Kids Kitchen – laste kokakool ja mängutuba ehk meie pühapäev

Juba mõnda aega tagasi avati Kids Kitchen ja selle asutaja Christina kutsus meid külla. Muidugi olid vahepeal kõik haiged ja plaanid lükkusid edasi, kuid eelmine pühapäev olime lõpuks sellises vormis, et seadsime sammud küpsiseid küpsetama.

Kids Kitchen kokakool on enamasti mõeldud alates 4. eluaastast, mõnel keerulisema retseptiga päeval ka alates 6. eluaastast, küll aga pean ütlema meie kogemuse põhjal, et selline tragi kolmene nagu Jenni sai ka täitsa kenasti hakkama.

img_1918

Sel korral olid kavas siis küpsised, mis ise rulliti ja vormiti ning kaunistati. Esmalt pesid kõik väiksed osalejad käed ja said omale ette põlled ja kes soovis ka kokamütsi, et oleks ikka “päris” tunne. Võeti sisse kohad ümber ettevalmistatud laua ning õpetaja hakkas näitama kuidas taigen valmib. Ootel oli ka juba valminud ports, millega lapsed said kohe tegutsema hakata.

img_1950img_2038

Lapsed said oma taigna portsu täpselt nii rullida ja patsutada, kuida soovi oli, JJ-l läks kohanemisega veidi aega, aga õige varsti tunti end seal mõnusalt, kuid samas mitte liiga ülemeelikult, kuulati õpetaja juhendamist ning püüdlikult tehti saadud näpunäidete järgi  oma küpsiseid.
Sai ise vormi valida, mis meenutas natuke jõule ja piparkooke, aga sai ka võid peale pintseldada ning kaunistuseks head paremat magusat peale puistada.

img_2043img_2065img_2051img_2070img_2099

Tegevust oli piisavalt aga samas mitte nii palju, et lapsed enne lõppu väsima oleks kippunud, küll aga oli küpsiste ahjus olemise ajaks veel miskit vahvat ees ootamas. Nimelt on Kids Kitcheni ruum selliselt tehtud, et üks pool on köök koos laudade ja kõige vajalikuga, aga teine osa sellest suurest kohast on tore mängutuba, kust ei puudu pallimeri, liumägi, mängupood ja igasugu muud põnevat tegevust.
Nii saidki küpsised ahju ja lapsed selleks ajaks mängima.

img_1916img_2110

Mõnusa ja õpetliku kokkamise ning mängimise lõpuks said lapsed oma küpsiseid ka süüa ning kuna tehtud sai suurem hulk, siis sai veel iga laps portsu koju kaasa (mida meie peres sõbralikult ja õhinaga vennale ja issile pakuti).

img_2118img_2128

JJ ja Jenni kiitsid käiku ja on ühel meelel, et nad võiks veel sinna süüa tegema minna. Sel korral olin ma nendega kaasas (eriti kuna Jenni ju pisem), aga mulle tundus, et kui koht neile juba tuttavam, saaksid nad seal ilusti ka ilma minuta hakkama ja oskaks piisavalt õpetaja juhendamist kuulata ja vaadata. Christina klappis lastega ka nii hästi, et ma ei kahtle, et ta seal nendega midagi ägedat valmis teeks.

Sel korral olid küpsised, kuid juba tuleval nädalavahetusel tehakse õuna-kaneeli täidisega empanadasid, sellest järgmisel korral valmistatakse käsitöö komme ning minule (kuigi üritus on ikkagi lastele 😀 ) tundub eriti ahvatlev 17. novembril mini donutsite küpsetamine ja kaunistamine.
See on täpselt selline koht, et saabki käia ikka ja jälle, tehakse uusi sööke, õpitakse uusi asju ja kohtutakse ka uute köögikaaslastega. Pärast on muidugi tore õpitut ka kodus pereringis järgi teha.

Aga lisaks kokakoolile saab Kids Kitchenis teha ka oma üritusi, nii saab näiteks koos sünnipäevalistega omale muffineid kaunistada vahelduseks mängimisele. Ka lapsevanematele on piisavalt kohti, kus laste möllamise ajal mugavalt istuda ja tass kohvi juua. Ah jaa, tundub suht jabur asi, mida mainida, aga seal on mitu vetsu ka, et kui lastepeol ikka korraga suht kõigil häda peale tuleb, siis see järjekord liigub kiiremini kui muidu – ausalt, kes on oma lastega järtsus seisnud mõistab ilmselt mu jaburat rõõmu 😀

Igatahes, koht on vahva ja kokakool ise ka mu meelest hea idee, midagi teistmoodi, lõbusat ja samal ajal veel ka kasulikku.
Kuna meile see kokakool väga meeldis, siis loosime ühele perele sealse osalemise ka välja (millisele kokkamisele minna, saab võitja ise valida).
Mäng läheb käima Facebookis meie blogi lehel.

Kiire kevadpühade meisterdus

Kes tähistab lihavõtteid, kes munadepühasid, kes ülestõusmispühasid või hoopis kevadpühasid – igal juhul sobib siia hästi üks vahva meisterdus, mille meie lapsed eile õhtul valmis tegid ning millega tore täna kodu ehtida.

See meisterdus on hea ka säilitamise mõttes, sest “tibu” tehakse lapse käe järgi ja sedasi saab hiljem meenutada, et kui suur oli just selles vanuses lapse käsi (ärge unustage pöördele ka kuupäeva märkimast) – eriti huvitav on ilmselt neil endal seda võrrelda mõne aasta pärast.

Vaja ei lähe palju:
– värvilist paberit
– liimi
– kääre
– mõned suled
– silmakleepsud (võib ka joonistada)
– suled (võib aga ei pea lisama)
– temaatlilsed kleepsud (võib aga ei pea lisama)

Olenevalt laste vanusest tuleb siis vanema(te)l veidi vähem või rohkem abistada – meie puhul siis võtsime käe joonistamise ja väljalõikamise enda kanda.
Edasi tuleb lihtsalt kõvasti lõbusat kleepimist, mis lastel, vähemalt meie omadel, ikka üks lemmiktegevusi on.
Tulemuseks rõõmus tibu, kes koore seest piilub 🙂

IMG_5581IMG_5583IMG_5586IMG_5590IMG_5593IMG_5594IMG_5599

Laupäev Helsingis

See Soome mineku plaan oli meil vahelduva eduga terve suve, aga lõpuks muudkui lükkus edasi kuniks nüüd laupäeval käidud saime. Piirdusime päevareisiga ja sellest tulenevalt palju teha ei jõudnud, aga ei olnud ka sel korral eesmärgiks.

Osustasime minna varahommikul 7.30 laevaga, et siis jääks piisavalt palju aega kohapeal kolamiseks ja et tagasi tulla õhtul 19.30 laevaga (selleks, et lapsed saaks koju normaalsel ajal magama). Otseselt liiga raske see kell 5 ärkamine polnud, aga pean jääma oma varasema arvamuse juurde, et tegelikult peaks neid väga varajasi minekuid lastega vältima, sest ööuni jäi napiks ja sellist head pika une tegemise võimalust päeva jooksul ei avanenud ning väikestest tukastustest ei piisanud, et tuju päris lõpuni hea oleks olnud – eriti JJ-l.

IMG_8949

Jenni jõudis hommikul mul seljas ka väikse uinaku teha

Minnes oli laevaks uus Megastar ja see oli tõesti mõnus ja ilus ja viks ja viisakas. Suurema osa veetsime hommikusöögi lauas, mis hommikuse sõidu juures meil üsna tavapärane on olnud. Siis jõudsime veidi ringi vaadata ja oligi juba aeg autosse minna ning päev Helsingis võis alata.
Meie õnnetuseks kostitas ilm suht lakkamatu vihmasajuga ja olime vaid õnnelikud, et otsustasime autoga tulla.
Esimene ja ainuke kindel eesmärk oli Sea Life, kuhu jõudsime minuti pealt avamise ajaks. Tundus isegi veidi jabur, et nii vara kohal olime, aga pärast lahkudes pungil täis parklat nähes oli selge, et meil vedas, et saime seal peaaegu omaette käia, rahvamassidega trügides oleks oluliselt kitsam ja vähem rahulikum olnud. Jenni oli mul kandekotiga seljas ja JJ uudistas seal omal jalal ringi, laenasime ka reisile Baby Jogger City Tour käru, aga enamasti leidis see kasutust asjade transpordiks.
Sea Life-is JJ-le meeldis väga, õhinaga vaatas seal erinevaid kalasid ja vee-elukaid. Jenni oleks tahtnud rohkem asju oma käega katsuda, aga mõne akvaariumi juures jälgis temagi sealseid asukaid huviga. Parajalt lühike käik oli see ka (eriti kuna olime suht esimesed), veetsime seal umbes tunnikese.

Kuna ilm õues olemist jätkuvalt ei soosinud, siis pidime vaatama tubaseid tegevusi ja võtsime nõuks minna just sel nädalavahetusel toimuvale disaini turule. See kujunes juba üsna väsinud lastega parajaks katsumuseks – rahvast oli metsikult, ruumi oli vähe ja lapsed protestisid häälekalt. Saime siiski kiirelt seal tiiru tehtud ja silma jäi nii mõndagi lahedat, helgematel hetkeld sai ise mõne ostu sooritada. Kindlasti läheks sinna ka järgmisel aastal, aga lastele vaataks selleks ajaks siis mingit muud tegevust. Lemmik ost sealt oli KUI design jänestega bambustekk-sall, mida hea lastele kuskil magamiseks peale panna või muul ajal omale salliks keerata 😀

IMG_9124

Pärast turul käiku hakkas ka ilm veidi järgi andma ja kui olime peaegu tunni ringi sõitnud, et lapsed veidigi magada saaks, siis otsisime üles Muumi kohviku, et seal veidi keha kinnitada ja põnnidel end liigutada lasta. Kohvik, kus me käisime, asub Liisankatu 21, olemuselt selline suht pisike kohake, kus valikus saiakesi-kooke-quiche ja külmi ning soojasid jooke, boonusena väike mängunurgake ja võimalus muumikraami kaasa osta. Hinnad on muidugi keskmisest kõrgemad ja sellega tasub kohe arvestada. Lastele seal meeldis ja said endal seal tuju heaks möllata.

Enne laevale suundumist jõudsime teha veel ka väikese shoppingu ja siis oligi juba aeg sadamasse minna. Tagasi tulime Stariga ja hommikuse laevaga võrreldes nägi see tiba väsinud välja muidugi, aga noh, see paar tundi läks sellegipoolest kiirelt ja Jenni otsustas lõpuks käru ka järgi proovida ning tegi seal väikse uinaku.
Koju saime veidi peale kümmet, koos selleks hetkeks täiesti üle väsinud JJ-ga, kes oleks tahtnud vist laeva peale jääda mängima 😀 Õnneks tuli mõlemal lapsel kodus uni ruttu ja võisime oma päeva siiski kordaläinuks lugeda.

Esimest korda ratsutamas

Täna oli lahe päev, hommikul alustasime muusika aasta lastele mõeldud kontserdil ja pärast suundusime JJ esimesse ratsutamise trenni – mis läks minu üllatuseks lausa suurepäraselt.

Alustama peaks vist sellest, et nooremana käisin ka ise ratsutamas ja kui üldse millestki kahju oli, siis sellest, et varem ei alustanud ja kaugemale ei läinud. Seega tuli mõte, et äkki meeldiks JJ-le ratsutamine – selles vanuses pole just kerge leida mingit head trenni/hobi lapsele. Ega ma ei ütle, et 2a8k nüüd mingi super ideaalne vanus ratsutamisega alustamiseks on, ilmselt aasta pärast oleks ta veel iseseisvam, aga kuna hobused talle väga meeldivad, siis see andis tõuke juba nüüd proovida ja no muidugi oli abiks seegi, et tall meil peaaegu kodust paistab. Ühtlasi on ratsutamine suurepärane võimalus lapsel loomadega suhelda, õppida kellegi eest hoolitsemist ja lisaks siis muidugi füüsiline aktiivsus.

Tondi Maneežis on olemas septsiaalsed ponirühma tunnid, mis mõeldudki alla neljaastastele. Otsustasime vähemalt proovida ja nii sedasimegi täna sammud talli suunas. Meiega samal ajal oligi veel ka üks ca neljaastane tüdruk trenni tulnud. Alustasime talliga tutvumisega, et mis kus asub, siis vaatasime üle osad sealsed asukad ning otsisime üles need ponid, kellega trenn toimuma pidi. Sellele järgnes oma ponide puhastamine-harjamine, mida lapsed kaasas olnud vanematega koos tegid, siis sadul selga, valjad pähe ja suundusime sisemaneeži. Esmalt jalutasime lihtsalt hobuse kõrval ja seejärel oli lastel aeg ponidele selga istuda, kenasti puki pealt ja ise – JJ läks nagu väike proff – ei mingit hirmu või umbusku asjasse.
Edasi saigi treening sammus tehtud, kuna lapsed olid esimest korda ja väiksed, siis olid sel korral emad pidevalt kõrval jalutamas ja abistamas. Treener käis ja juhendas, põhirõhk lihtsalt harjumisel ja istakul (et rüht kenasti sirge oleks). Kui alguses ikka kipub see pisut kössis olek hobuse seljas tavaline olema, sest tasakaal pole veel päris käpas, siis poole trenni peal oli JJ istak juba silmnähtavalt julgem ja kena sirge. Õppis ta veel, kuidas poni seisma saada ja edasi liikuma ning lisaks ka mõned tasakaalu harjutused seisu ja liikumise pealt.

Selleks, et ratsutamine lapsele mugav oleks, tasub muidugi tähelepanu pöörata ka riietusele, kõige mugavamad on sellised üsna ligi hoidvad püksid/retuusid (kindlasti ei ole mugavad teksad), mingi hea ja vastavalt ilmale piisavalt soe jakk/vest (eriti hea kui pole kapuutsi, mis rühi jälgimist segada võib), pikemad sokid, mis võib pükste peale tõmmata ja tegelikult tossude asemel on mugavamad mingid sellised  (pool)saapad, millel on ka väike konts (siis parem jalga jaluses hoida). Kindlasti võiksid riided olla sellised, et ei sahise-kahise või muud moodi ei häiri hobuseid ja lapse liikumist.

Kogu kord võttis ajaliselt peaaegu 1.5 tundi, mis läks tegelikult jube kiiresti. Mulle tundus, et JJ-le see ratsutamine täitsa sobis, ta ise kinnitas ka, et meeldis ja et tahab jälle minna. Mul on selle üle muidugi ainult hea meel ja nii ongi plaan nüüd 1 kord nädalas teda sinna ratsutama viia, selleks jääb siis ka see üks päev tal lasteaiast vabaks.
Vaatame kuidas minema hakkab, aga loodan, et ikka positiivselt ja see on tore algus ühele imelisele hobile 🙂

jj_ratsutamas

JJ ja poni Matu (ja suurem trennilaps, kes tuli pärast meid trenni)

Vaht ja lima – vanniks? mänguks? mõlemaks!

Saime proovida Crazy Soap vormitavat vannivahtu ning Zimpli Kidsi vannilima, aga lisaks vannile leidsime neile ka muud rakedust.

Tegelikult kasutasime JJ vannitamisel esimesed 1,5 aastat ainult puhast vett, ei tahtnud tema õrna nahka millegi muuga “töödelda”. Aga mingil hetkel tundus, et võiks vanniskäigule lisada veel rohkem rõõmu ja hakkasime vannivahtu kasutama. Esimene kord ta muidugi põlgas igasugust vahtu, kuid edasi hakkas meeldima. Sealt tekkis nüüd ka mõte, et võiksime proovida ka vormitavat/voolitavat vahtu ning vannilima.

Vaht läks hästi kaubaks, eriti kui sellest tehtud palle sai veepritsiga haihtuma panna, lima osas oli näha, et sellesse vanni meie JJ oma jalga ei tõsta 😀 Okei, mõtlesin siis, et kas seda saaks kuidagi muud moodi kasutada-katsetada ja välja mõtlesin – beebikunst.

Me tegime eelmine aasta mitu varianti kompimismeelele mõeldud mängu- sensory bag, püreega värvimine, mängutainas. Selleks tuli ise kraami kokku segada, et vastavad vahendid mängimiseks valmis saada (mis tähendas, et oli vaja ka kõik koostisosad endale koju varuda ja valmistamiseks aega leida).
AGA nii see lima kui vormitav vaht on absoluutselt suurepärased vahendid, mida taolisteks sensory play tegevusteks kasutada – eriti heaks teeb need see, et need on just lastele mõeldud. Seega ei pea nendega mängimiseks üldse vannigi olema, vabalt võib maha panna suurema kile või suuremate lastega kolida hoopiski laua äärde, kus saab vahust voolida kujusid, katsuda, mis see vaht õigupoolest üldse on ja nuusutada muidugi ka ( lõhnab jube hästi). See vaht on ikka päris tugev ja seda õnnestub edukalt vormida/voolida, tavalise vahuga oleks see üsna keeruline või lausa võimatu.
Lima panime me suuremasse klaasanumasse, kus seda hea vaadelda oli, ühtlasi sai sinna ka igasugu kraami peitu panna ja välja otsida. Tegelikult on alguses hea seda panna ka näiteks väikestesse klaasidesse või läbipaistvatesse topsidesse, et seal sees nii näppude kui ka näiteks pulkadega segada ja solberdada.
Suvel õues mängimiseks on need ka päris ägedad mu meelest, näiteks limaga “liberada” 😀
Meil olid katsetamiseks nii vaht kui ka lima sinist värvi, aga valikut on rohkemgi, nii et lõbu peaks laialt olema.

Ühe komplekti roosa vahu ja punase limaga loosime ka välja, eks siis võitja ise vaatab, kas tahab neid kasutada vannis hullamiseks või kuival maal uurimiseks – meelelahutust saab igal juhul.

Loosis osalemiseks kirjutage kommentaar, milliseid põnevaid vahendeid olete te lastele mänguks leidnud või ise teinud või mida proovida tahaksite.
EDIT: unustasin lisada, et loos lõppeb 30.12.16
Loos on läbi ja VÕITJAKS osutus Liisa.

*nii vaht kui ka lima saadeti meile kingitusena

img_3925

See roosa vaht ja punane lima ootavad uut omanikku!

vahtjavann1

Üks “lumevangis” auto või hoopis pesulas. Kui vaht kandikule määrida, saab sinna sisse näpuga kirjutada või auto ratastega jälgi sisse sõita

img_4023

 

img_3932

Tavalist vahtu palli sisse väga ju ei saa 😀

limajapart

LIMA! Tõeliselt limaseks läheb umbes 5-10 minuti jooksul

img_3928

Limal on kaasas ka põhjalik juhend

 

Jenni esimene ujutamine

Kui see tänane käik lühidalt kokku võtta, siis selgus, et meil on siin kodus delfiinipoeg Jenni, sest see tüdruk lihtsalt nautis vees olemist.

Nagu ma varem juba kirjutasin, siis sain Jennile ujutamise ajad detsembrisse, aga kuna keegi oli oma aja ära öelnud, siis avanes võimalus esimene käik juba täna teha. Jõudsime kodus oma hommikused toimetused ära teha, kes kohvi juua, kes piima või putru süüa ja sättisime end minekule. Tänane aeg oli hommikuks ja seepärast tuli minu ema ujutamise ajaks JJ-ga tegelema, läksimegi siis kõik koos õue.

JJ ajal oli meil täiesti imeline inimene tema ujutajaks, kuid kuna tema on vist jätkuvalt ka beebipuhkusel praegu, siis Jennit ootas üks teine naisterahvas, kes osutus samuti võrratult toredaks ja leidis meie preiliga üsna koheselt väga hea klapi (kuigi jah, ega Jenniga seda pole ka raske saavutada 😀 ).

Eest ootas mõnus suur ja soe vann, kus see ujutaja siis esialgu ise Jenniga tegeles ja näitas mulle, et kuidas saab last vees erinevates asendites hoida ja mida seejuures silmas pidada. Kuna Jenni oli super rahulik ja tõesti nautis seda kõike, siis saime proovida ka seda üsna populaarset kaelarõngast, mis tundus, et temale täitsa sobis, kuigi tõesti ei ole keeruline last ujutada ka ilma selleta (Jensiga ei kasutanud me seda kordagi). Lisaks nö tavalisele ujutamisele pandi Jenni jaoks tööle ka vanni mullitamise režiim ja lõpuks sai ta ka dušiga veealust massaaži.
Jenni vist olekski hea meelega sinna vette jäänud, kuid kui ettenähtud pooltund läbi sai, siis oli aeg end jälle sisse pakkida ja koju suunduda.
Seal on võimalus ka last toita, aga Jenni oli enne kodust lahkumist tegelikult söönud, siis seda soovi tal ei olnud ja ta jäi hoopis mul juba süles magama enne ku jõudsin ta isegi kärru panna.

Ootame juba detsembrit, et siis jälle vette minna. Kel veel huvi pisikeste beebide ujutamise vastu, siis sarnaselt Magdaleena tervise keskusele saab seda teha ka Pelgulinna perekeskuses (registreerimine järgmiseks kuuks algab iga kuu 20. kuupäeval ja siis peab seal bronnsüsteemis lihtsalt kiire olema), samuti on võimalus minna ka ITK Järve üksusesse, kus on nii individuaalne ujutamine kui ka grupis ujutamine. Seda üle ääre ujutamist saab teha ka Kesklinna Lastepolikliiniku taastusravi osas.
Kes aga tahab juba veidi suurema beebiga koos vette minna, siis sellist võimalust pakuvad mitmed koha, üks popimaid ja mugavamaid on ilmselt Reval Sport, meie proovisime JJ-ga Audentese ujulat ja ka see oli tore.

jenniujumas

Tundub, et sportlase aura on sel tüdrukul täitsa olemas, eile käisime võimlemas täna ujumas ja tema ainult naudib. 

Meie kunstiline kolmapäev ehk KUMU väikelastehommik “Tasapisi”

Suvel käisime JJ-ga KUMU väikelastehommiku nö eelsoojendusel, tol korral toimusid tegevused ja ringkäik KUMU sisehoovis. Nüüd on sügisele kohaselt “Tasapisi” kolinud siseruumidesse ehk siis KUMU näitusesaaalidesse, kus täna hommikul hooaja esimesel üritusel käisimegi.

Alguses oli plaan, et saadan ka sinna JJ koos Teeduga ja jään ise Jenniga koju, kuid kuna KUMUs saab liikuda ka lapsevankriga, siis mõtlesin, et lähme ikka meie ka kaasa ja vaatame asja üle.
Algus oli kell 11 ja loomulikult me lõpus juba pidime natuke jooksma, et nibin-nabin õigeks ajaks kohale jõuda. Fuajees tehti lastega tutvumisring ning edasi suundusime juba saali, kus oli üleval hüperrealismi näitus. Toreda juhendaja eeskujul istusime koos lastega seal maha, juhendaja seletas veidi selle näituse olemust, seda kuidas näitusel käituda (mis on lubatud ja mis mitte) ja edasi said lapsed veidi teemaga seonduvalt joonistada ja kleepida, mis JJ-le väga meeldis.
Läbi sellise kaasava mängu ja tegevuste vaatasime veel paari teost lähemalt ning edasi suundusime eraldi töötuppa, kus lapsed said ka meisterdada.
Need hommikud on mõeldud 1-3 aastastele lastele, muidugi 3-aastased oskavad rohkem kaasa teha ja ka kaasa rääkida, aga ma olin isegi pisut üllatunud, et JJ ka väga kenasti vastu pidas ja temaga neid asju seal teha andis. Lõpus muidugi oli näha, et väsimus hakkas võimust võtma ja koostöö enam nii hästi ei sujunud, aga no arusaadav.
Meil tegeles JJ-ga täna Teet ja mina siis kärutasin Jenniga niisama kaasa, saab ilusti käruga seal hakkama küll, aga nagu juhendajagi nentis, siis kõige keerulisem on käruga KUMUsse sisse pääsemine, sest välisuksed on rasked ja käruga sealt üksi läbi pressida pole liiga tore. Samas ei ole see ka midagi ületamatut ja edasi saab juba hõlpsasti.

Organiseeritud tegevus kestis veidi üle tunni, edasi said soovijad minna näitustega tutvuma, aga meie seadsime sel korral sammud alla KUMU kohvikusse pirukat ostma ja siis koju, sest uneaeg hakkas JJ-l lähenema.

Need “Tasapisi” hommikud hakkavadki nüüd toimuma iga kuu teisel kolmapäeval ja igal korral on siis oma teema. Järgmine üritus on kavas 12. oktoobril ja ma loodan, et me suudame end taas kohale organiseerida.

img_2112

Tutvustusring ja nimelise kleepsu pusale kleepimine

img_2114

Alustuseks tegid lapsed oma nimetähe

img_2118

img_2123

Jenni magas kunsti lihtsalt maha

img_2124

Töötoas meisterdamas

 

img_2129

Valmis sai selline nägu

kunst

KUNST

kumust

Bugaboo Donkey oli meil täna kaasas monona, kuna JJ-l seal käru vaja ei olnud