Ma olen seda meelt, et kui võimalik, siis võiks lapsel olla võimalus kasvada kodus, kus on ka mõni koduloom. Lemmik on tore seltsiline, õpetab vastutust (siiski juba suuremale lapsele) ja kuuldavasti pidi ka lapse tervisele hästi mõjuma kui varasest east on mõni loom lähedal ning elukeskkond pole nii steriilne.

Meie peres on varsti kaheksaseks saav beagle´i poiss R. Ta on meiega olnud 2 aastat, enne seda oli R mu õe juures, kes koerte kasvatamise/koolitamise/hoidmisega tegeleb. Tegelikult oli algselt minu koer R-i tütar, aga kuna selle koera iseloom ja energiatase kohe kindlasti ei sobinud korterisse, siis nii saigi meie juurde hoopis R.

JJ ja R-i ühine aeg on olnud üsna probleemivaba. Suurimad nö erimeelsused on olnud aja ja asjade jagamisega, sest olgem ausad, kui perre saabub laps, siis ei ole miski enam endine. Nii ongi R ilmselt ka vähem tähelepanu saanud ja võib olla just seepärast on ta vahel end püüdnud sisse seada JJ mängutekil või elutoa vaibal (kus JJ suurema osa ajast nüüd mängib ja kuhu R-il pole lubatud astuda).

Omavahel mängulusti kahel väiksel sellil veel ei ole, aga JJ iga päevaga järjest rohkem tunneb R-i vastu huvi ja tahaks teda muudkui katsuda ning patsutada, eriliseks lemmikus ongi koera puuri poole põgenemine – lootuses, et ehk emme ja issi ei märka ja saab ka sinna pesasse seiklema minna 😀
R-i huvi JJ vastu on leigem, aga samas tuleb ta alati nö abi otsima, kui JJ hädakisa kuuldavale laseb ning kui Teet JJ mähet vahetab, siis on ka väike karvane assistent alati abiks.

Mainin ka kohe ära, et puur (kui seda on algusest peale õigesti kasutatud pesana, aga mitte karistuskohana) on koera jaoks turvaline ja kindel paik – kuhu temal on võimalus puhkama minna, kus teda ei segata ning kui ta omapead koju jääb, siis hoiab see ka pahandustest eemal. Puuri põhjas on meil pehme tekk ja peal õhem pleed, et tekiks nö pesa – puur on tuppa paigutatud nii, et koeral oleks toimuvast hea ülevaade. Meeles peab ka pidama, et lapsed (ja vahel ka täiskasvanud) ei tohi koera rahu tema asemel/pesas häirida.

Kuna me reisime ja liigume suhteliselt palju, siis on meil võimalus viia koer minu õe juurde hoidu (keda see teenus huvitab võib vaadata tema kodulehele), ka seal saab ta olla oma tuttavas puuris.

Millised soovitused ma annaks (beebiga) peresse koera võtmisel?

• Ära võta koera samal ajal kui beebi sünnib, usu mind – lapsega on käed piisavalt tööd täis
• Koera võttes mine kindlasti temaga kutsika/koerte kooli – nii väldid hilisemaid kehtestamis probleeme, võimalikku agressiooni jms.
• Koeral olgu koht, kus teda ei segata (eriti kehtib see väikeste laste kohta)
• Kõigi koertega tuleb tegeleda – anda neile nii füüsilist kui ka vaimset koormust (nii tekib neil ka vähem tahtmist paha peale minna), see punkt kehtib ka neile, kellel on oma aed, kus koer joosta saab – koera aeda lahti laskmine ei ole temaga tegelemine (seepärast võibki korteris elav koer , kellega piisavalt tegeletakse olla tegelikult õnnelikum ja paremas vormis kui koerake, kes on maja taha aeda “unustatud”).
• Terviseprobleemide vältimiseks võiks koerale anda kvaliteetset toitu, käia korralikult vaktsineerimas ning vastavalt tõule anda võimalus piisavaks liikumiseks, et ei tekiks ülekaalu.
• Arvestama peab sellega, et koeraga kaasnevad ka kulud – söök, kaelarihmad, kammid, asemed, rohud jms.
• (Lastega)peresse vali koer, kes oma iseloomult sellisesse seltskonda sobib. Tihti valitakse koer vaid välimuse põhjal ja siis hiljem on häda käes, et miks koer siuke hull on. Toon näiteks meil oleva beagle-i, kes on s u p e r nunnu välimusega, aga kes tahab tegelikult palju tegelemist, et ta paha peale ei läheks (pole harvad ka juhtumid, kus koer kasvab nö üle pea ja hakkab ka pereliikmete vastu agressiivselt käituma).
• Arvesta ka sellega, et koer on sul kõik 4 aastaaega – ka vihmasel ja porisel ajal 😉 + karvavahetus (beagle on tõug, mis minu meelest ajab justkui pidevalt karva, kõik kohad on meie R-i karvu täis ja koristamist on ikka päris palju).
• Koer ei ole mänguasi!

Kui kõik see eelnev on perele vastuvõetav ja osatakse arvestada koeraga kaasnevate murede ja rõõmudega, siis võib tõesti kaaluda uue pereliikme võtmist, aga kindlasti ei tasu seda otsust teha kergekäeliselt.