Esimene pikem väljasõit

Elu kolme lapsega on ikka seiklus, mõni päev on meil üks paras kaos ja teisel päeval on jälle kõik parem kui iial varem. Möödunud nädalavahetus oli ilmekas tõestus neist lapsevanemaks olemise ameerika mägedest.

Reedel võtsime suuna Tartusse, sõit luges rahulikult, kõik lapsed tegid uinaku ning tujud olid head. Ka kohale jõudes end Dorpati hotelli peretuppa sisse seades olid lapsed rõõmsad ning puhanud, käisime süüa ostmas ja tegime ka kiire käigu raamatupoodi, kust valiti meelelahutuseks värviraamat, pliiatsid ja Muumi raamat. Kuna Teet pidi töö asju ajama hiliste tundideni, siis otsisime omale tegevust, lisaks joonistamisele ja värvimisele jõudsime ka mänguväljakut külastada lisaks niisama jalutamisele – eesmärgiga lapsi pisut väsitada enne õhtust magama minekut.
Õhtuks siiski sõitis väsimus kuidagi eriti sisse ja paha tuju – oli see siis võõrast kohast või esimesest pikemast autosõidust või millestki kolmandast, tabas just Joni, kes nüüd kuidagi rahuneda ei tahtnud. Õnneks oli mul kaasas minu otsustusõimetusele kohaselt lausa mitu kandevahendit, millede seast Ergobaby Adapt meil valituks osutus ja Jonile sobis, et rahuneda. Samal ajal jõudis kätte ka suuremate uneaeg ja kuna korraga oli vaja kõik kolm kuidagi magama saada, siis jalutasin mööda tuba, Jon kandekotis, JJ ja Jenni voodis ning lugesin neile Muumidest unejuttu. Ja see toimis, loetud minutidega lapsed magasid. Oli veidi superema tunne ka muidugi, sest varem polnud seda veel ette tulnud, et kõiki üksi vaja magama panna.

Järgmine päev oli suund maale, kus lapsed said lõpuks piiramatult joosta ja hullata, eriti mu õe tehtud takistusrajal. Kõik eeldused olid just kui loodud, et tagasi linna sõidul on kõik väsimusest unes – boy we were wrong..
Üsna esimestest kilomeetritest peale oli selge, et Jenni selle sõidu osas ja turvatoolis istumise üle rõõmus ei ole. Tema valjuhäälne pahameel äratas ka vaevu suikunud Joni ja edasi läks lahti selline põrgu eeskoda meenutav sõit. Karjuti kordamööda või korraga, kellel oli pissihäda, kellel nälg, kellel mähku täis. Peatus peatuse järel püüdsime siis kõigi nende hädadega tegeleda, veidi oli nagu ahastus, teisalt natuke naljakas ka. Põhinali saabus muidugi siis, kui Joni mähkud selle suure vahetamise peale otsa said – õnneks kolme lapsega liikudes on igasugu varukraami ikka kaasas ja nii ta Jenni paar numbrit suuremad püksmähkmed jalga saigi. Kuidagi moodi õnnestus ta ka imetades pool unne saada ning turvahälli tõsta, et sõit saaks jätkuda, samal ajal Jennit tasa olema keelitades. Läbi häda ja nüüdseks selgelt üleväsinud lastega õnnestus plaanitust hiljem muidugi lõpuks ka koju jõuda.

Kuigi korraks oli tunne, et never again nende lastega kuhugi sõita tahaks, siis tegelikult juba järgmine päev võtsime taas autosõidu ette, sest plaan oli minna Nõvale perekondliku sündmuse raames toimunud matkale. Aga et see vanemaks olemine on ikka pidev õppimine ja katsetamine, siis tuli mul pähe, et võtaks ka luti sõidu peale kaasa Joni tarbeks. halleluujah, sest see meie sõidu ja närvid päästis. Lutipõlgurist Jon leppis lutiga ning magas terve tee nagu nott, lisaks ka suurema osa matkast koos väikese söögipausiga.
Metsas oli tore, mustikaid oli täiesti ebareaalselt palju ja seda isegi täiesti käidava matkaraja ääres, lapsed noppisid ja lasid endale peotäite kaupa marju noppida. Lisaks marjadele ja metsa uudistamisele jõudsime ka rannas veidi liivaga mängida – ilm oli veel täpselt nii palju soe, et pani sellele suvehooajale mõnusa punkti.
Tagasiteele asudes oli väike hirmuvärin sees, et kas kordub eelmise päeva õudus, aga abiks olnud lutt ning suurematel kaasa korjatud kivikesed hoidsid tuju piisavalt ülevale, et isegi peatust polnud vaja teha.

Õhtul oli hea tunne küll, et eelmisest korrast ära ei kohkunud ning selle matka ikkagi ette võtsime – nii palju häid emotsioone oleks muidu olemata jäänud.
Eks see uue elukorraldusega ja viiekesi toimetamisega kohanemine tähendabki pidevat kogemuste saamist, mis edaspidise kergemaks teevad, on paremaid ja kehvemaid päevi, aga neisse viimastesse ei tasu nö kinni jääda, lisaks tasub ikka kasutada kõiki abivahendeid – olgu selleks siis lutt või kandekott – whatever works ja kõigi elu ja olemise lihtsamaks teeb.
Meie oleme järgmisteks seiklusteks valmis, aga selge on ka see, kolme lapsega pole seiklusteks isegi kuskile eriti minna vaja, piisab ka tavalisest lasteaiapäevast, aga meie lasteaiaga harjumisest ja harjutamisest kirjutan juba mõnes teises postituses.

Hotelli lebo Kuidas üksi kolme lapsega linna peale minna

4 thoughts on “Esimene pikem väljasõit

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s