Vaatasin paar päeva tagasi eesti.ee lehelt, et kaugel JJ meie valitud lasteaedade ootejärjekordades on, kõige pikemas järjekorras koht oli 88, kõige lühemas 22. Loomulikult oli see 22. koht meie eelistuste järgi alles kolmandas lasteaias, aga kuna valikus olevad aiad on tegelikult kõik toredad (ja meil kodu kõrval), siis suurt vahet pole ka. Ühesõnaga, polnud me mingit teadet saanud ja arvestasime, et ega meil sel aastal kohta pole.

Ja siis saatis Teet mulle eile päeval edasi kirja pealkirjaga “lasteaia koha pakkumine”. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et koht on JJ-le täiesti olemas ja alates 1.08 on ta lasteaia sõimerühma oodatud.
Esimese hooga ma hakkasin nutma (oma roll siin äkki selles, et ma siiski rase ka), sest ma ei suutnud uskuda, et minu väike JJ on järsku nii suur, et keegi kuskil lasteaias ootab teda nüüd. Mis siis, et me viimasel ajal oleme Teeduga omavahel päris palju nalja visanud, et JJ on nii asjalikuks muutunud, et nagu tahaks lasteaeda minna – nüüd, kus reaalsus uksele koputas, ei olnud enam nii naljakas.

Aga kui nüüd minu emotsioonid kõrvale jätta, siis ei tundu JJ augustis lasteaeda minek kuigi mõistlik. See oleks vaid kuu enne beebi saabumise tähtaega ja ma kardan, et selline ajastus, kus tema peaks aeda minema ja mina jään uue beebiga koju võib temale emotsionaalselt raske olla, ühtlasi ka segadust tekitav.
Kindlasti on neid, kelle arvates oleks just hea vanem laps lasteaeda saata, et siis väiksemaga ka omavahel aega veeta ja JJ saab seal mängida, aga mulle ei tundu, see praegu õige. Pigem peame me kõik hakkama uue elukorralduse ja pereliikmega harjuma – nö välja töötama selle uue rütmi, mis meile kõigile sobib, poleks aus, kui üks pereliige siis justkui mängust välja arvatakse.

Praktilistel kaalutlustel ei tundu ka lasteaed praegu parim lahendus, sest kui JJ ei soostuks sinna rõõmsal meelel minema ja see aeda harjutamine tooks tagasilööke, siis ei pruugi mina olla päris selles konditsioonis, kus neid tema muresid kõige adekvaatsemalt lahendada saaksin.
Ühtlasi mulle meeldiks uue beebi saabumisel ka minna nö vooluga kaasa ning rahulikult võtta ja selle plaaniga ei sobi väga hästi kella pealt hommikul lasteaeda viimine ja järgi minek.

Ja siis on muidugi veel see viiruste ja pisikute teema, et kui lasteaias hakatakse haigeks jääma, siis võib JJ kogu selle  jama meil ju ka koju beebile tuua – ei ahvatle see variant väga.
Lisaks olen lugenud sellist teooriat, et haigeks hakkavad tavaliselt jääma lasteaias need lapsed, kes sinna on liiga vara pandud (ja selle teooria kohaselt 1,5 aastaselt on liiga vara), kuna nad igatsevad tegelikult oma emaga olla ja on sellest eraldusest stressis, siis on ka organismi vastupanuvõime neil nõrgem ja nii nad kergemini haigestuvadki. Kindlasti on neid, kellel on just vastupidine kogemus ja laps terve kui purikas, aga mina kipun seda teooriat siiski uskuma.
Vaadates JJ ja meie suhte dünaamikat, siis ma ise arvan, et tema nii mõistlikuks lapseks olemisel on suur roll ka selles, et ta pole kunagi pidanud tundma hirmu, et meid ei ole või ei tule – ta tegutseb hea meelega omaette, aga ta teab ka suurepäraselt, et me oleme siin samas alati olemas, ta julgeb eemalduda, sest teab, et me oleme teda ootamas 🙂

Mulle tundub, et ideaalne aeg lasteaiaks ongi pigem 2,5-3 aastasena, selleks ajaks peaks laps suutma end ka nii palju väljendada, et kui tal tekib lasteaias mõni mure või miskit on seal pahasti, siis suudab ta sellest enam-vähem vanematele ka rääkida.
Teise lapse osas olen ma pisut leebemal seisukohal, kui väiksem läheb samasse lasteaeda, kus suurem ees käib, siis on see koht perele ja lastele tuttav, nad tõenäoliselt näevad seal päeva jooksul teineteist ning see emast-isast eemaloleku trauma on väiksem ja ehk võiks siis laps juba nooremalt aias käima hakata.

Seega ilmselt lükkame oma koha soovi edasi ja pigem sihime järgmise aasta sügist, et siis vaikselt harjutama hakata.