Lubasin, et kirjutan natuke pikemalt ka sellest, mida tähendab planeeritud kodusünnitus, mida see eeldab ning kuidas meie selleks valmistusime, et oma neljas beebi turvaliselt kodus sünnitada ja haiglasse üldse mitte minna.
Neljanda raseduse ajal sain ma tihti repliike, et küllap ma jälle kodus sünnitan ja et kas ma sel korral üldse hakkangi haigla poole end sättima. Kuniks olukord oli Eestis rahulik ei mõelnud ma kodusünnituse planeerimisele vaid sellele kuidas haiglasse jõuda, kuid hinges oli rahutus sees üsna algusest peale, sest olin ju varem kaks korda ka nii plaaninud aga ka parima plaaniga ikkagi sünnitanud kodus – olgugi, et kiirelt ja vähese sekkumisega, siis saatis neid sünnitusi siiski paras annus ärevust, kiirustamist, võõraid ja seejärel niisama haiglas ootamist ja vaatamist, et lihtsalt jälle uuesti koju tagasi saada, nüüd lisandus sellele veel eriolukord ja viiruseoht.
Ja ühel hetkel ma tundsin, et okei, ma ei saa nii, mul peab olema parem plaan ja selleks võiks olla planeeritud kodusünnitus. Planeeritud tähendab seda, et sünnituse juures on vastava kodusünnituse loaga ämmaemand, kes siis võtab sünnituse vastu ja teeb ka järekontrolli emale ning beebile.
Asjale lisas vürtsi muidugi see, et tänu eriolukorrale oli kodusünnituse kasuks otsustajaid rohkem kui tavaliselt ning jäi vaid loota, et Tallinnas sellist luba omavatest kahest ämmaemandast vähemalt ühel oleks võimalik mind enda sünnitajate listi võtta. Ja mul vedas tohutult, sest ämmaemand Siiri Ennikal see võimalus oli. Peale temale kirjutamist ning telefonivestlust leppisime kokku, mis edasi teha tuleb ning algas siis planeerimise protsess.
Teadmiseks, et Eestis omab vastavat kodusünnituse luba kokku 6 ämmaemandat, kelle kontaktid on leitavad siit.
Planeeritud kodusünnituse puhul peab rase esmalt saama oma ämmaemandalt, kelle juures rasedusega jälgimisel ollakse riskide hinnangu, selle hinnangu tulemuseks on otsus, et kas kodusünnitus on lubatud või ei. Kui riskide hindamisel selgub mingeid probleeme, mis kodusünnitust välistavad, siis kodusünnituse ämmaemand seda sünnitust vastu võtta ei saa. Kui aga kõik on korras ja vastunäidustusi ei ole, siis ootab ees koduvisiit valitud ämmaemanda poolt ning seejärel lepingu sõlmimine.
Minu puhul ei olnud mingeid vastunäidustusi, vastupidi, pigem tundus kõigile asjaosalistele, et kodusünnitus oleks parim valik. Riskid hinnatud, saime Siiriga meie juures kokku, kus rääkisin oma eelnevatest sünnitustest, kuidas kõik kulgenud on, mida ma ise arvan ja ootan ning kuidas ees ootavat sünnitust näeksin toimuvat. Vaatasime ka kodu üle, et kus võiks kõige parem omale “sünnituspesa” teha ning kus miskit asub. Mul oli tegelikult täiesti teistmoodi rahu hinges juba peale esimest telefonivestlust Siiriga, aga peale kohtumist oli lisaks rahule ka absoluutselt positiivne elevus – lõpuks ma hakkasin tõesti ootama sünnitust ja ei pidanud muretsema, et mis ja kus ja kuidas. See raseduse kolmas trimester sai täiesti teistmoodi hingamise.
Kodusünnituse (planeerimise) juhendit saab lugeda siit, siin on toodud nii riskide hindamise kirjeldus kui ka kodusünnitust välistavad faktorid – näiteks ei saa planeerida kodusünnitust, kui lähim haigla on kaugemal kui 30km.
Oluline on teadvustada, et planeeritud kodusünnitus ei ole mingi hipihipijee asi, see eeldab väga kogenud ämmaemandat, kel on kaasas terve kohvritäis varustust, ravimeid jms, mida võiks sünnituse käigus vaja minna (see nimekiri on samuti juhendis kirjas), ideaalis suurt enamust sellest kõigest ei kasutata, aga valmis ollakse alati ka mitte ideaalselt kulgevaks.
Peale kohtumist sõlmisime Siiriga lepingu ning tema soovitusel hakkasin lugema Ina May Gaskini “Loomuliku sünnituse teejuhti”, igapäevaselt jätkasin oma rasedate joogaga, ning hakkasin varuma vajalikke asju, mis perel endal sünnituseks kodus valmis võiks ja peaks olema.
Oluline on teada ka, et planeeritud kodusünnitus on tasuline teenus ja seda ei hüvita Haigekassa mitte kuidagi. Ja kuigi naisel on õigus ja vabadus valida oma sünnituseks sobivat kohta, siis paraku eeldab see hetkel Eestis ka seda, et sel naisel on rahalised võimalused valida omale turvaline kodus sünnitamise variant (samal ajal haiglas sünnitamine on tasuta). Kas see süsteem on päris õige ja õiglane, ma pole kindel, olen lihtsalt hetkel tänulik, et minul see võimalus oli.
Hinnakiri võib ämmaemandatel erineda, meie puhul kehtis see hinnakiri.
Jooksvalt käisin oma visiitidel ka haiglas, nii ämmaemanda kui ka arsti juures, sain veel kaks korda ultrahelis käia, et veenduda, et kõik on jätkuvalt hästi ning pole vahepeal vastunäidustusi tekkinud. Üks arsti aeg oli pandud päevale peale ametlikku tähtaega ja selle peale ma veidi ka naersin, sest olin päris kindel, et beebi saabub 39+ nädalal ning, et üle ma kindlasti ei kanna. See nali oli muidugi minu kulul, sest sain minna nii tollele määratud visiidile kui ka 41+ nädalal veel ka KTG alla. Aga siiski said kõik kinnitada, et beebi tunneb end hästi ja põhjust muretseda ei ole. Umbes 1.5 nädalat enne sünnitust tehtud läbivaatusel selgus, et emakakael oli juba 3-4cm avanenud ja lootsime kõik, et ehk läheb siis kohe kohe asjaks, aga nagu selgus, beebil aega oli.
Sain ka näppu saatekirja esilekutsumisele, mis oleks toimunud 41+6 nädalal, see on ka piir, mil kodusünnitus on lubatud – sealt edasi ei tohiks planeeritult kodusünnitust korraldada.
Ootamise ajal tegelesin, siis kodu ettevalmistamisega, perel endal ei ole vaja palju asju muretseda, aga mõned siiski. Variant on näiteks omale koju rentida ka sünnitusbassein, aga kuna ma pole kunagi sünnituse ajal veega just sõber olnud, siis seda meil vaja ei olnud (lisaks arvas Siiri, et kui peaksin siiski väga tahtma, annab seda ka meie enda vannis korraldada).
Küll aga olid meil valmis matt, mis alla panna sünnitusasemeks, veekindlad linad sinna peale ning sinna omakorda peale ühekordsed aluslinad. Lisaks oli olemas veega täidetav soojakott, paberrätikud, hunnik puhtaid vannilinasid, sünnitusjärgsed sidemed ja beebile riided ning mähkimiskraam koos tekikesega – ei midagi erilist ja üleliigset.
Ettevalmistuse üks osa oli ka suuremate lastega rääkimine, kuna oli teada, et ühel või teisel moel nad sünnituse juures saavad olema (st samal ajal kodus, mitte ninapidi juures), siis mitmeid kordi arutasime nendega, et kuidas beebi sünnib, et mul võib olla sel ajal valus ja võin kõva häält teha, aga et nad teaksid, et see on normaalne ja minuga on kõik hästi. vahel tulid ja kordasid need asjad ise mu juures üle täiesti möödaminnes poole mängu pealt, seega küllap nad sellest kõigest ka ikka mõtlesid, eriti kuna beebit oodati nii väga.
Ka erinevad teed olid mul valmis, nõmmliiva ja vaarikalehe teesid hakkasin jooma peale 37. nädala täitumist – sünnitust need lähemale ei toonud, aga ehk kergele kulgemisele siiski kaasa aitasid. Ka sünnituse ajal jõudsin tassi vaarikalehe teed juua enne kui päris intensiivseks kõik läks.
Sünnitusjärgseks ajaks oli valmis ostetud nõgesetee, mis taastumisele hästi pidi mõjuma, seda ma ka hea meelega nädal tagasi varahommikul jõin kui samal ajal oma värskelt saabunud beebit imetlesin. Ma ei tea ja ei oska ega saa mõõta selle mõju, aga siin kohal pean mainima küll, et taastumine on olnud väga kerge ja kiire.
Kui esialgu olime mõelnud, et ehk teeme oma “pesa” magamistuppa, siis mida lähemale tähtaeg jõudis, seda kindlam ma olin, et pigem tahan sünnitada vannitoas ning kui sünnitus pihta hakkas, siis just sinna põrandale oma asjad valmis sättisimegi. Ruumi oli piisavalt ja tänu soojale ilmale sai isegi akna lahti hoida – päikesetõus, varahommikune valgus, esimeste lindude laul – selline olustik andis kogu sündmusele ainult positiivseid emotsioone juurde.
Erinevalt eelmistest kordadest valitses kodus hästi rahulik meeleolu, kuskile ei pidanud kiirustama, ma ei muretsenud ja sain täielikult keskenduda endale ja beebile, tundsin end hästi ja turvaliselt.
Sünnituse alguses helistasin ka Siirile, et nüüd vist hakkab pihta, olgugi, et oli ju praktiliselt öö vastas ta kõnele kiirelt, andis juhiseid, et mis ma teha võiks ning et ütleksin kohe, kui arvan, et ta võiks tulema hakata, sest siia tulek võttis aega 25min. Tabasin selle õige aja sel korral ilusti ära ning Siiri jõudis meie juurde pool tundi enne beebi saabumist, mis oli piisav aeg, et kõik ka omalt poolt valmis panna ning samas just seal sünnituse lõpufaasis mulle abiks ja toeks olla.
Ma olin suht kindel, et ega ma erilist abi temalt ei vaja, et on ju nii Jenni kui Jon sisuliselt nö ise tulnud ja tegutsesin nendega omast tarkusest ja sisetundest. Ma teadsin, et ma pean iseendale lootma, et ma ei saa oodata või eeldada, et Siiri tuleb ja siis ütleb, et mida tegema pean või kuidas sünnitama – see oli see, mis esimesel sünnitusel mind pigem häiris, ma hakkasin teistele lootma ja unustasin enda.
Aga nüüd ei olnud nii, ma keskendusin ainult endale, ei lasknud end millestki häirida ja tõsi oli ka see, et meie oma kodus, minu enda valitud inimestega ei olnudki siin midagi või kedagi, kes mind häirida oleks saanud.
Ja abi oli Siirist küll, sest aitas ta meeles hoida hingamist, õiget häält ning kindlasti sisendas mulle tema kohal olek teatud turvatunnet ja rahu, mul oli aega sünnitada, miski ei kiirustanud ja ei pidanud keset pressi uute inimestega end kurssi viima hakkama 🙂
Selle kõige tulemuseks oli ka ilma ühegi rebendita sünnitus, esimene neljast, mis nii läks ja mille kohta Siiri ütles, et ma tõesti hingasin beebi välja.
Ja olgugi, et neljas sünnitus, siis julgen täna ka omalt poolt seda “Loomuliku sünnituse teejuht” raamatut soovitada, kui ei muud, siis aitab see minu meelest end hästi sünnituseks häälestada, aga kindlasti leiab sealt ka selliseid asju, mis hiljem sünnituse ajal ehk abiks tuleks.
Suurim erinevus eelnevate kordadega tuli aga nüüd, kui beebi oli käes. Varasemalt tähendas see sireenide saatel haiglasse kiirustamist, aga nüüd, nüüd oli meil kõik rahulik, kuhugi polnud kiiret. Sain beebi oma rinnale ja pikutasin patjade peal kuniks platsenta sündis, nägin vist esimest korda teadlikult platsentat ja veendusime selle terviklikkuses ehk et kõik oli korras. Peale nabanööri lõikamist kolisime beebiga voodisse – OMA voodisse. Suured lapsed tulid juba uudistama ja mul oli nii-nii hea olla. Ma ei pidanud lastest eemal olema, ei pidanud uue beebi üle rõõmustades kurvastusega neid igatsema ning saime Teeduga koos olla ja tema mulle igati abiks olla.
Peale esimest imetamist järgnes beebi läbivaatus – selleks oli Siiril kaasas kõik vajaminev varustus, kaalusime ja mõõtsime ning kõik vajalikud näitajad said ülevaadatud ning K-vitamiini süst tehtud. Vaktsineerimist kodus ei tehta ning sellega tegeletakse esimesel lastearsti visiidil.
Beebiga oli kõik parimas korras nagu ka minuga, Siiri oli umbes kaks tundi veel meiega, veendus, et imetamine hakkab sujuma (ja noh, arvestades, et olen ise nõustaja koolituse läbinud, siis ei olnud me kumbki selles osas ka murelikud) ning arutasime läbi, et mis meid ees ootab.
Peale planeeritud kodusünnitust tuleb esimesel võimalusel minna ja perekonnaseisuametis lapse sünd registreerida, et saada talle ka isikukood. Kui nii abielus kui ka vabaabielus vanemad saavad haiglas sünni puhul neid toiminguid teha netis, siis kodusünnituse puhul tuleb veel ise kohale minna. Sättisime end kohale juba järgmise päeva hommikul, eks see veidi tüütu oli, 24h peale sünnitust ja oma nelja lapsega seal tuiata, aga saime kõik vajaliku tehtud ja registreeritud.
Sellest järgmiseks päevaks oli Siiri meile aja broneerinud ITK lastearsti juurde, kus Jonas arsti poolt üle vaadati, võeti vereproov ning tehti esimene vaktsiin.
Samal päeval helistati meile ka perearsti juurest, sest peale kodusünnitust on ämmaemandal kohustus lapse sünnist perearsti teavitada, kokku sai lepitud ka esimene visiit perearsti juurde.
Siiri tuli meid koju vaatama päev peale sünnitust, et hinnata minu taastumist ning beebi kohanemist. Rääkisime veel kord sünnitusest, kuidas kõik läks, mis tunded ja mõtted mul olid ja on.
Nii nagu päev peale sünnitust valdavad mind ka täna, nädal hiljem kogu meie kodusünnituse osas ainult positiivsed tunded. Ma olen õnnelik, et selle variandi valisin, et mu ümber olid inimesed, kes seda valikut toetasid – eriti Teet ja et leidsin Siiri, kellega meil kõik klappis ning kes aitas kaasa sellele, et mu neljas sünnitus oli kogemusena nii nii ideaalne, olen talle südamest väga tänulik.
Ma ei arva, et kõik peaksid nüüd kodus sünnitama ja ma olen kindel, et see ei olegi kõigi jaoks nö õige variant. Aga, kes seda on kaalunud, sellele mõelnud neil võin küll soovitada ehk natuke edasi uurida, esiteks kas või seda, et oleks see üldse võimalik ja tehtav. Ühtlasi, kui tekib kahtlusi või ebakindlust, siis on sünnitajal enne sünnituse algust ka õigus ümbermõelda ning kodusünnitusest loobuda.
Mulle endale tundub, et ilusti kulgeva kodusünnituse üks tugev eeldus on sünnitaja ja tema lähedaste veendumus, et see on õige valik, et sa ise oled kindel, et soovid kodus sünnitada, kui sellega kaasnevad kahtlused või hirmud vms, siis need sünnitusel abiks ei ole ja mõjuvad pigem segavalt. Seega, otsus planeeritud kodusünnituse kasuks peab tulema ikka enda seest ja mitte kellegi mõjutusel või õhutusel.
Kellele aga tundub, et jah, planeeritud kodusünnitus on just see õige ka tema jaoks, siis soovin vaid kerget ja ilusat kogemust, nii nagu seda oli ka meie oma.
Life at lucky 13 