Riidest mähkmed: võrdleme taskumähkmeid

Tunnistan üles, et osaliselt on mu võrdlemisi laias “mähkmepargis” süüdi ka soov erinevaid variante testida-võrrelda, aga eks selle käigus selguvad ka oma lemmikud, mida siis rohkem kasutame. Igatahes, nüüdseks on taskumähkmeid siin 4 erinevat firmat, BabaBood, millega alustasime ning millele on lisandunud Milovia, KangaCare Rumaparooz ning kõige uuem Mommy Mouse. Teen neist siin lühida võrdleva ülevaate.

img_8717

mähkmed seest

img_8727

maksimaalselt suureks tehtud asetuses

img_8728

tagant vaade

img_8729

maksimaalselt väikseks tehtud asetuses

BabaBoode kohta saab pikemalt lugeda siit, kindlasti meeldib mulle nede mähkmete juures sisemine kumm, mis aitab lekkekindlusele kaasa, samasugune kummilahendus on ka Rumaroozidel – tasku avad on neil mõlemal tagumisel poolele, BabaBoodel kohe kummi ääres, mis tõttu on kasulik mähet jalga pannes alati veenduda, et imu ots ei ole kuidagi sealt taskust välja tulnud.
Milovia ja MommyMouse on ilma sisemiste kummideta, samas Miloviat üsna palju kasutanuna peab ütlema, et ega ta lekinud ka ei ole sellegi poolest. Mommy Mouse taskumähkmel on külgedel ääres kangas, mis erinevalt fliisist siiski veid märgub.
Kõigi nende nelja mähkme sisemus on mikrofliisist, mis siis lapse naha vastas kuivemat tunnet hoiab.

Kinnituvad kõik need nimetatud mähkmed trukkidega – BabaBoodel on üks trukirida + alumised trukid, millega jala ümber istuvust sättida, Milovial üks trukirida, Rumparoozil ja MomyMouseil kaks trukirida. MommyMouse mähkmel on väga-väga veniv värvel, seega meie ca 8.3kg kaaluval pontsul Jonil on mähku küll suuruse poolest kõige suuremaks tehtud, kui trukkide kinnitus on maksimaalselt väiksemas asetuses ilma kattuvaid trukke kasutamata just tänu sellele venivale osale, kas see aga lubatud 16kg ka ära kataks, tundub mulle veidi kahtlane.

Oma max suuruses on suurim neist BabaBoo ja väikseimad MommyMouse ja Rumprarooz (kellel on ka millel on ka kõige rohkem astmeid). Kõige pehmem materjal on MommyMouse mähkmel, ka on ta kaalult vähemalt tunde järgi kõige kergem ning tundub, et võiks sobida ka päris vastsündinule oma pehmuse poolest (ja kuna vöö kinnitus on ka kattuvate trukkidega ehk siis läheb ekstra väikseks).

Imud ehk siis imavad sisud, mis mähkme taskusse käivad on üllatuslikult kõigil neljal päris erinevad.
Siiani on BabaBoo hele bambus osutunud tõhusaimaks, boonusena saab iga BB mähkmega neid kaasa lausa kaks. Milovial ja Rumparoozil on samuti kaks sisu kaasas, aga need ei ole siis omavahel mitte võrdsed vaid väiksem ka suurem imu, mõlemal mähkmel on imude materjaliks mikrofiiber (Rumparoozil saab valida ka kanepiimu, aga see teeb mähkme kallimaks). Mommy Mouse taskumähkmel tuleb sisu eraldi juurde osta, meil on selleks suurus M (6-10kg), sisu on mikrofiibri ja bambusega.
Kõigile mähkmetele saab juurde osta ka lisaimusid, et need veidi tõhusamaks muuta (tänu sellele on BabaBoo taskumähe kanepi ja bambussisuga üks meie öiseid lemmikuid). Kuna need Rumparoozi imud ei ole mu lemmikud, siis pigem kasutan ka seal sees BabaBoo sisusid.

img_8722

Mu esimene eelistus on kasutada sisemise kummiga variante, lekkinud pole ka teised meil (ka kaka korral), aga see tundub siiski veidi kindlam.  Kes aga otsib sellist varianti, millega jääks pamp taskumähkmega pigem väiksemapoolsem, siis MommyMouse tundub selles osas hea variant.

Milliseid ma ise juurde ostaks? Põhimõtteliselt vist kõiki, samas on BabaBood nest soodsaimad ning meil ka ühed kindlaimad variandid, kes aga soovib euroopas toodetud mähkmeid, siis Milovia ja Mommy Mouse on just sellised. BabaBood saab Opadiist, Miloviad Mahkmed.eu lehelt ning MommyMouse on värskeima Eesti mähkmepoe Lumman tootevalikus, Rumparoozi peab tellima kas mõnest UK netipoest või USA-st, mis teeb nende ostmise teistest veidi tülikamaks.

Käisime Lottet vaatamas

Eile tuli hommikul üsna spontaanselt mõte, et võiks uut Lotte filmi vaatama minna. Esialgu oli plaan, et Teet läheb JJ ja Jenniga ise ning meie Joniga jääme koju, et tema oma lõunaund magaks, kuid mul tekkis kerge ärevus, et kuidas ma siis ei lähe oma lastega Lottet vaatama ja et ma jään millestki olulisest ilma ja nii me kõik siis kinno läksimegi.

Valisime Artise, sest oodatult oli seal külastajaid vähem kui ehk mõnes suuremas kinos ja lastega on see ainult pluss.
JJ ja Jenni olid ülipõnevil, et päris UUS Lotte film, sest viimase paari-kolme kuu jooksul on eelnevad osad olnud meil siin vähemalt nädalas korra või kümme vaatamisel ja nii olin ma isegi huviga ootel.

Laste osas sujus kõik kenasti, suuremad vaatasid üsna rahumeelselt ja Joniga pidin vahepeal treppidel seistes teda kandekotis magama õõtsutama, kuid suurema osa filmist tema maha magaski – seega igati idekas.

Film ise.. ma ei tea, mina pettusin natuke. Arvestades, et eelmised Lotted on mul siin korduvalt mänginud, siis mulle jäi see viimane osa lahjaks. Kuujäneste loos oli kuidagi nii ägedalt see “maailm” tehtud, alates vihmauurijast kuni pingviinide saareni välja, kõigi tegelaste jaoks oli arvestatud piisavalt aega  ning teatav keerukus nende tegevusse. Just see tegelaste ja tegevuste omamodi olemise detailsus jäi mu jaoks sellest Kadunud Lohede osast puudu.
Jah, tore, nunnu väike õde Roosi oli nüüd lisandunud, aga kuna Roosi osa luges sisse päriselt laps siis lõpuks mõjusid need tema repliigid natuke jänkujussilikult ja seda mitte heas mõttes. Detaile oli pigem vähe ja kõigest kuidagi libiseti üle, sügavusest jäi puudu ja laua all tülitsemise pärast nuttev Roosi ja naisteadlasi ning üldse tüdrukute “ise hakkama saamist”  rõhutav kass mõjus kuidagi hästi lihtsakoeliselt ja liigselt kasvatuslikuna.
Setodest lohed olid ilmselt Eesti 100 kohustuslik osa, aga üsna toredad ja lõpp sai ju meeleolukas, just seda lõpu idülli ja rõõmu oleks tahtnud terve filmi jooksul natuke rohkem näha.
Taskus elutsenud kalast teadlane Viktor oma kohati sarkastiliste kohati veidi kiusajalike kommentaaridega oli ka lapsevanemate naerupahvakuid arvestades üsna naljakas tüüp, aga jäi mulje nagu see film oleks tehtud veidi vastumeelselt ning see tegijate vastumeelsus sai oma hääle selle kala läbi.

Ma muidugi ei ole otsene sihtgrupp ning JJ ja Jenni tahaks seda täiesti kindlasti uuesti vaatama minna ja ilmselt tuleb see meil ka kodus vaatamiseks, seega tore, et üks Lotte lugu juures, aga kui kunagi ikkagi peaks veel üks osa juurde tulema, siis loodan, et ehk sünnib see suurema lustiga.

img_8447

 

Meie 2018

2018 oli üks päris tegus aasta, täis ootust ja üllatusi, natuke jama ning palju rõõmu…

Jaanuar
Esimene aastavahetus uues kodus, omaette oma pisikese perega – nii mõnus! Ja vaid loetud päevad hiljem saabus JJ sünnipäev, kus mu kallis esmasündinu sai juba 3-aastaseks.
Ühtlasi teatasime ka uudist, et sel aastal on saabumas perelisa.

Veebruar
Tähistasime 24. veebruaril Eesti 100. sünnipäeva, tegime kell 13.00 lipuga pilti, mis sai saadetud Eesti Minut algatusse, kus kõik sel hetkel tehtud eestlaste pildid kokku koguti, sõime kiluleiba ning vaatasime presidendi vastuvõttu.

IMG_4540

Märts
Saime naistepäeval teada, et juulis saabub meie perre väike vend, Teet sai uue ratta, mille vastu JJ ja Jenni kõige elavamat huvi üles näitasid ja mis tänu kahele rüblikule ja suurema osa aastast rasedale naisele sai Teedu poolt pigem vähe kasutust (ehk läheb uuel aastal paremini), käisime lastega kinos lastefilmide festivali raames Kasperit ja Emmat vaatamas – pärast seda on kinos käike ka rohkem ette tulnud – üsna alati tegevus, mida lapsed teha tahavad. 31 sain ma ka.

Aprill
Lihavõtted koos meisterdamisega, käisin jube jäledat glükoosi taluvuse testi tegemas, mis õnneks oli korras, ostsime Utukutu spectra vikerkaare kiigu, mis ka täna aktiivselt kasutust leiab mängutoas, JJ käis lasteaiarühmaga esimesel matkal

Mai
Toimus Euroopa Lapsekandmisnädal, mille raames Jenni seljas ka lapsekandmismarsil käisime – selle aasta üks märsõnasid kindlasti oli ka rasedana lapsekandmine, mis osutus ootamatult edukaks ja populaarseks meie elus.
Otsustasime, et suve lõpus alustab Jenni lasteaiaga, sõime palju sõõrikuid, käisime JJ-d vaatamas lasteaias toimunud tantsupeol, elasime kaasa Teedule, kes sõitis Tartu rattarallil ning käisime Ahhaa keskuses ürgaja mereelukate näitust vaatamas.

Juuni
käisime Pärnus, külastasime loomaaeda, olin kogemusnõustajana Tallinnas toimunud Lapsekandmise päeval, pakkisin haiglakotti.

Juuli
Ostsime lõpuks ometi rõdule mööbli (eelmises kodus, kus olime pea neli aastat selleni ei jõudnudki) ja tänu eriti vingele suvele me sisuliselt elasime rõdul. JJ ja Jenni said mõlemad tuulerõuged, mis oli paras katsumus, eriti Jennile ning mis mind veidi endast välja ajas, kuna lähenes sünnituse tähtaeg.
Plaanisime, mis me plaanisime seda haiglasse jõudmist, aga vaid tunniga sündis 22. juulil  kodus vannitoas meie imearmas Jon – oli päris raju värk, aga kõik läks hästi ja õnnelikult. Selles kuus oli palju lapsekandmist, sest see oli mu esimene kogemus päris vastsündiu kandmisega – we loved it.

August
Juhhuu, Jenni sai 2! Samuti alustas see väike preili lasteaiaga, mis läks üle ootuste hästi ning on siiani super, ka korraldasime taas Tallinnas lapsekandjate kohtumist, kus nüüd sain kaasa võtta ka beebi Joni, muus osas sai lihtsalt harjutud uue elukorraldusega viiekesi

September
Seda kuud alustasime esimese pikema sõidu ja käiguga kolme lapsega kodust kaugemale – läksime Tartusse, käisime maal laste vanavanaisa juures ning sõitsime tagasi linna, mis oli ilmselt elu pikim sõit ja täielik fiasko, aga toibusime ning käisime ka esimesel väiksel matkal kolme lapsega. Jon sai ka esimest korda iseseisvalt linaga selga seotud, mis osutus heaks prooviks, sest kuu keskel käisime Maailmakoristuspäeval Pirital prügi koristamas just nii, et väike Jon põõnas mitu tundi mul seljas, suuremad lapsed olid aga väga osavõtlikud ja tublid koristajad. Veel käisime KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas ja loomulikult viimasel päeval, mis tähendas 3-4 tundi ootamist, aga mille pidasid vastu kõik lapsed nii vapralt.

Oktoober
Alustasime Joniga ujutamas käimist, kus tema kiire kosumise pärast muidugi pikalt käia ei saanud.
Tegime suure muutuse oma elus – hakkasime riidest mähkmeid kasutama, mida pean ilmselt ka aasta parimaks otsuseks.
Käisime kolme lapsega kinos – edukalt!
Ilmselt oktoobri kõige külmemal päeval käisime Kadrioru pargis Pere ja Kodu Beebi ajakirja jaoks erinevate kandmisjopedega pilte tegemas

November
Kuigi eelmine Tartus käik oli päris metsik kolme lapsega, siis võtsime selle taas ette, et minna vanavanaisa sünnipäevale – sel korral olime kõik tublimad ja oskasime paremini valmistuda ning kogu trip oli üle ootuste tore.
Ka valmistusime jõulukuuks ning advendikalendriks

Detsember
Tegime mängutoas restardi, vähendasime mänguasjade hulka, käisime jõuluseid perepilte tegemas, lastel olid lasteaias jõulupeod, kus nad väga vahvalt esinesid ning pärast mida ka kodus avaldus siin mõnel lauluanne ning hea mälu laulusõnadele.
Muidugi Joni esimesed jõulud, jõuluturu külastus, piparkookide küpsetamine, lumised jõulud.

Ma ütleks, et 2018 oli päris tore aasta ja loodan, et 2019 tuleb vähemalt sama hea või veel parem 🙂

Head vana lõppu ja uue algust!

 

Palju õnne Jon – 5 kuud!

Veel vaid üks kuu ja meil on siin pooleaastane põnn, täna veel ütleks, et beebi, aga kuu pärast, vist vaat, et enam mitte.

Jon on jätkuvalt üks tore väike vend, kes meeleldi laseb suurematel end lõbustada ja vahel natuke väntsutada. Kui muidu on jutt, et teine ja kolmas vms laps on arengus kiirem kui esimene, sest eeskuju(d) on ees, siis Joni puhul tundub, et need võimalikud eeskujud mõjuvad ka veidi piduritena – sest mis sa ikka hakkad ise end mänguasja poole keerama või roomama, kui suur õde või vend selle lahkelt sulle kätte annab. Ehk, et tuleb neid abilisi natuke piirata.

Kosub Jon jätkuvalt hästi, väikse jõmmi mõõdud on koduste mõõtmiste tulemusel 7.8kg ja 67cm, lisatoiduga alustamiseni on veel kuu aega, eks siis hakkame vaikselt erinevaid maitseid proovima. Oh jah, saab see imeliselt lihtne ja mugav ainult rinnapiima aeg läbi, kuigi eks alguses saavad need lisa ampsud olema rohkem katsetamine ja uurimine kui et tõsine toidukord. Välja peaks veel mõtlema, et kas algust teha püreedega või kohe näputoiduga – asjade haaramine ja suhu pistmine on mänguasjade peal näiteks viimasel ajal kõvasti praktikat saanud, seega võimatu variant see poleks.

Pingsalt ootame esimest hammast, sest vahepeal kõik märgid viitasid selle tulekule, nüüd on aga olemine jälle rahulikum, kuid ühtki hammast ei paista veel, eks siis ootame ja loodame, et Jon väga hullult kannatama ei pea ja saab siiski suurema valuta.
Magamisega on nii, et päeval tuleb õues rõdul üks pikk uni, vahel lausa 5 tundi, enamasti 3-4. Õhtupoolikul väike pooletunnine power nap ja siis ööunne 22 ajal. Loomulikult ei maga ta siis söömata hommikuni, tankimisi tuleb vahel 2 enamasti 3 korda öö jooksul, aga need on sellised 5 minutlised eined ja siis magame edasi. Äratus on tal tänu lasteaia ja töö hommikutele 7 paiku, siis võin küll süüa anda, aga magama ta enam ei jää ja hakkab kõval häälel “jutustama”.

Õnneks sobib Jonile nii autosõit, kärus olemine kui linas kotis reisimine, mis tähendab, et temaga on suht lihtne asju ette võtta, päris niisama üksi lampi vaadata ta ei viitsi, seega teatud meelelahutust peab olema valmis talle pakkuma, aga see pole ka hetkel veel keeruline. Eks siis kui ta liikuvamaks saab, saab ka tema kuskil “hoidmine” suurem väljakutse olema. Selles valguses pidime ka laste mängutoas tegema ümberkorraldusi, et peatselt ringituiama hakkava väikevenna eest oleks igasugu väikesed asjad ja vidinad turvaliselt kõrgemale paigutatud. Kindlasti teda järelvalveta sinna tuppa ei saakgi lasta, aga isegi juures olles on nii siiski veidi lihtsam ja muretum see olemine.

Mõne päeva pärast on ees Joni esimene aastavahetus (mida ta ilmselt maha ei maga, sest südaöö paiku tal tavaliselt nälg) ning siis juba saabub suure venna neljanda sünnipäeva tähistamine. Aeg lendab…

IMG_7663

Lapsekandmine: AngelWings talvemantel

Talv, päris miinuskraadide ja lumega talv on saabunud ja see tähendab, et last kandes tahaks ikka mõnusasti soojas olla ning selleks parimat varianti leida. Mul on erinevaid lapsekandmise jopesid-mantleid mitu, aga nähes seda AngelWingsi selle aasta talvemantlit jäi silm kohe pikemalt pidama – nii ilus!

Ok, ilus või mitte, aga mõtet osta oleks ikka siis kui soe ka on, eks. Kirjeldus on samas lubav, soojustuseks tenceliga termofliis, pealmine osa vetthülgav ning tuulekindel, lisaks kapuuts, oi, see kapuuts – see suuur ja mõnus kapuuts on taevakingitus neile emadele, kes juukseid krunnis kannavad ja tavaliselt ühtki kapuutsi seepärast normaalselt pähe ei saa, seda saab. Hästi – ostetud!

Esimene mõte jopet pakist väja võttes oli see, et issver, nii kerge, peaaegu nagu ei kaalugi midagi (peas tiksub mõte, on ikka soe ka või), Aga ega käe all paks tunduv asi ei ole alati soojem kui kerge ja õhem tunduv asi, loeb ikka materjal ning tänapäeval igasugu nutikad valmistamise ning materjali tehnoloogiad.

Mis mulle meeldib selle mantli juures?
Kindlasti lõige, nii naiselik ja sobib ideaalselt neile, kes teksa ja (talve)tossu asemel eelistavad kleite ja pikemaid saapaid kanda, samas ei ole liiga  “pidulik”, et igapäevasemaks ja just nimelt teksadega kandmiseks ei sobiks – sobib küll. Pikkus on mõnus, kuskilt ei puhu tuul sisse ja ka pingile istudes jääb tagumik soojaks.
Suurtesse taskutesse annab päris palju mahutada, kui muud midagi ei, siis telefon-võtmed-rahakott kombo eraldi kotti ei vajakski.
Ja siis see kapuuts, mida juba mainisin, ma olen nimelt õudsalt kehv mütsikandja aga samas vahel on nii külm tuul või lihtsalt kuidagi eriti krõbe külm, et tahaks kapuutsi pähe panna ja tõesti, selle alla mahub igasuguse soenguga. Samas, kui pähe ei pane, siis hoiab see kohevalt ümber õlgade ja kaela ning on jätkuvalt mugav ja lisasoojust andev. Kuna kapuuts ei ole eemaldatav, siis selleks ajaks kui last seljas kannad, saab kapuutsi kokku rullida tihedalt ning kinnitada trukiga, nii ei ole see lapsel ebamugavalt näos ega ees.
Käiste otsad on soonikuga, seega hoiavad hästi ümber, soonikutes on ka pöidla auk, aga see funktsioon ei ole mu jaoks enamasti oluline tundunud ja võiks ka olemata olla (ühtlasi eeldab see ka ideaalselt sobivat käisepikkust kandjale).

Nagu näha, siis on see manel päris super ka ilma lapseta kandmiseks, aga kuidas on siis ikkagi põhifunktsioonina, last kandes kasutada? (NB! mantel ei ole lapsekandmisvahend vaid on ikka mõeldud kasutamiseks ümber lapse, kes on siis kas kandelinas või ergonoomilises kandekotis)
Väga hea! Just mantli kergus teeb selle kasutamise mugavaks, ei ole keeruline ka seljas kandes lapsele üle õla peale visata ja ei pea kartma, et laps raske jopega kuidagi “pihta” saab 😀 Või kui näiteks poodi minna ja lihtsalt luku eest lahti tegemisest jahutamiseks ei piisa (sest järjekorrad on pikad ja poes veedetud aeg venib), siis seda kerget mantlit käe otsas kanda ei ole ka eriti tülikas.
Nagu ikka Angel Wingsi jopedel, on ka sellel kaasas kandja jaoks mõeldud kaela kattev tükk, mis ei toimi küll päris salli tasemel, aga annab siiski päris olulise lisamugavuse ja soojuse last kõhul kandes, minul see lemmik ei ole, aga on neid, kes seda just oluliseks peavad.
Ja loomulikult on kaasas vahesiilud lapsega kasutamiseks – neid on kaks, üks väiksem ja teine suurem, et kasutada siis nii pisibeebide kui ka juba suuremate põnnidega. Aga sama hästi võib kasutada ka nii, et väike beebi on väiksema osaga kõhul ja suurem laps suurema osaga seljas ehk, et mantel on edukalt kasutatav ka tandemkandmiseks. Mõlemal vahetükil on ülemises servad väike kapuutsike (päris kapuutsiks seda ma ei nimetaks), ka on tükkidel kahel kõrgusel kummid, mida siis saab kokku tõmmata, et jope oleks mõnusasti ümber lapse. Lisaks on siis veel eraldi lapse kapuuts, mis siilude külge kinnitub trukkidega ja mille saab näiteks suuremal magaval lapse pea toetamiseks üle tõmmata (kinnitub jope õlgadel olevatesse aasadesse – kui soojal ajal kasutaks selleks koti kapuutsi, siis jope all kandes seda kapuutsi väga edukalt külge ei säti ja nii ongi see eraldi variant päris asjalik. NB! alati jälgi, et laps oleks ka jopede/mantlite all kandes piisavalt kõrgel, nägu ja hingamisteed kenasti vabad ning katmata.

On siis soe ka või?
On, vähemalt meie testitud kraadidega vahemikus -9C kuni -3C oli selle mantliga soe ja mõnus, minul all särk ja puuvillane “kampsun”  Jonil body, püksid, pehmed villased sokid ning õhem villakombe (külmemal ajal ja siis kui olime pikemalt väljas ilma plaanita siseruumidesse minna) või nn dressikombe (puuvillane). Peas õhem villane tuukrimüts, et kael ja kukal oleks kaetud ning tuuletõkkega tutimüts (kui oleks paksem tuukrimüts, siis teist mütsi ei paneks). Selle kaela osa asemel eelistan ma salli kanda, milleks on mul Tula tekk, see toimib ideaalselt.
Aga siinkohal tuleb mainida, et see talvine riietumine on VÄGA individuaalne ja enne kõike lihtsalt katsetamine.

Igatahes mina olen selle mantliga rahul, on ilus, on mõnus ja soe, mugav kasutada ning arvestades, et see on nii masinpestav kui ka keemilises puhastuses puhastatav, siis ka lihtne hooldada.
Boonusena, saab selle kuskilt kaugelt tellimise asemel osta siit samast Eestist, memme.ee või nende Telliskivist asuvast esinduspoest.
Mina oma 170cm pikkuse ja 56kg juures kannan S suurust, kui tahaks väga slim  fit varianti, siis läheks ilmselt ka XS, aga S-suurus istub mul hästi, saab vajadusel alla panna soojema kihi ja ei kisu kuskilt imelikult. Minu mantel on hall, aga sama mudelit on ka sinakat tooni.

IMG_7333

IMG_7364

Minu hirmunud pilk silmas jõuluvana 😀 

Külmal ajal lapsekandmiseks:

-riieta laps kihiliselt, pigem õhemalt kui paksemalt (natuke jahe on parem kui ülekuumenemine)
– last riietades, pea silmas, et villa ja siidi-villa kiht on kõige tõhusam, kui see on otse vastu nahka, seega ka villaseid sokke valides eelista selliseid pehmeid, mis sobilikud palja jala peale.
– last, kes õues vahepeal ise kõndima ei lähe, on kõige parem kanda oma jope all, see kehtib ka päris pisikeste beebide kohta, keda nõnda omal põues hoides on kergem soojana hoida ning nende heaolu jälgida (nii temperatuuri kui ka hea asendi osas)
– lapse nägu PEAB olema vaba ja katmata, lapse pea peab  ulatuma jope,mantli, pusa avast välja (jälgi, et laps ei oleks kandevahendiga liiga madalale asetatud)
– kui väljas on libe, siis võiks eelistada seljaskandmisele kõhul kandmist – kukkudes saab siis nt käed ette panna aga selili lennates ei kaitse miski.
– last kandes ÄRA pane käsi taskusse, just eelimises punktis mainitud põhjusel, siis saad need vajadusel ette kaitseks panna.
– arvesta, et kui laps on vastu kandjat, siis te mõlemad soojendate üksteist (seda eriti liikudes)

Eestis on seda külma aega piisavalt palju, et minu meelest tasub oma mugavusse investeerida ehk, et kui on ikka vajadust sel ajal last ka õues kanda, siis on hea lapsekandmisjope või mantel igati asjalik ost.

 

Imetamiskee – mis see on?

Ma olen juba paar aastat tagasi kirjutanud imetamiskeedest, nüüd, kui käimas on veel viimast päeva meie blogiloos, kus lisaks riidest mähkmetele on auhinnaks ka KangarooCare imetamiskeed, on just paras hetk neist ehk uuesti pisut rohkem rääkida.

Jennit imetades ostsin oma esimese kee, ei olnud siis sellele suuri ootusi, aga kasutamine tõestas, et tegemist oli väärt asjaga. Sealt peale on mul neid kogunenud päris mitu, et sobituks riietusega ja oleks vaheldust – nii mul kui lapsel.

Sarnaselt oma suurele vennale ja õele on ka Jon kiire sööja, nii ei ole meie imetamissessioonid pikemad kui max 10 minutit, enamasti isegi veidi lühemad – selleks, et ta nüüd sel üürikesel momendil ikka kõhu täis saaks võiks ta tähelepanu olla ka söömise juures.
Enamasti on ka, aga kui see kõige esimene nälg või janu on kustutatud, siis hakkab ümbritsev järjest rohkem vahele segama – eks lihtsalt vanus on tal selline, et huvi maailma vastu on suur ja kõike tahaks nüüd ja kohe avastada. Kui sellele kombole lisada ka õde ja vend, kes vahel võivad siin kõrval meenutada ka väikseid märatsevaid pesukarusid, siis ON vaja kuidagi tähelepanu hoida ning selleks sobib imetamiskee suurepäraselt. Heaks abiliseks on kee ka kodust väljas  ning tegelikult ilmselt ka pudeliga toites, kuigi selles osas mul oma kogemus puudub.

Neid puidust ja heegeldatud kattega pärle on beebil hea näppida ning silmitseda ja nii rohkem rinnal olemisele keskenduda. Ka selle hirmvalusa beebiküüntega kraapimise vastu on kee hea vahend (ja vahet pole kui tihti neid küüsi lõigatakse ikka need beebid suudavad emmet kraapida :D).

Aga miks siis oleme valinud KangarooCare keed? – sest kui miski läheb beebi suhu ja on meil päris ihu vastas igapäevaselt, siis ma tahaks kindel olla, et see ei ole millegi kahtlasega koos või töödeldud.
Kõik nende keed on otsast lõpuni tehtud siin samas Eestis ja see on see mis mul meele rõõmsaks teeb ning just neid eelistama paneb. Materjalidest on kasutusel tamm, õunapuu ning kadakas koos puuvillast heegeldatud katetega. Värve ja variante on hästi palju, nii et kõik peaks sobiva leidma.

Lisaks imetamisele võib taoline kee olla abiks ka lapsekandmisel (meie esimese kee ostsin just nimelt koos esimese kandelinaga). Kee aitab kandekotis või linas olles lapsele veidi meelelahutust pakkuda ning on alternatiiviks ka koti serva või rihma lutsutamisele. Sel otstarbel võib kasutada ka sama firma käevõrusid, mille saab hõlpsasti  koti õlarihma ümber siduda – hea variant näiteks siis, kui isa kannab last ja ei ole eriti huvitatud kaelakeest.

Mina olen nüüd neid keesid nii Jenni kui Joniga kasutanud ning soovitan soojalt. Ja kui ühel päeval saab imetamise aeg läbi ja lapsed asju suhu ei topi (Joni pean silmas), siis saab neist mummudest head sorterimispallid või veeretamisrennide kuulid või.. kannan edasi ja mäletan neid toredaid hetki oma väikeste beebidega.

IMG_7087IMG_7073

IMG_7099

meie kee kogu

 

 

 

Kingikoti sisu väikestele ja suurtele

Mitmeid kordi on küsitud, et kas teen sel aastal ka jõulukingituste kohta postituse, võtsin end nüüd kokku ja panen mõned mõtted kirja, millest osa meil ka käiku läheb. Miks osa? – sest mõned neist asjadest on meil juba varem realiseeritud või hoopis hiljem plaanis, kuna JJ sünnipäev ka lähenemas, aga äkki saab siit siiski ideid.

Hiljuti sai kirjutatud meie mängutoa ja-asjade restardist ning, et püüame üldse seda asjade kogust kontrolli all hoida. Seepärast saab ka kinke olema pigem mõistlikult – ei saa olla jõulude eesmärk lihtsalt suvaliselt hästi palju asju osta ja pakkida. Rõõm neist asjust jääb nii üsna üürikeseks ja huvi napiks. Minus natuke tekitab õudu see mõte, et iga järgmine jõul peaks olema justkui eelmisest veel suurem, veel vingem ja et kuhu selline punnitamine viib.
Sel korral püüame valida sellised asjad, mis toetaks vaba ja piirideta mängu ehk, et ühe väga kindla otstarbega mänguasja asemel, midagi sellist, mida saab kasutada mitut moodi või, mis on kuidagi mõne suurema mängu osa.

Seega, mänguasjadest on kuuse all ootamas JJ-d Magformers komplekt, neid on tal ka juba varasemast olemas ning lisanduvate osadega annab siis meisterdada keerukamaid kujundeid.
Jenni saab Schleich loomafiguuride valikust kodujänesed ning hobuse koos hooldajaga, (nii see hobuhulluse arendamine käib eks) siiani on meil olnud rohkem metsloomi, aga nüüd tekkis mõte üks tore talu neist kokku koguda, aga siis mitte korraga 30 looma vaid just nõnda, mini variant või loomake korraga.
Jon on nii pisike, et tal ei ole ilmselt kingitusest sooja ega külma, aga et imelik oleks teda ilma jätta, siis arvestades tema kõige närimise ja lutsutamise lembust on temale mõistlik kas üks kalekirjak Sophie või hoopis selline Hevea panda muretseda, las siis sügab oma igemeid. Ühe veidi edevama riidest mähkme pakin vist ka talle ära 😀

Kahepeale või no tulevikus kolme peale kasutamiseks tuleb Grapati igavene kalender, mis läheb meil madala laua peale, kus saame igal hommikul õige kuupäeva ja kuu valida – õpime numbreid, kuusid, aastaaegu ja lihtsalt aja kulgemist. Olen näinud, kuidas vastavalt aastaajale saab sinna kalendri ümber temaatilisi asju lisada, sama ka nt tähtpäevade või pühadega.
Grapatil on tegelikult veel palju igasugu vahvat kraami just piirideta mängu tarbeks, näiteks Nins Tomten puidust figuuridele on mul silm peale pandud, mida saab hiljem täiendada kõikvõimalike väiksemate ja suuremate komplektidega ning, mis ei küsi nii väga vanust ja sobivad pikalt mängimiseks.
Puidust asjade ning vaba mängu lainel jätkates on muidugi võrratud ka Grimms mänguasjad, sealt on meil mõned ehitusklotsid ka olemas aga vaadates, kuidas täna siin maju tehti Pentomino klotsidest, siis liikus mu mõte selle 1001 ööd suure komplekti peale  – JJ sünnipäev ju ka kohe kohe tulemas, see võiks olla miski, mis sinna listi meil läheb. Samas, alustuseks võib ka mõne väiksema variandi valida nagu see 30-st tükist koosnev on. Grimms vikerkaared on juba mõneti legendi staatuses ja isegi kui see kõige tavalisem värvikombinatsioon on olemas, siis saab mängu täiustada selle pahempidise “päikeseloojanguga” – jälle miski, mis on väga sobilik kõigile lastele.

Samas kingitus ei pea alati üldse olema mänguasi, näiteks hiljuti said välja vahetatud plastist joogipudelid metallist Klean Kanteen pudelite vastu – lastel väiksemad, Teedul suurem, minu oma oli pildi tegemise hetkel veel alles teel. Kui joogipudel praegu talvel ei köida, siis samal firmal ka termosed ja termostassid, millega maitsev hommikohv kodust kaasa haarata. Siit edasi pakungi veel mõned täiskasvanutele sobilikud valikud…
Üks tore variant on ka toidutermos, millega hea nt hommikupuder tööle või miks mitte ka raba piknikule kaasa võtta. Ning kui juba sai siin pisut keskonnasäästlike ideede peale mindud, siis vahva loosipaki või täiskasvanu sussitäide on ka mesilasvaha kangas/paber, mis toimib toidukile asemel ning on korduvkasutatav (ka hea variant homikul võikude kaasa pakkimiseks). Ja kel veel pole, siis sinna kõrvale sobib hästi võrkkott toidupoest puu-ja juurviljade pakendamiseks – kinkimise hetkel võib ju need samuti millegi hea ja maitsvaga täita 😉

Mis veel meele rõõmsaks teeks pakist leides?  – näiteks Villapai Alpaka peapael, mida on hea  mütsi asemel kanda, kui eelistatud soenguks on krunn (ja ma olen aru saanud, et see eelistus on paljudel emadel), selle Alpaka variandi headust julgen arvata tänu sama firma laste toodetele, millest kampsun on Jennil ja kombe Jonil ning mis on lihtsalt imelised 😀 Aga ka Nurme vannitrühvlid või kehakoorija oleks mõnus kingitus sel külmal ajal oma naha turgutamiseks. Ja no kuna Jon ei ole enam see unelev vastsündinu, siis on imetamise ajal suureks abiks imetamiskeed, mida mul Jenni ajast küll üks jagu alles, aga mida samas naiseliku edevuse vaatenurgast hinnates ei saa olla ka kungi liiga palju – lemmikuteks on KangarooCare pärlid, mille päritolus ja ohutuses julgen kindel olla ning kui ühel päeval on lapsed nii suured, et imetamine pole enam teemaks aga ka väiksed jubinaid suhu ei topita, siis saab neist pärlitest head sorteerimis ja veeretamis mängude lisandid.
Jõuluõhtu lõpetuseks oleks aga hea sossu pugeda suure teki alla glögi või kakaoga ning selleks võiks ju vabalt keegi kingipakist Tula teki leida – et meil neid laste suuruses siin kodus on juba kümneid, siis viimati tellisin esimese “cuddle me” suuruses ehk 150x200cm mis paslik ka täiskasvanutele (Teet on selle sisuliselt juba omastanud 😀 ) ja meil mahub sinna alla tõesti vaat et pool pere ära. Boonusena on seda tekki sama mõnus kasutada ka suvel, nii et ei pea soojemal ajal kappi seisma pakkima (pakime ilmselt hoopis reisile kaasa).

Vot sellised mõtted ja plaanid. Eks enne kõike tasub mõelda, et mis võiks kingi saajat rõõmustada ja need asjad ilmselgelt ei ole kõigi jaoks samad.

IMG_6825

Pildil Klean Kanteen joogipudelid, Grimmsi klotsid, Kangaroocare imetamiskeed ning Tula tekk, tausataks nüüd juba viiendaid jõule teeniv papist kuusk (Cardboard Christmas).