Aeg on lennanud täpselt nii kiiresti, et täna täitus 5 aastat sellest hetkest kui minust sai ema, sest siis sündis meie kallis JJ, kellest tänaseks on kasvanud nii cool ja tore väike poiss. 5 on nagu peaaegu juubel ja kuna esimest korda olid peole kutsutud lisaks varasematele sõpradele  ka lasteaia rühmakaaslased, siis kolisime peo oma kodust välja mängutuppa, valitud sai selleks Liivala mängutuba.

Mängutubasid valides, pidin tõdema, et valikut on Tallinnas meeletult ja vist küll igale maitsele, on selliseid rajusid jooksmise-ronimise kohti koos klassikalise pallimerega, aga ka täiesti väikestele preilidele orienteeritud printsessitubasid koos selle juurde kuuluva roosamannaga. Eks valiku puhul oli mu jaoks oluline ka, et mänguasjad oleks seal terved ja hooldatud, asjad põnevad ning mitte suvalt kokku kuhjatud mänguasjade surnuaeda meenutavad hunnikud.
Kuna sünnipäevalised olid meil enamus 5-aastased ja nooremad, siis tundus mulle oluline ka see, et peokoht oleks ainult meie päralt, et ei peaks seal majandama võõra seltskonnaga ning suudaks kõigil lastel silma peal hoida.
Ka nende kriteeriumite järgi oli õnneks valikut küll, naljakal kombel mitu neist praktiliselt ühel ja samal aadressil, sest kuidagi on nii sattunud, et Kopli tn 25 ja 27 on vist küll linna kõige tihedama mängumaade asustusega piirkond ning põhiliselt oli seal majade vahel näha ainult lapsi ja vanemaid, kes kuskile peole läksid.

Ka meie valitud Liivala mängumaa asub seal, Kopli 27, mugavalt esimesel korrusel, nii et paistab juba akendest külalistele kätte. Liivala valis JJ ise välja nende mängumaade hulgast, mis mulle head tundusid ja eks sai otsustavaks selle koha põhielement ja tõmbenumber ehk siis hiigelsuur liivakast, millest ka koha nimi. Olin ise küll salamisi natuke murelik, et kas lastel seal ikka piisavalt tegevust jagub ja lõbus on või hakkavad igavuse üle kurtma, kuid hoidsin pöialt, et ehk on ikka tore.

Pidu oli meil hommikul võiks vist öelda, et lausa varahommikul, sest külalised olid kutsustud kella 10-ks, aga eks see ole mängutubade teema, et kuidas sättida ajavahemikud nii, et ühe päeva peale mahuks 3 pidu. Õnneks kõik külalised jõudsid ikka kohale, ka need, kes veidi sisse magasid. Me ise ka natuke jooksime ja ei saanud päris 20 minutit enne peo algust kohale nagu mängutoa poolt võimaldatud oli, et oma asjad paika sättida, aga polnud hullu miskit, jõudsime oma salatid ja pirukad, õunad ja pirnid ning morsid ja kohvid kõik täitsa hästi valmis.

Minu kardetud igavust lapsed ei tundnud, praktiliselt esimeste külaliste saabumisest läks trall seal liivakastis lahti ja ei vaibunud enne kui oli aeg koju minna. Kuigi Liivala ise ka oma tutvustuses mainib, et koht soodustab pigem rahulikumat mängu, siis ei takistanud miski lastel seal liivakulli ja koletisi ja lihtsalt tagaajamist mängimast ning samas olid siis vahelduseks ka tasasemad hetked, kus keegi toimetas koppadega, keegi uuris valgusalust või tegi mänguköögis liivatoitu või tegutseti mängumajas.
Üllataval kombel oli pea pidevalt kellegi poolt kasutuses ka kaldteega pikleri kolmnurk, kus ka Jon üsna uljalt turnis, pani mõtlema, et äkki peaks selle ikka siia koju ka omale ära mahutama kas või selle jaoks mõnede teiste asjade arvelt ruumi tehes.

Jon oli paraku üldse liiva suhtes skeptiline ja eelistas seda osa, kus liiva polnud, nii mässaski ta ronides ja legodega mängides ja midagi mugides. Hea meelega tatsas ta ka mööda liivakasti servasid, et sealt siis vaadata, mida suuremad lapsed liivakastis korraldavad.

JJ oli oma peoga väga rahul, rõõmustas, et nii palju sõpru kohale tuli ja kõik said seal liivas hullata nii nagu viimati ehk suvel. Liivakasti reeglitest, et sinna mängima saab vaid paljajalu ning enne sisenemist käed-jalad desinfitseerides pidasid ka kõik lapsed ilusti kinni ja ei valmistanud see mingeid raskusi.

Sel korral oli JJ-l ka spets soov tordi osas, et see oleks ikka kindlasti Käpapatrulli tegelastega, tellisime selle Pagariliisust ja ei pidanud pettuma ei meie ega JJ. Paraku on nüüd see tee lahti tehtud nii mängutoa kui pildiga tordi osas ja Jenni juba avaldas siin ka soove ja mõtteid seoses oma suvise sünnipäevaga, saame siis näha, milliseks too pidu kujuneb.

Liivalas peo pidamisega jäime meie küll hästi rahule, koht oli ilus, puhas, piisavalt avar – mahutas meie peo 18 last ja nende vanemad kenasti. Kohapeal olid kasutamiseks olemas nõud (kõik taldrikud, kahvlid, topsid, alused, tassid) ning peojärgne koristus oli ka hinna sees (mis nädalavahetusel 3h/140€) ehk siis on raske miskit enamat tahta. Mis mulle veel meeldis olid istumislavatsid, mis aknalaudadele olid tehtud, seal oli hea vanematel oma kohviga istuda ja jutustada ning samas ka lastel silma peal hoida, ning torti sööma said lapsed mõnusalt madala laua taha, kus keegi end kuidagi upitama ei pidanud.

Ühesõnaga, see meie esimene mängutoa pidu oli tore kogemus ja julgustab ka järgmiste pidude pidamiseks kodust välja minema, eriti kui külaliste arv enam hästi kodupiiridesse mahtuda ei taha.

JJ-l on aga koju saabumisest saati käed tööd täis, sest hirmus isu on kõik uued kingiks saadud legod kokku panna, ma kahtlustan, et seda tegevust jätkub siin ühe õhtu asemel pigem päevadeks.

Palju õnne sulle, mu kallis JJ, sa oled nii äge viiene!