Kuna meie päris reisiplaanidest ei tule praegu midagi välja, siis otsustasime vahelduseks kodust eemale saamiseks külastada Saaremaad, lapsed päris esimest korda, nii et igati uus ja põnev oli see käik neile.

Laupäeva hommikul võtsime suuna praamile, et Saaremaale saada, kui meil poleks olnud plaanis mööda saart ka veidi ringi sõita, oleks ju võinud lennukiga minna, oleks saanud kiiremini, samas peab ütlema, et ega see Tallinnast sõit ka just meeletut aega ei võta ning ka praamisõit on pigem lühike.
Minnes käisime korra ka praamis sees ringi aga tagasi tulles jäime autosse – see 27 minutit on nii lühike aeg, et nelja lapse autost võtmine ja sinna tagasi panek võtab juba ise umbes sama aja 😀 Mõistlikum oli see autos multikaid vaadates veeta.

Saaremaale jõudes käisime vaatasime ära kuulsa Orissaare staadioni tamme ning külastasime Angla Tuulikuparki, ka tuulikud olid laste jaoks üsna esmakordne nähtus ja avaldasid omajagu muljet neile ja elamus oli seegi, et mõnesse tuulikusse sai sisse minna.

Tuulikud nähtud sai sihiks Kuressaare, kus tegime rahuliku lõuna, lisaks kõhutäitele said lapsed mänguväljakul natuke liikuda ja ronida, mis peale rohket autos olemist neile igati ära kulus.

Ööbisime Spa Hotell Rüütlis, mis on hulga lastega päris hea variant majutuseks. Selles suhtes, et on absoluutselt uhkemaid kohti ja küllap kuluks siin ära ka kerge uuenduskuur, aga selliseks nädalavahetuse peatuspaigaks sobis see hästi ja arvestades eriti mõistliku hinda, siis ei oskaks nagu millegi üle väga nuriseda.

Mitme lapsega ööbimiskoha valimine on alati natuke omaette ooper – ühte väiksesse tuppa ei saaks nii või naa ja siis jääb üle loota, et on olemas peretoa variant. Meie esimene eelistus on alati selline “peretuba”, kus kokku on pandud kaks tavalist tuba, mis omavahel ühendatud. Nii saab lapsed panna ühte tuppa magama ja ise näiteks õhtul pikemalt ärkvel olla ja ei pea samal ajal päris kikivarvukil käima, ka on nelja lapsega kaks vannituba puhas boonus.
Rüütlis just nii me majutuda ka saime.
Asukoht ka mõnus, sest kui mina ja Jonas tegime väikse puhkepausi, siis Teet sai lapsed seal samas kõrval asuvasse linnusesse jalutama viia.

Et see Saaremaal käik oli mitmete “esimeste kordade” käik, siis käisime esimest korda kõigi nelja lapsega korraga ka sealses ujulas. Selgus, et lapsed on meil täielikud kalad ja veest välja meelitamine võttis omajagu aega. Siiani on nad ka liiga väiksed olnud (mu meelest), et kuskilt veetorudest liugu lasta, aga et sealne toru oli piisavalt rahulik, et ära proovida ja sai muidugi kähku laste lemmi asjaks üldse (soovitused norm liumägedega veekeskustesse on teretulnud). Mis selle ujula osa juures mulle meeldis oli see, et ala ei ole kuigi suur ja kõigil lastel silma peal hoidmiseks ei pidanud selle minipuhkuse ajal oma närvirakke liialt kulutama.
Mina ja Jonas siiski liugu laskma ei kippunud ja vaatasime pigem suuremaid tegutsemas. Beebiga ujulasse/veekeskusesse minnes on alati paras peavalu, et kuhu teda panna, et oleks turvaline ja mõnus. Tihti võetakse kaasa nt turvahäll, aga ma ei olnud liiga huvitatud meie hälli niiskesse ruumi tassimisest ning lahenduseks sai hoopis spetsiaalne veelina. Sellise rõngaslinaga sain Jonase omale mugavalt külge panna, ei pidanud kartma märjaks saamist ning ei olnud ka palav ega külm. Ühtlasi sai ta nii ka rohkem ringi vaadata kui kuskil hällis passides (mida ta just rõõmuga ei tee).

Uni saabus laste magamistuppa igatahes kiirelt ja öö oli ka üsna rahulik, esimene seiklusi täis päev oli piisavalt ära väsitanud.

Pühapäeval otsustasime ära käia Sõrves, et seal mere ääres veidi jalutada ja tuletorni vaadata (kuhu sisse küll sel hooajal enam ei pääsenud, aga arvestades minu kõrguse kartust, ma ei kurvastanud).
Ilm oli soe ja kui veel eelmisel päeval veidi tuuline, siis pühapäevaks oli tuul vaibunud ja selliseks mere ääres olemiseks täiesti suurepärane.

Tagasiteel tegime kiire söögipeatuse Viking Burgeris, mida tihedamalt saart külastavad sõbrad soovitasid ja ega ei pidanud pettuma küll.

Olime lõpuks tagasiteel nii graafikus, et jõudsime sadamasse päris korraliku varuga, ei hakanud samas proovima praami vahetada, sest pool tundi ootada ei olnud eriline vaev ning nõnda saigi see minipuhkus läbi.

Lastele Saaremaa meeldis, arvasid, et võiks varsti jälle minna, ma olen selle mõttega ka täitsa nõus. Ja kuigi alati on olnud tunne, et mandri rahvas läheb saartele vaid suvitama, julgen sellise ilusa sügisega ka soovitada minna – rhvast on vähem, samal loodus ilus ja teha ning näha küllalt.

Järgmise korrani!