Täna oli lahe päev, hommikul alustasime muusika aasta lastele mõeldud kontserdil ja pärast suundusime JJ esimesse ratsutamise trenni – mis läks minu üllatuseks lausa suurepäraselt.

Alustama peaks vist sellest, et nooremana käisin ka ise ratsutamas ja kui üldse millestki kahju oli, siis sellest, et varem ei alustanud ja kaugemale ei läinud. Seega tuli mõte, et äkki meeldiks JJ-le ratsutamine – selles vanuses pole just kerge leida mingit head trenni/hobi lapsele. Ega ma ei ütle, et 2a8k nüüd mingi super ideaalne vanus ratsutamisega alustamiseks on, ilmselt aasta pärast oleks ta veel iseseisvam, aga kuna hobused talle väga meeldivad, siis see andis tõuke juba nüüd proovida ja no muidugi oli abiks seegi, et tall meil peaaegu kodust paistab. Ühtlasi on ratsutamine suurepärane võimalus lapsel loomadega suhelda, õppida kellegi eest hoolitsemist ja lisaks siis muidugi füüsiline aktiivsus.

Tondi Maneežis on olemas septsiaalsed ponirühma tunnid, mis mõeldudki alla neljaastastele. Otsustasime vähemalt proovida ja nii sedasimegi täna sammud talli suunas. Meiega samal ajal oligi veel ka üks ca neljaastane tüdruk trenni tulnud. Alustasime talliga tutvumisega, et mis kus asub, siis vaatasime üle osad sealsed asukad ning otsisime üles need ponid, kellega trenn toimuma pidi. Sellele järgnes oma ponide puhastamine-harjamine, mida lapsed kaasas olnud vanematega koos tegid, siis sadul selga, valjad pähe ja suundusime sisemaneeži. Esmalt jalutasime lihtsalt hobuse kõrval ja seejärel oli lastel aeg ponidele selga istuda, kenasti puki pealt ja ise – JJ läks nagu väike proff – ei mingit hirmu või umbusku asjasse.
Edasi saigi treening sammus tehtud, kuna lapsed olid esimest korda ja väiksed, siis olid sel korral emad pidevalt kõrval jalutamas ja abistamas. Treener käis ja juhendas, põhirõhk lihtsalt harjumisel ja istakul (et rüht kenasti sirge oleks). Kui alguses ikka kipub see pisut kössis olek hobuse seljas tavaline olema, sest tasakaal pole veel päris käpas, siis poole trenni peal oli JJ istak juba silmnähtavalt julgem ja kena sirge. Õppis ta veel, kuidas poni seisma saada ja edasi liikuma ning lisaks ka mõned tasakaalu harjutused seisu ja liikumise pealt.

Selleks, et ratsutamine lapsele mugav oleks, tasub muidugi tähelepanu pöörata ka riietusele, kõige mugavamad on sellised üsna ligi hoidvad püksid/retuusid (kindlasti ei ole mugavad teksad), mingi hea ja vastavalt ilmale piisavalt soe jakk/vest (eriti hea kui pole kapuutsi, mis rühi jälgimist segada võib), pikemad sokid, mis võib pükste peale tõmmata ja tegelikult tossude asemel on mugavamad mingid sellised  (pool)saapad, millel on ka väike konts (siis parem jalga jaluses hoida). Kindlasti võiksid riided olla sellised, et ei sahise-kahise või muud moodi ei häiri hobuseid ja lapse liikumist.

Kogu kord võttis ajaliselt peaaegu 1.5 tundi, mis läks tegelikult jube kiiresti. Mulle tundus, et JJ-le see ratsutamine täitsa sobis, ta ise kinnitas ka, et meeldis ja et tahab jälle minna. Mul on selle üle muidugi ainult hea meel ja nii ongi plaan nüüd 1 kord nädalas teda sinna ratsutama viia, selleks jääb siis ka see üks päev tal lasteaiast vabaks.
Vaatame kuidas minema hakkab, aga loodan, et ikka positiivselt ja see on tore algus ühele imelisele hobile 🙂

JJ ja poni Matu (ja suurem trennilaps, kes tuli pärast meid trenni)