Teistmoodi jõulud

Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.

Mu selle aasta kaunistus 😍

Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.

See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.

Jenni selle aasta ehe

Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.

Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.

Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.

Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüd
Nii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍

Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.

Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️

Jõuludeni on jäänud 9 päeva!

Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid

Mõned novembri mõtted

Käes on november ja peaaegu võiks öelda, et selle hullumeelse 2020. aasta lõpp juba paistab. Oh, kuidas tahaks, et selle aastanumbri vahetusega kõik muutuks, tagasi päris normaalseks või no vähemalt kõvasti paremaks.

Sügise alguses valdas mind paljuski väsimus ja ärevus kõige selle viirusega seonduvaga, tänaseks on minus toimunud mingisugune leppimine – et okei, on kuidas on, ka teatud piirangute ja reeglitega saab ju täitsa “normaalselt” elada. Lastest on natuke kahju küll, sest pidime taas üle rääkima, et miks ei saa vabalt nt vanaemale külla minna või koos poes käia (ütleme nii, et selle koos poes käimise ära jäämise pärast me Teeduga ise siiski ei kurvasta 🙈 ).

Mis mind ennast aga iga jumala päev hämmastab on see mingi veider vastupanu inimestelt, kes on otsustanud, et olgu, mis on, nemad on kõigele vastu. “Ei kanna maski”, “viirust pole olemas”, “lähme kõik reisile”. Väide, kuidas maski kandmine segab neil ajul töötamast on mu lemmik – sest vabandust, aga mu meelest selle väitjal ei ole seal nii kui nii enam midagi segada (meenutagem siin juures, kuidas arstid on pidevalt teinud keerukaid operatsioone ja protseduure just nimelt maski kandes eks…. aga vot sul “aju ei saa töötada” – mida iganes).

(Ja jätame välja need inimesed, kes meditsiinilistel näidustustel maski kanda ei saa ja kes seeläbi ise pigem riskirühma kuuluvad ja kellel oleks kasu palju kui sinna mitte kuuluvad maski kannaks.)

Tegelikult ei ole raske neid mõningaid soovitusi järgida ju – ära ela teisel inimesel seljas ja hoia vahet, pese hoolikalt käsi, ära mine ka kergelt kehva enesetundega kuskile asju ajama ja jumala pärast, pane siis see mask ette kui pead viibima inimestega lähestikku koos – mitte keegi ei käse sul seda kodus suppi keetes või üksi metsajooksu tehes kanda, aga kui lähed poodi, teatrisse või bussi, no ole inimene, pane ette.

“Lemmikutest” rääkides torkavad eredalt silma ka need, kes n-õ-u-a-v-a-d, et nad peaksid saama minna ja teha ja olla nagu varem, aga samal ajal lähevad või viimse veretilgani mingi maski vastu ristisõtta, mille kandmine samas aitaks ehk meil kiiremini igasugustest rangematest piirangutest priid olla. Aga ei.. enne toksiks omal näpud klaviatuuril verele mõne maski kandmist eeldava asutuse postituse all, kuidas mitte iiiiiialgi sinna oma jalga enam ei tõsteta maski pärast (pole muidugi kindel, et oleks ka ilma maskita tõstnud), kui et paneks selle maski ette ja lihtsalt elaks rahulikult oma elu edasi.

Lihtsalt.. max hämming.

Aa ja siis.. mingi eraldi tase on veel see, kui ise maski ei kanna (okei, ole siis õnnelik eks) aga sind häirib hingepõhjani kui keegi TEINE kannab. Et nagu.. miks? Ma ei tule sulle maski ette panema (isegi kui tegelikult tahaks), aga mis see sind puudutab, kui MINA seda kannan, kas sa tegelikult ikkagi kahtled oma suurepärases otsuses eirata soovitusi ja sa otsid mingisugust toetust sellele? – ära näe vaeva ja lase mul elada, eks.

Kui nüüd see seltskond välja arvata, kellele siin niigi liialt ridu kulutasin, siis ma tahan öelda, et kuulge, me saame hakkama – we can do this.

Sest kuigi lapsed on mõnede piirangute pärast küll pisut rahulolematud olnud, siis teisalt on nad eriti rõõmsad, et lasteaias ollakse jällegi eriti palju õues. Vanemad ei saa meil lasteaias majja juba kevadest, aga kõik toimib – lapsed antakse õues või uksel üle ja sama moodi saadakse õhtul kätte. Pimeda aja jaoks paigaldati lisavalgustust hoovi ja lapsed saavad toimetada ka pealampe kandes – how cool is that? Ma ei hakka üldse rääkimagi kuidas mõni päev ka lõkkel vorste küpsetatakse või koos viimaseid sügisesi aiatoimetusi tehti ja matkamas käidi. Ma arvan, et ma ei suuda ilmselt oma piiritut tänutunnet laste õpetajatele kunagi adekvaatselt väljendada, aga ma olen päriselt nii nii tänulik, et nad on selle jabura aja nii positiivselt ja sujuvalt korraldanud.

Ja kui sügise alguses olin mõneti skeptiline, et kas ja kui palju riideid lasteaia tarbeks üldse peaks varuma – sest äkki oleme varsti jälle kõik lihtsalt kodus – siis nüüd tuli hoopis teha korralik ümberhäälestus, et neile tõesti iga ilmaga õues olevatele lastele oleks olemas selle jaoks võimalikult mugavad (loe: mudas kaevamist ja ronimist jms võimaldavad) riided ja jalanõud. Mitte, et nad enne oleks paljalt käinud, aga pigem, et oleks vastavalt ilmadele rohkem kombineerimise võimalusi maksimaalseks mugavuseks.

Kui varem siit-sealt ikka kostus unistavaid ohkeid, et saaks need lapsed lasteaedades rohkem õues olla või lausa spets õue lasteaias käia, siis mu meelest on seis selles osas praegu küll suisa ideaalne.

Pole ju halba ilma on vaid ebasobiv riietus ja minu ülesanne lapsevanemana on see riietus võimalikult sobivaks timmida.

Elu ei jää seisma ja selle ilmekaks tõestuseks on ka meie väike Jonas, kes eile sai juba 6-kuuseks, mõelda, et ta on siiani terve elu sellel veidral ajal elanud ja et tema sünniaastat jääb see kõik meenutama – ja ma siiralt loodan, et me varsti-varsti saame seda kõike just nimelt meenutada kui midagi, mis oli tüütu ja jabur, aga millest me siiski läbi tulime.

Lõpetuseks tuletan meelde, et jõuludeni on jäänud 36 päeva! 😂🙈

Adios amigos!

(unistades perepuhkusest Hispaanias, mis varem või hiljem ikka tulema peab)

ps see on MINU blogi ja ma ei ole huvitatud mingisugusest maskivastasest jutlusest siin – seega taolisi kommentaare ei plaani avaldada, nii et võib kirjutamise vaeva säästa.

Easywalker Rudey – meie Jonase uus käru

Pikalt kasutasime oma UB Vistat ja ma ei näinud ka, et mis käru võiks tulla päriselt selle asemele Jonasele põhikäruks, kuniks saabus Easywalker Rudey, etteruttavalt võin öelda, et olen selle vahetusega ülirahul.

Rudey on Easywalkeri kõige uuem mudel, oma välimuse poolest teistest selles perekonnas üsna selgelt eristuv ja kui ma polnud alguses kindel, et kas see eristumine on just heas mõttes, siis täna pean nentima, et on küll. Selle mudeli juures on nii palju häid omadusi, et raske on midagi esile tõsta, aga no proovime.

Easywalker Rudey vankrikorviga

Üks suur põhjus, miks Rudey meie perre tuli on suurus, nimelt on keskmisest suuremad nii vankrikorv kui ka iste ja kuna Jonas on alles beebi, kes veel lähiajal ei istu, siis võimalus teda maksimaalselt kaua korvis hoida oli üsna määrav. Praegu 6-kuuselt ja ca 68cm pikana on tal seal korvis veel mõnusalt kasvuruumi (korvi mõõduks saan ca 79cm).

Easygrow Hood Norse soojakott Rudey korvis ja Jonas magusalt magamas


Korvi ruumikust illustrerib hästi mu meelest seegi, et Easygrow Hood Norse ekstra soe talvine soojakott (ilma pikendust kasutamata) mahub korvi osasse ära ja seda päris igasse korvi ikka ei mahutaks.
Ka Rudey istme juures pole pikkusega koonerdatud, aga lisaks on iste täislamav ehk ilma lohuta, mis tähendab, et saame seda kasutada ka siis kui Jonas veel ei istu. See täislamav iste annab ka võimaluse, et kui on plaanis selline käik, kus ehk käru tahaks vahepeal kasutada nii Jonas kui Jon, siis võtame Rudey istmega kaasa ja asi korras. Väga meeldib, et istmel on külgedel kõrgemad servad nagu ka Easywalker Charleyl, et ka väiksem beebi seal end nagu turvalises pesas tunneks. Komplektis on turvakaar, mis avaneb nn väravana, alati kaasas ja käru saab istmega koos kokku panna turvakaart eemaldamata.
Nii vankrikorvil kui ka istme kaarvarjul on olemas ka võrgust õhutusavad.

täislamav iste näoga sõidu suunas
Istuv asend on mõnusalt püstine
Täislamav iste selg sõidu suunas


Istme juures on äge ka see, et seda saab teha pikemaks ja lühemaks vaid nupule vajutades ja maksimaalseks pikkuseks saame nii ca 95cm. Ja nagu ühele heale full power kärule kohane, siis istet saab kasutada nii nägu sõidu suunas kui ka selg sõidu suunas. Ka kokku panna saab Rudey koos istmega ja seal juures ei ole vahet kumba pidi iste parajasti peal on – super mugav!

Istme jalatoe pikkus on muudetav, pildil max pikana, aga saab ka lükata lühemaks, siis on serv täpselt pehmenduse vastas
Enne oma Rudey tellimist proovisime seda ka Noblessneris Perela keskuses, ära mahtus ka neljane Jenni. Muideks käru kaalupiiranguks on 22kg

Raam on mõnusalt stabiilne, samas on kogu käru kaal mõistlikult vaid 11.5kg koos korviga ja 11.2kg koos istmega, seega pigem isegi kerge. Tähelepanuta ei saa jätta ka alumise pakikorvi suurust, kuhu mahub kõvasti kraami ära ja tänu kõrgetele äärtele pole ohtu, et sealt midagi välja võiks pudeneda. Väga meeldib mulle, et pakikorvi tagumises servas on klapi all peidus võrgust taskud, see on täiesti ideaalne koht, kus näiteks turvahälli adaptereid hoida – need on mu meelest alati sellised asjad, et kui vaja siis pole kaasas või pole nagu head kohta kus neid käepäraselt hoiustada.
Käru kokku panek läheb lihtsalt – iste kokku klappida ning siis raamist nö kokku keerata.

Pakikorvi tagumisel küljel klapiga taskud, kus on hea näiteks turvahälli adaptereid hoida
Rudey istmega koos kokkupandult


Ah jaa, veidi suurema lapsega on lahedaks lisaomaduseks ka see, et käruga kaasas olevale turvakaarele saab kinnitada mängurooli. Kui mu lapsed seda esimest korda Easywalker Jackey küljes nägid, siis tahtsid nad seda käru meile koju põhimõtteliselt ainult selle rooli pärast, seega ma lausa pidin selle ka Rudey külge ostma, saavad lustida (ühtlasi võib see hästi mõjuda ka kärustreikide korral 😉 ).

Käru saab koos istmega kokku panna ka siis, kui rool on turvakaare küljes!

Põhiline küsimus on ikka inimestel, et kas käru talveks sobib, kui siin kohal selle “talve” all lund silmas pidada, siis Rudey rattad on piisavalt suured, et kergest lumest ja lükatud teedel kenasti liigelda, kas sellist lumist talve muidugi üldse tuleb ja kui tuleb siis kui kauaks – see juba omaette teema. Vedrustus on tuntav, aga mitte “õõtsa-õõtsa”, Harvey2 mudel oli selles osas minu meelest õõtsuvam, aga et see maksimaalne vedrustus ei ole meie prioriteet, siis suur korv ja ruumikas iste said meie valiku juures määravaks nende kahe mudeli vahel valides, viisakal terviserajal saab ka Rudey vabalt hakkama.

talveks valmis

Meie Nuna Pipa Next turvahäll sobib Rudey peale adapteritega kenasti ja nii saab seda ka turvahälli ratastena kasutada, raam läheb piisavalt väikseks kokku, et kes ei taha mitut käru omada, siis piisab Rudeyst täiesti.

Rudey Nuna Nexti “ratastena”

Asi, millega Rudey veel hästi klapib on ka Sleepytroll vankrikiigutaja, millest plaanin ka eraldi veidi pikemalt kirjutada, aga ütleme nii, et kes tahab endale abilist, et beebi kärus paremini magaks, siis seda kiigutajat soovitan küll väga.

Sleepytoll kinnitub lükkesangale ja kiigutab-kõigutab (aga ei värista) käru, kui tajub lapse liikumist või häält

Rudey on selline käru, et iga päev, kui ma panen Jonast sinna magama, siis ma olen nii rõõmus seda kasutades, käru liigub nii sujuvalt, materjalid on mõnusad, kasutada on igas mõttes mugav – ja mis peamine, Jonas on ka selles kärus rahul.
Mulle tundus, et minu kärusõltlase hinges oli vahepeal tekkinud teatav rahutus, et polnud nagu seda “õiget” tunnet, aga Rudeyga on see tunne tagasi ja peab nentima, et Easywalker on kuidagi meile hästi sobiv firma.

Hetkel on Easywalker Rudey tutvumishinnaga, komplektis on raam, vankrikorv ja iste, turvakaar ja korvile ka vihmakile. Koodiga “berit” saab lisaks sellele heale hinnale veel lisasoodust ja seda novembri lõpuni. EDIT: praegu kehtib kood lifeatlucky13, mis annab täishinnast -15%
Easywalker Rudeyt saab näha ja katsuda Tartus Babyshop.ee esinduspoes ja Tallinnas Perela keskuses Noblessneris (Staapli 3) – sooduskood kehtib ka mõlemas kohas ostu vormistades 😉

Lisadena saab juurde osta turvahälli adapterid, juba mainitud rooli, või siis hoopis telefonihoidja või led lambi, millele on kinnituseks spets kohad raamil/turvakaarel. Ka seisulauda on võimalik lisada, et sõidutatud saaks kaks last.

2.5-aastane Jon mahub Rudeysse veel väga kenasti ja rool on ka tema lemmik vigur

Meie argipäevast

Ma jagasin paar päeva tagasi oma Instagrami kontol natuke rohkem vaadet meie ühele täiesti tavalisele päevale, sain selle kohta ka üksjagu tagasisidet, et oli hea ja isegi motiveeriv näha, et kuigi teha on vaja igasugu toimetusi, siis ei pea nende all ka ägama ja võib see argipäev ka üsna meeldiv kulgemine olla.

Esiteks kui elad korteris siis on ilmselt toimetusi vähem kui siis kui elaksid majas. Ei ole aeda, mida vaja nokitseda, ei ole muru, mida niita ega lund mida rookida.
Samas annab elu nelja lapsega siiski oma jagu tegemist – argipäeviti algab päev seitsme ajal, suured lapsed lähevad lasteaeda ja Teet tööle. Lapsed on õnneks üsna head ärkajad ning väikese utsitamisega saavad suht kiirelt ka riidesse ja valmis. Tore hommikune traditsioon on meil nüüd ka magnet tahvli täitmine – kus sätime paika kuu ja päeva, aastaja aga ka ilma vaatleme ning kuu seisugi jälgime. See “kalender” on ka hea hetk, et üle rääkida, et mis trenn või käik kedagi lasteaias ootab sel päeval.
Mina ja Jonas jääme koju, kui teised läinud algab meil siin selline hommikune kraamimine, voodid vaja teha, toad tuulutada, põrandad puhastada, pesud pessu panna ja pärast sahtlitesse voltida jne jne.

magnet kalender, mida hommikuti täidame, kuufaas küll täna vale, aga läbi pilvede polnud ju näha 😀
lasteaialised

Minu ja Jonase päev kodus on üsna rahulik – kuigi koristada on vaja igapäevaselt, siis meeldib mulle see kõik hommikul kohe ära teha, nii ei rusu see mõte mind päev otsa ja endal ka mõnusam olla kui kõik enam-vähem kena ja korras. Pro tip nendeks päevadeks kui üldse ei viiiiiitsi koristada on keegi omale külla kutsuda, see väike lisamotivatsioon aitab alati 😀

Jonas seljas ja asume toimetama

Jonas on sellises faasis, kus ta kaua maas omaette olla ei taha, mis tähendab, et mul tuleb ta oma tegemistesse kaasata – köögis toimetades on hea ta Nomi tooliga enda juurde võtta, muude asjadega aitab ta endale külge sidumine või kotiga kandmine, mis talle juba sünnist väga meelt mööda on olnud.
Muidugi selle nädala suuuuur edasi minek on olnud see, et Jonas jääb ka rõdule magama. Vahepeal keeldus ta sellest täiesti.

siiani uskumatu mõelda, et ta rõdul nõus magama 😀

See on mu meelest ka selline koht, et kuidas keegi beebiga toimetamisse suhtub – ma võiks olla ka päev otsa tema kõrval maas tekil ja näidata talle mänguasju ja temaga seal ainiti plutitada, aga siis hakkaks mind ehk rõhuma kõik need muud asjad, mis ka tegemist ootavad. Olgugi, et Teet teeb meil kodustest toimetustest ka suure osa, siis selline argipäeva olme on loogiliselt siiski paljuski minu peal. Siin kohal ma eelistangi beebit just tema ärkvel oleku ajal palju kaasata – see on lapsele ka suures plaanis mu meelest kasulikum kui ta näeb seda “elu”, kuidas midagi teha ja mis kus käib. Teine asi, need hetked kui Jonas magab, need on minule, ma ei planeeri sinna koristamist või söögi tegemist, sest see on aeg, mil ma võin mitte midagi teha või lugeda või kirjutada või mida iganes meeldivat teha, mis mulle rõõmu pakub.
Selliselt tegutsedes mu meelest jõuab rohkem ja samas on nii ka reaalset aega hinge tõmmata ja korraks oma mõtetega üksi olla.

Lõunasööki vaatan tavaliselt jooksvalt, kas teen miskit kerget, või plaanime selle hoopis koos naabrinaisega või olen hoopis päeval Perelas ja söön seal.

Õhtusöök peab meil lastel peale lasteaia päeva kindlasti olema ja hea kui see on ootel juba kohe koju saabudes või hoopis ise koju tuues. Oli näha, et kui sööki kohe polnud, siis oli tuju paha ja õhtu üldiselt enam ei sujunud.

Vapiano esmaspäev

Küll aga armastan ma väga toitu koju kaasa osta ja seda just argiõhtutel. Sel nädalal proovime me koostöös Vapianoga nende menüüd ning käimas on kampaania, et iga päev on erinev toidukategooria 20% soodsam, et julgustada maitsma ka neid asju, mida tavaliselt ehk ei osta. Kui mõtlema hakkasin, siis ma ise olen täpselt see inimene, kellel on mingi kindlad lemmik söögikohad ja nendes kindlad lemmik söögid, mida alati tellin, isegi kui ma vahel näiteks mõtlen, et okei, sel korral ostan Vapianost midagi muud peale tomatise kreveti pasta, siis ostu sooritades on ikka see kuidagi valituks saanud 😀
Esmaspäeval oli risoto päev ja võtsin siis end kokku, et okei, ma ei vali seda pastat vaid proovin hoopis mõnd risotot, minu õnneks on seal ka sellised valikud, mis ei sisalda laktoosi (mida ma ei talu) ning ma ei pidanud pettuma, sest krevettidega tomatine risotto oli isegi veel parem kui see tavapärane pasta. Lapsi ma muidugi veenda ei suutnud ja nemad jäid pasta bolognesele tol õhtul truuks.

Täna on mul kodus lisaks Jonasele ka Jon ja Jenni ning, et mul isutas juba mitmendat päeva kõrvitsasupi järele aga täiesti ebahalloweenilikult meil ei ole ühtegi kõrvitsat kodus, siis meenus, et Vapianos on praegu ju ka nn kõrvitsa-eri ja sel aastal on nende kõrvitsasupp minule eriti sobivalt vegan koorega. Mõeldud-tehtud lõunaks meil siis supp ja kõrvale lastele ka pitsa (mu meelest kõrvitsa supi juures lausa peab olema mingi saialaadne asi).
Supp on suuuuurepärane ja soovitame soojalt – nii otseses kui ka kaudses mõttes 😀

ei ei, see ei ole lõunane vein pitsaga, vaid supi topsid üksteise otsas tornis seal koti sees
mmm kõrvitsasupp!

Õhtuti peale sööki on lastel veel mängu aeg, mis möödub üsna lärmakalt ja kui päeval saan ma siin vahel üsna palju ka vaikust nautida, siis õhtul ei ole seda kuni magama minekuni vist kunagi. Aga samas on see kõik ju tore, kodus on elu ja melu – vahel küll tekib küsimus, et kust selle pere tuline temperament pärineb, aga võib olla eestlased ei olegi nii tuimad kui me stereotüüpselt ise seda arvame.

Magama minek algab Jonasest, keda vannitame ning siis mina teda magama panema suundun, suuremad lapsed on Teedu rida ja vahel lähevad nad nii mõistlikult magama, et lausa lust ning vahel on kuulda kõrval toast kõik võimalikku veiderdamist, et ainult jumala eest mitte magama minna. Varem või hiljem siiski uni tuleb, et hommikul siis uut päeva jälle värskena ja uue hooga alustada.

Ja kuigi see argipäev kulgeb vähemal või rohkemal määral üsna sarnaselt, siis saab seda ju ise natuke värvikamaks muuta, olgu selleks siis mõni tavapäratu õhtusöögi valik või planeerimata puhkepäev lasteaiast või mida iganes – teisalt oleme oma elu üsna nii kujundanud, et ma pean tunnistama, et olen meie selle rutiiniga ka päris rahul ja see ise on mu meelest eluliselt suur võit.

Oh see meie Jonas – 5 kuud

Olgugi, et olen kõigi lastega püüdnud seda igakuist ülevaadet kirjutada, siis Jonasega on see ära jäänud. Neljas laps on õpetanud mulle, et teeme ainult seda, mida päriselt tahame ja ma ei sunni end nui neljaks mingeid radu käima ainult selle pärast, et sai varem nii tehtud.

kahekuune Jonas
kolmekuune Jonas

Ühtlasi on elu Jonasega lihtsalt parim. Ma nii naudin seda meie beebikest, see võib olla kõlab veidralt ühe äsja viiekuuseks saanud lapse kohta, aga ta on nii sümpaatne inimene, et lausa lust on koos temaga igapäevaselt kulgeda.

neljakuune Jonas

Muidugi on sellise ülistuse juures neid, kes nüüd kohe mõtlevad, et küllap see beebi on mingi ideaalne muster magajast rõõmupall ja sellepärast ma siin naudin seda elu.
Noh, ma arvangi, et ta on ideaalne, olgugi, et üldjoontes on tema päevased uned umbes täpselt 30 minutit pikad ja mingit mitmetunnist lõunaund käruga rõdul see inimene lihtsalt ei tee. Kui teine elukuu möödus üldse nii, et Jonas oli nõus magama ainult kas linas või kotis ja me seda talle siis loomulikult ka võimaldasime, siis tänaseks on ta vähemalt heal hetkel nõus ikka kärus ka oma need uinaku sutsakad tegema. Minu jaoks üsna uus olukord, arvestades, et teised lapsed on selleks ajaks ikka siiski kärus magajateks muutunud. Aga noh, ma olen siiski adapteerumisvõimeline ja ka selle eluga oleme harjunud.

klassikaline uinak

Ma ei tea kas just tihe kandmine on siin mingit rolli mänginud, aga Jonas on meil väga sotsiaalne beebi, ta tahab suhelda, talle meeldib üle kõige kui temaga räägitakse ja tema juures ollakse, ise püüdlikult vastu lalisedes. Naeratust on tema näol näha tihedamini kui miskit muud ja see sama naerusuine olek on tema juures lausa nakkav. On väga raske olla pahas tujus kui oled koos Jonasega.

Imetamine on meil suures plaanis sujunud väga hästi, samas terve kuu võitlesin millegagi, mis oli just kui soor, aga tagantjärgi arstide hinnangul võib olla siiski mitte. See oli endale raske aeg, kurnav ja tagasi vaadates tundub, mulle, nagu see kuu oleks mult emotsionaalselt ära võetud. Aga tulime sellest välja (ja julgustan oma muredega abi otsima pöörduma). Kindlasti on kasu olnud sellest, et olen nüüd imetamisnõustaja ja oskan paljusid asju teistmoodi märgata. Et sellist “tuleb lihtsalt ära kannatada” osa ei pea tegelikult üldse imetamise juurde kuulumagi, kui tead, mida ja milla teha.

Jonase toidulaud ongi siiani olnud vaid rinnapiim, selle poisi kosumist vaadates pole kahtlust ka, et see on enam kui piisav olnud ja et meil see koostöö on selles vallas sujunud. Täna viiekuuselt kaalub ta ligi 8kg ja on ca 67cm pikk (sündides siis 3,2kg ja 48cm).

Kui päeval on selle unega nii nagu on, siis öösel magame mõlemad päris hästi, samas tähendab see loomulikult, et ta sööb mitmeid kordi öö jooksul. Aga, et ma temaga lõpuks õppisin nautima ja end hästi tundma ka pikali imetades, siis kulgevad need öised eined meie mõlema jaoks läbi une, seda kõike lihtsustab muidugi see, et Jonas on jätkuvalt kaisus magaja ja jätkuvalt ei ole tal oma voodit.

Sel korral otsustasime, et kuskile beebivõimlemisse või ujutamisse ei hakka minema, vaid meie armas ujutaja/massöör käib Jonase juures meil kodus temaga tegelemas, see on hetkel mugavam meile ja arvestades teatud viiruse ärevust, siis ka rahulikum. Mõnes mõttes see individuaalne tegelemine on mõnusam ka, saab kõik oma küsimused ja teemad alati läbi käia.

Mina ja mu töövari

Kui varem on need beebide võimlemised olnud meile olulised ka sotsialiseerumise mõttes, siis nüüd on Jonas minuga ju alati kaasas kui Perelas käin lapsekandmisnõustamisi tegemas nii et näeb ta nii teisi beebisid, kui ka teisi täiskasvanuid. Perelas olles chillib ta meil seal maas matil või on minul küljes (või Perela teisel perenaisel Kadril, kes on juhuslikult lapsekandmisnõustaja) või siis testib mõnd sealset käru magamiseks. Siiani on meil see väikese töövarju süsteem hästi toiminud, aga eks vaatame kuidas edasi läheb, kui Jonas liikuvamaks muutub.

Perela häng

Ehk siis viis kuud Jonasega on olnud super toredad, suured lapsed armastavad teda väga ja lasteaeda minnes tehakse alati tsau-tsau ning lasteaiast tulles lennatakse väikse venna juurde kallistama ja jutustama. Mina ise olen Jonasega koos saanud ka jälle omajagu rahulikumaks ja kuigi teha on nelja lapsega just kui rohkem, siis ka jõudu, tahtmist ja viitsimist asju teha on rohkem. Samas on minus ka julgust öelda, et täna ma puhkan või et täna tahame lihtsalt olla ja mitte kuhugi minna, olen õppinud olema natuke vähem teiste inimeste jaoks “saadaval” ja natuke rohkem oma peres “kohal”.

Ühesõnaga, iga päev on hea meel, et Jonas on meiega, elu nelja lapsega sobib meile, mis siis, et vahel ei kuule siin omi mõtteid või asju tahaks maast sahaga kokku lükata, tegelikult on kõik ju täiesti suurepärane.

viiekuune Jonas


Easywalker Charley – testist ostuni

Ühesõnaga, peale Easywalker Harvey2 testimist olin ma suht kindel, et me selle omale ostame – kompaktne ja võimekas igapäeva käru eks. Aga mõtlesin, et ok, testime selle väikse Charley ka veel ära ja siis anname tellimuse sisse. Well well well… ja siin ma nüüd olen, uhiuue Charley omanik.

Testimisel oli meil see hall Charley, kus Jonas tegi oma rekord une, magades lausa 1.5h!

Miks siis Charley?
Mõte, et mingil hetkel võiks meil olla ka päriselt väike nn auto/poe äkki kunagi ka reisi käru oli meil peast läbi käinud küll, aga iga kord kui midagi sellist otsima hakkasime, siis oli midagi puudu, kas oli käru raske või ei olnud pehmet sõitu või oli iste lohuga (kuhu meie väikest Jonast ei saaks panna) või oli vari lühike või iste ainult ühte pidi või no mingi häda ikka.
Ja siis tuli Charley, natuke futu, aga päris põnev. Pealtnäha lihtne käru, aga peidab endas suurepäraseid omadusi, mida meie just otsisime.

Beebiga on mõnus iste enda poole panna

Esiteks on ta kokkupandult mõnusalt kompaktne, autosse mahub ka muud tavaari peale käru, ka toas hoiustades ei võta ta palju ruumi. Samas on iste piisavalt suur, et sinna mahub mugavalt istuma kahene Jon ja jalga puhkama ka neljane Jenni. Selleks, et suurem laps mahuks kaarvarju alla ära saab Charley varju mööda raami kõrgemale nihutada, suurepärane lisa ja käru just kui kasvab koos lapsega.
Jonase jaoks oluline omadus hetkel, et iste on täiesti lamav ja ilma lohuta ning saab panna nii näoga sõidu suunas kui selg sõidu suunas, viimast varianti on just beebiga erit mugav kasutada.
Kaarvari on pikenduse ja väikse nokaga, ühtlasi ka mitme õhutusavaga, et palaval suvepäeval ikka õhk varju all ka liikuma pääseks.
Komplektis on turvakaar, mida ma väikse beebiga pigem ei kasuta, aga mille eemaldamine on lihtne ja kiire. Lihtsalt saab liigutada ka jalatuge, et suuremal lapsel oleks hiljem mugav jalgu hoopis raamil olevale jalatoele toetada.

Juhhuu, meie uus must Charley

Mis mulle Charely istme juures väga meeldib on see, kuidas istme küljed on lahendatud. Nimelt on külgedel kõrgemad servad, nii ei ole iste liiga avatud ja on ka beebil rohkem “pesa”, samal ajal pole ka suuremate lastega ohtu, et mõni kaasa võetud mänguasi kergelt maha pudeneda saaks. Samuti hoiavad need servad tekikest paremini kärus, väike asi, aga lisab kasutusmugavust küll.

Iste näoga sõidu suunas

Üldiselt on Charely madal käru, mis on mõnus, kui käru kasutaja on juba selline, et tahab ise kärusse ja kärust välja ronida, teeb selle protsessi ohutumaks. Samas, Jonas pole veel nii pea selles faasis ja temaga kasutamiseks meeldib mulle lisada kõrguse adapterid, nii on iste pisut kõrgemal ja lihtsam beebiga kasutada või ka lapsega, kes eelistab natuke kõrgemal istuda.
Kindlasti ei saa öelda, et Charley oleks ainult lühikese inimese käru, sest lükkesanga saab panna nii väga madalale kui ka oluliselt kõrgemale, et isegi kui kärutajal on pikem samm, ei tohiks raami peale asutmine probleemiks olla.

Täitsa asjalik pakikorv
kokku pandult seisab ka ise

Sellise väikse käru kohta on pakikorv täiesti mõistliku suurusega, meie igapäevane kraam mahub kenasti ära, suuremate asjade jaoks saab ühe serva ka alla voltida.
Mis veel on väikse käru kohta üllatav on see sõidupehmus, ma saan reaalselt Jonast ka selles kärus magama õõtsutada, siledal linnatänaval liigub ta peaaegu ise, aga üllatuslikult oli seda normaalne lükata ka üle meie hoovi ebatasasel ja veits ülekasvanud murul. Ehk siis saab see käru päris hästi hakkama erinevates oludes, aga et olla oma ootustes realistlik, siis ei, see ei ole maastiku käru ja seda pole mõtet metsa juurikatele vedama hakata, mida ma isiklikult ei eeldakski selliselt kergkärult.

Kahene Jon rõõmsalt Charleyt testimas

Kaks numbrit ka selle käru juurde – käru enda kaal on 8kg ja max kandevõime 22kg! (kõrguseadapteritega kuni 15kg, aga suurema lapsega neid samas ei vaja ka).

Lisavarustusena saab juurde osta seisulaua, turvahälli adapterid, topsihoidja, putukavõrgu, vihmakile ja soojakoti ning isegi vankrikorvi. Kui ikka päris vastsündinule tahta väikest mugavat reisikäru, siis ma võtaks just vankrikorviga Charley kaasa, nii on beebil ka reisil max mugav.

Igatahes, kõiki neid omadusi silmas pidades jõudsimegi siin omavahel otsusele, et just Charley on meie perest puudu ning tellitud sai musta istme ja musta raamiga variant. Kaalusime ka MINI erikollektsiooni, aga mind võlus see tava mudeli täiesti must raam veidi rohkem. Saadaval on 4 tooni tavakollektsioonist ning must ja hall Mini seeriast.

Hetkel on Babyshop.ee kampaania, et ostes Easywalker Charley saad tasuta kaasa kas vankrikorvi või siis komplekti, kus on soojakott, topsihoidja ja vihmakile. Kasutades oktoobris sooduskoodi lifeatlucky13 saab selle cooli Charley 15% soodsamalt soetada!
Tartus on Easywalkerid näha ja katsuda Babyshop.ee esinduspoes, Tallinnas Perela keskuses Noblessneris (Staapli 3).

Meie Charley, proovisime ka uue Easywalkeri soojakoti ära, aga see ootab veel jahedamaid temperatuure

Käruarvustus – Easywalker Harvey2 all terrain, ma olen võlutud

Tükk aega ei tekitanud Easywalker minus erilist huvi, aga nüüd on neil lausa mitu käru, mis vähemalt vaadates tundusid huvitavad – nagu see meie testitud Harvey2 all terrain mudel. Pildi põhjal ei oskaks midagi arvata, aga peale esimest sõitu olin mina sellest kärust igatahes võlutud.

Esimene jalutuskäik

Harvey2 välimus ei ole ilmselt kõige traditsioonilisem, see võib silmale veidi võõras tunduda, ütlen ausalt, mul oli natuke sama tunne. Aga, et käru tõeline olemus selgub ikka proovides, siis panin selle tunde kõrvale, Jonase kärru ja läksime esimesele proovitiirule. Peale seda tiiru oli selge, et selle käru juures on ikka palju enamata kui lihtsalt huvitav välimus. Iga sammuga olin rohkem üllatunud, et kuidas mu esialgne skeptilisus muutus puhtaks rõõmuks, sest selle käruga on ju lausa lust jalutada!

Harvey 2 vankrikorviga

Räägime siis lähemalt Easywalker Harvey2 all terrain kasutuskogemusest ja omadustest.
Esmalt tasub ära mainida, et see käru on kõigi oma võimaluste juures üks kergemaid – raam koos istmega ja all terrain ehk nn maastiku ratastega on vaid 11.8kg, koos vankrikorviga vaid 12kg.
Samal ajal ei ole tegemist jäiga puuhobusega vaid tõeliselt pehme ja sujuva käruga, kus saab beebit isegi magama õõtsutada, pean tunnistama, et Jonas kiitis selle pehmuse heaks, sest magas Harvey2 mudelis kohe kuidagi eriti hästi ja ta ei ole meil pigem suur käru sõber eks.

Harvey 2 istmega, mis käib raamile mõlemt pidi

Mis mulle veel väga meeldis peale pehme sõidu, on selle käru kompaktne olek, et ei ole tunnet, et pead nagu laeva juhtima vaid käru regeerib kiirelt ka kitsamas poes-kohvikus, samal ajal ka kokkupandult pigem mõistlikult ruumi võttes.

seisulaua ja raami pikendusega

Aga oma kompaktsuse juures on sellel kärul üllatavalt palju võimalusi – kõige ootamatum neist ehk see, et kasutades raami pikendust saab seda kasutada ka kahe lapsega – nii kombinatsioonis korv ja iste, kaks korvi või kaks istet. Ma ei nimetaks seda päris full power kahe lapse käruks, sest näiteks korvi ja istme kombos kaob alumine pakikorv täielikult ära, aga neile, kel kahele lapsele vaja käru harva ja väheste kaasavõetavate asjadega, võiks Harvey 2 olla väga ideaalne variant.
Mu jaoks mugavam lahendus, mida ka saab kasutada on hoopis seisulaud, seal on suuremal lapsel mugav seista ja nii säilib ka pakikorvi kasutusvõimalus. Seisulaua kandevõime on 20kg, nii et meie suuremad lapsed said selle kõik veel ära proovida.

vajadusel saab ka nii – siis on lisaks vaja raami pikendust ja kõrguse adaptereid

Iste ja korv on mõlemad mõistliku suurusega, kaheaastane Jon mahtus istmesse nii, et oli korralikult kasvuvaru, mugavalt sai proovitud ka neljane Jenni, kes reaalselt kärus enam ammu ei sõida.
Vankrikorv on pigem keskmise suurusega, Jonas mahub sinna mõnusasti, aga kui ma midagi selle käru juures muuta tahaks siis seda, et korv võiks ideaalis olla paar cm sügavam, aga see võib olla ka lihtsalt harjumise asi, kuna meil on siin pigem enne olnud sügavad korvid. Samas sellest vähem sügavast korvist mulle tundub, et laps näeb paremini või rohkem välja ja on siis ka meelsamini kauem vankrkorvis. Kellele korvi vari tundub lühike, siis on lisana võimalus osta ka ekstra päikesevari juurde.
Iste on Harvey2 mudelil lohuga, seljatoe kalde muutmine on tehtav ühe käega ning turvakaar avaneb nn väravana. Liigutada saab eri asenditesse ka jalatuge. Kaarvari on hea suurusega ning olemas on ka õhutusavad. Mulle väga meeldis, et varju sisemine pool on pehmest kangast, tekitab lapsele ka meeldivama tunde kuidagi. Istet saab raamile panna mõlemas suunas ning ka kokku panna saab käru kui iste on raamil.

Jonas magas selles kärus eriti hästi
Istme varjul kaks õhutusava

Alumine kaubakorv ei ole just hiiglaslik, aga kui sinna asju laduma hakkasin, siis mahutas kõik vajaliku hõlpsalt ära, natuke iseloomustabki seda käru võib olla mõte, et väljast väike, seest suur.

kasutades raami pikendust on ka alumine kaubakorv veidi suurem!

Lisavarustuse hulgas, mida vajadusel saab juurde soetada, on nii turvahälli adapterid, seisulaud, kahe lapsega kasutamiseks mõeldud raami pikendus aga ka kõrguse adapterid. Kõrguse adapterid võivad olla vajalikud ka neile vanematele, kes veidi pikemat kasvu, samas kui laps tahab ise kärru ja kärust välja ronida, siis on mõnusam kui iste on madalamal.
Seega, arvestades lisasid ja kasutusvõimalusi, on see Harvey2 vägagi multifunktsionaalne käru.

Jonile ka meeldis!

Aga paberil või ekraanil selle käru tõeline olemus muidugi ei avaldu, see käru tahab proovimist ja katsumist, et kõike seda head ise tunda.

Kui ma kärusid testides olen alati selle tundega, et ok, testime ja siis liigume mõne järgmise peale, siis selle Easywalker Harvey2 all terrain mudeli osas oli mul küll pidevalt see tunne, et ei, ma ei taha sellest loobuda ja et see sobiks meie perre nii mõnusasti. Kõike seda arvestades, ma kahtlustan väga, et üks Easywalker siia päriselt saabub ka.

Kas ma soovitan Easywalker Harvey2? – väga, väga soovitan. Mu meelest see sobib suurepäraselt aktiivsele linnaperele, kel vaja tihti ka kehvemal teel seigelda, aga samas oluline, et käru ei võtaks palju ruumi ei elamisest ega autost ja arvestades, et seda saab kasutada ka turvahälli ratastena, siis selle käru kõrvale eraldi nn turvahälli rattaid kindlasti vaja ei oleks, täidab ise seda funktsiooni suurepäraselt.

Harvey2 mudelit on kolme sorti – all terrain, premium ja lihtsalt Harvey2. Meie testitu oli all terrain, millel on all veidi suuremad rattad, millel omakorda tugevam muster peal. Premium mudelil on veidi rohkem rõhku pandud ka detailidele nagu pruunist nahast lükkesang ja teistsugused kangad, ka on premium versioonil pakikorvil olemas kate ning kohe kaasas kõrguse adapterid, lihtsalt Harvey2 on nagu all terrain aga pisut väiksemate ja siledamate ratastega – samas saab all terrain rattad neile kõigile ka lisaks osta, kui peaks selline vajadus tekkima.

Üks suur pluss Easywalker Harvey2 käru juures on veel – see on tema mõistlik hind. Olenevalt mudelist varieerub hind al 699€ – 824€ JA aasta lõpuni saab tasuta kaasa vankrikorvi (aga kui sa absoluutselt kindlasti seda mõnusat korvi ei vaja, siis saad selle asemel valida ka hoopis nt jalakatte või mõne muu Easywalkeri lisa).
Ühtlasi on hetkel Babyshop.ee Easywalkerid tutvumishinnaga (kampaania kestab kuni 11.10.20) ehk siis -15% ning kui kasutada koodi “berit”, siis saad veel lisaks -5%, mis mulle tundub nagu päris hea diil (soodsaima mudeli hinnaks tuleb nii 565€). NB! EDIT: kehtiv soodusood täishinnast on lifeatlucky13

Mõnusat kärutamist!

Nädalavahetus Saaremaal

Kuna meie päris reisiplaanidest ei tule praegu midagi välja, siis otsustasime vahelduseks kodust eemale saamiseks külastada Saaremaad, lapsed päris esimest korda, nii et igati uus ja põnev oli see käik neile.

Selline see meie kamp on

Laupäeva hommikul võtsime suuna praamile, et Saaremaale saada, kui meil poleks olnud plaanis mööda saart ka veidi ringi sõita, oleks ju võinud lennukiga minna, oleks saanud kiiremini, samas peab ütlema, et ega see Tallinnast sõit ka just meeletut aega ei võta ning ka praamisõit on pigem lühike.
Minnes käisime korra ka praamis sees ringi aga tagasi tulles jäime autosse – see 27 minutit on nii lühike aeg, et nelja lapse autost võtmine ja sinna tagasi panek võtab juba ise umbes sama aja 😀 Mõistlikum oli see autos multikaid vaadates veeta.

Jonase esimene praamisõit

Saaremaale jõudes käisime vaatasime ära kuulsa Orissaare staadioni tamme ning külastasime Angla Tuulikuparki, ka tuulikud olid laste jaoks üsna esmakordne nähtus ja avaldasid omajagu muljet neile ja elamus oli seegi, et mõnesse tuulikusse sai sisse minna.

kolm tuulikuhuvilist
puuhobused läksid ka hästi peale

Tuulikud nähtud sai sihiks Kuressaare, kus tegime rahuliku lõuna, lisaks kõhutäitele said lapsed mänguväljakul natuke liikuda ja ronida, mis peale rohket autos olemist neile igati ära kulus.

Ööbisime Spa Hotell Rüütlis, mis on hulga lastega päris hea variant majutuseks. Selles suhtes, et on absoluutselt uhkemaid kohti ja küllap kuluks siin ära ka kerge uuenduskuur, aga selliseks nädalavahetuse peatuspaigaks sobis see hästi ja arvestades eriti mõistliku hinda, siis ei oskaks nagu millegi üle väga nuriseda.

kolm reisiselli

Mitme lapsega ööbimiskoha valimine on alati natuke omaette ooper – ühte väiksesse tuppa ei saaks nii või naa ja siis jääb üle loota, et on olemas peretoa variant. Meie esimene eelistus on alati selline “peretuba”, kus kokku on pandud kaks tavalist tuba, mis omavahel ühendatud. Nii saab lapsed panna ühte tuppa magama ja ise näiteks õhtul pikemalt ärkvel olla ja ei pea samal ajal päris kikivarvukil käima, ka on nelja lapsega kaks vannituba puhas boonus.
Rüütlis just nii me majutuda ka saime.
Asukoht ka mõnus, sest kui mina ja Jonas tegime väikse puhkepausi, siis Teet sai lapsed seal samas kõrval asuvasse linnusesse jalutama viia.

meie tuba
“vaade” laste tuppa
laste tuppa oli siis paigutatud ka üks lisavoodi

Et see Saaremaal käik oli mitmete “esimeste kordade” käik, siis käisime esimest korda kõigi nelja lapsega korraga ka sealses ujulas. Selgus, et lapsed on meil täielikud kalad ja veest välja meelitamine võttis omajagu aega. Siiani on nad ka liiga väiksed olnud (mu meelest), et kuskilt veetorudest liugu lasta, aga et sealne toru oli piisavalt rahulik, et ära proovida ja sai muidugi kähku laste lemmi asjaks üldse (soovitused norm liumägedega veekeskustesse on teretulnud). Mis selle ujula osa juures mulle meeldis oli see, et ala ei ole kuigi suur ja kõigil lastel silma peal hoidmiseks ei pidanud selle minipuhkuse ajal oma närvirakke liialt kulutama.
Mina ja Jonas siiski liugu laskma ei kippunud ja vaatasime pigem suuremaid tegutsemas. Beebiga ujulasse/veekeskusesse minnes on alati paras peavalu, et kuhu teda panna, et oleks turvaline ja mõnus. Tihti võetakse kaasa nt turvahäll, aga ma ei olnud liiga huvitatud meie hälli niiskesse ruumi tassimisest ning lahenduseks sai hoopis spetsiaalne veelina. Sellise rõngaslinaga sain Jonase omale mugavalt külge panna, ei pidanud kartma märjaks saamist ning ei olnud ka palav ega külm. Ühtlasi sai ta nii ka rohkem ringi vaadata kui kuskil hällis passides (mida ta just rõõmuga ei tee).

madalas basseinis oli ülisoe vesi
eluga max rahul Jenni
Jonas mõnusasti küljes

Uni saabus laste magamistuppa igatahes kiirelt ja öö oli ka üsna rahulik, esimene seiklusi täis päev oli piisavalt ära väsitanud.

hommikul otsustati enne hommikusööki ka väike mäng teha
mis pühapäev see ilma pannkookideta oleks
Jonasega reisides on rõngaslina osutunud eriti heaks abiliseks, seda tihti ka just hommikusöögi ajal, kus ta ka tahaks rohkem ringi vaadata ja kärust välja saada

Pühapäeval otsustasime ära käia Sõrves, et seal mere ääres veidi jalutada ja tuletorni vaadata (kuhu sisse küll sel hooajal enam ei pääsenud, aga arvestades minu kõrguse kartust, ma ei kurvastanud).
Ilm oli soe ja kui veel eelmisel päeval veidi tuuline, siis pühapäevaks oli tuul vaibunud ja selliseks mere ääres olemiseks täiesti suurepärane.

Sõrves
kaisukas pidi ka tulema jalutama ja kive uurima

Tagasiteel tegime kiire söögipeatuse Viking Burgeris, mida tihedamalt saart külastavad sõbrad soovitasid ja ega ei pidanud pettuma küll.

Olime lõpuks tagasiteel nii graafikus, et jõudsime sadamasse päris korraliku varuga, ei hakanud samas proovima praami vahetada, sest pool tundi ootada ei olnud eriline vaev ning nõnda saigi see minipuhkus läbi.

Lastele Saaremaa meeldis, arvasid, et võiks varsti jälle minna, ma olen selle mõttega ka täitsa nõus. Ja kuigi alati on olnud tunne, et mandri rahvas läheb saartele vaid suvitama, julgen sellise ilusa sügisega ka soovitada minna – rhvast on vähem, samal loodus ilus ja teha ning näha küllalt.

Järgmise korrani!

Lõunapaus Jonase moodi

Käruarvustus – iCandy Orange, käru, mida tasub proovida

iCandy maailma tõmbas mind päriselt sisse ilmselt see hetk, kui iCandy Peachiga tegime esimese jalutuskäigu koos kõigi nelja lapsega, Peach meeldis, meeldis hästi ja seda rohkem põnevil olin, kui kuulsin järgmisest värskest viljast ehk siis uuest iCandy Orangest. Polnud vaja kaua mõelda, et kas testime – muidugi testime!

Orangel ja Peachil on palju sarnast, aga tegelikult on nad siiski üpris erinevad kärud, kuigi Peach oli kahe lapsega kasutades väga mõnus ja mugav, siis isiklikult mulle tundub, et Orange on ehk isegi veidi praktilisem valik, kui vaja on just nimelt kahe lapse käru ja seda siis väikse vanuse vahega lastele.

iCandy Orange, väga mõnus ka ainult ühele lapsele

Mis mulle Orange juures siis meeldib?
Välimus – sest öelge mida tahate, et käru on tarbeese, aga ilusa käruga ikka kohe tõmbab jalutama ja Orange on ilus, meie testida oli punaste varjudega mudel ja mulle kui alati must-mustal valijale oli see nagu sõõm värsket õhku. See punane värv on nii kirgas ja arvestades, kui palju on Eestis sellist halli aega, siis mõjub killuke punast üsna tuju tõstvalt ka sombusel päeval.

Varjul on piisavalt pikkust ja ka magnetiga kinnitatavad õhutusavad

Aga värv värviks, need Orange kaarvarjud on ägedad – nii korvil kui istmel on varjud pikendusega ning eest väikse nn nokaga, mis koos peaks varjama ka kõige eredama päikese, samas ei ole unustatud ka õhutust (mind niiii häirib, kui on hea vari, aga ei ole võimalik õhku liikuma panna). Varjudel on mõlemal pool eraldi avatavad õhutusavad, mis on magnetitega fikseeritavad ja seal juures tundus mulle see magnet ka piisavalt tugev, et suurem tuul seda kuidagi lahti ei tiriks. Mu suuremad lapsed olid neist õhutus “akendest” vaimustuses, sest sealt sai ju lahedalt külgedele välja vaadata ja ise samal ajal varju all peidus olles.

Jenni proovis ka istme järgi

Varjude all on muidugi ruumikad istmed ja/või vankrikorv – ja olgugi, et ma näen, et Orange võiks olla selline vinge “tööhobune”, siis on ka siin rõhku pandud detailidele ja ilule näiteks istmete tepitud kanga näol. Samasugust tepitud mustrit jätkatakse nii varjudel kui ka vankrikorvi kattel, mis kinnitub krõpsudega ümber korvi ja mida on kiire ja lihtne peale panna või maha võtta. Nii korvil kui istmetel on küljes “väravana” avatav turvakaar ja istmel hõlpsasti kasutatavad turvarihmad. Istme suuruse proovisid meil ära nii kahene Jon kui ka neljane Jenni, kes mõlemad sinna kenasti mahtusid, ilmselt selliseks keskmiseks mugavuspiiriks võiks lugeda ühe meetri.

Aga Orange on mõelnud ka suurematele lastele, kes ehk istmes üldse enam ollagi ei taha ja istet tegelikult ei vaja  (ka Jenni ei sõida kärus nüüd juba pikka aega), aga vahel tuleb ette olukordi, kus natuke tahaks kõndimise asemel puhata või on tarvis arendada sellist tempot, mis väikestele jalgadele pisut liig – selleks on Orange raamil kohe küljes sisseehitatud seisulaud (kannab kuni 20kg). See laud on piisavalt lai, et seal mugavalt püsida ja samal ajal siis käru raamist kinni hoida. Kohe võiks tekkida küsimus, et aga kuidas seal raamil seista kui samala jal on küljes vankrikorv või hoopis iste? Ka selle peale on iCandy mõelnud ja lahendused leidnud adapterite näol, millega saab nii istme kui korvi viia rohkem esirataste poole ja nii on seisulaual oleval lapsel ka normaalselt ruumi. Sama lahendust saab kasutada ka turvahälli raamile pannes, et näiteks poes käies suurem laps omapäi uitama ei kipuks.

JJ sai mugavalt seisulaual seista ja Jonas samal ajal korvis pikutada, selleks siis korv adapteritega kaugemale viidud

Sama lahendus mõnus ka koos turvahälliga

Mis teeb veel iCandy Orange eriliseks on just adapterite ja paigutusvõimaluste rohkus – kui tihti on kahe lapse kärudel istme ja korvi koos kasutamiseks umbes üks kombinatsioon, siis Orangel on neid, mis reaalselt kasutades ka mõistlikud tunduvad vähemalt kolm-neli (olenevalt siis kasutajate eelistustest). Raamil on kolm kinnituskohta, kuhu saab istmeid-korve paigutada ehk siis üks rohkem kui enamikul kärudel. Lisaks on veel olemas lisaadapterid kõrgusele, et siis kahe istme/korvi vahele jääks piisavalt ruumi ja õhku ja ei oleks seda üksteisel seljas elamise tunnet, mis tihti tandemkärude juures vanemaid hirmutab (olgu siinkohal öeldud, et hirmutab see just nimelt vanemaid ja minu erinevate testimiste jooksul on selgunud, et lastel on siiski mega suva).
Adapterid ja erinevad kinnituskohas annavad palju kombinatsioone, kuidas lapsed paigutada ja kuigi see on suur pluss siis on see mu jaoks ehk ka üks ainsamaid miinuseid – nimelt on küll iCandy lehel ja ka kasutusjuhendis ära toodud lubatud paigutuste pildid, aga reaalselt annab neid istmeid/korve lisaks veel mitut moodi paigutada ja see võib tekitada olukorra, kus juhendit vaatamata leiutatakse vanemate poolt mingi oma variant, mis samas pole tootja poolt rohelist tuld saanud. Ehk siis – lugege ikka juhendit ka!

Kombinatsioon, mida tihti igatsetakse tandemiga kasutada – korv vanema poole ja suurem laps näoga sõidusuunas

aga saab ka teistpidi korvi panna

Lisaks sisseehitatud seisulauale on Orangel ka hiiglaslik pakikorv (mahutades asju kuni 10kg!), mis võrreldes Peachiga on suurem ja ka kahe lapsega kasutades jääb kasutatavat ruumi rohkem – nii et need, kes armastavad palju kraami kaasas hoida (või on lihtsalt nelja lapsega näiteks seda kraami alati rohkem) võivad end Orange pakikorviga mugavamalt tunda. Peachiga võrreldes on suuremad ka tagumised rattad ning erinevusena võib välja tuua ka selle, et Orangel on võimalik käru kokku panna ka nii, et üks iste on raamil küljes.
Raamil on jalgpidur, mida mugav kasutada ka siis kui laps seisulaual seisab.
Orange raami juures on minu jaoks oluline ka lükkesanga kõrguse astmed – ma nimelt armastan seda sanga alati pigem kõrgemal kasutada ja Orange sang käib tõesti väga kõrgele – ühtlasi on see hea ka siis kui kasutada kas seisulauda või siis panna vankrikorv alla tagumiste rataste kohale – mõlemal juhul on nii seisval lapsel ruumi olla kui ka pole ohtu, et lükkaja astuks käru korvi vastu.

Istmed käivad mõlemas suunas ning on kolm kaldenurka ja no vaadake seda pakikorvi!

Tänu sellele, et kasutada saab erinevaid adaptereid istme/korvi kõrguse muutmiseks ja et lükkesangal on kõrguse asendeid nii väga madalal kui päris kõrgel on Orange näol tegemist kindlasti käruga, mis sobib nii lühikestele kui ka pikkadele vanematele mugavaks kasutamiseks (ja näiteks ka juhul kui peres on vanematel omavahel suur pikkuse vahe).

Igatahes, kui oleksin täna valiku ees, et milline käru valida siis iCandy Orange oleks üks väga tugev variant – eriti olukorras, kus käru põhikasutajaks on beebi ning lisaks on vaja variante suurematele lastele, selle käruga on kõik vajadused kaetud ja samas ka valikuvõimalused, kuidas käru kasutada.

Väiksed vennad

iCandy Orange on saadaval kolmes toonis ja kolmes komplektis.
2in1 komplektis on kaasas nii iste kui korv ehk siis kui oled kahtlev, kas suurem laps üldse vajab istet või piisab seisulauast, siis võidki esialgu osta selle sama 2in1 komplekti ja lisaks adapterid, et seda kasutada korraga nii korvi kui istmega – kui hiljem selgub, et ka väiksema lapse istmesse kolimise ajaks on siiski vaja suuremale istet, saab selle juurde osta.
Kui laste vanusevahe on eriti väike või oled kindel, et mõlemad lapsed vajavad istet, siis on parim variant double komplekt, kus on kohe kaasas nii adapterid kui ka kaks istet ja üks korv. Ja no kui peres on kaksikud, siis ikka twin komplekt kus nii istmeid kui korve kaks.
Super tore on ka see, et kohe on kaasas ka turvahälli adapterid (Maxi-Cosi/Cybex, Nuna jt) ja ka vihmakiled.

iCandy Oranget saad näha ja katsuda Tartus Babyshop.ee esinduspoes ning Tallinnas Perela keskuses (Staapli 3).
NB! Ostes iCandy Orange septembris saab koodiga “lifeatlucky13” -15% soodustust! 
(vajadusel uuri ka Babyshopi erinevaid maksevõimalusi)

Väsimus, ärevus – 2020 normaalsus

Igal hommikupoolikul juhtun vaatama tänast koroona seisu riigis. Iga päevaga teeb see uus teadmine seest olemise aina õõnsamaks, tunnen kuidas pulss tõuseb ja veidi iiveldab. Ja see väsitab, see mure ja hirm on nii kurnavad, aga lõppu ei paista, sest selline pidev ärevus on nagu 2020 fking firmamärk.

Lasteaiast tuleb kiri erinevate kriisiolukorra tasemete kohta, et millised tegevused ja reeglid ja piirangud lähevad käiku millistel juhtudel – nakatunute arv, uus eriolukord jne.
Ühtpidi mul on hea meel, et on plaan, et kuidas ja millal midagi tegema peab, ollakse mingil viisil valmis, asjad ei tule nagu välk selgest taevast. Aga teisalt see teeb nii kurvaks, mõte, kuidas hakkavad jälle ära jääma lastel trennid, huvitegevused, kuidas neile kallid ja armsad õpetajad, kelle juurde minnakse igal hommikul rõõmuga ja kelle juures end turvaliselt tuntakse, hakkavad nende ümber kandma maske, visiire, kuidas nende päevast võetakse ära see turvaline naeratus ja nägu. Muidugi ei arva ma, et õpetajate tervis oleks väheoluline ja teistpidi valutangi natuke südant just nende samade inimeste pärast, kes hoiavad mu lapsi kõik need pikad päevad, omavad mitmeid kontakte võõrastega ja riskivad endaga.

Kõik see kokku on nii vastik. Mul ei ole raske lapsi esimesel vajadusel koju jätta, ma olen selleks täiesti valmis, aga see ei ole enam nii nagu kevadel, kus see oli uus, kus oli lootus ja selle kõige ümber heljus siiski “ajutine” olukord. Nüüd on see muutumas normaalsuseks, aga ma ei taha seda, ma ei taha, et see ebakindlus, see hirm ja mure ja ärevus meile kallite inimeste pärast ongi nüüd pidev elu osa.

Ega sinna midagi teha ka ei saa, sest teeselda, et kõik on fine, seda ka ei saa.

Me peaks praegu üldse pakkima, meil peaks olema sees selle näriva ärevuse asemel hoopis rõõmus reisielevus. Me peaks end sättima praegu esimesele Hispaania reisile nelja lapsega. Ma peaks muretsema praegu, et mitu trikood Jennile kaasa pakkida, kuidas kogu oma kraam kohvritesse mahutada, aga selle asemele valitseb teadmatus, et millal üldse oleks jälle nii ok kõik, et saaks normaalse inimese moodi reisile minna.

See 2020 on nii fking jabur. Ma tean, et ma ei saa seda kunagi ainult halvaga meenutada, sest see aasta on meile andnud Jonase ja kõik imelise koos temaga, aga no kurat, kus see aasta on ikka võtnud ja võtab.

Jonase 30 mintsa und sai läbi, lähen kaisutan teda nüüd natuke ehk hakkab parem.

Meenutus ühest natuke vähem ärevast päevast.