Swandoo Marie 3 ehk aeg turvahällist turvatooli kolida

Varem või hiljem tuleb peale turvahälli kasutusele võtta turvatool, Jonas on nüüd 1.5-aastane ja oligi paras aeg ta hällist välja kolida. Tegelikult oleks ta veel mõnda aega meie Swandoo Albert hälli ka mahtunud, sest see on kuni 13kg/83cm aga kuna me teda sellega juba ammu enam tassida ei viitsinud ja see nö toolina autos seisis, siis tundus mõistlik päriselt tool kasutusse võtta.

Nagu mainisin, siis ka turvahäll oli meil Swandoo oma ja kuna sellega päris rahule jäime, siis vaatasime ka tooli valides sama firma poole. Samas ma turvavarustuse valikul ainult enda subjektiivsele meeldimisele ei tugine, kui muud parameetrid on sobilikud, siis nö lõpliku otsuse juures mängivad rolli ka turvatestide tulemused, aga et ka need olid Swandoo Marie 3 mudelil eeskujulikud, siis sai valik suurema jututa tehtud.

Jonas Swandoo Marie 3 turvatoolis

Miks mulle Swandoo Marie 3 turvatool hea valikuna tundus?

Kundlasti mõistlik kasutusaeg, kuni 105cm/18kg, mis meie laste puhul seal 4-aastasena tavaliselt kätte jõuavad. Kes aga tahab sellest toolist maksimumi võtta ja turvahälli kaasas kandmise vajadust ei näe, siis hea teada, et see Marie 3 sobib lapsele alates 40cm, kuna tuleb siis ka vastava beebisisuga.

Tool kõige püstisemas asendis

Toolil on 3 kalde asendit, mis on kõik kasutatavad nii selg sõidu suunas kui nägu sõidu suunas. Nii jõuamegi järgmise omaduseni, et seda tooli saab kasutada mõlemat pidi ning lisaks ka küljele keerata (ehk siis liigub 360°), et last oleks mugavam tooli panna või sealt võtta. Aga, et turvalisim on hoida laps võimalikult kaua selg sõidu suunas, siis võibki tooli nii kasutada ka algusest lõpuni. Lisaks on toolil sisseehitatud lukk, mis ei lase lühema kui 75cm lapsega tooli nägu sõidu suunda keerata, sest nii pisidele lastele on sss olek siiski parim.

Tooli küljele keerates on mugav last sinna sisse panna ja välja võtta

Swandoo Marie 3 on autosse kinnitatav isofixiga (nagu enamus 360° keerlevad toolid). Lapsele on toolis 5-punkti turvarihmad, mille kinnitamine ja pingutamine vähemalt mulle tundub igati mugav ja lihtne. Lapse kasvades tuleb peatuge järjest kõrgemale tõsta ja ka selle liigutamine ei nõua erilist pingutust – seega ei ole keeruline tooli paika sättida ka siis, kui vaheldumisi kasutaks seda vahel suurem ja vahel väiksem laps. Õige kõrguse paika saamise abistamiseks on peatoel ka markeeritud koht, kuhu kõrguse vahemikku peaksid lapse silmad jääma.

Saab ka nii pidi, aga nii väikse lapsega seda kindlasti ei soovita

Olgugi, et selg sõidu suunas tool on turvalisim variant, siis mulle meeldib, et seda tooli saab panna ka nägu sõidu suunas – ma küll ei usu, et me seda varianti igapäevaselt sõidu ajal kasutama hakkaks, aga näiteks seisvas autos võib vahel olla päris hea laps teise suunda keerata, et teda natuke lõbustada – no näiteks praamiga Saaremaale sõites 😅 Hädavajalik võib see olla aga neile, kelle lapsel pikal sõidul sss olles süda pahaks võib minna.

Kolmene Jon selg sõidu suunas
Kolmene Jon nägu sõidu suunas

Meil on Swandoo Marie 3 kasutajate parameetritega hetkel kaks last, 1.5-aastane Jonas ja kolmene Jon, kuigi tool sai valitud just Jonasele, siis proovisime sinna sisse ka Joni, kes ise arvas, et tool on mugav ja talle meeldis (sellega peame muidugi ettevaatlikud olema, sest viimati meeldis talle aasta tagasi Jonase Nomi söögitool, mille omale kasutusse võttis 😅😅), aga ka meile kõrvalt vaadatuna tundus, et vabalt võiks ka tema selles sõita, 95cm pikkune laps on seal toolis nii mõnusalt sees ja mitte nagu tooli kohal, 1.5-aastasest rääkimata, seega see kuni 105cm kasutusaeg tundub reaalne küll.

Jon silmnähtavalt rahul

Arvestades kasutusmugavust, pikka kasutusaega ja häid turvalisuse näitajaid olen ma meie valikuga väga rahul. Meie tool on hall, aga Marie 3 on saadaval lisaks veel neljas toonis – mulle lihtsalt meeldib, kui turvatoolid värvilt enam-vähem klapivad autos ja meie neljast kolm ongi hallid.. ja siis on JJ valitud punane 😅

Swandoo Marie 3 on Babyshop.ee poes täishinnaga 539€, kuid koodiga lifeatlucky13, on hind novembri lõpuni 15% soodsam ❤️ (lisaks on sellega soodsamad ka kõik teised täishinnaga tooted). Postitus valmis koostöös Babyshop.ee poega

Lisaks kõigele muule on Swandoo Marie 3 minu meelest ka silmale ilus vaadata 😍

Meie Hispaania nelja lapsega

Pole ammu midagi kirjutanud, aga mõtlesin, et panen siia siiski kirja natuke muljeid meie reisist nelja lapsega Hispaaniasse.

Kõik mu lemmik inimesed ❤️

Alustame algusest… see reis oli plaanitud esialgu hoopis septembrisse 2020, aga me kõik teame kui vahva aasta see 2020 oli ja, et reisimine oli tol hetkel suht kahtlane. Lükkasime oma plaanid edasi ja otsustasime vaadata, et kas minek oleks 2021 kevadel või sügisel. Ja siis algasid jamad Jonase tervisega, operatsioon, ebakindlus, ebaõnn ja veel üks operatsioon – kõige selle keskel oli kevad ammu möödas ja vahepeal tundus juba ebatõenäoline, et seegi september reisima saaks. Aga Jonas oli vapper, arstid olid kiired ja selles osas oli roheline tuli.

Tegelikult me tegime majutuse bronneeringud ja lennupiletite ostu juba hiliskevadel-suve alguses ära, lihtsalt lootsime, et kõik läheb hästi. Natuke lisakindlust andis ka see, et kevadel kõik covidi läbi põdesime – et ausalt öeldes ei tundnud tänu sellele ka mingit hirmu, lisaks saime suve peale ka vaktsineeritud, nii et takistusi reisimiseks väga polnudki. Jälgisime kohalikke olusid ja piiranguid, aga midagi hullu polnud ja reisi algus aina lähenes.

Muidugi jäid lapsed enne reisi haigeks, sest said peale suvepuhkust natuke lasteaias käia 😅 Õnneks õnnestus nad kõik õigeks ajaks siiski tervisele turgutada ja kuigi ma kogu eelnevat aastat silmas pidades ei julgenud veel hõisata, siis tundus, et omg, me tõesti tõesti lähemegi.

Pakkima hakkasin juba peaaegu nädal varem, nelja lapse ja kahe täiskasvanu jaoks kolme nädala asjad oli nii stressivabam kokku saada – kui miski sai puhtaks pestud, viskasin kohvrisse ja siis vahetult enne mienkut voltisin kõik kenasti ära, et asjad mahuks paremini ja oleks ülevaade ka, et kus mis asub. Minu ja nelja lapse asjad mahtusid ühte suurde kohvrisse. Teet pani enda asjad eraldi väiksemasse ja lisaks oli eraldi kohver Jonase riidest mähkmetele ja kandelinadele (sest ma ei suutnud ainult ühte valida 😅). Oleks saanud hakkama ka kahe suure kohvriga, aga kuna meil olemas oli 1 suur ja 2 väiksemat, siis kasutasime neid.

Selliselt pakkides oli hea ülevaade, et mis juba kohvrisse saanud

Kõigele lisaks pidi kaasa tulema meie Easywalker Harvey3 käru Jonasele, selle pakkimise jätsin reisi eelõhtule, hakkasime seda siis meie olemasolevasse transpordikotti pakkima ja peale pikemat pusimist ja proovimist sai selgeks, et sinna kotti see käru ei lähe. Variandid olid, et kas võtta käru ilma kotita, otsida uus kott või väiksem käru 😅 Ilma kotita me minna ei tahtnud, tundus natuke liiga hea käru sinna pagasisse retsimisse anda. Uut kotti ka polnud kuskilt võtta, lisaks oli aega vähe, et midagi väga organiseerida. Aga õnneks oli Perelas veel Babyshopi Easywalker Charley, mis tundus paljulubav variant ja mulle endale rohkem meeldiv kui nt Jackey mudel, sest saab istet kasutada mõlemat pidi. Ja nii Teet sellele järgi läks ja see meil kaasa pakitud saigi.

Tagantjärele võin vist tegelikult isegi natuke õnne tänada, et selle käruga nii läks, sest Charley oli absoluutselt ideaalne reisikäru. Piisavalt kompaktne, samas ruumikas iste ja suur kaarvari õhtusavadega – sest reisil oli väga soe ja õhutust oli vaja nagu ka päikese eest varju. Pakikorvi mahtus ka kõik vajalik ning basseinide ääres manööverdada oli ülimugav. Kordagi me koduse Harvey järgi ei igatsenudki 🤷‍♀️

Pakikorvi mahtus isegi meie suur Älly seljakott, mis reisimiseks ideaalne

Varasemate kogemuste pealt olin ma lootnud, et me ei peaks öiseid lendusid kasutama, paraku aga nii ei läinud ja kõige mõistlikum oli lend, mis läks 5.45 ja mis omakorda tähendas, et me olime juba nelja paiku öösel lennujaamas. Kartsin, et nelja lapse keset ööd äratamine on keeruline, aga õnneks läks kõik hästi sujuvalt, ainult Jon vajas natuke rohkem veenmist, et reis on parem kui parajasti oma voodis magamine. Üllataval kombel magasin isegi mina päris hästi ja kuna läksin magama juba 9 õhtul koos Jonasega, siis oli öösel päris värske olla.

Teel Tallinnast Riiga

Lend läks läbi Riia, kus õnneks oli vaja ülivähe oodata. Esimene lend oli lastele natuke nagu soojendus pikemale lennule, kõik sujus. Ainuke, kes mõlemal lennul magas ka, oli Jonas, seda ka suuresti tänu sellele, et teda imetasin. Teised lapsed olid ikka nii elevust täis, et magamisest midagi välja ei tulnud – uudistasid, jutustasid, mängisid, sõid ja küsisid miljon korda, et kas me hakkame kohale jõudma 😅 Jon oli lõpuks muidugi täiesti soss omadega ja veits halaga pooleks jõudis silmad kinni panna umbes 5 minutit enne Barcelonasse maandumist.

Süüa, süüa pakkige kaasa kui lastega lendate 🤣🤷‍♀️

Barcelonas läks kõik jälle sujuvalt – kus vaja näitasime ette tõendid ja täidetud ankeedid, saime kätte oma pagasi ning otsisime üles oma transfeeri. Oleks saanud sõita ka nn tavabussiga, aga sellist mõõtu seltskonnaga oli eraldi transfeer kindlasti mõistlikum ja mugavam. Juba mitmendat korda kasutasime firmat Ziptransfers ja siiani pigem alati rahule jäänud.

Ilm, mis meid Barcelonas tervitas oli varahommikuse Eesti omaga võrreldes ulme kontrast +27C ja meenutas meie südasuvist leitsakut, mis siis, et kell oli alles 10 hommikul. Aga kuna me just sooja olime lootnud, siis tegi see suvi ikka rõõmu.

See mahl phmt hingati sisse omale selle +27C sees

Meie majutus asus Barcelonast ca 85km kaugusel, seega sõit sinna läks ruttu ja juba enne keskpäeva olime kohal. Selle eriti varajase lennu pluss oli kindlasti see, et esimene päev ei olnud lendude all nö raisku läinud. Oma apartmendi pidime kätte saama küll alles kell 16, aga seniks sai juba mõnusasti meie resordis puhkama hakata – esimesena lõunasöök ja jahedad joogid, siis mänguväljak ja siis juba bassein.

Kui inimene saab lõpuks basseini 😍

Majutus oli Cambrils Park Resordis, kus nüüd olime neljandat korda (fun fact, et igal järgmisel korral on üks laps rohkem olnud… tea, kas viiendat korda tasub plaanidagi..). Selles kohas on olemas tõesti kõik, et lastega mõnusalt ja stressivabalt puhata. Suur pluss mu jaoks ka see, et territoorium on kinnine ja nii on vähem võimalust kellelgi ära kaduda.

Meie apartmenti ees

Majutuseks pakutakse kolme tüüpi elamisi – väiksemad ja tagasihoidlikumad Aloha bungalod, veidi suuremad ja lisamugavustega Villa Bonitad ning kõigi mugavustega Mediterrania Apartmendid. Meie valik on siiani olnud just nende apartmentide kasuks, sel korral siis 3 magamistoaga (iga toa juures oma wc ja vannituba), elutuba-köögi ja terrassiga variant. Terrass on esimese korruse omadel, teise korruse aprtmentidel on rõdu – olles olnud mõlemas, siis lastebandega on esimene korrus mugavam, eriti kui kaasas ka käru.

Üks magamistuba
Kuigi söögilaud oli ka toas, eelistasime pigem süüa õues terrassil
Idüll
Villa Bonitade vahel Jonast lõunaunne kärutamas

Elamine on olnud piisavalt asjaliku köögiga, et süüa oleme alati ise teinud. Vahelduse mõttes saab muidugi käia ka restoranides, mida resordi enda alal on 3, hommikuti läbi hüpata pagaripoest värskete saiade ostmiseks või õhtuti hoopis kaasa osta pitsad oma terrassil nautimiseks, muidugi ei puudu ka jäätise lett.

Jäätiseid valimas
Jäätis, mis näeb välja nagu play doh 😅

Väike toidupood on resordi alal olemas, kust saab sellised basic asjad omale osta, aga suur market asub ca 200m kaugusel, kust saab kõik vajaliku, mis toidu tegemisel ära kulub.

Poes käies on käru pakikorvist alati kasu

Sel korral meil ei olnud erilisi plaane, põhiline eesmärk oligi puhata ja lasta lastel lustida. Mulle tundus, et see eesmärk sai ka täidetud. Suurema osa ajast olime kuskil basseini ääres, mida kogu alal ka piisavalt. On täitsa väikestele sobilikke, aga ka juba suurematele lahedaid – kus nt ka liumäed olid olemas (aga mitte siis veepargi mõõtu). Eriline pärl on resordi keskel nn Vahemere bassein, mille mõlemad kaldad on liivased, seal oli lastega mu meelest eriti tore, sest kui veest välja saadi, siis kaevati ja ehitati liivaga, et igav ei hakanud ja nii oli täiskasvanutel ka natuke lebom olla.

Joni lemmikud olid kilpkonnad
Väike basseini nunnu
Liivakallastega basseini ääres
Liivasupi meister
Kõige suurem ja kõige väiksem ❤️
Selles basseinis oli eriti hea ujumist ka harjutada
Peale basseini oli linas hea puhata ❤️
Aga puhkust tahtis ka Jon, mingis meeltesegaduse hoos unustasin ma maha kandekoti, mis oleks temale sobinud, järgmine kord seda viga ei teeks. Õnneks ajas rõngaslina ka tema puhul asja siiski ära.

Lisaks basseinidele on muidugi olemas ka mänguväljak ja eraldi ka batuudid ning ronimislinnak + saab laenutada minigolfi varustust või erinevaid pallimänge.

Ronimine ehk õhtune väsitamine

Meie lastel oli tegevust piisavalt, nende puhul on pluss muidugi see ka, et neid on palju 🤣 ehk siis neil on omavahel ka hea mängida, seega alati ei pidanud isegi kuskile ronima või seiklema minema. Ja noh, hispaaniakeelseid multikaid vaadati ka vabal hetkel hea meelega.

Mini Halloweeni paraadil, mis lastele korraldati (kuna päris Halloweeni ajal on see koht juba suletud talveks)

Varasemalt oleme me oma apartmendi valinud õhtusest show melust võrdlemisi kaugele, sel korral olime aga päris lähedal ja kuna lapsed tahtsid muusikat kuuldes “peole” minna, siis nii tegime. Ja tegelikult oli seal ka päris tore (kuigi ma tavaliselt sellistest programmidest midagi ei arva), laste mega lemmik oli kindlasti mustkunsti etendus, aga ägedat muusikat ja tantsu oli seal ka.

Maskott Parkyga

Suuri plaane meil polnud, aga külastatud sai nt Parc Sama-d, mille eelmine kord suht reisi lõpus avastasime. See on nagu botaaniaaia-pargi ja miniloomaaia hübriid koht. Kevadel oli seal palju õitsvaid taimi + imeline lavendli väli, sügisel aga oli kõik selline natuke vähem värvikam aga ikka ilus ringi uitada. Elamus omaette on seal vabalt ringi jalutavad paabulinnud, aga laste hitt oli ka keset veesilma asuvast tornist vaadata all ujuvaid väikseid kilpkonnasid. Nii sinna parki kui lähematesse linnadesse – Cambrils, Tarragona, Reus, Salou saab hõlpsasti taksoga, aga ka bussidega. Kasutasime ise ka mõlemat varianti. Arvestades, et bussides väga kärude kohti ei ole, siis väike ja kompaktselt kokku käiv käru oli siin kohal eriti tervitatav.

Parc Samá
Poisid uurivad, kas kilpkonnasid on näha
Selline metsiku olemisega koht
Bämbid ja loomafänn
Ikka kilpkonnasid silmamas
Enam mitte nii lõhnav lavendel
Kolm paabulinnu karjust 😅

Nii mõnus oli olla soojas, nautida päikest ja basseine ja vaadata kui äge lastel olla on. Suuremad on juba päris mõistlikud inimesed, kes vajadusel said ise nt toa ja bassini vahet käia, kui miskit maha jäi. Ka basseinides polnud nad varem nii südamega hullanud, kelle puhul oli näha talvise ujumistrenni tulemusi ja kellele olid need basseinid sel sügisel algava ujumistrenni soojenduseks. Jens oli kohati rohkem vee alla sukeldumas kui vee peal, nii et siin võib olla vihje, et varsti ta valmis oma Mammaga koos sukelduma minekuks mõnel järgmisel reisil, see eest Jenni oli see julge, kes Mammaga ka meres ujumas käis lainete sees, nii et asja võib mõlemast saada😅

Kui rätik tuppa ununes, siis ajas kandelina ka asja ära 🙈😍
Meri ja mööda rannapromenaadi saab ka jalutada nii Cambrilsi kui Salousse
Cambrilsis shoppamas
Teet sel korral oma ratast kaasa ei võtnud, aga oma riided smuugeldas kohvrisse küll ja nii ta seal mõneks päevaks omale ratta laenutas.

Ja kui suuremaid lapsi oli äge vaadata lõbutsemas, siis mu süda oli Jonast toimetamas vaadates küll nii palju armastust ja tänulikkust täis, et peale kõiki neid katsumusi oli ta meiega meie lemmik kohas ja talle nii nii meeldis.

Puhkuse beebi
Jonasele olid kaasas ka riidest mähkmed – nii ujumiseks kui muidu olemiseks. Pesumasinat majutuses eraldi ei ole, aga saab kasutada pesumaja teenust. Aga et musliinide oesu ei ole midagi ülemäära keerulist, siis pesin neid käsitsi. Villaste katete pluss peale selle, et need on mõnusalt hingavad ja pehmed, on ka see, et need ei vaja tihedat pesu ja piisab hoopis kasutuskordade vahel tuulutamisest. Lendude ajal kasutasime sel korral ühekordseid.

Üldse olid kõik lapsed tublid reisisellid. Mina võtan kaasa ka teadmise, et mina ja Teet oleme päris korras närvidega vanemad, meie lapsed kindlasti ei istu enamus aega vaikselt käed süles, aga nad on ju lapsed ja ausalt mu lemmik inimesed siin maailmas, reisile läheks nendega tõesti iga kell ❤️

Viimase reisipäeva hommikul, kui kõik asjad olid juba pakitud, aga natuke oli aega veel sulistada enne lennujaama poole teele asumist
Tagasilennud läksid samuti hästi, kuigi üldse ei tahtnud tagasi tulla ja hea meelega oleks veel sinna sooja puhkama jäänud

Kärututvustus: Easywalker Harvey 3 Premium

Me oleme sügisest alates Jonast kärutanud Easywalker Rudeys, mille ruumikas vankrikorvis tegi ta siiani kõik oma õueuinakud, aga Harvey oli mul jätkuvalt mõttes ja südames (nii palju kui üks käru seal olla saab) peale seda kui eelmisel aastal proovisime Harvey2 All Terraini. Nüüd, kus Jonas on juba suurem ja lohuga iste tuli taas päevakorda, oli aeg küps, et ära proovida uus Easywalker Harvey3 Premium.

Jonas on Harvey 3 Premiumiga väga rahul

Suures osas on Harvey2 ja Harvey3 väga sarnased, kõik eelmise mudeli head omadused on jätkuvalt alles – nii pehme sõit kui ka ülilihtne manööverdus. Käru on ikka mõnusalt kompaktne aga samal ajal nii võimekas ja seal juures kaalub koos istmega 11kg ja koos korviga 11.5kg, lisaks saab adapteritega peale kinnitada enamike levinud turvahälle. Samuti on alles võimalus teha käru kahe lapse käruks, kui lisada raami pikendus ja siis kas korv või lisaiste. Mõõte jms tehnilist infot loe siit: Babyshop.ee

Käru saab kokku panna koos istmega

Nagu juba mainitud, siis Harvey 3 mudeli iste on lohuga, käib mitme eri kaldenurga alla (mida saab muuta ühe käega) ja eraldi saab liigutada ka jalatuge. Uuendus istme juures on võimalus istme jalatoe osa pikenda, mis annab pikemale lapsele istmes rohkem ruumi mugavalt ära mahtuda. Meie proovisime oma lapsi sinna istmesse ja isegi varsti viieseks saav Jenni mahtus sinna veel ära, aga kohe aastasel Jonasel ja kolmeseks saaval Jonil on Harvey3 istmes ka mõnusalt kasvuruumi. Istme kandevõime on 20kg, kui aga kasutada kõrguse adaptereid, millega saab istme kõrgemale tõsta, siis 15kg.

Iste käib ka selg sõidu suunas

Istme turvakaar avaneb nn väravana ja uuendusena saab sinna kinnitada ka Easywalkeri aksessuaare – nagu rool või väike lamp. Meie lastel on see rool küll mega lemmik, nii et kui kellelgi laps ei taha meelsasti kärus istuda, siis võib olla on sellisest vahvast vidinast abi.

See rool on hitt 🤩

Istmel on mõistliku pikkusega kaarvari ja kaks võrguga kaetud õhutusava. Suurem muutus on tehtud turvarihmadele, mis nüüd Premium mudelil on magnetiga ja nii rihmade kinnitumine kui avamine on minu meelest hästi mugav. Eriti meeldib, et turvarihma pehmendused on rihma küljes trukkidega kinni, nii ei liigu need paigast ja pole ohtu neid kuskile ära kaotada. Ahjaaa, kellel on kasutuses soojakotid, kus on rihmadel eraldiseisvad avad ja mitte krõpsudega avatavad, siis Harvey3 turvarihmasid on üli lihtne eraldada, et neid soojakoti või ka istmepehmenduse avadest läbi panna.

Tepitud sisu on Premium mudelil

Harvey 3 Premium on saadaval nii ainult jalutuskäruna kui ka vankrikomplektina. Ja eriti Premium mudeli vankrikorv on võrreldes eelmise mudeliga läbi teinud suuremad muutused.

Uus Harvey 3 Premium vankrikorv koos kõrguse adapteritega

Täiustatud on just neid asju, mida ka ise eelmine kord välja tõin – ehk siis korv on sügavam aga ka pikem (~79cm), korvi vari on tehtud pikendatavaks ning lisatud on ka ekstra tuulutuse avad korvi ees osas (ainult premiumil), mis kindlasti abiks lämbel suvepäeval või soojemas kliimas (eriti kuna korv on nüüd sügavam). Korviga on kaasas ka sellele sobiv vihmakile ja premium mudelil on anti-reflux madrats, mida saab kalde alla panna.

Korvi vari kõige pikemas asendis
Premium korvi tuulutusavad (tavalisel mudelil on tuulutus ainult varjuosas)

Meie käru testimise ajal oli üks eriti tormine päev ja otsustasin Jonast proovida ka vankrikorvi panna, et oleks rohkem tuule eest kaitstud ning ta mahtus sinna suurepäraselt ka koos soojakotiga.

Jonas magas ka korvis magusat und, soojakotiks Easygrow Lyng

Istmega ma kõrguse adaptereid isegi ei igatsenud, aga kui korv kasutuses, siis on mugav kui selle saab kõrgemale panna, et oleks beebiga lihtsam toimetada – samas kui juhtud olema lühemat kasvu, siis on parem ilma adapteriteta.

Pakikorv on mõistliku suurusega, veidi väiksem kui Rudeyl siiski, aga kõik vajalik peaks sinna mahtuma. Premium mudelil on pakikorvil ka lukuga kate, mille saab täielikult eemaldada. See kate on abiks nii asjade määrdumise kui ka sademete eest hoidmisel, aga samas võimaldab see oma asjad peitu panna ka võõraste uudishimulike silmade eest.

Premiumil on ka seljatoe taga lisatasku

Mis puudutab rattaid, siis need on nüüd suuremad kui varem, kuid mudelite osas enam eraldi “All Terraini” ei tehta. Küll aga saab need maastiku rattad juurde osta kui peaks olema vajadus sügavama mustriga rataste järele. Meie kogemusel ebatasasel kevadisel hoovimurul liigub uus Harvey väga hästi ja kuigi eelmine mudel sai proovitud just all terrain ratasteg, siis sel korral nende järgi igatsust peale ei tulnud.

Ka pikendusega sobib see soojakott hästi Harvey3 istmesse

Värvivaliku osas on mul veidi kahju, et roosat enam ei tehta, sest see oli reaalselt nii ilus, aga samas rõõmustan, et rohelist on lausa 3 eri tooni, millest kaks on nn tavaseeriast ja üks premium. Minu jaoks on positiivne ka premium mudeli pruunist nahast detailid, mis mu meelest käru ekstra ilusaks teevad.

Värvidest rääkides olen ma üldiselt olnud kärude puhul musta fänn, aga peale mitut musta käru hakkas see mind lõpuks natuke väsitama ja tuli mõte, et sel korral valiks midagi muud. Lõplik valik jäi selle Diamond Gray halli ja Emerald Green rohelise premiumi vahele ning kuigi testisime me halli, siis tellitud sai roheline. Ma olin väga kahe vahel, sest see hall on tegelikult reaalselt vähemalt poole ilusam kui piltide ja mulle väga-väga meeldis halli materjali tekstuur. Samas roheline tundub minu teema ja kuna sellist pole olnud ka, siis tundus see ägeda vaheldusena. Ma loodan, et see hall nüüd siis kripeldama ei jää. Postituse kirjutamise ajal tõi kuller meie rohelise käru ka just kohale ja ma ei kahetse valikut 😍👇

Easywalker Harvey 3 Premium – Emerald Green 🤩

Ma arvan, et Easywalker Harvey 3 on selline käru, mis võiks vastata päris laiale vajaduste ringile, sest ta sobib suurepäraselt linnatingimustesse, kus ehk ruumiga alati priisata pole, aga samal ajal on tal võimekus hakkama saada ka keerulisemates oludes.

Kui pildi pealt ei saa päris lõpuni selle mudeli headusest aru ja ehk veidi ebatraditsioonilisem raam ka kahtlema paneb, siis ma päriselt soovitan kui vähegi võimalik (ja no nüüd jälle on eks) minna ja ise see käru üle katsuda ja proovida, mul on selline tunne, et see võib teid heas mõttes üllatada.

Saadaval on Harvey 3 kahes variandis, nn tavaline jalutuskäruna kui ka vankrikomplektina ja premium, mis samuti jalutuskäruna ja komplektina. Erinevustena tavalise ja premiumi vahel on esmalt värvitoonides, siis premium mudeli ratastel on pimedas helkivad heledad randid, pakikorvi kate ja magnetiga turvarihmad on samuti vaid premiumil ja vankrikorvide poolest on ekstra tuulutus korvi ees osas ning antirelfuks madrats ka vaid premiumil. Premiumi lisa omadused on toredad ja lisavad sellist ekstra ägedust ja mugavust, samas olen ma kindel, et ka tavamudel on väga väga mõnus ning käru põhifunktsioonid on neil siiski samad.

Katsuda, proovida, tellida, osta saab Easywalker Harvey3 mudelit nii Tartus Babyshop.ee esinduspoes kui ka Tallinnas Perela keskuses, sooduskoodiga “lifeatlucky13” on hind ka soodsam ❤️

Tsau! 😍

Halli esmaspäeva heietus

Vaatasin, et aasta tagasi oli mul filmitud siin kodus väike klipp, kus Jenni “helistab arstile” ja pakub seal, et võiks beebi välja võtta emme seest. Tundub ulme – nagu mitte aasta vaid sadu aastaid tagasi.

Seda me siis muidugi ei teadnud, et Jonas end veel mitu nädalat oodata laseb ja, et lõpuks juba kergelt kriitiliseks läheb, et kas ta üldse ise välja tuleb. Peaaegu olekski pidanud “arst välja võtma” 😆

Oh ja see kodus istumine ja eriolukord – aasta hiljem BOOM, oleme kõik selle haiguse läbi põdenud, ka beebsu, kes siis veel peidus oli. Tundub nii sürreaalne see kõik nüüd mõelda.

Kogu see aasta on olnud väsitav ja tüütu, aga samas ma arvan, et me oleme endalegi üllatuseks päris normaalselt hakkama saanud selle üsna isolatsioonis elatud eluga, tuleb kasuks, kui oled kodu loonud endale meeldiva inimesega ja lapsed ka nii välja kukkunud, et üldiselt nendega tore koos olla 😂 Ma tegelikult arvangi, et sellise lastebandega on see omaette hoidmine lihtsamgi – lastel on kellega mängida, pidevalt keegi genereerib migeid uusi asju, nii et igavuse üle kurtma pole me küll pidanud.

Ja samas on see aasta ikkagi andnud uusi tutvusi, uusi sõpru või neid, kes vahepeal kaugeks jäänud ja nüüd hoopis lähedasemad. No ja muidugi on see aasta toonud välja ka inimestes neid külgi ja omadusi, mis on pannud mõistma, et meie teed lähevad lahku – ja see on ka okei, ei ole vaja kramplikult kinni hoida inimestest, kellega ühisosa on otsa saanud.

Aga ma tunnen, et me oleme heas kohas, perena tugevamad, tähelepanelikumad, kokkuhoidvamad. Ja siit on hea edasi minna.

Pilt eilsest hommikust, kui ärkasime eriti vara, sest eelmisel päeval oli JJ esimene hammas ära tulnud ja hambahaldja ootus ei lasknud kauem magada. Jonas tegi varase ärkamise tasa ka varase uinakuga

Midagi uut ja põnevat – Älly!

Nelja lapsega toimetades armastan ma praktilisi aga samas ilusaid asju. Ühtlasi on mul kujunenud ka üsna selge arusaamine nö baby gearist, mida me päriselt vajame ja mis igapäeva elu lihtsustaks, aga ainult ilust siin kindlasti ei piisa ja kvaliteedis ei tahaks samuti järeleandmisi teha. Üheks sellistele kriteeriumitele vastavaks asjaks on saanud Älly seljakott. Miks? – kohe kirjutan lähemalt.

Seljakoti rihmad on täpselt õige laiuse ja pehmusega, et ka lapsekandmise ajal mõnusalt kanda

Juba ligi kuus aastat tagasi kui JJ alles beebi oli, otsustasime, et nö tavalise beebitarvete koti asemel hakkame seljakotti kasutama, seda on mugavam kanda ja lisaks on see ühtviisi sobilik nii isale kui emale. Seljakottidele me tegelikult truuks jäimegi, aga aja jooksul on proovitud mitmeid, on küll olnud ühel ja teisel moel häid omadusi kõigil, aga samas on ka mõningaid puudujääke. Nüüd kui minuga võttis ühendust Älly esindaja ja nende tooteid tutvustas, hakkas mulle tunduma, et ehk on tõesti see peaaegu ideaali lähedane kott lõpuks leitud. Ega seda muud moodi teada ju ei saa kui ise kasutades ja järgi proovides.

Mõeldud – tehtud!

Meie kasutusse tuli Älly suurem seljakott. Kuna meie igapäevase “varustuse” hulka kuuluvad nii riidest mähkmed kui ka lapsekandmisvahendid, siis olin ma juba vaikselt suurema seljakoti otsingutel olnudki – universum “did good” ja ajastus Ällyga tutvumiseks ei oleks saanud parem olla. Kellel aga igapäevaselt on vähem asju kaasas kanda, siis ka väiksem suurus tundub mahutavat kõik vajaliku.

Älly seljakotte on niisiis kahes suuruses ning kahes värvitoonis. Ma olen muidu suur musta armastaja aga kui ma nägin seda kreemikasvalget ja pruuni kooslust, siis olin ma nii müüdud kui müüdud saab olla, kirsiks tordil on koti tooni nimi cappuccino, seega ma ei tea, kas saab midagi veel minulikumat ollagi. Midagi ilusat ja helget sellesse halli argipäeva – ühtlasi oli lubatud, et Älly kotid on kergesti puhastatavad, seega ei tohiks heledam variant ka kuidagi ebapraktilisem olla. Suur pluss Älly kottide juures on ka see, et need ei “karju” kuskilt otsast, et tegemist on “beebitarvete” seljakotiga, nii saab seda mõnusalt kasutada ka peale nn beebiaega ❤️

Saime oma koti kätte ja ma ausalt üllatusin. Ma olin siiski arvanud, et küllap see materjal on selline jäigem, äkki ehk isegi liiga kõva, aga lahti pakkides selgus, et ei – Älly seljakott on nii-nii pehme! Materjaliks siis kergesti puhastatav kunstnahk – sest Älly loojad ei tahtnud kasutada loomade nahka.

Lisaks pehmusele on seljakotil kergesti jooksvad lukud ja nii palju taskuid, mis annavad võimaluse kõik vajalik ära pakkida nii, et õige asja leidmiseks ei pea kogu kotti pahupidi pöörama. Sellele aitab kaasa ka suure sahtli lukk, mis avaneb kogu koti ulatuses – nii meenutab avatult seljakott veidi hoopis kohvrit. Igatahes lahendab selline avamine ära ka mure, et koti põhjast asju kätte ei saa.

Ilus vaadata ja mahutab palju

Älly seljakotil on üks suur põhitasku, mille sees on palju väiksemaid taskuid ning lisaks nendele siis veel ka päris mitu välist taskut, millest osad ka lukuga. Ja boonusena on suurel kotil kaasas pehme korduvkasutatav ja hõlpsalt puhastatav mähkimisalus – mis tegelikult toimib hästi ka hoopis istumise alusena, kui peaks selline vajadus tekkima.

Koti sees on ka kinnitus, kuhu on hea panna näiteks võtmed, et ei peaks neid koti põhjast otsima
Mähkimisalus on seest sama materjal mis kogu koti vooder ehk siis niiske lapiga puhastatav.

Lisaks mähkimisalusele on kaasas ka rihmad, millega saab seljakoti vankri sanga külge kinnitada – kuid selle tegemisel veendu, kas sinu käru sanga külge üldse võib midagi panna ning mis on kaalupiirang, et sang ei saaks kahjustatud ja poleks ka ohtu, et käru uppi lendab.

Käru külge kinnitamiseks on kaasas eraldi rihmad

Arvestades, et me palju liigume ka üldse ilma käruta ja nii, et Jonas mul kõhukotis või kandelinas, siis olid mu jaoks kaks asja eriti olulised. Esiteks, et kandevahend, olgu see siis kott või lina, mahuks kenasti kotti kaasa. Ja teiseks, et last kandes oleks koti rihmad ikkagi mugavad kanda. Mõlemale nõudmisele meie Älly kott vastab täiesti suurepäraselt. Proovinud olen asju kaasa pakkides nii lina kui kandekoti mahutamist ning kummagagi ei tekkinud probleeme.

Kõik vajalik pakitud ja tegelikult ruumi ülegi. Eriti rõõmsaks teeb, et ka lapsekandmisvahend hästi ära mahub
Pehmed õlarihmad 🙌

Lapsekandmise ajal koti kandmise mugavusest annab ehk enim aimu seik nädalavahetusest, kui olin veidi aega ilma mantlita – seljas seljakott ja kõhul Jonas, ühel hetkel otsustasin siiski ka mantli selga panna ja seda tehes pidi Teet mu hetkeks peatama, et küsida, et kas ma tahangi seljakoti mantli alla jätta või? Ehk siis kott oli seljas nii mugavalt, et ma lausa unustasin selle ära 🤭

Aga natuke siis ka funktsionaalusest ehk mida ja kuidas see kott endasse mahutab. Suurde sahtlisse mahub meie põhiline kraam kenasti ära ja jääb ruumi ülegi – kui näiteks pikem käik ja vaja rohkem mähkmeid kaasa pakkida, siis mahub ka. Ühekordsete mähkmete kasutajatel on ruumi rohkemgi (aga ma siiski julgustan riidest mähkmeid kasutama ka kodust väljas käies 😉).

Suure tasku väiksematesse taskutesse mahuvad nii varuriiete komplekt Jonasele kui lisa pluus mulle, korduvkasutatavad lapid ja niiskuskindel hoiukott, õhuke bambustekike, hästi imav musliin, rinnapadjad, varu hügieenikraam, huulepulgad, kätekreem, mõned mänguasjad ja kandekott. Välistesse taskutesse külgedel, mis on mõlemad termovoodriga, saab hästi paigutada joogipudeli ja vähemalt paar püreetuubi. Koti peal on diagonaalsete triipude all ka kaks lahtist taskut, kuhu on mõnus panna neid asju, mida on kiirelt vaja – nt desovahend, mask jms. Väärtuslikum kraam tasub seljakoti puhul ka targalt pakkida – kas koti sisse või siis sellesse taskusse, kus on mähkimisalus ja mis on otse vastu kandja selga – sinna sobib nii rahakott kui ka väiksem sülearvuti või tahvelarvuti. Mõistlik on sinna taskusse asjad sättida nii, et mähkimisalus jääks kandja poole ja asjad koti poole, nii on seljal mugavam.

Lukuga termotasku
Pealmised lahtised taskud on sügavad ja ulatuvad koti põhjani välja 😉
Salatasku mähkimisalusele

Üks väike lisaomadus on Älly kotil veel, nimelt on püsti asetades koti põhja all metallist nupsud, mis aitavad kaasa koti puhtamana hoidmisele – nii et ka see heledam kott ei saa kannatada, samas nii seest kui väljast saab koti puhtaks tõmmata niiske lapiga, mis tähendab, et hooldus on tõesti lihtne ja kiire.

Metallist nupsud koti all

Nii oma välimuse kui omaduste poolest sobib Älly kott meie ellu suurepäraselt. Saame sellega tehtud igapäevased käigud (mida hetke olukorras muidugi just palju pole), aga ma mõtlen ka, et kui ühel heal päeval on jälle mõistlik reisida, siis on see kott väga hea variant käsipagasiks (selleks on tal ka sobivad mõõdud).

Kui keegi tunneb, et just selline kott on tal puudu või hoopis otsid ideed lahedaks katsikukingituseks/emapuhkusele saatmise kingiks, siis neid Älly kotte soovitan küll. Lisaks seljakottidele on Älly valikus veel ka väiksemad käekotid ning tarvikute hoidik, kui äkki hoopis millegi sellise järgi vajadus.

Kuu aega kehtib ka sooduskood lifeatlucky13, millega Älly valikust omale asjad soodsamalt saab ❤️

Seljakott selga ja seiklema!

Swandoo Albert – turvaline ja praktiline valik

Kärude proovimise juures loeb enamasti välimus, sõiduomadused, kasutajamugavus, isegi värvivalik, aga turvavarustust valides on meil alati esimene pilk turvatestide tulemuste suunas ja alles siis vaatame edasi. Uue Swandoo Albert turvahälli juures on ADAC testide põhjal tegu igati turvalise valikuga, seega olime rõõmuga nõus seda proovima, et tutvuda tema muude omadustega.

Jonas ja Swandoo Albert turvahäll isofix alusel

Arvestades, et meie neljast lapsest kaks viimast on pigem suurema ja kiirema kasvuga, siis on minu jaoks oluline asi, mida vaadata turvahälli juures ka lubatud lapse pikkuste vahemik. Just vahemik, et ka alumine piir oleks selline, et kasutada saaks päris pisikese beebiga – nii nagu meie Jonas oli sündides vaid 48cm ja nüüd samas pigem suurem laps – seda ju ette ennustada ei oska, nii et hea kui hälli kasutusaeg annaks sellest maksimumi võtta, et beebi ei peaks liiga vara hällist tooli kolima.

Swandoo Alberti puhul pole muret, et kasutusaeg lühikeseks jääks sest see on koos beebisisuga kasutatav alates 40cm ja tänu eemaldatavale sisule ning liigutatavale peatoele kuni 85cm-ni välja (ja kuni 13kg).

Kui esimese asjana vaatame testi tulemusi, siis järgmine punkt on kindlasti beebi mugavus antud hällis. Tihti on kuulda probleemi, et laps on hällis liialt kössis kuigi pikkuse poolest justkui sobiks ja peaks saama kasutada. Swandoo Alberit puhul tundub mulle, et seda probleemi ei ole, sest häll on hästi lauge sisuga (beebisisuga veel ekstra) ja laps tõesti pigem sirgelt seal kui et on kuidagi kokku surutud. Beebisisu on korralik ja annab aimdust, et tõesti toetab ka neid kõige pisemaid kasutajaid hästi.

Swandoo Albert beebisisuga, mis on kasutatav 40-60cm/6kg beebiga, edasi on häll ilma beebisisuta.

Swandoo Alberti turvarihmad on ka veidi teistmoodi kui paljudel teistel turvahällidel, kui enamasti peab õlarihmasid pingutama korraga, siis Albertil saab kumbagi rihma pingutada eraldi – et kindlustada, et rihmad saavad tõesti alati piisavalt pingule. Ka ei jää nii tolknema pikka pingutusrihma, mis meil mitmetel hällidel olnud. Õlarihmade juures märgiksin ära ka selle, et rihmapehmendused on fikseeritud ja ei liigu last hälli asetades oma koha pealt ära ja pole ohtu, et need hoopis kaotsi võiks minna, samas on need meeldivalt pehmed ja mitte liiga massivsed, et beebil ikka mugav oleks.

Mõlemal rihmal eraldi pingutamise võimalus

Turvalisuse lisamiseks on hällil kaasas ka külgkaitse, mida saab ise kinnitada vastavalt sellele küljele, mis jääb auto ukse poolele. See kinnitub turvahälli külge ja on seega kasutatav ka siis kui häll on autosse kinnitatud turvavöödega ja mitte isofix alusega.

Auto ukse poolele kinnitatav lisa külgkaitse

Isofix alus on võimalik Albertile juurde osta ja isiklikult seda ka väga soovitan, teeb turvahälli autosse paneku eriti lihtsaks ja ka kiireks. Mulle meeldib ka, et see alus on hästi minimalistlik ja kompaktne, et kui ongi vaja seda kuskil hoiustada, siis ruumi võtab see minimaalselt. Meie auto istme kaldega (Toyota Proace Verso) sobib alus hästi ning häll jääb piisavalt “pikali”.

Swandoo Albert isofix alus

Ja kuigi ma isofix alust soovitan, siis kasutada saab Albertit ka ilma selleta, kinnitades hälli auto turvavööga, vajadus hälli ilma aluseta kasutada võib tekkida näiteks taksot kasutades ja, et seda oleks lihtne teha ka hämaras on turvavöö nn kinnituskohad tehtud pimedas helendavad.

Mis veel on Swandoo Albertil isemoodi on päikese vari, mis kinnitub hälli sangale ja kui seda parajasti ei kasuta, siis käib hälli sisse peitu. Kuna autos kasutades peab hälli sang olema jalgade juurde keeratud, siis sel ajal peaks vari olema hälli sees ja mitte kasutuses. See tundus esialgu veidi harjumatu – samas turvatoolid on ju ka ilma varjuta ning kui beebi on hälliga tagaistmel ja ise istud ees on ilma varjuta ka beebile parem vaade.

Swandoo Albert Easywalker Rudey peal, kui turvahälli soojakotti ei kasuta, siis abiks villariided ja tekk ❤️

Swandoo Albertiga on kohe kaasas ka adapterid, kuna kinnitused on sel hällil teistmoodi kui teistel, siis nende adapteritega saab Alberti asetada enamike kärude turvahälli adapterite peale (st et vaja on ikka antud käruga ühilduvaid maxi-cosi tüüpi adaptereid). Meie Easywalker Rudey peale jääb Albert väga hästi (haah, nunnu kombo Albert-Rudey 😀 – sellele kombole on hetkel Babyshop.ee ka eripakkumine soodushinnaga ning kasutades koodi “berit saab juba sooduka pealt veel veidi lisasoodust). Kui hälliga on väljaspool autot vähegi käimist, siis soovitan see kindlasti käru peale panna ja mitte pikalt käes tassida. Swandoo Albert ei ole ka just kõige kergem häll (4.7-5.1kg) ja igal juhul on mugavam seda kärul sõidutada kui et käes tassida. Meil on laste kasvades häll üldse ka autosse jäänud – sest isegi kõige kergema hälliga on suurema lapsega lihtsam last süles viia-tuua kui et hälliga tassida – eriti arvestades, et kui hälli kasutusaeg on kuni 85cm ja see võib tähendada ca 1.5-aastast, kes ehk isegi kõnnib juba veidi. Kaalu poolest ma seda 5. korrusel liftita majas elavatele peredele ei soovitaks.

Swandoo Albert ja Easywalker Rudey, sel talvel on suurem käru end ka turvahälli “ratastena” igati ära tõestanud

Mis ma kokkuvõtteks võin öelda – Swandoo Albert turvahäll on turvaline valik, kus on arvestatud ka beebi maksimaalse mugavusega. Vanema seisukohast lihtne kasutada, väga pika kasutusajaga ja silmalegi ilus vaadata, eriti neile kellele meeldib selline puhta joonega disain. Kel turvahälli ost ees, soovitan see mudel omale valiku variantidesse panna küll.

Babyshop.ee poes on saadaval nii Albert häll kui ka isofix alus. Ka on saadaval juba varem mainitud komplekt Easywalker Rudey + Swandoo Albert ning ka Easywalker Harvey2 + Swandoo Albert + isofix alus – nii neile komplektidele kui ka ainult Albertile ja isofixile kehtib praegu lisasoodustus koodiga “berit” (loe Rudey kohta siit ja Harvey2 mudeli kohta siit).

Mugavas turvahällis on tuju ka hea 😊

Hunnik vahvaid pilte lastest ja mugavatest riietest

Enne meie tormilisi seiklusi Jonasega jõudsime teha ühe toreda koduse pildistamise, kus lastel seljas kodumaise lasteriiete tegija OliverMartin Kids riided. Pildid tegi andekas ja armas Katrina Tang.

Üks nunnum kui teine

Kui mõnda aega tagasi minult küsiti, et kas sooviksin nendega koostööd teha, siis mõtlesin, et miks mitte, proovime ära. Kuigi eks see selliste juba natuke suuremate ja samas ka iseteadlikema laste riietamine pole päris emme suva järgi enam ja nii jäi vaid loota, et saabuvad riided lastele tõesti meeldivad ja neid nõustutakse kandma – olgugi, et peal pole mõne kangelase või printsessi pilti (mis mind tegelikult salamisi vahelduseks rõõmustas).

Riided käes, siis oli esimene emotsioon meil kõigil, et “oi kui pehmed!”, väiksemaid poisse ootasid külmaks talveks nii sobilikud meriino voodriga kombekad ja suuremad lapsed said veidi viisakamad riided.

Need “viisakad” riided tekitasid küll minus alguses mõtte, et ohhh, nüüd need korra selga saavad ja kappi istuma jäävad, sest kus sa nende pidupäeva asjadega ikka lähed (ja no enamasti ei ole nad ju sama mugavad kui retuusid või dressid vms). Aga ei! – need riided olid selles osas tõelised üllatajad, olgugi, et oma välimuselt viisakad ja sobiks kanda nii vabariigi aastapäeval kui ka teatrisse minnes, siis oma vormilt ja materjalidelt on nad nii mõnusad, pehmed, et pole üldse küsimustki kas võiks neid tavalisel lasteaia päeval kanda.

Riided, milles annab igasugust tsirkust teha

JJ püksid on mu meelest eriti äge ja universaalne leid, sest kui päris tavalise dressipüksiga ei tahaks peale lasteaia päeva mõnele üritusele vms kohta minna ja peaks hakkama riideid vahetama, siis nende pükstega pole seda muret – dressipüksi mugavus aga viisaka püksi välimus kaks ühes, mis ühtlasi tähendab vähem selliseid kapis niisama oma aega ootavaid riideid ja rohkem kasutust leidvaid asju ja see kõlab mu meelest päris mõistlikult.

Ikka igasugust tsirkust..

Ka pluus on selline, et just nagu oleks paksem triiksärk, aga samas nagu ei oleks ka, piisavalt soe, et ka jahedal päeval ei vaja alussärki, aga samas pehme ja hingav, et ei hakka palav. JJ lemmik variant on käised üles keeratult seda kanda ja mina pidin ainult nõustuma, et nii näeb ta väga äge välja.

Käised üles ja legodega ehitama!

Jenni kleit lõi mind ennast küll lausa pahviks ja pani mõtlema, et tahaks omalegi sellist (ja no tänaseks on OM tiim sellegi mõtte teoks teinud ning samasuguse kleidi saab omale ka ema osta), aga arvestades Jenni printsessi faasi, siis ma ei olnud päris lõpuni kindel, et kas ta selle šiki väikse musta kleidi heaks kiidab. Aga siis astus Jenni ligi, märkas taskule kinnitatud “kalliskive-kristalle” ja asi oli otsustatud “emme, vaata, siin on ju Elsa jääkristallid!” – põhimõtteliselt oli uus lemmikkleit saabunud.

Väike Jenni ja väike must kleit

Aga lisaks kristallidele on kleidil lahedad taskud (ja no me kõik teame, et just taskud teevad ühe kleidi toredast imeliseks eks) ja mõnus vaba lõige, samas mitte unustades detaile – nii käistel kui kaelusel. Ühel neljaaastasel on selles kleidis nii mugav mängida ja toimetada, et ei pane tähelegi, kuidas tegelikult on asi jälle selline, et mine või otse lasteaiast vanaema juubelile (kui selliseid sündmusi praegu kohane pidada oleks eks).

Aga ega kleidiga ei pea siis ainult viksilt istuma

Mulle nii meeldib nende OliverMartini riiete juures see detailne lähenemine, et ka lasteriided võivad olla ilusad, viisakad just nagu tõeline rätsepatöö aga samal ajal ei võeta lastel mugavuse osas midagi ära.

Kõike saab teha

Aga lisaks neile viksidele ja viisakatele eksemplaridele olid meie juurde tee leidnud ka meriino kombed. Kes mind teab, see teab, et mul on täielik nõrkus laste villariiete vastu ja neid pole siin peres kunagi liiga palju (ja kui villariideid õigesti ja heaperemehelikult hooldada, siis kestavad need vabalt mitu last, mis suure pere puhul on ainult boonus).

Meriino-vennad

Ma ei ole liiga kirjude mustrite fänn, aga OM kombede mustreid lastega vaadates tundusid need päris armsad ja lustakad. Mugavaks kasutuseks on neil kahesuunaline lukk ning nö pikenevad käte ja jalgade soonikud – mis ühtlasi on üli head, kuna hoiavad piisavalt keha ligi ning nii ei tule püksisäär või varrukas üles kui peale panna õuekombe. Kapuuts hoiab tihedalt pead ligi ja see oli mulle alguses veidi võõras kuna oleme harjunud lohvakamate kapuutsidega, aga õige pea sai selgeks ka sellise variandi pluss. Nimelt hoiab kapuuts selliselt nagu müts peas ja kui on krõbe külm, siis pole paksemat mütsi vaja, piisab kui meriinovoodriga kapuuts pähe ja tavaline müts peale, toimib nii kärus magajaga kui lasteaias käiva lapsega.

Meriino kombega kannatab ka toas olla

Jonas ongi selle kombega teinud mõnusaid pikki unesid soojakotis, olenemata ilmast ja sama hästi sobib see ka autosõitudeks või lapsekandmiseks (eriti head on seal juures need pikad soonikud jalgadel, et püksid kotis või linas ka üles ei roniks ja sääred paljad poleks).

Sel päeval oli nii soe, et õue magama minnes polnud kapuutsi pähe vaja, piisas mütsist. Samas kapuuts piisavalt õhuke, et last kaela taga ei häiri.

Jon aga käib oma meriino kombega lasteaias, kasutades seda teise kihina talvekombe all. Nii on kindel, et lumes istudes või hullates on alati soe, ei ole kampsunit, mis poolde selga roniks või ise riietuda proovides kehvasti jääks ja ei pea jamama lisa pükste jalga panekuga (mis sel imeliselt külmal talvel vahel vajalikud oleks). Kodustel päevadel, kui väljas pole ka hirmus külm olnud, oleme meriino kombe peale pand ka ainult särgile ja siis talvekombe üle ja ka otse vastu nahka ei ole Jon torkmise või kanga “hammustamise” üle kurtnud, ju siis on ikka mõnus ja mugav asi ning minu vaatest ka väga praktiline.

Alati midagi seletamas

Sellised kogemused on meil OliverMartin riietega, mul on igatahes hea meel, et neist nüüd kuulsin, sest leian ka edaspidi nende valikust meile hästi sobivaid asju (eriti ühele peenikesele aga pikale poisile, kellel kooliteegi enam kaugel pole). Ehk siis, kes soovib kodumaiseid, ilusaid aga ka lastele samal ajal mugavaid ja praktilisi riideid, siis soovitan OliverMartin üle vaadata!

Mis on laste lemmik söök? – Teedu tehtud kotletid, mida siin kambas mugitakse

Kogemus, mida hea meelega ei kordaks

Olen lõpuks valmis veidi (ärge laske end petta, tegelikult tuleb pikkkkk jutt) kirjutama meie “seiklustest” lastehaiglas, kuhu siiani oma nelja lapsega ma rohkem kui traumapunkti kontrolliks polnud sattunud ja loodan südamest, et peale seda korda siiski ei sattu ka.

Siin kohal, enne kui asja kallale asun, tahan ma rõhutada, et lastehaigla töötajad, kellega kokku puutusime olid kõik inimlikult soojad ja toredad ja mul ei ole neile midagi ette heita, küll aga on mu meelest seal protsesse, mis ei toimi nii nagu need kõigi osapoolte huvides toimida võiks ja tänu millele võib niigi raskes olukorras olemine olla raskem kui ta peaks.

Teine oluline märkus – ma ei kirjelda siin Jonase tervislikku seisundit, ega probleemi, mille pärast haiglas olime, see ei muuda seda mis toimus ja ma leian, et tervis on piisavalt isiklik asi, mida ei ole minul lapsevanemana õigus tema eest teistele jagada.

Aga nõuanne vanematele sellest loost ajendatult, kui miski on lapse tervise juures kas või veidi off siis ma soovitan asja lasta uurida, isegi kui see tundub esialgu asjatu muretsemine, kui kõik on hästi, siis see midagi halvemaks ei muuda, kui aga on midagi lahti, siis kehtib ikka reegel, et mida varem seda parem. EDIT: ei ole vahet, mis sümptomi või märgi peale meie Jonast rohkem uurima hakati, see kui ühel valutab kõht ei aita teist kellel valutab käsi eks. Minu mõte oli, et kui sulle endale tundub, et lapse juures on midagi sulle muret tekitavat, siis suhtle oma (pere)arstiga. Ja enamasti ei olegi midagi viga ja viga ei pea otsima.

Nii, aga nüüd siis meie kogemuse juurde, mis sai alguse detsembris kui saime suunamise uuringutele lastehaiglasse, mis toimusid nn päevaravis. Ehk siis käisime kahel päeval seal kohal, tehti vajalikud uuringud ja saadeti koju, et “arst siis helistab teile tulemuste asjus, aga et üks uuring on veel vaja teha ning selle aja lepib ta teiega kokku”. See oli teisipäevase päeva pärastlõuna.

Naiivne mina hoidis telefoni endal praktiliselt käes kuni teisipäeva õhtuni, aga ei mingit kõnet. Ka terve kolmapäeva ootasin viisakalt ja suurest ootamisest ja närvipingest sain küll migreeni kuid taas mitte kõnet arstilt.

Neljapäevaks olin juba veidi endast väljas ja sain kontakti arstiga, kes meid suunas uuringutele (aga uuringute vastuseid ja edasisi samme pidi jagama teine arst), õnneks tema mõistis muret ja osaliselt rahustas ning andis ka infot, millal see plaanitav lisauuring peaks aset leidma. Olin nii tänulik, et keegi midagi rääkis, mõistis, et ema ju muretseb lapse tervise pärast ja vajab neid vastuseid – mis digiloos olid olemas, aga vajasid ka selgitust.

Reede õhtuks tuli kõne ka nö õigelt arstilt koos lisainfoga, mille tol hetkel rahulikult kõik ära kuulasin – rahulikult, sest ma ei olnud enam selles ootamise pinges. Leppisime kokku, et järgmisel nädalal ootab meid eest minek uuringule, peale mida peame üheks ööks haiglasse jääma, sest Jonas nii väike ja tahetakse peale narkoosi igaksjuhuks teda jälgida.

See vastuste ootamine tundus jabur ja nii mitte arvestav… aga vähe oskasin ma ettegi kujutada, et mis meid ees ootab.

Uuringule minek

Neljapäeval pakkisime oma asjad Jonasega kokku, mida üheks ööpäevaks arvasime vajavat ning Teet koos lastega viis meid ära, lehvitasime ja hõikasin veel neile, et homme näeme!

Tulgutiga oli liikumine piiratud kuid beebsu sai siiski linas magada

Saime haiglasse end kirjutatud ning seadsime end palatisse sisse. Tänu narkoosile oli vaja Jonasel olla söömata-joomata, ning kõige turvalisemalt tundis ta end linaga minu küljes olles magades. Aeg venis, aga õnneks ei midagi hullu, õige varsti peale kanüüli paigaldamist ja tilguti all magamist oligi aeg Jonas toreda õega uuringule saata – ühtlasi tänks fking koroona (ja kõik need, kes ei suuda omalt poolt teha asju, et see levik oleks väiksem), mina lapsega kaasa ei saanud ja pidin palatisse ootama jääma. Natuke pisardasin, aga teadsin, et varsti varsti on Jonas ju tagasi. No, läks loomulikult kauem kui mainitud oli, aga natuke segaduses ärkav beebi siiski tagasi tuli, umbes tunnike läks tema rahustamisele ja toibumisele, siis sai ta üle pika pausi jälle rinnale ning muutus “endaks”.

Uurigule viidi-toodi sellise tõllaga, naljaga pooleks on Jonas mu ainuke laps, kes Emmaljungaga sõitnud

Õhtu oligi juba käes, sättisime end sinna kitsukesse voodisse kaissu magma ja teadsime, et pole hullu miskit, homme magame juba kodus. Ütlesin veel chatis Teedule, et nad hommikul kodus end aegsasti valmis paneks, et kui märku annan, saaksid nad kohe meile järgi tulla.

Reede hommik – ärkasime, sõime, pakkisime asjad kokku ja ootasime arsti, kes tuleks räägiks uuringust ja meid koju kirjutaks. Kella 11-ks ei olnud aga ei kedagi ega midagi kuulda. Muutusin kärsituks kergelt, et miks me peame seal niisama vahtima. Jonas jõudis juba seal hommikust uinakut teha, kui järsku oli meie palat rahvast täis, mitu arsti koos residentidega. “Me tulime uuringu tulemustest rääkima” – vaadates rahva hulka, siis oli mu sisimas selge, et kõik hästi olla ei saa. Ma olin selleks stsenaariumiks ka mõneti valmis, aga ma eeldasin, et see jutuajamine tuleb selliselt, et Teet on minu ja Jonase kõrval. Aga ma olin üksi, mina ja mu beebi.

See jutuajamine on natuke hägune igasuguste terminite ja kirjelduste osas, aga ühel hetkel oli küsimus, et kuna on vaja teha operatsioon, siis et kas olen nõus, et see toimuks k o h e. Sain aru, et asi on kiireloomuline, et siin pole midagi arutada ja olin nõus, uurides, et kas “kohe” nagu täna või homme või millal. Sain aru, et aeg täpsustatakse ning lisasin, et KUI seda ei tehta täna ega nädalavahetusel, siis me tahame koju minna, et me ei taha niisama siin üksi oodata. Kinnitati, et ei ei, niisama ootama kindlasti ei jää. Selleks hetkeks olid mul silmad juba täitsa märjad, seda toetust või käe hoidmist, mida ma oleks arvanud, et Teeduga koos selle uudise valguses teeme – lihtsalt ei olnud võimalik, sain vaid arstide lahkudes talle telefoni nuuksuda, et Jonas peab minema operatsioonile ja me ei saa veel koju.

Ma isegi ei kujuta ette, kui hirmus võib olla sellist kõnet isal kuulata, aga me olime küll kurvad, et me ei saa enne oppi näha ega koju kuid püüdsime mõelda positiivselt, et mure saab kiire lahenduse, et me ei pea pikalt ootama ja meie beebsu saab terveks.

Vahepeal sain infot, et operatsioon toimub järgmine päev kindlal kellaajal, aga varsti see muutus ebamäärasemaks – operatsioon toimub nädalavahetuse jooksul. Okei, see tundus natuke kehva, et nii lai ajaaken, aga kuna öeldi, et kindlasti sel ajal see ära tehakse, siis püüdsin lihtsalt leppida, et küll kõik saab korda, kõik läheb hästi. Tegin Teedule nimekirja asjadest, mida asap vajaksime ning mida ka kiirelt enne õhtut meieni saaks toimetada – selgeks sai ka, et enne oppi me ei saa kokku, me ei saa isegi mitte asjade üle andmiseks kohtuda vaid ta peab need haiglasse tooma ja need siis toimetatakse meieni.

Süda oli nii nii raske. Me ei olnud selleks valmis. Ma ei olnud selleks valmis. Muidugi ma tahtsin, et mu laps saaks terveks, aga see kõik oli nii raske hoomata. Operatsioon. Beebi. Kiire. Oli siiski üks asi, mille endamisi otsustasin – ma ei hakka endalt küsima miks, et miks minu beebi, miks see kõik nii on. Ma keeldusin minemast oma peas sinna kohta, mis hakkaks end süüdistama, blokeerisin selle mõttelise ukse, sest tundsin, et see meid seal ei aita. Ma olen oma lapse kõrval hetkel ainuke, kellele temal toetuda on ja kui hakkaksin end seal mõttes piitsutama, siis mis kasu minust temale oleks. Mingi killuke tervet mõistust ütles, et sellistele “miksidele” ei ole vastuseid ja hullem veel kui keegi selle peale pakuks lahenduskäiku, et ju see millekski vajalik – fck, ei.

Aga kuna ma olingi tõesti üksi ja rääkida polnud ühegi inimesega sellest kõigest näost näkku, korra nagu ventileerida kõiki neid tundeid, siis võtsin vastu pakkumise, et psühholoog tuleb minu juurest läbi. Ja see oli hea, ma rahunesin, me keskendusime sellele, et Jonas saab kiirelt abi, ma suutsin rõõmustada, et me ei pea pikalt ootama lahendust, et kõik saab korda, kõik läheb hästi. Selles osas, kui keegi peaks ka seal haiglas olema ja vajama kedagi, kellega rääkida, siis soovitan psühholoogi küll, sest tegemist oli taas meeldiva ja sooja inimesega.

Ja kuigi ma nutsin tasa ja ka vahepeal täiesti ahastusse langedes (kehvematel hetkedel Jonase pilgu alt vannituppa joostes), sest mul oli nii kurb, et mu väikseke peab sellise asja läbi tegema ja nutsin ma rohkem kui et ei nutnud, siis magama läksime rahulikult, teadmisega, et ehk juba järgmine päev saab kõik tehtud ja algab paranemine.

Algas aeg, kus ma võisin olla nii tugev, jutustasin ja mängisin Jonasega, püüdsin olla temaga rõõmus, sõime, ootasime, magasime, ootasime. Ja siis olid platsis mu nutusööstud – et miks midagi ei toimu, miks kedagi ei tule, miks keegi midagi ei ütle. Kell tiksus, opile ei saa minna nipsust vaid see eeldab söömata olekut 4-6h, kaua me ootame, millal on selge, et täna midagi ei juhtu.. kõik need mõtted tõid jälle pisarad ja selle tunde, nagu keegi lihtsalt pitsitab su südant. Selline äng.

Ma sain mingisuguse rahulikuma hingamise mõneks tunniks kui osakonna valvearst ütles, et saab aru, et ma mures ja et see tõesti jah ongi selline teadmata ootamine. Mõtlesin endamisi, et okei, pole hullu kui täna ei jõua, siis homme ehk pühapäev on ju kindel. Paraku kui ma hiljem läksin õelt küsima, et kas arvestades kella on tänasega selge, et enam oppi ei tule, siis vastas ta, et jah, täna ilmselt ei ning et ta ei usu, et ka homme.

Ma tundsin, kuidas see kõik nagu suur laine mu kohal kokku lõi, kui lootusetu see kõik tundus ja mis veel enam, kui mõttetu – et me ei saanud olla seda aega koos oma perega, et ma ei saanud lastele seletada, et me oleme kauem ära (arvestades, et sinnani olin ma neist eemal olnud ainult nii palju, kui ühe või teisega peale sündi sünnitusmajas), et nad ei saanud Jonast kallistada teadmisega, et ta läheb opile. Mure opi pärast asendus sellise vastiku teadmatuse ängiga, et miks, miks me oleme siin, miks me ootame tühja.

Pühapäeval kui me ei näinud enam ühtegi arsti, kui keegi isegi ei öelnud, et jah, kehva lugu küll, aga ei saa täna ka opile, jagasin Instagrami meist pilti, pilti kus tunnistasin, et olen emotsionaalselt läbi. Ja kuigi see võib tunduda jabur või tobe, siis see aitas. Ma sain nagu kuskile välja öelda, et ma ei ole okei, mul ei ole okei ja see kuidagi tegi olemise kergemaks. Püüdsin leppida sellega, et olimegi perest eemal selle aja tühja oodanud, püüdsin natuke läbi pisarate naerda – et kas see olukord, kus me oleme on nagu Tom Hanksi The Terminalis või Bill Murray Groundhog Day filmis, kus oled lõksus ja üks ja sama päev hakkab jälle otsast peale. Ootamine.

Veits omadega läbi. Ühtlasi nii me magasime, sest Jonas võrevoodit polnud enne seda kogemust näinudki ja veel vähem arvas ta midagi seal magamisest.

Kogu selle emotsionaalse virrvarriga jõudsime esmaspäeva, aeg oli taas arsti näha, kes tunnistas, et see opi plaan läks jah kehvasti, aga ega midagi polnud teha ka. Sel korral ma küll nuuksusin nutta, aga mitte vaikides kuulates vaid üsna selgelt väljendades, et kui ei ole meile öelda kindlat opi päeva, mis oleks homme, siis me päriselt tahame koju ja tuleme tagasi kui on aeg teada. Arst oli nõus, et nii edasi pole okei, läks ja pidi peale lõunat uue infoga tagasi tulema.

Vähemalt oli Jonas rõõmus ja lemmik osa päevast oli köögis temale toitu soojendades ja süües, sest see oli igavast toast vaheldus

Ja veel veidi enne tööpäeva lõppu oli selge, me läheme koju. Oleme päeva perega ja siis kolmapäeval uuesti haiglasse. Eelduseks, et teisipäeval käin veel uuesti koroona testi tegemas (seal olin ma juba phmt püsikunde kõigi nende haiglas käimiste pärast, aga no mis see vatipulk ninas ära ei ole, ma olen 4 last sünnitanud, see pulk o n suva). Võib ju mõelda, et issand, mis nüüd enam selleks üheks päevaks koju minna kui nii kaua oodatud, aga ise selle olukorra sees olles võin kinnitada, et see hetk kodus oli üli-üli oluline. Saime olla oma perega, omas kodus ja teades, et ees ootab peale oppi vähemalt nädal haiglas, siis sain ise rahulikult selleks ka asjad pakkida, et see aeg võimalikult hästi vastu pidada.

Peaaegu nagu reisil ehk korraks koju
Uuesti haiglasse minekuks pakkimine. Sellest piimakogujast oli max kasu, sain sellega vajaliku hulga pumbatud ja ei pidanud haiglast pakutud elektrilist pumpa kasutama (aga hea teada, et seal siiski seda võimalust pakutakse kui vaja).

Operatsiooni päev

Me läksime kolmapäeval haiglasse täiesti teise energiaga, enam mitte sellise ahastusega. Muidugi esialgne positiivsus veidi sai kannatada kui selgus, et oleme küll isegi samas palatis kus enne, kuid nüüd koos palatikaaslastega. See tundus kuidagi jõhker, et opiks valmistudes ja näljas hoides pidi Jonas seal seltskonnas suutma magada ja olla. Ja ega ei suutnudki, olime enamuse ajast ühes enamasti tühjas ruumis, kus oli kiiktool ja kus ta mul linas olles mitu korda magas – nii oli ootamine talutavam. Aga nagu ikka, hakkas aeg venima, esialgsest vahemikust 14-16 vahel sai peale 16. Kella viieks oli Jonas olnud söömata hommikul alates üheksast, mul hakkas vaikselt nutt ligi hiilima, et issand issand, kas saab tõesti olla, et me ootasime selle aja tühja. Üsna lähedal uuele murdumisele saabus siiski teade, 15 minuti pärast viiakse Jonas ära. Vahetasin tal mähkme, musitasin ja kallistasin nii palju kui jõudsin ja saatsin oma heatujulise beebsu õega operatsioonile.

Opi ootel

Sel hetkel oli raske ja veel raskem olla palatis, kus teine ema on oma beebiga koos, aga vastupidiselt ootustele, mul oli üsna hea olla. Teadmine, et lõpuks saab laps abi, et nüüd edasi läheb kõik ju ikka ainult paremaks. Tõmbasin palatis meile vahesirmi ette ja sõin lõpuks toodud õhtusööki, sest olin ise ka sinnani vaid hommikusöögiga. Vaatasin ERR äpist uudiseid ja õhtuseid saateid, et aeg kiiremini läheks. Ootasin infot Jonase kohta, sest mul oli teadmine, et peale oppi läheb ta küll intensiivi, aga saan teda vaatama minna.

Sellise sirmi sai vahele tõmmata. Vaid paar päeva varem olin olnud seal teisel pool sirmi

Ootasin. Ootasin. Juba hakkas vaikselt kõhus keerama, miks keegi midagi ei ütle, miks nii kaua läheb. Õed ei teadnud midagi. Ootasime. Kuniks enne 9 õhtul lõpuks tuli info, et Jonasega on kõik hästi, taastub AGA, et ma ei saa teda enam nüüd õhtul näha. Okei, šokk, aga olles sellest kõigest lihtsalt nii läbi, siis leppisin sellega, eeldades, et ju ta alles narkoosist välja end magab ja keskendusin sellele, et temaga on kõik hästi.

Sain nii õhtul kui öösel kui hommikul rindadest piima välja pumbata ja kuna mulle oli öeldud, et laps on tilguti all ja temale süüa pole vaja, siis lihtsalt kallasin selle piima minema.

Hommikul sättisin end korda ja läksin uurima, et kuidas ma Jonase juurde saaks. Ja… šokk… keegi ei tea midagi, öeldi, et ma ootaks arsti ja et päeval tuuakse Jonas minu juurde. Seda oli minu jaoks liiga palju, ma tahtsin OMA lapse juurde ja kohe. Õnneks oli selleks hetkeks mul ka meie arsti number, kellele helistasin, muret kurtsin ja peale seda saabus üsna kiirelt info, et saangi Jonase juurde minna (kui ma poleks helistanud, ma ei tea, millal ma oleks tema juurde saanud).

Intensiivis oli muidugi hoopis teine vibe, koguaeg keegi midagi tegi ja toimetas. Mind ootas ees natuke tusase olemisega väike Jonas. Paitasin teda seal veidi ja kui ta sai parajasti kätte valguvaigisti, siis sain ta lõpuks omale sülle ja rinnale, kus ta suure näljaga end sisse seadis ja täielikult rahunes. Minu hämminguks selgus, et talle oli 2x ka piimasegu pakutud, millest ta väga midagi ei arvanud – MIKS seda tehti, kui ma ise olin mõned korrused kaugemal ja pumbatud piima minema viskasin, jääb mulle mõistatuseks. See ei ole okei, see ei ole lapse huvides, ega ema huvides, aga kuna see kommunikatsioon seal lonkab mõlemat jalga, siis ega enam ei osanud palju imestada ka.

Sain oma lapse lõpuks sülle ❤️

Suhtlesime seal siis arstiga, õdedega ja järsku hakkas kõlama jutt, et Jonase seisund on hea, max paar päeva haiglas ehk olla vaja (ma ei julgenud seda Teedule kirjutada, sest olin kindel, et ilmselt peame ikka selle nädala ära tiksuma). Ja siis uus tormiline infopööre – “te võiks täna koju minna”. Okei, MIDA ma just kuulsin?

Sellele järgnes sagimine õdede poolt, kes rääkis haava hooldusest, kes valuvaigistite doseerimisest. Kui küsisin, et kas keegi viib Jonase tagasi osakonda, kus me sees olime ja kus meie asjad ootasid, siis kehitati õlgu ja pakuti, et ma jätaks Jonase sinna, läheks pakiks asjad ja tuleks siis võtaks tema.

Läksin super hämmingus tagasi asjade juurde ja otsisin meie arsti üles, et küsida, et mida tema sellest koju minekust arvab. Seda kuuldes ei olnud tema sellest ideest küll vaimustunud ja ausalt öeldes ma tahtsin küll väga koju, aga otse intensiivist peale oppi koju saamine ei tundunud isegi mulle päris nagu tehtav asi. Liiatigi ei olnud ma isegi näinud seda haava, mida ma kodus hooldama peaks hakkama. Pakkusin niisiis välja, et vähemalt ühe öö me ikka võiks haiglas veel olla.

Sellegi poolest soovis intensiivi arst minuga ise rääkida, sest tema leidis, et meil oleks siiski parim minna koju. Nii vantsisin ma siis läbi maja tagasi sinna (miks ma seda ei saanud nt õhtul teha jääb samuti mõistatuseks). Arstiga räägitud, lasin endale siiski haava hoolduse ette näidata, nii oli ka haava esimene nägemine vähem šokeeriv ja kuna Jonas tundus tõesti end hästi tundvat, nõustusin, et läheme siis koju. Lahkumine intensiivist selliselt, et kaenlas beebi ja teises käes haava hoolduse tarvikud oli ka muidugi omapärane ja ma pole kindel, et just kõige levinum variant.

Nägime veel oma arsti, kes sai ka nüüd Jonast vaadata ja veenduda, et temaga hästi ning andis nõu, et mis ja kuidas edasi. Sain temalt veel küsida kõik, mis pähe tuli, sest see oli selgeks saanud, et kui on võimalus, siis tuleb kõik asjad kohe järgi uurida.

Samal ajal olin Teedule vahepeal märku andnud, et me vist saame koju. Tema oli parklas ootamas, siis vahepeal ültesin, et aaa vist ikka ei saa, ta läks ära, et siis poole tee pealt uuesti tagasi keerata ja ikka järgi tulla.

Mina pakkisin uuesti meie kraami kokku, mida oli ju terve nädala jagu kaasa võetud, panin beebsu turvahälli ja võtsin kogu meie kraami ühes, olime südamlikud ja jätsime arsti ja õdedega hüvasti, ise ka päriselt veel õieti uskumata, et mis just toimus.

Koju minek!

Ma ei teagi, et kas kogu selle meie kogemuse juures oli midagi mitte veidrat, sest selline tunne tekkis küll. Selline veider uskumatu maailm päris maailma sees.

Ma saan aru, et praegune koroona aeg kindlasti mängis rolli erinevate asjade juures, aga ausalt, kui haigla enda sees oleks kommunikatsioon parem, oleks nii mõnigi pisar vähem valatud. Lapse tervis on seal loomulikult esmatähtis, aga laps ja vanem(ad) on ju koos, lapsevanem on oma lapse ravimisest ja terveks saamisest sama huvitatud ja vajab, et teda hoitakse ka asjadega kursis. Ja samal ajal ei peaks lapsevanem olema info vahetaja eri osakondade vahel. Üks sellises suuruses haigla peaks toimima tiimina, ühtse tiimina, kes siis omakorda koos vanemaga annavad oma parima lapse heaolu nimel.

Tänaseks oleme siis kodus kosumas, õnneks tundub, et kõik läheb hästi ja nii nagu peab. Tulevikus tuleb teha veel kontrolle ja uuringuid, aga pigem on lootust, et kõik on korras.

Ma olen kõigile meiega tegelenud arstidele ja õdedele siiski südamest tänulik, sest olgu kuidas oli, Jonase terveks saamise nimel nad oma parima andsid ja lõpuks sellest muu polegi olulisem.

Ja tänulik olen kõigile neile, kes meile kaasa elasid, oma head soovid ja mõtted meie poole teele panid, muret tundsid ja abiks olid. Aitäh, aitäh, aitäh ❤️

Kodus ja meiega on hästi! ❤️🙏

Koduse apteegi uuendused

Nagu eelmises postituses mainisin, siis oleme praegu kodused ja püüame püsida eriti terved. Samas, ega kriisiks valmistuma peabki nö heal ajal, seega just tervete laste kõrvalt on paras aeg oma varustus üle vaadata.

Seepärast olime rõõmsalt nõus kui KidsMed.ee soovis meile katsetamiseks saata oma uue kontaktivaba termomeetri ning ilmselt tutvustamist mitte vajava Nosiboo PRO ninaaspiraatori. Oleme neid asju nüüd siis veidi kasutada jõudnud ja jagame muljeid.

Kontaktivabal termomeetril on mitu head omadust, esimene muidugi see, et lapsel saab temperatuuri mõõta ülikiiresti ja teda ei pea selleks minutiteks korralikult ja võrdlemisi liikumatult ühe koha peal hoidma. Kui sul on ikkagi vaja haiguse ajal nelja lapse palvikku kontrollida, siis see kiirus hakkab juba ka päris olulist rolli mängima.

Mu lapsed on üsna mõistlikud inimesed, aga no proovi sa kaheaastast kraadida, kes on parajasti otsustanud, et vot just kaenla alla ei kavatse ta mitte mingi hinna eest midagi panna või et sa ei tohi aidata tal kraadiklaasi korralikult all hoida – kogu selle mässamise peale oled lõpuks ise läbi ja pole ka kindel, et temperatuur üldse õigesti mõõdetud sai.

Jee, pole palavikku!

KidsMedi termomeetriga saab tulemuse mõne sekundiga ja näidu lihtsamaks lugemiseks on ekraanil kolm eri värvi – kui pole palavikku, siis roheline (oimukohast mõõtes kuni 37.3), väike palavik oranž ja kõrge palavik punane. Selliselt on ka väiksele lapsele lihtne näidata, et näed, praegu on palavik ja õue minna vms teha ei saa.

Lisaks kehatemperatuuri mõõtmisele saab selle termomeetriga mõõta ka näiteks vannivee või ruumi temperatuuri (eraldi režiimid valikus) – nii pole selleks eraldi vidinaid vaja ja saab kõik ühe asjaga tehtud.

Mulle on sümpaatne ka see, et termomeeter on tugevas hoiustamise karbis, nii on see alati valmis kasutamiseks, ei saa millegi ebavajalikuga kokku ja on kindlam, et kasutamiste vahepeal sellega midagi ei juhtu (nagu meil ühe eelmise termomeetriga juhtus).

Praktiline karp

Nosiboo ninaaspiraator on lapsevanemate seas olnud päris populaarne, siiani polnud meie selle kasutamiseni jõudnud, aga nüüd siis katsetasime ära. Õnneks meil hetkel päris nohus beebit pole, aga miinuskraadid õues ja kütteperiood toas teevad toas õhu vahel selliseks, et enne und on vajalik beebi nina nt Humeriga niisutada ja siis see üleliigne vesi ka ninast välja saada.

Nosiboo PRO töötab mootoriga ja on muidugi üsna vali, samas on see hea tähelepanu hajutaja, et kiirelt lapsel nina selle surina saatel puhtaks teha. Ja kuigi mootor teeb häält, siis on see lapsest endast piisavalt kaugel, sest imav otsik on ühendatud pika voolikuga – nii ei põrise midagi otse lapsel näos, mis võiks hirmutavalt mõjuda. Selleks, et saaks liigse tati ninast välja võimalikult tõhusalt saab Nosiboo imamisvõimsust ka muuta (nt vastsüninul võib olla vajalik õrnemat võimsust kasutada).

Nosiboo PRO ninaaspiraator – mahub meil näiteks hästi mähkimislauale

Kaasas kandmiseks on see mudel liialt suur ja vajab kasutamiseks pistikut, samas on üsna mõistlik, et lapsega, kel nohu, ei peakski väga kuskil ringi tuiama, seega see suurus ja nö statsionaarne kasutamine ei ole segav. Aga igaksjuhuks näiteks reisile minnes (kui kunagi jälle saab eks) oleks seda kaasa võtta palju – selleks eelistaksin manuaalset Nosiboo ecot, mis ei kaalu suurt midagi ja mille saab hõlpsalt ka väiksesse kotti pakkida.

Meie katsetuste põhjal on nii termomeeter kui ninaaspiraator mõlemad tõhusad abilised, kui Nosiboo on ehk pigem selline mugavustoode, siis termomeetrita ei saaks me küll läbi, seega kel oma koduse apteegi korrastamine-komplekteerimine käsil, siis soovitame (ja miks mitte ka näiteks praktiliseks katsikukingituseks neist mõnda kaaluda, liigse pudipadi asemel).

Nädala lõpuni kehtib ka sooduskood “berit10”, millega saab ostud kidsmed.ee lehelt teha 10% soodsmalt.

Oh aasta uus

Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.

See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus

Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.

Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.

Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.

Rõõmus kuuene

Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.

Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.

Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!

Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️

Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada