Poisid ei nuta ja tüdrukud mängivad nukkudega

Sattusin ühel õhtul lugema kahte lugu, üks siit blogist ja teine artikkel siit, põhimõtteliselt siis teemal, et mis teeb tänapäeva maailmas poisist poisi ja tüdrukust tüdruku. Kuidas läbi asjade ja teatud käitumisnormide järgi me siis eristame “poisse” ja tüdrukuid” ja mis saab siis, kui laps ei käitu nii, nagu  n o r m i d  ette näevad.

Näiteks on seal blogipostituses toodud lugu viiesest tüdrukust, kes ütles, et ta on poiss ja kelle vanemad otsustasid siis teda defineeridagi poisina – alates riietumisest kuni soenguni ja ka tutvustades teda poisina. Postitus ise keskendub aga pigem sellele, et ka autor (naine) oli lapsena poisilik tüdruk, kellele meeldis mudas mängida, kelle parimad sõbrad olid poisid ja kelle lemmik värv oli sinine. Samas, ei hakanud tema vanemad teda sellepärast poisiks pidama, nad lasid tal olla, see, kes ta on ja meeldida neil asjadel, mis lapsele meeldisid. Robustne näide, aga kui laps ütleb, et ta on koer, siis ei hakkaks ju vanemad teda edaspidi koerana tutvustama. Teismelisena muidugi see sama autor tundis end igatepidi naisena ja on täna abielus ja poja ema. Aga sellegipoolest meeldivad talle tänaseni nii mõnedki “poisilikud” asjad.

Meie peres hakkavad peagi koos kasvama vend ja õde, ma olen täiesti kindel, et tulevad ajad, kus JJ proovib mõnda õe kleiti või kus talle meeldivad haldjad rohkem kui autod. Ja täpselt sama hästi võib olla, et meie tütrele ei paku haldjad mingit pinget ja tema lemmikuks on hoopis mõni Marveli superkangelane ja õhtul uinudes on kaisus auto. Ja see kõik on täiesti normaalne, sest ei haldjad ega autod ei tee kellestki rohkem poissi või tüdrukut. Asjad ei defineeri kellegi sugu. Ja samamoodi ei peaks vanemad mingeid mänguasju tutvustama lapsele kui poiste ja tüdrukute asju (nii ongi segadus kerge tekkima: “emme, kui mulle meeldivad autod, kas ma olen siis poiss?” või, et kas poiss ei või siis mänguköögis mängida, sest köök oleks nagu mingi tüdrukute asi?

Nii samuti püüan ma teha, et meie lapsed ei peaks kunagi kuulma (või kuulda võtma) fraase nagu “ära nuta, ega sa plika pole” või et “puu otsas ronivad vaid poisid”.

Ma tahan ja püüan oma lastest kasvatada toredad ja ägedad, endaga rahul olevad ja teistega arvestavad inimesed. Mehe, kes austab oma kaasat, kes probleeme ei lahenda “kätega rääkides”, kes oma lapse mähet vahetab nägusid tegemata ja kelle lemmik värv võib vabalt olla roosa. Naise, kes ei karda endale kõrgeid sihte seada, kes austab oma kaasat, kes pole abitu õrn “lilleke” ja kelle lemmik värv võib olla hoopis sinine. Ma loodan, et  neist tulevad õnnelikud inimesed.

Laskem lastel olla nemad ise, mängida neid mänge ja nende asjadega, millega nad tahavad. Las nad leiavad oma lemmikud ja laskem neil täpselt sama hästi ka oma eelistusi muuta.

Tulles tagasi postituse alguses mainitud väikse tüdruku juurde, keda vanemad kasvatavad kui poissi – me ilmselt ei tea keegi praegu, kas see on õige või vale, see selgub pigem hiljem. Loodetavasti on vanemad sama mõistvad ja valmis muutuma, kui nende tütar tahab jälle olla tüdruk.

Ja neil, kes arvavad, et poisid peavad olema sinises ja tüdrukud roosas, soovitan lugeda postituse alguses viidatud artiklit – siis kui neid värve sugude defineerimiseks nö kasutama hakati, oli arvamus üldse pigem see, et poistele sobib “tugevam” roosa ja tüdrukutele “õrnem” sinine 😀

9 thoughts on “Poisid ei nuta ja tüdrukud mängivad nukkudega

  1. Tostan kaks kàtt pûsti ja olen igati nous! Loreed hakkasid huvitama algul pigem autod ja meil on kodus nii autovaip, autod kui ka rongid. Samas meeldib talle nüüd ka nukukàruga kàrutada. Aga iga kord, kui olen talle hoidu jàrgi làinud, siis ôpetaja vangutab jàlle pead ja ûtleb, et Loree istus tàna jàlle vaid motikate ja autode peal (need jalgadega edasilûkatavad) 😃 Ning muud “tüdrukute asjad” teda ei huvitanud. Minu poolest vôiks temast vabalt ka motokrossi inimene tulla. Nagu sa ütlesid, peaasi, et ta ise ônnelik oleks! ☺️

    Like

  2. Suur aitäh selle postituse eest! Too viidatud blogipost meeldis ka väga ja pani mõtlema. Olen nõus, et selline raamidesse surumine ei meeldi. Kas see kui tüdrukule meeldivad “poiste asjad” peab tõesti kohe tähendama, et last tulekski poisina kohelda? Lapsed ise ei oska veel sugusid sel määral defineerida. Neil on lihtsalt huvid, mis tulenevad jumal teab mis x faktorist. Arvan ka, et laps võiks ikka ise otsustada kes ta on ja loodan, et need vanemad ei tee enda tütrele karuteenet, sest kuigi see “poiss olemine” võis alata kui lihtsalt mänguna, siis tänu perekonna mõjutustele hakkab ta end ilmselt ka mehena defineerima ja see võib suure tõenäosusega üsna määrava tähtsusega ta edasises elus olla ..

    Like

    • Jaa, mulle endale ka too postitus meeldis ja ajendas kirjutama.
      Ja ma saan tolle viieaastase tüdruku vanematest ka aru, ilmselgelt nad ju armastavad oma last ja tahavad temale parimat, samas ma isiklikult ei ole kindel, kas selliseid põhjapanevaid otsuseid tasub teha viiese enesemääratluse järgi või peaks sellise teema puhul siiski veidi kauem ootama. Ja kui palju see vanemate absoluutne toetus nüüd edasi justkui sunnibki seda tüdrukut poisina elama.
      Ja, et miks nad ei võinudki kauem selle absoluutse defineerimisega oodata… selle loo puhul jääb vägisi ka mulje, et kogu see teema oli vanematel võimalus 10x kuulsamaks saada – et kui toetavad ja tolerantsed vanemad.. aga njah, huvitav on nt järgmise 5 aasta pärast selle lapse loo arenguid lugeda kindlasti, kui see kuskil kajastatud saab.

      Like

Leave a comment