Kellele ei meeldiks lihtsad lahendused, muidugi meeldivad. Kogu me elu liigub selles suunas, et kuidas asju lihtsamini saaks teha – ja selles pole ju midagi halba, aga mu meelest on asju, kus lihtsa otsetee otsimise asemel tuleb nautida või vähemalt püüda nautida hoopis looklevamat rada.

Beebid-lapsed, need imelised väikesed inimesed, jah, just inimesed, mulle tundub, et me kipume natuke unustama, et ennekõike on ka beebi ju lihtsalt väike inimene, oma murede ja rõõmudega, tujude ja tunnetega. Jah, tavaliselt on beebidel mureallikaks tühi kõht või täis mähe, aga mitte alati, vahel tahavad nad lihtsalt olla oma ema või isa süles, tahavad inimlikku lähedust, head sõna, rahustavat pilku.
Tegelikult see lähedus ongi kõige lihtsam lahendus, aga meie tavapärase elutempo ja ebarealistlike ootuste juures tundub see keeruline, tahaks ikkagi lihtsamalt, sest kindlasti peab kuskil olema see imerohi, mis aitab.

Beebi ei maga – ei taha üksi olla- on rahutu
Okei, esimese asjana ma ka vaataks, et kas ta süüa on saanud ja kas muidu kuiv olla. Aga edasi püüangi ma vaadata teda kui tavalist inimest, ahha – sa tahad jutustada, tahad ringi vaadata, tahad suhelda – teeme siis seda! Ma olen otsustanud saada emaks, seega ma olen otsustanud võtta oma laste jaoks aega.
Jenni on viimasel ajal öösel tihedamini sööma hakanud, kui varem sõi ehk 2 või max 3 korda öö jooksul, siis nüüd läheb kell 9 õhtul magama ja sööb ca iga 2 tunni järel. Tihti? Palju? Äkki ei saa kõhtu täis? Oooot….. AGA äkki ta on lihtsalt beebi ja ei peagi ööläbi magama?
Vahel ma tukun teda toites, vahel vaatan aknast öist linna, vahel mõtlen omi mõtteid, seejärel uinume mõlemad. Kindlasti ma puhkaks paremini välja kui magaksin terve öö segamatult, aga ma ju aimasin last saades, et sellega on mõneks ajaks meil ilmselt lõpp ja ma ei ootagi seda praegu ühelt öölt. Ja kuna mu ootus ei ole ebarealistlik, siis ei ärka ma ka hommikul ja ei helista läbi 354 sõbrannat jutuga, et tead kui halvasti me täna magasime. Ei, “halvasti” magasin ehk mina, Jenni magas nii nagu üks tavaline beebi ikka magab – sööb-magab-sööb-magab. Küll aga, selleks, et ema vastu peaks, tasub üle vaadata oma toidulaud, et kas saab ema organism sealt kõik vajalikud asjad kätte ehk on vajadus ka lisaks vitamiine võtta – tasub mõelda ja uurida.

Ma oleks rikas nagu troll, kui saaksin euro iga korra eest, kui loen, kuidas jälle soovitatakse rinnapiima beebile enne ööund segu anda (ja see ei ole siin praegu teema rp vs rpa – head ja vead, võlu ja valu). Et siis miks seda segu soovitatakse? Sest siis laps magab TERVE öö. Wow, imeline eks. Väsinud ja kurnatud ja mureliku (sest kõik kõik muudkui räägivad, et beebi ju peaks ööläbi magama , aga minu beebi ei maga) ema kõrvadele kõlab see kui päästeingli sosin. Tegelikult segu lihtsalt seedib beebi raskemini ja aeglasemalt ja seepärast läheb kõht pikema aja pärast tühjaks. Hmm… kas ma tahan Jennile anda midagi, mida tema organism peab rohkem ja raskemini töötlema? Selleks, et mina magada saaksin? Ei. Ja vot ei annagi ja vot istume öösel ja tissitame ja kui vaja siis nii väikse beebiga kasvõi iga tunni tagant. Ma tean ju hästi, et see ka möödub, vabalt võib olla, et ta tellib piima (oo kui tõenäoline, sest kasvamisega preili tagasi ei hoia), vajab mind ja mu lähedust oma praeguses arengufaasis (ta on nii tragi, ei imesta kui varsti roomamam hakkab).
Ma olen seda vist isegi mitmes varasemas postituses öelnud ja soovitanud, et beebiga tasub lihtsalt koos kulgeda – mis täna on nii võib homme olla hoopis naa ja see on täiesti normaalne.
Kas ma ütleks, et Jenni on jätkuvalt ideaalbeebi? Muidugi on, ma jälgin teda, tema soove ja rütme ja keskendun kõigele heale. Selmet püüda meenutada ja kokku lugeda tänaseid öiseid söötmiskordi, ma parem tunnen rõõmu, et praegu mõlemad lapsed magavad ja ma sõin just ära terve Kamatahvli 😀

Mul ei ole lihtsaid lahendusi pakkuda või imerohtu köögikapist, aga meie kogemusest võin soovitada:
– rahutu une taga võib olla väga sündmusterohke päev (külalised, ostukeskus, jõulupidu jms) võib olla tuleks mõneks ajaks veidi hoogu maha võtta 🙂 Siia alla lähevad ka inimsuhted, kui peres on pingeid, siis tunneb seda ka laps ja on samuti rahutum
– uued oskused, see sai ka JJ ajal tõestust, et enne uusi oskusi oli uni rahutum (mõtle, sa pole kunagi elus osanud keerata ja nüüd tegid seda, teeks ju veits ärevaks)
– hambad, ojee, kõige sagedasem põhjus just 4+ kuud beebide juures ja noh… kestab kuni kõik need hambad suhu saavad (ja seda seiklust ei võta ära ka terve ämbri täis segu enne und).
– üleväsimus, jep, täiesti reaalne teema meil olnud. Jenni rütm muutus ja ta tahtis tegelikult hakata varem magama minema, enne kui ma selle nö läb hammustasin, oli meil paar õhtut, kus laps nutab, tissi ei taha ja tahab ja no näha on, et silmad juba unest pahupidi. Hakkasime varem magama sättima ja hei-hoo, preili on rahulik ja jääb ISE magama.
– piima tellimine, beebi kasvab ja piima on järjest juurde vaja, ei, selleks ei pea minema külmkapist klaasiga juurde tooma, lihtsalt tulebki last rinnal hoida nii palju kui ta soovib, et ta saaks anda ema organismile märku, et ou, tooda juurde!
– lase lahti ebarealistlikest ootustest. Ära võrdle pidevalt teistega. Selmet pool päeva netis surfata ja imeravimit otsida, lülita kõik värgid välja ja lihtsalt pikutage, jutustage, rullige põrandal, minge jalutama – kulgege koos, sest varsti nii kui nii enam ei saa.
– ära lase beebi kaalunumbril, pikkusel, unetundidel, söögikordadel ja kogustel muutuda kinnisideeks. Lase olla. Endal ja lapsel (ma räägin siin siis terve ja tavalise beebi juhul, eriolukordi on kindlasti ja need ei puutu siin teemasse hetkel).

Nädalavahetus tuleb, võtke aega oma perele, kui võimalik, las isa olla rohkem abiks, süütundeta magage terve perega lõunaund, minge kuuse järele, kel veel toomata või küpsetage piparkooke.
Võtke kõike rahulikult.

Siis kui Jenniga kontserdile kulgesime