Vaatasin paar päeva tagasi eesti.ee lehelt, et kaugel JJ meie valitud lasteaedade ootejärjekordades on, kõige pikemas järjekorras koht oli 88, kõige lühemas 22. Loomulikult oli see 22. koht meie eelistuste järgi alles kolmandas lasteaias, aga kuna valikus olevad aiad on tegelikult kõik toredad (ja meil kodu kõrval), siis suurt vahet pole ka. Ühesõnaga, polnud me mingit teadet saanud ja arvestasime, et ega meil sel aastal kohta pole.
Ja siis saatis Teet mulle eile päeval edasi kirja pealkirjaga “lasteaia koha pakkumine”. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et koht on JJ-le täiesti olemas ja alates 1.08 on ta lasteaia sõimerühma oodatud.
Esimese hooga ma hakkasin nutma (oma roll siin äkki selles, et ma siiski rase ka), sest ma ei suutnud uskuda, et minu väike JJ on järsku nii suur, et keegi kuskil lasteaias ootab teda nüüd. Mis siis, et me viimasel ajal oleme Teeduga omavahel päris palju nalja visanud, et JJ on nii asjalikuks muutunud, et nagu tahaks lasteaeda minna – nüüd, kus reaalsus uksele koputas, ei olnud enam nii naljakas.
Aga kui nüüd minu emotsioonid kõrvale jätta, siis ei tundu JJ augustis lasteaeda minek kuigi mõistlik. See oleks vaid kuu enne beebi saabumise tähtaega ja ma kardan, et selline ajastus, kus tema peaks aeda minema ja mina jään uue beebiga koju võib temale emotsionaalselt raske olla, ühtlasi ka segadust tekitav.
Kindlasti on neid, kelle arvates oleks just hea vanem laps lasteaeda saata, et siis väiksemaga ka omavahel aega veeta ja JJ saab seal mängida, aga mulle ei tundu, see praegu õige. Pigem peame me kõik hakkama uue elukorralduse ja pereliikmega harjuma – nö välja töötama selle uue rütmi, mis meile kõigile sobib, poleks aus, kui üks pereliige siis justkui mängust välja arvatakse.
Praktilistel kaalutlustel ei tundu ka lasteaed praegu parim lahendus, sest kui JJ ei soostuks sinna rõõmsal meelel minema ja see aeda harjutamine tooks tagasilööke, siis ei pruugi mina olla päris selles konditsioonis, kus neid tema muresid kõige adekvaatsemalt lahendada saaksin.
Ühtlasi mulle meeldiks uue beebi saabumisel ka minna nö vooluga kaasa ning rahulikult võtta ja selle plaaniga ei sobi väga hästi kella pealt hommikul lasteaeda viimine ja järgi minek.
Ja siis on muidugi veel see viiruste ja pisikute teema, et kui lasteaias hakatakse haigeks jääma, siis võib JJ kogu selle jama meil ju ka koju beebile tuua – ei ahvatle see variant väga.
Lisaks olen lugenud sellist teooriat, et haigeks hakkavad tavaliselt jääma lasteaias need lapsed, kes sinna on liiga vara pandud (ja selle teooria kohaselt 1,5 aastaselt on liiga vara), kuna nad igatsevad tegelikult oma emaga olla ja on sellest eraldusest stressis, siis on ka organismi vastupanuvõime neil nõrgem ja nii nad kergemini haigestuvadki. Kindlasti on neid, kellel on just vastupidine kogemus ja laps terve kui purikas, aga mina kipun seda teooriat siiski uskuma.
Vaadates JJ ja meie suhte dünaamikat, siis ma ise arvan, et tema nii mõistlikuks lapseks olemisel on suur roll ka selles, et ta pole kunagi pidanud tundma hirmu, et meid ei ole või ei tule – ta tegutseb hea meelega omaette, aga ta teab ka suurepäraselt, et me oleme siin samas alati olemas, ta julgeb eemalduda, sest teab, et me oleme teda ootamas 🙂
Mulle tundub, et ideaalne aeg lasteaiaks ongi pigem 2,5-3 aastasena, selleks ajaks peaks laps suutma end ka nii palju väljendada, et kui tal tekib lasteaias mõni mure või miskit on seal pahasti, siis suudab ta sellest enam-vähem vanematele ka rääkida.
Teise lapse osas olen ma pisut leebemal seisukohal, kui väiksem läheb samasse lasteaeda, kus suurem ees käib, siis on see koht perele ja lastele tuttav, nad tõenäoliselt näevad seal päeva jooksul teineteist ning see emast-isast eemaloleku trauma on väiksem ja ehk võiks siis laps juba nooremalt aias käima hakata.
Seega ilmselt lükkame oma koha soovi edasi ja pigem sihime järgmise aasta sügist, et siis vaikselt harjutama hakata.
Life at lucky 13 
Minu Elli (on sama vana kui sinu JJ) läheb augustis lasteaeda, või õigemini hakkame harjutama. Suur õde käib meil ka lasteaias, kahjuks nad küll ei ole samas aias, aga suht lähestikku.
Suur õde läks meil hoidu täpselt 2.aastaselt ja see aeg tundus väga hea olevat, sest väikse õe sünnini oli veel u.5kuud aega…Jah haigusi tõi ta meile tõesti koju, aga samas oli ikka kordades lihtsam kui suurem on hoius/aias. Ja mis kasvatajad/õpetajad veel räägivad, et 1,5a on palju lihtsam harjutada kui 2-3 aastaseid… Nii et valik on sinu! Aa see muidugi õige, et beebi sündi ja vanema õe/venna lasteaeda harjutamist ei tohiks ühele ajale jätta….
LikeLike
Nojah, mis kellele lihtne tundub, lasteaeda viimine- toomine tähendab ka graafikut, mis vb meie uue ilmakodaniku graafikuga ei pruugi ühtida 😀
Mis puutub sellesse, et 1,5-aastast on kergem harjutada, siis noh, pooleaastast ju veel kergem. Laps võib ju näiliselt leppida ja mitte nutta, aga sisemiselt siiski tegelikult stressis olla.
LikeLike
Miks saadakse rohkem lapsi, kui vanem laps eest ära aeda viiakse, et lihtne oleks? Ise pugem usun, et nt. nelja aastasega on hea aeda minekut hqrjutada, kuna ta saab palju paremini aru miks aias käiakse.
LikeLike
Ma arvan ka tegelikult, et “hakkama saamise” pärast keegi ei peaks lasteaeda minema, pigem jah suuremana, et saaks nt mõne huvitegevusega seal tegeleda ja mängida, kui see lapsele sobib.
Lõppude lõpuks meie perre tuleb teine laps ju just osati JJ pärast, et temal oleks kellega koos kasvada (ei tundu loogiline siis teda “eest ära ” saata 😀 ).
LikeLike
1,5 a laps lasteaeda on ikka väga vara panna. Nad on veel nii väikesed, lihtsalt kulgevad. Teiste seltsist rõõmu ei tunne, koos mängida ei oska. Kellel vähegi võimalik, võiks nii pisikest last ikka kodus hoida. Lisan veel, et üldjuhul on poisse palju raskem harjutada kui tüdrukuid. Miks, ei tea. Nii lihtsalt on. Ja näen seda aastast aastasse….
LikeLike
Ma ise oleks koha vastu võtnud ja lapse uue aasta algusest hoidu pannud.
Siis saad natuke hingamisruumi ja aega ka pisemaga tegeleda. Omast kogemusest ütlen, et tegelikult esimesed pool aastat kogu tähelepanu ei koondugi niiväga pisemale, vaid just suuremale. Poole aastasena hakkab väiksem juba endast nö märku andma ja on päris keeruline kahele tähelepanu korraga jagada. Sellistel hetkedel on hea kasvõi kaks korda nädalas suuremat last “omasugustega” mängima panna 🙂
Jõudu!
LikeLike
Ma ise mõtlen nii, et ega mul ju ühe või teise lapsega midagi tegemata ei saa jääda – süüa tahavad kõik, kuivasid pükse ka jne jne.
Siis see beebiga omaette olemise aeg – ma olen sellele ka mõelnud ja jõudnud järeldusele, et osaliselt see ongi teise lapse saatus olla ja sündida peresse, kus on juba liikmeid rohkem, et ei saagi olla nii, et ta saaks sama palju omaette olemist nagu esimene laps sai kunagi – lihtsalt olukord on ju muutunud ja ei saa kunstlikult luua väiksemale siis ka seda “ainsa lapse tunnet”.
Tähelepanu jagamise osas ei ole ju tegelikult lasteaeda saatmine lahendus – ma ei saa ju siis endale õlale patsutada, et “oh, hästi jagasid selle tähelepanu täna kahe lapse vahel ära, ühe saatsid lasteaeda” 😀 Seda tähelepanu jagamist ja samas laste poolt ka harjumist, et nad ei ole alati maailma keskpunktis peame harjutama ja ma pean seda normaalseks – ka kannatust tuleb õppida (ja JJ-le õpetan seda nüüdki, et ei ole nii, et kui tema teeb nö sõrmenipsu, siis ma kohe hülgan kõik muu ja jooksen).
JA kuna mulle endale meeldib ka hirmsasti suhelda, siis ilmselt jätkan seda rada, nagu me JJ-ga juba teinud oleme, et kutsume ikka võimalikult tihti oma sõpru-sõbrannasid samas vanuses meie juurde mängima – nii saavad emmed omavahel jutustada ja lapsed mängida.
Ega ma ei arva ka, et meil koguaeg jube maru kerge see elu saab olema, aga ma ei arva ka, et meil tohutult raske saab olema 🙂
LikeLike
Kui ma seda nii mõnusalt muru peal vudivat väikemeest vaatan, siis tunnen, et ma ka ei raatsiks sellist lasteaeda panna. Hea, et sul otsest vajadust ei ole ning saate kõik veel rahulikult kodusolemist ja ühtekasvamist nautida.
LikeLiked by 1 person
No täpselt, vaatan kui lahe ja äge tüüp ta on ja ma ausalt kardan, et see lahedus võib liiga vara lasteaeda minnes kaotsi minna. Vaatame, et kuidas järgmine aasta tunne on 🙂
Pealegi, ma olen 3-lapsega perest ja meist keegi lasteaias ei käinud ja puudust ka ei tundnud (ka mitte tagantjärgi).
LikeLike
minul on ka see otsus ees. siin survestatakse mind juba, et pane piiga hoidu kui väiksem tuleb. mul on aga sada aga. esiteks piiga on 1.5 kui väike tuleb.. ja enne ju ei saa panna hoidu? lisaks mida tunneb laps kui cäikese ilmuses tema saadetakse kodust ära? logistiliselt ka – siis on südatalv ja see ei tundu nii öelda klimaatiliselt aus. lisaks stress ja kojutoodavad pisikud.
ma ise mõistan täitsa, miks sa soovid, et suurem laps koju jääks. see on see emalik vaist.
LikeLike
Eks jah, iga pere ise teab. Ma ei ole selline, kes mingile “survele” alluks, teeme nii nagu oma perele õigeks peame. Teiste kogemusi on hea kuulda, aga lõpuks on iga pere ja selle dünaamika erinev ja seepärast pole universaalseid lahendusi.
Hetkel, kui olen kodune ja jään väiksega edasi koju, ei leia ma, et mu last peaks keegi teine kuskil kasvatama. Ühtlasi on mul jätkuvalt nii normaalne mees, et ma ei pea muretsema, kuidas ma üksi toime tulen, sest ma ei ole üksi 🙂
LikeLike
Mul oli esimene teise lapse sünniks juba 1,5a hoius käinud (Läks 1.5 aastaselt, harjus väga kergelt), aga pärast beebi sündi võtsime ta ikkagi hoiust ära. Miks? Sest tundus kuidagi näotu teda hoidu solgutada, kui meie ise olime kodus beebiga 🙂 Nüüd talvel üritame ta puhtalt kooliks ettevalmistuse jaoks lasteaeda panna 🙂 Väiksem jääb aga ka vähemalt kuni kolme aastani koju 🙂
LikeLiked by 1 person
Ma olen kuulnud, et kõige halvemini pidi lapsele mõjuma, kui tema lasteaeda panek sattub samale ajale uue beebi majjatulekuga. Samas ega neid otsuseid teha pole nii kerge ja kõik sõltub võimalustest ja veel teistestki teguritest. Mõned ütlevad, et see mõjub lapse iseseisvumisele ja arengule hästi, kui läheb varakult aeda, teised aga ütlevad, et see võib anda hoobi lapse psüühikale. Ühest tõde polegi olemas ja eks lapsedki ole erinevad.
LikeLike