…nende sõnadega võiks kokku võtta meie viimased paar nädalat, mis on olnud lihtsalt jubedad. Algas kõik sellest, et JJ oli aastajale tavatult pikalt haigusteta lasteaias saanud käia, aga muidugi ei kestnud see igavesti ja ühel pühapäeval oli selge, et laps on tõbine ja jääb koju.

Kui JJ on haige, siis võib päris kindel olla, et varsti on ka Jenni, jep, kõik läks nagu alati ja nii olingi siis üsna pea kahe haige lapsega – ja ikka täielik megakombo koos silmapõletiku, köhade ja nohudega, nii palju läks õnneks vaid, et palavikust pääsesid.
Ok, haiged lapsed on ikka kehva seis, aga eks seda ju ennemgi ette tulnud ja pole midagi nii väga rasket, kuniks hakkas lähenema nädalavahetus ja tundsin, et oii pagan, mul ka ei ole hea olla.

Ja nii õnnestus mul saada see sama jackpot koos silmapõletiku ja nohust-köhast tingitud põskkoopapõletikuga (elu esimene). Jube-jube-jube. Kui saabus esmaspäev ja ma reaalselt ei saanud normaalse inimese kombel silmigi avada oli selge, et Teet peab meile koju toeks jääma, sest olgugi, et ringleb müüt, et “emad ei ole haiged”, siis ma olin ja mingit vastutavat lapsevanemat minust sel hetkel polnud, õnneks siis teine oli ja see meid päästis, mis tähendas, et järgmised kolm päeva mina püüdsin kuidagi paraneda ja Teet oli kodus. Paranemisest aga paraku midagi välja ei tulnud, põhimõtteliselt läks kõigil ainult hullemaks (õnneks lastel silmapõletik taandus siiski) ja ega enne paremaks ei läinudki, kui perearstilt kogu haige kamp antibiootikumid peale sai. Ma igaks sajaks juhuks konsulteerisin muidugi ämmaemanda ja arstiga, et kas rasedana see ikka ok – aga jah, see on rohkem ok, kui edasi arenev põletik, millega ei tasu lolli mängida ja mingile müstilisele tervenemisele loota.

Nüüd nädal hiljem hakkab elu normaliseeruma, saab öösel magada ja hommikul silmadki lahti, köhad veel lahkuvad, aga tunne on vähemalt hea.
Ühtlasi on mul sellest talvest mõõt absoluutselt täis ja lihtsalt ei jõua ära oodata, et hakkaks juba kevad seda ilma üle võtma.

Lõpetuseks positiivsema noodina meenus mulle, et lihavõtted pole enam mägede taga ja peaks lastele sellega seoses midagi vahvat plaanima, kindlasti värvime mune, aga kuna meil nüüd siin kodus ka tore õueala, siis saaks teha ka väikese munadejahi või minna ja teha see hoopis maal või suvilas… näed siis, tuleb mõtlema hakata.

Olge terved!

Siis kui haiged lapsed vaatavad Mõmmi aabitsat

Siis kui ma arvasin, et tõbisena saab olema hea natuke raamatuid lugeda, aga ei teadnud, et varsti ei saa silmigi lahti, lugemisest rääkimata