Taas kärude lainel: iCandy Peach – nii ühele kui ka kahele lapsele

iCandy Peach on selline käru, et kui Jon oli umbes 8-kuune, siis jäi see meile silma, aga et tol hetkel olime hoopis reisile minemas ja suurt kahe lapse käru vajadust ka ei olnud, siis Peachi proovimiseni ei jõudnudki. Nüüd olin aga kindel, et Jonase ja Joniga me selle Peachi testimise ette võtame ning olles meile omaselt kiired, siis juba esimesel nädal see tehtud saigi.
Nüüd siis pikemalt sellest, mis mulje see uus iCandy Peach meile jättis.

36f78d2f-66df-455c-9d2a-bef0149d48e3

Meie pere esimene jalutuskäik nelja lapsega

Ma poes olen vaadanud Dubattit ja Peachi kõrvuti ja siiani olin rohkem “kaldu” Dubatti poole, aga seal oli üks suur miinus antud hetkel ja see oli käru kahele lapsele sobivaks tegemise võimaluse puudumine. iCandy Peach on selles osas universaalsem käru, sest kasutada saab nii ainult korvi kui istmega, aga ka istme ja korviga ning kahe istme või kahe korviga – seega sobib Peach ka kaksikuid sõidutama või siis nagu meil – väikse vanusevahega lastele. NB! Kui ostad ühe lapse versiooni, siis on kaasas üks raam, millele kinnitub nii korvi kui istme kangas, kui on soov kahe lapsega kasutada, siis on vajalik teine istme või korvi set juurde osta, kus siis on olemas ka teine raam koos turvakaarega.
Oma testiks panimegi peale vankrikorvi Jonasele ning istme Jonile. Sellist kombot kasutades läheb suurem laps istmega ülemiseks ja väiksem korviga alumiseks.

img_9515

Ülemisel istmel kasutuses ka kõrguse adapterid, samade adapteritega saab ka ainult ühe lapsega kasutades muuta korvi/istme kõrgust või asetust raamil – nii ka lükkajast kaugemale, et alla raamile mahuks kinnitama seisulauda.

img_9513

Kahe lapsega saab mõlemad ka magamis asendisse sättida

img_9360

Beebil all ruumi piisavalt

Esimene mure nende tandem kärudega on tavaliselt see, et kardetakse, et lapsed on liiga “üksteise seljas”. iCandy on suutnud mu meelest seda hästi lahendada, kasutades ülemisel istmel nn kõrguse adaptereid ja nii on laste vahel piisavalt ruumi ja õhku.
Neist kõrguse adapteritest on kasu ka siis kui ainult ühe lapsega käru kasutada – nimelt saab siis istme või korvi panna soovi korral kõrgemale – nii on Peach sobilik ka pikemale vanemale ning samas, kui see adapter ära võtta, siis on käru väga sobiv ka keskmisest hoopis lühemale lükkajale. Ma ise pole eriliselt pikk, aga pigem eelistan nii sanga kui istet/korvi võimalusel kõrgemal kasutada ja Peachiga oli see minu ca 170cm juures hästi mugav.
Kahe lapsega kasutades oli minul hea vaade korvis magavale beebile ja samal ajal sain mõnusalt Joniga suhelda. Mulle tundus ka, et Jon oli seal istmes igati rahul, eriti kuna jalatuge sai liigutada ja nii siis jalad toetatult max mugavalt istuda. Jon on praegu ca 86/92 suuruses ning temal oli istmes ruumi maa ja ilm.
Ka korv on mu meelest üli ruumikas, isegi nii ruumikas, et sellisele pisikesele beebile nagu Jonas seda oli ja on kaaluks ma sinna sisse esilagu nt Easygrow minimizer sisu panemist, et ta oleks rohkem “pesas”. Teisalt saab sellist korvi kaua kasutada ja ei pea kartma lapse kiirelt välja kasvamist. (meenub, et tol korral kui 8-kuuse Joniga Peachi vaatasime, mahtus ka tema veel vaevata korvi… ja ta ei olnud väike beebi 😀 ).

img_9494

img_9499

Silm puhkab ilusa käru peal 😀

img_9508

Vankrikorv koos kattega

img_9516

Ruumikas ja pehme iste, 5-punkti turvarihmad ja liigutatav jalatugi. Turvakaart saab avada mõlemalt küljelt ja see käib liigendiga ka küljele

img_9509

Kui tihti on vaja käru teha vaheldumisi üheseks ja kaheseks, siis ei ole vaja alumisi adaptereid raamilt ära võtta, aga et need ei segaks või kahjustada ei saaks, siis käivad sinna tühjade adapterite peale hallid kattenupud. Kui käru ainult ühe lapsega kasutada, siis muidugi ei pea neid adaptereid sinna üldse panemagi.

Lisaks istme ja korvi suurusele tahaks ma kiita ka kaarvarjusid – pikkus on mõistlik, lukust avatud pikendusega ning mis minu jaoks oluline, olemas on ka korralik õhutusava, mida saab ka kinni katta ning mis ei sõltu kaarvarju pikkusest. Vankrikorvi kate kinnitub lukuga, mis on muidu hea lahendus, aga mulle tundus see luku jooksu koht kuidagi tiba ebamugavalt serva all – samas, ega pidevalt selle lukuga ei tegele ka ning suvel ma pigem ei kasutakse seda katet üldse.
Me saime nii päris sooja ilmaga kui ka veidi jahedamaga ringi kärutada, soojal ajal piisas tekikesest beebi peal, jahedaga proovisin korvi ka erinevaid soojakotte, nii Easygrow Lite+ kui ka Voksi Sky Light sobisid suht hästi, olgugi, et need mõlemad on korvist endast pikemad, sättisin selle üleliigse materjali osa korvi jalgadepoolsesse osasse ja oli täitsa tip top. Kõige paremini passivad korvidesse muidugi turvahällide soojakotid, nt Easygrow Lite turvahälli versioon on küll selline, et kasuta või suvi läbi.

img_9519

Korralikud võrguga kaetud õhutusavad varjude tagaosas, pildil näha ka istme kalde muutmise nupp seljatoe ülemises servas, kallet saab muuta ka ühe käega

Ühesõnaga, Peach on ilus, istmed-korvid praktilised ja mugavad, AGA kõige olulisem on ju sõidumugavus ja vot see ei olnud poepõrandal käru liigutades kunagi minu jaoks päriselt avaldunud. Kuniks me siis esimest korda sellega kodust välja veeresime ja ma täiesti amazed olin terve aeg kui käru lükkasin. Ma isegi palusin, et Teet prooviks seda lükata, sest ma olin lihtsalt nii positiivselt üllatunud, et Peach on nii pehme ja ma ütleks lausa vetruva sõiduga. Ma olen üldiselt pigem jäigemate kärude kasutaja ja õõtsumisega kärusid taga ei aja, aga see Peachi sujuv sõit oli ikka väga-väga mõnus. Lükkasin igasugu aukudest ja kividest üle ja pettuma ei pidanud, liugles kergelt. img_9529img_9450

Mugav on iCandy Peach nii ühe kui kahe lapsega, ilmselgelt on kaks last ikka suurem koorem mida lükata, aga mingit kangutamist, et äärekivist või uksepiidast üle saada ei ole vaja teha, ei tekkinud tunnet, et oleks pidanud enne veidi jõusaalis treenima 😀
Kui muud tehnilist infot saab igaüks ise ka juurde lugeda, siis selle mainin siiski ära, et ühe lapsega kasutades on istme kandevõime lausa kuni 25kg, kahe lapsega kumbki 15kg ning pakikorvi saab panna 10kg jagu kraami. Käru ise ühe istmega kaalub 12.2kg, mis korraliku vanker-käru kohta väga mõistlik kaal.
Raami saab kasutada ka turvahällide all ning enam levinumate mudelite jaoks on kohe kaasas ka adapterid.

Meie Toyota Proace Versosse mahtus Peach ka nii, et kokku ei pidanud seda panema, väiksemate autode jaoks muidugi peab. Raam koos istmega kokku ei lähe, iste/korv tuleb selleks eemaldada, raam ise käib kokku lihtsalt ja full power käru kohta päris kompaktseks, küljes on kohe ka õlarihm selle tassimiseks (näiteks treppidest vms).

iCandy Peach sobib suurepäraselt igapäeva käruks, nii linna kui mõistlikule terviserajale, metsa offroadima ei läheks, aga sellistesse kohtadesse läheme meie nii või naa pigem kandevahendiga. Peach on hea valik ühele lapsele, aga eriti hea valik, kui on plaanis lapsed saada väikse vanusevahega, nii tuleb hiljem ainult teine istmeosa juurde muretseda või siis hoopis seisulaud suuremale lapsele.
Sõidurõõmu pakub Peach igaljuhul kauaks!

Eestis saab iCandy kärusid osta Babyshop.ee (esinduspood neil Tartus ning Tallinnas saab Peachi vaadata ja katsuda Perela keskuses Noblessneris, Staapli 3).
Juunis on Peach soodushinnaga ning kasutades koodi “lifeatlucky13” peaks saama isegi veel veidi soodsamalt, kel käru ost plaanis, soovitan soojalt!

 

Planeeritud kodusünnitus

Lubasin, et kirjutan natuke pikemalt ka sellest, mida tähendab planeeritud kodusünnitus, mida see eeldab ning kuidas meie selleks valmistusime, et oma neljas beebi turvaliselt kodus sünnitada ja haiglasse üldse mitte minna.

Neljanda raseduse ajal sain ma tihti repliike, et küllap ma jälle kodus sünnitan ja et kas ma sel korral üldse hakkangi haigla poole end sättima. Kuniks olukord oli Eestis rahulik ei mõelnud ma kodusünnituse planeerimisele vaid sellele kuidas haiglasse jõuda, kuid hinges oli rahutus sees üsna algusest peale, sest olin ju varem kaks korda ka nii plaaninud aga ka parima plaaniga ikkagi sünnitanud kodus – olgugi, et kiirelt ja vähese sekkumisega, siis saatis neid sünnitusi siiski paras annus ärevust, kiirustamist, võõraid ja seejärel niisama haiglas ootamist ja vaatamist, et lihtsalt jälle uuesti koju tagasi saada, nüüd lisandus sellele veel eriolukord ja viiruseoht.

Ja ühel hetkel ma tundsin, et okei, ma ei saa nii, mul peab olema parem plaan ja selleks võiks olla planeeritud kodusünnitus. Planeeritud tähendab seda, et sünnituse juures on vastava kodusünnituse loaga ämmaemand, kes siis võtab sünnituse vastu ja teeb ka järekontrolli emale ning beebile.
Asjale lisas vürtsi muidugi see, et tänu eriolukorrale oli kodusünnituse kasuks otsustajaid rohkem kui tavaliselt ning jäi vaid loota, et Tallinnas sellist luba omavatest kahest ämmaemandast vähemalt ühel oleks võimalik mind enda sünnitajate listi võtta. Ja mul vedas tohutult, sest ämmaemand Siiri Ennikal see võimalus oli. Peale temale kirjutamist ning telefonivestlust leppisime kokku, mis edasi teha tuleb ning algas siis planeerimise protsess.
Teadmiseks, et Eestis omab vastavat kodusünnituse luba kokku 6 ämmaemandat, kelle kontaktid on leitavad siit.

Planeeritud kodusünnituse puhul peab rase esmalt saama oma ämmaemandalt, kelle juures rasedusega jälgimisel ollakse riskide hinnangu, selle hinnangu tulemuseks on otsus, et kas kodusünnitus on lubatud või ei. Kui riskide hindamisel selgub mingeid probleeme, mis kodusünnitust välistavad, siis kodusünnituse ämmaemand seda sünnitust vastu võtta ei saa. Kui aga kõik on korras ja vastunäidustusi ei ole, siis ootab ees koduvisiit valitud ämmaemanda poolt ning seejärel lepingu sõlmimine.

Minu puhul ei olnud mingeid vastunäidustusi, vastupidi, pigem tundus kõigile asjaosalistele, et kodusünnitus oleks parim valik. Riskid hinnatud, saime Siiriga meie juures kokku, kus rääkisin oma eelnevatest sünnitustest, kuidas kõik kulgenud on, mida ma ise arvan ja ootan ning kuidas ees ootavat sünnitust näeksin toimuvat. Vaatasime ka kodu üle, et kus võiks kõige parem omale “sünnituspesa” teha ning kus miskit asub. Mul oli tegelikult täiesti teistmoodi rahu hinges juba peale esimest telefonivestlust Siiriga, aga peale kohtumist oli lisaks rahule ka absoluutselt positiivne elevus – lõpuks ma hakkasin tõesti ootama sünnitust ja ei pidanud muretsema, et mis ja kus ja kuidas. See raseduse kolmas trimester sai täiesti teistmoodi hingamise.

Kodusünnituse (planeerimise) juhendit saab lugeda siit, siin on toodud nii riskide hindamise kirjeldus kui ka kodusünnitust välistavad faktorid – näiteks ei saa planeerida kodusünnitust, kui lähim haigla on kaugemal kui 30km.
Oluline on teadvustada, et planeeritud kodusünnitus ei ole mingi hipihipijee asi, see eeldab väga kogenud ämmaemandat, kel on kaasas terve kohvritäis varustust, ravimeid jms, mida võiks sünnituse käigus vaja minna (see nimekiri on samuti juhendis kirjas), ideaalis suurt enamust sellest kõigest ei kasutata, aga valmis ollakse alati ka mitte ideaalselt kulgevaks.

Peale kohtumist sõlmisime Siiriga lepingu ning tema soovitusel hakkasin lugema Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, igapäevaselt jätkasin oma rasedate joogaga,  ning hakkasin varuma vajalikke asju, mis perel endal sünnituseks kodus valmis võiks ja peaks olema.

Oluline on teada ka, et planeeritud kodusünnitus on tasuline teenus ja seda ei hüvita Haigekassa mitte kuidagi. Ja kuigi naisel on õigus ja vabadus valida oma sünnituseks sobivat kohta, siis paraku eeldab see hetkel Eestis ka seda, et sel naisel on rahalised võimalused valida omale turvaline kodus sünnitamise variant (samal ajal haiglas sünnitamine on tasuta). Kas see süsteem on päris õige ja õiglane, ma pole kindel, olen lihtsalt hetkel tänulik, et minul see võimalus oli.
Hinnakiri võib ämmaemandatel erineda, meie puhul kehtis see hinnakiri.

Jooksvalt käisin oma visiitidel ka haiglas, nii ämmaemanda kui ka arsti juures, sain veel kaks korda ultrahelis käia, et veenduda, et kõik on jätkuvalt hästi ning pole vahepeal vastunäidustusi tekkinud. Üks arsti aeg oli pandud päevale peale ametlikku tähtaega ja selle peale ma veidi ka naersin, sest olin päris kindel, et beebi saabub 39+ nädalal ning, et üle ma kindlasti ei kanna. See nali oli muidugi minu kulul, sest sain minna nii tollele määratud visiidile kui ka 41+ nädalal veel ka KTG alla. Aga siiski said kõik kinnitada, et beebi tunneb end hästi ja põhjust muretseda ei ole. Umbes 1.5 nädalat enne sünnitust tehtud läbivaatusel selgus, et emakakael oli juba 3-4cm avanenud ja lootsime kõik, et ehk läheb siis kohe kohe asjaks, aga nagu selgus, beebil aega oli.
Sain ka näppu saatekirja esilekutsumisele, mis oleks toimunud 41+6 nädalal, see on ka piir, mil kodusünnitus on lubatud – sealt edasi ei tohiks planeeritult kodusünnitust korraldada.

Ootamise ajal tegelesin, siis kodu ettevalmistamisega, perel endal ei ole vaja palju asju muretseda, aga mõned siiski. Variant on näiteks omale koju rentida ka sünnitusbassein, aga kuna ma pole kunagi sünnituse ajal veega just sõber olnud, siis seda meil vaja ei olnud (lisaks arvas Siiri, et kui peaksin siiski väga tahtma, annab seda ka meie enda vannis korraldada).
Küll aga olid meil valmis matt, mis alla panna sünnitusasemeks, veekindlad linad sinna peale ning sinna omakorda peale ühekordsed aluslinad. Lisaks oli olemas veega täidetav soojakott, paberrätikud, hunnik puhtaid vannilinasid, sünnitusjärgsed sidemed ja beebile riided ning mähkimiskraam koos tekikesega – ei midagi erilist ja üleliigset.
Ettevalmistuse üks osa oli ka suuremate lastega rääkimine, kuna oli teada, et ühel või teisel moel nad sünnituse juures saavad olema (st samal ajal kodus, mitte ninapidi juures), siis mitmeid kordi arutasime nendega, et kuidas beebi sünnib, et mul võib olla sel ajal valus ja võin kõva häält teha, aga et nad teaksid, et see on normaalne ja minuga on kõik hästi. vahel tulid ja kordasid need asjad ise mu juures üle täiesti möödaminnes poole mängu pealt, seega küllap nad sellest kõigest ka ikka mõtlesid, eriti kuna beebit oodati nii väga.

img_8044
Ka erinevad teed olid mul valmis, nõmmliiva ja vaarikalehe teesid hakkasin jooma peale 37. nädala täitumist – sünnitust need lähemale ei toonud, aga ehk kergele kulgemisele siiski kaasa aitasid. Ka sünnituse ajal jõudsin tassi vaarikalehe teed juua enne kui päris intensiivseks kõik läks.
Sünnitusjärgseks ajaks oli valmis ostetud nõgesetee, mis taastumisele hästi pidi mõjuma, seda ma ka hea meelega nädal tagasi varahommikul jõin kui samal ajal oma värskelt saabunud beebit imetlesin. Ma ei tea ja ei oska ega saa mõõta selle mõju, aga siin kohal pean mainima küll, et taastumine on olnud väga kerge ja kiire.

img_8045

Kui esialgu olime mõelnud, et ehk teeme oma “pesa” magamistuppa, siis mida lähemale tähtaeg jõudis, seda kindlam ma olin, et pigem tahan sünnitada vannitoas ning kui sünnitus pihta hakkas, siis just sinna põrandale oma asjad valmis sättisimegi. Ruumi oli piisavalt ja tänu soojale ilmale sai isegi akna lahti hoida – päikesetõus, varahommikune valgus, esimeste lindude laul – selline olustik andis kogu sündmusele ainult positiivseid emotsioone juurde.
Erinevalt eelmistest kordadest valitses kodus hästi rahulik meeleolu, kuskile ei pidanud kiirustama, ma ei muretsenud ja sain täielikult keskenduda endale ja beebile, tundsin end hästi ja turvaliselt.

Sünnituse alguses helistasin ka Siirile, et nüüd vist hakkab pihta, olgugi, et oli ju praktiliselt öö vastas ta kõnele kiirelt, andis juhiseid, et mis ma teha võiks ning et ütleksin kohe, kui arvan, et ta võiks tulema hakata, sest siia tulek võttis aega 25min. Tabasin selle õige aja sel korral ilusti ära ning Siiri jõudis meie juurde pool tundi enne beebi saabumist, mis oli piisav aeg, et kõik ka omalt poolt valmis panna ning samas just seal sünnituse lõpufaasis mulle abiks ja toeks olla.

Ma olin suht kindel, et ega ma erilist abi temalt ei vaja, et on ju nii Jenni kui Jon sisuliselt nö ise tulnud ja tegutsesin nendega omast tarkusest ja sisetundest. Ma teadsin, et ma pean iseendale lootma, et ma ei saa oodata või eeldada, et Siiri tuleb ja siis ütleb, et mida tegema pean või kuidas sünnitama – see oli see, mis esimesel sünnitusel mind pigem häiris, ma hakkasin teistele lootma ja unustasin enda.
Aga nüüd ei olnud nii, ma keskendusin ainult endale, ei lasknud end millestki häirida ja tõsi oli ka see, et meie oma kodus, minu enda valitud inimestega ei olnudki siin midagi või kedagi, kes mind häirida oleks saanud.
Ja abi oli Siirist küll, sest aitas ta meeles hoida hingamist, õiget häält ning kindlasti sisendas mulle tema kohal olek teatud turvatunnet ja rahu, mul oli aega sünnitada, miski ei kiirustanud ja ei pidanud keset pressi uute inimestega end kurssi viima hakkama 🙂
Selle kõige tulemuseks oli ka ilma ühegi rebendita sünnitus, esimene neljast, mis nii läks ja mille kohta Siiri ütles, et ma tõesti hingasin beebi välja.
Ja olgugi, et neljas sünnitus, siis julgen täna ka omalt poolt seda “Loomuliku sünnituse teejuht” raamatut soovitada, kui ei muud, siis aitab see minu meelest end hästi sünnituseks häälestada, aga kindlasti leiab sealt ka selliseid asju, mis hiljem sünnituse ajal ehk abiks tuleks.

Suurim erinevus eelnevate kordadega tuli aga nüüd, kui beebi oli käes. Varasemalt tähendas see sireenide saatel haiglasse kiirustamist, aga nüüd, nüüd oli meil kõik rahulik, kuhugi polnud kiiret. Sain beebi oma rinnale ja pikutasin patjade peal kuniks platsenta sündis, nägin vist esimest korda teadlikult platsentat ja veendusime selle terviklikkuses ehk et kõik oli korras. Peale nabanööri lõikamist kolisime beebiga voodisse – OMA voodisse. Suured lapsed tulid juba uudistama ja mul oli nii-nii hea olla. Ma ei pidanud lastest eemal olema, ei pidanud uue beebi üle rõõmustades kurvastusega neid igatsema ning saime Teeduga koos olla ja tema mulle igati abiks olla.

Peale esimest imetamist järgnes beebi läbivaatus – selleks oli Siiril kaasas kõik vajaminev varustus, kaalusime ja mõõtsime ning kõik vajalikud näitajad said ülevaadatud ning K-vitamiini süst tehtud. Vaktsineerimist kodus ei tehta ning sellega tegeletakse esimesel lastearsti visiidil.
Beebiga oli kõik parimas korras nagu ka minuga, Siiri oli umbes kaks tundi veel meiega, veendus, et imetamine hakkab sujuma (ja noh, arvestades, et olen ise nõustaja koolituse läbinud, siis ei olnud me kumbki selles osas ka murelikud) ning arutasime läbi, et mis meid ees ootab.

img_8934

Peale planeeritud kodusünnitust tuleb esimesel võimalusel minna ja perekonnaseisuametis lapse sünd registreerida, et saada talle ka isikukood. Kui nii abielus kui ka vabaabielus vanemad saavad haiglas sünni puhul neid toiminguid teha netis, siis kodusünnituse puhul tuleb veel ise kohale minna. Sättisime end kohale juba järgmise päeva hommikul, eks see veidi tüütu oli, 24h peale sünnitust ja oma nelja lapsega seal tuiata, aga saime kõik vajaliku tehtud ja registreeritud.
Sellest järgmiseks päevaks oli Siiri meile aja broneerinud ITK lastearsti juurde, kus Jonas arsti poolt üle vaadati, võeti vereproov ning tehti esimene vaktsiin.
Samal päeval helistati meile ka perearsti juurest, sest peale kodusünnitust on ämmaemandal kohustus lapse sünnist perearsti teavitada, kokku sai lepitud ka esimene visiit perearsti juurde.

Siiri tuli meid koju vaatama päev peale sünnitust, et hinnata minu taastumist ning beebi kohanemist. Rääkisime veel kord sünnitusest, kuidas kõik läks, mis tunded ja mõtted mul olid ja on.
Nii nagu päev peale sünnitust valdavad mind ka täna, nädal hiljem kogu meie kodusünnituse osas ainult positiivsed tunded. Ma olen õnnelik, et selle variandi valisin, et mu ümber olid inimesed, kes seda valikut toetasid – eriti Teet ja et leidsin Siiri, kellega meil kõik klappis ning kes aitas kaasa sellele, et mu neljas sünnitus oli kogemusena nii nii ideaalne, olen talle südamest väga tänulik.

Ma ei arva, et kõik peaksid nüüd kodus sünnitama ja ma olen kindel, et see ei olegi kõigi jaoks nö õige variant. Aga, kes seda on kaalunud, sellele mõelnud neil võin küll soovitada ehk natuke edasi uurida, esiteks kas või seda, et oleks see üldse võimalik ja tehtav. Ühtlasi, kui tekib kahtlusi või ebakindlust, siis on sünnitajal enne sünnituse algust ka õigus ümbermõelda ning kodusünnitusest loobuda.
Mulle endale tundub, et ilusti kulgeva kodusünnituse üks tugev eeldus on sünnitaja ja tema lähedaste veendumus, et see on õige valik, et sa ise oled kindel, et soovid kodus sünnitada, kui sellega kaasnevad kahtlused või hirmud vms, siis need sünnitusel abiks ei ole ja mõjuvad pigem segavalt. Seega, otsus planeeritud kodusünnituse kasuks peab tulema ikka enda seest ja mitte kellegi mõjutusel või õhutusel.

Kellele aga tundub, et jah, planeeritud kodusünnitus on just see õige ka tema jaoks, siis soovin vaid kerget ja ilusat kogemust, nii nagu seda oli ka meie oma.

 

Ja siia ilma saabus Jonas

Jah, meie neljas laps on sündinud ja see siin on lugu tema saabumisest.

Pean alustama ühest pooleldi saladuses olnud plaanist, nimelt kolmanda trimestri ajal kui ajad Eestis olid eriti ärevad hakkas mu peas end sisse seadma teatav ebakindlus, et kuidas meil see sünnitus korraldatud saab olema. Mind ei hirmutanud mõte üksi sünnitama minekust, oh ei, aga murelikuks tegi mind see, et kuidas ma jõuan haiglasse või et kas sel viiruse perioodil olen ma väga huvitatud näiteks kiirabibrigaadiga kokkupuutest või teistest haiglaga kaasnevatest ebavajalikest kontaktidest. Ma olin murelik ja ärev ning kuigi olin varem olnud endas kindel, et haiglasünnitus on mu esmane valik, hakkas tunduma, et võib olla, sel korral oleks mõistlikum võtta käiku teine plaan – planeeritud kodusünnitus. Rõhutan siinkohal, et just planeeritud ehk siis koos vastavat luba omava ämmaemandaga, mis omakorda seadis ette kohe esimese katsumuse, see ämmaemand leida.
Tallinnas on neid kaks ja ühe puhul teadsin juba, et temal on graafik täis, kuid pöördusin Siiri poole, kes minu suureks rõõmuks vastas, et saab mu ämmaemandaks tulla. Kogu sellest kodusünnituse planeerimist puudutavast kirjutan ma eraldi postituse, täna siin aga edasi juttu sellest, kuidas see sünnitus läks.

Tänaseks oli rasedust tiksunud juba 41+3 nädalat, mu pikim rasedus. Uuel nädalal oli mind ootamas esilekutsumine ja sellega seoses lootsin ma ikka väga-väga, et beebi hakkaks ise tulema. Sai tehtud joogat, puusaringe, treppidest kõnnitud, saunas käidud, vürtsi ja mulli aga veel eile õhtul magama minnes ei olnud kõige väiksematki märki sellest, et midagi võiks pihta hakata.

Kuniks 3.30 ärkasin kõhtu tabanud ebamugava valusööstu peale. Proovisin magamisasendit vahetada, aga abi sellest ei olnud ning suundusin vetsu, kus istudes jõudsin kiruda eelmise päeva vürtsikat lõunasööki, sest sünnituse algust ma sellest kõigest veel loota ei julgenud. Aga need valusööstud ei kadunud ja äratasin Teedu,  et oma vaikselt tekkivaid kahtlusi temaga jagada. Ma ei olnud veel valude vahesid mõõtnud ja ootasin ning vaatasin lihtsalt, et kas need tekivad ikka uuesti ja uuesti, kuniks 3.50 tegin esimese kõne oma ämmaemandale, et vist on selline tunne, et läheb asjaks. Sain juhised valude pikkust ja vahet mõõta ning siis saame edasi vaadata, mis saama hakkab.

Mõõtmise hetkest alates olid valud umbes minut kuni poolteist ning vahed 3-6 minutit, olin neid siin mõned üle elanud kui Siirile raporteerisin ning ta ütles, et annaksin märku kui arvan, et ta võiks tulema hakata. Ootasin veel umbes 10 minutit kui tegin talle kõne, et nüüd on aeg ning teadsin, et hiljemalt poole tunni pärast on ta kohal.

Seniks jätkasin valutamist, valu ajal pidin kõndima, sest seista või muud moodi ma olla ei suutnud, valude vahel rääkisin Teeduga juttu, tegin vaarikalehe teed ja sättisin vannituppa asju valmis. Valud ikka minut-poolteist ja vahed 4-5 minutit.
Suured lapsed (nii suured kui nad on eks) magasid samal ajal õndsat und.

Siiri saabumise hetkel olin just ühe valuga lõpetanud, saime tervitatud, viisin ta hetke sisuga kurssi ning kuna mul otseselt mingit abi sel hetkel vaja ei läinud, sättis tema oma varustuse end valmis ning ootas koos minuga. Kohe sain ka peaaegu kaheminutilise korraliku valu üle hingata ning juba mõned tuhud tagasi oli tunda alaseljas survet ehk siis emakas enam mitte ainult ei avanenud vaid laps liikus ka alla poole.

Kui veel mõni hetk tagasi sain Siiriga suht lebolt jutustada, siis nüüd oli mõne minutiga seis muutunud ja kogu keskendumine läks hingamisele, samal ajal nirises veidi ka lootevett. Liikuda ma enam ei tahtnud, olin vannitoas käed põlvedele toetatult ning seistes hingasin nii kuidas oskasin. Ja siis hakkas see alaselja surve tunne muutuma millekski muuks, tekkis esimene peaaegu nagu pressi moodi asi, kuid kui ämmaemand pakkus, et käpuli läheksin, tundsin, et veel ei suuda, pean natuke seisma.

Aga järgmiseks tundeks olin maas matil, natuke oli raske aru saada, et kas see, mis mind valdab on press või veel nö lihtne valu, olin seal kuskil vahepeal ning suutmata midagi muud teha lihtsalt hingasin. Korraks läks vist endast haledaks see olemine ka, et madalate häälte asemele tahtsin piuksuma hakata kuid siinkohal tuletas Siiri meelde, et hoiaksin hääle madala ning mõnel hetkel hingaks kiiremini ja teisel rahulikumalt.
Selle kõige juures oli üks hetk, kus ma tundsin, et issand kui nõmedalt hull see valu on ja samas ma ei tunne, et midagi toimuks, et kus see laps on ja mida ma siin teen üldse, kui tulemust ei ole. Aga seda mõtet ma kaua ei jõudnud mõelda, saabus tugev press ja pööraselt hingates tundsin, et nüüd küll pea liigub lapsel väljapääsu suunas ja siis tuli paus.. ma ei tea mitu sekundit see kestis või mis see ajaline mõõde on aga korraks oli kõik kadunud, et siis täiega uuesti peale tulla, mõtlesin ainult, et nüüd juba tõesti tahaks, et beebi tuleks, et ta on nii nii lähedal aga mu meelest tekkis ka peale seda veel korraks mingi sekund pausi ja järgmise hingamisega tundsin seda meeletut kergendust, mis kaasneb kui laps tervenisti välja tuleb. Issand kui hea tunne. Kell oli 5.30

Olin see hetk nii õnnelik, me saime hakkama. Beebi päriselt sündiski (isegi üsna lõpus oli mul mingi täiesti napakas kahtlus, et aga äkki ta ei tule ja läheb see kõik üle 😀 ). Keerasin end pikali ja Teet tõi mulle toeks patju, beebi võtsin oma rinnale kaissu ja olin hämmeldunud, et ta tundus nii pisike. Ämmaemand vaatas mind üle ja konstanteeris, et ei ole rebendeid ega midagi, kõik on tiptop korras – kasuks tuli ilmselt piisavalt pikk avanemis aeg (sisuliselt 2h) ja see, et tõesti kogu aeg hingasin kõik valud ja pressid.

Veidi aja pärast sündis platsenta, mille osas oli ka kõik korras ning kolisime vannitoast magamistuppa, kus beebi pikemalt rinnal olla sai ja esimese hommikueine tegi. Suured lapsed olid ka juba ärganud, JJ väitis, et kuulsid beebi häält ja selle peale ärkasid (ma ei tea kuidas nad minu hääle peale ei ärganud muidugi). Uus vennake vaadati üle, tehti esimesed paid ja nenditi, et ta on päris armas.
Mina sain tassi teed juua ja enesetunne oli täiesti suurepärane. Lapsed läksid suht temaatiliselt Lotte osa vaatama, kus ta omale õe saab.

Jäänud oli protseduuridest veel beebi üle vaadata, kaaluda-mõõta ja K-vitamiini süst. Kuna ta tõesti tundus mulle pisike, siis kaal huvitas mind väga ning pisike ta tõepoolest ongi. Hoolimata 41+3 nädalast on minibeebi 3220g ja 48cm, mu pikim rasedus aga väikesim beebi. Mingeid üle või ala “küpsemise” tunnuseid ei olnud ei beebil ega platsental, seega ju siis pidi ta nii pisike olemagi.
Õnneks olin ma ostnud ka 50 suuruses riideid, mis hetkel tal kasvuvaruga selga said ning    peale ülevaatuse ja riietamise jäi ta siin kaisus end suurest tööst välja puhkama. Jutustasime veel veidi Siiriga, et mis ja kuidas edasi peame tegema, mis meid uuel nädalal ees ootab ja millal kohtume ning saatsime ta ära, suur suur tänutunne südames.

Ja siin me siis nüüd oleme, pühapäev 17. mail, perekond nelja lapsega. Päris mõnus, natuke hullumeelne ja nii õnnelikud.

img_8953

Huvitav fakt – kõik meie pere poisid on sündinud pühapäeval 🙂 

 

Ootaja aeg on pikk ehk neljas rasedus 40+6

Oleks keegi kuu tagasi öelnud, et ma kirjutan siin postitust olles 40+6 rase, siis ma oleks ta välja naernud. Õieti, ma naersin veel oluliselt hiljemgi, et ei mina seda 40. nädalat ühes tükis näe, kuna kõik mu lapsed 39+ midagi saabuda otsustanud. Aga mitte see tüüp… nagu selgunud on.

See rasedus on olnud üks lõputu jackpot kõige paremas mõttes. Mina, kes ma olen mõne ootuse ajal oksendanud pea 20. nädalani välja ja seda igapäevaselt, olin ka nüüd selleks valmis – reaalsuses aga isegi eriti ei iiveldanud sel korral. Ka GTT testi sain kõigi teiste ootamise ajal teha ja mõnel juhul lausa mitu korda, sel korral aga pääsesin. Ei ühtegi turset ega paistetust isegi väsimust pole mingit eriti erilist peale tulnud. Elu on olnud üks suur-suur lill lihtsalt.
Kaalu juures ca 13kg, kõht ei sega elu – magada saan hästi, joogat teha hõlpsasti, mul ei ole füüsiliselt raske vaid täiesti chill. Ühesõnaga täiesti selline olemine, mida kirjeldatakse kui “elu ilusaim aeg” ja seda ilma igasuguse irooniata.

Kõige selle juures on kindlasti rolli mänginud ka minu enda suhtumine ja käitumine sel korral ning see, et ega kolme rüblikuga tegeledes hoiab elu ise tegevuses ja liikumises. Mõnd asja olen teadlikumalt jälginud ka, näiteks kui varasemalt olin kohtuv hilisõhtune hea ja parema mugija, siis nüüd naljalt hiljem kui kell 20 pole midagi sööma hakanud ja enesetunne igati hea olnud ka nii. Rohkem olen vedelikku tarbinud ja seda just puhta vee kujul, sest Joni oodates paisutas mind ja ka teda kindlasti suuuuuur kogus rabarberilimpsi, mida tol sajandi suvel kulus ikka ohtralt.
Suurest igavusest süvenesin veidi ka ilumaailma ja otsustasin, et 33 on juba selline iga küll, kus võiks peale näopesu ka muu kraamiga oma naha eest paremini hoolt kanda ja seda turgutada, seda eriti arvestades, et mu nahk on tänu atoopilisele dermatiidile üsna pirtsakas ning paljud asjad lihtsalt ei sobi, tekitavad ärritust ja aitamise asemel hoopis kahju. Nüüd olen leidnud tooted, mis hästi mõjuvad, oma “ilurutiinid” hommikusse ja õhtusse ja ma tunnen, et see argipäeva poputus iseendale mõjub kuidagi maru hästi. Et hoolimata +13kg juures ma tunnen end iseendana nii nii hästi.

AGA, ikka on mingi “aga”, täna ma tunnen, et emotsionaalselt ma hakkan veidi väsima. Reipus ja huumorimeel selle beebi pika ootamise üle hakkab vaibuma. Ma tean ju hästi seda tõde, mida isegi tihti kordan, et üks asi, mis sünnituse juures on kindel, on see, et midagi pole kindel ja plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka omasoodu. Aga ma tõesti ei oleks elus oodanud sellist asjade käiku, seda, et ma tiksun siin 40+6 ja mul on järgmiseks nädalaks käes saatekiri esilekutsumisele, et pean veel sel nädala minema KTG alla passima, et kuigi juba reedel ütles arst, et emakaela avatus on 3-4cm ja no kõik just kui valmis, siis ikka on käes 13. mai ja ma olen ikka veel täiesti rase ilma igasuguse märgita, et see seis lähiajal muutuks.

Ma mäletan seda kerget ootusärevust, kui 37. nädalat sai täis ja ma alustasin oma tee joomisega, lugesin kõrvale Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti” ja mõtlesin, et ei teagi kas enne sünnitust selle läbi jõuan sirvida. Haha, sirvimise asemel olen läbi lugenud ka osad, mis mind isegi eriti ei huvitanud ja kadedusega loen sünnituslugusest kohti, mis kirjeldavad sünnituse algust – sest KUS see minu algus on ah? 😀

Ühesõnaga, kõik on chill ja max hästi, aga ma tõesti kohe üldse ei sooviks seda esilekutsumist, et noh, universum, kui sa oled kuuldel, siis palun lase mul edasi elada ilma selle kogemuseta ja beebike, sulle teadmiseks, et siin on koos minu ja su isaga ka su õde ja vennad, kes suhteliselt kärsitult sind väga ootavad (eriti su õde, kes mind täna jooksurattaga taga ajas, millel peal vilkurid vilkusid ja ta teatas, et ta on kiirabi ja tuleb beebit välja aitama ning, et tal on plaan arstiks saada, et siis üldse nende beebidega tegeleda).

68f273b9-1325-4326-855c-86fc60fc9dc0

Kuidas meil läheb?

Ma arvan, et meil läheb suht hästi, hetkel veel viiekesi aga eks iga päevaga kerib seda ootust ja põnevust juurde, et millal beebi meiega liituda kavatseb. Kogu see beebiootus aitab ka mõtteid millegi muu juures hoida kui viirus ja sellest tingitud muutunud elukorraldus.

IMG_6907

Tähekaartidega õpime kõik koos tähti 

Mulle tundub, et me oleme päris kenasti selle veidra olukorraga harjunud, alles üks päev ütlesin Teedule, et üldse ei saa aru, kas see eriolukord on kestnud kuu või ongi elu koguaeg selline olnud. Ma ei ole eriline halaja tüüp ka, pigem selline adapteeru või sure ehk siis mis siin ikka mõelda asjadele, mis võiks või oleks võinud olla, meil on meie hetk praegu ja saame hakkama.

IMG_6891

Need lastejooga kaardid on meie lemmikud

IMG_7107

Kui vaja lapsed korraks vaikseks saada, ütle, et nad hiired oleks 😀

Lapsed ikka räägivad mõne asja juures, et jaa, kui “haiguse aeg” läbi, siis nad näitavad seda või toda asja oma lasteaia sõpradele või lähevad Mammale külla ja Hispaaniasse ja Lottemaale ja Muumide juurde. Ja ma usun, et üks päev me jälle kõike seda teemegi ja nii neile ka ütlen.

IMG_7315

kevadine rõdupuhastus

Rütm on meil sees olenemata päevast üsna üks, lapsed ärkavad 7-8 vahel, siis ETV2 multikad ja hommikusöök. Seejärel mänguaeg, kus nad rohkem oma mängutoas toimetavad, aga vahel ka lihtsalt mööda elamist mingideid ideid genereerivad. Päris jagelemata ei saa nad kaua olla, varem või hiljem on keegi kelleltki paugu kirja saanud või kellegi lego maja on lammutatud või no mida iganes 😀

IMG_7431

Ühel hommikul avastasime reklaami nähes, et Sipsikut saab Elisa Huubis vaadata – lastel oli suur suur rõõm

Lõunauinakut teevad kõik lapsed ja sellest ma ei tagane, muidu oleks nad varaõhtuks nii soodad, et me ei saaks keegi siin normaalselt oldud.
Kui muul ajal teeme Teeduga jooksvalt omi asju ja Teet peab aegajalt siiski ka kodust väljas käima töö asjus midagi tegemas, siis laste lõunaune ajale üritame oma trennid paigutada.
Kuna ma olen hetkel 100% kodus (ja väljas käin enam-vähem ainult siis kui on vaja minna arsti või ämmaemanda juurde), siis võtsin nõuks end ikka kuidagi liigutada ja otsisin soovitusi erinevatele rasedate jooga videodele. Sain päris mitmeid variante, mis järgemööda ära proovisin ja tänaseks olen jäänud Tonic Pregnancy Yoga videode juurde, kus siis 10-minutilised seeriad, mida valin, et mitut ja millist teha parajasti tahan. Mulle tundub küll, et see joogatamine on hästi mõjunud ja üldiselt on päris kerge ja mõnus olla.

IMG_7113

Kuna joogamatti spetsiaalset pole, siis laenan JJ võimlemismatti selleks 🙂 Pikleri kolmnurga laenutasime Liivala mängutoast, selle laenutuse ajal sai selgeks, et ilmselt tuleb see siiski eil ka omale koju päriseks soetada

Pärast trenni ja lõunauinakuid sööme ja mängime ja veeretame selle päeva õhtusse. Vaadates, et lastel õhtul uinumisega probleeme ei ole, siis ilmselt on neil päeva jooksul tegevusi ja toimetamisi oma enegria kulutamiseks piisavalt.
Kuigi nad ikka vahel üksteisest tüdinevad ja tahavad omaette olla, siis ma arvan, et neil on siin kolmekesi see kodune elu ilmselt kõvasti huvitavam kui üksi olles ja meil Teeduga ka selles osas kergem.

Lasteaiaõpetajad saadavad ikka erinevaid õppetegevusi meilile, muusikaõpetaja teeb neile videosid ja pärast ühte sellist videot ma andsin alla ja tellisin JJ-le ja Jennile ukuleled. Nad olid juba ammu sellest õpetajast inspireeritult ukulelede soovi avaldanud (õpetaja nimelt saadab neid tihti ukulelel) ja nüüd võtsin kätte ja otsisin, et kust saab, leidsin Stanford Musicust – punase JJ-le (sest punane on lemmik) ja lilla Jennile (sest noh Frozeni Anna värv on ka lilla – okei). Eks tasapisi pusime nende ukuleledega, aga kui isolatsioonielu ühel päeval läbi saab, siis peaks nad mingi päris õpetaja juurde suunama (soovitused teretulnud).

IMG_7364-1

Ukulele elu

Lihavõtteid ootasid lapsed sel korral kuidagi eriliselt – ma ei teagi miks, vist sellepärast, et erinevates saadetes sellest oli palju juttu. Pidime siis ka meisterduse ette võtma, milleks oli Lihavõttejänkule kaartide tegemine ja dekoratiivmunade kaunistamine. Pühade pühapäeval oligi siis Jänku kaarte vaatamas käinud ja šokolaadimune ja jäneseid toonud. Ütleme nii, et kui hommikusöögiks on šokolaad, siis ega sellest päevast head nahka ei tule, nii oli kuni lõunauneni meil ka, sest eks nad ikka väiksed vurrid olid siin, õnneks õhtuks ikka rahunesid.

IMG_7533-1

kaartide meisterdamine

IMG_7536-1

munade kaunistamine

IMG_7546

šokolaadine hommik

isolatsiooni elust maksimumi võttes võtsime elus esimest korda ette ka potisaia tegemise – oh lord, mega otsus muidugi, sest selle tegemine on eriti lihtne ja see sai lihtsalt imeline.  Kasutanud oleme seda poppi NamiNami retsepti, soovitan proovida. Ja valmis olla, et isolatsiooni lõpuks on +100kg lisandunud.

IMG_7489

Isolatsioonielu potisai

Beebiootus on varsti lõpule jõudmas, kohe täis 38 nädalat ja beebike võib siin iga hetk välja tulla. Põnev on, iga veidram tunne toob mõtte, et oi, kas nüüd hakkab pihta, aga siiani pole hakanud.
Tehtud sai ka viimane UH lapse asendi ja suuruse hindamiseks, kus kõik korras oli. Suurust tol hetkel umbes 2600g (aga eksimisvõimalus +/- 380g) ning ennustuse kohaselt sünnikaaluks pakuti 3.5kg ringi – eks näis vb peaks selle saiaga tagasi end hoidma, et see number lõpuks kilo rohkem ei oleks 😀
Alles neljanda lapsega ostsime oma koju elu esimese spets mähkimiskummuti, kuna meil võrevoodit pole, kuhu peale mähkimislaud alguses panna ning vastsündinuga päris maas ka alati toimetada ei taha, siis tundus see praktilise poole pealt hea mõte. Leidsin kiirelt sobiva, Teet tõi koju, paigutasime magamistuppa ja sain seda sättima hakata. Nii mõnus oli see valmis panna ning kõik beebi asjad ühte kohta mahutada.

IMG_7689

Nõmmliiva tee ja raamatu aeg

IMG_7619

Jon otsustas ka end asjaga kurssi viia

Esimest korda hakkasin lugema ka Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, et end nö õigele lainele häälestada. Minu jaoks on seal raamatus palju ära tundmist eelnevatest kogemustest ja elust ning küllap mulle sealt ikka ühtteist kasulikku ka selleks korraks leidub.

Nii see elu siin läheb, järgmine postitus ehk juba ühe liikme võrra suurema perega 🙂

IMG_7658

Beebiks valmis!

Haiglakott – neljas kord, segased ajad

Mu meelest on alati küsimuse juures, et mida haiglakotti pakkida, neid vastuseid, et ah, ärge üle pingutage, pigem vähem asju ja küll saab jooksvalt juurde tuua kui vajadus peaks tekkima. BooM! Täna on nii, et tänu koroonaviiruse ohule on igasugune haiglasse sisse-välja sõelumine keelatud ja keegi sulle midagi juurde tuua ei saa, ühtlasi olen ma aru saanud, et kõik sünnitajad hoitakse beebidega vähemalt 48h haiglas sees.
Sellest kõigest lähtuvalt pakkisin ka oma koti, mis muutus hoopis kohvriks, et kõik ära mahutada.

Ma pean isiklikult arvestama selle sünnituse puhul igasuguste võimalustega – võimalus, et sünnitan kodus, võimalus, et jõuan haiglasse, võimalus, et sünnitan kodus, aga haiglasse tuleb ikka minna – selge on see, et vajalikud asjad tuleb kokku panna, et kui on minek, siis kiirelt kaasa haarata.

Mõne jaoks on ka olusid arvesse võttes siin asju liiga palju või midagi hoopis puudu. Ma ei arvagi, et kõik peaks samamoodi pakkima, aga lähtun oma kogemusest ning praegusest olukorrast. Seega, alustame.

Enda jaoks pakin kaasa:
– plätud (eelis susside ees nende lihtne puhastus)
– hommikumantel
– suured sidemed (paraku olen ka nüüd kriisiajal kuulnud lugusid, kuidas haigla sidemeid just lahkelt ei jaga ja eeldatakse, et need omal kaasas – okei, võtan varuga, parem kui jääb üle kui, et puudu tuleb)
– võrkpüksid, pärast sünnitust jalga
– hõbeda sprei õmblustele, rebenditele, ma pole seda varem kasutanud, aga las olla olemas
– kõiksugu igapäevased hügieenitarbed (hambahari, pasta, kreem, juuksekamm jne)
– spordikorgiga joogipudel
– paar imetamistoppi, mida on hea ka magamise ajal kanda
– paar paari pükse
– pesu
– soojad sokid
– rinnapadjad (kui piim rinda saabub, on mul alati vaja läinud)

IMG_7033-1

Tohutult glamuurne kraam

– suur pudel gaseerimata vett (kui ei saa endale vett toomas käia, on midagi olemas)
– näksimist
– pastakas, et ükski allkiri selle puudumise taha ei jääks
– LAADIJA (sest telefonist saab phtm ainuke viis perega suhelda)
– dokumendid
– kätele deso geel
– mask (haiglasse mineku ajaks, kui minek nt kiirabiga)

Beebile ja temaga toimetamiseks
– 2 komplekti riideid (body, püksid, sokid, müts)
– üks õhuke tekike
– üks soojem tekike
– niisked lapid (kui ei ole hea kraani alla pesema minna või pole selleks jõudu)
– mõned mähkmed (loodan, et mähkmeid ikka saab haiglast, aga kui on jama, siis hea kui miskit olemas)
– koju toomiseks riidest mähkmed (eri suuruses, et vastavalt lapsele parim panna)
– väike wet bag kui peaks tekkima määrdunud mähe või riided
– imetamise jaoks mõned musliinid piima püüdma

IMG_7034

Hällis soojakotiks Easygrow Lite turvahälli mudel

– autosse valmis turvahäll koos soojakotiga (kes on kõvasti arvamust avaldanud, et mai beebile küll soojakotti vaja pole, siis khm, ülehomme on aprill ja hetkel sajab väljas meil siin laia lund, olen parem kõigeks valmis)
– suur wet bag minu enda määrdunud riiete jaoks, mida teistest eraldi tahaksin ehk hoida
– rõngaslina, puuvillane ehk siis kergesti pestav (kui pean saama söödud ja oldud, aga juhtub olema beebi, keda “käest panna ei saa”, siis on rõngaslina nagu abikäsi, kes lapse isa näol hetkel puudu)

IMG_7035

vett ja küpsist

Kogu see kraam läheb ratastel kohvrisse, et ei peaks käe otsas tassima, kui selleks jõudu pole.

Nüüd pole muud, kui hoiduda igasugusest ebavajalikust inimkontaktist ehk siis püsida kodus ja püsida terve – loodan, et kõik läheb hästi.

IMG_7037

 

Baby gear ehk neljanda lapse kraam

Kõige selle viiruse hulluse keskel, millest on saanud meie argipäev teadmata ajaks ei saa me siiski unustada, et õige pea on ju neljas beebi juba meiega. Võiks arvata, et tema jaoks polegi pidanud midagi varuma ja kõik on eelnevast kolmest alles, aga paraku olen ma olnud see tüüp, kes esimesel võimalusel väikseks jäänud riided jms asjad ära andis ja müüs – seega suuresti alustasime ikka algusest.

Küll aga on kolme lapsega lisandunud nii palju kogemust, et asju ostes on tekkinud omad lemmikud, et vajadused on tõestanud mis on abiks ja mis lihtsalt kodus ruumi võtaks, et ebavajalikku järjest vähem ja neid tõeliselt häid asju siis rohkem.
Arvestades, et eesolev aeg ei saa väga paljude jaoks majanduslikult just kerge olema, soovitan ka beebi/laste asju ostes mõelda – millised on vajadused ning samas meeles hoida, et kvaliteetsem asi peab vastu mitu last, multifunktsionaalset asja saad kasutada kauem ja et odav ei pruugi lõppkokkuvõttes tulla odavam.

Alustuseks riided – nendega tõesti alustasingi nullist, sest päris väikseid asju meil midagi Jonist alles ei olnud, küll aga sai mulle Joniga selgeks, et Polarn O. Pyret bodyd ja püksid on beebieas ühed mõnusamad, praktilisemad ja vastupidavamad. Nii ongi uue beebi puuvillastest riietest julgelt 90% (kui mitte rohkem) just Po.P kraam, esialgu varutud põhiliselt 56 suurust, mis neil kestab kenasti 62 suuruseni, kuna valinud olen sellised bodyd, millel kaks trukirida ning ka käised pikemaks keeratavad, pükstega sama lugu, sellised, millel sääred võimalik kenasti üles kerida (mitte niisama pahupidi) ja kandmisaeg hästi pikk.
Kui vahepeal mõtlesin, et ehk olen koguse mõttes liiale läinud ja et alati saab ju jooksvalt juurde osta, siis praegu on mul pigem hea meel, et asju väikse varuga – me keegi ei tea, kuidas see hetkeolukord areneb, mis saab ning isegi asju netist tellides on tarneajad pikemad kui varem.

IMG_6678

Bodyd, millest enamus nö kaks suurust kantavad

IMG_6679

Püksid, millest enamus ka kaks suurust kantavad, see esiplaanil mudel on mu lemmik

IMG_6691

Paar dressikombet, jahedamaks ajaks

Eraldi kategooria riietes on meriino, siidi ja siidi-villa riided. Pean tunnistama, et kui neid hakkasin ostma, siis hetkeks oli isegi tunne, et issand, kas neid puuvillaseid üldse lapsele selga panengi kui need villa ja siidi asjad on nii nii pehmed ja mõnusad, kuidagi oma olemuselt sellised õrnale beebile sobilikud.
Olgugi, et tulemas on mai beebi, siis on nii meriino kui siidi-villa asjad täiesti sobilikud ka suvi läbi kandmiseks ning kui juhtub olema ja tulema erakordselt soe kevad-suvi, siis siidi riided on selleks üldse kõige sobivamad ja aitavad ülekuumenemist vältida.
Firmadest olen eelistanud Joha, Cosilanat ja Alkenat (siid). Joha puhul sai määravaks see, et leidsin oma lemmik toonides püksid ja mütsid neilt ja kuna meeles mõlkus juba ka kevadine perepilt, kus lapsed võiks kõik omavahel mätšida – nii said samas toonis püksid ja siidi-puuvilla-villa särgid ka suurematele ostetud.
Kui püksid pigem Johalt, siis mitmed bodyd ja pluusid ostsin Cosilana omad – pluusid siis selleks, et nii hea lihtne mähet vahetada ja ka nii hea lihtne ainult pluusi ja mähkmega hoida kui peaks väga soe olema. Arvestades, et kasutama hakkame riidest mähkmeid, siis on tore kui alati ei pea seda ilu pükste alla peitma 😀

IMG_6683

Joha ja Cosilana kraam, villa-siidi ja vill/siid/puuvill

IMG_6684

Joha meriino ja vill/siid

IMG_6686

Beebi esimese komplekti kandidaadid

IMG_6687

mu lemmik toonid Johalt

IMG_6688

siidi bodyd Alkenalt (tasub teada, et nende bodyde puhul on suurused reaalselt number paar väiksemad

Ja mütse on ka sellele beebile kogunenud rohkem kui üks – no, et saaks pükstega sobiva outfiti kokku panna näiteks, aga tegelikult on mütse erinevas suuruses ja paksuses ja materjalis. On soojemad villased, õhemad siidi-villa segu ja ka suveks hästi sobilikud bambusest mütsid. Suvele mõeldes leidsin ka täiesti super ägeda linase mütsi, millel sees õhuke puuvillavooder ning eriti praktiline nokaga lõige – see nokk kulub hästi ära kui last linas või kandekotis kanda, et päike talle silma ei paistaks. See linane müts on Briar Baby firmalt ja neil on üliägedaid suvemütse, kuid kuna tegu USA firmaga, siis parim valik neil oma poes, kust tellimine paraku tolliga muidugi.

IMG_6287

Ülemises reas meriino, siidi/villa ja hall vill/siid/puuvill mütsid, alumises reas sinine ja valge bambus, keskel puuvill ning ääres linane

IMG_6290

Linasel Briar baby mütsil sees õhuke puuvill

Riiete juurest edasi minnes on valmis ka turvahälli soojakott, mis ideaalselt kasutatav ka vankrikorvis. Selleks on meil Easygrow Lite turvahälli soojakott, mis on õhuke, pehme aga samas piisav nii kevadel kui ka jahedal suvel või suveõhtul. Paljud arvavad, et suvel küll soojakotiga midagi teha ei ole, aga kas või eelmise aasta kogemus Joniga näitas, et täitsa südasuvel juulikuus magas Jon õues just õhukeses soojakotis, sest paraku-paraku ei  ole me keegi eriti vingete ilmaennustajate annetega siin maailmas ja vabalt võib olla, et suvi on kohati sama nagu talv. Ja üldiselt järgneb suvele ka sügis jne nii et kasutust saab see soojakott piisavalt.

IMG_4307

Õhuke Easygrow Lite turvahälli kott

IMG_4313

Ja see turvahälli soojakott sobib imehästi ka vankrikorvi (ostetud babyshop.ee, sooduskoodiga lifeatlucky13, saab soodsamalt ka)

Käruks on meil Uppababy Vista, mis kasutatav nii ühe kui kahe lapsega ning seisulauaga ka kolme lapsega. Oleme seda käru kasutanud nüüd juba mõnda aega ja armastus selle vastu ei lahtu. Pikemalt kirjutasin meie Vistast siin postituses, vahepeal on muutunud siiski käru värv, kuna otsustasin, et musta asemel eelistan siiski seda hallikassinist tooni ja pruune nahkdetaile.

IMG_6617

Siin pildil õigem toon kärul (tooni nimi Gregory), istmes Voksi Sky Light kevad-sügis soojakott

IMG_6966

Uppababy Vista beebikorviga

IMG_6971

ja meie Vista kahe lapsega kasutamiseks valmis

Nö mähkmekotiks aga ka mulle muul moel igapäevaseks kasutuseks valisin ja vaagisin seda otsust pikalt, aga ostetud sai Fjällraven Totepack No 1 Small. Selle koti suurim pluss on võimalus seda hästi lihtsalt kasutada nii õlakotina kui ka seljakotina, sees on kaks sahtlit ja lukuga väike sahtel ning peal veel eraldi lukuga osa. Me oleme sama firma seljakott varsti 6 aastat kasutanud ja jätkuvalt rahul seega usaldan kvaliteeti. Kuna Fjällraveni puhul liigub ka palju fake tooteid lambi lehtedel, siis kes tahab oma tootes kindel olla, siis soovitan otse Fjällraveni lehelt tellida või ametlikelt edasimüüjatelt.

IMG_6076

õlakotina pikemad rihmad ja käes kandmiseks lühemad sangad

IMG_6074

seljas kandmiseks saab õlarihma kaheks jagada

Ilmselgelt on plaan ka palju lapsekandmist rakendada, et siin kõigi heaoluga arvestades saaks ka vajalikud asjad tehtud. Selleks puhuks on minu nn kandmisarsenal muidugi keskmisest omajagu suurem ja seda järgi tegema ei pea 😀 On nii pikad kootud linad, mis kindla peale minek, kuna need on kasutatavad sõltumata beebi suurusest ehk siis kohe päris algusest. Selle beebiga tahan proovida ka kohe rõngaslina, sest Joniga osutus see ühel hetkel mega mugavaks, aga vastsünidnuga kasutamise kogemust seni pole endal olnud. Rõngaslinasid on ka erinevaid, alates puuvillast kuni jaapani siidini välja. Kandekottide puhul ootan ma enim ilmselt kolme mudeli kasutamist (kindlasti kasutan tegelikult oma suurest kogust väga paljusid erinevaid lisaks) – Limas Flex, sest see peaks sobima hästi juba päris pisikesele beebile(3.5kg/56cm või reaalselt veidi varem) ja võimaldama üsna linalaadset asendit beebile, Integra baby suurust (s1), kuna see on minimaalse materjaliga, hästi “olematu” vööga, mis kõhtu võiks rõhuda ja täiesti ebareaalselt lemmiku mustriga. Ja kolmandaks Artipoppe Zeitgeist kott, mis mul valitud puuvilla ja linase segust, mõnusalt pehme ja julgen öelda, et luksuslik – hind muidugi ka sellel mudelil vastav, aga mulle tundus, et peale nelja lapse sünnitamist olen ma emana seda argipäeva luksust väärt (ps, kes tunneb, et ka temale on just see AP kott või lina vajalik, siis saan jagada ka linki, millega 50€ soodsamalt ost teha).

IMG_6973

oma aega ootamas punane Soul Slings 100% linane pikk lina, hall Artipoppe, mis ka linasega, ruuduline puuvillane Oscha rõngaslina, sinine puuvillane Kokoro rõngaslina ning peal Artipoppe jaapani siidiga rõngaslina

IMG_6640

On vist ilmselge, et mulle see soe kullakarva toon meeldib

IMG_6975

Integra kandekott, olematu vööga ning risti kantavate õlarihmadega, tehtud kandelina kangast

IMG_6974

Limas Flex, mis samuti kandelina kangast tehtud, pehme ja mõnus

IMG_6822

Ja Limas Flex veel täiesti kenasti kasutav väikest venda ootava Joniga

IMG_5590-1

Minu argipäeva luksus ehk Artipoppe Zeitgeist kandekott Oat toonis. Ka sellega saab beebi saabumiseni edukalt praegu nt Joni kanda, seega kasutusaeg mõistlikult pikk. rihmad kantavad ainult risti seljal

IMG_5521

Need detailid…

Joniga lamamistooli me põhimõtteliselt ei kasutanudki, olgugi, et mõnel hetkel sellele tegelikult mõtlesime, aga siis tundus juba nö hilja seda ostma hakata ja nii ta jäi. Nelja põnniga toimetades oli nüüd siiski see asi meil nimekirjas kindlal kohal. Kui esimese hooga mõtlesin BabyBjörni toolile, mis meil ka kunagi varem olnud, siis uurides alternatiive, otsustasime sellest sel korral loobuda.
Leidsime midagi multifunktsionaalset ja meie koju ning vajadustega hästi sobituvat – ja selleks on Vaggaro.
Vaggaro puhul said mõned omadused eriti määravaks. Esiteks on see maast kõrgemal, see teeb beebi olemise meie peres veidi ohutumaks, keegi ei saa talle peale kukkuda või hooga selga joosta, ühtlasi on hea sellega beebi nt köögitoimetuste juurde võtta ohutult – ei ole vaja tooli lauale tõsta (mida tõesti ei peaks tegema) , et laps paremini näeks, mis tehakse. Samamoodi on mõnus nõnda veel peretoidust mitte osa saav beebi söögi ajal perega ühise laua juurde tuua.
Vaggaro puhul on max lahe veel see, et ühe ja sama jala peale käib nii “hälli”, lamamistooli kui ka söögitooli kangas. Kõige hoiustamine võtab eriti vähe ruumi ja kokku pakitult on see väikse seljakoti sees kaasas kantav, kaaludes seejuures alla 2kg. See oli nö viimane argument meie jaoks, et saaks selle sügisesse plaanitud reisile kaasa võtta. Oh jah, selle reisi toimumisse ma täna eriti ei usu, aga ehk kunagi hiljem, saame oma Vaggaro kaasa haarata, et mugavalt ka reisil beebiga toimetada, seniks teeme seda kodus. (Kes omale ka seda soovib, siis koodiga lifeatlucky13 saab babyshop.ee ostes soodsamalt).

IMG_6661

Vaggaro lamamistoolina

IMG_6666

Siin näha erinevaid kasutusvõimalusi

IMG_6667

kogu tool mahub siia kotti

IMG_6676

päevahällina

Rääkides vajalikust ja ebavajalikust ning kogemusest, siis võrevoodit ei olnud meil Joniga (kuna teised ka seal magada ei armastanud) ning ei plaani seda ka nüüd osta. Plaan on beebi kaissu magama võtta nagu teiste lastega tegime, aga, et mõnede päevauinakute jaoks on siiski vaja kindlat kohta ja meie laste bande juures diivan või mängumatt maas seda ei ole, siis mingi variandi pidime mõtlema. Aga sellega läks sel korral lihtsalt, sest Joni beebieast on meil olemas Phil&Teds reisivoodi, mis on piisavalt väike ja “märkamatu”, et ka igapäevaselt elutoas kasutada või maale minnes (kui see võimalus jälle ohutu on) kaasa haarata või no kui reisimisega mõneks ajaks tuksis, siis isegi suvel telkima minnes (kui see võimalus eksisteerib) võiks beebiga see tore asi olla, mis mugavamaks elu teeb. Beebiga kasutamiseks vajalik eraldi osa sel juurde osta – leitav siit.

IMG_6957

See P&T reisivoodi sai meil Joniga palju kasutust ja ilmselt saab nüüdki

Ja no riidest mähkmed. Ma ei oska sõnadesse panna seda rõõmu ja rahulolu, et me Joniga selle maailma ette võtsime. Nüüd neljandaga on kindel plaan alustada riidekatega kohe sünist peale. Praeguses ebakindlas maailmas on mu meelest ka parim aeg kaaluda neile üleminekut – ei pea käima regulaarselt poes mähkmeid ostmas, ei tekita suurt hulka prügi, mida peab käima tihti välja viimas ja ei lähe raisku nt vales suuruses ette ostestud mähkmevarud, mis üleöö väikseks jäävad.
Kuna nüüd alustame päris alguses riidekate kasutamist, siis ostsin juurde ka vastsündinu suuruses mähkmed, suuremad on meil olemas ja praegu Joniga kasutuses. Vastsündinu omasid ei pea ka ostma nii palju kui minul on ostetud – kuna minu kogused on natuke seotud siiski ka sellega, et katsetada eri firmasid ja anda hiljem tagasisidet uutele kasutajatele, et mis võiks olla mõistlik ja end tõestanud valik.
Kes aga kuskil alustada ei oska, siis nt pikemalt olen kirjutanud Bare and Boho (vastsündinu) mähkmetest siin postituses(neile kehtib ka jätkuvalt babyshop.ee ostes sooduskood lifeatlucky13).

IMG_6706

Meie vastsündinu kogu

IMG_6707

Nii ilusad ja ägedad mustrid

Lõpetuseks veel väike ülevaade beebi jaoks ostetud tekkidele ja musliinidele. Marlisid-musliine olen ma üldiselt kasutanud imetamise ajal ja ka kärus ning voodis lapsele pea all, et välja tulev piim püüda. Musliine on nii puuvillaseid kui ka bambusest, kes tahab max pehmeid, soovitan bambusest variante.
Tekke on ka mitmeid, õhukeste variantidena Aden+Anais bambusviskoosist tekid ja Limase puuvillane õhuke tekike (mille märtsis saab Limas Flex kotti ostes omale kingituseks kaasa valida 😉 ) ning siis paar natuke paksemat kootud tekki, mis ka puuvilla ja bambuse segu. Bambuse sisaldus teeb ka need kootud tekid pehmemaks ja siidisemaks ning ka pärast masinpesu ei tõmba tekid kangeks nagu mul tavaliselt taoliste kootud puuvillastega on juhtunud. Sellised kootud tekid leiab siit.

Napp kuu veel beebi saabumiseni minna – hea aeg, et kogu kraam läbi pesta, esiemene (ja tõenäoliselt viimane) triikimine teha ja kõik valmis sättida ning lisaks veel haiglakott pakkida (mille kohta ehk ka eraldi postituse teen, kuna sisu saab komplekteeritud praegust eriolukorda arvestades).

IMG_6697

Meie musliini/marli varu, eri suuruses ja materjalidest

IMG_6698

imepehmed bambusega väiksemad musliinid 4.kids.ee poest

IMG_6702

Mamas&Papas suuremad musliinid, mida saab ka nt hällis “voodilinana” kasutada

IMG_6703

Ülemised kolm Aden+Anais suured ja imepehmed tekid, alumine puuvillane Limas tekk

IMG_6692

kootud tekid bambusega, ostetud babyshop.ee

IMG_6693

niiiiiii pehmed ja mõnusad, ootan juba, et saaks beebi sinna sisse mässida