Palju õnne Jon – 1 aasta!

Aasta tagasi ärkasin 22.juuli hommikul kaisus beebi Jon ja olles esimest korda kolme lapse ema, meenutus eelnenud ööst ja Joni rajust saabumisest tundus nagu üks eriti metsik unenägu, aga ometi oli see reaalsus ja uus elu viiekesi võis alata.

Terve aasta on Jon meid siin rõõmustanud, kasvatanud ja meie teda armastanud – JJ ja Jenni on saanud suurepäraselt hakkama suure venna ja õe rollides, meie Teeduga oleme õppinud end jagama kolme marakrati vahel nii, et keegi kuskil ei kannataks (ka me ise), tehtud on palju, nähtud on palju ja vastupidiselt ootustele oleme me minu meelest kolme lapsega vaat, et aktiivsemad olnud kui eelnevalt ühe või kahega.

Jon, oh see Jon, mega muhe, naljakas aga samas hästi hella hingega poiss. Kui ta naerab, siis südamest, kui nutab, siis ka südamest, üle kõige meeldib kallistada ja kaisutada, oskab end häälekalt kuuldavaks teha ja samas vaikselt kohale hiilida.
Ikka veel enamasti roomab, aga teeb järjest rohkem käputamise samme. Ei kõnni, aga sammub diivani ja tugede najal ja sealt suudab ka istuma minna. Oskab diivanile ja madalale voodile ronida, alla saamist peab turvama.
Mulle vähemasti tundub, et kui piisavalt ees korrata, siis tahab ta ka sõnu järgi öelda, aga rääkimiseks seda veel nimetada ei anna, küll aga meeldib talle asjadele ja inimestele osutada, et teada saada , mis või kes need on, ning hästi tuleb välja ka lahkuvatele külalistele lehvitamine.

Sööb head ja paremat nii beebitoitude valikust kui ka järjest enam meie ühiselt toidulaualt, lemmikud on hetkel vist pannkoogid (nagu suurel vennal ja õelgi 😀 )
Samas tundub ka, et tema on mu lastest see, kes kõige kauem rinnapiima naudib, sest võõrutamise märkigi pole siiani näha. Saab rinda enne päevaseid uinakuid, mida tavaliselt kaks ja siis enne ööund ning öösel paar korda. Läbi häda saaks ehk päeval ka ilma hakkama, samas ma ei näe sel mingit erilist mõtet, sest sööb ta muud toitu ka mehiselt ning kui tema jaoks on see rind hetkel oluline, siis las nii olla, minult see tükki küljest ei võta ja sobib see variant seega mõlemale.

Aastane Jon kaalub 9.5kg ja on 75cm pikk (sündides olid mõõdud 3880g ja 50cm)

Aitäh armas Jon, et just meie juurde tulid, sinuga on nii tore, praegu näen läbi rõdu ukse sinu paljaid varbaid kärust sirutamas ja lõpetan siin selle postituse, et saaksime sinu sünnipäeva lõunaga alustada.

Armastame sind!

img_7532

Joni 11-kuu jutud

Need paar viimast kuud on sünnipäeva postitused natuke nihu läinud, aga no teeme veel ühe postituse enne kui käes on esimese AASTA tähistamine.

Jon on ikka laisk nagu lohe – liigub kõht vastu maad, samas teeb seda jätkuvalt välgu kiirusel. Eks me ikkagi hakkasime natuke muretsema ka, et mis värk see siis on, et teised samal ajal tegid igast asju aga tema mõnuleb. Et saada südamerahu või hoopis kasulikke nõuandeid, suundusime Füsioteraapia Kliiniku laste füsioterapeudi juurde, kes siis Joniga tegeles ja tema liikumist vaatas. Tõdema pidi temagi, et reaalselt ei ole tal ühtegi takistust ei käputamiseks ega istumiseks, aga ta lihtsalt ei tee seda 😀
Tema roomamisstiil hõlmab mõlemalt keha poolt ja ta on selle nii hästi selgeks saanud, et motivatsioon muud moodi liikuda on väga madal. Otseselt teda kuidagi sundida muud moodi liikuma ei saa ka ja kõik sellised põhilised harjutused oleme nii või naa juba kuid siin läbi harjutanud, eks ta lihtsalt peab selle ise üks hetk ikkagi kätte võtma ja ära tegema.

Keegi kunagi soovis, et kirjutaksin rinnast võõrutamisest, sellega on hetkel küll selline lugu, et lõppu ei paista. Taas on Jon teistest mu lastest erinev, nii JJ kui Jenniga hakkas aasta saabudes see tee läbi saama, ilma suurema sättimiseta ja loomulikult suht. Jon naudib, sööb muud sööki mehe moodi, aga rinnast ei loobu, ei päeval ega öösel. On päevi, kus ehk tõesti päeval 1-2 korda vaid saab, aga öösel on ikka 2-3 korda vaja ja mõni päev ka jälle rohkem – mida sa siis siin lõpetad, kui on näha, et ta pole selleks valmis ja ma ise ka vist mitte. Kasv tundub ka igati norm, viimati 9.4kg ja 74cm
Seega, võõrutamise juttu vist nii pea ei ole oodata.

Tuju on sellil hea, oskab nalja teha ja vahel tundub, et ehk isegi kordab mõnd sõna järele, meeldib üle kõige õe ja vennaga koos olla ning emme või issi süles olla, vihkab üle kõige üksi olemist.

Juba varsti ongi aasta möödas sellest juulikuu ööst, kui Jon saabus, tundub nagu see oleks vähemalt 10 aastat tagasi olnud 😀 Aga noh, vaatame, kas teeb sünnipäeval oma liikumismustris lõpuks muutuse või mis saab, seniks siis kanname ikka kätel oma väikest musut.

img_6692

Joni 10 kuud, tagasi Eestis, lasteaedades suve algus ja muu elu kolme lapsega viimasel ajal

Uuuuhhh… ütleks, et toimunud on väike blogipaus, täiesti planeerimata, sest kirjutada oleks olnud siin vahepeal ka juba aga lihtsalt ei olnud mahti, nüüd võtsin end kokku, aga seda ka tegelikult veidi nagu jooksu pealt, sest pea tunni pärast peame juba lastega rattavõistlusel olema.

Reisi lõpus sai Jon 10-kuuseks, sellest eraldi postituseni ei jõudnud, sest tegelikult suuri muutusi eelmise kuuga võrreldes ei tulnud – või siiski, ta hakkas suuremaid koguseid lisatoitu sööma, hakkas end asjade najal püsti tõmbama kuid samas ei istu-ei käputa, teagi, mis temaga teha, ilmselt ikka võimlema tuleb jälle minna rohkem, et saaks selle kõhu maast lahti.

Tagasi Eestisse tulek läks üli kergelt, lapsed olid lennureisidel nii mõistlikud, kõik sujus ja koju jõudes oli tunne, et läheks või homme jälle. 3 nädalat oli aga nii pikk aeg, et kodu oli nagu täiesti uus koht, öösel köögist vett kraanist võttes tundus just nagu oleks kuskil võõras kohas, ei olnud sisse harjunud käepärane see toiming 😀 Aga ruttu läks see koduvõõristus üle ja argipäev võis alata. Esimesel nädalal aeg põhimõtteliselt jooksis eest, lapsed said üle pika aja lasteaeda, mina tegelesin toredate lapsekandjate abistamisega, kes soovisid tulla endale mugavaima leidmiseks erinevaid kandevahendeid proovima (jep, seda saab minu juures teha).
Ja juba tunduski, et reisist oli möödas vähemalt paar kuud ja mitte nädal 😀

Kärude maailmas olen ka tagasi, nagu üks grupikaaslane eile tabavalt märkis, üle aasta kestnud vaikus sel lainel on murtud ja vahepeal oli kodus 6! käru, nüüd on toimunud mõned vahetused, oleme oma hetke vajadusi analüüsides teinud valikuid ja tänaseks kodus pigem 3 käru – millised ja miks, sellest kirjutan juba varsti.

See käesolev nädal oli täielik möll, JJ ja Jenni lasteaias toimusid rühmade suvepiknikud ning lasteaia laulu- ja tantsupidu, see tähendas, et pea igaks õhtuks oli meil tegevus plaanitud + megakuumus ka veel. Aga lastel oli lahe, ei olnud üle pakutud ponisid ja kloune, aga käidi seikluspargis (kuhu nüüd väga tahetakse tagasi minna) ja hullati sõpradega, keda ilmselt nüüd mõnda aega näha ei saa.
Lasteaia laulu-ja tantsupidu on aga väga äge traditsioon, mis meie laste aias toimub igal aastal. Mulle nii meeldis, et kõik oli tehtud nagu “päris” ja ka kõige pisemad esitasid oma laulu-tantsu numbrid. Jenni muidugi väga kaasa ei teinud, sest märkas mind rahva seas ja siis läks tuju ära ning tahtis ära tulla, noh, mis teha, eks saab järgmine aasta jälle. Küll aga peaks nüüd suvisele laulupeole lastega kindlasti minema, et nad näeks, milline see “asi” tegelikult veel olla võib, mine tea, tuleb neile ka laulu või tantsu pisik sisse. JJ puhul olen tantsuhuvi varemgi märganud, aga aias käivad tantsutrennis ainult tüdrukud ja see tõmbab seda tahtmist tal natuke tagasi, seega kui keegi teab mõnd toredat tantsutrenni soovitada, kus ka poisse käiks, siis ootame huviga!

Nädalakese saavad lapsed nüüd veel lasteaias käia ja siis algab suur suvepuhkus agustini, eks me palju oleme kodus, aga mõned käigud naaberriikidesse on ka plaanis. Neist aga siis lähemalt kui aeg käes.

Täna ootab meid Hawaii Express Estonian Cup Tallinna etapp, Teet teeb väikse sõidu ja lähme vaatame, kas lapsed ka oma võistluste debüüdi teevad… kella vaadates, hea kui kohale jõuame 😀

Mõned pildid ka

bfd7cbeb-9a21-4668-b0f3-00f93bf7cfc3img_4515img_50168cfdfa9b-0469-43e2-9698-a353405abcf3img_4881

Palju õnne Jon – 9 kuud

Juba eelmisest esmaspäevast rullib meil siin ringi 9-kuune Jon. Selle kuu on ta üsna rahulikult võtnud ja kui siin mingit mustrit näha, siis on väike eelaimdus, et järgmine kuu tuleb tegude rohkem.

Aga mis siis vahepeal toimunud on, suurt midagi – hambad kasvavad ikka jõudsalt, mis siis kui Joni parajasti ei sega, segavad imetamise ajal veidi mind (meenuvad õudsad ajad Jenni imetamisest, kus ta lõikuva hamba nukiga suutis mul rinna korralikult päevadeks verele imeda), õnneks praegu veristamisest oleme pääsenud, aga ebamugav on paraku küll. Ja rinda ei taha Jon vähe, sööb küll tublisti putru ja püreesid, aga piimast kaua vahet pidada ei meeldi, nii siis tuleb tankimisi nii päeval kui öösel. Öises söömises ma probleemi ei näe ja selles oas midagi ette võtta ei plaani, sest kui ta on kõhu täis saanud, siis magame mõlemad lihtsalt edasi.

Kogu selle söömise juures võiks arvata, et kosub ta mõnusalt, aga kuna ta sama mõnusalt roomab ringi, siis kaal pigem seisab. Sellegi poolest mul on tihti tunne kui teda sülle võtan, et issver, mis suur laps see on, sest teised olid umbes aastaselt samades mõõtudes, aga tegelikult on minu väike alles 9-kuune Jon. Kaalu praegu 9kg ja pikkust venitame 73cm

Jon on ideaalselt omandanud roomamise, ta on mu kolmest lapsest ainus, kes on hakanud roomama nii, et tõukab end ära mõlema jalaga vaheldumisi ja teeb seda ülikiirelt – ja kuna ta saab nii maru hästi liigutud, siis on tal vist motivatsioon käputamiseks ja muul moel kõrgemale tõusmiseks pigem madal. Käime jälle võimlemas ja teeme kodus takistusradasid ja harjutusi, et teda siiski suunata omal kõht maa küljest lahti tõstma. Istumine oleks ka tore, selles osas tundub ta meil kõige hilisem kolmest olema, aga ega tagant kiirustada ka ei anna. Reisil oleks muidugi mugav, kui ta ei puhastaks oma kõhuga põrandaid ja kui teda saaks istuma panna maha jms aga no mis sa teed – midagi ei tee 😀 Võin vaid pöialt hoida, et äkki üks neist oskustest nüüd vähem kui nädalaga siiski tuleb (aga hinge kinni ei hoia parem).

Järgmine sünnipäeva raport juba Hispaaniast!

79937ba1-8419-499c-8d33-9f41cd358427

 

 

Palju õnne Jon – 8 kuud!

Juhhei, 8 kuud on Jon siin meiega tegutsenud ja nagu eelmine kord ennustasin, siis see kuu on olnud päris metsiku arenguga.

Kõige suurem muutus võrreldes eelmise kuuga on kindlasti see, et Jon on nüüd täiesti liikuv beebi, roomab ringi ja teeb seda kiiremini kui ühelt beebilt ehk esiti ootaks. Seega tuleb pidevalt silm peal hoida, et kuskile poleks keegi midagi maha unustanud või wc uks või veel parem kui mängutoa uks lahti jäänud. Et tema tegevusi siiski natuke piirata, siis tuli leiutada meil elutoa sissepääsu juurde miskit ette. Klassikaline turvavärav siin ei toimiks, seega tuli appi Utukutu Spectra vikerkaare kiik, mis pikali nagu väravaks ees, kõrval mingi suurem padi vms. Sellest saavad JJ ja Jenni ise hõlpsasti üle ja kui Joni nii väga enam piirama ei pea, siis saavad sellega lihtsalt edasi mängida. Tegelikult mängivad kõik kolm sellega ka täna, Jon roomab alt läbi nagu tunnelist ja Jenni siis erugtab seal peal seistes. Ja üks päev otsustas Jenni seal kiigus üldse magada.

Jon võib nüüd liikuv olla, aga mina samas ei tohi temast üldse eemalduda, praegu on tal tuju niiiiii üle mõistuse hädine, et pean kindlasti olema silmapiiril ja veel parem kui tema juures maas või tema minu küljes – kotis/linas. “Süüdi” on selles ilmselt lihtsalt iga ja ka ports hambaid, mis end suhu sisse on seadnud – koos läbi igeme kumavate nukkidega saab juba 7-8 neid kokku lugeda. See hambatrall on tekitanud ka meeletu ilavoolu, ila valgub magades pidevalt kurku ja ajab teda köhima, nii on ka ööd praegu keskmisest rahutumad, aga õnneks ei midagi hullu.  Ootan küll väga, et saaks mõneks ajaks nende hammastega siiski ühele poole ja oleks natuke rahulikum tal see olemine.

Söögi osas oleme jätkuvalt püreede peal, saab erinevaid köögivilju, liha, putru ja ka marjadega püreesid. Tundub, et liha ta parema meelega ei sööks ja pigem eelistab mitmest juurikast kokku segatud variante. Pudru sees lemmik ikka pirn. Ja anna palju tahad seda lisatoitu, öised ärkamised on raudpolt kindlad ning neid kuidagi ei mõjuta – seega 2-3 korda öösel tankimist on tavaline.
Ja kui ähmaselt mäletan, kuidas JJ beebiajal sai hommikuti 10-ni vabalt magatud, siis elu kolme lapsega tähendab viimasel ajal varahommikuti 6 paiku ärkamist, Jon virgub, hakkab jutustama, Jenni tatsab meie juurde ja vahel on ka JJ triksis-traksis platsis. Alguses oli see ikka päris rets hoop ja putru tegin lastele vist üks silm veel alles kinni, aga nüüd oleme ise ka püüdnud varem magama minna ning teatud võlu selles varakult ärkamises siiski on – Jõuab hommikul kogu perega toimetada enne kui Teet tööle läheb. Seda siis muidugi praegu, kus kõik kolm last kodused on. Lasteaeda minnes ma eriti neid kell 6 ärkamisi ei tahaks,

Olgugi, et sel kuul Jon hakkas rohkem liikuma on ka kaal veidi ikka tõusnud, mõõdud vastavalt siis 9kg ja 70cm – suur poiss 😀
Suviseid ja reisiks sobilikke riideid ostan juba 74 suuruses, näiteks HM bodyd on selles suuruses väga täpselt parajad juba praegu, Po.P pigem suur veel.

Sellised arengud sel kuul, näis kas uus kuu toob juba istumise ka või tuleb see alles reisil.

bf798d5a-22b5-4f38-90ba-7d62c29a20a6

Palju õnne Jon – 7 kuud!

Juhhei ja palju õnne, meie Jon on 7! Postitused muidugi aina hilinevad, aga ega nad tulemata jää, hea hiljem seda arengut sirvida, nagu praegu tore suuremate laste postitusi vaadata.

7-kuusel Jonil on 3 hammast ja tundub, et paar tulemas, kui miski üldse pidevat head tuju rikkuda saab, siis need tulevad hambad. Samas õnneks mitte liiga palju ja palju lähedust ja lohutust on piisav abi.

Selle seitsmenda kuu jooksul on märkimisväärselt lainenud tema menüü – proovitud on bataat, kõrvits, lillkapsas, suvikõrvits, pastinaak, pirn, õun, veiseliha ja kaerapuder. Kõik läheb võrdlemisi hästi peale (suhu ka 😀 ) ja mingeid vaevusi pole põhjustanud. Hetkel enamasti hommikuti pudruamps ja pärast lõunat köögiviljad-liha, varsti ehk lisandub ka õhtusem puder. Kogused pole veel üldse suured, aga küll jõuab, nälga ta ei jää, rinnapiima saab jätkuvalt nii palju ja tihti kui soovib ja seda nii päeval kui ka öösel.

Kasvab ikka jõudsalt ning kaalul on ees 8.8kg, pikkust ca 69cm, pikalt käes tassida ei jaksa, aga õnneks kott või lina siin ikka abiks.
Hea meelega magaks süles, aga sama hea meelega magab päeval ka kärus, oma suuruse juures mahub ta jätkuvalt koos soojakoti ja villakombega Bugaboo Cameleon 3 vankrikorvi, ilmselt veab nii kevadeni välja kui siis lohuga istme kasutusse võtame.

Lemmik liikumisviis on ringitiireldes, kindlaim siht silme ees digiboxi jms masinate nupud teleka all. Riidest mähkmete hunnik on ka üsna ahvatlev sihtmärk, milleni end kohale vedada ja mida siis hea laiali lammutada, ise seejuures üli õnnelik olles. Silmad lähevad särama ka, kui õde-vend midagi põnevat ripakile jätavad – ja mille osas neile muidugi peab lõpmatuseni meeldetuletusi tegema, et nad midagi Joni käeulatusse ei jätaks – eile maiustas Jon näiteks maha unustatud joonistuse kallal… Salajasest maiustamisest rääkides, siis väike abiline Jenni sai ka oma panuse antud. Nimelt sõid lapsed üks päev tuubismuutit. Kõik oli ilus tore ja varsti said tuubid tühjaks ja oligi nagu kõik… kuniks jõudsin köögipoolelt Joni juurde, kelle suu ümber smuuti märke oli näha. Väikese detektiivitöö ja ülekuulamise tulemus oli selline:
Mina: “Jenni, kas sina andsind vennale smuutit?”
Jenni: “Ei! … Jah”
Ühesõnaga sinna proovitud toitude juurde võib ühe marjasmuuti ka vist lisada 😀

Mulle tundub, et kaheksas kuu saab olema enne kõike liikumise teemal suuremaid arenguid toov, aga eks näeme.

IMG_0793

Palju õnne Jon – 6 kuud!

Ongi käes – pool aastat, veel teist sama palju ja oleme taas (loodevastasti) soojas juulikuus esimest päris sünnipäeva tähistamas.
Aga seniks siis selle kuu uuendused.

Märkimisväärseim uudis on kindlasti see, et Jonil on nüüd lausa 2 hammast – tulid pikalt, aga siis kaks korraga alla keskele, veidi nagu tundub, et kolmas ka juba lisandumas. See hammaste lisandumine teeb ta muidugi lisatoiduga alustamiseks eriti valmis, kuid lükkasime selle nädala võrra edasi (nagu ka siin seda postitust), olime vahepeal kõik nii palju haiged, et kui nii vaadata, siis põhimõtteliselt oli Joni esimene lisatoit paratsetamool.

Lisatoidust rääkides, arvan, et läheme esialgu püreede teed. Ta on iseseisvalt istumisest veel kaugel ja see temal endal toidu avastada laskmine ei ole hetkel lihtsalt piisavalt turvaline. Küll jõuame!
Plaan on püreed osta, sest ma olen püüdnud kõigile lastele esimese eluaasta anda mahetoitu, paraku me ise seda 100% ei tarbi ja nii on minu jaoks mõistlikum osta siis see mahe valmis beebitoit.
Vahepeal on elu edasi läinud ja turule tulnud näiteks külmutatud kuubikud püreedega, kuna ka seal valikus oli mahetoodangut, siis usun, et proovime ära. Kellele on häid soovitusi, kust leida mahedat beebitoitu, andke märku!

Seni on Jon ka ainult rinnapiima peal kenasti kosunud kaalub ta täna 8.2 kg ja on ca 68cm pikk. Keerab end kõhuli ja vahel ka tagasi, edasi liikuda tahab, aga alati ei leia käiku üles.  Lemmikkoht on emme süles, lemmik inimesed on õde ja vend.
Magab jätkuvalt meie kaisus, olenevalt ööst sööb 2-4 korda, tänu sellele, et päevad on olnud hammaste ja haiguse tähe all, on sagenenud öised söömised, sest siis, läbi une, sööb ta rahulikumalt.
Kui käruga rõdul on minimaalselt päeva pikim uni 3h vahel rohkem, siis nüüd, kus ta haige oli, pidi uned toas tegema ja see on üsna võimatu olnud – uned on pigem pooletunnised uinakud, mille teeb mul süles või kuidagi läbi häda toas kärus. Ootan juba väga, et saaks oma tavalise rütmi tagasi see elu, sest päris keeruline on see pidevalt natuke väsinud beebiga olemine.

Igatahes loodame, et edasi läheme tervemalt ja tugevamalt.

img_9406