Suvisest elust

Kui suve alguses suurematel lastel lasteaed läbi sai ja ees ootas pikk suvepuhkus ehk 24/7 kolme lapsega, siis väike ärevus oli ikka sees, sest sellist päris olemist, kus 3 aktiivset askeldajat iga minut midagi genereerivad polnud ju varem olnud ja veel nii pikalt. See “puhkus” on möödunud ikka tõusude ja mõõnadega, aga nüüd, kus lasteaed jälle lahti, tundub isegi veidi imelik ja võõras, et peaks neid sinna viima ja siis kodus ainult ühega olema.

img_7788

Me tegelikult enne augusti lõppu ilmselt lapsi aeda ei vii ka veel kuna meil mõned käigud plaanis ja siis tundub mõtetu hakata neid aia vahet solgutama. Pealegi, ausalt, nüüd on selline rütm sees, et lasteaeda minnes peab hakkama jälle uuesti harjuma. Jonile on ilmselt JJ ja Jenni eemal olek suurim löök, praegu on ta lemmik tegevus õe ja venna tegemistesse end sobitada ja kui ta enne neid näiteks ärkama juhtub, siis hakkab neid taga otsima. Ja kui tal siis siin üksi igav hakkab, tähendab see, et rohkem pean mina teda lõbustama – ses mõttes on mitme lapsega ikka oluliselt kergem elu igasuguse meelelahutuse valdkonnas, lahutavad nad ju üksteise meelt ja täiskasvanutel vaja vahepeal aind suunata veidi.
Mõni päev on siin ka muidugi paras segasumma ja kui kõik lapsed lõpuks korraga lõunaunne saan, siis suur tops šokolaadijäätist tundub nagu ainuke võimalus normaalseks jääda. Ja siis jälle on sellised päevad, et kõik jookseb iseenesest, ei ole kraaklemisi, ei ole toiduga pirtsutamist ainult üks harmooniline idüll, aga noh, ega neid päevi ei oskaks ilmselt hinnata kui neid hullemaid variante ette ei tuleks.

See Joni päevakava tahab niisiis sügisest täitmist, kuhu minna, mida teha? Kel häid mõtteid või soovitusi, andke aga märku!

img_7971

Suurim rõõm – pappkast

img_9139

smurfid elu nautimas

See suvi on olnud üsna heitlik, eelmise aasta super suve hall vari, samas sel ühel eriti soojal nädalavahetusel pakkisime end randa. JJ ja Jenni reisil nii armastasid vett ja basseine, ja said nüüd rannas lõpuks ka sulistada. Jon magas paraku suurema osa rannas käigust maha ja vette temaga ei roninud üldse. Proovisime liivas ka oma sportkäru Mountain Buggy Terraini ja kui seni olen vältinud käruga randa minekut igal võimalusel, siis selle käruga oli seal lausa mõnus.
Randa minnes olid meil algselt muidugi suured plaanid, et kuhu kaugele võiks sõita, kuid lõpuks läksime ikkagi Stromkale, sest see oli mõistlikum – saime suuremate laste une ajaks koju tulla ja ei pidanud ilusat päeva mitu tundi autos veetma, kuna käisime pigem hommikupoole, siis ei olnud rand ka ülerahvastatud ja nii oli ka seal täitsa mõnus olla.

img_7791

Kodus on suvel meil lemmik koht kindlasti rõdu olnud, eelmise aasta eriti soodsalt soetatud Jyski mööbel on jätkuvalt tiptop korras ja nii naudivad seal lebotamist meil suht kõik. Eriti soojadel õhtutel olen isegi Joni käruga rõdul ööunne kussutanud ja siis ise seda sumedat suveõhtut rõdul tiksunud – tõeline suveidüll.

img_7679

Jon on muidugi täielik emmekas hetkel, isegi kui ta teistega toimetab pean ma olema silmapiiril ja veel parem kui haardeulatuses. Ta on nüüd füüsiliselt ka tublimaks ja võimekamaks saanud, läheb ise istuma ja ronib nii kuis jõuab ja eks need uued oskused ja võimalused teevad teda ka ärevamaks. Selleks, et ma ilma nutujorina saateta saaks vajalikud asjad kodus ära toimetada, on meil hästi palju viimasel ajal abiks ka rõngaslina. Veidi isegi uskumatu, et sellega nii sõbraks olen saanud ja et see vaat, et igapäevaselt kasutuses on (ja mitte ainult minul, ka Teet kasutab seda, kui samuti vaja mingeid toimetusi koos Joniga teha).

img_7963

img_7945

Jenni ka kannab 😀

Kandmise osas on praegu meil suur hitt ka tandem kandmine, kus Jenni mul seljas ja Jon kõhul, pikalt pole nii vaja asju ajada, aga kiirelt kuskile minna – päris hea ja mugav (eriti kuna nad oma kaaludega praegu hästi tasakaalustavad raskust). Ütleme nii, et kui meie uus kahe lapse käru järgmise nädala pikemaks väljasõiduks-minipuhkuseks kohale ei jõua, siis ilmselt tuleb seda tandem kandmist ka rohkem ette 😀

img_8025img_9214

Oh jah, igast asjad ootavad meid ees, järgmise nädala trip, lasteaeda minek, Jenni sünnipäev ja kohe varsti ju ka Kärumaraton, igav siin ikka ei hakka 😀

img_7641

img_7761

Kui elad õiges kohas, siis saab 40+ kraadiselse rõdule Woltiga La Muu jäätist tellida 😀 – see ongi SUVI

 

Palju õnne Jon – 1 aasta!

Aasta tagasi ärkasin 22.juuli hommikul kaisus beebi Jon ja olles esimest korda kolme lapse ema, meenutus eelnenud ööst ja Joni rajust saabumisest tundus nagu üks eriti metsik unenägu, aga ometi oli see reaalsus ja uus elu viiekesi võis alata.

Terve aasta on Jon meid siin rõõmustanud, kasvatanud ja meie teda armastanud – JJ ja Jenni on saanud suurepäraselt hakkama suure venna ja õe rollides, meie Teeduga oleme õppinud end jagama kolme marakrati vahel nii, et keegi kuskil ei kannataks (ka me ise), tehtud on palju, nähtud on palju ja vastupidiselt ootustele oleme me minu meelest kolme lapsega vaat, et aktiivsemad olnud kui eelnevalt ühe või kahega.

Jon, oh see Jon, mega muhe, naljakas aga samas hästi hella hingega poiss. Kui ta naerab, siis südamest, kui nutab, siis ka südamest, üle kõige meeldib kallistada ja kaisutada, oskab end häälekalt kuuldavaks teha ja samas vaikselt kohale hiilida.
Ikka veel enamasti roomab, aga teeb järjest rohkem käputamise samme. Ei kõnni, aga sammub diivani ja tugede najal ja sealt suudab ka istuma minna. Oskab diivanile ja madalale voodile ronida, alla saamist peab turvama.
Mulle vähemasti tundub, et kui piisavalt ees korrata, siis tahab ta ka sõnu järgi öelda, aga rääkimiseks seda veel nimetada ei anna, küll aga meeldib talle asjadele ja inimestele osutada, et teada saada , mis või kes need on, ning hästi tuleb välja ka lahkuvatele külalistele lehvitamine.

Sööb head ja paremat nii beebitoitude valikust kui ka järjest enam meie ühiselt toidulaualt, lemmikud on hetkel vist pannkoogid (nagu suurel vennal ja õelgi 😀 )
Samas tundub ka, et tema on mu lastest see, kes kõige kauem rinnapiima naudib, sest võõrutamise märkigi pole siiani näha. Saab rinda enne päevaseid uinakuid, mida tavaliselt kaks ja siis enne ööund ning öösel paar korda. Läbi häda saaks ehk päeval ka ilma hakkama, samas ma ei näe sel mingit erilist mõtet, sest sööb ta muud toitu ka mehiselt ning kui tema jaoks on see rind hetkel oluline, siis las nii olla, minult see tükki küljest ei võta ja sobib see variant seega mõlemale.

Aastane Jon kaalub 9.5kg ja on 75cm pikk (sündides olid mõõdud 3880g ja 50cm)

Aitäh armas Jon, et just meie juurde tulid, sinuga on nii tore, praegu näen läbi rõdu ukse sinu paljaid varbaid kärust sirutamas ja lõpetan siin selle postituse, et saaksime sinu sünnipäeva lõunaga alustada.

Armastame sind!

img_7532

Käisime Rõõmsate Laste Festivalil

Vaevu saime oma asjad eelmisest seiklusest lahti pakkida, kui laupäeva hommikul seadsime oma auto nina Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile.

img_7460

Üleeelmisel aastal käisime Jenni ja JJ-ga samal üritusel, eelmine aasta olin Joni ootamisega nii lõpusirgel (ja teistel lastel olid tuulerõuged), et käik jäi vahele, sel aastal siis läksime jälle, kuid ainult külastamise asemel ka ise osalema korralduses. Nimelt olime koos Kadriga terve päeva kohal andmaks lapsekandmise nõu ning sai ka põgusalt huvilistele riidest mähkmeid näidatud ja tutvustatud.

img_7464

img_7452

Teet ja Jon meie pesas puhkamas

Hästi tore oli näha, et lapsekandmise vastu on jätkuvalt suur huvi, taheti proovida erinevaid kotte ja linasid aga sooviti ka seadistamise abi juba olemas oleva kandevahendiga – ma loodan, et kõik huvilised said loodetud abi ja oma küsimustele vastused.
Päev oli päris intensiivne ja õhtuks oli suurest suhtlemisest päris suur väsimus peal, samas aga ka väga mõnusad ja positiivsed emotsioonid koju kaasa võtmiseks. Nii, et aitäh kõigile, kes meie juurest läbi astusid.

Sel ajal kui mina lapsekandmise telgis asju ajasin (ehk siis terve päev) tegeles meie lastega Teet, õnneks sellisel festivalil ei olnud see väga keeruline, sest tegevust jagus lastele kõvasti. Lemmik oli suuuurte mullide tegemine, mis oli kohe meie telgi kõrval ja milles JJ väga osavaks kiirelt sai, aga nähtud ja tehtud sai palju muudki, pillimängust paljajalu rajani, kõrvale kehakinnituseks jäätiseid ja pirukaid, smuutidest rääkimata.

img_7503img_7502

Kuna meid oli kokku 6, siis pidime üle hulga aja kasutusse võtma ka oma autos  (Renault Grand Scenic) kolmanda rea istme, minnes istusin mina seal, mitte just kõige mugavamalt, tulles JJ oma turvatooliga, mis oli oluliselt mõistlikum. Kogu auto peale oma kraami ära paigutades mahtusime nii päris edukalt, aga pikas plaanis tuleb vist ikkagi mingi suurem sõiduvahend vaadata, kuhu kõik sõbrad ja asjad peale mahuks vaevata, sest isegi kui asjad panna näiteks katuseboksi, siis jalaruumiga on ikka seal kolmandas reas üsna kitsukesed lood. Heh.. ja kunagi mõtlesin ma, et isssssand, buss… never ei ostaks 😀 Oh ajad ja muutused, elu eluke 😀

Homme saab aga meie Jon 1-aastaseks, aeg lendab, sünnipäevalapsest ja tema tegemistest kirjutangi homme eraldi.

 

Ostsime telgi, külastasime Suurt Munamäge ja Metallica ehk paar puhkuse päeva

Teedul oli sel nädalal puhkus ja plaan oli lõunasse minna, ei, mitte kaugele, vaid Tartu kanti, sest neljapäeval ootas meid Metallica kontsert. Et ööbimisega oleks kindel värk, tuli mõte telk osta ja lastega esimene telkimine ette võtta. Selle kogemuse pealt tundub, et teeme seda veel.

img_7248

Telki hakkasime suht suvalt ja kiiruga otsima, kuna me reaalselt oleme väga mitte telkivad inimesed, siis mingeid suuri plaane ega eeldusi ei olnud, peaasi, et ära mahume ja kuivaks võiks ka vihma korral jääda. Igasugused mitmesajased Matkaspordi variandid jätsime välja, aga leidsime miskit K-Rauast ja tellisime ära. Ootasime siis põnevusega telki, kui paraku saabus hoopis kinnitus, et see jõuaks 30.07 – meie jaoks kindlasti liiga hilja. Teet sai selle tellimuse tühistatud ja otsingutega olime tagasi alguses. Meenus, et Lilli oli teinud mega tööd telki valides ja et nad said oma valitu kuskilt hea hinnaga – vaatasin järgi ja see koht oli Hansapost. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et see on mingi kahtlane koht, aga kuna teistel oli ju hiljuti olnud kogemus, ja see oli positiivne, siis vaatasime sealse telgivaliku üle. Ja BOOM, jäigi silma täiesti normaalne variant iHike Family 500 – kirjade järgi 5-inimesele, nö kahe magamistoaga, mida saab ühendada ka üheks suureks, ruumikas põrandaga eeskoda ja selle ees veel omakorda väike varjualune. Ja hind, hind eriti normaalne, ca 135€ (hetkel isegi veeeel soodsam) kuna antud mudel oli seal sooduses (ma ei tea, et kas see on päriselt soodukas või veidi hinnaga veiderdamine ning tegelikult see ongi õige hind, aga diil oli aus). Tellisime siis kõik muu kraami ka sealt – madratsid ja magamiskotid ning sel korral saime kõik ka õigel ajal kätte.

img_7277

Mega suur telk, lapsed eeskojas pikutamas, Teet kohvi joomas

Esimeseks telkimiseks tegime turvalise valiku maale minnes, et häda korral siiski tuppa minna. Telki üles pannes selgus, et tegemist on ikka eriti ruumika versiooniga, üles läks lihtsalt ja loogiliselt ja oligi meie ajutine maja püsti.
Kui see K-Raua telk, mille esialgu valisime, oli ka kahe magamistoaga, aga kumbki eraldi küljel ning keskel põrandata ala, siis see meie oma on tunnel ja kõik osad põrandaga – täna võin ma öelda, et lastega telki valides, on see meie valik kindlasti parem ja soovitame. Pealegi saab mõnusalt sinna eeskotta panna lisa madratsi, et seal lebotada või süüa vms või hoopis matkalaud ja -toolid paika sättida, et kaitsta end suure tuule või vihma käest söömise ajal. Käru saab samuti sinna varju panna ja igast muud kraami ka.
Vihma saime korralikult, hetkeks tõmbas seest õõnsaks, et kas jääme ikka kuivaks, aga telk on tiptop ja polnud ühtegi muret sellega.

img_7267

magamistubade uste juures on väiksed sahtlid vajaliku hoiustamiseks

img_7269

tudula

img_7272

teine tudula

img_7292

hommikune lego juhendi uurimine

Lastele telkimine meeldis väga, magama jäädi kiirelt ja uni oli hea. Selleks, et Joni öine söömine teisi ei häiriks, olin mina temaga ühes toas ja Teet suurte lastega teises, hommikul saime vaheseina eest võtta ja ärkasime koos 😀 (reaalselt tundubki, et kui osa telkijatest on lapsed, siis mahutab see hõlpsasti ka 6 inimest, sest me Joniga kahekesi ikka megalt laiutasime).

Tegime väikse turistika ka – külastasime Suurt Munamäge, lapsed polnud ju seal kunagi käinud. Ma ise ka viimati vist siis kui üsna väike olin. JJ ärkas parklas muidugi nutuga, sest uni jäi poolikuks ja ei rahunenud kuidagi, pärast suuremat hüsteeriat sain ta omale pooleldi sülle, pooleldi linasse ja hakkasin temaga mäest üles matkama, teised olid ees juba ootamas. Veidi oli selline kokku kukkumise tunne 16kg mäkke tassida, aga saime siiski hakkama 😀 Torni otsustasime liftiga minna ja olin päris rõõmsalt seal üleval, kui veel viimane ots trepist sinna torni vaateplatvormile oli astutud ja ma pilgu ümbritsevale heitsin, siis hakkas silm märjaks minema – ei, mitte sellepärast, et kodumaa nii ilus on, vaid kõrguse kartus jõudis kohale. Katsusin laste ees vaprat nägu teha ja neist pilti teha, aga mõtlesin aind sellele, et kuidas ometigi alla minna (ja mitte hirmust oksele hakata). Päris nobedalt ma alla ka läksin, ilmselt nii pea sinna tagasi ei igatse, ei suuda 😀
Torni jalamil sai tehtud jätsipaus ja mäest alla tassisin linas Jennit, kes oli oluliselt rõõmsam ja kergem kaaslane, JJ tuju oli ka nii palju paranenud, et omal jalal alla minna.

img_7301img_7307

Kogu käik sai aga ette võetud ju Metallica pärast, sest kohe kui eelmine aasta piletid müüki saabusid, ma need esimestel minutitel omale rabasin – olen kõigil nende Eestis toimunud kontserditel käinud ning see ei pidanud erand olema.

Millega ma pileteid ostes ei arvestanud, oli Jon, ses mõttes, et ma olin kindel, et ta on selleks ajaks minust vähem sõltuv, peaaegu aastane ju. Paraku on tal taas hammaste tulek päevakorras, täiskuu veel pealekauba ja päeval hakkasin oma minekus hoopis kahtlema. Et kuidas ma jätan ta teiste hoida (mis siis, et hoidjaks mu pere) kui ta siis nutab ja mind otsib. Nutsin natuke ise ka, et mis see õigem valik oleks. Olin juba siis valmis, et jään temaga nö koju, aga mu vend julgustas, et küllap nad ikka kamba peale Joniga hakkama saavad ja mingu me Teeduga kontserdile.
Närv sees, aga me lõpuks läksimegi.

Auto jätsime kesklinna ja jalutasime Raadile, eeltöö 0 ja saime seal mu meelest päris tobeda ringi teha, aga olime oma “matka” lõpuks sissepääsu järjekorras ning pärast pooletunnist ootamist ka sees. Õnneks Metallica ei läinud täpselt peale ja nii saime rahulikult lava poole minna, läksime nii kaugele kui trügimata andis ja mu meelest saime nii päris mõnusale kohale.
Kontsert oli muidugi tuntud headuses, nii nii hea meel oli, et olime ikkagi tulnud ja südant rahustasid sõnumid lapsehoidjatelt, et lastega on kõik kõige paremas korras.
Lahkusime küll veidi enne lõppu, et masse ennetada ja kiiremalt koju saada, aga polnud hullu, elamust see ei rikkunud ja praktiliselt Taskuni välja oli muusikat saateks kosta – ideaalne.

img_7330img_7377

Täna pakkisime end kokku ja tulime Tallinnasse, aga seda vaid korraks, sest juba homme võtame suuna Pärnu poole, et minna Rõõmsate Laste Festivalile, kus ma olen rääkimas ja tegutsemas nii lapsekandmise kui ka riidest mähkmete teemal. Ilma lubab ilusat, nii et seal näeme!

 

Phil&Teds Voyager – müüdimurdja ehk kuidas tandem käru end meie perre smuugeldas

See oli enne Jenni sündi, kui kahelapse kärusid valides vandusin, et mina neid teineteise all kärusid ei osta, et miks see üks laps peab kuskil all “orvuistmes” olema ja nõnda valisime vaid kõrvuti istmetega variante. Nüüdseks on minu mõtted ja tunded tandem kärude suunas siiski leebunud ja pigem selline põnevus ja huvi tekkinud (ja arusaam, et tegelikult on lastel tihti suva, kus nad istuvad 😀 )
Ja siis saabusidki Phil&Teds uued Inline seeria kärud ehk kõik nende varasemad tandem võimalusega kärud läbisid uuendused ning aeg oli küps, et see variant ise ära proovida (koostöö Babyshop.ee), valituks osutus Phil&Teds Voyager.

img_7052

Alumisel istmel on piisavalt ruumi ja õhku ja ei ole tunnet, et tal seljas elatakse

Natuke on hetkel selle tandemkäru osas tunne, et kui seda proovid, siis pole enam tagasiteed, lihtsalt vaimustud iga kord kui käru kasutad ja saad sellel istmed sättida nii nagu su lastel hetkel mugavaim ja ka lahedaim on. Meie puhul siis oluline ka see, et soovi korral saab käru kiirelt teha nii ühele lapsele sobilikuks kui ka kahega kasutatavaks – lihtsalt eemaldad või lisad istme.

img_6965

Võimalusi erinevateks istmete asetuste kombinatsioonideks on Voyageril päris mitu, saab panna mõlemad istmed näoga sõidu suunda, aga saab panna ka mõlemad lapsed vanemat vaatama ning muidugi saab teha nii, et üks on ühes suunas ja teine teises.
Ilmselt ägedaim variant selle käru juures on võimalus panna mõlemad istmed nii, et näod on vastamisi  – selliselt on lapsed suhteliselt madalal ning see on eriti ideaalne kui nad tahavad omavahel suhelda. Seda näod vastamisi asetust on mõnus kasutada ka siis, kui lapsed tahavad tihedalt kärust sisse-välja käia, sest pole vaja neid kõrgele tõsta ja on mugavam toimetada, meil oli see kasutuses näiteks loomaaias käies. Erinevate kombinatsioonide kasutamiseks on kaasas adapterid, ka on võimalik lisaks osta kõrguse adapterid, mis näiteks tagumise istme üles poole tõstavad, et lapsel oleks parem vaade ning alumisel istmel olijal oleks rohkem ruumi.

img_7123

Istmete suurus on hea, alati võiks vist suurem olla ja hiigelistmetega tegu pole, kuid Jenni, kes on kohe kolmeaastane ja suurus 92/98, mahub nii põhi- kui ka lisaistmesse kenasti ära. Põhiistmesse, mis on veidi suurem saaab ka 4.5-aastase JJ istuma panna, et jalga puhata – just loomaaias oli ta päeva lõpuks nii väsinud, et kulus see võimalus täiega ära. Jon oma 74 pikkusega läheb mõlemasse istmesse loomulikult probleemideta. Seega hoolimata esilagsest tundest neid istmeid vaadates ning kahtlusest, et ega sel kärul pikka kasutust pole, tundub, et tegelikult on kõik täiesti mõistlik.

img_6987img_7016

Ja kuigi meie kasutasime seda käru pigem kahe lapsega, siis tegelikult on see muidugi vabalt kasutatav ka vaid ühe lapsega, seega näiteks hea variant siis kui plaanis väikse vanusevahega lapsed, ei pea hiljem uut käru ostma.

img_6270

Tooksin Voyageri juures välja mõned asjad:
– kaarvarjud on pikendatavad ja varjavad last liigse päikese või tuule eest, põhiistmel on ka tuulutusava olemas, mis võrguga kaetud
– 5-punkti turvarihmad, mida saab kõiki eraldi kinnitada
– komplektis on kaasas valitud värvi istmepehmendused, mis on eriti pehmed ja mõnusad, aga kui soovid istmesse ruumi juurde, siis võtaksin ma need välja
– kaldenurka saab muuta sangast ja vabalt ka ühe käega
– mõlema istme jalatugede nurk on muudetav ja saab panna mitmesse asendisse, ka on mõlemal istmel kaasas turvakaar
– istmed on lohuga, väikese beebi jaoks saab osta eraldi vankrikorvi
– lükkesanga asendit saab muuta liigendiga (st ei ole teleskoop)
– kasutusvõimalusi on palju,  ja kuna käru saab kasutada ka kahe korvi ja kahe turvahälliga, on see sobilik ka kaksikutele
– Inline seeria kärude lisad (ka lisa istmed) on mudelite vahel ristkasutatavad ehk siis ühilduvad kõigiga

img_7207img_7202img_7206img_7203

Pakikorv on all suur, mahutab hõlpsasti mitme lapse kraami, kuid tasub arvestada, et näod vastamisi istmete asetuses on korvist oluline osa istmete all kinni ja asju mahub vähem.
Rataste suuruse üle ei saa nuriseda, on piisavad nii linnatänavatel kui ka veidi kehvemal maastikul sõitmiseks, lumes pole õnnestnud proovida, kuid linnatalves ilmselt saavad hakkama, suurtesse hangedesse pigem ei roniks.

Tandemkäru kasutades on muidugi kergemaks manööverduseks mõistlik alla/ette paigutada alati kergem laps, seda eriti siis kui tead, et tuleb palju kuskilt äärekividest üles minna ja “nokka” tõsta.
Juhitavus on Voyageril küll täiesti suurepärane ja seda hoolimata kogu sellest koormast, mida see käru kanda suudab, sest kokku saab peale laadida 20kg põhiistmele, 15kg lisaistmele ja lisaks veel 10kg pakikorvi. Kes tahab ka kolmandale lapsele kohta, siis saab nö seisulauana kinnitada spets tõukeratta, mis on mu meelest eriti praktiline lahendus.

Minu jaoks on see varasem hirm tandemkärude osas küll täiesti kadunud ja kõige olulisem – lapsed on väga rahul nii üleval kui all istudes, liikuma pääseb igale poole ja no mida sa hing veel ihkad eks – nii et kel kahe lapse käru vaja aga võimalusel ka ühega kasutatavat – see Voyager on igati hea valik.

Eestis saab uusi Phil&Teds kärusid osta babyshop.ee 

img_6993

 

Lapsekandmine: uus LennyUpGrade kandekott

Mu meelest on see hea ja kliendisõbraliku firma tunnus, kui ta kuulab oma klientide tagasisidet ja soove ning just nii on toimetanud Lennylamb selle uue mudeli loomise juures. Võib kohe alguses selle ära märkidagi, et nagu nimi juba ütleb on mitmed asjad sel versioonil eelmisega võrreldes tõesti paremaks tehtud.

img_4856-2

Meie koti muster on “Peacock’s Tail Closer to the Sun” ja kotis on Jenni, kes kannab suurust 92/98

LennyUpGrade on nn lapsega koos kasvav kandekott, mida saab kasutama hakata ca 4.5kg+ ja 56cm+ suurusest alates (loomulikult tuleb lähtuda konkreetsest lapsest ja temale sobivusest, numbrid on üldised), kasutusaeg tundub minu katsetuste põhjal olema kuni 98 suuruseni mugavalt. Kott on tehtud Lennylambi kandelina kangastest ja seega mõnusalt pehmed, samas piisavalt toekad, ka pihavöö on pigem pehme ning ei rõhu kuidagi kandjat. Sel hooajal on uuendusena valikus ka võrgust seljaosaga variandid, et soojal ajal õhku rohkem ligi lasta ning olla meeldivad kasutada ka reisides soojemasse kliimasse.

Muutused LennyUp ja LennyUpGrade vahel
Mis siis eelmise mudeliga võrreldes ümber on tehtud – ütleks, et üks jagu ja midagi ma vanast mudelist taga ei igatse.
Vöö läheb nüüd pisut kitsamaks ümber kandja, seega sobib ka peenema pihaga kasutajale, lisatud on seljale jääv pehmendus/nimmetugi, et pakkuda seljale ekstra mugavust ja tuge – samas on see mu meelest natuke niru olemisega ja põhimõtteliselt võiks sellisel kujul ka olemata olla. Vöö kinnitamiseks on täiesti uut tüüpi pannal ning kindlustamaks, et pandla ootamatul avanemisel vöö siiski ümber kandja jääks on kasutuses turvakumm, mille alt vöö peaks alati kinnitatud olema.

img_6667

Kõrguse muutmine käib külgedel olevatest nööpidest, sama lahendusega saab ka ülemise serva laiust muuta

img_6672

eemaldatav kapuuts

img_6676

reguleeritav laius

img_6678

Koti reguleerimine on tehtud visuaalselt kenamaks ehk, et vähendatud on koledaid tilpnevaid rihmasid, mille rohkus eelmise mudeli puhul esialgu veidi isegi segadust tekitas. Laiuse muutmine käib jätkuvalt takjakinnitusega vöö pealt (vööle on märgitud soovituslikud vanused laiuse muutmiseks, aga peab tunnistama, et seal on midagi nihu, sest alguse numbrid hakkavad reaalsusega võrreldes pisut hilja, seega alati lähtu lapsest ja mitte siltidest), paneeli kõrgust saab muuta nüüd nööpidega, mis teeb lihtsamaks ka jälgimise, et mõlemad küljed oleks võrdse suurusega paigas.
Kapuuts kinnitub paneeli külge nüüd kindlamalt ja on mõnusama kujuga.
Rihmasid saab jätkuvalt kanda tavapärasest “H” asendis aga ka “X” asendis ehk risti seljal, mulle endale tundub, et rihmad on ka pisut väiksemaks tehtud ja ei mõju enam nii massiivselt kui eelmisel mudelil. Rihmasid saab pingutada nii suunaga ette kui taha ehk siis vastavalt sellele, kas kannad last kõhul või seljas. Küll aga pingutatakse alati sama rihma ja ei ole sinna kaenla alla tehtud kahte eraldi rihma otsa nagu varasemalt ning mitmetel teistel kottidel – see teeb seadistamise kohe kindlasti lihtsamaks ja ka mugavamaks.

img_6680

Hinnad sõltuvad materjalist ehk, et kuna kõik kotid on tehtud kandelinadest, siis osad – eksklusiivsemad kangasegud/värvid/mustrid maksavad rohkem aga ei ole seepärast ilmtingimata paremad kuidagi. Pigem tasub valida see kott, mis endale meeldib, siis on ka suurem võimalus, et kannad kotti parema meelega.

Pisikese uuendusena tulevad Lenny kotid nüüd pakendatult võrgust kotikesse, mida saad edaspidi näiteks poest köögivilju ostes kasutada – tore, kui firmad mõtlevad pakendeid tehes natuke kaugemale kui kilekott.

Tundub, et uus LennyUpGrade on tehtud üsna universaalne, nii kandjate kui kantavate osas, seega võib see olla hea valik peredes, kus kandjaid ja lapsi ongi rohkem kui üks, sest seadistamine käib kiirelt ja nõnda saab ka nö käigu pealt seda kasutusse võtta või omavahel vahetada – kõik on kohe kotil küljes ja midagi ei saa maha ununeda.

img_6717img_4889

 

 

Joni 11-kuu jutud

Need paar viimast kuud on sünnipäeva postitused natuke nihu läinud, aga no teeme veel ühe postituse enne kui käes on esimese AASTA tähistamine.

Jon on ikka laisk nagu lohe – liigub kõht vastu maad, samas teeb seda jätkuvalt välgu kiirusel. Eks me ikkagi hakkasime natuke muretsema ka, et mis värk see siis on, et teised samal ajal tegid igast asju aga tema mõnuleb. Et saada südamerahu või hoopis kasulikke nõuandeid, suundusime Füsioteraapia Kliiniku laste füsioterapeudi juurde, kes siis Joniga tegeles ja tema liikumist vaatas. Tõdema pidi temagi, et reaalselt ei ole tal ühtegi takistust ei käputamiseks ega istumiseks, aga ta lihtsalt ei tee seda 😀
Tema roomamisstiil hõlmab mõlemalt keha poolt ja ta on selle nii hästi selgeks saanud, et motivatsioon muud moodi liikuda on väga madal. Otseselt teda kuidagi sundida muud moodi liikuma ei saa ka ja kõik sellised põhilised harjutused oleme nii või naa juba kuid siin läbi harjutanud, eks ta lihtsalt peab selle ise üks hetk ikkagi kätte võtma ja ära tegema.

Keegi kunagi soovis, et kirjutaksin rinnast võõrutamisest, sellega on hetkel küll selline lugu, et lõppu ei paista. Taas on Jon teistest mu lastest erinev, nii JJ kui Jenniga hakkas aasta saabudes see tee läbi saama, ilma suurema sättimiseta ja loomulikult suht. Jon naudib, sööb muud sööki mehe moodi, aga rinnast ei loobu, ei päeval ega öösel. On päevi, kus ehk tõesti päeval 1-2 korda vaid saab, aga öösel on ikka 2-3 korda vaja ja mõni päev ka jälle rohkem – mida sa siis siin lõpetad, kui on näha, et ta pole selleks valmis ja ma ise ka vist mitte. Kasv tundub ka igati norm, viimati 9.4kg ja 74cm
Seega, võõrutamise juttu vist nii pea ei ole oodata.

Tuju on sellil hea, oskab nalja teha ja vahel tundub, et ehk isegi kordab mõnd sõna järele, meeldib üle kõige õe ja vennaga koos olla ning emme või issi süles olla, vihkab üle kõige üksi olemist.

Juba varsti ongi aasta möödas sellest juulikuu ööst, kui Jon saabus, tundub nagu see oleks vähemalt 10 aastat tagasi olnud 😀 Aga noh, vaatame, kas teeb sünnipäeval oma liikumismustris lõpuks muutuse või mis saab, seniks siis kanname ikka kätel oma väikest musut.

img_6692