Palju õnne Jenni – 2 kuud!

Posted in Jenni by beritp

Juba on Jennil täitunud kaks kuud, kuigi tundub nagu ta oleks alati meiega olnud, kuidagi nii ära oleme harjunud selle väikse armsa inimesega siin.

Kasvab see tüdruk kenasti, väikseks jäänud riideid panen muudkui kõrvale ja samas tunnen rõõmu, et saab suuremas suuruses uusi riideid kasutusse võtta, hakkasidki need eelmised juba ära tüütama 😀
Pikkust ja kaalu ütleb kodune mõõtmine 59cm ja 5,1kg – arstile minek alles järgmine-ülejärgmine nädal (sealne kaalumine on ilmselt veidi täpsem).

Magamise üle me kurta ei saa, öösel soovib Jenni tavaliselt 2 korda süüa, seda kõige kauem 10 minutit ja enam ei ole tarvis ka öösel mähet vahetada – peab hommikuni vastu. Söögilaud on tal jätkuvalt vaid rinnapiimast koosnev ja loodame, et esimesed 6 kuud see nii ka jääb (hetkel pole põhjust kuidagi teisiti arvata).
Vahel tundub, et pakun talle süüa isegi liiga tihti, sest siis ta justkui võtab ja ei võta ning õige pea selgub, et tema tahtis hoopis tegelustekil uudistada või minuga jutustada. Kuidagi nii kiiresti laieneb see huvide ring tal 😀

See ongi üks superäge oskus, mis sel kuul on lisandunud, ta vaatab otsa ja no reaalselt jutustab ja naeratab nagu üks mailma armsaim beebi seda teha võiks. Ka kõhuli on ta täitsa meelsasti (mäletan, et JJ seda nii väga just ei armastanud). Võimlemas käime temaga nädalas korra (ülejäänud päevadel võimleme kodus muidugi) ja seal on ta tõeliselt tubli, alati peab selle pooltunni ilusti vastu ja nutu või protesti asemel ta pigem hoopis naeratab neid harjutusi tehes. Novembris ongi plaan edasi võimlemas käia ja detsembrist alates hakkame ka temaga käima individuaalses ujutamises – oleks seda tahtnud juba novembrist alustada, aga lihtsalt ei ole vabu aegu varem saada.

Õe ja venna suhted on täitsa head, nüüd, kus Jenni oskab juba asju rohkem vaadata ja neist huvituda, saab JJ talle mänguasju näidata ja nii siis õekesega suhelda. Ja no muidugi toob ja paneb ta suurima hea meelega Jennile lutti suhu, ise seal juures tohutu uhkuse ja rahuloluga olles. Kui esimesel kuul võttis Jenni luttidest vastu vaid Philipsi Soothiet, siis nüüd tundub, et sobib ka Philips Avent mini lutt.

Ka pikemaid autosõite oleme nüüd kahe lapsega mõned korrad ette võtnud, tundub, et nende piiriks on hetkel ca 200km, üle selle sõites vajavad mõlemad (söögi)pausi ja/või tegelemist. Samas tuleb neid kiita, sest istuvad nad kahekesi tagaistmel ja meie Teeduga ees, ning üldiselt sellega mingit probleemi pole, me ei taha ka üldse harjutada, et keegi lastega taga peaks istuma. Ühtlasi peab kiitma ka meie autot, sest kui ma Jenni toitmiseks kahe lapse turvatooli/hälli vahel istusin, siis polnud häda midagi ja vajadusel saaks seal vabalt ka sõidu ajal istuda.

Esimese elukuu postituse juures mainisin, et no nüüd kui Teet tagasi tööle läks ma ehk enam ei hõiska, et elu väga lill oleks, aga ei ole ka see üksi kahe lapsega kodus olemine midagi hullu, nagu ka eelmises postituses pikemalt kirjutatud sai. Saame ilusti hakkama ja aeg muudkui lendab – kaugel need esimesed neljakesi saabuvad jõuludki on 🙂

jenni_2kuud

19Oct2016

Milline on meie elu kahe lapsega?

Posted in Elu lapsega, Jenni, Jens by beritp

Lühike vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et – ootamatult lihtne on see elu kahe lapsega. Hetkel on kõik kohanemised ja üksteisega harjumised läinud tõesti valutult, oleme nüüd peatselt siin neljakesi tegutsenud juba 2 kuud ja räägin veidi lähemalt, et kuidas ja mis meil siin toimub.

Kodust välja
Kui pärast JJ sündi tahtsin ma pikalt olla kodune ja ega südatalv just ei kutsunud soojast toast välja, siis sel korral on kõik teisiti, sest sel korral mulle meeldib kodust välja minna. Omad käimised on nii kahe lapsega koos kui ka eraldi ja just see eraldi käimine tingib ka selle, et kui enne Jenni sündi oli JJ olnud kellegi teise hoida peale meie, vaid 4-5 korda (1a8k jooksul) ja seda ka tund-paar korraga, siis nüüd on mul rohkem abi vaja. Õnneks meil on vedanud ja minu ema saab selles osas tuge pakkuda ning vajadusel siis JJ-d hoida või Jenniga kärutada.
Mis käigud meil siis on?
No näiteks tuleb käia mänguplatsil, et JJ saaks oma energiat kuskil maha joosta ja turnida. Kui suvisel ajal käis pigem Teet temaga peale tööd õues, siis nüüd läheb juba varakult pimedaks ja igaljuhul ei tahaks, et päris iga päev see õue minek nii hiliseks jääks.
Lisaks on mõlemal lapsel oma nö huvitegevused, mis siis tegelikult tähendab seda, et kord nädalas on JJ-l muusikaring ja võimlemine. Võimlemas käivad nad Teeduga Korrus3 tunnis, mis toimub nädalavahetustel ja siis olen mina Jenniga kodus. Samas muusika on meil nädala sees ja sel ajal tuleb siis minu ema meil Jenniga jalutama.
Aga omad tegemised on siis ka Jennil, kord nädalas käin temaga võimlemas ja no detsembrisse sain talle lõpuks ka ujutamise ajad (see aegade saamine ja passimine on üsna ulme). Võimlemise ajal saab siis JJ olla minu emaga ja ujutamise ajad sain õnneks nii piisavalt õhtusse, et need saame Teeduga omavahel ära katta.
Mõned käigud on ka mõlema lapsega koos, näiteks KUMU väikelaste hommikud, kuid eks ka seal on siiani hea olnud käia nii, et mõlemale lapsele on nö oma täiskasvanu kaasas.
Ükski käik meil tegemata ei jää, aga kui ühe lapsega sain ma tõesti ise ja oma jõududega hakkama, siis nüüd kahega ei pelga ma ka abijõudu paluda. Teine variant oleks lastega rohkem kodus istuda, aga see poleks minu esimene valik.

Teel õue

Jenni võimlemiseks välja puhkamas

Kodus
Kuigi käike on meil lastega omajagu, siis on ka neid päevi, kus oleme kodused.
Hommikuti saadame Teedu tööle ja algab minul lastega toimetamine. Esmalt saavad söönuks lapsed ja kuna pärast sööki Jenni läheb esimesele iluunele ja JJ toimetab oma mänguasjadega, siis saan mina oma hommikukohvi ja pudru/võiku/omleti vms. Olenevalt päevast teeme siis tubaseid tegevusi, lähme õue või tuleb keegi külla. Nii on JJ-l kellegagi mängida ja mul kellegagi lobiseda (peale JJ). Siinkohal pean tänulik olema ka erinevatele beebigruppidele, kust on meie ellu tulnud päris mitu toredat ja armast sõpra, kel on JJ-ga sama vanad lapsed. Eriti vinge on see, et nii mõnigi neist on samuti nö teisel ringil ja kas oma beebi juba kätte saanud või ünsa varsti saamas – seega juttu jätkub kauemaks ja lastel tegevust samuti.
Lisaks mõnusale seltskonnale on külaliste kutsumise juures väikseks boonuseks, et see motiveerib veidi rohkem elamist korras hoidma ja ei lase terve päeva pidžaamas laiselda 😀 Lõunauned teevad lapsed kas koos või eraldi rõdul kärus magades, kuna JJ-le see värskes õhus magamine jätkuvalt väga meeldib, siis ei ole plaanigi teda päeval tuppa magama harjutada. Sellel ajal kui mõlemad lapsed magavad on mul nö oma aeg, mis vahel kulub koristamisele, vahel niisama pikutamisele (puhkama peab)vms. Kui JJ ärkab, siis teeme lõuna ja sealt edasi ei kulugi enam väga palju aega, et ka Teet koju jõuaks. Õhtud lähevad kuidas kunagi, aga alati kiirelt, nii ongi juba märkamatult aeg seal maal, et lapsed lähevad ööunne, tavaliselt siis ca kella 22 ajal (oleme proovinud JJ-d ka varem magama panna, aga tundub, et see varasem aeg temale ei sobi).

JJ püüab ka õe lohutamisel abiks olla (oma beebi all paremas nurgas on ta sel hetkel veits hooletusse jätnud 😀 )

Liikumine ja liiklemine
Plaan juhilube tegema minna on mul olnud aastaid, aga sinna tegemiseni pole siiani jõudnud. Ega ei ole liiga palju puudust ka tundnud. Samas nüüd kahe lapsega siin seda logistikat korraldades (ja eriti just külmemal ajal) saan ma aru, et kui ma ise autot juhiks, siis oleks meil mõneti kergem. Praegu on ikka vaja loota ja uurida, et kas Teet saab meid keset päeva viia arsti juurde vms kohtadesse või peame ise ühistranspordiga minema.
Ühistranspordi osas on meie kindel lemmik tramm, õnneks enamus meie käike jäävad ka sellistesse kohtadesse, kuhu trammiga minna saab. Selles osas on lastega linnas elamine super – kõik on siiski üsna käe-jala juures ja liiga palju aega sellele liiklemisele ei kulu.
Kui enne Jenni sündi ma veel veidi kahtlesin, et kas see kahe lapse käru sai ikka õige otsusena ostetud, siis praegu ei kujutaks ma meie elu ja tegemisi ilma meie ustava Bugaboo Donkey’ta ette. Suurim pluss selle käru juures on see, et vastavalt vajadusele saan seda ka ühe lapsega kasutada ja ei ole vajadust veel teise käru järele. Ühtlasi mahub see igaltpoolt läbi ja on ühtviisi lihtne lükata nii pargis kui poes.

Poeskäik kahe lapsega – lihtne! 😀

Ja kui küsida, et kas ma olen jätkuvalt rahul, et me otsustasime JJ-d sel aastal veel lasteaeda mitte panna, siis mu vastus on JAH. Kahele lapsele korraga tähelepanu jagamine võib olla mõnikord paras väljakutse, aga kui rahulikult mõelda, et kõik, ka beebi võib mõne hetke oodata ja “kriise” lahendada nende prioriteetsuse järjekorras, ei ole see midagi ületamatut. Kannatust on vaja ja seda tasub ka lastele juba varakult õpetama hakata.

Minu mõtted ja soovitused kahe lapsega tegutsemisel:
– ära isoleeri ennast koju, kui vähegi võimalik minge välja, suhelge ja tegutsege. Minu meelest on vaheldust vaja nii lastel kui ka vanematel.
– kaardista oma tugivõrgustik/abijõud, kas ja kes saab sind vajadusel aidata ning planeeri pere tegevused vastavalt sellele. Alati ei pea üksi hakkama saama.
– ole paindlik, planeerimine on hea, aga alati peab valmis olema, et keegi jääb haigeks, ilm on hull või miskit tuleb vahele. Sellest pole hullu midagi, küll tuleb järgmine kord.
– pea kalendrit, eriti hea, kui see on ühtmoodi kättesaadav mõlemale vanemale ja ka abijõududele (lapsehoidja, vanaema vms), märgi sinna kõik laste üritused, arstivisiidid ja muu oluline, see teeb info jagamise ja sellel järje hoidmise oluliselt lihtsamaks.
– võta rahulikult ja vaata oma laste ja pere järgi, et milline rütm ja tegutsemise tihedus on teile parim. See, mis on ühele perele sobiv, ei pruugi seda olla teisele.

No ei ole ju midagi kurta, kui kodus on sellised nunnud

26Sep2016

Palju õnne Jenni – 1 kuu

Posted in Elu lapsega, Jenni, Jens by beritp

Ongi tõesti nii, et juba on esimene kuu möödas, see läks nagu silmapilk, hetk tagasi olin vannitoas sünnitamas ja nüüd on Jenni juba terve kuu meiega olnud.

Jenni ja tema esimene kaisukas

Kõik on läinud paremini kui loota julgesin, harjumine uue elukorraldusega on olnud siiani üsna valutu. Muidugi on sellele väga palju kaasa aidanud, et Teet oli esimese kuu meiega koos kodus, nüüd on ta tagasi tööl ja võib olla teise elukuu postituse juures ma enam nii ei hõiska, aga no eks näeme.
Samas tänane esimene päev kolmekesi kodus läks küll üle ootuste ideaalselt. Lapsed magasid 8-ni (tavapärase 7 asemel), hommik oli mõlemal lapsel rahulik ja heatujuline – jõudsime kenasti süüa, riietuda ja mängida. Kuna kõik oli nii chill, siis otsustasin mõlemaga ka mänguplatsile minna, Jenni jäi magama, JJ veidi tuias platsil ja avaldas siis soovi lahkuda. Tegime veel käruga väikse tiiru, sest ilm oli nii-nii ilus ja suundusime tuppa, kus mõlemad lapsed läksid rõdule lõunauinakut tegema – Jenni magas kokku 3h ja JJ samuti. Ma jõudsin vahepeal pesu pesta, nõud masinast kappi panna, tassi teedki juua ning lõunaks ettevalmistused teha. Ja nii ei olnudki enam pikalt vaja oodata, et Teet koju jõuaks.
Ma ei hakka üldse varjama, et selline päev tekitab superema tunde… ja see on ütlemata mõnus 😀

Aga nüüd siis päevakangelasest. Jenni on üsna ideaalbeebi, sööb hästi ja isukalt ning ikka rinnapiima. Imetamine läheb meil nüüd kenasti ja need tavapärased alguse raskused (valu-valu-valu) on õnneks möödas.
50 suuruses asjad hakkavad väikseks jääma (mõned kitsamad juba on) ja kasutuses on 56 suurus, kus olenevalt firmast on veel ka kasvuruumi (Lindexil on näiteks pigem avaramad asjad). Kaalu osas andis kodune kaalumine 4,5kg ja mõõdulindi venitasime tema kõrval ca 54cm peale. Arsti juurde lähme jälle järgmisel nädalal.

Ei saa öelda, et meil oleks juba päris 100% kindel päevakava, nii väikestega see mu meelest polegi lihtsalt võimalik, aga teatud rütm on olemas küll ja selle järgi saab veidi asju sättida ka. Suure osa päevast magab Jenni lihtsalt maha, kui läheb hästi, siis ühe une teebki ta ka rõdul kärus, eriti heal päeval on nad seal lõunaund tegemas JJ kahekesi oma Bugaboo Donkey kärus. Muud päevauned teeb Jenni elutoas hällis elu ja melu keskel. Enne ööund proovime igal õhtul vanni teha (kui just külalisi pole või ise külas pole), vann meeldib talle väga-väga, mis annab lootust, et ka teisest elukuust plaanitud ujutamine talle meeldima hakkab.
Öösel magab ta rahulikult, sööb 2-3 korda, äratus on 7-8 ajal, aga see on tingitud pigem JJ ärkamisest, Jenni magab pärast hommikusööki veel edasi üldiselt.
Lutte proovisin mitut erinevat, ei sobinud MAM ega ka tavaline Philips Aventi pisikestele mõeldud lutt. Viimasena proovisin hoopis Philipsi Soothiet ja alates eilsest on see sobinud ja tänane 3h kestnud õueskäik + rõduuni olid just selle soothie seltsis.

Õe ja venna suhted lähevad päev-päevalt armsamaks. JJ tunneb õe vastu rohkem huvi, tahab talle mänguasju näidata, tunneb muret, kui õde nutab ja läheb teda lohutama. Jätkuvalt muidugi tahab ta ka ise nunnutamist ja tegelemist ja seda püüame ka teha. Nii on tal oma huvitegevused, kus ta on ühega meist omaette, lisaks niisama mängimine, kui Jenni magab. Huvitav on näha ka, et JJ nüüd oma beebinukku õega seostab, nii hoiab ta nukku süles nagu beebit ja toob seda mulle sülle, kui Jennit imetan 😀 JJ on kindlasti iseseisvamaks muutunud, aga see ei tähenda muidugi, et teda kuidagi unustada tohiks. Eriti hoolikalt peab tema väsimist jälgima, sest üleväsimusega tuleb ka tusatuju ja siis pole kellelgi tore.

Nüüd algav teine elukuu tuleb juba veidi tegevuste rohkem, kuna alustame ka Jenniga võimlemas käimisega ja lisaks on siis JJ huvitegevused, mis mul kuidagi nüüd lahendada tuleb, kuna Teet on tagasi tööl. Ilmselt kirjutan ka sellest kahe lapse tegevuste plaanimisest ja korraldamisest eraldi postituse juba varsti.

See esimene kuu on olnud ikka üks harjumine ja harjutamine, aga ausalt, mul on nii hea meel, et otsustasime, et perre võiks tulla ka teine laps, tõesti on tore ja see igapäevane rõõm oma lastest on lihtsalt ebamaine. Naljakas on mõelda, et pärast JJ sündi ma ei tahtnud veel pool aastat isegi mõelda sellist mõtet, et võiks ka teine laps olla ja nüüd mõtlesin pärast Jenni sündi sel hetkel kui kiirabiga kodu uksest väljusime, et “oh, nii võiks ju veel sünnitada” 😀 (kuigi plaanis seda siiski rohkem pole).
Aga olen kindel, et meie nii positiivse alguse alustalaks ongi just see tohutult positiivne sünnituse kogemus, mis Jenniga oli ja olen selle eest väga tänulik.

Mõned pildid meie esimesest ühisest kuust:

Esimene päev kodus

mu varandus

img_2019-1 img_2054-1

oh, kuidas ma arvasin, et ma oma last roosamannasse ei riieta

Baby Björni tool on meie laste lemmik

Mõnel päeval on juba turvahälli soojakott käiku läinud

Õnneks kõik päevad ei pea roosad olema

Ainus lutt, mis veidigi sobib

Vend mänguplatsil ja õde tudus

Supermom ja tema lapsed 😀

13Sep2016

18 päeva neljakesi

Posted in Elu lapsega, Jenni, Jens, tegevused lapsega by beritp

Selle nädala lõpus saab Jenni juba 3-nädalaseks, sünnitus tundub nüüd vaid mingi kauge ja häguse unenäona ning elu kahe lapsega on muutunud nii tavapäraseks, et ega enam teisiti seda kõike ette ei kujutaks.

Mis siis vahepeal teinud oleme?

Beebi
Täna oli esimene käik perearsti juurde. Kuna Jenni alles nii pisike, siis suurt muud ei tehtudki, kui sai ta nimistusse kirja ja ka kaalu peale jõudsime ta panna – tulemuseks 3900g (sünnikaal oli 3455g, kõige madalam kaal oli vist 3250g ja 4-päevasena ehk siis täpselt 2 nädalat tagasi oli kaal 3468g), seega kahe nädalaga ca 400g juurde tulnud – võib rahule jääda.
Söömine talle üldiselt meeldib, magamine ka, nüüd siiski hakkab vaikselt ärkvel oleku aeg pikenema, kus ta siis tahab ka seltskonda ja ringi uudistada.
Nädalavahetusel sai tehtud ka esimene pikem autosõit, käisime Pärnus Jenni väiksel sõbranna külas. Minek õnnestus eriti hästi, saime ilma peatusi tegemata kohale, mõlemad lapsed magasid terve tee. Tagasi tulek jäi toreda seltskonna ja mõnusa olemise tõttu üsna hilja peale, esialgu jälle mõlemad lapsed magasid, kuid enne Märjamaad oli Jennil mõõt täis – vaja oli mähkmevahetust ja süüa ning sellega oli tal nii kiire, et isegi tanklani me enam ei jõudnud. Tundus, et see külaskäik ja võõras keskkond tekitasid suurema läheduse vajaduse ja seepärast oli ka seda peatust vaja.
Ööd on õnneks praegu päris rahulikud, Jenni tahab öösel 2-3 korda süüa, aga need on sellised kiired tankimised, mis kestavad 5-10 minutit ja magame kõik magusalt edasi. Voodi osas oleme siiani laisad olnud ja beebi on jätkuvalt kaisus (kuigi võrevoodi on kohe meie voodi kõrval ja seal peal oleval alusel käib ka öine mähkmevahetus).

Pere
JJ on iga päevaga järjest tublim ja vahvam vend – tahab ikka õele pai tegemas käia, istub tal kõrval ja hoiab käest või siis lihtsalt käib teda vaatamas. Ka siis kui Jenni on paar korda kõvemat häält teinud, tahab JJ abiks olla ja toob õele suuremeelselt mõne oma puhta mähkme või mänguasja. Nii ootan seda aega, kui Jennist ka rohkem mänguseltsilist JJ-le juba on, usun, et see saab tore olema.
Hetkel on meil elu üldse väga lebo ja lihtne, Teet on veel 1,5 nädalat kodus ja otsus, et ajastada tema puhkus + isapuhkus kõik beebi saabumise ajale, oli igati õige ning sellest on väga suur abi olnud, et meil see algus siin mõnusalt sujunud on. Kel vähegi võimalik, siis soovitan sarnaselt talitada, et isa saaks kauem kodus olla koos perega kui vaid 2 nädalat.
Aga, et me siin päevast päeva päris niisama ei istuks ja üksteisega tõtt ei vahiks, siis sügishooaja algusega algasid ka JJ huvitegevused. Nagu eelmises postituses kirjutasin, siis hakkasid nad Teeduga nüüd laupäeviti Korrus3 beebide ja väikelaste trennis käima ja samuti algas uuesti muusikaring, kus juba eelmine aasta käisime – kuigi Teedu sõnul ei ole ta seal kuigi agaralt asju kaasa tegev (vaatame ehk järgmine nädal lähen mina temaga sinna tundi kaasa ja saadan Teedu Jenniga seniks jalutama, et kas emmega koos on kaasategemine parem või ei).
Homse osas pole me veel suutnud otsustada, et kas lähme KUMU-sse, kus alustab uus üritustesari väikelastele kunsti tutvustamiseks (suvel käisime selle ürituse nö eeltutvustusel ja oli päris tore). Ja neljapäeval võiks poisid ujuma saata, me Jenniga alustame ujutamisega siis, kui tal 2 kuud täitunud aga võimlema plaanime minna juba oktoobri alguses.

Mina
Taastumine läheb jätkuvalt kenasti ja kergemini kui pärast JJ sündi. Hea meelega lähen kodust välja ja ei hirmuta isegi see, et siis kaasas on nüüd 2 last 😀 Selles kahe lapsega liikumise osas on muidugi asendamatu abi Bugaboo Donkey kärust, sest nii on poes käimised või mänguplatsile jalutamised ideaalselt korraldatud.
Kaal muidugi nii hooga ei lange nagu pärast JJ sündi, hetkel olen 60kg peale saanud, mis tähendab, et raseduse eelse kaaluni on veel 3kg minna – aga noh, kiiret pole ja rannahooaeg sai ka just läbi ju. Olulisem on korralikult süüa ja sööki läheb praegu isuga, sest imetamisega kaasneb ka hirmus nälg. Imetamine üldiselt ongi juba paremaks läinud, ei ole enam nii valus, piima voolab ojadena ja ma päris iga kord enne imetama asumist ei mõtle, et kus on lähim väljapääas, et põgeneda 😀
Emotsionaalselt on ka hea olla, nüüd saan aru, et pärast JJ-d olin palju kurvemas seisus, kuigi ei olnud ka raske sünnitus ja beebi käitus nagu ideaallaps, aga no ju siis tegid tol korral hormoonid jõhkramalt tööd. Praegu on mõnusalt normaalne olla ja selle üle ainult hea meel.

Lõpetuseks mõned pildid ka:

Jenni

Käisime mänguplatsil ja Jennil läks kõht tühjaks – imetamise võlud!

Selline varandus on mul

Nii me shoppame – mõlemad lapsed magavad 😀

Uni on magus

Saan nüüd avastada neid rõõme, mis kaasnevad tütardega – ma arvan, et peapaelade kollektsioon saab peatselt lisa

Pärnust saabudes oli vaja unine JJ autost tuppa toimetada – selleks sobis ka õe vankrikorv

Kohe näha, et JJ on kasvanud käruhulluga ühes peres

18 päeva pärast sünnitust

2Sep2016

Esimene nädal

Posted in Jenni by beritp

Tundub kuidagi uskumatu, et nädal tagasi kutsusin Teedu koju, et vist äkki hakkab midagi toimuma ja et kui tormiliselt need sündmused arenensid ja Jenni meie juurde saabus. Ühtepidi on nii palju justkui juhtunud ja teistpidi oleks aeg nagu paigal seisnud.. see kõik oli alles hetk tagasi.

Beebi
Jenni on algusest peale kiire, nii oma saabumise osas kui ka edasi tegutsedes. Kui JJ näiteks esimese öö pigem magas, siis Jenni eelistas kohe end rinna otsa parkida ja nii kohe paariks esimeseks päevaks. Üle pika aja taas imetada oli esialgu päris harjumatu. Samas oli sellest tihedast imetamisest jälle nii palju kasu, et kui 4. elupäeval läksime lastearsti juurde kontrolli, siis oli preili juba oma sünnikaalu ületanud (täpselt nii nagu ka JJ sama vanalt) kaaludes 3468g, haiglast lahkudes kaalus ta 3290g.
Esimene öö kodus oli üsna rahutu, proovisime nii, et Jenni magab oma voodis meie kõrval, aga tundus, et see talle ei sobinud, nii veetiski ta selle öö kaisus ja põhiliselt siis rinna otsas. Õnneks järgnevatel öödel on vaikselt tekkinud mingi rütm ja öist söömist on ca 3 korda, korraga sööb ta umbes 10 minutit ja siis magame edasi (sinna juurde kuulub muidugi ka mähkmete vahetamine ja selles toimkonnas on Teet, ka öösel). Magab ta siiski meil kaisus praegu, sest tundub, et see variant toimib meie jaoks hetkel kõige paremini.
Päeval on Jenni oma hälliga elutoas, magab seal üsna segamatult ka siis, kui kõrval mängib telekas, JJ ajab legotorni ümber või köögis tehakse süüa.
Vanni oleme ka nüüd talle igal õhtul teinud ja seda ta naudib väga.
Esimesse elunädalasse mahtus ka ametlik nime panek ja pärast seda sai kodus siis eesti.ee vahendusel täidetud kõikvõimalikud Jenniga seotud avaldused, nii ongi ta juba ka lasteaia koha järjekorras täiesti esindatud 😀

Pere
Eks väike hirm ikka oli, et kuidas JJ väiksesse õesse suhtub ja mis ta arvab, on ju ta ise siiski päris pisike veel ja harjunud olema tähelepanu keskpunktis. Kuid asjad on läinud isegi oodatust paremini, esimesel päeval tuli küll ette seda, et JJ väga häälekalt ja nutuga tähelepanu soovis (eriti kui õde oli issi süles), aga nüüdseks on see pigem möödunud. JJ-d ikka huvitab, et mis õde teeb ja kui Jenni on Teedul süles, siis istub JJ sinna kõrvale ja teeb pai või hoiab õel käest (võib vaid arvata, et kas mul süda sel hetkel on lõhkemise äärel või jaa).
Jenni öösel palju häält ei tee ja JJ uni kuidagi häiritud ka ei ole, pigem isegi on ta nüüd kui beebi kodus, veel rahulikumalt magama hakanud.
See on muidugi tõsi, et üleöö on JJ kuidagi sellise suure poisi moega, nii asjalik. Kui Jenni on nutnud, siis ta tahab aidata (üks kord tõi näiteks puhta mähku talle 😀 ) või kui eile kõik koos esimest korda jalutama läksime ja Jenni käru seismise vastu protestis, siis JJ pani kõrvalt istmelt talle käe peale justkui rahustamiseks… oeh, sellised hetked..
Paljuski on vaja hoopis meil Teeduga end kontrollida, et me liialt ei manitseks JJ-d kui ta Jenni ligidal on. Ikka kipub esimene reaktsoon kõvemale häälele olema “Tšššš, TASA”, samas ei ole see kikivarvukil hiilimine üldse vajalik ja me ise lihtsalt tajume praegu seda kilkamist valjemini kui see tegelikult on. Pealegi, eks Jenni peab lihtsalt harjuma oma suure venna ja tema tegemistega.
Ehk, et harjumine loomulikult kestab veel ja seda ilmselt tükk aega, aga algus on pigem palju tõotav ja üldse mitte nii raske kui arvata oleks võinud.

Mina
Ok, sünnitus oli esimesest korrast ikka väga erinev, üks asi, et oluliselt kiirem, aga ausalt oli palju kergem ka (mis siis, et tegemist oli väga ootamatu kodusünnitusega). Praktiliselt kohe kui beebi oli väljas, oli mul tunne, et võiks püsti tulla ja minna ja tegutseda, eks olid emotsioonid ja adrenaliin laes muidugi ka, aga see tunne oli lihtsalt mitu korda parem kui pärast esimest sünitust, kus ma ei tahtnud isegi end pärast eriti liigutatagi, kõndimisest rääkimata.
Suur rõõm oli muidugi ka see, et sel korral pääsesin suuremast õmbelmisest ja rebenditest/lõigetest, see on väga-väga-väga palju andnud juurde kergemale taastumisele. Ei teagi, et kas abiks oli käpuli asend, väga keskendunud hingamine või lihtsalt see, et tegemist oli teise sünnitusega ja esimesest polnud palju möödas, aga oluliselt tervemaks ma jäin.
Lihtsalt kõik on sel korral kergem ja tänu sellele on ka emotsionaalselt oluliselt normaalsem olla, ei ole selliseid nutuhooge nagu eelmine kord ja ei ole ka sellist tunnet, et tahaks ainult hämaras magamistoas lamada – vastupidi, endalegi üllatuseks läksime eile õhtul mänguväljakule ja jalutama ja tunne oli super, oleks võinud pikemaltki ette võtta, aga samas ei ole vaja kohe üle ka pingutada, aega on.
Vaid imetamine on kulgenud üsna sarnaselt eelmisele korrale – alguses ikka põrguvaluga, nüüd vaikselt hakkab paremaks minema, aga muidugi on rõõmustav, et piimaga muret pole ja Jenni nii hästi kosub, ka lastearst ütles, et nii kiire sünnikaalu ületamine on pigem harvem ette tulev nähtus kui et reegel.
Muidugi kõige selle positiivse nautimise juures pean ma ikka Teetu tänama, kes absoluutselt igas asjas abiks on, ma ei hakka üldse varajama, et mehega olen jackpoti võitnud 😀 Nii tegeleb ta vajadusel ka mõlema lapsega, et ma saaks keset päeva uinaku teha või vaaritab meile köögis head süüa või lihtsalt on olemas, mis ongi kõige olulisem.

Nii me siin praegu kulgeme ja uue eluga harjume. Eks kindlasti tuleb ka nö tagasilööke ja kõik päevad ei ole ilmselt ainult lust ja lillepidu, aga ei hakka selles osas ette ka muretsema ja parem võtame rahulikult ja naudime seda kõike head, mis meil on.

Bugaboo Donkey käru on muidugi absoluutselt super, olen meie valikuga väga rahul

Esimene ühine lõunauni rõdul

1Jul2016

Augustist lasteaeda?

Posted in Elu lapsega by beritp

Vaatasin paar päeva tagasi eesti.ee lehelt, et kaugel JJ meie valitud lasteaedade ootejärjekordades on, kõige pikemas järjekorras koht oli 88, kõige lühemas 22. Loomulikult oli see 22. koht meie eelistuste järgi alles kolmandas lasteaias, aga kuna valikus olevad aiad on tegelikult kõik toredad (ja meil kodu kõrval), siis suurt vahet pole ka. Ühesõnaga, polnud me mingit teadet saanud ja arvestasime, et ega meil sel aastal kohta pole.

Ja siis saatis Teet mulle eile päeval edasi kirja pealkirjaga “lasteaia koha pakkumine”. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et koht on JJ-le täiesti olemas ja alates 1.08 on ta lasteaia sõimerühma oodatud.
Esimese hooga ma hakkasin nutma (oma roll siin äkki selles, et ma siiski rase ka), sest ma ei suutnud uskuda, et minu väike JJ on järsku nii suur, et keegi kuskil lasteaias ootab teda nüüd. Mis siis, et me viimasel ajal oleme Teeduga omavahel päris palju nalja visanud, et JJ on nii asjalikuks muutunud, et nagu tahaks lasteaeda minna – nüüd, kus reaalsus uksele koputas, ei olnud enam nii naljakas.

Aga kui nüüd minu emotsioonid kõrvale jätta, siis ei tundu JJ augustis lasteaeda minek kuigi mõistlik. See oleks vaid kuu enne beebi saabumise tähtaega ja ma kardan, et selline ajastus, kus tema peaks aeda minema ja mina jään uue beebiga koju võib temale emotsionaalselt raske olla, ühtlasi ka segadust tekitav.
Kindlasti on neid, kelle arvates oleks just hea vanem laps lasteaeda saata, et siis väiksemaga ka omavahel aega veeta ja JJ saab seal mängida, aga mulle ei tundu, see praegu õige. Pigem peame me kõik hakkama uue elukorralduse ja pereliikmega harjuma – nö välja töötama selle uue rütmi, mis meile kõigile sobib, poleks aus, kui üks pereliige siis justkui mängust välja arvatakse.

Praktilistel kaalutlustel ei tundu ka lasteaed praegu parim lahendus, sest kui JJ ei soostuks sinna rõõmsal meelel minema ja see aeda harjutamine tooks tagasilööke, siis ei pruugi mina olla päris selles konditsioonis, kus neid tema muresid kõige adekvaatsemalt lahendada saaksin.
Ühtlasi mulle meeldiks uue beebi saabumisel ka minna nö vooluga kaasa ning rahulikult võtta ja selle plaaniga ei sobi väga hästi kella pealt hommikul lasteaeda viimine ja järgi minek.

Ja siis on muidugi veel see viiruste ja pisikute teema, et kui lasteaias hakatakse haigeks jääma, siis võib JJ kogu selle jama meil ju ka koju beebile tuua – ei ahvatle see variant väga.
Lisaks olen lugenud sellist teooriat, et haigeks hakkavad tavaliselt jääma lasteaias need lapsed, kes sinna on liiga vara pandud (ja selle teooria kohaselt 1,5 aastaselt on liiga vara), kuna nad igatsevad tegelikult oma emaga olla ja on sellest eraldusest stressis, siis on ka organismi vastupanuvõime neil nõrgem ja nii nad kergemini haigestuvadki. Kindlasti on neid, kellel on just vastupidine kogemus ja laps terve kui purikas, aga mina kipun seda teooriat siiski uskuma.
Vaadates JJ ja meie suhte dünaamikat, siis ma ise arvan, et tema nii mõistlikuks lapseks olemisel on suur roll ka selles, et ta pole kunagi pidanud tundma hirmu, et meid ei ole või ei tule – ta tegutseb hea meelega omaette, aga ta teab ka suurepäraselt, et me oleme siin samas alati olemas, ta julgeb eemalduda, sest teab, et me oleme teda ootamas 🙂

Mulle tundub, et ideaalne aeg lasteaiaks ongi pigem 2,5-3 aastasena, selleks ajaks peaks laps suutma end ka nii palju väljendada, et kui tal tekib lasteaias mõni mure või miskit on seal pahasti, siis suudab ta sellest enam-vähem vanematele ka rääkida.
Teise lapse osas olen ma pisut leebemal seisukohal, kui väiksem läheb samasse lasteaeda, kus suurem ees käib, siis on see koht perele ja lastele tuttav, nad tõenäoliselt näevad seal päeva jooksul teineteist ning see emast-isast eemaloleku trauma on väiksem ja ehk võiks siis laps juba nooremalt aias käima hakata.

Seega ilmselt lükkame oma koha soovi edasi ja pigem sihime järgmise aasta sügist, et siis vaikselt harjutama hakata.

17Jun2016

Poisid ei nuta ja tüdrukud mängivad nukkudega

Posted in Elu lapsega by beritp

Sattusin ühel õhtul lugema kahte lugu, üks siit blogist ja teine artikkel siit, põhimõtteliselt siis teemal, et mis teeb tänapäeva maailmas poisist poisi ja tüdrukust tüdruku. Kuidas läbi asjade ja teatud käitumisnormide järgi me siis eristame “poisse” ja tüdrukuid” ja mis saab siis, kui laps ei käitu nii, nagu n o r m i d ette näevad.

Näiteks on seal blogipostituses toodud lugu viiesest tüdrukust, kes ütles, et ta on poiss ja kelle vanemad otsustasid siis teda defineeridagi poisina – alates riietumisest kuni soenguni ja ka tutvustades teda poisina. Postitus ise keskendub aga pigem sellele, et ka autor (naine) oli lapsena poisilik tüdruk, kellele meeldis mudas mängida, kelle parimad sõbrad olid poisid ja kelle lemmik värv oli sinine. Samas, ei hakanud tema vanemad teda sellepärast poisiks pidama, nad lasid tal olla, see, kes ta on ja meeldida neil asjadel, mis lapsele meeldisid. Robustne näide, aga kui laps ütleb, et ta on koer, siis ei hakkaks ju vanemad teda edaspidi koerana tutvustama. Teismelisena muidugi see sama autor tundis end igatepidi naisena ja on täna abielus ja poja ema. Aga sellegipoolest meeldivad talle tänaseni nii mõnedki “poisilikud” asjad.

Meie peres hakkavad peagi koos kasvama vend ja õde, ma olen täiesti kindel, et tulevad ajad, kus JJ proovib mõnda õe kleiti või kus talle meeldivad haldjad rohkem kui autod. Ja täpselt sama hästi võib olla, et meie tütrele ei paku haldjad mingit pinget ja tema lemmikuks on hoopis mõni Marveli superkangelane ja õhtul uinudes on kaisus auto. Ja see kõik on täiesti normaalne, sest ei haldjad ega autod ei tee kellestki rohkem poissi või tüdrukut. Asjad ei defineeri kellegi sugu. Ja samamoodi ei peaks vanemad mingeid mänguasju tutvustama lapsele kui poiste ja tüdrukute asju (nii ongi segadus kerge tekkima: “emme, kui mulle meeldivad autod, kas ma olen siis poiss?” või, et kas poiss ei või siis mänguköögis mängida, sest köök oleks nagu mingi tüdrukute asi?

Nii samuti püüan ma teha, et meie lapsed ei peaks kunagi kuulma (või kuulda võtma) fraase nagu “ära nuta, ega sa plika pole” või et “puu otsas ronivad vaid poisid”.

Ma tahan ja püüan oma lastest kasvatada toredad ja ägedad, endaga rahul olevad ja teistega arvestavad inimesed. Mehe, kes austab oma kaasat, kes probleeme ei lahenda “kätega rääkides”, kes oma lapse mähet vahetab nägusid tegemata ja kelle lemmik värv võib vabalt olla roosa. Naise, kes ei karda endale kõrgeid sihte seada, kes austab oma kaasat, kes pole abitu õrn “lilleke” ja kelle lemmik värv võib olla hoopis sinine. Ma loodan, et neist tulevad õnnelikud inimesed.

Laskem lastel olla nemad ise, mängida neid mänge ja nende asjadega, millega nad tahavad. Las nad leiavad oma lemmikud ja laskem neil täpselt sama hästi ka oma eelistusi muuta.

Tulles tagasi postituse alguses mainitud väikse tüdruku juurde, keda vanemad kasvatavad kui poissi – me ilmselt ei tea keegi praegu, kas see on õige või vale, see selgub pigem hiljem. Loodetavasti on vanemad sama mõistvad ja valmis muutuma, kui nende tütar tahab jälle olla tüdruk.

Ja neil, kes arvavad, et poisid peavad olema sinises ja tüdrukud roosas, soovitan lugeda postituse alguses viidatud artiklit – siis kui neid värve sugude defineerimiseks nö kasutama hakati, oli arvamus üldse pigem see, et poistele sobib “tugevam” roosa ja tüdrukutele “õrnem” sinine 😀

wpid-3054163-inline-p-1-pantones-color-of-the-year

Pilt: News Entertainment

19Mar2016

Ootamatu lahendus – kahe lapse käru valitud

Posted in Kärudest by beritp

Varasemalt võrdlesin erinevaid kahe lapse kärusid ja nö sõelale olid jäänud Baby Jogger City Select, Phil&Teds Sport, EasyWalker Duo ja Bugaboo Donkey Duo. Kõige rohkem kaldusin ma muidugi Bugaboo poole, aga tänu abivalmitele lugejatele ja beebigruppide liikmetele tuli ka teisi soovitusi, kõige huvitavam neist oli Mountain Buggy Duet, mis oli Donkeyst soodsam, aga samas väga funktsionaalne ja ebareaalselt väkse laiusega käru kohta, kus lapsed kõrvuti saavad olla.
Ma tundsingi, et ilmselt saab meie valikuks siis kas BB Donkey või see MB Duet, kuna need suht sarnased, lapsed kõrvuti ja funktsionaalsuse poolest igati head valikud.
JA SIIS…

… nägin ma ühes lasteasjade ostu/müügi grupis pakkumisel Baby Jogger City Mini Double jalutuskäru. Ma olin selle käru eelmises postituses välistanud, kuna seda 1 lapsega pigem ebamugav kasutada ja ei saa siis seda kasutust vajaduse järgi kombineerida, aga hea hind ja käru hea seisukord panid mind siiski lisapilte küsima. Ja no ma ei tea, kas asi on selles, et rasedus võtab võimust või mis, aga mulle meeldis see käru ja leppisime kokku, et vaatame selle üle.
Vahepeal oli paar päeva aega, et netist arvustusi lugeda ja see otsus läbi mõelda – ja iga päevaga mul tekkis rohkem see tunne, et ma TAHAN seda käru.

Saabuski see päev, kus müüjaga kohtusime, saime käru vaadata ja katsuda ja selle seal samas rõõmsalt oma autosse tõsta 😀
Kohe koju jõudes katsetasime ka ustest läbi mahtumise järele (et mitte ainult mõõdulindile lootma jääda) ja üldiselt pääseme suurema vaevata koju ja kodust välja. Eriti mõnus on, et see võtab ka kodus olles päris vähe ruumi, ei ütleks, et palju rohkem kui ühene käru.

Loomulikult on sellel kärul kõik need teemad esindatud, mis mulle Baby Joggeri juures ei meeldi – jalatugesid ei saa liigutada, kaarvarjul olevad piiluaknad käivad lahti valjuhäälse takjakinnitusega, sanga kõrgust ei saa muuta ja kõikvõimalikud lisad tuleb juurde osta.
Samas on sel ka plusse – kaarvarjud on hiiglaslikud, mõlemad istmed käivad eraldi lamavasse asendisse, olemas on õhutusava, käruga on kerge manööverdada (kuigi, kui sees on ainult 1 laps, siis see raskus kisub käru ühele poole, aga no see ongi ikka kahega kasutamiseks mõeldud ju) ja no see käib kahe lapse käru kohta täiesti ulmeliselt kergelt ja väikseks kokku. Ühtlasi ei kaalu ka palju – 12kg

Aga siis nendest lisadest… selge oli see, et beebi jaoks tuleb juurde osta korv, vaatasin poest, vaatasin järelturult ja siis teatas käru müüja, et oot, aga tal sõbrannal korv olemas, et suhelgu ma temaga, äkki saame kaubale. Ja no kaubale me saime ja lisaks korvile skoorisin ka ühele istumise osale BJ soojakoti, mõlemad asjad olid ka käruga sobivalt musta värvi. No ei saa lihtsalt ideaalsemat diili välja mõelda mu meelest.
Korv ei ole kuigi suur ega lai, aga samas meie 9,5kg JJ mahtus sinna praegu pikutama küll 😀 Seega ma usun, et saab beebi seda ka mitu kuud ikka kasutada (väga kaua siiski ilmselt mitte, kuna ta peab sinna mahtuma talveriietega).
Turvakaart ma hetkel ei plaani osta ja üllatusena tuli käruga meil kaasa ka see nö vanema konsool, kuhu saab veepudeli, telefoni, võtmed vms pudi-padi hoiustada.

Muidugi peame arvestama, et see BJ CM Double ei ole käru, millega hangedes sumada, aga no ärme siis rutta ette ajast, ei tea, kas tuleb üldse lumega talv ja samas kui tuleb mingite meeletute hangedega variant, siis saab hädapärast ka miski “tanki” kõrvale vaadata (ja siis vaadata ka seda, et kas see ühene või kahene või hoopis mingi kelgu variant kasutusse lisaks võtta). Ja no ma ei ole reaalselt ka mingi käruga hange ronija – meil on õnneks ka suur rõdu, kus beebi saab magada ja soovi korral ka JJ, mänguväljak on meil ka maja vahekorrusel olemas, et õues oma aeg JJ-l veeta, nii et ma väga ei muretse praegu (lisaks saab igale poole lõpuks ka autoga minna).

Kui Bugaboo Donkey komplekt istumisosade, korvi ja 1 soojakotiga oleks tulnud ca 1600€, Mountain Buggy Duet sarnane komplekt ca 800€, siis uuena oleks see sama BJ komplekt ca 800€ (Eestis olemas näiteks Beebimaailmas)

Ütleme nii, et ma olen meie otsusega väga rahul 🙂
(ja tänan ja tervitan super toredaid ja meeldivaid müüjaid)

Tehniline info siis ka:
– käru laius on 76cm
– käepideme kõrgus on 105cm
– kaal istumisosadega 12kg
– mõlemale istmele võib panna lapse kaaluga kuni 22,6kg (euroopa BJ manuaalides on see piirang kirjas vastavatlt mingile euronõudele kuni 15kg, aga kui vaadata näiteks USA või Kanada juhendeid, siis seal on kirjas 22,6kg). Koos pakikorvi pandud kraamiga ja seljatugede taga asuvatesse taskutesse pandud asjadega kannatab käru koos lastega kokku 51.7kg).
– kasutada saab ka kahe vankri korviga, aga ainult ühe turvahälliga, vajalikud adapterid ja korvid tuleb juurde osta)
– nii esi kui ka tagumised rattad on 20cm läbimõõduga, ees olevad rattad on topelt. Esimesed rattad on pöörlevad, aga saab ka fikseerida.
– klassikaline jalgpidur
– korvi on mõeldud kasutamiseks kuni 9-10kg kaaluva lapsega (erinevatel lehtedel veidi erinev info), korv ise kaalub 3,7kg
– kokkupandult on kärul olemas ka lukustussüsteem, et see ka koos püsiks. Kokku läheb see käru nii nagu ka tavalised BJ City Minid, kangas väljas pool.