Nagu ma varem olen kirjutanud, siis viisime nii oma Armadillo kui ka Brio käru NaguUus kauplusesse müüki. Armadillo sai seal küll müüdud, kuid  see kuidas kogu see protsess toimus tekitas minus tunde, et never-ever ma sinna poodi veel midagi müüki viin või ise sealt midagi ostan. Ja ometigi olin ma varem alati selle poe soovitaja. Mis siis juhtus?

Alustame sellest, et meie jaoks ei olnud need kärud lihtsalt mingid suvalised asjad, Brio oli üks esimesi asju, mille Jensi oodates ostsime ja no Armadilloga käisime Jensi esimesel reisil. See, et me neid müüa soovisime ei tähendanud nagu oleks need kärud meie jaoks prügi või mõttetu saast. Ei, need olid meile armsad asjad, mis kahjuks enam ei täitnud meie jaoks oma eesmärki. Ja kuna me pole nii rikkad, et võiks siia kärude muuseumi rajada, siis oli tarvis need ka maha müüa, et uus käru asemele soetada.
Ja kui me siis oma armsaid kärusid sinna poodi pakkuma läksime, pidin ma peaaegu pikali kukkuma, et mis suhtumine meid ees ootas.
Ma saan aru, et poepidajate huvi on hind võimalikult madalaks kruvida ja siis müüki pannes oma kasumi osa hinnale võimalikult suur otsa panna. Ma olin täiesti avatud nö tingimisele, aga, et seda tehti meie kärusid pidevalt halvustades ja maha tehes, oli ikka täiesti ootamatu ja kole.
Minu idee selle poega oligi, et kuna nemad selliste asjade müügiga igapäevaselt tegelevad, siis oskavad nad öelda hinna, millega kärud kiiresti müüdud saame ja lisaks ei pea ma tegelema võimalike ostjate enda koju kärusid vaatama kutsumisega. Mugavus maksab ja sellega olen ma nõus.
Nii olimegi pool tundi seal poes ja kuulasime, kuidas seda Armadillot ilmselt üldse ei saa maha müüa, kuna see on nii halb käru ja nad võiks iga kell 50 eurtsi eest neid oma poodi uuena müüki tuua ja et varsti tulevad jälle uued Emmaljungad ja siis keegi seda Briot ka ei taha. Ja selle Armadillo puhul olevat veel eriti halb see, et käru on kollane, kuna sellist värvi ju ometigi keegi ei taha.

Minu tuju oli täiesti nullis, pakkusin, et olgu, müüme siis ise oma kärusid ja ei jäta neid sinna poodi. Siis härra poemüüja muutis natuke juttu, et ei-ei, tasub see Brio ikka sinna jätta, et seda võib keegi ikka tahta. Olgu, mõtlesime siis, et võtame ainult Armadillo kaasa ja las see Brio siis jääda sinna. Siis taas härra poemüüja sekkus, et ei-ei no jätku see ka ikka sinna, vaatame, mis teha annab. Minul olid silmad juba kergelt niisked – mõelge ise, me jätame mõlemad oma lapse kärud sinna poodi, kus müüjad erilist müügiedu ei ennusta ja raha me ka enne ei saa kui käru(d) müüdud. Kus Jens oma lõunaune teeb, kuidas massaaži lähme jne?? Uue käru jaoks tegelikult väga nagu vaba raha ei olnud ka. Lõpuks oli mul ainult tunne, et saaks sealt minema, selline vastik ja kurb tunne oli. Esialgsest hinnasoovist kahe käru peale kokku olin nõus lausa 100€ vähem küsima ja nii need kärud sinna jäid.

Järgmisel päeval oli Brio neil kodulehel kenasti üleval. Samas Armadillot ei ilmunud sinna ka mitme päeva jooksul. Siis ma enam vastu ei pidanud ja kirjutasin, et soovime oma kärudele järgi tulla ja loobume nende müügist seal poes. Oh seda üllatust, kui vastu tuli kiri, et Armadillo on müüdud juba. See käru, mida keegi ei osta oli müüdud enne kui see jõudis kodulehele! Ega kedagi muud süüdistada polegi, kui ainult iseennast, loll olin, et üldse sinna viisin ja sellele halvustamisele järgi andsin.
Ja no siis Brio, mingil põhjusel seda ei saadud seal kuidagi müüdud. Sellega seoses meenus, kuidas me seda Briot seal samas ostmas käisime, vaatasime tookord Briot ja üht Bugaboo Cameleoni ja kui ma siis seda Bugabood seal lähemalt katsuma hakkasin, tuli müüja ja ütles, et võtku me ikka Brio, see BB pole üldse hea (väike vahemärkus, et hetkel on meil ka Bugaboo Cameleon ja ma ei jõua seda ära kiita). Seega mul on väike aimdus, et ehk “müüdi” nüüd meie seda Briot seal sarnaselt ja seepärast polnud ka ostjaid. Noh, ei tea, ühel päeval me selle käru sealt ära tõime lõpuks ja samal päeval selle ka ise maha müüsime.

Kogu selle kogemuse võrra oleme nüüd küll rikkamad, aga kahjuks ilmselt ka mõne euro võrra vaesemad + negatiivne emotsioon. See on siis “kooliraha”, et edaspidi olla targem ja ise oma asjade müügiga tegeleda. Mida ma ka nüüd edukalt teinud olengi. Ja mul ei ole enam tahtmist sealt poest midagi osta, sest kes teab, võib olla on ka nende asjade müüki võtmise taga mõne pere asjade mutta trampimine ja halvustamine ning ma ei taha selles osaline olla. Ostan parem otse inimestelt.

Kindlasti olen ma ka lapsevanemaks saamisega muutunud emotsionaalsemaks, eriti mis puudutab kõike, mis JJ-ga seotud, aga ma leian, et see, mis me läbi tegime ei olnud normaalne, olenemata sellest, kui kergesti keegi ärritub või nutma hakkab.

Ma saan aru, et paljudel on selle kohaga ka positiivseid kogemusi, aga kui ma meie sellest juhtumist mõne sõbrannaga rääkisin, siis sain vaid lisaks teada, et sarnast suhtumist on seal teistelgi ette tulnud. Iga üks  teeb oma ostud seal kus soovib, aga mõtlesin, et jagan seda meie kogemust 🙂

Käru, mida väidetavalt keegi osta ei oleks soovinud.