Tag Archives: Sünnitus

Ja siia ilma saabus Jasmin

Posted in elu viie lapsega, Jasmin, Sünnitus, Viies beebi by

Ma mäletan, kuidas kolmanda lapse sünniloo alguses ütlesin, et need lood lähevad aina lühemaks, pean seda ka sel korral tõdema.

Eks kõige huvitavam on muidugi see, kas me haiglasse jõudsime – selle alla tunnise aja jooksul, ei, ei jõudnud.

Ma ei mäleta teiste laste ootuse ajast nii palju ja tihti neid nö harjutusvalusid, mis mind Jasminiga raseduse lõpus nii sagedasti külastasid – need panid mind ka oletama, et ehk ta ikka oma tähtajast varem tuleb. Meil oli juba olnud öid, kus isegi Teet oli mõelnud, et kas enam magama minna tasubki, aga siiani polnud siiski asjaks läinud ja igat sellist kahtlast ööd saime hommikuks meenutada ikkagi beebiga kõhus.

Täpselt tähtajal ei olnud ka keegi mu lastest varem sündinud, nii et seegi variant tundus kuidagi ebatõenäoline (vaikselt mõtlesin, et äkki siis hoopis 13.09 või et tulebki see esilekutsumine 16.09 ka ära kogeda lõpuks). Igatahes ei olnud mul vähimatki plaani sünnitama hakata, seda enam, et just sel ööl pidi mul ema reisile minema ja teda nt laste juurde kutsuda poleks saanud (Jasmini sünnist saingi teda teavitada kui ta samal ajal pagasit ära andis 😅).

Ja kui pühapäeva öösel jälle mind need tuttavad kerged ebamugavad hetked külastasid, siis ma… lihtsalt magasin edasi, sest ma reaalselt olin juba harjunud, et korraks on kehva olla ja siis läheb uuesti normaalseks. Ehk siis tagasi vaadates, ma lihtsalt sõna otseses mõttes magasin mingi osa sünnitusest maha, teadmata, et see on sünnitus 😂🤷‍♀️

Nii kestiski see nn päris sünnitus alla tunni ja enne presse sain äkki paar päriselt korralikku valu üldse – veel enne seda oli lihtsalt veidi pinget kõhus ja siis endalegi üllatuseks pomisedes, et “ma ei tea, mida ma tahan?!” olin juba käpuli maas ja saabus teadmine, et beebi ongi tegelt kohe varsti meiega. Erinevalt eelmistest kordadest ei tulnud veed enne presse, mis tavaliselt olid mu jaoks indikatsiooniks, et peale seda pressid algavad ja tuleb igal juhul paigale jääda, seega lihtsalt eelnevale tuginedes oleks nagu ka lootust olnud, et ehk lähebki veel aega ja jõuab minna kuhu vaja, sest ma üldiselt kuni pressideni olen üsna adekvaatne 🙈

Mu plaanitud haigla ämmaemand oli alles meie poole teel, et koos siit haiglasse minna sünnitama (sest Teet pidi jääma suurte lastega koju). Aga üks hetk ei teinudki ma enam muud kui kuulasin keha, hingasin ja madala ja müriseva häälega kaasa aidates lasin oma kehal beebi välja aidata. Ilmselt see, et ma peaaegu, et üldse nö jõuga ei pressinud andis tulemuseks ka null rebendit nagu hiljem läbivaatusel selgus.

Kui sünnitust sel korral plaanides võttis korra ikka silmanurga märjaks mõte, et Teet nüüd viienda lapse sünni juures ilmselt ei olegi, siis selles osas tegi meie väike preili oma otsused ise ja ma üldse ei hakka salgama, et mul oli hea meel, et just Teet sel hetkel meie kõrval oli.

Ühesõnaga, kui meie Jasmin oli saabunud, siis muidugi ei olnud meil sel korral sellist mõnusat ja hubast kodus oma voodisse kerra tõmbamist vaid algas uus vaatus haiglasse minekuga. Kuna platsenta oli jätkuvalt sees ja beebi nabanööriga ühendatud, siis ei olnudki muud kui pakkida ta tekkide sisse (mis mul olid ettenägeliku tekihulluna kõik valmis pandud – ehk kehtib moto, tekke pole kunagi liiga palju 😅), endale ka miskit ümber ja peale ning omal jalal siis selle pambuga lifti ja ämmaemanda autosse, et sünnituse viimane faas haiglas lõpuni viia. Kuna mul enesetunne oli ok ja lapsega ka tundus kõik hästi ning transport oli olemas, siis kiirabi kutsumine tundus lihtsalt lisa ooteaeg ja seda enam tegema ei hakanudki. Koju jäämine polnud ka paraku ju sel korral valikutes.

Veel hetk enne uksest väljumist ärkasid Jasmini kõige suurem ja kõige väiksem vend, kes meid tervitasid ja teele saatsid. Suur vend oli ikka emme madalat mürinat kuulnud ja uurima tulnud, et mis täpsemalt toimumas on 😅 Teised kaks kuulsid õe sünnist alles hommikul kuid teatava umbusuga kuniks avastati, et oot tõesti, emmet polegi kodus.

Haiglas saime siis üle vaadatud, platsenta väljutatud ja Jasmin mõõdetud kaalutud – tulemuseks 3654g ja 49cm – väiksem kui kaks tema venda ja veidi suurem kui üks vend ja õde ehk siis täitsa keskmine 🥰

Loomulikult selgus, et maja on sünnitajaid täis ja ainuke koht, kuhu meid panna on intensiivi ühispalat. Naljaka kokkusattumusena saime täpselt sama koha, kus samal põhjusel 4 aastat tagasi Joniga olin, suht deja vu.

“Tänu” gestatsioonidiabeedile ei olnud meil lootuski pühapäeval koju saada ja kindel oli, et vähemalt ühe öö peame haiglas olema, aga tõenäolisemalt isegi kaks. Seega ootasime Jasminiga mõne peretoa või ema ja lapse toa vabanemist, sest ega me sinna intensiivi jääda poleks ka saanud. Õnneks poolest päevast vedaski ja saime peretuppa ümber kolida – täieliku üllatusena tuppa nr 13 🫢 Tegi see toa number tuju nii heaks, kuigi korra oli mul väike murdumise hetk ka kui Jasminiga seal siis kahekesi istusime ja ma koduste peale mõtlesin, vägisi kippusid pisarad silma suurest igatsusest.

Hea uudis oli aga see, et kõik veresuhkru näidud olid Jasminil korras nagu ka kõik muu. Ühtpidi ju mega hea ja teistpidi tundus seda jamam see niisama haiglas passimine, aga okei, kehvemal juhul oleks võind näidud paigast olla ja ta abi vajada ja seda otseselt ette ju ei näe.

Elasime siis omas mullis selle esimese õhtu ja öö ning ega ma kurta ei saa, üksi beebiga seal peretoas oli vähemalt ruumi hingata ja toimetada. Enesetunne oli mul juba päeval selline, et raske uskuda, et alles öösel sai sünnitatud ja no jumal tänatud, sest siis oli ka beebiga üksi olek ilusti tehtav (võrdlusena, et peale esimest sünnitust olin ka ühe öö üksi ja veel ühispalatis ja siis oli phmt surm silme ees, sest niii halb ja nõrk oli olla).

Öö möödus päris rahulikult, beebi magas mul kaisus ja panin igaksjuhuks isegi omale äratused, et talle 1.5h tagant süüa anda, aga neid poleks vaja olnud, sest ta nõudis ise ka piisava tihedusega rinnale.

Esmaspäeva hommik tervitas meid päikesega ja hoolimata tihedast öisest toitmisest oli enesetunne mul päris värske. Peale hommikusi toimetusi tõi ämmaemanda külastus ka uue lootuse – kuna Jasminil kõik näidud olid tiptop ja me väga koju tahtsime, siis jäi jutt, et otsuse teeb lastearst peale ülevaatust. Pöidlad peos jäime seda ootama, sest tundus ikka väga jama seal veel üks päev ja öö niisama tiksuda.

Ja kuigi alguses ei julgenud isegi loota seda varasemat koju saamist, siis meil vedas ja arst otsustas meid koju lubada. Kiirelt kõne Teedule, et ta meile järgi tuleks ja pakkisin veel kiiremini meie asjad kokku.

Paremat päeva koju saabumiseks oleks olnud raske valida, selle septembri kohta nii soe ja päikseline, oluliselt mõnusam kui 5-plusskraadiga hommik, mil haiglasse siit olime läinud.

Kodus ootasime siis õde ja vendasid lasteaiast-koolist, neile oli see hea üllatus, et emme ja väike õde on vahepeal koju saabunud. Terve õhtu imetleti ja arutleti oma uue kaaslase üle ja mulle tundub, et südamed on siin kõigil armastust täis.

Oeh Jasmin, nii nii tore, et sa just meie juurde tulid, arvestades sinu saabumist, siis ma arvan, et meid ootavad ees meie kambale kohased kõige paremad ühised seiklused 💖

Ja siia ilma saabus Jonas

Posted in elu nelja lapsega, Jonas, Sünnitus by

Jah, meie neljas laps on sündinud ja see siin on lugu tema saabumisest.

Pean alustama ühest pooleldi saladuses olnud plaanist, nimelt kolmanda trimestri ajal kui ajad Eestis olid eriti ärevad hakkas mu peas end sisse seadma teatav ebakindlus, et kuidas meil see sünnitus korraldatud saab olema. Mind ei hirmutanud mõte üksi sünnitama minekust, oh ei, aga murelikuks tegi mind see, et kuidas ma jõuan haiglasse või et kas sel viiruse perioodil olen ma väga huvitatud näiteks kiirabibrigaadiga kokkupuutest või teistest haiglaga kaasnevatest ebavajalikest kontaktidest. Ma olin murelik ja ärev ning kuigi olin varem olnud endas kindel, et haiglasünnitus on mu esmane valik, hakkas tunduma, et võib olla, sel korral oleks mõistlikum võtta käiku teine plaan – planeeritud kodusünnitus. Rõhutan siinkohal, et just planeeritud ehk siis koos vastavat luba omava ämmaemandaga, mis omakorda seadis ette kohe esimese katsumuse, see ämmaemand leida.
Tallinnas on neid kaks ja ühe puhul teadsin juba, et temal on graafik täis, kuid pöördusin Siiri poole, kes minu suureks rõõmuks vastas, et saab mu ämmaemandaks tulla. Kogu sellest kodusünnituse planeerimist puudutavast kirjutan ma eraldi postituse, täna siin aga edasi juttu sellest, kuidas see sünnitus läks.

Tänaseks oli rasedust tiksunud juba 41+3 nädalat, mu pikim rasedus. Uuel nädalal oli mind ootamas esilekutsumine ja sellega seoses lootsin ma ikka väga-väga, et beebi hakkaks ise tulema. Sai tehtud joogat, puusaringe, treppidest kõnnitud, saunas käidud, vürtsi ja mulli aga veel eile õhtul magama minnes ei olnud kõige väiksematki märki sellest, et midagi võiks pihta hakata.

Kuniks 3.30 ärkasin kõhtu tabanud ebamugava valusööstu peale. Proovisin magamisasendit vahetada, aga abi sellest ei olnud ning suundusin vetsu, kus istudes jõudsin kiruda eelmise päeva vürtsikat lõunasööki, sest sünnituse algust ma sellest kõigest veel loota ei julgenud. Aga need valusööstud ei kadunud ja äratasin Teedu,  et oma vaikselt tekkivaid kahtlusi temaga jagada. Ma ei olnud veel valude vahesid mõõtnud ja ootasin ning vaatasin lihtsalt, et kas need tekivad ikka uuesti ja uuesti, kuniks 3.50 tegin esimese kõne oma ämmaemandale, et vist on selline tunne, et läheb asjaks. Sain juhised valude pikkust ja vahet mõõta ning siis saame edasi vaadata, mis saama hakkab.

Mõõtmise hetkest alates olid valud umbes minut kuni poolteist ning vahed 3-6 minutit, olin neid siin mõned üle elanud kui Siirile raporteerisin ning ta ütles, et annaksin märku kui arvan, et ta võiks tulema hakata. Ootasin veel umbes 10 minutit kui tegin talle kõne, et nüüd on aeg ning teadsin, et hiljemalt poole tunni pärast on ta kohal.

Seniks jätkasin valutamist, valu ajal pidin kõndima, sest seista või muud moodi ma olla ei suutnud, valude vahel rääkisin Teeduga juttu, tegin vaarikalehe teed ja sättisin vannituppa asju valmis. Valud ikka minut-poolteist ja vahed 4-5 minutit.
Suured lapsed (nii suured kui nad on eks) magasid samal ajal õndsat und.

Siiri saabumise hetkel olin just ühe valuga lõpetanud, saime tervitatud, viisin ta hetke sisuga kurssi ning kuna mul otseselt mingit abi sel hetkel vaja ei läinud, sättis tema oma varustuse end valmis ning ootas koos minuga. Kohe sain ka peaaegu kaheminutilise korraliku valu üle hingata ning juba mõned tuhud tagasi oli tunda alaseljas survet ehk siis emakas enam mitte ainult ei avanenud vaid laps liikus ka alla poole.

Kui veel mõni hetk tagasi sain Siiriga suht lebolt jutustada, siis nüüd oli mõne minutiga seis muutunud ja kogu keskendumine läks hingamisele, samal ajal nirises veidi ka lootevett. Liikuda ma enam ei tahtnud, olin vannitoas käed põlvedele toetatult ning seistes hingasin nii kuidas oskasin. Ja siis hakkas see alaselja surve tunne muutuma millekski muuks, tekkis esimene peaaegu nagu pressi moodi asi, kuid kui ämmaemand pakkus, et käpuli läheksin, tundsin, et veel ei suuda, pean natuke seisma.

Aga järgmiseks tundeks olin maas matil, natuke oli raske aru saada, et kas see, mis mind valdab on press või veel nö lihtne valu, olin seal kuskil vahepeal ning suutmata midagi muud teha lihtsalt hingasin. Korraks läks vist endast haledaks see olemine ka, et madalate häälte asemele tahtsin piuksuma hakata kuid siinkohal tuletas Siiri meelde, et hoiaksin hääle madala ning mõnel hetkel hingaks kiiremini ja teisel rahulikumalt.
Selle kõige juures oli üks hetk, kus ma tundsin, et issand kui nõmedalt hull see valu on ja samas ma ei tunne, et midagi toimuks, et kus see laps on ja mida ma siin teen üldse, kui tulemust ei ole. Aga seda mõtet ma kaua ei jõudnud mõelda, saabus tugev press ja pööraselt hingates tundsin, et nüüd küll pea liigub lapsel väljapääsu suunas ja siis tuli paus.. ma ei tea mitu sekundit see kestis või mis see ajaline mõõde on aga korraks oli kõik kadunud, et siis täiega uuesti peale tulla, mõtlesin ainult, et nüüd juba tõesti tahaks, et beebi tuleks, et ta on nii nii lähedal aga mu meelest tekkis ka peale seda veel korraks mingi sekund pausi ja järgmise hingamisega tundsin seda meeletut kergendust, mis kaasneb kui laps tervenisti välja tuleb. Issand kui hea tunne. Kell oli 5.30

Olin see hetk nii õnnelik, me saime hakkama. Beebi päriselt sündiski (isegi üsna lõpus oli mul mingi täiesti napakas kahtlus, et aga äkki ta ei tule ja läheb see kõik üle 😀 ). Keerasin end pikali ja Teet tõi mulle toeks patju, beebi võtsin oma rinnale kaissu ja olin hämmeldunud, et ta tundus nii pisike. Ämmaemand vaatas mind üle ja konstanteeris, et ei ole rebendeid ega midagi, kõik on tiptop korras – kasuks tuli ilmselt piisavalt pikk avanemis aeg (sisuliselt 2h) ja see, et tõesti kogu aeg hingasin kõik valud ja pressid.

Veidi aja pärast sündis platsenta, mille osas oli ka kõik korras ning kolisime vannitoast magamistuppa, kus beebi pikemalt rinnal olla sai ja esimese hommikueine tegi. Suured lapsed olid ka juba ärganud, JJ väitis, et kuulsid beebi häält ja selle peale ärkasid (ma ei tea kuidas nad minu hääle peale ei ärganud muidugi). Uus vennake vaadati üle, tehti esimesed paid ja nenditi, et ta on päris armas.
Mina sain tassi teed juua ja enesetunne oli täiesti suurepärane. Lapsed läksid suht temaatiliselt Lotte osa vaatama, kus ta omale õe saab.

Jäänud oli protseduuridest veel beebi üle vaadata, kaaluda-mõõta ja K-vitamiini süst. Kuna ta tõesti tundus mulle pisike, siis kaal huvitas mind väga ning pisike ta tõepoolest ongi. Hoolimata 41+3 nädalast on minibeebi 3220g ja 48cm, mu pikim rasedus aga väikesim beebi. Mingeid üle või ala “küpsemise” tunnuseid ei olnud ei beebil ega platsental, seega ju siis pidi ta nii pisike olemagi.
Õnneks olin ma ostnud ka 50 suuruses riideid, mis hetkel tal kasvuvaruga selga said ning    peale ülevaatuse ja riietamise jäi ta siin kaisus end suurest tööst välja puhkama. Jutustasime veel veidi Siiriga, et mis ja kuidas edasi peame tegema, mis meid uuel nädalal ees ootab ja millal kohtume ning saatsime ta ära, suur suur tänutunne südames.

Ja siin me siis nüüd oleme, pühapäev 17. mail, perekond nelja lapsega. Päris mõnus, natuke hullumeelne ja nii õnnelikud.

img_8953

Huvitav fakt – kõik meie pere poisid on sündinud pühapäeval 🙂 

 

Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Posted in ITK, Sünnitus by

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik. 

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama. 

img_5532-1

See juhtus jälle… Ja siia ilma saabus Jon

Posted in Sünnitus by

Mu laste sünnilood lähevad järjest lühemaks ja kuigi mul oli nüüd kindel plaan ikka haiglasse jõuda, siis selle 1 tund ja 5 minutit kestnud sünnituse jooksul selleks paraku aega ei olnud.

Jah, meie kolmas laps sündis samuti kodus, vannitoas, abiks issi ja kiirabibrigaad.

Kuigi olin lootnud, et ma öösel ei sünnita, ärkasin kell 2.15 mingite valutuigete peale alakõhus, kahtlustasin seedimisega miskit probleemi, läksin vetsu ja juurdlesin toimuva üle – et mis see siis nüüd ikkagi on. Jõudsin isegi korra tagasi voodiveerele kuid siis oli tunne, et ei-ei, vist läheb asjaks.

Äratasin Teedu, kutsusin laste juurde oma ema ja venna ning olin riides ja põhimõtteliselt valmis haiglassegi minema.

Kuid kui ema ja vend saabusid, tundsin, et juba päris valus on ja vannituba paistis kõige turvalisema kohana. Kell oli kohe kolm saamas kui Teet küsis, et kas lähme? Ütlesin jah ning kohe järgi EI!!! Tundsin esimest pressi.

Teet juba suhteliselt vilunult kutsus kiirabi, püüdis mind kuidagi toetada ning järgmisel momendil viskas maha rätikuid kuhu ma käpuli asendi sisse võtsin (see asend oli end Jennit sünnitades positiivselt tõestanud).

Kui press tuli, siis pressisin, järgmisel hetkel astus sisse kiirabi, avatuse katsumisest enam midagi välja ei tulnud, sest pea juba paistis. Järgmise pressiga oligi pea väljas, kuid üks õlg oli kuidagi nurga all kehvasti ja takistas väljumist, siiski järgmise pressi ja kiirabitöötaja abiga saime beebi välja. Siin kohal tänud ja tervitused meeldivale ja asjatundlikule kiirabibrigaadile!

Ausalt, see sünnitus oli raju, kell oli 3.20 ja meie kolmas laps Jon, äsja sündinud.

JJ oli kõrvaltoas ja magas taas kõik maha, Jenni on siiski õrnema unega ja vajas mu ema ning viskas ka saabunud väikevennale Mamma turvalisest sülest pilgu peale – tundus, et sobis 😀

Jonile said selga riided ja ümber tekk, et vältida alajahtumist ning mind tassiti kanderaamil autosse, et võtta suund ITK-sse.

Haiglas väljutasin platsenta, Jon kaaluti mõõdeti ja sai rinnale – numbrid saadi järgmised: 3880g ja 50cm, kaalu poolest siis mu lastest suurim.

Haiglas sain paar pistet, aga ei midagi hullu õnneks – kartsin sellest kiirusest ja intensiivsusest oluliselt hullemat tulemust.

Pool ööd ja päeva ootasime Joniga võimalust kas koju minekuks või peretoaks ja vedas, sest peretoa just saimegi, nii saab Teet vähemalt meiega koos olla. Loodan muidugi, et saame esimesel võimalusel siiski koju, sest enesetunne on hea ja igatsus JJ ja Jenni järele silmi märjaks võtvalt suur.

Selline seikluslik algus siis me pere viienda liikme lisandumisel. Kosume, kasvame ning harjume uue eluga veidi, et siis varsti oma tegemisi jälle jagada.