Kogemus reisikäruga – Easywalker Miley 2

Posted in Kärudest, koostöö, Reisimine, Uncategorized by beritp

Reis nelja lapsega Hispaaniasse on selleks korraks läbi ja jagan natuke kogemust meiega kaasas olnud reisikäru kohta, milleks sel korral sai valitud eriti värskelt saabunud Easywalker Miley2.

See roheline Miley toon võlus mind suht kohe, kui seda nägin

Kohe algatuseks tuleb mainida, et ma ei pea end just “minikärude” inimeseks ja ka reisidele olen eelistanud kaasa võtta kärusid, mis tunduvad selleks mugavad ja vähem mõelnud sellele, et need oleks väiksed ja kerged. Aga sel korral olid võimalikud käru kasutajad ka kõik suuremad kui meil varasemalt ja siis tundus, et mõned omadused – nagu nt selg sõidu suunas istme võimalus, ei olegi nagu enam niiii olulised. Ja kuna pagasi suurust tahtsime ka minimeerida tundus mingi pisema käru valik igati mõistlik.

Kaalutud sai erinevaid, aga Miley2 kasuks rääkisid nii soodne hind, super lahe roheline värv kui ka kerge kaal (7kg) ning samas ruumikas iste. Lisaks tulevad käruga kaasa trnaspordikott (määrdumise eest kaitseks) ja vihmakile.

Käru saabudes oli muidugi korraks natuke error endal, sest terve pika talve ja sellele eelnenud suvegi oleme ju sõitnud oma Easywalker Harvey3 Premium mudeliga ja see käru oma võimekusega nii käe sees. Aga tuli endale meenutada, et tegemist ongi täiesti erinevast kategooriast kärudega ja nad ei peagi nö sarnased tunduma.

Nii jõudsimegi enne reisi ka mõned kodused toimetused just Miley2-ga teha ja vaikselt hakkas seegi käru nö omaks saama. Minu jaoks oli esialgu harjumatu, et laps ainult nägu sõidu suunas ja ma teda ei näe, samas Jonasel oli sellest täitsa suva ja istus kärus suurima hea meelega.

Reisitarbeks kasutasime ka natuke lisavarustust – juba varasemast olid olemas telefonihoidja lükkesangale ning suvine Easygrow istmepehmendus, lisaks tahtsin ma ka mingisugust organisaatorit sangale, et reisil mugavam oma esmavajalikku kraami kaasas hoida ja, et alati ei peaks omale õlakotti vms külge panema. Easywalkeri enda organisaator jäi mu maitse jaoks natuke liiga madalale, aga Tinkafu organisaator tundus sangal täpselt õige. Ideaalis oleksin valinud musta värvi variandi, aga kuna ostuhetkel seda polnud, tuli hall ja ausalt ei häirinud see ka selle rohelise käru küljes. Organisaatorit kasutasime tõesti igapäevaselt, nii varumähkmete, päikesekreemi, veepudelite aga ka snäkkide ja plaastrite jms asjade hoiustamiseks. Eriti hea oli see suures lõbustuspargis, kus ei pidanud muretsema, et kellegi käsi nt seljakotist või õlakotist midagi väärtuslikku kaasa viib 😅

Organisaatorisse mahub kiirest haaratavalt kaks joogipudelit ning lisaks on kaks lukuga taskut.

Eriti hea, et organisaator ei jää ette õhutusavadele, kui need avatud

Miley2 oli meie reisil väga eeskujulik kaaslane, hätta ei jäänud temaga ka metsikumat parki külastades, linnast ja basseini ääres veeremisest rääkimata. Jonase jaoks sai sellest kärust tema täielik lemmik koht, kus end turvaliselt ja mõnusalt tunda ja mitmel korral avaldas ta ise soovi sinna chillima minna. Ka oma uinakud tegi ta kärus ja isegi kui väljas oli 26C, siis avasime Miley2 tuulutusavad (mida on päris mitu) ja palavus teda seal ei seganud. Jonas eelistab magada nii, et iste on kerge kalde all, aga pisikeste beebide jaoks käib iste ka päris lamavasse asendisse.

Ka ebaühtlasel pargiteel ei jäänud Miley hätta

Boonusena sai käru kasutada ka peagi neljaaastane, kui ikka jaks otsa sai ja jalad puhkust vajasid, siis oli lihtsam Jonas omale kandekotiga selga panna ja Joni kärus lükata. Sõidumugavus raskemat last sõidutades ei kannatanud ja kaalupiirangu pärast ei pidanud ka muretsema, sest kandevõime on Miley2 mudelil 22kg.

Lõbustuspargis keerasin selle organisaatori teistpidi, et pisike lukuga tasku jäi vastu käru, sinna oli hea oma väärtuslikum kraam peitu panna.

Alumine kaubakorv on väikse käru kohta väga hea suurusega, poes käies sai sinna kõvasti toidukraami laduda, samuti mahtusid sinna ära kogu pere jaoks rätikud jms, et kõik vajalik saaks basseini äärde kaasa võetud.

Peale peaaegu kahte nädalat igapäevast kasutust olen meie käru valikuga igati rahul, kui ma midagi muudaks siis tahaks selliseid magnetiga rihmakinnitusi nagu nt Harveyl ja no turvahälliga kasutuse võimalus oleks ka boonus, samas hetkel meie jaoks see võimalus ei olnud oluline ja käru sai just Jonasele valitud, kes juba kaheaastane. Minu hinnangul on Miley2 tõesti hea reisikäru ja hea variant ka kodus kui on vajadus nö auto-poe käru järele, sest avastasin ennastki just Mileyt kaasa haaramas kui kodus olles kuskile kiirem käik oli vaja teha.

Soodsast hinnast rääkides on Easywalker Miley2 mudeli täishind 299€ (kaasas siis vihmakile ja transpordi kott), aga koodiga lifeatlucky13, saab selle käru (ja muu täishinnaga kauba) koostöös Babyshop.ee poega neilt 15% soodsamalt ning eriti magusa pakkumisena tuleb Miley2 ostuga juuni lõpuni kingituseks kaasa ka rool turvakaarele (meie laste lemmik lisa 😆) ja topsihoidja. Ehk kellel on plaanis omale just mõni selline väike käru hankida, siis meie kogemusel võime Miley2 mudelit soovitada küll.

9Jul2019

Joni 11-kuu jutud

Posted in Jon, Uncategorized by beritp

Need paar viimast kuud on sünnipäeva postitused natuke nihu läinud, aga no teeme veel ühe postituse enne kui käes on esimese AASTA tähistamine.

Jon on ikka laisk nagu lohe – liigub kõht vastu maad, samas teeb seda jätkuvalt välgu kiirusel. Eks me ikkagi hakkasime natuke muretsema ka, et mis värk see siis on, et teised samal ajal tegid igast asju aga tema mõnuleb. Et saada südamerahu või hoopis kasulikke nõuandeid, suundusime Füsioteraapia Kliiniku laste füsioterapeudi juurde, kes siis Joniga tegeles ja tema liikumist vaatas. Tõdema pidi temagi, et reaalselt ei ole tal ühtegi takistust ei käputamiseks ega istumiseks, aga ta lihtsalt ei tee seda 😀
Tema roomamisstiil hõlmab mõlemalt keha poolt ja ta on selle nii hästi selgeks saanud, et motivatsioon muud moodi liikuda on väga madal. Otseselt teda kuidagi sundida muud moodi liikuma ei saa ka ja kõik sellised põhilised harjutused oleme nii või naa juba kuid siin läbi harjutanud, eks ta lihtsalt peab selle ise üks hetk ikkagi kätte võtma ja ära tegema.

Keegi kunagi soovis, et kirjutaksin rinnast võõrutamisest, sellega on hetkel küll selline lugu, et lõppu ei paista. Taas on Jon teistest mu lastest erinev, nii JJ kui Jenniga hakkas aasta saabudes see tee läbi saama, ilma suurema sättimiseta ja loomulikult suht. Jon naudib, sööb muud sööki mehe moodi, aga rinnast ei loobu, ei päeval ega öösel. On päevi, kus ehk tõesti päeval 1-2 korda vaid saab, aga öösel on ikka 2-3 korda vaja ja mõni päev ka jälle rohkem – mida sa siis siin lõpetad, kui on näha, et ta pole selleks valmis ja ma ise ka vist mitte. Kasv tundub ka igati norm, viimati 9.4kg ja 74cm
Seega, võõrutamise juttu vist nii pea ei ole oodata.

Tuju on sellil hea, oskab nalja teha ja vahel tundub, et ehk isegi kordab mõnd sõna järele, meeldib üle kõige õe ja vennaga koos olla ning emme või issi süles olla, vihkab üle kõige üksi olemist.

Juba varsti ongi aasta möödas sellest juulikuu ööst, kui Jon saabus, tundub nagu see oleks vähemalt 10 aastat tagasi olnud 😀 Aga noh, vaatame, kas teeb sünnipäeval oma liikumismustris lõpuks muutuse või mis saab, seniks siis kanname ikka kätel oma väikest musut.

28Feb2019

Nutikas ja kodumaine beebitoit – BabyCool

Posted in elu kolme lapsega, Lisatoit, Uncategorized by beritp

Ei ole ma leidnud endas seda soont, mis mind ise püreesid valmistama paneks, samas kvaliteetset toitu tahaks oma lapsele ikka anda ja nõnda sai siis süvenetud meie beebitoidu turul pakutavasse. Olulisim kriteerium mahetooraine, kui ka veel kodumaine, siis seda parem. Minu tähelepanu võitis BabyCool oma külmutatud püreekuubikutega, mis mõlemale punktile vastasid.

tavapärane lõunasöök

Lisatoiduga alustades on alati suurim “probleem” olnud kogused ehk siis esialgu sööb laps nii väikseid koguseid, et neid on jabur ühekordselt valmistada, nõnda peaks siis tegema suurema laari ette ja neid siis näiteks sügavkülmas hoidma, aga see kõik võtab ka omajagu aega ja kui võimalik, siis ma seda esimese eelistusena ette võtta ei tahaks.
Variant on osta püreed purkides, kuid ka kõige väiksemad purgid on nii suured ja säilivus avatuna külmikus nii lühike, et palju toitu läheb lihtsalt raisku.

BabyCool on lahendus, täpselt see, millest nii JJ kui Jenni ajal puudust tundsin – lõpp toidu raiskamisele ja samas kvaliteedis järeleandmisi tegemata.

Mis selles siis nii erilist on?
Hetkel mulle tundub, et tegu on meie turul ainsa omataolisega ehk siis sügavkülmutatud püreede pakkujaga. Tooraine on mahe, nii köögiviljad, puuviljad kui ka liha ning lisaks kodumaine. Pakendid mõistliku suurusega (200g) ning sama võib öelda ka kuubikute kohta, paras on teha üks kuubik esimeseks maitsmiseks ja uue toiduga tutvumiseks, hiljem saab soojendada mitu kuubikut ja neid omavahel segada vastavalt soovile – nii saab täitsa toreda “ühepajatoidu”. Igas taassuletavas pakis on 12 püreekuubikut ja nõnda saab neid kasutada täpselt nii palju kui vaja ning ülejäänud tagasi külma panna – ideaalne! Püreedele ei ole lisatud suhkurt ega soola või mingit muud ebavajalikku kraami – mida beebitoite valides väga oluliseks pean.

Kuidas valmistame?
Nagu ka BabyCool soovitab ja me alati beebitoiduga teinud oleme, siis soojendame seda kuuma vee “vannis” (ei ole soovitatav mikrolaineahju kasutada).
Seega, alustuseks panen vee kannus keema, võtan vajalikud kuubikud, mille panen tassi või kausi sisse ja siis omakorda suurema kausi sisse, mis on äsja keedetud veega täidetud. Veidi aega lasen neil soojeneda, siis vaiksel lusikaga segan ja aitan kiiremini sulamisele kaasa kuniks kuubikud on sulanud ning püree soe. Pirni ja õunapüreed käivad meil Joni pudru peale ja nende puhul panen ma juba pool sulanud kuubikud pudru sisse, et see söömiseks piisavalt maha jahutada – väga mugav on nii.

pudrutegu

Hetkel sööb Jon 2-3 korda päevas lisatoitu, muul ajal saab rinnapiima nii palju kui soovib. Eks ma olin veidi ärevil ka, et kas ja kuidas temale lisa maitsema hakkab, aga tundub, et aeg oli seal 6.-7. kuu vahel ikka väga küps ja kõik, mis menüüsse on lisatud läheb ka isukalt sisse.
Hommikuti alustame pudruga, milleks kasutame Holle beebiputrusid (kuhu ei ole lisatud piimapulbrit või puuvilju vms), pudru valmistan vee ja tilga oliiviõliga ning sinna sisse läheb üks BabyCool pirni- või õunapüree kuubik. Koguseliselt tuleb seda portsu umbes pool väiksemat tassitäit.
Pärast lõunaund või vahel veidi hiljem, on valikus köögiviljad koos lihaga, hästi meeldib näiteks lillkapsas, pastinaak ja veiseliha, kõiki üks kuubik, teine popp kooslus on lillkapsas, suvikõrvits ja veiseliha (märgin ära, et lihakuubik sulab veidi kauem kui köögiviljad). Esimest korda taolist einet talle valmistades olin ma nii üllatunud, et KUI hästi see toit lõhnas, tõesti nagu päris toit ja mitte mingi konserv. Äge!
Õhtupoolikul saab Jon kerge eine, olgu selleks väike portsuke putru pirni või õunakuubikuga või siis mõnda köögivilja, aga sel korral ilma liha lisamata. Nõnda süües mulle tundus, et kõrvits on üks tema lemmikuid.

Maitseb!

Poest leiab need toidud sügavkülma letist, meie enamasti ostleme Selveris ja meie nn kodupoes on valik täitsa korralik (vaata BabyCool edasimüüjaid siit, nimekiri pidevalt täieneb). Kodus on sügavkülmas meil Jonil püreedele eraldi sahtel, kust siis kõik vajaliku võtame (nii ei pea muud kraami külmast võttes seda beebitoidu sahtlit avama ning liigselt sinna sooja laskma).

Sügavkülma sahtel hea ja paremaga

See toidu valmistamine neist kuubikutest on tegelikult ka kuidagi motiveerivam, sest sul on just nagu põhi olemas, nüüd vajadusel lisa, mida soovid, olgu selleks veidi hiljem natuke tatart, riisi või midagi muud meelepärast ja nõnda on see ühisele kodutoidule üle minek ka kuidagi lihtsam tulema. Et kui esialgu olin kindel, et ma selle püreemajandusega ise tegelema ei hakka, siis nõnda kombineerides on ju täitsa mugav ja tehtav.

Mis muud öelda, kui, et soovitame!
Ja, et kellelgi teist oleks võimalus ka neid mõnusaid püreesid proovida, siis pöördusin BabyCooli poole ning minu Instagrami kontol läheb täna käima ka väike loos nende toodetele, seega tulge osalema 🙂

5Sep2018

Esimene pikem väljasõit

Posted in Uncategorized by beritp

Elu kolme lapsega on ikka seiklus, mõni päev on meil üks paras kaos ja teisel päeval on jälle kõik parem kui iial varem. Möödunud nädalavahetus oli ilmekas tõestus neist lapsevanemaks olemise ameerika mägedest.

Reedel võtsime suuna Tartusse, sõit luges rahulikult, kõik lapsed tegid uinaku ning tujud olid head. Ka kohale jõudes end Dorpati hotelli peretuppa sisse seades olid lapsed rõõmsad ning puhanud, käisime süüa ostmas ja tegime ka kiire käigu raamatupoodi, kust valiti meelelahutuseks värviraamat, pliiatsid ja Muumi raamat. Kuna Teet pidi töö asju ajama hiliste tundideni, siis otsisime omale tegevust, lisaks joonistamisele ja värvimisele jõudsime ka mänguväljakut külastada lisaks niisama jalutamisele – eesmärgiga lapsi pisut väsitada enne õhtust magama minekut.
Õhtuks siiski sõitis väsimus kuidagi eriti sisse ja paha tuju – oli see siis võõrast kohast või esimesest pikemast autosõidust või millestki kolmandast, tabas just Joni, kes nüüd kuidagi rahuneda ei tahtnud. Õnneks oli mul kaasas minu otsustusõimetusele kohaselt lausa mitu kandevahendit, millede seast Ergobaby Adapt meil valituks osutus ja Jonile sobis, et rahuneda. Samal ajal jõudis kätte ka suuremate uneaeg ja kuna korraga oli vaja kõik kolm kuidagi magama saada, siis jalutasin mööda tuba, Jon kandekotis, JJ ja Jenni voodis ning lugesin neile Muumidest unejuttu. Ja see toimis, loetud minutidega lapsed magasid. Oli veidi superema tunne ka muidugi, sest varem polnud seda veel ette tulnud, et kõiki üksi vaja magama panna.

Järgmine päev oli suund maale, kus lapsed said lõpuks piiramatult joosta ja hullata, eriti mu õe tehtud takistusrajal. Kõik eeldused olid just kui loodud, et tagasi linna sõidul on kõik väsimusest unes – boy we were wrong..
Üsna esimestest kilomeetritest peale oli selge, et Jenni selle sõidu osas ja turvatoolis istumise üle rõõmus ei ole. Tema valjuhäälne pahameel äratas ka vaevu suikunud Joni ja edasi läks lahti selline põrgu eeskoda meenutav sõit. Karjuti kordamööda või korraga, kellel oli pissihäda, kellel nälg, kellel mähku täis. Peatus peatuse järel püüdsime siis kõigi nende hädadega tegeleda, veidi oli nagu ahastus, teisalt natuke naljakas ka. Põhinali saabus muidugi siis, kui Joni mähkud selle suure vahetamise peale otsa said – õnneks kolme lapsega liikudes on igasugu varukraami ikka kaasas ja nii ta Jenni paar numbrit suuremad püksmähkmed jalga saigi. Kuidagi moodi õnnestus ta ka imetades pool unne saada ning turvahälli tõsta, et sõit saaks jätkuda, samal ajal Jennit tasa olema keelitades. Läbi häda ja nüüdseks selgelt üleväsinud lastega õnnestus plaanitust hiljem muidugi lõpuks ka koju jõuda.

Kuigi korraks oli tunne, et never again nende lastega kuhugi sõita tahaks, siis tegelikult juba järgmine päev võtsime taas autosõidu ette, sest plaan oli minna Nõvale perekondliku sündmuse raames toimunud matkale. Aga et see vanemaks olemine on ikka pidev õppimine ja katsetamine, siis tuli mul pähe, et võtaks ka luti sõidu peale kaasa Joni tarbeks. halleluujah, sest see meie sõidu ja närvid päästis. Lutipõlgurist Jon leppis lutiga ning magas terve tee nagu nott, lisaks ka suurema osa matkast koos väikese söögipausiga.
Metsas oli tore, mustikaid oli täiesti ebareaalselt palju ja seda isegi täiesti käidava matkaraja ääres, lapsed noppisid ja lasid endale peotäite kaupa marju noppida. Lisaks marjadele ja metsa uudistamisele jõudsime ka rannas veidi liivaga mängida – ilm oli veel täpselt nii palju soe, et pani sellele suvehooajale mõnusa punkti.
Tagasiteele asudes oli väike hirmuvärin sees, et kas kordub eelmise päeva õudus, aga abiks olnud lutt ning suurematel kaasa korjatud kivikesed hoidsid tuju piisavalt ülevale, et isegi peatust polnud vaja teha.

Õhtul oli hea tunne küll, et eelmisest korrast ära ei kohkunud ning selle matka ikkagi ette võtsime – nii palju häid emotsioone oleks muidu olemata jäänud.
Eks see uue elukorraldusega ja viiekesi toimetamisega kohanemine tähendabki pidevat kogemuste saamist, mis edaspidise kergemaks teevad, on paremaid ja kehvemaid päevi, aga neisse viimastesse ei tasu nö kinni jääda, lisaks tasub ikka kasutada kõiki abivahendeid – olgu selleks siis lutt või kandekott – whatever works ja kõigi elu ja olemise lihtsamaks teeb.
Meie oleme järgmisteks seiklusteks valmis, aga selge on ka see, kolme lapsega pole seiklusteks isegi kuskile eriti minna vaja, piisab ka tavalisest lasteaiapäevast, aga meie lasteaiaga harjumisest ja harjutamisest kirjutan juba mõnes teises postituses.

Hotelli lebo Kuidas üksi kolme lapsega linna peale minna

17Jul2018

Ebaõnn – suvi ja tuulerõuged

Posted in lapse tervis, Uncategorized by beritp

Kevadel möllasid JJ lasteaias tuulerõuged, tema oli sel ajal kodune, nüüd on ta lasteaiast suvepuhkusel olnud vaat, et ka juba kuu, kui mõni aeg tagasi need samad tuulekad ikkagi temani jõudsid.

Ok, ostsime apteegist PoxClin vahtu, hakkasime sellega määrima ja ausalt öeldes polnudki midagi hullu, tuju oli tal hea, täppe tuli suht vähe ning isegi palavikku praktiliselt ei tulnud, vahepeal isegi kahtlesime, et kas on ikka tuulerõuged.
JJ põetamise kõrvalt ootasime siis, et millal kord Jenni käes on, aga no ei tulnud ega tulnud mingeid märke. Ja muidugi nüüd, kus mul on käes 39. rasedusnädal, beebi iga hetk saabumas, ärkas Jennike ühel hommikul esimeste täppidega – ok, ajastus on kehva, aga lootus oli, et ehk läheb ka sama kergelt kui JJ-l ja saabki siis selle jamaga ühele poole.
Oh well, vaene väike Jenni – kergest põdemisest on asi kaugel ja oma osa kindlasti annab juurde ka see palavus, mis niigi ebamugava olemise veel kehvemaks teeb. Täna öösel näiteks siin peres peaaegu ei magatud, sest tal oli lihtsalt nii paha ja üritasime tal seda olemist kuidagigi paremaks teha. Midagi peale tubade tuulutuse ja selle sama vahuga jahutamise nende tuulekatega paraku ette võtta ka ei anna, tuleb lihtsalt ära kannatada. Teised lapsed mängivad õues, käiakse rannas – meie katsume kuidagi siin toas hakkama saada. Kui JJ-l oli ehk kokku ca 15 täppi, siis väiksel Jennil on vist vähemalt 150, nii et pole imestada, et tal see olemine nii vaevaline on.

No ja siis olen siin mina, kes alles oli nii-nii valmis, et beebi võiks saabuda ja nüüd ootan ja palvetan, et püsiks ta veel max kaua kõhus, kuniks meil see megakriis ometi mööda läheb, sest no oleme ausad, ei ole just eriti hea minna sünnitama kui öö on sisuliselt vahele jäänud ja muidu ka süda valutab teise lapse pärast.
Lootus on küll, et ehk beebile ei nakkaks ja ma ise olen tuulekaid põdenud ka, aga samas garantiid ei ole, nagu näha siis ka selles osas, et kui kergesti või raskesti keegi põeb – lisaks siis tähendaks see kõik veel pikemalt kodus ja toas istumist ja see hakkab kergelt hulluks ajama. Rääkimata siis sellest, et kuidas Jenni venna saabumist võib üle elada kui tal endal on nii kohutavalt paha olla on.

Oeh… saaks see jant läbi ometigi.

Toredam oleks, kui prillide kõrval oleks pigem päikesekreem 😦

15Nov2017

Kiire lõunasöök

Posted in Elu lapsega, Uncategorized by beritp

Eile tegin Jennile frikadelli suppi, aga see muidugi lõppes sellega, et ta sõi taldrikust ära viimse kui ühe frikadelli ja ei puutunud mitte midagi muud. Läbi häda saime ikka mõne porgandi ja lillkapsa ampsu ka sisse, aga no kogused ei olnud märkimisväärsed. Seega mõtlesin tasakaaluks täna midagi lihavaba teha.

Meie pere on kõigesööjad ehk et ei jälgi ühtki suunda, peale selle, et ma paraku jah, laktoosi ei talu, kuid see seab piiranguid vaid nii palju, et tavapiimaga ma kohvi juua ei saa.
Lastel siiani mingeid vastunäidustusi millelegi ei ole ja nii on neile kõik pakutav. Samas vahel on pea ideedest tühi või juhtub hoopis see, et teed muudkui oma vanu tuttavaid asju ja vaheldusest või uudsusest jääb puudu. Selleks puhuks meeldib mulle teinekord kokaraamatuid sirvida ja mis beebidesse-lastesse puutub, siis on üks päris inspireeriv raamat see ” Väikelapse Mahetoit. Beebipere kokaraamat”, kust ka tänane kerge lõunasöök pärines.

Kuna Jennile maitseb muna ja maitseb avokaado (oli üks esimesi asju, mis talle meeldis), siis tundus hea variant proovida lõpuks avokaado-munarulle.
Ega sellest lihtsamat retsepti on vist raske välja mõelda ja eriti sobilik on see muidugi ka hommikusöögiks, sest valmib ruttu ega ole keerulisem kui pudru keetmine.

Vaja läks kolme muna, ühte avokaadot, paar supilusikatäit piima, sorts õli, pipart ja ideaalis basiilikut (aga seda meil täna polnud ja sai ka ilma hakkama), ma lisasin ka veidi juustu.
Muna koos piima ja pipraga tuleks lahti kloppida, panna õliga pannile ja lasta küpseda, kui see sisuliselt omlett on valmis, siis tõstad taldrikule jahtuma ning sel ajal teed valmis avokaado püree (küpse avokaado puhul tähendab see lihtsalt sisu välja kaapimist koorest).
Siis määrid selle avokaado jahtunud omletile ja keerad rulli ning lõikad ampsudeks. Pärast jäin mõtlema, et sinna vahele oleks võinud ka viilutatud kirsstomatit näiteks panna, lisab maitset ja veidi värvi.
Igatahes võtab see kõik kokku ehk 10 minutit ja kiire eine ootab söömist.

Jenni jäi rahule.
Aga, kel häid retsepte, mis lastele meeldivad, jagage julgelt.

26May2017

Palju õnne Jenni – 9 kuud!

Posted in Jenni, Uncategorized by beritp

Juhhuu, meie Jenni on siin ringi hullanud ja rõõmu toonud nüüd juba kauem kui teda ootama pidime. Selle 9 kuu sisse on nii palju head mahtunud ja palju sellest ikka tänu temale.

Esimese reisi pidas see nüüd 9-kuune preili vastu imehästi. Ma ikka veidi olin ebakindel, et kuidas ta lennukis viitsib olla või kuidas see roomamine seal majutuses välja tal näeb ja, et kas kõik ikka sujub tema jaoks ka, aga see ebakindlus oli asjatu.

Söömisega on nii, et tema lemmik on ikka rinnapiim, pakume, mis me pakume, piim on see, mis alati sobib ja peale läheb. Püreedest on ta saanud nüüdseks nii laia valikut, et enam üles loetleda ei oskagi. Reisil sai ka olude sunnil (sest oma puder sai otsa) miskit piimapulbriga rikastatud putru, aga selle põlgas ta nii ära, et kahest korrast rohkem pakkuma ei hakanudki. Joogiks olen vett pakkunud ja see vahel täitsa meeldib.
Reisilt tagasi saabudes olid lisaks alumisele kahele hambale otsapidi väljas ka ülemised kaks.
Kaalu annab kodune kaal 8.2kg ja pikkust suudame mõõdulindil venitada 71cm

Liigub Jenni põhiliselt ikka veel roomates, aga päris tihti teeb katseid käputamiseks (pehmel pinnal tuleb juba välja ka), suurim saavutus saabus teisipäeval kui ta päris ise istuma läks ja no nagu pildilt näha on see hetkel suht tema lemmiktegevuste hulgas.
Kuna liikumist ei piira suurt miski, siis on täiesti tavaline, et nihverdab ennast kindlasti sinna, kus JJ tegutseb, et saaks vennaga koos mängida. Õnneks enamasti on JJ sellega päris ka ja kaasab Jennit (hetkel panevad nad koos puslesid kokku, küll jah, tundub, et JJ-l läheb see tükkide sobitamine veidi edukamalt).

Jenni on lihtsalt lahe, beebist hakkab saama siuke krutskitega tüdruk ja aina lõbusamaks see elu meil temaga läheb!

23Feb2017

Uued kärud: Baby Jogger City Mini 4 ja Baby Jogger City Mini ZIP

Posted in Uncategorized by beritp

Sel korral saan kirjutada lausa kahest kärust, kuna neis on palju sarnast ja nii mõnelgi võib tekkida küsimus, et kumb on parem või, mis neil üldse vahet on, siis püüangi selle ülevaate võrdlusena teha.

Vasakul Baby Jogger City Mini 4, paremal Baby Jogger City Mini ZIP

Kellele või milleks?
Mõlemad kärud on ideaalsed reisile võtmiseks ja just selle plaaniga need ka tee meie juurde leidsid. Samas kui Baby Jogger City Mini 4 on tänu oma suurematele ratastele ka igapäevaseks jalutskäruks täitsa hea valik, siis Baby Jogger City Mini ZIP on minu jaoks pigem reisi/auto/poekäru ehk, et igapäevaselt pikkade jalutuskäikude jaoks võivad need rattad pisikeseks jääda.

Suurus
Mõlemad on väga kompaktsed, kui BJCM4 käib kokku ühe liigutusega, siis ZIPil tuleb teha kaks liigutust – vajutada nuppu lükkesangal ja seejärel istmel asuvast sangast tõmmata nagu BJCM4. Samas on kokkupandult neil nii suurus kui kuju päris erinevad, BJCM4 läheb kokku võileivaks, istme kangas jääb välja poole (määrdumiseoht!), ZIP käib kokku justkui vihmavarjuks, aga tegelikult tavalisest “vihmavari”kärust umbes poole lühemaks, ka iste jääb pigem sisse poole.
Seega kokkupandult on neil see erinevus üsna suur, samas, kui kärud avada, siis ei jää väike ZIP kuidagi suurele “vennale” alla. Kaalust ka, BJCM4 kaalub 8.8kg ja BJCM ZIP kaalub 7.3kg

Funktsioonid
Mõlemal kärul samad:
– iste on ainult nägu sõidu suunas
– lükkesang on fikseeritud kõrgusel
– mahukas pakikorv
– hiigelsuur kaarvari
– õhutusava lamavas asendis
– kaalupiirang mõlemal 22kg
– adapteritega võimalik paigaldada ka turvahäll peale (adapterid on neil erinevad)

Erinevused
ZIPil saab ka jalatoe üles tõsta, BJCM4 on klassikalise Baby Joggeri jalatoega, mida ei saa tõsta, AGA on lõpuks võimalik soetada selle jalatoe lisavarustusena – Eestis seda pole veel müügil näinud, kuid Soomes saab juba osta.
Kaarvari on küll mõlemal hiiglaslik, kuid kui BJCM4 varjul on 2 piiluakent, mis avanevad takjakinnitusega, siis ZIPil ei ole üldse akent. Ka varjude materjalid on erinevad, kui BJCM4 vari on kogu ülejäänud kärutekstiiliga samast suht tugevast materjalist, siis ZIPi vari on selline riidesem ja veidi isegi veniv, samas ka veidi õhem.
Õhutusava on mõlemal kärul ja üsna sarnane ja kasutatav siis kui iste on lamavas asendis, erinevus on selle ava katte fikseerimises, BJCM4 kate on kummiga, ZIPil on see takjakinnitusega, mis ehk silmale kenam vaadata, samas ei saa hääletult avada.
ZIPil on käsipidur, BJCM4 on jalgpidur, rattad – BJCM4 rattad on kõik ühe suurused 20cm, ZIPil on esimeste rataste diameeter 14cm ja tagumistel 18cm (ise mõõtes), mõlemal kärul esimesed rattad pöörlevad aga ka fikseeritavad.

PLUSSID
Baby Jogger City Mini 4
– ühe liigutusega (ja ühe käega) on võimalik käru kokku panna, läheb nn võileivaks
– olemas on transpordi lukk, et käru püsiks koos
– varjul on olemas piiluaknad
– väga hea suurusega rattad
– rattaid on 4, oleme ka tavalist 3 rattaga City Mini proovinud ja minu jaoks oli vahe ikka päris tuntav. Ühtlasi on 4 ratast stabiilsem ja ohutum valik ka siis kui laps näiteks ise kärru tahab ronida

Baby Jogger City Mini ZIP
– läheb kokkupandult tõesti väga kompaktseks ja väikseks, istme riie jääb sisse, kujult jääb siis pigem nn vihmavarju moodi, aga oluliselt lühemaks
– transpordi lukk, avaneb pisut mugavamalt kui tavalise city mini oma
– käsipidur on mugav
– jalatugi on tõstetav (selleks on vaja kahte kätt)
– käruga on kaasas topsihoidja 😀
– turvakaar (mille peab eraldi lisana juurde ostma) on sellisest painduvast materjalist, et seda ei pea kokku panekuks eemaldama , ühtlasi on see turvakaar liigendkinnitusega, mis tähendab, et seda saab ka vaid ühelt küljelt avada (st ei pea täielikult eemaldama kui last nt kärru panna).

MIINUSED
Baby Jogger City Mini 4
– kokku pannes jääb istme tekstiil välja
– lükkesanga kõrgus ei ole muudetav
– jalatuge ei saa tõsta
– kõikvõimalikud lisad tuleb juurde osta

Baby Jogger City Mini ZIP
– kaarvarjul ei ole piiluakent
– lükkesanga kõrgus ei ole muudetav
– rattad on ikka puhtalt ainult linnatänavatele
– kõikvõimalikud lisad tuleb juurde osta

Tallinna linna tänavatel mõlemaga sõites on BJCM4 tuntavalt tugevama olekuga, mille tingivad ilmselgelt suuremad ja laiemad rattad. Samas manööverdamise osas ei olnud neil vahet, mõlemad saab nö kohapeal ümber pöörata ja lükata/juhtida ühe käega.
ZIPi juures meeldib mulle väga see, et kui sinna peale asetada turvahäll, siis on see mõnusalt kõrgel ja beebi on tõesti täiesti silma all. Kui käru kasutada vaheldumisi turvahälli all ja ka istmega (nt suuremal lapsel), siis on plussiks ka see, et istet ei pea eemaldama.
Baby Joggerite plussiks on kindlasti veel ka kergesti puhastatavad tekstiilid, üldiselt piisab ikka ainult niiskest lapist, aga hea teada, et vajadusel on ka kõik katted eemaldatavad.
Järelturul liigub Baby Jogger City Mini 3 kärusid päris palju, 4 rattaga variante oluliselt vähem, samas olles proovinud mõlemat, siis kui selle neljarattalise ostaksin iga kell uuesti, siis kolmerattalist vabatahtlikult enam ei kasutaks. Hea uudis on ka see, et seda City Min 4 mudelit on saada ka uuema ja meeldivama Charcoal kangaga (selline veidi teksat meenutav tumehall).
ZIPi järelturg on veel hõredam, kui ka liigub, siis leiavad need suht kiirelt uue omaniku. Värve on erinevaid, lisaks meie mustale on veel ka punast ja sinist (tooniks siis “teal”) ning sel aastal peaks lisanduma ka tumehall.

Kui küsida, kas ma ostaks neid kärusid ka teist korda, siis ma ütleks, et JAH.

cm4vszip1

Siin on mõlemas kärus kasutuses Bugaboo istmekate/pehmendus, mis sobib ideaalselt. See istmekate on hea asi just suvel, lapsel on selle peal meeldivam olla kui niisama käru enda kanga peal, pehmem ja aitab ka käru puhtana hoida, sest seda on oluliselt lihtsam puhastada kui tervet käru istet.

Suurusest paremini aru saamiseks on kärude vahel 33L suurune käsipagasi kohver, vasakul BJCM4 ja paremal BJCM ZIP

Baby Jogger City Mini ZIP ja Maxi Cosi Pebble

Siin on näha mõlema käru mõõdud, näiteks istuma mahub ZIPpi pikem laps, kuna varju all on rohkem ruumi, olgugi, et käru ise väiksem.

7Feb2017

Käruvidin: Bugaboo mobiilihoidja

Posted in Kärudest, Uncategorized by beritp

Mäletan kui see mobiilihoidja Bugabool müügile tuli, et mulle tundus see hirmus laheda vidinana, samas nii mõnigi vaatas pigem veidi viltu sellele asjale, et no egas ometigi ei pea emad kärutamise ajal Facebookis istuma. Ja ei peagi – sest seda hoidjat saab kasutada palju asjalikumalt.

Variant 1 – kaart võõras linnas
Paberist kaarte ei kasuta reisil vist eriti paljud enam, ikka on lihtne telefonil end positsioneerida lasta ja kõige otsem tee soovitud sihtkohta ekraanile kuvada. Samas see nina telefonis ja ühe käega vankri lükkamine pole erit mugav ja ega parem pole ka see, kui telefon käib muudkui kotti/taskusse ja sealt välja.
Palju mugavam on “kaart” käru lükkesangale kinnitada ja vajadusel sinna pilk peale visata – nii tundubki, et see mobiilihoidja võib leida koha meie reisikohvris 😉 Arvestama peab vaid, et külmal ajal ei taha nutitelefonide akud just kuigi kaua kesta, samas kui seda reisimist ja rändamist on rohkem ikka suvel, siis igati okei.

imgp4659

Variant 2 – meelelahutus kärus
Muidugi on multikate vatamisest parem lapsevanema ja lapse vaheline aktiivne suhtlemine, aga vahel on olukordi, kus lihtsalt ON VAJA, et laps oleks rahulikult kärus ja ema/isa saaks näiteks toidupoes asju korvi laduda ja kassas maksta või väiksemat õde riidesse panna või ennast riidesse panna või trammis ilma kisata sõita. Ja ka selleks on see hoidja super – alguses proovisin kinnitada istme turvakaare külge, aga nii tundus telefon liiga lähedal olevat (tegemist siis Bugaboo Donkey istmega) ja no see annab lapsele ka võimaluse telefoni niisama näppida, mis mu meelest ei ole parim variant. Seepärast kinnitasingi hoidja hoopis lükkesangale ja ideaalsemat Põrsas Peppa vaatamise kohta annab otsida 😀

imgp4680

Variant 3 – spordisõbrale
Meil on talvisel ajal rattatrenni tegemiseks olemas spetsiaalne pukk, kuhu ratas kinnitada ja siis justkui trenažöörina kasutada, kõik ju väga lahe, aga ütleme nii, et paar tundi niisama tühja vaadata ja vändata on üpris nüri tegevus ja hea meelega vaataks siis mingit sarja või no näiteks mõnda lahedat rattasõidu inspiratsiooni videot. Ja ka selleks on see Bugaboo mobiilihoidja mõnus abiline ning sobitub lenksule suurepäraselt.

imgp4690

Aitäh Scandikidsile, kes selle mobiilihoidja meile saatis! Ühtlasi on Scandikids ka Eestis ametlik Bugaboo edasimüüja 😉

28Dec2016

Vaht ja lima – vanniks? mänguks? mõlemaks!

Posted in Beebikunst, tegevused lapsega, Uncategorized by beritp

Saime proovida Crazy Soap vormitavat vannivahtu ning Zimpli Kidsi vannilima, aga lisaks vannile leidsime neile ka muud rakedust.

Tegelikult kasutasime JJ vannitamisel esimesed 1,5 aastat ainult puhast vett, ei tahtnud tema õrna nahka millegi muuga “töödelda”. Aga mingil hetkel tundus, et võiks vanniskäigule lisada veel rohkem rõõmu ja hakkasime vannivahtu kasutama. Esimene kord ta muidugi põlgas igasugust vahtu, kuid edasi hakkas meeldima. Sealt tekkis nüüd ka mõte, et võiksime proovida ka vormitavat/voolitavat vahtu ning vannilima.

Vaht läks hästi kaubaks, eriti kui sellest tehtud palle sai veepritsiga haihtuma panna, lima osas oli näha, et sellesse vanni meie JJ oma jalga ei tõsta 😀 Okei, mõtlesin siis, et kas seda saaks kuidagi muud moodi kasutada-katsetada ja välja mõtlesin – beebikunst.

Me tegime eelmine aasta mitu varianti kompimismeelele mõeldud mängu- sensory bag, püreega värvimine, mängutainas. Selleks tuli ise kraami kokku segada, et vastavad vahendid mängimiseks valmis saada (mis tähendas, et oli vaja ka kõik koostisosad endale koju varuda ja valmistamiseks aega leida).
AGA nii see lima kui vormitav vaht on absoluutselt suurepärased vahendid, mida taolisteks sensory play tegevusteks kasutada – eriti heaks teeb need see, et need on just lastele mõeldud. Seega ei pea nendega mängimiseks üldse vannigi olema, vabalt võib maha panna suurema kile või suuremate lastega kolida hoopiski laua äärde, kus saab vahust voolida kujusid, katsuda, mis see vaht õigupoolest üldse on ja nuusutada muidugi ka ( lõhnab jube hästi). See vaht on ikka päris tugev ja seda õnnestub edukalt vormida/voolida, tavalise vahuga oleks see üsna keeruline või lausa võimatu.
Lima panime me suuremasse klaasanumasse, kus seda hea vaadelda oli, ühtlasi sai sinna ka igasugu kraami peitu panna ja välja otsida. Tegelikult on alguses hea seda panna ka näiteks väikestesse klaasidesse või läbipaistvatesse topsidesse, et seal sees nii näppude kui ka näiteks pulkadega segada ja solberdada.
Suvel õues mängimiseks on need ka päris ägedad mu meelest, näiteks limaga “liberada” 😀
Meil olid katsetamiseks nii vaht kui ka lima sinist värvi, aga valikut on rohkemgi, nii et lõbu peaks laialt olema.

Ühe komplekti roosa vahu ja punase limaga loosime ka välja, eks siis võitja ise vaatab, kas tahab neid kasutada vannis hullamiseks või kuival maal uurimiseks – meelelahutust saab igal juhul.

Loosis osalemiseks kirjutage kommentaar, milliseid põnevaid vahendeid olete te lastele mänguks leidnud või ise teinud või mida proovida tahaksite.
EDIT: unustasin lisada, et loos lõppeb 30.12.16
Loos on läbi ja VÕITJAKS osutus Liisa.

*nii vaht kui ka lima saadeti meile kingitusena

See roosa vaht ja punane lima ootavad uut omanikku!

Üks “lumevangis” auto või hoopis pesulas. Kui vaht kandikule määrida, saab sinna sisse näpuga kirjutada või auto ratastega jälgi sisse sõita

Tavalist vahtu palli sisse väga ju ei saa 😀

LIMA! Tõeliselt limaseks läheb umbes 5-10 minuti jooksul

Limal on kaasas ka põhjalik juhend

Life at lucky 13

Home of Happiness

Category Archives: Uncategorized