Planeeritud kodusünnitus

Lubasin, et kirjutan natuke pikemalt ka sellest, mida tähendab planeeritud kodusünnitus, mida see eeldab ning kuidas meie selleks valmistusime, et oma neljas beebi turvaliselt kodus sünnitada ja haiglasse üldse mitte minna.

Neljanda raseduse ajal sain ma tihti repliike, et küllap ma jälle kodus sünnitan ja et kas ma sel korral üldse hakkangi haigla poole end sättima. Kuniks olukord oli Eestis rahulik ei mõelnud ma kodusünnituse planeerimisele vaid sellele kuidas haiglasse jõuda, kuid hinges oli rahutus sees üsna algusest peale, sest olin ju varem kaks korda ka nii plaaninud aga ka parima plaaniga ikkagi sünnitanud kodus – olgugi, et kiirelt ja vähese sekkumisega, siis saatis neid sünnitusi siiski paras annus ärevust, kiirustamist, võõraid ja seejärel niisama haiglas ootamist ja vaatamist, et lihtsalt jälle uuesti koju tagasi saada, nüüd lisandus sellele veel eriolukord ja viiruseoht.

Ja ühel hetkel ma tundsin, et okei, ma ei saa nii, mul peab olema parem plaan ja selleks võiks olla planeeritud kodusünnitus. Planeeritud tähendab seda, et sünnituse juures on vastava kodusünnituse loaga ämmaemand, kes siis võtab sünnituse vastu ja teeb ka järekontrolli emale ning beebile.
Asjale lisas vürtsi muidugi see, et tänu eriolukorrale oli kodusünnituse kasuks otsustajaid rohkem kui tavaliselt ning jäi vaid loota, et Tallinnas sellist luba omavatest kahest ämmaemandast vähemalt ühel oleks võimalik mind enda sünnitajate listi võtta. Ja mul vedas tohutult, sest ämmaemand Siiri Ennikal see võimalus oli. Peale temale kirjutamist ning telefonivestlust leppisime kokku, mis edasi teha tuleb ning algas siis planeerimise protsess.
Teadmiseks, et Eestis omab vastavat kodusünnituse luba kokku 6 ämmaemandat, kelle kontaktid on leitavad siit.

Planeeritud kodusünnituse puhul peab rase esmalt saama oma ämmaemandalt, kelle juures rasedusega jälgimisel ollakse riskide hinnangu, selle hinnangu tulemuseks on otsus, et kas kodusünnitus on lubatud või ei. Kui riskide hindamisel selgub mingeid probleeme, mis kodusünnitust välistavad, siis kodusünnituse ämmaemand seda sünnitust vastu võtta ei saa. Kui aga kõik on korras ja vastunäidustusi ei ole, siis ootab ees koduvisiit valitud ämmaemanda poolt ning seejärel lepingu sõlmimine.

Minu puhul ei olnud mingeid vastunäidustusi, vastupidi, pigem tundus kõigile asjaosalistele, et kodusünnitus oleks parim valik. Riskid hinnatud, saime Siiriga meie juures kokku, kus rääkisin oma eelnevatest sünnitustest, kuidas kõik kulgenud on, mida ma ise arvan ja ootan ning kuidas ees ootavat sünnitust näeksin toimuvat. Vaatasime ka kodu üle, et kus võiks kõige parem omale “sünnituspesa” teha ning kus miskit asub. Mul oli tegelikult täiesti teistmoodi rahu hinges juba peale esimest telefonivestlust Siiriga, aga peale kohtumist oli lisaks rahule ka absoluutselt positiivne elevus – lõpuks ma hakkasin tõesti ootama sünnitust ja ei pidanud muretsema, et mis ja kus ja kuidas. See raseduse kolmas trimester sai täiesti teistmoodi hingamise.

Kodusünnituse (planeerimise) juhendit saab lugeda siit, siin on toodud nii riskide hindamise kirjeldus kui ka kodusünnitust välistavad faktorid – näiteks ei saa planeerida kodusünnitust, kui lähim haigla on kaugemal kui 30km.
Oluline on teadvustada, et planeeritud kodusünnitus ei ole mingi hipihipijee asi, see eeldab väga kogenud ämmaemandat, kel on kaasas terve kohvritäis varustust, ravimeid jms, mida võiks sünnituse käigus vaja minna (see nimekiri on samuti juhendis kirjas), ideaalis suurt enamust sellest kõigest ei kasutata, aga valmis ollakse alati ka mitte ideaalselt kulgevaks.

Peale kohtumist sõlmisime Siiriga lepingu ning tema soovitusel hakkasin lugema Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, igapäevaselt jätkasin oma rasedate joogaga,  ning hakkasin varuma vajalikke asju, mis perel endal sünnituseks kodus valmis võiks ja peaks olema.

Oluline on teada ka, et planeeritud kodusünnitus on tasuline teenus ja seda ei hüvita Haigekassa mitte kuidagi. Ja kuigi naisel on õigus ja vabadus valida oma sünnituseks sobivat kohta, siis paraku eeldab see hetkel Eestis ka seda, et sel naisel on rahalised võimalused valida omale turvaline kodus sünnitamise variant (samal ajal haiglas sünnitamine on tasuta). Kas see süsteem on päris õige ja õiglane, ma pole kindel, olen lihtsalt hetkel tänulik, et minul see võimalus oli.
Hinnakiri võib ämmaemandatel erineda, meie puhul kehtis see hinnakiri.

Jooksvalt käisin oma visiitidel ka haiglas, nii ämmaemanda kui ka arsti juures, sain veel kaks korda ultrahelis käia, et veenduda, et kõik on jätkuvalt hästi ning pole vahepeal vastunäidustusi tekkinud. Üks arsti aeg oli pandud päevale peale ametlikku tähtaega ja selle peale ma veidi ka naersin, sest olin päris kindel, et beebi saabub 39+ nädalal ning, et üle ma kindlasti ei kanna. See nali oli muidugi minu kulul, sest sain minna nii tollele määratud visiidile kui ka 41+ nädalal veel ka KTG alla. Aga siiski said kõik kinnitada, et beebi tunneb end hästi ja põhjust muretseda ei ole. Umbes 1.5 nädalat enne sünnitust tehtud läbivaatusel selgus, et emakakael oli juba 3-4cm avanenud ja lootsime kõik, et ehk läheb siis kohe kohe asjaks, aga nagu selgus, beebil aega oli.
Sain ka näppu saatekirja esilekutsumisele, mis oleks toimunud 41+6 nädalal, see on ka piir, mil kodusünnitus on lubatud – sealt edasi ei tohiks planeeritult kodusünnitust korraldada.

Ootamise ajal tegelesin, siis kodu ettevalmistamisega, perel endal ei ole vaja palju asju muretseda, aga mõned siiski. Variant on näiteks omale koju rentida ka sünnitusbassein, aga kuna ma pole kunagi sünnituse ajal veega just sõber olnud, siis seda meil vaja ei olnud (lisaks arvas Siiri, et kui peaksin siiski väga tahtma, annab seda ka meie enda vannis korraldada).
Küll aga olid meil valmis matt, mis alla panna sünnitusasemeks, veekindlad linad sinna peale ning sinna omakorda peale ühekordsed aluslinad. Lisaks oli olemas veega täidetav soojakott, paberrätikud, hunnik puhtaid vannilinasid, sünnitusjärgsed sidemed ja beebile riided ning mähkimiskraam koos tekikesega – ei midagi erilist ja üleliigset.
Ettevalmistuse üks osa oli ka suuremate lastega rääkimine, kuna oli teada, et ühel või teisel moel nad sünnituse juures saavad olema (st samal ajal kodus, mitte ninapidi juures), siis mitmeid kordi arutasime nendega, et kuidas beebi sünnib, et mul võib olla sel ajal valus ja võin kõva häält teha, aga et nad teaksid, et see on normaalne ja minuga on kõik hästi. vahel tulid ja kordasid need asjad ise mu juures üle täiesti möödaminnes poole mängu pealt, seega küllap nad sellest kõigest ka ikka mõtlesid, eriti kuna beebit oodati nii väga.

img_8044
Ka erinevad teed olid mul valmis, nõmmliiva ja vaarikalehe teesid hakkasin jooma peale 37. nädala täitumist – sünnitust need lähemale ei toonud, aga ehk kergele kulgemisele siiski kaasa aitasid. Ka sünnituse ajal jõudsin tassi vaarikalehe teed juua enne kui päris intensiivseks kõik läks.
Sünnitusjärgseks ajaks oli valmis ostetud nõgesetee, mis taastumisele hästi pidi mõjuma, seda ma ka hea meelega nädal tagasi varahommikul jõin kui samal ajal oma värskelt saabunud beebit imetlesin. Ma ei tea ja ei oska ega saa mõõta selle mõju, aga siin kohal pean mainima küll, et taastumine on olnud väga kerge ja kiire.

img_8045

Kui esialgu olime mõelnud, et ehk teeme oma “pesa” magamistuppa, siis mida lähemale tähtaeg jõudis, seda kindlam ma olin, et pigem tahan sünnitada vannitoas ning kui sünnitus pihta hakkas, siis just sinna põrandale oma asjad valmis sättisimegi. Ruumi oli piisavalt ja tänu soojale ilmale sai isegi akna lahti hoida – päikesetõus, varahommikune valgus, esimeste lindude laul – selline olustik andis kogu sündmusele ainult positiivseid emotsioone juurde.
Erinevalt eelmistest kordadest valitses kodus hästi rahulik meeleolu, kuskile ei pidanud kiirustama, ma ei muretsenud ja sain täielikult keskenduda endale ja beebile, tundsin end hästi ja turvaliselt.

Sünnituse alguses helistasin ka Siirile, et nüüd vist hakkab pihta, olgugi, et oli ju praktiliselt öö vastas ta kõnele kiirelt, andis juhiseid, et mis ma teha võiks ning et ütleksin kohe, kui arvan, et ta võiks tulema hakata, sest siia tulek võttis aega 25min. Tabasin selle õige aja sel korral ilusti ära ning Siiri jõudis meie juurde pool tundi enne beebi saabumist, mis oli piisav aeg, et kõik ka omalt poolt valmis panna ning samas just seal sünnituse lõpufaasis mulle abiks ja toeks olla.

Ma olin suht kindel, et ega ma erilist abi temalt ei vaja, et on ju nii Jenni kui Jon sisuliselt nö ise tulnud ja tegutsesin nendega omast tarkusest ja sisetundest. Ma teadsin, et ma pean iseendale lootma, et ma ei saa oodata või eeldada, et Siiri tuleb ja siis ütleb, et mida tegema pean või kuidas sünnitama – see oli see, mis esimesel sünnitusel mind pigem häiris, ma hakkasin teistele lootma ja unustasin enda.
Aga nüüd ei olnud nii, ma keskendusin ainult endale, ei lasknud end millestki häirida ja tõsi oli ka see, et meie oma kodus, minu enda valitud inimestega ei olnudki siin midagi või kedagi, kes mind häirida oleks saanud.
Ja abi oli Siirist küll, sest aitas ta meeles hoida hingamist, õiget häält ning kindlasti sisendas mulle tema kohal olek teatud turvatunnet ja rahu, mul oli aega sünnitada, miski ei kiirustanud ja ei pidanud keset pressi uute inimestega end kurssi viima hakkama 🙂
Selle kõige tulemuseks oli ka ilma ühegi rebendita sünnitus, esimene neljast, mis nii läks ja mille kohta Siiri ütles, et ma tõesti hingasin beebi välja.
Ja olgugi, et neljas sünnitus, siis julgen täna ka omalt poolt seda “Loomuliku sünnituse teejuht” raamatut soovitada, kui ei muud, siis aitab see minu meelest end hästi sünnituseks häälestada, aga kindlasti leiab sealt ka selliseid asju, mis hiljem sünnituse ajal ehk abiks tuleks.

Suurim erinevus eelnevate kordadega tuli aga nüüd, kui beebi oli käes. Varasemalt tähendas see sireenide saatel haiglasse kiirustamist, aga nüüd, nüüd oli meil kõik rahulik, kuhugi polnud kiiret. Sain beebi oma rinnale ja pikutasin patjade peal kuniks platsenta sündis, nägin vist esimest korda teadlikult platsentat ja veendusime selle terviklikkuses ehk et kõik oli korras. Peale nabanööri lõikamist kolisime beebiga voodisse – OMA voodisse. Suured lapsed tulid juba uudistama ja mul oli nii-nii hea olla. Ma ei pidanud lastest eemal olema, ei pidanud uue beebi üle rõõmustades kurvastusega neid igatsema ning saime Teeduga koos olla ja tema mulle igati abiks olla.

Peale esimest imetamist järgnes beebi läbivaatus – selleks oli Siiril kaasas kõik vajaminev varustus, kaalusime ja mõõtsime ning kõik vajalikud näitajad said ülevaadatud ning K-vitamiini süst tehtud. Vaktsineerimist kodus ei tehta ning sellega tegeletakse esimesel lastearsti visiidil.
Beebiga oli kõik parimas korras nagu ka minuga, Siiri oli umbes kaks tundi veel meiega, veendus, et imetamine hakkab sujuma (ja noh, arvestades, et olen ise nõustaja koolituse läbinud, siis ei olnud me kumbki selles osas ka murelikud) ning arutasime läbi, et mis meid ees ootab.

img_8934

Peale planeeritud kodusünnitust tuleb esimesel võimalusel minna ja perekonnaseisuametis lapse sünd registreerida, et saada talle ka isikukood. Kui nii abielus kui ka vabaabielus vanemad saavad haiglas sünni puhul neid toiminguid teha netis, siis kodusünnituse puhul tuleb veel ise kohale minna. Sättisime end kohale juba järgmise päeva hommikul, eks see veidi tüütu oli, 24h peale sünnitust ja oma nelja lapsega seal tuiata, aga saime kõik vajaliku tehtud ja registreeritud.
Sellest järgmiseks päevaks oli Siiri meile aja broneerinud ITK lastearsti juurde, kus Jonas arsti poolt üle vaadati, võeti vereproov ning tehti esimene vaktsiin.
Samal päeval helistati meile ka perearsti juurest, sest peale kodusünnitust on ämmaemandal kohustus lapse sünnist perearsti teavitada, kokku sai lepitud ka esimene visiit perearsti juurde.

Siiri tuli meid koju vaatama päev peale sünnitust, et hinnata minu taastumist ning beebi kohanemist. Rääkisime veel kord sünnitusest, kuidas kõik läks, mis tunded ja mõtted mul olid ja on.
Nii nagu päev peale sünnitust valdavad mind ka täna, nädal hiljem kogu meie kodusünnituse osas ainult positiivsed tunded. Ma olen õnnelik, et selle variandi valisin, et mu ümber olid inimesed, kes seda valikut toetasid – eriti Teet ja et leidsin Siiri, kellega meil kõik klappis ning kes aitas kaasa sellele, et mu neljas sünnitus oli kogemusena nii nii ideaalne, olen talle südamest väga tänulik.

Ma ei arva, et kõik peaksid nüüd kodus sünnitama ja ma olen kindel, et see ei olegi kõigi jaoks nö õige variant. Aga, kes seda on kaalunud, sellele mõelnud neil võin küll soovitada ehk natuke edasi uurida, esiteks kas või seda, et oleks see üldse võimalik ja tehtav. Ühtlasi, kui tekib kahtlusi või ebakindlust, siis on sünnitajal enne sünnituse algust ka õigus ümbermõelda ning kodusünnitusest loobuda.
Mulle endale tundub, et ilusti kulgeva kodusünnituse üks tugev eeldus on sünnitaja ja tema lähedaste veendumus, et see on õige valik, et sa ise oled kindel, et soovid kodus sünnitada, kui sellega kaasnevad kahtlused või hirmud vms, siis need sünnitusel abiks ei ole ja mõjuvad pigem segavalt. Seega, otsus planeeritud kodusünnituse kasuks peab tulema ikka enda seest ja mitte kellegi mõjutusel või õhutusel.

Kellele aga tundub, et jah, planeeritud kodusünnitus on just see õige ka tema jaoks, siis soovin vaid kerget ja ilusat kogemust, nii nagu seda oli ka meie oma.

 

Ja siia ilma saabus Jonas

Jah, meie neljas laps on sündinud ja see siin on lugu tema saabumisest.

Pean alustama ühest pooleldi saladuses olnud plaanist, nimelt kolmanda trimestri ajal kui ajad Eestis olid eriti ärevad hakkas mu peas end sisse seadma teatav ebakindlus, et kuidas meil see sünnitus korraldatud saab olema. Mind ei hirmutanud mõte üksi sünnitama minekust, oh ei, aga murelikuks tegi mind see, et kuidas ma jõuan haiglasse või et kas sel viiruse perioodil olen ma väga huvitatud näiteks kiirabibrigaadiga kokkupuutest või teistest haiglaga kaasnevatest ebavajalikest kontaktidest. Ma olin murelik ja ärev ning kuigi olin varem olnud endas kindel, et haiglasünnitus on mu esmane valik, hakkas tunduma, et võib olla, sel korral oleks mõistlikum võtta käiku teine plaan – planeeritud kodusünnitus. Rõhutan siinkohal, et just planeeritud ehk siis koos vastavat luba omava ämmaemandaga, mis omakorda seadis ette kohe esimese katsumuse, see ämmaemand leida.
Tallinnas on neid kaks ja ühe puhul teadsin juba, et temal on graafik täis, kuid pöördusin Siiri poole, kes minu suureks rõõmuks vastas, et saab mu ämmaemandaks tulla. Kogu sellest kodusünnituse planeerimist puudutavast kirjutan ma eraldi postituse, täna siin aga edasi juttu sellest, kuidas see sünnitus läks.

Tänaseks oli rasedust tiksunud juba 41+3 nädalat, mu pikim rasedus. Uuel nädalal oli mind ootamas esilekutsumine ja sellega seoses lootsin ma ikka väga-väga, et beebi hakkaks ise tulema. Sai tehtud joogat, puusaringe, treppidest kõnnitud, saunas käidud, vürtsi ja mulli aga veel eile õhtul magama minnes ei olnud kõige väiksematki märki sellest, et midagi võiks pihta hakata.

Kuniks 3.30 ärkasin kõhtu tabanud ebamugava valusööstu peale. Proovisin magamisasendit vahetada, aga abi sellest ei olnud ning suundusin vetsu, kus istudes jõudsin kiruda eelmise päeva vürtsikat lõunasööki, sest sünnituse algust ma sellest kõigest veel loota ei julgenud. Aga need valusööstud ei kadunud ja äratasin Teedu,  et oma vaikselt tekkivaid kahtlusi temaga jagada. Ma ei olnud veel valude vahesid mõõtnud ja ootasin ning vaatasin lihtsalt, et kas need tekivad ikka uuesti ja uuesti, kuniks 3.50 tegin esimese kõne oma ämmaemandale, et vist on selline tunne, et läheb asjaks. Sain juhised valude pikkust ja vahet mõõta ning siis saame edasi vaadata, mis saama hakkab.

Mõõtmise hetkest alates olid valud umbes minut kuni poolteist ning vahed 3-6 minutit, olin neid siin mõned üle elanud kui Siirile raporteerisin ning ta ütles, et annaksin märku kui arvan, et ta võiks tulema hakata. Ootasin veel umbes 10 minutit kui tegin talle kõne, et nüüd on aeg ning teadsin, et hiljemalt poole tunni pärast on ta kohal.

Seniks jätkasin valutamist, valu ajal pidin kõndima, sest seista või muud moodi ma olla ei suutnud, valude vahel rääkisin Teeduga juttu, tegin vaarikalehe teed ja sättisin vannituppa asju valmis. Valud ikka minut-poolteist ja vahed 4-5 minutit.
Suured lapsed (nii suured kui nad on eks) magasid samal ajal õndsat und.

Siiri saabumise hetkel olin just ühe valuga lõpetanud, saime tervitatud, viisin ta hetke sisuga kurssi ning kuna mul otseselt mingit abi sel hetkel vaja ei läinud, sättis tema oma varustuse end valmis ning ootas koos minuga. Kohe sain ka peaaegu kaheminutilise korraliku valu üle hingata ning juba mõned tuhud tagasi oli tunda alaseljas survet ehk siis emakas enam mitte ainult ei avanenud vaid laps liikus ka alla poole.

Kui veel mõni hetk tagasi sain Siiriga suht lebolt jutustada, siis nüüd oli mõne minutiga seis muutunud ja kogu keskendumine läks hingamisele, samal ajal nirises veidi ka lootevett. Liikuda ma enam ei tahtnud, olin vannitoas käed põlvedele toetatult ning seistes hingasin nii kuidas oskasin. Ja siis hakkas see alaselja surve tunne muutuma millekski muuks, tekkis esimene peaaegu nagu pressi moodi asi, kuid kui ämmaemand pakkus, et käpuli läheksin, tundsin, et veel ei suuda, pean natuke seisma.

Aga järgmiseks tundeks olin maas matil, natuke oli raske aru saada, et kas see, mis mind valdab on press või veel nö lihtne valu, olin seal kuskil vahepeal ning suutmata midagi muud teha lihtsalt hingasin. Korraks läks vist endast haledaks see olemine ka, et madalate häälte asemele tahtsin piuksuma hakata kuid siinkohal tuletas Siiri meelde, et hoiaksin hääle madala ning mõnel hetkel hingaks kiiremini ja teisel rahulikumalt.
Selle kõige juures oli üks hetk, kus ma tundsin, et issand kui nõmedalt hull see valu on ja samas ma ei tunne, et midagi toimuks, et kus see laps on ja mida ma siin teen üldse, kui tulemust ei ole. Aga seda mõtet ma kaua ei jõudnud mõelda, saabus tugev press ja pööraselt hingates tundsin, et nüüd küll pea liigub lapsel väljapääsu suunas ja siis tuli paus.. ma ei tea mitu sekundit see kestis või mis see ajaline mõõde on aga korraks oli kõik kadunud, et siis täiega uuesti peale tulla, mõtlesin ainult, et nüüd juba tõesti tahaks, et beebi tuleks, et ta on nii nii lähedal aga mu meelest tekkis ka peale seda veel korraks mingi sekund pausi ja järgmise hingamisega tundsin seda meeletut kergendust, mis kaasneb kui laps tervenisti välja tuleb. Issand kui hea tunne. Kell oli 5.30

Olin see hetk nii õnnelik, me saime hakkama. Beebi päriselt sündiski (isegi üsna lõpus oli mul mingi täiesti napakas kahtlus, et aga äkki ta ei tule ja läheb see kõik üle 😀 ). Keerasin end pikali ja Teet tõi mulle toeks patju, beebi võtsin oma rinnale kaissu ja olin hämmeldunud, et ta tundus nii pisike. Ämmaemand vaatas mind üle ja konstanteeris, et ei ole rebendeid ega midagi, kõik on tiptop korras – kasuks tuli ilmselt piisavalt pikk avanemis aeg (sisuliselt 2h) ja see, et tõesti kogu aeg hingasin kõik valud ja pressid.

Veidi aja pärast sündis platsenta, mille osas oli ka kõik korras ning kolisime vannitoast magamistuppa, kus beebi pikemalt rinnal olla sai ja esimese hommikueine tegi. Suured lapsed olid ka juba ärganud, JJ väitis, et kuulsid beebi häält ja selle peale ärkasid (ma ei tea kuidas nad minu hääle peale ei ärganud muidugi). Uus vennake vaadati üle, tehti esimesed paid ja nenditi, et ta on päris armas.
Mina sain tassi teed juua ja enesetunne oli täiesti suurepärane. Lapsed läksid suht temaatiliselt Lotte osa vaatama, kus ta omale õe saab.

Jäänud oli protseduuridest veel beebi üle vaadata, kaaluda-mõõta ja K-vitamiini süst. Kuna ta tõesti tundus mulle pisike, siis kaal huvitas mind väga ning pisike ta tõepoolest ongi. Hoolimata 41+3 nädalast on minibeebi 3220g ja 48cm, mu pikim rasedus aga väikesim beebi. Mingeid üle või ala “küpsemise” tunnuseid ei olnud ei beebil ega platsental, seega ju siis pidi ta nii pisike olemagi.
Õnneks olin ma ostnud ka 50 suuruses riideid, mis hetkel tal kasvuvaruga selga said ning    peale ülevaatuse ja riietamise jäi ta siin kaisus end suurest tööst välja puhkama. Jutustasime veel veidi Siiriga, et mis ja kuidas edasi peame tegema, mis meid uuel nädalal ees ootab ja millal kohtume ning saatsime ta ära, suur suur tänutunne südames.

Ja siin me siis nüüd oleme, pühapäev 17. mail, perekond nelja lapsega. Päris mõnus, natuke hullumeelne ja nii õnnelikud.

img_8953

Huvitav fakt – kõik meie pere poisid on sündinud pühapäeval 🙂 

 

Haiglakott – neljas kord, segased ajad

Mu meelest on alati küsimuse juures, et mida haiglakotti pakkida, neid vastuseid, et ah, ärge üle pingutage, pigem vähem asju ja küll saab jooksvalt juurde tuua kui vajadus peaks tekkima. BooM! Täna on nii, et tänu koroonaviiruse ohule on igasugune haiglasse sisse-välja sõelumine keelatud ja keegi sulle midagi juurde tuua ei saa, ühtlasi olen ma aru saanud, et kõik sünnitajad hoitakse beebidega vähemalt 48h haiglas sees.
Sellest kõigest lähtuvalt pakkisin ka oma koti, mis muutus hoopis kohvriks, et kõik ära mahutada.

Ma pean isiklikult arvestama selle sünnituse puhul igasuguste võimalustega – võimalus, et sünnitan kodus, võimalus, et jõuan haiglasse, võimalus, et sünnitan kodus, aga haiglasse tuleb ikka minna – selge on see, et vajalikud asjad tuleb kokku panna, et kui on minek, siis kiirelt kaasa haarata.

Mõne jaoks on ka olusid arvesse võttes siin asju liiga palju või midagi hoopis puudu. Ma ei arvagi, et kõik peaks samamoodi pakkima, aga lähtun oma kogemusest ning praegusest olukorrast. Seega, alustame.

Enda jaoks pakin kaasa:
– plätud (eelis susside ees nende lihtne puhastus)
– hommikumantel
– suured sidemed (paraku olen ka nüüd kriisiajal kuulnud lugusid, kuidas haigla sidemeid just lahkelt ei jaga ja eeldatakse, et need omal kaasas – okei, võtan varuga, parem kui jääb üle kui, et puudu tuleb)
– võrkpüksid, pärast sünnitust jalga
– hõbeda sprei õmblustele, rebenditele, ma pole seda varem kasutanud, aga las olla olemas
– kõiksugu igapäevased hügieenitarbed (hambahari, pasta, kreem, juuksekamm jne)
– spordikorgiga joogipudel
– paar imetamistoppi, mida on hea ka magamise ajal kanda
– paar paari pükse
– pesu
– soojad sokid
– rinnapadjad (kui piim rinda saabub, on mul alati vaja läinud)

IMG_7033-1

Tohutult glamuurne kraam

– suur pudel gaseerimata vett (kui ei saa endale vett toomas käia, on midagi olemas)
– näksimist
– pastakas, et ükski allkiri selle puudumise taha ei jääks
– LAADIJA (sest telefonist saab phtm ainuke viis perega suhelda)
– dokumendid
– kätele deso geel
– mask (haiglasse mineku ajaks, kui minek nt kiirabiga)

Beebile ja temaga toimetamiseks
– 2 komplekti riideid (body, püksid, sokid, müts)
– üks õhuke tekike
– üks soojem tekike
– niisked lapid (kui ei ole hea kraani alla pesema minna või pole selleks jõudu)
– mõned mähkmed (loodan, et mähkmeid ikka saab haiglast, aga kui on jama, siis hea kui miskit olemas)
– koju toomiseks riidest mähkmed (eri suuruses, et vastavalt lapsele parim panna)
– väike wet bag kui peaks tekkima määrdunud mähe või riided
– imetamise jaoks mõned musliinid piima püüdma

IMG_7034

Hällis soojakotiks Easygrow Lite turvahälli mudel

– autosse valmis turvahäll koos soojakotiga (kes on kõvasti arvamust avaldanud, et mai beebile küll soojakotti vaja pole, siis khm, ülehomme on aprill ja hetkel sajab väljas meil siin laia lund, olen parem kõigeks valmis)
– suur wet bag minu enda määrdunud riiete jaoks, mida teistest eraldi tahaksin ehk hoida
– rõngaslina, puuvillane ehk siis kergesti pestav (kui pean saama söödud ja oldud, aga juhtub olema beebi, keda “käest panna ei saa”, siis on rõngaslina nagu abikäsi, kes lapse isa näol hetkel puudu)

IMG_7035

vett ja küpsist

Kogu see kraam läheb ratastel kohvrisse, et ei peaks käe otsas tassima, kui selleks jõudu pole.

Nüüd pole muud, kui hoiduda igasugusest ebavajalikust inimkontaktist ehk siis püsida kodus ja püsida terve – loodan, et kõik läheb hästi.

IMG_7037

 

Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik. 

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama. 

img_5532-1

See juhtus jälle… Ja siia ilma saabus Jon

Mu laste sünnilood lähevad järjest lühemaks ja kuigi mul oli nüüd kindel plaan ikka haiglasse jõuda, siis selle 1 tund ja 5 minutit kestnud sünnituse jooksul selleks paraku aega ei olnud.

Jah, meie kolmas laps sündis samuti kodus, vannitoas, abiks issi ja kiirabibrigaad.

Kuigi olin lootnud, et ma öösel ei sünnita, ärkasin kell 2.15 mingite valutuigete peale alakõhus, kahtlustasin seedimisega miskit probleemi, läksin vetsu ja juurdlesin toimuva üle – et mis see siis nüüd ikkagi on. Jõudsin isegi korra tagasi voodiveerele kuid siis oli tunne, et ei-ei, vist läheb asjaks.

Äratasin Teedu, kutsusin laste juurde oma ema ja venna ning olin riides ja põhimõtteliselt valmis haiglassegi minema.

Kuid kui ema ja vend saabusid, tundsin, et juba päris valus on ja vannituba paistis kõige turvalisema kohana. Kell oli kohe kolm saamas kui Teet küsis, et kas lähme? Ütlesin jah ning kohe järgi EI!!! Tundsin esimest pressi.

Teet juba suhteliselt vilunult kutsus kiirabi, püüdis mind kuidagi toetada ning järgmisel momendil viskas maha rätikuid kuhu ma käpuli asendi sisse võtsin (see asend oli end Jennit sünnitades positiivselt tõestanud).

Kui press tuli, siis pressisin, järgmisel hetkel astus sisse kiirabi, avatuse katsumisest enam midagi välja ei tulnud, sest pea juba paistis. Järgmise pressiga oligi pea väljas, kuid üks õlg oli kuidagi nurga all kehvasti ja takistas väljumist, siiski järgmise pressi ja kiirabitöötaja abiga saime beebi välja. Siin kohal tänud ja tervitused meeldivale ja asjatundlikule kiirabibrigaadile!

Ausalt, see sünnitus oli raju, kell oli 3.20 ja meie kolmas laps Jon, äsja sündinud.

JJ oli kõrvaltoas ja magas taas kõik maha, Jenni on siiski õrnema unega ja vajas mu ema ning viskas ka saabunud väikevennale Mamma turvalisest sülest pilgu peale – tundus, et sobis 😀

Jonile said selga riided ja ümber tekk, et vältida alajahtumist ning mind tassiti kanderaamil autosse, et võtta suund ITK-sse.

Haiglas väljutasin platsenta, Jon kaaluti mõõdeti ja sai rinnale – numbrid saadi järgmised: 3880g ja 50cm, kaalu poolest siis mu lastest suurim.

Haiglas sain paar pistet, aga ei midagi hullu õnneks – kartsin sellest kiirusest ja intensiivsusest oluliselt hullemat tulemust.

Pool ööd ja päeva ootasime Joniga võimalust kas koju minekuks või peretoaks ja vedas, sest peretoa just saimegi, nii saab Teet vähemalt meiega koos olla. Loodan muidugi, et saame esimesel võimalusel siiski koju, sest enesetunne on hea ja igatsus JJ ja Jenni järele silmi märjaks võtvalt suur.

Selline seikluslik algus siis me pere viienda liikme lisandumisel. Kosume, kasvame ning harjume uue eluga veidi, et siis varsti oma tegemisi jälle jagada.

Kolmas kord – haiglakoti pakkimine

Olgugi, et eelmisel korral sünnitama ma haiglasse ei jõudnud, oli valmis pakitud haiglakott sellises olukorras absoluutselt vajalik, sest kui mõnel juhul võib seda kotti pakkida ka nt valutamise ajal või vahetult enne haiglasse minekut, siis näed, vahel ei pruugi selleks võimalust enam tekkida ja siis on hea, kui pakitud kraam ukse kõrval ootab.

Sel korral ma tunnen, et olen kuidagi ekstra chill kogu selle pakkimise osas, et üle ei paki ja kaasa saab tõesti selline hulk ja nimekiri asju mis haiglas oleku mugavaks teeb. Mõne väikse erandina keskendun asjade valikul just sünnitusjärgsele ajale, st mingeid spets riideid omale sünnitamise ajaks kaasa ei võta, samuti ei ole mul mingeid erisoove nagu muusika või oma padi vms. Tegelikult loodan lihtsalt selle protsessiga võimalikult kiiresti ja kergelt ühele poole saada.

Aga, et pärast tuleb ilmselt ikka vähemalt pool päeva/ööd haiglas veeta, siis sellised asjad ma kaasa pakin:

  • pakk sünnitusjärgseid sidemeid (suuremad), sel korral ostsin Mothercare omad, aga hea kogemus on olnud ka Natracareiga. Neid võtan terve selle 24tk paki, sest mugavam on, kui oma sidemeid on piisavalt kaasas ja ei pea küsima või lootma, et antakse
  • pakk õhemaid sidemeid – vähesema verejooksuga mugavamad
  • võrkpüksid – vahetult pärast sünnitust on need ikka päris asendamatult head asjad, hoiavad kõik paigas ja saab südamerahuga minema visata
  • vannilina (soovitatavalt mitte valge)
  • aluspesu, kui soov nende võrkpükste pealt nö tavaellu naasta kiiresti, soovitan valida mõnusalt venivad ja ilma liigse pitsi ja kaunistusteta variandid
  • imetamisrinnahoidja/top – minu lemmikud on imetamistopid, sest nendega on hea ka magada (pesu kipub paigast nihkuma), lisaks venivad need hästi ja mahutavad ka alguses jõudsalt paisuva rinnapartii kenasti ära ning lisaks ei ole vaja eraldi juurde mingeid imetamispluuse. Kaasa plaanin pakkida toppe 2tk
  • rinnapadjad, neid võtan ca 10tk kuna mul on siiani neid kohe algusest peale vaja läinud
  • nibusalv/kreem/kompress – kui kogemust pole, siis lihtsalt vali midagi 😀 Mul viimati oli kõige rohkem kasu Garmastan kreemist ja selle kaasa pakingi ning ennetavalt kasutama hakkan juba esimesest päevast
  • paar väiksemat marlit imetamise ajaks (mul alati vajalikud, samas mõne jaoks tarbetud)
  • igapäevased hügieenitarbed (minipakendites) – hambahari ja -pasta, kamm, paar patsikummi, kehakreem (asjad mida igapäevaselt kasutad), huulepalsam jms
  • endale riided – mainitud said imetamistopid, lisaks sellele pakin kaasa ühe imetamist võimaldava kleidi ja retuusid, millega pärast sünnitust mugav olla oleks.
  • plätud – sellised, mida saab hõlpsalt vee all loputada, kui need peaks sünnituse ajal või pärast “millegagi” kokku saama
  • pakk taskurätte (kõik need härdad momendid + äsja sünnitanud naine)
  • joogipudel ja pakk küpsist vms (ALATI ära kulunud, ALATI)
  • telefon ja LAADIJA
  • ID-kaart ja rasedakaart

Lapsele pakin kaasa sellised asjad:

  • koju toomise riided – pikkade käistega body, püksid, sokid, müts. õhem puuvillane kombe (kui peaks see südasuvi hoopis jahe olema)
  • õhuke tekk, meil tuleb Tula bambusviskoosist tekike, mida vajadusel magades peale panna või kui turvahälliga läbi õue minna ja kombe jaoks liiga soe on, kuid ilma ka liiga hõre kuidagi
  • mähkmed – jah neid saab haiglast, aga mulle meeldib, kui oma väike varu ka olemas on
  • niisked lapid (sest kui sa oled äsja sünnitanud siis võib olenevalt enesetundest ka beebiga kraani alla peput pesema minek olla lihtsalt liig, lisaks hea omal käsi pühkida vajadusel).
  • kuna kõik mu lapsed on pärast sündimist selga saanud haiglariided, siis ei tee ma ka ses osas sel korral erandit ja seepärast rohkem riideid kaasa ei paki – kui seal viibimine peaks pikemaks venima, saab kodust juurde tuua.

Lisaks tuleb meil kaasa ka üks kootud kandelina, võimalik, et kohe haiglas seda ei kasuta, aga sama võimalik, et kasutame, seega kaasa saab ta pakitud.

Haiglakott hakkab meil ukse kõrval ootama ca kuu enne tähtaega (mis on juba käes), ühtlasi sõidab see autos kaasa, kui peaksime pikemalt-kaugemale kodust eemale minema.
Lisaks soovitan teha valmis paberil väike check-list, kus on kirjas kõik, mida tuleb teha veel enne kui haiglasse lähed, sellele saab pilgu peale heita, kui päriselt asjaks läheb, sest selles saginas kipuvad meelest minema ka suhetliselt elementaarsed asjad – näiteks suurematele lastele hoidja kutsumine vms.

IMG_8825

 

Kus ma sünnitan?

Õige vastus on, et ma ei tea, sest plaane võib ju teha, aga elu on näidanud, et ega ta neist suuremat ei hooli. Loomulikult on sel korral ikka pidevalt see “nali” õhus, et no küllap ma mingi omapärase koha valin või kodus see juhtub, nali naljaks, aga plaani ma tegelikult pean ikka ja esimene valik kodu pigem ei ole.

Kaaludes siin erinevaid variante, tundub, et siht silme ees saab olema ikka haiglasse jõudmine, mis muidugi eeldab, et ma selle õige hetke ära tunnen ja siis kõik nagu õlitatult läheb – lapsehoidja(d) JJ ja Jenni juurde, Teet mulle järgi ning seejärel haiglasse. Ega mingit super head plaani ei ole ka, sest noh, eelmine kord ju tegelikult kõik täpselt nii oligi ja haiglasse ikka ei jõudnud.
Sellest tulenevalt soovitas mu ämmaemand ka nüüd siiski olla valmis võimaluseks, et ma jäängi koju – et parem on sünnitada kodus kui autos keset Pärnu mnt viadukti näiteks. Ehk siis kui on ikka tunne, et nüüd enam ei jõua, siis ei ole ka mõtet iga hinna eest veel kuidagi minema hakata vaid parem keskenduda sünnitusele ja lapsele – ma ju tegelikult tean, mida ja kuidas tegema peab ning ka vastava abi meie juurde jõudmine ei tohiks liiga kaua aega võtta. Et noh, naljaga pooleks ja samas täiesti tõsiselt ma ikka mingi suurema hunniku rätikuid siin läbi pesen ja valmis panen, lisaks miski suure sooja teki, et vajadusel beebile ümber panna ja vältida alajahtumist. Haiglakott ootab samuti ukse juures (selle sisust juba järgmises postituses).

Ja kuigi ma valmistun ja ega enam palju aega pole jäänud ja see beebi välja peab ju tulema varsti, siis ikka ma loodan, et see hetk tabab mind piisavalt ootamatult, mis vähemalt minu jaoks teeb kogu protsessi kuidagi kergemini üleelatavaks (et ei istu ja ei oota, et ok, millal nüüd valud algavad, hullemaks lähevad vms – nagu see oleks nt esilekutsumisega).
Ma ei ole sel korral üldse asjade varumise ja sättimisega mingit erilist tuhinat tundnud, nüüd võin öelda, et ok – esimesed riided on olemas ja ehk isegi piisavas koguses, ka voodi teema sai lahendatud alles nüüd – tavalise võreka asemel võtsime väiksema variandi, mille saab panna niisama meie voodi kõrvale, aga ka külje alla lasta ning kuna sel on rattad all, siis vajadusel ka päeval nt elutuppa tuua. Suurel võrevoodil lihtsalt ei näinud mõtet, sest Jenni näiteks magas võrekas vist kokku kaks korda ja eks me lapsed on pigem ikka kaisulapsed (mis lihtsalt imetades on mugavam ja minu und säästvam lahendus). Käru ootab ammu, sama ka turvahälliga – nendega pole muret.

No muidugi JJ ja Jenni ootavad beebit väga, küsivad, et millal ta tuleb ja näitavad asju, mis on titale mõeldud, näitavad mu kõhule, et tita on seal – ma loodan, et see vaimustus ei lahtu ka väikse venna saabudes, kuigi eks selles osas on palju ka meie teha. JJ on siin igatahes lubanud, et tema hakkab vennat mängima õpetama (vähe ei tule heldimuse pisar silma seda kuuldes eks).
Nii me siis ootame ja valmistume, täna lähme loomaaeda, katsun seal mitte sünnitama hakata, kuigi lugu oleks muidugi hea jälle 😀

IMG_8736-1

36 nädalat ootust, käisime Haapsalu rattarallil Teedule kaasa elamas, ikka veel on täitsa ok ka Jennit kanda vajadusel, poleks uskunudki

IMG_8826

Voodike ja esimesed asjad – valmis ja ootel

Ja siia ilma saabus Jenni

26.08.2016 kell 14.00 sündis meie armas Jenni, oma kodus, õnnelikul 13. korrusel. Panen kirja, kuidas see kõik juhtus.

Reede algas nagu iga teinegi päev meil, Teet küsis, et kas peab tööle minema ja kuna mul mingit erilist tunnet polnud, siis tööle ta läks.
Meie JJ-ga tegime oma tavapäraseid toimetusi, aga aeg-ajalt sõbrannadega rääkides ütlesin, et tõesti, ma arvan, et beebi tulebki kas nüüd täna või laupäeval, sest neljapäeva õhtul oli arvatavasti eralduma hakanud limakork (arvatavasti, sest ega ma ju ka ei tea, milline see värk olema peab).
11.30 läks JJ rõdule oma lõunaund tegema ja ma mõtlesin, et kasutan seda aega, et duši all käia (meeles oli, et enne JJ sündi ma pea pesuni ei jõudnud ja jube ebamugav oli 😀 ). Duši alt tulles tundsin esimest reaalsemat valu, võimalus oli, et see on lihtsalt hetkeline ebamugavus, aga igaks juhuks kirjutasin Teedule, et parem oleks, kui ta koju tuleks, sest olemine pole kuigi hea. Tundsin, et ma ei taha selles seisus JJ-ga ainult kahekesi kodus olla.
Teet jõudis koju ca 12.40, selle aja peale olin ma jõudnud tööle panna eelmisel õhul tõmmatud “contractions” äpi, valud olid enamasti ühe minuti pikkused, aga vahed samas täiesti ebaregulaarsed – kord oli 15 minutit ja siis hoopis 3 minutit. Jõudsin nii 8 valuhoogu ära taluda, kui saabus 9. – eelmise kaheksa ajal olin ma lihtsalt sügavamalt hinganud ja kõik oli talutav, aga see üheksas valu oli metsik, enam hingamisest ei piisanud ja tulid “uuud” ja “aaaaad” ka mängu. Ja järgmisel hetkel tõusin püsti ja ütlesin Teedule, et veed tulevad. Ettenägelikult oli mul diivanile kaitseks pandud üks ühekordne aluslina ja vannilina, nii et diivan pääses. Veed olid õnneks selged ja selles osas muretsema ei pidanud, samas oli tunne, et ega oleks aeg sünnitusmaja poole asuda.
Ma võtsin koha sisse wc-s ja samal ajal palusin, et Teet suht kähku kutsuks mul ema JJ-d hoidma (kes õnneks jätkuvalt magas) ja me siis saame haiglasse liikuda. Kell oli 13.20 ja kui veel 20 minutit tagasi oli mul suht hea olla, siis nüüd tulid ürgsed “uud” ja “aad” üsna metsikult mu seest välja, valude vahesid ei suutnud ma enam jälgida, kogu see värk oligi üks suur valu. Boonus oli see, et sain wc-s olla, sest sooled muudkui tühjenesid (sellega tasub sünnitama minnes arvestada ja see on täiesti normaalne). Mäletan, et valutasin seal ja mõtlesin, et jumal halasta, kui hulluks need valud siis veel minna võivad, kui eeldatavalt peaks ikka ju paar tundi veel see kõik kestma – õige vastus oli, et ega hullemaks enam minna ei saanudki, ma lihtsalt ei teadnud seda.
13.40 jõudis mul ema meie juurde, küsis veel üsna rõõmsalt, et kuidas on, mille peale ma vist ainult röökisin seal potil ja üritasin kuidagigi midagi endale selga-jalga saada, et kiirelt haiglasse minna. Jõudsin nii kaugele, et olin meil korteri ukse peal, kui jooksin kiirelt tagasi vannituppa ja potil olles tundsin – PRESS!
Sel hetkel oli selge, et minust pole enam kuhugi minejat ja kutsuda tuleb kiirabi, Teet helistaski 112 ja ma jõudsin emale öelda, et pangu sinna vannitoa põrandale rätikud maha. Järgmisel hetkel olingi ise seal maas käpukil  ja pressisin. Kell hakkas kohe-kohe 14 saama. Kiirabi helistas Teedule, et kas saame ise alla tuldud, Teet oli kahtlev ja ma vist karjatasin, et pressid on, kuhugi ei lähe!! Kiirabibrigaad hakkas üles tulema ja Teet läks neile ust avama. Viimane pilt, mida ta uksest väljudes nägi oli beebi juuksetutt paistmas.
Samal ajal tundsin ma, et nüüd beebi tuleb. Ema mu kõrval oli kergelt paanikas ja soovitas, et äkki ma ootaks veidi, et arstid kohe jõuavad. Ma tundsin samas, et olen täiesti rahulik tegelikult ja ei olnud tunnet, et asi oleks kontrolli alt väljas ning käratasin selle soovituse peale suht konkreetselt, et tule aita last püüda, sest nüüd tuli press ja koos sellega sündis ka pea, sain veel ühe käe talle alla ja siis püüdis mu ema ta rätiku peale. Sel hetkel astus sisse ka kiirabibrigaad ja nende abiga tuli ka kohe beebi keha välja – kell oli 14.00 ja meie Jenni oli just omas kodus sündinud.
Mulle tundus, et vist absoluutselt kõik kohal olnud olid kergelt eufoorias – sellist asja ikka ei juhtu iga päev. Mu enesetunne oli mega juba hetk pärast beebi sündi, kõik oli nii uskumatu ja ma teadsin, et nüüd on ju nö hullem möödas.
Vahepeal ärkas ka JJ, kes oli veidi häiritud, et mis see rahvamass siin korraldab ja kuhu emme nüüd viiakse. Õnneks ta oli päris kiirelt siiski rahunenud.
Aeg oli nüüd haigla poole teele asuda, korra veel tundus, et äkki tuleb ka platsenta kohe välja, aga see tunne läks üle ja jäi plaan, et platsenta väljutan siis haiglas.
Koomiline on mõelda, et mul olid valmis pandud mingid riided, millega mõtlesin sünnitama minna, aga reaalsuses läksin ma t-särgi ja palja tagumikuga, nabanöör jalgevahel rippumas ja suur saunalinna ümber tõmmatud. Vilkurite ja sireenide saatel asusime ITK poole teele, ikka veel suutmata hoomata, mis just oli juhtunud.
Kiirabibrigaadile tahaks siinkohal öelda tuhat tänu – te olite nii vaimustavalt normaalsed, rõõmsad ja abivalmid, et mul lihtsalt ei ole sõnu.
ITK-sse jõudes tundsin juba, et platsenta tahab tulla ja jõudsimegi kiirelt sünnitustuppa nr 1, kus see kohe ka välja tuli. Ämmaemand vaatas mind üle ja tegi ka kaks ilupistet, mis võtsid ehk aega ka 2 minutit (meeldetultetuseks, et pärast JJ-d õmmeldi mind ca 45 minutit).
Edasi mind puhastati, beebi Jenni sain omale kaissu ja siis jõudis ka Teet meie juurde. Jenni sai rahulikult rinda imeda ja pärast seda tehtud kaalumine ja mõõtmine andsid siis näitudeks 3455g ja 48cm
Esialgu arvas ämmaemand, et on võimalus, et saame ka kohe koju, aga kuna see sünd oli olnud siiski piisavalt ekstreemne, pidime ööseks haiglasse jääma. Perepalatid olid muidugi kõik kinni, kuid ühispalati asemel õnnestus vähemalt ema ja lapse oma saada. Hea seegi, oli palju rahulikum ja privaatsem küll.
Teet sai vastu õhtut siis JJ juurde koju minna ja meie Jenniga jäime kosuma ja üksteist uudistama ning kogu selle päeva üle järele mõtlema.

Mõned mõtted:
– ma lootsin kiiret sünnitust ja arvasin, et ehk see sinna 5 tunni kanti tuleb, seda, et esimesest valust läheb lapse sünnini 2h ei oleks ma eales uskunud.
– Jenni sündis ilma igasuguse kõrvalise sekkumiseta, ei teinud keegi KTG-d, ei kontrollinud avatust, ei teinud lahkliha lõiget või ei andnud valuvaigistit. Olime vaid mina ja beebi.
– kuigi olukord oli selline, et ma oleks võinud olla täiesti paanikas, siis tegelikult olin vist isegi rahulikum kui JJ sünni ajal. Kuskilt mu seest tulid need teadmised ja tunded, et mida ma just sel hetkel tegema pean ja nii ka tegin (näiteks käpuli minek).
– ühel hetkel ma tõesti mõtlesin, et ok, ma loodan, et beebi sünnib nüüd siin ja praegu, sest ma lihtsalt ei suuuuuuda enam kuhugi minna või autosse istuda.
– vedas, et ma ei olnud üksi, et ema ja Teet said mulle abiks olla. Teet oli muidugi kogu selle aja täielik rahu (kuigi sisemiselt muidugi oli ta ka üks jagu murelik olnud, nii ta pärast rääkis).
– plaani, mis sa plaanid, lõpuks läheb ikka nii nagu minema peab. Samas, ma olen väga õnnelik, et mul oli ees ka varasem kogemus, perekooli loengud, loetud raamatud jms – sest ma siiski teadsin, et mis toimub ja miks ja oskasin ennast ka aidata.

See oli uskumatu kogemus ja ilmselt ka selline, mis naljalt ei kordu, mul on suur rõõm ja õnn, et meil kõik nii-nii hästi läks. Täna, veidi vähem kui 24h pärast sünnitust saime juba tagasi koju ja harjume oma uue elukorraldusega – esimesed tunnid siin kõik koos olles annavad lootust, et kõik läheb ilusti.

Tervitused, siit õnnelikult 13. korruselt 🙂

IMG_1774IMG_1776IMG_1782IMG_1788IMG_1802

 

Sünnituse planeerimine

Kas saab üldse sünitust ette planeerida? Ega väga ei saa, lõpuks läheb kõik täpselt nii nagu minema peab, seda nägin väga hästi JJ sünni pealt. Siis olin ma mõttes valmistunud vähemalt 20h kestvaks maratoniks, aga läks hoopis oluliselt vähem, asjad, mida planeerinud olin… näiteks duši all valutamine, nendeni ei jõudnudki.

Ja just selle eelmise kogemuse pärast ja teadmise, et läheb kuidas läheb – on sel korral sünnitusele mõtlemine minu jaoks raskem kui esimesel korral. Samas ma tunnen, et peaks siiski selle teema enda jaoks ikka läbi mõtlema ja selleks on hea vahend ämmaemanda käest saadud sünnitusplaani ankeet (tegemist on vabatahtliku paberiga ja kui sul ongi täiesti ükskõik, et mis ja kuidas seal sünnituse ajal toimub, siis ei pea seda ka üldse täitma). Aga nagu öeldud, kasutan mina seda siis nö abivahendina, et see eelseisev katsumus mõttes läbi käia (postituse lõpus on sellest ankeedist ka pildid, kel huvi).

Sünnitusplaan

Kas olete sünnituseks valmistunud?
Arvan, et oleme (koos tugiisikuga), esiteks on see tee hiljuti läbi käidud, perekooliloengud pigem värskelt meeles ja osad raamatud samuti uuesti üle sirvitud. Samuti olen oma eelmise ootuse ajal kirjutatud perekooli jms valmistumise teemalisi postitusi ise uuesti üle lugenud.

Kellega koos sünnitama?
Minu puhul, siis koos lapse isaga, ehk Teeduga, isiklikult ma ei kujutaks seda muud moodi ettegi (kuigi jah, elus võib ette tulla ootamatusi ja võin end muidugi leida sealt ka üksi sünnitamast, aga no see ei oleks minu esimene eelistus). Teet on selles osas ka igati valmis ja arvestanud, et kaasa ta tuleb.

Privaatsus/muusika/alternatiivmeditsiin/erisoovid
Nii või naa on mul seal jalgevahel võõrad inimesed, kes mu lapse ilmale aitavad, mis privaatsusest me siin ikka räägime. Jah, live ülekannet ma sealt just ei teeks, samas see kas seal juures on 1 või 10 inimest, lõpuks minu jaoks ka mingit rolli ei mängi.
Oma muusikat ma kaasa ei plaani võtta, ei tunne, et see mind aitaks ja mis praegu tundub ehk kõva sünnitamise loona võib mind seal asja keskel hoopis närvi ajada. Alternatiivmeditsiini ma pigem ei poolda ja “haldjakõrvaga” valu tuimestama ei plaani hakata (aga, kes end selles valdkonnas koduselt tunneb võib ju kasutada mida iganes ta leiab, et see teda aitab, aga alati siis peaks sellest ÄE-d/arste ka informeerima, kui oled midagi manustanud, vahet pole, kas looduslikku või mitte looduslikku).
Erisoove otseselt ei ole, samas ootaksin, et võimalusel see ÄE, kes mu sünnituse juures on, loeks antud plaani läbi ja teaks arvestada, millised ootused mul võimaluste piirides on.

Minu soovid avanemiseperioodi kohta
Soovin olla võimalikult kaua kodus. See soov oli mul ka JJ ajal ja see töötas minu puhul suurepäraselt. Kodus ei olnud miskit mind segamas ka tundus see kõik kuidagi vähem jube ja hirmutav (et appii… ongi käes). Samas, sel korral pean ma arvestama kahe asjaga – esiteks JJ, kui mul ikka on juba korralikud valud ja uutan ja aatan, siis ei taha ma, et tema sellest väga ehmuks või “trauma” saaks, seega tuleb õigel ajal kodust lahkuda, et ta ei arvaks, et emmega on midagi pahasti. Teiseks siis sünnituse aeg, arvestades, et JJ-ga läks 7h, siis ÄE pigem arvas, et ega teisega kauem ei lähe, pigem on võimalus, et läheb kiiremini, eriti kuna kahe sünnituse vahe tuleb siiski üsna väike, siis ei tasu mul ka kodus kaua niisama vahtida, sest ma pigem ikka ei sooviks kodusünnitust 😀 Selles osas siis püüan toetuda oma vahetule enesetundele ja valude pikkuste ja vahede mõõtmise tulemustele.
Pigem soovin ka sünnituse ajal aktiivselt liikuda, eelmine kord aitas lihtsalt toast tuppa kõndimine mind väga hästi. Igasugust protsessi kiirendavat meditsiinilist sekkumist (nt lootevete varane avamine) sooviksin pigem vältida, kui selleks ei ole tungivat vajadust.

Valutustamismeetodid
See oleneb palju hetkeolukorrast ja siis tekkivatest soovidest. Jah, võib olla soovin kasutada sel korral dušši või tunnen, et Teet võiks teha massaaži, ka hingata püüan nii nagu on soovituslik. Samas ette ma ei planeeri valuvaigistite kasutamist ja juba ette ma selleks soovi ei avalda (JJ sündis täiesti ilma valuvaigistiteta), AGA kui seal tol hetkel kohapeal peaksin ümber mõtlema, siis nii on ja nii läheb (kui näiteks sünnitus venib pikemaks, siis 15-20h ma seal valude käes piinelda ka ei sooviks).

Väljutusperiood
Toa hämaruse ja vaikuse osas on mul ilmselt üsna ükskõik… ma arvan, et seda vaikust suudan ma seal ise edukalt rikkuda 😛
Sünnitusasendi osas olen üsna nõutu, JJ ajal olin kindel, et ei taha voodis lamades sünnitada, ÄE, kes tol korral juures oli, soovitas ja aitas seal ka igasuguseid asendeid proovida, aga lõpuks oli kõige mugavam ja parem ikka pool lamavas asendis voodil olla. Seega, ma pigem sel korral olen ka valmis kuulama ÄE soovitusi ja kui tunnen seal, et tahan siiski kuidagi teisiti olla, eks siis nii ka ütlen. Ühtlasi soovin ka ÄE soovitusi pressimise ajal, samas ma muidugi ei garanteeri, et neid soovitusi kõiki järgida suudan või tahan sel hetkel.
Kindlasti soovin, et laps kohe peale sündi minu kõhule/rinnale asetataks.

Sünnitusjärgne periood
Soovin, et nabanööri lõikaks läbi tugiisik, ehk siis Teet, ka JJ-ga oli tal see võimalus ja au. Mis puutub nabanööri pulseerimise lõppemise ootamist, siis selles osas kuulan arste, näiteks JJ puhul oli vajalik nabanööri kiirem lõikamine.
Lapse puhastamise ja pesemise osas olen ka kahtlev… ma ei mäleta, et kas ja mis soov mul JJ puhul avaldatud oli, samas ÄE ta seal vist puhtamaks tegi ja koos Teeduga ta riidesse pani. Räägin selle Teeduga veel läbi, aga ilmselt pigem lubame kohe puhastada ja pesta ja isa kätte anda – arvestades, et nii oli ka JJ-ga ja kui mind seal õmmelda ja lappida on vaja, siis ei saaks ma nii või naa väga hästi ise last hoida.
Aga seda soovin küll, et saaksin lapse panna rinnale kohe, kui nii mina kui tema selleks valmis oleme.

Võimalik keisrilõige
Selles osas ütlen, et kui vaja siis vaja ja kindlasti soovin, et mind ja Teetu informeeritakse kõigest lõikusega seonduvast. Keisrilõike vajalikkuse üle ei kavatse ma ise diskuteerima hakata ja usaldan arste.

Imetamine
Ei soovi anda oma lapsele kunsttoitu ilma põhjendatud vajaduseta. Kui selline vajadus peaks tõesti ilmnema, siis soovin toita last topsis, süstlast või lusikast. Ehk, et igaljuhul soovin eelistatult last ikka rinnaga toita ja kui sel teemal peaks olema mingeid probleeme, siis soovin saada ka imetamisnõustamist.

Muud teemad
K-vitamiini süst, kui arstid leiavad, et see on vajalik, siis nii ka teeme. Sai selle ka JJ kui ta sündis. Kõik plaani järgsed vaktsiinid saab teine laps samuti.
Plaanin sinna ka kirja panna, et võimalusel ja vabade tubade olemasolul soovime perepalatit ja kui see peaks vaba olema, siis sellist, kuhu saab ööseks ka suurema lapse ehk siis JJ meie juurde võtta – see oleks meie jaoks ideaallahendus. Muidugi võib ka olla, et kõik on kõige paremas korras ja antakse võimalus veel samal päeval koju minna, aga olles seda Teeduga veidi arutanud, siis eelistaksime pigem ühe öö olla haiglas jälgimisel ja abile lähedal.

Huuuuhh, saigi siis see paber läbi käidud ja täidetud ja ausalt öeldes ka mu enda mõtted ja ootused veidi selgemaks mõeldud.
Nagu juba öeldud, siis läheb nii nagu minema peab ja liiga palju ette pabistada pole mõtet. Samas arvestades, et ca 2 nädala pärast oleks beebi sündides juba ajaline laps, siis väike ootusärevus on sisse tekkimas küll. Eks saame siis näha, kui “plaanipäraselt” see sünnitus kulgeb.

DSCF9283-2

Ja kellel huvi, et milline see sünnitusplaani paber ITK-s välja näeb, siis tegin sellest enne täitmist ka pildid, saate vaadata.

10 asja, mida teha enne beebi saabumist

10asja

  1. PUHKA – maga, pikuta, lebota, vaata sarju, lihtsalt ole. Kui on juba suurem(ad) laps(ed) ka kodus, siis proovi ikka leida need hetked, kus saad lihtsalt niisama olla ja eelseisvaks jõudu koguda (näiteks lõunaunede ajal või nädalavahetuse hommikutel vms).
  2. Tee SUURPUHASTUS – puhkama peab, aga hea viis beebi tulekuks kodu valmis seada on ka seal üks korralik suurpuhastus teha, minul näiteks tuli JJ-d oodates lihtsalt mingi hetk see siuke tunne/hoog peale, et ma kohe pidin koristama ja kraamima. Ja no mis seal salata, tegelikult on ju mõnus oma tutika beebiga korras koju saabuda. Ja ma ei mõtle siin seda, et kas jõudsid enne sünnitust tolmuimejaga põrandaid puhastada vaid pigem selliseid suuremaid ettevõtmisi nagu aknapesu, kappide organiseerimine, ammu plaanis olnud asjade taaskasutusse viimine jne.
  3. Vaata üle ja planeeri oma kodused TOIDUVARUD – see mu meelest eriti oluline, kui kodus on ka suuremaid lapsi. Mõtle välja toidud, mida saad kiirelt ja lihtsalt teha, võib-olla isegi saad midagi ette valmistada ja sügavkülmutada, et siis kui beebiga on käsil esimesed nädalad ja kõik alles harjuvad uue olukorraga, ei peaks toiduvalmistamise pärast liialt palju pead murdma ja aega kulutama. Ise olen mõelnud, et ehk varun ka mõned Hippi karbitoidud, mida varem JJ-le tellinud olen, nö hädavariandiks.
    Ja kui esimestel nädalatel pigem tahaks kõik koos kodus olla ja oma aega toidupoes mitte sisustada, siis tasub kasutada mitemte toidupoodide pakutavat teenust, kus saad oma vajaliku kraami koju tellida (eriti hea, kui beebi saabumine sattub sügis-talvisesse aega ja supermarketid on täis tatiseid kliente). Sellist teenust pakuvad Selver, Maxima, Coop, Prisma.
  4. SORTEERI beebi riided- pese beebi riided läbi, triigi ja organiseeri need kappi/sahtlisse suuruste järgi valmis. Ma luban, et need sahtlid ei jää absoluutselt sellisesse kaunisse seisu, kui beebi on ükskord saabunud, aga see on hea viis, et oma varud üle vaadata ja kõik käepäraselt sättida – teeb alguse ikka veidi kergemaks.
  5. AEG KAHEKESI/PEREGA – kui olete veel alles kahekesi, siis tehke midagi toredat, kel võimalust siis näiteks “babymoon” reis kuskile mõnusasse kohta või käik spasse või hoopis mõnus õhtusöök väljas koos kinoga või no mida iganes. Kui peres on juba lapsi, siis võiks ka neile mõelda ja veel enne beebit teha midagi selle väiksemas koosseisus perega – väike trip Muumimaale, Lottemaale, lõbustusparki, telkima. See ei tähenda, et koos beebiga neid asju teha ei annaks, aga pigem on see lihtsalt tore viis ühele nö ajastule punkti panekuks, sest elu ei ole enam kunagi endine (vaid ikka parem 🙂 ).
  6. Vaata oma GARDEROOB üle- ja tee seda sellise pilguga, et kas sul ikka on riideid, mida ka peale sünnitust selga panna ja milles end hästi tunda võiksid. Näiteks oma tavalistesse teksadesse mahtumiseks läks mul pärast JJ-d hea paar kuud küll aega, samas igasugused raseduse riided olid kohe suured 😀 Seega, minu plaan on end selleks ajaks varustada pigem kleitide ja retuusidega – ühtlasi siis tasub vaadata, et need riided ka imetamiseks sobilikud oleks (mugavatest imetamise riietest kirjutasin siin).
  7. Lase end veidi POPUTADA – ehk, et mine juuksurisse, maniküüri/pediküüri vms, raseduse lõpus on vahel päris raske end hästi tunda ja selline kerge hoolitsus võib enesetundega imesid teha. Küll aga ei soovita ma juuksuris endale mingit väga vinget soengut lõigata lasta, mis nõuab igapäevast sättimist, et hea välja näha – sa ei pruugi mõnda aega viitsida või jõuda sellega tegeleda.
  8. PABERIMAJANDUS – uuri välja, et mis “paberimajandus” teid peale lapse sündi ootab, kus ja kuidas käib nime panek, mis avaldused, taotlused tuleb teha, näiteks seoses erinevate hüvitistega, lasteaia järjekorda panek, perearsti nimistusse lisamine jne. Pane kõik need asjad endale kirja ja kui beebi saabunud, siis saate selle järgi tegutseda (siin on nimekiri, millega hea algust teha)
  9. Mine külasta PEREKOOLI – seda siis selles haiglas, kus plaanid sünnitada või kui oled näiteks kahe vahel (a’la kas Pelgu või ITK Tallinnas, siis käi näiteks mõlemas maja tutvustavas loengus). On palju parem ja kindlam minna sünnitama, kui teada, kuhu minna, mis kuskil tehakse ja mis seal sind ees ootab. Isiklikult soovitaks ka teistel teemadel loenguid külastada, aga võib-olla kõige olulisem oleks siis ikka sünnituse teemaline loeng läbi teha – mind aitas väga, et teadsin, mis kehaga toimub, mida haiglas tehakse ja miks, nii ei tekkinud teadmatusest tingitud paanikat (soovitan siis mees ka ikka kaasa võtta sinna loengusse, et ka tema teaks, mis toimub ja mida enam-vähem oodata). Ühtlasi oleks hea end ka imetamise teemaga kurssi viia, sest just see võib pärast sünnitust esimesena peavalu valmistama hakata.
  10. SÜNNITUSPLAAN – no suht kindlasti ei lähe kõik plaanipäraselt, aga see ei tähenda, et sa ei võiks (koos mehega) seda nö plaani läbi mõelda, et kuidas see kõik võiks olla ja minna (eriti oluline, kui teil on mingeid erisoove). Ühtlasi on hea teha koju ka pisike list asjades, mis tuleb veel enne haiglasse minekut vahetult teha – näiteks koerale vesi ja toit (ühtlasi ka teavitada seda inimest, kes teie ära oleku ajal koera eest hoolitseb), suuremale lapsele hoidja kutsumine või hoidja juurde viimine või sellised pisiasjad nagu nõudepesumasina sisse lülitamine vms.

Boonus soovitus – FOTOGRAAF, kui soovid minge tehke ka üks tore sessioon ootuse aja jäädvustamiseks, aga sellest isegi olulisem on leida hea ja tore fotograaf, kes võiks tulla pildistama siis, kui beebi on saabunud – ja tasub arvestada, et headel ja toredatel fotograafidel on graafikud üsna täis ning enam-vähem ligikaudse aja sessiooni toimumiseks võiks tegelikult ikka juba enne lapse sündi kokkuleppida.