Vaatasin, et aasta tagasi oli mul filmitud siin kodus väike klipp, kus Jenni “helistab arstile” ja pakub seal, et võiks beebi välja võtta emme seest. Tundub ulme – nagu mitte aasta vaid sadu aastaid tagasi.

Seda me siis muidugi ei teadnud, et Jonas end veel mitu nädalat oodata laseb ja, et lõpuks juba kergelt kriitiliseks läheb, et kas ta üldse ise välja tuleb. Peaaegu olekski pidanud “arst välja võtma” 😆

Oh ja see kodus istumine ja eriolukord – aasta hiljem BOOM, oleme kõik selle haiguse läbi põdenud, ka beebsu, kes siis veel peidus oli. Tundub nii sürreaalne see kõik nüüd mõelda.

Kogu see aasta on olnud väsitav ja tüütu, aga samas ma arvan, et me oleme endalegi üllatuseks päris normaalselt hakkama saanud selle üsna isolatsioonis elatud eluga, tuleb kasuks, kui oled kodu loonud endale meeldiva inimesega ja lapsed ka nii välja kukkunud, et üldiselt nendega tore koos olla 😂 Ma tegelikult arvangi, et sellise lastebandega on see omaette hoidmine lihtsamgi – lastel on kellega mängida, pidevalt keegi genereerib migeid uusi asju, nii et igavuse üle kurtma pole me küll pidanud.

Ja samas on see aasta ikkagi andnud uusi tutvusi, uusi sõpru või neid, kes vahepeal kaugeks jäänud ja nüüd hoopis lähedasemad. No ja muidugi on see aasta toonud välja ka inimestes neid külgi ja omadusi, mis on pannud mõistma, et meie teed lähevad lahku – ja see on ka okei, ei ole vaja kramplikult kinni hoida inimestest, kellega ühisosa on otsa saanud.

Aga ma tunnen, et me oleme heas kohas, perena tugevamad, tähelepanelikumad, kokkuhoidvamad. Ja siit on hea edasi minna.