Teisel jõulupühal saime tähistada Jenni 4. minisünnipäeva. Meenutasin aastataguseid sündmuseid ja tundsin, et mu suurim jõulukink sel aastal oligi see, et Jenni meiega neid jõule tähistamas oli ning iga päev meile oma olemasoluga rõõmu valmistab.

Eelmise aasta jõuludel ütlesime oma peredele, et meiega on uuel aatal liitumas üks beebi, kuna JJ ootusega läks kõik tegelikult kenasti, siis ei osanud ma ka midagi halba näha selles, et nüüd peredele uudist nõnda vara jagasime. Mõned päevad hiljem, täna täpselt aasta tagasi, ITK emos nuttes tundsin, et sai vist uudisega kiirustatud, kõik tundus nii kohutavalt lootusetu, 2,5 tundi kestnud ootamise jooksul jõudsin juba mõttes kaotusega leppida. Aga siiski… õige pea selgus, et see beebi on võitleja ja nüüd on ta meiega. Just täpselt nii vinge ja äge tüdruk nagu sellisest võitlejast oodata võiski.

Küll oli hea nüüd sel aastal neid jõule neljakesi tähistada ja uuele ning paremale 2017. aastale koos vastu minna – väga terviklik tunne on 🙂

Hetkel on Jenni põhtegevus kasvamine – osad 62 suuruses riided võin jälle ära pakkida, sest nende aeg on möödas, olenevalt firmast lähevadki juba 68 asjad ka täiesti kenasti selga.
Kodune kaalumine ja mõõtmine andsid tulemuseks: 6.6kg ja 63cm
Toit on jätkuvalt vaid rinapiim ja päris kindlasti ei alusta me lisatoiduga enne kuuenda elukuu täitumist – ei ole vaja kiirustada, uusi asju maitsta ja proovida saab ta terve elu, nii et aega on.

Mida Jennile praegu teha meeldib? – väga meeldib talle jutustada, eriti kui ikka keegi vastu ka midagi räägib, ujutamas meeldib talle tohutult, aga suure möllu ja pritsimise ning plätserdamise asemel on tema tõeline spa preili – ainult naudib, vahet pole kas masseritakse dušiga, tehakse mullivanni või peab sukelduma – ikka tuju hea ja naeratus näol.
Süüa meeldib ka, eriti öösel, siis on kõik nii hea vaikne ja rahulik, aga no las ta siis sööb, ju on nii vaja – vahel 2 tunni tagant vahel 3, aga vahel hoopis 1,5.

JJ-ga on nad muutumas lahutamatuteks – kui nad on koos, siis on kõik rõõmsad, aga kui üks magab, siis teine justkui otsib teist – jah, ka Jenni oskab juba vennast puudust tunda. JJ on veel hoolitsevamaks muutunud, ei teagi, et kas see tuleb ehk sellest, et Jenni nüüd juba asjalikum on, oskab asju rohkem vaadata ja isegi käes hoida, et nüüd on lihtsam suhelda. Nii vahva on vaadata kuidas JJ toob Jennile puhta mähkme või jagab temaga oma Põrsas Peppat või annab Jennile tema Oballi kätte. See Oball oli muideks super hea idee meil Jennile jõuludeks kinkida – tal on seda väga hea käes hoida ja uurida ja haaramist harjutada ning uskumatul kombel meeldib see pall muidugi JJ-le ka, hea loopida ja ka ohutu kuna see on hästi kerge. Alguses oli väike kadeduse segadus ka JJ-l, et mis mõttes see polegi nagu tema oma, aga kui ta nägi kuidas Jennile sellega tegeleda meeldib, siis nüüd otsib ja annab tõesti ise hea meelega palli õele.

Ja kui ma arvasin, et kõhukott on miski, mis Jennile meeldib, siis kandelina on tal veel lemmikum – ta konkreetselt hakkab naerma kui panen teda linasse. Lina sidumises muutume ka juba kiiremaks ja osavamaks ja ikka otsime põhjust praktiseerimiseks – näiteks jõuluõhtul suures saginas meil kodus oli tal linas nii hea ja samas turvaline ülevaade toimuvast – ja mina ei olnud pärast väsinud ja kangete kätega 🙂

Ootan juba seda uut aastat, mis toob nii palju ägedaid uusi kogemusi meie perele – juba käib meil näiteks Jenni esimese reisi planeerimine ja no puhkus on ju alati miski mida on hea ja natuke põnev oodata 🙂

Loodan, et teil, armsad lugejad, on ka mida oodata algavalt uuelt aastalt – head vana lõppu ja imelist uut!