Kogemus, mida hea meelega ei kordaks

Olen lõpuks valmis veidi (ärge laske end petta, tegelikult tuleb pikkkkk jutt) kirjutama meie “seiklustest” lastehaiglas, kuhu siiani oma nelja lapsega ma rohkem kui traumapunkti kontrolliks polnud sattunud ja loodan südamest, et peale seda korda siiski ei sattu ka.

Siin kohal, enne kui asja kallale asun, tahan ma rõhutada, et lastehaigla töötajad, kellega kokku puutusime olid kõik inimlikult soojad ja toredad ja mul ei ole neile midagi ette heita, küll aga on mu meelest seal protsesse, mis ei toimi nii nagu need kõigi osapoolte huvides toimida võiks ja tänu millele võib niigi raskes olukorras olemine olla raskem kui ta peaks.

Teine oluline märkus – ma ei kirjelda siin Jonase tervislikku seisundit, ega probleemi, mille pärast haiglas olime, see ei muuda seda mis toimus ja ma leian, et tervis on piisavalt isiklik asi, mida ei ole minul lapsevanemana õigus tema eest teistele jagada.

Aga nõuanne vanematele sellest loost ajendatult, kui miski on lapse tervise juures kas või veidi off siis ma soovitan asja lasta uurida, isegi kui see tundub esialgu asjatu muretsemine, kui kõik on hästi, siis see midagi halvemaks ei muuda, kui aga on midagi lahti, siis kehtib ikka reegel, et mida varem seda parem. EDIT: ei ole vahet, mis sümptomi või märgi peale meie Jonast rohkem uurima hakati, see kui ühel valutab kõht ei aita teist kellel valutab käsi eks. Minu mõte oli, et kui sulle endale tundub, et lapse juures on midagi sulle muret tekitavat, siis suhtle oma (pere)arstiga. Ja enamasti ei olegi midagi viga ja viga ei pea otsima.

Nii, aga nüüd siis meie kogemuse juurde, mis sai alguse detsembris kui saime suunamise uuringutele lastehaiglasse, mis toimusid nn päevaravis. Ehk siis käisime kahel päeval seal kohal, tehti vajalikud uuringud ja saadeti koju, et “arst siis helistab teile tulemuste asjus, aga et üks uuring on veel vaja teha ning selle aja lepib ta teiega kokku”. See oli teisipäevase päeva pärastlõuna.

Naiivne mina hoidis telefoni endal praktiliselt käes kuni teisipäeva õhtuni, aga ei mingit kõnet. Ka terve kolmapäeva ootasin viisakalt ja suurest ootamisest ja närvipingest sain küll migreeni kuid taas mitte kõnet arstilt.

Neljapäevaks olin juba veidi endast väljas ja sain kontakti arstiga, kes meid suunas uuringutele (aga uuringute vastuseid ja edasisi samme pidi jagama teine arst), õnneks tema mõistis muret ja osaliselt rahustas ning andis ka infot, millal see plaanitav lisauuring peaks aset leidma. Olin nii tänulik, et keegi midagi rääkis, mõistis, et ema ju muretseb lapse tervise pärast ja vajab neid vastuseid – mis digiloos olid olemas, aga vajasid ka selgitust.

Reede õhtuks tuli kõne ka nö õigelt arstilt koos lisainfoga, mille tol hetkel rahulikult kõik ära kuulasin – rahulikult, sest ma ei olnud enam selles ootamise pinges. Leppisime kokku, et järgmisel nädalal ootab meid eest minek uuringule, peale mida peame üheks ööks haiglasse jääma, sest Jonas nii väike ja tahetakse peale narkoosi igaksjuhuks teda jälgida.

See vastuste ootamine tundus jabur ja nii mitte arvestav… aga vähe oskasin ma ettegi kujutada, et mis meid ees ootab.

Uuringule minek

Neljapäeval pakkisime oma asjad Jonasega kokku, mida üheks ööpäevaks arvasime vajavat ning Teet koos lastega viis meid ära, lehvitasime ja hõikasin veel neile, et homme näeme!

Tulgutiga oli liikumine piiratud kuid beebsu sai siiski linas magada

Saime haiglasse end kirjutatud ning seadsime end palatisse sisse. Tänu narkoosile oli vaja Jonasel olla söömata-joomata, ning kõige turvalisemalt tundis ta end linaga minu küljes olles magades. Aeg venis, aga õnneks ei midagi hullu, õige varsti peale kanüüli paigaldamist ja tilguti all magamist oligi aeg Jonas toreda õega uuringule saata – ühtlasi tänks fking koroona (ja kõik need, kes ei suuda omalt poolt teha asju, et see levik oleks väiksem), mina lapsega kaasa ei saanud ja pidin palatisse ootama jääma. Natuke pisardasin, aga teadsin, et varsti varsti on Jonas ju tagasi. No, läks loomulikult kauem kui mainitud oli, aga natuke segaduses ärkav beebi siiski tagasi tuli, umbes tunnike läks tema rahustamisele ja toibumisele, siis sai ta üle pika pausi jälle rinnale ning muutus “endaks”.

Uurigule viidi-toodi sellise tõllaga, naljaga pooleks on Jonas mu ainuke laps, kes Emmaljungaga sõitnud

Õhtu oligi juba käes, sättisime end sinna kitsukesse voodisse kaissu magma ja teadsime, et pole hullu miskit, homme magame juba kodus. Ütlesin veel chatis Teedule, et nad hommikul kodus end aegsasti valmis paneks, et kui märku annan, saaksid nad kohe meile järgi tulla.

Reede hommik – ärkasime, sõime, pakkisime asjad kokku ja ootasime arsti, kes tuleks räägiks uuringust ja meid koju kirjutaks. Kella 11-ks ei olnud aga ei kedagi ega midagi kuulda. Muutusin kärsituks kergelt, et miks me peame seal niisama vahtima. Jonas jõudis juba seal hommikust uinakut teha, kui järsku oli meie palat rahvast täis, mitu arsti koos residentidega. “Me tulime uuringu tulemustest rääkima” – vaadates rahva hulka, siis oli mu sisimas selge, et kõik hästi olla ei saa. Ma olin selleks stsenaariumiks ka mõneti valmis, aga ma eeldasin, et see jutuajamine tuleb selliselt, et Teet on minu ja Jonase kõrval. Aga ma olin üksi, mina ja mu beebi.

See jutuajamine on natuke hägune igasuguste terminite ja kirjelduste osas, aga ühel hetkel oli küsimus, et kuna on vaja teha operatsioon, siis et kas olen nõus, et see toimuks k o h e. Sain aru, et asi on kiireloomuline, et siin pole midagi arutada ja olin nõus, uurides, et kas “kohe” nagu täna või homme või millal. Sain aru, et aeg täpsustatakse ning lisasin, et KUI seda ei tehta täna ega nädalavahetusel, siis me tahame koju minna, et me ei taha niisama siin üksi oodata. Kinnitati, et ei ei, niisama ootama kindlasti ei jää. Selleks hetkeks olid mul silmad juba täitsa märjad, seda toetust või käe hoidmist, mida ma oleks arvanud, et Teeduga koos selle uudise valguses teeme – lihtsalt ei olnud võimalik, sain vaid arstide lahkudes talle telefoni nuuksuda, et Jonas peab minema operatsioonile ja me ei saa veel koju.

Ma isegi ei kujuta ette, kui hirmus võib olla sellist kõnet isal kuulata, aga me olime küll kurvad, et me ei saa enne oppi näha ega koju kuid püüdsime mõelda positiivselt, et mure saab kiire lahenduse, et me ei pea pikalt ootama ja meie beebsu saab terveks.

Vahepeal sain infot, et operatsioon toimub järgmine päev kindlal kellaajal, aga varsti see muutus ebamäärasemaks – operatsioon toimub nädalavahetuse jooksul. Okei, see tundus natuke kehva, et nii lai ajaaken, aga kuna öeldi, et kindlasti sel ajal see ära tehakse, siis püüdsin lihtsalt leppida, et küll kõik saab korda, kõik läheb hästi. Tegin Teedule nimekirja asjadest, mida asap vajaksime ning mida ka kiirelt enne õhtut meieni saaks toimetada – selgeks sai ka, et enne oppi me ei saa kokku, me ei saa isegi mitte asjade üle andmiseks kohtuda vaid ta peab need haiglasse tooma ja need siis toimetatakse meieni.

Süda oli nii nii raske. Me ei olnud selleks valmis. Ma ei olnud selleks valmis. Muidugi ma tahtsin, et mu laps saaks terveks, aga see kõik oli nii raske hoomata. Operatsioon. Beebi. Kiire. Oli siiski üks asi, mille endamisi otsustasin – ma ei hakka endalt küsima miks, et miks minu beebi, miks see kõik nii on. Ma keeldusin minemast oma peas sinna kohta, mis hakkaks end süüdistama, blokeerisin selle mõttelise ukse, sest tundsin, et see meid seal ei aita. Ma olen oma lapse kõrval hetkel ainuke, kellele temal toetuda on ja kui hakkaksin end seal mõttes piitsutama, siis mis kasu minust temale oleks. Mingi killuke tervet mõistust ütles, et sellistele “miksidele” ei ole vastuseid ja hullem veel kui keegi selle peale pakuks lahenduskäiku, et ju see millekski vajalik – fck, ei.

Aga kuna ma olingi tõesti üksi ja rääkida polnud ühegi inimesega sellest kõigest näost näkku, korra nagu ventileerida kõiki neid tundeid, siis võtsin vastu pakkumise, et psühholoog tuleb minu juurest läbi. Ja see oli hea, ma rahunesin, me keskendusime sellele, et Jonas saab kiirelt abi, ma suutsin rõõmustada, et me ei pea pikalt ootama lahendust, et kõik saab korda, kõik läheb hästi. Selles osas, kui keegi peaks ka seal haiglas olema ja vajama kedagi, kellega rääkida, siis soovitan psühholoogi küll, sest tegemist oli taas meeldiva ja sooja inimesega.

Ja kuigi ma nutsin tasa ja ka vahepeal täiesti ahastusse langedes (kehvematel hetkedel Jonase pilgu alt vannituppa joostes), sest mul oli nii kurb, et mu väikseke peab sellise asja läbi tegema ja nutsin ma rohkem kui et ei nutnud, siis magama läksime rahulikult, teadmisega, et ehk juba järgmine päev saab kõik tehtud ja algab paranemine.

Algas aeg, kus ma võisin olla nii tugev, jutustasin ja mängisin Jonasega, püüdsin olla temaga rõõmus, sõime, ootasime, magasime, ootasime. Ja siis olid platsis mu nutusööstud – et miks midagi ei toimu, miks kedagi ei tule, miks keegi midagi ei ütle. Kell tiksus, opile ei saa minna nipsust vaid see eeldab söömata olekut 4-6h, kaua me ootame, millal on selge, et täna midagi ei juhtu.. kõik need mõtted tõid jälle pisarad ja selle tunde, nagu keegi lihtsalt pitsitab su südant. Selline äng.

Ma sain mingisuguse rahulikuma hingamise mõneks tunniks kui osakonna valvearst ütles, et saab aru, et ma mures ja et see tõesti jah ongi selline teadmata ootamine. Mõtlesin endamisi, et okei, pole hullu kui täna ei jõua, siis homme ehk pühapäev on ju kindel. Paraku kui ma hiljem läksin õelt küsima, et kas arvestades kella on tänasega selge, et enam oppi ei tule, siis vastas ta, et jah, täna ilmselt ei ning et ta ei usu, et ka homme.

Ma tundsin, kuidas see kõik nagu suur laine mu kohal kokku lõi, kui lootusetu see kõik tundus ja mis veel enam, kui mõttetu – et me ei saanud olla seda aega koos oma perega, et ma ei saanud lastele seletada, et me oleme kauem ära (arvestades, et sinnani olin ma neist eemal olnud ainult nii palju, kui ühe või teisega peale sündi sünnitusmajas), et nad ei saanud Jonast kallistada teadmisega, et ta läheb opile. Mure opi pärast asendus sellise vastiku teadmatuse ängiga, et miks, miks me oleme siin, miks me ootame tühja.

Pühapäeval kui me ei näinud enam ühtegi arsti, kui keegi isegi ei öelnud, et jah, kehva lugu küll, aga ei saa täna ka opile, jagasin Instagrami meist pilti, pilti kus tunnistasin, et olen emotsionaalselt läbi. Ja kuigi see võib tunduda jabur või tobe, siis see aitas. Ma sain nagu kuskile välja öelda, et ma ei ole okei, mul ei ole okei ja see kuidagi tegi olemise kergemaks. Püüdsin leppida sellega, et olimegi perest eemal selle aja tühja oodanud, püüdsin natuke läbi pisarate naerda – et kas see olukord, kus me oleme on nagu Tom Hanksi The Terminalis või Bill Murray Groundhog Day filmis, kus oled lõksus ja üks ja sama päev hakkab jälle otsast peale. Ootamine.

Veits omadega läbi. Ühtlasi nii me magasime, sest Jonas võrevoodit polnud enne seda kogemust näinudki ja veel vähem arvas ta midagi seal magamisest.

Kogu selle emotsionaalse virrvarriga jõudsime esmaspäeva, aeg oli taas arsti näha, kes tunnistas, et see opi plaan läks jah kehvasti, aga ega midagi polnud teha ka. Sel korral ma küll nuuksusin nutta, aga mitte vaikides kuulates vaid üsna selgelt väljendades, et kui ei ole meile öelda kindlat opi päeva, mis oleks homme, siis me päriselt tahame koju ja tuleme tagasi kui on aeg teada. Arst oli nõus, et nii edasi pole okei, läks ja pidi peale lõunat uue infoga tagasi tulema.

Vähemalt oli Jonas rõõmus ja lemmik osa päevast oli köögis temale toitu soojendades ja süües, sest see oli igavast toast vaheldus

Ja veel veidi enne tööpäeva lõppu oli selge, me läheme koju. Oleme päeva perega ja siis kolmapäeval uuesti haiglasse. Eelduseks, et teisipäeval käin veel uuesti koroona testi tegemas (seal olin ma juba phmt püsikunde kõigi nende haiglas käimiste pärast, aga no mis see vatipulk ninas ära ei ole, ma olen 4 last sünnitanud, see pulk o n suva). Võib ju mõelda, et issand, mis nüüd enam selleks üheks päevaks koju minna kui nii kaua oodatud, aga ise selle olukorra sees olles võin kinnitada, et see hetk kodus oli üli-üli oluline. Saime olla oma perega, omas kodus ja teades, et ees ootab peale oppi vähemalt nädal haiglas, siis sain ise rahulikult selleks ka asjad pakkida, et see aeg võimalikult hästi vastu pidada.

Peaaegu nagu reisil ehk korraks koju
Uuesti haiglasse minekuks pakkimine. Sellest piimakogujast oli max kasu, sain sellega vajaliku hulga pumbatud ja ei pidanud haiglast pakutud elektrilist pumpa kasutama (aga hea teada, et seal siiski seda võimalust pakutakse kui vaja).

Operatsiooni päev

Me läksime kolmapäeval haiglasse täiesti teise energiaga, enam mitte sellise ahastusega. Muidugi esialgne positiivsus veidi sai kannatada kui selgus, et oleme küll isegi samas palatis kus enne, kuid nüüd koos palatikaaslastega. See tundus kuidagi jõhker, et opiks valmistudes ja näljas hoides pidi Jonas seal seltskonnas suutma magada ja olla. Ja ega ei suutnudki, olime enamuse ajast ühes enamasti tühjas ruumis, kus oli kiiktool ja kus ta mul linas olles mitu korda magas – nii oli ootamine talutavam. Aga nagu ikka, hakkas aeg venima, esialgsest vahemikust 14-16 vahel sai peale 16. Kella viieks oli Jonas olnud söömata hommikul alates üheksast, mul hakkas vaikselt nutt ligi hiilima, et issand issand, kas saab tõesti olla, et me ootasime selle aja tühja. Üsna lähedal uuele murdumisele saabus siiski teade, 15 minuti pärast viiakse Jonas ära. Vahetasin tal mähkme, musitasin ja kallistasin nii palju kui jõudsin ja saatsin oma heatujulise beebsu õega operatsioonile.

Opi ootel

Sel hetkel oli raske ja veel raskem olla palatis, kus teine ema on oma beebiga koos, aga vastupidiselt ootustele, mul oli üsna hea olla. Teadmine, et lõpuks saab laps abi, et nüüd edasi läheb kõik ju ikka ainult paremaks. Tõmbasin palatis meile vahesirmi ette ja sõin lõpuks toodud õhtusööki, sest olin ise ka sinnani vaid hommikusöögiga. Vaatasin ERR äpist uudiseid ja õhtuseid saateid, et aeg kiiremini läheks. Ootasin infot Jonase kohta, sest mul oli teadmine, et peale oppi läheb ta küll intensiivi, aga saan teda vaatama minna.

Sellise sirmi sai vahele tõmmata. Vaid paar päeva varem olin olnud seal teisel pool sirmi

Ootasin. Ootasin. Juba hakkas vaikselt kõhus keerama, miks keegi midagi ei ütle, miks nii kaua läheb. Õed ei teadnud midagi. Ootasime. Kuniks enne 9 õhtul lõpuks tuli info, et Jonasega on kõik hästi, taastub AGA, et ma ei saa teda enam nüüd õhtul näha. Okei, šokk, aga olles sellest kõigest lihtsalt nii läbi, siis leppisin sellega, eeldades, et ju ta alles narkoosist välja end magab ja keskendusin sellele, et temaga on kõik hästi.

Sain nii õhtul kui öösel kui hommikul rindadest piima välja pumbata ja kuna mulle oli öeldud, et laps on tilguti all ja temale süüa pole vaja, siis lihtsalt kallasin selle piima minema.

Hommikul sättisin end korda ja läksin uurima, et kuidas ma Jonase juurde saaks. Ja… šokk… keegi ei tea midagi, öeldi, et ma ootaks arsti ja et päeval tuuakse Jonas minu juurde. Seda oli minu jaoks liiga palju, ma tahtsin OMA lapse juurde ja kohe. Õnneks oli selleks hetkeks mul ka meie arsti number, kellele helistasin, muret kurtsin ja peale seda saabus üsna kiirelt info, et saangi Jonase juurde minna (kui ma poleks helistanud, ma ei tea, millal ma oleks tema juurde saanud).

Intensiivis oli muidugi hoopis teine vibe, koguaeg keegi midagi tegi ja toimetas. Mind ootas ees natuke tusase olemisega väike Jonas. Paitasin teda seal veidi ja kui ta sai parajasti kätte valguvaigisti, siis sain ta lõpuks omale sülle ja rinnale, kus ta suure näljaga end sisse seadis ja täielikult rahunes. Minu hämminguks selgus, et talle oli 2x ka piimasegu pakutud, millest ta väga midagi ei arvanud – MIKS seda tehti, kui ma ise olin mõned korrused kaugemal ja pumbatud piima minema viskasin, jääb mulle mõistatuseks. See ei ole okei, see ei ole lapse huvides, ega ema huvides, aga kuna see kommunikatsioon seal lonkab mõlemat jalga, siis ega enam ei osanud palju imestada ka.

Sain oma lapse lõpuks sülle ❤️

Suhtlesime seal siis arstiga, õdedega ja järsku hakkas kõlama jutt, et Jonase seisund on hea, max paar päeva haiglas ehk olla vaja (ma ei julgenud seda Teedule kirjutada, sest olin kindel, et ilmselt peame ikka selle nädala ära tiksuma). Ja siis uus tormiline infopööre – “te võiks täna koju minna”. Okei, MIDA ma just kuulsin?

Sellele järgnes sagimine õdede poolt, kes rääkis haava hooldusest, kes valuvaigistite doseerimisest. Kui küsisin, et kas keegi viib Jonase tagasi osakonda, kus me sees olime ja kus meie asjad ootasid, siis kehitati õlgu ja pakuti, et ma jätaks Jonase sinna, läheks pakiks asjad ja tuleks siis võtaks tema.

Läksin super hämmingus tagasi asjade juurde ja otsisin meie arsti üles, et küsida, et mida tema sellest koju minekust arvab. Seda kuuldes ei olnud tema sellest ideest küll vaimustunud ja ausalt öeldes ma tahtsin küll väga koju, aga otse intensiivist peale oppi koju saamine ei tundunud isegi mulle päris nagu tehtav asi. Liiatigi ei olnud ma isegi näinud seda haava, mida ma kodus hooldama peaks hakkama. Pakkusin niisiis välja, et vähemalt ühe öö me ikka võiks haiglas veel olla.

Sellegi poolest soovis intensiivi arst minuga ise rääkida, sest tema leidis, et meil oleks siiski parim minna koju. Nii vantsisin ma siis läbi maja tagasi sinna (miks ma seda ei saanud nt õhtul teha jääb samuti mõistatuseks). Arstiga räägitud, lasin endale siiski haava hoolduse ette näidata, nii oli ka haava esimene nägemine vähem šokeeriv ja kuna Jonas tundus tõesti end hästi tundvat, nõustusin, et läheme siis koju. Lahkumine intensiivist selliselt, et kaenlas beebi ja teises käes haava hoolduse tarvikud oli ka muidugi omapärane ja ma pole kindel, et just kõige levinum variant.

Nägime veel oma arsti, kes sai ka nüüd Jonast vaadata ja veenduda, et temaga hästi ning andis nõu, et mis ja kuidas edasi. Sain temalt veel küsida kõik, mis pähe tuli, sest see oli selgeks saanud, et kui on võimalus, siis tuleb kõik asjad kohe järgi uurida.

Samal ajal olin Teedule vahepeal märku andnud, et me vist saame koju. Tema oli parklas ootamas, siis vahepeal ültesin, et aaa vist ikka ei saa, ta läks ära, et siis poole tee pealt uuesti tagasi keerata ja ikka järgi tulla.

Mina pakkisin uuesti meie kraami kokku, mida oli ju terve nädala jagu kaasa võetud, panin beebsu turvahälli ja võtsin kogu meie kraami ühes, olime südamlikud ja jätsime arsti ja õdedega hüvasti, ise ka päriselt veel õieti uskumata, et mis just toimus.

Koju minek!

Ma ei teagi, et kas kogu selle meie kogemuse juures oli midagi mitte veidrat, sest selline tunne tekkis küll. Selline veider uskumatu maailm päris maailma sees.

Ma saan aru, et praegune koroona aeg kindlasti mängis rolli erinevate asjade juures, aga ausalt, kui haigla enda sees oleks kommunikatsioon parem, oleks nii mõnigi pisar vähem valatud. Lapse tervis on seal loomulikult esmatähtis, aga laps ja vanem(ad) on ju koos, lapsevanem on oma lapse ravimisest ja terveks saamisest sama huvitatud ja vajab, et teda hoitakse ka asjadega kursis. Ja samal ajal ei peaks lapsevanem olema info vahetaja eri osakondade vahel. Üks sellises suuruses haigla peaks toimima tiimina, ühtse tiimina, kes siis omakorda koos vanemaga annavad oma parima lapse heaolu nimel.

Tänaseks oleme siis kodus kosumas, õnneks tundub, et kõik läheb hästi ja nii nagu peab. Tulevikus tuleb teha veel kontrolle ja uuringuid, aga pigem on lootust, et kõik on korras.

Ma olen kõigile meiega tegelenud arstidele ja õdedele siiski südamest tänulik, sest olgu kuidas oli, Jonase terveks saamise nimel nad oma parima andsid ja lõpuks sellest muu polegi olulisem.

Ja tänulik olen kõigile neile, kes meile kaasa elasid, oma head soovid ja mõtted meie poole teele panid, muret tundsid ja abiks olid. Aitäh, aitäh, aitäh ❤️

Kodus ja meiega on hästi! ❤️🙏

Koduse apteegi uuendused

Nagu eelmises postituses mainisin, siis oleme praegu kodused ja püüame püsida eriti terved. Samas, ega kriisiks valmistuma peabki nö heal ajal, seega just tervete laste kõrvalt on paras aeg oma varustus üle vaadata.

Seepärast olime rõõmsalt nõus kui KidsMed.ee soovis meile katsetamiseks saata oma uue kontaktivaba termomeetri ning ilmselt tutvustamist mitte vajava Nosiboo PRO ninaaspiraatori. Oleme neid asju nüüd siis veidi kasutada jõudnud ja jagame muljeid.

Kontaktivabal termomeetril on mitu head omadust, esimene muidugi see, et lapsel saab temperatuuri mõõta ülikiiresti ja teda ei pea selleks minutiteks korralikult ja võrdlemisi liikumatult ühe koha peal hoidma. Kui sul on ikkagi vaja haiguse ajal nelja lapse palvikku kontrollida, siis see kiirus hakkab juba ka päris olulist rolli mängima.

Mu lapsed on üsna mõistlikud inimesed, aga no proovi sa kaheaastast kraadida, kes on parajasti otsustanud, et vot just kaenla alla ei kavatse ta mitte mingi hinna eest midagi panna või et sa ei tohi aidata tal kraadiklaasi korralikult all hoida – kogu selle mässamise peale oled lõpuks ise läbi ja pole ka kindel, et temperatuur üldse õigesti mõõdetud sai.

Jee, pole palavikku!

KidsMedi termomeetriga saab tulemuse mõne sekundiga ja näidu lihtsamaks lugemiseks on ekraanil kolm eri värvi – kui pole palavikku, siis roheline (oimukohast mõõtes kuni 37.3), väike palavik oranž ja kõrge palavik punane. Selliselt on ka väiksele lapsele lihtne näidata, et näed, praegu on palavik ja õue minna vms teha ei saa.

Lisaks kehatemperatuuri mõõtmisele saab selle termomeetriga mõõta ka näiteks vannivee või ruumi temperatuuri (eraldi režiimid valikus) – nii pole selleks eraldi vidinaid vaja ja saab kõik ühe asjaga tehtud.

Mulle on sümpaatne ka see, et termomeeter on tugevas hoiustamise karbis, nii on see alati valmis kasutamiseks, ei saa millegi ebavajalikuga kokku ja on kindlam, et kasutamiste vahepeal sellega midagi ei juhtu (nagu meil ühe eelmise termomeetriga juhtus).

Praktiline karp

Nosiboo ninaaspiraator on lapsevanemate seas olnud päris populaarne, siiani polnud meie selle kasutamiseni jõudnud, aga nüüd siis katsetasime ära. Õnneks meil hetkel päris nohus beebit pole, aga miinuskraadid õues ja kütteperiood toas teevad toas õhu vahel selliseks, et enne und on vajalik beebi nina nt Humeriga niisutada ja siis see üleliigne vesi ka ninast välja saada.

Nosiboo PRO töötab mootoriga ja on muidugi üsna vali, samas on see hea tähelepanu hajutaja, et kiirelt lapsel nina selle surina saatel puhtaks teha. Ja kuigi mootor teeb häält, siis on see lapsest endast piisavalt kaugel, sest imav otsik on ühendatud pika voolikuga – nii ei põrise midagi otse lapsel näos, mis võiks hirmutavalt mõjuda. Selleks, et saaks liigse tati ninast välja võimalikult tõhusalt saab Nosiboo imamisvõimsust ka muuta (nt vastsüninul võib olla vajalik õrnemat võimsust kasutada).

Nosiboo PRO ninaaspiraator – mahub meil näiteks hästi mähkimislauale

Kaasas kandmiseks on see mudel liialt suur ja vajab kasutamiseks pistikut, samas on üsna mõistlik, et lapsega, kel nohu, ei peakski väga kuskil ringi tuiama, seega see suurus ja nö statsionaarne kasutamine ei ole segav. Aga igaksjuhuks näiteks reisile minnes (kui kunagi jälle saab eks) oleks seda kaasa võtta palju – selleks eelistaksin manuaalset Nosiboo ecot, mis ei kaalu suurt midagi ja mille saab hõlpsalt ka väiksesse kotti pakkida.

Meie katsetuste põhjal on nii termomeeter kui ninaaspiraator mõlemad tõhusad abilised, kui Nosiboo on ehk pigem selline mugavustoode, siis termomeetrita ei saaks me küll läbi, seega kel oma koduse apteegi korrastamine-komplekteerimine käsil, siis soovitame (ja miks mitte ka näiteks praktiliseks katsikukingituseks neist mõnda kaaluda, liigse pudipadi asemel).

Nädala lõpuni kehtib ka sooduskood “berit10”, millega saab ostud kidsmed.ee lehelt teha 10% soodsmalt.

Oh aasta uus

Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.

See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus

Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.

Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.

Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.

Rõõmus kuuene

Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.

Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.

Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!

Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️

Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada

Kuidas meie jõulud möödusid

Nõndaks, said need 2020 jõulud ka tehtud, teisiti kui varem, aga ma ei ütleks, et halb oli. Olime küll ainult oma väikses (suure) pereringis, aga nagu ma juba naljatlesin, siis nelja lapse juures on hea see, et seltskonnast pole kunagi puudus.

Tegime siis sel korral nii, et 24.12 pidasime mõnusat jõululaupäeva – hommiku alustuseks ahjupannkook maasikamoosi ja maapähklivõiga, mille retsepti juhtusime Teeduga ühest Netflixi kokasaatest nägema ja mida olime juba mõnda aega proovida mõelnud. Pühade hommikuks sobis see idee suurepäraselt ja Teet siis võttis teostuse enda peale – kukkus päris hästi välja ka, vaid moosi prooviks järgmine kord paksemat kasutada, tuleks ilmselt gramm veel parem.

Tuhksuhkur tegi koogi eriti jõuluseks
Pisut tasub enne lahti lõikamist jahtuda lasta ka

Laste kingitused olid kõik valmis ja ootel, aga oma otsustamatusega olime Teeduga enda kingid siiani ostmata jätnud. Igasuguseid mõtteid oli ja siis samas jälle mõtlesime, et aga pole ju tegelikult midagi vaja. Aga päris ilma kingitusteta oleks asi ehk lastele kahtlane tundunud ja nii läks siis Teet veel otsima seda “midagi”, mis meie kingiks passiks – saates mulle siis poest pilte nii õmblusmasinast (ärge küsige miks, sest ma päriselt oskan ainult nööpi ette õmmelda), varstolmuimejast (mida oleks isegi vaja, aga mida ma ei tahtnud esimest suvalist ettejuhtuvat osta) aga ka gorilla kujust 🤣🤣🤣 Ja kuna meil mõistlikke mõtteid ei tulnud, siis ostis ühe kogupere lauamängu, mis meid ühise kingina kuuse alla ootama läks.

Teet kingitust valimas 😂

Päeval kuulasime jõululaule, kraamisime natuke elamist ja tegime jõulusööke. Ma pole eriline seaprae inimene ja kuna suurt pidu ei teinud, siis sel korral saime õhtusöögi tehtud ilma selleta. Kõhud sellest tühjemad ei olnud ja hästi maitsesid nii verivorstid kui ka pardifilee. Magusaks oli varutud sefiirtort, mis kangesti kaunistuste poolest Elsa ja Anna seiklustega sobis, aga juurde küpsetasime lastega ka jõulutähe saiakesi. Ma ei hakanud endale neid sihte nii kõrgele seadma, et ise ka tainas teha, seega kasutasime poest ostetud pärmi-lehttainast ja kirsimoosi ning tulemus oli maitsev ja lastel tegemisest rõõmu palju (need on hästi jõukohased küpsetised lastele ise tegemiseks, väikse abiga), eriti kui piparkooke on juba küll tehtud.

Jonas ei tahtnud ka toimetustest ilma jääda
Lihtne ja hea
Jõuluõhtusöök

Oma ülejäänud perega suhtlesime ühises chatis, kes oli teises linna otsas, kes teises Eesti otsas, loodame, et järgmisel aastal siis jälle mõnusalt kõik koos, aga polnud häda ka sel korral ❤️

Peale söömist vaatasime ilmselgelt Frozeni teist osa ja mängisime natuke lauamänge ning oligi aeg end magama sättida. Lastel läks magama minek suurest jõuluvana ootuse ärevusest hoolimata üsna kergelt, sest sai ju seletatud, et mida kiiremini magama, seda kiiremini tuleb hommik ja… kingitused!

Hommikut oodates

Kui lapsed olid magama jäänud oli meil Teeduga aeg igast peidikust välja tuua kõik kingitused ning need kuuse alla hommikut ootama sättida. Lastele ütlesin ka, et kui hommikul ärkavad, siis hõigaku voodist meid, et me ütleks, kas on juba õige aeg ärgata ja kas võib elutuppa minna – et kogemata ei läheks liiga vara ja jõuluvana polegi käinud (või, et me kogemata kõik kell 5 ei peaks ärkama eks 😂). Endamisi mõtlesin, et olen nõus hommikut alustama alates 6.30, lapsed ärkasid 6.45, nii et läks suht hästi sellega.

Natuke unised, natuke elevil

Järgnes suur kingimöll, mis kestis põhimõtteliselt terve päeva. Selles osas oli see hommikune kingituste jagamine küll suurepärane, et nad said oma uute asjadega tegeleda terve pika päeva, tavapärase napi õhtu asemel. Mulle tundus ka, et kõik olid oma kingitustega rahul, aga ühist tegevust ja rõõmu pakkus kõige enam ilmselt Connetix magnetite pallirada, see oli miski, mille juurde terve päeva kokku tuldi, et jälle ehitada ja palle veeretada – ma päriselt imestasin, et KUI palju rõõmu ja elevust see pallide korduv veeretamine neile pakub, poleks isegi uskunud, et nii palju.

7+ Lego läheb kokku juba kiirelt
Connetixi avastamine
Üks “suurem laps” ka ehitamas 😂

Ülejäänud jõuluaeg läks rahulikult ja koduselt, nüüd siis kulgeme aastavahetusel ootel – lapsed väga ootavad, et saaks ilutulestikku näha, kui nad ikka jaksavad nii kaua ärkvel olla muidugi 😀

Connetix – meie laste lemmik magnetid

Ma alguses plaanisin teha postituse meie laste jõulukingituste mõtetest, aga et taolisi postitusi on olnud juba üks jagu, siis ma ei hakka meie asju ka siia üles rivistama. Küll aga on tihti mu postkastis kirju küsimusega, et millised need mu laste lemmikud magnetid olidki ja vot neist ma veidi pikemalt täna kirjutangi.

Taustaks nii palju, et Connetixi näol on tegemist üsna värske Austraalia brändiga, mis samas on kiirelt kogunud populaarsust üle maailma, Eestis müüb ja toob maale neid Hellyk.ee, kust oleme ka varem palju lahedat mängukraami ning (villa-siidi)riideidki ostnud ja kellega koostöös see postitus sündis. Koostööst hoolimata tahan rõhutada, et kui need klotsid tõesti poleks meie lemmikud, siis ma neid ei kiidaks 🙂

Olles lastega erinevaid magnetklotse proovinud, siis nüüdseks oleme jäänud just Connetixite peale ja sellel on mitu põhjust.

Connetix klotside magnetid on mõnusalt tugevad ja korralikud, mis tähendab, et ehitised püsivad stabiilsemad ja nendega annab peale ehitust ka mängida – mu lapsed nt mängivad oma ehitatud majades nii puust tegelastega kui loomafiguuridega ja seal nii tegutsedes ei lagune nt ehitatud uhke loss sealsete elanike all ära. Tugeva magnetiga pole ka probleem kõrgusesse ehitada seega saavad kõik lossid loomulikult omale väärikad tornid, mis esimese tuuleiili peale laiali ei lagune – väikevennast Gozilla vastu muidugi ei saa paraku.

Lisaks on need klotsid ilusate kirgaste värvidega ning mitmete erinevate kujudega, et ikka igasugused ehitusideed saaks realiseeritud.

Ja selleks, et oleks millest ehitada, on Connetixil mitu erinevat komplekti. Kõik komplektid loomulikult omavahel ühilduvad ja nii on hästi mugav neid aja jooksul vaikselt juurde varuda, sest olgem ausad, ega nad just super soodsad ei ole, olgugi, et hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Mida rohkem klotse seda põnevamaid asju saab ehitada ja kui kord juba alustatud, siis võiks neid juurde varuda suht piiritult muidugi. Kui keegi uurib, et mida lastele kinkida võiks, siis lisakomplekti Connetixitega meie puhul juba mööda ei pane. Komplektid on ka eri suuruses ja erinevate lisadega – on olemas selline baaskomplekt, millega hea alustada, aga ka väiksemaid komplekte, millest mõned spetsiifilisemad nagu näiteks auto/rongi vms liikuri ehitamise oma. Selle hooaja hitt saab kindlasti olema ka nende palliraja komplekt (seda pidi ka uue aasta alguses Eestisse juurde tulema), mis meie lastele ka kuuse alla kingipakki läheb, aga mis nüüd enne jõule kiirelt läbi müüdi.

Pilt Hellyk.ee, saabuv pallirada 😍

Mis mulle veel nende magnetite juures meeldib on see, et need on täpselt sellised asjad, millega täiskasvanud ka mängiks ehk siis kui tahad lastega rohkem koos tegutseda ja midagi sellist loovat mängida, siis põnevad Connetix ehitised on väga hea valik selleks. Ja samal ajal on need klotsid sellised, et lapsed oma fantaasiaga võivad teha ikka täiesti vingeid asju, ilma, et neid kuidagi juhendama peaks. Praegusel ajal kui veedame rohkem aega kodus, on sellised vabat mängu soodustavad mänguasjad mu meelest eriti asjalikud ja pakuvad tegevust pikaks ajaks.

Meie kogemuse pealt soovitan see kõige esimene komplekt ka mitte just kõige pisem võtta. Kui klotse on vähe, siis on paratamatult ka ehitusvõimalused piiratumad ja võib olla kohe esimese hooga ei kaasne mänguvaimustust, meie laste puhul oli vaimustus küll, aga kohe ka soov klotse juurde hankida, sest oma ehituste tegemiseks jäi materjali puudu.

Ehk siis, ma hoiatan, võib vabalt juhtuda, et jääte neist klotsidest natuke sõltuvusse, aga samas on see nagu veidi selline positiivne sõltuvus, nii fantaasiat kui loogikat arendav seal juures.

Meie kiidame ja soovitame!

Pilt Hellyk.ee

Teistmoodi jõulud

Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.

Mu selle aasta kaunistus 😍

Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.

See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.

Jenni selle aasta ehe

Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.

Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.

Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.

Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüd
Nii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍

Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.

Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️

Jõuludeni on jäänud 9 päeva!

Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid

Mõned novembri mõtted

Käes on november ja peaaegu võiks öelda, et selle hullumeelse 2020. aasta lõpp juba paistab. Oh, kuidas tahaks, et selle aastanumbri vahetusega kõik muutuks, tagasi päris normaalseks või no vähemalt kõvasti paremaks.

Sügise alguses valdas mind paljuski väsimus ja ärevus kõige selle viirusega seonduvaga, tänaseks on minus toimunud mingisugune leppimine – et okei, on kuidas on, ka teatud piirangute ja reeglitega saab ju täitsa “normaalselt” elada. Lastest on natuke kahju küll, sest pidime taas üle rääkima, et miks ei saa vabalt nt vanaemale külla minna või koos poes käia (ütleme nii, et selle koos poes käimise ära jäämise pärast me Teeduga ise siiski ei kurvasta 🙈 ).

Mis mind ennast aga iga jumala päev hämmastab on see mingi veider vastupanu inimestelt, kes on otsustanud, et olgu, mis on, nemad on kõigele vastu. “Ei kanna maski”, “viirust pole olemas”, “lähme kõik reisile”. Väide, kuidas maski kandmine segab neil ajul töötamast on mu lemmik – sest vabandust, aga mu meelest selle väitjal ei ole seal nii kui nii enam midagi segada (meenutagem siin juures, kuidas arstid on pidevalt teinud keerukaid operatsioone ja protseduure just nimelt maski kandes eks…. aga vot sul “aju ei saa töötada” – mida iganes).

(Ja jätame välja need inimesed, kes meditsiinilistel näidustustel maski kanda ei saa ja kes seeläbi ise pigem riskirühma kuuluvad ja kellel oleks kasu palju kui sinna mitte kuuluvad maski kannaks.)

Tegelikult ei ole raske neid mõningaid soovitusi järgida ju – ära ela teisel inimesel seljas ja hoia vahet, pese hoolikalt käsi, ära mine ka kergelt kehva enesetundega kuskile asju ajama ja jumala pärast, pane siis see mask ette kui pead viibima inimestega lähestikku koos – mitte keegi ei käse sul seda kodus suppi keetes või üksi metsajooksu tehes kanda, aga kui lähed poodi, teatrisse või bussi, no ole inimene, pane ette.

“Lemmikutest” rääkides torkavad eredalt silma ka need, kes n-õ-u-a-v-a-d, et nad peaksid saama minna ja teha ja olla nagu varem, aga samal ajal lähevad või viimse veretilgani mingi maski vastu ristisõtta, mille kandmine samas aitaks ehk meil kiiremini igasugustest rangematest piirangutest priid olla. Aga ei.. enne toksiks omal näpud klaviatuuril verele mõne maski kandmist eeldava asutuse postituse all, kuidas mitte iiiiiialgi sinna oma jalga enam ei tõsteta maski pärast (pole muidugi kindel, et oleks ka ilma maskita tõstnud), kui et paneks selle maski ette ja lihtsalt elaks rahulikult oma elu edasi.

Lihtsalt.. max hämming.

Aa ja siis.. mingi eraldi tase on veel see, kui ise maski ei kanna (okei, ole siis õnnelik eks) aga sind häirib hingepõhjani kui keegi TEINE kannab. Et nagu.. miks? Ma ei tule sulle maski ette panema (isegi kui tegelikult tahaks), aga mis see sind puudutab, kui MINA seda kannan, kas sa tegelikult ikkagi kahtled oma suurepärases otsuses eirata soovitusi ja sa otsid mingisugust toetust sellele? – ära näe vaeva ja lase mul elada, eks.

Kui nüüd see seltskond välja arvata, kellele siin niigi liialt ridu kulutasin, siis ma tahan öelda, et kuulge, me saame hakkama – we can do this.

Sest kuigi lapsed on mõnede piirangute pärast küll pisut rahulolematud olnud, siis teisalt on nad eriti rõõmsad, et lasteaias ollakse jällegi eriti palju õues. Vanemad ei saa meil lasteaias majja juba kevadest, aga kõik toimib – lapsed antakse õues või uksel üle ja sama moodi saadakse õhtul kätte. Pimeda aja jaoks paigaldati lisavalgustust hoovi ja lapsed saavad toimetada ka pealampe kandes – how cool is that? Ma ei hakka üldse rääkimagi kuidas mõni päev ka lõkkel vorste küpsetatakse või koos viimaseid sügisesi aiatoimetusi tehti ja matkamas käidi. Ma arvan, et ma ei suuda ilmselt oma piiritut tänutunnet laste õpetajatele kunagi adekvaatselt väljendada, aga ma olen päriselt nii nii tänulik, et nad on selle jabura aja nii positiivselt ja sujuvalt korraldanud.

Ja kui sügise alguses olin mõneti skeptiline, et kas ja kui palju riideid lasteaia tarbeks üldse peaks varuma – sest äkki oleme varsti jälle kõik lihtsalt kodus – siis nüüd tuli hoopis teha korralik ümberhäälestus, et neile tõesti iga ilmaga õues olevatele lastele oleks olemas selle jaoks võimalikult mugavad (loe: mudas kaevamist ja ronimist jms võimaldavad) riided ja jalanõud. Mitte, et nad enne oleks paljalt käinud, aga pigem, et oleks vastavalt ilmadele rohkem kombineerimise võimalusi maksimaalseks mugavuseks.

Kui varem siit-sealt ikka kostus unistavaid ohkeid, et saaks need lapsed lasteaedades rohkem õues olla või lausa spets õue lasteaias käia, siis mu meelest on seis selles osas praegu küll suisa ideaalne.

Pole ju halba ilma on vaid ebasobiv riietus ja minu ülesanne lapsevanemana on see riietus võimalikult sobivaks timmida.

Elu ei jää seisma ja selle ilmekaks tõestuseks on ka meie väike Jonas, kes eile sai juba 6-kuuseks, mõelda, et ta on siiani terve elu sellel veidral ajal elanud ja et tema sünniaastat jääb see kõik meenutama – ja ma siiralt loodan, et me varsti-varsti saame seda kõike just nimelt meenutada kui midagi, mis oli tüütu ja jabur, aga millest me siiski läbi tulime.

Lõpetuseks tuletan meelde, et jõuludeni on jäänud 36 päeva! 😂🙈

Adios amigos!

(unistades perepuhkusest Hispaanias, mis varem või hiljem ikka tulema peab)

ps see on MINU blogi ja ma ei ole huvitatud mingisugusest maskivastasest jutlusest siin – seega taolisi kommentaare ei plaani avaldada, nii et võib kirjutamise vaeva säästa.

Easywalker Rudey – meie Jonase uus käru

Pikalt kasutasime oma UB Vistat ja ma ei näinud ka, et mis käru võiks tulla päriselt selle asemele Jonasele põhikäruks, kuniks saabus Easywalker Rudey, etteruttavalt võin öelda, et olen selle vahetusega ülirahul.

Rudey on Easywalkeri kõige uuem mudel, oma välimuse poolest teistest selles perekonnas üsna selgelt eristuv ja kui ma polnud alguses kindel, et kas see eristumine on just heas mõttes, siis täna pean nentima, et on küll. Selle mudeli juures on nii palju häid omadusi, et raske on midagi esile tõsta, aga no proovime.

Easywalker Rudey vankrikorviga

Üks suur põhjus, miks Rudey meie perre tuli on suurus, nimelt on keskmisest suuremad nii vankrikorv kui ka iste ja kuna Jonas on alles beebi, kes veel lähiajal ei istu, siis võimalus teda maksimaalselt kaua korvis hoida oli üsna määrav. Praegu 6-kuuselt ja ca 68cm pikana on tal seal korvis veel mõnusalt kasvuruumi (korvi mõõduks saan ca 79cm).

Easygrow Hood Norse soojakott Rudey korvis ja Jonas magusalt magamas


Korvi ruumikust illustrerib hästi mu meelest seegi, et Easygrow Hood Norse ekstra soe talvine soojakott (ilma pikendust kasutamata) mahub korvi osasse ära ja seda päris igasse korvi ikka ei mahutaks.
Ka Rudey istme juures pole pikkusega koonerdatud, aga lisaks on iste täislamav ehk ilma lohuta, mis tähendab, et saame seda kasutada ka siis kui Jonas veel ei istu. See täislamav iste annab ka võimaluse, et kui on plaanis selline käik, kus ehk käru tahaks vahepeal kasutada nii Jonas kui Jon, siis võtame Rudey istmega kaasa ja asi korras. Väga meeldib, et istmel on külgedel kõrgemad servad nagu ka Easywalker Charleyl, et ka väiksem beebi seal end nagu turvalises pesas tunneks. Komplektis on turvakaar, mis avaneb nn väravana, alati kaasas ja käru saab istmega koos kokku panna turvakaart eemaldamata.
Nii vankrikorvil kui ka istme kaarvarjul on olemas ka võrgust õhutusavad.

täislamav iste näoga sõidu suunas
Istuv asend on mõnusalt püstine
Täislamav iste selg sõidu suunas


Istme juures on äge ka see, et seda saab teha pikemaks ja lühemaks vaid nupule vajutades ja maksimaalseks pikkuseks saame nii ca 95cm. Ja nagu ühele heale full power kärule kohane, siis istet saab kasutada nii nägu sõidu suunas kui ka selg sõidu suunas. Ka kokku panna saab Rudey koos istmega ja seal juures ei ole vahet kumba pidi iste parajasti peal on – super mugav!

Istme jalatoe pikkus on muudetav, pildil max pikana, aga saab ka lükata lühemaks, siis on serv täpselt pehmenduse vastas
Enne oma Rudey tellimist proovisime seda ka Noblessneris Perela keskuses, ära mahtus ka neljane Jenni. Muideks käru kaalupiiranguks on 22kg

Raam on mõnusalt stabiilne, samas on kogu käru kaal mõistlikult vaid 11.5kg koos korviga ja 11.2kg koos istmega, seega pigem isegi kerge. Tähelepanuta ei saa jätta ka alumise pakikorvi suurust, kuhu mahub kõvasti kraami ära ja tänu kõrgetele äärtele pole ohtu, et sealt midagi välja võiks pudeneda. Väga meeldib mulle, et pakikorvi tagumises servas on klapi all peidus võrgust taskud, see on täiesti ideaalne koht, kus näiteks turvahälli adaptereid hoida – need on mu meelest alati sellised asjad, et kui vaja siis pole kaasas või pole nagu head kohta kus neid käepäraselt hoiustada.
Käru kokku panek läheb lihtsalt – iste kokku klappida ning siis raamist nö kokku keerata.

Pakikorvi tagumisel küljel klapiga taskud, kus on hea näiteks turvahälli adaptereid hoida
Rudey istmega koos kokkupandult


Ah jaa, veidi suurema lapsega on lahedaks lisaomaduseks ka see, et käruga kaasas olevale turvakaarele saab kinnitada mängurooli. Kui mu lapsed seda esimest korda Easywalker Jackey küljes nägid, siis tahtsid nad seda käru meile koju põhimõtteliselt ainult selle rooli pärast, seega ma lausa pidin selle ka Rudey külge ostma, saavad lustida (ühtlasi võib see hästi mõjuda ka kärustreikide korral 😉 ).

Käru saab koos istmega kokku panna ka siis, kui rool on turvakaare küljes!

Põhiline küsimus on ikka inimestel, et kas käru talveks sobib, kui siin kohal selle “talve” all lund silmas pidada, siis Rudey rattad on piisavalt suured, et kergest lumest ja lükatud teedel kenasti liigelda, kas sellist lumist talve muidugi üldse tuleb ja kui tuleb siis kui kauaks – see juba omaette teema. Vedrustus on tuntav, aga mitte “õõtsa-õõtsa”, Harvey2 mudel oli selles osas minu meelest õõtsuvam, aga et see maksimaalne vedrustus ei ole meie prioriteet, siis suur korv ja ruumikas iste said meie valiku juures määravaks nende kahe mudeli vahel valides, viisakal terviserajal saab ka Rudey vabalt hakkama.

talveks valmis

Meie Nuna Pipa Next turvahäll sobib Rudey peale adapteritega kenasti ja nii saab seda ka turvahälli ratastena kasutada, raam läheb piisavalt väikseks kokku, et kes ei taha mitut käru omada, siis piisab Rudeyst täiesti.

Rudey Nuna Nexti “ratastena”

Asi, millega Rudey veel hästi klapib on ka Sleepytroll vankrikiigutaja, millest plaanin ka eraldi veidi pikemalt kirjutada, aga ütleme nii, et kes tahab endale abilist, et beebi kärus paremini magaks, siis seda kiigutajat soovitan küll väga.

Sleepytoll kinnitub lükkesangale ja kiigutab-kõigutab (aga ei värista) käru, kui tajub lapse liikumist või häält

Rudey on selline käru, et iga päev, kui ma panen Jonast sinna magama, siis ma olen nii rõõmus seda kasutades, käru liigub nii sujuvalt, materjalid on mõnusad, kasutada on igas mõttes mugav – ja mis peamine, Jonas on ka selles kärus rahul.
Mulle tundus, et minu kärusõltlase hinges oli vahepeal tekkinud teatav rahutus, et polnud nagu seda “õiget” tunnet, aga Rudeyga on see tunne tagasi ja peab nentima, et Easywalker on kuidagi meile hästi sobiv firma.

Hetkel on Easywalker Rudey tutvumishinnaga, komplektis on raam, vankrikorv ja iste, turvakaar ja korvile ka vihmakile. Koodiga “berit” saab lisaks sellele heale hinnale veel lisasoodust ja seda novembri lõpuni. EDIT: praegu kehtib kood lifeatlucky13, mis annab täishinnast -15%
Easywalker Rudeyt saab näha ja katsuda Tartus Babyshop.ee esinduspoes ja Tallinnas Perela keskuses Noblessneris (Staapli 3) – sooduskood kehtib ka mõlemas kohas ostu vormistades 😉

Lisadena saab juurde osta turvahälli adapterid, juba mainitud rooli, või siis hoopis telefonihoidja või led lambi, millele on kinnituseks spets kohad raamil/turvakaarel. Ka seisulauda on võimalik lisada, et sõidutatud saaks kaks last.

2.5-aastane Jon mahub Rudeysse veel väga kenasti ja rool on ka tema lemmik vigur

Meie argipäevast

Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

magnet kalender, mida hommikuti täidame, kuufaas küll täna vale, aga läbi pilvede polnud ju näha 😀
lasteaialised

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas seljas ja asume toimetama

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

siiani uskumatu mõelda, et ta rõdul nõus magama 😀

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Vapiano esmaspäev

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

ei ei, see ei ole lõunane vein pitsaga, vaid supi topsid üksteise otsas tornis seal koti sees
mmm kõrvitsasupp!

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Olgugi, et olen kõigi lastega püüdnud seda igakuist ülevaadet kirjutada, siis Jonasega on see ära jäänud. Neljas laps on õpetanud mulle, et teeme ainult seda, mida päriselt tahame ja ma ei sunni end nui neljaks mingeid radu käima ainult selle pärast, et sai varem nii tehtud.

kahekuune Jonas
kolmekuune Jonas

Ühtlasi on elu Jonasega lihtsalt parim. Ma nii naudin seda meie beebikest, see võib olla kõlab veidralt ühe äsja viiekuuseks saanud lapse kohta, aga ta on nii sümpaatne inimene, et lausa lust on koos temaga igapäevaselt kulgeda.

neljakuune Jonas

Muidugi on sellise ülistuse juures neid, kes nüüd kohe mõtlevad, et küllap see beebi on mingi ideaalne muster magajast rõõmupall ja sellepärast ma siin naudin seda elu.
Noh, ma arvangi, et ta on ideaalne, olgugi, et üldjoontes on tema päevased uned umbes täpselt 30 minutit pikad ja mingit mitmetunnist lõunaund käruga rõdul see inimene lihtsalt ei tee. Kui teine elukuu möödus üldse nii, et Jonas oli nõus magama ainult kas linas või kotis ja me seda talle siis loomulikult ka võimaldasime, siis tänaseks on ta vähemalt heal hetkel nõus ikka kärus ka oma need uinaku sutsakad tegema. Minu jaoks üsna uus olukord, arvestades, et teised lapsed on selleks ajaks ikka siiski kärus magajateks muutunud. Aga noh, ma olen siiski adapteerumisvõimeline ja ka selle eluga oleme harjunud.

klassikaline uinak

Ma ei tea kas just tihe kandmine on siin mingit rolli mänginud, aga Jonas on meil väga sotsiaalne beebi, ta tahab suhelda, talle meeldib üle kõige kui temaga räägitakse ja tema juures ollakse, ise püüdlikult vastu lalisedes. Naeratust on tema näol näha tihedamini kui miskit muud ja see sama naerusuine olek on tema juures lausa nakkav. On väga raske olla pahas tujus kui oled koos Jonasega.

Imetamine on meil suures plaanis sujunud väga hästi, samas terve kuu võitlesin millegagi, mis oli just kui soor, aga tagantjärgi arstide hinnangul võib olla siiski mitte. See oli endale raske aeg, kurnav ja tagasi vaadates tundub, mulle, nagu see kuu oleks mult emotsionaalselt ära võetud. Aga tulime sellest välja (ja julgustan oma muredega abi otsima pöörduma). Kindlasti on kasu olnud sellest, et olen nüüd imetamisnõustaja ja oskan paljusid asju teistmoodi märgata. Et sellist “tuleb lihtsalt ära kannatada” osa ei pea tegelikult üldse imetamise juurde kuulumagi, kui tead, mida ja milla teha.

Jonase toidulaud ongi siiani olnud vaid rinnapiim, selle poisi kosumist vaadates pole kahtlust ka, et see on enam kui piisav olnud ja et meil see koostöö on selles vallas sujunud. Täna viiekuuselt kaalub ta ligi 8kg ja on ca 67cm pikk (sündides siis 3,2kg ja 48cm).

Kui päeval on selle unega nii nagu on, siis öösel magame mõlemad päris hästi, samas tähendab see loomulikult, et ta sööb mitmeid kordi öö jooksul. Aga, et ma temaga lõpuks õppisin nautima ja end hästi tundma ka pikali imetades, siis kulgevad need öised eined meie mõlema jaoks läbi une, seda kõike lihtsustab muidugi see, et Jonas on jätkuvalt kaisus magaja ja jätkuvalt ei ole tal oma voodit.

Sel korral otsustasime, et kuskile beebivõimlemisse või ujutamisse ei hakka minema, vaid meie armas ujutaja/massöör käib Jonase juures meil kodus temaga tegelemas, see on hetkel mugavam meile ja arvestades teatud viiruse ärevust, siis ka rahulikum. Mõnes mõttes see individuaalne tegelemine on mõnusam ka, saab kõik oma küsimused ja teemad alati läbi käia.

Mina ja mu töövari

Kui varem on need beebide võimlemised olnud meile olulised ka sotsialiseerumise mõttes, siis nüüd on Jonas minuga ju alati kaasas kui Perelas käin lapsekandmisnõustamisi tegemas nii et näeb ta nii teisi beebisid, kui ka teisi täiskasvanuid. Perelas olles chillib ta meil seal maas matil või on minul küljes (või Perela teisel perenaisel Kadril, kes on juhuslikult lapsekandmisnõustaja) või siis testib mõnd sealset käru magamiseks. Siiani on meil see väikese töövarju süsteem hästi toiminud, aga eks vaatame kuidas edasi läheb, kui Jonas liikuvamaks muutub.

Perela häng

Ehk siis viis kuud Jonasega on olnud super toredad, suured lapsed armastavad teda väga ja lasteaeda minnes tehakse alati tsau-tsau ning lasteaiast tulles lennatakse väikse venna juurde kallistama ja jutustama. Mina ise olen Jonasega koos saanud ka jälle omajagu rahulikumaks ja kuigi teha on nelja lapsega just kui rohkem, siis ka jõudu, tahtmist ja viitsimist asju teha on rohkem. Samas on minus ka julgust öelda, et täna ma puhkan või et täna tahame lihtsalt olla ja mitte kuhugi minna, olen õppinud olema natuke vähem teiste inimeste jaoks “saadaval” ja natuke rohkem oma peres “kohal”.

Ühesõnaga, iga päev on hea meel, et Jonas on meiega, elu nelja lapsega sobib meile, mis siis, et vahel ei kuule siin omi mõtteid või asju tahaks maast sahaga kokku lükata, tegelikult on kõik ju täiesti suurepärane.

viiekuune Jonas