Sattusin ühel õhtul lugema kahte lugu, üks siit blogist ja teine artikkel siit, põhimõtteliselt siis teemal, et mis teeb tänapäeva maailmas poisist poisi ja tüdrukust tüdruku. Kuidas läbi asjade ja teatud käitumisnormide järgi me siis eristame “poisse” ja tüdrukuid” ja mis saab siis, kui laps ei käitu nii, nagu  n o r m i d  ette näevad.

Näiteks on seal blogipostituses toodud lugu viiesest tüdrukust, kes ütles, et ta on poiss ja kelle vanemad otsustasid siis teda defineeridagi poisina – alates riietumisest kuni soenguni ja ka tutvustades teda poisina. Postitus ise keskendub aga pigem sellele, et ka autor (naine) oli lapsena poisilik tüdruk, kellele meeldis mudas mängida, kelle parimad sõbrad olid poisid ja kelle lemmik värv oli sinine. Samas, ei hakanud tema vanemad teda sellepärast poisiks pidama, nad lasid tal olla, see, kes ta on ja meeldida neil asjadel, mis lapsele meeldisid. Robustne näide, aga kui laps ütleb, et ta on koer, siis ei hakkaks ju vanemad teda edaspidi koerana tutvustama. Teismelisena muidugi see sama autor tundis end igatepidi naisena ja on täna abielus ja poja ema. Aga sellegipoolest meeldivad talle tänaseni nii mõnedki “poisilikud” asjad.

Meie peres hakkavad peagi koos kasvama vend ja õde, ma olen täiesti kindel, et tulevad ajad, kus JJ proovib mõnda õe kleiti või kus talle meeldivad haldjad rohkem kui autod. Ja täpselt sama hästi võib olla, et meie tütrele ei paku haldjad mingit pinget ja tema lemmikuks on hoopis mõni Marveli superkangelane ja õhtul uinudes on kaisus auto. Ja see kõik on täiesti normaalne, sest ei haldjad ega autod ei tee kellestki rohkem poissi või tüdrukut. Asjad ei defineeri kellegi sugu. Ja samamoodi ei peaks vanemad mingeid mänguasju tutvustama lapsele kui poiste ja tüdrukute asju (nii ongi segadus kerge tekkima: “emme, kui mulle meeldivad autod, kas ma olen siis poiss?” või, et kas poiss ei või siis mänguköögis mängida, sest köök oleks nagu mingi tüdrukute asi?

Nii samuti püüan ma teha, et meie lapsed ei peaks kunagi kuulma (või kuulda võtma) fraase nagu “ära nuta, ega sa plika pole” või et “puu otsas ronivad vaid poisid”.

Ma tahan ja püüan oma lastest kasvatada toredad ja ägedad, endaga rahul olevad ja teistega arvestavad inimesed. Mehe, kes austab oma kaasat, kes probleeme ei lahenda “kätega rääkides”, kes oma lapse mähet vahetab nägusid tegemata ja kelle lemmik värv võib vabalt olla roosa. Naise, kes ei karda endale kõrgeid sihte seada, kes austab oma kaasat, kes pole abitu õrn “lilleke” ja kelle lemmik värv võib olla hoopis sinine. Ma loodan, et  neist tulevad õnnelikud inimesed.

Laskem lastel olla nemad ise, mängida neid mänge ja nende asjadega, millega nad tahavad. Las nad leiavad oma lemmikud ja laskem neil täpselt sama hästi ka oma eelistusi muuta.

Tulles tagasi postituse alguses mainitud väikse tüdruku juurde, keda vanemad kasvatavad kui poissi – me ilmselt ei tea keegi praegu, kas see on õige või vale, see selgub pigem hiljem. Loodetavasti on vanemad sama mõistvad ja valmis muutuma, kui nende tütar tahab jälle olla tüdruk.

Ja neil, kes arvavad, et poisid peavad olema sinises ja tüdrukud roosas, soovitan lugeda postituse alguses viidatud artiklit – siis kui neid värve sugude defineerimiseks nö kasutama hakati, oli arvamus üldse pigem see, et poistele sobib “tugevam” roosa ja tüdrukutele “õrnem” sinine 😀

Pilt: News Entertainment