Nelja lapsega toimetades armastan ma praktilisi aga samas ilusaid asju. Ühtlasi on mul kujunenud ka üsna selge arusaamine nö baby gearist, mida me päriselt vajame ja mis igapäeva elu lihtsustaks, aga ainult ilust siin kindlasti ei piisa ja kvaliteedis ei tahaks samuti järeleandmisi teha. Üheks sellistele kriteeriumitele vastavaks asjaks on saanud Älly seljakott. Miks? – kohe kirjutan lähemalt.
Seljakoti rihmad on täpselt õige laiuse ja pehmusega, et ka lapsekandmise ajal mõnusalt kanda
Juba ligi kuus aastat tagasi kui JJ alles beebi oli, otsustasime, et nö tavalise beebitarvete koti asemel hakkame seljakotti kasutama, seda on mugavam kanda ja lisaks on see ühtviisi sobilik nii isale kui emale. Seljakottidele me tegelikult truuks jäimegi, aga aja jooksul on proovitud mitmeid, on küll olnud ühel ja teisel moel häid omadusi kõigil, aga samas on ka mõningaid puudujääke. Nüüd kui minuga võttis ühendust Älly esindaja ja nende tooteid tutvustas, hakkas mulle tunduma, et ehk on tõesti see peaaegu ideaali lähedane kott lõpuks leitud. Ega seda muud moodi teada ju ei saa kui ise kasutades ja järgi proovides.
Mõeldud – tehtud!
Meie kasutusse tuli Älly suurem seljakott. Kuna meie igapäevase “varustuse” hulka kuuluvad nii riidest mähkmed kui ka lapsekandmisvahendid, siis olin ma juba vaikselt suurema seljakoti otsingutel olnudki – universum “did good” ja ajastus Ällyga tutvumiseks ei oleks saanud parem olla. Kellel aga igapäevaselt on vähem asju kaasas kanda, siis ka väiksem suurus tundub mahutavat kõik vajaliku.
Älly seljakotte on niisiis kahes suuruses ning kahes värvitoonis. Ma olen muidu suur musta armastaja aga kui ma nägin seda kreemikasvalget ja pruuni kooslust, siis olin ma nii müüdud kui müüdud saab olla, kirsiks tordil on koti tooni nimi cappuccino, seega ma ei tea, kas saab midagi veel minulikumat ollagi. Midagi ilusat ja helget sellesse halli argipäeva – ühtlasi oli lubatud, et Älly kotid on kergesti puhastatavad, seega ei tohiks heledam variant ka kuidagi ebapraktilisem olla. Suur pluss Älly kottide juures on ka see, et need ei “karju” kuskilt otsast, et tegemist on “beebitarvete” seljakotiga, nii saab seda mõnusalt kasutada ka peale nn beebiaega ❤️
Saime oma koti kätte ja ma ausalt üllatusin. Ma olin siiski arvanud, et küllap see materjal on selline jäigem, äkki ehk isegi liiga kõva, aga lahti pakkides selgus, et ei – Älly seljakott on nii-nii pehme! Materjaliks siis kergesti puhastatav kunstnahk – sest Älly loojad ei tahtnud kasutada loomade nahka.
Lisaks pehmusele on seljakotil kergesti jooksvad lukud ja nii palju taskuid, mis annavad võimaluse kõik vajalik ära pakkida nii, et õige asja leidmiseks ei pea kogu kotti pahupidi pöörama. Sellele aitab kaasa ka suure sahtli lukk, mis avaneb kogu koti ulatuses – nii meenutab avatult seljakott veidi hoopis kohvrit. Igatahes lahendab selline avamine ära ka mure, et koti põhjast asju kätte ei saa.
Ilus vaadata ja mahutab palju
Älly seljakotil on üks suur põhitasku, mille sees on palju väiksemaid taskuid ning lisaks nendele siis veel ka päris mitu välist taskut, millest osad ka lukuga. Ja boonusena on suurel kotil kaasas pehme korduvkasutatav ja hõlpsalt puhastatav mähkimisalus – mis tegelikult toimib hästi ka hoopis istumise alusena, kui peaks selline vajadus tekkima.
Koti sees on ka kinnitus, kuhu on hea panna näiteks võtmed, et ei peaks neid koti põhjast otsimaMähkimisalus on seest sama materjal mis kogu koti vooder ehk siis niiske lapiga puhastatav.
Lisaks mähkimisalusele on kaasas ka rihmad, millega saab seljakoti vankri sanga külge kinnitada – kuid selle tegemisel veendu, kas sinu käru sanga külge üldse võib midagi panna ning mis on kaalupiirang, et sang ei saaks kahjustatud ja poleks ka ohtu, et käru uppi lendab.
Käru külge kinnitamiseks on kaasas eraldi rihmad
Arvestades, et me palju liigume ka üldse ilma käruta ja nii, et Jonas mul kõhukotis või kandelinas, siis olid mu jaoks kaks asja eriti olulised. Esiteks, et kandevahend, olgu see siis kott või lina, mahuks kenasti kotti kaasa. Ja teiseks, et last kandes oleks koti rihmad ikkagi mugavad kanda. Mõlemale nõudmisele meie Älly kott vastab täiesti suurepäraselt. Proovinud olen asju kaasa pakkides nii lina kui kandekoti mahutamist ning kummagagi ei tekkinud probleeme.
Kõik vajalik pakitud ja tegelikult ruumi ülegi. Eriti rõõmsaks teeb, et ka lapsekandmisvahend hästi ära mahubPehmed õlarihmad 🙌
Lapsekandmise ajal koti kandmise mugavusest annab ehk enim aimu seik nädalavahetusest, kui olin veidi aega ilma mantlita – seljas seljakott ja kõhul Jonas, ühel hetkel otsustasin siiski ka mantli selga panna ja seda tehes pidi Teet mu hetkeks peatama, et küsida, et kas ma tahangi seljakoti mantli alla jätta või? Ehk siis kott oli seljas nii mugavalt, et ma lausa unustasin selle ära 🤭
Aga natuke siis ka funktsionaalusest ehk mida ja kuidas see kott endasse mahutab. Suurde sahtlisse mahub meie põhiline kraam kenasti ära ja jääb ruumi ülegi – kui näiteks pikem käik ja vaja rohkem mähkmeid kaasa pakkida, siis mahub ka. Ühekordsete mähkmete kasutajatel on ruumi rohkemgi (aga ma siiski julgustan riidest mähkmeid kasutama ka kodust väljas käies 😉).
Suure tasku väiksematesse taskutesse mahuvad nii varuriiete komplekt Jonasele kui lisa pluus mulle, korduvkasutatavad lapid ja niiskuskindel hoiukott, õhuke bambustekike, hästi imav musliin, rinnapadjad, varu hügieenikraam, huulepulgad, kätekreem, mõned mänguasjad ja kandekott. Välistesse taskutesse külgedel, mis on mõlemad termovoodriga, saab hästi paigutada joogipudeli ja vähemalt paar püreetuubi. Koti peal on diagonaalsete triipude all ka kaks lahtist taskut, kuhu on mõnus panna neid asju, mida on kiirelt vaja – nt desovahend, mask jms. Väärtuslikum kraam tasub seljakoti puhul ka targalt pakkida – kas koti sisse või siis sellesse taskusse, kus on mähkimisalus ja mis on otse vastu kandja selga – sinna sobib nii rahakott kui ka väiksem sülearvuti või tahvelarvuti. Mõistlik on sinna taskusse asjad sättida nii, et mähkimisalus jääks kandja poole ja asjad koti poole, nii on seljal mugavam.
Lukuga termotasku Pealmised lahtised taskud on sügavad ja ulatuvad koti põhjani välja 😉Salatasku mähkimisalusele
Üks väike lisaomadus on Älly kotil veel, nimelt on püsti asetades koti põhja all metallist nupsud, mis aitavad kaasa koti puhtamana hoidmisele – nii et ka see heledam kott ei saa kannatada, samas nii seest kui väljast saab koti puhtaks tõmmata niiske lapiga, mis tähendab, et hooldus on tõesti lihtne ja kiire.
Metallist nupsud koti all
Nii oma välimuse kui omaduste poolest sobib Älly kott meie ellu suurepäraselt. Saame sellega tehtud igapäevased käigud (mida hetke olukorras muidugi just palju pole), aga ma mõtlen ka, et kui ühel heal päeval on jälle mõistlik reisida, siis on see kott väga hea variant käsipagasiks (selleks on tal ka sobivad mõõdud).
Kui keegi tunneb, et just selline kott on tal puudu või hoopis otsid ideed lahedaks katsikukingituseks/emapuhkusele saatmise kingiks, siis neid Älly kotte soovitan küll. Lisaks seljakottidele on Älly valikus veel ka väiksemad käekotid ning tarvikute hoidik, kui äkki hoopis millegi sellise järgi vajadus.
Kuu aega kehtib ka sooduskood lifeatlucky13, millega Älly valikust omale asjad soodsamalt saab ❤️
Kärude proovimise juures loeb enamasti välimus, sõiduomadused, kasutajamugavus, isegi värvivalik, aga turvavarustust valides on meil alati esimene pilk turvatestide tulemuste suunas ja alles siis vaatame edasi. Uue Swandoo Albert turvahälli juures on ADAC testide põhjal tegu igati turvalise valikuga, seega olime rõõmuga nõus seda proovima, et tutvuda tema muude omadustega.
Jonas ja Swandoo Albert turvahäll isofix alusel
Arvestades, et meie neljast lapsest kaks viimast on pigem suurema ja kiirema kasvuga, siis on minu jaoks oluline asi, mida vaadata turvahälli juures ka lubatud lapse pikkuste vahemik. Just vahemik, et ka alumine piir oleks selline, et kasutada saaks päris pisikese beebiga – nii nagu meie Jonas oli sündides vaid 48cm ja nüüd samas pigem suurem laps – seda ju ette ennustada ei oska, nii et hea kui hälli kasutusaeg annaks sellest maksimumi võtta, et beebi ei peaks liiga vara hällist tooli kolima.
Swandoo Alberti puhul pole muret, et kasutusaeg lühikeseks jääks sest see on koos beebisisuga kasutatav alates 40cm ja tänu eemaldatavale sisule ning liigutatavale peatoele kuni 85cm-ni välja (ja kuni 13kg).
Kui esimese asjana vaatame testi tulemusi, siis järgmine punkt on kindlasti beebi mugavus antud hällis. Tihti on kuulda probleemi, et laps on hällis liialt kössis kuigi pikkuse poolest justkui sobiks ja peaks saama kasutada. Swandoo Alberit puhul tundub mulle, et seda probleemi ei ole, sest häll on hästi lauge sisuga (beebisisuga veel ekstra) ja laps tõesti pigem sirgelt seal kui et on kuidagi kokku surutud. Beebisisu on korralik ja annab aimdust, et tõesti toetab ka neid kõige pisemaid kasutajaid hästi.
Swandoo Albert beebisisuga, mis on kasutatav 40-60cm/6kg beebiga, edasi on häll ilma beebisisuta.
Swandoo Alberti turvarihmad on ka veidi teistmoodi kui paljudel teistel turvahällidel, kui enamasti peab õlarihmasid pingutama korraga, siis Albertil saab kumbagi rihma pingutada eraldi – et kindlustada, et rihmad saavad tõesti alati piisavalt pingule. Ka ei jää nii tolknema pikka pingutusrihma, mis meil mitmetel hällidel olnud. Õlarihmade juures märgiksin ära ka selle, et rihmapehmendused on fikseeritud ja ei liigu last hälli asetades oma koha pealt ära ja pole ohtu, et need hoopis kaotsi võiks minna, samas on need meeldivalt pehmed ja mitte liiga massivsed, et beebil ikka mugav oleks.
Mõlemal rihmal eraldi pingutamise võimalus
Turvalisuse lisamiseks on hällil kaasas ka külgkaitse, mida saab ise kinnitada vastavalt sellele küljele, mis jääb auto ukse poolele. See kinnitub turvahälli külge ja on seega kasutatav ka siis kui häll on autosse kinnitatud turvavöödega ja mitte isofix alusega.
Auto ukse poolele kinnitatav lisa külgkaitse
Isofix alus on võimalik Albertile juurde osta ja isiklikult seda ka väga soovitan, teeb turvahälli autosse paneku eriti lihtsaks ja ka kiireks. Mulle meeldib ka, et see alus on hästi minimalistlik ja kompaktne, et kui ongi vaja seda kuskil hoiustada, siis ruumi võtab see minimaalselt. Meie auto istme kaldega (Toyota Proace Verso) sobib alus hästi ning häll jääb piisavalt “pikali”.
Swandoo Albert isofix alus
Ja kuigi ma isofix alust soovitan, siis kasutada saab Albertit ka ilma selleta, kinnitades hälli auto turvavööga, vajadus hälli ilma aluseta kasutada võib tekkida näiteks taksot kasutades ja, et seda oleks lihtne teha ka hämaras on turvavöö nn kinnituskohad tehtud pimedas helendavad.
Mis veel on Swandoo Albertil isemoodi on päikese vari, mis kinnitub hälli sangale ja kui seda parajasti ei kasuta, siis käib hälli sisse peitu. Kuna autos kasutades peab hälli sang olema jalgade juurde keeratud, siis sel ajal peaks vari olema hälli sees ja mitte kasutuses. See tundus esialgu veidi harjumatu – samas turvatoolid on ju ka ilma varjuta ning kui beebi on hälliga tagaistmel ja ise istud ees on ilma varjuta ka beebile parem vaade.
Swandoo Albert Easywalker Rudey peal, kui turvahälli soojakotti ei kasuta, siis abiks villariided ja tekk ❤️
Swandoo Albertiga on kohe kaasas ka adapterid, kuna kinnitused on sel hällil teistmoodi kui teistel, siis nende adapteritega saab Alberti asetada enamike kärude turvahälli adapterite peale (st et vaja on ikka antud käruga ühilduvaid maxi-cosi tüüpi adaptereid). Meie Easywalker Rudey peale jääb Albert väga hästi (haah, nunnu kombo Albert-Rudey 😀 – sellele kombole on hetkel Babyshop.ee ka eripakkumine soodushinnaga ning kasutades koodi “berit saab juba sooduka pealt veel veidi lisasoodust). Kui hälliga on väljaspool autot vähegi käimist, siis soovitan see kindlasti käru peale panna ja mitte pikalt käes tassida. Swandoo Albert ei ole ka just kõige kergem häll (4.7-5.1kg) ja igal juhul on mugavam seda kärul sõidutada kui et käes tassida. Meil on laste kasvades häll üldse ka autosse jäänud – sest isegi kõige kergema hälliga on suurema lapsega lihtsam last süles viia-tuua kui et hälliga tassida – eriti arvestades, et kui hälli kasutusaeg on kuni 85cm ja see võib tähendada ca 1.5-aastast, kes ehk isegi kõnnib juba veidi. Kaalu poolest ma seda 5. korrusel liftita majas elavatele peredele ei soovitaks.
Swandoo Albert ja Easywalker Rudey, sel talvel on suurem käru end ka turvahälli “ratastena” igati ära tõestanud
Mis ma kokkuvõtteks võin öelda – Swandoo Albert turvahäll on turvaline valik, kus on arvestatud ka beebi maksimaalse mugavusega. Vanema seisukohast lihtne kasutada, väga pika kasutusajaga ja silmalegi ilus vaadata, eriti neile kellele meeldib selline puhta joonega disain. Kel turvahälli ost ees, soovitan see mudel omale valiku variantidesse panna küll.
Enne meie tormilisi seiklusi Jonasega jõudsime teha ühe toreda koduse pildistamise, kus lastel seljas kodumaise lasteriiete tegija OliverMartin Kids riided. Pildid tegi andekas ja armas Katrina Tang.
Üks nunnum kui teine
Kui mõnda aega tagasi minult küsiti, et kas sooviksin nendega koostööd teha, siis mõtlesin, et miks mitte, proovime ära. Kuigi eks see selliste juba natuke suuremate ja samas ka iseteadlikema laste riietamine pole päris emme suva järgi enam ja nii jäi vaid loota, et saabuvad riided lastele tõesti meeldivad ja neid nõustutakse kandma – olgugi, et peal pole mõne kangelase või printsessi pilti (mis mind tegelikult salamisi vahelduseks rõõmustas).
Riided käes, siis oli esimene emotsioon meil kõigil, et “oi kui pehmed!”, väiksemaid poisse ootasid külmaks talveks nii sobilikud meriino voodriga kombekad ja suuremad lapsed said veidi viisakamad riided.
Need “viisakad” riided tekitasid küll minus alguses mõtte, et ohhh, nüüd need korra selga saavad ja kappi istuma jäävad, sest kus sa nende pidupäeva asjadega ikka lähed (ja no enamasti ei ole nad ju sama mugavad kui retuusid või dressid vms). Aga ei! – need riided olid selles osas tõelised üllatajad, olgugi, et oma välimuselt viisakad ja sobiks kanda nii vabariigi aastapäeval kui ka teatrisse minnes, siis oma vormilt ja materjalidelt on nad nii mõnusad, pehmed, et pole üldse küsimustki kas võiks neid tavalisel lasteaia päeval kanda.
Riided, milles annab igasugust tsirkust teha
JJ püksid on mu meelest eriti äge ja universaalne leid, sest kui päris tavalise dressipüksiga ei tahaks peale lasteaia päeva mõnele üritusele vms kohta minna ja peaks hakkama riideid vahetama, siis nende pükstega pole seda muret – dressipüksi mugavus aga viisaka püksi välimus kaks ühes, mis ühtlasi tähendab vähem selliseid kapis niisama oma aega ootavaid riideid ja rohkem kasutust leidvaid asju ja see kõlab mu meelest päris mõistlikult.
Ikka igasugust tsirkust..
Ka pluus on selline, et just nagu oleks paksem triiksärk, aga samas nagu ei oleks ka, piisavalt soe, et ka jahedal päeval ei vaja alussärki, aga samas pehme ja hingav, et ei hakka palav. JJ lemmik variant on käised üles keeratult seda kanda ja mina pidin ainult nõustuma, et nii näeb ta väga äge välja.
Käised üles ja legodega ehitama!
Jenni kleit lõi mind ennast küll lausa pahviks ja pani mõtlema, et tahaks omalegi sellist (ja no tänaseks on OM tiim sellegi mõtte teoks teinud ning samasuguse kleidi saab omale ka ema osta), aga arvestades Jenni printsessi faasi, siis ma ei olnud päris lõpuni kindel, et kas ta selle šiki väikse musta kleidi heaks kiidab. Aga siis astus Jenni ligi, märkas taskule kinnitatud “kalliskive-kristalle” ja asi oli otsustatud “emme, vaata, siin on ju Elsa jääkristallid!” – põhimõtteliselt oli uus lemmikkleit saabunud.
Väike Jenni ja väike must kleit
Aga lisaks kristallidele on kleidil lahedad taskud (ja no me kõik teame, et just taskud teevad ühe kleidi toredast imeliseks eks) ja mõnus vaba lõige, samas mitte unustades detaile – nii käistel kui kaelusel. Ühel neljaaastasel on selles kleidis nii mugav mängida ja toimetada, et ei pane tähelegi, kuidas tegelikult on asi jälle selline, et mine või otse lasteaiast vanaema juubelile (kui selliseid sündmusi praegu kohane pidada oleks eks).
Aga ega kleidiga ei pea siis ainult viksilt istuma
Mulle nii meeldib nende OliverMartini riiete juures see detailne lähenemine, et ka lasteriided võivad olla ilusad, viisakad just nagu tõeline rätsepatöö aga samal ajal ei võeta lastel mugavuse osas midagi ära.
Kõike saab teha
Aga lisaks neile viksidele ja viisakatele eksemplaridele olid meie juurde tee leidnud ka meriino kombed. Kes mind teab, see teab, et mul on täielik nõrkus laste villariiete vastu ja neid pole siin peres kunagi liiga palju (ja kui villariideid õigesti ja heaperemehelikult hooldada, siis kestavad need vabalt mitu last, mis suure pere puhul on ainult boonus).
Meriino-vennad
Ma ei ole liiga kirjude mustrite fänn, aga OM kombede mustreid lastega vaadates tundusid need päris armsad ja lustakad. Mugavaks kasutuseks on neil kahesuunaline lukk ning nö pikenevad käte ja jalgade soonikud – mis ühtlasi on üli head, kuna hoiavad piisavalt keha ligi ning nii ei tule püksisäär või varrukas üles kui peale panna õuekombe. Kapuuts hoiab tihedalt pead ligi ja see oli mulle alguses veidi võõras kuna oleme harjunud lohvakamate kapuutsidega, aga õige pea sai selgeks ka sellise variandi pluss. Nimelt hoiab kapuuts selliselt nagu müts peas ja kui on krõbe külm, siis pole paksemat mütsi vaja, piisab kui meriinovoodriga kapuuts pähe ja tavaline müts peale, toimib nii kärus magajaga kui lasteaias käiva lapsega.
Meriino kombega kannatab ka toas olla
Jonas ongi selle kombega teinud mõnusaid pikki unesid soojakotis, olenemata ilmast ja sama hästi sobib see ka autosõitudeks või lapsekandmiseks (eriti head on seal juures need pikad soonikud jalgadel, et püksid kotis või linas ka üles ei roniks ja sääred paljad poleks).
Sel päeval oli nii soe, et õue magama minnes polnud kapuutsi pähe vaja, piisas mütsist. Samas kapuuts piisavalt õhuke, et last kaela taga ei häiri.
Jon aga käib oma meriino kombega lasteaias, kasutades seda teise kihina talvekombe all. Nii on kindel, et lumes istudes või hullates on alati soe, ei ole kampsunit, mis poolde selga roniks või ise riietuda proovides kehvasti jääks ja ei pea jamama lisa pükste jalga panekuga (mis sel imeliselt külmal talvel vahel vajalikud oleks). Kodustel päevadel, kui väljas pole ka hirmus külm olnud, oleme meriino kombe peale pand ka ainult särgile ja siis talvekombe üle ja ka otse vastu nahka ei ole Jon torkmise või kanga “hammustamise” üle kurtnud, ju siis on ikka mõnus ja mugav asi ning minu vaatest ka väga praktiline.
Alati midagi seletamas
Sellised kogemused on meil OliverMartin riietega, mul on igatahes hea meel, et neist nüüd kuulsin, sest leian ka edaspidi nende valikust meile hästi sobivaid asju (eriti ühele peenikesele aga pikale poisile, kellel kooliteegi enam kaugel pole). Ehk siis, kes soovib kodumaiseid, ilusaid aga ka lastele samal ajal mugavaid ja praktilisi riideid, siis soovitan OliverMartin üle vaadata!
Mis on laste lemmik söök? – Teedu tehtud kotletid, mida siin kambas mugitakse
Olen lõpuks valmis veidi (ärge laske end petta, tegelikult tuleb pikkkkk jutt) kirjutama meie “seiklustest” lastehaiglas, kuhu siiani oma nelja lapsega ma rohkem kui traumapunkti kontrolliks polnud sattunud ja loodan südamest, et peale seda korda siiski ei sattu ka.
Siin kohal, enne kui asja kallale asun, tahan ma rõhutada, et lastehaigla töötajad, kellega kokku puutusime olid kõik inimlikult soojad ja toredad ja mul ei ole neile midagi ette heita, küll aga on mu meelest seal protsesse, mis ei toimi nii nagu need kõigi osapoolte huvides toimida võiks ja tänu millele võib niigi raskes olukorras olemine olla raskem kui ta peaks.
Teine oluline märkus – ma ei kirjelda siin Jonase tervislikku seisundit, ega probleemi, mille pärast haiglas olime, see ei muuda seda mis toimus ja ma leian, et tervis on piisavalt isiklik asi, mida ei ole minul lapsevanemana õigus tema eest teistele jagada.
Aga nõuanne vanematele sellest loost ajendatult, kui miski on lapse tervise juures kas või veidi off siis ma soovitan asja lasta uurida, isegi kui see tundub esialgu asjatu muretsemine, kui kõik on hästi, siis see midagi halvemaks ei muuda, kui aga on midagi lahti, siis kehtib ikka reegel, et mida varem seda parem. EDIT: ei ole vahet, mis sümptomi või märgi peale meie Jonast rohkem uurima hakati, see kui ühel valutab kõht ei aita teist kellel valutab käsi eks. Minu mõte oli, et kui sulle endale tundub, et lapse juures on midagi sulle muret tekitavat, siis suhtle oma (pere)arstiga. Ja enamasti ei olegi midagi viga ja viga ei pea otsima.
Nii, aga nüüd siis meie kogemuse juurde, mis sai alguse detsembris kui saime suunamise uuringutele lastehaiglasse, mis toimusid nn päevaravis. Ehk siis käisime kahel päeval seal kohal, tehti vajalikud uuringud ja saadeti koju, et “arst siis helistab teile tulemuste asjus, aga et üks uuring on veel vaja teha ning selle aja lepib ta teiega kokku”. See oli teisipäevase päeva pärastlõuna.
Naiivne mina hoidis telefoni endal praktiliselt käes kuni teisipäeva õhtuni, aga ei mingit kõnet. Ka terve kolmapäeva ootasin viisakalt ja suurest ootamisest ja närvipingest sain küll migreeni kuid taas mitte kõnet arstilt.
Neljapäevaks olin juba veidi endast väljas ja sain kontakti arstiga, kes meid suunas uuringutele (aga uuringute vastuseid ja edasisi samme pidi jagama teine arst), õnneks tema mõistis muret ja osaliselt rahustas ning andis ka infot, millal see plaanitav lisauuring peaks aset leidma. Olin nii tänulik, et keegi midagi rääkis, mõistis, et ema ju muretseb lapse tervise pärast ja vajab neid vastuseid – mis digiloos olid olemas, aga vajasid ka selgitust.
Reede õhtuks tuli kõne ka nö õigelt arstilt koos lisainfoga, mille tol hetkel rahulikult kõik ära kuulasin – rahulikult, sest ma ei olnud enam selles ootamise pinges. Leppisime kokku, et järgmisel nädalal ootab meid eest minek uuringule, peale mida peame üheks ööks haiglasse jääma, sest Jonas nii väike ja tahetakse peale narkoosi igaksjuhuks teda jälgida.
See vastuste ootamine tundus jabur ja nii mitte arvestav… aga vähe oskasin ma ettegi kujutada, et mis meid ees ootab.
Uuringule minek
Neljapäeval pakkisime oma asjad Jonasega kokku, mida üheks ööpäevaks arvasime vajavat ning Teet koos lastega viis meid ära, lehvitasime ja hõikasin veel neile, et homme näeme!
Tulgutiga oli liikumine piiratud kuid beebsu sai siiski linas magada
Saime haiglasse end kirjutatud ning seadsime end palatisse sisse. Tänu narkoosile oli vaja Jonasel olla söömata-joomata, ning kõige turvalisemalt tundis ta end linaga minu küljes olles magades. Aeg venis, aga õnneks ei midagi hullu, õige varsti peale kanüüli paigaldamist ja tilguti all magamist oligi aeg Jonas toreda õega uuringule saata – ühtlasi tänks fking koroona (ja kõik need, kes ei suuda omalt poolt teha asju, et see levik oleks väiksem), mina lapsega kaasa ei saanud ja pidin palatisse ootama jääma. Natuke pisardasin, aga teadsin, et varsti varsti on Jonas ju tagasi. No, läks loomulikult kauem kui mainitud oli, aga natuke segaduses ärkav beebi siiski tagasi tuli, umbes tunnike läks tema rahustamisele ja toibumisele, siis sai ta üle pika pausi jälle rinnale ning muutus “endaks”.
Uurigule viidi-toodi sellise tõllaga, naljaga pooleks on Jonas mu ainuke laps, kes Emmaljungaga sõitnud
Õhtu oligi juba käes, sättisime end sinna kitsukesse voodisse kaissu magma ja teadsime, et pole hullu miskit, homme magame juba kodus. Ütlesin veel chatis Teedule, et nad hommikul kodus end aegsasti valmis paneks, et kui märku annan, saaksid nad kohe meile järgi tulla.
Reede hommik – ärkasime, sõime, pakkisime asjad kokku ja ootasime arsti, kes tuleks räägiks uuringust ja meid koju kirjutaks. Kella 11-ks ei olnud aga ei kedagi ega midagi kuulda. Muutusin kärsituks kergelt, et miks me peame seal niisama vahtima. Jonas jõudis juba seal hommikust uinakut teha, kui järsku oli meie palat rahvast täis, mitu arsti koos residentidega. “Me tulime uuringu tulemustest rääkima” – vaadates rahva hulka, siis oli mu sisimas selge, et kõik hästi olla ei saa. Ma olin selleks stsenaariumiks ka mõneti valmis, aga ma eeldasin, et see jutuajamine tuleb selliselt, et Teet on minu ja Jonase kõrval. Aga ma olin üksi, mina ja mu beebi.
See jutuajamine on natuke hägune igasuguste terminite ja kirjelduste osas, aga ühel hetkel oli küsimus, et kuna on vaja teha operatsioon, siis et kas olen nõus, et see toimuks k o h e. Sain aru, et asi on kiireloomuline, et siin pole midagi arutada ja olin nõus, uurides, et kas “kohe” nagu täna või homme või millal. Sain aru, et aeg täpsustatakse ning lisasin, et KUI seda ei tehta täna ega nädalavahetusel, siis me tahame koju minna, et me ei taha niisama siin üksi oodata. Kinnitati, et ei ei, niisama ootama kindlasti ei jää. Selleks hetkeks olid mul silmad juba täitsa märjad, seda toetust või käe hoidmist, mida ma oleks arvanud, et Teeduga koos selle uudise valguses teeme – lihtsalt ei olnud võimalik, sain vaid arstide lahkudes talle telefoni nuuksuda, et Jonas peab minema operatsioonile ja me ei saa veel koju.
Ma isegi ei kujuta ette, kui hirmus võib olla sellist kõnet isal kuulata, aga me olime küll kurvad, et me ei saa enne oppi näha ega koju kuid püüdsime mõelda positiivselt, et mure saab kiire lahenduse, et me ei pea pikalt ootama ja meie beebsu saab terveks.
Vahepeal sain infot, et operatsioon toimub järgmine päev kindlal kellaajal, aga varsti see muutus ebamäärasemaks – operatsioon toimub nädalavahetuse jooksul. Okei, see tundus natuke kehva, et nii lai ajaaken, aga kuna öeldi, et kindlasti sel ajal see ära tehakse, siis püüdsin lihtsalt leppida, et küll kõik saab korda, kõik läheb hästi. Tegin Teedule nimekirja asjadest, mida asap vajaksime ning mida ka kiirelt enne õhtut meieni saaks toimetada – selgeks sai ka, et enne oppi me ei saa kokku, me ei saa isegi mitte asjade üle andmiseks kohtuda vaid ta peab need haiglasse tooma ja need siis toimetatakse meieni.
Süda oli nii nii raske. Me ei olnud selleks valmis. Ma ei olnud selleks valmis. Muidugi ma tahtsin, et mu laps saaks terveks, aga see kõik oli nii raske hoomata. Operatsioon. Beebi. Kiire. Oli siiski üks asi, mille endamisi otsustasin – ma ei hakka endalt küsima miks, et miks minu beebi, miks see kõik nii on. Ma keeldusin minemast oma peas sinna kohta, mis hakkaks end süüdistama, blokeerisin selle mõttelise ukse, sest tundsin, et see meid seal ei aita. Ma olen oma lapse kõrval hetkel ainuke, kellele temal toetuda on ja kui hakkaksin end seal mõttes piitsutama, siis mis kasu minust temale oleks. Mingi killuke tervet mõistust ütles, et sellistele “miksidele” ei ole vastuseid ja hullem veel kui keegi selle peale pakuks lahenduskäiku, et ju see millekski vajalik – fck, ei.
Aga kuna ma olingi tõesti üksi ja rääkida polnud ühegi inimesega sellest kõigest näost näkku, korra nagu ventileerida kõiki neid tundeid, siis võtsin vastu pakkumise, et psühholoog tuleb minu juurest läbi. Ja see oli hea, ma rahunesin, me keskendusime sellele, et Jonas saab kiirelt abi, ma suutsin rõõmustada, et me ei pea pikalt ootama lahendust, et kõik saab korda, kõik läheb hästi. Selles osas, kui keegi peaks ka seal haiglas olema ja vajama kedagi, kellega rääkida, siis soovitan psühholoogi küll, sest tegemist oli taas meeldiva ja sooja inimesega.
Ja kuigi ma nutsin tasa ja ka vahepeal täiesti ahastusse langedes (kehvematel hetkedel Jonase pilgu alt vannituppa joostes), sest mul oli nii kurb, et mu väikseke peab sellise asja läbi tegema ja nutsin ma rohkem kui et ei nutnud, siis magama läksime rahulikult, teadmisega, et ehk juba järgmine päev saab kõik tehtud ja algab paranemine.
Algas aeg, kus ma võisin olla nii tugev, jutustasin ja mängisin Jonasega, püüdsin olla temaga rõõmus, sõime, ootasime, magasime, ootasime. Ja siis olid platsis mu nutusööstud – et miks midagi ei toimu, miks kedagi ei tule, miks keegi midagi ei ütle. Kell tiksus, opile ei saa minna nipsust vaid see eeldab söömata olekut 4-6h, kaua me ootame, millal on selge, et täna midagi ei juhtu.. kõik need mõtted tõid jälle pisarad ja selle tunde, nagu keegi lihtsalt pitsitab su südant. Selline äng.
Ma sain mingisuguse rahulikuma hingamise mõneks tunniks kui osakonna valvearst ütles, et saab aru, et ma mures ja et see tõesti jah ongi selline teadmata ootamine. Mõtlesin endamisi, et okei, pole hullu kui täna ei jõua, siis homme ehk pühapäev on ju kindel. Paraku kui ma hiljem läksin õelt küsima, et kas arvestades kella on tänasega selge, et enam oppi ei tule, siis vastas ta, et jah, täna ilmselt ei ning et ta ei usu, et ka homme.
Ma tundsin, kuidas see kõik nagu suur laine mu kohal kokku lõi, kui lootusetu see kõik tundus ja mis veel enam, kui mõttetu – et me ei saanud olla seda aega koos oma perega, et ma ei saanud lastele seletada, et me oleme kauem ära (arvestades, et sinnani olin ma neist eemal olnud ainult nii palju, kui ühe või teisega peale sündi sünnitusmajas), et nad ei saanud Jonast kallistada teadmisega, et ta läheb opile. Mure opi pärast asendus sellise vastiku teadmatuse ängiga, et miks, miks me oleme siin, miks me ootame tühja.
Pühapäeval kui me ei näinud enam ühtegi arsti, kui keegi isegi ei öelnud, et jah, kehva lugu küll, aga ei saa täna ka opile, jagasin Instagrami meist pilti, pilti kus tunnistasin, et olen emotsionaalselt läbi. Ja kuigi see võib tunduda jabur või tobe, siis see aitas. Ma sain nagu kuskile välja öelda, et ma ei ole okei, mul ei ole okei ja see kuidagi tegi olemise kergemaks. Püüdsin leppida sellega, et olimegi perest eemal selle aja tühja oodanud, püüdsin natuke läbi pisarate naerda – et kas see olukord, kus me oleme on nagu Tom Hanksi The Terminalis või Bill Murray Groundhog Day filmis, kus oled lõksus ja üks ja sama päev hakkab jälle otsast peale. Ootamine.
Veits omadega läbi. Ühtlasi nii me magasime, sest Jonas võrevoodit polnud enne seda kogemust näinudki ja veel vähem arvas ta midagi seal magamisest.
Kogu selle emotsionaalse virrvarriga jõudsime esmaspäeva, aeg oli taas arsti näha, kes tunnistas, et see opi plaan läks jah kehvasti, aga ega midagi polnud teha ka. Sel korral ma küll nuuksusin nutta, aga mitte vaikides kuulates vaid üsna selgelt väljendades, et kui ei ole meile öelda kindlat opi päeva, mis oleks homme, siis me päriselt tahame koju ja tuleme tagasi kui on aeg teada. Arst oli nõus, et nii edasi pole okei, läks ja pidi peale lõunat uue infoga tagasi tulema.
Vähemalt oli Jonas rõõmus ja lemmik osa päevast oli köögis temale toitu soojendades ja süües, sest see oli igavast toast vaheldus
Ja veel veidi enne tööpäeva lõppu oli selge, me läheme koju. Oleme päeva perega ja siis kolmapäeval uuesti haiglasse. Eelduseks, et teisipäeval käin veel uuesti koroona testi tegemas (seal olin ma juba phmt püsikunde kõigi nende haiglas käimiste pärast, aga no mis see vatipulk ninas ära ei ole, ma olen 4 last sünnitanud, see pulk o n suva). Võib ju mõelda, et issand, mis nüüd enam selleks üheks päevaks koju minna kui nii kaua oodatud, aga ise selle olukorra sees olles võin kinnitada, et see hetk kodus oli üli-üli oluline. Saime olla oma perega, omas kodus ja teades, et ees ootab peale oppi vähemalt nädal haiglas, siis sain ise rahulikult selleks ka asjad pakkida, et see aeg võimalikult hästi vastu pidada.
Peaaegu nagu reisil ehk korraks koju Uuesti haiglasse minekuks pakkimine. Sellest piimakogujast oli max kasu, sain sellega vajaliku hulga pumbatud ja ei pidanud haiglast pakutud elektrilist pumpa kasutama (aga hea teada, et seal siiski seda võimalust pakutakse kui vaja).
Operatsiooni päev
Me läksime kolmapäeval haiglasse täiesti teise energiaga, enam mitte sellise ahastusega. Muidugi esialgne positiivsus veidi sai kannatada kui selgus, et oleme küll isegi samas palatis kus enne, kuid nüüd koos palatikaaslastega. See tundus kuidagi jõhker, et opiks valmistudes ja näljas hoides pidi Jonas seal seltskonnas suutma magada ja olla. Ja ega ei suutnudki, olime enamuse ajast ühes enamasti tühjas ruumis, kus oli kiiktool ja kus ta mul linas olles mitu korda magas – nii oli ootamine talutavam. Aga nagu ikka, hakkas aeg venima, esialgsest vahemikust 14-16 vahel sai peale 16. Kella viieks oli Jonas olnud söömata hommikul alates üheksast, mul hakkas vaikselt nutt ligi hiilima, et issand issand, kas saab tõesti olla, et me ootasime selle aja tühja. Üsna lähedal uuele murdumisele saabus siiski teade, 15 minuti pärast viiakse Jonas ära. Vahetasin tal mähkme, musitasin ja kallistasin nii palju kui jõudsin ja saatsin oma heatujulise beebsu õega operatsioonile.
Opi ootel
Sel hetkel oli raske ja veel raskem olla palatis, kus teine ema on oma beebiga koos, aga vastupidiselt ootustele, mul oli üsna hea olla. Teadmine, et lõpuks saab laps abi, et nüüd edasi läheb kõik ju ikka ainult paremaks. Tõmbasin palatis meile vahesirmi ette ja sõin lõpuks toodud õhtusööki, sest olin ise ka sinnani vaid hommikusöögiga. Vaatasin ERR äpist uudiseid ja õhtuseid saateid, et aeg kiiremini läheks. Ootasin infot Jonase kohta, sest mul oli teadmine, et peale oppi läheb ta küll intensiivi, aga saan teda vaatama minna.
Sellise sirmi sai vahele tõmmata. Vaid paar päeva varem olin olnud seal teisel pool sirmi
Ootasin. Ootasin. Juba hakkas vaikselt kõhus keerama, miks keegi midagi ei ütle, miks nii kaua läheb. Õed ei teadnud midagi. Ootasime. Kuniks enne 9 õhtul lõpuks tuli info, et Jonasega on kõik hästi, taastub AGA, et ma ei saa teda enam nüüd õhtul näha. Okei, šokk, aga olles sellest kõigest lihtsalt nii läbi, siis leppisin sellega, eeldades, et ju ta alles narkoosist välja end magab ja keskendusin sellele, et temaga on kõik hästi.
Sain nii õhtul kui öösel kui hommikul rindadest piima välja pumbata ja kuna mulle oli öeldud, et laps on tilguti all ja temale süüa pole vaja, siis lihtsalt kallasin selle piima minema.
Hommikul sättisin end korda ja läksin uurima, et kuidas ma Jonase juurde saaks. Ja… šokk… keegi ei tea midagi, öeldi, et ma ootaks arsti ja et päeval tuuakse Jonas minu juurde. Seda oli minu jaoks liiga palju, ma tahtsin OMA lapse juurde ja kohe. Õnneks oli selleks hetkeks mul ka meie arsti number, kellele helistasin, muret kurtsin ja peale seda saabus üsna kiirelt info, et saangi Jonase juurde minna (kui ma poleks helistanud, ma ei tea, millal ma oleks tema juurde saanud).
Intensiivis oli muidugi hoopis teine vibe, koguaeg keegi midagi tegi ja toimetas. Mind ootas ees natuke tusase olemisega väike Jonas. Paitasin teda seal veidi ja kui ta sai parajasti kätte valguvaigisti, siis sain ta lõpuks omale sülle ja rinnale, kus ta suure näljaga end sisse seadis ja täielikult rahunes. Minu hämminguks selgus, et talle oli 2x ka piimasegu pakutud, millest ta väga midagi ei arvanud – MIKS seda tehti, kui ma ise olin mõned korrused kaugemal ja pumbatud piima minema viskasin, jääb mulle mõistatuseks. See ei ole okei, see ei ole lapse huvides, ega ema huvides, aga kuna see kommunikatsioon seal lonkab mõlemat jalga, siis ega enam ei osanud palju imestada ka.
Sain oma lapse lõpuks sülle ❤️
Suhtlesime seal siis arstiga, õdedega ja järsku hakkas kõlama jutt, et Jonase seisund on hea, max paar päeva haiglas ehk olla vaja (ma ei julgenud seda Teedule kirjutada, sest olin kindel, et ilmselt peame ikka selle nädala ära tiksuma). Ja siis uus tormiline infopööre – “te võiks täna koju minna”. Okei, MIDA ma just kuulsin?
Sellele järgnes sagimine õdede poolt, kes rääkis haava hooldusest, kes valuvaigistite doseerimisest. Kui küsisin, et kas keegi viib Jonase tagasi osakonda, kus me sees olime ja kus meie asjad ootasid, siis kehitati õlgu ja pakuti, et ma jätaks Jonase sinna, läheks pakiks asjad ja tuleks siis võtaks tema.
Läksin super hämmingus tagasi asjade juurde ja otsisin meie arsti üles, et küsida, et mida tema sellest koju minekust arvab. Seda kuuldes ei olnud tema sellest ideest küll vaimustunud ja ausalt öeldes ma tahtsin küll väga koju, aga otse intensiivist peale oppi koju saamine ei tundunud isegi mulle päris nagu tehtav asi. Liiatigi ei olnud ma isegi näinud seda haava, mida ma kodus hooldama peaks hakkama. Pakkusin niisiis välja, et vähemalt ühe öö me ikka võiks haiglas veel olla.
Sellegi poolest soovis intensiivi arst minuga ise rääkida, sest tema leidis, et meil oleks siiski parim minna koju. Nii vantsisin ma siis läbi maja tagasi sinna (miks ma seda ei saanud nt õhtul teha jääb samuti mõistatuseks). Arstiga räägitud, lasin endale siiski haava hoolduse ette näidata, nii oli ka haava esimene nägemine vähem šokeeriv ja kuna Jonas tundus tõesti end hästi tundvat, nõustusin, et läheme siis koju. Lahkumine intensiivist selliselt, et kaenlas beebi ja teises käes haava hoolduse tarvikud oli ka muidugi omapärane ja ma pole kindel, et just kõige levinum variant.
Nägime veel oma arsti, kes sai ka nüüd Jonast vaadata ja veenduda, et temaga hästi ning andis nõu, et mis ja kuidas edasi. Sain temalt veel küsida kõik, mis pähe tuli, sest see oli selgeks saanud, et kui on võimalus, siis tuleb kõik asjad kohe järgi uurida.
Samal ajal olin Teedule vahepeal märku andnud, et me vist saame koju. Tema oli parklas ootamas, siis vahepeal ültesin, et aaa vist ikka ei saa, ta läks ära, et siis poole tee pealt uuesti tagasi keerata ja ikka järgi tulla.
Mina pakkisin uuesti meie kraami kokku, mida oli ju terve nädala jagu kaasa võetud, panin beebsu turvahälli ja võtsin kogu meie kraami ühes, olime südamlikud ja jätsime arsti ja õdedega hüvasti, ise ka päriselt veel õieti uskumata, et mis just toimus.
Koju minek!
Ma ei teagi, et kas kogu selle meie kogemuse juures oli midagi mitte veidrat, sest selline tunne tekkis küll. Selline veider uskumatu maailm päris maailma sees.
Ma saan aru, et praegune koroona aeg kindlasti mängis rolli erinevate asjade juures, aga ausalt, kui haigla enda sees oleks kommunikatsioon parem, oleks nii mõnigi pisar vähem valatud. Lapse tervis on seal loomulikult esmatähtis, aga laps ja vanem(ad) on ju koos, lapsevanem on oma lapse ravimisest ja terveks saamisest sama huvitatud ja vajab, et teda hoitakse ka asjadega kursis. Ja samal ajal ei peaks lapsevanem olema info vahetaja eri osakondade vahel. Üks sellises suuruses haigla peaks toimima tiimina, ühtse tiimina, kes siis omakorda koos vanemaga annavad oma parima lapse heaolu nimel.
Tänaseks oleme siis kodus kosumas, õnneks tundub, et kõik läheb hästi ja nii nagu peab. Tulevikus tuleb teha veel kontrolle ja uuringuid, aga pigem on lootust, et kõik on korras.
Ma olen kõigile meiega tegelenud arstidele ja õdedele siiski südamest tänulik, sest olgu kuidas oli, Jonase terveks saamise nimel nad oma parima andsid ja lõpuks sellest muu polegi olulisem.
Ja tänulik olen kõigile neile, kes meile kaasa elasid, oma head soovid ja mõtted meie poole teele panid, muret tundsid ja abiks olid. Aitäh, aitäh, aitäh ❤️
Nagu eelmises postituses mainisin, siis oleme praegu kodused ja püüame püsida eriti terved. Samas, ega kriisiks valmistuma peabki nö heal ajal, seega just tervete laste kõrvalt on paras aeg oma varustus üle vaadata.
Seepärast olime rõõmsalt nõus kui KidsMed.ee soovis meile katsetamiseks saata oma uue kontaktivaba termomeetri ning ilmselt tutvustamist mitte vajava Nosiboo PRO ninaaspiraatori. Oleme neid asju nüüd siis veidi kasutada jõudnud ja jagame muljeid.
Kontaktivabal termomeetril on mitu head omadust, esimene muidugi see, et lapsel saab temperatuuri mõõta ülikiiresti ja teda ei pea selleks minutiteks korralikult ja võrdlemisi liikumatult ühe koha peal hoidma. Kui sul on ikkagi vaja haiguse ajal nelja lapse palvikku kontrollida, siis see kiirus hakkab juba ka päris olulist rolli mängima.
Mu lapsed on üsna mõistlikud inimesed, aga no proovi sa kaheaastast kraadida, kes on parajasti otsustanud, et vot just kaenla alla ei kavatse ta mitte mingi hinna eest midagi panna või et sa ei tohi aidata tal kraadiklaasi korralikult all hoida – kogu selle mässamise peale oled lõpuks ise läbi ja pole ka kindel, et temperatuur üldse õigesti mõõdetud sai.
Jee, pole palavikku!
KidsMedi termomeetriga saab tulemuse mõne sekundiga ja näidu lihtsamaks lugemiseks on ekraanil kolm eri värvi – kui pole palavikku, siis roheline (oimukohast mõõtes kuni 37.3), väike palavik oranž ja kõrge palavik punane. Selliselt on ka väiksele lapsele lihtne näidata, et näed, praegu on palavik ja õue minna vms teha ei saa.
Lisaks kehatemperatuuri mõõtmisele saab selle termomeetriga mõõta ka näiteks vannivee või ruumi temperatuuri (eraldi režiimid valikus) – nii pole selleks eraldi vidinaid vaja ja saab kõik ühe asjaga tehtud.
Mulle on sümpaatne ka see, et termomeeter on tugevas hoiustamise karbis, nii on see alati valmis kasutamiseks, ei saa millegi ebavajalikuga kokku ja on kindlam, et kasutamiste vahepeal sellega midagi ei juhtu (nagu meil ühe eelmise termomeetriga juhtus).
Praktiline karp
Nosiboo ninaaspiraator on lapsevanemate seas olnud päris populaarne, siiani polnud meie selle kasutamiseni jõudnud, aga nüüd siis katsetasime ära. Õnneks meil hetkel päris nohus beebit pole, aga miinuskraadid õues ja kütteperiood toas teevad toas õhu vahel selliseks, et enne und on vajalik beebi nina nt Humeriga niisutada ja siis see üleliigne vesi ka ninast välja saada.
Nosiboo PRO töötab mootoriga ja on muidugi üsna vali, samas on see hea tähelepanu hajutaja, et kiirelt lapsel nina selle surina saatel puhtaks teha. Ja kuigi mootor teeb häält, siis on see lapsest endast piisavalt kaugel, sest imav otsik on ühendatud pika voolikuga – nii ei põrise midagi otse lapsel näos, mis võiks hirmutavalt mõjuda. Selleks, et saaks liigse tati ninast välja võimalikult tõhusalt saab Nosiboo imamisvõimsust ka muuta (nt vastsüninul võib olla vajalik õrnemat võimsust kasutada).
Nosiboo PRO ninaaspiraator – mahub meil näiteks hästi mähkimislauale
Kaasas kandmiseks on see mudel liialt suur ja vajab kasutamiseks pistikut, samas on üsna mõistlik, et lapsega, kel nohu, ei peakski väga kuskil ringi tuiama, seega see suurus ja nö statsionaarne kasutamine ei ole segav. Aga igaksjuhuks näiteks reisile minnes (kui kunagi jälle saab eks) oleks seda kaasa võtta palju – selleks eelistaksin manuaalset Nosiboo ecot, mis ei kaalu suurt midagi ja mille saab hõlpsalt ka väiksesse kotti pakkida.
Meie katsetuste põhjal on nii termomeeter kui ninaaspiraator mõlemad tõhusad abilised, kui Nosiboo on ehk pigem selline mugavustoode, siis termomeetrita ei saaks me küll läbi, seega kel oma koduse apteegi korrastamine-komplekteerimine käsil, siis soovitame (ja miks mitte ka näiteks praktiliseks katsikukingituseks neist mõnda kaaluda, liigse pudipadi asemel).
Nädala lõpuni kehtib ka sooduskood “berit10”, millega saab ostud kidsmed.ee lehelt teha 10% soodsmalt.
Uus aasta, uus mina – hahaa, ei, uueaasta lubadusi ei andnud ja ma tegelikult arvan, et ma olen täitsa okeika omadega, et pole uut versiooni vaja välja manama hakatagi.
See talvine aeg kogu oma villases ilus on päris mõnus
Aasta algus on meil selline parajalt omamoodi, arvestades kõikvõimalike nakatumiste tõusuga, tegime otsuse, et lapsed on hetkel lasteaiast kodus. Nad tegelikult väga-väga tahaks minna ja aias on neil kõigil kolmel max tore ja põnev, aga paraku on meil hetkel liiga palju kaalul ja me peame viima nakatumise võimaluse nii minimaalseks kui võimalik. Nimelt ootab meid Jonasega ees paari nädala pärast käik lastehaiglasse, kus peame temaga mõned uuringud läbi tegema – ma ei taha seda täpsemalt siin lahti rääkida ja ega tegelikult hetkel ei teagi ju veel midagi, aga eks vist on alati parem kui uuritakse natuke rohkem kui et vähem. Paraku eeldab see, et me mõlemad oleme terved ja seepärast hoiame siis praegu rohkem omaette.
Natuke selline rusuv on see olukord, sest vahepeal tuleb peale selline murepilv, et “mis siis kui..”, aga ma katsun siiski mõelda, et kõik on hästi ja korras ja saame rahuliku südamega selle alanud aastaga edasi minna. Suurtel lastel õnneks trennid ka aias pausil, et vähemalt neist ei jää nad ilma selle kodus olemisega ja nad on selle kõige suhtes hästi mõistvad. Boonus nelja lapsega elu juures on kindlasti see, et neil ei hakka ka kodus igav ja mängukaaslaseid on alati võtta.
Aasta alguse rõõmus sündmus on meil muidugi ka olnud, pidasime JJ 6. sünnipäeva, täitsa koduses ringis, aga muidugi tordi ja kingitustega – tuju oli hea ja liigseid riske ei võtnud, tuleb neid pidusid ju veel palju-palju. Temast on kasvanud nii tore ja mõistlik inimene, tundub ulme mõelda, et tema saabumisest on juba 6 aastat möödas, oli ta ju alles mu väikene beebi, see kõige esimene.
Rõõmus kuuene
Suures plaanis ma ei julge selle aasta osas mingeid plaane teha, sest lihtsalt.. never know, mis kuskilt jälle välja ujub. On täpselt see tunne, mis ühes meemis kirjas oli, et “okei, me läheme sisse vaikselt, ei märatse, ei nimeta seda aastat enda omaks ja Keegi. Ei. Puutu. Midagi” 😂 Sellepärast ma ei lajata ka bravuurikate plaanidega, vaatame, kuidas kulgeb.
Muidugi tahaks reisida, meie armastatud Hispaania on pea igapäevaselt mõtetes, aga ma tahaks ka, et see reis oleks normaalne ja ohutu ja liigse stressita. Nende nõudmiste juures on selle aasta sees minek ilmselt liiga optimistlik.
Kui millestki täiesti iseenda jaoks mõeldust rääkida, siis mõtisklen mõne mõistliku trenniprogrammiga alustamisest – mitte sellise uue aasta hooga vaid lihtsalt, tahaks – tahaks oma keha eest natukene paremat hoolt kanda ja kui tegin Instagramis eelmise aasta kokkuvõtet, siis igapäevane rasedajooga seeria meenutus tõi selle tunde, et võiks midagi sellist nüüd ka teha. Midagi, mida saab teha kodust ja mis mahuks 30-45min sisse, et see ka laste kõige kehvema lõunauinaku päeval mahuks sinna une ajale. Nii et kel ideid-soovitusi, andke märku!
Lähme siis selle uue aastaga vaikselt edasi ja loodame, et kõik läheb ikka paremini ❤️
Tervitasime uut aastat – isegi Jonas ei tahtnud seda maha magada
Nõndaks, said need 2020 jõulud ka tehtud, teisiti kui varem, aga ma ei ütleks, et halb oli. Olime küll ainult oma väikses (suure) pereringis, aga nagu ma juba naljatlesin, siis nelja lapse juures on hea see, et seltskonnast pole kunagi puudus.
Tegime siis sel korral nii, et 24.12 pidasime mõnusat jõululaupäeva – hommiku alustuseks ahjupannkook maasikamoosi ja maapähklivõiga, mille retsepti juhtusime Teeduga ühest Netflixi kokasaatest nägema ja mida olime juba mõnda aega proovida mõelnud. Pühade hommikuks sobis see idee suurepäraselt ja Teet siis võttis teostuse enda peale – kukkus päris hästi välja ka, vaid moosi prooviks järgmine kord paksemat kasutada, tuleks ilmselt gramm veel parem.
Tuhksuhkur tegi koogi eriti jõuluseksPisut tasub enne lahti lõikamist jahtuda lasta ka
Laste kingitused olid kõik valmis ja ootel, aga oma otsustamatusega olime Teeduga enda kingid siiani ostmata jätnud. Igasuguseid mõtteid oli ja siis samas jälle mõtlesime, et aga pole ju tegelikult midagi vaja. Aga päris ilma kingitusteta oleks asi ehk lastele kahtlane tundunud ja nii läks siis Teet veel otsima seda “midagi”, mis meie kingiks passiks – saates mulle siis poest pilte nii õmblusmasinast (ärge küsige miks, sest ma päriselt oskan ainult nööpi ette õmmelda), varstolmuimejast (mida oleks isegi vaja, aga mida ma ei tahtnud esimest suvalist ettejuhtuvat osta) aga ka gorilla kujust 🤣🤣🤣 Ja kuna meil mõistlikke mõtteid ei tulnud, siis ostis ühe kogupere lauamängu, mis meid ühise kingina kuuse alla ootama läks.
Teet kingitust valimas 😂
Päeval kuulasime jõululaule, kraamisime natuke elamist ja tegime jõulusööke. Ma pole eriline seaprae inimene ja kuna suurt pidu ei teinud, siis sel korral saime õhtusöögi tehtud ilma selleta. Kõhud sellest tühjemad ei olnud ja hästi maitsesid nii verivorstid kui ka pardifilee. Magusaks oli varutud sefiirtort, mis kangesti kaunistuste poolest Elsa ja Anna seiklustega sobis, aga juurde küpsetasime lastega ka jõulutähe saiakesi. Ma ei hakanud endale neid sihte nii kõrgele seadma, et ise ka tainas teha, seega kasutasime poest ostetud pärmi-lehttainast ja kirsimoosi ning tulemus oli maitsev ja lastel tegemisest rõõmu palju (need on hästi jõukohased küpsetised lastele ise tegemiseks, väikse abiga), eriti kui piparkooke on juba küll tehtud.
Jonas ei tahtnud ka toimetustest ilma jäädaLihtne ja heaJõuluõhtusöök
Oma ülejäänud perega suhtlesime ühises chatis, kes oli teises linna otsas, kes teises Eesti otsas, loodame, et järgmisel aastal siis jälle mõnusalt kõik koos, aga polnud häda ka sel korral ❤️
Peale söömist vaatasime ilmselgelt Frozeni teist osa ja mängisime natuke lauamänge ning oligi aeg end magama sättida. Lastel läks magama minek suurest jõuluvana ootuse ärevusest hoolimata üsna kergelt, sest sai ju seletatud, et mida kiiremini magama, seda kiiremini tuleb hommik ja… kingitused!
Hommikut oodates
Kui lapsed olid magama jäänud oli meil Teeduga aeg igast peidikust välja tuua kõik kingitused ning need kuuse alla hommikut ootama sättida. Lastele ütlesin ka, et kui hommikul ärkavad, siis hõigaku voodist meid, et me ütleks, kas on juba õige aeg ärgata ja kas võib elutuppa minna – et kogemata ei läheks liiga vara ja jõuluvana polegi käinud (või, et me kogemata kõik kell 5 ei peaks ärkama eks 😂). Endamisi mõtlesin, et olen nõus hommikut alustama alates 6.30, lapsed ärkasid 6.45, nii et läks suht hästi sellega.
Natuke unised, natuke elevil
Järgnes suur kingimöll, mis kestis põhimõtteliselt terve päeva. Selles osas oli see hommikune kingituste jagamine küll suurepärane, et nad said oma uute asjadega tegeleda terve pika päeva, tavapärase napi õhtu asemel. Mulle tundus ka, et kõik olid oma kingitustega rahul, aga ühist tegevust ja rõõmu pakkus kõige enam ilmselt Connetix magnetite pallirada, see oli miski, mille juurde terve päeva kokku tuldi, et jälle ehitada ja palle veeretada – ma päriselt imestasin, et KUI palju rõõmu ja elevust see pallide korduv veeretamine neile pakub, poleks isegi uskunud, et nii palju.
7+ Lego läheb kokku juba kiireltConnetixi avastamine Üks “suurem laps” ka ehitamas 😂
Ülejäänud jõuluaeg läks rahulikult ja koduselt, nüüd siis kulgeme aastavahetusel ootel – lapsed väga ootavad, et saaks ilutulestikku näha, kui nad ikka jaksavad nii kaua ärkvel olla muidugi 😀
Ma alguses plaanisin teha postituse meie laste jõulukingituste mõtetest, aga et taolisi postitusi on olnud juba üks jagu, siis ma ei hakka meie asju ka siia üles rivistama. Küll aga on tihti mu postkastis kirju küsimusega, et millised need mu laste lemmikud magnetid olidki ja vot neist ma veidi pikemalt täna kirjutangi.
Taustaks nii palju, et Connetixi näol on tegemist üsna värske Austraalia brändiga, mis samas on kiirelt kogunud populaarsust üle maailma, Eestis müüb ja toob maale neid Hellyk.ee, kust oleme ka varem palju lahedat mängukraami ning (villa-siidi)riideidki ostnud ja kellega koostöös see postitus sündis. Koostööst hoolimata tahan rõhutada, et kui need klotsid tõesti poleks meie lemmikud, siis ma neid ei kiidaks 🙂
Olles lastega erinevaid magnetklotse proovinud, siis nüüdseks oleme jäänud just Connetixite peale ja sellel on mitu põhjust.
Connetix klotside magnetid on mõnusalt tugevad ja korralikud, mis tähendab, et ehitised püsivad stabiilsemad ja nendega annab peale ehitust ka mängida – mu lapsed nt mängivad oma ehitatud majades nii puust tegelastega kui loomafiguuridega ja seal nii tegutsedes ei lagune nt ehitatud uhke loss sealsete elanike all ära. Tugeva magnetiga pole ka probleem kõrgusesse ehitada seega saavad kõik lossid loomulikult omale väärikad tornid, mis esimese tuuleiili peale laiali ei lagune – väikevennast Gozilla vastu muidugi ei saa paraku.
Lisaks on need klotsid ilusate kirgaste värvidega ning mitmete erinevate kujudega, et ikka igasugused ehitusideed saaks realiseeritud.
Ja selleks, et oleks millest ehitada, on Connetixil mitu erinevat komplekti. Kõik komplektid loomulikult omavahel ühilduvad ja nii on hästi mugav neid aja jooksul vaikselt juurde varuda, sest olgem ausad, ega nad just super soodsad ei ole, olgugi, et hinna ja kvaliteedi suhe on paigas. Mida rohkem klotse seda põnevamaid asju saab ehitada ja kui kord juba alustatud, siis võiks neid juurde varuda suht piiritult muidugi. Kui keegi uurib, et mida lastele kinkida võiks, siis lisakomplekti Connetixitega meie puhul juba mööda ei pane. Komplektid on ka eri suuruses ja erinevate lisadega – on olemas selline baaskomplekt, millega hea alustada, aga ka väiksemaid komplekte, millest mõned spetsiifilisemad nagu näiteks auto/rongi vms liikuri ehitamise oma. Selle hooaja hitt saab kindlasti olema ka nende palliraja komplekt (seda pidi ka uue aasta alguses Eestisse juurde tulema), mis meie lastele ka kuuse alla kingipakki läheb, aga mis nüüd enne jõule kiirelt läbi müüdi.
Pilt Hellyk.ee, saabuv pallirada 😍
Mis mulle veel nende magnetite juures meeldib on see, et need on täpselt sellised asjad, millega täiskasvanud ka mängiks ehk siis kui tahad lastega rohkem koos tegutseda ja midagi sellist loovat mängida, siis põnevad Connetix ehitised on väga hea valik selleks. Ja samal ajal on need klotsid sellised, et lapsed oma fantaasiaga võivad teha ikka täiesti vingeid asju, ilma, et neid kuidagi juhendama peaks. Praegusel ajal kui veedame rohkem aega kodus, on sellised vabat mängu soodustavad mänguasjad mu meelest eriti asjalikud ja pakuvad tegevust pikaks ajaks.
Meie kogemuse pealt soovitan see kõige esimene komplekt ka mitte just kõige pisem võtta. Kui klotse on vähe, siis on paratamatult ka ehitusvõimalused piiratumad ja võib olla kohe esimese hooga ei kaasne mänguvaimustust, meie laste puhul oli vaimustus küll, aga kohe ka soov klotse juurde hankida, sest oma ehituste tegemiseks jäi materjali puudu.
Ehk siis, ma hoiatan, võib vabalt juhtuda, et jääte neist klotsidest natuke sõltuvusse, aga samas on see nagu veidi selline positiivne sõltuvus, nii fantaasiat kui loogikat arendav seal juures.
Lastel läheb selle aasta viimane lasteaia nädal, oleks võinud nad ju juba koju jätta, aga kuna tundub, et neil seal on kõik päris hästi organiseeritud olnud, siis las nö lõpetavad oma sealsed jõulutoimetused jms ära, siis on süda rahul ja saab rõõmsalt jõulupuhkusele minna.
Mu selle aasta kaunistus 😍
Jõulud tulevad ka meil sel aastal teisiti. Otsustasime, et ei hakka suurt laiendatud perega jõulupidu tegema nagu muidu kombeks on saanud, mis siis, et kohale tuleks ainult need, kes end tervelt tunnevad ega haigust kahtlusta – see väike võimalus jääb ikka ja ühe ühise peo pärast me seda riski võtma ei hakka.
See peo ära jäämine tekitas aga ka küsimuse, et kui pole suurt seltskonda, kes laste tähelepanu saaks kõrvale juhtida kui kingitused elutuppa “ilmuvad”, siis kuidas seda teha nii, et mu taibukad ja terased põnnid seda maagiat nüüd läbi ei hammustaks.
Jenni selle aasta ehe
Hetkel tundub parim plaan selline, et jõuluõhtul teeme mõnusaid jõulutoite, mängime lauamänge ja vaatame mõnd jõulufilmi (natuke kahtlustan, et see saab olema “Eia Jõulud Tondikakul” 62525x korda, aga mis seal ikka eks, parem kui Frozen 983838x 😂). Seejärel poeme kõik varakult magama ja 25.12 hommikul saavad lapsed ärgates minna kuuse alla saabunud kingitusi avama. Ühesõnaga selline USA tüüpi jõulude tähistamine tuleks nii. Lastele juba veidi vihjasin ka, et kuna sel aastal pidu pole, siis on kogu see värk natuke teisiti. Tundus, et nad võtsid seda lihtsalt teadmiseks ja et kui on nii siis on nii, lapsed on tegelikult ju nii kohanemisvõimelised, hea asi, mida endalegi meelde tuletada.
Mis seal salata, et jõulud mulle väga meeldivad, aga sel aastal tahaks sellest jõulutundest nagu maksimumi võtta. Kogu see aasta on olnud üks raju sõit ja vähemalt jõulud, kas või oma pisikeses (mis tegelikult ei olegi ju nii pisike) pereringis saavad olema just nii helged ja head kui ise tahame.
Jõulude ootuses sai ka meie köök-söögituba-elutuba värskenduse uue söögilaua ja toolide näol. Lõpuks on meil nüüd selline laud, kuhu taha kogu pere mahub vaevata ja ruumikalt ühiselt istuma ja jääb ruumi ülegi – sest küll tulevad jälle need peod, kus külalised ka kohal eks.
Uue laua juurde sobitub ideaalselt ka uutes toonides Nomi tool, mis lastel megalemmik, aga tegelikult ootab Jonase istuma hakkamist nüüdNii hea on uue laua ümber toimetada, keegi kedagi ei sega 😂😍
Hubasust lisab tuppa kindlasti juurde praegu meie jõulukuusk, mis juba teist aastat on päris, koos okkapudi aga loomulikult ka täiesti imelise kuuselõhnaga.
Peaks selle jõulutunde tarbeks ka ehk esimest korda elus stollenit proovima teha, sest kaua neid piparkooke siin ikka süüa jaksab 😀 Kellel häid retsepte jagada, mida ise proovinud, jagage julgelt ❤️
Jõuludeni on jäänud 9 päeva!
Piparkoogi maja tükid on pärit Ikeast, meile jäi kokku “liimimise” ja kaunistamise vaev vaid
Käes on november ja peaaegu võiks öelda, et selle hullumeelse 2020. aasta lõpp juba paistab. Oh, kuidas tahaks, et selle aastanumbri vahetusega kõik muutuks, tagasi päris normaalseks või no vähemalt kõvasti paremaks.
Sügise alguses valdas mind paljuski väsimus ja ärevus kõige selle viirusega seonduvaga, tänaseks on minus toimunud mingisugune leppimine – et okei, on kuidas on, ka teatud piirangute ja reeglitega saab ju täitsa “normaalselt” elada. Lastest on natuke kahju küll, sest pidime taas üle rääkima, et miks ei saa vabalt nt vanaemale külla minna või koos poes käia (ütleme nii, et selle koos poes käimise ära jäämise pärast me Teeduga ise siiski ei kurvasta 🙈 ).
Mis mind ennast aga iga jumala päev hämmastab on see mingi veider vastupanu inimestelt, kes on otsustanud, et olgu, mis on, nemad on kõigele vastu. “Ei kanna maski”, “viirust pole olemas”, “lähme kõik reisile”. Väide, kuidas maski kandmine segab neil ajul töötamast on mu lemmik – sest vabandust, aga mu meelest selle väitjal ei ole seal nii kui nii enam midagi segada (meenutagem siin juures, kuidas arstid on pidevalt teinud keerukaid operatsioone ja protseduure just nimelt maski kandes eks…. aga vot sul “aju ei saa töötada” – mida iganes).
(Ja jätame välja need inimesed, kes meditsiinilistel näidustustel maski kanda ei saa ja kes seeläbi ise pigem riskirühma kuuluvad ja kellel oleks kasu palju kui sinna mitte kuuluvad maski kannaks.)
Tegelikult ei ole raske neid mõningaid soovitusi järgida ju – ära ela teisel inimesel seljas ja hoia vahet, pese hoolikalt käsi, ära mine ka kergelt kehva enesetundega kuskile asju ajama ja jumala pärast, pane siis see mask ette kui pead viibima inimestega lähestikku koos – mitte keegi ei käse sul seda kodus suppi keetes või üksi metsajooksu tehes kanda, aga kui lähed poodi, teatrisse või bussi, no ole inimene, pane ette.
“Lemmikutest” rääkides torkavad eredalt silma ka need, kes n-õ-u-a-v-a-d, et nad peaksid saama minna ja teha ja olla nagu varem, aga samal ajal lähevad või viimse veretilgani mingi maski vastu ristisõtta, mille kandmine samas aitaks ehk meil kiiremini igasugustest rangematest piirangutest priid olla. Aga ei.. enne toksiks omal näpud klaviatuuril verele mõne maski kandmist eeldava asutuse postituse all, kuidas mitte iiiiiialgi sinna oma jalga enam ei tõsteta maski pärast (pole muidugi kindel, et oleks ka ilma maskita tõstnud), kui et paneks selle maski ette ja lihtsalt elaks rahulikult oma elu edasi.
Lihtsalt.. max hämming.
Aa ja siis.. mingi eraldi tase on veel see, kui ise maski ei kanna (okei, ole siis õnnelik eks) aga sind häirib hingepõhjani kui keegi TEINE kannab. Et nagu.. miks? Ma ei tule sulle maski ette panema (isegi kui tegelikult tahaks), aga mis see sind puudutab, kui MINA seda kannan, kas sa tegelikult ikkagi kahtled oma suurepärases otsuses eirata soovitusi ja sa otsid mingisugust toetust sellele? – ära näe vaeva ja lase mul elada, eks.
Kui nüüd see seltskond välja arvata, kellele siin niigi liialt ridu kulutasin, siis ma tahan öelda, et kuulge, me saame hakkama – we can do this.
Sest kuigi lapsed on mõnede piirangute pärast küll pisut rahulolematud olnud, siis teisalt on nad eriti rõõmsad, et lasteaias ollakse jällegi eriti palju õues. Vanemad ei saa meil lasteaias majja juba kevadest, aga kõik toimib – lapsed antakse õues või uksel üle ja sama moodi saadakse õhtul kätte. Pimeda aja jaoks paigaldati lisavalgustust hoovi ja lapsed saavad toimetada ka pealampe kandes – how cool is that? Ma ei hakka üldse rääkimagi kuidas mõni päev ka lõkkel vorste küpsetatakse või koos viimaseid sügisesi aiatoimetusi tehti ja matkamas käidi. Ma arvan, et ma ei suuda ilmselt oma piiritut tänutunnet laste õpetajatele kunagi adekvaatselt väljendada, aga ma olen päriselt nii nii tänulik, et nad on selle jabura aja nii positiivselt ja sujuvalt korraldanud.
Ja kui sügise alguses olin mõneti skeptiline, et kas ja kui palju riideid lasteaia tarbeks üldse peaks varuma – sest äkki oleme varsti jälle kõik lihtsalt kodus – siis nüüd tuli hoopis teha korralik ümberhäälestus, et neile tõesti iga ilmaga õues olevatele lastele oleks olemas selle jaoks võimalikult mugavad (loe: mudas kaevamist ja ronimist jms võimaldavad) riided ja jalanõud. Mitte, et nad enne oleks paljalt käinud, aga pigem, et oleks vastavalt ilmadele rohkem kombineerimise võimalusi maksimaalseks mugavuseks.
Kui varem siit-sealt ikka kostus unistavaid ohkeid, et saaks need lapsed lasteaedades rohkem õues olla või lausa spets õue lasteaias käia, siis mu meelest on seis selles osas praegu küll suisa ideaalne.
Pole ju halba ilma on vaid ebasobiv riietus ja minu ülesanne lapsevanemana on see riietus võimalikult sobivaks timmida.
Elu ei jää seisma ja selle ilmekaks tõestuseks on ka meie väike Jonas, kes eile sai juba 6-kuuseks, mõelda, et ta on siiani terve elu sellel veidral ajal elanud ja et tema sünniaastat jääb see kõik meenutama – ja ma siiralt loodan, et me varsti-varsti saame seda kõike just nimelt meenutada kui midagi, mis oli tüütu ja jabur, aga millest me siiski läbi tulime.
Lõpetuseks tuletan meelde, et jõuludeni on jäänud 36 päeva! 😂🙈
Adios amigos!
(unistades perepuhkusest Hispaanias, mis varem või hiljem ikka tulema peab)
ps see on MINU blogi ja ma ei ole huvitatud mingisugusest maskivastasest jutlusest siin – seega taolisi kommentaare ei plaani avaldada, nii et võib kirjutamise vaeva säästa.
Life at lucky 13 