Need paar viimast kuud on sünnipäeva postitused natuke nihu läinud, aga no teeme veel ühe postituse enne kui käes on esimese AASTA tähistamine.

Jon on ikka laisk nagu lohe – liigub kõht vastu maad, samas teeb seda jätkuvalt välgu kiirusel. Eks me ikkagi hakkasime natuke muretsema ka, et mis värk see siis on, et teised samal ajal tegid igast asju aga tema mõnuleb. Et saada südamerahu või hoopis kasulikke nõuandeid, suundusime Füsioteraapia Kliiniku laste füsioterapeudi juurde, kes siis Joniga tegeles ja tema liikumist vaatas. Tõdema pidi temagi, et reaalselt ei ole tal ühtegi takistust ei käputamiseks ega istumiseks, aga ta lihtsalt ei tee seda 😀
Tema roomamisstiil hõlmab mõlemalt keha poolt ja ta on selle nii hästi selgeks saanud, et motivatsioon muud moodi liikuda on väga madal. Otseselt teda kuidagi sundida muud moodi liikuma ei saa ka ja kõik sellised põhilised harjutused oleme nii või naa juba kuid siin läbi harjutanud, eks ta lihtsalt peab selle ise üks hetk ikkagi kätte võtma ja ära tegema.

Keegi kunagi soovis, et kirjutaksin rinnast võõrutamisest, sellega on hetkel küll selline lugu, et lõppu ei paista. Taas on Jon teistest mu lastest erinev, nii JJ kui Jenniga hakkas aasta saabudes see tee läbi saama, ilma suurema sättimiseta ja loomulikult suht. Jon naudib, sööb muud sööki mehe moodi, aga rinnast ei loobu, ei päeval ega öösel. On päevi, kus ehk tõesti päeval 1-2 korda vaid saab, aga öösel on ikka 2-3 korda vaja ja mõni päev ka jälle rohkem – mida sa siis siin lõpetad, kui on näha, et ta pole selleks valmis ja ma ise ka vist mitte. Kasv tundub ka igati norm, viimati 9.4kg ja 74cm
Seega, võõrutamise juttu vist nii pea ei ole oodata.

Tuju on sellil hea, oskab nalja teha ja vahel tundub, et ehk isegi kordab mõnd sõna järele, meeldib üle kõige õe ja vennaga koos olla ning emme või issi süles olla, vihkab üle kõige üksi olemist.

Juba varsti ongi aasta möödas sellest juulikuu ööst, kui Jon saabus, tundub nagu see oleks vähemalt 10 aastat tagasi olnud 😀 Aga noh, vaatame, kas teeb sünnipäeval oma liikumismustris lõpuks muutuse või mis saab, seniks siis kanname ikka kätel oma väikest musut.