See on esimene postitus lisatoidu teemal, täna kirjutan natuke üldisemalt, et millistest põhimõtetest lähtuma hakkama ning miks. Edasi siis lähevad sel teemal jutud konkreetsemaks – mida JJ sööb, mis meeldib ja mis üldse ei, retseptid jne.
Kogu see jutt on kirja pandud näputoidu kogemusega lapsevanemate soovitustest ja ka raamatust “A Practical Guide to Baby Led Weaning: A brief and empirically-supported guide for introducing solids to your baby” (autor Thais Doyle, PhD) lähtuvatest soovitustest. Raamatut saab osta Amazonist, see on ülevaatlik ja lühike ning eriti hea on see, et oma soovitusi ja väiteid toetab ta ka teaduslike uuringute viidetega.
Millal alustada?
Lähtuda tuleb oma lapsest, ei tasu kuulata ema või sõprade kommentaare, et “oi kindlasti on laps näljane ja kindlasti peaks talle juba lisa andma”. Lapsed on erinevad ja oma last tunnevad kõige paremini tema vanemad. Kuid ka siinkohal ei tasu lihtsalt lapse uudishimu vanemate söömise jälgimise osas liiga kergekäeliselt tõlgendada kui valmisolekut ka ise tahke toiduga alustamiseks.
Uuringud on näidanud, et lastel, kes on olnud vähemalt esimesed 6 kuud vaid rinnapiima toidul, on hilisemas eas väiksem kalduvus rasvumisele.
Huvitav seik, rinnalapsed võivad meelsamini uusi toite proovida, kuna ka rinnapiima maitse muutub vastavalt ema toidulauale, nii on laps erinevate maitsetega rohkem harjunud, samas kui piimasegu maitseb lapsele alati ühte moodi (see ei ole kindlasti etteheide pudeliga toitvate emade suunas vaid pigem aitab mõista, miks lapsed võivad vahel nii erinevad olla).
Näputoit vs lusikaga toitmine
Tänaseks oleme otsustanud, et esialgu proovime püreeta hakkama saada ja lisatoitu hakkab JJ saama näputoiduna. Lisatoiduga ei alusta me enne 6. elukuu täitumist.
Mis on näputoit? Põhimõtteliselt on see söömisvorm, kus laps saab ise valida kuidas ja kui palju ta midagi sööb. Söögid ei ole püreestatud, et laps õpiks erinevate toitude erinevaid tekstuure ja maitseid tundma – porgand, lillkapsas ja banaan ei ole ju sama tekstuuriga, aga pürees ei saa sellest eriti aru. Näputoiduga alustamiseks ei ole lapsel vaja hammaste tulekut oodata, kuna esimesed toidud on ikka kas aurutatud, ahjus küpsetatud või väheses vees keedetud nii, et neid on võimalik ka igemete ja keelega nö hammustada. Näputoit on ka puder, mida laps saab kas ise lusikaga või kätega süüa.
Kuidas alustada?
Olenemata sellest, kas alustad püree või näputoiduga võiks esialgu lapsele uusi maitseid tutvustada üks korraga. Kui peres ei esine toiduallergiaid, siis võib hiljem uusi asju ka mitut korraga anda, kuid selleks võiks lapse organism juba tahke toiduga veidi harjunud olla.
Anna uut toitu alati vähemalt paar tundi enne uneaega, et saaksid ärkvel last jälgida võimalike allergiliste reaktsioonide suhtes. On normaalne, et lisatoiduga alustades muutub ka lapse kaka.
Esimesteks maitseteks sobivad hästi kõrvits, suvikõrvits, kapsas, õun ja pirn.
Näputoitu anna alati lapsele peale rinna või piimasegu andmist, kuni esimese eluaastani võiks laps kõhu täis saada piimast, kuna laps saab (rinna)piimast kõik oma organismile vajaliku. Seejärel järjekord muutub ja piima antakse pärast tahke toidu korda.
Lisatoit enne esimest eluaastat on lapsele (avastamis)rõõm ja lust. (Food before one is just for fun).
Kui palju?
6-kuune – 1 toidukord päevas
7-9- kuune – 2 toidukorda
9+ kuud – olenevalt lapse huvist ja isust 2-3 toidukorda
Söögi ajal
Väldi kontrolli-probleemide tekkimist söömise ajal. Lusikaga toites on kontroll toidu üle vanemal. Näputoidu korral pakub vanem lapsele kasuliku ja tervisliku valiku toidust (näiteks kõrvitsat ja kapsast) ning laps saab otsustada mida ja kui palju ta sööb. Ära kunagi sunni last sööma midagi, mida ta ei taha. Toidu ja söömisega ei tohiks kaasneda negatiivseid emotsioone. Pigem väldi lapsele eritoidu tegemist. Laps võiks süüa samu asju, mis ülejäänud pere (eeldusel, et toit on tervislik, beebi toidule ära lisa soola ega suhkurt).
Lämbumisoht?
Kuna näputoidu puhul kontrollib laps ise mida ja kui palju ta endale suhu paneb, siis võib lämbumisoht olla isegi väiksem kui lusikaga toitmisel. Kui tekib lämbumise oht, siis pane laps üle oma põlvede ja patsuta tema õlgade vahelisele alal seljal (nagu täiskasvanule, kes miskit kurku tõmbab). Kui näed, et saad liiga suure või ohtliku tüki lapsel ise suust välja võtta siis tee seda, aga ole ettevaatlik, et oma näppu lapsele suhu toppides hoopis toidutükki lapsele kurku ei lükkaks.
Kasulik on minna ka laste esmaabi koolitusele.
Näputoit ja suur segadus
Kui laps saab ise toitu avastada ja seda maitsta, siis paratamatult kaasneb sellega ka üksjagu segadust ja mäkerdamist. Tegelikult on muidugi paras segadus ka siis kui vanem lusikaga toidab, aga näputoidu juures võib laps ka toitu maha loopida ning nii tema ise kui söögitool võivad toiduga kokku saada.
Siin tuleb meeles pidada – ära kunagi ole lapse peale pahane, et ta nö mäkerdab toiduga end kokku. Pea meeles, et lapsel ei tohiks olla söögiga negatiivseid emotsioone, mida näiteks pahandamine tekitab. Kui segadus on Sinu jaoks juba liiga suur, siis lihtsalt lõpetage toidukord ja proovite järgmine kord uuesti.
Alles tahke toiduga alustades tuleb last jälgida, kui ta ikka toidu vastu huvi ei tunne või suurem osa toidust lendab lihtsalt maha, siis võib targem olla paar nädalat pausi pidada ja siis uuesti alustada, võib olla pole laps veel lihtsalt valmis.
Jook
Lisatoidu kõrvale võib lapsele pakkuda vett (kindlasti mitte magusaid mahlu). Vett võiks pakkuda tavalisest topsist või kõrrega joogitopsist. Nokaga tasse pigem ei soovitata, kuna need ei aktiveeri suus vajalikke lihaseid ja võivad kõne arengut hiljem pigem pärssida (võivad, aga loomulikult alati ei pruugi).
Mahlu, eriti, kuhu on lisatud suhkurt võiks pigem vältida, soovikorral anda pigem siis juba värsket puuvilja.
EDIT: Ma tunnen, et peaksin ka siia kirja panema, et selleks, et see nokaga tass saaks lapsele kuidagi halvasti mõjuda, kas siis hambumusele või rääkimisele, peaks see tal suus ikka suht 24/7 olema. Kuna enamus emad sellist olukorda ikka ei luba, siis pole ma arvan see teema ka eriline probleem. Ja, mis puutub kõrrega topside kohta, siis neid soovitatakse kuna väidetavalt aktiveerib see lapse suus õigeid lihaseid, mis kõne arenguks kasuks tulevad. Samas lapsed on erinevad ja ka arenenevad erinevalt, nii et lõpuks peab vaatama, et laps lihtsalt joodud saaks, mitte väga stressama, et Oh no, kas nüüd siis nokk või kõrs vms 😀
Suhkrust-soolast
Suhkur ei ole vajalik – lapse jaoks on need vaid tühjad kalorid ilma millegi kasulikuta. Soola ei suuda kuni aastase lapse organism (neerud) aga lihtsalt töödelda ja see võib pigem ohtlik olla. Kui soovid toitu maitsestama hakata, siis kasuta veidi oliiviõli, ürte jms.
Toidu säilitamine
Parimad anumad toidu säilitamiseks on klaasist ja roostevabast terasest. Kui kasutad plastmassist nõusid, siis kontrolli kindlasti, et need ei sisaldaks kahjulikke ühendeid (ftalaadid, BPA, lähemalt loe siit).
Nendest põhimõtetest ja juhistest proovime siis lisatoiduga alustades lähtuda. Samas ei taha ma olla liiga resoluutne.
Ma ei välista absoluutselt, et see näputoit meile ei sobi ja vajadusel olen valmis ka püreesid tegema ning JJ-d lusikaga toitma. Küll aga proovin ma vältida poepüreesid, mille koostisosade suhtes pole kunagi täit kindlust, lisaks on neisse tihti lisatud nii suhkurt kui ka soola ja seepärast need lastele ka väga meeldivad.
Ka ei soovi me kasutada praegusel ajal populaarseid puuvilja võrke – ma ei pea seda väga hügieeniliseks (seda võrku on keeruline puhastada ja peab väga hoolas olema), lisaks ei õpi laps võrgus olevat puu- või juurvilja normaalselt närima ja alla neelama – parem siis anda juba lihtsalt püreed või lihtsalt suurem tükk, mida laps lutsustada saab – tähelepanu! ära kunagi jäta söögiga last üksi, see õnnetus lausa hüüab tulles!
Maitsvaid hetki neile, kes juba lisatoiduga on alustanud ja põnevat avastamist neile, kes sellega alles algust tegemas 🙂
Kõik head mõtted ja soovitused on teretulnud!