Lapsekandmine: Manduca XT kandekott

Manduca kotid on olnud Eestis populaarsed juba pikemat aega, kuid seni mu eelistuste hulka need ei kuulunud – nüüd kus välja on tulnud uus Manduca XT on sellest saanud aga üks mu lemmik mudeleid, mida kasutada – kirjutan siin pikemalt lahti, mis selle koti juures erilist on ja miks meile meeldib.

IMG_3340

Alustuseks siis mainin ära põhilised erinevused esimese Manduca mudeliga – suurim muutus on väikse beebiga kasutamises, sest kui varasemalt oli kaasas sisseehitatud beebisisu, siis nüüd on koti paneeli suurus lihtsasti muudetav ning kasvab koos lapsega nii laiusesse kui ka pikkusesse. See omadus teeb selle XT mudeli kohe kindlasti oluliselt mugavamalt kasutatavaks kui varasem sisuga sättimine. Teine oluline muutus on maksimaalses suuruses, sest XT mudelil läheb koti paneel praktiliselt toddler suurus kottide mõõtu, mis tähendab, et ühe kotiga saab põhimõtteliselt sünnist kuni väikelapseeani välja kanda – lapse pikkuse poolest siis ca 56-100cm.

Koti laiuse seadistamine toimub paneeli mõlemalt küljelt seda kokku nihutades või laiali tõmmates, eraldi midagi fikseerima ei pea ning seetõttu on võimalik ka juba lapse kotis olles vajadusel paneeli laiust muuta, et toetus oleks lapse jalgadele põlvest põlveni – see funktsioon koos pehme seljaosaga võimaldab lapsel kotis ola “M” asendis ehk pepu madalamal kui põlved, mis on beebide jaoks kõige loomulikum ja mugavam asend.
Esialgu olin pisut skeptiline, et kui suurust kuidagi ei fikseeri, siis kas see ikka püsib õigel kohal, kuid kasutades selgus, et püsib küll, sest see kangas on selline pisut haakuv ning seega ei libise paigast.
Kõrguse muutmiseks tuleb kasutada paneeli peal asuvat lukku ning see annab kasutamiseks 3 kõrgust – lukk täiesti koos (vastsündinuga), lukk koos vahetükiga (mis on kaasas) ning lukk täiesti lahti (väikelapse suurus). Muud kunsti selle paneeli lapsele sobilikuks tegemisel ei olegi, seega hästi lihtne ja loogiline.
Kapuuts on koti küljes ja seda ära võtta ei saa, küll aga saab selle kokku voltida ning paneeli serva sisse “taskusse” panna – nii moodustab see (eriti väikse beebiga kasutades) lapse kaela taha kerge toestuse. Ma enamasti eelistan varianti, kus kapuutsi saab eemaldada, sest väikse beebiga pole seda vaja ja niisama tilbendades see pigem häirib, kuid XT kapuuts jääb tõesti nii kenasti peitu,  et see mitte kuidagi ei sega ja lisatoena seal kaela taga hoopis üsna asjalikult toimib (voltima peaks selle võimalikult “lapikult”, et see kaela taga liiga suurelt ei jääks). Teise variandina saab selle paneelist välja poole rullida ja kinnitada küljes olevate nööpide ning kummidega – see on hea variant kui tead, et suurem laps võib magama jääda ja kapuuts kindlasti kasutusse läheb, nii ei pea seda sealt seest hakkama välja tõmbama, mis last segada võib.

Manduca XT rihmasid saab kanda nii paralleelselt kui ka risti, väga kergelt saab ülemise seljarihma kõrgust muuta ning õlarihmade küljes on need selliselt, et see muutmise võimalus ei tohiks kellelgi märkamata jääda (mida tihti mõne teise kotiga, ka esimese Manducaga, on juhtunud). Õlarihmasid risti kandes saab selle seljarihma üldse ka ära võtta, et see sinna lahtiselt segama ei jääks, lisaks on visuaalselt ka ilusam nii.
Õlarihmasid saab pingutada nii suunaga ette kui ka taha – kui õigesti sättida tähendab see ka seda, et rihmade pingutamine on mugav nii kõhul kui seljal kandes.
Pihavöö on üsna õhuke, pole küll päris vormitult pehme, aga siiski ilmselt sobilik ka õrnema pihaga kandjatele. Kinnituseks on turvapannal ja ka turvakumm, mida kindlasti kasutama peaks.

 

Selle mudeli lihtsus ja mugavus on kindlasti põhjuseks, miks mulle seda kasutada meeldib. Saan Joni sinna alati ilusti sisse ning ei pea selleks kuidagi eriliselt pingutama või palju sättima. Laps on mõnusalt tihedalt vastu kandjat ja igatepidi toetatud ning kandjal ei ole hirmu nö käed vabaks saada.
Meie pere laste vanust ja kasvu arvestades on see kott üks vähestest, millega saame vajadusel veel kõiki kolme last kanda – peaaegu neljane JJ (98/104) kuigi tema puhul on nüüd suht viimane piir käes ka, kahene Jenni (86) ja kahekuune Jon (56/62) ehk et kui kaasa võetavate kandevahendite arv on piiratud, siis Manduca XT aitab hädast välja kõigiga ning ei eelda mingite pikenduste või lisade igaks juhuks kaasas kandmist.

IMG_1400

piltidel on 2-nädalane Jon (umbes 4kg) minimaalses seadistuses, kaheaastane Jenni umbes keskmisse suurusesse sätitult kott ja peaaegu neljane JJ, kellel on kott maksimaalsesse suurusesse pandud

Kui ma peaks tooma välja mõne miinuse selle koti juures, siis on selleks ilmselt igav välimus 😀 Mis muidugi võib mõne teise jaoks hoopis pluss olla, kes eelistabki tagasihoidlikumat kandevahendit, sest hetkel on Manduca XT saadaval vaid kahe halli variandina – helesinise triibuga ja kollase triibuga.

Tehniline info
– kasutatav 3.5kg – 20kg, pikkuse poolest ca 56-100cm
– paneeli laiuse vahemik 16-50cm (tootja mõõdud)
– saab kanda nii ees (nägu kandja poole), puusal kui ka seljas (last, kes iseseisvalt istub)
– materjal on 100% mahepuuvill ja katsudes mõnusalt pehme
– kott on masinpestav

Meie Manduca XT on ostetud Eestis Scandikidsist, kus selle hind 159€

IMG_3054

Siin pildil Jon juba kahekuune (56/62 suurus)

 

 

Palju õnne Jon – 2 kuud!

Eile sai Jon kahekuuseks, nii väike, samas juba nii suur.

Suurim muutus võrreldes eelmise kuuga ongi ilmselt selles, et ta nüüd tahab rohkem suhelda ja vähem väike magav pamp olla. Ma üldse ei mäleta, et JJ või Jenni oleks nii varakult nii palju “jutustada” üritanud, aga Jon seda teeb – vaatab sulle oma suurte silmadega otsa ja just nagu püüaks midagi järgi öelda. See suhtlemise huvi muidugi tähendab ka seda, et tulebki temaga koos rohkem maas pikutada või teda kanda või lihtsalt süles hoida – üksi olemisest ei ole ta huvitatud. Õnneks seltsi pakuvad nii suurem vend kui õde ja see annab meile vanematele ka veid hõlpu asjatoimetusi teha.

Muutustest veel – pärast meie Tartust koju sõidu seiklust ning matka Nõvale sai selgeks, et lutt on siiski teemas ja nüüd eriti uinumise tarbeks Jon lutti kasutab. Lutiks nii nagu teistelgi meie pere lastel olid, on Philips Avent, neid oli mul paar tükki valmis ostetud ja neid sai ka pakutud. Tõele au andes ei oleks ma hakanud mingeid luti kuhjasid siia koju ostma ka, kui need konkreetsed sobinud ei oleks, siis oleks lihtsalt sellele lutitamisele käega löönud ja püüdnud ilma hakkama saada.
Täpselt sama seikluse raames sai selgeks, et Jonile olid isegi suurus 4 püksmähkmed suht normaalselt jalas, seega otsustasime, et proovime siis suurus 3 püksmähkmeid, mis kaalu poolest peaks veel paremini sobima ja vaatame, kas saame selles osas enda elu pisut mugavamaks. Õnnestuski – enam ei pea seda sahmerdist teipmähkmetesse toppima ja tänu sellele on ka vähem igasuguseid lekkimisi nii öösel kui päeval. Ma vahepeal mõtlen, et äkki peaks ka korduvkasutatavaid mähkmeid proovima, aga ausalt, ma vist ikkagi olen selleks liiga laisk veel, kuigi mine tea, äkki tuleb ikka tuhin peale (seda kirjutades ja Teedu arvamust küsides ütles ta, et aga why not, võib ju proovida).

Menüüs muutusi ei ole, ikka ainult rinnapiim nii palju ja tihti kui Jon soovib. Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks 5.9kg ja 58cm

Kui on soov, et ta magaks rohkem kui tunnikese, siis kindla peale minek on ta linasse või kotti panna, nii käisime näiteks Kumus Michel Sittowi näituse viimasel päeval, kus koos järjekorras seismise ja näituse vaatamisega magas ta mul kotis peaaegu 3.5 tundi ning lisaks sellele veel mineku ja tuleku autosõidu – oli vist mingi eriti hea unega päev.
Paar korda on sellist maraton und ette tulnud ka kärus, aga seal pole enamasti uni nii sügav.
Muidugi me võiks teda õhtul niisama kussutada või käruga lõpmatuseni sõidutada, et ta lõpuks magama jääks, kuid mulle tundub meie kõigi heaolu silmas pidades mõistlikum kasutada neid võtteid ja vahendeid, mis lihtsalt töötavad – säästame aega ja närve ja oleme kõik õnnelikumad. Mulle meenuvad mingid ärevad hetked JJ ja Jenni beebieast, kus ma kandmisest midagi ei teadnud ning kus sai vahel ikka kergelt ahastatud, et “miks ta ometigi magama ei jää”. Sellist abitut tunnet sel korral ei ole ja see teeb meele rõõmsaks küll.

Uue kuuga lisanduvad nüüd meie tegemistesse ujutamised, esimene kord pidi olema juba eelmine nädal, aga kuna Jon kippus natuke liiga palju aevastama, siis tundus targem koju jääda ja tuleval nädalal uuele katsele minna. Loodan, et ta naudib seda vees olemist sama palju kui koduski vannis käimist.

Nii see beebi elu käib, järgmine update siis juba kolmekuusest Jonist.

IMG_3375

Kultuursed prügikorjajad ehk meie nädalavahetuse tegemised

Mulle tundub, et vahet pole palju sul lapsi on või kas üldse on, siis igasuguste tegemiste juures on kõige raskem esimene samm, reaalselt kohale minek – edasi läheb juba lihtsalt. Sama oli meie nädalavahetusega, sest olgem ausad, kolme lapsega kodust väljumine ON ettevõtmine, mida liiga kergekäeliselt ei tahaks teha, aga samas tasub see pingutus end pea alati ikkagi ära.

Laupäeval oli vaja end valmis sättida päris varakult, sest kell 10 ootas meid Maailmakoristuspäeva raames lapsekandjate seltskond, kelle eestvedamisel see meie punt koristas Pirital Maarjamäe memoriaali ümbrust. Esialgu tundus, et kuna see memoriaal seal äsja avati, siis peaks seal küll kõik eriti puhas ja korras olema, kuid ometigi õnnestus  sealt ümbert kokku korjata päris mitu suurt kotitäit igasugust prügi. Lapsed olid väga osavõtlikud, aitasid suure õhinaga ja sinna juurde rääkisime muidugi sel teema, et igasugune prügi maha loopimine on rumal tegevus ja nii kindlasti ei tohiks teha.
Muljed olid sellest sündmusest igatahes vägevad, sest ka õhtul kodus mängisid JJ ja Jenni oma väikeste kastiautodega prügivedu (juurde mainides, et oi-oi, ei tohi prügi maha jätta).
Kogu aktsiooni aja oli Jon mul linaga selga seotud – linaga saab juba päris pisikesi selga panna (AGA vaid siis kui kandja oskused ja kogemused seda ka võimaldavad), kottidega saab selga panna enamasti siis kui laps juba ise istub. Igatahes magas ta lihtsalt terve aeg seal magusalt nohisedes ning lõpuks ärkas ka selleks ajaks kui asusime keha kinnitama, et samuti oma noos piima näol kätte saada.
Õhtul tegime kodus veel sauna ja need eriti tublid ning selleks hetkeks ka puhtad lapsed uinusid sekunditega.

Pühapäeval oli plaan veidi rahulikumalt võtta, aga hinges kripeldas, et nädala sees ei olnud me ikkagi KUMUs Michel Sittowi näitust vaatamas käinud ning nüüd oli käes see kõige viimane päev. Mõtlesime ja mõtlesime ning otsustasime, et olgu, lähme ikka käime ära, teada oli, et seal tuleb pikalt oodata, sest neid viimase hetke kunstihuvilisi oli meeletult palju, aga läksime hea tujuga ning otsustasime end sellest mitte häirida lasta (lõpuks oli see ju meie oma viga, et varem ei käind).
KUMU juurde jõudes oli esimene proovikivi parkimiskoha leidmine, aga leitud sai seegi ning isegi mitte liiga kaugel. Järjekord näituse saali oli lausa välisukseni, kohe sai selgeks, et lastega seal lihtsalt seismine ei tule kõne allagi. Nii jäingi mina Tula kotis magava Joniga järjekorda seisma ning Teet läks JJ ja Jenniga KUMU teisi näitusi vaatama. Saali ukseni jõudmiseks kulus ca 2 tundi, ometigi ei tundunudki see ootamine midagi hullu, ilmselt rolli mängis see, et olime ootamiseks valmis ja tegime seda hea tujuga. Muidugi päris piltideni jõudmiseks läks lõpuks pea 3 tundi kokku, aga huvitav ja põnev oli ka ning lõpuks loomulikult hea meel, et käidud ja nähtud sai.
Lapsed, kellel oli selleks ajaks ammu ammu lõunauinaku aeg, pidasid ülitublilt vastu, lõpuks tuli veidi ülemeelik tuju peale, aga arvestades asjaolusid olid nad ikka medalit väärt eeskujulikud.
Jutu järgi neile muuseumis meeldis nii et sinna mineku võtame lähemal ajal kindlasti jälle plaani, erit kuna ilmad lähevad järjest heitlikumaks ning siis tahaks ehk ka rohkem tubaseid tegevusi leida.

Selline tegus nädalavahetus oli meil, oleks ju võinud kodus lebotada ja oleks palju pakkimist ja riietamist ja plaanimist ja ajastamist ära jäänud, aga nii oleks ära jäänud ka need positiivsed emotsioonid, uued kogemused, seega tasub end ikka kokku võtta ja plaanid teoks teha.

Lapsekandmine: Soul AnoonA

Juba enne Joni sündi saabus meie juurde Indiast Soul Anoona kandekott, mis mõeldud kohe päris pisikese beebiga kasutama hakkamisest väikelapseni välja. Meil sai valituks kott, mis on 100 % puuvillane, roosa-lilla-sinise triibuline “Serene” – olles igati sobilik nii poisile kui tüdrukule, sest kasutajateks sel siin Jon ja Jenni mõlemad.

IMG_2501

Alustuseks ongi mõistlik üle vaadata need Anoona tehnilised andmed – kirjade järgi on see sobilik alates 3.2kg kuni 20kg, minu kogemus ja katsetamine ütleb, et mugavalt sain koti Joni järgi sättida seal 4.5-5kg juurest alates ning umbes ühekuuselt (mis on reaalsus ka paljude teiste kottide puhul paraku). Kestvuse osas loeb kilodest enam ikka lapse pikkus ja 80/86 suurust kandvale Jennile on Anoona paras ja on veel õige pisut kasvuruumi.


Anoona paneel on lapsega koos kasvav, muuta saab nii kõrgust kui ka laiust, viimast siis lausa kahest kohast. Ülemisel äärel on tugevam polsterdus, mis jääb lapse kaela taha ja võib mõneti võõras esialgu tunduda, kuid tegelikult toetab last päris kenasti – väikse beebiga on see sisse keeratud, lapse kasvades keeratakse see osa üles ning paneel pikeneb. Mulle selle koti puhul meeldiks, kui seda ülemist äärt saaks ka veidi kitsamaks teha, et see rohkem lapse ümber hoiaks kuidagi, siis saaks ka väiksema beebiga juba algusest peale kasutada paremini. Laiust saab muuta pihavöö pealt, kus see on trukkidega reguleeritav, aga ka paneeli külgedelt – nii saab seda täpselt parajat laiust veidi rohkem ja täpsemini lapse järgi sättida, et jalad oleks toetatud ikka põlvest põlveni.

Kaasas on loomulikult ka kapuuts, mis nii paneeli kui õlarihmade külge kinnitub trukkidega ja on seega ka eemaldatav (jee!), ühtlasi on pihavöö küljes ka pisike trukiga tasku, mis ei asetse lapse pepu all nagu paljudel kottidel, vaid hoopis küljel, proovimise järgi mahub sinna näiteks lutt või võtmed või hoopis väike snäkk emale 😀 Pihavöö on üsna õhuke, et kes on õrnema pihaga ja ei talu väga tugevaid vöösid omal ümber, siis see võiks ehk sobida, küll aga ei ole ta päris selline rullitava “lötsa” olemisega.

IMG_2518-1

Õlarihmad on samuti õhemad kui paljudel teistel populaarsetel kottidel, samas igati mugavad ning kui tahta kotti kanda näiteks mõne jaki või ka lapsekandmise pusa all, siis need õhemad rihmad on visuaalselt seal all oluliselt kenamad kui suured paksu polstriga rihmad, mis kaugelt vaadates annavad veidra Quasimodo looki 😀 (uskuge mind, proovitud), rihmasid saab kanda nii tavaliselt kui ka seljal risti. Vaid pingutamine käib kõhul kandes suunaga taha, mis ei ole mugavaim lahendus, kuigi kõigega muidugi harjub ning samas seljas kandes on nii pidi pingutamine jällegi hea. Rihmad liiguvad kergelt ning pigem ei vaja sissetöötamist.
Hea boonus on Anoona puhul kindlasti masinpesu võimalus (õrn programm, pesuvahend ilma valgendajate, pehmendajate ning loputusaineteta, kott pesu ajaks näiteks padjapüüri sisse ning kõik klambrid jms suletult), aga sellist suuremat pesu võiks teha nii vähe kui võimalik (see muidugi kõigi kottide puhul soovituslik, et kestaks kauem).

IMG_2229

See Anoona on üldse selline mõnusalt kerge, kes muidugi tahab veel ekstra õhukest ja mingil määral temperatuuri mõttes ka jahedamat asja, siis tasub proovida Souli linasest kangast variante – erinevat materjali ja värvi valikut on Anoonal päris laialt, mul endal üks fuksiaroosa linane jubedalt hingel, aga ilmselt vaatan seda pigem Jennile ja toddler mudelina juba ning saan siis juba uues postituses sedagi tutvustada 🙂
Souli valik lapsekandmisvahendite osas ongi päris lai – on Anoona, standard suuruses kott, toddler kott, rõngaslinad ning pikad linad, samuti igasugu kandmisega seonduvaid aksessuaare ning isegi lastel mütsid ja papud, mis samadest kangastest tehtud kui kandevahendid. Lähipäevil on lisandumas ka täiesti uus “kasvava” paneeliga koti mudel, kuid teistest eristuvaim on kindlsti Anoona.

Osta saab Soul Slingi asju otse nende veebilehelt, lisandub saatmine ja käibemaks, üle 150€ puhul ka tollimaks.

IMG_9313

 

Esimene pikem väljasõit

Elu kolme lapsega on ikka seiklus, mõni päev on meil üks paras kaos ja teisel päeval on jälle kõik parem kui iial varem. Möödunud nädalavahetus oli ilmekas tõestus neist lapsevanemaks olemise ameerika mägedest.

Reedel võtsime suuna Tartusse, sõit luges rahulikult, kõik lapsed tegid uinaku ning tujud olid head. Ka kohale jõudes end Dorpati hotelli peretuppa sisse seades olid lapsed rõõmsad ning puhanud, käisime süüa ostmas ja tegime ka kiire käigu raamatupoodi, kust valiti meelelahutuseks värviraamat, pliiatsid ja Muumi raamat. Kuna Teet pidi töö asju ajama hiliste tundideni, siis otsisime omale tegevust, lisaks joonistamisele ja värvimisele jõudsime ka mänguväljakut külastada lisaks niisama jalutamisele – eesmärgiga lapsi pisut väsitada enne õhtust magama minekut.
Õhtuks siiski sõitis väsimus kuidagi eriti sisse ja paha tuju – oli see siis võõrast kohast või esimesest pikemast autosõidust või millestki kolmandast, tabas just Joni, kes nüüd kuidagi rahuneda ei tahtnud. Õnneks oli mul kaasas minu otsustusõimetusele kohaselt lausa mitu kandevahendit, millede seast Ergobaby Adapt meil valituks osutus ja Jonile sobis, et rahuneda. Samal ajal jõudis kätte ka suuremate uneaeg ja kuna korraga oli vaja kõik kolm kuidagi magama saada, siis jalutasin mööda tuba, Jon kandekotis, JJ ja Jenni voodis ning lugesin neile Muumidest unejuttu. Ja see toimis, loetud minutidega lapsed magasid. Oli veidi superema tunne ka muidugi, sest varem polnud seda veel ette tulnud, et kõiki üksi vaja magama panna.

Järgmine päev oli suund maale, kus lapsed said lõpuks piiramatult joosta ja hullata, eriti mu õe tehtud takistusrajal. Kõik eeldused olid just kui loodud, et tagasi linna sõidul on kõik väsimusest unes – boy we were wrong..
Üsna esimestest kilomeetritest peale oli selge, et Jenni selle sõidu osas ja turvatoolis istumise üle rõõmus ei ole. Tema valjuhäälne pahameel äratas ka vaevu suikunud Joni ja edasi läks lahti selline põrgu eeskoda meenutav sõit. Karjuti kordamööda või korraga, kellel oli pissihäda, kellel nälg, kellel mähku täis. Peatus peatuse järel püüdsime siis kõigi nende hädadega tegeleda, veidi oli nagu ahastus, teisalt natuke naljakas ka. Põhinali saabus muidugi siis, kui Joni mähkud selle suure vahetamise peale otsa said – õnneks kolme lapsega liikudes on igasugu varukraami ikka kaasas ja nii ta Jenni paar numbrit suuremad püksmähkmed jalga saigi. Kuidagi moodi õnnestus ta ka imetades pool unne saada ning turvahälli tõsta, et sõit saaks jätkuda, samal ajal Jennit tasa olema keelitades. Läbi häda ja nüüdseks selgelt üleväsinud lastega õnnestus plaanitust hiljem muidugi lõpuks ka koju jõuda.

Kuigi korraks oli tunne, et never again nende lastega kuhugi sõita tahaks, siis tegelikult juba järgmine päev võtsime taas autosõidu ette, sest plaan oli minna Nõvale perekondliku sündmuse raames toimunud matkale. Aga et see vanemaks olemine on ikka pidev õppimine ja katsetamine, siis tuli mul pähe, et võtaks ka luti sõidu peale kaasa Joni tarbeks. halleluujah, sest see meie sõidu ja närvid päästis. Lutipõlgurist Jon leppis lutiga ning magas terve tee nagu nott, lisaks ka suurema osa matkast koos väikese söögipausiga.
Metsas oli tore, mustikaid oli täiesti ebareaalselt palju ja seda isegi täiesti käidava matkaraja ääres, lapsed noppisid ja lasid endale peotäite kaupa marju noppida. Lisaks marjadele ja metsa uudistamisele jõudsime ka rannas veidi liivaga mängida – ilm oli veel täpselt nii palju soe, et pani sellele suvehooajale mõnusa punkti.
Tagasiteele asudes oli väike hirmuvärin sees, et kas kordub eelmise päeva õudus, aga abiks olnud lutt ning suurematel kaasa korjatud kivikesed hoidsid tuju piisavalt ülevale, et isegi peatust polnud vaja teha.

Õhtul oli hea tunne küll, et eelmisest korrast ära ei kohkunud ning selle matka ikkagi ette võtsime – nii palju häid emotsioone oleks muidu olemata jäänud.
Eks see uue elukorraldusega ja viiekesi toimetamisega kohanemine tähendabki pidevat kogemuste saamist, mis edaspidise kergemaks teevad, on paremaid ja kehvemaid päevi, aga neisse viimastesse ei tasu nö kinni jääda, lisaks tasub ikka kasutada kõiki abivahendeid – olgu selleks siis lutt või kandekott – whatever works ja kõigi elu ja olemise lihtsamaks teeb.
Meie oleme järgmisteks seiklusteks valmis, aga selge on ka see, kolme lapsega pole seiklusteks isegi kuskile eriti minna vaja, piisab ka tavalisest lasteaiapäevast, aga meie lasteaiaga harjumisest ja harjutamisest kirjutan juba mõnes teises postituses.

Hotelli lebo Kuidas üksi kolme lapsega linna peale minna

Palju õnne Jon – 1 kuu

Ok, aeg libiseb käest, seda näitab seegi, et Joni esimese kuu postitus päev hiljem ilmub. Tegemist on lihtsalt omajagu ja kõigil kolmel lapsel siis omad teemad. Täna siiski keskendume meie pesamuna Jonile.

IMG_1367

1

Alustame kavamisest – ühekuuselt kaalub Jon 5kg ja on 55cm pikk, riided on enamus 56, sekka mõni 62 body.
Isu on poisil hea, menüüs vaid rinnapiim ja seda nii tihti ja palju kui ta ise soovib. See siis tähendab, et mõni öö vaid paar korda ja mõnel teisel ööl paari tunni tagant – kordi kui selliseid ma ei ole tegelikult lugenudki, ei öösel ega päeval, see loendamine lihtsalt ei sobi selle kulgemise juurde, mis meil käsil ja ei annaks midagi juurde ka.

Magab see pisike smurf meie kaisus, esimesel ööl veeretasin ka nn vooditasku/hälli meie voodi kõrvale, aga seal magas ta ka vaid esimese ärkamiseni ning kolis seejärel kaissu, järgnevatel päevadel ma ei viitsinud enam seda taskut sinna viiagi, kuna päeval on see meil elutoas kasutuses. Magame kõik selle kaisu lahendusega kõige paremini.
Päevased uned teeb Jon kas elutoas selles hällis, mul linas/kotis (vahel õnnestub ta ka seal uinudes hälli ümber tõsta) või harvem kärus (tihti lihtsalt ei suuda ta kärus magama jääda kuidagi, aga kui see siiski õnnestub, siis võib seal paar-kolm tundi ikka magada).

Järjest enam on ärkvel olemise aega ka, mida sisustame maas tekil olles või siis teda kandes. Suured tegelejad on muidugi õde ja vend, kes mänguasju näitavad ja niisama väikest vennat musitavad-kallistavad. Ütleme nii, et Jon on väga väga hoitud siin.

Luti osas olid sel korral meil kahetised tunded, kas anda või äkki mitte. Otseselt vajadust nagu ei ole, paar korda siiski proovisime, et mis ta arvab, aga otsuse tegigi ta ise ära – lutti ta ei taha ja las siis nii ollagi, ei hakka me ka mingisugust kümne eri firma varianti katsetama.

Eile täitunud esimese elukuuga tuli meie päevakavasse ka beebide võimlemine, kus käisin ka JJ ja Jenniga ning kuhu on alati tore uuesti minna. Täna oli Joniga esimene võimlemise kord, millest poole peal küll tabas Joni nälg, aga hea oli kõiki neid võtteid meelde tuletada ja ootame juba väga järgmist korda.
Ka ujutamise ajad broneerisin paariks kuuks ette ära, et kord nädalas saaks temagi lõõgastava ja samas treeniva supluse osaliseks. See võimlemine ja ujutamine on minu jaoks beebidega nö must be programm, millest kellegagi pole loobunud ja nii ka sel korral. Hea on kõiki neid harjutusi jms teha juhendamisega, sest ausalt ei püsi kõik eelmistest beebidest meeles ning muidugi ka sotsiaalne külg neil ettevõtmistel – kohtuda teiste lastega ja ka füsiodega, kes lapse arengul oma asjatundja silma peal saavad hoida.

Esimene kuu on seega läinud päris kenasti, loodan, et läheb edasi samas vaimus.

IMG_1352

mu smurfid

IMG_0294IMG_0300

IMG_0734

Esimene muuseumis käik

IMG_1172

IMG_1287-1

võimlemas

Elust viiekesi

Nüüdseks juba pea poolteist nädalat oleme siis viie liikmega perekond. Asjad on kulgenud üsna ootuspäraselt ja harjumine uue pereliikmega on pigem lihtsalt läinud. Vaid see kuumalaine on kõigi kannatuse viimse piirini proovile pand, õnneks seda postitust kirjutades saadab klaviatuuri klõbinat ka väike vihmasabin – veidigi jahutust ja värskendust.

Kui eelmisel esmaspäeva pärast üht ööd peretoas lõpuks siiski ITK-st koju saime (rajult kiire kodusünnituse pärast meid ei tahetud varem lasta), olid emotsioonid veidi ärevad, et kuidas JJ ja Jenni väikse venna vastu võtavad ning kas on mingit solvumist vms, mis meist eemal oldud ööga seostuks. Mure oli aga asjata, suur vend ja õde ootasid titat väga, mina neid heldimusest ja hormoonide möllust pisarais vaatamas (siiani tuleb klomp kurku sellele mõeldes).
Mingeid erilisi muutusi venna saabumine JJ ja Jenni jaoks ei toonud ka, püüdsime ja püüame ikka sellist tavapärast rütmi säilitada, aga asi, mis muutus näiteks täiesti iseenesest esimesest kodus oldud ööst oli laste uni. Kui varem ikka 1-2 korda keegi vajas öösel midagi või soovis Jenni meie kaissu tulla, siis see jäi nüüd ise ära. Võib olla on neilgi nüüd rahu majas ja mingi varasem ootusärevus vaibunud, igatahes magatakse siin paremini kui varem, ning mingit jagelemist kaissu mahtumise pärast ei ole. Hommikuti küll vahel tullakse väikest venda vaatama ja pikutatakse veel seal kõrval, aga vahel on kiire kohe ärgates juba mängima joosta hoopis.

Unest rääkides, siis esimene  nö päris terve öö haiglas oli võrdlemisi väsitav. Päev otsa olin suurema puhkamise ja magamise asemel ju olnud valvel ja oodanud, et kas saame koju või eraldi tuppa, lisaks vooris ühe naise pool suguvõsa seal intensiivi ühispalatis ringi, kus suure ruumipuuduse tõttu olime, et ega seal see puhkamine oligi suht so-so. Nii siis, kui saabus öö peretoas, siis olime Teeduga mõlemad jumala väsind, sest selle osa päevast, mis tema kodus ootas ning mille jooksul lootis koos lastega lõunauinakus puhata, otsustasid lapsed üldse mitte magada 😀 😀 Küll aga oli terve päeva jõudu kogunud me väike Jon, kes nüüd öösel otsustas, et aeg on tankima hakata, mis siis tähendas, et pool unes pool ärkvel ma muudkui imetasin teda. Ühel hetkel avastasin ka, et see pikali imetamine on ikka jama, ma sain küll tukkuda, aga samal ajal Jon ei imenud nii intensiivselt ja tal oli rohkem raskusi rinna kättesaamisega ja õige võttega. Seega poolest ööst lülitasin meid ümber istuvasse režiimi, mis oli hulka asjalikum, Jon sõi kiiremini ja paremini ning kuigi ma sel ajal magada ei saanud, kestsid need imetamise sessioonid meil lühemalt, mis oli ikka veidi abiks.
Kodus on Jon aga tubli magaja, seda nii öösel kui päeval, nagu JJ ja Jennigi beebidena olid.

Imetamisest plaanin ka eraldi kirjutada, aga nii palju võin öelda, et nüüd kolmas kord alustades, oli mul lõpuks piisavalt kogemust ja enda ettevalmistust, et meil hakkas see asi kohe sujuma. Kasutasin Garmastan kreemi, et nibud ei läheks katki ja ei oleks nii tundlikud, jälgisin hoolikalt imemisvõtet Jonil ning ka enda asendit – ning ei ole sellist esimeste nädalate agooniat nagu teistega.

Esmaspäev läks siis kodus sisse seadmise tähe all, teisipäeval võtsime end kambaga kokku ning sõitsime trammiga Jonile nime panema, nii oli sel päeval Joni esimene trammisõit aga ka esimene kärusõit ja uni – Bugaboo Cameleon 3 on ikka imelineee, täiesti “minu” käru ja õnneks tundub, et Jonile ka meeldib, sest uned on seal head.
Kolmapäeval ootas meid ees käik lastearsti juurde, kus kontrolliti kuulmist ja vaadati Joni üldist seisundit. Kuigi kõik muu oli tip top ja sünnikaalust veel ka vaid 20g puudu, siis paraku kuulis arst ka südames mingeid kahinaid, mis pärast käisime veel reedel uuesti kuulamisel ning kuna ka siis kahinad polnud taandunud, saime nüüd esmaspäeval ka kardioloogi juures käia. Õnneks olid kahinad kadunud ja süda igati korras, aga hea, et sai kõik üle kontrollitud ja ei jäänud mingeid kahtlusi õhku.
Piimajõgede voolamise tõestuseks oli ta eilseks kaalunumbri juba 4160g peale kasvatanud

Kui üldse miski meie idülli siin häirinud on, siis see kuumus, nädalavahetusel olid lapsed juba suht ära flippimise äärel, meie Teeduga samuti. Üks lollus ajas teist taga, kõigil oli paha ja vastik ning väikevennaga arvestamine üsna viimasel kohal. Õnneks Jon on täielik rahu ise ja väga ei lase neist kahest märatsevast pesukarupojast ennast häirida 😀 (eks ta varsti on ju ise ka seal kambas kolmas).

Elu on tegelikult mõnus, selle kuumaga mitte rase olla on ka päris mõnus, jõudsalt kasvav Jon on nii muhe, suured vend ja õde on ägedad ja suurema osa ajast nii abivalmid ja asjalikud ning Teet igate pidi lihtsalt super ja mu lemmik inimene üldse 😀
Küll aga toob täna alanud augustikuu meile veel igasugu muutusi, sest varsti algab lasteaed, mida siin kaks tüüpi pikkisilmi ootavad (ei, ma ei mõtle ennast ja Teetu 😀 ), mis  tähendab jah seda, et ka Jenni seab sammud aeda – eks ootame ja vaatame, et kas ja kuidas talle meeldib, kui ei suju, siis saab ta vabalt koju jääda. Ühtlasi tuleb valmistuma hakata selle väikse preili kaheaasta sünnipäevaks ning kui leiame aega ja viitsimist, siis tahaks veel enne lasteaia algust ja Teedu puhkuse lõppu teha lastega miski väikse meelelahutusliku käigu – hetkel veel on lahtine, et kas see hõlmaks ka piiriületust või piirdume kodumaaga 😀

Siuksed lood praegu, juba varsti kirjutan eraldi enda taastumisest ning imetamisest, sest tänasega algas ka rahvusvaheline rinnaga toitmise nädal.

IMG_9579

Koju saabumise puhul tegime ka esimese linasse sidumise, tundus, et Jonile meeldib

IMG_9618

Nime panemas, JJ oli ka, aga pildile ei soosutnud ta jääma

IMG_9687

kodune mänguplats uuritakse põhjalikult läbi…

IMG_9679

…issi ja väikevend vaatavad eemalt suuremat õde ja venda, ühtlasi Joni esimene käik kodusele mänguplatsile

IMG_9904

Esimene tandem

IMG_9706

väike suur hoolitseja

IMG_9738

esimesed pusled kolmekesi

IMG_0030

pärast vanni endaga rahul Jon

 

 

SaveSave