Esimene pikem väljasõit

Elu kolme lapsega on ikka seiklus, mõni päev on meil üks paras kaos ja teisel päeval on jälle kõik parem kui iial varem. Möödunud nädalavahetus oli ilmekas tõestus neist lapsevanemaks olemise ameerika mägedest.

Reedel võtsime suuna Tartusse, sõit luges rahulikult, kõik lapsed tegid uinaku ning tujud olid head. Ka kohale jõudes end Dorpati hotelli peretuppa sisse seades olid lapsed rõõmsad ning puhanud, käisime süüa ostmas ja tegime ka kiire käigu raamatupoodi, kust valiti meelelahutuseks värviraamat, pliiatsid ja Muumi raamat. Kuna Teet pidi töö asju ajama hiliste tundideni, siis otsisime omale tegevust, lisaks joonistamisele ja värvimisele jõudsime ka mänguväljakut külastada lisaks niisama jalutamisele – eesmärgiga lapsi pisut väsitada enne õhtust magama minekut.
Õhtuks siiski sõitis väsimus kuidagi eriti sisse ja paha tuju – oli see siis võõrast kohast või esimesest pikemast autosõidust või millestki kolmandast, tabas just Joni, kes nüüd kuidagi rahuneda ei tahtnud. Õnneks oli mul kaasas minu otsustusõimetusele kohaselt lausa mitu kandevahendit, millede seast Ergobaby Adapt meil valituks osutus ja Jonile sobis, et rahuneda. Samal ajal jõudis kätte ka suuremate uneaeg ja kuna korraga oli vaja kõik kolm kuidagi magama saada, siis jalutasin mööda tuba, Jon kandekotis, JJ ja Jenni voodis ning lugesin neile Muumidest unejuttu. Ja see toimis, loetud minutidega lapsed magasid. Oli veidi superema tunne ka muidugi, sest varem polnud seda veel ette tulnud, et kõiki üksi vaja magama panna.

Järgmine päev oli suund maale, kus lapsed said lõpuks piiramatult joosta ja hullata, eriti mu õe tehtud takistusrajal. Kõik eeldused olid just kui loodud, et tagasi linna sõidul on kõik väsimusest unes – boy we were wrong..
Üsna esimestest kilomeetritest peale oli selge, et Jenni selle sõidu osas ja turvatoolis istumise üle rõõmus ei ole. Tema valjuhäälne pahameel äratas ka vaevu suikunud Joni ja edasi läks lahti selline põrgu eeskoda meenutav sõit. Karjuti kordamööda või korraga, kellel oli pissihäda, kellel nälg, kellel mähku täis. Peatus peatuse järel püüdsime siis kõigi nende hädadega tegeleda, veidi oli nagu ahastus, teisalt natuke naljakas ka. Põhinali saabus muidugi siis, kui Joni mähkud selle suure vahetamise peale otsa said – õnneks kolme lapsega liikudes on igasugu varukraami ikka kaasas ja nii ta Jenni paar numbrit suuremad püksmähkmed jalga saigi. Kuidagi moodi õnnestus ta ka imetades pool unne saada ning turvahälli tõsta, et sõit saaks jätkuda, samal ajal Jennit tasa olema keelitades. Läbi häda ja nüüdseks selgelt üleväsinud lastega õnnestus plaanitust hiljem muidugi lõpuks ka koju jõuda.

Kuigi korraks oli tunne, et never again nende lastega kuhugi sõita tahaks, siis tegelikult juba järgmine päev võtsime taas autosõidu ette, sest plaan oli minna Nõvale perekondliku sündmuse raames toimunud matkale. Aga et see vanemaks olemine on ikka pidev õppimine ja katsetamine, siis tuli mul pähe, et võtaks ka luti sõidu peale kaasa Joni tarbeks. halleluujah, sest see meie sõidu ja närvid päästis. Lutipõlgurist Jon leppis lutiga ning magas terve tee nagu nott, lisaks ka suurema osa matkast koos väikese söögipausiga.
Metsas oli tore, mustikaid oli täiesti ebareaalselt palju ja seda isegi täiesti käidava matkaraja ääres, lapsed noppisid ja lasid endale peotäite kaupa marju noppida. Lisaks marjadele ja metsa uudistamisele jõudsime ka rannas veidi liivaga mängida – ilm oli veel täpselt nii palju soe, et pani sellele suvehooajale mõnusa punkti.
Tagasiteele asudes oli väike hirmuvärin sees, et kas kordub eelmise päeva õudus, aga abiks olnud lutt ning suurematel kaasa korjatud kivikesed hoidsid tuju piisavalt ülevale, et isegi peatust polnud vaja teha.

Õhtul oli hea tunne küll, et eelmisest korrast ära ei kohkunud ning selle matka ikkagi ette võtsime – nii palju häid emotsioone oleks muidu olemata jäänud.
Eks see uue elukorraldusega ja viiekesi toimetamisega kohanemine tähendabki pidevat kogemuste saamist, mis edaspidise kergemaks teevad, on paremaid ja kehvemaid päevi, aga neisse viimastesse ei tasu nö kinni jääda, lisaks tasub ikka kasutada kõiki abivahendeid – olgu selleks siis lutt või kandekott – whatever works ja kõigi elu ja olemise lihtsamaks teeb.
Meie oleme järgmisteks seiklusteks valmis, aga selge on ka see, kolme lapsega pole seiklusteks isegi kuskile eriti minna vaja, piisab ka tavalisest lasteaiapäevast, aga meie lasteaiaga harjumisest ja harjutamisest kirjutan juba mõnes teises postituses.

Hotelli lebo Kuidas üksi kolme lapsega linna peale minna

See juhtus jälle… Ja siia ilma saabus Jon

Mu laste sünnilood lähevad järjest lühemaks ja kuigi mul oli nüüd kindel plaan ikka haiglasse jõuda, siis selle 1 tund ja 5 minutit kestnud sünnituse jooksul selleks paraku aega ei olnud.

Jah, meie kolmas laps sündis samuti kodus, vannitoas, abiks issi ja kiirabibrigaad.

Kuigi olin lootnud, et ma öösel ei sünnita, ärkasin kell 2.15 mingite valutuigete peale alakõhus, kahtlustasin seedimisega miskit probleemi, läksin vetsu ja juurdlesin toimuva üle – et mis see siis nüüd ikkagi on. Jõudsin isegi korra tagasi voodiveerele kuid siis oli tunne, et ei-ei, vist läheb asjaks.

Äratasin Teedu, kutsusin laste juurde oma ema ja venna ning olin riides ja põhimõtteliselt valmis haiglassegi minema.

Kuid kui ema ja vend saabusid, tundsin, et juba päris valus on ja vannituba paistis kõige turvalisema kohana. Kell oli kohe kolm saamas kui Teet küsis, et kas lähme? Ütlesin jah ning kohe järgi EI!!! Tundsin esimest pressi.

Teet juba suhteliselt vilunult kutsus kiirabi, püüdis mind kuidagi toetada ning järgmisel momendil viskas maha rätikuid kuhu ma käpuli asendi sisse võtsin (see asend oli end Jennit sünnitades positiivselt tõestanud).

Kui press tuli, siis pressisin, järgmisel hetkel astus sisse kiirabi, avatuse katsumisest enam midagi välja ei tulnud, sest pea juba paistis. Järgmise pressiga oligi pea väljas, kuid üks õlg oli kuidagi nurga all kehvasti ja takistas väljumist, siiski järgmise pressi ja kiirabitöötaja abiga saime beebi välja. Siin kohal tänud ja tervitused meeldivale ja asjatundlikule kiirabibrigaadile!

Ausalt, see sünnitus oli raju, kell oli 3.20 ja meie kolmas laps Jon, äsja sündinud.

JJ oli kõrvaltoas ja magas taas kõik maha, Jenni on siiski õrnema unega ja vajas mu ema ning viskas ka saabunud väikevennale Mamma turvalisest sülest pilgu peale – tundus, et sobis 😀

Jonile said selga riided ja ümber tekk, et vältida alajahtumist ning mind tassiti kanderaamil autosse, et võtta suund ITK-sse.

Haiglas väljutasin platsenta, Jon kaaluti mõõdeti ja sai rinnale – numbrid saadi järgmised: 3880g ja 50cm, kaalu poolest siis mu lastest suurim.

Haiglas sain paar pistet, aga ei midagi hullu õnneks – kartsin sellest kiirusest ja intensiivsusest oluliselt hullemat tulemust.

Pool ööd ja päeva ootasime Joniga võimalust kas koju minekuks või peretoaks ja vedas, sest peretoa just saimegi, nii saab Teet vähemalt meiega koos olla. Loodan muidugi, et saame esimesel võimalusel siiski koju, sest enesetunne on hea ja igatsus JJ ja Jenni järele silmi märjaks võtvalt suur.

Selline seikluslik algus siis me pere viienda liikme lisandumisel. Kosume, kasvame ning harjume uue eluga veidi, et siis varsti oma tegemisi jälle jagada.

Ebaõnn – suvi ja tuulerõuged

Kevadel möllasid JJ lasteaias tuulerõuged, tema oli sel ajal kodune, nüüd on ta lasteaiast suvepuhkusel olnud vaat, et ka juba kuu, kui mõni aeg tagasi need samad tuulekad ikkagi temani jõudsid.

Ok, ostsime apteegist PoxClin vahtu, hakkasime sellega määrima ja ausalt öeldes polnudki midagi hullu, tuju oli tal hea, täppe tuli suht vähe ning isegi palavikku praktiliselt ei tulnud, vahepeal isegi kahtlesime, et kas on ikka tuulerõuged.
JJ põetamise kõrvalt ootasime siis, et millal kord Jenni käes on, aga no ei tulnud ega tulnud mingeid märke. Ja muidugi nüüd, kus mul on käes 39. rasedusnädal, beebi iga hetk saabumas, ärkas Jennike ühel hommikul esimeste täppidega – ok, ajastus on kehva, aga lootus oli, et ehk läheb ka sama kergelt kui JJ-l ja saabki siis selle jamaga ühele poole.
Oh well, vaene väike Jenni – kergest põdemisest on asi kaugel ja oma osa kindlasti annab juurde ka see palavus, mis niigi ebamugava olemise veel kehvemaks teeb. Täna öösel näiteks siin peres peaaegu ei magatud, sest tal oli lihtsalt nii paha ja üritasime tal seda olemist kuidagigi paremaks teha. Midagi peale tubade tuulutuse ja selle sama vahuga jahutamise nende tuulekatega paraku ette võtta ka ei anna, tuleb lihtsalt ära kannatada. Teised lapsed mängivad õues, käiakse rannas – meie katsume kuidagi siin toas hakkama saada. Kui JJ-l oli ehk kokku ca 15 täppi, siis väiksel Jennil on vist vähemalt 150, nii et pole imestada, et tal see olemine nii vaevaline on.

No ja siis olen siin mina, kes alles oli nii-nii valmis, et beebi võiks saabuda ja nüüd ootan ja palvetan, et püsiks ta veel max kaua kõhus, kuniks meil see megakriis ometi mööda läheb, sest no oleme ausad, ei ole just eriti hea minna sünnitama kui öö on sisuliselt vahele jäänud ja muidu ka süda valutab teise lapse pärast.
Lootus on küll, et ehk beebile ei nakkaks ja ma ise olen tuulekaid põdenud ka, aga samas garantiid ei ole, nagu näha siis ka selles osas, et kui kergesti või raskesti keegi põeb – lisaks siis tähendaks see kõik veel pikemalt kodus ja toas istumist ja see hakkab kergelt hulluks ajama. Rääkimata siis sellest, et kuidas Jenni venna saabumist võib üle elada kui tal endal on nii kohutavalt paha olla on.

Oeh… saaks see jant läbi ometigi.

IMG_9439

Toredam oleks, kui prillide kõrval oleks pigem päikesekreem 😦 

 

Kiire lõunasöök

Eile tegin Jennile frikadelli suppi, aga see muidugi lõppes sellega, et ta sõi taldrikust ära viimse kui ühe frikadelli ja ei puutunud mitte midagi muud. Läbi häda saime ikka mõne porgandi ja lillkapsa ampsu ka sisse, aga no kogused ei olnud märkimisväärsed. Seega mõtlesin tasakaaluks täna midagi lihavaba teha.

Meie pere on kõigesööjad ehk et ei jälgi ühtki suunda, peale selle, et ma paraku jah, laktoosi ei talu, kuid see seab piiranguid vaid nii palju, et tavapiimaga ma kohvi juua ei saa.
Lastel siiani mingeid vastunäidustusi millelegi ei ole ja nii on neile kõik pakutav. Samas vahel on pea ideedest tühi või juhtub hoopis see, et teed muudkui oma vanu tuttavaid asju ja vaheldusest või uudsusest jääb puudu. Selleks puhuks meeldib mulle teinekord kokaraamatuid sirvida ja mis beebidesse-lastesse puutub, siis on üks päris inspireeriv raamat see ” Väikelapse Mahetoit. Beebipere kokaraamat”, kust ka tänane kerge lõunasöök pärines.

Kuna Jennile maitseb muna ja maitseb avokaado (oli üks esimesi asju, mis talle meeldis), siis tundus hea variant proovida lõpuks avokaado-munarulle.
Ega sellest lihtsamat retsepti on vist raske välja mõelda ja eriti sobilik on see muidugi ka hommikusöögiks, sest valmib ruttu ega ole keerulisem kui pudru keetmine.

Vaja läks kolme muna, ühte avokaadot, paar supilusikatäit piima, sorts õli, pipart ja ideaalis basiilikut (aga seda meil täna polnud ja sai ka ilma hakkama), ma lisasin ka veidi juustu.
Muna koos piima ja pipraga tuleks lahti kloppida, panna õliga pannile ja lasta küpseda, kui see sisuliselt omlett on valmis, siis tõstad taldrikule jahtuma ning sel ajal teed valmis avokaado püree (küpse avokaado puhul tähendab see lihtsalt sisu välja kaapimist koorest).
Siis määrid selle avokaado jahtunud omletile ja keerad rulli ning lõikad ampsudeks. Pärast jäin mõtlema, et sinna vahele oleks võinud ka viilutatud kirsstomatit näiteks panna, lisab maitset ja veidi värvi.
Igatahes võtab see kõik kokku ehk 10 minutit ja kiire eine ootab söömist.

Jenni jäi rahule.
Aga, kel häid retsepte, mis lastele meeldivad, jagage julgelt.

IMG_1923IMG_1924IMG_1925IMG_1935

Palju õnne Jenni – 9 kuud!

Juhhuu, meie Jenni on siin ringi hullanud ja rõõmu toonud nüüd juba kauem kui teda ootama pidime. Selle 9 kuu sisse on nii palju head mahtunud ja palju sellest ikka tänu temale.

Esimese reisi pidas see nüüd 9-kuune preili vastu imehästi. Ma ikka veidi olin ebakindel, et kuidas ta lennukis viitsib olla või kuidas see roomamine seal majutuses välja tal näeb ja, et kas kõik ikka sujub tema jaoks ka, aga see ebakindlus oli asjatu.

Söömisega on nii, et tema lemmik on ikka rinnapiim, pakume, mis me pakume, piim on see, mis alati sobib ja peale läheb. Püreedest on ta saanud nüüdseks nii laia valikut, et enam üles loetleda ei oskagi. Reisil sai ka olude sunnil (sest oma puder sai otsa) miskit piimapulbriga rikastatud putru, aga selle põlgas ta nii ära, et kahest korrast rohkem pakkuma ei hakanudki. Joogiks olen vett pakkunud ja see vahel täitsa meeldib.
Reisilt tagasi saabudes olid lisaks alumisele kahele hambale otsapidi väljas ka ülemised kaks.
Kaalu annab kodune kaal 8.2kg ja pikkust suudame mõõdulindil venitada 71cm

Liigub Jenni põhiliselt ikka veel roomates, aga päris tihti teeb katseid käputamiseks (pehmel pinnal tuleb juba välja ka), suurim saavutus saabus teisipäeval kui ta päris ise istuma läks ja no nagu pildilt näha on see hetkel suht tema lemmiktegevuste hulgas.
Kuna liikumist ei piira suurt miski, siis on täiesti tavaline, et nihverdab ennast kindlasti sinna, kus JJ tegutseb, et saaks vennaga koos mängida. Õnneks enamasti on JJ sellega päris ka ja kaasab Jennit (hetkel panevad nad koos puslesid kokku, küll jah, tundub, et JJ-l läheb see tükkide sobitamine veidi edukamalt).

Jenni on lihtsalt lahe, beebist hakkab saama siuke krutskitega tüdruk ja aina lõbusamaks see elu meil temaga läheb!

IMG_6390

 

Uued kärud: Baby Jogger City Mini 4 ja Baby Jogger City Mini ZIP

Sel korral saan kirjutada lausa kahest kärust, kuna neis on palju sarnast ja nii mõnelgi võib tekkida küsimus, et kumb on parem või, mis neil üldse vahet on, siis püüangi selle ülevaate võrdlusena teha.

cm4vszip3

Vasakul Baby Jogger City Mini 4, paremal Baby Jogger City Mini ZIP

Kellele või milleks?
Mõlemad kärud on ideaalsed reisile võtmiseks ja just selle plaaniga need ka tee meie juurde leidsid. Samas kui Baby Jogger City Mini 4 on tänu oma suurematele ratastele ka igapäevaseks jalutskäruks täitsa hea valik, siis Baby Jogger City Mini ZIP on minu jaoks pigem reisi/auto/poekäru ehk, et igapäevaselt pikkade jalutuskäikude jaoks võivad need rattad pisikeseks jääda.

Suurus
Mõlemad on väga kompaktsed, kui BJCM4 käib kokku ühe liigutusega, siis ZIPil tuleb teha kaks liigutust – vajutada nuppu lükkesangal ja seejärel istmel asuvast sangast tõmmata nagu BJCM4. Samas on kokkupandult neil nii suurus kui kuju päris erinevad, BJCM4 läheb kokku võileivaks, istme kangas jääb välja poole (määrdumiseoht!), ZIP käib kokku justkui vihmavarjuks, aga tegelikult tavalisest “vihmavari”kärust umbes poole lühemaks, ka iste jääb pigem sisse poole.
Seega kokkupandult on neil see erinevus üsna suur, samas, kui kärud avada, siis ei jää väike ZIP kuidagi suurele “vennale” alla. Kaalust ka, BJCM4 kaalub 8.8kg ja BJCM ZIP kaalub 7.3kg

Funktsioonid
Mõlemal kärul samad:
– iste on ainult nägu sõidu suunas
– lükkesang on fikseeritud kõrgusel
– mahukas pakikorv
– hiigelsuur kaarvari
– õhutusava lamavas asendis
– kaalupiirang mõlemal 22kg
– adapteritega võimalik paigaldada ka turvahäll peale (adapterid on neil erinevad)

Erinevused
ZIPil saab ka jalatoe üles tõsta, BJCM4 on klassikalise Baby Joggeri jalatoega, mida ei saa tõsta, AGA  on lõpuks võimalik soetada selle jalatoe lisavarustusena – Eestis seda pole veel müügil näinud, kuid Soomes saab juba osta.
Kaarvari on küll mõlemal hiiglaslik, kuid kui BJCM4 varjul on 2 piiluakent, mis avanevad takjakinnitusega, siis ZIPil ei ole üldse akent. Ka varjude materjalid on erinevad, kui BJCM4 vari on kogu ülejäänud kärutekstiiliga samast suht tugevast materjalist, siis ZIPi vari on selline riidesem ja veidi isegi veniv, samas ka veidi õhem.
Õhutusava on mõlemal kärul ja üsna sarnane ja kasutatav siis kui iste on lamavas asendis, erinevus on selle ava katte fikseerimises, BJCM4 kate on kummiga, ZIPil on see takjakinnitusega, mis ehk silmale kenam vaadata, samas ei saa hääletult avada.
ZIPil on käsipidur, BJCM4 on jalgpidur, rattad – BJCM4 rattad on kõik ühe suurused 20cm, ZIPil on esimeste rataste diameeter 14cm ja tagumistel 18cm (ise mõõtes), mõlemal kärul esimesed rattad pöörlevad aga ka fikseeritavad.

PLUSSID
Baby Jogger City Mini 4
– ühe liigutusega (ja ühe käega) on võimalik käru kokku panna, läheb nn võileivaks
– olemas on transpordi lukk, et käru püsiks koos
– varjul on olemas piiluaknad
– väga hea suurusega rattad
– rattaid on 4, oleme ka tavalist 3 rattaga City Mini proovinud ja minu jaoks oli vahe ikka päris tuntav. Ühtlasi on 4 ratast stabiilsem ja ohutum valik ka siis kui laps näiteks ise kärru tahab ronida

Baby Jogger City Mini ZIP
– läheb kokkupandult tõesti väga kompaktseks ja väikseks, istme riie jääb sisse,  kujult jääb siis pigem nn vihmavarju moodi, aga oluliselt lühemaks
– transpordi lukk, avaneb pisut mugavamalt kui tavalise city mini oma
– käsipidur on mugav
– jalatugi on tõstetav (selleks on vaja kahte kätt)
– käruga on kaasas topsihoidja 😀
– turvakaar (mille peab eraldi lisana juurde ostma) on sellisest painduvast materjalist, et seda ei pea kokku panekuks eemaldama , ühtlasi on see turvakaar liigendkinnitusega, mis tähendab, et seda saab ka vaid ühelt küljelt avada (st ei pea täielikult eemaldama kui last nt kärru panna).

MIINUSED
Baby Jogger City Mini 4
– kokku pannes jääb istme tekstiil välja
– lükkesanga kõrgus ei ole muudetav
– jalatuge ei saa tõsta
– kõikvõimalikud lisad tuleb juurde osta

Baby Jogger City Mini ZIP
– kaarvarjul ei ole piiluakent
– lükkesanga kõrgus ei ole muudetav
– rattad on ikka puhtalt ainult linnatänavatele
– kõikvõimalikud lisad tuleb juurde osta

Tallinna linna tänavatel mõlemaga sõites on BJCM4 tuntavalt tugevama olekuga, mille tingivad ilmselgelt suuremad ja laiemad rattad. Samas manööverdamise osas ei olnud neil vahet, mõlemad saab nö kohapeal ümber pöörata ja lükata/juhtida ühe käega.
ZIPi juures meeldib mulle väga see, et kui sinna peale asetada turvahäll, siis on see mõnusalt kõrgel ja beebi on tõesti täiesti silma all. Kui käru kasutada vaheldumisi turvahälli all ja ka istmega (nt suuremal lapsel), siis on plussiks ka see, et istet ei pea eemaldama.
Baby Joggerite plussiks on kindlasti veel ka kergesti puhastatavad tekstiilid, üldiselt piisab ikka ainult niiskest lapist, aga hea teada, et vajadusel on ka kõik katted eemaldatavad.
Järelturul liigub Baby Jogger City Mini 3 kärusid päris palju, 4 rattaga variante oluliselt vähem, samas olles proovinud mõlemat, siis kui selle neljarattalise ostaksin iga kell uuesti, siis kolmerattalist vabatahtlikult enam ei kasutaks. Hea uudis on ka see, et seda City Min 4 mudelit on saada ka uuema ja meeldivama Charcoal kangaga (selline veidi teksat meenutav tumehall).
ZIPi järelturg on veel hõredam, kui ka liigub, siis leiavad need suht kiirelt uue omaniku. Värve on erinevaid, lisaks meie mustale on veel ka punast ja sinist (tooniks siis “teal”) ning sel aastal peaks lisanduma ka tumehall.

Kui küsida, kas ma ostaks neid kärusid ka teist korda, siis ma ütleks, et JAH.

cm4vszip1

cm4vszip2

Siin on mõlemas kärus kasutuses Bugaboo istmekate/pehmendus, mis sobib ideaalselt. See istmekate on hea asi just suvel, lapsel on selle peal meeldivam olla kui niisama käru enda kanga peal, pehmem ja aitab ka käru puhtana hoida, sest seda on oluliselt lihtsam puhastada kui tervet käru istet.


fullsizerender-19

Suurusest paremini aru saamiseks on kärude vahel 33L suurune käsipagasi kohver, vasakul BJCM4 ja paremal BJCM ZIP


img_4812

Baby Jogger City Mini ZIP ja Maxi Cosi Pebble


suurused

Siin on näha mõlema käru mõõdud, näiteks istuma mahub ZIPpi pikem laps, kuna varju all on rohkem ruumi, olgugi, et käru ise väiksem. 

 

Käruvidin: Bugaboo mobiilihoidja

Mäletan kui see mobiilihoidja Bugabool müügile tuli, et mulle tundus see hirmus laheda vidinana, samas nii mõnigi vaatas pigem veidi viltu sellele asjale, et no egas ometigi ei pea emad kärutamise ajal Facebookis istuma. Ja ei peagi – sest seda hoidjat saab kasutada palju asjalikumalt.

Variant 1 – kaart võõras linnas
Paberist kaarte ei kasuta reisil vist eriti paljud enam, ikka on lihtne telefonil end positsioneerida lasta ja kõige otsem tee soovitud sihtkohta ekraanile kuvada. Samas see nina telefonis ja ühe käega vankri lükkamine pole erit mugav ja ega parem pole ka see, kui telefon käib muudkui kotti/taskusse ja sealt välja.
Palju mugavam on “kaart” käru lükkesangale kinnitada ja vajadusel sinna pilk peale visata – nii tundubki, et see mobiilihoidja võib leida koha meie reisikohvris 😉 Arvestama peab vaid, et külmal ajal ei taha nutitelefonide akud just kuigi kaua kesta, samas kui seda reisimist ja rändamist on rohkem ikka suvel, siis igati okei.

imgp4659

Variant 2 – meelelahutus kärus
Muidugi on multikate vatamisest parem lapsevanema ja lapse vaheline aktiivne suhtlemine, aga vahel on olukordi, kus lihtsalt ON VAJA, et laps oleks rahulikult kärus ja ema/isa saaks näiteks toidupoes asju korvi laduda ja kassas maksta või väiksemat õde riidesse panna või ennast riidesse panna või trammis ilma kisata sõita. Ja ka selleks on see hoidja super – alguses proovisin kinnitada istme turvakaare külge, aga nii tundus telefon liiga lähedal olevat (tegemist siis Bugaboo Donkey istmega) ja no see annab lapsele ka võimaluse telefoni niisama näppida, mis mu meelest ei ole parim variant. Seepärast kinnitasingi hoidja hoopis lükkesangale ja ideaalsemat Põrsas Peppa vaatamise kohta annab otsida 😀

imgp4680

Variant 3 – spordisõbrale
Meil on talvisel ajal rattatrenni tegemiseks olemas spetsiaalne pukk, kuhu ratas kinnitada ja siis justkui trenažöörina kasutada, kõik ju väga lahe, aga ütleme nii, et paar tundi niisama tühja vaadata ja vändata on üpris nüri tegevus ja hea meelega vaataks siis mingit sarja või no näiteks mõnda lahedat rattasõidu inspiratsiooni videot. Ja ka selleks on see Bugaboo mobiilihoidja mõnus abiline ning sobitub lenksule suurepäraselt.

imgp4690

Aitäh Scandikidsile, kes selle mobiilihoidja meile saatis!  Ühtlasi on Scandikids ka Eestis ametlik Bugaboo edasimüüja 😉