Igal hommikupoolikul juhtun vaatama tänast koroona seisu riigis. Iga päevaga teeb see uus teadmine seest olemise aina õõnsamaks, tunnen kuidas pulss tõuseb ja veidi iiveldab. Ja see väsitab, see mure ja hirm on nii kurnavad, aga lõppu ei paista, sest selline pidev ärevus on nagu 2020 fking firmamärk.

Lasteaiast tuleb kiri erinevate kriisiolukorra tasemete kohta, et millised tegevused ja reeglid ja piirangud lähevad käiku millistel juhtudel – nakatunute arv, uus eriolukord jne.
Ühtpidi mul on hea meel, et on plaan, et kuidas ja millal midagi tegema peab, ollakse mingil viisil valmis, asjad ei tule nagu välk selgest taevast. Aga teisalt see teeb nii kurvaks, mõte, kuidas hakkavad jälle ära jääma lastel trennid, huvitegevused, kuidas neile kallid ja armsad õpetajad, kelle juurde minnakse igal hommikul rõõmuga ja kelle juures end turvaliselt tuntakse, hakkavad nende ümber kandma maske, visiire, kuidas nende päevast võetakse ära see turvaline naeratus ja nägu. Muidugi ei arva ma, et õpetajate tervis oleks väheoluline ja teistpidi valutangi natuke südant just nende samade inimeste pärast, kes hoiavad mu lapsi kõik need pikad päevad, omavad mitmeid kontakte võõrastega ja riskivad endaga.

Kõik see kokku on nii vastik. Mul ei ole raske lapsi esimesel vajadusel koju jätta, ma olen selleks täiesti valmis, aga see ei ole enam nii nagu kevadel, kus see oli uus, kus oli lootus ja selle kõige ümber heljus siiski “ajutine” olukord. Nüüd on see muutumas normaalsuseks, aga ma ei taha seda, ma ei taha, et see ebakindlus, see hirm ja mure ja ärevus meile kallite inimeste pärast ongi nüüd pidev elu osa.

Ega sinna midagi teha ka ei saa, sest teeselda, et kõik on fine, seda ka ei saa.

Me peaks praegu üldse pakkima, meil peaks olema sees selle näriva ärevuse asemel hoopis rõõmus reisielevus. Me peaks end sättima praegu esimesele Hispaania reisile nelja lapsega. Ma peaks muretsema praegu, et mitu trikood Jennile kaasa pakkida, kuidas kogu oma kraam kohvritesse mahutada, aga selle asemele valitseb teadmatus, et millal üldse oleks jälle nii ok kõik, et saaks normaalse inimese moodi reisile minna.

See 2020 on nii fking jabur. Ma tean, et ma ei saa seda kunagi ainult halvaga meenutada, sest see aasta on meile andnud Jonase ja kõik imelise koos temaga, aga no kurat, kus see aasta on ikka võtnud ja võtab.

Jonase 30 mintsa und sai läbi, lähen kaisutan teda nüüd natuke ehk hakkab parem.