Joni 11-kuu jutud

Need paar viimast kuud on sünnipäeva postitused natuke nihu läinud, aga no teeme veel ühe postituse enne kui käes on esimese AASTA tähistamine.

Jon on ikka laisk nagu lohe – liigub kõht vastu maad, samas teeb seda jätkuvalt välgu kiirusel. Eks me ikkagi hakkasime natuke muretsema ka, et mis värk see siis on, et teised samal ajal tegid igast asju aga tema mõnuleb. Et saada südamerahu või hoopis kasulikke nõuandeid, suundusime Füsioteraapia Kliiniku laste füsioterapeudi juurde, kes siis Joniga tegeles ja tema liikumist vaatas. Tõdema pidi temagi, et reaalselt ei ole tal ühtegi takistust ei käputamiseks ega istumiseks, aga ta lihtsalt ei tee seda 😀
Tema roomamisstiil hõlmab mõlemalt keha poolt ja ta on selle nii hästi selgeks saanud, et motivatsioon muud moodi liikuda on väga madal. Otseselt teda kuidagi sundida muud moodi liikuma ei saa ka ja kõik sellised põhilised harjutused oleme nii või naa juba kuid siin läbi harjutanud, eks ta lihtsalt peab selle ise üks hetk ikkagi kätte võtma ja ära tegema.

Keegi kunagi soovis, et kirjutaksin rinnast võõrutamisest, sellega on hetkel küll selline lugu, et lõppu ei paista. Taas on Jon teistest mu lastest erinev, nii JJ kui Jenniga hakkas aasta saabudes see tee läbi saama, ilma suurema sättimiseta ja loomulikult suht. Jon naudib, sööb muud sööki mehe moodi, aga rinnast ei loobu, ei päeval ega öösel. On päevi, kus ehk tõesti päeval 1-2 korda vaid saab, aga öösel on ikka 2-3 korda vaja ja mõni päev ka jälle rohkem – mida sa siis siin lõpetad, kui on näha, et ta pole selleks valmis ja ma ise ka vist mitte. Kasv tundub ka igati norm, viimati 9.4kg ja 74cm
Seega, võõrutamise juttu vist nii pea ei ole oodata.

Tuju on sellil hea, oskab nalja teha ja vahel tundub, et ehk isegi kordab mõnd sõna järele, meeldib üle kõige õe ja vennaga koos olla ning emme või issi süles olla, vihkab üle kõige üksi olemist.

Juba varsti ongi aasta möödas sellest juulikuu ööst, kui Jon saabus, tundub nagu see oleks vähemalt 10 aastat tagasi olnud 😀 Aga noh, vaatame, kas teeb sünnipäeval oma liikumismustris lõpuks muutuse või mis saab, seniks siis kanname ikka kätel oma väikest musut.

img_6692

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

IMG_0581

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

IMG_0693

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

IMG_0684-1

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

IMG_0665

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂

 

Esimene pikem väljasõit

Elu kolme lapsega on ikka seiklus, mõni päev on meil üks paras kaos ja teisel päeval on jälle kõik parem kui iial varem. Möödunud nädalavahetus oli ilmekas tõestus neist lapsevanemaks olemise ameerika mägedest.

Reedel võtsime suuna Tartusse, sõit luges rahulikult, kõik lapsed tegid uinaku ning tujud olid head. Ka kohale jõudes end Dorpati hotelli peretuppa sisse seades olid lapsed rõõmsad ning puhanud, käisime süüa ostmas ja tegime ka kiire käigu raamatupoodi, kust valiti meelelahutuseks värviraamat, pliiatsid ja Muumi raamat. Kuna Teet pidi töö asju ajama hiliste tundideni, siis otsisime omale tegevust, lisaks joonistamisele ja värvimisele jõudsime ka mänguväljakut külastada lisaks niisama jalutamisele – eesmärgiga lapsi pisut väsitada enne õhtust magama minekut.
Õhtuks siiski sõitis väsimus kuidagi eriti sisse ja paha tuju – oli see siis võõrast kohast või esimesest pikemast autosõidust või millestki kolmandast, tabas just Joni, kes nüüd kuidagi rahuneda ei tahtnud. Õnneks oli mul kaasas minu otsustusõimetusele kohaselt lausa mitu kandevahendit, millede seast Ergobaby Adapt meil valituks osutus ja Jonile sobis, et rahuneda. Samal ajal jõudis kätte ka suuremate uneaeg ja kuna korraga oli vaja kõik kolm kuidagi magama saada, siis jalutasin mööda tuba, Jon kandekotis, JJ ja Jenni voodis ning lugesin neile Muumidest unejuttu. Ja see toimis, loetud minutidega lapsed magasid. Oli veidi superema tunne ka muidugi, sest varem polnud seda veel ette tulnud, et kõiki üksi vaja magama panna.

Järgmine päev oli suund maale, kus lapsed said lõpuks piiramatult joosta ja hullata, eriti mu õe tehtud takistusrajal. Kõik eeldused olid just kui loodud, et tagasi linna sõidul on kõik väsimusest unes – boy we were wrong..
Üsna esimestest kilomeetritest peale oli selge, et Jenni selle sõidu osas ja turvatoolis istumise üle rõõmus ei ole. Tema valjuhäälne pahameel äratas ka vaevu suikunud Joni ja edasi läks lahti selline põrgu eeskoda meenutav sõit. Karjuti kordamööda või korraga, kellel oli pissihäda, kellel nälg, kellel mähku täis. Peatus peatuse järel püüdsime siis kõigi nende hädadega tegeleda, veidi oli nagu ahastus, teisalt natuke naljakas ka. Põhinali saabus muidugi siis, kui Joni mähkud selle suure vahetamise peale otsa said – õnneks kolme lapsega liikudes on igasugu varukraami ikka kaasas ja nii ta Jenni paar numbrit suuremad püksmähkmed jalga saigi. Kuidagi moodi õnnestus ta ka imetades pool unne saada ning turvahälli tõsta, et sõit saaks jätkuda, samal ajal Jennit tasa olema keelitades. Läbi häda ja nüüdseks selgelt üleväsinud lastega õnnestus plaanitust hiljem muidugi lõpuks ka koju jõuda.

Kuigi korraks oli tunne, et never again nende lastega kuhugi sõita tahaks, siis tegelikult juba järgmine päev võtsime taas autosõidu ette, sest plaan oli minna Nõvale perekondliku sündmuse raames toimunud matkale. Aga et see vanemaks olemine on ikka pidev õppimine ja katsetamine, siis tuli mul pähe, et võtaks ka luti sõidu peale kaasa Joni tarbeks. halleluujah, sest see meie sõidu ja närvid päästis. Lutipõlgurist Jon leppis lutiga ning magas terve tee nagu nott, lisaks ka suurema osa matkast koos väikese söögipausiga.
Metsas oli tore, mustikaid oli täiesti ebareaalselt palju ja seda isegi täiesti käidava matkaraja ääres, lapsed noppisid ja lasid endale peotäite kaupa marju noppida. Lisaks marjadele ja metsa uudistamisele jõudsime ka rannas veidi liivaga mängida – ilm oli veel täpselt nii palju soe, et pani sellele suvehooajale mõnusa punkti.
Tagasiteele asudes oli väike hirmuvärin sees, et kas kordub eelmise päeva õudus, aga abiks olnud lutt ning suurematel kaasa korjatud kivikesed hoidsid tuju piisavalt ülevale, et isegi peatust polnud vaja teha.

Õhtul oli hea tunne küll, et eelmisest korrast ära ei kohkunud ning selle matka ikkagi ette võtsime – nii palju häid emotsioone oleks muidu olemata jäänud.
Eks see uue elukorraldusega ja viiekesi toimetamisega kohanemine tähendabki pidevat kogemuste saamist, mis edaspidise kergemaks teevad, on paremaid ja kehvemaid päevi, aga neisse viimastesse ei tasu nö kinni jääda, lisaks tasub ikka kasutada kõiki abivahendeid – olgu selleks siis lutt või kandekott – whatever works ja kõigi elu ja olemise lihtsamaks teeb.
Meie oleme järgmisteks seiklusteks valmis, aga selge on ka see, kolme lapsega pole seiklusteks isegi kuskile eriti minna vaja, piisab ka tavalisest lasteaiapäevast, aga meie lasteaiaga harjumisest ja harjutamisest kirjutan juba mõnes teises postituses.

Hotelli lebo Kuidas üksi kolme lapsega linna peale minna

See juhtus jälle… Ja siia ilma saabus Jon

Mu laste sünnilood lähevad järjest lühemaks ja kuigi mul oli nüüd kindel plaan ikka haiglasse jõuda, siis selle 1 tund ja 5 minutit kestnud sünnituse jooksul selleks paraku aega ei olnud.

Jah, meie kolmas laps sündis samuti kodus, vannitoas, abiks issi ja kiirabibrigaad.

Kuigi olin lootnud, et ma öösel ei sünnita, ärkasin kell 2.15 mingite valutuigete peale alakõhus, kahtlustasin seedimisega miskit probleemi, läksin vetsu ja juurdlesin toimuva üle – et mis see siis nüüd ikkagi on. Jõudsin isegi korra tagasi voodiveerele kuid siis oli tunne, et ei-ei, vist läheb asjaks.

Äratasin Teedu, kutsusin laste juurde oma ema ja venna ning olin riides ja põhimõtteliselt valmis haiglassegi minema.

Kuid kui ema ja vend saabusid, tundsin, et juba päris valus on ja vannituba paistis kõige turvalisema kohana. Kell oli kohe kolm saamas kui Teet küsis, et kas lähme? Ütlesin jah ning kohe järgi EI!!! Tundsin esimest pressi.

Teet juba suhteliselt vilunult kutsus kiirabi, püüdis mind kuidagi toetada ning järgmisel momendil viskas maha rätikuid kuhu ma käpuli asendi sisse võtsin (see asend oli end Jennit sünnitades positiivselt tõestanud).

Kui press tuli, siis pressisin, järgmisel hetkel astus sisse kiirabi, avatuse katsumisest enam midagi välja ei tulnud, sest pea juba paistis. Järgmise pressiga oligi pea väljas, kuid üks õlg oli kuidagi nurga all kehvasti ja takistas väljumist, siiski järgmise pressi ja kiirabitöötaja abiga saime beebi välja. Siin kohal tänud ja tervitused meeldivale ja asjatundlikule kiirabibrigaadile!

Ausalt, see sünnitus oli raju, kell oli 3.20 ja meie kolmas laps Jon, äsja sündinud.

JJ oli kõrvaltoas ja magas taas kõik maha, Jenni on siiski õrnema unega ja vajas mu ema ning viskas ka saabunud väikevennale Mamma turvalisest sülest pilgu peale – tundus, et sobis 😀

Jonile said selga riided ja ümber tekk, et vältida alajahtumist ning mind tassiti kanderaamil autosse, et võtta suund ITK-sse.

Haiglas väljutasin platsenta, Jon kaaluti mõõdeti ja sai rinnale – numbrid saadi järgmised: 3880g ja 50cm, kaalu poolest siis mu lastest suurim.

Haiglas sain paar pistet, aga ei midagi hullu õnneks – kartsin sellest kiirusest ja intensiivsusest oluliselt hullemat tulemust.

Pool ööd ja päeva ootasime Joniga võimalust kas koju minekuks või peretoaks ja vedas, sest peretoa just saimegi, nii saab Teet vähemalt meiega koos olla. Loodan muidugi, et saame esimesel võimalusel siiski koju, sest enesetunne on hea ja igatsus JJ ja Jenni järele silmi märjaks võtvalt suur.

Selline seikluslik algus siis me pere viienda liikme lisandumisel. Kosume, kasvame ning harjume uue eluga veidi, et siis varsti oma tegemisi jälle jagada.

Ebaõnn – suvi ja tuulerõuged

Kevadel möllasid JJ lasteaias tuulerõuged, tema oli sel ajal kodune, nüüd on ta lasteaiast suvepuhkusel olnud vaat, et ka juba kuu, kui mõni aeg tagasi need samad tuulekad ikkagi temani jõudsid.

Ok, ostsime apteegist PoxClin vahtu, hakkasime sellega määrima ja ausalt öeldes polnudki midagi hullu, tuju oli tal hea, täppe tuli suht vähe ning isegi palavikku praktiliselt ei tulnud, vahepeal isegi kahtlesime, et kas on ikka tuulerõuged.
JJ põetamise kõrvalt ootasime siis, et millal kord Jenni käes on, aga no ei tulnud ega tulnud mingeid märke. Ja muidugi nüüd, kus mul on käes 39. rasedusnädal, beebi iga hetk saabumas, ärkas Jennike ühel hommikul esimeste täppidega – ok, ajastus on kehva, aga lootus oli, et ehk läheb ka sama kergelt kui JJ-l ja saabki siis selle jamaga ühele poole.
Oh well, vaene väike Jenni – kergest põdemisest on asi kaugel ja oma osa kindlasti annab juurde ka see palavus, mis niigi ebamugava olemise veel kehvemaks teeb. Täna öösel näiteks siin peres peaaegu ei magatud, sest tal oli lihtsalt nii paha ja üritasime tal seda olemist kuidagigi paremaks teha. Midagi peale tubade tuulutuse ja selle sama vahuga jahutamise nende tuulekatega paraku ette võtta ka ei anna, tuleb lihtsalt ära kannatada. Teised lapsed mängivad õues, käiakse rannas – meie katsume kuidagi siin toas hakkama saada. Kui JJ-l oli ehk kokku ca 15 täppi, siis väiksel Jennil on vist vähemalt 150, nii et pole imestada, et tal see olemine nii vaevaline on.

No ja siis olen siin mina, kes alles oli nii-nii valmis, et beebi võiks saabuda ja nüüd ootan ja palvetan, et püsiks ta veel max kaua kõhus, kuniks meil see megakriis ometi mööda läheb, sest no oleme ausad, ei ole just eriti hea minna sünnitama kui öö on sisuliselt vahele jäänud ja muidu ka süda valutab teise lapse pärast.
Lootus on küll, et ehk beebile ei nakkaks ja ma ise olen tuulekaid põdenud ka, aga samas garantiid ei ole, nagu näha siis ka selles osas, et kui kergesti või raskesti keegi põeb – lisaks siis tähendaks see kõik veel pikemalt kodus ja toas istumist ja see hakkab kergelt hulluks ajama. Rääkimata siis sellest, et kuidas Jenni venna saabumist võib üle elada kui tal endal on nii kohutavalt paha olla on.

Oeh… saaks see jant läbi ometigi.

IMG_9439

Toredam oleks, kui prillide kõrval oleks pigem päikesekreem 😦 

 

Kiire lõunasöök

Eile tegin Jennile frikadelli suppi, aga see muidugi lõppes sellega, et ta sõi taldrikust ära viimse kui ühe frikadelli ja ei puutunud mitte midagi muud. Läbi häda saime ikka mõne porgandi ja lillkapsa ampsu ka sisse, aga no kogused ei olnud märkimisväärsed. Seega mõtlesin tasakaaluks täna midagi lihavaba teha.

Meie pere on kõigesööjad ehk et ei jälgi ühtki suunda, peale selle, et ma paraku jah, laktoosi ei talu, kuid see seab piiranguid vaid nii palju, et tavapiimaga ma kohvi juua ei saa.
Lastel siiani mingeid vastunäidustusi millelegi ei ole ja nii on neile kõik pakutav. Samas vahel on pea ideedest tühi või juhtub hoopis see, et teed muudkui oma vanu tuttavaid asju ja vaheldusest või uudsusest jääb puudu. Selleks puhuks meeldib mulle teinekord kokaraamatuid sirvida ja mis beebidesse-lastesse puutub, siis on üks päris inspireeriv raamat see ” Väikelapse Mahetoit. Beebipere kokaraamat”, kust ka tänane kerge lõunasöök pärines.

Kuna Jennile maitseb muna ja maitseb avokaado (oli üks esimesi asju, mis talle meeldis), siis tundus hea variant proovida lõpuks avokaado-munarulle.
Ega sellest lihtsamat retsepti on vist raske välja mõelda ja eriti sobilik on see muidugi ka hommikusöögiks, sest valmib ruttu ega ole keerulisem kui pudru keetmine.

Vaja läks kolme muna, ühte avokaadot, paar supilusikatäit piima, sorts õli, pipart ja ideaalis basiilikut (aga seda meil täna polnud ja sai ka ilma hakkama), ma lisasin ka veidi juustu.
Muna koos piima ja pipraga tuleks lahti kloppida, panna õliga pannile ja lasta küpseda, kui see sisuliselt omlett on valmis, siis tõstad taldrikule jahtuma ning sel ajal teed valmis avokaado püree (küpse avokaado puhul tähendab see lihtsalt sisu välja kaapimist koorest).
Siis määrid selle avokaado jahtunud omletile ja keerad rulli ning lõikad ampsudeks. Pärast jäin mõtlema, et sinna vahele oleks võinud ka viilutatud kirsstomatit näiteks panna, lisab maitset ja veidi värvi.
Igatahes võtab see kõik kokku ehk 10 minutit ja kiire eine ootab söömist.

Jenni jäi rahule.
Aga, kel häid retsepte, mis lastele meeldivad, jagage julgelt.

IMG_1923IMG_1924IMG_1925IMG_1935

Palju õnne Jenni – 9 kuud!

Juhhuu, meie Jenni on siin ringi hullanud ja rõõmu toonud nüüd juba kauem kui teda ootama pidime. Selle 9 kuu sisse on nii palju head mahtunud ja palju sellest ikka tänu temale.

Esimese reisi pidas see nüüd 9-kuune preili vastu imehästi. Ma ikka veidi olin ebakindel, et kuidas ta lennukis viitsib olla või kuidas see roomamine seal majutuses välja tal näeb ja, et kas kõik ikka sujub tema jaoks ka, aga see ebakindlus oli asjatu.

Söömisega on nii, et tema lemmik on ikka rinnapiim, pakume, mis me pakume, piim on see, mis alati sobib ja peale läheb. Püreedest on ta saanud nüüdseks nii laia valikut, et enam üles loetleda ei oskagi. Reisil sai ka olude sunnil (sest oma puder sai otsa) miskit piimapulbriga rikastatud putru, aga selle põlgas ta nii ära, et kahest korrast rohkem pakkuma ei hakanudki. Joogiks olen vett pakkunud ja see vahel täitsa meeldib.
Reisilt tagasi saabudes olid lisaks alumisele kahele hambale otsapidi väljas ka ülemised kaks.
Kaalu annab kodune kaal 8.2kg ja pikkust suudame mõõdulindil venitada 71cm

Liigub Jenni põhiliselt ikka veel roomates, aga päris tihti teeb katseid käputamiseks (pehmel pinnal tuleb juba välja ka), suurim saavutus saabus teisipäeval kui ta päris ise istuma läks ja no nagu pildilt näha on see hetkel suht tema lemmiktegevuste hulgas.
Kuna liikumist ei piira suurt miski, siis on täiesti tavaline, et nihverdab ennast kindlasti sinna, kus JJ tegutseb, et saaks vennaga koos mängida. Õnneks enamasti on JJ sellega päris ka ja kaasab Jennit (hetkel panevad nad koos puslesid kokku, küll jah, tundub, et JJ-l läheb see tükkide sobitamine veidi edukamalt).

Jenni on lihtsalt lahe, beebist hakkab saama siuke krutskitega tüdruk ja aina lõbusamaks see elu meil temaga läheb!

IMG_6390