Olles nüüd üle 2 aasta kõikvõimalike beebide ja laste asjade rägastikus orienteerunud võin ma rahuliku südamega öelda, et valdavat enamust neist ei lähe üldse ja absoluutselt vaja. Eriti ei lähe vaja neid, mis panevad lapsi tegema või neid olema selliselt, kuidas nad iseseisvalt sel ajahetkel ei oleks suutelised olema.

Mul on lausa kahju kõigist neist füsioterapeutidest, kes teevad tänuväärset tööd meie lastega võimeldes, masseerides ja ujutades ja püüavad ka lapsevanemate teadlikust tõsta, et ei tasu soetada neid abivahendeid, mis lapsele midagi head ei tee. Aga kahjuks ei suuda füsioterapeutide mõistuse hääl kajada nii valjult ja nii kaugele kui seda suudab mänguasjade tootjate hääl.
Ikka on ju reklaamid ja tootekirjeldused, kus kõik on hästi lõbusaks ja vahvaks kirjeldatud – sest on ju tohutult lõbus ja vahva oma 3-4 kuune beebi kuskile istuma suruda, kuigi ta ise veel õieti keeratagi ei oska või absoluutselt veel mitte seisev ega kõndiv laps suruda hüppekiiku või käimistooli, sest “talle nii meeldb”, saab “käest ära panna” jne. Veel eraldi teema on last absurdses asendis hoidvad kõhukotid, mis isegi kui on poelettidel pigem harvemini juba näha, siis leiavad tee kasutajateni järelturul 😦
Kui siis kuskil seltskonnas püüda infot jagada selle kohta, et taolised “abivahendid” pole tegelikult kuigi mõistlikud, siis saab tihtilugu vastuseks, et kui need müügil on, siis järelikult need pole ohtlikud. Jah, ohtlikuks teebki asja lapsevanem ise, sest kõiki neid asju hakatakse kasutama oluliselt väiksemate lastega kui võiks – miks? Sest need lapsed, kes vanuse ja füüsiliste oskuste poolest neid vahendeid kasutada võiks ei ole neist lihtsalt enam huvitatud. Hea artikkel selle kohta on leitav siit.

Ega ei saa ühtegi vanemat keelata ja kätt ette panna, aga ma loodan, et see teadlikkus ikka pigem aastatega tõuseb ja ei jää kasvava ostujõu varju.
Oleme ausad, meie lapsed vajavad kõige rohkem meie tähelepanu ja tegelemist, et kasvada, et õppida, et areneda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
Mina pole oma lastega ei neid hüppekiikusid ja -toole ostnud ega kasutanud, sama on igasugu istmetega ja ei plaani neid ka meie majapidamisse tuua. Ometigi olen saanud emaks olemise jooksul käia wc-s (üksi) ja ka söök on kuidagi lauale jõudnud.

Minu soovitus on pigem oma kodu teha nö lapsekindlaks ja eemaldada need asjad, mis võivad ohtlikud olla, siis ei pea last pidevalt keelama ja ei pea teda ka kuskile kinni panema. Teine hea asi on vastavalt vanusele last oma toimetustesse kaasata, söögi tegemise ajal anda ka pott ja kulp talle uurida, pesu kuivama panemise ajal lubada tal sokke sorteerida või koristamise ajal tolmuimejal sõita – lastele meeldib jäljendada ja nii nad õpivadki, laseme neil seda siis teha.
Kui tõesti on väga vaja last millestki eemal hoida ja ohutuse mõttes piirata, siis pigem vaataks ma sel juhul nö mänguaediku – maneeži poole ja kui selle jaoks võimalust pole, siis sobib ju isegi võrevoodi, millel põhi madalaks lastud on.

Aaa ja kui mõnel päeval näiteks see koristamine ei sujugi ja laps tahab hoopis rohkem lähedust – siis nii lihtsalt on. Meil tuleb õhtul Teet koju ja kui päeval jäi kraamimata, pesu pesemata vms, siis teeme seda koos õhtul.

Kindlasti on asju, mis teevadki elu beebiga veidi kergemaks ja selle juures ei mõju lapsele halvasti, kasutame ju isegi lamamistooli või tegelustekki (kuigi saaks ka niisama tekiga maas hakkama), aga ennekõike soovitangi ma enne ostu teha natuke eeltööd ja mitte langeda osava reklaamijutu ohvriks. Ausalt, nende asjade tootjatel on täiesti suva, et kas su lapsel on tore, halb või kurb, nende töö on müüa.

Ühesõnaga, siin jõulusaginas, kus ikka kipume lastele kuuse alla või jõuluvana kingikotti tohutult igasugust kraami kuhjama – mõtleme ikka läbi, kas seda on vaja ja kellel seda rohkem vaja on, lapsel või vanemal?

Teki peal on tore ka koos pikutada ja kui enam ei taha, siis saab sealt vehkat teha 😉