Tag Archives: kõht

38+ midagi midagi

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Okei, käes on see aeg, kus hakkab pihta selline harilik raseda hala, et noh võiks see beebike juba ometigi tulla. Arvestades, et JJ ja Jenni saabusid 39+ midagi midagi, siis enam siiski vast palju pole jäänud, homme oleks meile sobilik kuupäev muidugi 😀

Kogu rasedus on olnud üks suur lebo, seda võin ma kokkuvõtlikult öelda ja selle lebotamise tulemusel on muidugi kaalu tulnud juba 16kg!!! mis natuke paneb mind appi karjuma, teisalt peeglisse vaadates see vaatepilt nagu ei karju kah, et võta siis nüüd kinni, kus see 16kg on ja kuidas sellest pärast lahti saaks.
Tark oleks ehk veidi vähem head paremat mugida, aga sama tark on muidugi jäätisega rõdul päiksepaistes mõnuleda…. raske elu, rasked valikud.

Viimati ämmaemanda visiidil oli kõik muu peale selle kaalutõusu suht normis, hemoglobiin ka langustrendis, aga ehk varsti on sünnitus siiski käes ja normaliseerub seegi seis, püüan toiduga võimalikult palju rauda siiski kätte saada.
Vererõhk oli normis, turseid õnneks pole ning EPK oli ca 35cm, mis pidi igati eeskujulik olema (ja äkki siis ei ole seal peidus ka hiigelbeebit).
Kaasa sain ka sünnitusplaani paberi täitmiseks ja selle siis tegin täna ära – suurim dilemma oli koha juures kus on variant, et kas “soovin olla võimalikult kaua kodus” või “soovin esimeste sünnitustunnustega haiglasse pöörduda” – mida ma soovin siis? Ühtpidi ma ikka tahaks max kaua omas keskkonnas olla ja siin mugavalt valutada, teisalt, EI, ma ei taha mingit viimasel minutil jooksmist ja kuskil viaduktil sünnitamist, isegi kui see oleks lahe lugu, mida pärast rääkida 😀 Kisub minu ajalooga ilmselt selles suunas, et esimeste märkide peale me siiski käivitame siin “alarmi”, lapsed esimesena kohale jõudva pereliikme hoolde ja ise haiglasse.

Mul on juba mõnda aega olnud tunne, et meil siin kõik valmis, aga nüüd võin vist lõpuks öelda, et tõesti on valmis – nädalavahetusel tõstsime oma magamistoas veidi mööblit ringi, et saaks kummuti peale teha mähkimislaua, beebi riided on pestud ja triigitud ja ootavad sahtlis, käru puhastasin igatepidi ära (oli teine ootamisest lausa tolmukihi all), voodi on valmis, turvahäll koos alusega samuti puhastatud stardivalmilt esikus.

Üritan nüüd siiski mitte liiga palju ootamisele keskenduda ja õnneks mu marakratid annavad enamasti piisavalt tegevust ka (näiteks võib siin kodus ikka vabalt mitu korda päevas koristada, et see elamine päris käest ei läheks).
Rõdule saime täiesti võrratu mööblikomplekti ka ja seda vaid 79€ eest – ma ei suudagi mõelda, et millal viimati sai selline summa niiiii hästi kasutatud. Mööbel sobib meile siia stiililt, on lihtne puhastada, võib vett saada ja ei ole ka hullu kui lapsed midagi peale lödistavad. See värske rõdul mõnulemise võimalus annab ikka päris palju juurde siia sooja suve nautimisse. Tundub ka, et see kodu on tõesti meie kodu, sest eelmises korteris olime ju pea 4 aastat aga näiteks rõdule mööbli ostuni ei jõudnudki (kuigi jah, praegune rõdu oma õhtupäikesega soosib ka seda aja veetmist siin rohkem).

Mis siin ikka, võiduka lõpuni nüüd ja ehk siis varsti juba tuleb lugu, mis räägib meie kolmanda beebi sünnist.

IMG_9313

38 nädalat ootamist ja 1a10k Jenni niisama seljas

IMG_9167

79€ eest rõdumööbel

IMG_8895

pesupäev beebi riietele

IMG_9226

mähkimisnurgake

32+4 nädalat ootust

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Tänasega 32+4 nädalaid oodatud, veidi veel minna, aga tegelikult lõpusirge juba vaikselt paistab. Isegi ämmaemand eilsel visiidil pani järgmised kohtumise ajad juba kuni tähtajani kirja, saame siis näha mitmele neist veel minema pean.

Enesetunne on hea, otseselt miski häda ei kimbuta, isegi tuju on ok 😀 Siin kuumade ilmadega kulus jäävett keskmisest rohkem, aga kõik oli üleelatav ja õnneks ei olnud probleemi ka tursete tekkega vms.

Küll aga peegeldus mu suht lebolt võtmine ja hea parema sisse vitsutamine eilsel visiidil kaalust rääkides, sest 7 nädalaga oli juurde tulnud 6kg, mis teeb kaalutõusu tempoks pea 1kg nädalas ja seda on kuidagi metsikult palju. Ma loodan, et sellega on nüüd suurem kosumine läbi ka ning eeloleva 7 nädalaga siiski samas tempos juurde ei tule – eks selleks saan ikka ise miskit teha ja rohkem jälgida, et mida ja millal süüa (jumal küll, miks ma avastasin, et imeliselt maitsvaid sõõrikuid saab ka koju tellida 😀 )
Numbrites väljendub siis see kaal selliselt, et tänaseks näitab tabloo 65kg, algkaal 53kg, kui nüüd vähegi võimalik end siin piirata, siis päriselt loodan, et absoluutseks max kaalu piiriks oleks sel korral 70kg, sest mis teha, tundub, et poiste ootamine teeb mind suuremaks.

Kusjuures, on vist selline ütlemine, et poiste ootamine annab emale ilu ja tüdrukud võtavad – ma enda puhul tunnen küll täiesti vastupidist. Poistega muudkui paisun ja väljanägemine on nagu on, näonahk näiteks läks nüüd alguses suht tuksi omadega, seevastu Jennit oodates oli tunne teine – ilusam ja kergem 😀 Kuigi tõele au andes, kui ma peeglist vaatan, siis ma päris täpselt aru ei saa küll, et kuhu need 12kg lisaks on tulnud praegu.

Muud näitajad on korras – vererõhk normis, analüüsid hästi, vähemalt tundub, et sel korral ei pea GTT rohkem ette enam võtma, selle üle olen küll siiralt rõõmus.
Ja hoolimata kiirest paisumisest oli nt mõõdetud EPK täpselt vastavuses nädalatega ehk 32cm, beebi südamelöögid kenad ja ka liigutused absoluutselt igapäevaselt ja tihti ning tugevalt tunda.

Kui siiski mingit “häda” nimetada, siis on kõhu kasvamisega nahk nii tundlikuks ja kuivaks läinud, et hakkas kergelt sügelema ja tekkis ebamugavust küll, kuid praeguseks kasutan rasedatele mõeldud õli ja see on olukorda tublisti parandanud, pean aind ise hoolas olema selle õlitamisega.

Lähiajal plaanin kokku panna oma haiglakoti ja näitan kindlasti ka selle sisu siin – sisu, mis iga lapsega järjest kahanenud on. Siis on tarvis veel mõned riided ja asjad beebile osta, olen selles osas ka oluliselt valivam ja tagasihoidlikum kui varem, et nö suvalisi asju sahtlisse ei varu. Praegu tundub, et vaja ongi mõned bodyd just lisaks osta, samuti sokke ja õiges mõõdus villa-siidi mütsi võiks ka leida (avastasin, et olemas olev on pisut liiga suur päris vastsündinule). Ja siis midagi hälli-voodi tüüpi ning mul pole veel õrna aimugi kuidas või kus mähkimise koht teha, aga aega on, küll jõuab selle ikka välja mõelda, lisaks siis ka kogu kraami läbi pesta-triikida.
Arvestades, et tegelikult on aeg pigem kiiresti läinud, siis tundub, et see 7 nädalat on piisav, et kõik valmis jõuda aga ega kuskile kaugusesse siin asju enam edasi lükata ka pole ja seda enam, et päris viimase vindi peal rasedana keset südasüve ma ehk liiga toimekas enam ka olla ei viitsi.

IMG_7917

25+ nädalat, glükoosi taluvusest jms

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Kui eriti täpne olla, siis varaseima tähtaja järgi on täna juba 25+4 nädalat oodatud ja 101 päeva veel jäänud – eks näis kui täpne see laps olla kavatseb.
Kahe lapse kõrval rase olla on ikka mõneti paras õnnistus, sest suurema osa ajast ei ole isegi meeles, et rase oled ja nii on vist vähem aega ka selleks, et jõuaks mõelda, et kas on raske, kas kuskilt valutab või on ebamugav, aga ega tõele au andes, mul on lihtsalt vedanud ja ongi maru hea olla.

Nii hea olla ei olnud teisipäeva hommikul, kui sain taas teha glükoositaluvuse testi, selleks oli vaja eelmine päev ka siis nüüd maru normaalselt süüa ja et mul sel korral oleks esimene nn paastu vere näit normis, siis esmaspäeval pärast kella kuute ma enam midagi ei söönud. Enne tankisin veel avokaado ja kodujuustuga, tarbisin terve päeva jooksul rohkelt vett ja kuigi kartsin, et enesetunne võib kehvaks minna õhtul, kui miskit näksida ei saa, siis tegelikult ei olnud midagi häda.
Hommikul olin kella 8 paiku ITK-s kohal, andsin kõvasti verd, jõin suhkrusiirupit ja püüdsin mitte oksendada. Õnneks oli minuga koos veel üks juulibeebi ootaja ja koos jutustades oli see ootamise aeg ikka palju talutavam (kel võimalus, soovitan ka kellegagi koos minna sinna).
Siinkohal mainin ka, et seda testi pidin tegema, kuna esimesel trimestril antud vereproovis oli mu veresuhkru näit lubatust kõrgem. Mul ei ole probleeme kaaluga, enesetundega, mu peres ei esine diabeeti ja ma ei ole kõrgendatud riskiga, AGA rasedusdiabeet ongi tihti sümptomiteta ja võib nö avalduda siis kui on juba hilja (kui ohus on ema ja/või lapse elu), sellepärast seda ka nii hoolsalt kontrollitakse ja nii kergekäeliselt ka seda testi tegema saadetakse. Ja oleme ausad, ma teeks ka kümme testi kui vaja, et oleks südamerahu ja teadmine, et kõik on korras või teadmine, et on probleem ja sellega tuleb tegeleda kõigi heaolu huvides.
Ja südamerahu ma sain, sest mu testi tulemused olid absoluutselt ideaalsed ning mu keha saab glükoosiga imehästi hakkama. Lootus on, et rohkem ma seda testi tegema ei pea, kui ka järgmiste vereproovide eel suudan end eelmise päeva õhtul veidi piirata, et seda näitu mitte saboteerida.

Lisaks headele uudistele seoses selle testiga sai eile ämmaemanda vastu võtul ikka mõõdetud vererõhku, mis oli normis (ilmselt tänu mu kahe tassi kohvi praktikale 🙂 ) ja EPK oli ka nüüd täiesti nädalatele vastav 25cm, eelmise korraga võrreldes kaalu juures +2kg  ehk siis hetkel tiksun 59kg peal ning kokku juures 6kg. Kui võrrelda eelmiste ootustega, siis on tõenäoline, et umbes teine sama palju on veel lisandumas – oh joy, peab need veidi suuremad raseda riided ka välja otsima – veab, et kohe kohe on vast ka kleitide kandmiseks sobilikumad ilmad kohal.
Kui millegi üle kurta tahta, siis selle üle, et õhku vahel jääb väheks. Just siis kui toas toimetada, tahaks vahepeal eriti sügavalt hingata – aga veidral kombel õues seda muret pole, isegi mitte siis kui Jennit seljas kannan, ju tuleb vähem toimetada ja rohkem õues olla. Rasedana lapsekandmisest kirjutan varsti ka eraldi postituses.

Postituse alguse juurde tagasi tulles, 101 päeva wow – see aeg, kus meil saab olema kolm last pole enam üldse kaugel, äge!

IMG_6025

25+4 nädalat oodatud

35+4 ja ÄE visiit

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Põnevus-põnevus, täpselt kuu pärast on mul märgitud sünnituse tähtaeg, enesetunne on selline 50/50, mõnel päeval hakkan juba mõtlema, et oot-oot, kas miskit toimub ja mõnel teisel päeval võib vabalt ununeda, et üldse rase olen.

Selles osas on see rasedus üsna omamoodi olnud, mitte, et mul JJ-d oodates megaraske oleks olnud või mingid tohutud vaevused, aga ma mäletan, et see “lõputüdimus” tuli üsna jõuliselt peale ja oli selline ebamugav olla. Ma arvasin, et ega sel korral väga teisiti ei ole, kuna keha ehk rohkem kurnatud veel eelmisest ootusest + imetamisest, aga tunne on ootamatult hea. Just arutasime Teeduga siin ühel õhtul, et selle rasedusega on kergem olla ja ma ei vingu ka nii palju 😀 Kergem on olla mitmes mõttes, sest vaatasin eelmisest rasedakaardist järele, et JJ-d oodates kaalusin ma umbes sama palju kui praegu juba 23+. nädalal, seega on täiesti arusaadav, et liikuda ja toimetada on praegu lihtsam.
Migreen, mis eelmine kord mind lausa haiglasse kupatas, on sel korral end paar korda ilmutanud (just siis kui on olnud eriti palav ja lämbe ilm), aga kuna nüüd tean, kuidas ja millega reageerida, siis olen hullemast alati pääsenud.
Kui üldse millegi üle kurta, siis kõrvetised on siin vahepeal ikka päris jubedad olnud ja Rennie tabletid selles osas abiks. Ma muidugi pole sel korral ka mingi eriti tubli toituja olnud ja sisse läheb kõik, mis isutab, alates mahlapulgast lõpetades rosoljega (arvake, kas mul just tuli selle jutu peale mahlapulga ja rosolje isu 😀 😀 ).
Kohvi joon hommikuti siiani, aga vaikselt tunnen, et see isu hakkab otsa saama, mis on super, sest plaanin pärast beebi sündi sellest mõneks ajaks loobuda (nagu JJ-ga).
Pikemat maad kõndides hakkab ka veidi ebamugav ja enam eriti kuskil pargis või mänguplatsil JJ järel joosta ei taha, õnneks selles osas on Teet tubli ja poisid saavad õhtuse mänguka tiiru kahekesi edukalt tehtud.

Täna tuli teha ka käik ÄE juurde ja sel korral kohtusin siis asendus ämmaemandaga, temaga on mul ka järgmine visiit, mis nüüd lõpus on juba 2 nädala pärast. Õnneks oli see ÄE väga tore ja rõõmus ja igati asjalik.

Kaalu on hetkel 66kg, kuuga juures +2kg ja kogu raseduse peale siis +9kg, JJ-d oodates võtsin kokku juurde 13kg, tundub, et sel korral tuleb see suht sama… erinevus siis ainult selles, et nüüd oli algkaal madalam (halleluujah imetamine ja elu väikse lapsega, mis töötab paremini kui kõik trennid 😀 ).
Vererõhk oli normis, beebi südamelöögid samuti – ja kui tavaliselt peab teda selle anduriga veits taga ajama ja möllama, siis täna sai ÄE südamelöögid kätte kohe, kui selle anduri kõhule asetas.
EPK oli 34cm, katsumine ja kiire UH kinnitasid, et beebi on peaseisus ja päris-päris sügaval vaagnas (kui ÄE pead katsus, siis tekkis küll korra tunne, et issver, beebi peaaegu väljas ju 😀 ). Sellest siis ka kerge ebamugavustunne, kui pikemalt kõndinud olen.
Viimati tehtud GTT osas kinnitas ÄE mu enda välja loetud järeldust, et kõik oli tip-top ja sellega on nüüd ilmselt ühel pool ka.
Muus osas oligi see visiit üsna lühike ja mingeid märke, et beebi varem võiks tulla, ÄE ei täheldanud. Küll aga soovitas ÄE mul oma vedeliku tarbimisel silma peal hoida ja seda natuke tublimalt teha, eriti praeguste palavate ilmadega võiks päevas 1,5-2L vett päevas ära juua.

Eks siis ootame rahulikult edasi, pühapäeval täitub juba 36. nädal ja siis on täiskantud beebini jäänud vaid 1 nädal (ja mu poolest võib ta siis ka südamerahuga tulema hakata).

kõht_35

Sel korral sai kõhupilt tehtud kohe pärast ÄE visiiti 🙂 

31+4, ÄE visiit ja mitte liiga õnnelik

Posted in ITK, Kõht, Tervis ja rasedus by

Vahepeal olen kõvasti siin valmistumisega tegelenud, haiglakotti pakkinud, viimaseid asju ostnud jne. Kiiret veel pole, praegu jooksmas siis 32. nädal ja taas oli aeg teha käik ämmaemanda juurde.

Üldiselt enesetunne on jätkuvalt hea, väsimus väga ei piina, kõht muidugi muudkui kasvab.
Kõht ongi kõvasti kasvanud ja no tegelikult tähendab see muidugi seda, et beebi seal sees on kosunud, ühtlasi on tunda, et ega ta selle ruumiga seal liiga rahul ei ole ja vahel on juba praegu tunne, et ta üritaks end siit läbi kõhu välja pressida. Kui väga hooga või pikemalt kõndida, siis tõmbab kõhu kõvaks ka ja on päris ebamugav – eile jalutamas liikusin suht väikeste sammudega ja teokiirusel (aga noh, enne seda sai JJ-l pargis maratoni järel joostud 😀 )
Mingeid turseid pole õnneks tulnud, ennetavalt üritan ikka piisavalt vett ka juua (sest enamasti tähendavad rasedal tursed seda, et on vedeliku puudus) ja diivanil istudes hoian ka jalgu pigem kõrgemal.
Kõrvetised on siiski endast märku andnud, eriti pärast halba otsust pakk kummikomme ära süüa – siis sai niisama kõrvetistest lausa väike okseralli, hoian meeles, et kummikommidega nüüd pigem piiran end. Nende kummikommidega läks üldse kehvalt, sest ma üldse ei mõelnud, et järgmine hommik lähen tavapäraseid analüüse andma. Tulemuseks oligi jälle liiga kõrge glükoosi näit ja selle tulemuseks omakorda siis taaskord GTT-le minek. Oh jah, ei saa öelda, et ma liiga rõõmus just oleks, aga kuna eelmine kord see GTT polnud midagi väga hullu, siis eks elan selle nüüd ka üle – lõpuks siiski parem rohkem kontrollida, kui et vähem.

Kaalu on nüüd kuuga 2kg juurde tulnud, seega kogu rasedusega kokku siis 7kg, end ise peeglist vaadates ütleks, et sellest enamus on läinud kõhtu ja rindadesse 😀

Beebi oli ka visiidi ajal tavapäraselt aktiivne, pea oli all ja südamelöögid igati normis ja regulaarsed. Huvitav on see, et JJ-d oodates ei olnud mul ultrahelisid tehes kunagi ebamugav või valus vms, aga selle preiliga on iga UH paras piinamine, kõht läheb valusaks, tema põgeneb selle anduri eest ja pärast pean veidi istuma ja rahunema sellest kõigest 😀

Jõudsime tänasel kohtumisel ÄE-ga suht paljust rääkida, sest ta läheb nüüd puhkama ja on täiesti reaalne võimalus, et me temaga enam ei kohtu ka enne sünnitust, eriti kui meie beebi otsustab, et ta väga viimase minutini ei kavatse kõhus püsida. Panime kirja kolm kohumist kuni tähtajani, aga mõlemad mõtlesime, et see kolmas kohtumine on siuke suht kahtlane 😀 Ta arvas, et suure tõenäosusega peaks mul ka teine sünnitus pigem kiire olema ja kui kõik hästi, siis on võimalus ka juba 6 tunni möödudes koju saada (kuigi igaks juhuks uurisin ka selle suurema peretoa kohta, kuhu ka JJ meiega ööbima saaksime võtta, ITK-s siis üks selline peretuba täiesti olemas).
Koju kaasa sain ka sünnitusplaani paberi ja anestesioloogia nõusoleku lehe, mille siis enne haiglasse minekut ära täidan.

Ühtpidi on see praegune ootus läinud nii kenasti, et suurema osa ajast ei tule meeldegi, et rase olen. JJ-ga toimetamisele ja muudele tegemistele läheb aeg ära ja ei jää väga seda hetke, kus saaks liigselt näiteks muretseda või mingied hädasid endale külge mõelda. Samas ootusärevus on ikka, tahaks  ju teada, et millal ta täpselt tuleb ja kuidas sel korral see sünnitus ikka läheb jne jne.

Aga ega polegi muud teha kui oodata, olen plaaninud, et juuli jooksul võtan ette ja pesen-triigin beebi asjad ära ning sorteerin tema sahtlid nõnda, et asjad oleks kasutusvalmis. Võrevoodile tuleb külg tagasi ette panna, põhi kõrgemale tõsta, Baby Joggeri kahene käru tuleks ära hooldada-puhastada ja lastetoas on veel nipet-näpet viimistleda.

Ootame siis põnevusega edasi!

kõht_31+4

31+4

 

22+1 ja ÄE visiit

Posted in Kõht, Tervis ja rasedus by

Märkamatult on üle poole ootuse ajast juba möödas, hetkel on käimas see aeg, kus peaaegu võiks unustada, et rase olen. Olemine on hea, reisi ajal läks üle ka sagedane iiveldus ja hetkel pole mingied uusi vaevusi lisandunud ka.

Küll aga ei lase see väike preili end kuidagi seal kõhus unustada, tegemist on ühe väga aktiivse beebiga mu meelest, sest no ringi sipleb ta päris jõuliselt. Kui käisime loote anatoomia ultrahelis, siis muidugi selleks ajaks oli ta end maksimaalselt kokku pakkinud ja kätt hoidis ka näo ees. Arstil oli tükk tegemist, et teda natukenegi seal liigutama panna ja paremas asendis kõik vajalik üle vaadata. Vajalikud mõõtmised ja kontrollid saidki tehtud, lisaks oli preili nõus küll oma sugu näitama, kuid nägu saimegi vaid vilksamisi sealt käe tagant näha ja mingit väga head pilti kaasa ei tulnud. Samas, see mind väga ei kurvasta ka, sest ma ütlen ausalt, et ega ma ei istu ja ei sirvi näiteks JJ ootamise ajal tehtud UH pilte, kui laps käes, mis siis neist UH piltidest enam eks 😀

Kaalu on ka nüüd juurde tulnud, viimase 1,5 kuuga siis 3kg, aga kuna ma esialgu iiveldusega kaalu hoopis kaotasin, siis hetkel näitab kaal, et võrreldes arvele võtmise ajal olnud kaalunumbriga, on juurde tulnud +1kg, seega hetkel 58kg.
Täna mõõdetud EPK oli 18cm, beebi südamelöögid 140-150 lööki minutis ja minul vererõhk normis.
Kuna enne reisi mul iiveldus üle kuidagi ei läinud, siis lähiajal on plaanis ka see GTT lõpuks ära teha, kaua see glükoosijook tervitab mind iga kord kui külmiku ukse avan 😛

Mainida tahaks ka seda, et see meie reis mõjus mulle kuidagi eriti hästi. Seal sooja käes sai palju rohkem liigutud ja õues päikse käes oldud, head sööki söödud ja kõik see oli kuidagi nii kosutav, loodan seda aktiivsust nüüd kodus ka jätkata (kaasa aitaks muidugi, kui ilm siin ka vähekenegi soojemaks läheks). Enesetunne oli nii hea, et kui üks päev Teedu ja JJ-ga poodi hakkasime jalutama, siis pakkusin Teedule, et äkki ma laenutan sealt meie majutusest ratta ja tulen sellega – Teet vaatas mind suht suu lahti ja küsis, et kas ma rase ei ole v? 😀 😀 Ja samalt käigult tagasi tulles läksime mööda batuutidest, kus rahvas hüppas ja ma ütlesin Teedule, et oh, võiks ju ka minna – sel korral sain ise ka suht kiirelt aru, et olin “midagi” ära unustanud.
Lendamine ei olnud ka kuigi ebamugav, jõin vett, jalas olid CEPi kompressioon põlvikud ja liikuda püüdsin ka (nagu arvasingi, siis vee joomine ise tingib juba selle, et pead näiteks wc vahet liikuma). Nii palju kui võimalik oli, hoidsin ka jalgu istmel, mis enesetundele hästi mõjus (meil oli see võimalik, kuna saime enda juurde vaba istme, kus ka JJ sai lennu ajal tegutseda).
Ma ütlen ausalt, et need alguse mured jätsid oma jälje päris pikaks ajaks ja see hirm, et kui ma lähen kodust välja ja rohkem liigutan/pingutan, võib kuidagi kehvasti mõjuda, oli päris pikalt. Õnneks tundub, et nüüd on see hirm taandunud ja saab jälle elu rohkem elada 😀

Edasi on plaan hakata ka tasapisi ITK perekooli külastama, suur osa loenguid on meil läbi käidud ja ma neid korrata ei plaani, küll aga regasin end juba paari jooga-vestlusringi, lisaks tahaks käia vähemalt mingis sünnituse teemalises loengus ja kuigi meil JJ imetamisega probleeme polnud, siis oma kindlustunde tõstmiseks tahan sel korral minna ka imetamise loengusse.
Vaatasin, et ITK-s on nüüd ka sünnitusjärgne vestlusring (tegelikult oli vist ikka varem ka see juba), aga see on neil mõeldud juba sünnitanud naistele, kes võivad sinna minna koos beebidega. Ma ütlen päris ausalt, et minu meelest oleks sellist loengut täitsa eraldi vaja, mis seda sünnitusjärgset perioodi kataks ja oleks siiski mõeldud veel enne sünnitust ära käimiseks, sest just selles osas tundsin end pärast JJ sündi kõige vähem ette valmistunult. Ja ühtlasi, kui oled juba kodus mingite asjadega veidi kimpus, siis viimane koht, kuhu sa minna tahad koos vastsündinuga on mingi vestlusring – tahaks ikka ette valmistuda, mitte tagantjärgi.
Aga eks näis, kas leian veel midagi huvi pakkuvat. Rasedate vesivõimlemine tunduks ka tore ja oleks meil kohe kodu kõrval, aga no sinna vist võimatu aega saada ehk on kasuks siis lihtsalt koos JJ-ga basseinis käimine ka siiski. Saame näha.

ps. kui keegi teab toredaid kohti, kus on asjalik rasedate jooga/võimlemine (soovitatavalt Tallinnas ja kesklinna kandis) siis andke märku!

Ilusat ootust ka teistele ootajatele!

kõht_22+1