Kevadel möllasid JJ lasteaias tuulerõuged, tema oli sel ajal kodune, nüüd on ta lasteaiast suvepuhkusel olnud vaat, et ka juba kuu, kui mõni aeg tagasi need samad tuulekad ikkagi temani jõudsid.

Ok, ostsime apteegist PoxClin vahtu, hakkasime sellega määrima ja ausalt öeldes polnudki midagi hullu, tuju oli tal hea, täppe tuli suht vähe ning isegi palavikku praktiliselt ei tulnud, vahepeal isegi kahtlesime, et kas on ikka tuulerõuged.
JJ põetamise kõrvalt ootasime siis, et millal kord Jenni käes on, aga no ei tulnud ega tulnud mingeid märke. Ja muidugi nüüd, kus mul on käes 39. rasedusnädal, beebi iga hetk saabumas, ärkas Jennike ühel hommikul esimeste täppidega – ok, ajastus on kehva, aga lootus oli, et ehk läheb ka sama kergelt kui JJ-l ja saabki siis selle jamaga ühele poole.
Oh well, vaene väike Jenni – kergest põdemisest on asi kaugel ja oma osa kindlasti annab juurde ka see palavus, mis niigi ebamugava olemise veel kehvemaks teeb. Täna öösel näiteks siin peres peaaegu ei magatud, sest tal oli lihtsalt nii paha ja üritasime tal seda olemist kuidagigi paremaks teha. Midagi peale tubade tuulutuse ja selle sama vahuga jahutamise nende tuulekatega paraku ette võtta ka ei anna, tuleb lihtsalt ära kannatada. Teised lapsed mängivad õues, käiakse rannas – meie katsume kuidagi siin toas hakkama saada. Kui JJ-l oli ehk kokku ca 15 täppi, siis väiksel Jennil on vist vähemalt 150, nii et pole imestada, et tal see olemine nii vaevaline on.

No ja siis olen siin mina, kes alles oli nii-nii valmis, et beebi võiks saabuda ja nüüd ootan ja palvetan, et püsiks ta veel max kaua kõhus, kuniks meil see megakriis ometi mööda läheb, sest no oleme ausad, ei ole just eriti hea minna sünnitama kui öö on sisuliselt vahele jäänud ja muidu ka süda valutab teise lapse pärast.
Lootus on küll, et ehk beebile ei nakkaks ja ma ise olen tuulekaid põdenud ka, aga samas garantiid ei ole, nagu näha siis ka selles osas, et kui kergesti või raskesti keegi põeb – lisaks siis tähendaks see kõik veel pikemalt kodus ja toas istumist ja see hakkab kergelt hulluks ajama. Rääkimata siis sellest, et kuidas Jenni venna saabumist võib üle elada kui tal endal on nii kohutavalt paha olla on.

Oeh… saaks see jant läbi ometigi.

Toredam oleks, kui prillide kõrval oleks pigem päikesekreem 😦