Category Archives: ITK

13+ ja sellele eelnev

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Alustan siis jälle raseduse teemadel postitamisega. JJ ajal sai neid siia blogisse üsna vähe. Ja ma ei plaani neid ka sel korral liiga tihedalt teha, ma arvan, et ei ole mõtet iga nädal sama juttu kirjutada.

Alustada võiks üldse hoopis suht algusest, et miks ma eelmine kord ka kirjutasin, et sel korral see algus veidi keerulisem on olnud. Nimelt oli mul ca 6. nädala paiku päris hirmutav veritsus ja olin juba üsna kindel, et ega siit häid uudiseid tulla ei saa, kuid siiski siiski.. tegemist oli hematoomiga, mis tänaseks on kadunud. Ühtlasi tahaks muidugi tänada ITK Naistekliiniku EMO, kes mind minu murega aitasid ja rahustasid, lugedes viimase aja juhtumisi, tunnen, et mul ikka väga vedas. Nii sellest korrast kui ka JJ ootamise ajast julgen mina isiklikult kõigile rasedatele soovitada, et kui teil ikka on mingi erakorraline mure nagu veritsus, tugevad kõhuvalud, ei tunne liigutusi, aga juba peaks jne, minge sinna, parem lasta end üle kontrollida, kui kodus põdeda ja asjal ehk hoopis hullemaks minna.

Selle kõigega seoses olingi ma esimesed kuu ja rohkemgi veel üsna diivani kaunistuse moodi, ega ma kuskile minna ei tahtnud (ei julgenud) ja midagi teha ka mitte. Üsna pea saabus ka minu truu rasedusaegne sõber – iiveldus 😀 Ja no sellest ei ole ma pääsenud tänaseni, ikka enamvähem igal hommikul saan wc-potiga oma “kallistused” ära teha, nagu Teet, ikka armastab öelda – rasedus, elu ilusaim aeg 😀

Muus osas ei saa väga kurta, energiat on ehk veidi rohkem kui JJ-d samal ajal oodates oli, aga no sel korral ei pea ka 8st 5ni tööl käima, lisaks saab JJ-ga koos päeval uinaku teha, kui vajadust on. Ja kuna mul on lihtsalt nii hea ja hooliv mees, siis ega ma kodus ka eriti lillegi liigutama ei pea.

Isudest nii palju, et mõnda aega ei läinud eriti midagi alla. Siis oli periood, kus sõin vist ainult saia, nüüd on isu vaikselt tagasi hakanud tulema. Ja nagu eelminegi kord on mul tihti rosolje isu 😀 Smuutidest ka väga ära ei ütle.

Nädal tagasi käisime ka KV ultrahelis ja kõik oli tip-top, küll aga ei tulnud ma väga hästi toime enne vereproovide andmist oma toidu piiramisega ja ilmselt seepärast oli veresuhkur normist kõrgem ja seega pean raseduse teises pooles minema kahjuks ka GTT-d (glükoositaluvus test) tegema, loodame siiski, et kõik läheb hästi.

Kaal on mul tõusmise asemel siiani langenud (tänks iiveldus) ja hetkel siis 54kg.
Siia lõppu siis tänane kõhupilt ka – 13+0

13ndl

ja siia ilma saabus JJ

Posted in ITK, Jens, Sünnitus, Uncategorized by

4.01.2015, kell 17.25 sündis meie armas JJ, panen kirja, kuidas selleni jõudsime 🙂

4. jaanuar, pühapäeva hommik – ärkame 9 ajal, Teet sätib end koeraga õue minema ja tunnen pärast wc-s käiku, et kõhust käib läbi kerge valu. Ma ei pea seda eriti millekski ja kavatsen voodis veel hea mitu tundi põõnata, nagu mul see nüüd raseduse lõpus juba tavaks on saanud. Läheb mööda kümmekond minutit ja sarnane valu tuleb taas, hakkan juba vaikselt kahtlustama, et kas tõesti… samas ei taha nagu lootusi veel väga üles kütta ja kahtlustan korra isegi seedehäiret.

Teet jõuab koeraga õuest tagasi ja ma ei suuda enam voodis olla, olgu mis valud need ka on, pikali olles on igaljuhul halb. Jalutan toas ringi, Teet teeb hommikusööki, mille vastu ma huvi ei tunne, joon vaid natuke morssi ja püüan mõned hommikukrõbinad endale sisse suruda, samal ajal hakkan aru saama, et need valud vist ikka ise üle ei lähe. Tundub, et ka Teet saab asja reaalsusest aru ehk isegi varem kui mina ja hakkab tegutsema vastavalt nimekirjale, mille olin eelmine õhtu valmis kirjutanud – et kellele veel haiglasse vaja mida kaasa panna ja mida on vaja kodus teha enne haiglasse minekut.

Kella 11 ajal annan emale märku, et valutan kodus ja, et pangu ta igaksjuhuks vaim valmis, et võib olla tuleb tal me koera hoidmine õhtuks plaani võtta. Vahepeal olen ühe suurema valuhoo ajal ka joodud morsi hooga välja oksendanud, rohkem ma söögi-joogi poole ei vaata. Chatime emaga Skype´is veel veidi mu valuhoogude vahepeal, selleks ajaks olen ca 3 tundi valutanud, emps peab kuskile toimetama minema ja lepime kokku, et kui tõesti haigla poole asume, siis anname teada temale, kell on saamas 13.

Valude vahepeal jalutan lihtsalt toast tuppa või mõne hetke püüan diivanil istudes puhata, kui tuleb valuhoog, siis olen selleks endale sättinud diivani äärele padja, millele toetudes ja end õõtsutades valu üle hingan – selge on see, et valud lähevad järjest tugevamaks ja ainult hingamisest enam ei piisa, vaikselt tulevad üle huulte ka uuu-d ja aaa-d. Teet on samal ajal abiks tuhude vahe ja pikkuse mõõtmisega, kasutades “Full term” äppi. Näha on, et vahed lähevad järjest väiksemaks ja paari tunniga on näha juba 3-5 minutilisi valude vahesid. Mina hakkan mõtteid mõlgutama haiglasse minekust, Teet arvab, et ootame ikka veidi, et Perekooli loengutest ju räägiti, et enne 8-10 tundi pole esmasünnitajal väga mõtet haiglasse minna, pealegi – pesumasinas pesu veel peseb 😀

Kell hakkab kolmele lähenema ja nüüd ma enam ei mõlguta mõtteid vaid anna Teedule teada, et see pesu jääb nüüd siia masinasse ja me hakkame haigla poole minema, valud on tihti ja ikka väga valusad. Näen muidugi välja nagu mingi rääbakas, suvaliste dresside ja jopega, ka pead ei jõudnud enam pesta, tänaval saan enne autosse istumist veel ühe valuhoo üle elada.

Ca kell 14.45 jõuame ITK-sse, kus ma vastuvõtus näen ainsana välja selline, et reaalselt sünnitama hakkan, sama arvab ka registratuuri töötaja ning küsib veel valveämmaemandalt, et kas too hakkab mind üldse üle vaatama, et näha ju on, et mul päris valud 😀
Ämmaemand siiski otsustab, et vaatab kiirelt mu üle kuniks Teet täidab vajalikud paberid. Suur on mu üllatus, kui ÄE teatab emakakaela avatust kontrollides, et avanemine on juba 6cm, seega enam ei lähe kaua. Ta rõhutab veel, et korralikult hingaksin ja saadab meid sünnitusosakonna poole teele. Jõuame 3. korrusele ja mis selgub? – KÕIK sünnitustoad on hõivatud! Õnneks siiski üks on juba koristamisjärgus ja selle ukse taha me ootama läheme, mina päris häälekalt valutades ja Teet mind püüdlikult toetades.

Kella kolmest oleme sünnitustoas, tuba on tore – vanniga ja puha, aga kahjuks ei saaks mul olla rohkem ükskõik 😀 Ainus viis kuidas olla suudan on valude ülehingamine seistes ja oma põlvedele toetades, valude vahel jõuan vaevu voodiveerel istuda. Ämmaemand jätab meid tuppa valutama ja annab teada, et tuleb mõne aja pärast ja siis teeme ka KTG, et näha, kuidas JJ end tunneb ja kui tugevad mul valud on. Ma saan aru, et KTG on vajalik ja ma ei kahtle selles, aga tõsi on ka see, et seal valutades on see juhtmete küljes olek päris ebamugav ja kuna mu liikumine segab korralike andmete saamist, siis palub ÄE mul nüüd 15min voodis pikali olla, et saaks adekvaatsemalt JJ südant jälgida. See aeg on paras õudus, aga kuidagi saame sellega hakkama. Lõpuks tulevad ka veed ära (püha jumal, kui see oleks kodus juhtunud, siis ma oleks vist küll ehmatanud). Teet läks ÄE-d kutsuma, kes vaid imestas, et asjad juba nii kaugel on.

Pärast KTG-d soovitab ÄE, et ehk tahaksin veidi liikuda ja näiteks duši alla minna, olen nõus, aga Teet jõuab vaevu vee parajaks timmida, kui läbi valuhoo teatan, et sinna vee alla ma siiski minna ei taha, tahaks hoopis wc-sse. Nii me siis vahvasti seal tillukeses vannitoas Teeduga oleme, ma potil valutamas ja Teet mu kätt hoidmas ning järsku tunnen tahtmist pressida (no iseenesest pole tegemist kõige tavatuma tundega potil olles, aga seekord on nagu vähe teisiti). Teet läheb taas ÄE-d kutsuma, kes taas imestab, et asjad nii kaugel on omadega.

ÄE suunab mind voodile, kus kontrollib emakakaela avatust ja tõepoolest ongi praktiliselt täisavatus ja see pressimise tunne, mida tundsin täiesti adekvaatne. Kell hakkas saama pool viis ja ÄE teatas, et nüüd pole beebi enam kaugel 🙂 Ja, et kui ikka tunnen vajadust pressida, siis pressigu, aga kui suudan, siis võin mõne pressi ka üle hingata. Olgu siinkohal öeldud, et mingit pressi ülehingamist ma küll ei suutnud, kui ikka tunne peale tuli, siis surusin kaasa (ja olgu öeldud, et selle metsiku pressimise käigus väljus nii mõndagi, aga see kõik on normaalne ja täiesti suva sel hetkel, lisaks on ÄE-d väga profid ja kiired igast asjade koristamisel).
Ja siis ma muudkui pressisin, ÄE oli iga kord nii julgustav, et no pressigu ma ikka kõvasti ja, et kohe-kohe on beebi ka kohal ja et pea ju juba paistab. AGA, nii lihtsalt see siiski ei läinud, JJ liikus küll iga pressiga edasi, aga kui see üle läks, siis nihkus ta jälle tagasi – mis tähendas, et mul tuleb kõvemini pressida. ÄE soovitas ka asendi vahetust proovida, kuid küllili ei tundnud Jens end hästi ja kükakil ei olnud mul väga hea – üle jäi ikka see ainus asend, mida ma arvasin, et ma kindlasti ei soovi – olla sellili voodil. Olin seal pool istukil ja nii tundus, et suudan isegi kuidagi olla. Vahepeal ÄE soovitas veel järile minna, aga sinna me enam ei jõudnud, sest nüüd oli beebi juba tõesti lähedal sündimisele.

Kuna oli näha, et see minu seest väljumine on beebile suht kitsas ja ta ka nö tagasi liikus, siis kutsus ÄE appi ka arsti – nüüd hakkas tuba juba rahvarohkeks minema (vaikselt hiilis kohale ka sanitar, kes sünnituse lõppedes mind puhastas ja seal puhtaid linu jms tõi, ka tema ootas, et no nüüd kohe-kohe läheb asjaks). Arst ja ÄE, nähes, et mingit presside ülehingajat minust pole, soovitasid, et tehku ma täpselt nii nagu mu keha ütleb ja kui tuleb press, siis pressigu ma ikka täiega, veel soovitasid nad, et võtku ma oma jalgadest kinni ja surugu neid enda poole, et nii peaks ka beebil rohkem ruumi olema. Kahjuks olid mu käed aga nagu süldist ja mingit hoidmist ma ei suutnud – õnneks oli ühel pool mind Teet, kes ühe jala enda hoolde võttis ja see kohale hiilinud sanitar lõi ka käed külge ja tuli aitas teist jalga hoida.
Nüüd tuli taas press ja kogu see rahvas, kes mu jalgevahele oli kogunenud ergutas täiehooga, et nüüd pressi-pressi-PRESSSSSIIIII. Ja kuigi mu usk nende sõnadesse, et kohe-kohe on beebi käes, hakkas kaduma, mõtlesin, et saaks see ometi läbi ja tõesti pressisin kõigest jõust ning hetk hiljem oli väike JJ sündinud, 4. jaanuaril kell 17.25. JJ pandi hetkeks mu kõhule, Teet lõikas läbi nabanööri, kuid kõik polnud veel päris roosiline.
Nimelt oli järelvetes näha mekooniumi (beebikaka), mis tähendas, et ka JJ-l läks lõpus juba päris raskeks ja nüüd oli kohale kutsutud ka lastearst, kes Jensu üle vaatas. Õnneks oli kõik hästi ja apgari hinne 8/9.

Ma ei suutnud ära imestada, et kuidas me nii ilusa lapse oleme teinud ja õnn oli ikka suur. JJ anti Teedu kätte, mina väljutasin platsenta ja algas ÄE töö mind kokku õmmelda, sest olin saanud väikse rebendi emakale ning ka lahklihalõike. See õmblemise osa oli päris naljakas, ajasime seal kõik toredasti juttu ja muljetasime ja siis samal ajal ÄE õmbles mu jalgevahet, tundus, et tööd tegi ta põhjalikult, kuna sellele kulus julgelt üle poole tunni. Lõpuks sai see tehtud ja sain JJ esimeseks imetamiseks oma rinnale.
Sünnitus oli läbi ja meie elu suurim seiklus algamas.

Mõned mõtted nüüd tagasi vaadates…
… meil läks tegelikult väga hästi ja tõesti kiirelt, kuid selle kiiruse hinnaks olidki rebend ja lahklihalõige, samas ma ei kujuta väga ka ette kuidas ma seda kõike aeglustada oleks suutnud.
… kui ma kodus valutasin, siis hoolimata sellest, et olin rasedana kindel, et mina küll epiduraali ei taha, hakkas mõte sinna liikuma (saaks ainult sellest valust puhkust).
… hoolimata mu salajasest epiduraali mõttest, oli sünnitus hoopis täiesti valuvaigisti vaba, isegi ämmaemand imestas, et ma isegi ei maininud midagi ega küsinud midagi (no ei tekkinud hetke :D)
… Teet oli super, ta tahtis nii väga aidata, aga suurim abi oli see, et ta seal olemas oli (ps ma kartsin, et võin ta seal korralikult läbi sõimata vms, aga ainus asi, mis ma ütlesin oli siis, kui ta aitas mul hingata, et “palun ära hinga mulle näkku!” 😀 )
… täiesti super oli ka see, et nii kaua kodus olime, siin oli olemine ikka palju mõnusam ja tunne hea rahulik. Haiglasse jõudes ei pidanud seal enam kaua kannatama.
… kas ma teeksin seda uuesti? Samal ajal kui ÄE mind kokku õmbles ütlesin Teedule, et JJ jääb ainsaks lapseks ja seltsiks võime koeri võtta ja raha kalliste rataste peale kulutada. Hetkel (3 päeva pärast sünnitust) olen jätkuvalt samal arvamusel.

Meie peretoast paistis ka me kodu

Meie peretoast paistis ka me kodu

Jens

JJ

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist :)

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist 🙂

Issi ja Jens

Issi ja JJ

Jens Järvsalu esimesed hetked kodus.

JJ esimesed hetked kodus.

 

ITK perekool: vastsündinu hooldus

Posted in ITK, Perekool by

Täna oli järjekordne perekooli loeng, sel korral teemaks vastsündinu hooldus. Perekooli ruumi sisenedes ootasid kõiki toolidel ees “beebid”, mis juba enne loengu algust natuke elevust tekitasid osalejate seas. Tulevased vanemad said “beebide” peal proovida erinevaid hoidmisvõtteid ja beebi riietamist. Kohal olid paarid ja tulevased emmed, kes kõik ootamas oma esimest last, nii et oma varasemaid kogemusi kellelegi jagada ei olnud.

Teet ja tema tänane beebi

Teet ja tema tänane beebi

Loengu viis läbi ämmaemand ja imetamisnõustaja Agnes Selin – tundus sümpaatse inimesena ja ta vist oleks tahtnud, et osalejad oleks rohkem kuidagi kaasarääkinud või küsinud, sest jäi natuke tunne, et ta oleks rohkem suhelda tahtnud. Aga no ehk oli tulevastel vanematel siiski väike hirm sees ja oldi üsna tagasihoidlikud.

Nagu ikka, panen nüüd pärast loengut kirja enda jaoks olulisemad punktid, mis meelde jäid ja meelde võiks jääda:

Beebi kohe peale sündi

  • väga oluline on nahk-naha kontakt beebi ja ema vahel!
  • kaaluda ja mõõta võib ka tund-paar hiljem, esimesed hetked veeda lapsega koos
  • Nahk-naha kontakt aitab lapsel rahuneda, lõõgastuda ja uue olukorraga harjuda
  • Laps saab rahulikult leida rinna ja toimub esimene imetamine
  • Imetamine ja lapse lähedus vallandab emas õnnehormooni, mis omakorda aitab emakal kokkutõmbuda ja platsentat väljutada.
  • Pärast 1-2h ja esimest söögikorda on normaalne, et beebi teeb ka oma esimese une, mis võib olla ka kuni 5h see aeg annab võimaluse ka värsketele vanematele natuke puhata.
  • Nahk-naha kontakt on oluline ja võimalik (kui ema ja lapsega on kõik hästi) ka keisrilõike puhul, kui ema selleks võimeline ei ole, siis võiks selleks valmis olla isa – see on suurepärane võimalus lapse ja vanema vahelise sideme tekkimiseks ja turvatunde pakkumiseks.

Beebiga haiglas ja esimesed päevad kodus

  • Haiglas tuleb pärast sünnitust pere juurde ämmaemand, kes kõik põhilised teemad ja võtted üle räägib, et kuidas beebiga tegeleda, kindlasti tasub siis kohe ka küsida, kui miski muret valmistab.
  • Haiglas tehakse tuberkuloosi ja b-hepatiidi vastased vaktsiinid, milleks küsitakse vanema nõusolekut. Kontrollitakse lapse vereproovi võimalike kõrvalekallete osas ning tehakse ka kuulmise kontroll.
  • Kui esimene kuulmiskontroll annab tulemuse, et kuulmine ei ole päris korras, siis ei tasu sellest paanikasse minna – lapse kõrvades võib lihtsalt olla veel lootevett ja lootevõiet, kuulmist kontrollitakse ka hilljem ja selleks ajaks peaks üleliigne vesi ja võie läinud olema.
  • Esialgu võtavad kõik beebid natuke oma sünnikaalust alla (ca 300g) ja see on normaalne, edaspidist kaalutõusu tulekski vaadata vastu kõige madalamat kaalu (mitte vastu sünnikaalu).
  • Jälgima peaks ka lapse nahatooni, kui see muutub kollaseks, siis võib ta vajada spetsiaalsete lampidega teraapiat, mis nahatooni taas normaalselt roosakaks teeb.
  • Koju saades tuleks kokku leppida aeg ka oma perearstiga kohtumiseks, see võiks toimuda ca 2 nädalat pärast sünnitust, et ta saaks mõõta ka lapse kasvu ning kaalu, kui laps on liiga vähe kasvanud, siis on sel hetkel võimalik probleemidega veel üsna kergelt tegeleda.

Beebiga kodus

  • vannitamine on lubatud kasvõi esimesel päeval, vannivee temperatuuri mõõtmiseks võiks olemas olla termomeeter, vannitoa temeperatuur võiks olla vähemalt 25C
  • Silmi tuleks puhastada hommikul ja õhtul – füsioloogilise lahusega, mõlema silma jaoks eraldi marlilappi kasutades ja pühkides välisest nurgast sisemise suunas.
  • Naba puhastamiseks sobib samuti füsioloogiline lahus, seda peaks tegema igapäevaselt kuniks naba on täielikult paranenud. Seni tuleb ka mähkme äärt allakeerata, et see ei oleks kuidagi naba peal.
  • mähkmevahetuse juures on parim pesta beebi peput voolava veega, poiste puhul võib laps olla nii kõhuli kui ka sellili, kuid tüdruku puhul peaks beebit hoidma sellili oma käel.
  • Võimaliku mähkmelööbe puhul võiks kasutada kreeme, mis sisaldavat tsinki, samuti tasub kaaluda mähkmefirma vahetust ning paranemisele aitab kaasa ka õhuvannide tegemine.
  • Esimese kuu peaks beebi magama küljel (külgi peaks siis kordamööda vahetama)!
  • Beebi võib süüa 8-12 korda ööpäevas, sh siis ka öösel mitu korda, seetõttu on hea alguses beebi hoida enda lähedal ka öösel.
  • Gaaside puhul on kõige tõhusam abivahend võimlemine – kuna gaaside väljutus nõuab beebilt erinevate lihaste kasutamist, siis on lihaste treenimine pikas perspektiivis parim vahend, et beebi gaasivaludega maadlema ei peaks. Kui aga valu piinab võib abi olla soojakotist kõhu vastas ja ka erinevad ravimid võivad pisut leevendust tuua.
  • Õues käimine oleneb palju välisest temperatuurist. Talvebeebi puhul võiks alustada hoopis toas lahtise aknaga magamisega, nii et beebil on õueriided seljas. Samuti võiks õues uinakut tehes minna ise samal ajal beebiga jalutama, nii saad ka ise tunnetada, et kas hakkab külm näpistama või on parajalt soe.
  • Beebi hakkab ise pead hoidma umbes kuu vanuselt. Selleks, et teda oleks mugav ja lihtne riietada tasub vaadata riided, mille kinnitused on eespool ja mis ei ole keeruliste kinnitustega – esialgu on ka mugavamad riided, mis ei käi üle pea.

Ja kuigi on teatud nõuanded, mida võiks järgida, siis paljud asjad kujunevad vanematel ja lapsel lihtsalt igapäevaste toimetuste käigus, isegi kui keegi teine (vanavanemad, sõbrannad vms) tahaks soovitada millegi teisiti tegemist oma kogemuste põhjal, siis on igati normaalne järgida enda sisetunnet ja teha nii nagu on parim Sinu lapsele ja teie perele 🙂

Haiglakoti sisu

Posted in ITK, Sünnitus by

Kuna ma juba ühel äreval õhtul hakkasin oma närvide rahustuseks haiglasse mineku kotti kokku panema, siis olen seda nüüd järgemööda täiendanud. Sest no ametliku tähtajani on täpselt 2 kuud, aga Jens võib ju tahta ka näiteks hoopis jõuludeks saabuda, nii et igal juhul on hea, kui saab vajadusel koti kaasa krabada ja ei pea siin vajalikke asju mööda kodu taga otsima. Suurem osa koti sisust ongi koos ja ootab oma järge kotis, mis Jensu toas riiulis õiget aega ootab ja siis on veel mõned üksikud asjad, mis tuleks osta ja asjad, mis on igapäevaselt kasutusel ja tuleb vannitoast õigel hetkel kotti pista (no ei tundu mõistlik hakata endale ainult haiglasse minekuks eraldi näokreemi või kammi ostma).

Koti sisu on kokku pandud vastavalt soovitustele – nii perekoolist kui ka juba sünnitanud sõbrannaldelt.

Hetkel kotis:

  • 3 T-särki – head suured särgid, mida kasutada sünnitusel, et seal päris paljana ringi lippama ei peaks ja samas pole nied kahju pärast ka ära visata.
  • 1 sporditopp – juhuks kui peaksin tahtma, midagi rohkem liibuvamat ja kui peaksin vanni osas ümber mõtlema, siis ka seal võib see ülaosana seljas olla.
  • aluspesu – H&M-ist 3 paari aluspükse, millest hiljem samuti kahju pole
  • ühekordne aluspesu – pärast sünnitust, saab sidet vahetades minema visata
  • plätud – paljajalu nagu olla ei tahaks koguaeg ja kui asi peaks igasugu vedelikeni jõudma, siis on plätud praktilisemad kui sussid, sest neid hea kerge loputada.
  • soojad sokid – juhuks kui peaks hakkama väga külm (mõnel nii olnud pärast sünnitust)
  • rinnapadjad – kui piim saabub, siis ei tahaks, et kõik riided sellega kohe koos oleks.
  • Sünnitusjärgsed sidemed + paar tavalist sidet – ekstra suured
  • vannilina – pärast on hea oma linasse kuivatada
  • hambahari + pasta –  perekoolis soovitas ÄE, et ka pikema sünnituse vahepeal võib olla hea hambaid pesta, saab vähe värskema tunde 🙂
  • dušigeel – pärast hea oma harjumuspärast geeli kasutada
  • šampoon – loodusšampoon, mis mulle sobib
  • taskurätid – iial ei tea, millal võib vaja minna
  • Niisked salvrätid – sama, mis eelmine punkt
  • Rasedusega seotud dokumendid + rasedakaart!!!
  • Jensu esimesed riided – ideaalis siis siidi/villa body, siidi/villa püksid, siidimüts + villane tuukrimüts. Üleriided – õhema kombe + talvekombe panen turvahälli valmis, neid läheb nii kui nii alles koju minekuks vaja ja saab koos turvahälliga haiglasse tuua.

haiglakoti sisu

Kotti on vaja veel panna:

  • rahakott koos ID-kaardiga
  • telefoni laadija – et saaks ikka pärast teavitada maailma Jensu saabumisest 🙂
  • joogipudel – võtan oma väikse Hello Kitty spordipudeli, mida Teet saab siis veega täita
  • müslibatoonid – kui sünnitus kisub pikaks, siis saab söögist natuke jõudu juurde või kui sünnitan keset ööd ja hommikusöögini veel palju aega, siis hea midagi põske pista.
  • huulepalsam – sellest suurest hingamisest ja pingutamisest lähevad huuled hirmus kuivaks
  • näokreem – ilma selleta ma ei saa
  • kehakreem – ilma selleta ma ei saa
  • näopuhastusvaht – ilma selleta ma ei saa
  • kamm – millalgi oleks ehk tore juukseid kammida, pärast sünnitust näiteks
  • õhemad dressipüksid – perepalatis on suht suva kui ka ainult aluspesus ringi käiksin, aga juhuks kui pean ruumipuudusel olema ühispalatis või vaja koridori peal midagi asjatada, siis oleks ehk pükstega mugavam, samuti kui keegi peaks külastama meid 🙂
  • Imetamistopid – mis me muud seal ikka teeme, kui Jensut söödame, teeks seda siis mugavalt
  • õhem hommikumantel – vaja osta, sobiv näiteks H&M-is, seal ringkäigul sai selgeks, et palatid on megasoojad ja väga sooja hommikumantliga seal olla ei kannata, samas võiks midagi sellist olla, mida on hea mõnus kiiruga selga visata pesu peale.
  • minu koju tuleku riided –  selle komplekti panen valmis, et oleks mugavad riided, mida peale sünnitust hõlbus selga panna ja mis talvisema ilmaga arvestaks – ja ma ei taha ka, et Teet peaks mulle ise mingeid suvalisi riideid kodust otsima minema.
  • imetamisrinnahoidjad – tegelikult olemas juba, aga hetkel siis tavaliste rinnahoidjatena kasutuses, et oma partiid kuskile ära mahutada, võib-olla tuleb muidugi veel paari kuu jooksul suuremad soetada.
  • Pole veel otsustanud, aga võib-olla keedan olemasoleva luti ka veel läbi ja pistan kotti kaasa

Lisaks tuleb pakkida ka teine, aga oluliselt väiksem kott, kuhu Teet võiks siis endale vajalikud riided/asjad panna – mõned särgid, dressid, plätud, vannilina, hambahari.

ITK majatutvustus

Posted in ITK by

Pärast sünnitusvalude leevendamise loengut osalesime ka ITK majatutvustusel, kus siis ÄE Maila Teramees näitas kõiki olulisemaid kohti, mida sünnitama minnes hea teada on.

Alustame algusest:

  • Sünnitama saabudes saab auto parkida eraldi parklasse (viidad ka selle kohta üleval), seal on parkimine 24h sünnitajale tasuta.
  • Esimesena tuleb pöörduda vastuvõtu tuppa, mis on sama, mis naistekliiniku erakorraline vastuvõtt. Seal vaatab valvearst/ÄE su läbi ja kui sünnitegevus on piisavalt kaugel, siis suunab edasi sünnitusosakonda. Sünnitama tulles on kindlasti vaja kaasa võtta oma rasedakaart ja kõik muud dokumendid, paberid, mis raseduse ajal on väljastatud, UH pildid, samuti raseda isikuttõendav dokument. Lisaks siis pakitud haiglakott, kus enda jaoks vajalikud asjad – riided, vahetusjalatsid, hügieenitarbed vms (+ tugiisiku asjad).
  • Edasi suunatakse siis III korrusele, kus asuvad sünnitustoad – 4 tuba, kus on olemas ka vann ning veel 9 tuba, kus vanni pole. Toad jätsid tegelikult täiesti meeldiva mulje, tubades on ka oma wc ja dušš, samuti on olemas tugiraam, järi, matt ja kott-toolid. Ka valgust saab tubades reguleerida vastavalt oma eelistustele. Kõik oli puhas ja kena ja kaasaegne.
  • Korraga on sünnitusosakonnas valves 4 ämmaemandat – kui sünnitus kulgeb normaalselt, siis ei käi peale ämmaemanda kedagi teist sünnitaja juures. Kui tegemist on mingite komplikatsioonidega või näiteks enneaegse sünnitusega, siis on kohal ka naistearst ja lastearst.
  • Pärast sünnitust on ema ja laps ca paar tundi veel sünnitustoas, ÄE jälgimise all. Juhul kui on väga palju sünnitajaid siis võidakse ema ja laps kohe edasi viia sünnitusjärgsesse palatisse ja edasine jälgimine toimub seal. Samuti on võimalus varajaseks väljakirjutamiseks, mis juhul saavad ema ja laps koju juba alates 6 tunni möödudes. Sellisel juhul järgneb ka ÄE koduvisiit (sellist teenust pakuvad Eestis ainult ITK ja Tartu Ülikooli Kliinikum ja see on sünnitajale tasuta).
  • Sünnitustoast viiakse siis ema ja laps edasi sünnitusjärgsesse palatisse – siin saab siis vastavalt oma eelistustele valida sobiva toa. Me saime näha nii kõigi mugavustega perepalatit ja ema ja lapse palatit ja mugavustega perepalatit. Ütleks, et toad on väiksed aga samas suuremad kui näiteks oli me hotellituba Pariisis 😀 Kõik olid puhtad ja kenad ning ega seal ju eriti kaua viibima ei pea nii või naa. Ka üht ühispalatit nägime vilksamisi, seal siis 4 voodikohta, mis kardinatega eraldatud ja ausalt öeldes ei näinud need kuidagi jubedad vms välja ja kui ikka häda käes, siis on seal täiesti OK olla.

ITK perepalat

  • Ühispalat on kõigile tasuta (ca 4 naist ühes toas), wc ja dušš on koridoris
  • Ema ja lapse tuba, V korrusel on pisut rohkemate mugavustega tuba 15€ ja II korrusel natuke tagasihoidlikum tuba 5€
  • Perepalat kõigi mugavustega V korrusel on 30€, seal siis kaheinimese voodi, wc ja dušš, telekas, külmik.
  • Perepalat mugavustega II korrusel, seal siis toad ilma külmiku ja TV-ta, hinnaks 20€
  • Perepalat II korrusel, kus põhimõtteliselt peale voodite muud pole, ka wc ja dušš on koridoris ja selle hind on 10€
  • Perepalatites on 3x päevas toitlustamine nii emale kui ka isale.
  • Perepalateid ette broneerida ei saa!
  • Palatite ja teiste teenuste kasutamise (näiteks tasuline ÄE) eest tasumine toimub väljakirjutamise päeval. Tubade hinnakiri ja täpsem info on siin.
  • ITK-s on olemas ka vastsündinute intensiivravi osakond, mis tähendab, et üldjuhul ei hakata seal vastsündinut kuskile mujale viima (näiteks Tallinna Lastehaiglasse) vaid ravi viiakse läbi ITKs (näiteks enneaegsete beebide puhul). Intensiivravi osakonda külalisi ei lubata, lapse juures saavad olla vaid ema ja isa.
  • Sünnitusosakonna külastusajad on E-R 15-19.00 ja L,P 12-19.00, oma külalistel peaks paluma nendest aegadest kinnipidamist, kuna teistel aegadel tehakse vajalikke protseduure nii emale kui ka lapsele.

Samas mul tekkis seal ringkäigul üldse mõte, et võib olla ma pigem ei tahakski haiglasse külalisi, kuna kui kõik on korras, saab suht kiiresti koju ja ma parema meelega võtaks külalisi seal vastu. Seda ka pereliikmete puhul. Mulle tundub, et tahaksin need esimesed tunnid ja hetked ainult oma lapse ja mehega veeta – see on meie aeg ja küll teistel on aega uudistada ka pärast, ma lihtsalt ei tahaks oma tähelepanu kuskile mujale sel ajal jagada.

Üldiselt on muljed positiivsed, midagi hirmsat seal ees ei oota ja no alati on võimalus nii sünnitustuba kui ka perepalat endale kodusemaks muuta – nii oma riiete kui ka padja vms asjadega. Tunne on selline, et varsti tahaks juba sünnitama minna – vaim hakkab vaikselt valmis saama (muidugi enne õiget aega peab Jensu ikka kõhus püsima!!!)

 

ITK perekool – sünnitusvalude leevendamine

Posted in ITK, Perekool by

Täna käisime järjekordses perekooli loengus, kus ämmaemand Maila Teramees rääkis sünnitusvalust ja erinevatest võimalustest, kuidas selle valuga toime tulla.

Loengu võib kokku võtta sünnituse ABC-ga:

A – liigu. Kui algavad regulaarsed emaka kokkutõmbed, siis on aega ca 10 tundi, et rahulikult kodus valutada. Alguses on väga hea minna näiteks värske õhu kätte jalutama ja kui tuleb emaka kokkutõmme, siis toetada end mõne puu või pargipingi vastu kätega ja see valu rahulikult hingates üle elada – sel hetkel on valu pikkuseks ca 25-30 sekundit ja valude vahe ca 10 minutit, toetamisega samal ajal tasub teha puusaringe või end lihtsalt õõtsutada, kuna see aitab kaasa lihaste lõdvestamisele ja võib vähendada valu tunnet. Kui on tunne, et enam jalutada ei taha/suuda, siis tasub kodus endale tegevust leida, näiteks koristades, nõusid pestes, pesu triikides vms. Sellel kraamimisel on pärast ka see pluss, et kui beebiga koju saabuda, siis on kõik mõnusasti puhas ja korras. Oluline on ka see, et ringi liikudes avaneb emakakael kiiremini, kuna siis saab gravitatsioon kaasa aidata, lamades peab kogu töö ära tegema ainult emakas. Kui soovid valude vahel puhata, võib-olla isegi tukastada, siis tee seda istudes ning aseta jalad pisut kõrgemale, et vältida võimalikke turseid.

B – lõdvestu. Harjuta juba enne sünnitust oma lihaste lõdvestamist ja keha tunnetamist. Leia üles vaagnapõhja lihased ning õpi neid lõdvestama, sellest on sünnitusel suur abi, kuna lõdvestunud lihased annavad oluliselt vähem edasi valutunnet ning lapsel on samuti kergem sündida, lisaks on siis väiksem võimalus endal midagi ära rebestada vms. Tea, et näolihaste lõdvestamine aitab lõdvestada ka alakeha ja vaagnapõhja lihaseid, seega püüa sünnituse ajal oma nägu lõdvestada ja suu võiks olla pisut avatud.

C – hinga. Õige hingamine aitab lõdvestuda ning organism on piisavalt varustatud hapnikuga – see on oluline kuna hapnik toimib ka kui valu leevendaja ning samuti tagab õige hingamine ka lapse piisava hapnikuga varustatuse kõhus olles. Valude vahepeal peaks hingama oma tavapärases rütmis. Valuhoo tulles peaks aga kasutama hingamistehnikat, mida ka joogas õpetatakse – ninakaudu sisse (nii et rindkere ja kõht liiguvad ette) ja suukaudu välja. NB! kui oled alati pigem hinganud rindkerega, siis ei ole vaja hakata eraldi pingutama, et kindlasti nüüd kõhuga hingama hakata.

Valu leevendamine ja vaigistamine:
1. kasuta vett – vanni ja dušši, vesi lõõgastab ja lõdvestab lihaseid ning valu ei ole nii tugev
2. Lase end tugiisikul masseerida, harjutage seda juba kodus
3. Vajadusel saab ÄE sulle pakkuda naerugaasi, mida valuhoogude ajal kasutada saad, kindlasti ei tohiks seda hingata valude vahepeal, kuna nii võib laps saada naerugaasi mürgituse.
4. Samuti vajadusel saab teha epiduraalanalgeesia – vaigistab valu, mis tekib emaka kokkutõmmetest – kuid peab olema teadlik, et ka ainult epiduraali tegemine ise on väga-väga valus ning vahel võib see ka natuke nihu minna ning tuimestuse mõjul kaob tunne kogu alakehast. Samuti võib see sünnitegevust pidurdada. Samas on olukordi, kus epiduraali abil lõdvestunud lihased aitavad just kiirendada sünnitust.

Oma soovid ja eelistused pane kirja sünnitusplaani ja see aruta läbi ka oma tugiisikuga.

Ära karda sünnitusvalu, hirm hoiab sind pinges ja teeb kogu sünnituse ainult raskemaks. Pea meeles, et sünnitusvalu on ainus mõtestatud valu ning naine on loodud nii, et ta saaks oma lapse sünnitamisega hakkama.

Emakakaela avanemine

Emakakaela avanemine

Tugiisiku loeng ITK perekoolis

Posted in ITK, Perekool by

Eile käisime ITK-s tugiisiku loengus. Tugiisiku teemat tutvustas ämmaemand Diana Leht, kes on ühtlasi ka ITK perekooli juht. 

Siin mõned tähelepanekud, mis endale sealt loengust meelde tahaks jätta.
Kõige alustuseks – tugiisik peab ise tahtma sünnituse juures olla, kedagi sundida pole mõtet. 
Kui naine sünnituse jooksul tunneb, et ta tahab pigem üksi olla, siis alati on võimalik tugiisik lihtsalt toast välja saata vms, samas algusest peale üksi sünnitades ja eriti juhul kui sünnitus on pikk võib ilma tugiisikuta naine end kurvalt/hüljatult tundma hakata ja need emotsioonid sünnitusele kaasa ei aita. 
Ämmaemand Diana soovitus oli ka eriti esmasünnitajatel end kogu ees ootava sünnituseprotsessiga võimalikult kurssi viia, lugeda ja käia loengutes – et vähendada hirmu ja samas olla ka teadlikum, et kuidas ise ennast ja oma last aidata. Kui sünnitaja teab, mis teda ees ootab, siis on ka vähem võimalust, et minnakse paanikasse vms. Kindlasti tasub käia ka ITK majatutvustusel (tasuta), kus siis näidatakse täpselt ära, et kuhu tulla kui aeg käes ja kus miskit asub ja millised on sünnitustoad jms. Ühtlasi on nii see tutvustus kui ka perekool hea võimalus, et end sünnitusmajas kodusemalt tundma hakata ja ka personaliga tutvuda (eriti oluline on see neile, kel ka hirm või ebakindlus haiglate ees).

Sünnituse perioodid ja tugiisiku roll
Avanemisperiood:

  • kestab ajaliselt kõige kauem 8-16h
  • tugiisiku roll on selle perioodi juures kõige suurem
  • soovitus on võimalikult kaua sellest ajast kodus veeta, oma keskkond mõjub rahustavalt, lisaks on sellisel juhul meditsiinilist sekkumist minimaalselt. NB! haiglasse tuleb KOHE minna, kui looteveed on rohekad/pruunid/verised ja kui esmasünnitaja valud on regulaarselt 3-5 min tagant ja kestavad 1 minut.
  • kui sünnitegevus algab lootevete tulekuga, siis on üldjuhul haiglasse minekuga aega veel ca 8h, aga kui veed ära tulevad, siis soovitatakse pooleks tunniks külili heita, et välistada võimalust, et nabanöör võiks emakast välja tulla.
  • sel perioodil tuleb kasuks, kui oled aktiivne ja liigud rohkem, see võib aidata sünnituse kiiremale kulgemisele kaasa. 
  • sünnitusvalud on üldiselt tuntavad just alaseljas liikudes vahel ka kuni labajalgadeni välja. Mõned naised tunnevad valusid aga just eespool kõhul.
  • Valude leevendamisel võib tugiisikul olla suur roll – paljud naised saavad valudele leevendust just (ala)selja mudimisest, samuti on  hea aegajalt masseerida ka õlavöödet, kuna tihti kogunevad pinged just õlgadesse/kaela. Mulle endale tundub, et minu puhul saab üheks oluliseks valu leevendajaks olema meie enda armas dušš ja vann, mis mind juba praegu seljavalude puhul aitavad.
  • Tugiisik peab teadma, milline on õige hingamine (ninakaudu sisse – kõht ja rindkere liiguvad ette ja suukaudu välja. Suu on koguaeg veidi lahti, et lõdvestada näolihaseid) ja seda vajadusel sünnitajale meeldetuletama ja vahel ka ise kaasa hingama.
  • Tugiisik võiks aeg-ajalt sünnitajale juua pakkuda ja samas ka jälgida, et sünnitaja käiks ikka aeg-ajalt ka wc-s, kuna liialt täitunud põis võib tekitada komplikatsioone.
  • Psüholoogiline tugi – kui sünnitus on pikalt kestnud ja naine on väsinud võib tal tekkida allaandmise tunne – nö soov lihtsalt minema minna ja kõigele käega lüüa. Sellises olukorras peab tugiisik säilitama rahu ja olema see, kes sisendab naisele, et ta on tubli ja jõuab küll ja, et nüüd tuleb veel natuke vastupidada. 
  • Tugiisik ei tohi närvi minna, isegi siis kui ta tegelikult seda on, ei tohi seda sünnitajale näidata – nii pole temast mingit tuge. 
  • Tugiisiku jutt peab olema rahulik ja puudutused samuti  – ei tohi olla mingit närvitsemist!!
  • Aruta oma soovid ja sünnitusplaan tugiisikuga läbi – et ta teaks, mida sa tahad ja kuidas – samas tuleb arvestada, et on täiesti normaalne, et sünnituse käigus otsustab naine mingi asja osas meelt muuta (näiteks soov valuvaigisteid kasutada), sellisel juhul ei ole mõtet hakata naist ümberveenma – teha tuleb nii nagu sünnitaja hetkel tahab.
  • Meeldivale sünnituskogemusele aitab kaasa, kui tugiisik kiidab sünnitajat, see võib just vajalikul hetkel sünnitajale nö ekstra jõudu anda, et lõpuni minna.
  • tugiisik ei pea koguaeg midagi tegema, on täiesti normaalne ka lihtsalt naise jaoks olemas olla ja vajadusel teda aidata ja ülejäänud aja lihtsalt rahulikult istuda ja oodata.
  • Sel perioodil võib ÄE soovitada KTG tegemist (lapse südametöö jälgimine) – kuigi see võib sünnitajale ebamugav olla, kuna kõhu ümber pannakse vööd, mille küljes olevad andurid lapse südant jälgivad, siis tegelikult tuleb see ebamugavus lihtsalt ära kannatada – lapse heaolu ja elu on siiski tähtsam kui hetkeline ebamugavus emal. Kui KTG näitab lapse südametöö häireid/aeglustumist, siis võib olla vajalik ka keisrilõige. 
  • NB! on täiesti normaalne, et naine võib sünnituse käigus natuke ära flippida – tugiisikule halvasti öelda vms. Selle peab lihtsalt ära kannatama ja mitte südamesse võtma 🙂

Üleminekuperiood

  • see periood võib olla ja võib ka mitte olla – avanemine võib ka kohe üle minna väljutuseks.
  • selle perioodi ajal võib naine tunda täielikku lõdvestumist – keha puhkab ja valmistab end ette väljutusperioodiks. Valud võivad kaduda ja naine võib vabalt ka magama jääda – siinkohal ei tohiks tugiisik sellest end ära ehmatada ja samuti lihtsalt olla ja oodata.

Väljutusperiood

  • sel perioodil algavad pressid, see on kõige intensiivsem periood kogu sünnituse jooksul.
  • Lapse kiiremale ja kergemale sünnile saab nüüd ema palju kaasa aidata, hingates õigesti, pressides, kui ÄE seda lubab ja võimalikult rahulikuks jäädes.
  • Tugiisik saab siinkohal lihtsalt olemas olla ja aidata hingata ning vajadusel sünnitajat ergutada.
  • Esmalt sünnib lapse pea, mis on ka kõige suurem osa lapsest.
  • Järgmise pressiga sünnib tavaliselt ka ülejäänud keha ja laps asetatakse ema rinnale. 
  • Lapse isal soovitatakse sel ajal kanda eest lukuga riietust, kuna juhul kui last ei saa kohe emale anda (näiteks oli erakorraline keisrilõige vms komplikatsioonid), siis saab lapse anda isa rinnale nö kukrusse, et laps saaks vajaliku nahk-naha kontakti ja läheduse.
  • Nabanöör lõigatakse läbi üldiselt siis, kui see on pulseerimise lõpetanud, selle millal ja kes nabanööri läbi lõikab ütleb sünnitaja ja see võiks kirjas olla ka sünnitusplaanis.
  • NB! kui peaksid olude sunnil kodus sünnitama, siis kohe peale lapse sündi asetada ta ema rinnale ja katta sooja teki või rätikuga – vastsündinu on äärmiselt külmakartlik ja alajahtumine on kerge tekkima. Nabanööri ei peaks ise läbi lõikama hakkama, pole midagi kui see ka pool tundi või tund aega lapse küljes on – selle ajaga jõuab kas ise haiglasse minna või siis kiirabi kutsuda.
  • Seda, millal last pesta ja kuidas pärast sünnitust toimida, saab edukalt kirja panna sünnitusplaani, et ÄE teaks vanemate soovidega arvestada.

Platsenta väljutamine

  • sünnituse viimane faas on platsenta väljutamine. Ka sellest tasub tugiisikut informeerida, et lapse sünniga pole sünnitus veel täiesti läbi, et tugiisik ei ehmataks vms. 
  • Pärast platsenta väljutust on sünnitus lõppenud, vajadusel tehakse õmblused ja mõne aja pärast saab minna peretuppa (vastavalt võimalustele).

ÄE Diana lasi ka kõigil meestel oma naiste selga mudida ja näitas ette mõned võtted, mis sünnituse käigus võivad väga hästi mõjuda – ühtlasi lükkas ta ümber ka selle kuulujutu, mida minagi kuulnud olen, nagu ei tohiks rasedate alaselga enne sünnitust mudida. See oli tõeliselt hea uudis, sest Teet viitsis minu õnneks veel koduski mu selga masseerida ja see tõesti aitas mu seljavalude vastu – sain üle pika aja ööläbi magada 🙂

Ma ei osanud midagi ausaltöeldes sellest loengust ette oodata, aga sealt lahkudes oli meil mõlemal selline hea tunne sees, et OK, we can do this!

Järgmiseks ootab meid ees sünnitusvalude leevendamise loeng ja sellega koos ka ITK majatutvustus.

image