Eile tuli hommikul üsna spontaanselt mõte, et võiks uut Lotte filmi vaatama minna. Esialgu oli plaan, et Teet läheb JJ ja Jenniga ise ning meie Joniga jääme koju, et tema oma lõunaund magaks, kuid mul tekkis kerge ärevus, et kuidas ma siis ei lähe oma lastega Lottet vaatama ja et ma jään millestki olulisest ilma ja nii me kõik siis kinno läksimegi.

Valisime Artise, sest oodatult oli seal külastajaid vähem kui ehk mõnes suuremas kinos ja lastega on see ainult pluss.
JJ ja Jenni olid ülipõnevil, et päris UUS Lotte film, sest viimase paari-kolme kuu jooksul on eelnevad osad olnud meil siin vähemalt nädalas korra või kümme vaatamisel ja nii olin ma isegi huviga ootel.

Laste osas sujus kõik kenasti, suuremad vaatasid üsna rahumeelselt ja Joniga pidin vahepeal treppidel seistes teda kandekotis magama õõtsutama, kuid suurema osa filmist tema maha magaski – seega igati idekas.

Film ise.. ma ei tea, mina pettusin natuke. Arvestades, et eelmised Lotted on mul siin korduvalt mänginud, siis mulle jäi see viimane osa lahjaks. Kuujäneste loos oli kuidagi nii ägedalt see “maailm” tehtud, alates vihmauurijast kuni pingviinide saareni välja, kõigi tegelaste jaoks oli arvestatud piisavalt aega  ning teatav keerukus nende tegevusse. Just see tegelaste ja tegevuste omamodi olemise detailsus jäi mu jaoks sellest Kadunud Lohede osast puudu.
Jah, tore, nunnu väike õde Roosi oli nüüd lisandunud, aga kuna Roosi osa luges sisse päriselt laps siis lõpuks mõjusid need tema repliigid natuke jänkujussilikult ja seda mitte heas mõttes. Detaile oli pigem vähe ja kõigest kuidagi libiseti üle, sügavusest jäi puudu ja laua all tülitsemise pärast nuttev Roosi ja naisteadlasi ning üldse tüdrukute “ise hakkama saamist”  rõhutav kass mõjus kuidagi hästi lihtsakoeliselt ja liigselt kasvatuslikuna.
Setodest lohed olid ilmselt Eesti 100 kohustuslik osa, aga üsna toredad ja lõpp sai ju meeleolukas, just seda lõpu idülli ja rõõmu oleks tahtnud terve filmi jooksul natuke rohkem näha.
Taskus elutsenud kalast teadlane Viktor oma kohati sarkastiliste kohati veidi kiusajalike kommentaaridega oli ka lapsevanemate naerupahvakuid arvestades üsna naljakas tüüp, aga jäi mulje nagu see film oleks tehtud veidi vastumeelselt ning see tegijate vastumeelsus sai oma hääle selle kala läbi.

Ma muidugi ei ole otsene sihtgrupp ning JJ ja Jenni tahaks seda täiesti kindlasti uuesti vaatama minna ja ilmselt tuleb see meil ka kodus vaatamiseks, seega tore, et üks Lotte lugu juures, aga kui kunagi ikkagi peaks veel üks osa juurde tulema, siis loodan, et ehk sünnib see suurema lustiga.