Mida teha, kuhu minna?

Nagu ma augustikuu plaanide postituses kirjutasin, siis soovisin JJ-le sügiseks valmis vaadata mõned trennid/ringid, mis beebidele mõeldud ja kuhu koos saaksime minna.

Meie valikud on:

Ujumine
Kuna JJ-le vesi väga meeldib, siis kõige lähem beebide ujumistund toimub meile Audenteses ja sinna plaanimegi minna. Kuna minul basseinidega väga häid suhteid ei ole, siis proovime nii, et JJ läheb ujuma koos vanaemaga.

Võimlemine
Esialgne plaan on võimlema minna Vello Vaheri tundi (koht veel täpsustub). Ma arvan, et see võib olla päris lõbus ettevõtmine nii vanemale kui ka lapsele, lisaks peaks see tasakaalu arendamise, painduvuse jms osas väga kasulik olema. Kui mingil põhjusel see tund meile siiski ei sobi, siis proovime uuest ITK beebide võimlemist.

Loovusring
Lisaks eelmainitud füüsilisele tegevusele võiks olla ka midagi rahulikumat, midagi mille abil laps õpib end väljendama käelise tegevuse läbi, aga enne kõike on lihtsalt tore ju veidi värvidega mäkerdada, erinevaid tekstuure ja vahendeid kasutama õppida ja teha seda koos teiste lastega. Lisaks ei pea siis koju endale kohe suuremat meisterdamis/mäkerdamis arsenali muretsema. Meie valikuks on Loovustoa loovustund beebidele, mis toimub Kadriorus Miiamilla lastemuuseumis vaatasin nüüd, et Miiamilla tunni toimumise aeg kattuks meil võimlemise ajaga, seega lähme loovustundi hoopis Nõmmele, juba järgmisel nädalal (teadmiseks, et Loovustuba korraldab tunde Kadriorus, Nõmmel, Mustamäel ja Pirital).

Muusika
Homme lähme Miiamillas esimesse  muusikatundi beebidele, kuna JJ-le muusika väga meeldib.

Kui nüüd neid valikuid vaadata, siis võib ju jääda mulje, et mis imelast ma siin kasvatada püüan, et alla aastasele lapsele selline programm on kokku pandud. Tegelikult pole siin ju midagi väga erilist – on normaalne, et lapsega igapäevaselt veidi võimeldakse, miks mitte siis teha seda kellegi juhendamisel. Ka ujumise osas olen arvamusel, et lapse veega harjutamiseks pole kunagi liiga vara ja samuti aitab see kaasa ka varajasele ujuma õppimisele – lisaks on see beebile ka lõõgastav. Ja kevadel beebidele mõeldud ujutamine meeldis JJ-le väga!
Loovusringi osas on tegemist mu enda laiskusega pigem, et ma ei pea neid põnevaid tegevusi ise välja mõtlema ja ka vahendeid ei tule siis huupi koju muretseda(millest paljud võivad lihtsalt seisma jääda). “Muusikatunni” teeks ma hea meelega kodus, aga kuna ma ei oska kahjuks ühtki pilli mängida, siis ehk on sedagi lõbusam teha kuskil juhendamisega tunnis. Kõigi nende tundide juures on ju boonus ka teiste laste ja lastevanematega kohtumine ja suhtlemine – mida me ikka siin koduseinte vahel omavahel ainult konutame.

Veel mõtlen ma seda, et lapsepuhkust võikski ju kasutada lapsega tegelemiseks ja temaga (huvitavalt)aja veetmiseks 🙂

Mis teil plaanis?

Vahel tundub mulle, et JJ söömine kujuneb ka väikseks loovustunniks :D

Vahel tundub mulle, et JJ söömine kujuneb ka väikseks loovustunniks 😀

An apple a day keeps the doctor away

Jah, täiskasvanutel on võimalik tervislike eluviisidega vältida pikka aega üldse arsti juurde sattumist. Beebidega see nii kahjuks ei ole. Kui alguses oli vaja JJ-ga ülevaatustel käia iga kuu, siis nüüd tänu vaktsineerimis kavale on vahe läinud 1,5 kuule.

Meil on olnud võimalus käia ortopeedi, neuroloogi, taastusraviarsti ja lastearsti juures. Kõik eel mainitud arstid on olnud meeldivad, asjalikud ja väga abivalmid. Kõiki neid arste ühendab ka see, et nende kõigi arvates on JJ terve ja tip-top poiss. Vaid massaaže oleme saanud välja kirjutatud, et spordipoisi lihaseid lõdvestada.

Aga, meie elus on ka arst, kes peaaegu iga kord leiab mingi häda. Mingit sügavat muljet ei ole meie perearst mulle kunagi jätnud, esmakordsetesse lapsevanematesse suhtub ta pigem üleolevalt kui abivalmilt ja kõik on justkui iseenesest mõistetav. Esimene nö alarm oli siis, kui ta kurjakuulutavalt meid JJ puusade pärast ortopeedi juurde saatis, et siin on ikka kindlasti midagi nihu. Ortopeedi juures naerdi meid lihtsalt välja, laps igati terve.
Palju tõsisem alarm oli mõned kuud tagasi, kui proua teatas vaid õrnalt JJ pead katsudes, et lapsel on rahiit ehk ülisuur d-vitamiini puudus. Kõik, ei mingeid analüüse ega midagi. Kirjutas retsepti d-vitamiinile ja saatis meid minema. Minule ei andnud kogu see lugu rahu, kuidas saab olla d-vitamiini puudus, oleme seda eeskujulikult andnud alates 2. elunädalast, olime just enne “diagnoosi” käinud päiksereisil… see kõik oli lihtsalt uskumatu. Siis süvenesin ka rohkem sellesse retseptiga d-vitamiini ja hakkasin seda võrdlema meie olemas olevaga. Selgus, et esiteks oli retseptiga vitamiin D2, mida organismil on raskem omastada kui meil olemas olevat D3 vitamiini. Ka oli ühikute sisaldus meie vitamiinil suurem kui retsepti omal.
Otsustasime, et lähme ka lastearsti juurde teist arvamust küsima. Lastearst oli väga meeldiv, vaatas JJ üle, tegi vereanalüüsid ja andis teada, et lapsel EI OLE rahhiiti. See oli suur kergendus, aga samas natukene ka šokk, et perearst oli meile sellise hirmutava diagnoosi nii kergekäeliselt ja valesti pannud. Hiljem vaatasid JJ üle ka neuroloog ja taastusraviarst ning ka nemad kinnitasid, et mingit rahhiiti siin küll ei ole.
Kui järgmisel perearsti visiidil siis mainisin, et JJ-l ei ole siiski rahiiti, siis perearst vaid ühmas, ahah ja oligi kõik.

Pärast seda kogemust on mul paar soovitust kõigile, kes lastega peavad ikka ja jälle ka arste külastama:
– alati on õigus ja võimalus küsida teise arsti arvamust (eriti kui tundub, et diagnoos on liiga kergelt pandud vms)
– leidke arst, kes on teie jaoks ka sümpaatne inimene (alguses on seda arstiga suhtlemist päris palju, see on päris raske ja väsitav, kui arst teie jaoks ebameeldiv inimene, seda tunnetab ka laps).
– usaldage oma sisetunnet, kui mingi soovitus kõlab kahtlaselt, siis ei tee paha ise juurde uurida, esitada küsimusi või paluda suunamist teise arsti juurde.

Meie jaoks on see teema juba peaaegu unustatud, aga ma loodan, et ehk on selle kogemuse jagamine kellelegi abiks tulevikus, et vältida sellise tarbetu murekoorma kandmist 🙂

fail (216 of 136)

Lisatoiduga alustamine vol. 1- näputoit

See on esimene postitus lisatoidu teemal, täna kirjutan natuke üldisemalt, et millistest põhimõtetest lähtuma hakkama ning miks. Edasi siis lähevad sel teemal jutud konkreetsemaks – mida JJ sööb, mis meeldib ja mis üldse ei, retseptid jne.

Kogu see jutt on kirja pandud näputoidu kogemusega lapsevanemate soovitustest ja ka raamatust “A Practical Guide to Baby Led Weaning: A brief and empirically-supported guide for introducing solids to your baby” (autor Thais Doyle, PhD) lähtuvatest soovitustest. Raamatut saab osta Amazonist, see on ülevaatlik ja lühike ning eriti hea on see, et oma soovitusi ja väiteid toetab ta ka teaduslike uuringute viidetega.

Meil on vedanud ja Jens saab siiani rinnapiima

Meil on vedanud ja Jens saab siiani rinnapiima

Millal alustada?
Lähtuda tuleb oma lapsest, ei tasu kuulata ema või sõprade kommentaare, et “oi kindlasti on laps näljane ja kindlasti peaks talle juba lisa andma”. Lapsed on erinevad ja oma last tunnevad kõige paremini tema vanemad. Kuid ka siinkohal ei tasu lihtsalt lapse uudishimu vanemate söömise jälgimise osas liiga kergekäeliselt tõlgendada kui valmisolekut ka ise tahke toiduga alustamiseks.
Uuringud on näidanud, et lastel, kes on olnud vähemalt esimesed 6 kuud vaid rinnapiima toidul, on hilisemas eas väiksem kalduvus rasvumisele.
Huvitav seik, rinnalapsed võivad meelsamini uusi toite proovida, kuna ka rinnapiima maitse muutub vastavalt ema toidulauale, nii on laps erinevate maitsetega rohkem harjunud, samas kui piimasegu maitseb lapsele alati ühte moodi (see ei ole kindlasti etteheide pudeliga toitvate emade suunas vaid pigem aitab mõista, miks lapsed võivad vahel nii erinevad olla).

Näputoit vs lusikaga toitmine
Tänaseks oleme otsustanud, et esialgu proovime püreeta hakkama saada ja lisatoitu hakkab JJ saama näputoiduna. Lisatoiduga ei alusta me enne 6. elukuu täitumist.
Mis on näputoit? Põhimõtteliselt on see söömisvorm, kus laps saab ise valida kuidas ja kui palju ta midagi sööb. Söögid ei ole püreestatud, et laps õpiks erinevate toitude erinevaid tekstuure ja maitseid tundma – porgand, lillkapsas ja banaan ei ole ju sama tekstuuriga, aga pürees ei saa sellest eriti aru. Näputoiduga alustamiseks ei ole lapsel vaja hammaste tulekut oodata, kuna esimesed toidud on ikka kas aurutatud, ahjus küpsetatud või väheses vees keedetud nii, et neid on võimalik ka igemete ja keelega nö hammustada. Näputoit on ka puder, mida laps saab kas ise lusikaga või kätega süüa.

Kuidas alustada?
Olenemata sellest, kas alustad püree või näputoiduga võiks esialgu lapsele uusi maitseid tutvustada üks korraga. Kui peres ei esine toiduallergiaid, siis võib hiljem uusi asju ka mitut korraga anda, kuid selleks võiks lapse organism juba tahke toiduga veidi harjunud olla.
Anna uut toitu alati vähemalt paar tundi enne uneaega, et saaksid ärkvel last jälgida võimalike allergiliste reaktsioonide suhtes. On normaalne, et lisatoiduga alustades muutub ka lapse kaka.
Esimesteks maitseteks sobivad hästi kõrvits, suvikõrvits, kapsas, õun ja pirn.

Näputoitu anna alati lapsele peale rinna või piimasegu andmist, kuni esimese eluaastani võiks laps kõhu täis saada piimast, kuna laps saab (rinna)piimast kõik oma organismile vajaliku.  Seejärel järjekord muutub ja piima antakse pärast tahke toidu korda.

Lisatoit enne esimest eluaastat on lapsele (avastamis)rõõm ja lust. (Food before one is just for fun).

Kui palju?
6-kuune – 1 toidukord päevas
7-9- kuune – 2 toidukorda
9+ kuud – olenevalt lapse huvist ja isust 2-3 toidukorda

Söögi ajal
Väldi kontrolli-probleemide tekkimist söömise ajal. Lusikaga toites on kontroll toidu üle vanemal. Näputoidu korral pakub vanem lapsele kasuliku ja tervisliku valiku toidust (näiteks kõrvitsat ja kapsast) ning laps saab otsustada mida ja kui palju ta sööb. Ära kunagi sunni last sööma midagi, mida ta ei taha. Toidu ja söömisega ei tohiks kaasneda negatiivseid emotsioone. Pigem väldi lapsele eritoidu tegemist. Laps võiks süüa samu asju, mis ülejäänud pere (eeldusel, et toit on tervislik, beebi toidule ära lisa soola ega suhkurt).

Lämbumisoht?
Kuna näputoidu puhul kontrollib laps ise mida ja kui palju ta endale suhu paneb, siis võib lämbumisoht olla isegi väiksem kui lusikaga toitmisel. Kui tekib lämbumise oht, siis pane laps üle oma põlvede ja patsuta tema õlgade vahelisele alal seljal (nagu täiskasvanule, kes miskit kurku tõmbab). Kui näed, et saad liiga suure või ohtliku tüki lapsel ise suust välja võtta siis tee seda, aga ole ettevaatlik, et oma näppu lapsele suhu toppides hoopis toidutükki lapsele kurku ei lükkaks.
Kasulik on minna ka laste esmaabi koolitusele.

Näputoit ja suur segadus
Kui laps saab ise toitu avastada ja seda maitsta, siis paratamatult kaasneb sellega ka üksjagu segadust ja mäkerdamist. Tegelikult on muidugi paras segadus ka siis kui vanem lusikaga toidab, aga näputoidu juures võib laps ka toitu maha loopida ning nii tema ise kui söögitool võivad toiduga kokku saada.
Siin tuleb meeles pidada – ära kunagi ole lapse peale pahane, et ta nö mäkerdab toiduga end kokku. Pea meeles, et lapsel ei tohiks olla söögiga negatiivseid emotsioone, mida näiteks pahandamine tekitab. Kui segadus on Sinu jaoks juba liiga suur, siis lihtsalt lõpetage toidukord ja proovite järgmine kord uuesti.
Alles tahke toiduga alustades tuleb last jälgida, kui ta ikka toidu vastu huvi ei tunne või suurem osa toidust lendab lihtsalt maha, siis võib targem olla paar nädalat pausi pidada ja siis uuesti alustada, võib olla pole laps veel lihtsalt valmis.

Jook
Lisatoidu kõrvale võib lapsele pakkuda vett (kindlasti mitte magusaid mahlu). Vett võiks pakkuda tavalisest topsist või kõrrega joogitopsist. Nokaga tasse pigem ei soovitata, kuna need ei aktiveeri suus vajalikke lihaseid ja võivad kõne arengut hiljem pigem pärssida (võivad, aga loomulikult alati ei pruugi).
Mahlu, eriti, kuhu on lisatud suhkurt võiks pigem vältida, soovikorral anda pigem siis juba värsket puuvilja.
EDIT: Ma tunnen, et peaksin ka siia kirja panema, et selleks, et see nokaga tass saaks lapsele kuidagi halvasti mõjuda, kas siis hambumusele või rääkimisele, peaks see tal suus ikka suht 24/7 olema. Kuna enamus emad sellist olukorda ikka ei luba, siis pole ma arvan see teema ka eriline probleem. Ja, mis puutub kõrrega topside kohta, siis neid soovitatakse kuna väidetavalt aktiveerib see lapse suus õigeid lihaseid, mis kõne arenguks kasuks tulevad. Samas lapsed on erinevad ja ka arenenevad erinevalt, nii et lõpuks peab vaatama, et laps lihtsalt joodud saaks, mitte väga stressama, et Oh no, kas nüüd siis nokk või kõrs vms 😀 

Suhkrust-soolast
Suhkur ei ole vajalik – lapse jaoks on need vaid tühjad kalorid ilma millegi kasulikuta. Soola ei suuda kuni aastase lapse organism (neerud) aga lihtsalt töödelda ja see võib pigem ohtlik olla. Kui soovid toitu maitsestama hakata, siis kasuta veidi oliiviõli, ürte jms.

Toidu säilitamine
Parimad anumad toidu säilitamiseks on klaasist ja roostevabast terasest. Kui kasutad plastmassist nõusid, siis kontrolli kindlasti, et need ei sisaldaks kahjulikke ühendeid (ftalaadid, BPA, lähemalt loe siit).

Nendest põhimõtetest ja juhistest proovime siis lisatoiduga alustades lähtuda. Samas ei taha ma olla liiga resoluutne.

Ma ei välista absoluutselt, et see näputoit meile ei sobi ja vajadusel  olen valmis ka püreesid tegema ning JJ-d lusikaga toitma. Küll aga proovin ma vältida poepüreesid, mille koostisosade suhtes pole kunagi täit kindlust, lisaks on neisse tihti lisatud nii suhkurt kui ka soola ja seepärast need lastele ka väga meeldivad.
Ka ei soovi me kasutada praegusel ajal populaarseid puuvilja võrke – ma ei pea seda väga hügieeniliseks (seda võrku on keeruline puhastada ja peab väga hoolas olema), lisaks ei õpi laps võrgus olevat puu- või juurvilja normaalselt närima ja alla neelama – parem siis anda juba lihtsalt püreed või lihtsalt suurem tükk, mida laps lutsustada saab – tähelepanu! ära kunagi jäta söögiga last üksi, see õnnetus lausa hüüab tulles!

Maitsvaid hetki neile, kes juba lisatoiduga on alustanud ja põnevat avastamist neile, kes sellega alles algust tegemas 🙂
Kõik head mõtted ja soovitused on teretulnud!