Lapsega reisile – mis me kaasa pakime

Panen kirja asjad, mis JJ (kes reisi ajaks on aasta ja kolm kuud vana) jaoks sel korral 2 nädalasele reisile Hispaaniasse kaasa võtame. Kindlasti saaks hakkama ka vähemaga ja kindlasti võib kaasa võtta rohkem, kuid see nimekiri on minu jaoks selline ideaalselt mugav.
Riietuse osas lähtun põhimõttest, et võiks ca nädal aega hakkama saada ilma pesu pesemata (kuna sel korral ma pole kindel, kas meil majutuses on pesumasin kohe käepärast võtta või ei). Kevadine Hispaania ei ole veel liiga kuum, seega ei pinguta ma üle ka lühikeste riietega, tavaline pikkade käistega puuvillane body või pluus on 20+ kraadi juures täiesti OK.
Üldisematest ettevalmistustest lapsega reisile minekuks kirjutasin siin.

EDIT: ma unustasin kirja pana kõige tähtsama, kaasa tuleb pakkida endale rahulikku meelt, mida rahulikumad on vanemad, seda paremini tunneb end ka laps. Ükski probleem pole ületamatu ja kõigega saab hakkama 🙂 

Riided:
– 4 pikkade käistega body
– 2 lühikeste käistega body + 1 t-särk
– 2 paari lühikesi pükse
– 4 paari pikki pükse (retuusid, dressid, ühed õhemad puuvillased püksid)
–  tudukombe (kuna JJ ei armasta tekiga magada ja ööd on sel ajal suht jahedad, siis võtame kaasa pikkade käiste ja jalaotstega kombe)
– 1 lukuga pusa ja 1 kampsun
– 3 paari sokke
– rannakostüüm (see siis päiksekaitsega, sarnase saab siit)
– päikesemüts, millel kukla osa on kaetud
– tavaline nokamüts
– puuvillane müts (sellega plaanime kodust minna)
– paar kaelasalli
– 3 paari jalanõusid – ketsid, õhemad papud ja basseinipapud (saaks hakkama ka 2 paariga, aga no jalanõud on mu nõrkus 😀 ) Hea valik basseini/ranna papusid on siin.
– jope (kuna minek ja kohale saabumine on suht öösel, siis on seal ka üsna jahe ja pigem võiks jope kaasas olla).

Hügieen/ravimid
– 1 pakk mähkmeid (meil on plaan mähkmepakk jaotada minu ja Teedu kohvrite vahel + osa panna ka ratta transpordi kasti. Kuna JJ kasutab nr 3 püksmähkmeid ja nende leidmine võib osutuda keeruliseks (paljud firmad ei tee nii väikseid lihtsalt), siis tahan, et meil oleks väike varu olemas. Kindlasti soovitan ma mähkmeid varuda nii – et oma nö kodused mähkmed on nii mineku kui ka tuleku lennuks, sest nende peale võib kõige kindlam olla. Kohapeal on aega ka muid variante katsetada.
– pakk või kaks niiskeid lappe
Sudocrem (uued mähkmed või palavus võivad pepule liiga teha)
– 1 pakk ujumismähkmeid, kuigi ma ei tea, kui soe sel hetkel just on ja kas JJ-ga basseini lähme, siis hea kui need olemas on (ilmselt leiab neid ka kohapealt). Üldiselt ma olen pestavate ujumismähkmete poolt, aga reisil on mugavamad ühekordsed.
vannipidurid (et suures vannis oleks ka mugav)
vannilina (ise võin ma vabalt kuivatada majutuse rätikutesse, aga lapsele eelistan tema isiklikku kasutada)
hambahari ja pasta
päiksekreem, meil igati öko Bema spf50 kreem, mis ostetud Bio4You poest
Panadoli siirup (valu ja palaviku vastu, kui jama majas, siis ausalt ei tahaks kuskile apteeki tormata)
Zyrteci tilgad, kui peaks miski allergia välja lööma
Linex baby pulber võimalike kõhuvaevuste korral
Humer (kuigi õhk on seal mõnusam kui Eestis, siis ei saa välistada nohu ja selleks puhuks humer ikka abiks)
Hustagili salv (nohu/köha)

Lennukisse
tuubipüreed, meil on lend 4 tundi + 2,5h bussisõitu, selleks puhuks tuleb kaasa 6 tuubikat. Lootus on, et kuna see minek on vastu ööd, siis JJ siiski enamuse ajast ehk magab, aga no igaks juhuks olgu need tuubid olemas.
snäkid, kotitäis Hippi riisipalasi, mille plaanin pakkida minigrip kotti, kuna see võtab vähem ruumi kui mõni snäkitops ja on ühtlasi taassuletav. Lisaks siis Mogli mandli ja kookose snäkid, need on kõik eraldi pakendatud ja panen lihtsalt koti eri sahtlitesse.
– joogitopsi ma lennukisse võtma ei hakka, võtab lihtsalt kotis ruumi ja igaljuhul tuleb meil vett lennujaamas ka juurde osta, sest see tops pole kuigi suur. Seega pakin kaasa hoopis mõned kõrred, millega siis tavalisest pudelist JJ juua saab.
mänguasjad, Põrsas Peppa multikad telefoni! Väike motoorikakeskus ja mingi selline mäng, kus saab asju kuhugi sisse toppida – pole veel seda päris õiget leidnud. Ja no nende eelpool mainitud joogikõrte kotti toppimine on ka hea mäng 😉 Näpunukud.
riietest: pikkade käistega body, kampsun/pusa, dressipüksid,kaelasall, sokid, tennised, müts ja jope. Jope siis just lennukisse minekuks ja maha tulekuks, et külma ei saaks. JJ kotti panen ka kohe käepärast varuks body ja püksid ning 3-4 mähet (eeldatavasti kulub 1-2), varuriided pakendan minigrip kotti, et vajadusel sinna panna mustaks/märjaks saanud riided.
desinfitseeriv pihusti või lapid (need on kasulikud terve reisi ajal)
– paar ühekordset aluslina (kui on vaja mähet vahetada)

Muu kraam
– joogitops (seal kohapeal on tops siiski mugavam, kuna see saab JJ-l igal hetkel käepärast olla)
– kaisujänes
– varu lutid (lutist loobumine on plaanis pärast reisi)
– tekk, mida kasutada nii õues kärus kui ka toas
– söögipõll (JJ võib küll suht andekas olla, aga pasta bologneset ta siiski ilma mäkerdamata ise söödud ei saa).
– ujumiskätised (sellised)
– 1 pakk Holle riisiputru, kui muul ajal sööb JJ meiega sama toitu, siis õhtupudruks on just see Holle oma meile meelepärane.

KÄRU
Meie jaoks on ideaalne reisikäru mõni aeg tagasi saabunud Mamas&Papas Armadillo XT (selle käru arvustust saab lugeda siit). See on reisimiseks hea, sest kaarvari on hiiglaslik, varjul on õhutusava, istme riie on ka palja naha vastas mõnus, ühtlasi käib see kergelt ja ühe käega kokku.

Ja mille sisse asjad pakime?
Sel korral oli selge, et meil on uusi kohvreid vaja. Mina olin valmis juba Amazonist mingid suvakad tellima, kuid Teet arvas, et võiks ikka midagi korralikku ja vastupidavat hankida. Hakkasime vaatama Eastpaki kohvreid, aga ise netist uurides ei olnud me päris kindlad, et milline suurus see kõige õigem oleks, et ka Ryanairi käsipagasiks kvalifitseeruda. Seadsime siis sammud Solarisse ja vaatasime seal poes ise need kohvrid üle. Kiidusõnad müüjale, kes meile erinevaid mudeleid tutvustas ja nende kohta rohkem rääkis. Minu südame võitis nende Traffik Light (värvuselt Sunday Gray), see on 33l mahutatavusega, piisavalt suur, et vajalikud asjad kaasa saaks ja piisavalt väike, et käsipagasiks sobida. Teet tahtis aga sellist kohvrit, mida saaks vajadusel ka selga võtta ja just selline oli seal ka olemas – Strapverz (Stripe In toonis), see on 42L, aga, kui on vaja näiteks Ryanairi mõõtudesse mahtuda, siis tasub lihtsalt enne pakkimist kohver pealt rihmadest väiksemaks pingutada ja nii on see jällegi sobilik ka käsipagasiks (samas, kui on lend mõne teise firmaga, kellel lubatud pagasi mõõtmed suuremad või plaan see pagasina ära anda, siis saab koti jälle suuremaks teha ja rohkem asju sisse mahutada. Mõlemal kotil on loomulikult all rattad ja teleskoop sang.
Kuna alla 2-aastastele on Ryanairil lubatud väike nö mähkmekott, siis JJ lennuks vajalikud asjad pakimegi meil mähkmekotina kasutuses olevasse Fjällräven Kanken seljakotti. 

Oeh, nii ootan juba meie reisi, et hea meelega pakiks kohvrid ja läheks juba lennujaama 😀

lucky13_travels12

Hetkel siin kotis pakitud 90% minu ja JJ asjadest, ülejäänu jaotame Teedu kohvri ja ratta transpordikasti vahel.

lucky13_kohvrid

Minu helehall kohver ja Teedu must (neid seljakoti rihmasid saab ka nö ära peita, kui neid vaja pole parasjagu)

 

Meie eelmise aasta reisikogemustest saab lugeda siin:
kuidas osta lennupiletit veel sündimata lapsele
mida kaasa pakkida, kui reisida 3-kuuse beebiga (Portugal)
mida arvestada, kui reisida 3-kuuse beebiga
lapsega Muumimaale
Beebiga Riias
hea alternatiiv kärule, lapsekandmise seljakott

Uus käru – Mamas Papas Armadillo XT

Seoses sellega, et varsti läheb meil vaja hoopis kahe lapse käru, otsustasin ma meie Cybex Balios M käru millegi lihtsama vastu vahetada, millega veel reisile minna ja mida mul rasedana hea lihtne on kasutada, enne veel kui kahene käru saabub. Küll ma ikka jälle kaalusin ja vaatasin, et kas võtta täitsa kergkäru või midagi tiba kobedamat.

Valisin ja valisin (kõige rohkem Cybex Callisto ja Baby Jogger City Mini ZIP), kuniks leidsin tänu ühele toredale blogilugejale Kinderwagen.com lehe ja seal oli olemas ja Eestisse tellitav Mamas Papas Armadillo XT, seda XT mudelit olen ma vaat, et aasta uurinud ja imetlenud, aga kuna Eestis seda ei müüda ja ühtki kohta ka ei leidnud, kust tellida saaks, siis oli see vaid unistus. Eelmine aasta ma uurisin, et kas Beebicentrist oleks võimalik XT mudelit siia tellida, aga siis vastasid nad, et ei, nemad seda mudelit ei telli. Nüüd olen kuulnud, et vist saaks ka läbi nende tellida, aga juurdehindlus oli kuuldavasti röögatu (aga no seda ei tasu fakti pähe võtta, sest see on vaid kuuldus).
EDIT: alates juunist 2016 on nüüd Armadillo XT (toonis Chestnut) müügil ka Beebicentris (hinnaga 529€)
NB! suur hunnik pilte on postituse lõpus.

Sellel XT mudelil on kõik need asjad juures, millest tavalist Armadillot kasutades puudust tundsin: uued ja suuremad ning laiemad rattad, mis on kummi-plastiku segust, pikendatav lükkesang, suur kaarvari on lisaks saanud õhtutusava, istme materjal on riidesem (eelmisel oli suht see nö nailon) ja iste on tervikuna nii pehmendusega kaetud, et laps on nagu pilvekese pealt.

Mamas Papas Armadillo XT
–  kasutatav vaid nägu sõidu suunas
–  hiigel suur kaarvari, millel on olemas nii õhutusava kui piiluaken (magnet kinnitusega)
–  väga ruumikas iste, mille pikkus on täislamavas asendis 95cm
–  iste on täiesulatuses pehmendusega ja materjalist, mis ka suvisel ajal palja naha vastas mõnus on
–  jalatugi on liigutatav ja nii ei jää magaval lapsel jalad rippu
– päris suur pakikorv, mis tänu elastsest võrgust äärtele on ligipääsetav igast küljest
pikendatav lükkesang, mille küljes on ka see rihm/pael, mille saab ümber käe panna
– 4 ratast on plasti ja kummi segust, ees pöörlevad/fikseeritavad
– 5-punkti turvarihmad
– jalgpidur, käib kergelt, aga päris plätu sõbralik ei ole
– käru saab kokku panna ühe käega ja kokku käib see nö võileivaks (ühes tükis), iste jääb kokku pannes sisse poole, olemas lukk, mis käru koos hoiab ja sang, millest käru tõsta.
– käruga on kaasas originaal vihmakile
– juurde on võimalik osta adapterid Maxi-Cosi ja Cybexi turvahällidele
– lisaks saab juurde osta Mamas Papas soojakoti, istmekatte ja topsihoidja
– meie mudel on 2015. aasta oma, sellel ei ole turvakaart (EDIT: ma arvasin, et seda lisana ka ei saa osta, kuid nüüd, kus uuematel on see juba kaasas, saab ka varasematele turvakaare osta: näiteks siit.), aga kelle jaoks turvakaar on oluline, siis 2016. a mudelitel on nüüd ka see olemas.
– 2015. a. mudelid on saadaval kolmes värvitoonis – kollane, must ja roheline (teal), 2016. a mudelid on ka veidi teises toonis kollasena ja hallina (sellel on ka materjal teistest erinev).
– XT kandevõime on kuni 15kg, käru ise kaalub 9kg, see on täpselt selline kaal, et pikalt käe otsas ei tassiks, aga näiteks korrusmaja treppidest üles vms olukorras, täiesti tehtav.
mõõdud lahtiselt: pikkus 100 cm x laius 57 cm x kõrgus 104 cm
kokku pandult: pikkus (see on siis tegelt nö võileiva paksus) 37 cm x laius 57 cm x kõrgus 70 cm

IMGP4182

Kasutusmugavus
Last on üsna kerge kärusse panna, kuid turvarihmade kinnitus on nö pusle ehk, et kõigepealt tuleb kokku pannna õlarihmade kinnitus omavahel ning see siis koos sisestada põhikinnituse sisse. Väga protestiva lapsega võib see tükk tööd olla.
Iste käib täislamavasse, mis on super, kui laps tahab teha uinakut või kui käru on vaja kasutada lapsega, kes veel ei istu. Kui tavalise Armadillo iste oli küll suht pehme, siis see XT iste on selles osas veelgi pehmem ja mõnusam, kindlasti oleks eelmine aasta reisil 3-kuusel JJ-l selles mugavam olnud kui meie tavalises.
Istme asendi muutmiseks on kombineeritud variant, istet alla saab lasta ühe käega nö kangist, kuid istme tõstmiseks peab kasutama kahte kätt ja selleks on paela süsteem.
Kaarvarjule lisatud õhutusavast ei osanud ma kevadises Portugalis eelmine aasta puudust tunda, seal oli ookeani ääres piisavalt tuuline.  Aga kui suvel Eestis olid need super palavad ilmad, siis mõtlesin küll, et kui oleksime jätkuvalt Armadillot kasutanud oleks seal suht saun olnud. Nüüd on õhutusava olemas ja tehtud igati hästi – varju pikkus ei sõltu sellest kas ava on lahti või kinni ja on normaalse suurusega.
Kuigi minu üsna tavalise pikkuse juures ei mängi pikendatav sang just palju rolli, olen ma avastanud, et mulle meeldib kui sang on pigem pisut kõrgemal, Armadillo XT sanga kõrgus on siis vahemikus ca 98-104cm
Rattad! Rattad on minu jaoks oluliselt asjalikumad, murule ja parki täiesti OK, päris juurikatega metsa jaoks jääb ilmselt vedrustust väheks (kuigi kui ratastele raskusega peale suruda siis on näha, et olemas on ka amordid, aga siis üsna jäigad siiski). Esimeste rataste fikseerimine on vaja teha käega (mõnel kärul saab seda ka mugavalt jalaga teha, eriti hea siis kui väljas sopane).
Tore on see, et vihmakile on Armadilloga kaasas ja, et ka see on väikse uuenduskuuri läbinud. Varasemalt ei katnud nende originaal kile katuse osa, kuid uus kile jätab enda alla terve käru. Peale käib lihtsalt, nii eest kui tagant saab takjakinnitustega raami külge fikseerida. Eest käib kile lukuga lahti, mis teeb mugavaks lapse kärusse panemise ja sealt välja võtmise, kui kile peal, ühtlasi ei pea kartma, et vihm käruse sisse sajab kuskilt, sest kui lukk kinni, siis saab laps küll välja vaadata, kuid sisse ei saja piiskagi. Samas ei ole see kile nii ümber käru, et õhk sisse ei pääseks, ühtlasi tundub mulle, et kui on hirm, et äkki läheb umbseks, siis võib varjul selle õhutusava lahti teha.
Putukavõrku kaasas ei ole, saab küll spets Armadillo võrgu osta, kuid mulle on jäänud mulje, et see originaal võrk ei ole nii ümber käru, et mõni sääsk sisse ei pääseks, seega kasutan parem meil juba varasemalt olemas olnud Brio universaal võrku, mis katab käru pea täielikult.
Huvitav asi, mida lugesin UK arvustustest, kui seal mõned emad Armadillot testisid, et kollase käru vastu pidid elavat huvi üles näitama igasugused sumisevad putukad – mesilased/herilased. Kui me Portugalis olime, siis ma seda ei täheldanud, aga kes kollast käru on suvel eestis kasutanud võib siin äkki oma kogemust jagada. Meie ju valisime taaskord kollase variandi ja no olen igaks juhuks siis suvel tähelepanelik ja hoian selle putukavõrgu ligi 😀
LUMI – olgu kohe öeldud, et lumes hakkama saamine ei olnud minu jaoks sel korral mingi eriline kriteerium (kuna selleks puhuks tuleb meil see kahene käru). Samas no linnas ikka tahaks ka praegusel ajal liikuda. Hetkel tänavatel lebavast lörtsist saime läbi, esimesed rattad peavad kindlasti fikseeritud olema. Suuremast lumest mu meelest see käru siiski läbi ei lähe ja kel plaan käruga talvel ka lükkamata teedel vurada, tasub pigem midagi tanki laadset vaadata. Ühtlasi peaks silma peal hoidma ka alumisel pakikorvil, kuna see on pehme põhjaga, siis raskuse all see vajub maale lähemale. Ise mõtlesin, et vaatan sinna põhja mingi plastik vms materjalist plaadi, siis jaotub raskus seal korvis ühtlasemalt ja ei ole ohtu, et see korvi põhi vastu maad käiks.
Igatahes, ma olen rahul ja mulle meeldib see Armadillo XT rohkem kui Cybex Balios.

IMGP4184

Hinnast ka
Mina tellisin meie Armadillo XT Kinderwagen.com lehelt, kus sellele 2015a. kollasele mudelile oli hetkel ka soodus hind 298€, postikulu oli 10€. Üldiselt peaks sealt käru kätte saama ca 2 nädalaga, aga kuna Armadillod olid neil just otsas, siis ootasin ca 3 nädalat, kuid  rõõmustav oli, et kuller tõi käru koju ja seda lausa laupäevasel päeval 🙂
Must ja roheline olid hinnaga 328€ ning uued 2016a. mudelid koos turvakaarega on 368€. Lihtsalt võrdluseks, et Eestis müüb Beebicenter tavalist Armadillot hinnaga 315€

XT mudel on ka Armadillo Flipil, mille põhi erinevus Armadillo XT-ga on see, et Flipil saab ka istme suunda muuta. 2016. a Donna Wilson special edition tekstiilidega Flip XT on hinnaga 628€ (üks hea tutvustav video Fip XT-st just selle tekstiiliga on leitav siit). Lihtsamate ühevärviliste kangastega 2016. a kollektsioon on hinnaga 548€ ja 2015 a. kollektsioon Flip XT on hinnaga 498€. Võrdluseks, et tavaline Flip on Beebicentris 390€

iste

Iste ja turvarihmad

korv

Istme kalde reguleerimise osa ja kõrval pilt pakikorvist

lükkesang

Pikendatav lükkesang

kaarvari

IMGP4208

vihmakile

Vihmakilega õue

õues

Meil on uudiseid!

Juba augustis saab kolmest pereliikmest neli ja meie perre saabub JJ-le kas väike õde või vend.

sõbrad2016.jpg

See on olnud ka põhjuseks, et miks blogis on olnud vaiksem ja, miks me pole jõudnud uusi beebikunsti tunde teha – sel korral on algus pisut keerulisem olnud ja olen pidanud veidi rahulikumalt võtma. Loodame siiski, et nüüd läheb kõik ainult paremaks 🙂

Lahedad leiud -reisi eri

Eesti talv paneb nii mõnegi pere veidi soojemaid reisiplaane tegema, siis sel korrald on lahedad leiud mänguasjade sektsioonist. Täpsemalt siis sellised mänguasjad, mida oleks hea lastega reisides kaasa võtta.
Kes ise lastega reisil käinud ja mingi hea mänguasja avastanud – jagage kogemusi!

Tegelusraamatud
Olenevalt lapse vanusest ja oskustest on erinevate tegelusraamatute valik päris lai. Osavamad saavad lennukis, bussitransfeeris või õhtul hotellitoas mängida erinevate kleepsuraamatutega – mõtlen siis selliseid kleepse, mis on ikka korduvkasutatavad, et mängulusti kauemaks jätkuks. Esimese hooga leidsin Apollo veebipoest päris mitu toredat raamatut: Mõmmi päev, Värvid ja näiteks Pikk ja lühike. Uurime vastandeid.
Väiksematele, kes kleepsudega veel nii hästi hakkama ei saaks, on lahe alternatiiv hoopis vildist tegelusraamat. Ma ei tea, kust neid Eestis osta saab, aga tean  et on nobedate näppudega emmesid, kes on taolised raamatud ise lastele valmis teinud – tavaliselt on need tulemused nii ägedad, et mu meelest tahaks ka täiskasvanud nende raamatutega mängida 😀 Põnevaid isetegemise ideid ja juhendeid sellise raamatu meisterdamiseks saab näiteks siit blogist – Imagine Our Life

sokipesu

Üks armastatud ja lastele väga meeldiv lehekülg taolistes raamatutes on sokipesu ja sorteerimine. Pilt: Imagine Our Life

Näpunukud
Näpunukud on eriti hea variant, kui kaasas on eri vanuses lapsed – nii saab näiteks suurem nukkudega väiksemale teatrit teha ja meelelahutust jagub mõlemale. Või siis teevad teatrit hoopis emme ja issi 😉 Toredad näpunukud on näiteks Looduspere poes, aga kindlasti leiab neid mujaltki ja ilmselt poleks ka nende ise valmistamine liiga keeruline tegevus.

Torni ladumise topsid
Ma usun, et need topsid on olemas nii mõneski kodus, aga ilmselt ei tule kõigil pähe, et need võiks reisile kaasa võtta. Nende topsidega on ideaalne rannapuhkust veeta, saab teha liivakooke, vett valada ja ka basseinis või hoopis hotelli vannis veega mulistada. Kaasa mahuvad need paremini kui suured rannamänguasjad ja kasutust leiavad ka ehk rohkem.
Müügil näiteks Jukus. 

topsidFP

Pilt Amazon

Pehme kujundite sorteerija
Jällegi – paljudel on kodus olemas kast, maja või mingi muu lahendus kujundite sorteerimise mänguks, aga selliseid mänguasju on üsna raske kaasa võtta kui pagasimaht on piiratud. Hea lahendus on hoopis selline pehme variant – selle saab suruda lapse mähkmekotti ja nii saab sellega hõlpsasti mängida ka lennukis – väikestele 1-2 aastastele ju meeldib väga asju kuskile sisse toppida 🙂
Ma pole neid Eestis poodides silmanud, kui keegi on, siis võib lahkesti kommentaaridesse teada anda. Leidsin mõned variandid ka Amazonist: Melissa and Doug linnumaja, Lamaze pehme sorteerimiskuubik. 

melissaanddoug

Pilt: Amazon

iPad või kaasaskantav DVD mängija
Kui on ikka teada, et tuleb pikk lennusõit, bussitransfeer või üks jagu ootamist lennujaamas, siis mina ei põlgaks ära ka väikest multikate varu, mis siis kas tahvelarvutis või dvd mängijas kaasas on. Loomulikult ei tähenda see, et siis laps istub terve puhkuse aja multikate ees, aga kui ikka häda käes, siis on see hea lahendus.
Ma näiteks arvan, et Põrsas Peppa multikad tulevad meiega kindlasti reisile kaasa 😀
NB! kui plaanid mingit helidega asja lapsele lennukis või bussis näidata, siis võiks juba kodus harjutada last ka kõrvaklappidega – kaasreisijad ei pruugi teie Peppa vaimustust jagada 😉

49086-pd7030

Pilt: Euronics

Perepildid

Ühel päeval tekkis meil sõbrannadega mõte, et võiks enne jõule veel teha mingid toredad perepildid ja siis meie lastest ka mõned sõbrapildid. Leidsime sobiva fotograafi ja stuudio asemel tegime meie koju ise vajaliku tausta jms. Tulemus on minu meelest võrratu ja me oleme väga-väga rahul 🙂

Siin siis ka mõned näited:

veebifail-9

veebifail-16 veebifail-31

veebifail-53 veebifail-111

veebifail-106

veebifail-227

veebifail-284 veebifail-364

Pildid tegi Birgit Varblane.

Lapsepõlve lood

Ma ei ole kunagi eriti midagi (head) arvanud kõikvõimalikest lastelaulude plaatidest, no ilmselgelt polnud ma ka sihtgrupp 🙂 Nüüd, kus JJ meie peres on ja ta muusika vastu silmnähtavat huvi näitab, on mul peast läbi käinud mõte küll, et ostaks mõne plaadi. Siiani on see ost jäänud selle “õige” valimise taha ja lõpuks tõi mu ema hoopis JJ-le tema esimese plaadi. 

Tegemist on siis Arvo Pärdi lastelaulude plaadiga. Sellel on 15 ilusat, rõõmsat ja mõnusat laulu + boonusena veel 15 (need on siis samade lugude instrumentaal variandid, et saaks hoopis ise lapsega laulda, ka sõnad on kaasas – lisaks eestikeelsetele ka saksa ja inglise keeles). Meil mängis see pikemal autosõidul ja kuulamise rõõmu jagus kõigile.

Seega, soovitame seda plaati soojalt! Osta saab seda näiteks Rahva Raamatust (hetkel hind 14.24€). Hästi sobib see plaat ka peatselt algavaks päkapikuhooajaks või hoopis Jõuluvana kingikotti 🙂 

Head kuulamist ja helisevat muusika-aasta jätku! 

  

Kuidas meil käis külas Kapitali saade!

Ühel õhtupoolikul helistas meile Ave ETV saatest Kapital, et sooviks meile külla tulla ja rääkida lastega seotud teemadel. Me olime absoluutselt nõus ja nii nad meie juurde täna saabusidki. Jensi teledebüüt läks edukalt ja seda, mis me rääkisime saate vaadata õige varsti Kapitali saatest, mis on eetris neljapäeviti pärast AK-d (meie osalusega saade tuleb näitamisele kas oktoobri viimasel või novembri esimesel neljapäeval).

IMG_6572

Mina tõsist juttu rääkimas, JJ chillimas :)

Mina tõsist juttu rääkimas, JJ chillimas 🙂

ja siia ilma saabus JJ

4.01.2015, kell 17.25 sündis meie armas JJ, panen kirja, kuidas selleni jõudsime 🙂

4. jaanuar, pühapäeva hommik – ärkame 9 ajal, Teet sätib end koeraga õue minema ja tunnen pärast wc-s käiku, et kõhust käib läbi kerge valu. Ma ei pea seda eriti millekski ja kavatsen voodis veel hea mitu tundi põõnata, nagu mul see nüüd raseduse lõpus juba tavaks on saanud. Läheb mööda kümmekond minutit ja sarnane valu tuleb taas, hakkan juba vaikselt kahtlustama, et kas tõesti… samas ei taha nagu lootusi veel väga üles kütta ja kahtlustan korra isegi seedehäiret.

Teet jõuab koeraga õuest tagasi ja ma ei suuda enam voodis olla, olgu mis valud need ka on, pikali olles on igaljuhul halb. Jalutan toas ringi, Teet teeb hommikusööki, mille vastu ma huvi ei tunne, joon vaid natuke morssi ja püüan mõned hommikukrõbinad endale sisse suruda, samal ajal hakkan aru saama, et need valud vist ikka ise üle ei lähe. Tundub, et ka Teet saab asja reaalsusest aru ehk isegi varem kui mina ja hakkab tegutsema vastavalt nimekirjale, mille olin eelmine õhtu valmis kirjutanud – et kellele veel haiglasse vaja mida kaasa panna ja mida on vaja kodus teha enne haiglasse minekut.

Kella 11 ajal annan emale märku, et valutan kodus ja, et pangu ta igaksjuhuks vaim valmis, et võib olla tuleb tal me koera hoidmine õhtuks plaani võtta. Vahepeal olen ühe suurema valuhoo ajal ka joodud morsi hooga välja oksendanud, rohkem ma söögi-joogi poole ei vaata. Chatime emaga Skype´is veel veidi mu valuhoogude vahepeal, selleks ajaks olen ca 3 tundi valutanud, emps peab kuskile toimetama minema ja lepime kokku, et kui tõesti haigla poole asume, siis anname teada temale, kell on saamas 13.

Valude vahepeal jalutan lihtsalt toast tuppa või mõne hetke püüan diivanil istudes puhata, kui tuleb valuhoog, siis olen selleks endale sättinud diivani äärele padja, millele toetudes ja end õõtsutades valu üle hingan – selge on see, et valud lähevad järjest tugevamaks ja ainult hingamisest enam ei piisa, vaikselt tulevad üle huulte ka uuu-d ja aaa-d. Teet on samal ajal abiks tuhude vahe ja pikkuse mõõtmisega, kasutades “Full term” äppi. Näha on, et vahed lähevad järjest väiksemaks ja paari tunniga on näha juba 3-5 minutilisi valude vahesid. Mina hakkan mõtteid mõlgutama haiglasse minekust, Teet arvab, et ootame ikka veidi, et Perekooli loengutest ju räägiti, et enne 8-10 tundi pole esmasünnitajal väga mõtet haiglasse minna, pealegi – pesumasinas pesu veel peseb 😀

Kell hakkab kolmele lähenema ja nüüd ma enam ei mõlguta mõtteid vaid anna Teedule teada, et see pesu jääb nüüd siia masinasse ja me hakkame haigla poole minema, valud on tihti ja ikka väga valusad. Näen muidugi välja nagu mingi rääbakas, suvaliste dresside ja jopega, ka pead ei jõudnud enam pesta, tänaval saan enne autosse istumist veel ühe valuhoo üle elada.

Ca kell 14.45 jõuame ITK-sse, kus ma vastuvõtus näen ainsana välja selline, et reaalselt sünnitama hakkan, sama arvab ka registratuuri töötaja ning küsib veel valveämmaemandalt, et kas too hakkab mind üldse üle vaatama, et näha ju on, et mul päris valud 😀
Ämmaemand siiski otsustab, et vaatab kiirelt mu üle kuniks Teet täidab vajalikud paberid. Suur on mu üllatus, kui ÄE teatab emakakaela avatust kontrollides, et avanemine on juba 6cm, seega enam ei lähe kaua. Ta rõhutab veel, et korralikult hingaksin ja saadab meid sünnitusosakonna poole teele. Jõuame 3. korrusele ja mis selgub? – KÕIK sünnitustoad on hõivatud! Õnneks siiski üks on juba koristamisjärgus ja selle ukse taha me ootama läheme, mina päris häälekalt valutades ja Teet mind püüdlikult toetades.

Kella kolmest oleme sünnitustoas, tuba on tore – vanniga ja puha, aga kahjuks ei saaks mul olla rohkem ükskõik 😀 Ainus viis kuidas olla suudan on valude ülehingamine seistes ja oma põlvedele toetades, valude vahel jõuan vaevu voodiveerel istuda. Ämmaemand jätab meid tuppa valutama ja annab teada, et tuleb mõne aja pärast ja siis teeme ka KTG, et näha, kuidas JJ end tunneb ja kui tugevad mul valud on. Ma saan aru, et KTG on vajalik ja ma ei kahtle selles, aga tõsi on ka see, et seal valutades on see juhtmete küljes olek päris ebamugav ja kuna mu liikumine segab korralike andmete saamist, siis palub ÄE mul nüüd 15min voodis pikali olla, et saaks adekvaatsemalt JJ südant jälgida. See aeg on paras õudus, aga kuidagi saame sellega hakkama. Lõpuks tulevad ka veed ära (püha jumal, kui see oleks kodus juhtunud, siis ma oleks vist küll ehmatanud). Teet läks ÄE-d kutsuma, kes vaid imestas, et asjad juba nii kaugel on.

Pärast KTG-d soovitab ÄE, et ehk tahaksin veidi liikuda ja näiteks duši alla minna, olen nõus, aga Teet jõuab vaevu vee parajaks timmida, kui läbi valuhoo teatan, et sinna vee alla ma siiski minna ei taha, tahaks hoopis wc-sse. Nii me siis vahvasti seal tillukeses vannitoas Teeduga oleme, ma potil valutamas ja Teet mu kätt hoidmas ning järsku tunnen tahtmist pressida (no iseenesest pole tegemist kõige tavatuma tundega potil olles, aga seekord on nagu vähe teisiti). Teet läheb taas ÄE-d kutsuma, kes taas imestab, et asjad nii kaugel on omadega.

ÄE suunab mind voodile, kus kontrollib emakakaela avatust ja tõepoolest ongi praktiliselt täisavatus ja see pressimise tunne, mida tundsin täiesti adekvaatne. Kell hakkas saama pool viis ja ÄE teatas, et nüüd pole beebi enam kaugel 🙂 Ja, et kui ikka tunnen vajadust pressida, siis pressigu, aga kui suudan, siis võin mõne pressi ka üle hingata. Olgu siinkohal öeldud, et mingit pressi ülehingamist ma küll ei suutnud, kui ikka tunne peale tuli, siis surusin kaasa (ja olgu öeldud, et selle metsiku pressimise käigus väljus nii mõndagi, aga see kõik on normaalne ja täiesti suva sel hetkel, lisaks on ÄE-d väga profid ja kiired igast asjade koristamisel).
Ja siis ma muudkui pressisin, ÄE oli iga kord nii julgustav, et no pressigu ma ikka kõvasti ja, et kohe-kohe on beebi ka kohal ja et pea ju juba paistab. AGA, nii lihtsalt see siiski ei läinud, JJ liikus küll iga pressiga edasi, aga kui see üle läks, siis nihkus ta jälle tagasi – mis tähendas, et mul tuleb kõvemini pressida. ÄE soovitas ka asendi vahetust proovida, kuid küllili ei tundnud Jens end hästi ja kükakil ei olnud mul väga hea – üle jäi ikka see ainus asend, mida ma arvasin, et ma kindlasti ei soovi – olla sellili voodil. Olin seal pool istukil ja nii tundus, et suudan isegi kuidagi olla. Vahepeal ÄE soovitas veel järile minna, aga sinna me enam ei jõudnud, sest nüüd oli beebi juba tõesti lähedal sündimisele.

Kuna oli näha, et see minu seest väljumine on beebile suht kitsas ja ta ka nö tagasi liikus, siis kutsus ÄE appi ka arsti – nüüd hakkas tuba juba rahvarohkeks minema (vaikselt hiilis kohale ka sanitar, kes sünnituse lõppedes mind puhastas ja seal puhtaid linu jms tõi, ka tema ootas, et no nüüd kohe-kohe läheb asjaks). Arst ja ÄE, nähes, et mingit presside ülehingajat minust pole, soovitasid, et tehku ma täpselt nii nagu mu keha ütleb ja kui tuleb press, siis pressigu ma ikka täiega, veel soovitasid nad, et võtku ma oma jalgadest kinni ja surugu neid enda poole, et nii peaks ka beebil rohkem ruumi olema. Kahjuks olid mu käed aga nagu süldist ja mingit hoidmist ma ei suutnud – õnneks oli ühel pool mind Teet, kes ühe jala enda hoolde võttis ja see kohale hiilinud sanitar lõi ka käed külge ja tuli aitas teist jalga hoida.
Nüüd tuli taas press ja kogu see rahvas, kes mu jalgevahele oli kogunenud ergutas täiehooga, et nüüd pressi-pressi-PRESSSSSIIIII. Ja kuigi mu usk nende sõnadesse, et kohe-kohe on beebi käes, hakkas kaduma, mõtlesin, et saaks see ometi läbi ja tõesti pressisin kõigest jõust ning hetk hiljem oli väike JJ sündinud, 4. jaanuaril kell 17.25. JJ pandi hetkeks mu kõhule, Teet lõikas läbi nabanööri, kuid kõik polnud veel päris roosiline.
Nimelt oli järelvetes näha mekooniumi (beebikaka), mis tähendas, et ka JJ-l läks lõpus juba päris raskeks ja nüüd oli kohale kutsutud ka lastearst, kes Jensu üle vaatas. Õnneks oli kõik hästi ja apgari hinne 8/9.

Ma ei suutnud ära imestada, et kuidas me nii ilusa lapse oleme teinud ja õnn oli ikka suur. JJ anti Teedu kätte, mina väljutasin platsenta ja algas ÄE töö mind kokku õmmelda, sest olin saanud väikse rebendi emakale ning ka lahklihalõike. See õmblemise osa oli päris naljakas, ajasime seal kõik toredasti juttu ja muljetasime ja siis samal ajal ÄE õmbles mu jalgevahet, tundus, et tööd tegi ta põhjalikult, kuna sellele kulus julgelt üle poole tunni. Lõpuks sai see tehtud ja sain JJ esimeseks imetamiseks oma rinnale.
Sünnitus oli läbi ja meie elu suurim seiklus algamas.

Mõned mõtted nüüd tagasi vaadates…
… meil läks tegelikult väga hästi ja tõesti kiirelt, kuid selle kiiruse hinnaks olidki rebend ja lahklihalõige, samas ma ei kujuta väga ka ette kuidas ma seda kõike aeglustada oleks suutnud.
… kui ma kodus valutasin, siis hoolimata sellest, et olin rasedana kindel, et mina küll epiduraali ei taha, hakkas mõte sinna liikuma (saaks ainult sellest valust puhkust).
… hoolimata mu salajasest epiduraali mõttest, oli sünnitus hoopis täiesti valuvaigisti vaba, isegi ämmaemand imestas, et ma isegi ei maininud midagi ega küsinud midagi (no ei tekkinud hetke :D)
Teet oli super, ta tahtis nii väga aidata, aga suurim abi oli see, et ta seal olemas oli (ps ma kartsin, et võin ta seal korralikult läbi sõimata vms, aga ainus asi, mis ma ütlesin oli siis, kui ta aitas mul hingata, et “palun ära hinga mulle näkku!” 😀 )
… täiesti super oli ka see, et nii kaua kodus olime, siin oli olemine ikka palju mõnusam ja tunne hea rahulik. Haiglasse jõudes ei pidanud seal enam kaua kannatama.
kas ma teeksin seda uuesti? Samal ajal kui ÄE mind kokku õmbles ütlesin Teedule, et JJ jääb ainsaks lapseks ja seltsiks võime koeri võtta ja raha kalliste rataste peale kulutada. Hetkel (3 päeva pärast sünnitust) olen jätkuvalt samal arvamusel.

Meie peretoast paistis ka me kodu

Meie peretoast paistis ka me kodu

Jens

JJ

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist :)

Mõned lillelised õnnitlused, mis väärivad mäletamist 🙂

Issi ja Jens

Issi ja JJ

Jens Järvsalu esimesed hetked kodus.

JJ esimesed hetked kodus.