Kolme lapsega Hispaanias

Üle poole meie kolmenädalasest reisist kolme lapsega on nüüd möödas, aeg läheb puhates küll topelt kiirusega vist ning see on ka põhjus, miks alla kolme või no vähemalt alla kahe nädala ma sellist perereisi ei hakkaks vist üldse plaani võtmagi. Umbes pool esimesest nädalast kulus lastel sisse elamiseks ja uue rütmi leidmiseks, sealt edasi on olnud mõnus.

Päris algusest alustades, tulime siia kahe lennuga, millest esimene läks vara-vara hommikul, seega ärkasime praktiliselt öösel ja uni jäi poolikuks. Samas selle esimese lennu pidasid lapsed vapralt vastu, sõid, mängisid ja natuke veiderdasid, aga ei midagi hullu, Jon sai isegi korraks silma kinni. Kahe lennu vahel olime ca 2.5h Frankfurdi lennujaamas, kus sai sada korda pissil käidud ja veidi söödud ning liigutud, sellele järgnes lend Barcelonasse, mille õhkutõus veidi viibis aga millest ei lapsed ega mina end häirida ei lasknud, nii et me jäime magama enne kui lennuk õhku sai, lapsed magasidki kuni maandumiseni välja – enam ideaalsemat varianti oleks olnud raske ette kujutada.

Barcelonasse jõudes oli mul meile ette tellitud transfeer, et saaksime võimalikult kiirelt ja mugavalt oma majutusse, kuhu sõit kulges täpselt tunni. Aga üsna hästi toimib ka avalik buss, mis otse lennujaamast siia kanti sõidab.

Juba kolmandat korda naasesime Cambrils Park Resorti, sest siin on lastega peredel lihtsalt nii nii mugav ja mõnus olla. Hetkel ei otsi ma reisist teravaid elamusi või metsikuid seiklusi, pigem tahaks et kõik oleks võimalikult stressivaba ja seda siin saab.

Elame kahe magamistoa (millel kummalgi oma vannituba) ja elutuba-köögi ning suuure rõduga apartmendis – kõik mugavused alates nõudepesumasinast lõpetades Disney channeliga on siin olemas. Mänguväljakuni on paar sammu, lähima basseinini paar sammu rohkem – MEGA.

Võrreldes paari aasta taguse käiguga on suurim muutus just laste vanus ja sellega kaasnev asjalikkus, tol korral bassein just lemmik kohaks ei saanud, sel korral hakkab juba hommikul jutt pihta, et kuhu basseini täna minek on. Lobistavad ja sulistavad seal mõnuga.

Jon on muidugi väike, suvalt kuskile sulistama tema ikka ei lähe, aga õnneks õde-vend teda ka meelsasti lõbustavad ja reisisellina on talle raske midagi ette heita, sööb ja magab nagu miška, enamasti tuju hea ning silmad säramas. Vaid maasikate suhtes tundub ta tundlik olema nagu minagi ja neist peame me mõlemad siin loobuma. Sööb Jon nagu mitme lapse eest, ma ei kujuta ette, et mis tal see kaalutõus võib olla kui koju jõuame ning kaaluda saame, tundub ta küll siin kõvasti kasvanud olevat.

Ringi liigume jala ning ühistranspordiga, sest ühendused on siin head ning näiteks rendiautol pole siiani mõtet näinud, ei viitsiks eriti hetkel lastega mingeid poole päevaseid autos istumise retki teha ka ning muud asjad saame ka ilma aetud. Laste jaoks on kaasas kandevahendid, mis end tuhandega õigustanud on, sest jalad on väsinud ka kõige tublimatel kõndijatel siiski ning seljas kandes pole pidanud kellegi väsimuse pärast midagi tegemata jätma.

Reisikäruga oli meil üldse paras hullumaja puhvet. Mul oli ammu ostetud selleks Mountain Buggy Mini, päev enne reisi oli see kotti pakitud ning Teet pidi selle koos oma jalgrattaga juba lennujaama äragi viima, aga siis tekkis võimalus osta hoopis Uppababy Cruz, mis oli mul juba pikka aega hingel olnud, ning millel oli hetkel mu jaoks oluline lisaboonus – selle istet saab panna ka näoga lükkaja suunas. Natuke jebimist, Teedu veenmist, et ta saaks ja viitsiks veel kuskile käru järele minna ning nii see Uppababy meiega kaasa tuligi. Täna võime mõlemad kinnitada, et valik oli lihtsalt super – iste mugav, pakikorv hiiiiiglaslik ning hädapärast mahutab ka kaks last ära 😀 Käru on jäik, aga väga stabiilne, materjalid mõnusad ning minu silmale ka ilus vaadata (ja mu jaoks peab käru ikka ilus ka olema).

Järele jäänud ajaga tahaks mõned käigud siiski ette võtta, näiteks Parc Samà, mis vist meenutab sellist botaanikaaia ja loomapargi vahepealset asja ning kaalumisel on ka Portaventura lõbustuspark koos veepargi ning Ferrarilandiga – ma ühtpidi tahaks minna, sest lapsed peaks seal saama mitmeid asju kasutada, samas teistpidi on nad siiski veel üsna väiksed ning paljude asjadega nad seal sõita ei saaks ning see võib jällegi tuju veidi alla viia (ja kas see ka rahaliselt mõistlik on). Mõtleme ja otsustame selle ilmselt jooksvalt. Mingit sundi kuskile minna ei ole ja see teeb sellise kulgemise ekstra mõnusaks, sest lõpuks ongi ju eesmärk ikkagi puhata ja mängida 😀

Ah jaa, veel üks asi, Joniga kasutame ka reisil riidest mähkmeid – kuna pesumasinat pole, siis käsipesu jaoks mõistlik variant oli kaasa pakkida mähkmekatted ja hunnik marlisid ja kuiva tunde jaoks fliislappe. Eks väike hirm ikka oli, et kuidas see asi siin välja mängib ning kujuneb ja äkki on see kõik lihtsalt liiga tüütu, aga ausalt, käsi südamel – väga lebo on. Marlid ja katted kuivavad soojas kiirelt, nende pesemine on lihtne ning lapsel ka hea keemiavaba olemine siin soojas. Tõesti, kel see mõte on aga pole julgenud, siis soovitan. Ja seda enam soovitan riidekaid kodus pesumasina mugavusega kasutada, see ju lausa lust ja lillepidu.

Mul on kaasas selgelt liiga palju katteid jms, aga kuna mahtumisega probleemi polnud, siis said kaasa kõik lemmikumad katted 😂🙈

Kui kellelgi on küsimusi meie reisi osas, siis andke märku või kui on soov, et millestki lähemalt räägiksin, siis saab seda ka.

Ees ootab reis kolme lapsega

Veel paar kuud tagasi aeg venis, lugesin päevi ja ei suutnud ära oodata, et millal see kevadpuhkus üks kord juba saabub. Märkamatult on aga aeg siiski ära tiksunud ja mõne päeva pärast end reisile sätimegi. Kõik koos, esimest korda kolme lapsega, meie armas Hispaania ootab meid.

Ma olen alati see, kellel on kaasa pakitava kraami listid mingi kuu varem juba kirjas ja suure tõenäosusega isegi proovi pakkimine tehtud. Antud hetkel aga on nii, et ega ma päris täpselt ei teagi, et mis ma kaasa võtan, millal pakin, kas kõik mahub ja kas lõpuks kõik vajalik kaasa saab. Samas elu kolme lapsega veidi õpetab ka, õpetab adapteeruma ja lahendusi leidma ja nii ei olegi sa enam turvalistes kuid üsnagi piiravates nimekirjades kinni, vaatad tihti asju ka jooksvalt. Ma hakkasin tegelikult laste riietele listi ka tegema, aga see tundus lõputu ja parema plaanina tundus lihtsalt vaadata, et mis kohvrisse mahub, sest tahaks võimalikult väheste kohvritega hakkama saada.

Aga ma ei hakka seda pakkimist nüüd reisi eelõhtusse ka kõige täiega jätma, sest lend on meil vara-vara hommikul ja mul on ses osas plaan, et kõik asjad peavad magama minnes olema ukse juures valmis, ärgates põhimõtteliselt vaid riided selga ja minek.

Mõtlen nii, et alates tänasest tõstan nii mööda minnes, mis sahtlist, mis pesurestilt nii laste kui enda riietest miskit kõrvale nö pakkimise hunnikusse ja kui päriselt pakkimiseks läheb, siis teen lõplikud otsused, et mis kaasa saab. Asjad, mida pakin nimekirja järgi on ravimid (mida usaldan erinevates olukordades toetudes kogemusele ning mida ma häda korral ei taha kuskil öösel otsima hakata) ning muud sellised hügieenitarbed.
Riidest mähkmetele teen ka listi, et teaksin, mis kaasa said ja mis koju tagasi peavad jõudma.

Mida ma siis tean hetkel, et kaasa pakime?

No näiteks on kindel, et kaasa saab käru ja selleks on Mountain Buggy Mini, valituks osutus oma alla 8kg kaaluga (sest elame reisil teisel korrusel) ning et vajadusel saab ükskõik kes me lastest seal jalga puhata, sest kandevõimet on sel pisikesel 20kg. Rattad ka hea suurusega, et saaks hakkama vajadusel kehvemal pinnasel kuskil munakividel vanalinnas, mida ilmselt ikka ette võib tulla.
Kahe lapse käru sel korral ei võta, sest JJ ja Jenni on üsna meelsad kõndijad, meil on lisaks kaasas ka kõigi jaoks kandevahend ning kärus saabki olla see laps kelle jaoks see hetkel kõige vajalikum on.
Lennujaamades kasutame kandekotte ning käru plaanime ära anda check in’i tehes, selleks, et oleks suurem tõenäosus see sihtkohas kasutuskõlblikuna kätte saada, pakin käru transpordi kotti, mis mul varasemast juba siin olemas oli.

Teedu jalgratas on ka kindel, sest kolme nädala jooksul saab ta siis eelmisest suvest suht pausil olnud hobiga jälle tegeleda.

Riidest mähkmete osas on täpsed valikud veel lahtised, aga ilmselt ca 5 katet ja 15 sisu, millest paljud marlid ja ülejäänud ka käsitsi lihtsalt pestavad. Plaan on määrdunud mähe kohe ära pesta ja kuivama panna, et saaks jälle kiirelt uuesti kasutusse. Kui tekib variant, et ei jõua siiski vajalik kogud kuivada nii kiirelt kui vaja või kui tundub problemaatiline kuskil käies mustade mähkmete kaasa tassimine (sest me ei kasuta rendiautot) või lihtsalt on vaja “day off” võtta, siis selleks tarbeks on kaasas ka Grovia ühekordsed sisud. Ööseks vist võtan Pop In mähkmed öö sisudega, vaatame, kas õnnestub kasutada.

Kandevahenditega on mõtteid, aga need päris kindlad ei ole  – ilmselt JJ-le Kinderpack Preschooler, Jennile tema lemmik Tula toddler ning universaalseks kasutamiseks üks suurus 6 lina. Joni tarbeks ilmselt ka üks Tula ning veel mõtlen, et kas lennujaamade jaoks jääb Tula või oleks mugavam Oscha Cairis, mis sisuliselt nagu ruutlina.

Ja lastele siis mitu paari lühikesi riideid ja mõned pikad, sest õhtul võib ikkagi olla selline pikkade käiste ilm, mere ääres ka kindlasti tuulisem. UV kaitsega riides, millega rannas, basseini ääres olla ja muidugi päikesekreem.

Ja siis nipet-näpet veel, mütsid, jalanõud, joogipudelid mänguasjad, ipad ja Osmo. pean veel jõudma mõned kleepsuraamatud osta ja ehk mõned nuputamise vms tegevusega raamatud ka – kel soovitusi, laske tulla!

img_3035

Lapsed igal hommikul küsivad, et kas täna lähme reisile 😀 

 

 

Palju õnne Jon – 9 kuud

Juba eelmisest esmaspäevast rullib meil siin ringi 9-kuune Jon. Selle kuu on ta üsna rahulikult võtnud ja kui siin mingit mustrit näha, siis on väike eelaimdus, et järgmine kuu tuleb tegude rohkem.

Aga mis siis vahepeal toimunud on, suurt midagi – hambad kasvavad ikka jõudsalt, mis siis kui Joni parajasti ei sega, segavad imetamise ajal veidi mind (meenuvad õudsad ajad Jenni imetamisest, kus ta lõikuva hamba nukiga suutis mul rinna korralikult päevadeks verele imeda), õnneks praegu veristamisest oleme pääsenud, aga ebamugav on paraku küll. Ja rinda ei taha Jon vähe, sööb küll tublisti putru ja püreesid, aga piimast kaua vahet pidada ei meeldi, nii siis tuleb tankimisi nii päeval kui öösel. Öises söömises ma probleemi ei näe ja selles oas midagi ette võtta ei plaani, sest kui ta on kõhu täis saanud, siis magame mõlemad lihtsalt edasi.

Kogu selle söömise juures võiks arvata, et kosub ta mõnusalt, aga kuna ta sama mõnusalt roomab ringi, siis kaal pigem seisab. Sellegi poolest mul on tihti tunne kui teda sülle võtan, et issver, mis suur laps see on, sest teised olid umbes aastaselt samades mõõtudes, aga tegelikult on minu väike alles 9-kuune Jon. Kaalu praegu 9kg ja pikkust venitame 73cm

Jon on ideaalselt omandanud roomamise, ta on mu kolmest lapsest ainus, kes on hakanud roomama nii, et tõukab end ära mõlema jalaga vaheldumisi ja teeb seda ülikiirelt – ja kuna ta saab nii maru hästi liigutud, siis on tal vist motivatsioon käputamiseks ja muul moel kõrgemale tõusmiseks pigem madal. Käime jälle võimlemas ja teeme kodus takistusradasid ja harjutusi, et teda siiski suunata omal kõht maa küljest lahti tõstma. Istumine oleks ka tore, selles osas tundub ta meil kõige hilisem kolmest olema, aga ega tagant kiirustada ka ei anna. Reisil oleks muidugi mugav, kui ta ei puhastaks oma kõhuga põrandaid ja kui teda saaks istuma panna maha jms aga no mis sa teed – midagi ei tee 😀 Võin vaid pöialt hoida, et äkki üks neist oskustest nüüd vähem kui nädalaga siiski tuleb (aga hinge kinni ei hoia parem).

Järgmine sünnipäeva raport juba Hispaaniast!

79937ba1-8419-499c-8d33-9f41cd358427

 

 

Hakkame liikuma!

Mul on olnud pärast Joni sündi raske leida motivatsiooni mingisugusekski treeninguks või suuremaks regulaarseks liigutamiseks, pole lihtsalt otsest vajadust olnud – kaal on sama, mis enne Joni ja igati norm, riided lähevad selga ning ausalt öeldes praegu kaalust alla võtmine oleks juba pigem halb kui hea. Samas liikumine teeb head ka siis kui seda ei tehta kaalu langetamise eesmärgil, aga mina olen selline, et vajan veidi lisamotivatsiooni või eesmärki.

Appi tuli Pere ja Kodu ajakiri, sest neilt tuli ettepanek osaleda sügisel toimuval kärumaratonil, mis tähendab 10km läbimist kas kärutades või hoopis last kandes – kuidas kellelgi mugav ja meeldiv on. Tundus, et see ehk ongi just see, mida ma vajan, et oleks natuke rohkem püsivust treeningu juures ja kuigi 10km ei ole mingi eriliselt pikk distants, siis selle väärikalt läbimise ja mitte läbi lohisemise nimel võiks siiski veidi end ette liigutada. Nii saabki meie valmistumisest lugeda iga kuu Pere ja Kodu blogist ning kindlasti ka minu Instagramist.

Seoses sellega pakub Pere ja Kodu ka minu lugejatele soodsamat tellimise võimalust, nii et kellele pole ajakiri koju käimas, aga samas tahaks vahel mõnusalt kohvitassi kõrvale “oma aja” veetmiseks lugemist, siis kasutage võimalust SIIN.

Ja kuigi esimene nö stardi postitus tuleb PK blogisse aprilli lõpus, siis põgus ülevaade teile siingi just varustuse osas, näiteks käruga metsarajale minnes ei oleks väga mõeldav olnud, et oma Bugaboo Cameleon3 sinna vean, eks suurted esirattad lisades hakkama saaks, aga mitte mugavalt. Seepärast tuli vaadata midagi sportlikumat ja minu valikuks osutus Mountain Buggy Terrain, millel on suur ja ruumikas iste, vedrustus, hea suurusega kaarvari, pealt suletav pakikorv, turvakaar ning üks olulisemaid omadusi – tõeliselt suured rattad, mis mängleva kergusega eri pinnaselt üle veerevad, sama oluliseks pean sportlikumaid liigutusi käruga tehes ka käsipidurit, mis samuti olemas. Vajadustele vastava käruga sportimine on kindlasti mugavam ja ka turvalisem, seega selles osas oleme igati valmis (sellest kärust räägin kindlasti pikemalt mõnes eraldi postituses tulevikus).

Aga, et jalanõud on mul nüüd kõik valdavalt barefoot põhimõttel, siis tuli ka selles osas midagi sobilikku leida, eriti just metsa minekuks, et hooga märjale juurikale astudes sama hea hooga maoli maha ei lendaks.  Veetsin päevi oma otsust tehes ja muudkui lisasin ostukorvi ja jälle kustutasin erinevaid variante, lõpuks oli viimane tõuge jalanõude värv ning nii said tellitud Vivobarefoot Primus Trail SG punased tossud, teise variandina on sama firma siledama tallaga Primus Lite  mudel mul kasutuses.  Esimene hooaeg barefoot spordijalatsitega on niisiis alanud, vaatame mis saama hakkab ning kas mugavus jääb kestma.

Trenni plaan on esialgu lihtne ja ei pane endale mingeid jaburaid eesmärke, sest selleks pole vajadust. Ideaalis 3 korda nädalas vähemalt tund aega järjest aktiivset liikumist kas käruga või last kandes – teha seda nii, et liikumine oleks rõõm ja mitte tüütu kohustus ning kui võimalik, siis haarata kaasa terve pere, sest kui mõelda hoopis kaugema eesmärgi peale kui seda on kärumaraton, siis võiks siit kinnistuda lastele just harjumus liikuda ning arusaamine, et see on normaalne elustiil ja mitte ühekordse ettevõtmisena tehtud pingutus – et nemad hiljem ei vajaks nii väga seda lisamotivatsiooni nagu mina praegu 😉

Vot sellised lood, kuidas tundub, kes tuleb ka osalema, kes vajab ka veidi motivatsiooni?

img_2390

img_2642

Naabrid

Me oleme pidevalt elanud nii, et naabritest pole olnud eriti aimugi, eelmine kodu asus veel ekstra suures majas ka ning seal mingit oma majarahva tunnet väga ei tekkinud ja ega seda ka ei otsinud. Nüüd on teised lood.

Maja on nüüd väiksem, rahvast vähem ja tänu ühisele hoovile ning FB grupile ka naabrid vähem “anonüümsed”. Ja ega selles polekski midagi mainimisväärset kui poleks -neid- naabreid, naabreid, kellega tutvusime veidi rohkem kui aasta tagasi, kellel on Jenniga sarnases vanuses laps ja kes on lihtsalt eriti toredad inimesed.

Mu meelest on lihtsalt väga äge, kui sa saad reede õhtul külla minna ja selleks pole vaja muud kui üle koridori kõndida või kui mänguväljakul on oma sõbrad või kui lõunasöögi valmistamise hädaolukorras saab minna üle ukse muna laenama 😀  Või kui saad minna või ise kutsuda naabrinaise hommikukohvile, lastel on mängukaaslane või kui on mingi mure, mis abikätt vajab ja need käed kohe võtta on.

See on selline täiesti vinge boonus hea kodu juures, mida ette valida väga ei anna, aga mille üle täna tunnen vist küll vähemalt sama suurt rõõmu kui meie kodu suurest rõdust või aknaga vannitoast. Siin kohal tuleb mainida muidugi seda, et ka ülejäänud naabrid on meil valdavalt väga kenad inimesed, lihtsalt pole nii tihedat läbikäimist.

Ühesõnaga -naabrid- ärge iialgi ära kolige, love u!

img_2303

Laste garderoobi korrastamine

Uuhh… laste riided, ma ei tea, et kas on üldse hetke, kus ma vähemalt kuskil ajusopis nendele ei mõtleks, ma arvan, et ei, ei ole. Koguaeg käib peas see “kas on paras, kas on väike, kas on soe, ega pole liiga palav, kas on puhas, kas on terve” jne. Uue aastaaja saabumisega on muidugi teema eriti õhus.

Talv läks sel aastal kuidagi lihtsalt, villased alusärgid, korralikud kombed, soojad jalanõud ning mütsid ja oligi nagu korras, piisas kombekate toariietele tõmbamisest ja külm vist ei hakanud, vähemalt ei kurdetud. kasutuses oli kaks kombekat kummalgi lapsel + joped ja karupüksid autoga liiklemiseks ning kodu ja lasteaia vahel liikumiseks.

Aga kevad, kevad on “tore” sest hommikul on ehk +1 kraadi seega suht külm, aga pealelõunaks võib juba +9 olla ja päikese käes üsna soe – vot ja siis mõtle neid asju välja, et mida ja kuidas. Siiani on neil üks talvekombe igaksjuhuks ikka aias olemas, aga ka k/s komplekt, siis saavad õpetajad käigu pealt otsustada, et mis on paras kasutada.

Toariided on muidugi omaette teema, kui palju ja mida, mis suuruses. Näiteks vahepeal käis Jenni ainult kleitide ja retuusidega, nüüd aga pigem retuusid ja pluusid, ka on ta siin talvega korralikult pikkust visanud. Kuna ta suudab asju tihti ikka korralikult täis lödistada, siis peab variante olema üsna mitu.
JJ-ga on veidi lihtsam, dressid ja pluus (hea kui dinosaurustega) ning tema on rahul enamasti.

Ühesõnaga seda kraami on päris palju, aga kuidagi peab need kõik mugavalt ka hoiustama, et nii meil kui lastel endal oleks hea vajaikud asjad sahtlitest-kappidest leida ja võtta.
Meil on laste igapäevaste riiete jaoks üks kummut ja üks kõrgem kapp, seega ega siin ruumiga meeletult hõisata ei ole. Proovisin neid riideid sorteerida nii ja naa, aga ikka nö hunnikusse ladudes, mis tähendas, et kui alt midagi võtta, läks ülemine korrus sassi ja vahel samas ei teadnudki, et mis hunniku põhjas kasutust ootab.
Kuna see sahtlite täitmise viis ei toiminud, proovisin ka rohkem nalja pärast “konmari” viisi, ehk siis riided on kokku volditud (selleks on ka oma meetod, aga ma pigem vaba käega panin kokku) ja üksteise otsa ladumise asemel kõrvuti asetatud. Ega ma liiga palju sellesse ei uskunud, aga täna võib öelda, et see päriselt toimibki. Nüüd näevad ka lapsed, et kus miski asub ja kui midagi võtta, siis ei ole sahtel pärast sassis nagu sea pesa. Kõik on silma all, annab ülevaate, et mis kõik puhtad ja kasutust ootavad ja eriti lihtne on siis kui midagi konkreetset otsida on vaja. Kindlasti on kasulik organiseerida ainult need riided, mis päriselt praegu kasutuses on, nii pole segavaid ja ruumi raiskavaid variante.

img_2077

Nii on mõlemal lapsel nö põhiline sahtel, kust vajalikud asjad ise kätte saavad, püksid, särgid ja aluspesu kõik eraldi ridades. Jennil on lisaks siis kleidid, mis vajavad pigem riidepuul rippumist ja need on kummuti kõrval kapis. Riided, mis kasutust ootavad, kas suuruse või hooaja mõttes, on eraldi teistes sahtlites.
Õueriided ootavad esikus, praegu on veel k/s ja talve asjad mõlemad väljas, varsti tõstan talvekad panipika eest ära, sama jalanõudega.
Kui asjad on kenasti sorteeritult silme ees, siis on ka vähem seda muret, et issver äkki on miskit puudu (sest oled näiteks 5 retuusipaari olemasolu unustanud), saab siis ka natuke rahulikumalt asjade varumisega ning ka võimaliku üle varumisega võtta ja lihtsalt mõistlikum olla.

img_2078

Jalanõude osas sai mõlemal lapsel algavaks soojemaks hooajaks praktiliselt kõik asjad uued ostetud, sest jalad on päris korralikult kasvanud. Valikul püüdsin ikka lähtuda barefoot põhimõtetest – võimalikul painduvad, kõrgendusteta taldadega, kerged ning lapse jalakuju järgivad variandid.

img_1625

Mõlemal kummikud, ks/niiskema jahedama ilma tossud, õhemad suvised tennised, sandaalid ning nn baseeini/ranna jalanõud. Viimaseid ehk muidu poleks praegu pigem valinud, kuid reisile minnes tunduvad vajalikud, seega said ostetud. 

Natuke häda on vaid nende asjadega, mis väikseks on jäänud ja millele peresiseselt pole edasisi kasutajaid või mille hoidmine ja ootamine pole mõistlik – no näiteks ei tundu mulle hea variandina hoida Jonile suurus 104 asju, sest see number saab talle parajaks ehk alles paari aasta pärast ja seni võtavad need asjad siin lihtsalt ruumi. Jennil on aga riided enamus nii preililikud, et sealt Jonile suurt midagi ei tule nii või naa (kuigi roosad meriino riided läksid käiku. Kui kellelgi on häid ideid, mida sellisel puhul teha, andke märku – mainin ka, et minus ilmselt ei ole hetkel seda ühe body viie erineva nurga alt pildistajat ja mõõtjat ning seega kuskil grupis müümine väga teemaks ei tule (kui keegi soovib “pimepakki” tüdruku riietega suurustes 68-80, enamus nö tubased/igapäeva riided, siis andke mulle märku (hetkel asjadele soovija olemas).

Palju õnne Jon – 8 kuud!

Juhhei, 8 kuud on Jon siin meiega tegutsenud ja nagu eelmine kord ennustasin, siis see kuu on olnud päris metsiku arenguga.

Kõige suurem muutus võrreldes eelmise kuuga on kindlasti see, et Jon on nüüd täiesti liikuv beebi, roomab ringi ja teeb seda kiiremini kui ühelt beebilt ehk esiti ootaks. Seega tuleb pidevalt silm peal hoida, et kuskile poleks keegi midagi maha unustanud või wc uks või veel parem kui mängutoa uks lahti jäänud. Et tema tegevusi siiski natuke piirata, siis tuli leiutada meil elutoa sissepääsu juurde miskit ette. Klassikaline turvavärav siin ei toimiks, seega tuli appi Utukutu Spectra vikerkaare kiik, mis pikali nagu väravaks ees, kõrval mingi suurem padi vms. Sellest saavad JJ ja Jenni ise hõlpsasti üle ja kui Joni nii väga enam piirama ei pea, siis saavad sellega lihtsalt edasi mängida. Tegelikult mängivad kõik kolm sellega ka täna, Jon roomab alt läbi nagu tunnelist ja Jenni siis erugtab seal peal seistes. Ja üks päev otsustas Jenni seal kiigus üldse magada.

Jon võib nüüd liikuv olla, aga mina samas ei tohi temast üldse eemalduda, praegu on tal tuju niiiiii üle mõistuse hädine, et pean kindlasti olema silmapiiril ja veel parem kui tema juures maas või tema minu küljes – kotis/linas. “Süüdi” on selles ilmselt lihtsalt iga ja ka ports hambaid, mis end suhu sisse on seadnud – koos läbi igeme kumavate nukkidega saab juba 7-8 neid kokku lugeda. See hambatrall on tekitanud ka meeletu ilavoolu, ila valgub magades pidevalt kurku ja ajab teda köhima, nii on ka ööd praegu keskmisest rahutumad, aga õnneks ei midagi hullu.  Ootan küll väga, et saaks mõneks ajaks nende hammastega siiski ühele poole ja oleks natuke rahulikum tal see olemine.

Söögi osas oleme jätkuvalt püreede peal, saab erinevaid köögivilju, liha, putru ja ka marjadega püreesid. Tundub, et liha ta parema meelega ei sööks ja pigem eelistab mitmest juurikast kokku segatud variante. Pudru sees lemmik ikka pirn. Ja anna palju tahad seda lisatoitu, öised ärkamised on raudpolt kindlad ning neid kuidagi ei mõjuta – seega 2-3 korda öösel tankimist on tavaline.
Ja kui ähmaselt mäletan, kuidas JJ beebiajal sai hommikuti 10-ni vabalt magatud, siis elu kolme lapsega tähendab viimasel ajal varahommikuti 6 paiku ärkamist, Jon virgub, hakkab jutustama, Jenni tatsab meie juurde ja vahel on ka JJ triksis-traksis platsis. Alguses oli see ikka päris rets hoop ja putru tegin lastele vist üks silm veel alles kinni, aga nüüd oleme ise ka püüdnud varem magama minna ning teatud võlu selles varakult ärkamises siiski on – Jõuab hommikul kogu perega toimetada enne kui Teet tööle läheb. Seda siis muidugi praegu, kus kõik kolm last kodused on. Lasteaeda minnes ma eriti neid kell 6 ärkamisi ei tahaks,

Olgugi, et sel kuul Jon hakkas rohkem liikuma on ka kaal veidi ikka tõusnud, mõõdud vastavalt siis 9kg ja 70cm – suur poiss 😀
Suviseid ja reisiks sobilikke riideid ostan juba 74 suuruses, näiteks HM bodyd on selles suuruses väga täpselt parajad juba praegu, Po.P pigem suur veel.

Sellised arengud sel kuul, näis kas uus kuu toob juba istumise ka või tuleb see alles reisil.

bf798d5a-22b5-4f38-90ba-7d62c29a20a6