816

Kui vaja aega parajaks teha ja mäng mängimist

Viimasel Riia päeval suundusime loomaaeda, et põhiliselt kaelkirjakuid vaatama minna, aga muidugi käisime kõik teised loomad ka läbi ning JJ-le avaldas kõige enam muljet vist hoopis troopikamaja ning seal olnud maod ja alligaatorid. Mõneti tundub Riia loomaaed kuidagi kitsam, loomad natuke üksteise otsas, väiksematel aladel kui nt Tallinnas. Samas rohkem puude varjus ja hubasem? – Tallinnas alati päike lagipähe. Ja kuigi seal oli tore ja lastele tundus meeldivat, siis veidi on nagu paha ka, kogu see loomaaia mõte, kus nad peavad olema oma väikestes kohtades, et inimestele end näidata, uuuhh… keeruline. Tore vähemalt, et nende elupaikasid siiski paremaks ja veidigi loomulikumaks tehakse, nii Tallinnas kui Riias.

img_9824img_9891img_9829img_9858-1img_9871

Igatahes läks loomaaias piisavalt aega ja lapsed jõudsid end taas kõvasti väsitada, et loomaaiast lahkudes vajusid neil silmad kinni ja uuesti lahti tehti need Tallinna piirile jõudes – see oli täiesti uskumatu. Me olime plaaninud, et super, kui saame otse Pärnuni ära sõita, aga kuna Pärnus kõik nohisesid magada, siis sõitsimegi ühe jutiga ära. Nii on ju lausa lust lastega reisida 😀

Lastega autoreisist veel – vahetuslt enne minekut tegime turvatoolide osas muudatused. Jenni kolis oma sss toolist nss tooli – Concord Transformer Pro, sest sss tool ja meie auto istmekalle kokku tegid kombo, kus lapsel pea rippus magamise ajal praktiliselt põlvede vahel – see ei olnud enam ikka kuidagi normaalne ega ohutu. Kuna JJ jäi seega toolita, vaatasime temale ka uue – okei, me oleks tegelt teise selle Concordi lihtsalt ostnud, aga kuna see ainumas pood, kes seda Tallinnas müüb oli tol päeval suletud ja ma reisi hommikule seda ostu ei julgenud jätta (samas meil naabrid nii tegid ja said omale selle tooli just tol hommikul kätte :D), siis valisime temale hoopis BeSafe iZi Flex FIX tooli (mis kasutatava alates 100cm ja kuni 150cm). Nii selle BeSafe mudeli kui Concordi saab panna korraliku kalde alla, et lapsed saaksid magada ja ei oleks pead ripakil, mis mu meelest ka päris oluline omadus. Jah, oleks Jennit hea meelega veel aasta vähemalt sss sõidutanud, aga arvestades olusid, siis olen tegelikult rahul. Jonile varsti sss tooli valides on plaan ilmselt ka BeSafe poole vaadata ja kindlasti proovida autos, et kas istmekalde muutmine meie autos ikka toimib.

img_9631

Aaa ja sellistele 3-4 aastastele ning vanematele julgen soovitada SmartGames magnetmänge, mis pakuvad nuputamist pikaks ajaks ning tänu magnetitele on autos kasutada eriti mugav ja mõistlik (ning kui lapsed tüdinevad, siis on endalgi huvitav neid lahendada 😀 ).

Ühesõnaga, meil oli tore ja mul on hea meel, et enne suve lõppu selle käigu veel ette võtsime ning ühtlasi andis see kinnitust, et võime järgmisse suvesse ka mõne pikema taolise autoreisi plaanida, äkki läheks siis vähemalt Leeduni välja või võtaks hoopis suuna Rootsi, sest Pipimaa plaani pean juba viimased paar aastat ja sinna minekuks kulub nii palju aega, et ongi mõistlik ehk miski nädalane reis ette võtta.

Ja talvel.. kas oleks aeg küps Lapimaaks ning Jõuluvanale külla minekuks?

Kärumaraton ootab!

Juba sel nädalavahetusel, täpsemalt pühapäeval ootab kõiki 2. Kärumaraton Kõrvemaal. Meil on näiteks plaanis minna terve perega, sest ega osalema ei pea ainult käruga, võib ka hoopis lapsed selga või kõhule võtta või siis kes jaksab, ka terve distantsi omal jalal läbida – raja pikkuseks 10km

img_0088

Meie kombineerime oma läbimise variante ehk siis kaasas on nii maastikule justkui loodud (ja kuuldavasti seal seda maastikku koos tõusude ja langustega ikka on) Mountain Buggy Terrain, kus siis väsinum laps saab puhata, aga kindlasti võtame ka paar kandekotti, et kui ikka häda käes ja jaks kõigil lastel korraga otsas, siis keegi rajale ei pea jääma 😀 Kuna rada kulgeb läbi metsa, siis tasub kindlasti kriitiliselt mõelda, et kas  su käru sinna üldse sobilik on või tasubki kohe aind kotile panustada.
Samas, kes ikka väsib või kelle väiksem beebi vajab näiteks toitmise või mähkmevahetuse pausi, siis on rajal ka Pere ja Kodu teeninduspunkt (5km peal ning ka võistluskeskuses), kus saab kõike seda ja veel palju muudki teha, et kõigil oleks päevast ikka positiivsed emotsioonid.

Kui algselt oli mõte, et saaksin selle Kärumaratoniks valmistumisega ennast rohkem liikuma, siis nakatas see siiski ikka tervet peret, aga suurim üllatus oli vist Teet, kes varem pigem jalgrattur olnud, kuid nüüd vägagi tihti hoopis tema end Joniga õhtuti jooksma sättinud. Pidas ta plaani ka kuskile poolmaratonile minna, aga paraku sinna käruga ei saa ja seepärast see nädalavahetusel toimuv Kärumaraton ongi nii lahe, ei pea keegi koju jääma, kogu pere saab osaleda.

Kuna sellest nädalast on suured lapsed jälle lasteaias, siis eilse tiiru tegin Joniga kahekesi, kuid suvepuhkuse ajal võis trenn tähendada igasuguseid asju – vahel oli see näiteks liikumisring enne lõunauinakut, kus mina olin käru lükkamas ja Jenni ja JJ tõuksidega – kõik kellel probleem, et lapsed päeval ei taha magada – minge õue aktiivselt tegutsema, siis tuleb uni ka 😀
Samas on jällegi need õhtud, kus Teet Joniga jooksmas käinud, andnud mulle veidi puhkust ja sellist aega, kus Jon, kes on muidu mega kleepekas, mul küljes ei ripu – aitab see tunnike ka kaasa peast normaalseks jäämisele, uskuge mind 😀

Nii et mis ma võin öelda, Kärumaratoniks valmistumise tähe all on terve pere rohkem liikunud, aga see on ka muud moodi abiks olnud hea enesetunde tekitamisel. Kindlasti püüame sellega jätkata ka pärast nädalavahetust, siis kui otsest sihti silme ees ei ole.

Ilma lubab pühapäevaks ilusat, hea võimalus linnast välja saada enne kui uuel nädalal algab ju täie hooga uus kooliaasta ja suvi saabki selleks korraks läbi.

Meie oleme kohal ja ootame teid ka!
ps registreerida saab veel kuni 28.08.2019

img_7610

siis kui tegime trenni kes sammudes, kes tõuksiga

img_0099

Ise ka ei usu kui väga selle käruga metsa all sõitmist naudin! 

 

Suvisest elust

Kui suve alguses suurematel lastel lasteaed läbi sai ja ees ootas pikk suvepuhkus ehk 24/7 kolme lapsega, siis väike ärevus oli ikka sees, sest sellist päris olemist, kus 3 aktiivset askeldajat iga minut midagi genereerivad polnud ju varem olnud ja veel nii pikalt. See “puhkus” on möödunud ikka tõusude ja mõõnadega, aga nüüd, kus lasteaed jälle lahti, tundub isegi veidi imelik ja võõras, et peaks neid sinna viima ja siis kodus ainult ühega olema.

img_7788

Me tegelikult enne augusti lõppu ilmselt lapsi aeda ei vii ka veel kuna meil mõned käigud plaanis ja siis tundub mõtetu hakata neid aia vahet solgutama. Pealegi, ausalt, nüüd on selline rütm sees, et lasteaeda minnes peab hakkama jälle uuesti harjuma. Jonile on ilmselt JJ ja Jenni eemal olek suurim löök, praegu on ta lemmik tegevus õe ja venna tegemistesse end sobitada ja kui ta enne neid näiteks ärkama juhtub, siis hakkab neid taga otsima. Ja kui tal siis siin üksi igav hakkab, tähendab see, et rohkem pean mina teda lõbustama – ses mõttes on mitme lapsega ikka oluliselt kergem elu igasuguse meelelahutuse valdkonnas, lahutavad nad ju üksteise meelt ja täiskasvanutel vaja vahepeal aind suunata veidi.
Mõni päev on siin ka muidugi paras segasumma ja kui kõik lapsed lõpuks korraga lõunaunne saan, siis suur tops šokolaadijäätist tundub nagu ainuke võimalus normaalseks jääda. Ja siis jälle on sellised päevad, et kõik jookseb iseenesest, ei ole kraaklemisi, ei ole toiduga pirtsutamist ainult üks harmooniline idüll, aga noh, ega neid päevi ei oskaks ilmselt hinnata kui neid hullemaid variante ette ei tuleks.

See Joni päevakava tahab niisiis sügisest täitmist, kuhu minna, mida teha? Kel häid mõtteid või soovitusi, andke aga märku!

img_7971

Suurim rõõm – pappkast

img_9139

smurfid elu nautimas

See suvi on olnud üsna heitlik, eelmise aasta super suve hall vari, samas sel ühel eriti soojal nädalavahetusel pakkisime end randa. JJ ja Jenni reisil nii armastasid vett ja basseine, ja said nüüd rannas lõpuks ka sulistada. Jon magas paraku suurema osa rannas käigust maha ja vette temaga ei roninud üldse. Proovisime liivas ka oma sportkäru Mountain Buggy Terraini ja kui seni olen vältinud käruga randa minekut igal võimalusel, siis selle käruga oli seal lausa mõnus.
Randa minnes olid meil algselt muidugi suured plaanid, et kuhu kaugele võiks sõita, kuid lõpuks läksime ikkagi Stromkale, sest see oli mõistlikum – saime suuremate laste une ajaks koju tulla ja ei pidanud ilusat päeva mitu tundi autos veetma, kuna käisime pigem hommikupoole, siis ei olnud rand ka ülerahvastatud ja nii oli ka seal täitsa mõnus olla.

img_7791

Kodus on suvel meil lemmik koht kindlasti rõdu olnud, eelmise aasta eriti soodsalt soetatud Jyski mööbel on jätkuvalt tiptop korras ja nii naudivad seal lebotamist meil suht kõik. Eriti soojadel õhtutel olen isegi Joni käruga rõdul ööunne kussutanud ja siis ise seda sumedat suveõhtut rõdul tiksunud – tõeline suveidüll.

img_7679

Jon on muidugi täielik emmekas hetkel, isegi kui ta teistega toimetab pean ma olema silmapiiril ja veel parem kui haardeulatuses. Ta on nüüd füüsiliselt ka tublimaks ja võimekamaks saanud, läheb ise istuma ja ronib nii kuis jõuab ja eks need uued oskused ja võimalused teevad teda ka ärevamaks. Selleks, et ma ilma nutujorina saateta saaks vajalikud asjad kodus ära toimetada, on meil hästi palju viimasel ajal abiks ka rõngaslina. Veidi isegi uskumatu, et sellega nii sõbraks olen saanud ja et see vaat, et igapäevaselt kasutuses on (ja mitte ainult minul, ka Teet kasutab seda, kui samuti vaja mingeid toimetusi koos Joniga teha).

img_7963

img_7945

Jenni ka kannab 😀

Kandmise osas on praegu meil suur hitt ka tandem kandmine, kus Jenni mul seljas ja Jon kõhul, pikalt pole nii vaja asju ajada, aga kiirelt kuskile minna – päris hea ja mugav (eriti kuna nad oma kaaludega praegu hästi tasakaalustavad raskust). Ütleme nii, et kui meie uus kahe lapse käru järgmise nädala pikemaks väljasõiduks-minipuhkuseks kohale ei jõua, siis ilmselt tuleb seda tandem kandmist ka rohkem ette 😀

img_8025img_9214

Oh jah, igast asjad ootavad meid ees, järgmise nädala trip, lasteaeda minek, Jenni sünnipäev ja kohe varsti ju ka Kärumaraton, igav siin ikka ei hakka 😀

img_7641

img_7761

Kui elad õiges kohas, siis saab 40+ kraadiselse rõdule Woltiga La Muu jäätist tellida 😀 – see ongi SUVI

 

Palju õnne Jon – 1 aasta!

Aasta tagasi ärkasin 22.juuli hommikul kaisus beebi Jon ja olles esimest korda kolme lapse ema, meenutus eelnenud ööst ja Joni rajust saabumisest tundus nagu üks eriti metsik unenägu, aga ometi oli see reaalsus ja uus elu viiekesi võis alata.

Terve aasta on Jon meid siin rõõmustanud, kasvatanud ja meie teda armastanud – JJ ja Jenni on saanud suurepäraselt hakkama suure venna ja õe rollides, meie Teeduga oleme õppinud end jagama kolme marakrati vahel nii, et keegi kuskil ei kannataks (ka me ise), tehtud on palju, nähtud on palju ja vastupidiselt ootustele oleme me minu meelest kolme lapsega vaat, et aktiivsemad olnud kui eelnevalt ühe või kahega.

Jon, oh see Jon, mega muhe, naljakas aga samas hästi hella hingega poiss. Kui ta naerab, siis südamest, kui nutab, siis ka südamest, üle kõige meeldib kallistada ja kaisutada, oskab end häälekalt kuuldavaks teha ja samas vaikselt kohale hiilida.
Ikka veel enamasti roomab, aga teeb järjest rohkem käputamise samme. Ei kõnni, aga sammub diivani ja tugede najal ja sealt suudab ka istuma minna. Oskab diivanile ja madalale voodile ronida, alla saamist peab turvama.
Mulle vähemasti tundub, et kui piisavalt ees korrata, siis tahab ta ka sõnu järgi öelda, aga rääkimiseks seda veel nimetada ei anna, küll aga meeldib talle asjadele ja inimestele osutada, et teada saada , mis või kes need on, ning hästi tuleb välja ka lahkuvatele külalistele lehvitamine.

Sööb head ja paremat nii beebitoitude valikust kui ka järjest enam meie ühiselt toidulaualt, lemmikud on hetkel vist pannkoogid (nagu suurel vennal ja õelgi 😀 )
Samas tundub ka, et tema on mu lastest see, kes kõige kauem rinnapiima naudib, sest võõrutamise märkigi pole siiani näha. Saab rinda enne päevaseid uinakuid, mida tavaliselt kaks ja siis enne ööund ning öösel paar korda. Läbi häda saaks ehk päeval ka ilma hakkama, samas ma ei näe sel mingit erilist mõtet, sest sööb ta muud toitu ka mehiselt ning kui tema jaoks on see rind hetkel oluline, siis las nii olla, minult see tükki küljest ei võta ja sobib see variant seega mõlemale.

Aastane Jon kaalub 9.5kg ja on 75cm pikk (sündides olid mõõdud 3880g ja 50cm)

Aitäh armas Jon, et just meie juurde tulid, sinuga on nii tore, praegu näen läbi rõdu ukse sinu paljaid varbaid kärust sirutamas ja lõpetan siin selle postituse, et saaksime sinu sünnipäeva lõunaga alustada.

Armastame sind!

img_7532