On ka paremaid nädalaid olnud

See nädal on olnud päris kohutav, haiged lapsed pole muidug midagi uut, aga kiirabi ja emo külastused on meie puhul küll pigem harva esinev nähtus ja enamasti kaasnenud uue pereliikme saabumisega. Mjah, sel nädalal ühtegi liiget juurde ei tulnud, aga meditsiinipersonaliga saime kokkupuuteid paraku küll.

Hädade jada algas JJ-st kes ühel ööl lihtsalt täiesti ei kuskilt hakkas köhima, köha oli nii kinni ja meenutas pigem midagi kõõksumise ja paukumise vahepealset, rinnus valutas ja no näha oli, et olek on üle keskmise kehva. Olgu, kuigi nii järsku algust pole nagu varem ette tulnud, haarasime aga inhalaatori ja tegime auru, kui tavaliselt see on päris tõhusalt leevendust toonud, siis sel korral mitte. Ja ei jäänduki muud üle, kui teha kõne 112-te. Kiirelt saabunud ekipaaž asus vilunult asja kallale ehk siis käima pandi adrenaliini aur, anti rohtu lisaks  ning silmnähtavalt ja ka kuuldavalt läks JJ enesetunne paremaks. Ma vist oleks nii selle asja jätnudki, aga meedikud olid siiski arvamusel, et võiks haiglas üle vaadata ja nii Teet koos JJ-ga siis sinna viidigi. Õnneks seal midagi hullemat ei selgunud ja üsna kiirelt oldi tagasi kodus, kus JJ kell 5 hommikul tahtis mängima hakata, veensime ta õnneks magama ning hommikupoolik möödus rahulikult.
Köhast ta ei pääsenud, aga hetkel liigub siiski kõik paranemise poole.

Vahepeal õnnestus loomulikult köhasse jääda ka Jennil hoolimata oma üsna tublile vastupidavusele haiguste suhtes.

Aga no pole hullu, köha-nohu on kehvad asjad, kui ei midagi ületamatut ja enneolematut, seega, küll varsti ollakse jälle korras. Siiski ootasin nädalavahetust päris innukalt, et Teet ka kodus oleks ja veidi lihtsam oleks siin väikeste hädalistega – erit kuna Jon on otsustanud vist lähema paari kuu jooksul kõik hambad omale korraga suhu kasvatada ja sellega seoses ei tohi ma astuda temast väga palju kaugemale kui meeter või heal päeval kaks.

Reede õhtul magama minnes juba vaikselt unistasin, kuidas laupäeva homikul magan kaua-kaua…
Laupäeva varahommik algas aga kehvade asjade kokkulangevusel ja kedagi süüdistamata sellega, et Jon kukkus meie voodist alla. Olukorda arvestades, tundus temaga kõik korras olevat, kuid muhk otsmikul andis tunnistust sellest, et pea käis ikkagi vopsu vastu maad ja nii seda asja jätta ei saa. Kuna mina autoga ei sõida ja suured lapsed  alles magasid, pakkisin Joni Teedule kaasa ning emosse nad suundusidki. Peatrauma, ükskõik kui väike ei ole siiski naljaasi, eriti beebidega, seega kindlasti parem karta kui kahetseda.
Beebike vaadati üle ja tunnistati terveks, pidime muidugi tema olekut jälgima ning kui oleks toimunud tavapärasest käitumisest kõrvalekaldeid, siis uuesti kontrolli minema – õnneks, seda ei olnud.
Kaua magamise asemel saime hoopis üle aegade varase laupäeva hommiku, mida päeva jooksul siis kes kuidas ja kus tukastades järgi magas.

Suurte laste kodus magamine on ka omaette ooper ja sõltub vist kuu seisust, Jenni näiteks võib südamerahuga ise magama minna ja seda kellelegi midagi ütlematagi, samal ajal JJ võitleb une vastu viimse sekundini.
Joni puhul on päeval õnneks siiani parim lahendus ta käruga rõdule lükata, kus selline keskmine 3h rahulikult ära magatakse – vahepeal hakkas uni kahtlaselt lühikeseks minema, kuid selle põhjukseks oli soojenenud ilm ning liiga soe olemine kärus, paari riietusekihi ümber mängimine tõi pika une tagasi.

Nii me siin siis nüüd paraneme, hirmuga mõtlen seda, et kui nüüd uuesti terved ollakse ja lasteaeda minnakse, siis suure tõenäosusega ollakse mingi hetk jälle haiged, aga meie reis läheneb päris jõudsalt ning päriselt-päriselt ma ei taha seda reisieelset ravimise stressi. Seega, ma ei teagi, mis teha või mis mõistlik oleks, hoida neid pea kuu aega kodus või siiski riskida ja lubada minna (sest noh, kodus olemisega kaasneb ka hala, et sõbrad on lasteaias ja trennid ja mängud jms).
Hetkel kaldun siiski koju jätmise suunas, aga no vaatame.

img_1418

Jon oma reisikäruga sõprust sobitamas – like a boss!

 

Riidest mähkmed: öised lahendused

Ma ei teagi miks paljudele öösel riidest mähkmete kasutamine kuidagi ekstra hirmutav tundub. Tõele au andes, ma ka ise ju kahtlesin alguses, aga kuna me tegime selle ülemineku paberilt riidekatele kohe 100%, siis ei olnud ka liiga palju aega põdeda. Midagi kahetseda ka pole.

Toimiva öise lahenduse leidmine sõltub kindlasti lapse vanusest, tavapärastest öistest pissikogustest ja sellestki, kas ja kui tihti laps öösel sööb. Minu isiklik arvamus on, et kui ma öösel mitu korda last toidan, siis on ok vähemalt korra ka mähe ära vahetada seda eriti kui tundub, et laps on jõudnud palju pissida – mulle on lihtsalt pisut vastumeelne, et kui ma ise olen ärkvel, et siis sellest hoolimata võtan toitmiseks ja panen uuesti magama lapse koos pissipambuga (vahet pole kas paber- või riidestmähkmed).
Need õnnelikud, kelle laps sööb ehk vaid korra kui sedagi, on aga soov leida öö läbi kestev mähe igati loogiline.

Oleme nüüdseks katsetanud palju erinevaid variante öömähkmetena ja jagan siin siis mõtteid, et miks ja milline lahendus on meeldinud või mitte nii väga meeldinud.

img_9869

Ülevalt alla: Pop In V2, Grovia ONE, Baba Boo (kanep+tume bambus sisudega), Totsbots Bamboozle koos Peenut wrapiga, Petit Lulu väiksem vormiõmmeldud mähe villapükstega ja Petit Lulu suurem variant PUL pükstega

Alustasime öösel BabaBoo taskumähkmetega, sel lihtsalt põhjusel, et meil polnudki muid mähkmeid üldse. Kuna ma vahetasin vähemalt korra öösel mähet või isegi kaks (Jon oli siis ju vaid 3-kuune ja sõi tihti ja palju ja pissis palju), siis piisas, kui kasutuses oli lihtsalt tume bambussisu.
Kuna see tume sisu oli meil ka päeval lemmik käruunede ajal, siis tekkis soov ööseks midagi muud leida. Soovitavalt ka tõhusamat.
Esimene katsetus kanepisisuga ei olnud just edukate killast, sisu oli pärast sissetöötavaid pesusid (ja neid oli vist vähemalt 5) kahtlaselt kange ja ei olnud üldse mõnus sinna taskusse toppida. Kuna kanepiimu tõmbab pesus ka kokku siis jäi see sinna taskusse naljakalt väike. Kogusin end veidi enne uut katsetust ja siis proovisime uue hooga.
Nimelt tasub kanepiimu pärast pesu ja kuivamist korralikult pehmeks mudida (mina lihtsalt natuke rullin või väänan seda). Ühtlasi ei kasuta ma seda enam ühe sisuna vaid koos mõne teisega. Kõige tõhusam ja tõesti vabalt öö läbi (meie puhul siis ca 00-08) kestev variant on BabaBoo kanepiimu koos tumeda bambusega. See ei jää väga suur pamp ning kuna imud on kõik taskus, siis lapse vastas on kuiva hoidev fliiskiht – ideaalne! Boonusena on kõiki neid BabaBoo osasid võimalik ju ka päeval kasutada ehk siis täpselt nii ja siis kui vajadus – seega kui tundub, et öösel neist enam ei piisa, siis ei jää need kuskile niisama seisma. Kuna kanepiimu kuivab suhteliselt kaua, siis kindlasti peaks neid olema kaks või isegi kolm, kui tegu oleks ainsa öölahendusega, siis jõuab pesta ja kuivada ja kasutada.

img_9860img_9856

Puhtalt öiseks kasutamiseks sai ostetud ka Totsbots Bamboozle, mis on vormiõmmeldud sisemähe ehk siis mähe on üleni imavast bambusest, kuna tegu on üleni imuga peab seda alati kasutama koos kattega. Meie valikuks sai selleks tarbeks Totsbots Peenut wrap.  Bamboozle ei ole mu lemmik ja selleks ei ole mingit otsest põhjust. Jah, imab hästi, meil hetkel size 2 kestab terve öö, aga kuna Jon on pigem niiske olemise suhtes tundlikum, siis pean ma pambu sisse lisama ka fliislapi ja nii saab neid kihte üsna mitu. ma ise arvan, et seda tüüpi sisemähkmed saavad rohkem sõbraks siis, kui laps hakkab öösel pikemalt järjest magama ja on vaja sellist max imavust. Kuna sel Bamboozle sisemähkmel on  üsna tihedalt hoidev kumm, siis miinusena on sealt pisut tüütum näiteks kakat välja pesta (tasub kindlasti loputada) ja selles osas hoolas olla – see on teema muidugi vaid neil, kelle laps öösel kakama kipub. Teine miinus on kuivamisaeg ehk üsna julgelt võib arvestada Bamboozle kuivamiseks 24h enne kui saab uuesti kasutada. Seega, kes neid soovib ösiti kasutada, siis tasub neid vähemalt 2-3 omada, et jõuaks pesta, kuivatada, kasutada. Max imavuse saavutamiseks tahab Bamboozle pesusid koguni ca 10. Plussina võib aga mainida, et pamp kui selline ei jää väga suur, kuna imu on just nagu kogu mähkme peale ära jaotatud, mitte mitmekordselt ainult jalgevahel. Kui Bamboozlet ma päeval niisama ei kasutaks, siis samas Peenut katteid saab kenasti ka muul ajal kasutses hoida – seda kas trukkidega sisse kinnituvate originaalsisudega või mõne muuga – sobivad sinna üsna paljud variandid.

img_9862img_9861

img_1057

Totsbots Bamboozle ja BabaBoo kuivemat tunnet hoidev fliislapp (kollane)

Grovia ONE – selle mähkme puhul on tegemist kõik ühes mähkmega, aga imud ei ole mähkme külge õmmeldud vaid kinnituvad sinna trukkidega – nii saab valida ka, et kui palju imusid kasutada ja sellega imavust reguleerida.
Kuna see mudel on paljude lemmik just öömähkmena, siis võtsime ka meie selle omale kasutusse just selle sihiga. Õige imavuse saavutamiseks võiks teha vähemalt 4-5 pesu, ma kasutasin sel ajal siis seda mähet ka Jonil päeval, lihtsalt et ei teeks nö tühipesusid ja saaks kasutust.
Ööks läheb see alla koos kahe sisuga ja kestab hommikuni küll, kuigi suurema pissiga öödel mulle viimasel ajal tundub, et see mähe on vahel hommikuks juba nii märg, et hakkab Jon seepärast nihelema, aga see on tõesti siis juba päris hommikul. Samas on see ikkagi üks neist variantidest, mida kasutame tihti.
Kuivab keskmiselt, puhastada pigem lihtne.
Suurim boonus Grovia ONE mudeli juures on see, et saab ise valida, kas soovid kasutada trukke või krõpskinnitust. Mõlemad variandid on kohe kaasas. Krõpsud on eriti head siis, kui laps on sellises suuruses, et pole nagu päris täpselt parajat trukisuurust, siis saab krõpsudega kinnitada nii nagu vaja. Krõpskinnitus käib mähkme küljest kõige täiega ära ja see on eriti hea pesemise ajal, sest siis pole ohtu, et see kuskile mähkme külge end haagiks.

img_9863

Petit Lulu – sisemähkmed ja mähkmepüksid (ostetud mahkmed.eu, kus varud hetkel täiendamisel). Sisemähkmed on sarnased Bamboozlele ehk siis üleni imavad, aga kahe suuruses ning suurem variant lausa kahe lisaimuga, kuiva tunde jaoks tuleb lisada fliislapp vastu last. Mu hinnangul on mõlemad variandid tõesti üliimavad ja sobilikud ka suurtele pissijatele. Kuivavad sellele mähkmetüübile omaselt kaua ja sissetöötamiseks vajavad eelpesusid, aga kui see töö ära teha, siis saab endale tõesti korraliku imavusega mähkmed, imavamad kui meie kasutses olev Bamboozle s2. Nende öine suurem suurus on ka päris suure kasvuruumiga, seega peaks andma kaua kasutada.
Katteks võtsime ka sama firma PUL kangast veekindlad püksid pehmete fliissoonikutega ning villapüksid. Mulle tunduvad endale need villapüksid mõnusamad, aga NB! need tuleb enne esmakordset kasutamist lanoliiniga läbi leotada, et muuta need veekindlaks. Kui seda teha piisavalt ja teatud aja tagant uuesti, siis tõesti, need püksid ei leki ja ei vaja ka igapäevast pesu, piisab kui saad nt õue tuulduma panna aegajalt. Villapüksid on mõnusamad ka seepärast, et need ei sahise ja on hästi pehmed seega öösel voodis meeldivamad kui ehk PUL materjal. Naturaalne ka.
Küll aga on taolised püksid taas parimad kasutada neile, kes öösel kindlasti mähet vahetama ei pea, sest kui keset ööd ja näiteks voodis tahta lapsel kirelt mähe ära vahetada, siis on püksid pealt võttes seal all läbi märgunud sisemähe ja vaja kindlasti midagi selleks ajaks alla panna ning kogu seda sahmimist minu jaoks rohkem kui kattega, mis on trukkidega või krõpsudega avatav. Samas võib see eelistus muutuda kui Joni magamismuster muutub.

img_9854

Max suurustes vasakult Petit Lulu suurem suurus, Petit Lulu väiksem ning valge Totsbots Bamboozle

img_9855

Petit Lulu mähkmete kõrval tundub Bamboozle üsna õbluke

img_9868

Vasakul villapüksid ja paemal PUL materjalist püksid, mille sisse käivad vormiõmmeldud mähkmed

Parim tõestus, et eelistused võivad muutuda on Pop In V2 kõik kahes mähe (meil tellitud mahkmed.eu lehelt, aga seal hetkel otsas ja varud täiendamisel), mis mõni kuu tagasi ei äratanud sooje tundeid, seda siis päeval kasutades – pamp jäi suur ja kuidagi pussakas ja kuna lapse vastas on bambusest sisud niisked, siis vajas kasutamiseks ka fliislappi. Sisud kinnituvad omavahel ja katte külge trukkidega ja eks ta paras lego tundub.
Hiljuti andsin siis uue võimaluse, otsustasime proovida koos öösisuga, mis käib päevasisudele ümber. See imude kogus tundub veidi ulme ja natuke hirmutav, aga samas see öösisu, mis saab kinnitatud ümber tavasisude hoiab selle kõik erit kompaktsena ja mähet alla pannes ei olegi seda mega pampu, mis varem häiris.
Öösisul on keskel ehk siis enim lapsega kokkupuutuval alal fliispind ja seega tunne kuivem, imavus super ka suurema pissijaga ning topelt jalakummid hoiavad lekked kindlalt ära. Krõpskinnitus annab võimaluse kinnitada mähe täpselt nii tihedalt kui vaja ja kõige selle tõttu ongi sellest lahendusest saanud üks öiseid lemmikuid (kuigi veel mitte väga ammu tagasi kaalusin selle mudeli müüki 😀 ). Arvestama peab, et sisude kuivamine võtab siiski pea päeva, nii et kui selle lahenduse peale minna, siis vähemalt sisusid võiks olla paar komplekti (saab lisaks osta), sest kate ise kuivab pigem kiiresti.

img_9859

img_9858

Oranžid sisud nö päeva omad ja mähkmega kohe kaasas, hall sisu on öö oma ja tuleb lisaks osta

img_9857

Eks see öiste mähkmete leidmine on ka ikka katsetamine, aga vabalt võib olla, et ka kohe esimene variant töötab ja selle juurde jäätegi ning vajadus millegi muu järele tekib alles lapse kasvades.

img_1018

BabaBoo taskumähkmega

 

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

IMG_0581

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

IMG_0693

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

IMG_0684-1

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

IMG_0665

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂

 

Palju õnne Jon – 7 kuud!

Juhhei ja palju õnne, meie Jon on 7! Postitused muidugi aina hilinevad, aga ega nad tulemata jää, hea hiljem seda arengut sirvida, nagu praegu tore suuremate laste postitusi vaadata.

7-kuusel Jonil on 3 hammast ja tundub, et paar tulemas, kui miski üldse pidevat head tuju rikkuda saab, siis need tulevad hambad. Samas õnneks mitte liiga palju ja palju lähedust ja lohutust on piisav abi.

Selle seitsmenda kuu jooksul on märkimisväärselt lainenud tema menüü – proovitud on bataat, kõrvits, lillkapsas, suvikõrvits, pastinaak, pirn, õun, veiseliha ja kaerapuder. Kõik läheb võrdlemisi hästi peale (suhu ka 😀 ) ja mingeid vaevusi pole põhjustanud. Hetkel enamasti hommikuti pudruamps ja pärast lõunat köögiviljad-liha, varsti ehk lisandub ka õhtusem puder. Kogused pole veel üldse suured, aga küll jõuab, nälga ta ei jää, rinnapiima saab jätkuvalt nii palju ja tihti kui soovib ja seda nii päeval kui ka öösel.

Kasvab ikka jõudsalt ning kaalul on ees 8.8kg, pikkust ca 69cm, pikalt käes tassida ei jaksa, aga õnneks kott või lina siin ikka abiks.
Hea meelega magaks süles, aga sama hea meelega magab päeval ka kärus, oma suuruse juures mahub ta jätkuvalt koos soojakoti ja villakombega Bugaboo Cameleon 3 vankrikorvi, ilmselt veab nii kevadeni välja kui siis lohuga istme kasutusse võtame.

Lemmik liikumisviis on ringitiireldes, kindlaim siht silme ees digiboxi jms masinate nupud teleka all. Riidest mähkmete hunnik on ka üsna ahvatlev sihtmärk, milleni end kohale vedada ja mida siis hea laiali lammutada, ise seejuures üli õnnelik olles. Silmad lähevad särama ka, kui õde-vend midagi põnevat ripakile jätavad – ja mille osas neile muidugi peab lõpmatuseni meeldetuletusi tegema, et nad midagi Joni käeulatusse ei jätaks – eile maiustas Jon näiteks maha unustatud joonistuse kallal… Salajasest maiustamisest rääkides, siis väike abiline Jenni sai ka oma panuse antud. Nimelt sõid lapsed üks päev tuubismuutit. Kõik oli ilus tore ja varsti said tuubid tühjaks ja oligi nagu kõik… kuniks jõudsin köögipoolelt Joni juurde, kelle suu ümber smuuti märke oli näha. Väikese detektiivitöö ja ülekuulamise tulemus oli selline:
Mina: “Jenni, kas sina andsind vennale smuutit?”
Jenni: “Ei! … Jah”
Ühesõnaga sinna proovitud toitude juurde võib ühe marjasmuuti ka vist lisada 😀

Mulle tundub, et kaheksas kuu saab olema enne kõike liikumise teemal suuremaid arenguid toov, aga eks näeme.

IMG_0793

Natuke kõigest ja mitte millestki

Ma ei tea üle mitme nädala JJ ja Jenni jälle lasteaias on, näis siis kauaks. Algus läks veidi raskelt ka, Jenni oli väga minemas, JJ mitte nii väga ja oleks vabalt vist koduseks jäänudki. Samas on neil seal tore, trennid, meisterdamised, sõbrad, et no pole teistpidi südant neid siin kodus ka ainult hoida.

Me Joniga päeval kahekesi kodus, saab see sell ka natuke omaette olla, ilma, et keegi teda armasutsega lämmataks. Kuigi ma eile seda ise teha tahtsin – vaatasin hommikul ETV pealt “Kutsuge Ämmaemand” sarja, kus oli lugu hüljatud lastest ja beebist. Selge see, et nutt kurgus haarasin Joni omale sülle ja õue magama viimise asemel lasin tal süles magada, et teda lihtsalt hoida 😀 #hullema
Täna olin targem, mõtlesin, et seda sarja ei vaata ja nii sai Jon õue magama ka. Muidugi ei oota mind nüüd mingi mõnus lebotamine, sest kodus ringi vaadates oleks siit nagu mingi märatsevate pesukarude kamp üle käind – igalpool on mingi pudi, kellegi riided, kohvitassid, mänguasjad, veel pudi. Seega tuleb end kokku võtta ja see elamine ära kraamida, ent kõige tüütum on see, et homme algab kõik põhimõtteliselt otsast peale – kui just õhtul tervet pere koristama ei mobiliseeri.

Homme tahaks Joniga ka üle pika aja taas võimlema minna. Ta on füüsiliselt päris tublisti arenenud, kuigi vahepeal oli natuke laisavõitu, nüüd keerab pöörab ja teeb edasi liikumise katseid, mis kipuvad õnnestuma siis kui keegi ei vaata 😀
Joniga meil muidu klapib hästi, temaga annab päris hästi kõik oma käigud ära teha, alles esmaspäeval olime temaga riidest mähkmeid tutvustaval üritusel, kus ta mõnusalt asjatas ja ringi rullis. Järgmisel nädala teisipäeval toimub taas Tallinna lapsekandjate kohtumine, kus ta minuga kaasa tuleb (ja kuhu kõik huvilised väga oodatud on). Jon sööb nüüd ka lisatoitu ja nii hea isuga, aga sellest kirjutan täpsemalt eraldi postituses, küll aga on hea meel, et haigus ja rohud kõhule liiga ei teinud ja see püreede-putrude lisamine mingite vaevustega ei tulnud.

Nädalavahetusel ootab ees rohkem ringisõitmist, miks ja millega, sellest saab homme mu Instagrami kontolt  teada 😉

Nii, laste koju saabumiseni ca 5 tundi, Joni ärkamiseni parimal juhul paar tundi – tuleb oma sisemine koristaja nüüd välja tuua ja pihta hakata.

IMG_0172

Enesele motivatsiooniks hommikusöök So Brooklynist (Y) 

Kuidas ma paljajalu hakkasin käima

Lastele jalanõude ostmise pisut hullumeelse tihedusega on ilmselt kõik lapsevanemad kokku puutunud, lisaks on valik nii suur ja lai, et kohe ei teagi, mida võtta, mida jätta, mis sobib ja ei sobi. Meie oleme enda lastele vähemalt ühe märksõna leidnud ja see on paljajalujalatsid ehk siis barefoot ehk siis jalanõud, mis maksimaalselt meenutavad ilma jalanõudeta olemist.

Ega neid meie kaubandusest peaaegu saada pole, kõik on enamasti tellimisega, õnneks siiski tekib (e-)poekesi ka siia, kes kõigile paljajalu lastele sobilikke jalavarje pakkuda soovivad, vastavalt nõudlusele pakutu hulka suurendavad ja loodetavasti ikka kasvavad.
Ehk siis siiani on olnud see lastele jalanõude saamine mõneti jahti meenutav – sest vaja ju õiget numbrit, õiget tüüpi õigel aastajaal jne.

Kõige selle juures ma enda peale väga ei mõelnud, olin ju oma tavapäraste jalanõudega harjunud, tundusid mugavad ka ja no mis mul vaja. Aga juhuslikult mulle siiski ühed nö ülemineku jalanõud veidi rohkem kui aasta tagasi silma jäid – polnud kõige laiem ninaosa, aga olid väga painduva tallaga, täpselt jala ümber kinnitatavad ja kui jalga sain, siis oli tunne päris hea. Ma tol hetkel ei pidanud üldse plaani, et hakatagi ise kasutama barefoot jalanõusid, aga see veidi on see teema, et kui juba proovid, siis ega väga tagasiteed ei ole, sest sa lihtsalt ei taha enam oma jalgu panna millessegi, mis ei paindu, mis surub varbaid kokku, millel on ebaloomulik kõrgendus – no ei taha.

Vastu kevadet ostsin veel mingid suvalised tennised, mis paraku jalga ei jõudnudki, sest ostetud said ühed veel – õhukese talla ja laia varbaosaga, need said lemmikuteks ja sealt edasi tahaks öelda, et ülejäänud on ajalugu 😀 Sest minu jalad enam muid asju kui barefoot jalanõud omale ümber ei taha.
Suveks said sandaalid, imeõhukese tallaga, peale vaadates oli kahtlus, et kuidas nendega ikka kõndida on, aga ma võin öelda kuidas – mugav, mõnus, “maaga ühenduses” kindlalt maas nagu paljajalu ikka.
Jah – kui oled ikka varem harjunud kõige täiega kandu vastu maad põrutama, siis seda saad sa barefoot jalanõudes teada ja tunda ning pead oma sammu veidi korrigeerima. Mõneti nagu õpid uuesti käima, teed oma sammu pehmeks ja ei trambi nagu elevant mööda teed, üldiselt mulle tundus, et kogu keha olek sellest muutus.

Nüüd, olles käinud barefoot jalanõudega ka talvläbi, olin kindel, et ka kevadele vastu minna ei taha milleski muus, samas mõlkus mõttes ka mõne enda jaoks uue tootja proovimine, mõeldud tehtud ja siin kohal tuli abiks Mugavik – paljajalu jalatsite e-pood, kes sellest aastast alustas Joe Nimble jalatsite müüki. Nõndaks ootavadki mul lume sulamist nüüd Joe Nimble Cheertoes (kui äge nimi eks 😀 ). Mulle endale tundub, et Joe Nimble toodang on just hästi sobilik ka neile, kes tahaks oma esimesi barefoot jalanõusid osta ja proovida, sest nad ei ole kindlasti ekstra laiad (mida võib olla tahad hiljem), samas on neis varvastel mõnusalt ruumi, tald paindub nii palju, et keera või rulli. Sisetald on ehk juba pikemalt barefoote eelistanule isegi liiga pehmendav, samas jälle alles alustajale ideaalsed – hiljem võib ka soovi korral selle lihtsalt eemaldada või mõne õhema vastu vahetada.

Minu Cheertoes mudel on äge, natuke nagu sportlik, samas detailid teevad just nagu viisakamaks, nõnda näen ma neid nii teksade kui seeliku all kandmiseks – sellise universaalsusega on ka võrdlemisi kõrge hind natuke vastuvõetavam.
Ka ei ole neil see kuju selline “pardijalg” nagu paljude suurim hirm on omale barefoot ostes – aga ma vannun, et mingi aja pärast silm harjub ja olulisem veel, sul on lihtsalt nii mõnus olla, et laiem varvaste osa ei seostu enam pardijalgadega vaid sellega kui hea ja mugav sul kõndida on.

Miks üldse hind neil barefoot jalatsitel nõnda kõrge on? Eks see disain ja väljamõtlemine ka maksab, kvaliteetne materjal maksab, tihti on barefoot jalanõud üldse käsitöö, kogused, mida toodetakse on väiksemad, seega masstoodangule omast soodsat hinda näeb vähe. Küll aga usun ma, et mida rohkem inimesi enda jaoks selle paljajalu maailma avastab, nõudlus kasvab, seda rohkem tuleb ka pakkujaid ning selle turu suurenemisega ka hinnad lähevad meeldivamaks.

Kes soovib Mugaviku valikus olevate BF jalanõudega tutvuda, siis sel laupäeval (09.02) toimub Tartu Loodusmaja Päikesetoas Mugaviku pop-up pood, minge uudistama.

Seniks aga, kes tahab oma jalgadele teenet teha ja neile midagi tõeliselt mugavat osta, siis  saab mu Instagrami kontol loosis osaleda, kus Mugavik on välja pannud 40€ kinkekaardi oma poodi – nii saab keegi omale (või lastele) uued papud veidi soodsamalt soetada 🙂

Kuidas tundub – kas võiks sel aastal hakata paljajalu kõndima?

 

IMG_9899IMG_9900IMG_9901IMG_9904-1

IMG_9586IMG_9590

Kodused lapsed, tubased tegevused – Wobbel

JJ ja Jenni on juba nädalaid kodus olnud. Vahepeal oli jõulupuhkus, siis möllas lasteiaias gripp ja me ei viinud neid, siis nad korraks käisid ja said muidugi gripi, siis olime kodus, siis tuli uus kiri mingi uue haiguse kohta ja nii nad jälle kodus on – sest üks mis kindel, kolme terve lapsega on oluliselt kergem kodus olla, kui kolme või isegi kahe haige lapsega.

IMG_9704

Ausalt, iga aasta mõtlen, et peaks need talvised kuud kuskil kliimapagulane olema, aga siis on korraks see “aww, lumi, talvevõlumaa, nii nummi” tunne, jõulud ja asjad ja enne kui jõuad taibata, et käes on mingi gripihooaeg ja kõik muud sada epideemiat, et kuskile minema sättida, on keegi juba haige.
Hetkel olen  ma päris veendunud, et uuel hooajal teeme kõigile gripivaktsiini ka, sest selle põdemine oli kõike muud kui vahva väike palavik. Lapsed nutsid, sest neil oli niiii halb olla, palavikud käisid 38-39.4 vahel, sisse läks vett kui sedagi ja üldse oli see aeg nagu kuskil vines maa ja taeva vahel. Kõige tipuks jäi haigeks ka Jon ja no proovi sa oma mom cool säilitada ja mega rahulik olla, kui su vaevu kuuekuusel beebil on kõrge palavik ja ta kas ainult magab või on rinnal või magab rinnal. Liida sinna veel tüsistusena köha ja siis ei olegi muud mõtet, kui et issand jumal, elame selle nüüd üle ja siis vaktsineerima – sest ainuke terve inimene selle kamba peale oli Teet, kes juhuslikult oli ka vaktsineeritud.

AGA – okei, me saime terveks, hullem on möödas, lastel hea olla – samas, ma päriselt ei taha neid veel lasteaeda viia, sest seal oli jälle mingi nakkuslik häda. Seega, siin me oleme, kodus. Arvestades, et õues on (mul) praegu päris tõenäoline murda luu või paar, siis ma nendega sinna ei kipu, aga mis me siis toas teeme?

Aktiivsete rüblikutega saab puslesid panna ja loomafiguuridega mängida siiski piiratud aja, sest nad tahavad möllata ja kõõluda ja ronida, Jenni sõnadega “tsirkust tahaks” 😀
Seepärast oli mul otsus sekunditega tehtud, kui meile varasemalt kandelinade valdkonnast tuttav Babyluv pood andis teada, et nende valikus on nüüd ka Wobbel tasakaalulaud ja et kas me tahaks proovida. Jah – absoluutselt, jah.

IMG_9751

Otsus on osutunud lihtsalt nii heaks, sest isegi Teet, kes oli selle laua osas veidi skeptiline on pidanud tunnistama, et tegu on laste lemmikuga – esimese asjana tegi Jenni sinna omale lebo aseme, siis kiiguti sellega, siis roniti selle otsas (see on lemmikumaid tegevusi), siis ehitati sinna peale, siis avastati, et selle saab diivani peale panna liumäeks jne jne.
Jenni lemmik on seal peal seista, klotsi mikrofonina kasutada ja teadustada oma tsirkuse trikke (ps ma ei tea, kust see tsirkuse jutt tulnud on).

IMG_9733
Ühesõnaga, neil on selle Wobbeliga üli vahva ja ma ei lähe ka seejuures hulluks, et nad oma rahmeldamised ära saaks rahmeldatud. Pigem hoian end tagasi ja lasen neil neid asju genereerida, väga äge on vaadata kuidas nad järjest osavamad tasakaalu hoidjad on ja kuidas nad ei karda turnida.
Muul ajal see Wobbel silma ei riiva, ka elutoas seistes, puhastada saab lapiga ja kui peaks tahtmine peale tulema, siis saan kas või ise kiikuma minna, sest kandevõimet sel kuni 200kg – noh, veidi on siis kosumise ruumi ka mul 😀

IMG_9740

Seega, kui otsite miskit multifunktsionaalset omale lastetuppa, siis kaaluge Wobbelit. Ühtlasi pean mainima, et huvi selle vastu ilmselt ei selgu kui lastega seda poes vaadata või kuskil põgusalt peale ronida – see on selline asi, et tahab neid natuke igavlevaid lapsi ja keskkonda, kus pole ka liigselt muud kraami tähelepanu pärast võitlemas – less is more, ka mänguasjade juures.

IMG_9768

IMG_9707