Neljandaks lapseks valmistumine – uus auto ja turvavarustuse uuendus

Neljanda lapse perre saabumine meie elukorralduses suuri muutusi ei too, ei plaani kolida, laste tubade asetus jääb esialgu samaks aga ühe suurema muudatuse siiski pidime tegema – auto, mis mahutaks mugavamalt ära neli last, kaks täiskasvanut ning hulga selle seltskonnaga kaasnevat tavaari. Jah, oli aeg klassikalisest sõiduautost välja kolida ning pilk suunata suuremate sõiduvahendite suunas.

img_6336

Nüüd siis ongi nii, et sõidame Toyota Proace Versoga, kus koos juhiga 8 kohta, hulgaliselt isofix kinnitusi laste turvavarustusele ja hirmus palju rohkem ruumi kui varem.
Mina tunnetan ilmselt seda elukvaliteedi paranemist kõige tugevamalt, sest eelmises autos pidin istuma tagaistmel kahe turvatooli vahel ning Jon oli oma turvatooliga ees kõrvalistuja kohal – seda sellepärast, et tolles autos ei tohtinud turvavarustust tagumisele keskmisele istmele paigaldada ja nii jäigi see koht minule ja  kuigi autos oli ka nö lisarida kolmandaks reaks, siis sealne ruum igapäevaseks kasutamiseks jäi siiski napiks.

Ütleme ausalt, et nüüd juba silmnähtavalt rasedana muutus see kahe tooli vahel istumine ikka kergelt ebamugavaks ning kui beebi saabub, siis oleks asi üldse üsna kitsaks kiskunud. Need ajad on õnneks möödas ja saan ka üle pika aja jälle nautida esiistmel olemist, aga olulisem sellest on muidugi ka see, et lastel samuti ruumi rohkem ning sõidud jätkuvalt turvalised.
Üks väike asi veel, mis sellise “bussiga” kaasneb on siinidel külgedele liikuvad tagumised uksed, kitsamates parklakohtades seda lastebandet autosse või autost maha laadides on ikka väga hea kui ei pea kartma, et uksega kõrval oleva auto ära rihid.

Turvaliste sõitude tagajaks on muidugi ka turvavarustus, mille osas Jon viimati uude tooli kolis, sest turvahällis sõitmise aeg sai läbi. Uut tooli valides oli paar kriteeriumit, millest lähtusin – tool pidi olema kasutatav selg sõidu suunas (sss), selle paigaldus pidi olema lihtne ja loogiline ning istmel pidi saama magamiskallet sõidu ajal muuta.

img_6531

Kuna JJ sõidab juba suvest saati hinnatud ja kiidetud Be Safe iZi Flex Fix toolis ning oleme selle kasutusmugavusega väga rahul olnud, oli loogiline, et uurin, mis sama firma valikus Jonile pakkuda oleks. Valik langes üsna uuele mudelile Be Safe iZi Twist i-Size, mis aga ühe karmimatest turvatestidest (Rootsi Plus test) läbinud oli ning vastas kõikidele eelmainitud kriteeriumitele + veel mõned lisamugavused. Seda tooli sai lähemalt nähtud ka aasta alguses toimunud Be Safe Eesti korraldatud tutvustusel, kus kohal oli ja neist toolidest rääkis selle firma esindaja.
Sarnases klassis teiste firmade toole, mis samuti olid Plus testi läbinud, olime varasemalt ka proovinud ning paraku neist loobunud just kehvade paigaldamise omaduste või kaldemuutmise funktsiooni puudumise pärast (ja arvestades, et meie lapsed kipuvad autos pikemal sõidul magama, siis see on oluline asi).

img_6528

Jon sõidab teises reas ja JJ ning Jenni kolmandas

img_6514

on ruumi küll

iZi Twist on mõeldud kasutamiseks lapsele pikkuses 61-105cm, kaalupiiranguks 18kg ning tootjapoolne soovitus alates 6. elukuust (on olemas ka sama tool aga ekstra beebisisuga variant, mis sobib juba varem kasutamiseks, sel on juures tähis “B”). Tool on ainult isofixiga kinnitatav, mis meile ka sobis ning kasutatav vaid selg sõidu suunas, kuid ägeda boonusena saab seda keerata küljele, et oleks mugavam last tooli panna ja sealt ära võtta. Varem pole ma seda tooli küljele keeramise funktsiooni kuigi oluliseks pidanud, aga täna võime kinnitada, et kui see samas olemas on, siis on see päris mugav võimalus ja kasutame seda pidevalt.
Teine tore eripära selle mudeli juures on isofix alus, millele tool kinnitatud on, sest see on disainitud selliselt, et olenemata autoistme kaldest on tool aluse peal alati nö üht moodi sätitav – sirgemate istmete puhul jääb alus “õhku”, suurema kaldega istmetel on alus rohkem istme peal – kui nn lood tugijalal on õigesti, siis ongi kõik ok sellega.
On olemas ka iZi Turn mudel, mis muus osas samade omadustega kui meie valitud Twist, aga ka nägu sõidu suunas (nss) kasutamise võimalusega, meie sellest loobusime, kuna tahame Joni max kaua sss hoida.

img_6536

küljele keeramise võimalus

img_6540

aluse õige kalde alla panemise jaoks seal see 5. samm

Ka nö tava Twist mudelil on “beebisisu”, mida saab lapse kasvades eemaldada, nii peaks ühtviisi mugav ja turvaline olemagi nii sel lapsel, kes alles tooli kolib, kui sel kes juba märkimisväärselt suurem. Ja kuigi tooli ostsime Jonile, kes saab suvel kaheaastaseks, siis proovisin huvi pärast ka 3.5-aastast Jennit sinna, kel pikkus hakkab meetri kanti jõudma ning oli päriselt ka temal seal ruumi kenasti, seega ma selles tootja nimetatud kasutusajas ei kahtle.

20200318_114305

Suvel neljaseks saav ja meetrile liginev Jenni

Magamiskalde muutmine käib lihtsalt ja kõige lamavam asend on tõesti pea turvahällilik, pidasin seda omadust silmas just seepärast, et varasemad palju kiidetud sss toolid on meie autodes jäänud hoolimata sättimisest ikka nii püsti, et varem või hiljem magasid lapsed seal nii, et pea vajus sisuliselt põlvede vahele ja see ei olnud minu meelest enam turvaline ega ok. Be Safe iZi Twistiga seda muret kartma ei pea ja mul on süda rahul, et ma ei pea lapse kõrvale pead hoidma istuma või ees istudes muretsema, et kuidas ta seal toolis ikka on.

img_5413

Siin pildil oli tool meil veel eelmises autos esiistmel ja kuna kalde sai panna nii madalale, siis ei seganud see ka seal juhi vaatevälja

Kiidan ka materjale, mis tunduvad katsudes just nii mõnusad, et võiks ka suviste lühemate riietega lapsele meeldivad olla. Lisaks materjalidele on Be Safe pannud rõhku veel mitmele detailile – nii on näiteks õlarihmade alumine pool kummiga kaetud, et püsiks paremini lapsel peal ja ei libiseks kuskile. Samuti on rihmade pehmenduste kuju tehtud selline, et laps saaks tooli kinnitatult siiski mugavalt käsi liigutada ning lapse tooli panemise lihtsustamiseks on külgedel magnetid, kuhu saad rihmad nö hoiule panna, et need ei jääks lapse alla ning saaks need kiiremini ja kergemini kinni.
Väiksed asjad, aga kui ikka päevast päeva pead turvatooli kasutama, siis annavad ka need detailid kokku parema kasutusmugavuse. Tooli turvalisus on muidugi esmatähtis, aga need kasutusmugavused on jällegi sellised asjad, mida igapäevaselt reaalselt tunnetame ja mis seetõttu mu meelest ka siiski päris olulisel kohal on.

img_5371

Siin näha tool koos “beebisisuga”

img_5372

magnetiga hoiusüsteem rihmade külgedele kinnitamiseks

Nüüd juba kaks hästi positiivset kogemust Be Safe turvatoolidega on mind viinud mõttele, et ehk peaks ka beebile just BS uue turvahälli ostma, mis sarnaste läbimõeldud süsteemide ja kasutusmugavustega (ja hälli alusele saab hiljem tegelikult kinnnitada järgmise klassi turvatooli) ning kui Jenni pikkus ületab meetri, siis ilmselt läheb ka tema tool vahetusse, et JJ-ga samasuguses sõitma hakata.
Kel soov omalegi mõni neist toolidest soetada, siis koodiga “lifeatlucky13” saab kõigilt täishinnaga toodetelt soodustust Babyshop.ee poes.

Üksi sünnitama ehk piirangud haiglates

Jah, minul on hetkel veel eeldatavalt aega, ma ei tea, kas seda aega on piisavalt, et olukord Eestis viiruse osas normaliseeruks, aga mingi lootus mai alguseks asjade paremaks minemiseks ju siiski on. Aga, ma kasutan seda aega, et iseennast siiski ettevalmistada, et meie neljas beebi sünnib hoopis teistsugusel ajal ja tingimustes kui esimesed kolm. Ma saan tegeleda endaga, mujale energia suunamine ei tundu mõistlik.

Kõik see teema sellest, et eile saabus Eesti sünnitusmajadest info, et peresünnitused on peatatud ning sünnituse juures ei saa olla ei lapse isa ega sünnitaja valitud muu tugiisik. 

Muidugi võib ja ilmselt kohe on valmis sööstma mainima nii sõbrad kui võõrad, et “aga mis sa üldse muretsed, sa ju sünnitad nii või naa kodus”. Ma olen sellesse kõigesse suhtunud huumoriga, teinud isegi selle üle nalja, aga ma tunnen, et ma siiski pean selle selgelt välja ütlema – kodusünnitus ei ole minu esimene valik, ka peale kahte kenasti kulgenud kodust sünnitust ei oleks see nüüd uue beebiga miski, mida ma ise valiks. Mulle meeldib kindlus ja valmisolek eriolukordadeks, mida haigla pakub ja olgugi, et on jah mõnus ilma liigse sekkumiseta valutada ja pressida, siis mind on rahustanud juba kas või see teadmine, et kiirabi on teel ja pärast haiglas vaadatakse mind üle (ning hoolimata täiesti suurepärasest enesetundest pole ka normaalsel ajal keegi meid koju kirjutama kiirustanud).

Ehk siis, ma valiks haiglas sünnitamise, kui mul on see valik. Elu võib teha nii, et seda valikut ei ole – laps sünnib äkksünnitusega nagu Jenni ja Jon või antakse eriti hullul ajal hoopis haiglast juhis, et ole parem kodus kuniks pole probleeme. Kõike võib olla kõike võib juhtuda.
Juba Joni ootamise ajast on mulle ämmaemandad öelnud, et valmis pean ma alati olema, et laps tuleb enne haiglasse jõudmist ja eks ma olen ka sel korral – puhtad rätid, riided, soojad tekid, koht vannitoas (kus põrandaküte kindlasti sees). Nüüd ilmselt ka valmis selleks, et kiirabi ei pruugi nii kiirelt jõuda, seega natuke rohkem süvenema platsenta sündimisse ning nabanööriga toimetamisse, vajalike steriilsete vahendite olemasolu jne. Aga kui asjaks läheb, siis esimene variant on ikka haiglasse pöördumine, kõik see ettevalmistus on ettevaatus juhul kui ei saa, ei jõua.

Eilse otsuse peale, et ei isasid ega tugiisikuid hetkel haiglas sünnituste juurde ei lubata, tegi mind ka korra ärevaks, et midaaa, Teet ei saagi tulla või? Ma rahunesin maha suht kiiresti, sest taipasin, et ta ei saaks tulla nii või naa – praeguses olukorras ei ole meil kedagi mõistlik laste juurde kutsuda, seega peab ta jääma igaljuhul suurematega koju ja mina üksi sünnitama või beebiga haiglasse. Tänu sellele mõttekäigule on mul lihtsam selle haiglate tehtud otsusega leppida.

Ma samas mõistan neid, kes olid siiski planeerinud mehe või tugiisiku kaasa võtta, kes oma peas olid nii planeerinud, kes on lootnud sellele toele, mida tugiisik sünnitusel pakub.
Aga – sünnituse esimene reegel minu meelest on see, et plaani, mis sa plaanid, asjad lähevad ikka oma rada. Seega sünnituse kui sellise puhul peab alati olema valmis ootamatusteks. Sel korral on see ootamatus mõnele antud teada lihtsalt varem, on aega kohaneda, leppida.

Veelgi olulisem on aga silmas pidada, et sünnitab naine, mina, sina – ema toob selle lapse ilmale ja olgugi, et isast või tugiisikust võib olla absouluutselt võrratu ja hea toetus, siis keegi meie eest sünnitada ei saa. Ainuke vajalik komponent sünnitusel on reaalselt siiski ema, kes sünnitab.
Ma kardan, et haiglad ei muuda lihtsalt emade tungivate soovide või hääleka nõudmise peale seda piirangut sünnitusel osalejate suhtes, seega selle vastu võitlemise asemel ma isiklikult soovitan nüüd võtta see aeg (nii palju kui kellelgi seda sünnituseni jäänud) ja end maksimaalselt ettevalmistada olukorraks, kus sa pead sünnitama ilma oma inimeseta.
Stress on sünnituse vaenlane, hoia sellest kaugele. Mind alati rahustab, kui olen mingiks olukorraks saanud valmistuda, praegu on see võimalus neil, kes ei sünnita kohe praegu, aga ka täna homme sünnitajad – hirm ja kurbus selle otsuse valguses sünnituse osas on OK, aga ärge laske sel enda üle võimust võtta. Kui see on sulle abiks, loe veel sünnitust käsitlevaid raamatuid, mõtle see protsess läbi selliselt, et olete SINA ja BEEBI, teie koos, kahekesi peate hakkama saama, sisenda endale, et te saate hakkama, te suudate seda.

Sisenda endale, et olgu kuidas on, sa tuled toime, sina ja beebi teete omavahel koostööd, kuula oma keha ja suuna oma energia praegu kõik sellesse protsessi. Ära lase end segada asjadel, mis on rikkunud su kaua valmis mõeldud ideaalse plaani, nüüd on aeg adapteeruda, keskenduda uuele plaanile.

Igasugused ideed protestiks kodus sünnitamise osas soovitan hoolikalt läbi kaaluda, kas see on sinu raseduse puhul võimalikult ohutu valik, kas sa reaalselt tahad seda, oled arvestanud riskidega ja kõrvutanud neid ilma tugiisikuta haigla sünnitusega, et kas emotsioonid kõrvale pannes on otsused mõistlikud, kui sul on VALIK. Äkki ongi nii, et järgmine samm ongi soovitus kodus sünnitada, aga see on juba next level olukord ja seniks kuni on valik, tuleb see valik nii ratsionaalselt kui võimalik antud olukorras, läbi mõelda.
Ja ma olen võrdlemisi kindel, et protestiks kodusünnitusega haigla suunas ähvardamine ei aita kedagi, ei ämmaemandaid haiglas ega perekonda kodus.

Ja ka kodusünnituseks tuleb valmistuda, kui oled reaalselt selle osas ebakindel ja ei tee seda mitte soovist, veendumusest, et see on parim vaid mingi kehva emotsiooni pealt, siis see kaasnev stress sind ka ei aita. (jajah, ma ka ju esimene kord ei valmistunud ei vaimselt ei füüsiliselt selleks, aga siis see oligi puhta adrenaliini ja eufooria pealt tehtud sünnitus, minuga olid tol hetkel sellest ootamatusest ainult 100% positiivsed tunded ja mõtted).

Kui JJ, minu esimene, sündis, siis ei saanud ka Teet peale sünnitust meiega jääda, kuna polnud ruumi, lisaks pidin ma olema ühispalatis, see oli mulle meeletu löök, sest ma ei olnud selle võimalusega isegi mitte arvestanud, täna esimest last oodates oleks ma küll positiivse meelega, aga natuke rohkem avatud sellele, et asjad ei lähe alati nii nagu ma ideaalselt ette olen kujutanud – siis on ka see löök väiksem ja oleks olnud tol korral ka minul.
Ka Jenniga olin ma haiglas ühe öö üksi ema ja lapse toas, kuna samuti polnud ruumi, aga sel korral ei olnud ma sellest enam nii häiritud ning ma ei keskendunud sellele, mis oleks võinud olla.
Mis ma tahan öelda on see, et ka mul ei ole asjad ühel või teisel moel läinud nii nagu olen tahtnud või plaaninud, et ma ei aja teoreetilist juttu, ma tean ja olen kõiki neid tundeid tundnud.

Ehk siis, mida mina teen:
– olen valmis, et ma sünnitan haiglas üksi
– olen valmis, et olen pärast haiglas beebiga üksi ja Teet ei saa tulla abiks, ei saa tuua mulle asju
– eelmisest punktist lähtuvalt pakin oma haiglakotti natuke teistmoodi kui varem, lisan rohkem sidemeid, lisan rohkem näkse, rohkem riideid juhul kui pean seal olema millegi pärast pikemalt ja neid vajan
– häälestan end, et kõik on OK, et me kõik saame hakkama
– aga olen ekstra valmis, et sünnitan kodus, räägin sellest lastega, et kui kogu mu lastebande peab olema juures, siis nad teavad, et nad ei pea minu pärast kartma

Olen valmis, et asjad ei lähe alati nii nagu plaanitud!

Mis ma soovitan sünnitajatele:
– ole valmis, et sul ei ole oma tugiisikut kõrval
– pane kirja oma hirmud selle uue olukorraga seoses ning vaata, kas leiad mõnele neist lahenduse, mida saad ettevalmistada
– nuta oma nutud
– ära lase hirmul või halbadel emotsioonidel end üle võtta, keskendu endale ja oma beebile
– loe imetamisega alustamise kohta kasulikku materjali, kui haiglas on kriis, siis ei pruugi sul olla võimalik ka imetamisnõustajat enda juurde saada. Leia endale nõustaja, kes on valmis sind konsulteerima läbi telefoni, chati, video, kui sul peaks olema probleem, kui saad, räägi temaga juba ette läbi, mida sa saad edukaks imetamisega alustamiseks teha või mida pead selles osas teadma.
– mõtle ja häälesta end sellele lainele, et kõik läheb hästi, beebi sünnib, saate koju ja olete siis oma pere keskel, teil on ees veel kogu maailma aeg, ära unusta seda, et sünnitus on alles algus, vaid üks samm.

Hoidke end, loodame, et see olukord läheb ikka kiirelt paremaks, aga hoia endaga ka teadmine, et sa suudad, sina ja beebi saate hakkama. 

img_5532-1

Olgem kodus!

Arvestades olukorda, mis Eestis on tänu koroonaviirusele tekkinud on üks asi, mida me kõik saame teha, et asi ei läheks hullemaks – püsime kodus. Igasugune liikumine kodust välja, mis ei ole hädavajalik tuleks nüüd mõneks nädalaks ära jätta, see väike ebamugavus tuleb ära kannatada, et me ei peaks hiljem tegelema millegi hoopis hullemaga. Oma (toidu)varusid ei pea iga jumala päev supermarketisse täiendama minema, selleks ongi ju varud, et sa ei käiks ja ei tuiaks kuskil, tühjadest riiulitest on ka pilte piisavalt, sa ei pea enda oma tegema minema.

Viimastel päevadel peale eriolukorra kehtestamist ja lasteasutuste sulgemist ning koju jäämise soovitusi olen näinud mitmeid küsimusi, et mida ikka siis lastega kodus teha, (vist naljaga pooleks) – et kuidas nüüd küll ellu jääda.
Teeme ühe asja kohe alguses selgeks – oma perega oma kodus koos vee ja elektri, toiduvaru ja kõigi mugavustega vähemalt paar nädalat või ka rohkem veeta ei ole mingi katastroof ega õudus ega katsumus, mille pärast ohkida. See on luksus. Me ei veeda seda aega kuskil külmas kuuris või loomavagunis, me ei ole kuskil tundmatus kohas ebameeldivate võõrastega. Muidugi on meil, eriti lapsevanematel, hirmud, ebakindlus tuleva ees, südamevalu oma lähedaste tervise pärast, pikemas perspektiivis edasine toimetulek kui avaldub selle kriisi mõju majandusele – see mure on kõik ok, aga esimene ülesanne ja eesmärk on sellest jamast terve ja elusana välja tulla. Ja selle jaoks kodus püsimine ei ole mingi kole katsumus.

img_6403

Puusaringid treener Jensi juhendamisel

Me jätsime oma lapsed lasteaiast koju juba paar nädalat tagasi, olen kolme lapsega päevast päeva kodus olnud ja ei ole midagi hullu, kui ise ei hakka seda kuidagi dramaatiliselt ettekujutama. Pealegi, minu lapsed, minu kodu – kus nad veel olema peaks või kellega, meie elu peabki olema nii ju elatud ja korraldatud, et me saame kõik koos kenasti hakkama. Ma ei saada neid ka normaalsel ajal lasteaeda endal jalust ära vaid pigem ikka selleks, et nad saaks sotsialiseeruda, õppida (ilmselt parema juhendamisega kui mina seda suudaks pakkuda), et neil oleks meelelahutust. Aga.. midagi ei juhtu, kui oleme nüüd kõik mõnda aega kodused. See ei tähenda, et ma vahel endast välja ei läheks või mõne lolluse peale ei karjataks, ka mina olen vahel rohkem väsinud, rohkem ärritunud, koguaeg ei ole kõik nunnu ja zen, aga see on elu, mis seal ikka halada.

Kuidas siis saab nii, et sa ei lähe kodus hulluks, kui pead seda terve oma kambaga tegema pikemat aega?

Kuna me ei hakanud seda tegema umbes eile, siis mõned meil töötavad reeglid ja nipid on ehk kellelegi teisele abiks.

Rutiin
Võib tekkida tunne, et kui pole hommikul vaja minna ei kooli, tööle ega lasteaeda, siis ei pea ju eriti vara ärkama, ei pea neid hommikusi toimetusi koos tegema, mis tavaliselt ja võib päevad läbi pidžaamas käia. Aga EI, selleks, et oleks “kord majas”, et tekiks päevas mingi struktuur ja kord on mõistlik ikka ärgata nö tavapärasel ajal, ikka riided vahetada, aga hommikune kiirustamine asendada terve pere ühise hommikusöögiga. See on ka hea hetk, kus läbi arutada lastega, et mis täna ees ootab – kui pead kodus tööd tegema, siis see on juba hea aeg ka seda lastele seletada, et vot sel ja sel ajal pead sa täna kindlasti saama omaette olla ja siis saavad nemad teha midagi muud. Suuremad lapsed peaksid homikupoole tegema oma koduseid ülesandeid, mis jagatud mõistlike pausidega. Päeva esimeses pooles oleme me kõik mõistlikumad ja kogu asjalik osa päevast on parem sellele ajale planeerida.

Ka väiksemad lapsed saavad asjadest aru, kui neid neile arusaadavalt selgitada, kui pead arvutiga töötama, tee lapsele kõrvale tema “tööjaam” arvuti asemel võid anda talle ka kalkulaatori klõbistamiseks (just seda toksib Jon mul siin kõrval praegu 😀 ), mõned pliiatsid, märkmik ja laps saab vanemat jäljendada, ennast ka olulist asja tegemas tunnetada.

Kui vanemal on ikka kindlasti vaja omaette olla või videokoosolekul osaleda vms, siis see on nüüd see hetk, kus multikad on minu meelest omal kohal – isegi kui tavapäraselt ei taha last teleka hoida anda, siis kodust töötamise eriolukord on OK, keegi pole sellepärast halvem ema või isa. Kui pole Netflixi, siis ETV2 on enamusel, sealt tuleb pool hommikut multikaid, samuti on toimiv järelvaatamine või nutitelekast hoopis ETV Lastejaama leht käima panna või arvutist. Või vana hea DVD kogu mõni multikas, mida ammu pole vaadanud – nüüd on see hetk.
Ühtlasi, ma arvan, et ka kõik töökaaslased on kursis sellega, et osad inimesed koos lastega peavad töötama ja mõni vahele hõigatud hüüatus või videosse jalutav põnn ei tule praegu kellelegi üllatusena ega põhjusta pahameelt – see olukord ja elukorraldus on ju meie kõigi hüvanguks.

img_6436

Nagu näha siis meil teemaks Peppa, Ninjad ja Smurfid (ps need on need kunagised Smurfid, mis kuskilt saksa kanalilt jooksid)

Söögid tasub ka hommikul kohe ette mõelda, kui miski vaja potti pikemalt podisema panna, tee see kohe ära, siis on lõuna saabudes vaid välja tõstmise vaev. Kui tead, et muid toimetusi nt töö asjus palju, siis ära võta ette mingeid suuri keerulisi toite, mille valmistamine sulle ainult stressi tekitab. Supid, pajaroad, ahjuköögiviljad ja liha – need asjad võid juba varem valmiski tükeldada ja sügavkülma ootele panna, siis ei ole ka tööpäeval hakkimise vaeva.
Ära unusta vahepala – näljane sina ja näljased lapsed lähevad tujust ära ning kiirelt võib kord muutuda kaoseks, kui lõuna ja hommikusöögi vahel on ikka pikem aeg, siis mõni banaan, küpsis, pirn või porgand võib päästa terve päeva kui seda õigel ajal põske pista.
Ka külmutatud smuutisegu portsud on hea asi, mida möödaminnes blenderisse visata ning kosutav vahepala saab kiirelt valmis.

Hoia korda! Ma ei ole mingi pedant, kaugel sellest. Võin vabalt elada nii, et mingi pesuhunnik on nädalaid nurgas ja sellest mitte välja teha, segamini mängutuba ei vii mind ka igapäevaselt endast välja, AGA kui terve pere on pidevalt kodus, siis on teatud korra hoid hädavajalik, sest segaduse keskel on lihtsam ka emotsioonidel sassi minna, tekib stress ja asjade hunnikute kuhjumine teeb hiljem selle koristamise oluliselt raskemaks.
Planeeri aeg päeva peale, kus teed nö majapidamistöid, tolmuimemine, põrandapesu, starteegiliste kohtade desinfitseerimine, ära unusta ka tube tuulutada. NB! ära planeeri neid asju laste uneajale, need kõik on tehtavad ka KOOS lastega, annavad ka neile hoopis tunde, et saavad midagi olulist ja kasulikku teha. Võta ette üks asi korraga, et koristamine koos lastega poleks sulle stressiallikas ning ära häälesta end ette, et nad ei saa hakkama või et see ei toimi. Täiskasvanu hoiak ja eelhäälestus on võti, et asjad õnnestuks.
Hoia pesud pestud ja nõud puhtad – see on oluline ka ses osas, et kui peaksid haigestuma, siis nendeks asjadeks ei pruugi jaksu olla ja samas on hea, kui on võtta nii puhtaid riideid kui muid asju.

img_6416-1

Õhuta tube

Väiksemad lapsed päeval pikutama või puhkama, vaikne aeg. Harjuta see sisse, ole konkreetne (et see pikutamine ei ole valik vaid see on teie päevaplaani osa), sellepärast on päevaplaan ka oluline ja selle lastele tutvustamine, et nad teavad, mis neid ees ootab ja teavad ka, et peale pikutamist tuleb mõni tore tegevus.
Laste uneajale säti oma kõige rohkem keskendumist vajavad toimetused, kui sa ei pea kodust tööd tegema, siis kasuta seda aega ka lihtsalt oma mõtete mõtlemiseks või tassi tee/kohvi joomiseks.

img_5940

hetk kohvile/teele

Ära planeeri lastele terveks päevaks mingeid tegevusi, mida neile ette annad ja juhendad vms, lase lastel lihtsalt ise ka mängida, kui varem pole olnud, siis sea sisse mänguala (meil selleks eraldi tuba), kus siis lapsed koos ise toimetavad, iga nääklemist pole vaja ka lahutama tormata, lapsed saavad asju ise ka lahendada tihti. Mänguasju tasub roteerida, st on legopäevad, on puust klotside päevad, on puslepäevad on rollimängupäevad jne – kõik ei pea olema korraga saadaval ja nii saad anda lastele ka vaheldust ning asjad pakuvad rohkem huvi.

Kui muidu on selline õppetöö nagu tähed, numbrid, arvutamine, lugemine olnud meil rohkem lasteaia teema, siis nüüd tellisin raamatupoest ka portsu töövihikuid JJ ja Jenni vanusele, et siis kodus kogu selle õppetööga natuke tegeleda, eriti kuna neil praegu selles osas huvi suur. Lisaks töövihikutele tellisin ka nuputamise raamatud ning meelelahutuslikumad kleepsu ja värviraamatud (üks kleepsukas sai Jonile ka, mereteemaline). Spetsiaalselt JJ-le võtsin maailma lippude kleepsuraamatu, kuna tal hetkel lipud ja riigid hästi teemaks.
Raamatupoodi minema ja seal ringi tuiama ei pea, tegin tellimuse e-poest ja pakk tuleb automaati.

img_6421

Haha, nüüd vaatan, et matemaatika vihikuid sai 2 kuigi neid mõtlesin just kumbagi ühe võtta. Oh well, siis on nii.

Liikumine!
Kellel oma piiratud aed või võimalus teiste inimestega kokku puutumata kuskile õue minna, siis see on super, kui pead päeval olema kodukontoris olemas, siis päeval lastega õue ei saa, aga nn tööpäeva lõppedes tehke seda ikka. Oluline on kodust töötades piiri pidada ja osata ka oma tööpäevale joon alla tõmmata, siis on ka sul endal kergem ning aju saab osadest teemadest puhkust. Kui muud ei saa, minge olge rõdul – me ikka kasutame seda võimalust, ka talvel, kui pole just jooksmise ruumi, siis saab teha väikse võimlemise või linna/looduse vaatluse.

img_6411-1

Õlaringid rõdul

Kui ikka õue minna ei saa, siis liikuda saab ka toas, vaadake mõnd lastejooga videot, mille järgi kaasa teha, tehke takistusrada – meil saab päris ägeda raja kokku panna tasakaalu astmetest, võimlemismatist, liumäest, roomamistorust – nii saavad lapsed end ka välja elada. Sel ajal saab meil JJ oma judo trenni võtteid meeldetuletada, Jenni oma tantsutrenni liikumisi, koos teevad trennidest meeles soojendusharjutusi ja otse loomulikult osaleb suurte eeskujul selles kõiges ka Jon.
See on see aeg, kus lärm ja müramine on ok – aga ma ei soovita seda planeerida päris vahetult enne und, enne und peab jääma natuke rahunemise aega ka.

img_6427

Tubane takistusrada

Kui peres on vanemaid kaks, siis tuleb koormust jagada, ka töö tegemise aega saab siis omavahel lihtsamini jaotada ja “turvata”.  Koos on kindlasti kergem, aga saab hakkama ka üksi.

Pikalt koos olles on ikka vaja vahepeal omaette olla – tubadel on uksed, ka lastele võimalda näiteks kas või pool tundi päevast, kus nad saavad olla üksi (kui nad seda soovivad) ja kus õed-vennad nende juurde ei pääse.

img_6170

Kodune spa moment

Ja rutiinile lisaks tehke ikka asju, mis ei ole igapäevased, mis nö lõhuvad nädalat ja ei lase kõigil päevadel täiesti samasugusteks muutuda. Olgu selleks perekondlik filmiõhtu, koos pitsa küpsetamine, kodune spa näomaskidega, meisterdamine, lauamängud, nukuteater.

img_6298

Meie väikeste kodukokkade põlled tegutsemisvalmis

Õhtul ikka normaalne uneaeg lastele ja ka endale, ära ole poole ööni üleval, kui sa ei maga piisavalt oled stressile vastuvõtlikum, ära (kuri)tarvita alkoholi, isegi kui on stressirikkam aeg, on muret, on pingeid, siis alkohol ei ole abiks – olgu nii naljakaid meeme lapsevanemate ja veini joomise kohta kui tahes palju, me ei vaja alkoholi ja paljudes peredes on see hoopis kõige halva päästikuks.

Elame selle aja üle, ei ohi, oleme tänulikud ja õnnelikud, kui oleme terved. Meie kodus püsimine võib tähendada, et mõni elu saab säästetud mõni haigeks jäämine jääb olemata, suures plaanis on see kõik ainult üks hetk.

Olge terved!

 

 

 

Ettevalmistused neljandaks beebiks: Bare and Boho riidest mähkmed

Ma enam ei mäletagi (võimalik, et rasedusega kaasnev kehvem mälu), et kuidas ma Bare and Boho mähkmeteni jõudsin, aga on need kindlasti ühed sellised riidest mähkmed, mis  ees ootavale tihedale mähkmevahetusele kerge elevusega mõtlema paneb. Need on disainilt mu meelest ebareaalselt ilusad ning kogu süsteem hästi praktiliselt läbi mõeldud ning boonusena on need ka Eestis müügil.

img_5747

Ülemised kaks mähet on suurem suurus, alumised viis mini surus ehk vastsündinule

Millised on Bare and Boho mähkmed?
Tegemist on Austraalia firmaga, kes teeb riidest mähkmeid ja sinna juurde kuuluvaid tarvikuid – niiskuskindlatest hoiukottidest mängumattideni. Prindid on sellised veidi omamoodi, natuke nimele omaselt boho stiili, üsna unisex, natuke unistavad pigem malbed toonid aga sekka ka veidi kärtsumaid mustreid.

img_5737

Pildil vastsündinu suuruses mini kate, bambusest sisu ja booster

Mähkmed koosnevad veekindlatest katetest, mida on kahes suuruses – vastsündinule (ca 1.5-5kg) ja nn one size (ca 4-18kg), mis siis kasvab koos lapsega mähkmeea lõpuni välja (kuigi eks see oleneb muidugi natuke lapsest ja kasvust ka). Katete sisse käivad kahest erinevast materjalist – kanepist ja bambusest sisud, mis kinnituvad trukkidega ning millele saab veel lisaks juurde panna boosterid ehk imavust tõstvad lisaimud.
Tasub teada kahte asja – imud tahavad sissetöötamist, mis tähendab, et nad saavutavad oma maksimaalse imavuse peale mitut pesukorda (enamasti vähemalt 4-5x), mis ei tähenda, et neid ei võiks kohe peale esimest pesu kasutada, muidugi võib, aga teadmisega, et imavus ja seega ka nö lapsel all kestmise suutlikus ainult suureneb ajaga. Teine asi – nii kanep kui bambus tõmbavad peale pesu veidi kokku, märgatav on see kindlasti peale esimest pesu, aga soovitatav on neid natuke sikutada ja venitada ikka kui pesust tulevad ja kuivama paned (ps proovisin neid ka kuivatis kuivatada, kõik oli ok, aga seda siis ainult sisudega, katteid EI TOHI kuivatisse panna).
NB! Ka sisud on erineva suurusega – nii vastsündinu kattesse kui ka suuremasse.

img_5735

Booster kinnitatud sisu alla

img_5738

sisu koos boosteriga katte sees

Bare and Boho katted kinnituvad trukkidega, vastsündinu kattel saab suurust muuta kahes astmes, suuremal kattel neljas. Minu jaoks pluss on katte jalaosades topelt kumm, mis lisab lekkekindlust ja hoiab paremini ümber beebi jalgade. Lõike poolest on need katted ka pigem jalgevahe kohalt kitsamat tüüpi.

img_5731

topelt kumm äärtes

Eraldi lugu on nende sisudega, mis üsna omamoodi ja samas sobituvad katetega ideaalselt. Nii bambusest kui kanepist sisud on veidi nn kausi kujuga ehk siis ka külgedelt on servad kõrgemad, mis taas lisab lekkekindlust ja mu meelest on eriti hea just vastsündinuga, kes magab külili ning samas kelle kaka on vedelam – iga lisa pingutus kõige selle mähkmes hoidmiseks on vägagi hinnas.
Mis on seda sorti kujuga sisude juures boonus on see, et nii on suurem tõenäosus, et kogu kraam jääbki sinna sisu sisse ja kate seejuures täiesti puhtaks ning saab südamerahuga uue sisuga mitu korda järjest kasutada.
See sisude vahetus ühe katte sees järjest on muidugi üleüldiselt katete pluss, aga just vastsündinuga ei pruugi see alati toimida – Bare and Boho puhul on tõenäosus toimimiseks suurem kindlasti.
Ühtlasi, kuna katete sees ei ole nö märguvaid pindasid, siis piisab täiesti nende kraani all loputamisest ja pole kindlasti iga kord vaja üldse masinpesu ootama panna.

img_5734

Bare and Boho kate, bambusest sisu vasakul ja kanepist sisu paremal

img_5732

trukiga kinnituvad sisud

Just selle katete ja sisude süsteemi ja nende sisude kuju pärast olen neid ka meie neljanda beebi tarbeks varunud, paari suuremat katet ja sisu olen ka Joniga siin katsetanud ja igati rahule jäänud. Materjalid pehmed ja kuigi proovinud olen ka teiste firmade sisusid ja needki toimivad, siis eelistan selle firma puhul tegelikult pigem nende originaalsisusid, sest see trukkidega sipsti kinni-lahti vahetus on hästi mugav ja arusaadav.

img_4926

Jonil jalas siis suurem kate

Kes tahab kuskilt alustada seda riidekate kasutamist, siis et asjast aimu saada on täitsa ok osta paar Bare and Boho katet ja näiteks kaks-kolm sisu iga katte kohta, kui hästi läheb tähendab see siis ühe päeva jooksul 4-6 mähkmevahetust vaid kahe kattega ehk siis 4-6 ühekordset mähet vähem prügisse.
Mulle tundub ka, et näiteks üks kate, paar sisu ja väiksem niiskuskindel kott oleks tore, ilus ja samas praktiline katsikukink, mille üle mina oleksin küll vägagi rõõmus.

Ma ilmselt teen ühe ülevaatliku postituse meie saabuva beebi vastsündinu suuruses mähkmepargist ka, aga need Bare and Boho mähkmed on kindlasti ühed eristuvamad seal hulgas ning väärisid eraldi esiletoomist, eriti kuna need Eestis ka pigem uued.

Bare and Boho mähkmed on Eestis müügil Babyshop.ee (nii e-poes kui nende Tartu esinduskaupluses) ja samuti Perela keskuses (Noblessneris, Staapli 3), kood lifeatlucky13 võimaldab mähkmete ostu seal teha soodsamalt 😉
Kes tahab aga võita ägedat ja just vastsündinule suunatud riidest mähkmete komplekti oma beebile või hoopis sõbrannale kingituseks – siis koostöös Babyshop.ee-ga tuleb see võimalus mu Instagrami kontol, mis leitav siit.

Dubatti One – kas tõesti see üks ja ainus?

Dubattil olen silma peal hoidnud juba mõnda aega, kuid rohkem oli mõttes seda katsetada uue beebi saabumisel, et aga see meie vast avatud Perela keskusesse Babyshopist näidiseks saabus tundus põnev see nüüd kohe Joniga ära proovida – ja mis ma oskan öelda, tasus proovimist küll.

img_5203

Dubatti istmesse sobib praeguste ilmadega suurepäraselt Voksi Explorer soojakott

Dubatti raam ja välimus on minu arust natuke petlikud, kuidagi kergelt tekib tunne, et küllap see üks tore linnakäru on ja kohe nagu ei oska seda näiteks kuskil terviserajal jalutades ette kujutada, aga nüüd sellega ise ringi kärutades võin päris julgelt väita, et kui ees on ka suured õhkkumm rattad, siis on asi “vaid linnakärust” hoopis kaugel. Dubatti liugleb üle konaruste ja ka tänavaaukude ning kui üldiselt pean koju sisendes ikka kärudel esirattaid nö üles kangutama, et üle uksepiida saada, siis ka sellest läks Dubatti kergelt niisama üle, ei mingit pingutust.

Nagu juba mainitud sai, siis meie katsetasime varianti, kus all olid 4 õhkummidega ratast, aga kes nii suurtest ratastest ei hooli või neid oma elustiili juures ei vaja, saab valida ette ka väiksemad rattad, mis ühtlasi teevad siis käru ka kilo võrra kergemaks – kui käru kaal ekstra oluline, siis tasub see meeles hoida.
Nende suurte ratastega ja istmega kaalus meil testimisel olnud komplekt 12kg, mis ühe maastikuvõimeka käru kohta päris mõistlik kaal, kui käru on kasutuses vankrikorviga siis tõuseb kaal 12.5kg peale, mis ka kontimurdev ei ole.

img_5229

Hetkel vankrikorvi meil veel kellegagi testida ei ole, aga sisuliselt on siis komplektis kaasas nö korvikangas, koos madratsi ja korvi kattega, mis kinnitub samale raamile, kuhu istme kangas, kaarvari on kahel osal üks ja sama. Korv on iseenesest minu jaoks küll mõistliku suurusega, ise ülemõõtes 32cm lai ja 74cm pikk, seega võiks sinna ilusti mahtuda nii beebi kui ka külmal ajal soojakott.

img_5383

Pildid Dubatti lehelt omale meelepäraseid variante kokku pannes – seal saab näha valitud värve nii korvi kui istmena

Dubatti kaarvari väärib eraldi kiitust – esiteks on see mõnusalt ruumikas, laps mahub varju alla normaalselt ära, teiseks on see pikendatav ja see pikendamine annab kokku väga pika ja korraliku varju ning kolmandaks on sel varju tagaosas õhutusava ja see on kaetav – nii saab kasutada varju max pikana aga tuulise ilmaga õhutusava mitte avada, mis meie kliimas minu jaoks ülioluline. Mulle kohe üldse ei meeldi need varjud, kus varju maksimaalse pikkuse kasutamisel on alati üks osa võrgust, sest kui väljas on päikseline ja samas külm tuul, siis viimane asi, mida ma tahaks on see, et see tuul lapsele pähe puhuks.

image0

Pildil näha võrgust õhutusava varju taga

img_5234

Kaarvari max pikkuses

Mis veel teeb Dubatti ägedaks on selle käru oma soovi järgi disainimise võimalus, valida saab kolme tooni raami, 12 tooni istme ja korvi ning alumise pakikorvi ja 13 tooni kaarvarju vahel, lisaks veel käepideme ja turvakaare naha värvi, mille valikuid on 3 – neid variante kombineerides on valikuvõimalused just omale meelepärane käru teha tõesti suured.
Rattad saab võtta siis kas suured või väikesed ning ka pakikorvi on võimalik kahe suuruse vahel valida (meil kasutuses olnud kärul on all väiksem korv).
Omale meelepärase käru saab kokku panna siin lehel.

img_5196

Pidur on nn plätusõbralik ja saab vastavas suunas peale astuda, pakikorv on täiesti suletav ja kinnitus on magnet – nii on korivs olevad asjad turvaliselt sees ja pole ohtu, et need märjaks saaks vihmaga või korvist hoopis välja pudeneks.

Lükkesang on teleskoop pikendusega ja mulle, kes eelistab sanga alati üsna kõrgel kasutada, on Dubatti oma mugav. Pikematele vanematele on hea omadus see, et nii istme kui ka korvi kõrgust raami peal saab samuti muuta, et lapsega mugavam toimetada oleks.

Kokku läheb raam minu meelest ülikompaktseks, aga võimalik miinus kokku paneku juures on see, et istmega koos seda teha ei saa. Küll aga on kompaktne raam hea boonus selle turvahälli ratastena kasutamiseks, sest Dubatti kõrvale ei ole vajadust veel lisaks mingit väiksemat käru hälli alla muretseda.
Kui ma midagi veel tahaks norida, siis ehk turvakaare avanemine, mis on küll super, et käib lahti ka ühelt poolt korraga ja nö väravana, aga mida ei saa näiteks küljele alla keerata – aga see oleneb ehk ka lihtsalt kasutusharjumustest, et mis kellele meeldib.

img_5200

Jon tundis end Dubattis igati mõnusalt 

Ühesõnaga, Dubatti One on laia kasutusvõimalusega käru, sobib suurepäraselt linna aga vajadusel ka terviserajale või nädalavahetusel maale/suvilasse. Ühtlasi soovitaks ma seda mudelit ka neile, kel vaja käru mitu korrust tassida.

Mul on ainult kahju, et Dubattil ei ole samasugust varianti kahe lapsega kasutamiseks, mis meie praeguste käruvalikute juures oluline valikukriteerium, aga ühe lapse käruks võtaks ma selle küll iga kell. Tõesti on tegemist käruga, mis võiks olla see üks ja ainus.

Veebruaris on Babyshop.ee poest Dubattit ostes ka mitmed soodustused/boonused.
Näiteks saab vankrikomplekti koos BeSafe uusima turvahälli ja isofix alusega -20% soodsamalt.
Kel turvahälli pole tarvis siis ilma selleta saab oma disainitud Dubatti One komplekti -15% soodsamalt kasutades koodi “lifeatlucky13” ning NB! veebruaris saab selle komplektiga kaasa nii suured esirattad kui ka väiksemad.

642056dd-f8d7-4df7-8e15-51ee91322fe0

Mina ja mu väiksed klounid Dubattit testimas – tegelikult istus ka Jenni kärus ja mahtus sinna oma ligi 98cm pikkuse juures ja 3.5-aastasena veel mõnusalt istmesse.

Laste magamistoa high/low project

Ma ei tea kas keegi mäletab, aga kunagi oli selline sisustusteemaline saade nagu The High Low Project, kus siis sisekujundaja alguses tegi saate osaliste mingi ruumi täiesti uue sisustusega ning esimene versioon sellest oli alati hästi kallis ja kui osalejatele see meeldis siis tegi see sama sisekujundaja nüüd uuesti sama toa, aga püsides osalejate eelarves ehk siis vahel 10 korda soodsamalt. Meie laste magamistoa lahendus tõi mulle selle saate jälle meelde, sest tegime ka oma soovitud variandi, aga esialgsest oluliselt odavamalt. 

Ehk siis mõnda aega tagasi uurisin siingi erinevate nari lahenduste kohta, et siis meie kolm last ühte tuppa magama mahuks ja nii oleks teine tuba jätkuvalt vaid mängutuba. Kõige ruumisäästlikum variant oleks olnud nt Suwemi kolmekordne nari, samas oli meil juba kahe lapse sahtelvoodi ka olemas ja sellega koos oleks neid voodikohti natuke palju saanud, isegi neljanda lapse saabumist arvestades.
Ja no tõele au andes oli see kolmene nari ka siiski meie eelarvest veidi liiga väljas, olgugi, et kasutusaeg pikk ja võimalusi rohkelt. Meil aga oli seda voodit nüüd ikka suht kiirelt vaja, tahtsime Joni hakata oma voodisse magama harjutama jõulupuhkuse ajal ja nii hakkasime vaatama soodsamaid lahendusi. 

Olime ju enne ka Ikea kahekordset nari vaadanud, aga päriselt valida ei julgenud, sest neil oli ka alumise lapse voodi suhteliselt kõrgel ja oht, et Jon sealt öösel alla prantsatab pigem suur. Ja siis mulle meenus, et issver, meil on olnud ju kunagi juba see lahendus, mida me nüüd otsisime – Ikea Kura “nari”.
Kura voodi häkke on Pinterest ja Instagram täis, meil polnud plaanis mingeid ulme lahendusi, vaid lihtsalt voodi teha kahele lapsele sobivaks. Nii siis läks ülemisse osasse JJ voodikoht ja alumisele osale lisasime voodipõhja lipid ning madratsi ja sellest sai Jonile sobivalt madal voodi. Jenni sai teises seinas omale meie juba olemasoleva sahtelvoodi, mille alumise sahtli hetkel lihtsalt kokku lükkasime ja see siis neljandat kunagi ehk ootab või vajadusel külalisvoodina toimib.
Selleks, et Jenni ka nö miskit uut saaks nagu vennad, lisasime tema voodile roosa baldahiini, nii on tal natuke privaatsem see olemine ja väike printsessi vibe kulub ka ära hea une jaoks. Ühtlasi ainsa tüdrukuna selles poistekambas on roosamanna täiesti õigustatud valik.

Sellise lahendusega ei pidanud me sahtelvoodile uut kodu otsima ning ka narivoodi kõrgused on ohutult sobivad. Ühtlasi on Kura piisavalt madal, et seal kergesti voodiriideid vahetada või voodeid üles teha. Rahaliselt tuli kogu lahendus pea poole soodsam kui see esialgne kolmene nari mõte oleks kokku läinud. 

Ruumi on toas piisavalt, et seal ka vahel mängida neid mänge, mida mängutoas ei saa (näiteks loss, mileks Kura hästi sobib), samas mahub sinna ära ka kummut ja riidekapp laste riietega ning raamaturiiul. Hetkel tundub see igatahes parim variant, eks vaatame mõne aasta pärast, kui ka neljas hakkab meie kaisust välja kolima, et kas see magamine vajab ümberkorraldamist ning kuidas see siis kõige paremini teha. 

Joni oma voodisse magama harjutamne on läinud üle ootuste hästi, õhtul on meil kõigile õhtujutt, siis tuled kustu ja magama, oleme ise seni toas, kuni Jon magab ja üldiselt tähendab see, et kõik kolm on ca 20 minutiga unemaal, öiseid ärkamisi minimaalselt ja need ka pigem siis suurematel, kes pissile lähevad vms. 

Meie ja lapsed oleme praeguse tulemusega rahul ja ei jää miskit kripeldama, uni tundub ka kambas koos neil magusam kui varem.

Talvelapse suvine sünnipäev ehk JJ 5!

Aeg on lennanud täpselt nii kiiresti, et täna täitus 5 aastat sellest hetkest kui minust sai ema, sest siis sündis meie kallis JJ, kellest tänaseks on kasvanud nii cool ja tore väike poiss. 5 on nagu peaaegu juubel ja kuna esimest korda olid peole kutsutud lisaks varasematele sõpradele  ka lasteaia rühmakaaslased, siis kolisime peo oma kodust välja mängutuppa, valitud sai selleks Liivala mängutuba.

img_4044

Mängutubasid valides, pidin tõdema, et valikut on Tallinnas meeletult ja vist küll igale maitsele, on selliseid rajusid jooksmise-ronimise kohti koos klassikalise pallimerega, aga ka täiesti väikestele preilidele orienteeritud printsessitubasid koos selle juurde kuuluva roosamannaga. Eks valiku puhul oli mu jaoks oluline ka, et mänguasjad oleks seal terved ja hooldatud, asjad põnevad ning mitte suvalt kokku kuhjatud mänguasjade surnuaeda meenutavad hunnikud.
Kuna sünnipäevalised olid meil enamus 5-aastased ja nooremad, siis tundus mulle oluline ka see, et peokoht oleks ainult meie päralt, et ei peaks seal majandama võõra seltskonnaga ning suudaks kõigil lastel silma peal hoida.
Ka nende kriteeriumite järgi oli õnneks valikut küll, naljakal kombel mitu neist praktiliselt ühel ja samal aadressil, sest kuidagi on nii sattunud, et Kopli tn 25 ja 27 on vist küll linna kõige tihedama mängumaade asustusega piirkond ning põhiliselt oli seal majade vahel näha ainult lapsi ja vanemaid, kes kuskile peole läksid.

Ka meie valitud Liivala mängumaa asub seal, Kopli 27, mugavalt esimesel korrusel, nii et paistab juba akendest külalistele kätte. Liivala valis JJ ise välja nende mängumaade hulgast, mis mulle head tundusid ja eks sai otsustavaks selle koha põhielement ja tõmbenumber ehk siis hiigelsuur liivakast, millest ka koha nimi. Olin ise küll salamisi natuke murelik, et kas lastel seal ikka piisavalt tegevust jagub ja lõbus on või hakkavad igavuse üle kurtma, kuid hoidsin pöialt, et ehk on ikka tore.

img_4068img_4069img_4048

Pidu oli meil hommikul võiks vist öelda, et lausa varahommikul, sest külalised olid kutsustud kella 10-ks, aga eks see ole mängutubade teema, et kuidas sättida ajavahemikud nii, et ühe päeva peale mahuks 3 pidu. Õnneks kõik külalised jõudsid ikka kohale, ka need, kes veidi sisse magasid. Me ise ka natuke jooksime ja ei saanud päris 20 minutit enne peo algust kohale nagu mängutoa poolt võimaldatud oli, et oma asjad paika sättida, aga polnud hullu miskit, jõudsime oma salatid ja pirukad, õunad ja pirnid ning morsid ja kohvid kõik täitsa hästi valmis.

img_4046

Minu kardetud igavust lapsed ei tundnud, praktiliselt esimeste külaliste saabumisest läks trall seal liivakastis lahti ja ei vaibunud enne kui oli aeg koju minna. Kuigi Liivala ise ka oma tutvustuses mainib, et koht soodustab pigem rahulikumat mängu, siis ei takistanud miski lastel seal liivakulli ja koletisi ja lihtsalt tagaajamist mängimast ning samas olid siis vahelduseks ka tasasemad hetked, kus keegi toimetas koppadega, keegi uuris valgusalust või tegi mänguköögis liivatoitu või tegutseti mängumajas.
Üllataval kombel oli pea pidevalt kellegi poolt kasutuses ka kaldteega pikleri kolmnurk, kus ka Jon üsna uljalt turnis, pani mõtlema, et äkki peaks selle ikka siia koju ka omale ära mahutama kas või selle jaoks mõnede teiste asjade arvelt ruumi tehes.

img_4051

img_4077img_4059

Jon oli paraku üldse liiva suhtes skeptiline ja eelistas seda osa, kus liiva polnud, nii mässaski ta ronides ja legodega mängides ja midagi mugides. Hea meelega tatsas ta ka mööda liivakasti servasid, et sealt siis vaadata, mida suuremad lapsed liivakastis korraldavad.

JJ oli oma peoga väga rahul, rõõmustas, et nii palju sõpru kohale tuli ja kõik said seal liivas hullata nii nagu viimati ehk suvel. Liivakasti reeglitest, et sinna mängima saab vaid paljajalu ning enne sisenemist käed-jalad desinfitseerides pidasid ka kõik lapsed ilusti kinni ja ei valmistanud see mingeid raskusi.

img_4113

Sel korral oli JJ-l ka spets soov tordi osas, et see oleks ikka kindlasti Käpapatrulli tegelastega, tellisime selle Pagariliisust ja ei pidanud pettuma ei meie ega JJ. Paraku on nüüd see tee lahti tehtud nii mängutoa kui pildiga tordi osas ja Jenni juba avaldas siin ka soove ja mõtteid seoses oma suvise sünnipäevaga, saame siis näha, milliseks too pidu kujuneb.

img_4082

Liivalas peo pidamisega jäime meie küll hästi rahule, koht oli ilus, puhas, piisavalt avar – mahutas meie peo 18 last ja nende vanemad kenasti. Kohapeal olid kasutamiseks olemas nõud (kõik taldrikud, kahvlid, topsid, alused, tassid) ning peojärgne koristus oli ka hinna sees (mis nädalavahetusel 3h/140€) ehk siis on raske miskit enamat tahta. Mis mulle veel meeldis olid istumislavatsid, mis aknalaudadele olid tehtud, seal oli hea vanematel oma kohviga istuda ja jutustada ning samas ka lastel silma peal hoida, ning torti sööma said lapsed mõnusalt madala laua taha, kus keegi end kuidagi upitama ei pidanud.

Ühesõnaga, see meie esimene mängutoa pidu oli tore kogemus ja julgustab ka järgmiste pidude pidamiseks kodust välja minema, eriti kui külaliste arv enam hästi kodupiiridesse mahtuda ei taha.

JJ-l on aga koju saabumisest saati käed tööd täis, sest hirmus isu on kõik uued kingiks saadud legod kokku panna, ma kahtlustan, et seda tegevust jätkub siin ühe õhtu asemel pigem päevadeks.

Palju õnne sulle, mu kallis JJ, sa oled nii äge viiene!

img_4090

Talvine Lottemaa

Esimest korda käisime Lottemaal alles sel suvel, sest ausalt öeldes enne ei olnud Lotte ka meie peres nii teema. Suvel oli seal igatahes tore ja lastele väga meeldis, seega kui nüüd sügisel Jon hakkas ka Lotte temaatika vastu suurt huvi üles näitama, tulin mõttele, et äkki läheks nüüd talvel ka sinna.

img_3726

Lotte maja juurde jõudes sain veel korraks lastel sabast kinni, et pilti teha

Uurisin teiste soovitusi ja kogemusi, et kas tasub ja kas on üldse külmal ajal seal midagi teha või tuleb mitu tundi lõdiseda ja selle eest veel korralikult maksta ka 😀
Soovitused olid pigem julgustavad, oli ka neid, kes juba mitmendat korda just talvel käinud ja väidetavalt oli nii suurtel kui väikestel külastajatel vahva seal olnud.

Plaan oli minna juba neljapäeval, aga kuna ööl vastu neljapäeva otsustas Jon, et tema on to cool for sleep, siis vaatas ta öösel paar tundi Lottet hoopis telekast, et mitte nutta ja me olime hommikul kõik nii väsinud, et magasime nö sisse ja kuskile minekuks oli juba hilja.
Eile siis üritasime uuesti, panin kõik soojade riiete varustuse juba õhtul valmis, asjad esikusse ootele ja hommikul saime ka kõik normaalsel ajal üles. Kerge hommikusöök ja riietumine ning suutsime end väikse hilinemisega plaanitud graafikust siiski autosse pakkida ja sõit Lottemaa poole võis alata. Talvel on nad avatud vaid 12-16 vahemikus ja ideaalis oleks tahtnudki juba 12 kohal olla, kuid jõudsime pigem 12.45, polnud õnneks hullu, kiirelt piletid ja meie Jenniga rongile, poisid otsustasid käruga jala minna, et saaks peale autosõitu end liigutada.

img_3730

Jenni näitab sõrmedel, et ta on 3-aastane

img_3735

See glasuur eriti kuivada ei jõudnud

img_3741

Lastel oli äratundmise rõõm nii suur, oli kõik veel suvisest käigust meeles ja tuttav ja teadsid täpselt, et kuhu minna tahavad ja mida mida teha. Esimese hooga põrutasime kasside majja, kus oli soe ja saime end natuke paremini seikluseks sättida kui tuulises parklas, sealt edasi läks kõik laste järgi. Lotte majja piparkooke kaunistama, Oskari kuuri meisterdama, sigade majja joonistama, kontserdit kuulama, pilti tegema, uuesti Oskari juurde meisterdama (see oli neil suht lemmik koht ja kui ma õigesti mäletan, siis sinna vist suvel me ei juhtunud ka miskipärast).

img_3802

img_3819

img_3813

Eluga erit rahul Jon

Sekka siis väike kehakinnitus välikohvikus ja poekülastus – haarasin sealt küpsise-ja piparkoogipallid šokolaadis ja need olid nii imemaitsvad, aga vaatasin pärast, et nt Selveris või Prismas neid pole, teab keegi, kust neid saab?? 😀

Kuna me selle Oskari kuuri suvel kuidagi maha magasime, siis ei teinud me suvel seal ka fotoautomaadiga pilti, sel korral käisime rohkem silmad lahti ning pärast üsna mitmendat katset saime ka enam-vähem sellise pildi, kus kõik kaamerasse vaatasid ja midagi ei seletanud – nii tore mälestus, mille sai välja printida ning siis poest 3€ eest omale kaasa osta, soovitan seda teha, kui keegi minemas, sai kogu pere korraga pildile, mida muidu ikka ei juhtu.

img_3794

Söömise osas olime tagasihoidlikud, sest seda peab küll ütlema, et ilm just kuskile õue istuma ei kutsunud ja jopede ja kinnastega söömine oleks ka laste jaoks selline paras tegu, seega piirdusime kommide, hotdogide ja vahukommi kakaoga, ning mõned kaasa pakitud minipirukad läksid ka käigupealt käiku.

Tegelased olid super, ikka sama rõõmsameelsed ja jutukad ja avatud nagu suvel, aga lihtsalt eriti lahedates suurtes soojades kampsunites. Jõudsid jutustada ja patsu visata ja kallistada ning aidata piparkooke kaunistada ja seda kõike nii mõnusalt ka kogu selle rahvasumma keskel, et ei olnud tunnet, et kõigile tähelepanu ei jätku.
rahvast oli tõesti päris korralikult, parkla autosid täis ja kui kontserdi ajal Leiutajate küla väljakule suurem osa kokku kogunes, siis oli tõesti näha ka, et külastajaid, kes külmast ei hoolimata kohal olid ikka jagus.

20191227_134103_resized

Ja noh, külm, tegelikult oli ilm ju täitsa pehme, 0 kraadi ringis, selliseks tuppa, õue, tuppa tuiamiseks ideaalne, ei pidanud ka ülemäära paksult riidesse panema ning ei tuisanud midagi näkku õues seiklemise ajal. Lastel olid üldse kevad-sügis traksipüksid ning talvejoped, mille all kampsunid, kui kuskil oli soojem või jäime sinna pikemaks ajaks, said joped ära võtta ja samas ka kiirelt peale visata. Külma üle keegi ei kurtnud meie bandest ja palav tundus, et ka ei hakanud. Ma arvan, et eduka külastuse võti on talvel just õige riietus, kes ennast teab, et väga külma kardab, siis tuleb ikka soojalt riietuda ja nii on ka talvel seal väga mõnus.

Nüüd, olles siis ise ka nii suvel kui talvel Lottemaal ära käinud võime oma pere poolt ka mõlemat soovitada, suvel on omad võlud, talvel omad. Ma arvan, et külmal ajal pole aeg kunagi kiiremini õues lennanud kui seda eile Leiutajate külas, et siis kui oli käes kojuminek, tundus ikka, et jäi veel natuke mänguaega puudu ning teel autosse uurisid lapsed juba ka seda, et millal me jälle tuleme.

Ja jälle me kindlasti läheme, sel talvel küll enam mitte (sest nad avatud veel vaid homme ja esmaspäeval) aga tuleval suvel muidugi ja äge mõelda, et siis juba nelja lapsega ju.

img_3844

Ülitore on see päeva lõpuks külalisi ära saatma tulnud kogu Leiutajate küla kamp, kes siis laulu saatel kõigile lehvitab

Selle aasta lemmik – Uppababy Vista 2019

Oh, naljakas on mõelda, et kunagi tundusid tandem ehk üksteise taga asetsevate istmetega kärud mulle täiesti vastuvõetamatud ning nüüd on üks selline mu absoluutne lemmik käru. Nii lemmik, et ka eluks nelja lapsega valmistume just selle Uppababy Vistaga, sest oma mitmekülgsete võimalustega teeb see ilmselt meie elu igati mugavaks.

img_0305

Miks see käru siis nii lemmik on? Ühte vastust polegi, sest neid aspekte on selle mudeli juures päris palju. Aga proovin siiski põhilise kirja panna, just meie kogemusele toetudes, niisama tehnilisi andmeid võib igaüks ise ka Uppababy kodulehelt uurida, ma keskendun sellele, mis kasutamise käigus mulle silma on jäänud ja meile oluliseks on osutunud. Ah jaa, seda käru on meil jõudnud selle aasta jooksul olla kahes toonis, alguses tumesinine “Taylor Blue” ja hiljem uuem must “Jake black”, millel ka raam must ja millele pidama oleme jäänud.

Lapsed on meil küll kõik võrdlemisi väikeste vanusevahedega, aga siiski nii, et kuna suuremad lapsed käivad lasteaias, siis on vajalik, et isegi kui käru suudab sõidutada ka kolme last, oleks see sama mõnus ka ühe lapsega igapäevaselt ringi käies. Vista on selles osas suurepärane, käru muutmine üheseks käib kiirelt ja saab teha ka samal ajal kui kärus näiteks üks laps magab (suur eelis nt Bugaboo Donkey ees, mida ka kaalusime, aga kuna rõdu uksest kahesena Donkey läbi ei mahuks, siis õuest jalutamast tulles ei saaks seda üheseks teha nii, et beebi nt kärus samal ajal magaks, sest raami ei anna samal ajal normaalselt kokku lükata).
Vistal on komplektis kohe vankriraam, beebi korv ja ja suure lapse iste. Lisaks saab osta alumise natuke väiksema lisaistme ning seisulaua. Meil on kogu kompott olemas, korv ootab veel õiget kasutajat, aga kui suvel sinna ligi aastast Joni proovisin, siis magas seal temagi.

Vankrikorv on ülimõnus, ma ei jõua ära oodata, et saaksime kevadel oma beebi sinna sisse panna. Sel on hea suurusega kaarvari, millel käib eraldi veel ette pikendus ja pikendusel on samal ajal ka õhuavad, et pika kaarvarju alla ikka õhku jätkuks.  Ka on õhuava varju tagumisel küljel, mis on avatav lukuga. Vankrikorvil on ka sang, mis ei käi küljest ära ning seetõttu on sellest ohutu ka korvi raamilt tõsta, minu jaoks suur pluss, et korvi saab raamilt maha ühe käega. Korvi sees on pehme madrats ja kogu sisu saab ka lahti võtta ning pessu panna. Ühtlasi on see korv ka sobilik kasutada nö reisivoodina ja beebi võib seal magada ka üleöö. Korviga on kohe kaasas ka putukavõrk ja vihmakile ning õhuke hoiukott, kus kokku pandud korvi peale kasutusaja lõppu või hoopis enne kasutuse algust hea hoiustada on. Äge on ka see, et sama korv sobitub ka Uppababy Cruz kärule (mis meil ka olemas), seega kui peaks olema vaja, miskipärast väiksemat käru kasutada beebiga, saab selle sama korvi peale panna.

img_9930

Vankrikorv Vista raamil

img_9941

sama korv Cruzi raamil

Istmeid on Vistal siis kaks, põhiiste (toddler seat), mis on kohe komplektis ja lisaiste (rumble seat), mille saab juurde osta ja mis on põhiistmest ka veidi väiksem ning mida saab kasutada ainult alumise istmena. Lisaistmel ei saa jalatuge liigutada, põhiistmel saab. Mõlemal istmel on kohe kaasas turvakaar, putukavõrk ja vihmakile, mis kõik ideaalselt sobituvad. Mõlemal istmel on kaarvarjudel olemas magnetiga sulguv õhtusava ning halli tooni päiksenokk (mis mõnel silma riivab, kuid mis mind käru kasutades absoluutselt pole häirinud).
Põhiiste on tõeliselt ruumikas, meie JJ, kes saab jaanuaris juba 5 mahtus prooviks sinna istmesse suvel mugavalt magama ja kandis siis riideid 104/110 suuruses, seega väiksemate laste mahtumisega ei tohiks kindlasti probleemi olla, ka kaalupiirang on mõistlik seda siis kuni 22kg.
Lisaiste on lühem ja ma ei oodanudki, et JJ sinna ka mahuks, aga kuna ühel käigul, kus kõik kolm last olid Teeduga ja just JJ väga ära väsis ning põhiistmes magas juba Jon, läks JJ väiksemasse istmesse ja magas ka seal täiesti viisakalt ära. Igapäevase kasutuamise jaoks tundub mulle muidugi, et see iste on parim kuni 98 suuruseni (Uppababy seab piiriks 91cm ja 15kg)

img_6373

Ülemises istmes 104/110 suuruses JJ, alumises 92/98 suuruses Jenni

img_6746

See kord, kui JJ alumises istmes magas

img_9927

Uppababy VIsta

img_9918

Kahe istmega

Kes enam istmesse ei mahu või istuda ei taha, saab seista seisulaua peal, mis on mugava suurusega, kaetud sellise “rula” materjaliga nagu liivapaber, et laps sealt maha ei libiseks ja kus saab siis mõnusalt kaasa sõita. Kui parajasti lauda ei kasuta, saab selle nupust üles tõsta ja nii ei jää see tühjalt ette.

Istmete ja korvi paigutusvõimalusi on mitmeid, neid saab netist ise ka Uppababy lehelt muidugi vaadata, aga meie põhiline variant on nii, et mõlemad istmed on selg sõidu suunas ning vajadusel siis ka seisulaud küljes (JJ nüüd juba pigem kõnnib, aga kui tekib vajadus, saab seisulauale).
Kuna enamasti on kodust startides Jon juba kärus, siis on tema olnud ülemises istmes ning Jenni, kes hiljem juurde tuleb, läheb alumisse istmesse. Meile sobib nii päris hästi, aga kui lastel on väga suur kaaluvahe siis võib olla mugavam, et suurem laps on ülemises istmes ja kergem alumises, sest siis on esirataste kohal vähem raskust ja kergem nt nokka tõsta.

img_0048

See saab olema ilmselt meil kevadel beebi saabudes üks põhilisi asetusi

img_9922

Saab panna ka mõlemad istmed näoga sõidu suunas

Selleks, et neid istmeid ja korve igatepidi tõsta saaks läheb vaja adaptereid ja neid on VIstal ikka üksjagu ja võivad esialgu olla ka ilmselt kõige rohkem segadust tekitavad, et mida milleks vaja siis on. Panen kirja, et oleks lihtsam aru saada:
ülemised adapterid (upper adapters) – tõstavad ülemise istme või korvi kõrgemale, mõistlik kasutada, kui teine laps on all, et jääks rohkem ruumi.
alumised adapterid – neid on vaja selleks, et saaks ka vankrikorvi alumisele kohale panna
lisaistme alumised adapterid – need on kohe rumble istmega kaasas, eraldi ostma ei pea, aga teisi asju nendega kasutada ei saa
turvahälli adapterid (ülemised) – nagu nimi ütleb, siis saab turvahälli kinnitada raamile (sobivad nii Maxi_Cosi, Cybex, Nuna, Besafe jt sama kinnitusega hällidele)
turvahälli adapterid (alumised) – nende adapteritega saad turvahälli panna ka alumiseks, mis võib olla hea variant nt siis, kui häll on raske ja ema seda nt peale keisrilõiget kõrgele tõsta ei tohiks või ei jaksa. Samal ajal võib ülemiseks olla ka vankrikorv, kuhu laps nt poole poodlemise pealt ümber tõsta.

img_3372

Maxi-Cosi Pebble turvahälliga ja all korvis käsipagasi kohver

Ma ütlen ausalt, et mulle tundus, et see adapterite hulk on väga metsik, aga nüüd käru kasutades on selgunud, et mida meil vaja on ning iga adapter on oma asja juures ja väga lihtne on neid kasutada.
Meil käib turvahäll ainult ülemiseks, aga vankrkorvile on mul olemas ka alumised adapterid, sest esialgu kui beebi nii kui nii kärus pigem magab tundub mulle mõistlik, et Jon on ülemises istmes ja beebi siis korviga all.

Kuna mõlemad istmed on lohuga, siis ei sobi need kindlasti kasutamiseks alla 6-kuuse beebiga, osad ootavad ka lapse iseseisva istumiseni, see on pigem oma sisetunne ja valik ning ka lapse suurusest olenev ja oskustest.  Aga kui siiski mingil põhjusel on vaja laps korvist istmesse panna on Uppababyl kohe originaalina olemas istme beebisisu, mis selle lohu ära tasandab, seda on lubatud kasutada alates 3. elukuust.

Vista puhul ei saa mainimata jätta ka alumist pakikorvi, mis on täiesti hiiglaslik ja kuhu hõlpsalt kolme lapse igasugune kraam ära mahub, nädala toidukraamist rääkimata, kes käruga poodi minna soovib. Ka siis kui alumises istmes on laps selg sõidu suunas ja osaliselt siis ka seal korvis, on ka asjadele jätkuvalt piisavalt ruumi.

img_5635

Kui pakikorvi on vaja palnna ekstra palju asju, siis saab ka ainult ühe istmega kasutades lisada kõrguse adapterid, et iste oleks kürgemal ja alla mahuks veel korhem asju

img_0332

korv kui lisaiste on kasutuses

Ja kõige selle suuruse ja võimekuse juures läheb Vista raam mu meelest ebareaalselt väikseks kokku. Saab panna kokku nii, et peal on ülemine iste ja küljes seisulaud, lisaistme peab eemaldama, kui tahta max kompaktseks saada, siis on mõistlik kõik eraldi üksteise otsa laduda (juhul kui autos ruum väga piiratud).

img_0336

Vista koos põhiistmega kokkupandult

Kasutajale on see käru mu meelest nii-nii mugav, lükata on kerge, peaaegu peale vaatamisest juba käru liigub, rattad on piisavalt suured, et ka tänavaaugud või murul sõitmine ok oleks, esimesi rattaid saab fikseerida üli lihtsalt vaid nupule vajutades, pidur on peale astutav ja sama “pedaaliga” läheb peale ja tuleb ka maha. Lükkesanga kõrgust saab muuta ühe käega, mulle meeldiks kui saaks veel ühe astme võrra kõrgemale panna selle sanga, aga tegelikult on see juba praegu täiesti norm kõrgusega. Lükkesanga ja turvakaarte materjal on käe all meeldiv ja samas ka lihtne puhastada.

Meie Uppababy Vista on 2019. aasta mudel, aga nii Cruzil kui Vistal tuleb 2020. aastal ka uuendatud versioon, Vista puhul on palju pigem samaks jäänud, suurim muudatus on kaarvarjus, mis tehakse lukuga pikendatavaks (praeguse noka asemel). Cruzi puhul on uuendused suuremad, raam saab täiesti uue ilme ja minu meelest läheb see rohkem Vista moodi, lihtsalt nagu väiksem ja ühe lapsega kasutatav mini versioon. Vaadates neid Vista uuendusi, siis mind väga ei ahvatle uuem versioon, sest omaduste poolest ei ole 2019 kuidagi kehvem, kui üldse midagi, siis 2020 saabuv tumeroheline värvitoon on see, mis südame ehk pisut kiiremini põksuma paneb 😀 Eks elame-näeme.

Kas ma soovitan Uppababy Vistat ja kellele?
Absoluutselt jah, soovitan nii neile kel vaja käru ainult ühe lapsega kasutada, neile, kel ehk veel üks laps, aga plaanis ka väikse vanusevahega järgmine kui ka neile, kel ongi vaja käru, mis mõnusalt nt kolm last ära sõidutaks aga oleks nii paindlike kasutusvõimalustega, et ei kaota mugavuses ka vähemate lastega kasutades. Kevadel reisil käies nägime palju peresid, kes mitme lapsega olid just Vista omale kaasa võtnud puhkusele ja siis oma ühe lapse Cruziga liigeldes mõtlesin ka, et järgmine kord ma läheks Vistaga – arvestades, et ilmselt meie järgmine pikem reis tuleb juba ka nelja lapsega tundub Vistaga reisimine mulle parim lahendus nii et tõeliselt multifunktsionaalne ja tore käru.

img_0604

Jon Vistas oma lõunaund magamas

Kuusk? Nulg? Päris?

Juba viimased 6 aastat oleme me elanud jõulud üle ilma päris kuuske ega ka nulgu tuppa toomata. Ma olen ausalt öeldes sellega päris rahul ka olnud, pole okkaid, pole koristamist, pole läbi maja kuuserootsu lohistamist. Meil pole alternatiivina olnud ka mingit plastkuuske vaid hoopis papist minimalistlik kuuseke, igati armas ja meie koju sobiv. Paraku-paraku on 6 aastat, kolimine ja 3 last siiski selle papist kuuse kallal teinud oma töö ja ega ta enam päris esimeses nooruses ei ole. Ja see paneb mõtlema, et mis edasi…

Okei, üks variant on, et ma ikkagi putitan selle papist kuuse kuidagi üles, nii et ta oleks siiski esinduslik, aga ta on hästi kerge ja teda on kerge maha tirida – mõeldes siin Jonile, kes kohati meenutab väikest tanki. Eks Joni peaks eemale õpetama hoidma ka päris kuusest, aga ma tahaks loota, et näiteks okkad ise juba hoiaks teda seal natuke kaugemal.

ja siis ma mõtlen, et lapsed praegu juba suht suured, äkki neile oleks see päris kuusk ägedam, rohkem emotsioone pakkuv, on nad seda papist kuuske ju meil ka näinud ja ehtinud, aga igal pool mujal on ju vahvad rohelised puud ehete all.
Ohutuse mõttes on võimalus kuusk ka rõdule panna, nii et see oleks elutoast näha kogu suuruses läbi klaasi, aga siis ei saaks päris nii ehtida nagu muidu ja toas oleks vist ikka vähem jõuluhõngu.

Kui otsustame siis päris puu kasuks, kust neid saab üldse 😀 ? RMK metsa me ei hakka minema, see on küll kindel, seega jäävad muud kohad – aianduspoed? Mingid spets kohad? Tahaks ilmselt natuke suurust ka valida. Ja kuna nulg peaks vähem (kui üldse) okkaid ajama, siis tundub see siia lastebande keskele ka parem valik, kas neid on ka igas “kuusemüügi” kohas?

Jumal, nagu elu esimesed jõulud oleks tulemas. Aga mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem saab seda jõulutunnet ja traditsioone ellu tuua, üks neist võiks siis ju olla nüüd tuleval esimesel advendil jõulupuu hankimine.
Jagage soovitusi, kuhu me peaks pühapäeval oma sammud seadma, Tallinnas jõulupuu järgi?

img_6151

Meie tubli papist kuuseke eelmistel jõuludel