Kaksikud, see tundub siiani veidi ebareaalne, et meil on nüüd kaksikud – nad ongi päriselt olemas ja veel armsamad kui oleks osanud endale ette neid kujutada.

Kogu see rasedus kulges suurepäraselt, aga mõte kaksikute sünnitamisest tundus isegi mulle veidi hirmus – kuidas see kõik sujub, millal, kus, kui suured nad on ja sada muud mõtet. Küll aga oli mulle algusest peale öeldud, et 37+ nädalal nad siiski moel või teisel välja peaksid tulema ja ma pigem sellega ka siis arvestasin. Seletades tüdrukutele, et liiga vara ei tasu tulla ja mõistlik on kasvada ja jõudu koguda, et nii kui nad saabuvad, hakkaks meil kõik sujuma.

Ja kuigi ma vahepeal natuke kartsin, et äkki nad tulevad veidi liiga vara, siis otsustasid tüdrukud, et ei, neile sobib see minu poolt valitud esilekutsumise kuupäev küll. Valisin võimalikest kõige hilisema ja kõige meielikuma 13.08 ja tiksusime selle suunas. Kolmas kord oli esilekutsumise “paber” taskus ja sel korral saigi see siis lõpuks ära proovitud. Küll siiski enese jaoks klausliga, et sel päeval läheb asjaks kui kõik küps ja soodne – oleks ikka keha veel toores olnud, oleksin palunud oodata.

Aga keha oli valmis ja sellele andis kinnitust hommikune ülevaatus, kus avatus oli juba 4cm ja kõik igati valmis. Otsustati, et saan edasi kohe sünnitustuppa, koos oma ämmaemandaga ja tehakse veed lahti.

11.11 said veed avatud ja enne seda tuvastati avatus juba ~6cm, siiani oli see kõik siis kulgenud ilma valudeta. Peale vete avamist tehti veel ktg ja siis sain liikuma – ja tõesti lihtsalt kõndisin toas nii kaua kui suutsin ja sain, vaikselt hakkasid tuhud tekkima, aga iga kord, kui need peale tulid, siis kinnitasin endale, et see pole valu, see on beebi, kes liigub vaikselt edasi ja mu keha aitab teda.

Jõudsime veel pakkuda, et kas tuleb ka sünni kellaaeg 13-ga ja asi läks aina intensiivsemaks.

Kuniks üks hetk ei olnud enam muud varianti kui sünnitusvoodile minna – hehe, mu suurim hirm ja ebamugavus, aga kaksikute puhul eelistatud viis, et saaks ka ktg peale panna ning peale esimese sündi teist läbi kõhu hoida.

Muidugi mu keha oli täiesti segaduses, et m i k s ma selili olen ja ei osanud ma ise ka kuidagi midagi paremaks teha, kuniks suht jõuga külili keerasin ja nii pressima hakkasin. Ma pigistasin spetsiaalselt selleks puhuks tellitud puidust “sünnituskammi” peos ja pressisin – kiirelt oligi esimene beebi saabunud. Ma teadsin, et nüüd tõesti tuleb selili kiirelt keerata, et arstid saaks teist beebit läbi kõhu kinni hoida, et ta end ära ei keeraks. Sain siiski esimese beebi enda peale veidiks ja ütlesin talle, et kutsume nüüd õekese ka välja. Teet sai nabanööri läbi lõigata ja siis ka beebi enda kätte.

Seda protsessi ma ei olnud varem nö lõpuni selgeks teinud, st teadsin, et siit võib minna asi erakorralisse keisrisse aga, et on võimalik ikka ise ka hakkama saada, see aga tähendas, et kogu sünnitustiim andis endast 100% Beebit hoiti kinni, kuniks saabuva pressi tunde peale avati ka tema veed, seejärel sai ta nö fikseeruda ja edasi oli mulle ainult üks juhis – tuleb press, siis pane täiega, kogu jõud sinna sisse ja beebi on väljas. Isegi tol hetkel see tundus veits “issand jumal, kuidas” aga tegin siis nii, kuidas suutsin ja uskumatul kombel oligi ka teine beebi väljas. Sain tedagi kaisutada ja Teedul ainulaadne kogemus seniste kõrval ühel sünnitusel ka teinegi nabanöör läbi lõigata – sinna juurde kõlas midagi sellist, et noh tänaseks siis vast kõik 😀

Jäänud olid veel platsentad, mis suurema vaevata ka välja said. Ja nii huvitavalt eri mõõdus olid (kuid säästan teid sellest pildist).

Pühajumal – ma sünnitasin kaksikud. Ise. Saingi hakkama. Sealjuures, ilma ühegi õmbluseta.

Tundub uskumatu, aga mega vägev. Ja läks kõik siiski kiirelt ka kahega, vete avamisest esimese sünnini umbes 2 tundi, ja kaksikutel omavahel 13 minutit sündide vahel. See 13 on ikka meie, mis meie.

Mõõtudest – beebid olid mõlemad ühepikad ehk 49cm, aga kaaluvahe siis 3.1kg ja 2.7kg, pigem siis väga heas kaalus, suurem isegi üllatuslikult hea kaaluga, arvestades, et mu siiani piseim üksik laps on olnud 3.2kg

Väga mitte minulik oli see sünnitus oma planeeritusega, samas sel korral oli selles ka oma võlu ja rahu ning sain meie kaksikute ja enda jaoks väga ilusa sünnituse, ilmselt parema kui ma haiglasünnitusest loota julgesin.

Ma muidu liiga palju ei tao seda trummi, et omg mu keha nii imeline, et nii palju lapsi kandnud jms, aga sel korral ma tõesti mõtlesin, et rahu – see keha on need kaksikud meie jaoks kandnud, see keha teab, mis ta teeb ja no teadiski, koos nende kahe kalli tüdrukuga.

Ja et sinna juurde kuulus ka Teet ja meie pigem väike sünnitustiim, kellega end turvaliselt tunda andis kokku päriselt imelise kogemuse.

Aitäh✨ ja tere tulemast Josefin ja Joanna, me oleme nii tänulikud, et just meie perre otsustasite tulla – meie perre, kus seiklused nüüdsest seitsme lapsega.