Palju õnne Jon – 3 kuud!

Pidu-pidu, sest esmaspäeval sai see väike musu juba 3-kuuseks, peaks nagu ikka siuke väike beebike olema, aga kaugel sellest, Jon on üks eriti asjalik kolmekuune.

Ükskõik, mis arsti juures või kus me ei käiks on kõigil sama arvamus ja üllatus, kui nad Joni näevad – et ohhoo, nii asjalik, nii selge silmavaatega, nii huvitunud olekuga ja nii kuidagi “kohal”. Ma pean sellega muidugi nõustuma, sest olen seda isegi vaadanud, ta ei ole laps, kes tahaks üksi lakke vahtida, ta tahab seltskonda ja tegutsemist enda ümber, siis on ta rahul ja rõõmus. Jätkuvalt armastab ta suurte silmadega sulle otsa vaadata ja jutustada ja suurema osa ajast on ta lihtsalt tohutult chill tüüp.

Kosub ta mõnusalt, riided on 62/68, kodune kaal annab tulemuseks 6.7kg ja mõõdulindi venitab 61cm peale.
Kogu see kasvamine on jätkuvalt powered by rinnapiim, mida saab nii palju kui soovi on ja seda soovi ikka on.

Toidukordi ma ei ole lugenud ja need on palju sellised kuidas-kunagi, seega ei hakka ka meenutades midagi kokku lööma. Magab minu meelest hästi, päeval on üks pikk uni, mis vahel 3 või isegi tsipa rohkem tundi ning teine lühem uni, vahel jõuab veel õhtul ka tukkuda, aga mitte alati. Magama saame siin 22-23 vahel ning öö jooksul 2-3 korda ärkab, et süüa. Ühe korra vahetan siis öö jooksul tal ka mähet, sest tänu sellele tankimisele sinna mähkmesse seda pissi ikka koguneb.

Suurim muutus sel kuul on kindlasti riidest mähkmetele üle minek, parim otsus ever, laps rahul, meie ka. Täheldanud olen ka rahulikumat magamist – eriti päeval, küllap siis nende ühekordsetega see mähkme geeliks paisumine ikkagi kuidagi häiris teda.
Jon on paras vingerdis, mis mähkmevahetusse puutub ja see oli ka üks mu hirmudest kui riidekaid kaalusime, aga aitab vilumus ja oma mingi nipi leidmine – meil kasutuses olevatel Baba Boo mähkmetel on nt kummalgi pool nn kintsu trukk, millega saad mähkme ümber jalgade kinni – need panengi esimesena ja kiirelt kinni ja siis edasi on aega sättida ka selle sibliva beebiga.

Ujutamises Jonile meeldib väga, nagu kõik meie lapsed on ka tema seal selline max lebos ja lihtsalt naudib, vahel tuleb teda seal veidi kaasa ergutada, et ta natuke sulistaks ja liigutaks ka ja vahel ei lase ta end sellest üldse häirida ja mõnuleb edasi. Võimlemas oleme nüüd viimast kuud päris piside rühmas ja siis edasi juba suuremate hulgas, kus tulevad igasugu lahedad võtted juurde.

Kolm kuud on siin mööda läind kui silmapilk, sügis ilmutab juba talve märke ja väikse igatsusega vaatan neid päris vastsündinu pilte, mis said tehtud +25C juures, sooja igatsus pani ka kevadele mõtlema ja sellega seoses bookisime oma kevadise reisi ka ära, aega sinna veel metsikult, aga mõnus on midagi oodata. Kui vahepeal just millegi eriti hea pakkumise peale ei juhtu, siis see kevadine reis saab ka Joni esimene reis olema, aga äkki tuleb siin keset talve mõni mega lahe viimase hetke pakkumine, iial ei tea ju, seega ma arvan, et järgmise kuu jooksul võtame plaani ka passipildi tegemise ning passi taotlemise, siis oleme siin vajadusel kohe reisivalmis.

Järgmise sünnipäevani!

IMG_4610

 

Palju õnne Jon – 2 kuud!

Eile sai Jon kahekuuseks, nii väike, samas juba nii suur.

Suurim muutus võrreldes eelmise kuuga ongi ilmselt selles, et ta nüüd tahab rohkem suhelda ja vähem väike magav pamp olla. Ma üldse ei mäleta, et JJ või Jenni oleks nii varakult nii palju “jutustada” üritanud, aga Jon seda teeb – vaatab sulle oma suurte silmadega otsa ja just nagu püüaks midagi järgi öelda. See suhtlemise huvi muidugi tähendab ka seda, et tulebki temaga koos rohkem maas pikutada või teda kanda või lihtsalt süles hoida – üksi olemisest ei ole ta huvitatud. Õnneks seltsi pakuvad nii suurem vend kui õde ja see annab meile vanematele ka veid hõlpu asjatoimetusi teha.

Muutustest veel – pärast meie Tartust koju sõidu seiklust ning matka Nõvale sai selgeks, et lutt on siiski teemas ja nüüd eriti uinumise tarbeks Jon lutti kasutab. Lutiks nii nagu teistelgi meie pere lastel olid, on Philips Avent, neid oli mul paar tükki valmis ostetud ja neid sai ka pakutud. Tõele au andes ei oleks ma hakanud mingeid luti kuhjasid siia koju ostma ka, kui need konkreetsed sobinud ei oleks, siis oleks lihtsalt sellele lutitamisele käega löönud ja püüdnud ilma hakkama saada.
Täpselt sama seikluse raames sai selgeks, et Jonile olid isegi suurus 4 püksmähkmed suht normaalselt jalas, seega otsustasime, et proovime siis suurus 3 püksmähkmeid, mis kaalu poolest peaks veel paremini sobima ja vaatame, kas saame selles osas enda elu pisut mugavamaks. Õnnestuski – enam ei pea seda sahmerdist teipmähkmetesse toppima ja tänu sellele on ka vähem igasuguseid lekkimisi nii öösel kui päeval. Ma vahepeal mõtlen, et äkki peaks ka korduvkasutatavaid mähkmeid proovima, aga ausalt, ma vist ikkagi olen selleks liiga laisk veel, kuigi mine tea, äkki tuleb ikka tuhin peale (seda kirjutades ja Teedu arvamust küsides ütles ta, et aga why not, võib ju proovida).

Menüüs muutusi ei ole, ikka ainult rinnapiim nii palju ja tihti kui Jon soovib. Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks 5.9kg ja 58cm

Kui on soov, et ta magaks rohkem kui tunnikese, siis kindla peale minek on ta linasse või kotti panna, nii käisime näiteks Kumus Michel Sittowi näituse viimasel päeval, kus koos järjekorras seismise ja näituse vaatamisega magas ta mul kotis peaaegu 3.5 tundi ning lisaks sellele veel mineku ja tuleku autosõidu – oli vist mingi eriti hea unega päev.
Paar korda on sellist maraton und ette tulnud ka kärus, aga seal pole enamasti uni nii sügav.
Muidugi me võiks teda õhtul niisama kussutada või käruga lõpmatuseni sõidutada, et ta lõpuks magama jääks, kuid mulle tundub meie kõigi heaolu silmas pidades mõistlikum kasutada neid võtteid ja vahendeid, mis lihtsalt töötavad – säästame aega ja närve ja oleme kõik õnnelikumad. Mulle meenuvad mingid ärevad hetked JJ ja Jenni beebieast, kus ma kandmisest midagi ei teadnud ning kus sai vahel ikka kergelt ahastatud, et “miks ta ometigi magama ei jää”. Sellist abitut tunnet sel korral ei ole ja see teeb meele rõõmsaks küll.

Uue kuuga lisanduvad nüüd meie tegemistesse ujutamised, esimene kord pidi olema juba eelmine nädal, aga kuna Jon kippus natuke liiga palju aevastama, siis tundus targem koju jääda ja tuleval nädalal uuele katsele minna. Loodan, et ta naudib seda vees olemist sama palju kui koduski vannis käimist.

Nii see beebi elu käib, järgmine update siis juba kolmekuusest Jonist.

IMG_3375

Palju õnne Jon – 1 kuu

Ok, aeg libiseb käest, seda näitab seegi, et Joni esimese kuu postitus päev hiljem ilmub. Tegemist on lihtsalt omajagu ja kõigil kolmel lapsel siis omad teemad. Täna siiski keskendume meie pesamuna Jonile.

IMG_1367

1

Alustame kavamisest – ühekuuselt kaalub Jon 5kg ja on 55cm pikk, riided on enamus 56, sekka mõni 62 body.
Isu on poisil hea, menüüs vaid rinnapiim ja seda nii tihti ja palju kui ta ise soovib. See siis tähendab, et mõni öö vaid paar korda ja mõnel teisel ööl paari tunni tagant – kordi kui selliseid ma ei ole tegelikult lugenudki, ei öösel ega päeval, see loendamine lihtsalt ei sobi selle kulgemise juurde, mis meil käsil ja ei annaks midagi juurde ka.

Magab see pisike smurf meie kaisus, esimesel ööl veeretasin ka nn vooditasku/hälli meie voodi kõrvale, aga seal magas ta ka vaid esimese ärkamiseni ning kolis seejärel kaissu, järgnevatel päevadel ma ei viitsinud enam seda taskut sinna viiagi, kuna päeval on see meil elutoas kasutuses. Magame kõik selle kaisu lahendusega kõige paremini.
Päevased uned teeb Jon kas elutoas selles hällis, mul linas/kotis (vahel õnnestub ta ka seal uinudes hälli ümber tõsta) või harvem kärus (tihti lihtsalt ei suuda ta kärus magama jääda kuidagi, aga kui see siiski õnnestub, siis võib seal paar-kolm tundi ikka magada).

Järjest enam on ärkvel olemise aega ka, mida sisustame maas tekil olles või siis teda kandes. Suured tegelejad on muidugi õde ja vend, kes mänguasju näitavad ja niisama väikest vennat musitavad-kallistavad. Ütleme nii, et Jon on väga väga hoitud siin.

Luti osas olid sel korral meil kahetised tunded, kas anda või äkki mitte. Otseselt vajadust nagu ei ole, paar korda siiski proovisime, et mis ta arvab, aga otsuse tegigi ta ise ära – lutti ta ei taha ja las siis nii ollagi, ei hakka me ka mingisugust kümne eri firma varianti katsetama.

Eile täitunud esimese elukuuga tuli meie päevakavasse ka beebide võimlemine, kus käisin ka JJ ja Jenniga ning kuhu on alati tore uuesti minna. Täna oli Joniga esimene võimlemise kord, millest poole peal küll tabas Joni nälg, aga hea oli kõiki neid võtteid meelde tuletada ja ootame juba väga järgmist korda.
Ka ujutamise ajad broneerisin paariks kuuks ette ära, et kord nädalas saaks temagi lõõgastava ja samas treeniva supluse osaliseks. See võimlemine ja ujutamine on minu jaoks beebidega nö must be programm, millest kellegagi pole loobunud ja nii ka sel korral. Hea on kõiki neid harjutusi jms teha juhendamisega, sest ausalt ei püsi kõik eelmistest beebidest meeles ning muidugi ka sotsiaalne külg neil ettevõtmistel – kohtuda teiste lastega ja ka füsiodega, kes lapse arengul oma asjatundja silma peal saavad hoida.

Esimene kuu on seega läinud päris kenasti, loodan, et läheb edasi samas vaimus.

IMG_1352

mu smurfid

IMG_0294IMG_0300

IMG_0734

Esimene muuseumis käik

IMG_1172

IMG_1287-1

võimlemas